SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST 1.1. Üldine taust – nõukogu 1996. aasta direktiiv

Maapealse teeninduse teenused koosnevad kõikidest konkreetsele lennuettevõtjale maa peal pakutavatest lennundusega seotud toimingutest lennujaamas ning need on lennuahela oluline lüli. Maapealse teeninduse teenused hõlmavad järgmist 11 teenuseliiki:

(1) maapealne juhtimine ja järelevalve;

(2) reisijate teenindamine;

(3) pagasikäitlus;

(4) kauba- ja postikäitlus;

(5) perroonikäitlus;

(6) õhusõiduki teenindamine;

(7) kütuse- ja õlikäitlus;

(8) õhusõiduki hooldus;

(9) lennutegevus ja meeskonna juhtimine;

(10) maapealne transport;

(11) toitlustusteenus.

Maapealse teeninduse teenuste tõhus osutamine on oluline nii lennujaamade, lennuettevõtjate kui ka reisijate jaoks ning sellel on tähtis roll lennutranspordi taristu tõhusas kasutamises ja kogu lennundussüsteemi toimimises.

Mõned hinnangud maapealse teeninduse turu kohta: komisjoni ja sidusrühmade hinnangute kohaselt on maapealse teeninduse tulu (kõiki liike arvesse võttes) ülemaailmselt ligikaudu 50 miljardit eurot. Hinnanguliselt töötab Euroopas selles sektoris vähemalt 60 000 inimest[1]. Maapealse teeninduse teenustega seotud kulud moodustavad 5–12 %[2] lennuettevõtjate tegevuskuludest.

1996. aastal võeti Euroopa Ühenduses vastu nõukogu direktiiv 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades. Direktiiv oli esimene samm maapealse teeninduse turu järkjärguliseks avamiseks ja nimetatud turule juurdepääsu ühtlustamiseks.

Ajalooliselt on maapealse teenindusega tegelenud lennujaama käitajad või lennuettevõtjad. Tänapäeval on see Euroopas üha enam koondunud spetsialiseerunud ettevõtjate kätesse. Direktiivist tulenevalt põhineb juurdepääs maapealse teeninduse turule järgmistel põhimõtetel:

· omateeninduse vabadus, st lennuettevõtjatel on võimalik ise kõikides kommertslennujaamades teenindust teostada liiklustihedusest sõltumata. Nelja teenuseliigi puhul (pagasikäitlus, perroonikäitlus, kütuse- ja õlikäitlus, kauba- ja postikäitlus) võivad liikmesriigid anda omateeninduse õiguse vähemalt kahele lennujaama kasutajale lennujaamas, mille aastane vedude maht on suurem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa;

· kolmandate isikute teenindusvabadus, st maapealsete teenuste osutajatele antud võimalus osutada teenuseid kolmandatele isikutele lennujaamades, mida läbib aastas enam kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa. Nelja eespool nimetatud teenuseliigi puhul, kus piirangud on lubatud, võivad liikmesriigid piirata teenuste osutajate arvu vähemalt kahele teenuseosutajale iga teenuseliigi kohta.

1.2. Ettepaneku põhjused

Vastavalt komisjoni erihinnangutele direktiivi kohta on viimane saavutanud peamise taotletud eesmärgi liberaliseerida maapealse teeninduse turg ELi lennujaamades: teenuste osutajate arv on suurenenud ja maapealse teeninduse hinnad on üldjuhul langenud. Peale selle on lennuettevõtjate sõnul tänu suuremale konkurentsile tõusnud teenuste kvaliteet.

Alates direktiivi vastuvõtmisest 1996. aastal on maapealse teeninduse raamtingimused märkimisväärselt muutunud. Kiirelt kasvava lennuliikluse ja piiratud läbilaskevõime kontekstis on lennujaamades pakutavate teenuste, sealhulgas maapealse teeninduse teenuste tõhusus ja kvaliteet üha uuesti ja üha tungivamalt päevakorral.

Euroopa Liidu ühtse Euroopa taeva algatuses, mille siht on reformida Euroopa lennuliikluse juhtimise korraldust läbilaskevõime ja ohutusega seotud nõuete täitmiseks tulevikus, tunnistatakse vajadust kohaldada lennujaamade kui taristu olulise osa suhtes terviklikku nn väravast-väravasse lähenemisviisi. Viimased andmed näitavad, et 70 protsenti viivitustest lennujaamas on seotud lennu teenindamisega. Väravast-väravasse lähenemisviisi eesmärk on optimeerida ja integreerida kõik lennu etapid ühest lennujaamast teise, kaasa arvatud maapealne teenindus, et suurendada tulemuslikkust viivituste, kulude, keskkonnamõju ja ohutuse valdkonnas.

Järjestikused kriisid, mis on viimase kümnendi jooksul lennutranspordile halvasti mõjunud, on näidanud vajadust meetmete järele. Majanduskriis on sundinud nii liikmesriike kui ka tööstusharu püüdma kulusid vähendada. Terroristide rünnakud nõuavad kõrgemate ohutus- ja turvalisustasemete rakendamist. Ja lõpuks – rasked ilmastikuolud näitavad vajadust maapealsete toimingute parema koordineerimise järele lennujaamades.

Komisjoni osalusel praeguse direktiivi üle peetud konsultatsioonid ning sellele antud hinnang (üksikasjad allpool) näitavad, et praegune õigusraamistik ei vasta enam eesmärgile. Probleem koosneb kahest osast: i) maapealse teeninduse teenuste pakkumine ei ole piisavalt tõhus sisenemis- ja laienemispiirangute tõttu ning ii) maapealse teeninduse teenuste üldine kvaliteet ei suuda sammu pidada üha suurenevate nõudmistega usaldusväärsuse, toimetuleku, ohutuse ja turvalisuse ning keskkonnaküsimuste valdkonnas.

1.3. Ettepaneku eesmärk

Käesolevale ettepanekule lisatud mõjuhinnangus ja selle kokkuvõttes kehtestatakse üldised ja konkreetsed eesmärgid määruse vastuvõtmiseks. Üldeesmärk on suurendada maapealse teeninduse teenuste tõhusust ja üldist kvaliteeti kasutajate (lennuettevõtjate) ja lõppkasutajate (reisijate ja ekspediitorite) jaoks ELi lennujaamades.

Konkreetsed eesmärgid on järgmised:

(1) tagada, et lennuettevõtjatel on ELi lennujaamades suurem maapealse teeninduse lahenduste valik;

(2) ühtlustada ja muuta selgemaks riiklikud haldustingimused turule sisenemiseks (loa väljaandmine);

(3) tagada lennujaama tasandil võrdsed konkurentsitingimused maapealse teenindusega tegelevatele ettevõtjatele, kes tegutsevad erineva õiguskorra alusel;

(4) suurendada lennujaamas koordineerimist maapealse teeninduse pakkujate vahel (lennujaamade käitajad kui maapealsed koordinaatorid ELi lennundusvõrgustiku piires väravast-väravani lähenemisviisi raames);

(5) muuta selgemaks õigusraamistik töötajate väljaõppeks ja üleviimiseks.

1.4. Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

Ettepanek käsitleb ELi lennujaamade maapealset teenindustkäsitleva määruse vastuvõtmist. Uus määrus asendaks ja muudaks kehtetuks olemasoleva direktiivi 96/67/EÜ. Maapealse teeninduse teenuseid ei käsitle otseselt ükski teine õigusnorm.

1.5. Kooskõla Euroopa Liidu tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega

Algatus on üks meetmeist, mis on vajalikud Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomiseks, nagu on kirjeldatud komisjoni valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”. Ühtlasi on see lennujaamapaketi osa t, mida komisjoni 2011. aasta tööprogrammis[3] käsitati strateegilise algatusena, mille eesmärk on kasutada ära ühtse turu võimalusi majanduskasvuks.

2. HUVITATUD ISIKUTEGA TOIMUNUD KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED 2.1. Konsulteerimine huvitatud isikutega 2.1.1. Konsultatsioonimeetodid, peamised sihtvaldkonnad ja vastajate üldiseloomustus

Pärast kirjalikku konsulteerimist 6. aprillil 2006 toimunud kohtumise raames pidas komisjon kõikide sidusrühmadega nõu direktiivi läbivaatamise eri võimaluste üle.

24. jaanuaril 2007 võttis komisjon vastu aruande direktiivi kohaldamise kohta,[4] mis andis kinnitust sellele, et direktiivi peaeesmärgid on saavutatud, kuid esines ka negatiivseid suundumusi.

Komisjon viis läbi konsultatsiooni sidusrühmadega maapealse teeninduse teenuste toimimise kohta ELi lennujaamades ning võimaluste kohta direktiiv ajavahemikus november 2009 – september 2010 läbi vaadata.

Tsiviillennundus-sektori sotsiaalse dialoogi komitee maapealse teeninduse töörühma koosolek toimus 16. novembril 2009. Kohtumise järel võtsid kolm neljast võtmetähtsusega esindajast vastu ühisavalduse,[5] milles kutsuti üles parandama praegust hankesüsteemi ning võtma vastu sotsiaalklauslit töötajate üleviimise kohta tegevuse täieliku või osalise lõppemisekorral.

2.1.2. Vastuste kokkuvõte

Konsultatsiooni ja üksikute panuste kokkuvõte on kättesaadav aadressil:

http://ec.europa.eu/transport/air/consultations/2010_02_12_directive_96_67_ec_en.htm.

Konsultatsioonides toodi esile eri liiki sidusrühmade lahknevad huvid.

Lennuettevõtjad rõhutasid vajadust tihedama konkurentsiga turu järele. Samuti väljendasid nad rahulolu direktiivi vastuvõtmise tulemusena üldiselt laienenud maapealse teeninduse pakkujate valiku üle, kuid rõhutasid, et see suundumus ei esine kõikjal Euroopas.

Tööhõive stabiilsuse vähenemise all kannatavas sektoris toetasid maapealse teenindusega hõivatud töötajad sotsiaalsete küsimuste (ennekõike töötajate üleviimise) lahendamise vajadust ning väljendasid muret liigse konkurentsi tekitamise üle, mis võib hakata mõjutama töötingimusi.

Lennujaamade käitajad kutsusid üles paremale koordineerimisele lennujaamades ning avaldasid soovi olla sõnaselgelt tunnustatud kui maapealse tegevuse koordinaatorid. Mõni lennujaama käitaja seisis vastu turu edasisele avamisele, kuna nende arvates mõjutaks see negatiivselt teenuste kvaliteeti nende lennujaamades ja suurendaks kulusid.

Sõltumatud maapealsete teenuste osutajad rõhutasid vajadust õiglasema konkurentsi järele eri maapealse teeninduse teenuseosutajate vahel. Eelkõige pooldasid nad rangemaid nõudeid sellistele maapealse teeninduse toimingutele, mida teostavad lennujaamade käitajad ja lennuettevõtjad.

Peaaegu kõik sidusrühmad kutsusid üles teenuste kvaliteeti parandama.

2.2. Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Komisjoniteostatava pideva järelevalve käigus maapealse teeninduse teenuste direktiivi kohaldamise üle koostati mitu välisuuringut, mille tulemused on kättesaadavad komisjoni veebilehel. Eelkõige viis komisjon pärast Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2007. aasta resolutsioonis[6] esitatud palvet ajavahemikul 2008–2009[7] läbi põhjaliku uuringu direktiivi rakendamise ja mõju kohta, keskendudes tööhõive, ohutuse ja turvalisusega seotud küsimustele. Lisauuringu direktiivi võimaliku läbivaatamise kohta tegi komisjon 2010. aastal[8].

2.3. Mõju hindamine

Mõjuhinnang annab ülevaate erinevatest kaalutud võimalustest. Direktiivi 96/67/EÜ läbivaatamisvõimaluste hindamiseks, kaaluti nelja poliitikapaketti (lisaks võimalusele säilitada olemasolev raamistik).

Poliitikapakett PP1 parandaks süsteemi direktiivi minimaalse muumise kaudu, pakkudes võimaluse korral suuniseid. Pakett hõlmab järgmist: turu täielik avamine omateeninduseks, suunised loa saamise nõuete kohta, selgemad mõisted ja üksikasjalikumad nõuded eraldiseisva raamatupidamisarvestuse, tsentraliseeritud taristu, allhangete ja lennujaama kasutajate komitee[9] kohta. Pakett sisaldab suuniseid allhangete kohta ning ühtlustatud hankekriteeriume seoses koordineerimisega lennujaama tasandil. Paketiga tagatakse minimaalne väljaõpe ning konsulteerimine töötajate esindajatega hangete suhtes.

Poliitikapaketi PP2 eesmärk on parandada praegust süsteemi ambitsioonikamate meetmete kogumi abil. See avab täielikult omateeninduse turu ning tõstab suurtes lennujaamades kolmandate isikute poolt maapealse teeninduse piiratudteenuse osutajate arvu minimaalselt kolmeni. Lisameetmed on lubade vastastikune tunnustamine ning ühtlustatud hankekriteeriumid, tsentraliseeritud taristu parem haldamine, lennujaama käitajate õiguslik eraldamine ja hangete pikem kestus. Pakett sisaldab uusi nõudeid allhangetele, lennujaama käitajate rolli kindlaksmääramist üldises tegevuses (ja võimalikke miinimumnõudeid) ning tegevusaruandlusega seotud kohustusi. Lisatud on ka miinimumnõuded väljaõppele ja liikmesriikide õigused piiratud teenuseid osutavate töötajate üleviimiseks samadel tingimustel

Poliitikapakett PP2' sarnaneb poliitikapaketile PP2, kuid koosneb teistsugustest meetmetest vähem probleemsete tuvastatud valdkondade jaoks. Vahe seisneb selles, et luba ja kvaliteedi miinimumnõuded kehtestatakse ELi tasandil.

Poliitikapakett PP3 püüab parandada kehtivat süsteemi intensiivsete poliitikameetmete kaudu, ühtlustades täielikult maapealse teeninduse turu õigusraamistiku: maapealse teeninduse turg avatakse täielikult ning tsentraliseeritud taristu parema haldamise kaudu tagatakse ühtne juurdepääs turule, viiakse sisse ELi tasandil lubade andmine ning võetakse ära lennujaama käitajate õigus enda lennujaamas maapealse teenindusega tegeleda. Lennujaama töö koordineerimiseks lisatakse nõuded allhankele, lennujaama käitajate rolli kindlaksmääramine üldises tegevuses (ja võimalikud miinimumnõuded) ning tegevusaruandlusega seotud kohustused. Pakett näeb ette töötajate täieliku üleviimise hankemenetluse puhul ning võtmetöötajate litsentseerimise.

Arvesse võeti mõju hindamise komitee soovitusi peamiste muudatuste kohta, mis käsitlesid probleemide täpsema määratlemise vajadust, sotsiaalse kaitse sätete selgitamist töötajate üleviimise korral, suurema hulga teostatavate poliitikavalikute sisseviimist ning nende põhjalikumat võrdlemist.

Ainult poliitikapakett PP2 täidab täielikult mõjuhinnangus seatud eesmärgid. Tagada tuleb õige tasakaal sotsiaalsete ja majanduslike mõjude vahel. Nimetatud poliitikapakett on käesoleva ettepaneku alus.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG 3.1. Ettepaneku kokkuvõte

Omateenindusturu täielik avamine ja teenuste osutajate miinimumarvu suurendamine kolmele suurtes lennujaamades

Direktiiv 96/67/EÜ lubab liikmesriikidel piirata omateenindust või kolmandatele isikutele pakutavat teenindust nelja teenuseliigi puhul minimaalselt kahe teenuseosutajaga. Selle tagajärjel seisavad lennuettevõtjad mõnes lennujaamas silmitsi piiratud valikuga kahe teenuseosutaja vahel iga nimetatud teenuse puhul ning neil ei ole alati õigust omateenindust teostada.

Igal lennujaama kasutajal peaks olema lubatud omateenindust teostada. Peale selle peaks volitatud kolmandatest isikutest maapealse teeninduse teenuste osutajate arv olema vähemalt kolm suurtes lennujaamades, mida läbib aastas vähemalt viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa.

Ühtlustatud nõuete alusel antud lubade vastastikune tunnustamine

Kolmveerand liikmesriikidest on kehtestatud loa väljaandmise süsteemi, mille tulemus on lugematu arv erinevaid haldusnõudeid, mida maapealse teeninduse teenuste osutajad või omateenindust teostavad lennujaama kasutajad ELis peavad täitma. Ühtlustatud nõuete alusel antud riiklike lubade vastastikune tunnustamine vähendab käitajate halduskulusid ning vähendab sisenemispiiranguid.

Tsentraliseeritud taristute parem juhtimine[10]

Tsentraliseeritud taristud on maapealse teeninduse teenuste osutamisel olulise tähtsusega. Selge õigusraamistiku puudumisel võivad maapealse teeninduse turul tekkida konkurentsitingimuste moonutused. Ettepanek sisaldab selget õigusraamistikku tsentraliseeritud taristu määratlemiseks ning maapealsete teenuste osutajatelt ja omateenindust teostavatelt lennuettevõtjatelt tsentraliseeritud taristu kasutamise eest nõutavate asude määramiseks. .

Lennujaamade ja nende maapealse teeninduse toimingute õiguslik eraldamine

Kui lennujaam osutab ise maapealse teeninduse teenuseid, siis peab tagama, et lennujaama osutatavad maapealsed teenused ei saaks lennujaama haldustoimingute kaudu ebaõiglast kasu.

Praegust maapealseid teenuseid osutavate lennujaamade raamatupidamise lahususe süsteemi on väga keeruline kontrollida ning sellest ei piisa ausa konkurentsi tagamiseks. Ettepanekuga kutsutakse lennujaamu üles hoidma maapealse teeninduse toimingud sellise juriidilise isiku halduses, kes ei ole lennujaama juhtimistegevusega seotud..

Täiustatud hankemenetlus

Praegu kohaldatav seitsmeaastane maksimumperiood, milleks piiratud maapealse teeninduse teenuste osutaja valitakse, ei ole piisav eelkõige käitlusseadmete mahakandmiseks. Ettepanekus on sätestatud maksimumperioodi pikendamine kümnele aastale.

Ettepanek sisaldab lisakirjeldusi piiratud teenuste osutajate valiku menetluse üksikasjade kohta, et tagada ühtlustatud kohaldamine ning see, et valitud ettevõtjad on tõesti kõige sobivamad maapealse teeninduse teenuseid osutama.

Piiratud maapealsete teenuste osutaja valimisel peetakse nõu lennujaama kasutajate komiteega. Ettepanek sisaldab lennujaama kasutajate komitee kodukorda käsitlevaid sätteid huvide konflikti vältimiseks selliste lennuettevõtjate puhul, kes osutavad ka maapealse teeninduse teenuseid.

Selgemaks muudetud allhanke-eeskirjad

Kuigi allhanked suurendavad maapealse teeninduse teenuste osutajate puhul mõnikord vajaminevat paindlikkust, võib allhangete ja sariallhangete tulemus olla läbilaskevõime piiramine ja kahjulik mõju ohutusele.

Seetõttu sisaldab ettepanek selgeid allhanke-eeskirju, mis lubavad maapealse teeninduse teenuste osutajatel allhankeid korraldada, sätestades samas ka teatavad piirangud: lennujaamad ja omateenindust teostavad lennuettevõtjad võivad allhankeid korraldada ainult vääramatu jõu puhul, sariallhangete tegemine on neile keelatud..

Lennujaama käitaja roll maapealsete teenuste koordineerimisel

Möödunud aasta rasketest ilmastikutingimustest põhjustatud kriis lennutranspordisektoris osutab lennujaamade maapealse tegevuse suurema koordineerimise vajadusele. Mõnes lennujaamas võis täheldada vähest suutlikkust kriisiolukorraga toime tulla ja seda ka maapealse teeninduse teenuste osutamisel. Probleemid ühes lennujaamas mõjutavad kogu võrgustikku, mistõttu on veelgi olulisem suurenda suutlikkust kriisiolukordadega toime tulla.

Lennujaama käitaja peaks vastutama tema hallatava lennujaama maapealse teenindusega seotud toimingute nõuetekohase koordineerimise eest. Suurtes lennujaamades, mis on Euroopa lennutranspordivõrgu jaoks eriti olulise tähtsusega, peab lennujaama käitaja tagama, et tegevused on koordineeritud lennujaama ühise otsustamise ja nõuetekohase hädaolukorra lahendamise plaani põhjal.

Lennujaama käitajate vastutus maapealse teenindusega seotud toimingute kvaliteedi miinimumnõuete eest, mis määratakse kindlaks delegeeritud õigusaktis

Ühe maapealse teeninduse teenuste osutaja kvaliteedistandarditele mittevastav tegevus võib häirida lennujaama süsteemi lennutranspordisektori kõikide sidusrühmade kahjuks. Ühiste kvaliteedi miinimumstandardite puudumine kõikidele lennujaamas maapealse teeninduse teenuste osutajatele on sidusrühmade sõnul kehtiva direktiivi puudus.

Ettepanekus sätestatakse kvaliteedi miinimumstandardite kehtestamise maapealse teeninduse teenuste osutamisele, mida peavad täitma kõik maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindusega tegelevad lennujaama kasutajad.

Maapealse teeninduse teenuste osutamise aruandluskohustused, mis määratakse kindlaksdelegeeritud õigusaktis

Piisavad, sõltumatud ja tsentraliseeritud andmed maapealse teeninduse teenuste osutamise kohta aitavad määrata asjakohased poliitikameetmed tulevikuks. Maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad peaks teenindusteenuste osutamise kohta aru andma.

Kohustuslik töötajate miinimumväljaõpe

Sellises töömahukas sektoris nagu maapealne käitlus mõjutab töötajate pidev areng ja koolitamine oluliselt teenuste kvaliteeti. Teisest küljest suurendavad kehva väljaõppega töötajad vähekvaliteetsete teenuste ohtu ning võivad märkimisväärselt mõju avaldada maapealse teeninduse ohutusele ja turvalisusele. Ettepanekus tutvustatakse väljaõppe miinimumnõudeid kõikidele maapealsete teenuste osutajatele ning omateenindust teostavatele lennuettevõtjatele, et tagada tegevuse ohutus ja turvalisus ning luua käitajatele võrdsed konkurentsitingimused.

Liikmesriikide võimalus kehtestada hankemenetluse korral nõue töötajate ülevõtmiseks samadel tingimustel

Euroopa Kohtu praktika[11] kohaselt ei ole praegu selgust meetmete suhtes, mida liikmesriikidel on õigus võtta piiratud juurdepääsuga maapealse teeninduse teenuseid osutava ettevõtja vahetumise puhul.

Töötajad vahetuvad maapealse teeninduse tööstusharus kiiresti ja osaliselt paistab selle põhjus olevat ka vastav direktiiv. Hankemenetluse käigus piiratud juurdepääsuga teenuste osutamiseks valitud teenuste osutajad tegutsevad vaid piiratud maksimaalse ajavahemiku jooksul. Seetõttu soodustab hankesüsteem ilmselt töötajate vahetumist. Töötajate vahetus võib mõjutada negatiivselt maapealse teeninduse teenuste kvaliteeti. Seepärast on asjakohane selgitada töötajate ülevõtmist käsitlevaid eeskirju, mis jäävad ettevõtjate üleminekut käsitleva direktiivi 2001/23/EÜ reguleerimisalast väljapoole, et võimaldada liikmesriikidel tagada piisav tööhõive ja sobivad töötingimused.

3.2. Õiguslik alus

Ettepaneku alus on ELi toimimise lepingu artikkel 100.

3.3. Subsidiaarsuse põhimõte

Subsidiaarsuse põhimõtet kohaldatakse ettepaneku selles osas, mis ei kuulu ELi ainupädevusse.

Liikmesriigid ei suuda ettepaneku eesmärke täielikult saavutada, kuna lennuettevõtjad tegutsevad ühtsel lennundusturul ning maapealse teeninduse pakkujad tegutsevad kas Euroopa turul või rahvusvahelisel turul. Maapealse teeninduse teenuste raamistikku ei saa reguleerida madalamal tasandil. Individuaalsed meetmed liikmesriigi tasandil võivad takistada siseturu toimimist.

ELi tasandi meetmed saavutaksid ettepaneku eesmärgid paremini. Euroopa tasandil maapealse teeninduse teenuste suhtes kehtivad eeskirjad on oluline osa lennunduse siseturgu toetavatest Euroopa õigusaktidest, sest õiglasel, läbipaistval ja mittediskrimineerival maapealsete teenuste osutamise süsteemil on kandev roll, et saavutada lennuahela tähtsaks osaks olevaid tõhusaid ja kvaliteetseid maapealse teeninduse teenuseid hõlmav eesmärk

Seepärast on ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

3.4. Proportsionaalsuse põhimõte

Ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Lisakoormus ettevõtjatele ja riigi ametiasutustele on piiratud vajadusega tagada maapealse teeninduse teenuste tõhusus ja üldine kvaliteet. Kuigi ettepanekus nähakse ette olulisi kulutusi peamiselt tsentraliseeritud taristute juhtimise täiustamiseks, lennujaamade õiguslikuks eraldamiseks ja aruandluskohustuste täitmiseks, peaks kulusid tasakaalustama saadav ulatuslik majanduslik ja kvaliteedialane kasu.

3.5. Õigusakti valik

Kavandatud õigusakt on määrus. Muud õigusaktid ei oleks asjakohased. Võttes arvesse vajadust kehtestada lennujaamades kvaliteedialased ühtlustatud miinimumnõuded, et rakendada väravast-väravani lähenemisviisi ja ühtlustada veelgi turule pääsemise tingimusi õiglasema konkurentsi tagamiseks maapealse teeninduse turul, ei oleks direktiiv, mille valimine 1996. aastal pakkus suuremat paindlikkust, praegu enam asjakohane.

Õigusakt peab olema üldiselt kohaldatav.

Määrus vastab probleemina määratletud maapealse teeninduse turgude ühtlustamise vajadusele ELi tasandil. Enamik kehtivas õigusraamistikus tuvastatud probleeme on seotud rakendamise lahknevustega liikmesriikide vahel.

Seepärast on määrus kõige asjakohasem õigusakt, kuna teised võimalused ei oleks kavandatud eesmärkide saavutamiseks piisavad.

4. MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.

5. VALIKULISED ÜKSIKASJAD 5.1. Seniste õigusaktide kehtetuks tunnistamine

Ettepaneku vastuvõtmine tunnistab kehtetuks nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiivi 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades.

5.2. Euroopa Majanduspiirkond

Kavandatavas õigusaktis käsitletakse Euroopa Majanduspiirkonnaga seotud küsimust, mistõttu tuleks seda kohaldada ka Euroopa Majanduspiirkonnas.

2011/0397 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

milles käsitletakse õhusõidukite maapealset teenindust liidu lennujaamades ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/67/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[12],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[13],

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiivis 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades[14] sätestatakse maapealse teeninduse turu järkjärguline avamine.

(2) Lennujaamad ja maapealse teeninduse teenused on olulise tähtsusega lennutranspordi nõuetekohasel toimimisel ning täidavad võtmerolli lennuahelas. Maapealse teeninduse teenused hõlmavad kõiki lennuettevõtjatele maa peal lennujaamades osutatavaid lennundusega seotud tegevusi.

(3) Brugge lennundusalasel tippkohtumisel 2010. aasta oktoobris vastu võetud deklaratsioonis tunnistati liidu eeskirjade reformimise vajadust, et soodustada kõikide lennutranspordiahela lülide (sh lennujaamad, lennuettevõtjad, muude teenuste pakkujad) konkurentsivõimet.

(4) Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava käsitlevas valges raamatus[15] nimetatakse turule juurdepääsu parandamist ja lennujaamades kvaliteetsete teenuste pakkumist ülioluliseks kodanike elukvaliteedi jaoks ning tähtsaks meetmeks Euroopa ühtse transpordipiirkonna saavutamisel.

(5) Maapealse teeninduse turu edasine järkjärguline avamine ning ühtlustatud nõuete kehtestamine maapealse teeninduse teenuste pakkumise suhtes tõstaks tõenäoliselt maapealsete teenuste tõhusust ja üldist kvaliteeti nii lennuettevõtjate kui ka reisijate ja ekspediitorite jaoks. See peaks parandama lennujaama tegevuse üldist kvaliteeti.

(6) Võttes arvesse uut vajadust kvaliteedialaste ühtlustatud miinimumnõuete järele lennujaamades, et rakendada väravast-väravani lähenemisviisi ühtse Euroopa taeva algatuse elluviimiseks, ning vajadust veelgi suurema ühtlustamise järele, et kasutada täiel määral ära maapealse teeninduse turu järkjärgulisest avamisest saadavat kasu maapealsete teenuste parema kvaliteedi ja suurema tõhususe näol, peaks direktiivi 96/67/EÜ asendama määrusega.

(7) Vaba juurdepääs maapealse teeninduse turule on vastavuses liidu lennujaamade tõhusa toimimise põhimõttega, kui kehtestatakse asjakohased turvameetmed. Vaba juurdepääsu maapealse teeninduse turule peab kehtestama järk-järgult ja kohandama selle sektori nõudmistele.

(8) Direktiivi 96/67/EÜ kohane turu järkjärguline avamine on juba saavutanud häid tulemusi parema tõhususe ja kõrgema kvaliteedi näol. Seetõttu on asjakohane järkjärgulist avamist jätkata.

(9) Igal lennujaama kasutajal peaks olema lubatud omateenindust teostada. Samas on vaja kehtestada selge ja piirav omateeninduse määratlus, et vältida väärkasutust ja kahjulikku mõju kolmandate isikutega seotud maapealseteeninduse turul.

(10) Maapealse teeninduse teenuste teatavate liikide korral võib turulepääs mõjutada ohutust, turvalisust, läbilaskevõimet ja ruumikasutusega seotud piiranguid. Seetõttu on vaja, et oleks võimalik piirata seda liiki maapealse teeninduse teenuste volitatud osutajate arvu.

(11) Mõnel juhul võivad ohutuse, turvalisuse, läbilaskevõime ja vaba ruumi piirangud õigustada lisapiirangute kehtestamist turulepääsule või omateenindusele eeldusel, et need piirangud on asjakohased, objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Sellistel juhtudel on liikmesriikidel õigus taotleda erandi tegemist käesoleva määruse sätetest.

(12) Erandite eesmärk on võimaldada lennujaama valdajatel nimetatud probleemid lahendada või neid vähemalt leevendada. Erandid peab heaks kiitma komisjon.

(13) Kui maapealse teeninduse teenuste osutajate arvu piiramisega samal ajal tahetakse säilitada tõhusat ja ausat konkurentsi, siis peab teenuse osutajaid valima avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse kohaselt. Taolise menetluse üksikasjad tuleks täpsustada tulevikus.

(14) Maapealse teeninduse teenuste osutajate valimisel peaks konsulteerima lennujaama kasutajatega, sest nemad on kõige rohkem huvitatud neile vajalike maapealse teeninduse teenuste kvaliteedist ja hinnast.

(15) Seetõttu on maapealse teeninduse teenuste volitatud osutajate valimisel vaja tagada eelkõige lennujaama kasutajate esindatus ja nendega konsulteerimine.

(16) Teatavatel asjaoludel ja eritingimustel on võimalik lennujaama maapealse teeninduse teenuste osutajate valimisega seoses laiendada avaliku teenindamise kohustust teistele lennujaamadele asjaomase liikmesriigi samas geograafilises piirkonnas.

(17) On ebaselge, kas liikmesriikidel on õigus nõuda töötajate ülevõtmist maapealse teeninduse piiratud juurdepääsuga teenuste osutaja vahetumise korral. Töötajate vahetumine võib mõjuda halvasti maapealse teeninduse teenuste kvaliteedile. Seetõttu on asjakohane muuta selgemaks töötajate ülevõtmise kohta kehtivaid eeskirju, mis jäävad ettevõtjate üleminekut käsitleva direktiivi 2001/23/EÜ reguleerimisalast väljapoole, et võimaldada liikmesriikidel tagada piisav tööhõive ja sobivad töötingimused.

(18) Selleks et tagada lennutranspordialase tegevuse nõuetekohane ja sujuv toimimine lennujaamades, et garanteerida ohutus ja turvalisus lennujaama maa-alal ning kaitsta keskkonda ja tagada kohaldatavate sotsiaalsätete ja -eeskirjade järgimine, peaks maapealse teeninduse teenuste osutamine alluma asjakohasele loa väljaandmise menetlusele. Võttes arvesse tõsiasja, et maapealse teeninduse teenuste osutamiseks loa väljaandmise süsteemid on praegu olemas enamikus liikmesriikides, kuid erinevad üksteisest märkimisväärselt, tuleb kehtestada lubade andmise ühtlustatud süsteem.

(19) Tagamaks, et kõikidel teenuste osutajatel ja omateenindust teostavatel lennujaama kasutajatel on piisav majanduslik stabiilsus, hea maine, piisav kindlustuskate ning asjakohased teadmised maapealsest teenindusest ja lennujaama keskkonnast, ning võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks peab loa väljaandmisele kehtestama miinimumnõuded.

(20) Maapealsete teenuste tõhusaks osutamiseks on oluline avatud juurdepääs lennujaama tsentraliseeritud taristule ning selge õigusraamistik tsentraliseeritud taristu määratlemiseks. Siiski peab olema võimalik tsentraliseeritud taristu eest tasu võtta.

(21) Tasud ei tohi olla diskrimineerivad ning arvutused peavad olema läbipaistvad. Tasud ei tohi ületada summat, mis katab tsentraliseeritud taristu pakkumise kulud, kaasa arvatud mõistlik tulu.

(22) Lennujaama käitaja ja/või mõni teine selle lennujaama tsentraliseeritud taristu haldaja peab regulaarselt konsulteerima lennujaama kasutajatega taristu kindlaksmääramise ja tasude suuruse üle.

(23) Lennujaama käitaja võib maapealse teeninduse teenuseid ka ise osutada. Kuna lennujaama käitaja võib ühtlasi oma otsuse kaudu avaldada märgatavat mõju maapealsete teenuste osutajate vahelisele konkurentsile, peavad lennujaamad hoidma maapealse teeninduse teenused sellise juriidilise isiku halduses, kes ei ole taristu haldamisega seotud.

(24) Selleks et lennujaamadel oleks võimalik täita taristu haldamise funktsioone, tagada ohutus ja turvalisus lennujaama maa-alal ning garanteerida maapealse teeninduse teenuste toimimine ka kriisiolukordades, peab lennujaama käitaja vastutama maapealse teeninduse teenustenõuetekohase koordineerimise eest lennujaamas. Lennujaama käitaja annab konsolideeritud optimeerimist silmas pidades lennujaama maapealse teeninduse teenuste koordineerimise kohta aru Eurocontroli tulemuslikkuse hindamise organile.

(25) Lennujaama käitajal, avaliku sektori asutusel või mõnel teisel lennujaama kontrollival organil peab olema ka õigus kehtestada vajalikud eeskirjad lennujaama taristu nõuetekohaseks toimimiseks.

(26) Tuleb kindlaks määrata kohustuslikud kvaliteedi miinimumstandardid, mida maapealsete teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad peavad täitma, et tagada üldine teenuste kvaliteet ja luua teenuste osutajatele võrdsed konkurentsitingimused.

(27) Pidades silmas tulemuslikkuse tõstmist kogu lennuahelas ning väravast-väravani lähenemisviisi rakendamist, peavad maapealsete teenuste osutajad ning omateenindust teostavad lennujaama kasutajad tulemuslikkusest komisjonile aru andma.

(28) Sellises töömahukas sektoris nagu maapealne teenindus mõjutab töötajate pidev areng ja koolitamine oluliselt teenuste kvaliteeti. Seega tuleb kehtestada miinimumnõuded väljaõppele, et tagada tegevuse kvaliteet usaldusväärsuse, toimetuleku, ohutuse ja turvalisuse vallas ning luua käitajate seas võrdsed konkurentsitingimused.

(29) Allhanked suurendavad maapealse teeninduse teenuste osutajate paindlikkust. Sellegipoolest võib allhanke või sariallhanke tagajärg olla piiratud läbilaskevõime või negatiivne mõju ohutusele ja turvalisusele. Seetõttu tuleb allhankeid piirata ning selgemaks muuta allhankeid reguleerivad eeskirjad.

(30) Käesolevas määruses tunnustatud õigused kehtivad kolmandate riikide maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate suhtes üksnes range vastastikkuse alusel. Sellise vastastikkuse puudumisel peab komisjonil olema luba otsustada, et liikmesriik või liikmesriigid peavad katkestama maapealse teenindusega seotud õiguste kasutamise nende teenuste osutajate ja lennujaama kasutajate kõnealuste poolt.

(31) Liikmesriigid peavad säilitama õiguse tagada piisaval tasemel sotsiaalkaitse maapealse teeninduse teenuseid osutava ettevõtja töötajatele.

(32) Tagamaks, et maapealse teeninduse teenuste osutajatele ja omateenindust teostavatele lennujaama kasutajatele kehtivad ühtlustatud kindlustusnõuded, tuleks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 delegeerida komisjonile õigus võtta vastu õigusakte maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate kindlustusnõuete kohta. Tagamaks, et maapealse teeninduse teenuste osutajatele ja omateenindust teostavatele lennujaama kasutajatele kehtivad ühtlustatud ja nõuetekohaselt ajakohastatud kohustused seoses maapealse teeninduse teenuste kvaliteedi miinimumstandarditega ja maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate aruandluskohustustega, tuleks komisjonile kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 delegeerida õigus võtta vastu õigusakte maapealse teeninduse teenuste kvaliteedi miinimumstandardite kirjelduste kohta ning nende aruandluskohustuste sisu ja levitamise kirjelduste kohta. Eriti oluline on see, et komisjon konsulteerib ettevalmistuste käigus muuhulgas ka asjaomaste ekspertidega ning otsuse 98/500/EÜ kohaselt loodud asjaomase sektori sotsiaaldialoogi komiteega.

(33) Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama vastavate dokumentide üheaegse, õigeaegse ja nõuetekohase üleandmise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(34) Käesoleva määruse ühtsete kohaldamistingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes[16].

(35) Nõuandemenetlust tuleks kasutada rakendusotsuste vastuvõtmiseks maapealse teeninduse turu kolmandatele isikutele ja omateenindust teostavatele lennuettevõtjatele avamise ulatuse erandite suhtes eeldusel, et asjakohaste õigusaktide reguleerimisala on piiratud.

(36) Nõuandemenetlust tuleks kasutada ka rakendusotsuste vastuvõtmiseks liikmesriikide avalike teenuste pakkumise kohustuse laiendamise kohta saarel paiknevale lennujaamale eeldusel, et asjakohaste õigusaktide reguleerimisala on piiratud.

(37) Kontrollimenetlust tuleks kasutada rakendusotsuste vastuvõtmiseks kolmandatest riikidest pärit maapealsete teenuste osutajate ja lennujaama kasutajate maapealse teeninduse turule juurdepääsu õiguste täieliku või osalise peatamise kohta liikmesriikide territooriumil.

(38) Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt maapealse teeninduse teenuseid käsitlevate liidu õigusaktide ühtsemat rakendamist ei suuda liikmesriigid piisavas ulatuses saavutada lennutranspordi rahvusvahelise olemuse tõttu ning seda on seetõttu parem saavutada liidu tasandil, siis võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Selles artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(39) Cordobas 18. septembril 2006. aastal Gibraltari käsitleva dialoogi foorumi esimesel ministrite kohtumisel kokku lepitud Gibraltari lennujaama käsitlev ministrite avaldus asendab Londonis 2. detsembril 1987. aastal esitatud ühisdeklaratsiooni Gibraltari lennujaama kohta ning ministrite avalduse täielikku järgimist loetakse 1987. aasta deklaratsiooni järgimiseks.

(40) Seetõttu tuleks direktiiv 96/67/EÜ kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükk – Reguleerimisala ja mõisted

Artikkel 1 Reguleerimisala

Määrust kohaldatakse kõikide nende liikmesriigi territooriumil paiknevate lennujaamade suhtes, mille puhul kohaldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja mis on avatud kaubanduslikuks liikluseks.

Käesoleva määruse kohaldamine Gibraltari lennujaamale ei mõjuta Hispaania Kuningriigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi asjakohaseid õiguslikke seisukohti seoses vaidlusega selle territooriumi suveräänsuse üle, kus lennujaam paikneb.

Artikkel 2 Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(a) „lennujaam” – mis tahes maa-ala, mis on kohandatud õhusõidukite maandumiseks, startimiseks ja manööverdamiseks, kaasa arvatud lennuliikluse ja -teenuste nõuete täitmiseks vajalikud abirajatised, sealhulgas kaubanduslike lendude teenindamiseks vajalikud rajatised;

(b) „lennujaama käitaja” – organ, kelle eesmärk on siseriikliku õiguse või määruse alusel ja, olenevalt olukorrast, koos teiste tegevusaladega või ilma nendeta, lennujaama taristute haldamine ja juhtimine ning asjaomases lennujaamas asuvate eri operaatorite tegevuste koordineerimine ja kontroll;

(c) „lennujaama kasutaja” – iga füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab reisijateveo, posti- ja/või kaubaveo eest õhu kaudu kõnealusest lennujaamast või kõnealusesse lennujaama;

(d) „maapealne teenindus” – lennujaamades lennujaama kasutajatele pakutavad teenused, mida on kirjeldatud käesoleva määruse lisas;

(e) „omateenindus” – olukord, kus lennujaama kasutaja osutab otseselt endale üht või mitut liiki maapealse teeninduse teenust ja ei sõlmi lepingut kolmanda isikuga selliste teenuste osutamiseks; käesolevas määruses ei loeta lennujaama kasutajaid omavahel kolmandateks isikuteks, kui:

– ühele kasutajale kuulub enamusosalus teises kasutajas või

– ühele kasutajale kuulub enamusosalus kõikides teistes kasutajates;

(f) „maapealse teeninduse teenuste osutaja” – iga füüsiline või juriidiline isik, kes osutab kolmandatele isikutele üht või mitut liiki maapealse teeninduse teenust;

(g) „tsentraliseeritud taristu” – konkreetsed lennujaama käitised ja/või rajatised, mida ei saa tehnilistel, keskkonna, kulude või läbilaskevõimega seotud põhjustel jaotada ega dubleerida ja mille olemasolu on ülioluline ja vajalik maapealse teeninduse teenuste osutamiseks;

(h) „allhange” – maapealse teeninduse teenuste osutaja kui peatöövõtja või erandjuhtudel omateenindust teostava lennujaama kasutaja sõlmitud leping kolmanda poolega, keda nimetatakse alltöövõtjaks, tingimustel, mis eeldavad alltöövõtjalt ühte või mitut liiki (või alaliiki) maapealse teeninduse teenuste osutamist;

(i) „luba” – pädeva asutuse poolt ettevõtjale antud luba loas nimetatud maapealse teeninduse teenuste osutamiseks;

(j) „sõltumatu järelevalveasutus” – direktiivi 2009/12/EÜ artiklis 11 osutatud asutus.

II peatükk – Esialgsed üldnõuded

Artikkel 3 Lennujaama käitaja

1. Kui lennujaama ei juhi ega käita üks organ, vaid mitu eri organit, siis loetakse käesoleva määruse kohaldamisel iga sellist üksust lennujaama käitaja osaks.

2. Kui mitmel lennujaamal on üks käitaja, siis vaadeldakse iga sellist lennujaama käesoleva määruse kohaldamisel eraldi.

Artikkel 4 Lennujaama kasutajate komitee

1. Igas asjaomases lennujaamas luuakse lennujaama kasutajate esindajate või lennujaama kasutajaid esindavate organisatsioonide komitee (edaspidi „lennujaama kasutajate komitee”).

2. Kõigil lennujaama kasutajatel on õigus osaleda lennujaama kasutajate komitee töös või soovi korral olla selles esindatud selleks määratud organisatsiooni kaudu. Kui vastav organisatsioon neid aga esindab, siis ei osuta see organisatsioon asjaomases lennujaamas maapealse teeninduse teenuseid.

3. Lennujaama kasutajate komitee kehtestab kirjalikult oma töökorra, kaasa arvatud hääletuskorra.

Hääletuskord sisaldab konkreetseid sätteid selle kohta, kuidas vältida lennujaama kasutajate komitees selliste lennujaama kasutajate esindatusest põhjustatud huvide konflikti, kes osutavad asjaomases lennujaamas maapealse teeninduse teenuseid. Eelkõige siis, kui lennujaama kasutajate komiteega konsulteeritakse artiklite 8 ja 9 kohaselt toimuva valimismenetluse käigus, ei ole hääletamisõigust nendel lennujaama kasutajatel, kes taotlevad luba osutada üht või mitut maapealse teeninduse teenust kolmandatele isikutele.

4. Häälte kaal lennujaama kasutajate komitees on järgmine:

(a) olenemata ühe lennujaama kasutaja aastasest liiklusmahust lennujaamas ei ületa tema hääleõigus 49 % häälte koguhulgast;

(b) omateenindust teostavate lennujaama kasutajate hääleõigus ei ületa ühte kolmandikku häälte koguhulgast.

5. Lennujaama käitaja moodustab lennujaama kasutajate komitee sekretariaadi.

Kui lennujaama käitaja keeldub seda tegemast või kui lennujaama kasutajate komitee sellega nõus ei ole, siis määrab lennujaama käitaja teise üksuse, mille lennujaama kasutajate komitee peab heaks kiitma. Lennujaama kasutajate komitee sekretariaat koostab ja haldab lennujaama kasutajate komiteesse kuuluvate lennujaama kasutajate või nende esindajate nimekirja.

6. Lennujaama kasutajate komitee sekretariaat koostab iga lennujaama kasutajate komitee koosoleku kohta protokolli. Nimetatud protokollid peegeldavad tõeselt koosoleku käigus avaldatud seisukohti ja hääletustulemusi.

III peatükk – Maapealse teeninduse turu avamine

1. jagu     Omateenindus

Artikkel 5 Omateenindus

Igal lennujaama kasutajal on lubatud omateenindust teostada.

2. jagu     Kolmandatele isikutele osutatavad maapealse teeninduse teenused

Artikkel 6 Kolmandatele isikutele osutatavad maapealse teeninduse teenused

1. Maapealse teeninduse teenuste osutajatel on vaba juurdepääs kolmandatele isikutele maapealse teeninduse teenuste osutamise turule kõigis lennujaamades, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal.

2. Lõigus 1 osutatud lennujaamade puhul võivad liikmesriigid piirata järgmist liiki maapealsete teenuste volitatud osutajate arvu:

(a) pagasikäitlus;

(b) perroonikäitlus;

(c) kütuse- ja õlikäitlus;

(d) kauba ja posti füüsiline käitlus lennujaama terminali ja õhusõiduki vahel kas saabumisel, väljumisel või transiidi puhul.

Liikmesriigid ei piira arvu vähemale kui kahele teenuste osutajale iga maapealse teeninduse teenuse liigi kohta või lennujaamade puhul, kus aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal, vähemale kui kolmele teenuste osutajale iga maapealse teeninduse teenuse liigi kohta.

3. Lennujaamades, kus teenuste osutajate arv on kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 või artikli 14 lõike 1 punktidega a ja c piiratud kahele või enamale teenuste osutajale, ei tohi vähemalt ühte teenuste osutajat otseselt või kaudselt kontrollida:

(a) lennujaama käitaja;

(b) ükski lennujaama kasutaja, kes on vedanud enam kui 25 % lennujaamas teenuste osutajate valimise aastale eelneva aasta jooksul registreeritud reisijatest või kaubast;

(c) organ, kes otseselt või kaudselt kontrollib lennujaama käitajat või keda kontrollib otseselt või kaudselt lennujaama käitaja, nagu on osutatud punktis a, või ükskõik missugune kasutaja, kellele on osutatud punktis b.

Kontrolliks peetakse õigusi, lepinguid või muid vahendeid, mis kas eraldi või omavahel kombineeritult ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse teenuste osutajat otsustavalt mõjutada, nagu on tõlgendanud Euroopa Kohus.

4. Kui teenuste volitatud osutajate arv on lõike 2 kohaselt piiratud, siis ei või liikmesriigid piirata lennujaama kasutaja õigust valida mis tahes talle määratud lennujaama osas iga piiratud maapealse teeninduse teenuseliigi puhul kooskõlas lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustega vähemalt:

– kahe maapealse teeninduse teenuste osutaja vahel või

– kolme maapealse teeninduse teenuste osutaja vahel selliste lennujaamade puhul, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal.

5. Kui lennujaam saavutab käesolevas artiklis kehtestatud kaubaveo läve ilma vastavat reisijateveo läve saavutamata, siis ei kohaldata käesolevat määrust ainult reisijatega seotud maapealse teeninduse teenuse liikidele.

6. Kõik lennujaamad, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel järjestikusel aastal ja mille aastane veomaht jääb seejärel alla läviväärtust kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa, hoiavad turu avatuna kolmandatest isikutest teenuseosutajatele vähemalt esimesel kolmel aastal pärast läviväärtuse saavutamata jätmist.

7. Kõik lennujaamad, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel järjestikusel aastal ja mille aastane veomaht jääb alla läviväärtust viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa, hoiavad turu avatuna kolmandatest isikutest teenuseosutajatele vähemalt esimesel kolmel aastal pärast läviväärtuse saavutamata jätmist.

Artikkel 7 Teenuste osutajate valimine

1. Maapealse teeninduse teenuste volitatud osutajad lennujaamas, kui nende arv on piiratud artikli 6 või artikli 14 alusel, valitakse läbipaistva, avatud ja mittediskrimineeriva hankemenetluse käigus.

2. Hanke korraldaja on

(a) lennujaama käitaja, tingimusel, et ta:

– ei osuta samasuguseid maapealse teeninduse teenuseid ja

– ei kontrolli otseselt ega kaudselt ühtegi ettevõtjat, kes selliseid teenuseid osutab, ja

– ei ole osaline üheski sellises ettevõtjas,

(b) kõigil muudel juhtudel pädev asutus, kes on lennujaama käitajast sõltumatu.

3. Lennujaama kasutajate komiteel ei ole valikumenetluse üheski etapis juurdepääsu taotlejate avaldustele. Lennujaama käitajal ei ole valikuprotseduuri üheski etapis juurdepääsu taotlejate avaldustele, kui ta ei ole hanke korraldaja.

4. Pärast komisjoni teavitamist võib asjaomane liikmesriik lisada pakkumistingimustesse avalike teenuste pakkumise kohustuse, mida peavad täitma maapealse teeninduse teenuste osutajad lennujaamades, mis teenindavad tema territooriumi äärealasid või arengupiirkondi, kus teenuste osutajad ei soovi maapealse teeninduse teenuseid osutada ilma riigi toetuseta (st ainuõigus või hüvitised), ent kus need lennujaamad on asjaomasele liikmesriigile juurdepääsu tagamiseks ülitähtsad. Käesolev säte ei piira ELi riigiabieeskirjade kohaldamist.

5. Pakkumiskutse tuleb välja kuulutada ja avaldada Euroopa Liidu Teatajas.

6. Hanke korraldaja valib teenuste osutajad välja kahes etapis:

(a) kvalifitseerimismenetlus taotlejate sobivuse kontrollimiseks ja

(b) loa väljaandmise menetlus teenuste osutaja(te) valimiseks.

Artikkel 8 Kvalifitseerimismenetlus

1. Kvalifitseerimismenetluse käigus kontrollib hanke korraldaja, kas taotlejad vastavad teatavatele miinimumnõuetele. Hanke korraldaja määrab kõnealused miinimumnõuded pärast konsulteerimist lennujaama kasutajate komitee ja lennujaama käitajaga, kui viimane ei ole hanke korraldaja.

2. Miinimumnõuded on järgmised:

(c) taotlejale on loa väljaandmise menetlust käsitleva IV peatükiga kooskõlas välja antud kehtiv luba;

(d) taotleja tõendab oma suutlikkust kohaldada asjaomaseid sätteid ja eeskirju, kaasa arvatud kohaldatavad tööõiguse sätted, kollektiivlepingud, lennujaama tegevuseeskirjad ja kvaliteedinõuded, ning kinnitab seda kirjalikult.

3. Hanke korraldaja koostab kvalifitseerimismenetluse kriteeriumidele vastavate eelistatud taotlejate nimekirja.

Artikkel 9 Loa väljaandmise menetlus

1. Loa väljaandmise menetluse käigus valib hanke korraldaja eelistatud taotlejate nimekirjas olevate taotlejate seast teenuste osutaja ning pärast seda, kui on konsulteerinud lennujaama kasutajate komitee ja lennujaama käitajaga, kui viimane ei ole hanke korraldaja, annab talle loa teenuste osutamiseks.

2. Teenuste osutaja valik põhineb taotlustes esitatud andmete võrdlemisel loa väljaandmise kriteeriumide loeteluga. Loa väljaandmise kriteeriumid on asjakohased, objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Hanke korraldaja määrab loa väljaandmise kriteeriumid pärast konsulteerimist lennujaama kasutajate komitee ja lennujaama käitajaga, kui viimane ei ole hanke korraldaja.

3. Loa väljaandmise kriteeriumid on järgmised:

(a) äriplaani järjepidevus ja usutavus, mida hinnatakse näidiskuluarvestuste alusel;

(b) tegevuse kvaliteeditase, mida hinnatakse näidislennuplaani alusel, kaasa arvatud vajaduse korral töötajate ja seadmete tõhus kasutamine, pagasi ja kauba viimane vastuvõtmisaeg, pagasi ja kauba tarneajad ning maksimaalne lennu teenindamiseks kuluv aeg;

(c) materiaalsete ressursside piisavus, arvestades seadmete kättesaadavust ja nende keskkonnasõbralikkust;

(d) inimressursside piisavus, arvestades töötajate kogemuste ja väljaõppe-/kvalifikatsiooniprogrammi piisavust;

(e) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kvaliteet;

(f) töökorralduse kavandamise kvaliteet;

(g) keskkonnatoime.

4. Loa väljaandmise kriteeriumide suhteline osakaal on kirjas pakkumiskutses ning asjaomastes dokumentides. Iga loa väljaandmise kriteeriumi suhtes kohaldatakse asjakohaseid maksimaalse ulatusega punktivahemikke. Hanke korraldaja võib kehtestada punktide miinimumarvu, mille edukas taotleja peab konkreetse kriteeriumi täitmiseks kokku saama. Miinimumpunktide kehtestamine on mittediskrimineeriv ning selgelt kirjeldatud pakkumiskutses ja asjaomastes dokumentides. Hanke korraldaja ei tohi esialgses pakkumiskutses kehtestatud loa väljaandmise kriteeriume tühistada, juurde lisada ega osadeks jagada.

5. Luba osutada maapealse teeninduse teenuseid asjaomases lennujaamas antakse kõige suurema punktisumma saavutanud taotlejale, kes on saanud ka kõik nõutavad miinimumpunktid konkreetsete kriteeriumide eest.

6. Lennujaama kasutajatega, kes soovivad pakkuda maapealset teenindust kolmandatele isikutele või kes teostavad omateenindust, loa väljaandmise menetluses ei konsulteerita.

7. Hanke korraldaja tagab, et loa väljaandmise otsus ja otsuse põhjendused avaldatakse.

Artikkel 10 Valikuperiood ja tegevuse lõpetamine

1. Maapealse teeninduse teenuste osutajad valitakse minimaalselt seitsmeks ja maksimaalselt kümneks aastaks, välja arvatud omateeninduse avamise ja kolmandatele isikutele osutatava maapealse teenindusega seotud erandite korral, nagu on sätestatud artikli 14 lõikes 1. Täpne ajavahemik, kui kauaks luba antakse, ja tegevuse alustamise kuupäev näidatakse selgelt ära pakkumiskutses.

2. Maapealse teeninduse teenuste osutaja hakkab teenust osutama ühe kuu jooksul pakkumiskutses märgitud alguskuupäevast. Hanke korraldaja võib piisavalt põhjendatud juhtudel pikendada seda ajavahemikku maapealse teeninduse teenuste osutaja palvel ja pärast nõupidamist lennujaama kasutajate komiteega kuni kuue kuuni. Pärast nimetatud perioodi lõppu kaotab luba kehtivuse.

3. Hanke korraldaja näeb loa kehtivusperioodi lõppu ette ning tagab, et iga teenuste osutaja, kes on valitud pärast uut pakkumiskutset, on volitatud oma tegevust alustama esimesel päeval pärast eelmis(t)e välja valitud teenusepakkuja(te) loa kehtivusperioodi viimast päeva.

4. Kui maapealse teeninduse teenuste osutaja lõpetab tegevuse enne loa kehtivusperioodi lõppu, siis asendatakse teenuste osutaja artiklites 7, 8, 9 ja käesolevas artiklis kirjeldatud valikumenetluse kohaselt. Kõik tegevuse lõpetavad teenuste osutajad teatavad hanke korraldajale kavatsusest tegevus lõpetada piisavalt vara ette, kuid mitte vähem kui kuus kuud enne lennujaamast lahkumist. Kui teenuste osutaja ei teavita hanke korraldajat piisavalt vara, võib talle kehtestada rahatrahvi, kui teenuste osutaja ei tõenda vääramatu jõu esinemist.

5. Kui teenuste osutaja lõpetab oma tegevuse enne loa kehtivusaja lõppu ega jäta enne lennujaamast lahkumist hanke korraldajale piisavalt aega uue teenuste osutaja valimiseks, mille tulemusel tekib asjaomases lennujaamas teatavate maapealse teeninduse teenuste suhtes ajutine monopol, siis annab liikmesriik piiratud ajavahemikuks, mis ei ületa kümmet kuud, maapealse teeninduse teenuste osutamise õiguse asjaomases lennujaamas teisele teenusepakkujale, ilma et peaks kohaldama artiklites 7, 8, 9 ja käesolevas artiklis kehtestatud valikumenetlust.

Kui liikmesriigil ei õnnestu leida maapealse teeninduse teenuste osutajat nimetatud piiratud ajavahemikuks, siis reguleerib liikmesriik nende maapealse teeninduse teenuste hindu, millele kehtib ajutine monopol, kuni uus teenuste osutaja hakkab lennujaamas asjaomaseid maapealse teeninduse teenuseid osutama.

6. Hanke korraldaja teavitab lennujaama kasutajate komiteed ja vajaduse korral lennujaama käitajat artiklite 7, 8 ja 9 ning käesoleva artikli alusel vastu võetud otsustest.

7. Artikleid 7, 8 ja 9 ning käesolevat artiklit ei kohaldata riigihangete ja kontsessioonide võitjate määramisel, mida reguleerivad teised liidu õiguse sätted.

Artikkel 11 Lennujaama käitaja kui maapealse teeninduse teenuste osutaja

1. Kui maapealse teeninduse teenuste osutajate arvu on kooskõlas artikliga 6 piiratud, siis võib lennujaama käitaja ise maapealse teeninduse teenuseid osutada ilma artiklites 7–10 kehtestatud valikumenetlust läbimata. Samamoodi võib ta menetlust järgimata anda ettevõtjale loa asjaomases lennujaamas maapealse teeninduse teenuseid osutada:

(h) kui ta asjaomast ettevõtjat otseselt või kaudselt kontrollib;

(i) kui ettevõtja käitajat otseselt või kaudselt kontrollib.

2. Kui lõike 1 kohaselt maapealse teeninduse teenuseid osutav lennujaama käitaja ei täida enam lõikes 1 sätestatud tingimusi, siis võib see teenuste osutaja jätkata maapealse teeninduse teenuste pakkumist viie aasta jooksul ilma artiklites 7–10 kehtestatud valikumenetlust läbimata. Nimetatud viieaastase ajavahemiku lõpus teatab teenuste osutaja asjaomasele hanke korraldajale sellest piisavalt vara ette, kuid mitte vähem kui kuus kuud enne viieaastase perioodi lõppu. Kui teenuste osutaja ei teavita hanke korraldajat piisavalt vara, siis võib talle määrata rahatrahvi, kui teenuste osutaja ei tõenda vääramatu jõu esinemist. Kui teenuste osutaja lõpetab tegevuse enne viieaastase ajavahemiku lõppu, siis kohaldatakse artikli 10 lõikeid 4 ja 5.

Artikkel 12 Töötajate õiguste kaitsmine selliste töötajate üleviimise puhul, kes osutavad maapealse teeninduse teenuseid, mille suhtes kohaldatakse turule juurdepääsu piiranguid

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse ainult nende maapealse teeninduse teenuste suhtes, mille puhul asjaomane liikmesriik on kooskõlas artiklitega 6 või 14 teenuste osutajate arvu piiranud.

2. Kui artiklites 7–10 kehtestatud valikumenetluse järel kaotab lõikes 1 nimetatud maapealse teeninduse teenuste osutaja õiguse nimetatud teenuseid pakkuda, siis võivad liikmesriigid nõuda maapealse teeninduse teenuste osutaja(te)lt, kes teenuste osutamise seejärel üle võtavad, et ta/nad tagaks(id) varem nimetatud teenuste osutamiseks palgatud töötajatele õigused, mida nende suhtes oleks kohaldatud juhul, kui oleks toimunud üleviimine nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ[17] tähenduses.

3. Liikmesriigid kohaldavad lõikes 2 esitatud nõuet vaid nende eelmise teenusteosutaja töötajate suhtes, kes olid kaasatud selliste maapealse teeninduse teenuste pakkumisse, mille osutamise loast eelmine teenusteosutaja ilma jäi, ja kes on vabatahtlikult nõus uu(t)e teenus(t)e osutaja(te) juurde tööle minema.

4. Liikmesriigid piiravad lõikes 2 esitatud nõuet nii, et see oleks proportsionaalne teis(t)ele teenuste osutaja(te)le reaalselt üle antud tegevuse mahuga.

5. Kui liikmesriik kehtestab lõikes 2 osutatud tingimuse, siis loetletakse artiklites 7–10 kehtestatud valikumenetluse hankedokumentides asjaomased töötajad ning märgitakse asjakohased üksikasjad töötajate lepinguliste õiguste ning tingimuste kohta, mille alusel töötajaid asjaomaste teenustega seostatakse.

6. Kui maapealse teeninduse teenuste osutaja lõpetab lennujaama kasutajatele selliste maapealse teeninduse teenuste pakkumise, mis moodustavad olulise osa kõnealuse maapealse teeninduse teenuste osutaja lõikega 2 hõlmamata toimingutest, või kui omateenindust teostav lennujaama kasutaja otsustab omateeninduse teostamise lõpetada, siis võivad liikmesriigid nõuda maapealse teeninduse teenuste osutaja(te)lt või omateenindust teostava(te)lt lennujaama kasutaja(te)lt, kes teenuste osutamise seejärel üle võtavad, et ta/nad tagaks(id) eespool nimetatud teenuste osutamiseks varem palgatud töötajatele õigused, mida nende suhtes oleks kohaldatud juhul, kui oleks toimunud üleviimine nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ tähenduses.

7. Liikmesriigid kohaldavad lõikes 6 esitatud nõuet vaid nende eelmise teenusteosutaja töötajate suhtes, kes olid kaasatud selliste maapealse teeninduse teenuste pakkumisse, mille osutamise eelmine teenusteosutaja lõpetab, ja kes on vabatahtlikult nõus uu(t)e teenus(t)eosutaja(te) või omateenindust teostavate lennujaamakasutajate juurde tööle minema.

8. Liikmesriigid kohaldavad lõikes 6 esitatud nõuet vaid nende omateenindust teostava lennujaamakasutaja töötajate suhtes, kes olid kaasatud selliste maapealse teeninduse teenuste pakkumisse, mille osutamise eelmine omateenindust teostav lennujaamakasutaja otsustab lõpetada, ja kes on vabatahtlikult nõus uu(t)e teenus(t)eosutaja(te) või omateenindust teostavate lennujaamakasutajate juurde tööle minema.

9. Liikmesriigid piiravad lõikes 6 esitatud nõuet nii, et see oleks proportsionaalne teis(t)ele teenus(t)eosutaja(te)le või omateenindust teostavatele lennujaamakasutajatele reaalselt üle antud tegevuse mahuga.

10. Liikmesriik võib lubada juhtkonna ja töötajate asjakohase taseme esindajatel määrata läbirääkimiste käigus kindlaks käesoleva artikli rakendamise praktilised tingimused.

11. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõikidest käesoleva artikli alusel võetud meetmetest.

Artikkel 13 Saarte lennujaamad

Seoses maapealse teeninduse teenuste osutajate valikuga lennujaamas vastavalt artiklitele 7–10 võib liikmesriik laiendada avalike teenuste osutamise kohustust teistele lennujaamadele selles liikmesriigis tingimusel, et:

(a) sellised lennujaamad asuvad sama geograafilise piirkonna saartel ja

(b) iga sellise lennujaama aastane reisijateveo maht ei ole väiksem kui 100 000 reisijat aastas ning

(c) komisjon on sellise laiendamise heaks kiitnud.

Laiendamise heakskiitmise otsus on rakendusakt, mis võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Käesolev säte ei piira ELi riigiabieeskirjade kohaldamist.

3. jagu     Erandid seoses omateeninduse ja kolmandatele isikutele maapealse teeninduse teenuste osutamisega

Artikkel 14 Erandid

1. Kui lennujaama eriomased piirangud kasutatava ruumi või läbilaskevõime suhtes, eriti need, mis tulenevad ülekoormusest ja ruumi kasutamise määrast, teevad võimatuks turu avamise ja/või omateeninduse rakendamise käesoleva määrusega sätestatud ulatuses, siis võib kõnealune liikmesriik otsustada:

(a) piirata kogu lennujaamas või mõnes selle osas ühe või enama maapealse teeninduse teenuse liigi osutajate arvu vähemalt kahele, välja arvatud need teenuseliigid, millele on osutatud artikli 6 lõikes 2; sellisel juhul kohaldatakse artikli 6 lõiget 3;

(b) reserveerida ühele teenuse osutajale üks või enam artikli 6 lõikes 2 nimetatud maapealse teeninduse teenuste liiki lennujaamade puhul, mille aastane veomaht ei ole väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa;

(c) piirata artikli 6 lõikes 2 osutatud ühe või mitme maapealse teeninduse teenuse osutajate arvu ühele või kahele teenuseosutajale sellistel lennujaamade puhul, mille aastane veomaht ei ole väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa; kusjuures kahe teenuste osutaja puhul kohaldatakse artikli 6 lõiget 3;

(d) reserveerida artiklis 5 nimetatud omateenindus piiratud arvule lennujaama kasutajatele tingimusel, et sellised kasutajad valitakse asjakohaste, objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel.

2. Kõigi lõike 1 alusel tehtavate erandite puhul tuleb:

(a) täpselt kindlaks määrata maapealse teeninduse teenuse liik või liigid, mille suhtes erand tehakse, ning seda õigustavad eriomased piirangud kasutatava ruumi või mahuga seoses;

(b) lisada nende piirangute kõrvaldamiseks vajalike meetmete kava.

3. Erandid ei tohi:

(a) põhjustada konkurentsi moonutamist maapealse teeninduse teenuste osutajate ja/või omateenindust teostavate lennujaama kasutajate vahel;

(b) ulatuda vajalikust kaugemale.

4. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest lõike 1 alusel kavandatavatest eranditest ja nende põhjendustest vähemalt kuus kuud enne erandite jõustumist.

5. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas kokkuvõtte erandi tegemise otsustest, millest talle on teatatud, ja kutsub huvitatud isikuid märkusi esitama.

6. Komisjon vaatab hoolikalt läbi liikmesriikide esitatud erandite tegemise otsused. Selleks analüüsib komisjon olukorda üksikasjalikult ja uurib liikmesriikide esitatud asjakohaseid meetmeid, et kontrollida, kas väidetavad piirangud on olemas ning kas turu avamine ja/või omateeninduse teostamine käesolevas määruses sätestatud ulatuses on tõepoolest võimatu

7. Lisaks sellisele läbivaatamisele ja pärast konsultatsioone asjaomase liikmesriigiga võib komisjon kinnitada liikmesriigi otsuse või selle vaidlustada, kui ta leiab, et väidetavate piirangute olemasolu ei ole tõendatud või need ei ole nii ranged, et õigustada erandi tegemist. Pärast konsulteerimist asjaomase liikmesriigiga võib komisjon nõuda liikmesriigilt erandi kestuse muutmist või piirata selle kasutamist sellele lennujaama osale, kus väidetavate piirangute olemasolu on tõendatud.

8. Komisjon teeb otsuse hiljemalt kuus kuud pärast liikmesriigilt täieliku teatise saamist ja otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

9. Käesoleva artikli lõigetes 7 ja 8 osutatud rakendusotsused võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

10. Liikmesriikide poolt lõike 1 kohaselt tehtud erandite kestus ei tohi ületada kolme aastat, välja arvatud lõike 1 punktide b ja c alusel tehtud erandid. Hiljemalt kuus kuud enne nimetatud perioodi lõppu teeb liikmesriik uue otsuse mis tahes erandi taotlemise kohta, mis toimub samuti vastavalt käesoleva artikli sätetele.

11. Liikmesriikide poolt lõike 1 punktide b ja c alusel tehtud erandite kestus ei tohi ületada kahte aastat. Siiski võib liikmesriik lõikes 1 sätestatud kaalutlustel taotleda selle perioodi pikendamist veel ühe kaheaastase ajavahemiku võrra. Komisjon võtab vastu otsuse sellise taotluse kohta. Rakendusotsus võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

Artikkel 15 Konsulteerimine maapealse teeninduse teenuste osutajate ja lennujaama kasutajatega

Lennujaama käitaja korraldab konsulteerimise käesoleva määruse kohaldamise kohta, milles osalevad käitaja ise, lennujaama kasutajate komitee ja maapealse teeninduse teenuseid osutavad ettevõtjad. Konsultatsiooni teemad hõlmavad muu hulgas nende maapealse teeninduse teenuste hindu, mille kohta artikli 14 lõike 1 punktide b ja c alusel on tehtud erand, ning asjaomaste teenuste osutamise korraldust. Konsultatsioonikohtumine peetakse vähemalt üks kord aastas. Lennujaama käitaja koostab koosoleku protokolli, mis saadetakse vastava nõudmise korral komisjonile.

IV peatükk – Loa väljaandmise menetlused

Artikkel 16 Nõue hankida asjakohane, kõikides ELi liikmesriikides tunnustatud luba

1. Lennujaamades, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel järjestikusel aastal, ei ole ettevõtjatel lubatud osutada maapealse teeninduse teenuseid maapealse teeninduse teenuste osutaja ega omateenindust teostava kasutajana, kui neil ei ole selleks vastavat luba. Luba antakse ettevõtjale, kes vastab käesolevas peatükis esitatud nõuetele.

2. Iga liikmesriik määrab pädeva asutuse (edaspidi „loa väljaandja”), mis on sõltumatu kõikidest lennujaama käitajatest ja mis vastutab maapealse teeninduse teenuste osutamiseks vajalike lubade väljaandmise eest.

3. Loa väljaandja ei anna välja lubasid ega pikenda nende kehtivust, kui mõni käesolevas peatükis esitatud nõue on täitmata.

Artikkel 17 Loa väljaandmise tingimused

1. Lubade väljaandmisega tegelev liikmesriigi asutus annab ettevõtjale loa, kui:

(a) ettevõtja on asutatud ja registreeritud liikmesriigis;

(b) ettevõtja struktuur võimaldab loa väljaandjal käesoleva peatüki sätteid kohaldada;

(c) ettevõtja vastab artiklis 18 sätestatud finantstingimustele;

(d) ettevõtja vastab artiklis 19 sätestatud hea maine tõendamise tingimustele;

(e) ettevõtja vastab artiklis 20 sätestatud töötajate kvalifikatsiooni tingimustele;

(f) ettevõtja vastab artiklis 21 sätestatud tingimustele tegevusjuhendi kohta;

(g) ettevõtja vastab artiklis 22 sätestatud kindlustustingimustele.

2. Lõike 1 punkte a, c ja d ei kohaldata omateenindust teostavatele lennujaama kasutajatele, kes ei osuta maapealse teeninduse teenuseid kolmandatele isikutele. Omateeninduse loa saanud lennujaama kasutajatel ei ole õigust osutada selle loa alusel maapealse teeninduse teenuseid kolmandatele isikutele.

3. Luba taotlev või loa saanud ettevõtja peab kinni kõikidest sotsiaalkaitset, keskkonnakaitset ja lennujaama turvalisust käsitlevatest riiklikest sätetest kõikides liikmesriikides, kus ta tegutseb.

Artikkel 18 Loa väljaandmise finantstingimused

1. Luba taotlev ettevõtja ei tohi olla maksejõuetu ega osaline üheski samaväärses menetluses ega pankrotis.

2. Loa väljaandja hindab põhjalikult, kas luba taotlev ettevõtja suudab tõendada, et:

(h) ta on igal ajal suuteline täitma realistlikel eeldustel põhinevaid tegelikke ja potentsiaalseid kohustusi 24 kuu jooksul tegevuse algusest ning

(i) ta suudab katta oma äriplaani ja realistlike eelduste kohase tegevuse käigus tekkivad püsi- ja tegevuskulud kolme kuu jooksul tegevuse algusest, arvestamata sissetulekut tegevusest.

3. Lõikes 1 osutatud hindamise eesmärgil esitab iga taotleja eelmise kahe majandusaasta auditeeritud raamatupidamisaruanded.

4. Lõikes 2 osutatud hindamise eesmärgil esitab iga taotleja vähemalt kolme esimese tegevusaasta äriplaani. Äriplaanis tuuakse üksikasjalikult välja taotleja finantssidemed teiste äriliste ettevõtmistega, millega taotleja on seotud sidusettevõtjate kaudu kas otseselt või kaudselt. Taotleja esitab kogu asjakohase teabe, eelkõige järgmised andmed:

(j) prognoositav bilanss, kaasa arvatud kasumiaruanne, järgnevaks kolmeks aastaks;

(k) prognoositavad rahavoogude aruanded ja likviidsusplaanid esimese kolme tegevusaasta kohta;

(l) andmed seadmete ostmise/rentimise rahastamise kohta, kaasa arvatud rentimise puhul vajaduse korral kõikide rendilepingute tingimused.

Artikkel 19 Hea maine tõendamine

1. Luba taotlev ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et on tasunud viimasel aastal kõik maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed liikmesriikides, kus ta tegutseb, või kui tal liidus majandustegevust ei toimu, siis andmed maksude tasumise kohta oma päritoluriigis.

2. Ettevõtja esitab tõendid ka selle kohta, et tema tegevust pidevalt ja reaalselt juhtivad isikud on laitmatu mainega või et neile ei ole välja kuulutatud pankrotti. Loa väljaandja peab liikmesriikide kodanikepuhul piisavaks tõendiks dokumente, millest järeldub, et need nõuded on täidetud, ja mille on välja andnud selle liikmesriigi pädevad asutused, kus ettevõtja on asutatud ja registreeritud või kus isikul on alaline elukoht.

3. Kui liikmesriik, kus ettevõtja on asutatud ja registreeritud, või liikmesriik, kus isikul on alaline elukoht, ei anna välja lõikes 2 osutatud dokumente, siis võib need dokumendid asendada vandega – või kui liikmesriigis ei ole vande andmist sätestatud, siis vandele vastava tõotusega –, mille asjaomane isik annab pädeva justiits- või haldusasutuse ees või vajaduse korral selle liikmesriigi notari või kvalifitseeritud kutseorgani ees, kus ettevõtja on asutatud ja registreeritud või kus isikul on alaline elukoht. Asjaomane asutus, notar või kvalifitseeritud kutseorgan annab välja kinnituse, millega tõendatakse vande või vandele vastava tõotuse autentsust.

Artikkel 20 Töötajate kvalifikatsioon

Luba taotlev ettevõtja tõendab, et tema töötajatel on olemas kvalifikatsioon, tööalased kogemused ja piisavalt pikk karjäär taotletava tegevuse teostamiseks.

Artikkel 21 Tegevusjuhend

Luba taotlev ettevõtja esitab asjaomaste toimingute tegevusjuhendi, mis sisaldab järgmist teavet:

(a) organisatsiooniskeem, juhtkond, kohustuste ja tööülesannete kirjeldus, aruandlus;

(b) võime lennujaama kontekstis turvaliselt tegutseda;

(c) seadmetega seotud põhimõtted;

(d) töötajate kvalifikatsiooninõuded ning vastavad koolitusnõuded ja koolituskava;

(e) ohutus- ja kvaliteedijuhtimise menetlused;

(f) teeninduse standardmeetodid, kaasa arvatud koostöö lennujaama kasutajate ja käitajatega ning teatavate klientidega seotud toimingute ja konkreetsete käitlemismeetodite koordineerimine;

(g) kiirreageerimisega seotud põhimõtted;

(h) julgeolekujuhtimismenetlused..

Artikkel 22 Kindlustusnõuded

1. Liidus maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad on kindlustatud liikmesriigi territooriumil maapealse teenindusega seoses põhjustatud hüvitamiskohustustega kahjude eest vastutamise suhtes.

2. Komisjonil on õigus täpsustada kindlustusnõuete ja miinimumsummade üksikasju artikli 42 kohase delegeeritud õigusakti abil..

Artikkel 23 Loa kehtivus

1. Loa kehtivusaeg on viis aastat.

2. Luba kehtib loal märgitud teenuste liikidele ja/või alaliikidele.

3. Maapealse teeninduse teenuste osutaja on igal ajal suuteline lube väljaandva pädeva asutuse nõudmisel tõendama, et ta vastab kõikidele käesoleva peatüki nõuetele.

4. Loa väljaandja jälgib käesoleva peatüki nõuetele vastamist. Igal juhul vaadatakse nõuetele vastamine üle järgmistel juhtudel:

(a) kui kahtlustatakse võimalikku probleemi;

(b) kui seda nõuab teise liikmesriigi lubade väljaandja;

(c) kui seda nõuab komisjon.

5. Luba esitatakse uue kinnituse saamiseks, kui maapealse teeninduse ettevõtja:

(a) ei ole alustanud tegevust kaheteistkümne kuu jooksul loa saamisest või

(b) on tegevuse peatanud enam kui kaheteistkümneks kuuks.

6. Maapealse teeninduse ettevõtja teavitab loa väljaandjat:

(a) ette olulistest muutustest oma tegevuse ulatuses;

(b) ettevõtja suhtes algatatud maksejõuetusmenetlusest.

Artikkel 24 Loa tühistamine

1. Loa väljaandja võib igal ajal loa tühistada, kui maapealse teeninduse teenuste osutaja või omateenindust teostav lennujaama kasutaja ei vasta endast olenevatel põhjustel käesolevas peatükis sätestatud tingimustele. Tühistamise põhjused edastatakse asjaomasele teenuste osutajale või omateenindust teostavale lennujaama kasutajale ning teiste liikmesriikide lubade väljaandjatele.

2. Loa väljaandja tühistab loa, kui maapealse teeninduse teenuste osutaja esitab loa väljaandjale teadlikult või hooletusest olulise küsimuse kohta väärteavet.

Artikkel 25 Loa väljaandmise otsus

1. Loa väljaandja teeb taotluse kohta otsuse esimesel võimalusel ja hiljemalt kahe kuu jooksul pärast kogu vajaliku teabe esitamist, võttes arvesse kõiki olemasolevaid tõendeid. Otsus tehakse teatavaks taotlejale ja loa väljaandjatele teistes liikmesriikides. Keeldumises märgitakse selle põhjused.

2. Loa väljaandmisest võib keelduda ainult juhul, kui maapealse teeninduse teenuste osutaja või omateenindust teostav lennujaama kasutaja ei vasta endast olenevatel põhjustel käesolevas peatükis osutatud tingimustele.

3. Loa väljaandja avalikustab lubade väljaandmise ja tühistamise menetluse ja teavitab sellest komisjoni.

Artikkel 26 Lubade vastastikune tunnustamine

Liikmesriigis poolt käesoleva peatükikohaselt väljaantud luba annab teenuseosutajatele õiguse osutada maapealse teeninduse teenuseid kas maapealse teeninduse teenuste osutajana või omateenindust teostava lennujaama kasutajana kõikides liikmesriikides vastavalt loaga kehtestatud tingimustele, ilma et see mõjutaksartiklites 6 ja 14 sätestatud turulepääsupiiranguid.

V peatükk – Lennujaama käitajate ja tsentraliseeritud taristu haldajate kohustused

Artikkel 27 Juurdepääs tsentraliseeritud taristutele ja rajatistele

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse ainult lennujaamadele, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal.

2. Lennujaama käitaja avaldab lennujaamas paiknevate tsentraliseeritud taristute loetelu.

3. Tsentraliseeritud taristute haldamine võidakse usaldada lennujaama käitajale või mõnele teisele organile, kes võib teha nende taristute kasutamise maapealse teeninduse teenuste osutajatele ja omateenindust teostavatele lennujaama kasutajatele kohustuslikuks. Asjaomaste taristute haldamine toimub läbipaistval, objektiivsel ja mittediskrimineerival viisil.

4. Lennujaama käitaja või vajaduse korral avaliku sektori asutus või mõni teine organ, kes kontrollib lennujaama käitajat, otsustab objektiivsetel alustel ning pärast lennujaama kasutajate komitee ja lennujaamas maapealse teeninduseteenuseid osutavate ettevõtjatega nõupidamist, millised taristud tuleb tsentraliseerida. Lennujaama käitaja või vajaduse korral avaliku sektori asutus või mõni muu lennujaama käitajat kontrolliv organ tagab, et kõik taristud või rajatised, mis kuuluvad mõiste „tsentraliseeritud taristu” alla, on vastavalt tähistatud ja et asjaomase taristu või rajatise korral järgitakse käesolevas peatükis kehtestatud nõudeid.

5. Kui lennujaama kasutajate komitee ei nõustu lennujaama käitaja otsusega taristu tsentraliseerida või tsentraliseerimata jätta, või tsentraliseerimise ulatusega, siis võib ta paluda asjaomase liikmesriigi sõltumatul järelevalveasutusel otsustada, kas asjaomane taristu tuleks tsentraliseerida või mitte ja millises ulatuses seda teha.

6. Maapealse teeninduse teenuste osutajatel ja omateenindust teostavatel lennujaama kasutajatel on avatud juurdepääs lennujaama taristutele, tsentraliseeritud taristutele ja lennujaama rajatistele sellises ulatuses, mis võimaldab neil oma toiminguid teostada. Lennujaama käitaja või vajaduse korral tsentraliseeritud taristu haldaja või avaliku sektori asutus või muu organ, kes lennujaama käitajat kontrollib, võib juurdepääsule kehtestada tingimused, mis on asjakohased, objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad.

7. Maapealse teeninduse jaoks lennujaamas kasutatav ruum jagatakse erinevate maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate vahel, kaasa arvatud uued tegijad, sellises ulatuses, mis on neile vajalik oma õiguste kasutamiseks ja mis võimaldab tulemuslikku ja ausat konkurentsi asjakohaste, objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate eeskirjade ja kriteeriumide alusel.

8. Kui otsuse tegemine tsentraliseeritud taristu ulatuse kohta on usaldatud sõltumatule järelevalveasutusele kooskõlas käesoleva artikli lõikega 5, siis kohaldatakse direktiivi 2009/12/EÜ artiklis 6 kehtestatud menetlust.

Artikkel 28 Tasud tsentraliseeritud taristute ja rajatiste kasutamise eest

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse ainult lennujaamadele, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal.

2. Kui tsentraliseeritud taristute või lennujaama rajatiste kasutamine on tasuline, tagab lennujaama käitaja või vajaduse korral tsentraliseeritud taristu haldaja, et tasumäär on kehtestatud vastavalt asjakohastele, objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

3. Lennujaama käitajal või vajaduse korral tsentraliseeritud taristu haldajal on õigus võetavate tasudega katta tehtud kulutused ja teenida mõistlikku tulu. Tasud on tasud osutatud teenuse eest.

4. Kõik lõikes 1 osutatud tasud määratakse kindlaks konkreetse lennujaama tasandil pärast konsulteerimist lennujaama kasutajate komitee ja lennujaamas maapealse teeninduse teenuseid osutavate ettevõtjatega. Lennujaama käitaja või vajaduse korral tsentraliseeritud taristu haldaja esitab kord aastas lennujaama kasutajate komiteele ja lennujaamas maapealse teeninduse teenuseid osutavatele ettevõtjatele teavet tasude määramise aluseks võetud komponentide kohta. Teave sisaldab vähemalt alljärgnevat:

(a) erinevate tasu eest osutatavate teenuste ja pakutavate taristute loetelu;

(b) tasu kehtestamisel kasutatud meetodid;

(c) tasustatud rajatiste ja teenuste üldine kulustruktuur;

(d) tulu erinevatest tasudest, tasustatud teenuste kogumaksumus ja varade tootlikkus;

(e) avaliku sektori asutuste poolne tasustatud rajatiste ja teenuste rahastamine;

(f) suurte kavandatud investeeringute prognoositud tulemus seoses nende mõjuga lennujaama läbilaskevõimele.

5. Lennujaama käitaja avalikustab tasumäärad ja osutatavate teenuste üksikasjaliku loetelu, et näidata, et kõik tsentraliseeritud taristute, maapealseks teeninduseks kasutatava ruumi ja maapealse teenindusega seotud olulise tähtsusega teenuste kasutamise eest võetavad tasud katavad täielikult või osaliselt ainult asjaomased kulud. Vajaduse korral edastab tsentraliseeritud taristu haldaja tasumäärad ning osutatavate teenuste üksikasjaliku loetelu lennujaama käitajale.

6. Kui lennujaama kasutajate komitee ei nõustu lennujaama käitaja või vajaduse korral tsentraliseeritud taristu haldaja kehtestatud tasuga, siis võib ta paluda asjaomase liikmesriigi sõltumatul järelevalveasutusel tasu suuruse kehtestada..

7. Kui otsuse tegemine tasude suuruse kohta on usaldatud sõltumatule järelevalveasutusele kooskõlas käesoleva artikli lõikega 6, siis kohaldatakse direktiivi 2009/12/EÜ artiklis 6 kehtestatud menetlust.

Artikkel 29 Õiguslik eraldamine

1. Lennujaamades, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal, asutab lennujaama käitaja või tsentraliseeritud taristu haldaja, kui ta osutab maapealse teeninduse teenuseid kolmandatele isikutele, nende maapealse teeninduse teenuste osutamiseks iseseisva juriidilise isiku.

Asjaomane isik on õigusliku vormi, struktuuri ja otsustusprotsessi poolest sõltumatu kõikidest isikutest, kes tegelevad taristu haldamisega lennujaamas, kus lennujaama käitaja osutab maapealse teeninduse teenuseid kolmandatele isikutele, ning kõikidest tsentraliseeritud taristuga seotud üksustest, kui tsentraliseeritud taristu haldaja osutab maapealse teeninduse teenuseid kolmandatele isikutele.

2. Lennujaamades, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal, ei tohi lennujaama taristu või tsentraliseeritud taristu haldamise eest vastutavad isikud osaleda otseselt ega kaudselt maapealse teenindusega tegeleva sõltumatu ettevõtja struktuuris.

3. Lõikes 1 osutatud maapealse teeninduse teenuseid osutav juriidiline isik ei tohi saada rahalist ristsubsideerimist lennujaama taristu haldamisega seotud lennundusalasest tegevusest juhtudel, mil lennujaama käitaja osutab maapealse teeninduse teenuseid, ega lennujaama tsentraliseeritud taristu haldamisega seotud lennundusalasest tegevusest juhtudel, mil tsentraliseeritud taristu haldaja osutab maapealse teeninduse teenuseid, mis võimaldaks maapealse teenindusega tegeleval juriidilisel isikul kolmandatele isikutele osutatavate maapealse teeninduse teenuste eest küsitavaid hindasid vähendada.

4. Käesoleva artikli tähenduses on lennujaama käitaja lennundusalane tegevus igasugune tegevus, mida lennujaama käitaja teostab asjaomases lennujaamas ja mis on seotud teenuste osutamise või taristute pakkumisega lennujaama kasutajatele, maapealse teeninduse teenuste osutajatele lennutranspordiga seotud toimingute teostamiseks või lennujaama kasutavatele lennureisijatele, näiteks lennujaamatasude kehtestamine, taristute ja rajatiste määramine, turvalisus- ja ohutusmeetmed lennujaamas. Lennundusalase tegevuse hulka ei kuulu kinnisvaraga seotud tegevused või tegevused muudes sektorites kui lennutransport.

5. Iga majandusaasta lõpus kontrollib sõltumatu audiitor olukorda ja kinnitab avalikult, et ristsubsideerimist ei ole toimunud. Kui maapealse teeninduse teenuseid osutav juriidiline isik saab ristsubsiidiume lennundusalase tegevuse hulka mitte kuuluvast tegevusest, näitab lennujaama taristut haldav isik või tsentraliseeritud taristut haldav isik, et see on toimunud kooskõlas lõikega 3.

VI peatükk – tegevuse ja kvaliteedi koordineerimine

Artikkel 30 Lennujaama käitaja roll maapealse teeninduse teenuste koordineerimisel

1. Lennujaama käitaja vastutab tema hallatava lennujaama maapealse teeninduse teenuste nõuetekohase koordineerimise eest. Maapealse koordinaatorina tagab lennujaama käitaja eelkõige selle, et maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate tegevus on vastavuses artiklis 31 sätestatud lennujaama tegevuseeskirjadega.

2. Lennujaamade puhul, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel järjestikusel aastal, kohaldatakse ka järgmist:

(a) maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate tegevus vastab artiklis 32 sätestatud kvaliteedi miinimumstandarditele;

(b) lennujaama käitaja tagab, et maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate tegevust koordineeritakse ühise otsustamise ja nõuetekohase hädaolukorra lahendamise plaaniga.

3. Käesoleva artikli sätted ei piira ELi konkurentsieeskirjade kohaldamist.

4. Lennujaama käitaja esitab aastaaruande lõikes 2 esitatud meetmete kohaldamise kohta Eurocontroli tulemuslikkuse hindamise organile. Tulemuslikkuse hindamise organ esitab konsolideeritud aruande komisjonile.

5. Lennujaama käitaja annab riikliku loa väljaandjale aru kõikidest maapealse teeninduse teenuste osutajate või omateenindust teostavate lennujaama kasutajatega seotud probleemidest asjaomases lennujaamas.

Artikkel 31 Tegevuseeskirjad

1. Käesoleva artikli tähenduses on tegevuseeskirjad igasugused lennujaama käitaja, avaliku sektori asutuse või mõne muu lennujaama kontrolliva organi määratud eeskirjad lennujaama nõuetekohaseks toimimiseks.

2. Tegevuseeskirjad võib kehtestada lennujaama käitaja, avaliku sektori asutus või mõni muu lennujaama kontrolliv organ.

3. Tegevuseeskirjad vastavad järgmistele põhimõtetele:

(a) neid kohaldatakse eri maapealse teeninduse teenuste osutajate ja lennujaama kasutajate suhtes mittediskrimineerival viisil;

(b) nad peavad vastama ettenähtud eesmärgile;

(c) nad ei tohi tegelikkuses piirata turulepääsu või vähendada omateeninduse vabadust allapoole käesoleva määrusega sätestatud taset.

4. Liikmesriik võib vajaduse korral lennujaama käitaja ettepanekul:

(a) keelata maapealse teeninduse teenuste osutajal või omateenindust teostaval lennujaama kasutajal osutada maapealse teeninduse teenuseid või teostada omateenindust, kui asjaomane teenuste osutaja või kasutaja ei järgi tegevuseeskirju;

(b) nõuda lennujaamas maapealse teeninduse teenuste osutajatelt osalemist siseriiklike õigusnormidega sätestatud avalike teenuste pakkumise kohustuste, sh pideva teenindamise tagamise kohustuse täitmises ausal ja mittediskrimineerival viisil.

Artikkel 32 Kvaliteedi miinimumstandardid

1. Käesoleva artikli tähenduses on kvaliteedi miinimumstandardid maapealse teeninduse teenuste kvaliteedile kehtestatud miinimumnõuded.

2. Lennujaamades, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal, määrab lennujaama käitaja või vajaduse korral avaliku sektori asutus või mõni muu lennujaama kontrolliv asutus maapealse teeninduse teenuste osutamiseks kvaliteedi miinimumstandardid.

3. Maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad peavad asjaomastest kvaliteedi miinimumstandarditest kinni. Peale selle peavad lennujaama kasutajad ja maapealse teeninduse teenuste osutajad kinni kvaliteedi miinimumstandarditest oma lepingulistes suhetes.

4. Kvaliteedi miinimumstandardid hõlmavad eelkõige järgmiseid valdkondi: tegevuse tulemuslikkus, väljaõpe, reisijate teavitamine ja abistamine (järgides eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EÜ) nr 261/2004[18] ja (EÜ) nr 1107/2006[19] sätteid) ühine otsustamine, ohutus, turvalisus, hädaolukorra lahendamise meetmed ja keskkonnaküsimused.

5. Kvaliteedi miinimumstandardid on õiglased, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ega piira kohaldatavate liidu õigusaktide rakendamist, sh määruste (EÜ) nr 261/2004 ja (EÜ) nr 1107/2006 kohaldamist. Need on järjepidevad, proportsionaalsed ja lennujaama tegevuste kvaliteedi suhtes asjakohased. Sellega seoses võetakse arvesse tolli, lennujaama turvalisuse ja immigratsioonimenetluse kvaliteeti.

6. Kvaliteedi miinimumstandardid vastavad komisjoni kehtestatud spetsifikatsioonidele. Komisjonil on õigus võtta nimetatud spetsifikatsioonid vastu delegeeritud õigusaktidega vastavalt artiklile 42.

7. Enne standardite kehtestamist konsulteerib lennujaama käitaja lennujaama kasutajate komitee ja maapealse teeninduse teenuste osutajatega.

Artikkel 33 Maapealse teeninduse tulemuslikkusest aruandmise kohustus

1. Lennujaamades, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel järjestikusel aastal, annavad maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad tegevuse tulemuslikkusest aru komisjonile.

2. Komisjonil on õigus võtta artikli 42 kohase delegeeritud õigusaktiga vastu üksikasjalikud spetsifikatsioonid aruandluskohustuse sisu ja levitamise kohta.

Artikkel 34 Väljaõpe

1. Maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad tagavad, et kõik maapealse teenindusega tegelevad töötajad, kaasa arvatud juhtkond ja nõukogu liikmed, läbivad regulaarselt erialaseid ja korduskoolitusi, et nad saaksid neile antud ülesandeid täita.

2. Iga maapealse teenindusega tegelev töötaja osaleb vähemalt kaks päeva töötajale antud ülesannete täitmisega seotud asjakohasel koolitusel. Iga töötaja läbib asjakohase väljaõppe, kui ta asub uuele tööle või kui talle määr uus tööülesanne.

3. Kui see on kõnealuste maapealse teeninduse teenuste puhul asjakohane, siis hõlmab väljaõpe vähemalt järgmist:

(a) turvalisus, kaasa arvatud turvakontroll, tegevuse turvalisus, turvaseadmed ja turvariskide juhtimine;

(b) ohtlikud kaubad;

(c) lennuala turvalisus, kaasa arvatud turvafilosoofia, ohutuseeskirjad, ohud, inimtegurid, lennuala märgistus ja märgistusvahendid, hädaolukorrad, võõrobjektidest tingitud kahjustuste vältimine, isikukaitse, õnnetus- ja vahejuhtumid ja ohuolukorrad ning lennuala turvalisuse järelevalve;

(d) lennuala sõidukijuhtide väljaõpe, kaasa arvatud üldised kohustused ja protseduurid (protseduurid halvenenud nähtavuse korral), sõidukite varustus, lennujaama eeskirjad, liiklus- ja manööverdamisalade paigutus;

(e) maapealsete teenindusseadmete (GSE) töö ja juhtimine, kaasa arvatud kõnealuste seadmete hooldus ja töö;

(f) lastimise kontroll, kaasa arvatud üldine pädevus ja teadmised kaalu ja tasakaalu kohta, õhusõiduki konstruktsioonist tulenevad laadimispiirangud, kaubalaadimisvahendid, käsitsilaadimine, lastinimekiri, tasakaalutabelid ja -graafikud, laadimisjuhiste aruanne (LIR), laadimisteated ja ohtlike kaupade laadimise kontroll;

(g) reisijate teenindamise praktiline koolitus, kaasa arvatud sildtrapi juhtimise, reisijate teavitamise ja abistamise koolitus kooskõlas määrustega (EÜ) nr 261/2004 ja (EÜ) nr 1107/2006;

(h) pagasikäitluse praktiline koolitus;

(i) õhusõidukite teenindamise ja laadimise alane väljaõpe;

(j) õhusõiduki maapealne teisaldamine, kaasa arvatud õhusõiduki maapealse teisaldamisega seotud tegevused, seadmetega töötamine, seadmete õhusõidukiga ühendamise ja lahtiühendamise protseduurid, õhusõiduki maapealse teisaldamise viipemärgid, õhusõiduki juhendamine ja õhusõiduki abistamine maapealsel teisaldamisel;

(k) kauba- ja postikäitlus, kaasa arvatud kaupadega kauplemisele kohaldatavad keelud ja piirangud;

(l) õhusõiduki teenindamise koordineerimise alane väljaõpe;

(m) keskkond, kaasa arvatud mahavoolanud vedelike kontrollimine, heite juhtimine ja jäätmete kõrvaldamine;

(n) hädaabimeetmed ja hädaolukordade juhtimine;

(o) aruandlussüsteemid;

(p) kvaliteedikontrolli allhanked.

4. Kõik maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad annavad lennujaama käitajale kord aastas aru koolituskohustusest kinnipidamise kohta.

Artikkel 35 Allhanked

1. Ilma et see piiraks lõigete 2, 3 ja 4 kohaldamist, võivad maapealse teeninduse teenuste osutajad korraldada allhankeid.

2. Omateenindust teostavad lennujaama kasutajad võivad maapealseks teeninduseks palgata alltöövõtjad ainult juhul, kui nad ei ole ajutiselt vääramatu jõu tõttu võimelised omateenindust teostama.

3. Alltöövõtjad ei tohi sõlmida allhankelepinguid maapealse teeninduse teenuste osutamiseks.

4. Artikli 11 lõikes 1 osutatud maapealse teeninduse teenuste osutaja ei tohi sõlmida allhankelepinguid maapealse teeninduse teenuste osutamiseks, välja arvatud juhul, kui ta ei ole ajutiselt võimeline vääramatu jõu tõttu asjaomaseid maapealse teeninduse teenuseid osutama.

5. Kõik üht või enamat alltöövõtjat kasutavad maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad tagavad, et alltöövõtjad täidavad käesolevast määrusest tulenevaid maapealse teeninduse teenuste osutajate kohustusi.

6. Kõik üht või enamat alltöövõtjat kasutavad maapealse teeninduse teenuste osutajad ja omateenindust teostavad lennujaama kasutajad teatavad lennujaama käitajale asjaomaste alltöövõtjate nimed ja tegevusalad.

7. Kui maapealse teeninduse teenuste osutaja taotleb luba maapealse teeninduse teenuste osutamiseks vastavalt artiklis 7 kehtestatud valikumenetlusele, siis märgib ta nende alltöövõtjate arvu, tegevusalad ja nimed, keda ta kavatseb kasutada.

VII peatükk – Rahvusvahelised suhted

Artikkel 36 Suhted kolmandate riikidega

1. Ilma et see piiraks liidu rahvusvahelisi kohustusi, võib komisjon vastavalt artikli 43 lõikes 3 osutatud uurimismenetlusele otsustada, et liikmesriik võtab või liikmesriigid võtavad meetmed, kaasa arvatud tema/nende territooriumil toimiva maapealse teeninduse turule juurdepääsu õiguse täielik või osaline peatamine kolmandast riigist pärit maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate suhtes, eesmärgiga leevendada asjaomase kolmanda riigi diskrimineerivat käitumist, kui ilmneb, et kõnealune kolmas riik teeb seoses juurdepääsuga maapealse teeninduse turule või omateeninduse turule järgmist:

(a) ei kohtle asjaomase liikmesriigi maapealse teeninduse teenuste osutajaid ja omateenindust teostavaid lennujaama kasutajaid de jure või de facto selliselt, nagu kõnealune liikmesriik kohtleb selle kolmanda riigi maapealse teeninduse teenuste osutajaid ja omateenindust teostavaid lennujaama kasutajaid oma lennujaamades;

(b) ei kohtle asjaomase liikmesriigi maapealse teeninduse teenuste osutajaid ja omateenindust teostavaid lennujaama kasutajaid de jure või de facto sama soodsatel tingimustel kui oma maapealse teeninduse teenuste osutajaid ja omateenindust teostavaid lennujaama kasutajaid;

(c) kohtleb muude kolmandate riikide maapealse teeninduse teenuse osutajaid ja omateenindust teostavaid lennujaama kasutajaid soodsamalt kui asjaomaste liikmesriikide maapealse teeninduse teenuse osutajaid ja omateenindust teostavaid lennujaama kasutajaid.

2. Kolmandast riigist pärit maapealse teeninduse teenuse osutajaks ja omateenindust teostavaks lennujaama kasutajaks peetakse juriidilist või füüsilist isikut, mis on asutatud asjaomase kolmanda riigi seaduste kohaselt ja mille ametlik aadress, peakorter või peamine tegevuskoht asub asjaomase kolmanda riigi territooriumil.

3. Liit ja/või liikmesriigid tagavad, et seoses turulepääsuõigustega kolmandates riikides ei esine liidus diskrimineerimist kolmandatele riikidele maapealse teeninduse teenuseid osutavate lennujaama kasutajate ja teiste liidu maapealse teeninduse teenuste osutajate vahel.

VIII peatükk – Aruandlus- ja järelevalvekohustused

Artikkel 37 Liikmesriikide aruandluskohustused

1. Liikmesriigid edastavad enne iga aasta 1. juulit komisjonile lennujaamade nimekirja, kus kehtib vähemalt üks artikli 6 lõikes 2 või artiklis 14 kehtestatud maapealse teeninduse turule juurdepääsu piirangutest.

2. Liikmesriigid esitavad enne iga aasta 1. juulit komisjonile liikmesriigilt loa saanud maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate nimekirja vastavalt loa väljaandmise menetluse IV peatükile.

Artikkel 38 Lennujaamade loetelude avaldamine

Iga aasta lõpus avaldab komisjon Euroopa Liidu Teatajas järgmise teabe:

(a) loetelu liidu lennujaamadest, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui viis miljonit reisijat või 100 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal;

(b) loetelu liidu lennujaamadest, mille aastane veomaht ei ole olnud väiksem kui kaks miljonit reisijat või 50 000 tonni kaupa vähemalt kolmel eelneval aastal;

(c) loetelu kaubanduslikuks liikluseks avatud liidu lennujaamadest;

(d) loetelu lennujaamadest, millele kohaldatakse piiranguid kooskõlas artikli 6 lõikega 2 või artikliga 14;

(e) loetelu maapealse teeninduse teenuste osutajatest ja omateenindust teostavatest lennujaama kasutajatest, kes on saanud loa kooskõlas loa väljaandmise menetlust käsitleva IV peatükiga.

Artikkel 39 Hindamis- ja teabearuanne

1. Komisjon esitab aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule mitte hiljem kui viis aastat pärast määruse kohaldamist. Aruandes hinnatakse eelkõige kõiki asjaolusid, mis mõjutavad märkimisväärselt maapealse teeninduse teenuste kvaliteeti, tööhõivet ja töötingimusi. Aruanne sisaldab lennujaamade valimi kohta järgmiseid näitajaid ja -kriteeriume:

(a) maapealse teeninduse teenuste osutajate keskmine arv liidu lennujaamades 11 teenuseliigi puhul;

(b) omateenindust teostavate lennujaama kasutajate arv igas liidu lennujaamas 11 teenuseliigi puhul;

(c) lennujaamade arv, kus maapealse teeninduse teenuste osutajate arv on piiratud, ja piirangu(te) väärtus;

(d) ettevõtjate arv, kellel on liikmesriigi luba ja kes tegutsevad teises liikmesriigis;

(e) sidusrühmade hinnang loa väljaandmise süsteemile (loa väljaandmise kriteeriumid, rakendusküsimused, hind jmt);

(f) maapealse teeninduse teenuste osutajate ja omateenindust teostavate lennujaama kasutajate arv liidus (kokku);

(g) iga lennujaama tsentraliseeritud taristute hinnakujundus- ja juhtimissüsteem;

(h) lennujaama käitaja turuosa maapealses teeninduses igas lennujaamas 11 teenuseliigi puhul;

(i) kolmandatele riikidele maapealse teeninduse teenuseid osutavate lennujaama kasutajate turuosa igas lennujaamas kõikide teenuseliikide puhul;

(j) maapealse teeninduse teenustega seotud ohutusalased õnnetused;

(k) sidusrühmade hinnang lennujaamade maapealse teeninduse teenuste kvaliteedile seoses töötajate pädevuse, keskkonna, turvalisuse ja tegevuste koordineerimisega (ühine otsustamine, hädaolukorra lahendamise meetmed, väljaõpe lennujaama kontekstis, allhanked);

(l) kvaliteedi miinimumstandardid maapealse teeninduse ettevõtjatele;

(m) väljaõppe sisu;

(n) töötajate üleviimine ja selle mõju töötajate kaitsele;

(o) tööhõive ja töötingimused maapealse teeninduse sektoris.

2. Komisjon ja liikmesriigid teevad lõikes 1 osutatud aruande jaoks teabe kogumisel koostööd.

3. Kõnealuse aruande põhjal võib komisjon otsustada, kas käesolev määrus on vaja läbi vaadata või mitte.

IX peatükk – Sotsiaalkaitse

Artikkel 40 Sotsiaalkaitse

Ilma et see piiraks käesoleva määruse kohaldamist ning kooskõlas liidu õiguse teiste sätetega võivad liikmesriigid võtta vajalikud meetmed töötajate õiguste kaitsmiseks.

X peatükk – Otsuste või konkreetsete meetmete kohta kaebuse esitamine

Artikkel 41 Kaebuse esitamise õigus

1. Liikmesriigid või vajaduse korral lennujaamade käitajad tagavad, et igal õigustatud huvi omaval isikul on õigus esitada kaebus artikli 6 lõike 2 (kolmandatele isikutele osutatavad maapealse teeninduse teenused), artiklite 7–10 (valikumenetlus), artikli 13 (saarte lennujaamad), artiklite 23 ja 24 (loa väljaandmise otsused), artikli 27 (juurdepääs tsentraliseeritud taristutele ja rajatistele), artikli 28 (tasud tsentraliseeritud taristute ja rajatiste kasutamise eest), artikli 31 (tegevuseeskiri) ja artikli 32 (kvaliteedi miinimumstandardid) alusel tehtud otsuste või konkreetsete meetmete suhtes.

2. Kaebuse võib esitada riigi kohtule või avaliku sektori asutusele, kes ei ole asjaomase lennujaama käitaja ning ei sõltu lennujaama käitajat kontrollivast avaliku sektori asutusest, kui see on vajalik. Kui käesolevas määruses on nii sätestatud, siis võib kaebuse esitada sõltumatule järelevalveasutusele.

XI peatükk – Sätted rakendamise ja volituste kohta

Artikkel 42 Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artiklites 22, 32 ja 33 osutatud õigus volitusi delegeerida antakse määramata ajaks alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 22, 32 ja 33 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituse delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule samal ajal teatavaks.

5. Artiklite 22, 32 ja 33 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 43 Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. Kui komitee arvamus tuleb saada kirjaliku menetluse teel, siis lõpetatakse see menetlus tulemust saavutamata, kui komitee eesistuja arvamuse esitamisele seatud tähtaja jooksul sedasi otsustab või kui komitee liikmete enamik seda taotleb.

3. Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamus tuleb saada kirjaliku menetluse teel, siis lõpetatakse see menetlus tulemust saavutamata, kui komitee eesistuja arvamuse esitamisele seatud tähtaja jooksul sedasi otsustab või kui komitee liikmete enamik seda taotleb.

XII peatükk – Lõppsätted

Artikkel 44 Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 96/67/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 45 Üleminekusätted

1. Direktiivi 96/67/EÜ artikli 11 kohaselt enne käesoleva määruse rakendamise kuupäeva valitud teenuste osutajate luba jääb kehtima direktiivis 96/67/EÜ kehtestatud tingimustel kuni esialgselt kavandatud valikuperioodi lõppemiseni.

2. Lennujaamades, kus teenuseliigi kohta valiti direktiivi 96/67/EÜ artikli 6 lõike 2 kohaselt ainult kaks teenuste osutajat ja kuhu käesoleva määruse artikli 6 lõike 2 kohaselt peaks valima vähemalt kolm teenuste osutajat, korraldatakse kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 7–13 valikumenetlus, mille käigus valitakse välja kolmas teenuste osutaja, kes saab tegevust alustada hiljemalt ühe aasta jooksul alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast.

3. Direktiivi 96/67/EÜ artikli 14 kohaselt välja antud load kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni ja mitte ühelgi juhul kauem kui kaks aastat pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva.

4. Kui ettevõtjale on välja antud luba kooskõlas käesoleva määrusega, siis taotleb ta kahe kuu jooksul kõigi lubade tühistamist, mis on talle välja antud kooskõlas direktiivi 96/67/EÜ artikliga 14. Kui direktiivi 96/67/EÜ artikli 14 kohaselt välja antud luba kaotab kehtivuse kahe kuu jooksul uue loa väljaandmisest käesoleva määruse kohaselt, siis ei ole ettevõtja kohustatud tühistamist taotlema.

5. Käesoleva määruse artiklit 26 ei kohaldata lubadele, mis on välja antud kooskõlas direktiivi 96/67/EÜ artikliga 14.

Artikkel 46 Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates XX.XX.20XX [18 kuud pärast vastuvõtmise kuupäeva].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

President                                                        eesistuja

LISA

MAAPEALSE TEENINDUSE TEENUSELIIKIDE LOETELU

1. Maapealne juhtimine ja järelevalve hõlmab järgmisi alaliike:

1.1. esindus- ja sideteenused kohalike avaliku sektori asutuste või mis tahes muu üksusega, maksed lennujaama kasutaja nimel ja ametiruumide võimaldamine tema esindajatele;

1.2. lastimise, teadete edastamise ja telekommunikatsiooni kontroll;

1.3. kaubalaadimisvahendite käitlus, ladustamine ja haldamine;

1.4. kõik muud järelevalveteenused enne lendu, lennu ajal või pärast lendu ja kõik muud lennujaama kasutaja nõutud haldusteenused.

2. Reisijate teenindamine hõlmab kõikvõimalikku teavet ja abi (sealhulgas reisijate õigustega seotud asjaomastes ELi õigusaktides sätestatud teavet ja abi) saabuvatele, lahkuvatele, ümberistuvatele või transiitreisijatele, kaasa arvatud piletite ja reisidokumentide kontroll, pagasi registreerimine ja selle toimetamine sorteerimispaika.

3. Pagasikäitlus hõlmab pagasi käitlust sorteerimispaigas, selle sorteerimist, ettevalmistust ärasaatmiseks, laadimist ettenähtud veovahendeile ning nendelt mahalaadimist pagasi vedamiseks õhusõidukist sorteerimispaika ja vastupidi, samuti pagasi transporti sorteerimispaigast väljastamispaika.

4. Kauba- ja postikäitlus hõlmab järgmisi alaliike:

4.1. kauba puhul: eksport-, transiit- ja importkauba füüsiline käitlus, nendega seotud dokumentide käitlus, tolliprotseduurid ja poolte vahel kokku lepitud või asjaolude tõttu vajalikud turvaprotseduurid;

4.2. posti puhul: saabuva ja väljuva posti füüsiline käitlus, nendega seotud dokumentide käitlus ja poolte vahel kokku lepitud või asjaolude tõttu vajalikud turvaprotseduurid.

5. Perroonikäitlus hõlmab järgmisi alaliike:

5.1. õhusõiduki juhendamine maapinnal saabumisel ja väljumisel;

5.2. abi õhusõiduki sildumisel ja sobivate seadmetega varustamine;

5.3. sidepidamine õhusõiduki ja perrooniteenuste osutaja vahel;

5.4. õhusõiduki laadimine ja tühjakslaadimine, kaasa arvatud sobivate seadmetega varustamine ning nende käitamine, samuti meeskonna ja reisijate vedu õhusõiduki ning terminali vahel ning pagasi transport õhusõiduki ja terminali vahel;

5.5. mootori käivitamiseks vajalike seadmetega varustamine ja nende käitamine;

5.6. õhusõiduki teisaldamine saabumisel ja väljumisel, samuti sobivate seadmetega varustamine ja nende käitamine;

5.7. toidu ja jookide transport, õhusõidukile laadimine ja sealt mahalaadimine.

6. Õhusõiduki teenindamine hõlmab järgmisi alaliike:

6.1. õhusõiduki puhastamine väljast ja seest ning tualeti- ja veeteenused;

6.2. kabiini jahutamine ja soojendamine, lume ja jää eemaldamine, õhusõiduki jäätõrje;

6.3. salongi varustamine vastavate salongiseadmetega, nende seadmete ladustamine.

7. Kütuse- ja õlikäitlus hõlmab järgmisi alaliike:

7.1. kütuse tankimise ja väljapumpamise operatsioonide korraldamine ja teostamine, kaasa arvatud kütuse ladustamine ning kütusetarnete kvaliteedi ja hulga kontroll, kui need toimuvad lennujaama läheduses;

7.2. õli ja muude vedelike lisamine.

8. Õhusõiduki hooldus hõlmab järgmisi alaliike:

8.1. tavateenindus enne väljalendu;

8.2. lennujaama kasutaja soovitud eriteenindus;

8.3. tagavaraosade ja vastavate seadmete hankimine ja haldamine;

8.4. sobiva parkimis- ja/või angaarikoha tellimine või reserveerimine.

9. Lennutegevus ja meeskonna juhtimine hõlmab järgmisi alaliike:

9.1. ettevalmistus lennuks lähtelennujaamas või mis tahes teises punktis;

9.2. abistamine lennu ajal, kaasa arvatud vajaduse korral ümbersuunamine;

9.3. lennujärgne tegevus;

9.4. meeskonna juhtimine.

10. Maapealne transport hõlmab järgmisi alaliike:

10.1. meeskonna, reisijate, pagasi, kauba ja posti veo korraldamine ning teostamine sama lennujaama eri terminalide vahel, välja arvatud samasugune vedu õhusõiduki ja sama lennujaama territooriumil asuva mis tahes muu punkti vahel;

10.2. igasugune lennujaama kasutaja soovitud erivedu.

11. Toitlustusteenus hõlmab järgmisi alaliike:

11.1. suhtlemine tarnijatega ja haldusjuhtimine;

11.2. toidu, jookide ja nende ettevalmistamiseks vajalike seadmete ladustamine;

11.3. selliste seadmete puhastamine;

11.4. seadmete, samuti baari- ja toidukaupade ettevalmistamine ja tarnimine.

[1]               IAHA (sõltumatute teenuseosutajate ühendused) hinnang liikmete kohta. Kõik maapealsete teenuste osutajad ei ole IAHA liikmed ning seega võib maapealse teeninduse valdkonnas tegutsevate töötajate arv ületada isegi 110 000 piiri.

[2]               Konsultatsioonid sidusrühmadega ja „Lennundusturu ülevaade – aastaaruanded”, kättesaadavad aadressil http://ec.europa.eu/transport/air/observatory_market/annual_reports_en.htm.

[3]               KOM(2010) 623.

[4]               KOM(2006) 821 (lõplik).

[5]               Lennujaamu esindavate ELi kutseühingute (ACI-Europe), sõltumatute teenuseosutajate (IAHA) ja ametiühingute (Euroopa Transpordi Föderatsioon, ETF) avaldus 7. aprillist 2011. Kättesaadav aadressil: https://www.itfglobal.org/files/seealsodocs/28646/Statement%20GH%20ACI%20IAHA%20ETF%20070411.pdf.

[6]               Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2007. aasta resolutsioon lennujaamade läbilaskevõime ja maapealse teeninduse kohta: tõhusama poliitika suunas. (2007/2092(INI)), kättesaadav aadressil: http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&language=ET&reference=P6-TA-2007-0433

[7]               „Direktiivi 96/67/EÜ mõju uuring maapealse käitluse teenustele aastail 1996–2007”, Lennujaamade Uurimiskeskus, veebruar 2009. Kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/transport/air/studies/doc/airports/2009_02_ground_handling.pdf.

[8]               „Direktiivi 96/67/EÜ (juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades) võimalik läbivaatamine”, Steer Davies Gleave, juuni 2010. Kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/transport/air/studies/airports_en.htm.

[9]               Lennujaama kasutajate komitee on igas lennujaamas loodud lennujaama kasutajate (st lennuettevõtjate) esindajatest koosnev komitee.

[10]             Tsentraliseeritud taristud on maapealsete teenuste osutamiseks kasutatavad taristud, kui nende keerukus, maksumus või keskkonnamõju ei võimalda jaotamist või dubleerimist.

[11]             9. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-460/02: komisjon vs. Itaalia. 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-386/03: komisjon vs. Saksamaa.

[12]             ELT C , , lk .

[13]             ELT C , , lk .

[14]             EÜT L 272, 25.10.1996, lk 36.

[15]             KOM(2011) 144 (lõplik).

[16]             ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

[17]             Nõukogu direktiiv 2001/23/EÜ, 12. märts 2001, ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, EÜT L 82, 22.3.2001, lk 16.

[18]             ELT L 46, 17.2.2004, lk 1.

[19]             ELT L 204, 26.7.2006, lk 1.