6.3.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 68/47

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Läänemere lõhevarude ja kõnealuste varude püügi mitmeaastane kava”

KOM(2011) 470 (lõplik) – 2011/0206 (COD)

2012/C 68/09

Raportöör: Seppo KALLIO

13. septembril 2011 otsustas Euroopa Parlament vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Läänemere lõhevarude ja kõnealuste varude püügi mitmeaastane kava”

KOM(2011) 470 lõplik – 2011/0206 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 21. detsembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 477. istungjärgul 18. ja 19. jaanuaril 2012 (18. jaanuari 2012. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 169, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 9.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on lõhet käsitleva mitmeaastase kava eesmärgid kõikide Läänemere lõhevarude jätkusuutliku kasutamise ning geneetilise puhtuse ja mitmekesisuse tagamiseks head ja toetust väärivad. Lõunapoolsete nõrkade lõhepopulatsioonide osas on kavas eesmärgiks seatud aeg siiski praegustel andmetel ebarealistlik.

1.2   Komitee peab vältimatuks, et püügipiirangud peavad kehtima kogu lõhe elutsükli jooksul ja kõikidele püügivormidele. Lisaks püügipiirangutele eeldab nõrkade lõhepopulatsioonide taastamine meetmeid lõhe paljunemispiirkondade korrastamiseks. Lubatud kogupüügi (total allowable catch – TAC) kehtestamist jõepiirkondadele ei pea komitee mõistlikuks, sest see on halduslikult koormav vahend ja selle järelevalvega kaasneksid märgatavad lisakulud. Põhiline vastutus liikmesriigi territoriaalvetes toimuva püügi reguleerimise ja järelevalve eest peab lasuma asjaomasel liikmesriigil. Euroopa Komisjon jälgib riiklike järelevalvekavade elluviimist liikmesriikide aruannete alusel.

1.3   Komitee kiidab heaks määruse kohaldamise ka harrastuspüügilaevadele. Kava kohaldamisalast välja jääva harrastuspüügi käigus püütakse siiski suur osa lõhe kogusaagist. Ka harrastuspüügi reguleerimist ja järelevalvet tuleb teostada riigi tasandil ja nende rakendamist tuleb jälgida liikmesriikide poolt komisjonile esitatud aruannete alusel.

1.4   Komitee peab kalapüügi püsivuse seisukohast oluliseks seda, et püügikvoote ja -piiranguid muudetaks järk-järgult eesmärgiks seatavate kalastussuremuse näitajate suunas. Merel toimuva lõhepüügi reguleerimine peaks edaspidi põhinema mitte paljude lõhepopulatsioonide lubatud kogupüügil, vaid just nimelt nõrkade lõhepopulatsioonide kaitseks kehtestatud eeskirjadel, mis käsitlevad püügiaegu ja -vahendeid.

1.5   Komitee ei kiida heaks lõhe kompenseeriva asustamise keelamist ilma tugevate teaduslike tõenditeta vettelaskmise kahjulikkusest. Asustatavate lõhemaimude kvaliteeti tuleb kontrollida. Komitee soovitab vähendada asustamisest tingitud geneetilist ohtu sellega, et asustatavate maimude saamiseks kasutatakse igal aastal loodusest püütavaid emaslõhesid.

1.6   Komitee peab vältimatuks lõhepüügi nõuetekohast ja tõhusat järelevalvet ning soovitab koondada järelevalveressursid kiiresti lõhepüügi järelevalveks. Uute alaliste järelevalvekohustuste asemel peab komitee aga esmatähtsaks meetmeks viimastel aastatel jõudsalt edasi arendatud järelevalvealaste õigusaktide tõhusat täitmist kõikides liikmesriikides. Komitee jääb ootama täiendavaid selgitusi Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu hinnangu kohta seoses lõhesaagi ulatusliku valesti raporteerimisega.

1.7   Komitee rõhutab ajakohase kõrgetasemelise lõheuurimise tähtsust mitmeaastase lõhekava edukaks elluviimiseks. Ainult piisava usaldusväärse teabe alusel saab tagada nii piisavad meetmed lõhevarude kaitseks ja taastamiseks kui ka võimaluse kasutada lõhevarusid jätkusuutlikult. Lisaks usaldusväärsele saagistatistikale on vaja lisateavet meres lõhe suremust põhjustavate tegurite kohta.

1.8   Komitee hinnangul on määruse ettepanekul negatiivseid tööhõivemõjusid kutselistele kaluritele, kalatööstusele, kalakaubandusele, püügivahenditööstusele, kalastusturismile ja vesiviljelusega tegelevatele ettevõtjatele. Mõjude ulatus varieerub liikmesriigiti ja liikmesriikidesiseselt piirkonniti. Komitee kutsub üles minimeerima negatiivseid tööhõivemõjusid määruse ettepaneku kohaste meetmete elluviimisel ning võtma ulatuslikult arvesse avaldunud mõjusid ELi struktuurifondide eraldamisel ning ühise kalanduspoliitika tulevasel läbivaatamisel. Komitee rõhutab, et ELi struktuurifondide kasutamisvõimaluste lisamine ja tõhustamine on oluline lõhevarude jätkusuutlikuks suurendamiseks ja tööhõive parandamiseks Läänemere kalandussektoris.

2.   Sissejuhatus

2.1   Läänemere lõhevarude kasutamist on varem reguleeritud riigisiseste püügipiirangute, nõukogu määrusega kehtestatud tehniliste püügieeskirjade ja iga-aastaste püügikvootide (TAC) abil. 2006. aastani määrati kvoodid rahvusvahelises Läänemere kalanduskomisjonis (IBSFC). Kõik lõhele kohaldatavad meetmed on kuni 2010. aastani olnud kooskõlastatud IBSFC koostatud tegevuskavas Salmon Action Plan (SAP).

2.2   Pärast 2006. aastat on ELi liikmesriikidele kehtivad Läänemere püügikvoodid kinnitatud igal aastal nõukogu määrusega. Määruse ettepaneku koostab Euroopa Komisjon, toetudes Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) nõuannetele.

2.3   EL eraldab oma kokkulepitud kvoodid liikmesriikidele endiselt nn suhtelise stabiilsuse alusel. Suhtelise stabiilsuse kohaselt püsivad eri liikmesriikide suhtelised osad kvoodist aastast aastasse ühesugused isegi siis, kui kvoodi suurus muutub.

2.4   ELi mittekuuluvatest riikidest tegeleb kalapüügiga Läänemerel ainult Venemaa. EL ja Venemaa arutavad Läänemere kalavarude olukorda ja kalapüügivõimalusi eraldi peetavatel kahepoolsetel läbirääkimistel. Läänemere kalanduskomisjoni menetluse laadset ametlikku läbirääkimismenetlust püügikvootide jagamiseks ELi ja Venemaa vahel praegu ei ole.

2.5   Läänemere kaubanduslik lõhekvoot on jagatud kaheks osaks: Läänemere põhiosa ja Botnia lahe alarajoonide (ICES 22–31) kvoodiks ning Soome lahe alarajooni (ICES 32) kvoodiks. Kvoot ei ole praktikas mitu aastat lõhepüüki piiranud. 2010. aasta Läänemere summaarsest kvoodist (309 665 lõhet) püüti ainult 150 092 lõhet ehk 48,5 protsenti. Riigiti varieerus kvoodi ärakasutamise protsent vahemikus 2,8–84,9. Peale kutseliste kalurite püüavad merel, jõesuudmetes ja jõgedel lõhet harrastuskalastajad. Harrastuskalastajad püüavad 20–30 protsenti kogu Läänemere piirkonna lõhesaagist ning ligi poole rannikumerest ja jõgedest püütavast saagist. Harrastuskalastajate lõhesaaki ei ole püügikvoodi hulka arvatud.

2.6   Suurte põhjapoolsete lõhejõgede seisund paranes 1990. aastate keskel märgatavalt Soome ja Rootsi riigisiseselt rannapüügile kehtestatud ajapiirangute tulemusel. Nende jõgede maimutootmine on sellest ajast alates püsinud endisega võrreldes selgelt kõrgemal tasemel, jõudes jõgede potentsiaalse tootmisvõime ja kava eesmärgiks oleva maksimaalse jätkusuutliku saagikuse lähedale. Läänemere lõhepüük põhineb suuresti nende heas korras põhjamaiste lõhejõgede toodangul.

2.7   Läänemere kesk- ja lõunaosa lõhejõgede maimutootmine on jäänud senistele meetmetele vaatamata väheseks. Läänemere põhiosa lõhe segavarude püük vähenes märgatavalt triivvõrgupüügi keelamise tagajärjel 2008. aastal. Triivõngejadaga püügi leviku tõttu on lõhepüük mere põhiosas uuesti suurenenud.

2.8   Vaatamata lõhe maimutootmise olulisele suurenemisele ei ole püügikõlbliku lõhevaru suurus samal määral kasvanud. Lõhe mereperioodil suremust põhjustavate tegurite kohta on vaja rohkem teaduslikke andmeid.

2.9   Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu esitas oma nõuandes 2012. aasta püügivõimaluste kohta hinnangu, et Läänemere triivõngejadaga püügil esineb ulatuslikult lõhesaagi valesti raporteerimist meriforellina.

2.10   Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu on väljendanud muret Läänemere lõhevarude seisundi ja geneetilise mitmekesisuse pärast. Ka Läänemere merekeskkonna kaitsekomisjon (HELCOM) on juhtinud tähelepanu Läänemere lõhevarude seisundile.

2.11   Lõhepüügi sotsiaal-majanduslik tähendus rannikuäärsete kalurikogukondade jaoks on suur. Viimane hinnang Läänemere-äärsete lõhepüüdjate arvule pärineb 2007. aastast, kui Euroopa Komisjon hindas lõhet püüdvate kutseliste kalurite koguarvuks ligi 400 inimest, kellest 340 kalastas rannikumerel. 2010. aastal hindas ICESi lõhetöörühm avamerel lõhet püüdvate laevade koguarvuks 141, mis ületas selgelt 2007. aasta hinnangut. Lisaks kutselistele kaluritele annab lõhe tööd ka vähemalt sama suurele hulgale inimestele kalastusturismi valdkonnas. Botnia lahel on kutselise lõhepüügi ja harrastuspüügi mõjud tööhõivele hinnanguliselt ühe suured. Kaudselt annab lõhepüük tööd suurele hulgale inimestele kalatööstuses, kalakaubanduses ja püügivahenditööstuses. Kohalikul tasandil on oluline tööandja ka lõhepüüki ja lõhevarusid toetav maimutootmise sektor.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1   Euroopa Komisjon esitas 12. augustil 2011 Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse ettepaneku (KOM (2011) 470 lõplik) Läänemere lõhevarude ja kõnealuste varude püügi mitmeaastase kava kohta.

3.2   Läänemere lõhevarude halduskava kohaldataks kutselisele kalapüügile Läänemerel ja Läänemerre suubuvatel jõgedel. Kava kohaldataks ka kalastusretki korraldavatele ettevõtetele, kes pakuvad harrastuspüügiteenuseid Läänemerel. Ettepanekus tutvustatakse võimalust reguleerida ELi õigusaktidega teatud eeldustel ka jõekalandust. Ettepanekus käsitletakse ka lõhe asustamist.

3.3   Ettepaneku eesmärk on tagada, et Läänemere lõhevarusid kasutatakse jätkusuutlikul viisil maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõttel ning et Läänemere lõhevarude geneetiline puhtus ja mitmekesisus on kaitstud.

3.4   Läänemere looduslikele lõhevarudele kehtestatakse jõepõhine sihttase, mis on 75 protsenti iga lõhejõe potentsiaalsest noorkalade tootmise võimest. Lõhejõe hetkeseisundist sõltuvalt tuleks sihttase saavutada 5 või 10 aasta möödumisel määruse jõustumisest.

3.5   Looduslike lõhevarude kaitseks pakutakse välja jõepõhiste lubatud kogupüügi tasemete kohustuslik reguleerimine. Nende reguleerimise eest vastutaksid liikmesriigid. Liikmesriikidel tuleks teaduslike andmete alusel määratleda jõepõhine suurim lubatud kalastussuremus ja sellele vastav lubatud kogupüügi tase.

3.6   Euroopa Komisjon hindaks iga kolme aasta tagant liikmesriikide eespool nimetatud meetmeid ja nende sobivust eesmärkide saavutamiseks. Kui liikmesriik ei avalda oma andmeid või liikmesriigi meetmed ei vasta eesmärkidele, võiks komisjon muuta liikmesriigi looduslikele lõhejõgedele kehtestatud kalastussuremustasemeid ja/või lubatud kogupüügi taset või keelata lõhepüügi kõnealustest jõgedest.

3.7   Tehakse ettepanek kehtestada kõikidele Läänemere lõhevarudele üksainus merepüügi kalastussuremuse väärtus, mis oleks 0,1. Kalastussuremuse väärtus 0,1 tähendaks seda, et püütavatest lõhedest tohiks igal aastal püüda umbes 10 protsenti. Iga-aastane lubatud kogupüügi tase tuleks seada selliseks, et ei ületataks kalastussuremuse maksimaalset taset 0,1. Komisjon võib muuta merepiirkonna kalastussuremuse tasemeid juhul, kui olud muutuvad niivõrd palju, et eesmärkide saavutamine satuks ohtu.

3.8   Harrastuspüügilaevadel püütavad lõhed tuleks arvata liikmesriigile eraldatud lõhekvoodi kasutamise hulka.

3.9   Liikmesriigid peaksid kehtestama jõepõhiseid tehnilisi püügieeskirju sellistele nõrkadele looduslikele lõhepopulatsioonidele, mis ei ole saavutanud 50-protsendilist sihtväärtust loodusliku lõhejõe noorkalade tootmise võimest. Pärast määruse jõustumist oleks nende eeskirjade kehtestamiseks aega kaks aastat. Need tehnilised püügieeskirjad (nt püügivahendipiirangud ja keeluajad või -alad) võiksid jääda iga liikmesriigi valida ja otsustada.

3.10   Komisjon hindab iga kolme aasta tagant liikmesriigi kehtestatud tehnilisi püügieeskirju. Kui liikmesriik ei kehtesta või ei avalda meetmeid tähtajaks või kui need meetmed ei ole looduslikele lõhejõgedele seatud eesmärkide saavutamiseks piisavad, võiks komisjon ise kehtestada jõepõhiseid tehnilisi püügieeskirju.

3.11   Lõhe asustamised peaksid piirduma tugi- ja taasasustamistega. Tugiasustamise all mõeldakse asustamist looduslikku lõhejõkke ja taasasustamise all kalade asustamist potentsiaalsesse lõhejõkke elujõulise loodusliku lõhepopulatsiooni rajamise eesmärgil.

3.12   Ettepanekus pakutakse asustamistele seitsmeaastast üleminekuperioodi. Pärast üleminekuperioodi oleksid kõik asustamised peale eespool nimetatute keelatud.

3.13   Ettepanekus pakutakse praegu kehtivate järelevalvesätete täienduseks välja uusi järelevalvesätteid. Uued järelevalvekohustused kehtivad kaubanduslikule lõhepüügile sõltumata laeva pikkusest ja harrastuspüügilaevadele.

3.14   Saake tuleks kontrollida nende lossimisel. Lossimise inspektsioonid peavad hõlmama minimaalselt 10 % lossimise koguarvust.

3.15   Komisjon teeb ettepaneku, et talle antaks vajaduse korral määramata ajaks üle delegeeritud volitused nii merel kui ka sisevetel toimuva lõhepüügi reguleerimiseks.

4.   Erimärkused

4.1   Komitee arvates on kava eesmärgid head ja neid tuleb toetada. Ettepaneku eesmärk saavutada maksimaalselt kümne aastaga vähemalt 75-protsendiline tase potentsiaalsest looduslikust maimutoodangust on eriti kõrgelennuline. Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu hinnangute kohaselt on see eesmärk täitumas Läänemere põhjaossa suubuvate suurte lõhejõgede osas, kuid lõunapoolsete nõrkade lõhepopulatsioonide osas on tähtaeg siiski ebarealistlik sõltumata püügipiirangute tasemest.

4.2   Määruse kohaldamisala hõlmab kutselist kalapüüki ja harrastuspüügilaevu. Viimaste tähtsus lõhepüügi kogusaagi seisukohast on vähene. Määruse kohaldamisalast välja jääva harrastuspüügi kogu lõhesaak rannikumerel ja jõgedel on aga samas suurusjärgus kui vastava piirkonna kutseline kalapüük. Komitee ei pea mõistlikuks ainuüksi kutselise kalapüügi suhtes kehtiva lubatud kogusaagi kehtestamist jõgedele, sest kalapüük jõgedel on peaaegu täielikult harrastuspüük. Komitee on seisukohal, et püügipiirangud peavad kehtima kogu lõhe elutsükli jooksul ja kõikidele püügivormidele. Põhiline vastutus liikmesriigi territoriaalvetes toimuva kutselise ja harrastuspüügi reguleerimise eest peab lasuma asjaomasel liikmesriigil.

4.3   ELis juba vastu võetud kalavarude kaitse- või taastamiskavades on igale kalapopulatsioonile määratud oma kalastussuremusnäitaja, mis sobib kõnealusele populatsioonile jätkusuutliku kasutamise seisukohast kõige paremini. Läänemerel püütakse palju erinevaid lõhepopulatsioone, mille bioloogiline seisund on erinev. Määrusest ja selle põhjendustest ei selgu, miks on ettepanekus kõikidele Läänemere lõhepopulatsioonidele meres soovitatud üht ja sama kalastussuremusnäitajat ja kuidas see näitaja on arvutatud.

4.4   Läänemere põhjapoolsed lõhepopulatsioonid on juba praegu väga lähedal eesmärgiks seatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemele. Kui Läänemere põhiosa ja Botnia lahe lõhekvoot kärbitakse tasemele, mille puhul ka lõunapoolsete lõhevarude püügisuremus oleks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, siis piiratakse ühtlasi tarbetult põhjapoolsete lõhevarude püüki. Merepüügi reguleerimine peab seetõttu edaspidi põhinema paljusid lõhepopulatsioone hõlmava lubatud kogusaagi asemel püügiaegu ja -vahendeid käsitlevatel tehnilistel eeskirjadel, mida saab kohandada spetsiaalselt nõrkade lõhepopulatsioonide kaitseks. Kui lõhepüügi reguleerimine põhineb ka edaspidi iga-aastase lubatud kogusaagi määramisel, tuleb merepüügi lõhekvootide osas järgida muude kalavarude kaitse kavades kasutatud püügisuremuse järk-järgulist vähendamist eesmärgiks seatud näitajani. Kalapüügi kui majandusharuga tegelemise seisukohast on ilma tungiva põhjuseta tehtavad järsud suured muudatused valdkonna reguleerimises eriti kahjulikud.

4.5   Läänemere põhiosas on lõhepüük tervikuna eri lõhepopulatsioonidele suunatud segapüük. Mida lähemal lõhejõele püük toimub, seda paremini saab seda suunata kõnealuse jõe lõhepopulatsioonile. Lõunapoolsete halvas seisukorras lõhepopulatsioonide tugevdamise seisukohast on edaspidi tähtsal kohal Läänemere põhiosas toimuvale triivõngejadaga püügile kehtestatud eeskirjad ja nende täitmise järelevalve. On leitud, et sügispüügil triivõngejadaga on alamõõduliste lõhede arv muude püügivormide vastavast arvust suurem, mistõttu triivõngejadaga püügi ajaliste piirangute abil saaks vähendada ka vette tagasi heidetavate lõhede arvu. Tuleb siiski märkida, et Läänemere lõunapoolsed lõhepopulatsioonid ei ole taastunud, vaatamata püügi tugevale vähenemisele mere põhiosas. See tähendab, et lisaks merepüügi piirangutele nõuab nõrkade lõhepopulatsioonide taastamine ka püügi tugevat piiramist jõesuudmetes ja jõgedel ning lõhede paljunemispiirkondade korrastustöid kalade loodusliku paljunemise tagamiseks.

4.6   Komitee on mures valesti raporteeritud lõhesaagi kohta esitatud hinnangute pärast ja leiab, et oluline on lõhepüügi nõuetekohane ja tõhus järelevalve. Komisjoni ettepanek suurendaks püsivalt järelevalveks vajalikke avaliku sektori kohustusi ja tekitaks lisakulusid. Kulud tuleneksid eelkõige IT-süsteemide muudatustest ja hooldusest ning vajadusest suurendada inim- ja muid ressursse õigusaktide täitmise järelevalveks ja uurimiseks. Komitee kutsub üles võimaluste piires suurendama järelevalveks eraldatud ressursse ning koondama olemasolevaid ressursse lõhepüügi järelevalvele seni, kuni mitmeaastane lõhekava on heaks kiidetud ja aruandlusprobleemid leitakse olevat lahenenud. Lõhepüügi järelevalvet käsitlevate õigusaktide osas peab komitee esmatähtsaks meetmeks olemasolevate, viimasel ajal tugevasti edasi arendatud järelevalvealaste õigusaktide tõhusat rakendamist kõikides liikmesriikides. Euroopa Komisjon peab jälgima riiklike järelevalvekavade elluviimist liikmesriikide aruannete alusel.

4.7   Lõhesid asustatakse taas- ja tugiasustamise korras ning kohtuotsustel põhinevate kompenseerivate asustamiste korras juhul, kui hüdroelektrijaama ehitamine on põhjustanud saagi vähenemist. Ettepanekuga soovitakse peatada muud asustamised peale tugi- ja taasasustamiste potentsiaalsetesse lõhejõgedesse seitsme aasta jooksul pärast määruse jõustumist. Kompenseerivate asustamiste asendamiseks muude kohustustega on seitsmeaastane tähtaeg aga liiga lühike, sest tõenäoliselt võtaks lisaks kohtumenetlusele kõigis kolmes kohtuastmes aega ka asenduskohustuste kavandamine ja elluviimine.

4.8   Kompenseerivate asustamiste keelustamist põhjendatakse asustamiste kahjulikkusega lõhepopulatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Sellele hinnangule ei ole aga esitatud teaduslikku põhjendust. Kompenseerivatest asustamistest saadud saagil on vaieldamatu tähtsus asustuspiirkondade suudmealade ja rannapüügi jaoks ning sellel on kümnetesse inimaastatesse ulatuv tööhõivet suurendav mõju rannikul tegutsevatele vesiviljelusettevõtetele. Seetõttu ei tohi kompenseerivaid asustamisi keelustada ilma veenvate teaduslike tõenditeta asustamiste kahjulikkusest. Lisaks on komitee seisukohal, et asustatavate lõhemaimude kvaliteeti tuleb kontrollida ja kõikide asustatud maimude rasvauimed tuleb ära lõigata looduses paljunenud ja asustatud kalade eristamiseks saagis. Asustatud kaladest tuleneva geneetilise ohu saab viia miinimumini, kui kasutada maimude saamiseks uurimisjaamades peetavate lõhede asemel võimaluse korral alati igal aastal loodusest püütavaid emaslõhesid, kes on läbinud loodusliku valiku.

4.9   Lõhede asustamise tähtsusest annab hea pildi olukord Soome lahes. Kui lõhede asustamine keelataks näiteks paisutatud Kymi jõe suudmealal, tähendaks see praktikas lõhepüügi lõppu Soome lahel ja ühtlasi ulatusliku harrastuspüügi lõppu Kymi jõe elektrijaamadest allavoolu. Kõnealusel püügil on tõeliselt suur tähtsus kalastusturismi jaoks. Selline olukord valitseb mitmetes Läänemere piirkonna jõgedes.

4.10   Ettepaneku majanduslikud mõjud, näiteks kvoodi vähenemise tõttu, oleksid olulised kutselistele kaluritele ja nende saagist sõltuvatele majandusharudele: kalatööstusele, kalakaubandusele ja püügivahenditööstusele. Lõhe pikk ränne, erinevad püügiviisid ja erinevad reguleerimisvajadused rände eri etappidel põhjustavad majanduslike mõjude jagunemise varieerumist nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikidesiseselt. Lühikese lõhepüügihooaja tõttu püüab enamik lõhepüüdjaid ka muid kalaliike. Lõhe on aga enamikule neist majanduslikult tähtsaim kalaliik ja väikesedki muudatused reguleerimises võivad kaasa tuua märgatavaid muutusi kalapüügi kui majandusharu tasuvuses. Oma tegevusalast loobuma sunnitud kalurite jaoks vähendab ettepanek lisaks lõhele ka lõhepüügi käigus püütavate muude kalaliikide pakkumist tarbijatele, tööstusele ja kaubandusele ning suurendab sedasi sõltuvust väljastpoolt ELi imporditavast kalast. Ka kalastusturism jõepiirkondades võib kanda majanduslikku kahju jõekalanduse karmimast reguleerimisest ja lubatud kogusaagi kohaldamisest jõekalandusele. Pikemas perspektiivis võib ettepanek siiski suurendada kalastusturismiga seotud töökohtade arvu jõepiirkondades tänu lõhevarude taastumisele.

4.11   Ettepanek avaldab majanduslikku mõju ka vesiviljelusettevõtetele. Kompenseerival asustamisel kasutatavaid lõhemaime kasvatavad vesiviljelusettevõtted annavad tööd kümnetele inimestele piirkondades, kus alternatiivseid töövõimalusi on vähe. Kompenseerivate asustamiste peatamisest tulenev vesiviljelusettevõtete tegevuse lõpetamine nõrgendaks nende piirkondade tööhõivet. Koos ettevõtete sulgemisega kaotataks ka vesiviljelusega seotud pikaajaline kogemus ja oskusteave.

4.12   Määruse ettepaneku negatiivseid mõjusid tööhõivele tuleb arvesse võtta ELi struktuurifonde käsitlevate kehtivate õigusaktide rakendamisel ja ühise kalanduspoliitika läbivaatamisel. Võimalikud toetusvormid on näiteks hüvitised kalapüügi lõpetamise eest ning investeeringud ja koolitus kalapüügi ümbersuunamiseks. Komitee leiab siiski, et hüvitised on alles teisejärgulised abinõud. Esmajärjekorras tuleb lõhepüügi ja sellega seotud tegevusalade mõju tööhõivele arvesse võtta juba praktiliste meetmete kavandamisel, nii et negatiivsed mõjud tööhõivele oleksid võimalikult vähesed.

---