52011PC0560

SELETUSKIRI

ETTEPANEKU TAUST

Schengeni ala haldamine – sisepiirikontrollita ala tugevdamine

Käesolevas ettepanekus sisalduvate muudatuste sisu ja põhjused ning üksikasjaliku selgituse selle kohta, kuidas need peaksid praktikas toimima, leiab Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele esitatud komisjoni teatisest „Schengeni ala haldamine – sisepiirikontrollita ala tugevdamine”, mis võetakse vastu koos käesoleva ettepanekuga.

Muudatused õigusaktides

Euroopa Ülemkogu esitas 23. ja 24. juunil üleskutse luua tõeliselt kriitiliste olukordade lahendamiseks sobiv mehhanism. Sellele üleskutsele vastamiseks vajaliku õigusraamistiku väljatöötamiseks tuleb muuta Schengeni piirieeskirju, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 562/2006, kus ühelt poolt kehtestatakse välispiirikontrolli eeskirjad ning teiselt poolt sätestatakse piirikontrolli kaotamine sisepiiridel ja võimalused selle taaskehtestamiseks piiratud juhtudel.

Kuna isikute vaba liikumine sisepiirideta alal on ELi üks olulisemaid saavutusi, mille eeliseid kasutavad kõik kõnealusel alal elavad isikud, tuleks juhul, kui seda vaba liikumist võivad ohustada ühepoolsed ning mõnikord läbipaistmatud siseriiklikud otsused, ette näha otsuse vastuvõtmine ELi tasandil.

Seepärast peaks sisepiiride kontrolli taaskehtestamine põhinema üldjuhul komisjoni esitatud ettepanekul, mille komisjon võtab rakendusaktina vastu pärast seda, kui liikmesriigid on esitanud oma arvamuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruses (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriigi läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)[1] sätestatud kontrollimenetluse raames. Otsuses määratakse kindlaks, missugustel sisepiiridel võib piirikontrolli erandjuhtudel taaskehtestada ja seda 30 päevasteks perioodideks, mida saab pikendada kokku kuni kuueks kuuks. Kõnealust ajavahemikku võib pikendada üksnes juhul, kui piirikontrolli taaskehtestamine sisepiiridel on seotud Schengeni hindamismehhanismi abil tuvastatud puudustega, mille puhul liikmesriik ei suuda järjepidevalt tagada oma välispiirilõigu piisavat kaitset.

Siiski peab liikmesriikidel olema võimalus sisepiiridel teostatava piirikontrolli ühepoolseks taaskehtestamiseks ettenägematutel juhtudel, kui on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid. Selline otsus jõustub viivitamata ning sellest teavitatakse komisjoni, Euroopa Parlamenti ja teisi liikmesriike. Eespool nimetatud tingimustel taaskehtestatud piirikontrolli kestus sisepiiril ei tohi siiski olla pikem kui viis päeva. Sellisel juhul võib komisjon meetme asjakohasuse hindamiseks konsulteerida kõikide liikmesriikidega. Kõnealune konsulteerimine ei peata liikmesriigi otsuse kehtivust. Vajaduse korral võib sisepiiridel piirikontrolli kestust pikendada, kuid see peab põhinema komisjoni rakendusaktina vastuvõetud otsusel, järgides määruse nr 182/2011 artiklis 8 sätestatud viivitamata kohaldamise menetlust.

ELi otsusel põhinev kooskõlastatud vastus võimaldab arvesse võtta kõiki Euroopa huvisid. See aitab lahendada nii selliseid olukordi, kus liikmesriik seisab silmitsi lühiajalise, konkreetset piirkonda hõlmava ja avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardava tõsise ohuga, kui ka selliseid olukordi, mille mõju on laiem ja pikaajalisem. Mõlemal juhul on tagatud kooskõlastatud üleeuroopaline reageerimine, sest kõik sisepiiridel kontrolli taaskehtestamist käsitlevad otsused mõjutavad peale kõnealuse meetme võtnud liikmesriigi elanike ja majanduse kahtlemata ka teiste liikmesriikide elanikke ja majandust ka siis, kui meedet kohaldatakse vaid piiratud ajavahemikus piiratud geograafilisel alal. Üleeuroopalise kooskõlastatud lähenemisviisi eelised on eriti ilmsed siis, kui välispiiri teatav osa langeb ootamatu tugeva surve alla või kui liikmesriik ei suuda järjepidevalt oma välispiirilõiku kontrollida või kui on tekkinud olukord, kus liikmesriigi või ELi avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardab tõsine oht. Kõik sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamist käsitlevad otsused mõjutavad otseselt kõiki reisijaid ning kõigi liikmesriikide ühiseid huve.

Piirikontrolli taaskehtestamist sisepiiridel tuleks kasutada eespool kirjeldatud olukordades viimase abinõuna ja ainult nii kaua, kuni on võetud muud meetmed, et stabiliseerida asjaomases välispiirilõigus tekkinud olukord kas Euroopa tasandil, solidaarsuse vaimus ja/või riigi tasandil, et paremini täita ühiseid eeskirju.

2. HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Komisjon pakkus oma rändeteatises[2] välja võimaluse kehtestada mehhanism, mis võimaldaks ELi tasandil vastu võtta otsuseid, milles määratakse kindlaks, missugused liikmesriigid võivad erandjuhtudel taaskehtestada sisepiiridel piirikontrolli, ja selle kontrolli kestus. Teatises käsitleti võimalust töötada erakorraliste olukordade jaoks välja mehhanism, mis viimase abinõuna hõlmab muu hulgas võimalust taaskehtestada ajutiselt sisepiiridel piirikontroll, mis on kooskõlastatud ELi tasandil.

Need mõtted kiitis 12. mail 2011 heaks justiits- ja siseküsimuste nõukogu ning Euroopa Ülemkogu oma 23.-24. juuni 2011. aasta kohtumisel, mille käigus tunnistati vajadust „kehtestada kaitsemehhanism, et reageerida erakorralistele olukordadele, mis ohustavad Schengeni koostöö üldist toimimist, ilma et see kahjustaks isikute vaba liikumise põhimõtet”.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Käesoleva ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõiked 1 ja 2.

Käesoleva ettepanekuga muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad). Kõnealuse määruse õiguslik alus on Euroopa Ühenduse asutamislepingu samaväärsed sätted, st artikli 62 lõige 1 (sisepiirid) ja lõike 2 punkt a (välispiirid).

4. MÕJU EELARVELE

Määruse kavandatav muutmine ei mõjuta ELi eelarvet.

2011/0242 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 562/2006, et sätestada ühiseeskirjad sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kohta erandjuhtudel

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 77 lõikeid 1 ja 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu riikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa Liidu suurimate saavutuste hulka kuulub sellise ala loomine, kus isikud saavad vabalt liikuda üle sisepiiride. Sellise sisepiirikontrollita ala puhul tuleb olukorras, kus ELi või liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardab tõsine oht, reageerida ühiselt, võimaldades erandjuhtudel taaskehtestada kontrolli sisepiiridel, ilma et see kahjustaks isikute vaba liikumise põhimõtet. Seega tuleb reageerida liidu tasandil ühiselt, arvestades mõju, mida sellised viimase abinõuna võetud meetmed võivad avaldada isikutele, kellel on õigus liikuda kõnealusel sisepiirikontrollita alal.

(2) Õigus liikuda vabalt sisepiirikontrollita alal on ELi üks olulisemaid saavutusi. Kuna piirikontrolli ajutine taaskehtestamine sisepiiril mõjutab vaba liikumist, tuleks kõik kõnealuse meetmega seotud otsused teha ELi tasandil. Igal juhul võib piirikontrolli sisepiiridel taaskehtestada vaid viimase võimalusena, rangelt piiratud ulatuses ja ajavahemikuks, lähtudes konkreetsetest objektiivsetest kriteeriumidest ja kõnealuse meetme vajalikkust käsitlevast hinnangust, mis tuleks koostada ELi tasandil. Kui avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardav tõsine oht nõuab kiireloomuliste meetmete võtmist, peaks liikmesriigil olema õigus taaskehtestada oma sisepiiridel piirikontroll kuni viieks päevaks, kuid selle pikendamine tuleb otsustada ELi tasandil.

(3) Sisepiiridel teostatava piirikontrolli taaskehtestamist käsitlevate otsuste vastuvõtmisel tuleb arvestada meetme vajalikkust ja proportsionaalsust sellise avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardava ohu suhtes, mis ajendab sellist piirikontrolli taaskehtestama, samuti tuleks kaaluda alternatiivseid meetmeid, mida oleks võimalik võtta liikmesriigi ja/või ELi tasandil, ning nende meetmete mõju vabale liikumisele sisepiirideta alal.

(4) Piirikontrolli taaskehtestamine sisepiiridel võib olla erandjuhtudel vajalik, kui ELi või liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardab tõsine oht, eelkõige terroriaktidest ja -ähvardustest tulenev, kuid ka organiseeritud kuritegevusega seotud oht.

(5) Selline olukord võib tekkida juhul, kui suur hulk kolmandate riikide kodanikke ületab ühe või mitme liikmesriigi välispiiri. Sellega võib kaasneda teise liikmesriigi või teiste liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike edasiliikumise ettenägematu ja märkimisväärne kasv. Võttes arvesse seda, kui paljusid liikmesriike sellise edasiliikumise ettenägematu ja märkimisväärne kasv mõjutab ning kõnealuse suundumuse üldist mõju ELi või konkreetse liikmesriigi rändeolukorrale, võib tekkida vajadus ajutise piirikontrolli taaskehtestamise järele sellistel sisepiiridel, kus on tekkinud tõsine oht ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule. Välispiiri ületanud kolmanda riigi kodanike suur arv võib erakorralistel tingimustel õigustada piirikontrolli viivitamata taaskehtestamist teatavatel sisepiiridel, kui kõnealust meedet on vaja selleks, et kaitsta ELi või liikmesriigi avalikku korda ja sisejulgeolekut tõsise ja otsese ohu eest.

(6) Teatavad piirikontrollid võib sisepiiridel ajutiselt taaskehtestada ka juhul, kui Schengeni hindamismehhanismi abil on kooskõlas Schengeni acquis kohaldamise kontrollimist käsitleva määruse (millega kehtestatakse hindamis- ja järelevalvemehhanism) artikliga 15 tuvastatud olulisi puudusi, mis ohustavad tõsiselt ELi või liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut.

(7) Enne kui võetakse vastu mis tahes otsus sisepiiridel teatavate kontrollide ajutise taaskehtestamise kohta, tuleks põhjalikult kaaluda võimalust kasutada tekkinud olukorra lahendamiseks muid meetmeid, mis muu hulgas hõlmavad selliste ELi organite nagu Frontex või Europol kaasamist ning tehnilise või rahalise abi meetmeid liikmesriigi ja/või ELi tasandil. Lisaks peavad kõik sisepiiridel teostatava piirikontrolli taaskehtestamist käsitlevad otsused põhinema tõendatud teabel, mis võib pärineda kontrolli taaskehtestamist taotlevalt liikmesriigilt või muust allikast, nt kontrollkäikude aruannetest.

(8) Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes[3]. Kohaldada tuleb kontrollimenetlust, arvestades eespool nimetatud määruse artikli 2 lõike 2 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimusi, välja arvatud tungiva vajaduse korral.

(9) Komisjon peaks viivitamata kohaldatavad rakendusaktid vastu võtma, kui on tekkinud nõuetekohaselt põhjendatud, tungiv ja otsene oht ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule.

(10) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise alusel Schengeni acquis ’l, peaks Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt otsustama kuue kuu jooksul pärast käesoleva määruse vastuvõtmist, kas ta rakendab seda oma siseriiklikes õigusaktides.

(11) Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis ' sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta otsusele 2000/365/EÜ (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis ' sätetes)[4]. Seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(12) Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis ' sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsusele 2002/192/EÜ (Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis ' sätetes)[5]. Seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(13) Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast Schengeni acquis ’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis ’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises)[6] tähenduses.

(14) Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast Schengeni acquis ’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis ’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega)[7] tähenduses.

(15) Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast Schengeni acquis ’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahel allakirjutatud protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis ’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega)[8] tähenduses.

(16) Küprose puhul on käesolev määrus Schengeni acquis' edasiarendamine või muul viisil sellega seotud 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2 tähenduses.

(17) Bulgaaria ja Rumeenia puhul on käesolev määrus Schengeni acquis ’ edasiarendamine või muul viisil sellega seotud 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 tähenduses.

(18) Käesolev määrus austab põhiõigusi ja järgib eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, sh liikumisvabadust ja elukohavabadust, Käesolevat määrust tuleb rakendada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 562/2006 muudetakse järgmiselt:

(1) artiklid 23 kuni 26 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 23

Sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise üldraamistik

1. Kui sisepiirikontrollita alal tekib tõsine oht ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule, võib erandjuhtudel taaskehtestada sisepiiridel piirikontrolli ühe või mitme liikmesriigi kõikides või konkreetsetes sisepiirilõikudes piiratud ajavahemikuks, mis ei või olla pikem kui 30 päeva, või tõsise ohu eeldatava kestuse ajaks, kui kõnealune oht püsib rohkem kui 30 päeva. Piirikontrolli ajutise taaskehtestamise ulatus ja kestus sisepiiridel ei või olla suurem ega pikem, kui on otseselt vaja tõsisele ohule reageerimiseks.

2. Piirikontrolli võib sisepiiridel taaskehtestada ainult kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 24, 25 ja 26 ettenähtud menetlustega. Sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamist käsitleva mis tahes otsuse kaalumisel tuleb arvesse võtta artiklis 23a loetletud kriteeriume.

3. Kui tõsine oht ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule püsib lõikes 1 sätestatust kauem, võib sisepiiride kontrollimist jätkata samadel alustel kui lõikes 1 osutatud, võttes arvesse artiklis 23a loetletud kriteeriume, ning pikendada seda kuni 30 päevaste ajavahemike kaupa, võttes arvesse võimalikke uusi tegureid.

4. Sisepiiridel teostatavat piirikontrolli ei või pärast selle esialgset taaskehtestamist vastavalt lõikele 1 ning pikendamist vastavalt lõikele 3 kohaldada kokku rohkem kui kuus kuud. Kui välispiiride kontrollimise või tagasisaatmismenetluse puhul tuvastatakse kooskõlas Schengeni acquis' kohaldamise kontrollimist käsitleva määruse (millega kehtestatakse hindamis- ja järelevalvemehhanism) artikliga 15 tõsiseid ja järjepidevaid puudusi, võib komisjon võtta vastu otsuse kõnealuse ajavahemiku pikendamiseks.

Artikkel 23a

Sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kriteeriumid

1. Kaaludes võimalust võtta vastu otsus, mis käsitleb piirikontrolli ajutist taaskehtestamist ühel või mitmel sisepiiril või mõnes selle lõigus, hindab komisjon või artikli 25 lõikes 1 osutatud juhtudel asjaomane liikmesriik seda, mil määral on kõnealuse meetmega võimalik vähendada ohtu ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule, ning seda, kas kõnealuse meetme kohaldamine on asjaomase ohuga proportsionaalne. Hinnangu aluseks on asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide esitatud üksikasjalik teave ning mis tahes muu asjakohane teave, kaasa arvatud lõike 2 kohaselt kogutud teave. Sellise hinnangu koostamisel võetakse eelkõige arvesse järgmist:

1. ELi või liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardava ohu, sh terroriaktidest või -ähvardustest tuleneva ohu, kuid ka organiseeritud kuritegevusega seotud ohu mõju;

2. tehnilise või rahalise abi meetmed, mida saaks kasutada või mida on kasutatud liikmesriigi ja/või Euroopa tasandil, kaasa arvatud selliste ELi organite nagu Frontexi, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti või Europoli pakutav abi, ning see, mil määral on kõnealuste meetmetega võimalik vähendada ohtu ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule;

3. välispiiride kontrollimise või tagasisaatmismenetluse puhul Schengeni hindamismehhanismi abil kooskõlas määrusega, millega kehtestatakse hindamis- ja järelevalvemehhanism Schengeni acquis' kohaldamise kontrollimiseks tuvastatud tõsiste puudujääkide praegune mõju ning nende tõenäoline mõju tulevikus;

4. sellise meetme tõenäoline mõju isikute vabale liikumisele sisepiirikontrollita alal.

2. Enne otsuse vastuvõtmise võib komisjon teha järgmist:

5. nõuda liikmesriikidelt, Frontexilt, Europolilt, Eurojustilt, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametilt või teistelt ELi organitelt täiendavat teavet;

6. teha kontrollkäike, milles osalevad liikmesriikide, Frontexi, Europoli jt asjaomase ELi organiste eksperdid, et koguda või kontrollida sisepiiridel piirkontrolli ajutist taaskehtestamist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks vajalikku teavet.

Artikkel 24

Sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise menetlus

1. Kui liikmesriik kavatseb artikli 23 lõike 1 alusel taaskehtestada piirikontrolli sisepiiridel, esitab ta vastava taotluse komisjonile hiljemalt kuus nädalat enne piirikontrolli kavandatavat taaskehtestamist, või lühema aja jooksul, kui asjaolud, mis on tekitanud vajaduse piirikontrolli taaskehtestamiseks sisepiiridel, saavad teatavaks vähem kui kuus nädalat enne piirkontrolli kavandatavat taaskehtestamist, ning esitab järgmise teabe:

7. piirikontrolli kavandatava taaskehtestamise põhjus, k.a kogu üksikasjalik teave selliste sündmuste kohta, mis ohustavad tõsiselt ELi või liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut;

8. piirikontrolli kavandatava taaskehtestamise ulatus koos täpsustusega, missugusel sisepiirilõigul või -lõikudel piirikontroll taaskehtestatakse;

9. ametlike piiripunktide nimed;

10. piirikontrolli kavandatava taaskehtestamise kuupäev ja kestus;

11. vajaduse korral meetmed, mida teised liikmesriigid peaksid võtma.

Sellise taotluse võivad ühiselt esitada ka kaks või enam liikmesriiki.

2. Lõikes 1 osutatud teave edastatakse taotluse esitamisega üheaegselt ka liikmesriikidele ja Euroopa Parlamendile.

3. Komisjon võtab vastu otsuse piirikontrolli taaskehtestamise kohta sisepiiridel pärast seda, kui liikmesriik on esitanud lõike 1 kohase taotluse, või kõnealuse lõike punktides a–e kirjeldatud teabe põhjal omal algatusel. Selline rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 33a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Komisjon võtab vastu otsuse piirikontrolli pikendamise kohta sisepiiridel. Selline rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 33a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

5. Komisjon võtab kooskõlas artikli 33a lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid ainult nõuetekohaselt põhjendatud tungiva vajaduse korral, kui asjaolud, mis nõuavad piirikontrolli pikendamist sisepiiridel kooskõlas lõikega 4, saavad teatavaks vähem kui 10 päeva enne sisepiiride kontrolli kavandatavat pikendamist.

Artikkel 25

Erimenetlus kiireloomulisi meetmeid nõudvate juhtumite puhul

1. Kui liikmesriigi avaliku korra või sisejulgeolekuga seotud kaalutlused nõuavad kiireloomuliste meetmete võtmist, võib asjaomane liikmesriik piirikontrolli sisepiiridel erakorraliselt ja viivitamata taaskehtestada piiratud ajavahemikuks, mis ei tohi olla pikem kui viis päeva.

2. Sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestanud liikmesriik teavitab sellest samaaegselt ka teisi liikmesriike ja komisjoni ning esitab artikli 24 lõikes 1 osutatud teabe ja kõnealuse menetluse rakendamist õigustavad põhjendused. Komisjon võib kohe pärast teate saamist alustada konsulteerimist teiste liikmesriikidega.

3. Kui tõsine oht avalikule korrale või sisejulgeolekule püsib lõikes 1 sätestatust kauem, võtab komisjon vastu otsuse piirikontrolli pikendamise kohta sisepiiridel. Kui pärast lõikes 1 sätestatud ajavahemiku lõppu tekib tungiv vajadus võtta kiireloomulisi meetmeid, võtab komisjon kooskõlas artikli 33a lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Artikkel 26

Erimenetlus järjepidevate ja tõsiste puuduste puhul

1. Kui komisjon tuvastab välispiiride kontrollimise menetluse või tagasisaatmismenetluse puhul kooskõlas Schengeni acquis kohaldamise kontrollimist käsitleva määruse (millega kehtestatakse ja hindamis- ja järelevalvemehhanism ) artikliga 15 tõsiseid ja järjepidevaid puudusi ning need puudused kujutavad endast tõsist ohtu ELi või liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule, võib piirikontrolli sisepiiril taaskehtestada kuni kuueks kuuks. Kui tõsiseid puudusi ei kõrvaldata, võib seda ajavahemikku pikendada veel kuni kuus kuud. Selliselt saab ajavahemikku pikendada kõige rohkem kolmel korral.

2. Komisjon võtab vastu otsuse kontrolli taaskehtestamise kohta sisepiiridel. Selline rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 33a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3. Komisjon võtab vastu otsuse piirikontrolli kestuse pikendamise kohta sisepiiridel. Selline rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 33a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Komisjon võtab kooskõlas artikli 33a lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid ainult nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, kui asjaolud, mis nõuavad sisepiiridel kontrolli kestuse pikendamist kooskõlas lõikega 3, saavad teatavaks vähem kui 10 päeva enne sisepiiride kontrolli kestuse kavandatavat pikendamist.”

(2) Artikkel 27 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 27

Seadusandjate teavitamine

Komisjon ja asjaomane liikmesriik või asjaomased liikmesriigid teavitavad Euroopa Parlamenti ja nõukogu viivitamata mis tahes põhjustest, mis võivad tingida artiklite 23–26 kohaldamise.”

(3) Artiklid 29 ja 30 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 29

Aruanne piirikontrolli taaskehtestamise kohta sisepiiridel

Sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestanud liikmesriik esitab hiljemalt neli nädalat pärast sisepiiridel piirikontrolli tühistamist Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande piirikontrolli taaskehtestamise kohta sisepiiridel, milles pööratakse eelkõige tähelepanu kontrollide toimimisele ja piirikontrolli taaskehtestamise tõhususele.

Artikkel 30

Avalikkuse teavitamine

Komisjon teavitab avalikkust sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise otsusest, märkides eelkõige kõnealuse meetme algus- ja lõppkuupäeva, välja arvatud juhul, kui vastava teabe esitamata jätmiseks on kaalukad julgeolekupõhjused.”

(4) Lisatakse artikkel 33a:

„ Artikkel 33a

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3. Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5”.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja aluslepingute kohaselt liikmesriikides vahetult kohaldatav.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

[1] ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

[2] KOM (2011) 248, 4.5.2011.

[3] ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

[4] EÜT L 131, 1.6.2000, lk 43.

[5] EÜT L 64, 7.3.2002, lk 20.

[6] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 36.

[7] ELT L 53, 27.2.2008, lk 52.

[8] ELT L 160, 18.6.2011, lk 19.