13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/164

—

tervitab üleminekut tagajärgede likvideerimiselt ja igale juhtumile eraldi lähenemiselt integreeritumale, tõhusamale ja parandatud mehhanismile;

—

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tavaliselt kriisiolukordade lahendamise peamised osalised ning et seega oleks kohane kaasata neid riski hindamise ja riskijuhtimiskavade ettevalmistamisse;

—

juhib tähelepanu ka sellele, et EL peaks tegema koostööd riiklike ametkondadega, et suurendada personali koolituskursuste mahtu kohalikul ja piirkondlikul tasandil, tagamaks tõhusat reageerimist kriisiolukorrale;

—

usub kindlalt, et EL peaks looma platvormi, mida saaks kasutada teabe ja kogemuste vahetuseks liikmesriikide ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel seoses õnnetustega:

—

rõhutab samal ajal vajadust täpsustada otsuses toodud määratlusi ja sätteid seoses abitaotlustega reageerimaks reaalsetele või ähvardavatele suurõnnetustele;

—

leiab, et riskijuhtimiskavade alusena tuleks kasutada standardmudelit, et tagada kavade sisu võrreldavus;

—

on veendunud, et liikmesriikidele tuleb luua ajagraafik riskijuhtimiskavade regulaarseks ajakohastamiseks ja esitamiseks.

Raportöör

Adam BANASZAK (PL/EA), Kujawy-Pomorze vojevoodkonna volikogu liige

Viitedokument

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta”

COM(2011) 934 final

1.

märgib rahuloluga, et ettepanekuga toetatakse komisjoni poliitikat leida paremaid lahendusi ja töötada välja sidusamat poliitikat võitluses õnnetustega, ning et sellega toetatakse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmist ning ELi kodanike turvalisuse tõstmist, mis on Stockholmi programmi ja ELi sisejulgeoleku strateegia oluline osa;

2.

märgib, et kodanikukaitse sätete ülevaate ja eelnevatest õnnetustest saadud kogemuse baasil on koostatud uued ettepanekud;

3.

väljendab heameelt selle üle, et kõnealune ettepanek kujutab endast komisjoni järjekordset sammu õigusaktide lihtsustamise ja ühtlustamise suunas, kuna ühes õigusakti ettepanekus perioodi 2014-2020 kohta on kombineeritud olemasolevad ettepanekud kodanikukaitse alase koostöö kohta ELi tasandil, mida reguleerivad kaks õigusakti: nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsus 2007/779/EÜ (Euratom), millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism, ning nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsus 2007/162/EÜ (Euratom) kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta;

4.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tavaliselt kriisiolukordade lahendamise peamised osalised ning et teabe jagamine kriisile reageerimise eest vastutajatele kohalikul ja piirkondlikul tasandil peaks olema kodanikukaitse alaste õigusaktide üks eesmärke;

5.

rõhutab, et tugevdatud kodanikukaitsemehhanism aitab kaasa solidaarsusklausli rakendamisele; hindab seda, et erilist tähelepanu on pööratud kodanikukaitsemeetmete koordineerimisele humanitaarabiga ning nende kooskõla tagamisele muude ELi tegevuspõhimõtete ja rahastamisvahendite raames rakendatavate meetmetega eelkõige õigus-, vabadus- ja turvalisuspoliitika valdkonnas. Kooskõla teiste ELi rahastamisvahenditega peaks välistama finantseerimise dubleerimise;

6.

toetab solidaarsuse, koostöö, koordineerimise ja vastastikuse toetamise põhimõtet ELi liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahel kodanikukaitse valdkonnas; nõustub komisjoni seisukohaga, et Euroopa Liidu õnnetustele reageerimise suutlikkuse ulatuslikuma integreerimise eesmärgi saavutamiseks on vaja nihet ajutistelt lahendustelt piisaval määral ette planeeritud meetmete poole koos õppuste ja koolituskursuste alase integreeritud poliitikaga, katastroofiennetuse meetmete valdkonnaülese iseloomu arvestamist (nt keskkonnakaitse, kliimamuutuste, üleujutuste, tuleohu, julgeoleku, tervisekaitse ja regionaalpoliitika valdkonnas) ning osalevate riikide vahelise koostöö edasist hõlbustamist;

7.

juhib tähelepanu ka sellele, et EL peaks tegema koostööd riiklike ametkondadega, et suurendada personali koolituskursuste mahtu piirkondlikul tasandil, tagamaks piisavalt kiiret ja eelkõige tõhusat reageerimist kriisiolukorrale;

8.

nõustub sellega, et kodanikukaitse meetmed kuuluvad liikmesriikide põhipädevusse ning et see mehhanism ei tohiks mõjutada liikmesriikide peamist vastutust kaitsta oma territooriumil inimesi, keskkonda ja vara õnnetuste eest. Euroopa Liidu kodanikukaitsemehhanismi peamine eesmärk peaks olema liikmesriikide meetmete toetamine, koordineerimine ja täiendamine;

9.

rõhutab tihedama koostöö tähtsust liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kodanikukaitse meetmete valdkonnas suuremate hädaolukordade korral;

10.

leiab, et EL peaks üles leidma konkreetsed ressursipuudujäägid ning määratlema täpselt, kuidas ta saaks aidata liikmesriike nende püüdlustes parandada valmisolekut, eriti seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Liikmesriigid ja EL peaksid püüdma kasutada olemasolevaid ressursse ja mitte looma täiendavat finants- ja halduskoormust, vähemalt mitte kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

11.

usub kindlalt, et EL peaks looma platvormi, mida saaks kasutada teabe ja kogemuste vahetuseks liikmesriikide ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel seoses õnnetustega;

12.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid ELi toel kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused õnnetustele reageerimisse varases staadiumis, kasutades ära ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas kasutuselolevat mitmetasandilise valitsemise süsteemi;

13.

toetab ettepanekut keskenduda konkreetsetele ennetuseesmärkidele, tagades valmisoleku hädaolukordadele reageerimiseks ja lihtsustades kiiret ja tõhusat hädaolukordadele reageerimist suurõnnetuste või nende ohu korral;

14.

märgib, kui oluline on kohaldatavate õigusaktide ning asjaomaste menetluste jätkuv lihtsustamine (kõnealune ettepanek on suur samm selle poole), tagades, et nad oleksid üheselt mõistetavad ja läbipaistvad; see peaks piirama halduskoormust ja kujutama endast lähtepunkti edasistele meetmetele asjaomase mehhanismi lihtsustamiseks ja konkretiseerimiseks. Märgib, et standardmudel võiks olla abiks individuaalsete riskijuhtimiskavade koostamisel. Mudeli puudumine suurendab ohtu konfliktide tekkimiseks teiste riskijuhtimiskavadega. Igasuguste juhiste puudumine kavade ulatuse ja nende põhilise sisu kohta teeb kavade koostamise kulukamaks, muudab võrdlused keerukamaks ja mis peamine, õõnestab üldist ideed, mis peitub liikmesriikidele seatud kohustuse taga esitada kavasid.

15.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad tagada viivitamatu õnnetustele reageerimise, kuna neil on üksikasjalik teave kohalikest geograafilistest ja sotsiaalsetest oludest; leiab, et liikmesriikidel oleks kohane kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused riski hindamise ja riskijuhtimiskavade ettevalmistamisse, kuna paljudel juhtudel on neil rohkem teavet kui riiklikul tasandil, näiteks ohtude hindamise osas;

16.

märgib, et transporti puuduvata ettepaneku finantssätete suund on õige ja et nimetatud sätted peaksid võimaldama ühelt poolt astuda rohkem samme lühema aja jooksul ja teiselt poolt laiendada ressursse kasutavate riikide hulka, arvestades, et transport on üks põhikulusid rahvusvaheliste missioonide puhul;

17.

toetab komisjoni meetmeid parandada juurdepääsu asjakohastele transpordivahenditele, et toetada kiirreageerimisvõime ülesehitamise protsessi ELi tasandil, eeldusel, et nende meetmete potentsiaalse rakendamise eesmärk, ulatus ja tingimused on selgelt määratletud; tervitab liikmesriikide transpordi täiendamist komisjoni poolt, kes pakub omalt poolt transpordialaseid lisaressursse, et tagada kiirem reageerimine suurõnnetustele;

18.

rõhutab, kui oluline on üleminek tagajärgede likvideerimiselt ja igale juhtumile eraldi lähenemiselt integreeritumale, tõhusamale ja parandatud mehhanismile. Meil on vaja tõelist üleminekut praeguselt igale juhtumile eraldi lähenemiselt täiustatud planeerimisele ja kiirreageerimismehhanismidele;

19.

mõistab komisjoni kavatsusi seoses kõnealuse vahendi mõistete laia määratlusega, et tagada kodanikukaitsemehhanismi paindlik ja tõhusam toimimine; leiab siiski, et oleks kasulik täpsustada kodanikukaitsemehhanismi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse artiklis 4 toodud määratlusi, eriti mis puudutab mõisteid „õnnetus” ja „suurõnnetus”; tulevikus aitaks see vältida ebajärjepidevust liikmesriikide ressursikasutuses kõnealuse mehhanismi kaudu;

20.

nõustub komisjoniga, et tuleks parandada kriitilise tähtsusega reageerimisvahendeid ja transpordivõimalusi, ning samal ajal lihtsustada menetlusi, et tagada optimaalset reageerimist ja integreerida tihedamalt ennetuspoliitikaid;

21.

tervitab komisjoni jõupingutusi parandada hädaolukordadele reageerimise suutlikkust, tõhustades koolitusi ja õppusi ning koostades asjakohaseid hädaolukorra lahendamise plaane;

22.

pooldab kõnealuse mehhanismi rajamist kodanikukaitsepoliitika neljale põhisambale, mis on järgmised: ennetamine, valmisolek, reageerimine ja väline mõõde, millele on lisatud finantssätted.

23.

pooldab meetmeid, millega julgustataks liikmesriike ja kolmandaid riike võtma vastu integreeritud lähenemist õnnetuste ohjamisele;

24.

rõhutab, et vältimaks õnnetustest põhjustatud kahju tekitamist inimestele, varale ja keskkonnale on väga oluline rakendada meetmeid, et koguda ja pidevalt ajakohastada teadmisi ohtudest, vahetades teadmisi, tavasid ja teavet. Samuti on väga oluline tõsta teadlikkust ennetustegevusest ja toetada liikmesriike ja kolmandaid riike meetmete rakendamisel, keskendudes eriti riskijuhtimiskavade koostamisele;

25.

nõustub komisjoni kavandatud meetmetega tagada valmisolek, näiteks luues hädaolukordadele reageerimise keskuse, andes panuse õnnetuste tuvastamise, varajase hoiatamise ja häiresüsteemide arendamisele, luues ja hoides alal eksperdirühmade, muude moodulite ja reageerimisvahendite suutlikkust ning rakendades tugi- ja täiendavaid meetmeid (koolitus, kogemuste ja teadmiste levitamine). Samal ajal sooviks komitee üksikasjalikumat teavet liikmeriikide taotluste kohta saada abi hädaolukordadele reageerimise keskuselt. Viide „konkreetsele taotlusele” tekstis on väga ebamäärane. Hädaolukordadele reageerimise keskus tuleb kooskõlastada ka olemasolevate riiklike ja piirkondlike struktuuridega;

26.

nõustub komisjoni kavandatud meetmetega juhuks, kui liikmesriik taotleb abi reaalse või ähvardava suurõnnetuse korral, eelkõige seoses meetmetega, mis hõlbustavad meeskondade, ekspertide, moodulite ja Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse välise päästeabi mobiliseerimist;

27.

toetab komisjoni algatust luua Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkus liikmesriikide eelnevalt kindlaks määratud reageerimisvahendite vabatahtliku reservi näol; Hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse kvaliteedinõuded tuleb määratleda koostöös liikmesriikidega. Samal ajal sooviks detailsemat teavet menetluse kohta, millega liikmesriik teavitab komisjoni põhjustest, mis takistavad tal seda suutlikkust teostamast konkreetses hädaolukorras. Tuleb ka selgelt sätestada, et hädaolukorrale reageerimise suutlikkust ei pea tagama konkreetses hädaolukorras, kui seda on vaja riiklikes huvides.

28.

leiab, et on oluline lisada liikmeriigi teave komisjonile põhjuste kohta, mis takistavad tal seda suutlikkust teostamast, riskijuhtimiskavade ajakohastamisse;

29.

toetab komisjoni kavandatud Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse hindamise vahearuannet; kui see toimib tõhusalt, siis peaks see aitama saavutada määratletud konkreetseid eesmärke;

30.

toetab komisjoni algatust anda rahalist abi kõnealuse otsuse alusel ükskõik millises vormis, mis on kehtestatud finantsmääruses, eelkõige toetusena, kulude hüvitamisena, riigihankelepingute vormis või maksetena sihtfondidesse;

31.

toetab komisjoni jõupingutusi rakendada meetmeid, et saavutada sünergiat ja vastastikust täiendavust ELi muude vahenditega, välistades samaaegse abi ELi finantsvahenditest;

32.

leiab, et komisjonil on asjakohane võtta meetmeid tagamaks, et rahastatavate meetmete rakendamise korral on liidu finantshuvid kaitstud, kohaldades selleks ennetavaid meetmeid pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu;

33.

rõhutab samal ajal vajadust täpsustada otsuses toodud määratlusi ja sätteid seoses abitaotlustega reageerimaks reaalsetele või ähvardavatele suurõnnetustele, et välistada ebakorrektselt defineeritud mõistetest tulenev võimalik ebaühtlus.