29.6.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 191/44

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006”

(KOM(2011) 614 (lõplik))

2012/C 191/08

Raportöör: Etele BARÁTH

Euroopa Parlament otsustas 25. oktoobril ja Euroopa Liidu Nõukogu 27. oktoobril 2011. aastal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 178 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006”

COM(2011) 614 final – 2011/0275 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.-26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 178, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   6. oktoobril 2011 võttis komisjon vastu ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide ettepanekud aastateks 2014-2020 (ühtekuuluvuspakett), mis muudavad põhjalikult ühtekuuluvuspoliitika ülesehitamise ja rakendamise viise. Poliitika ja ühe selle põhivahendi, Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) põhieesmärk on investeeringute kasutamine strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks. ERFi investeeringud peavad seega olema kasulikud kõigile ELi kodanikele.

1.2   Seega on oluline silmas pidada kavandatud määruse eeskirju, mis käsitlevad fondide üldsätteid (ühissätete määrus), millest osa on otseselt seotud ERFi kasutamisega. Nimetatud üldsätetel on suur mõju ERFi vahendite kasutamisele:

—	vahendite koondamine väiksemale arvule prioriteetidele,

—	nende prioriteetide tihedam sidumine strateegiaga „Euroopa 2020”,

—	tulemustele keskendumine,

—	kokkulepitud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude jälgimine,

—	tingimuslikkuse kasutamise suurendamine,

—	rakendamise lihtsustamine.

Aga ka enamik erisätteid, näiteks need, mis propageerivad integreeritumat lähenemist, või need, mis reguleerivad otseselt finantsvahendite kasutamist, mõjutavad ERFi.

1.3   Lisaks tuleb meeles pidada, et 29. juunil 2011 võttis komisjon vastu ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku (2014 - 2020) kohta, mis on Euroopa Liidu eelarve tulevaseks programmitöö perioodiks. Komitee esitas ka mitu arvamust ELi omavahendite kohta.

1.4   Struktuurifondide üldsätteid käsitlevas arvamuses (1) esitas komitee põhisõnumid terve ühtekuuluvuspaketi kohta. Käesolev arvamus toetab neid sõnumeid täielikult ja arendab neid edasi, pöörates eritähelepanu ERFile.

1.4.1   Partnerlus

1.4.1.1   Komitee on kindlal veendumusel, et ehtne partnerlus, mis kaasab kõiki ühissätete määruse artikli 5 lõikes 1 määratud partnereid ELi ühtekuuluvuspoliitika projektide ettevalmistamisse, täideviimisesse ja järelhindamisse, panustab otseselt nende õnnestumisesse. Seetõttu väljendab komitee heameelt selle üle, et komisjoni ettepaneku artikli 5 lõikes 1 on määratud mitmesugused partnerid ning et partnerlus muudetakse ELi ühtekuuluvuspoliitika kohustuslikuks osaks.

1.4.1.2   Komitee väljendab heameelt, et Lissaboni lepingu rakendamine võib muutuda tõhusamaks, mitte ainult Euroopa identiteedi rõhutamise tõttu, vaid ka tänu sellele, et ühissätete määruse artikli 5 lõikes 1 määratud partnerid on projekti kaasatud, aidates panustada tõhususe suurendamisse.

1.4.1.3   Komitee peab murettekitavaks nõukogu hoiatusi selle kohta, et mõned liikmesriigid soovivad partnerluspõhimõtet piirata, ja kutsub seepärast komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles seda arengusuunda muutma.

1.4.1.4   Komitee leiab, et määruse eelnõus selle vastuvõetud kujul järgitakse subsidiaarsuspõhimõtet, kuna ERFi ülesanded on sätestatud aluslepingus ning poliitikat rakendatakse vastavalt halduskoostöö põhimõttele ning arvestades liikmesriikide ja piirkondade institutsioonilist pädevust.

1.4.2   Tingimuslikkus

1.4.2.1   Komitee usub, et tingimuslikkuse laiaulatuslikum kasutus ELi ühtekuuluvuspoliitikas annab sihipärasemaid ja tegelikke, jätkusuutlikke tulemusi. Komitee on paljudes analüüsides keskendunud rakendamise tingimuslikkusega seonduvatele teemadele, mis peaks käima käsikäes suurema tõhususe, parema kvaliteedi ja olulise lihtsustamisega.

1.4.2.2   Eeltingimused peaksid olema seotud partnerluspõhimõtte nõuetekohase rakendamisega.

1.4.2.3   Komitee ei ole nõus makromajandusliku tingimuslikkusega praegusel kujul, sest see saadab valesid signaale ja lõppkokkuvõttes karistab piirkondi ja kodanikke, kes ei ole vastutavad riiklikul tasandil tekkinud makromajanduslike ülejääkide eest.

1.4.3   Lihtsustamine

1.4.3.1   Komitee tunnustab komisjoni jõupingutusi ELi ühtekuuluvuspoliitika menetluste lihtsustamiseks. Sellele vaatamata säilib liigne keerukus.

1.4.3.2   Liialt palju pööratakse tähelepanu auditeerimisele ja menetlemisele, nii riiklikul kui ka Euroopa Liidu tasandil on VKEde ja VVOde ligipääs ELi rahastamisele pärsitud: liiga palju energiat kulub halduskoormusele. Tarbetute lisanõuete olemasolu taunitakse kõigil tasanditel.

1.4.3.3   Komitee annab täie toetuse jõupingutustele strateegia „Euroopa 2020” ja ELi ühtekuuluvuspoliitika koordineerimiseks ning põhiteemadele ja tulemustele veelgi enam keskendumiseks.

1.4.3.4   Komitee nõustub ka, et struktuurifondide kasutamise finants-, haldus-, seire- ja menetluseeskirju on vaja lihtsustada.

1.4.4   Poliitika kooskõlastamine

1.4.4.1   Komitee tervitab ka komisjoni ettepanekut temaatilise suunitluse kohta, mille eesmärk on vähendada jõupingutuste killustatust.

1.4.4.2   Komitee soovitab temaatilise suunitluse puhul ilmutada siiski suuremat paindlikkust, eelkõige territoriaalse lähenemise rakendamise lihtsustamiseks ja seega poliitika tõhususe parandamiseks.

1.4.4.3   Komitee leiab, et ühine strateegiline raamistik on tähtis vahend struktuurifondide sekkumiste koordineerimisel, ja väljendab kahetsust, et ta ei saa dokumendi praeguse sõnastuse puhul esitada oma arvamust ühise strateegilise raamistiku kohta.

1.4.5   Rahastamine, finantskorraldus

1.4.5.1   Komitee on kindlal veendumusel, et iga ühtekuuluvusvahenditesse paigutatud euro peaks avaldama maksimaalset mõju.

1.4.5.2   Viienda ühtekuuluvusaruande avaliku arutelu tulemused näitavad, et rahastamise koondamise osas valitseb üldiselt konsensus. Komitee leiab, et mitmed mureküsimused seoses teatud teemadega on põhjendatud, ning soovib vastuseid enne tulevase üldmääruse jõustumist.

1.4.5.3   Tuleb tagada, et ülemäärane kontsentreerumine, eriti 11 temaatilise eesmärgi jäik tõlgendamine ja rahastamisvahendite miinimumprotsent teatud prioriteetsete temaatiliste eesmärkide puhul (näiteks energiatõhusus ja taastuvenergia, teadus- ja uuendustegevus, VKEde toetamine) ei kahjustaks kohalikest ja piirkondlikest erinevustest tulenevalt arengualaste projektide toetust.

1.4.5.4   Komitee on mitmes arvamuses rõhutanud, et strateegia „Euroopa 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika täiendavad üksteist. Stabiilsuspoliitika (mis nõuab struktuurireforme), ühtekuuluvuspoliitika (mis on suunatud lähenemisele) ja majanduskasvu strateegiate koordineerimiseks on liidul siiski vaja lisavahendeid.

1.4.5.5   Sellest lähtudes tuleks „Euroopa 2020” projekti võlakirju hiljutiste komitee arvamuste kohaselt laialdasemalt kasutada.

1.4.5.6   Komitee soovitab ka hoolikalt kaaluda võimalust kasutada tulevaste kohustuslike ühtekuuluvusvahendite ning käesoleval programmiperioodil kasutamata jäänud vahendeid Euroopa majanduskasvu taaskäivitamiseks juba TÄNA!

2.   Üldised märkused ja soovitused

2.1   Komitee tunnustab väga põhjalikku ja rasket ettevalmistustööd, mille Euroopa Komisjon on läbi viinud ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020” sätete rakendamisel ajavahemikuks 2014-2020.

2.2   Komitee on mitmes uuringus ja arvamuses teinud soovitusi neljanda ja viienda ühtekuuluvusaruande sisu kohta, struktuurifondide kasutamise kohta viimasel kümnendil, struktuurifondide tõhususe ning eesmärgile vastavuse kohta. Neid soovitusi on arvestatud ühtekuuluvuspoliitika käsitluses aastateks 2014-2020.

2.3   Struktuurifondide haldamise üldsätteid ajavahemikuks 2014-2020 käsitlevad komisjoni ettepanekud on esitatud ajal, mil seisukohad Euroopas üha süveneva kriisi olemuse ja põhjuste suhtes on väga erinevad.

2.4   Komitee arvates on praeguse Euroopa majandus- ja finantskriisi ajaloolistest juurtest tulenevalt vajalik rakendada struktuurireforme institutsioonilises, sotsiaalses ja poliitilises süsteemis. ERF võib mängida olulist rolli sotsiaalhoolekandesüsteemi muutmisel kulutasuvamaks ja jätkusuutlikumaks. Kuid nendes süsteemides muutuste tegemiseks on ajutiselt vaja täiendavaid rahalisi vahendeid. Komitee tunnistab, et vahendite piiratud kättesaadavuse ja kontsentreerimise põhimõtte kasutamise tulemusena pöörati liiga vähe tähelepanu investeerimisprioriteetidele, mille eesmärk on struktuurimuutuste läbiviimine sotsiaalhoolekandesüsteemi taristus. Komitee rõhutab ka, et selliste investeeringuteta jääb ühtekuuluvuspoliitika mõju nendele süsteemidele piiratuks.

2.5   Nii avalike kui ka eravahendite kriisijärgse vähesuse tulemusena võivad tekkida raskused vajaliku kaasrahastamise leidmisel sekkumisteks, mis on väga olulised soovitud muutuste tegemiseks. Komitee on arvamusel, et paindlik ja vastutustundlik lähenemine kaasrahastamise määrale ja tingimuslikkuse klauslitele suurendaks tõenäosust, et fondidest rahastatavate sekkumiste mõju jääb püsima.

2.6   Strateegia „Euroopa 2020” ja sellest mõjutatud ERFi määruse eelnõu kajastavad majanduslikku lähenemist, mis vastab arenenud majanduse nõuetele ja vajadustele, mida iseloomustavad aeglane kasv ja märkimisväärne võimekus teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Arenenud riikide puhul pole kahtlustki, et teadus-, arendus-, ja uuendustegevus on majanduskasvuks olulised tegurid. Kuigi konkurentsivõime ei ole ühtekuuluvuspoliitika kui tervikuga vastuolus, on see vähem tähtis.

2.7   Ühtekuuluvuspoliitika on peamine investeerimisvahend, millega toetatakse strateegias „Euroopa 2020” sätestatud põhilisi ELi prioriteete. See saavutatakse neile riikidele ja piirkondadele keskendudes, kus vajadus on kõige suurem. Komitee on üldiselt selle lähenemisega nõus, kuid viitab samas mõnele määruse ettepaneku punktile, mis võib takistada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist.

2.7.1   ERF võib märkimisväärselt mõjutada nii lähenemiseesmärkide saavutamist kui ka üleeuroopalisi eesmärke konkurentsivõime valdkonnas. Kuna vahendeid ei saa märkimisväärselt suurendada, siis on komitee veendunud, et üks võimalus oleks määratleda selgemad eesmärgid ja kindlustada investeerimisprioriteetide tihedam seotus eesmärkidega. Territoriaalne lähenemine põhineb täpsemate eesmärkide määratlemisel, aga komitee soovib rohkem rõhutada üleeuroopalisi territoriaalseid strateegiaid, näiteks olemasolevaid või tulevasi makropiirkondlikke strateegiaid valdkonnapõhiste eesmärkide raames.

2.7.2   Makromajanduslik tingimuslikkus võib majanduskasvu pärssida ja seega vähendada olemasolevaid vahendeid ning viia toetuste tagasivõtmiseni ja vahendite ümberjaotamiseni arenenumate piirkondade kasuks. Suure tõenäosusega tekib suur vastuolu ühelt poolt konkurentsivõime taotlemise ja teiselt poolt ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide poole püüdlemise vahel. Üldsätete määruse IV lisas loetletud temaatilised ja institutsioonilised eeltingimused võivad ERFi tõhusust parandada.

2.7.3   Mõnes vähem arenenud liikmesriigis või piirkonnas võib kindlatel eesmärkidel eraldatud 50 %line ERFi toetus kaasa tuua tõhususe vähenemise. Selline vähenemine võib tuleneda asjaolust, et nn kohustuslikud investeerimiseesmärgid ei ole vast parim viis kõnealuse piirkonna või liikmesriigi optimaalse arengu saavutamiseks. Sellistel puhkudel väheneb vahendite kasutamise tõhusus. Lisaks on oht toetuse kasutamisega seotud probleemide tekkeks, kui ei ole võimalik saavutada kriitilist massi arengu tegelike kitsaskohtade tõhusaks kõrvaldamiseks. Ka võivad meetmed, mis ei vasta tegelikele arenguprobleemidele, vähendada avalikkuse usaldust. Kõik need punktid rõhutavad vajadust läheneda piirkondade konkreetsetele arengueesmärkidele ja vajadustele paindlikult Euroopa Regionaalarengu Fondi investeerimisprioriteetide raames.

3.   Konkreetsed märkused ja soovitused

3.1   Territooriumide eripära (linnade areng, äärepoolseimad piirkonnad)

3.1.1   Komitee tervitab asjaolu, et lisatähelepanu on pööratud linnade säästva arengu ja äärepoolseimate piirkondadega seonduvate probleemide lahendamisele.

3.1.2   Komitee toetab selgelt väljendatud kohustust rakendada linnade arengu valdkonnas integreeritud lähenemist. Sellele vaatamata on komitee seisukohal, et partnerlusleping peaks sisaldama ainult soovituslikku nimekirja linnadest, mis saaksid sellel eesmärgil jagatud iga-aastast toetust, et igal liikmesriigil oleks võimalik projekte paindlikumalt juhtida, mis võib ka toetust saavatele linnadele tulemuste saavutamisel kasulik olla.

3.1.3   Integreeritud meetmete juhtimise küsimuses rõhutab komitee, et selliste keeruliste meetmete puhul on oht, et menetlused projektide valimiseks ja haldamiseks on liiga bürokraatlikud ja jäigad. See võib takistada liikmesriike ja toetusesaajaid mainitud võimalusi täies ulatuses ära kasutamast. Komitee soovitab seega komisjonil tagada, et iga liikmesriik oleks võimeline rakendama integreeritud meetmeid ja et nende bürokraatiakoormus oleks võimalikult väike.

3.1.4   Komitee soosib Euroopa linnade arenguplatvormi loomist linnade säästva arengu kontekstis. Komitee ei pea vajalikuks anda komisjonile õigust otsustada, millised linnad osalevad platvormil, kindlatest valikukriteeriumitest piisaks.

3.1.5   Linnade arenguplatvormi loomisega seoses arvab komitee, et uue organi loomine ei ole vajalik, sest juba olemasolevad Euroopa linnade ühendused võivad ülesanded enda kanda võtta. Komitee soovitab komisjonil uurida võimalusi olemasolevate liitude kaasamiseks platvormi tegevustesse nii palju kui võimalik.

3.1.6   Platvormiga toetakse ka võrgustike loomist kõigi linnade vahel, mis rakendavad komisjoni algatusel uuenduslikke meetmeid. Komitee on seisukohal, et lisaks komisjonile peaks ka liikmesriikide rühmadel olema võimalus uuenduslike meetmete osas või platvormi raames võrgustike loomisel ohjad enda kätte haarata.

3.1.7   Komitee tervitab ettepanekut eraldada vähemalt 5 % ERFi ressurssidest linnade säästva arengu integreeritud meetmete jaoks. See saadab ELilt liikmesriikidele ja nende piirkondadele tähtsa julgustava sõnumi. Kuid mainitud summa eraldamine ja seotus teiste vahendite kasutamisega ei ole veel selge.

3.1.8   Komitee arvates on põhjust territoriaalse arengu üleeuroopalise strateegia alusel kehtestada Euroopa tasemel väikeste, keskmiste ja suurte linnade süsteemide määratlus. Lisaks on oluline koostada suuniseid linnastute mitmekeskuselise võrgustiku arenguks kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega.

3.2   Territoriaalne areng

3.2.1   Nagu eelmisteski komitee arvamustes rõhutatakse, on parim viis piirkondade järeleaitamiseks territoriaalsete sidemete tugevdamine ning kõikide liikuvuse vormide toetamine. Linnastute ja tootmise territoriaalsete võrgustike arenedes paraneb ka konkurentsivõime. Soovitud sidemed ei piirdu transpordi ja teabevahetusega, seonduvad eesmärgid erinevad piirkonniti.

3.2.2   Komitee soovitab määratleda uue Euroopa raamistiku Euroopale erihuvi pakkuvate integreeritud projektide ideede jaoks. Raamistikul oleksid konkreetsed territoriaalsed eesmärgid. Ühise strateegilise raamistiku ettepanekut peetakse sobivaks dokumendiks uuele Euroopa raamistikule viitamisel. Komitee soovitab uurida, kas vajadus ametliku „Euroopa territoriaalse arengu strateegia” jaoks on olemas. Lisaks makropiirkondlike strateegiate prioriteetidele tuleks eritähelepanu pöörata Euroopa linnade võrgustikku käsitlevatele eesmärkidele.

3.2.3   Tasuks uurida, kas integreeritud linnade arengu või makropiirkondlike strateegiate puhul oleks vaja seada ja edendada uusi eesmärke, milleta suuremahuliste projektide areng võib peatuda. (Eelistatult asukohapõhiste) eesmärkide määratlemisel on abiks ettevalmistustööl põhinevad hästikoostatud dokumendid, mis võivad olla osa nt ELi territoriaalse tegevuskava ettevalmistustest või Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgu programmist.

3.2.4   Territoriaalse arengu strateegia määratleks eesmärgid, mis soodustaksid makropiirkondlikku majanduslikku ja sotsiaalset koostööd järgnevates valdkondades:

—	teadus- ja uuendustegevuse taristu suurendamine (uurimisvaldkonnad): Euroopa tippkeskuste ühendamine ja pädevuskeskuste arendamine Euroopa arengukeskuste tugevdamiseks;

—	investeerimine ettevõtete teadus- ja uuendustegevusse, toodete ja teenuste arengusse jm, kohalike tootmissüsteemide rahvusvahelistumine (klastrid) ja Euroopa võrgustike loomise toetamine;

—	transpordisüsteemid lisaks üleeuroopalisele transpordivõrgustiku infrastruktuurile (veeressursside haldamine, keskkonnakaitse, energia, side- ja infosüsteemid jne);

—	institutsiooniline võrgustik makropiirkondlike ja piiriüleste valitsemistasandite alt üles suunatud arenguks jne.

3.2.5   Seetõttu on komiteel komisjoni ühise strateegia raamistiku ettepanekutele suured ootused. Praegu ei ole ettepanekud veel kättesaadavad, kuid komitee loodab nende kohta peagi teavet saada ja nõu anda.

3.3   Euroopa ühendamine

3.3.1   Komitee on sageli kinnitanud, et käesolevate vahendite kontsentratsiooni arvestades on vaja tagada vahendid ja sätestada konkreetsed õigusraamistikud piiriülese koostöö süvendamiseks ja sidemete tugevdamiseks Euroopa Liidu piires. Komitee teeb komisjonile ettepaneku kaaluda Euroopa Ühendamise Rahastu võimalike sekkumiste kasutusala laiendamist nii, et rahastu saaks peale transpordi- ja teabevahetusprojektide rahastada ka Euroopale erihuvi pakkuvaid projekte. Lisaks soovitab komitee juurutada selliseid mehhanisme, mis kindlustaksid, et rahastatud projektid toimiksid Euroopa parema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse huvides.

3.3.2   Komitee on veendunud, et Euroopa Ühendamise Rahastu arendamine finantsraamistikuks, mis rahastab Euroopale erihuvi pakkuvate projektide rakendamist, nagu käesoleva arvamuse punktis 3.2.2 on märgitud, on Euroopa Liidu toimimise lepinguga kooskõlas. Rahastusse peaksid olema kaasatud transpordi, energia ja IKT-ga seotud algatused.

3.4   Majandustegevus

3.4.1   Komitee pooldab esmatähtsa rolli andmist neljale eesmärgile, mis on eriti olulised seoses ERFi panusega üldsuse huvide teenimisel:

—	tööhõive, teadus-, arendus- ja uuendustegevuse parandamine ettevõtluse toetamise näol;

—	investeerimine põhitaristusse (nt transpordi-, energia-, keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiutaristusse);

—	ettevõtete loomine ning sama oluline ettevõtete ülekanne ja

—	VKEde konkurentsivõime arendamine eritoetustega mikroettevõtetele ja käsitööga seotud ettevõtetele.

3.4.2   Komitee leiab ka, et sellised valdkonnad, nagu haridus või turismi areng, on tähtsad ning peavad jääma ERFi sekkumise keskmesse vastavalt konkreetsete liikmesriikide või piirkondade konkreetsetele arenguvajadustele.

3.4.3   Mis puutub ettevõtluse toetamisse, siis nõustub komitee, et seda on eriti tagastamatu abi vormis kõige rohkem vaja väikeettevõtete ja uuendustegevuse jaoks ning valdkondades, mida iseloomustab tööstuse taandareng või kus leiavad aset struktuurimuutused. Komitee leiab, et ettevõtte määratlus ei peaks hõlmama ainult VKEsid teatud piirkondades, mis on arengus maha jäänud.

3.4.4   Hästitoimivate uuendustegevuse ahelate (klastrite) ja kohalike tootmissüsteemide puhul on küsimus selles, kas piirkonnas hästi juurdunud ettevõtted või tarnijad peaksid olema paindlikumad ning kas mitmepoolse ja mitmest allikast kombineeritud rahastamise puhul tuleks suurendada taastuvate ressursside kasutamist toetusteks (näiteks intressitoetusteks).

3.4.5   See tõstatab küsimuse, kas arenenud piirkondade põhitaristut on vaja toetada. Erandeid ja paindlikku lähenemist tuleks kaaluda näiteks olukordades, kus keskse arenenud piirkonna areng on vajalik seda ümbritsevate piirkondade arenguks.

3.4.6   Ettevõtete toetuse ja konkurentsivõime prioriteetide küsimuses kordab komitee taas, kuivõrd tähtis on sotsiaalmajanduslike ettevõtete panus territoriaalsesse ja piirkondlikkuse arengusse, nagu Euroopa institutsioonid on mitmes ametlikus dokumendis maininud. Komitee soovitab kaasata sotsiaalmajandus ettevõtluse konkurentsivõime, ettevõtluse, uute ettevõtlusvormide, koolituse, hariduse, teaduse, tehnoloogilise arengu ja uuendustegevuse, tööhõive edendamise, energiatõhususe parandamise ja sotsiaalse kaasatuse meetmete raamistikku.

3.5   Finantsraamistik

3.5.1   Komitee toetab komisjoni ettepanekut uue piirkondade liigitamise ja struktuurifondidest tuleneva rahastamise osakaalu kohta.

3.5.2   Komitee on arvamusel, et osa ERFi vahendist, mis on eraldatud Euroopa Ühendamise Rahastule, tuleks kasutada laiemaid piiriüleseid kontakte puudutavate eesmärkide saavutamiseks, nagu soovitatakse punktis 3.2.2.

3.5.3   Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga, milles kehtestatakse Euroopa Sotsiaalfondi miinimumosad iga piirkonnakategooria jaoks, eesmärgiga suurendada fondide osalust strateegia „Euroopa 2020” põhieesmärkide saavutamises. Komitee soovitab kasutada ESFile eraldatud vahendeid, mida saab investeerida haridusse ja sotsiaalsesse taristusse, esmajoones majanduskasvu edendavateks meetmeteks.

3.5.4   Komitee on seisukohal, et investeerimisprioriteetide koondamine kajastab strateegia „Euroopa 2020” eesmärke hästi, ja viitab sellega seoses käesoleva arvamuse punktidele 1.4.5.3, 2.4, 2.5, 2.6 ja 2.7.

---

(1)  Struktuurifondid – üldsätted (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 30).

---