52011DC0900

1. Sissejuhatus

Praeguses majandus- ja rahandusolukorras on üldist huvi pakkuvad teenused (üldhuviteenused) muutunud Euroopa Liidus olulisemaks kui kunagi varem. Nende teenustega luuakse nii oluline turvavõrgustik tervishoiu, laste ja eakate hoolduse, puudega inimeste abistamise ja sotsiaalkorterite valdkonnas[1] ning edendatakse sotsiaalset ühtekuuluvust. Üldist huvi pakkuvad haridus-, koolitus- ja tööhõiveteenused on tähtsal kohal majanduskasvu ja tööhõive soodustamise tegevuskavades. Teadmistepõhine majandus vajab väga häid koole, koolituskeskusi ja ülikoole, et noortel oleks võimalik saada tänapäevastel töökohtadel nõutavad oskused. Samal ajal tuleb avaliku eelarve kitsikuse ja konsolideerimise ajal osutada kvaliteetset teenust nii tõhusalt ja kulutasuvalt kui võimalik.

Presidendi 2009. aasta poliitiliste suuniste[2] kohaselt on teenustesektori ajakohastamine üks viise majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse soodustamiseks. Suunistes kinnitatakse, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste sektori arengule on vaja anda uut hoogu, näiteks luua avalikele ja sotsiaalteenustele kvaliteediraamistik, tunnistades nii nende tähtsust Euroopa ühiskonnamudelis[3]. Ka Euroopa 2020. aasta strateegias[4] osutati vajadusele arendada uusi füüsilisi ja veebipõhiseid teenuseid, et toetada majanduskasvu ja töökohtade loomist. Selliste teenuste hulka kuuluvad ka uuenduslikud üldhuviteenused.

Aluslepingute kohaselt on liikmesriikidel alati olnud võimalik selliseid kvaliteetteenuseid osutada paindlikult, kuid Lissaboni leping lisab uued asjakohased sätteid, nimelt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 14 ja protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta. Lepingu kohaselt on põhiõiguste hartal ja selle artiklil 36 samaväärne õigusjõud kui aluslepingutel. Neid uuendusi arvestades otsustas komisjon koondada kõik üldhuviteenuste edendamise meetmed ühte terviklikku kvaliteediraamistikku. See võimaldab järgmistel aastatel kasutada ELi õiguskeskkonda ühtse turu sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks, võtta paremini arvesse kõnealuste teenuste eripära ning luua tingimused nende kvaliteetseks, ohutuks ja taskukohaseks osutamiseks vastavalt võrdse kohtlemise, üldise juurdepääsu ja protokollis sätestatud kasutajate õiguste tunnustamise põhimõtetele.

Käesoleva teatise aluseks on ühtse turu akt[5] ja selles esitatakse järgmist kolme tegevussuunda hõlmav kvaliteediraamistik:

– Suurendatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi eeskirjade selgust ja õiguskindlust ning konkreetse vajaduse tekkimisel vaadatakse need eeskirjad läbi. Selline pidev läbivaatamine on oluline eeskätt kõnealuste teenuste kiire arengu tõttu. Koos käesoleva teatisega esitab komisjon ka kaks peamist läbivaadatud eeskirjade kogumit: eeskirjad riigiabi andmiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenustele ning riigihangete eeskirjad. Mõlemad on muudetud paindlikumaks ja liikmesriikidel on nüüd lihtsam nende alusel kõnealuseid teenuseid osutada. Kõnealuste eeskirjade läbivaatamise eesmärk on suurendada nende kahe poliitikavaldkonna sidusust ning sidusrühmade kindlustunnet, et teatavatel tingimustel piisab riigihangete eeskirjade täitmisest ühtlasi asjakohaste riigiabi andmise nõuete täitmiseks vastavalt Altmarki kohtuotsusele. See peaks suurendama õiguskindlust ja lihtsustama avaliku sektori asutuste ja ettevõtjate jaoks eeskirjade täitmist.

– Mis puudutab juurdepääsu põhiteenustele, siis täidab komisjon oma kohustust tagada kõikide kodanike juurdepääs teatavate sektorite põhiteenustele, toetudes põhiliste panga-, posti- ja telekommunikatsiooniteenuste valdkonnas viimasel ajal võetud meetmetele.

– Mis puudutab kvaliteedi parandamist, siis pöörab komisjon peatähelepanu sotsiaalteenuste kvaliteedile ning kasutab selles valdkonnas saadud kogemusi muude üldhuviteenuste kvaliteedi parandamisel.

Põhimõisted

Üldhuviteenuste alast arutelu raskendab terminoloogia ebaselgus. Kuna mõisteid kasutatakse läbisegi ja ebatäpselt, on sidusrühmad palunud komisjonil ühtlustada terminoloogiat. Selles küsimuses tuleb komisjonil siiski lähtuda ELi esmastest õigusaktidest ja Euroopa Kohtu praktikast. Seejuures on tegemist muutuvate ja arenevate mõistetega.

Üldist huvi pakkuv teenus (üldhuviteenus). Üldhuviteenused on teenused, mida liikmesriikide ametiasutused käsitavad selliste üldist huvi pakkuvate teenustena, mille suhtes kehtib avaliku teenuse osutamise kohustus. Mõiste hõlmab nii majandustegevust (vt üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlus) kui ka mittemajanduslikke teenuseid. Viimasena nimetatute suhtes ei kohaldata konkreetseid ELi õigusakte ega aluselepingust tulenevaid siseturu- ja konkurentsieeskirju. Nende teenuste osutamise teatavate tahkude suhtes võivad kehtida muud aluslepingu üldeeskirjad, näiteks mittediskrimineerimise põhimõte.

Üldist majandushuvi pakkuv teenus. Üldist majandushuvi pakkuv teenus on majandustegevus, millega luuakse sellist üldist avalikku hüvet, mida ilma avaliku sektori sekkumiseta turul ei pakutaks (või kui pakutaks, siis oleksid selle puhul teenuse kvaliteet, ohutus ja hinnatase ning võrdse kohtlemise ja üldise kättesaadavuse põhimõtte rakendamise määr erinevad). Avaliku teenuse osutamise kohustus tekib ülesande andmisel üldhuvi kriteeriumi alusel ning sellega tagatakse ülesande täitmist võimaldavad tingimused.

Üldist huvi pakkuv sotsiaalteenus. Selliste teenuste hulka kuuluvad sotsiaalkindlustusskeemid, mis pakuvad kaitset põhiliste eluriskide vastu, ning muud põhiteenused, mida osutatakse otse inimesele ennetuslikel eesmärkidel ning ühiskonna ühtekuuluvuse ja kaasatuse suurendamiseks[6]. Kuigi Euroopa Kohus ei pea teatavaid sotsiaalteenuseid (näiteks kohustusliku sotsiaalkindlustuse skeemid) majandustegevuseks, järeldub tema praktikast ühemõtteliselt, et teenust ei saa pidada mittemajanduslikuks pelgalt tema sotsiaalse suunitluse tõttu[7]. Seega hõlmab mõiste „üldist huvi pakkuv sotsiaalteenus” nii majanduslikku kui ka mittemajanduslikku tegevust.

Universaalteenuse osutamise kohustus. Universaalteenuse osutamise kohustus on kohustus tagada avaliku teenuse kvaliteetne ja konkreetse liikmesriigi oludes mõõduka hinnaga kättesaadavus liikmesriigi kõigile tarbijatele ja kasutajatele olenemata nende geograafilisest asukohast. Konkreetse universaalteenuse osutamise kohustuse määratlus kehtestatakse Euroopa tasandil, sest see moodustab väga olulise osa turu liberaliseerimisest teenustesektorites (näiteks elektrooniline side, post ja transport).

Avalik teenus. Mõistet „avalik teenus” on kasutatud ELi toimimise lepingu artiklis 93 seoses transpordivaldkonnaga. Muudes valdkondades aga kasutatakse seda mõistet mõnikord mitmes tähenduses. See võib tähendada nii seda, et teenust pakutakse üldsusele ja/või avalikes huvides, kui ka seda, et tegemist on riigi omanduses oleva ettevõtte tegevusega. Mitmetimõistetavuse vältimiseks ei kasuta seda mõistet käesolevas teatises. Selle asemel kasutatakse mõisteid „üldhuviteenus” ja „üldist majandushuvi pakkuv teenus”.

2. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused institutsioonilinses raamistikus

Lissaboni lepingus, selle protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta ja põhiõiguste harta artiklis 36 on selgelt rõhutatud üldhuviteenuste tähtsust ELis ning esitatud selliste teenuste osutamise juhtpõhimõtted. Need sätted võimaldavad edendada paindlikku ja pragmaatilist lähenemisviisi, mis on selles valdkonna niivõrd oluline, kuna erineva geograafilise, sotsiaalse ja kultuurilise tausta tõttu on riikide vajadused ja eelistused erinevad.

Protokollis on esmakordselt esmase õigusakti tasandil sätestatud üldhuviteenuste aluspõhimõtted. Eri teenuste suhtes tuleb kohandada erinevaid põhimõtteid ja „kõigile ühe mõõdu järgi” lähenemine ei ole võimalik. Vastavalt protokollile ei mõjuta asutamislepingute sätted liikmesriikide pädevust osutada, tellida ja korraldada mittemajandusliku iseloomuga üldhuviteenuseid. Sellest hoolimata tuleb välja selgitada, kas tegu on majandustegevuse või mittemajandusliku tegevusega, ning kuna asjaomased teenused arenevad pidevalt, siis tuleb iga juhtumit eraldi analüüsida. Seetõttu jälgib komisjon olukorda tähelepanelikult, nagu on kirjeldatud III jaos.

ELi toimimise lepingu artikli 14 kohaselt „hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid”. Selle artikli alusel saab liit üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonda õiguslikult reguleerida määruste ja seadusandliku tavamenetluse abil, et kehtestada eelkõige majanduslikud ja rahanduslikud põhimõtted ja tingimused, mis võimaldavad kõnealustel teenustel täita oma ülesandeid. Lepingu kohaselt ei tohi määrusega „piirata liikmesriikide pädevust kooskõlas aluslepingutega niisuguseid teenuseid osutada, tellida ja rahastada” ning selliste teenuste korraldamine, rahastamine ja osutamine kuulub eelkõige liikmesriikide pädevusse riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Selleks, et välja selgitada, milliseid õigusakte tuleb vastu võtta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 14, jätkatakse konsultatsioone ja dialoogi sidusrühmadega. Praegu ollakse üksmeelselt seisukohal, et selliste õigusaktide vastuvõtmine ei ole esmatähtis ülesanne[8]. Komisjoni arvates on praegu otstarbekas valdkonnapõhine lähenemisviis, mille puhul on võimalik eri sektorite konkreetsetele probleemidele leida konkreetseid lahendusi[9].

Komisjon jälgib vajadust vaadata läbi olemasolevad valdkondlikud õigusaktid, sealhulgas õigusaktid universaalteenuse osutamise kohustuse kohta, ning seda, kas sellise teenuse osutamise kohustus tuleks kehtestada ka muudes sektorites. Samuti analüüsib komisjon, kas tuleks kehtestada põhimõtted ja tingimused, mis tagaksid, et avalikud teenused täidavad oma ülesandeid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 14. Komisjoni lähtub oma hinnangus erinevustest iga ELi liikmesriigi olukorras ja seal osutavates teenustes.

3. Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik

Aastate jooksul on üldhuviteenuste nõudluses ja nende pakkumises toimunud suuri muutusi. Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused on üha enam andnud allhankijaile üle teenuseid, mida nad varem osutasid ise. Nüüd osutab neid teenuseid erasektor – kasumit taotlevad ettevõtjad ja mittetulundusühingud. Sellele on aidanud kaasa riikliku sekkumise vähendamine, valitsuse poliitika muutmine ning teenuste kasutajate vajaduste ja ootuste muutumine. Kuna paljud nimetatud teenused põhinevad majandustegevusel, kohaldatakse nende suhtes siseturu- ja konkurentsieeskirju niivõrd, kuivõrd selliste eeskirjade kohaldamine ei takista teenuse osutajale antud ülesande täitmist õiguslikult ega praktiliselt. Eri hinna- ja kvaliteeditasemega pakkumuste paljusus annab riigiasutustele laialdase valikuvõimaluse. Mõned huvirühmad tunnevad muret eelkõige selle üle, kuidas kõnealused eeskirjad mõjutavad sotsiaalteenuste osutamist, kuid komisjon on veendunud, et eeskirju saab kohaldada otstarbekalt, parandades teenuste kvaliteeti. Loomulikult tuleb eeskirju jooksvalt läbi vaadata vastavalt tehnika arengule ning selleks, et riigiasutused saaksid nende alusel alati piisavalt paindlikult reageerida ühiskonna muutuvatele vajadustele.

Seoses kvaliteediraamistikuga on komisjonil kolm tegevussuunda: esiteks, teenuste suhtes kohaldatavate ELi eeskirjade selguse ja õiguskindluse suurendamine; teiseks, selliste vahendite loomine, mis võimaldavad liikmesriikidel tagada põhiteenuste kättesaadavuse kodanikele, ja olukorra korrapärane läbivaatamine; ning kolmandaks, kvaliteedialgatused eelkõige sotsiaalteenuste puhul, mille eesmärk on rahuldada peamisi vajadusi.

1. Esimene tegevussuund: selguse ja õiguskindluse suurendamine

Komisjoni eesmärk on saavutada, et ELi õigusraamistik, mis mõjutab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korraldamist, rahastamist ja pakkumist, toetaks avaliku teenuse ülesannete täitmist. Komisjon peab dialoogi kõiki sektoreid esindavate sidusrühmadega, et määrata kindlaks valdkonnad, mille õigusraamistikku tuleb täpsustada või muuta. Nii näiteks on läbi vaadatud ja käesolevale teatisele lisatud üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele antava riigiabi eeskirjad ja riigihangete eeskirjad.

Komisjon on teinud need muudatused selleks, et suurendada sidusrühmade huvides riigiabi ja riigihangete poliitika sidusust. Seda sidusust on raamistikus võimalusel alati silmas peetud. Komisjon on seisukohal, et kui avatud ja piiratud riigihankemenetlus viiakse läbi rangelt madalaima hinna ja teatavatel juhtudel ka majanduslikult kõige soodsama pakkumuse kriteeriumide alusel, on sõlmitava lepingu kulud ühenduse jaoks kõige väiksemad. See on üks tingimustest, mida Euroopa Kohus on nõudnud, et välistada riigiabi andmine.

1.1. Üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele antava riigiabi eeskirjade läbivaatamine

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste rahastamist käsitlevad ELi eeskirjad, mille komisjon võttis vastu 2005. aastal, on osutunud tulemuslikuks. Siiski on komisjon ja sidusrühmad seisukohal, et eeskirju saab muuta selgemaks, lihtsamaks ja otstarbekamaks, et lihtsustada nende kohaldamist ja toetada kvaliteetse teenuse tõhusamat osutamist kodanike hüvanguks. Eeskirjade läbivaatamisel on kolm eesmärki: täpsustada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonna põhimõisteid, lihtsustada liikmesriikidevahelisele kaubandusele piiratud mõju avaldavatele kohaliku tasandi väiketeenustele antava riigiabi eeskirju ning muuta sihipärasemaks lähenemisviisi muudele teenustele, et üksteisest selgemini eristada ühelt poolt keskmise suurusega teenused ja sotsiaalteenused ning teiselt poolt selge ELi mõõtmega ulatuslik tegevus, mille mõju konkurentsile tuleks tähelepanelikumalt jälgida.

Neid eesmärke silmas pidades on komisjon vastu võtnud või teinud ettepaneku vastu võtta mitu olulist muudatust:

· Esiteks on esitatud teatis, mis käsitleb mitmeid tõlgendusküsimusi riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

· Teiseks kavatsetakse vabastada eelteatise esitamise kohustusest ja komisjonipoolsest hindamisest suurem arv sotsiaalteenuseid (sõltumata hüvitise summast), kui need vastavad teatavatele läbipaistvuse, nõuetekohase määratlemise ja ülemäärase hüvitamise vältimise põhitingimustele. Lisaks haiglatele ja sotsiaalkorteritele on nüüd selliste teenuste hulka arvatud ka sotsiaalsetest vajadustest lähtuvad üldist majandushuvi pakkuvad teenused tervishoiu, pikaajalise hoolduse, lastehoolduse, tööturule pääsu ja naasmise ning kaitsetute elanikerühmade hoolekande ja sotsiaalsele kaasamise valdkonnas.

· Kolmandaks keskendutakse suurte, näiteks võrgutööstuste valdkonna abimeetmete kontrollimisele, kuna need võivad märkimisväärset mõjutada siseturu toimimist. Selliste juhtumite puhuks tuleb liikmesriikidel hüvitamise korra raames ette näha konkreetsete sektorite vajadusest lähtuvad stiimulid tegeleda teenuse tõhususe suurendamisega ka lepingu kehtivusaja jooksul.

· Lisaks teeb komisjon ettepaneku võtta vastu üldhuviteenuste valdkonnas antava vähese tähtsusega abi eeskirjad, mille kohaselt ei peeta riigiabiks kuni 500 000 euro suurust abi, mida antakse kolme aasta jooksul. See kõrvaldaks komisjonipoolse kontrollimise vajaduse. Teatavates sektorites, eelkõige transpordi ja avalik-õigusliku ringhäälingu valdkonnas, kohaldatakse endiselt valdkonnapõhiseid eeskirju.

1.2. Riigihanke- ja kontsessioonieeskirjade läbivaatamine

Komisjon teeb ka ettepaneku põhjalikult ümber korraldada riigihanke- ja kontsessioonieeskirjad, et parandada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kvaliteeti.

Esiteks nähakse sotsiaal- ja tervishoiuteenuste jaoks ette eritingimused, lihtsustades nende suhtes kehtivaid eeskirju vastavalt teenuste eesmärgile ja laadile. Nende teenuste suhtes kehtestatakse kõrgemad künnised ning kõrvaldatakse muud nõuded peale läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise kohustuse. Selleks et edendada kvaliteedipõhist lähenemisviisi, toetatakse ümberkorralduse raames majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumi kasutamist. Seega odavaim hind ei jää liikmesriikide jaoks ainsaks kriteeriumiks.

Teiseks paraneb õiguskindlus avalike asutuste vahelistes suhetes ELi riigihangete eeskirjade kohaldamisel. Tegemist on avaliku sektori sisese koostööga, mis hõlmab näiteks kohaliku tasandi asutuste koostööd avalike ülesannete täitmisel. Asjaolu, et riigihankelepingu osalised on õiguslikult avalikud asutused, ei välista nende suhtes ELi riigihangete direktiivide kohaldamist, kuid ümberkorralduse käigus täpsustatakse vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale juhtumid, mille puhul selliste lepingute suhtes ei kohaldata ELi riigihanke-eeskirju. Uute eeskirjadega tagatakse, et riigihanke-eeskirjade kohaldamine ei piira ametiasutuste õigust otsustada avalike teenuste korraldamise ja pakkumise küsimusi, kuid asjakohaste sätetega tagatakse, et avaliku sektori sisene koostöö ei moonuta eraettevõtjate konkurentsi tingimusi.

Kolmandaks on ümberkorralduse käigus võetud arvesse, et teatavatel tingimustel on vaja üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid hankida läbirääkimiste ja eelteate avaldamise teel. Selleks on hankivatele asutustele antud asjakohased vahendid. Samuti tegi komisjon ettepaneku, et avaliku sektori asutused saavad konkureerivaid pakkumusi hinnata hangitavate toodete, teenuste ja tööde olelusringi põhjal. See muudatus aitab tagada, et hanketulemusi ei otsustata vaid madalaima hinna alusel, vaid senisest rohkem peetakse silmas ka keskkonna- ja sotsiaalseid kaalutlusi.

Lisaks kehtestatakse ümberkorralduste raames eraldi kord kontsessioonide jaoks. Seda on eriti vaja seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, kuna kontsessioonilepinguid kasutatakse tavaliselt avalike ja kommunaalteenuste hankimiseks. Riigihangete peamisi uusi põhimõtteid kohaldatakse ka kontsessioonide suhtes ning lisaks kehtestatakse uued eeskirjad juba kehtivate lepingute muutmiseks. Mõnes sektoris võib kontsessiooni kestus ulatuda 20 või koguni 100 aastani, mistõttu on tõenäoline, et selle aja jooksul on vaja kontsessioonitingimusi muuta. Võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat, teeb komisjon ettepaneku sätestada, millistel tingimustel võib kontsessioonilepingut muuta, ilma et tuleks välja kuulutada uus hange, ning kehtestada sätted, millega tagatakse võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtte järgimine.

Vastavalt 2012. aasta majanduskasvu analüüsile kuulub riigihanke eeskirjade läbivaatamine nende 12 prioriteetse ühtse turu akti kohase meetme hulka, mida komisjon kavatseb võtta kiirkorras. Seetõttu kutsub komisjon Euroopa Parlamenti ja liikmesriike üles saavutama kokkulepe kõnealuste ettepanekute suhtes 2012. aasta jooksul.

1.3. ELi eeskirjade rakendamise alane teabevahetus ja teavitus

Kuna sidusrühmad on esitanud küsimusi ja palunud selgitusi ELi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eeskirjade kohta, on komisjon otsustanud aidata avaliku sektori asutustel, teenuspakkujatel ja -kasutajatel ning muudel sidusrühmadel neid paremini mõista ja kohaldada. Komisjon on selles valdkonnas võtnud mitmeid meetmeid.

2010. aasta lõpul avaldas komisjon uued suunised,[10] milles käsitletakse kolme põhiküsimust:

– kõnealuste teenuste liikmesriikidepoolne rahastamine kooskõlas riigiabi eeskirjadega;

– riigihanke eeskirjade ametiasutustepoolne kasutamine, tagades sotsiaalteenuste kvaliteedi, innovaatilisuse, järjepidevuse ja igakülgsuse;

– siseturu eeskirjade, eelkõige teenuste direktiivi kohaldamine sotsiaalteenuste suhtes, ilma et see takistaks liikmesriikidel reguleerida kõnealuste teenuste osutamist teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamiseks.

Suunistega asendatakse senised „korduma kippuvad küsimused”, võttes arvesse uut kohtupraktikat, komisjoni otsuseid, õigusraamistikus toimunud muudatusi, sotsiaalkaitsekomitees[11] toimunud arutelusid ja küsimusi, mida sidusrühmad on esitanud interaktiivse teabeteenuse IIS[12] kaudu. IIS on veebipõhine teenus, mille abil teavitatakse kodanikke, teenuseosutajaid, avalikke asutusi ja muid sidusrühmi ning mis võimaldab neil tõstatada küsimusi ELi õiguse ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonnas. Teenus käivitus 2008. aasta jaanuaris ja komisjoni talitused on selle kaudu vastanud peaaegu 200 küsimusele.

Komisjon on koostanud ka sotsiaalset ostmist käsitleva käsiraamatu,[13] milles ELi eeskirjade alusel juhendatakse avalikke ametiasutusi kaupade ja teenuste sotsiaalselt vastutustundlikul ostmisel. Selles rõhutatakse riigihangete rolli sotsiaalpoliitikas. Dokumendis on esitatud praktilisi näiteid eri sotsiaalvaldkondadest, nagu võrdsete võimaluste ja töö saamise võimaluste edendamine, töötingimuste parandamine, kaitsetute, näiteks puudega inimeste sotsiaalne kaasamine ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikonventsioonide üldine täitmine. 2011. aasta oktoobris avaldati uus keskkonnasõbralike riigihangete käsiraamat „Keskkonnahoidlik ostmine”[14]. Selles on esitatud juhiseid, kuidas vähendada avaliku sektori tarbimise keskkonnamõju ning kasutada keskkonnahoidlikke riigihankeid innovatsiooni ergutamiseks keskkonnatehnoloogiate, -toodete ja -teenuste valdkonnas.

Avaliku sektori sisest koostööd käsitlevas komisjoni talituste töödokumendis[15] võetakse kokku ja mõtestatakse lahti Euroopa Kohtu praktika seoses riigihanke-eeskirjade kohaldamisega avaliku sektori sisesele koostööle, mida näiteks kohalikud omavalitsused teevad oma ülesannete täitmiseks (vt punkt 1.2). Dokument peaks aitama selgitada õigusnorme ja seega leevendama sellise avalike asutuste koostöövormiga kaasnevaid õiguslikke riske.

Komisjon pöörab erilist tähelepanu sotsiaalteenuste sektorile. 2008. ja 2010. aastal avaldati aruanne üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta,[16] milles käsitleti sotsiaalteenuste olukorda. Aruanne avaldatakse iga kahe aasta tagant ja aitab edendada dialoogi Euroopa tasandil. Komisjon on samuti aidanud nõukogu eesistujariikidel korraldada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste foorumeid, millel on olnud tähtis roll teabe vahetamisel, dialoogi edendamisel ja sidusrühmadele eeskirjade tutvustamisel. Komisjon aitab tulevastel nõukogu eesistujariikidel korraldada neljandat Euroopa üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste foorumit, mis peaks toimuma umbes aasta pärast.

Komisjon jätkab tööd sotsiaalkaitsekomitee raames, kus asjaomaste asutuste ja kodanikuühiskonna sidusrühmade koostöös koostatakse 2013. aasta lõpuks aruanne ELi üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eeskirjade kohaldamise kohta.

2. Teine tegevussuund: põhiteenustele juurdepääsu tagamine

ELi valdkondlikes õigusaktides on alati hoolikalt tasakaalustatud kaks eesmärki: ühelt poolt konkurentsi suurendamine ja turumehhanismide kasutamine, teiselt poolt aga kodanikele juurdepääsu tagamine kvaliteetsetele taskukohase hinnaga põhiteenustele. Seda tasakaalu on järgitud näiteks võrgutööstuste puhul – alates telekommunikatsioonist ja postiteenustest kuni transpordi ja energiani. Komisjon järgib iga-aastase tarbijaturgude tulemustabeli[17] abil ligikaudu 30 teenuseturu toimimist, sealhulgas turgude võrreldavust, usaldatavust, turgudel esinevaid probleeme ja esitatud kaebusi, üldist rahulolu, teenuseosutaja vahetamise võimalust ja valikuvõimalusi.

Arvestades, et kasutajate vajadused ja tehnoloogia arenevad pidevalt, tuleb olemasolevad universaalteenuse osutamise kohustused korrapäraselt läbi vaadata ja selgitada välja, kas on vaja kehtestada uusi selliseid kohustusi. Järgmistes näidetega tutvustatakse komisjoni aktiivset lähenemisviisi selles valdkonnas. Liikmesriikidele jääb õigus kooskõlas ELi õigusnormidega olemasolevaid universaalteenuse osutamise kohustusi laiendada ja kehtestada uusi.

2.1. Postiteenused

Kolmas postiteenuste direktiiv[18] on 1992. aastal alanud Euroopa postiteenuste turu reformi oluline verstapost. Reform on olnud kodanikele kasulik, sest paranenud on teenuste kvaliteet ja pakkuma on hakatud uusi uuenduslikke postiteenuseid. Vastavalt direktiivile on universaalteenuse osutamise kohustuse ulatuse miinimumnõuded järgmised: kvaliteetne postiteenus, mis hõlmab tavaliste kirjade ja teatava kaaluga pakkide ning tähitud ja kindlustatud saadetiste kättetoimetamist, peab toimima vähemalt viiel tööpäeval nädalas, hõlmama kogu territooriumi ja olema taskukohase hinnaga kättesaadav kõigile kasutajatele. Esitatud on ka universaalse postiteenuse kvaliteedi tagamise nõue ning komisjonile on tehtud ülesandeks teostada direktiivi rakendamise järelevalvet. Hiljuti loodi Euroopa postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühm (ERGP),[19] mis tegeleb selliste küsimustega nagu universaalteenuste osutamise rahastamine ja turutulemuste seire[20]. Lisaks moodustas komisjon postiteenuste kasutajate foorumi, mille esimene kohtumine toimus 2011. aasta detsembris. Foorum ühendab lõppkasutajaid (nii eratarbijad kui ka ettevõtjad) ning teisi sidusrühmi, nagu teenusepakkujad ja ametiühingud. Foorumi eesmärk on jälgida tarbijate vajaduste muutumist üha keerulisemaks muutuval sidemaastikul ja aidata kaasa sektori jätkusuutlikule arengule.

Komisjon kavatseb avaldada oma e-kaubanduse valdkonnas tehtava töö tulemusel 2012. aastal rohelise raamatu piiriülese pakiveo kohta. Raamatus käsitletakse piiriüleste postiteenuste kvaliteedi ja nende hinnakujunduse küsimusi ning pakutakse välja tarbijate ja ettevõtjata ees seisvate probleemide lahendusi. Lisaks kavatseb komisjon avaldada kahe uuringu tulemused. Üks uuringutest käsitleb postiettevõtjate hinnakujundust ja selle mõju turgudele, teine aga universaalteenuse osutamise kohustuse alusel osutatava postiteenuse netokulude arvutamise põhimõtteid. 2013. aasta lõpuks esitab komisjon ka neljanda aruande postiteenuste direktiivi kohaldamise kohta.

2.2. Põhilised pangateenused

Õiglastel tingimustel juurdepääsu tagamine peamistele makseteenustele on oluline finantsilise ja sotsiaalse kaasamise seisukohalt ning selleks, et tarbijad saaksid täielikult ära kasutada ühtse turu pakutavaid eeliseid. Euroopa Komisjon teostas 2011. aasta alguses mõjuhinnangu, et selgitada välja, kas selles valdkonnas tuleks vastu võtta ELi õigusakte. Pärast kõikide valikuvõimaluste kaalumist jõudis komisjon järeldusele, et esialgu tuleks esitada soovitus[21] eesmärgiga tagada, et peamised makseteenused ja maksekaart oleksid kättesaadavad kõigile ELi kodanikele ja elanikele, kellel veel puudub maksekonto liikmesriigis, kus nad seda avada soovivad. Makseteenuse pakkuja peaks sellise maksekonto võimaldama avada kas tasuta või mõistliku tasu eest. Soovituses on liikmesriikidele ja teenusepakkujatele täpselt selgitatud, milline on taotletav eesmärk, jättes aga liikmesriikide õiguse valida ise selle saavutamise tee.

Soovitus on esitatud ka kriteeriumid, mille alusel hinnatakse rakendamist liikmesriikides ja tehakse kindlaks, kas tuleks võtta veel mingeid meetmeid. Komisjon otsustab 2012. aasta läbivaatamise ja mõjuhinnangu alusel, milliseid samme ta selles valdkonnas veel astub.

2.3. Transport

Avaliku teenindamise kohustus transpordisektoris on sätestatud õhu-, maismaa- ja meretranspordi alaste õigusaktidega[22]. Nende valdkondlike õigusaktidega on kehtestatud põhimõtted, mille alusel liikmesriigid kehtestavad avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise põhimõtted iga transpordiliigi jaoks.

2011. aastal avaldatud transpordi Valge raamatu[23] kohaselt on tänu ühistranspordi osakaalu suurenemisele ja miinimumteenuseid käsitlevatele nõuetele võimalik suurendada teenuste hulka ja mahtu ning suurendada avalike transporditeenuste võrgu elujõulisust.

Iga transpordiliigi avalike teenuste osutamise kohustused on sätestatud avaliku teenuse osutamise lepingutes, mille sõlmimisel tuleb pidada kinni läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja teenuseosutaja konkursipõhise valimise põhimõttest. Nendele põhimõtetele vastab kõige paremini avatud hankemenetlus. Kuna elanikkond vananeb ja tuleb saavutada, et ühistransport kujuneks arvestatavaks valikuvõimaluseks isiklike transpordivahendite kõrval, tuleb järgnevatel aastatel parandada reisijateveoteenuste kvaliteeti. See arengutee oleks ressursisäästlik ja aitaks parandada kütuse varustuskindlust. Raudteevedude turu edasiarendamine ja selle edasine avamine oleks reisijatele kasulik kvaliteedi, tõhususe ja teenuste mahu vaatenurgast; avaliku sektori asutuste ja maksumaksjate vaatenurgast aga võimaldaks see vähendada avaliku teenuse avaliku sektori poolset rahastamist.

2012. aastal kavatseb komisjon teha ettepaneku riigisisese reisijateveo teenuste turu avamise kohta. Kauba- ja rahvusvahelise reisijateveo turg on juba avatud. Komisjon kavatseb ka kaaluda, kas 2012. aastal tuleks läbi vaadata maismaatranspordi avalikke teenuseid käsitlevad õigusaktid, et võtta üldisemalt kasutusele avaliku teenuse osutajate valimine konkursi teel, nagu see on raudteesektoris. Kuigi liikmesriikidel on laialdane õigus määrata kindlaks valdkonnad, kus osutatakse reisijateveoteenust avaliku teenuse osutamise kohustuse alusel, ei ole selline teenus jätkusuutlik, kui see ei ole tõhus ja kvaliteetne ning kui selle rahastamine ei ole kindlal alusel. Seda aitaks tagada konkursil põhineva menetluse kohustuslikuks muutmine.

2.4. Energeetika

3. märtsil 2011 jõustus kolmas energiapakett. Selles on määratud kindlaks universaalteenuse osutamise kohustused, esitatud selged sätted universaalteenuse osutamise kohustuste ja tarbijakaitse kohta nii elektrienergia kui ka maagaasi valdkonnas ning nähtud ette kaitsetumate tarbijate kaitse kütteostevõimetuse vastu[24]. Paketti kuuluvate direktiivide alusel võetud meetmed peavad taotlema üldisi huve, olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama ELi elektri- ja gaasiettevõtjatele võrdse juurepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale ja vastupidi.

Konkurentsivõimeliste, energiasäästlike ja ausate jaeturgude edendamiseks lõi komisjon 2008. aastal kodanike energiafoorumi,[25] mis toimib reguleeriva platvormina ja toetub varasemate foorumite raames saadud kogemustele. Komisjoni talituste töödokumendis „Tarbijakeskne energiapoliitika”[26] esitati ülevaade sellest, millist kasu olemasolevad energiapoliitikameetmed on tarbijatele toonud. Töödokumendis osutati mitmele ELi seadusandlikule ja poliitilisele algatusele, mis on otseselt või kaudselt aidanud energiasektoris kaasa tarbijate heaolule.

2011. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järelduste kohaselt peaksid liikmesriigid kolmanda energiapaketi võimalikult kiiresti täielikult ellu viima. Komisjon rõhutab seoses sellega, et liikmesriikides on väga oluline selgesti määratleda kaitsetuma tarbija mõiste. 2012. aasta novembris kavatseb komisjon korraldada kodanike energiafoorumi 5. kohtumise, et toetada jätkuvalt sidusrühmade dialoogi sellistes võtmetähtsusega küsimustes nagu kaitsetumate tarbijate kaitsmine, optimaalse jaeturumudeli väljatöötamine, hindade läbipaistvus ja arukatest arvestitest saadav võimalik kasu energianõudluse juhtimisele.

2.5. Elektrooniline side

Elektroonilise side universaalteenuse direktiiviga[27] on ette nähtud sotsiaalne turvavõrgustik juhuks, kui üksnes turujõududest ei piisa, et tagada taskukohane juurdepääs põhiteenustele, eelkõige kui tarbijad elavad piirkonnas, kus teenuse osutamine on raskendatud või kulukas, või kui neil on madal sissetulek või puue. Sellel turvavõrgustikul on kolm konkreetset eesmärki: teenuse kättesaadavus, taskukohasus ja juurdepääsetavus. Hiljuti võttis komisjon vastu teatise „Elektroonilise side universaalteenus”,[28] milles antakse aru elektroonilise side universaalteenuse ulatuse kolmanda läbivaatamise ja 2010. aasta avaliku arutelu tulemuste kohta. Üks peamisi küsimusi, millega teatises tegeletakse, on universaalteenuse kohustuste roll eesmärgi „lairibaühendus kõigile” saavutamisel. Komisjoni analüüsist järeldub, et praegu ei ole universaalteenuse kohustuse ulatust vaja ELi tasandil muuta. Samuti järeldatakse analüüsi põhjal, et universaalteenuse eeskirjade rakendamise kohta tuleb esitada täiendavaid juhiseid, kuna on oht, et liikmesriigiti lähenetakse eeskirjadele erinevalt, mis võib omakorda tuua tööstusharu jaoks kaasa finantstagajärgi. Komisjon esitab nimetatud juhised 2012. aastal, et aidata vältida sotsiaalse tõrjutuse ohtu, võttes samal ajal subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt arvesse liikmesriikide erinevat olukorda, minimeerida turumoonutusi ja hoida ära valdkonna halduskoormuse ebaproportsionaalset suurendamist[29].

3. Kolmas tegevussuund: kvaliteedi edendamine üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eeskujul

Üldist huvi pakkuvatel sotsiaalteenustel on Euroopa ühiskonnas oluline koht, sest need toetavad sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust. Praegune majanduskriis ja pikemas perspektiivis rahvastiku vananemine suurendavad ühest küljest nõudlust selliste teenuste järele, kuid vähendavad teisest küljest vahendeid nende rahastamiseks. Viimasel ajal on komisjon, liikmesriigid ning teenusekasutajaid ja -osutajaid esindavad sidusrühmad teinud sotsiaalteenuste kvaliteedi alal hulga algatusi.

2007. aastal esitas komisjon strateegia[30] kvaliteetsete sotsiaalteenuste edendamiseks kogu ELis. Selle järelmeetmena on komisjon toetanud programmi „Progress”[31] kaudu Euroopa algatusi vahendite loomiseks, mis võimaldaksid määratleda ja mõõta kvaliteeti, ning aidanud sotsiaalkaitsekomitee kaudu töötada välja Euroopa vabatahtlikku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikku.

3.1. Programmi „Progress” raames toetatavad projektid

2008.–2010. aastal rahastati programmist „Progress” kaheksat projekti, mille eesmärk oli töötada välja vahendid sotsiaalteenuste kvaliteedi määratlemiseks, mõõtmiseks, hindamiseks ja parandamiseks, keskendudes eelkõige pikaajalisele hooldusele. Kõik nimetatud projektid hõlmasid riikidevahelist partnerlust ja hea tava vahetamist riigiasutuste, teenuseosutajate ja muude osalejate vahel, kellel oli erinev kultuuriline taust ning kes tegutsesid erinevas õigus- ja haldusraamistikus ning erinevates sotsiaal-majanduslikes tingimustes. Peaaegu kõikide projektide raames rõhutati, et sotsiaalteenuste kvaliteedi määratlemisse ja hindamisse on oluline kaasata ka teenusekasutajad[32].

2012. aastal toetab komisjon programmi „Progress” kaudu mitut uut riikidevahelist projekti, mille eesmärk on rakendada Euroopa vabatahtlikku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikku eri liikmesriikides ja valdkondades.

3.2. Sotsiaalkaitsekomitee: Euroopa vabatahtlik sotsiaalteenuste kvaliteediraamistik

2010. aastal võttis sotsiaalkaitsekomitee vastu Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistiku. Selle kaudu soovitakse kujundada ELis välja ühine arusaam kõnealuste teenuste kvaliteedist. Väljatöötatud raamistik on piisavalt paindlik, et seda saaks kohaldada paljude erinevate sotsiaalteenuste suhtes, mida liikmesriikides osutatakse riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ning et oleks tagatud kooskõla liikmesriikide olemasolevate lähenemisviisidega. Raamistikus on kindlaks määratud põhimõtted ja kriteeriumid, mida sotsiaalteenus peaks järgima, et vastata selle kasutaja vajadustele ja ootustele. Ühtlasi sisaldab raamistik metoodika aluseid, mis peaksid aitama riigiasutustel töötada välja asjakohased kvaliteedivahendid (nõuded ja näitajad) sotsiaalteenuste kvaliteedi määratlemiseks, mõõtmiseks ja toetamiseks. Raamistik keskendub muu hulgas teenusekasutaja õigustele ja võib aidata parandada näiteks selliste laste õiguste kaitset, kes suunatakse hooldusasutusest alternatiivsesse hooldussüsteemi.

3.3. Euroopa sihtasutuse põhikiri

Avalikes huvides tegutsevatel sihtasutustel on üha suurem roll üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamisel ja rahastamisel ELis. Samas on neil raskusi seoses asutamisõiguse kasutamisega teises liikmesriigis või varade piiriülese koondamisega. Avalikke huve taotlevaid sihtasutusi peaks saama asutada ning need peaksid saama tegutseda ja ennast rahastada piiriüleselt, tingimusel et on tagatud piisav järelevalve. See võimaldaks vähendada sihtasutuste halduskoormust, mis tuleneb mitmes liikmesriigis tegutsemise keerukusest. Sel viisil vabanenud vahendeid oleks sihtasutustel omakorda võimalik kasutada ELi kodanike heaolu edendamiseks.

Nende eesmärkide saavutamiseks esitab komisjon 2012. aastal ettepaneku võtta vastu Euroopa sihtasutuse põhikiri, mis eksisteeriks kõrvuti riiklike õiguslike vormidega ja millest võiks soovi korral lähtuda.

4. Kokkuvõte

Praegune majandus- ja finantskriis kinnitab taas üldhuviteenuste keskset kohta sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel. Kuna kriis piirab kasutada olevaid vahendeid ja mõjutab seetõttu tugevasti avalikku sektorit, tuleb teha kõik selleks, et tagada ka edaspidi üldhuviteenuste osutamine ja parandada nende kvaliteeti. Nagu on osutatud käesolevas teatises, on Euroopa institutsioonidele ja liikmesriikidele aluslepingutega antud selleks vajalikud õiguslikud vahendid. Euroopa Komisjon kavatseb anda kvaliteediraamistiku loomise kaudu sellesse protsessi igati oma panuse. Sellest annavad tunnistust kaks ettepanekut, mis komisjon on esitatud samaaegselt käesoleva teatisega ning millest üks käsitleb üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabieeskirjade läbivaatamist ning teine riigihankeid ja kontsessioone. Lisaks võtab komisjon lähikuudel veel mitu meedet, mis loovad üheskoos järgmistel aastatel üldhuviteenuste jaoks usaldusväärse kvaliteediraamistiku. Komisjon jätkab seda tööd seoses Euroopa 2020. aasta strateegia raames võetud laiema kohustusega seada sotsiaalmajandus ja sotsiaalne innovatsioon oma tegevuses kesksele kohale. Kõige värskem näide sellest on komisjoni sotsiaalettevõtluse algatus,[33] millega toetatakse uusi ja sotsiaalselt innovatiivseid ettevõtluse ja teenuse osutamise vorme.

[1]               ELi õigusaktidega, eelkõige rände valdkonna õigusaktidega tagatakse, et mõnedel riigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike kategooriatel on teatavatel tingimustel samasugune õigus saada üldsusele kättesaadavaks tehtud kaupu ja teenuseid kui liikmesriigi enda kodanikel.

[2]               Poliitilised suunised järgmisele komisjonile, Brüssel, 3. september 2009.

[3]               Poliitilised suunised, lk 24.

[4]               Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia (KOM(2010) 2020).

[5]               Ühtse turu akt: kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks (KOM(2011) 206).

[6]               Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused Euroopa Liidus, KOM(2006) 177 (lõplik), 26. aprill 2006.

[7]               Liidetud kohtuasjad C-180/98 – C-184/98, Pavlov jt, EKL 2000, lk I-6451, punkt 118; kohtuasi C‑218/00, Cisal ja INAIL, EKL 2002, lk I-691, punkt 37; kohtuasi C-355/00, Freskot, EKL 2003, lk I‑5263.

[8]               Vt näiteks Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta, mille kohaselt „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 kohaselt lubatav ELi raammäärus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta ei ole praegu keskne küsimus” (2009/2222(INI), punkt 48).

[9]               Tuleb märkida, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 on selgelt sätestatud, et see artikkel ei piira artiklite 93, 106 ja 107 kohaldamist. Nendes artiklites on sätestatud Euroopa Komisjoni roll riigiabi kontrollimisel ning tingimused, mille kohaselt võib teha erandeid selle kontrolli teostamisel üldist majandushuvi pakkuvat teenuste suhtes. Seda on põhjalikumalt kirjeldatud teatises Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (K(2011) 9404), mis võeti vastu koos käesoleva teatisega.

[10]             ELi riigiabi, riigihangete ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (eriti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste) siseturu eeskirjade kohaldamise suunised (SEK(2010) 1545).

[11]             Sotsiaalkaitsekomitee 2008. aasta novembri aruanne ühenduse eeskirjade kohaldamise kohta üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes.

[12]             Vaata http://ec.europa.eu/services_general_interest/index_en.htm.

[13]             http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=6457&langId=et.

[14]             Kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/environment/gpp/pdf/handbook_summary_et.pdf.

[15]             Komisjoni talituste töödokument, mis käsitleb ELi avalike hangete õigusaktide kohaldamist hankeüksuste vahelistes suhetes (avaliku sektori sisene koostöö) (SEK(2011) 1169 (lõplik), 4. oktoober 2011).

[16]             Esimene ja teine kahe aasta aruanne üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta (komisjoni talituste töödokumendid SEK(2008) 2179 ja SEK(2010) 1284).

[17]             http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/editions/docs/6th_edition_scoreboard_en.pdf. Mõne teenuse suhtes (nagu elektrienergia ja pangakontod) on komisjon teinud põhjalikud turu-uuringu, mis on kättesaadav samal veebisaidil.

[18]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/6/EÜ, 20. veebruar 2008, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ seoses ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimisega.

[19]             Komisjoni otsus, 10. august 2010, millega luuakse Euroopa postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühm (ELT C 217).

[20]             Kättesaadavad ERGP veebisaidil: http://ec.europa.eu/internal_market/ergp/index_en.htm.

[21]             Komisjoni soovitus juurdepääsu kohta põhimaksekontole (K (2011) 4977).

[22]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1008/2008, 24. september 2008, ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1107/2006, 5. juuli 2006, puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1370/2007, 23. oktoober 2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70; ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 3577/92, 7. detsember 1992, teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž).

[23]             Valge raamat: Ühtse Euroopa transpordipiirkonna tegevuskava. Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas. KOM(2011) 144.

[24]             Elektrienergiat käsitlev direktiiv 2009/72/EÜ ja maagaasi käsitlev direktiiv 2009/73/EÜ.

[25]             http://ec.europa.eu/energy/gas_electricity/forum_citizen_energy_en.htm

[26]             KOM(2010) 1407 (lõplik), 11. november 2010.

[27]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22/EÜ, 7. märts 2002, universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv), mida on muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ.

[28]             Elektroonilise side universaalteenus: aruanne direktiivi 2002/22/EÜ artiklis 15 sätestatud universaalteenuse ulatuse kolmanda korrapärase läbivaatamise ja avaliku arutelu tulemuste kohta (KOM(2011) 795 (lõplik), 23. november 2011).

[29]             Vt ühenduse suuniste (riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga) punktid 20–30, milles osutatakse konkreetselt üldist majandushuvi pakkuvate elektroonilise side teenuste määratlusele (ELT C 235, 30. september 2009, lk 7).

[30]             „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)” (KOM(2007) 725 (lõplik), 20. november 2007).

[31]             ELi tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi „Progress” raames antakse rahalist abi Euroopa sotsiaalmeetmete kava eesmärkide elluviimiseks.

[32]             Komisjoni talituste töödokument „Teine iga kahe aasta järel esitatav aruanne üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta” (SEK(2010) 1284 (lõplik), 22. oktoober 2010, lk 59–66).

[33]             „Sotsiaalettevõtluse algatus – Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine” (KOM(2011) 682 (lõplik), 25. oktoober 2011).