52012DC0037

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE

Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate pensioniskeemi kohta

KOKKUVÕTE

Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate pensioniskeem (edaspidi „Euroopa ametnike pensioniskeem”) toimib määratud väljamaksetega virtuaalse fondina. Kuigi see pole reaalne investeerimisfond, lähtutakse põhimõttest, et summa, mille selline fond oleks kogunud, on kajastatud personalieeskirjade artikliga 83 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikega 3 tagatud pensionikohustusena.

Euroopa ametnike pensionifond põhineb kindlustusmatemaatilise tasakaalu põhimõttel ning pensioni sissemaksete määr on mehhanism, mille abil tagatakse skeemi tasakaal. Kui erinevatel personalieeskirjades kindlaks määratud parameetritel põhinev kindlustusmatemaatiline hinnang näitab, et tuleks kohaldada pensioni sissemaksete kehtivast määrast erinevat määra, et katta täiel määral konkreetse aasta jooksul omandatud pensioniõigused, kohandab nõukogu seda määra komisjoni ettepaneku ja Eurostati aruande alusel. Kui töötajad maksavad selle määraga kohandatud pensioni sissemakseid, omandavad nad asjaomase aasta eest pensioniõigusi, mis on kaitstud omandatud õiguste põhimõttega.

Euroopa ametnike pensioniskeem on ELi teenistujate jaoks ette nähtud kohustuslik tööandjapensioniskeem, mida sellisena võrreldakse pigem liikmesriikide ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide avalike teenistujate pensioniskeemidega kui erasektori üldiste riiklike pensioniskeemidega.

1. Peamised hinnatavad parameetrid

Pensioniskeemi kõiki aspekte tuleb vaadelda tervikuna, võttes samuti arvesse ELi avaliku teenistuse eriaspekte, et tagada ELi institutsioonide töötajatele piisav, jätkusuutlik ja kindel pension.

Pensioniea (tavaline, kohustuslik ja minimaalne pensioniiga) küsimuses jäävad ELi institutsioonid liikmesriikides avalike teenistujate jaoks ette nähtud riiklike skeemide piiresse. Kui nõukogu ja parlament võtavad vastu komisjoni 2011. aasta ettepaneku personaleeskirjade läbivaatamise kohta (edaspidi „komisjoni ettepanek”), on ELi institutsioonid võrdsel positsioonil nende liikmesriikidega, kes on oma pensionisüsteemi reformimisel esirinnas, ning toiminud täiel määral kooskõlas rohelises raamatus „Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem” (edaspidi „roheline raamat”) esitatud sihtidega. Paljud liikmesriigid peavad sellekohased struktuurireformid veel läbi viima.

Euroopa ametnike pensioniskeem on kas vastavuses liikmesriikide skeemidega või nendega võrreldes isegi vähem soodsam (kuna pakub väiksemaid õigusi) seoses aastakoefitsiendi, pensioni arvutamise aluse, maksimaalse võimaliku pensionimäära ja töötajate sissemaksete määraga. Euroopa ametnike pensioniskeemi kohaseid pensione kohandatakse ELi institutsioonides makstava töötasuga. Selle tulemusel on Euroopa ametnike pensioniskeemi alusel makstavad pensionid kaotanud alates 2004. aastast oma ostujõust 5,4 %[1].

Kuigi isikute edenemisel palgaskeemis on mõju pensionikuludele, ei tohiks karjäärisüsteemi muuta, kui selle ainus eesmärk on suurem kokkuhoid pensionide arvelt. Esimeses järjekorras tuleks tähelepanu pöörata vajadusele meelitada ligi, hoida ja motiveerida ELi institutsioonide töötavat personali. Neil kaalutlustel põhines 2004. aastal toimunud karjääristruktuuri täielik muutmine, mille tulemusel kehtestati teenetel põhinev karjääristruktuur, mis võimaldab pakkuda tulemustel põhinevaid stiimuleid kogu karjääri jooksul.

Komisjon on samuti kaalunud mitut muud pensionidega seotud poliitikaaspekti, mis on loetletud nõukogu taotluses, nimelt pensionide rolli ELi töötajate üldises motivatsioonipaketis ning õiglase tulevase pensioni tagamist kõigile ELi töötajatele. Komisjon jõudis järeldusele, et Euroopa ametnike pensioniskeemi sätted on ajakohased ning kooskõlas ELi institutsioonide poliitikaeesmärkidega, samuti rohelises raamatus esitatud sihtidega.

2. Arutelu võimalike muutuste üle Euroopa ametnike pensioniskeemis

Pensionifondi võimaliku loomisega võivad kaasneda lisakulud, sest virtuaalse fondi väärtus tuleks investeerimisfondi üle kanda. Pikemas perspektiivis iga-aastased eelarvelised pensionikulud siiski väheneksid, sest pensioneid makstaks fondist. Võiks kaaluda stiimuleid erapensionide pakkumise eest, kuigi tegeleda tuleks selliste konkreetsete küsimustega nagu investeeringute haldamise ja turvalisuse tagamisega seotud lisakulud.

Lepinguliste töötajate kategooria loomine 2004. aastal on pakkunud ja pakub jätkuvalt olulist kokkuhoidu. Siiski on oluline säilitada sama pensioniskeem ametnike ja lepinguliste töötajate suhtes, et säilitada lepingulistele töötamise atraktiivsus kvalifitseeritud töötajate jaoks.

Sellepärast jõuab komisjon järeldusele, et Euroopa ametnike pensioniskeem on kõikide parameetrite poolest kooskõlas liikmesriikide ametnike pensioniskeemidega. Rohelises raamatus esitatud sihtide täitmiseks tuleks siiski piirata ennetähtaegselt pensionile jäämise kava ning nii tavalist pensioniiga kui ka kohustuslikku pensioniiga tuleks tõsta vastavalt 65-le ja 67-le aastale, nagu on sätestatud komisjoni ettepanekus.

Peale selle on komisjon hinnanud, millist lisakokkuhoidu annaks komisjoni ettepanek, mis põhineb kolmel lähenemisviisil: iga-aastased pensionikulud; finantskulud, mis kajastavad pensioniõigustega seotud iga-aastaseid kulusid ja vastavad võimalikku pensionifondi investeeritavale summale; ning pensionikohustus.

Kui komisjoni ettepanek vastu võetakse, oleks selles sätestatud meetmetel suur mõju pikaajaliste pensionikulude vähendamisele. Nimetatud meetmete tulemusel väheneksid iga-aastased pensionikulutused pikas perspektiivis ligikaudu 500 miljonit eurot ning finantskulud, mis vastavad pensioniõiguste omandamise iga-aastastele kuludele, väheneksid 9,5 %. See avaldaks kohest mõju töötava personali pensionikohustusele, mis väheneks 14,5 %.

1. Sissejuhatus 1.1. Taotlus aruande esitamiseks

Nõukogus personalieeskirjade XI lisa käsitleva komisjoni aruande (vahehindamine)[2] üle toimunud arutelude osana kutsus nõukogu komisjoni üles korraldama uuringu ELi institutsioonide ja asutuste töötajate pensionikulude pikaajalise eelarvemõju kohta. Komisjon esitas 18. augustil 2010 Eurostati uuringu pensionikulude pikaajalise mõju kohta eelarvele[3].

Eurostat tuletas meelde Euroopa ametnike pensioniskeemi peamisi põhimõtteid ning rõhutas, et on oluline mõista, et pensionikulud, mis kaasnevad töötaja täna pensionile jäämisega, on juba kinni makstud selle töötaja teenistusaja jooksul tehtud pensioni sissemaksetega[4]. Kui töötajad maksavad selle määraga kohandatud pensioni sissemakseid, omandavad nad asjaomase aasta eest pensioniõigusi, mis on kaitstud omandatud õiguste põhimõttega.

Eespool nimetatud uuringus käsitleti peamisi suundumusi Euroopa ametnike pensioniskeemi kohastes pensionikuludes 50 aasta jooksul (2010–2059) ning näidati, et Euroopa ametnike pensioniskeem ei ole veel küpsust saavutanud. Selle põhjuseks on asjaolu, et kuigi skeem võeti kasutusele 1962. aastal, on töötajate arv aja jooksul ELi järjestikuste laienemiste, ELi institutsioonide uute ülesannete lisandumise ja uute ELi asutuste ühtlases tempos loomise tulemusel kasvanud. Sellest tulenevalt suureneb aastatel 2010–2059 pensionisaajate arv 109 %.

Asjaolul, et skeem ei ole veel küpsust saavutanud, on veel teinegi tagajärg – vaatlusalusel ajavahemikul iga-aastased pensionikulutused kasvavad. Pensioni kogukulud (püsivhindades) suurenevad alates 2010. aasta 1 235 miljonist eurost, saavutavad 2045. aastal tipptaseme 2 490 miljonit eurot ning vähenevad 2059. aastaks 2 259 miljoni euroni. Pensionikulud kasvavad prognooside kohaselt seega aeglasemalt, kui kasvab pensionäride arv. Seejärel hakkavad kulud vähenema peamiselt personalieeskirjade 2004. aasta reformi[5] mõju tulemusel.

Eurostati arvutuste kohaselt suureneb 2004. aasta reformi mõjul ELi iga-aastane eelarvesääst aastatel 2010–2059 ning saavutab 2059. aastaks 1 047 miljoni euro taseme. See tähendab, et praeguste prognooside kohaselt suurenevad pensioni kogukulud 2010. aastaga võrreldes 2059. aastaks 83 %, kuid 2004. aasta reformita oleksid need suurenenud 168 %. Kogu kulude kokkuhoid on prognooside kohaselt 50 aasta jooksul 24 785 miljonit eurot. See prognoos 2004. aasta reformi tulemusel saavutatud kokkuhoiu kohta võib isegi liiga tagasihoidlik olla, sest selle puhul ei võeta arvesse invaliidsus- ja toitjakaotuspensionis tehtavate muudatuste tulemusel saavutatavat kokkuhoidu.

Nõukogu võttis uuringu teadmiseks ning palus komisjonil hinnata kõiki elemente, mis avaldavad olulist mõju pensionikuludele, ning kutsus komisjoni üles võtma selles hinnangus arvesse mitmeid poliitikaaspekte. Peale selle palus nõukogu komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks selle hinnangu alusel asjakohased ettepanekud personalieeskirjade muutmiseks.

Käesoleva aruande struktuur on kooskõlas eespool nimetatud nõukogu taotluse struktuuriga.

1.2. Roheline raamat „Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem”

Samaaegselt eespool nimetatud protsessiga, mille algatas nõukogu, käivitati rohelise raamatuga „Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem”[6] Euroopas arutelu pensionisüsteemide ees seisvate peamiste väljakutsete, s.t elanikkonna vananemise ning majandus- ja finantskriisi teemal. Selles määratleti ELi pensionipoliitika ajakohastamise prioriteedid, et saavutada kaks üldeesmärki, milleks on pensionide piisavuse ja pensionide jätkusuutlikkuse tagamine. Neid eesmärke on muu hulgas võimalik saavutada järgmiste meetmetega:

– jätkusuutliku tasakaalu saavutamine töötatud ja pensionil viibitud aja vahel;

– takistuste kõrvaldamine liikuvuselt ELis, tugevdades pensionide siseturgu ning parandades pensionide liikuvust;

– kindlamate ja läbipaistvamate pensionide edendamine suurema teadlikkuse ja teavitamise kaudu.

2. Metoodika 2.1. Võrdlev lähenemisviis

Selleks et hinnata, kas Euroopa ametnike pensioniskeem on kooskõlas riiklike pensioniskeemidega, kasutas komisjon võrdlevat lähenemisviisi. Selle lähenemisviisi kasutamiseks tuli kindlaks määrata metoodika, s.t tuli kindlaks määrata võrreldav valim, ajavahemik ja teenistujate jaoks mõeldud erinevate pensioniskeemide võrreldavad elemendid. On ütlematagi selge, et pensioniskeemide üksikute elementide hindamisel peaksime meeles pidama, et need on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad. Sellepärast saame täieliku pildi konkreetsest teenistujate jaoks mõeldud pensioniskeemist üksnes kõiki neid elemente kombineerides. Samal ajal peame meeles pidama võrreldavate pensioniskeemide keerukust ja eripära.

Ajavahemiku kindlaksmääramisel tuleb meeles pidada teenistujate jaoks mõeldud pensioniskeemide dünaamikat ja mitmekesisust. Sageli kohaldatakse teenistujate suhtes erinevaid tingimusi sõltuvalt nende vanusest, sellest, millises osakonnas nad töötavad, või nende teenistusse asumise kuupäevast (või nende tööturule sisenemise kuupäevast). Seda mitmekesisust võetakse arvesse pensioniskeemide reformimisel, mis mõnikord tuleneb vajadusest säilitada teatavad omandatud õigused. Võrreldavate tulemuste saamiseks võetakse käesolevas aruandes arvesse nende teenistujate puhul praegu valitsevat olukorda, kes asuvad teenistusse 2011. aastal, ja kehtestatud üleminekumeetmeid.

2.2. Nõuetekohane võrdlemine

Euroopa ametnike pensioniskeem on ELi teenistujate jaoks ette nähtud kohustuslik tööandjapensioniskeem, mida sellisena tuleks võrrelda pigem liikmesriikide ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide avalike teenistujate pensioniskeemidega kui erasektori üldiste riiklike pensioniskeemidega. Üldised pensioniskeemid määrab kindlaks riik ning tavaliselt neid teenistujate suhtes ei kohaldata.

Kuigi komisjon ei võrrelnud käesolevas aruandes Euroopa ametnike pensioniskeemi teiste rahvusvaheliste organisatsioonide pensioniskeemidega, on selline võrdlemine komisjoni arvates täiel määral asjakohane nende personali sarnasuse ja töö laadi võrreldavuse tõttu. Komisjon ei välista võimalust, et selline analüüs tehakse tulevikus.

Selleks et hinnata, kas Euroopa ametnike pensioniskeem on kooskõlas liikmesriikide teenistujate pensioniskeemidega, palus komisjon liikmesriikidel vastata küsimustikule nende keskvalitsuse teenistujate suhtes kohaldatavate pensioniskeemide kohta. Vastused saatis 26 liikmesriiki, v.a Prantsusmaa, kes ei teinud seda vaatamata mitmele meeldetuletusele. Käesolev aruanne põhineb liikmesriikide saadetud vastustel.

Euroopa ametnike pensioniskeemi hindamisel tuleks meeles pidada ELi töötajate eriolukorda: ELi institutsioonid värbavad peamiselt 27 liikmesriigist pärit välismaalastest töötajaid ning igas liikmesriigis on väga erinevad riiklikud pensionisüsteemid. Liikmesriikide teenistujate puhul see nii ei ole. Rahvusvahelistest organisatsioonidest on suuruse poolest võrreldav üksnes ÜRO ning see muudab raskeks võrdlemise muu samaväärse skeemiga. Kuigi komisjon leiab, et skeemi on kõige asjakohasem võrrelda teiste rahvusvaheliste organisatsioonide pensioniskeemide ja riikide pensioniskeemidega, on sellisel võrdlemisel teatavad piirangud, mis on aruandes välja toodud. Näiteks põhinevad paljud liikmesriikide skeemid jooksval finantseerimisel ja ümberjagamisel, samas kui Euroopa ametnike pensioniskeem toimib virtuaalse fondina.

Pensioniskeemi kõiki komponente tuleb vaadelda koos, võttes sealjuures arvesse ELi avaliku teenistuse eriaspekte, et tagada ELi institutsioonide töötajatele piisav, jätkusuutlik ja kindel pension.

ELi institutsioonid värbavad peamiselt välismaalastest töötajaid kõigist 27 liikmesriigist ning konkureerivad rahvusvahelisel tööturul muu hulgas teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, diplomaatiliste esinduste, keskvalitsuse teenistuste, rahvusvaheliste äriühingute, õigusbüroode ja finantskonsultatsioonibüroodega. ELi institutsioonid peavad jätkuvalt olema atraktiivsed tööandjad, et säilitada geograafiline tasakaal oma personali hulgas ning olla suuteline viima ellu poliitikapõhimõtteid, et vastata ELi kodanike ja liikmesriikide ootustele.

2.3. Eraldi pensioniskeemid teenistujate jaoks

Kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides, ligikaudu pooltes maailma riikides ning enamikus ELi liikmesriikides on teenistujate jaoks ette nähtud eraldi tööandjapensioniskeemid. Integreeritud skeemid on tavalised uutes liikmesriikides, kuigi töötajate eri kategooriate jaoks on sageli sätestatud erinevad eeskirjad. Iirimaal ja Hispaanias on teenistujad hõlmatud riikliku pensioniskeemiga, kuid nende suhtes kohaldatakse lisapensioni maksmise korda (teenistujate jaoks ette nähtud määratud väljamaksega pension). Ühendkuningriigis on teenistujad hõlmatud kohustusliku pensioniskeemi selle osaga, mida kohaldatakse erasektori töötajate suhtes.

Teenistujate pensioniskeem lähtub mõnevõrra erinevast loogikast võrreldes üldiste riiklike pensioniskeemidega, mille eesmärk on tagada piisav sissetulek pensionipõlveks. Eesmärgid on järgmised: teenistujate sõltumatuse tagamine, avalikus teenistuses töötamise atraktiivseks muutmine, teenistujate tasustamise kulude edasilükkamine tulevikku ning selle tagamine, et eakate teenistujate pensionid on poliitiliselt ja sotsiaalselt vastuvõetavad.

Kuigi avaliku teenistuse pensioniskeemidel on riiklike pensionikavadega mõningad ühised sotsiaalpoliitilised eesmärgid, tuleb nende puhul arvesse võtta ka tööandja personalipoliitikat. Sellepärast hõlmab avaliku teenistuse pensionipoliitika ka teenistujate töö tasustamise ja neile hüvitise maksmise üldküsimusi[7].

3. Euroopa ametnike pensioniskeem 3.1. Peamised põhimõtted 3.1.1. Õiguslikud viited

Personalieeskirjade artiklis 83 on sätestatud järgmist:

– pensioniskeemi järgseid hüvitisi makstakse liidu eelarvest;

– liikmesriigid tagavad ühiselt selliste hüvitiste maksmise;

– ametnikud katavad ühe kolmandiku selle pensioniskeemi rahastamisest.

Personalieeskirjade artiklis 83a ja XII lisas on sätestatud kindlustusmatemaatilised eeskirjad pensioniskeemi tehtavate sissemaksete määra arvutamiseks, et tagada pensioniskeemi tasakaal.

Selle skeemi alusel makstavad hüvitised on sätestatud personalieeskirjade V jaotise 3. peatükis ning samuti nende eeskirjade VIII lisas.

3.1.2. Virtuaalse fondi põhimõte

Euroopa Söe- ja Teraseühendusel (ESTÜ) oli pensionifond, kuid selle tegevus lõpetati ning see asendati 1967. aastal ühenduste institutsioonide ühinemisel virtuaalse fondiga. Virtuaalne fond loodi Euroopa Majandusühenduse jaoks 1962. aastal personalieeskirjade vastuvõtmisega.

Tuleb meeles pidada, et Euroopa ametnike pensioniskeem ei toimi jooksval finantseerimisel ja ümberjagamisel põhineva skeemina. Viimati nimetatud skeemi puhul kohandatakse pensioni sissemaksete määra või pensionimakseid eesmärgiga saavutada iga-aastane tasakaal kogutud sissemaksete ja pensionikulude vahel. Kui tasakaalu ei ole võimalik saavutada, rahastatakse erinevus maksudest.

Euroopa ametnike pensioniskeemi puhul see nii ei ole, sest pensioni sissemaksed katavad antud aastal omandatud pensioniõigustega seotud tegelikud kulud ning sissemaksed ei ole mingil moel seotud asjaomase aasta pensionikuludega. Kui Euroopa ametnike pensioniskeem saavutab küpsuse, tekib pensioni sissemaksete ja pensionikulude vahel paratamatult lõhe, mis tuleneb intressist, mida kohaldatakse kogutud sissemaksete suhtes seni, kuni need tuleb pensionimaksetena tagasi maksta.

Kuigi puudub reaalne investeerimisfond, lähtutakse põhimõttest, et summa, mille selline fond oleks kogunud, on investeeritud liikmesriikidesse (liikmesriikide pikaajalise välisvõla täheldatud keskmiste iga-aastaste intressimäärade alusel) ning on kajastatud personalieeskirjade artikliga 83 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikega 3 tagatud pensionikohustusena.

Eelarve jaoks tootis pensioniskeem varem puhaskasumit, sest töötav personal tegi omandatud pensioniõiguste eest sissemakseid, samas kui hüvitist maksti vaid vähestele pensioniealistele või töövõimetutele töötajatele. Selle tulu moodustasid töötajate tehtud pensioni sissemaksed, millele lisandusid tööandja sissemaksed, mida fondi siiski ei makstud, vaid neid kajastati üksnes pensionikohustuses.

Pikas perspektiivis, kui töötav personal läheb pensionile, suurenevad paratamatult pensionikulutused. Kulutused jätkavad suurenemist kuni ligikaudu selle ajani, mil pensioniskeem saavutab küpsuse – s.t kuni asjaomasel aastal on surnud pensionäride arv võrdne lisandunud pensionäride arvuga. Summad, mis oleks pidanud olema kaetud pensionifondist, kaetakse nüüd (ja edaspidi) eelarvest ning need avaldavad mõju pensionikohustusele.

Virtuaalset fondi hõlmava lähenemisviisi kohaselt ei panda personali tehtud sissemakseid tegelikku pensionifondi, vaid need krediteeritakse nende kogumise ajal ELi eelarvesse ning neid kasutatakse eelarvepädevate institutsioonide otsuste kohaselt, s.t neid ei assigneerita ühegi konkreetse poliitikavaldkonna alla. Seoses ülejäänud osaga, mis vastab tavaliselt tööandja tehtavale pensioni sissemaksele, otsustati, et seda ei koguta;[8] selle asemel on ELi institutsioonid võtnud kohustuse maksta tulevikus pensionihüvitist (mida rahastatakse liidu eelarvest), kui töötaja pensionile jääb. Personalieeskirjade artikli 83 kohaselt tagavad liikmesriigid ühiselt hüvitiste maksmise. Selle tulemusel laenas eelarve selle raha tegelikult skeemi liikmetelt, pakkudes vastu tagatist maksta tulevikus pensionihüvitist. Laenatud ja väljamakstud summade vahe on kajastatud pensionikohustusena.

Kui Euroopa ametnike pensioniskeemi liikmed jõuavad pensioniikka, tuleb raha neile pensionihüvitisena tagasi maksta. Sellepärast on pensionikulutused minevikus järk-järgult kasvanud ning see suundumus jätkub ligikaudu selle ajani, mil skeem saavutab küpsuse.

Pensionikulude kasvamisega seoses on oluline mõista, et pensionikulud, mis tulenevad töötaja täna pensionile jäämisest, on juba kinni makstud[9] selle töötaja teenistusaja jooksul tehtud pensioni sissemaksete näol ning nende isikute õigus saada pensioni alates pensionile jäämise hetkest on hõlmatud pensionikohustusega.

3.1.3. Kindlustusmatemaatilise tasakaalu põhimõte

Euroopa ametnike pensioniskeemi puhul kohaldatakse kindlustusmatemaatilise tasakaalu põhimõtet. Töötajate makstavad iga-aastased sissemaksed peavad katma ühe kolmandiku õigustest, mille töötajad on antud aasta jooksul omandanud. ELi teenistujate poolt konkreetse aasta jooksul omandatud õigused vastavad tulevasele pensionile, mida töötajad pensionile jäädes saavad, samuti õigusele saada (teatavatel tingimustel) invaliidsustoetust, toitjakaotuspensioni ja orvupensioni. Teisisõnu, iga-aastased sissemaksed on ette nähtud selleks, et rahastada ühte kolmandikku pensioniskeemi kohastest finantskuludest, s.t rida tulevikus tehtavaid makseid. Selleks et nende arvutamine oleks võimalik, tuleb rida Euroopa teenistujatele tehtavaid makseid hinnata nende nüüdispuhasväärtuse alusel (kasutades diskontomäära). Arvutamine on seega kindlustusmatemaatilise väärtuse määramine.

Pensioni sissemaksete määra arvutamise tehniline meetod on kindlaks määratud rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga IPSAS25[10] ning sellele osutatakse kui proportsionaalse osa krediteerimise meetodile. Sissemakse määra arvutamisel võrreldakse töötava personali omandatud õiguste kindlustusmatemaatiliste väärtuste summat, mida kindlustusmatemaatikas nimetatakse finantskuludeks, nende kogu aasta põhipalgaga.

Pensioni sissemaksete määra abil tagatakse Euroopa ametnike pensioniskeemi tasakaal. Kui erinevatel personalieeskirjades kindlaks määratud parameetritel põhinev kindlustusmatemaatiline hinnang näitab, et pensioni sissemaksete puhul tuleks kohaldada kehtivast määrast erinevat määra, et katta konkreetse aasta jooksul omandatud pensioniõigused, kohandab nõukogu seda määra komisjoni ettepaneku alusel.

Jooksval aastal tehtud sissemakseid ei arvutata nii, et katta nendest jooksva aasta pensionimaksed – jooksva aasta sissemaksed võivad olla suuremad või väiksemad. Kindlustusmatemaatilise tasakaalu põhimõtte järgimisega tagatakse pikaajaline, mitte aastane tasakaal, mistõttu see erineb rahavoogude aastase tasakaalu põhimõttest.

4. Liikmesriikide teenistujate ja Euroopa teenistujate pensioniskeemide peamiste tunnusjoonte võrdlev analüüs 4.1. Pensioniiga

Rohelises raamatus on tavaline pensioniiga määratletud kui „pensioniskeemi liikme vanus, mil tal tekib õigus saada täielikku pensionihüvitist”. Kohustuslik pensioniiga tähistab iga, mille kättejõudmisel lõpeb tööleping automaatselt kronoloogilise vanuse täitumise tõttu. Tegelik pensioniiga tähistab seda, kui vanalt inimene tegelikult pensionile jääb. Üldjuhul kaldub tegelik pensioniiga olema tavalisest pensionieast väiksem. Andmete vähese kättesaadavuse tõttu kasutatakse tegeliku pensioniea asemel sageli tööturult väljumise iga.

Näiteks 2008. aastal jäi keskmine tööturult väljumise iga liikmesriikides[11] vahemikku, mis ulatus 55,5 aastast Rumeenias ja 59,3 aastast Prantsusmaal ja Poolas 63,2 aastani Madalmaades ja 63,8 aastani Rootsis. Kõigi liikmesriikide keskmine tööturult väljumise iga oli 61,4 aastat. ELi institutsioonide puhul jääb tegelik pensioniiga vahemikku 61–62 aastat.

4.1.1. Tavaline pensioniiga

Mitmes liikmesriigis on teenistujate tavaline pensioniiga madalam kui riiklike pensioniskeemide puhul üldiselt.

Järgmisel diagrammil on esitatud keskvalitsuse teenistujate tavaline pensioniiga liikmesriikide lõikes: [12]

NB! Diagramm ei sisalda andmeid Prantsusmaa kohta, sest see riik küsimustikule vastuseid ei saatnud.

Kui võtta arvesse üksnes meeste pensioniiga, siis tuleks märkida, et enamikus liikmesriikides jääb tavaline pensioniiga vahemikku 61–63 aastat. Kolmes liikmesriigis on see ikka veel 60 ning kümnes liikmesriigis suisa 65 aastat. Kuues liikmesriigis on naiste tavaline pensioniiga madalam kui meestel ning on 61 aastat või alla selle.

2004. aastal tõsteti ELi teenistujate tavalist pensioniiga 60 aastalt 63 aastale (nii meeste kui ka naiste puhul) ning juba teenistuses olevate töötajate jaoks nähti ette üleminekusätted (nende puhul jääb pensioniiga vahemikku 60–63 aastat sõltuvalt sellest, kui vana oli teenistuja 1. mail 2004). Praegu kehtiv tavaline pensioniiga – 63 aastat – on üldjoontes kooskõlas liikmesriikides teenistujate suhtes kehtestatud tavapäraste pensioniigadega. Kui ELi institutsioonid tõstavad tavalise pensioniea 65 aastale, on see kõrgem kui enamikus liikmesriikides teenistujate suhtes kehtestatud tavaline pensioniiga.

4.1.2. Kohustuslik pensioniiga

Kohustuslik pensioniiga on samuti üks asjakohane näitaja, mida tuleks pensioniskeemide kirjeldamisel arvesse võtta. Kolmandik liikmesriike on ette näinud, et teenistuja 63. või 65. eluaasta täitumisel lõpeb tema teenistussuhe või tööleping, ning üheksas liikmesriigis puudub avalikus teenistuses töötamiseks ülemine vanusepiir. Tuleks märkida, et komisjoni ettepanekus on esitatud soovitus, et teenistujatel peaks olema lubatud töötada kuni maksimaalselt 67. eluaastani, kui see on teenistuse huvides; varem oli see võimalik üksnes erandjuhtudel.

NB! Diagramm ei sisalda andmeid Prantsusmaa kohta, sest see riik küsimustikule vastuseid ei saatnud.

Kohustusliku pensioniea selline tõstmine seab ELi institutsioonid samasse kategooriasse nende liikmesriikidega, kus teenistujatel on võimalik kõige kauem töötada, kuid enamik liikmesriike peavad pikema tööea soodustamiseks viima läbi struktuurireformid.

4.1.3. Minimaalne pensioniiga

Ennetähtaegselt pensionile jäämisega seoses on suur osa liikmesriike määranud minimaalseks pensionieaks ligikaudu 58 eluaastat. Vähemalt kümme liikmesriiki pakub siiski teatava minimaalse teenistusstaažiga teenistujatele võimalust lahkuda teenistusest enne 58. eluaasta täitumist. See on nii Ühendkuningriigis, kus teenistujad saavad jääda pensionile 50-aastaselt.

NB! Diagramm ei sisalda andmeid Prantsusmaa kohta, sest see riik küsimustikule vastuseid ei saatnud.

Oma ettepanekus pakkus komisjon välja meetmed, millega piiratakse juurdepääsu ennetähtaegselt pensionile jäämise skeemidele ja muudele varajase teenistusest lahkumise võimalustele, et anda teenistujatele võimalus kauem töötada. Eelkõige vähendataks nende töötajate arvu, kes saavad ennetähtaegselt pensionile jääda, kuid kelle pensioniõigusi sellisel juhul ei vähendata, ning ennetähtaegselt pensionile jäämise iga tõstetaks 58 eluaastale. Mõni liikmesriik on alustanud sarnaste reformidega, samas kui teised peavad veel sellised meetmed rakendama.

4.2. Aastakoefitsient

Rohelises raamatus määratletakse aastakoefitsient kui koefitsient, mis „näitab tulevaste pensionihüvitiste suuruse määra. Kasutatakse määratud väljamaksega skeemide puhul ja põhineb skeemiga seotud valemil”.

Liikmesriikides kasutatavate aastakoefitsientide võrdlemisel on oluline võtta samal ajal arvesse baasi, mis muudab võrdlemise väga keeruliseks.

Kõigepealt on ligikaudu tosinas liikmesriigis võimalik maksta osa pensionist muude põhimõtete kui aastakoefitsiendi alusel.

Erinevates aastakoefitsienti kohaldavates liikmesriikides on arvukalt erinevaid olukordi. Näiteks Ühendkuningriigis on aastakoefitsient kuni 2,30 % viimasest palgast, Portugalis jääb see vahemikku 2,00 % – 2,30 % iga asjaomase kalendriaasta eest, Madalmaades on see 2,05 % pensioniõiguslikust sissetulekust ning Saksamaal arvestatakse 1,80 % viimasest palgast ja peretoetustest iga teenistusaasta kohta.

Euroopa Liidu ametnike ja teenistujate suhtes praegu kehtiv aastakoefitsient on 1,90 % nende viimasest põhipalgast iga teenistusaasta kohta; 2004. aasta reformiga vähendati seda määra 2 %-lt 1,9 %-le[13]. See tase on ELi töötajate konkreetset olukorda arvestades täiesti põhjendatud. Tuleb arvesse võtta, et keskmiselt asutakse Euroopa avalikku teenistusse 35-aastaselt. Sellepärast on töötajatel pensioniõiguste omandamiseks vähem aega kui liikmesriikide teenistujatel. Peale selle, kui Euroopa teenistujad kannavad oma pensioniõigused liikmesriikidest üle, siis võetakse arvesse mitte tööstaaži, vaid ülekantavat rahalist väärtust.

Veel üks aspekt muudab liikmesriikide ja ELi institutsioonide võrdlemise veelgi keerulisemaks: aastakoefitsient võib varieeruda ka sõltuvalt vanusest. Soome kasutab progresseeruvat aastakoefitsienti, mis on 1,5 % sissetulekust 18–52-aastaste inimeste puhul, 1,9 % sissetulekust 53–62-aastaste inimeste puhul ning 4,5 % sissetulekust 63–68-aastaste inimeste puhul. See on teenistujatele selgeks stiimuliks kauem töötada. ELi institutsioonid hakkasid kasutama samasugust lähenemisviisi, luues täiendavaid pensioniõigusi hõlmava stiimuli pärast tavalise pensioniea saavutamist teenistusse jäämise eest (nn Barcelona stiimul).

Allpool toodud diagrammis on esitatud aastakoefitsiendid nende liikmesriikide kohta, kes kasutavad pensionide arvutamiseks aastakoefitsiente.

NB! Diagramm ei sisalda andmeid Prantsusmaa kohta, sest see riik küsimustikule vastuseid ei saatnud.

4.3. Pensioni arvutamise alus

Ametniku pensionile jäämise korral kohaldavad liikmesriigid pensioni arvutamise alusena väga erinevaid süsteeme. Mõnes liikmesriigis, näiteks Küprosel, Iirimaal või Ühendkuningriigis, põhineb pension viimasel kuu- või aastapalgal. Teistes liikmesriikides (nt Soomes, Ungaris ja Slovakkias) võetakse pensioni arvutamisel aluseks kogu staaži jooksul teenitud keskmine töötasu. See tähendab, et karjääri edenemine on pensioni arvutamise aluse kindlaksmääramiseks väga oluline. Näiteks kui karjääri lõpuosas on edenemine väga aeglane, siis on viimaseid teenistusaastaid aluseks võtvate süsteemide puhul sellel pensionidele üksnes väga piiratud mõju. Mõju on sarnane süsteemides, mille puhul võetakse aluseks karjääri keskmine palk, kui erinevus karjääri alguses ja lõpus teenitud palga vahel on väike.

ELi institutsioonides arvutatakse pension selle palgaastme viimase põhipalga alusel, kuhu ametnik vähemalt aasta jooksul kuulus. Selle süsteemi säilitamiseks on olulised põhjused. Personalieeskirjade 2004. aasta reformiga kujundati ümber ELi institutsioonide karjääristruktuur ning seda pikendati lisaastmete lisamisega, et luua kogu karjääri hõlmavad tulemuslikkusel põhinevad stiimulid. Sellest tulenevalt alandati teenistusse asumisel makstavaid palkasid. Peale selle, võttes arvesse värvatavate töötajate kõrget keskmist vanust, oleks neist paljude jaoks võimatu edeneda kõrgematele palgaastmetele, kui nad tõuseksid karjääriredelil keskmises tempos. Sellepärast mõjutaks pensioni arvutamise aluse muutmine pensionide taset rohkem ELi institutsioonides kui väiksema palgaastmete arvuga liikmesriikide avalikes teenistustes ning see muudaks teenistusse astumisel kohaldatavad palgaastmed kvalifitseeritud töötajate jaoks veel vähem atraktiivseks. Sellest tulenevalt peaksid ELi institutsioonid otsima alternatiivseid ja võibolla kulukamaid lahendusi, et meelitada ligi kvalifitseeritud töötajaid kõigist liikmesriikidest (nt korraldades kogenud töötajate leidmiseks konkursse kõrgematel palgaastmetel; selle tulemusel tõuseksid nii palgad kui ka pensionid).

4.4. Maksimaalne võimalik pensionimäär

Maksimaalne pensionimäär seab piirid pensioniõigustele, mida töötaja saab kõigi oma tööaastate jooksul koguda. Kuna mõnes liikmesriigis, nt Tšehhi Vabariigis, Soomes, Rumeenias, Lätis ja Eestis, seda põhimõtet ei kohaldata, on neis liikmesriikides teenistujate pensioniõigused vastavuses nende staažiga, samas kui ELi institutsioonid ja teised liikmesriigid on kehtestanud ülempiiri. Sellise ülempiiri tulemusel võib töötajal olla kohustus töötada kuni tavalisse pensioniikka jõudmiseni, kuid ta ei omanda mingeid täiendavaid pensioniõiguseid, ning ta peab pensioniskeemi sissemakseid tegema ka siis, kui ta on saavutanud maksimaalse pensionimäära.

Maksimaalne pensionimäär võib liikmesriigiti olla väga erinev. Näiteks, kuigi Prantsusmaal[14] on maksimaalne pensionimäär 75 %, võidakse seda erinevate lisatasude tulemusel tõsta 80 %-ni. Saksamaal on maksimaalne pensionimäär 71,75 % viimasest põhipalgast koos peretoetustega. Mõni liikmesriik on määra kehtestamisel võtnud aluseks kogu karjääri jooksul teenitud kõrgeima palga. Nii tehakse Ühendkuningriigis, kus töötajate maksimaalne pension võib sõltuvalt pensioniskeemist moodustada 66–75 % kõrgeimast palgast. Sloveenias ja Austrias on maksimummäär 80 % kõrgeimast palgast, mida saadi mitme aasta jooksul.

Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate maksimaalne vanaduspension on 70 % selle palgaastme viimasest põhipalgast, kuhu ametnik või teenistuja vähemalt aasta jooksul kuulus. Maksimaalse pensionimäära saamiseks peavad ELi teenistujad töötama vähemalt 37 aastat ning pensioniea tõstmisega 65 eluaastani peavad nad asuma teenistusse 28-aastaselt, et omandada ELi avalikus teenistuses maksimaalsed pensioniõigused. Kuna Euroopa Komisjonis on värvatavate keskmine vanus 35 aastat, ei ole enamikul töötajatel võimalik maksimaalset pensionimäära välja teenida. See juba on nii – 2010. aastal pensionile jäänud töötajate kogutud pensioniõigused moodustavad keskmiselt 63 %, kuid pärast 1. maid 2004 värvatud töötajate puhul hakkab see olema umbes 57 %.

Ainus võimalus saada pensionit, mis on üle 70 % pensioniõigustest, tekib siis, kui kohaldatakse elatusmiinimumi näitajat. Ametnikul või muul teenistujal on pärast 25 teenistusaastat õigus saada pensionit, mis vastab palgaastme 1 esimese järgu põhipalgale. Seda kohaldatakse siiski üksnes madalaima kategooria töötajate suhtes (täpsema teabe saamiseks vt käesoleva aruande peatükk lepinguliste töötajate kasutamise ja nende suhtes kohaldatavate tingimuste kohta). Mõnes liikmesriigis jääb maksimaalne pensionimäär alla 70 %, kuid seda kohaldatakse erineva baasi suhtes. Näiteks Taanis on maksimaalne võimalik pensionimäär fikseeritud 57 % tasemel, kuid seda kohaldatakse üksnes kohustusliku pensioni suhtes ja mitte riikliku pensioni suhtes, mis sõltub Taanis elamise ajast. Isik peab pärast 15-aastaseks saamist olema Taanis elanud 40 aastat, et tal oleks õigus saada Taani riigilt täielikku riigipensioni. Riigipension koosneb põhi- ja lisapensionist. Põhipensioni brutosumma on 58 032 Taani krooni (7 780 eurot[15]) aastas. Vallaliste isikute lisapension on 58 416 Taani krooni (7 831 eurot) aastas, samas kui abielus ja vabaabielus olevate isikute puhul on see 27 276 Taani krooni (3 657 eurot)[16].

Võrdlemise eesmärgil võiks võrdlusvahendina kasutada liikmesriikide teoreetilisi asendusmäärasid[17]. Need on välja töötanud sotsiaalkaitse komitee indikaatorite töörühm. Enamikus liikmesriikides jäävad asendusmäärad vahemikku 60–80 % viimasest sissetulekust. Mediaanne määr oleks ligikaudu 75 %, s.t Ühendkuningriigis kohaldatav määr.

4.5. Töötajate tehtavate sissemaksete määr

Töötajate sissemaksete määr on see osa ELi ametniku töötasust, mis tuleb maksta, et rahastada ühte kolmandikku pensioniskeemi kindlustusmatemaatilistest kuludest. Ülejäänud kaks kolmandikku rahastatakse tööandja sissemaksetest. Praktikas ei maksa ELi institutsioonid oma vastavat osa süsteemi rahastamiseks, vaid pensionimaksed tagatakse – hüvitisena – ühiselt liikmesriikide poolt (personalieeskirjade artikkel 83) (vt käesoleva aruande punkt 5.8).

Ka siin on liikmesriikidevahelised võrdlused keerukad, sest sissemakse arvutamise alused (põhipalk, brutotulu, tegelik palk, brutopalk jne) on väga erinevat laadi.

Tuleks märkida, et mõnes liikmesriigis ei pea ametnikud pensioniskeemi üldse sissemakseid tegema, sest kõik sissemaksed katab riik ja ametnike pensionid makstakse eelarvest. Nii tehakse Bulgaarias, Eestis, Saksamaal, Rootsis ning mõne Belgia ja Taani pensioniskeemi puhul.

Euroopa avaliku teenistuse tasandil tuleks meeles pidada, et pensioni sissemaksete määr on vajalik Euroopa ametnike pensioniskeemi tasakaalus hoidmiseks ning see määr arvutatakse igal aastal uuesti. ELi ametnike makstavat osa (1/3 kogu sissemaksest) kohandatakse vastavalt (kooskõlas personalieeskirjade artikliga 83). Näiteks 2009. aastal kehtestati ELi ametnike pensioni sissemakse määraks 10,9 %, 2010. aastal 11,3 % ja 2011. aastal 11,6 % põhipalgast[18].

Suures enamikus liikmesriikides on töötajate pensioni sissemakse määr madalam kui Euroopa ametnike pensioniskeemi kohane määr. Mõnes liikmesriigis (Ühendkuningriik, Küpros, Leedu ja Hispaania) on see määr umbes 5 % või alla selle, samas kui teised liikmesriigid (Soome, Madalmaad, Tšehhi Vabariik, Iirimaa, Kreeka, Slovakkia, Luksemburg, Itaalia, Läti, Ungari ja Poola) on kehtestanud määra vahemikus 5–10 %. Ainult kahes riigis on pensioni sissemakse määr Euroopa ametnike pensioniskeemi kohasest määrast kõrgem – Austrias jääb see vahemikku 10,25–12,55 % ning Sloveenias on selle ülempiiriks 15,5 %.

NB! Diagramm ei sisalda andmeid Prantsusmaa kohta, sest see riik küsimustikule vastuseid ei saatnud.

4.6. Pensionide iga-aastane kohandamine

Pensionikulutuste arengu peamine determinant on indekseerimise reegel. Pensioneid käsitlevas 2010. aasta ühisaruandes rõhutati, et paljud reformipaketid hõlmavad pensionide indekseerimise muutmist pensioni ajal. Indekseerimise küsimust võib käsitada kui valikut kahe variandi vahel: väiksem esialgne pension pluss sissetulekute indekseerimine või suurem esialgne pension pluss hindade indekseerimine[19].

Ülekaalukas enamik liikmesriike (välja arvatud Ungari, Leedu ning mõni Taani ja Poola pensioniskeem)[20] kohandab keskvalitsuse pensioneid vastavalt mitmele asjakohasele indikaatorile, näiteks: tarbijahinnaindeks (THI), palgakasv, SKP kasv või sotsiaalmaksutulu kasv. Mõni liikmesriik kasutab pensionide kohandamiseks ühte indikaatorit (THI või palgakasv), samas kui teised liikmesriigid kasutavad kahel indikaatoril põhinevat kaalutud indeksit. Mõni liikmesriik (Sloveenia, Taani ametlik pensioniskeem, Iirimaa ja Madalmaad) kohandab oma pensioneid palkade muutuse alusel, kuid mitmed teised liikmesriigid (Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Soome, Luksemburg, Slovakkia ja teatavad Poola pensioniskeemid) kohandavad pensioneid vastavalt nii hindade kui ka palkade muutusele.

ELi institutsioonide puhul kohandatakse pensioneid sama meetodi alusel nagu ELi ametnike palkasid. Palkasid kohandatakse igal aastal, et võtta arvesse liikmesriikide keskvalitsuse tasandi ametnike ostujõu muutust ja hindade arengut Brüsselis (Brüsseli rahvusvaheline indeks).

See meetod on kooskõlas tavaga, mida kohaldatakse üksikute eranditega kõigis liikmesriikides, kes kasutavad pensionide indekseerimisel mitut asjakohast indikaatorit, nagu on selgitatud eespool. Mitu liikmesriiki kohandab pensioneid kas palkade muutuse või palkade arengut hõlmava kombineeritud indeksi põhjal. Enamik süsteeme indekseeritakse siiski inflatsiooni alusel või inflatsiooni hõlmava kombineeritud indeksi alusel. ELi institutsioonide kasutatav meetod on siiski põhjustanud pensionide ja palkade kohandamist inflatsioonimäärast väiksemal tasemel. Ajavahemikul 2004–2010 kohandati pensioneid inflatsioonimäärast (1,8 % võrra) väiksema koefitsiendiga.

Kui pensionide kohandamise meetodit oleks tahetud muuta ja siduda see liikmesriikide ametnike pensionide kohandamisega, on tõenäoline, et tulemus oleks olnud ELi institutsioonide pensionäride jaoks soodsam, sest enamik liikmesriike seovad pensionide indekseerimise inflatsiooniga.

Tuleks rõhutada, et kui töötajad maksavad pensioni sissemakseid, on pensionide iga-aastane kohandamine selles juba arvesse võetud. Sellepärast võib praegu makstavate pensionide kohandamata jätmine tuua kaasa õigusvaidluse, sest sellise tegevusega riivatakse selgelt omandatud õigusi.

4.7. Tegeliku pensionifondi loomise võimalus

Nagu juba selgitatud, toimib Euroopa ametnike pensioniskeem virtuaalse fondina ning see tähendab, et reaalset investeerimisfondi ei ole. Suurem eelrahastamine mis tahes kujul on olnud liikmesriikide tavapärane poliitiline reaktsioon elanikkonna vananemisele[21]. Siiski on oluline märkida, et enamiku Euroopa kodanike jaoks on jooksval finantseerimisel ja ümberjagamisel põhinev skeem nüüd ja alati kõige tähtsam teema pensionide maksmisega seoses.

Veel hiljuti oli eelrahastatud pensioniskeemidel oluline osa Taanis, Iirimaal, Madalmaades, Rootsis ja Ühendkuningriigis, kus jooksval finantseerimisel ja ümberjagamisel põhinevate riiklike pensionide algne piiritlemine kõigile makstava kindlasummalise baaspensioniga tõi kaasa erapensionide osatähtsuse kasvu kas kollektiivsete ametipensionide või individuaalsete pensionikindlustuslepingute näol.

Kuid viimasel kümnendil läbi viidud pensionireformide tulemusel on mitu riiki (nt Taani ja Saksamaa) olemasolevate eraskeemide rolli suurendanud või lisanud oma kohustuslikesse pensionisüsteemidesse eelrahastatud erapensionide elemente (Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Rootsi). Mõned reformid on kriisi tagajärjel osaliselt (nt Lätis, Poolas) või täielikult tagasi pööratud (nt Ungaris), kuid mida suurema küpsuse skeem saavutab, seda suurem on eelrahastatud skeemide panus pensionäride sissetulekusse.

Eelrahastatud pensioniskeemidest saadava pensioni kavandatav osakaal 2008. ja 2048. aastal pensionile jääva hüpoteetilise isiku pensionisissetulekus[22]

Enamik liikmesriikide pensioniskeeme on samuti rahastamata, mis tähendab, et pensioni sissemakseid ei kanta fondi. Mõnes liikmesriigis (Austria, Läti, Portugal, Slovakkia, Madalmaad, Rootsi, Poola ja Taani) on osaliselt rahastatud skeemid.

Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide puhul on olukord erinev, sest neil on kas terviklikud pensionifondid või kestab neis pensionifondi kasutuselevõtmise järgne üleminekuperiood.

ELi institutsioonide jaoks tegeliku pensionifondi loomiseks võiks ette näha neli võimalust. Iga allpool esitatud tabeli I veerus tuuakse ära finantskulud (s.t tööandja aastane sissemakse äsja loodud fondi), II veerus iga-aastased pensionikulutused seoses praegu jõus oleva pensioniskeemi kohase virtuaalse fondiga ning III veerus mõlemat liiki kulude summa (eelarve V rubriigis esitatud kogukulud). Iga-aastaste kogukulude pikaajalise arengu ning ajavahemikuks 2013–2020 olemas olevate erinevate võimaluste analüüs on kasulik selleks, et hinnata iga stsenaariumi häid ja halbu külgi.

– 1. stsenaarium: virtuaalse fondi väärtuse ülekandmine tegelikku fondi. See stsenaarium on mõnevõrra hüpoteetiline, sest esimesel aastal kaasneksid sellega hiigelsuured kulud, kuna pensionikohustuse ekvivalent oleks vaja kanda üle tegelikku fondi. Järgnevatel aastatel püsiksid tööandja sissemaksed väikesed ja stabiilsed (umbes 800 miljonit eurot) ning need tuleks maksta fondi koos töötajate sissemaksetega (umbes 400 miljonit eurot). Lühiajaliselt ja aastatel 2013–2020 on see võimalus ELi eelarve jaoks kindlasti kõige kulukam. See avaldab siiski suurt mõju pensionikohustusele, sest pensionifondi maht kataks pensionikohustuse.

– 2. stsenaarium: pensionifondiga hõlmatakse uued töötajad, samas kui olemasolevad töötajad oleksid endiselt hõlmatud praeguse pensioniskeemiga. Selle variandi kohaselt jääks virtuaalse fondiga seotud iga-aastased pensionikulutused ning ajavahemikku 2013–2020 hõlmavad pensionikulutused samaks, nagu tegelikku pensionifondi polekski loodud. Olemasolevad töötajad oleksid tõepoolest endiselt hõlmatud praeguse pensioniskeemiga ning eeldatakse, et enne 2020. aastat ei jää pensionile peaaegu ükski uus töötaja. Tööandja poolt fondi tehtav iga-aastane sissemakse suureneks vastavalt tegeliku pensionifondiga hõlmatud uute töötajate arvule. See arv näib esimestel aastatel suur lepinguliste ja ajutiste töötajate suure arvu tõttu.

Sellepärast kaasneks selle stsenaariumiga lühikeses ja keskpikas perspektiivis suuremad kulud kui praeguse pensioniskeemiga (12 600 miljoni euro asemel 13 520 miljonit eurot aastatel 2013–2020). Pikas perspektiivis, kui pensionifond saavutab küpsuse, väheneksid kulud siiski märkimisväärselt.

– 3. stsenaarium: uued pensioniõigused kaetaks tegelikust pensionifondist, samas kui varem omandatud pensioniõigused kaetaks virtuaalsest fondist.

Selle variandi kohaselt oleksid praeguse pensioniskeemi kohased iga-aastased pensionikulutused väiksemad nendest pensionikulutustest, mida prognooside kohaselt tuleks 2020. aastani kanda juhul, kui tegelikku pensionifondi ei looda. Tööandja poolt tegelikku fondi tehtavad sissemaksed püsiksid stabiilsed (umbes 800 miljonit eurot aastas), kuid ajavahemikul 2013–2020 oleksid need palju suuremad 2. stsenaariumi kohastest maksetest (vastavalt 6,4 miljardit eurot ja 920 miljonit eurot).

Sellepärast kaasneksid selle stsenaariumiga keskpikas perspektiivis isegi suuremad kulud kui 2. stsenaariumiga, kuigi üleminek oleks kiirem.

– 4. stsenaarium: kolmandik kõigist uutest omandatud õigustest oleks kaetud tegelikust fondist, mida rahastatakse töötajate sissemaksetest. Ülejäänud kaks kolmandikku pensioniõigustest ning lisaks kõik varem omandatud pensioniõigused oleks jätkuvalt kaetud virtuaalsest fondist. Selle stsenaariumi kohaselt kantakse töötajate poolt tehtud pensioni sissemaksed investeerimisfondi ning eeldusel, et üks kolmandik pensionikuludest kaetakse tulevikus osaliselt sellest fondist, väheneksid pensionikulutused pikas perspektiivis kolmandiku võrra.

Sellest eeldusest lähtuvalt oleksid virtuaalse pensioniskeemi alusel kuni 2020. aastani tehtavad pensionikulutused, mis hõlmavad kahte kolmandikku uutest omandatud pensioniõigustest, veidi väiksemad nendest prognoositud pensionikulutustest, mida tehtaks juhul, kui muutust ei toimu (vastavalt 12 100 miljonit eurot ja 12 600 miljonit eurot). Tööandja sissemaksed tegelikku fondi puuduksid, sest kolmandik kõigist uutest omandatud õigustest kaetaks täielikult töötajate sissemaksetest.

Sellepärast oleks 4. stsenaarium lühikeses ja keskpikas perspektiivis kõigist stsenaariumidest ELi eelarve jaoks kõige vähem kulukas. Kuid pikas perspektiivis oleks V rubriigi kogukulud teiste stsenaariumidega võrreldes kaks korda suuremad (vastavalt 1 650 miljonit eurot ja 800 miljonit eurot).

4.8. Stiimulid erapensionide kasutamise eest

Mitmes liikmesriigis kasutatakse nüüd erapensioniskeeme üha rohkem, et saavutada piisavuse ja jätkusuutlikkuse eesmärgid. Oma rohelises raamatus rõhutas komisjon, kui tähtis on pakkuda piisavalt võimalusi täiendavate hüvitiste saamiseks, näiteks võimaldades inimestele pikemat tööelu ja parandades juurdepääsu täiendavatele pensioniskeemidele. Peale selle rõhutas komisjon vajadust kehtestada pensionipõlveks täiendavat säästmist käsitlev nõuetekohane raamistik, mille edukus sõltub eeskätt meetmetest, mille abil suurendatakse täiendavate pensioniskeemide kulutõhusust ja kindlust.

Mõnes liikmesriigis on kehtestatud meetmed, millega täiendatakse liikmesriikide jooksval finantseerimisel ja ümberjagamisel põhinevaid skeeme eelrahastatud erapensioniskeemidega. Kriis on siiski näidanud, kui haavatavad on eelrahastatud pensioniskeemid rahanduskriisi ja majanduslanguse suhtes, ning kinnitanud vajadust õigusraamistik läbi vaadata, et tagada erapensionide kindlus. Samuti on kasulik märkida, et NATO pensioniskeemi hallatakse täielikult erafondide kaudu. Töötajatel on võimalus investeerida oma varad eraõiguslikesse aktsia-, võlakirja- ja rahafondidesse ning nad võivad otsustada teha skeemi vabatahtlikke lisasissemakseid kuni 2 % ulatuses põhipalgast.

Kui ELi institutsioonide puhul otsustatakse kasutusele võtta kohustuslikud või vabatahtlikud täiendavad erapensioniskeemid, oleks oluline tagada, et sellise skeemi jaoks oleks olemas asjakohane raamistik. Järjepideva kohtupraktika kohaselt on ELi institutsioonid, kes toimivad mitte üksnes tööandja, vaid ka ametiasutusena, kohustatud hoolitsema oma töötajate eest. Sellepärast on oluline hinnata hoolikalt erapensioniskeemide ebapiisavuse või isegi pankroti võimalikku mõju ELi eelarvele.

Kui tehakse otsus sellised stiimulid kasutusele võtta, võib ühe võimalusena kaaluda erapensioniskeemidesse tehtud investeeringutelt maksuvabastuse lubamist, sest sellega kaasneks ELi eelarvele suhteliselt väike koormus võrreldes muude võimalustega, nagu töötajate poolt erapensioniskeemidesse tehtavate investeeringute subsideerimine. ELi institutsioonid võiksid koos eraettevõtjatega teha ettepanekuid vabatahtlikku liitumist ja lahkumist võimaldavate erapensioniskeemide kohta.

Kui erapensioniskeemid investeerivad osaliselt aktsiatesse, nagu tehakse näiteks ÜRO töötajate ühise pensionifondi[23] või NATO pensionifondi puhul, kus töötajad saavad valida, kas nad investeerivad oma vara aktsia-, võlakirja- või rahafondidesse, võib eeldada, et investeeringute oodatav tulumäär on kõrgem kui Euroopa ametnike pensioniskeemi tulumäär, kuid sellega kaasneb ka suurem risk.

Sellistel skeemidel on mitmeid puuduseid, mida tuleks arvesse võtta: peamiselt investeeringute haldamisega seotud lisakulud ning investeeringute ja sellest tulenevalt ka tulevaste pensionide kindlus.

5. Muud aspektid, mis avaldavad olulist mõju teenistujate pensioniskeemidele 5.1. Lepinguliste töötajate kasutamine ja nende suhtes kohaldatavad tingimused

Valdav enamik liikmesriike eristab teenistujaid muudest avalikus teenistuses töötavatest inimestest. Enamikus liikmesriikides on teenistujate jaoks erinevad eeskirjad seoses nende õigusliku seisundi, värbamismenetluste, töökoha kindluse, karjääri- ja palgasüsteemidega. Enamikus liikmesriikides kehtivad teenistujate ja muude avaliku sektori töötajate suhtes siiski sarnased eeskirjad seoses sotsiaalse dialoogi pidamise, eetika- ja distsiplinaarnormide järgimise ning eelkõige pensionisüsteemidega. Vastavalt väljaandele „Civil Services in the EU of 27, Reform Outcomes and the Future of the Civil Service” on teenistujatel ja teistel avaliku teenistuse töötajatel eraldi pensioniskeem Saksamaal, Leedus, Eestis, Küprosel, Belgias, Prantsusmaal, Kreekas, Luksemburgis, Hispaanias, Austrias, Madalmaades ja Taanis. Ülejäänud 15 liikmesriigis on nii teenistujatel kui ka teistel avaliku teenistuse töötajatel sama pensioniskeem[24].

Personalieeskirjade 2004. aasta reformiga loodi ELi institutsioonides lepinguliste töötajate kategooria. Sellest alates on lepingulised töötajad andnud institutsioonide töösse suure panuse, täites haldusvaldkonna tugifunktsioone ning pakkudes täiendavaid oskusi. 2009. aasta lõpus oli kõigis institutsioonides ja asutustes kokku umbes 9 000 lepingulist töötajat, kellest ligikaudu kaks kolmandikku töötas komisjonis. Personalieeskirjade kohaselt kohaldatakse ametnike ja lepinguliste töötajate suhtes sama pensioniskeemi. See on kooskõlas enamikus liikmesriikides valitseva olukorraga, kus ametnike ja teiste avaliku teenistuse töötajate suhtes kohaldatakse sama skeemi.

Elatusmiinimumi käsitlevates sätetes[25] osutatakse palgaastme 1 esimesse järku kuuluva ametniku põhipalgale. Ametnik või muu teenistuja saab vanaduspensioni vähemalt 4 % elatusmiinimumist iga teenistuses oldud aasta kohta, s.t pärast 25 teenistusaastat ei saa ametniku või muu teenistuja vanaduspension olla elatusmiinimumist väiksem. Kuigi ametnike ja ajutiste töötajate suhtes kohaldatakse samu sätteid, saavad eelkõige madalamatel palgaastmetel olevad lepingulised töötajad sellest sättest rohkem kasu, sest nende hüvitised on üldjuhul väiksemad. Näiteks võib I tegevusüksusesse kuuluval lepingulisel töötajal olla õigus saada pensioni, mis on võrdne elatusmiinimumiga ning mis ületaks 70 % tema viimasest palgast. See on siiski ainus erand reeglist, et maksimaalne pensionihüvitis on igal juhul 70 % viimasest palgast.

Ametnike asendamine lepinguliste töötajatega, mis ei ole küll otseselt seotud pensionikuludega, avaldab suurt mõju üldistele pensionikuludele, sest sellega piiritletakse viimased palgad, mille alusel pensionihüvitisi arvutatakse. See tuleneb asjaolust, et lepingulistel töötajatel on madalam palgatase ning nende lepingud on ametnikega võrreldes lühema keskmise kestusega.

Eurostati 2010. aasta uuring näitab, et lepinguliste töötajate kategooria loomine 2004. aastal annab märkimisväärse aastase säästu (300 miljonit eurot 2059. aastal).

Ametnike ja lepinguliste töötajate suhtes sama pensioniskeemi säilitamine on oluline, et lepingulistele töötajatele ettenähtud töökohad oleksid jätkuvalt atraktiivsed kvalifitseeritud töötajate jaoks. Juba praegu on raske saavutada geograafilist tasakaalu eri riikidest pärit töötajate hulgas ning vähem atraktiivse pensioniskeemi kavandamine lepinguliste töötajate jaoks vähendaks veelgi institutsioonide suutlikkust saavutada selle kategooria töötajate hulgas geograafiline tasakaal.

5.2. Individuaalne edenemine palgaskeemis

Personalieeskirjade 2004. aasta reformiga muudeti karjääristruktuuri. Kuigi see ei ole otseselt seotud pensionikuludega, avaldab see siiski mõju üldistele pensionikuludele, sest sellega piiritletakse viimased palgad, mille alusel pensionihüvitisi arvutatakse. Muudatused hõlmavad väiksemaid palku teenistusse asumisel kombineerituna pikema karjääriteega, mis hõlmab suuremat arvu palgaastmeid, kuid kiiremat edutamist. Eurostati 2010. aasta uuringu kohaselt võimaldab 2004. aasta reformi see aspekt 2059. aastal kokku hoida 94 miljonit eurot aastas.

Komisjoni ettepanekus kavandatud tegevusüksuse AST karjääritee ümberkujundamine annab pikas perspektiivis lisasäästu. Tegevusüksusesse AST kuuluvad ametnikud, kes täidavad haldusalaseid, tehnilisi või koolitusülesandeid, mis eeldavad teataval määral iseseisvust (ei hõlma sekretäre), ning kes soovivad edeneda kahele kõrgemale palgaastmele (vanemassistendid), peavad tulevikus valikumenetluse ajal tõendama, et neil on asjakohased ekspertteadmised ja kvalifikatsioon personalijuhtimise, eelarve täitmise ja/või koordineerimise valdkonnas. Lineaarse karjääriga uute sekretäride jaoks luuakse tõenäoliselt uus karjääristruktuur ning nende jaoks nähakse ette väiksem edutamise määr kui AST tegevusüksuses ja üksnes kuus palgaastet.

Kuigi isiku edenemine palgaskeemis mõjutab pensionikulusid, on see aspekt siiski üksnes teisejärguline, kui on vaja mõelda, kuidas ELi institutsioonide karjäärisüsteemi ümber kujundada. Oleks põhimõtteliselt vale muuta karjäärisüsteemi, kui sellise muudatuse ainus eesmärk on saavutada kokkuhoid pensionide arvelt, jättes tähelepanuta asjaolu, et see avaldab suurt mõju ELi institutsioonide töötavale personalile.

5.3. Avaliku teenistuse töötajatele makstavate hüvitiste ja erasektori pensionide vaheline lõhe

Peaaegu kõigis liikmesriikides kohaldatakse teenistujate suhtes eraldi korda ning eraldi pensioniskeemid on sageli nende osa. Selliste eriskeemide kasutamisel võib olla mitu põhjust ning pensionihüvitised on tõenäoliselt suuremad kui üldiste pensioniskeemide puhul. Esiteks tuleks pensionihüvitisi vaadelda kui teenistuja palga edasilükatud osa, mis makstakse välja teenistuja pensionile jäämisel, ning kui olulist osa avaliku teenistuse töötajatele pakutavast laiaulatuslikust paketist. Teiseks, avalikus teenistuses makstavad kõrgemad pensionid võimaldavad ligi meelitada kvalifitseeritud töötajaid, isegi kui erasektoris makstakse neile võrreldaval töökohal sarnasel tasemel ülesannete eest kõrgemat palka.

Pakkudes kõrgemaid pensionihüvitisi, saavad liikmesriigid võtta arvesse asjaolu, et teatavate töökohtade puhul on palgatase madalam kui erasektoris ning sellepärast tuleb seda kompenseerida sotsiaalkindlustuse kõrgema tasemega. Kuid nagu on märgitud rohelises raamatus, vastutavad pensionisüsteemide struktuuri ja töökorralduse ning pensionide eest üldiselt liikmesriigid. Avaliku teenistuse töötajatele makstavate hüvitiste ja erasektori pensionide taseme vaheline lõhe on üldine küsimus, mida liikmesriigid peavad käsitlema. Liikmesriigid vastutavad pensioniskeemide sellisel moel ümberkorraldamise eest, et oleks tagatud kõnealuste pensioniskeemide piisavus, jätkusuutlikkus ja kindlus.

Seoses küsimusega, kas ELi töötajate pensionihüvitiste ja eraskeemide kohaselt makstavate pensionihüvitiste vahel on lõhe, on oluline mõista, et nagu eespool selgitatud, saab peamiselt välismaalastest ELi teenistujate pensioniskeemi võrrelda nende tööandjate skeemidega, kes värbavad võrreldavaid töötajaid ning kellel on sarnane karjääri- ja palgastruktuur, s.t teised rahvusvahelised institutsioonid, riikide diplomaatilised teenistused ning liikmesriikide keskvalitsuse teenistused. Erasektori puhul tuleks võrrelda mitte üksnes pensione, vaid võrdlus peaks olema palju laiapõhjalisem ning hõlmama ka muid aspekte, näiteks üldised palgatasemed ja karjääris edenemine, sest era- ja avaliku sektori vahel on nendega seoses ülisuur erinevus.

Peale selle ei tohi unustada, et paljudel erasektori rahvusvahelistel ettevõtjatel on täiendavad pensionifondid ning nad pakuvad täiendavaid pensionihüvitisi kvalifitseeritud töötajate ligimeelitamiseks ja alalhoidmiseks.

5.4. ELi institutsioonide kulud seoses pensionide maksmisega

Eurostati 2010. aasta uuring näitas, et Euroopa ametnike pensioniskeem ei ole veel küpsust saavutanud ning et pensionäride arv ja pensionikulutuste maht suurenevad kuni ajani, mil pensioniskeem saavutab küpsuse. Võttes arvesse, et Euroopa ametnike pensioniskeem toimib virtuaalse fondina, maksavad töötajad konkreetsel aastal omandatud pensioniõiguste eest oma sissemaksetega, mis katavad ühe kolmandiku nende pensioniõiguste kindlustusmatemaatilisest väärtusest. Neid sissemakseid koos tööandja sissemaksetega, mida küll reaalselt ei tehta, käsitatakse kui investeeringut pikaajalistesse võlakirjadesse, mille on emiteerinud liikmesriigid. Võrdlemise eesmärgil oleks see kõige konservatiivsem lähenemisviis, mida kasutada sellise erapensionifondi puhul, mille kasumlikkus on segafondiga võrreldes väike.

Euroopa ametnike pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu hindamiseks 2010. aastal läbi viidud hinnangus arvutas Eurostat, et finantskulu, mis tuleks 2011. aastal omandatud pensioniõiguste katmiseks fondi maksta, moodustaks kokku 1 206 miljonit eurot. ELi teenistujad maksavad sellest summast ühe kolmandiku, s.t 402 miljonit eurot, mis vastab 11 %-le nende põhipalgast. Sellest tulenevalt on tööandja kaetav osa 2011. aastal 804 miljonit eurot. Eeldusel, et muudes parameetrites olulisi muutusi ei toimu, jäävad pensioniõigustega seotud kogukulud ja seega ka tööandja tehtavad sissemaksed tõenäoliselt samasse suurusjärku.

5.5. Pensionide roll ELi töötajate üldises motivatsioonipaketis

Vanemad tööotsijad pööravad tööpakkumist saades tõenäoliselt suuremat tähelepanu pensionide osatähtsusele motivatsioonipaketis kui nooremad kandidaadid. Ka kandidaadid, kes on varem töötanud era- või avalikus sektoris, on omandanud teatava kogemuse ja tundlikkuse pensioniküsimustega tegelemisel. Kandidaadid, kes lahkuvad tuttavast süsteemist selleks, et liituda uue, võõra süsteemiga, pööravad tõenäoliselt suurt tähelepanu sellele uuele süsteemile. Peale selle, suuremat tähelepanu pensioniskeemile pööravad ka kandidaadid, kelle jaoks on (tööga) kindlustatus ja prognoositav karjäär olulisemad kui vähem stabiilsemal ametikohal saadavad kõrged palgad. Tüüpiline ELi institutsioonide värvatud uus ametnik kuulub tõenäoliselt ühte neist kategooriatest.

Kuna institutsioonid värbavad tavaliselt inimesi, kes alustasid oma karjääri mujal ning kes on seega keskmiselt 35-aastased, on pensionisüsteemi tähtsus üldises motivatsioonipaketis tõenäoliselt suurem kui näiteks liikmesriikide avalikku teenistusse värvatud töötajate puhul, kes alustavad oma karjääri avalikus halduses vahetult pärast ülikooli lõpetamist. Asjaolu, et peaaegu kõik uued värvatud on varem töötanud mujal, kinnitab ka see, kui palju tuuakse Euroopa ametnike pensioniskeemi üle väljaspool institutsioone omandatud pensioniõigusi. Keskmiselt on ametnikud, kes olid aktiivses teenistuses 31. detsembri 2009. aasta seisuga, Euroopa ametnike pensioniskeemi üle toonud 1,6 aasta ulatuses omandatud pensioniõigusi, mis tulenesid palju pikemaajalisest töötamisest liikmesriikides.

Veel üks institutsioonidesse värvatud uute töötajate suhteliselt kõrgema vanusega seotud tunnus on, et paljudel neist on värbamise ajal juba pere loodud või on nad alustamas pere loomist. Iga töökohale kandideerija konkreetne olukord sunnib teda hoolikalt kaaluma sotsiaalhüvitisi, sealhulgas pensione, ning võrdlema neid muude valikuvõimalustega.

Kuigi komisjon ei ole sellel teemal – mille hindamine näib ka metodoloogiliselt raske – korraldanud ühtegi konkreetset uuringut, on mõistlik järeldada, et pensionidel on oluline osa selles, miks tulevased töötajad otsustavad ELi institutsioonides töötamise kasuks.

5.6. ELi institutsioonide tulevased töötajate värbamise ja hoidmise vajadused

Kuigi aastatel 2011–2013 on komisjonil vaja hinnanguliselt värvata 1 393 AD tegevusüksuse ametnikku ja 1 251 AST tegevusüksuse ametnikku,[26] teeb komisjon aastateks 2014–2020 kavandatava finantsraamistiku osana ettepaneku vähendada aastatel 2013–2017 igas ELi institutsioonis töötajate arvu 5 %; seda tehakse osaliselt seeläbi, et pensionile jäänud või lepingu lõppemisel töölt lahkunud töötajaid ei asendata.

Tuleb märkida, et töötajate hulgas suureneb eri liikmesriikide kodanike geograafiline tasakaalustamatus ning et see ilmneb eriti teravalt teatavate riikide kodanike puhul. See tuleneb peamiselt asjaolust, et ELi institutsioonidel on raske pakkuda piisavalt atraktiivseid töötingimusi neist liikmesriikidest pärit potentsiaalsetele töötajatele.

Pensionihüvitisi tuleks kindlasti käsitleda osana paketist, mis võimaldab värvata ning alal hoida kõige kvalifitseeritumaid töötajaid kõikidest liikmesriikidest, sealhulgas riikidest, kus on kõige kõrgemad palgad ja kus tööturul valitseb kõige tihedam konkurents.

5.7. Selle tagamine, et tulevikus saavad kõik ELi töötajad pensionit võrdsetel alustel

Selle tagamine, et tulevikus saavad kõik töötajad pensionit võrdsetel alustel, on kontseptuaalne küsimus, millega seisavad silmitsi liikmesriigid, kes reformivad oma pensioniskeeme. Nad peavad kaitsma omandatud õigusi ning samal ajal tagama, et pensionihüvitised ja nende maksmise koormus on jaotatud õiglaselt eri põlvkondade vahel.

Teataval määral vaevavad ELi institutsioone samad probleemid. Personalieeskirjade 2004. aasta reformi tulemusena kehtivad nüüd veidi erinevad eeskirjade kogumid, mida kohaldatakse enne 2004. aasta reformi kuupäeva ja pärast seda kuupäeva värvatud töötajate suhtes, sest juba teenistuses olnud töötajate suhtes kohaldatakse üleminekusätteid. See oli kooskõlas omandatud õiguste ja mittediskrimineerimise põhimõttega.

Komisjoni ettepaneku kohaselt kohaldataks enne ettepaneku jõustumist värvatud töötajate suhtes seoses tavalise pensionieaga sarnaseid üleminekusätteid nagu 2004. aastal. Nende sätetega tagatakse suurem kooskõla enne 2004. aastat ja pärast 2004. aastat värvatud kolleegide olukorra vahel.

5.8. Riski jagamine ELi institutsioonide (tööandjate) ja töötajate vahel

Euroopa ametnike pensioniskeemi ei ohusta otseselt investeerimisriskid, sest sissemakseid ei tehta tegelikku fondi, mistõttu kapitali ei investeerita. Personalieeskirjade XII lisa artiklis 10 märgitakse, et „kindlustusmatemaatilistes arvutustes arvessevõetavad intressimäärad põhinevad vaadeldud liikmesriikide pikaajalise välisvõla keskmistel iga-aastastel intressimääradel ...”. Sellest tulenevalt lähtutakse põhimõttest, nagu oleksid sissemaksed tehtud virtuaalsesse fondi ning neile vastav kapital investeeritud liikmesriikide võlakirjadesse. See on tõenäoliselt kõige konservatiivsem olemasolev investeeringu vorm, mis tähendab, et tulumäär on suhteliselt madal.

Kui pensionisüsteem korraldatakse ümber sellisel moel, et sellesse lisatakse riskielement, tuleks meeles pidada, et ELi institutsioonide töötajad võivad olla valmis aktsepteerima kõrgemat riski, kui neile pakutakse vastu kõrgemat tulumäära, mis tooks kaasa nende sissemaksete madalama määra, mida on vaja pensioniskeemi tasakaalu säilitamiseks. Sellest olenemata, kuna institutsioonidel lasub kohustus oma töötajate eest hoolt kanda, jääb kehtima nõue pakkuda lisaressursse juhul, kui fond ei suuda pensione maksta.

Sellest seisukohast ei käsitata pensionisüsteemi sissemaksete tegemisega kaasnevat finantskoormust riskina. Kolmandiku sellest koormusest kannavad institutsioonide töötajad; ülejäänud kaks kolmandikku kaetakse ELi eelarvest, millesse annavad oma panuse omakorda ELi maksumaksjad.

Sellega seoses toimivad liikmesriikides erinevad süsteemid. On tavaline, et teenistujad ei tee ise üldse oma pensioni sissemakseid. Selle kohta, kuidas on koormus jagatud tööandja ja töötajate vahel, esitasid liikmesriigid järgmise teabe:

Töötaja ja tööandja poolt liikmesriikide keskvalitsuse tasandi teenistujate suhtes kohaldatavatesse pensioniskeemidesse tehtavate sissemaksete osa

Liikmesriik || Töötaja tehtav sissemakse (%) || Tööandja tehtav sissemakse (%)

AT || 33,3 % || 66,7 %

BE || 0 %[27] || 100 %

BG || Andmeid ei esitatud || Andmeid ei esitatud

CY || Andmeid ei esitatud || Andmeid ei esitatud

CZ || 23,2 % || 76,8 %

DE || 0 % || 100 %

DK || 0 % || 100 %

EE || 0 % || 100 %

EL || 33,3 % || 66,7 %

ES || 16,6 % || 83,4 %

FI || 18,2–22 % sõltuvalt vanusest || 81,8–78 %

HU || 28,4 % || 71,6 %

IE || Andmeid ei esitatud || Andmeid ei esitatud

IT || 26,7 % || 73,3 %

LT || 11,4 % || 88,6 %

LU || 50 % || 50 %

LV || 27,2 % || 72,8 %

MT || 33,3 % || 66,7 %

NL || 30 % || 70 %

PL || 50 % või 20 % või 100 % sõltuvalt pensioniskeemist || 50 % või 80 % või 0 % sõltuvalt pensioniskeemist

PT || 40 % või 33,3 % sõltuvalt pensioniskeemist || 60 % või 66,7 % sõltuvalt pensioniskeemist

RO || 25,4–33,5 % || 74,6–66,5 %

SE || 0 % || 100 %

SI || 63,6 % || 36,4 %

SK || 29,2 % || 70,8 %

UK || 7,4 % või 15,6 % || 92,6 % või 84,4 %

NB! Tabel ei sisalda andmeid Prantsusmaa kohta, sest see riik küsimustikule vastuseid ei saatnud.

5.9. ELi laiaulatuslikum värbamis- ja personalipoliitika, et soodustada pikemat tööelu ja piisavat säästmist pensionipõlveks

Oma ettepanekus soovitas komisjon tõsta tavalist pensioniiga ja parandada võimalust jätkata töötamist pärast pensioniikka jõudmist. Lisaks personalieeskirjades juba sätestatud meetmetele kaalub komisjon selliste personalipoliitika meetmete võtmist, mis aitaksid eakatel inimestel töötamist jätkata, näiteks võimalus töötada pensioniks ettevalmistumise eesmärgil osaajaga, mille eest makstakse väikest lisahüvitist. Mõni neist meetmetest ei vaja personalieeskirjade muutmist ning neid rakendaksid ELi institutsioonid.

6. Komisjoni ettepanekust tulenev kokkuhoid

Kuigi personalieeskirjade 2004. aasta reformi tulemusel saadav pensionikulude kokkuhoid aja jooksul suureneb, võimaldaks komisjoni ettepanek vastuvõtmise korral täiendavat kokkuhoidu. Mitme personalieeskirjade muudatusega, mis komisjon välja pakkus, piirataks otseselt pensionikulutusi. Nende muudatuste hulka kuuluvad: tavalise pensioniea tõstmine 63 eluaastalt 65 eluaastale, kohustusliku pensioniea edasilükkamine 67. eluaastani ning ennetähtaegselt pensionile jäämise võimaluse piiramine minimaalse pensioniea tõstmisega 55 eluaastalt 58 eluaastale.

Personalieeskirjadesse kavandatakse ka selliseid muudatusi, mis ei ole küll otseselt seotud pensionikuludega, kuid mis avaldavad siiski mõju üldistele pensionikuludele, sest nendega piiritletakse viimased palgad, mille alusel pensionihüvitisi arvutatakse. Tegevusüksusesse AST kuuluvate ja sekretäri ülesandeid täitvate ametnike karjäär vaadatakse läbi ning seda piiratakse uue tegevusüksuse AST/SC loomisega. Teiste tegevusüksusesse AST kuuluvate ametnike puhul piiratakse juurdepääsu kõrgeimatele palgaastmetele (AST 10 ja 11), sidudes need palgaastmed suurema vastutusega. Kavandatud 5 %-ne personalikärbe vähendaks tulevaste pensionisaajate arvu ning samuti tulevasi pensionikulusid.

Nende muudatuste mõjuanalüüs näitab, et komisjoni ettepanekuga vähendatakse olulisel määral pensionikulusid pikas perspektiivis. Komisjon kirjeldab pensioniga seotud kokkuhoiuvõimalusi kolmest aspektist: pikaajaline mõju pensionikulutustele, mõju iga-aastastele finantskuludele ning mõju pensionikohustustele.

Need kolm lähenemisviisi täiendavad üksteist. Pensionikulutustega seotud pikaajalise kokkuhoiu hindamisel keskendutakse ajale, mil pensioneid välja makstakse (rahavool põhinev lähenemisviis). Finantskulude puhul keskendutakse ajale, mil pensioniõigused omandati ja neid rahastati (proportsionaalse osa krediteerimise meetod). Pensionikohustuste puhul on aga tähelepanu keskmes võrdluskuupäevaks (tavaliselt iga aasta 31. detsember) kogutud pensioniõigused.

6.1. Komisjoni ettepaneku pikaajaline mõju pensionikulutustele

Kui komisjoni ettepaneku (sh 5 % personalikärpe) mõju hindamiseks kasutada Eurostati 2010. aasta uuringu metoodikat ja lähtealuseid, kasvaksid iga-aastased pensionikulutused vaatlusalusel ajavahemikul (2013–2059) aeglasemalt[28]. See simulatsioon näitab, et kui komisjoni ettepanek jõustuks 1. jaanuaril 2013, väheneksid iga-aastased pensionikulutused pärast 2060. aastat täiendava 500 miljoni euro võrra. See lisanduks personalieeskirjade 2004. aasta reformi tulemusel saadud 1 047 miljoni euro suurusele kokkuhoiule ning 2059. aastal hoitaks pensionide arvelt kokku 1 550 miljonit eurot aastas. See tähendab, et kui komisjoni ettepanek jõustuks alates 2013. aastast, hoitaks igal aastal pensionikulutustelt täiendavalt kokku ligikaudu 50 %.

Järgnevas tabelis on esitatud iga-aastaste pensionikulutuste prognoositav kogusääst 2059. aastal (püsivhindades), mis on saadud 2004. aasta reformi ja komisjoni ettepaneku tulemusel, kui ettepanek jõustuks 1. jaanuaril 2013.

Tabel. Komisjoni ettepaneku ja 2004. aasta reformi mõjuanalüüs (miljonites eurodes) seoses iga-aastaste pensionikulutustega pikas perspektiivis (2059)

Meede || 2008. aasta hindades

2004. aasta reformi kogumõju: || 1 047

- Paranduskoefitsiendid || 120

- Lepingulise töötaja kategooria loomine 2004. aastal || 300

- Edenemine palgasüsteemis staaži ja edutamise alusel || -227

- Palgatase tööle asumisel || 321

- Pensioni aastakoefitsient || 106

- Pensionitabel || 426

Komisjoni ettepaneku kogumõju || 500

Komisjoni ettepaneku ja 2004. aasta reformi kogumõju || 1 547

6.2. Komisjoni ettepaneku mõju finantskuludele

Pensioni sissemakse määr arvutatakse igal aastal eesmärgiga rahastada pensioniõiguseid, mida eelseisval aastal omandatakse (finantskulud), olenemata kuupäevast, millal vastav pension välja makstakse. Finantskulud kujutavad endast summat, mis makstaks pensionifondi, kui see olemas oleks.

Finantskuludega saab siiski mõõta üksnes neid komisjoni ettepaneku aspekte, millega vähendatakse otseselt pensionikulusid, s.t tavalise pensioniea tõstmine 63 eluaastalt 65 eluaastale, kohustusliku pensioniea edasilükkamine 67 eluaastani ning ennetähtaegselt pensionile jäämise võimaluse piiramine minimaalse pensioniea tõstmisega 55 eluaastalt 58 eluaastale[29]. Muud tegurid, millega kaudselt piiratakse üldiseid pensionikulusid (vt eespool), on kõrvale jäetud.

Kui komisjoni ettepanek oleks jõus,[30] oleksid finantskulud 9,5 % väiksemad praegu 31. detsembri 2010. aasta seisuga arvutatud kuludest,[31] s.t 1 092 miljonit eurot 1 206 miljoni euro asemel. See kokkuhoid oleks nähtav siiski üksnes pikas perspektiivis, kui uusi parameetreid kohaldatakse kogu töötava personali suhtes. Väga lühiajaliselt on kokkuhoid tõenäoliselt vaevumärgatav, kuid see suureneb igal aastal järk-järgult, saavutades rakendatud üleminekumeetmete tulemusel 9,5 % taseme.

Praegused finantskulud on arvutatud lähtuvalt eeldusest, et enne personalieeskirjade 2004. aasta reformi värvatud töötajad ning pärast nimetatud reformi värvatud töötajad jäävad pensionile vastavalt 63 ja 64 aasta vanuselt. Neid kulusid on võrreldud finantskuludega, mis on arvutatud komisjoni ettepanekust lähtuvate eelduste põhjal (eeldatav minimaalne pensioniiga on 65 ja eeldatav maksimaalne pensioniiga on 67 eluaastat). Samuti on kaalutud minimaalse pensioniea muutmist, tagajärgede ettenägemist ennetähtaegse pensionile jäämise korral ning stiimulite kehtestamist hilisema pensionile jäämise eest.

6.3. Komisjoni ettepaneku mõju Euroopa ametnike pensioniskeemi kohustustele

Komisjoni ettepanek avaldaks mõju Euroopa ametnike pensioniskeemi kohustustele, sest arvutusparameetreid tuleks vastavalt ajakohastada[32]. Euroopa ametnike pensioniskeemi brutokohustuste summaks on 31. detsembri 2010. aasta seisuga hinnatud 37 702 miljonit eurot koos peretoetuste ja paranduskoefitsiendi mõjuga.

Tavalise pensioniea tõstmine 63 eluaastalt 65 eluaastale on suuremaks stiimuliks hilisemale pensionilejäämisele (töötamine kuni 67. eluaastani) ning ennetähtaegselt pensionile jäämise võimaluse piiramine (minimaalse pensioniea tõstmisega 55 eluaastalt 58 eluaastale) peaks vähendama Euroopa ametnike pensioniskeemi kohustusi.

Eespool nimetatud meetmed avaldavad mõju üksnes sissemakseid tegevate liikmete kohustustele, mis moodustasid 31. detsembri 2010. aasta seisuga hinnanguliselt 21 246 miljonit eurot (56 % Euroopa ametnike pensioniskeemi kogukohustustest).

Üksikisiku tasandil sõltub komisjoni ettepaneku tulemusel saavutatud pensionikulude kokkuhoid isiku vanusest. Noorte töötajate puhul (kes on 1. mail 2013 alla 30-aastased) on sääst suurem, samas kui üleminekumeetmed tähendavad, et 59-aastaste ja vanemate töötajate puhul säästu ei teki.

Simulatsioonid näitavad, et komisjoni ettepanekuga vähendataks kõigi sissemakseid tegevate liikmete kohustust 14,5 %; see tähendab, et 31. detsembri 2010. aasta seisuga oleks kohustus 18 166 miljonit eurot praeguse 21 246 miljoni euro asemel.

7. Järeldused

Pärast eespool esitatud seisukohtade kaalumist jõudis komisjon järgmistele järeldustele:

– seoses aastakoefitsiendi, pensioni arvutamise aluse, maksimaalse võimaliku pensionimäära ja töötajate sissemakse määraga on Euroopa ametnike pensioniskeem täielikult vastavuses liikmesriikide skeemidega. Mõne aspekti puhul, näiteks töötajate pensioni sissemakse tase, on Euroopa ametnike pensioniskeem nende liikmesriikide skeemide hulgas, kus see määr on kõige kõrgem. Eespool nimetatud küsimustes on Euroopa ametnike pensioniskeem kooskõlas ka rohelise raamatuga;

– tavalise pensionieaga seoses jäävad ELi institutsioonid liikmesriikides ametnike jaoks ette nähtud riiklike skeemide piiresse. Kuid selleks, et saavutada täiel määral rohelises raamatus esitatud sihid, on vaja rakendada komisjoni ettepanekus sätestatud meetmed. Eelkõige hõlmab see ennetähtaegselt pensionile jäämise piiramist minimaalse pensioniea tõstmisega 58 eluaastale ja nende inimeste arvu vähendamisega 5 %-le, kes saavad ennetähtaegselt pensionile jääda, kuid kelle pensioniõigusi sellisel juhul ei vähendata, ning pikema tööelu tagamist tavalise pensioniea tõstmisega 65 eluaastale ja kohustusliku pensioniea edasilükkamisega 67 eluaastale. Nende meetmetega viiks komisjon oma skeemi kooskõlla kõige arenenumate liikmesriikide skeemidega, kuid paljud liikmesriigid peavad veel sarnased reformid läbi viima;

– kui tehakse otsus kaaluda tegeliku pensionifondi loomist, tooks selle meetme rakendamine kaasa pensioniskeemi kulude suurenemise lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Siiski vähendataks sellega pensionikulusid pikas perspektiivis, sest pensionikulutusi rahastataks osaliselt või täielikult pensionifondist, sõltuvalt valitud lahendusest;

– kui komisjoni ettepanek vastu võetakse, oleks selles sätestatud meetmetel suur mõju pensionikulude vähendamisele pikemas perspektiivis. Pikaajaliselt väheneksid iga-aastased pensionikulutused umbes 500 miljonit eurot ning finantskulud – mis vastavad tegeliku pensionifondi olemasolu korral sellesse investeeritavale summale – väheneksid 9,5 %. See avaldaks viivitamatult mõju töötava personali pensionikohustuste osale, mis väheneks 14,5 %.

[1]               Selle näitaja puhul võetakse arvesse nõukogu 19. detsembri 2011. aasta otsust (2011/866/EL) jätta vastu võtmata komisjoni ettepanek töötasude ja pensionide kohandamise kohta.

[2]               KOM(2008) 443.

[3]               SEK(2010) 989.

[4]               SEK(2010) 989, lk 3.

[5]               Edaspidi „2004. aasta reform”.

[6]               SEK(2010) 830.

[7]               Robert Palacios, Edward Whitehouse, „Civil-service Pension Schemes Around the World”, mai 2006, aruteludokument nr 0602, Maailmapank.

[8]               Erandiks on ennast ise rahastavad asutused, kes maksavad tööandja osa sissemaksest ELi eelarvesse.

[9]               Töötav personal tasus pensioni sissemakseid omandatud pensioniõiguste eest.

[10]             Rahvusvaheline avaliku sektori raamatupidamisstandard (IPSAS) 25 vastab erasektori suhtes kohaldatavale rahvusvahelisele raamatupidamisstandardile (IAS) 19.

[11]             Allikas: roheline raamat.

[12]             Järgmistes tabelites tähistab „N” naist ja „M” meest.

[13]             Enne 1. maid 2004 värvatud töötajate puhul on aastakoefitsient 2 %.

[14]             Kuna Prantsusmaa kohta käivaid andmeid Eurostatile kättesaadavaks ei tehtud, on käesolevas aruandes lähtutud Prantsusmaa ametlikust portaalist http://www.info-retraite.fr/index.php?id=144.

[15]             Eurodes esitatud summad on arvutatud 1. juulil 2011 kehtinud kursiga 1 euro = 7,4592 Taani krooni.

[16]             https://www.workindenmark.dk/Find%20information/Til%20arbejdstagere/Naar%20du%20 arbejder%20i%20Danmark/Pension/Folkepension.aspx.

[17]             Asendusmäär väljendab pensioni suurust protsendina inimese varasemast sissetulekust pensionile jäämise ajal.

[18]             Komisjon on teinud ettepaneku kehtestada 2012. aastaks pensioni sissemakse määraks 11,0 %.

[19]             Majanduspoliitika komitee, sotsiaalkaitsekomitee ja komisjoni talituste 2010. aasta ühisaruanne pensionide kohta, lk 25 ja 26.

[20]             Taani: tööturu pensioniskeem; Poola: uus pensioniskeem OPF.

[21]             Kogumispensioniskeemid on pensioniskeemid, mille hüvitiselubadused on tagatud fondi varadega, mis on eraldatud ja investeeritud eesmärgiga täita skeemi kohustus maksta pensionihüvitist, kui selleks tekib vajadus.

[22]             Allikas: sotsiaalkaitsekomitee indikaatorite töörühma arvutused. Arvutused põhinevad teoreetilistel asendusmääradel, mis käsitlevad selliseid erasektoris töötavaid isikuid, kellel on 40 aastat katkematut tööstaaži (vanuses 25–65 aastat) ning keskmine sissetulek. Kohustuslikest kogumispensioniskeemidest saadava sissetuleku osakaal on tõenäoliselt diagrammil näidatust väiksem mitme liikmesriigi puhul, kus kogumispensioniskeemidesse tehtavate sissemaksete määrasid on hiljutise majanduskriisi tagajärjel (ajutiselt või alaliselt) vähendatud.

[23]             http://www.unjspf.org/UNJSPF_Web/page.jsp?role=info&page=Invest&lang=eng

[24]             Vt C. Demmke ja T. Moilanen, „Civil Services in the EU of 27, Reform Outcomes and the Future of the Civil Service”, Edition Peter Lang, 2010, lk 98. Vt ka tabel 13 lk 99.

[25]             Personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu kohaselt peab vanaduspension olema vähemalt 4 % elatusmiinimumist iga teenistuses oldud aasta kohta.

[26]             Personalipoliitika 2011. aasta aruanne, lk 43.

[27]             Belgias teevad töötajad 7,5 % määraga sissemakseid ainult toitjakaotuspensioni rahastamiseks.

[28]             Tuleb märkida, et Eurostati 2010. aasta uuringut pensionikulude pikaajalise mõju kohta eelarvele ei ole ajakohastatud. Käesolevas osas esitatud pensionikulude kokkuhoid arvutati lihtsustatud metoodika alusel.

[29]             Nende muudatuste mõju iga-aastastele finantskuludele, väljendatuna protsentides, iseloomustab finantskulusid kogu karjääri jooksul (s.t kogupension, mida makstakse kuni inimese surmani), kui muud eeldused püsivad muutumatutena (ceteris paribus).

[30]             Simulatsioon põhineb töötava personali hulgal seisuga 31.12.2010 ning arvesse ei võeta elanikkonna struktuuris toimuvate muutuste mis tahes mõju.

[31]             Pensioneid käsitlev 31. detsembri 2010. aasta hinnang põhineb 2004. aastal jõus olnud personalieeskirjade kohastel parameetritel ja eeldustel.

[32]             Euroopa ametnike pensioniskeemi kohustused, mida nimetatakse ka määratud väljamakse kohustusteks, määratakse kindlaks, diskonteerides varasema teenistusega seotud prognoositud tulevased rahavood, kasutades diskontomäära, mis põhineb selles valuutas nomineeritud valitsuse võlakirjade intressimääradel, milles hüvitisi tulevikus makstakse, kusjuures võlakirjade lõpptähtaeg peab ligilähedaselt vastama Euroopa ametnike pensioniskeemiga seotud tähtaegadele. See kohustus vastab aktiivses teenistuses olevate töötajate omandatud pensioniõigustele (pensioni sissemaksetele) ning muudest pensioniskeemidest üle kantud pensioniõigustele.