52011DC0248

(...PICT...)

SISUKORD

1. Sissejuhatus (...)3

2. Piiride ületamine (...)4

2.1. Toimetulek kriisiga: lühiajalised meetmed (...)4

2.2. Välispiiride kontroll (...)6

2.3. Schengeni ala haldamine (...)8

2.4. Ebaseadusliku sisserände tõkestamine (...)8

3. Sisepiirideta alale liikumine ja seal elamine (...)9

3.1. Organiseeritud mobiilsus (...)9

3.2. Järjepidev kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatav mobiilsus-, sealhulgas viisapoliitika (...)10

3.3. Korrektselt hallatav seaduslik ränne (...)11

3.4. Kaasava ühiskonna ülesehitamine sisserändajate integreerimise teel (...)13

4. Abivajajate rahvusvaheline kaitse (...)14

5. Ränne kriisijärgsetes välissuhetes (...)15

5.1. Üldine lähenemisviis rändele (...)15

5.2. Kriisi järel: ELi ja Vahemere lõunapiirkonna partnerlus (...)16

1. LISA (...)17

2. LISA (...)20

1. Sissejuhatus

Vahemere lõunapiirkonna sündmused toovad miljonitele inimestele meie naabruses lootuse paremale elule ning suuremale kinnipidamisele inimõiguste, pluralismi, õigusriigi ja sotsiaalse õigluse põhimõtetest. Sündmused võivad lühiajalises ja keskmise pikkusega perspektiivis kaasa tuua ka põhjalikke muudatusi ja ebakindlust nagu demokraatlike ülestõusude puhul tihti. Poliitiliste rahutuste ja sõjaliste konfliktide tõttu on hukkunud inimesed ning sajad tuhanded on pidanud muutma elukohta mitte ainult riikides, kus muutused aset leiavad, näiteks Tuneesias ja Liibüas, vaid ka teistes riikides.

Need Vahemere lõunapiirkonna hiljutised, ajalooliste mõõtmetega sündmused on kinnitanud vajadust jõulise ja ühtse ELi poliitika järele rände- ja varjupaigaküsimustes. Märkimisväärsed edusammud seadusandluse, operatiivkoostöö ning ELi ja kolmandate riikide suhete valdkonnas on vajalikumad kui kunagi varem. Käesoleva teatise eesmärk on asetada hiljutised ja tulevased poliitilised ettepanekud raamistikku, mille puhul võetakse arvesse kõiki vajalikke aspekte ning võimaldatakse ELil ja selle liikmesriikidel hallata kolmandate riikide kodanike varjupaiga-, rände- ja mobiilsusküsimusi turvalises keskkonnas.

Mõned liikmesriigid, näiteks Itaalia, Malta, Kreeka ja Küpros, puutuvad lähemalt kokku arvukalt ebaseaduslike sisserändajate ja piiratud määral ka rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste saabumisega. Tegu ei ole ühe riigi probleemiga, sellele tuleb tähelepanu pöörata ka ELi tasandil ja see nõuab tõelist solidaarsust liikmesriikide vahel.

EL peab tagama kõigi abivajajate kiire abistamise (mida ta on teinud eelkõige Tuneesia ja Liibüa piiril) ning andma varjupaika rahvusvahelist kaitset vajavatele inimestele. EL peab jätkama ja tugevdama oma varjupaiga ja kaitse andmise traditsiooni, kuid nägema ette asjakohased vahendid ka selle ennetamiseks, et majanduspõgenikud ületaksid ebaseaduslikult massiliselt piire. Nende eesmärkide saavutamisel on ELi-sisese ja -välise usaldusväärsuse tingimuseks ELi piiride tõhus kontrollimine.

Meie lõunanaabrite pidevalt muutuv olukord nõuab kiiret reaktsiooni. Tuginedes Euroopa Ülemkogu 11. ja 25. märtsi järeldustele, Euroopa Parlamendi 5. aprilli resolutsioonile [1] ning komisjoni ja kõrge esindaja 8. märtsi ühisteatisele esitab komisjon 24. mail ettepanekutepaketi, mille eesmärk on tagada ELi ühtne lähenemisviis Vahemere lõunapiirkonna riikide rände, mobiilsuse ja julgeoleku valdkonnas.

Vajadus selle probleemse ja areneva olukorraga tegeleda ei tohiks viia aga lühiajalise lähenemisviisini, mis piirdub piirikontrolliga, võtmata arvesse pikaajalise perspektiivi küsimusi. Äärmiselt oluline on dialoog ja koostöö sisserändajate päritolu- ja transiidiriikidega. Koostöö peab põhinema julgeolekul ja heal valitsemistaval, et kehtestada seadusliku rände valdkonnas vastastikku kasulik poliitika. Samuti hõlmab see tõhusamat majanduskoostööd, et parandada päritoluriikides majanduskasvu ja tööhõive tingimusi ning tegeleda ebaseadusliku rände põhjustega. Selline koostöö peaks tuginema ka tingimuslikkuse põhimõttele, mida kohaldatakse rändeküsimuste suhtes, et edendada meie partnerite tulemuslikku pühendumist ebaseaduslike rändevoogudega võitlemisele, oma piiride tõhusale haldamisele ning koostöö tegemisele ebaseaduslike rändajate tagasisaatmisel ja tagasivõtmisel.

ELi liikmesriikide mittekodanike suhtes kohaldatav terviklik rändepoliitika, mis põhineb ühistel vastuvõtumenetlustel ja kohtleb kolmandate riikide kodanikke õiglaselt, aitab tulevikus kaasa ka ELi jõukusele. Nagu on rõhutatud Euroopa 2020. aasta strateegias, on Euroopa üheks kiireloomulisemaks majandusprobleemiks vajadus tegeleda tööealise elanikkonna demograafia probleemiga, millega kaasneb teatavates sektorites märkimisväärne oskustööjõu puudus. Et jääda konkurentsivõimeliseks ja suuta jätkusuutlikult säilitada oma sotsiaalmudelit, peab Euroopa võtma meetmeid, millega parandada ELi elanike tööhõivemäära, kuid ühtlasi tegema konkreetseid samme ka selleks, et rahuldada oma prognoositavat tööjõuvajadust kolmandate riikide kodanike suunatud sisserände abil.

EL peaks tagama ka selle, et kehtivad turvalised ja tõhusad varjupaigamenetlused inimeste suhtes, kes vajavad kaitset. Kuuskümmend aastat pärast pagulaste staatust käsitleva Genfi konventsiooni allkirjastamist on ELil aeg kinnitada pühendumust sellele, et pakutakse kaitset kõigile tema territooriumile saabuvatele kolmandate riikide kodanikele või kodakondsuseta isikutele, keda taga kiusatakse. Vastavalt Euroopa Ülemkogus kokkulepitule peab 2012. aastaks valmima Euroopa ühine varjupaigasüsteem, mis pakub kõrgetasemelist kaitset ja vähendab liikmesriikide varjupaigasüsteemide erinevusi.

Rändeküsimustel on ELis järjest olulisem poliitiline mõju. 2008. aasta oktoobris kohtunud Euroopa Ülemkogu võttis vastu Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti, et anda tõuge ELi ühise poliitika väljatöötamisele, millel on viis eesmärki: seadusliku rände korraldamine, võitlemine ebaseadusliku rändega, välispiiride tugevdamine, ELi varjupaigasüsteemi ehitamine ning rände ja arengu ülemaailmse partnerluse loomine. Kehtima jääb ja jätkuvalt peaks meie meetmeid suunama pakti põhieeldus: kui halvasti hallatav ränne võib mõjutada sotsiaalset sidusust ja kodanike usku sisepiirideta vaba liikumise alasse, siis hästihallatav ränne võib olla ELi seisukohast positiivne väärtus. Neid kohustusi korrati ja täpsustati Ülemkogu poolt 2009. aasta detsembris vastu võetud Stockholmi programmis ning Lissaboni lepingu jõustumine tagas ELi rändepoliitika arendamiseks stabiilse, tervikliku ja usaldusväärsema õigusraamistiku, eelkõige suurendades Euroopa Parlamendi osalust otsustusprotsessis.

Samas, nagu hiljutised sündmused elavalt näitasid, seisavad rändepoliitika arendamisel ELi ees jätkuvalt tõsised väljakutsed. Hea näide on ELi välispiiri teatavate lõikude haavatavus eelkõige Vahemere lõunapiirkonnas ning Kreeka-Türgi maismaapiiril. Eelkõige tuleb võtta selliseid meetmeid, millega välditakse suurel arvul ebaseaduslike sisserändajate (keda tihti kasutavad ära jõhkrad kuritegelikud võrgustikud) saabumist ELi. Seetõttu peaks EL püüdlema rändepoliitika poole, mis põhineb selle tagamisel, et sisenevat rännet hallatakse tõhusalt ning tagama selle, et vajadus parema mobiilsuse järele ei sea ohtu julgeolekut ELi välispiiridel. Ehkki käesolevas teatises keskendutakse loomulikult kõige suuremat muret tekitavatele piirkondadele, võetakse ELi rändepoliitika puhul arvesesse geograafiliselt terviklikku lähenemisviisi.

2. Piiride ületamine

2.1. Toimetulek kriisiga: lühiajalised meetmed

Alates aasta algusest on elukohast lahkunud suured rahvamassid mitmes Põhja-Aafrika riigis, eelkõige Liibüas. Värskeima prognoosi kohaselt on Liibüa territooriumilt lahkunud üle 650 000 inimese, et põgeneda sealse vägivalla eest. Need inimesed on vastu võetud naaberriikides, eelkõige Tuneesias ja Egiptuses, samuti on paljudel õnnestunud või neid on aidatud naasta oma kodumaale. Vastuvõtmise ja tagasisaatmise juures on ulatuslikult kasutusele võetud sihtkohariikide, ELi, vabaühenduste ja rahvusvahelise kogukonna vahendeid. Humanitaarvaldkonna rahastamise ja transpordivahendite pakkumise teel on EL siiani kaasa aidanud ligikaudu 50 000 kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmisele.

Neist inimestest tuhanded on hiljuti üritanud tulla ELi, seades mõne meie liikmesriigi kaitse- ja vastuvõtusüsteemid kasvava surve alla. Üle 20 000 sisserändajal (peamiselt Tuneesiast, vähemal määral teistest Aafrika riikidest) on õnnestunud siseneda ELi ebaseaduslikult, maabudes Malta ja Itaalia rannikul (suurem osa Lampedusa saarel), seades mõlemad suure rändesurve alla. Suurem osa neist on majanduspõgenikud, kes tuleks lähteriiki tagasi saata. Lisaks ümberasustatud inimestele ja sisserändajatele on Liibüast lahkunud märkimisväärselt arvul erinevatest rahvustest põgenikke, sealhulgas somaallasi, eritrealasi ja sudaanlasi, kellest mõnel on õnnestunud jõuda Itaaliasse ja Maltale. Need märkimisväärsed rändevood, mis hõlmavad saatjata alaealisi, kelle suhtes tuleb kohaldada lastespetsiifilisi vastuvõtumeetmeid, on pannud lisasurve ka enim puudutatud liikmesriikide tervishoiusüsteemidele, et osutada tervishoiuteenuseid sisserändajatele, kes seda vajavad, ning et tagada nõuetekohane arstlik kontroll ja ennetus.

Tähtis on eristada ebaseaduslikke sisserändajaid (ELi piiri ebaseaduslikult ületada proovivaid majanduspõgenikke), põgenikke või isikuid, kes võivad taotleda varjupaika, ning ajutiselt ümberasustatud inimesi (näiteks Liibüas töötanud võõrtöölisi, kes lahkusid konflikti tõttu ja soovivad naasta oma päritoluriiki). Nende inimeste õiguslik staatus nagu ka abi, mida EL neile anda saab, on erinev.

EL on kõigile neile probleemidele reageerinud kiirelt ja proaktiivselt. Liibüa naaberriikidesse ootamatult saabunud põgenike ja ümberasustatud isikute voogudest põhjustatud humanitaarkriisi haldamise hõlbustamiseks on komisjon ja liikmesriigid mobiliseerinud rahalisi vahendeid. See võimaldas pakkuda põgenikele ja ümberasustatud isikutele ajutist peavarju, täita nende põhivajadusi ja toetada nende naasmist päritoluriikidesse. Siiani on ELi kogupanus 100 miljonit eurot humanitaarabina, millest peaaegu pool (48,8 miljonit eurot) andis komisjon. Lisaks on nii ELi kui ka kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise soodustamiseks võetud kasutusele ELi kodanikukaitse mehhanism. Selleks on 15 liikmesriiki andnud transpordivahendeid, mille kasutamist kooskõlastab komisjoni järelevalve- ja teabekeskus. On selge, et see ühine jõupingutus peab jätkuma. Reageerimaks algusest peale Vahemerd ületavatele ebaseaduslikele ja segarändevoogudele laiendas Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur FRONTEX 2011. aastal ühisoperatsiooni EPN Hermes, et aidata Itaalial kontrollida aluseid, mis võtavad pardale sisserändajaid ja põgenikke. EUROPOL lähetas Itaaliasse eksperdirühma, mis aitab õiguskaitseasutustel tuvastada Itaalia territooriumile jõudnud ebaseaduslike sisserändajate hulgast võimalikke kurjategijaid.

Liikmesriikidele, keda puudutavad põgenike ja ebaseaduslike sisserändajate kasvavad vood kõige teravamalt, on antud abi ümberasustamise rahaliste tagajärgedega tegelemiseks. Selleks anti Välispiiride Fondist ja Euroopa Pagulaste Fondist ligikaudu 25 miljonit eurot.

Ehkki praegune kriis kinnitab vajadust Euroopa tasandi suurema solidaarsuse ja vastutuse parema jagamise järele, tuleb tunnistada, et EL ei ole täielikult valmis selleks, et abistada liikmesriike, keda massiivsed rändevood kõige lähemalt puudutavad.

Üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” [2] rahalistest vahenditest ei piisa kõigile abipalvetele vastamiseks. Esiteks ei ole nende vahendite mobiliseerimine lihtne, need on mõeldud sekkumiseks stabiilses olukorras, mitte toimetulekuks hädaolukordade ja kriisiga. Teiseks ületab probleemide ulatus olemasolevad vahendid mäekõrguselt.

Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kontekstis peavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon õppima praegusest kriisist. Et EL saaks ettenägematute sündmuste ja hädaolukordade korral reageerida kiiresti ja tõhusalt, tuleks ELi rahastamist kohandada selliselt, et vahendeid saaks (sealhulgas kolmandates riikides) mobiliseerida palju kiiremini ja paindlikumalt. Lisaks peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu ELi finantsmääruse praeguse läbivaatamise kontekstis toetama komisjoni ettepanekut lubada ELil luua omaenda sihtfonde, mille raames saaks abistajate panuseid ühendada eelkõige kriisi- ja kriisijärgses olukorras. Põhimõtteliselt on võimalik piirkonna dramaatilistele sündmustele reageerida muus vormis avalduva solidaarsusega. Tuginedes käimasolevast Maltalt ümberpaigutamise pilootprojektist saadud kogemusele, toetab komisjon praegu seal rahvusvahelist kaitset taotlevate sisserändajate voolu, arvestades projekti laiendamist, mis toimub tihedas koostöös ÜRO Pagulaste Ülemkomissari ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga. Praegu kasutatavatest vahenditest ei piisa aga kõigi vajaduste rahuldamiseks ja terviklikuks reageerimiseks. Neid saab kasutada üksnes ad hoc põhimõttel ja need sõltuvad täielikult liikmesriikide soovist pakkuda konkreetsel ajahetkel ükskõik millist vabatahtlikku abi. See annab omakorda alust ELi kritiseerida ja võib kahjustada ELi kodanike poolset usaldust.

Komisjon jälgib pidevalt muutuvat olukorda tähelepanelikult ja võib asjakohaste tingimuste täitudes otsustada rakendada ajutise kaitse direktiivi, [3] et anda viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa naasta oma päritoluriiki.

2011. aastal esitab komisjon täiendavad ettepanekud tervikliku solidaarsuse saavutamiseks ja selle kohta, kuidas sellist abi konkreetselt anda. Praegu uuritakse mitut erinevat lähenemisviisi, et välja töötada alternatiivid, mis lubavad kiireloomulistele vajadustele reageerida kiiremini ja struktureeritumalt. See lähenemisviis põhineb Lissaboni lepingu vastaval õiguslikul alusel, näiteks artiklil 80 ja artikli 78 lõikel 3, võttes õppust olukorrast Kreekas, eelkõige Kreeka-Türgi maismaapiiril ning Vahemere lõunapiirkonna kriisist; see hõlmab võimalikke ad hoc meetmeid, mida kasutatakse ühele või mitmele liikmesriigile avalduva erilise ajutise surve korral ning solidaarsuse kindlustamise struktuursemaid viise, mis on nii rahalised kui ka praktilise koostöö ja tehnilise abi kujul (nt FRONTEXi, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ja ühisoperatsioonide kaudu).

Olulise solidaarsusžestina nende Põhja-Aafrika riikide suhtes (eriti Tuneesia), kus praegu viibib suur hulk rahvusvahelist kaitset vajavaid inimesi, kes ei saa naasta oma päritoluriiki, ning nende riikide „kaitseruumi” säilitamiseks on tähtis, et ELi liikmesriigid nõustuksid ümber asustama teatava hulga neist inimestest.

2.2. Välispiiride kontroll

Tõhus ja usaldusväärne välispiir on äärmiselt oluline. EL peab suutma hallata nende isikute voogu, kes soovivad reisida ELi lühikeseks ajaks või asuda seaduslikult ELi elama, tõkestades samas sissepääsu neile, kellel seda õigust ei ole. Piirikontroll moodustab ka suure osa võitlusest kuritegevusega, nagu on selgitatud komisjoni poolt 2010. aastal esitletud sisejulgeoleku strateegias [4]. ELi kaheosaliseks eesmärgiks peab seega olema kõrgetasemelise julgeoleku säilitamine, muutes samas piiriületuse lihtsamaks nende jaoks, kes tuleks vastu võtta, pidades täielikult kinni nende põhiõigustest.

Territooriumile pääsu kontrollimine on riigi või sisepiirideta ala üks põhifunktsioone. Schengeni alal kaasvastutab selle funktsiooni usaldusväärse täitmise eest iga osalisriik. Iga riik haldab oma välispiiri mitte üksnes oma territooriumile, vaid kogu Schengeni alale pääsu kontrollimiseks; nii tegutseb ta teiste liikmesriikide huvides ja osutab teenust ELi nimel. Nii tuleb olukorda liikmesriikides, mis seisavad silmitsi suure survega oma välispiiril, tunnistada ja lahendada nii, et peetaks täielikult silmas solidaarsuse põhimõtet.

Uutele rände- ja julgeolekuprobleemidele reageerimiseks tuleb ELi välispiiri kontrolli jätkuvalt parandada. Hiljutised sündmused näitasid, kui kiiresti võib välispiiri osale, mida peeti madala riskiga lõiguks, osaks saada kriitiline rändesurve. Organiseeritud kuritegelikud rühmitused vastutavad inimkaubanduse või ebaseaduslikule rändele kaasaaitamise eest, kohandades pidevalt oma meetodeid ja marsruute. Samal ajal on üldtrendiks reisivoogude suurenemine ning inimesed eeldavad kiiret ja lihtsat piiriületust.

Nõrkus mõnes välispiiri osas kahjustab usku ELi võimesse kontrollida pääsu oma territooriumile ja vastastikust usaldust. Ka kodanikud peavad saama kinnitust, et välispiiri kontroll töötab nõuetekohaselt. Ühised eeskirjad on juba olemas, kuid edasi peab arendama ka liikmesriikide ametiasutuste ühist töökultuuri. Selleks võtab komisjon mais vastu SIRENE käsiraamatu muudetud versiooni, samuti kaasajastab ta juunis ühist praktilist käsiraamatut piirivalveametnikele. Lisaks tuleks kaaluda Euroopa piirivalvesüsteemi loomise teostatavust. See ei tähendaks tingimata keskse Euroopa haldusasutuse loomist, vaid pigem ühist tava, jagatud suutlikkust ja standardeid, mida toetab praktiline koostöö.

Samamoodi on vaja vastu võtta riskipõhine lähenemisviis ning tagada kaasaegse tehnika ulatuslikum kasutamine nii maismaa- kui ka merepiiril. Liikmesriikide ametiasutuste igapäevast koostööd peab parandama; kõiki välispiiril toimunud intsidente käsitlevat operatiivinfot peaksid naaberliikmesriigid vahetama reaalajas. See on Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) eesmärk, seda süsteemi arendatakse järkjärgult alates 2008. aastast. 2011. aastal esitab komisjon õigusakti ettepaneku, mis lubab liikmesriikide piirivalveasutustel jagada operatiivinfot ning teha koostööd omavahel ja FRONTEXiga. FRONTEXi roll on kõige tähtsam ressursside suunamisel kohtadesse, kus piir on surve all.

Seda näitab piirivalve kiirreageerimisrühmade esmakordne lähetamine Kreeka-Türgi maismaapiirile 2010. aastal ning ühise mereoperatsiooni HERMES lähetamine Itaaliat toetama 2011. aastal. FRONTEXi õigusraamistikku on vaja ajakohastada, et ta saaks olla tõhusam välispiiril tegutsemise operatiivsuutlikkuse seisukohast. Komisjon tegi vajalikud muudatusettepanekud eelmise aasta veebruaris [5] ning nüüd, eriti hiljutiste sündmuste valguses, on kiiresti vaja, et nõukogu ja parlament kiidaksid nimetatud ettepaneku heaks enne käesoleva poolaasta lõppu, nagu on üles kutsunud ka Euroopa Ülemkogu.

2.3. Schengeni ala haldamine

Schengeni ala loomine on ELi üks tajutavamaid, populaarsemaid ja edukamaid saavutusi. Selle saavutuse kaitsmiseks ja tee sillutamiseks selle jätkuvaks arendamiseks tuleb välispiiri tugevdamiseks ette näha edasisi samme, mida kirjeldati eespool. Lisaks on vaja Schengeni ala halduse konkreetset süsteemi. Praegu toetub EL ühiste eeskirjade rakendamise tagamisel veel valitsustevahelisele teineteise kontrollimise süsteemile. Schengeni hindamismehhanismi praegune läbivaatamine peaks põhinema ELi lähenemisviisil, osalema peaksid liikmesriikide eksperdid ja FRONTEX ning protsessi peaks juhtima komisjon. Kavandatav mehhanism tagaks suurema läbipaistvuse ja parandaks ekspertidepoolse hindamise käigus välja selgitatud puuduste järelmeetmeid. Komisjon annab välja suunised ka selle tagamiseks, et Schengeni eeskirju rakendataks ja tõlgendataks ühetaoliselt.

Paika tuleb panna ka mehhanism, mis lubab ELil lahendada olukordi, milles kas liikmesriik ei täida oma kohust kontrollida oma osa välispiirist või välispiiri teatav osa satub väliste sündmuste tõttu ootamatu ja suure surve alla. ELi kooskõlastatud reaktsioon kriitilistele olukordadele kahtlemata suurendaks liikmesriikide vahelist usaldust. Ühtlasi vähendab see ühepoolsete algatuste kasutamist liikmesriikide poolt piirikontrollide ajutiseks taaskehtestamiseks sisepiiridel või riigisisestel piirialadel politseikontrolli intensiivistamiseks, mis vältimatult aeglustavad sisepiiride ületamist igaühe jaoks. Seetõttu võib olla vajalik sellise mehhanismi kehtestamine, mis lubab teha Euroopa tasandil otsust, millised liikmesriigid taaskehtestaksid erandkorras piirikontrolli sisepiiridel ja kui kauaks. Mehhanismi tuleks kasutada tõepoolest viimase abinõuna kriitilistes olukordades, kuni on võetud muud (hädaabi)meetmed, et stabiliseerida vastava välispiirilõigu olukord kas Euroopa tasandil, solidaarsuse vaimus ja/või riigi tasandil, et paremini täita ühiseid eeskirju. Komisjon uurib sellise mehhanismi kehtestamise teostatavust ja võib peagi esitada asjaomase ettepaneku.

2.4. Ebaseadusliku sisserände tõkestamine

Ebaseaduslik sisseränne on juba olemuslikult fenomen, mida on keeruline mõõta. Sellest hoolimata aitavad orienteeruda teatavad pidepunktid. 2009. aastal oli ELis kinnipeetud ja seal ebaseaduslikult viibivaid kolmandate riikide kodanikke ligikaudu 570 000 (7 % vähem kui 2008. aastal). Liikmesriigid saatsid tagasi umbes 250 000 isikut (4,5 % rohkem kui 2008. aastal) [6].

Range ja tõhus võitlus ebaseadusliku sisserändega on usaldusväärse rände- ja mobiilsuspoliitika eeltingimus. Rahvusvahelist kaitset mittevajavate ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise väike tõenäosus toimib tõmbefaktorina, kahjustades avalikkuse usku liikmesriikide ja Euroopa ametiasutustesse. Asjakohaseid vahendeid ja poliitikat tuleb hakata Euroopa tasandil kasutama kooskõlastatumalt.

Ka mitteametliku tööturu olemasolu on ebaseadusliku sisserände ja kolmandate riikide kodanike ärakasutamise tõmbefaktor. Seetõttu on äärmiselt oluline, et liikmesriigid võtaksid täielikult ja õigeaegselt üle tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi [7].

Igal aastal liigub ELi või ELi sees inimkaubanduse tulemusena sadu tuhandeid inimesi. Inimkaubandust käsitleva direktiivi hiljutine vastuvõtmine hoiab ELi seda liiki orjapidamise vastu peetavas rahvusvahelises võitluses esirinnas, võimaldades kurjategijaid rangemalt karistada. Lisaks käsitletakse direktiivis inimkaubanduse ärahoidmist, ohvrite kaitset, abistamist ja toetamist, kusjuures rõhk on kõige haavatavamatel.

EL paneb rohkem rõhku ka inimkaubandusalase poliitika välismõõtmele. ELi inimkaubanduse vastase võitluse koordinaatori ametissenimetamine aitab intensiivistada inimkaubanduse vastaseid jõupingutusi.

Aitamaks kaasa sidusale, tasakaalustatud ja tõhusale ELi tagasisaatmispoliitikale, esitab komisjon 2012. aastal teatise, et hinnata saavutatut ja esitada ettepanekud, kuidas teha täiendavaid edusamme. Muu hulgas peaks see hõlmama vabatahtliku tagasipöördumise soodustamist, liikmesriikide suutlikkuse parandamist, tagasisaatmisotsuste vastastikuse tunnustamise toetamist ning nende ebaseaduslike sisserändajate olukorra lahendamist, keda ei ole võimalik tagasi saata.

Tagasisaatmisdirektiiviga [8] on kehtestatud tugev ja õiglane raamistik tõhusa tagasisaatmise tagamiseks, pidades täielikult kinni sisserändajate põhiõigustest ja õigusriigi põhimõttest. Selle vahendiga tagatakse, et isik kas viibib ELis seaduslikult või tehakse teda käsitlev tagasisaatmisotsus. Direktiivi tagasihoidlik rakendamine valmistab tõsist muret ning komisjon kutsub kõiki liikmesriike üles tagama, et vajalikud siseriiklikud sätted võetakse viivitamata vastu ja viiakse ellu.

Hiljutises põhjalikus hinnangus ELi tagasivõtupoliitikale [9] järeldas komisjon, et ELi tagasivõtulepingutest on kasu ebaseaduslike sisserändajate repatrieerimisel. Sellist kolmandate riikidega tehtavat koostööd peaks veelgi tugevdama. Samamoodi on aga selge, et mitme riigiga, sealhulgas kõige tähtsamate ebaseadusliku rände päritolu- ja transiidiriikidega peetavad tagasivõtuläbirääkimised on keerulised. Lisaks on ELi ja AKV riikide vahelise Cotonou lepingu artikli 13 rakendamine endiselt ebarahuldav. Eelkõige asjaolu, et EL ei paku oma kolmandatest riikidest partneritele tihtipeale stiimuleid, näiteks viisadega seonduvaid meetmeid või rahalist toetust, et parandada kolmandate riikide suutlikkust lepingut korrektselt rakendada, takistab ELi suutlikkust kõnealuseid lepinguid tõhusalt sõlmida ja rakendada. Seetõttu näib selge, et enam ei ole mõtet taotleda tagasivõtuläbirääkimisteks üksikmandaate. Lisaks tuleks tagasivõtulepinguid käsitleda laiemast perspektiivist, milleks on ELi üldised suhted konkreetse partnerriigiga. Seetõttu tuleb eelistada tõhustatud tagasivõtukohustuste lisamist kolmandate riikidega sõlmitud raamlepingutesse.

3. Sisepiirideta alale liikumine ja seal elamine

3.1. Organiseeritud mobiilsus

ELi välispiiride eesmärk on tagada ELi kodanike ja nende pereliikmete ning kõigi kokkulepitud eeskirjade alusel ELi saabunud kolmandate riikide kodanike takistusteta läbipääs ning seda kaitsta. Terve Schengeni ala 650 miljoni piiriületuse tõttu aastas tuleb tunnustada piiriületuspunktide igapäevast kontrollitööd [10].

Piiriületuspunktides kasutatavaid ressursse tuleb maksimaalselt ära kasutada, tagades mastaabisäästu ning vältides kattumist. Selleks on vajalik tihe koostöö ametiasutuste (FRONTEX, EUROPOL, liikmesriikide tolli- ja politseiasutused), eelkõige piirivalveasutuste, kes kontrollivad isikuid ja tolliasutuste, kes kontrollivad kaupu, vahel. Välispiiri kontrollimise paremaks kooskõlastamiseks esitab komisjon 2012. aastal ettepanekud, milles soovitab liikmesriikidele parimaid tavasid.

Tähelepanu tuleks pöörata ka piirikontrolli tugevdamisele, samas kiirendades tavareisijate piiriületust. Mõni liikmesriik juba on välja töötamas siseriiklikku sisenemise ja lahkumise süsteemi. Riiki sisenemise ja riigist lahkumise Euroopa süsteem tagaks, et andmed kolmandate riikide kodanike poolt piiri ületamise kohta oleksid kättesaadavad piirikontrolli- ja migratsiooniasutustele, täiendades sellega viisaomanike VIS-skeemi. See aitaks paremini kontrollida viisaomanike külastuse kestust ja vältida maksimaalse külastusaja ületamist, mis, vastupidiselt tavaarusaamale, kujutab endast põhilist ELi suunduva ebaseadusliku sisserände allikat. Samal ajal lubaks registreeritud reisijate programm kolmandate riikide kodanikel kasutada automaatset piirikontrolli, muutes pääsu ELi regulaarsete reisijate jaoks lihtsamaks.

Need süsteemid näitaksid teed piirikontrolli järgmise põlvkonna suunas, mis toetuksid uutele tehnikatele, võttes samas arvesse praegu arendamisel olevatest suuremahulistest IT-projektidest saadud õppetunde. Need nõuaksid ELilt ja liikmesriikidelt märkimisväärseid investeeringuid IT-arendusse, samuti avaliku sektori investeeringuid ja jõupingutusi, et tagada isikuandmete kaitse vastavus rangetele nõuetele. Seetõttu konsulteerib komisjon järgnevatel kuudel enne konkreetsete ettepanekute esitamist täiendavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja sidusrühmadega, kuidas jätkata.

3.2. Järjepidev kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatav mobiilsus-, sealhulgas viisapoliitika

ELi ühine viisapoliitika on üks kõrvalmeetmeid, mis kaotab vajaduse sisepiiride järele. Lisaks sellele on viisapoliitika mõjus vahend ettepoole vaatava mobiilsuspoliitika seisukohast. Sellel on tohutu mõju kolmandatele riikidele, mis peavad oma kodanike mobiilsust oma välispoliitika põhiprioriteediks. 2009. aastal andsid Schengeni viisasid väljaandvad liikmesriigid välja ligikaudu 11 miljonit viisat [11].

Viimastel aastatel on EL sõlminud mitu viisalihtsustuslepingut ja algatanud dialooge viisanõude kaotamiseks. Mõnel juhul ja kõigi asjaomaste eeltingimuste täitmise korral otsustas EL kaotada teatavate kolmandate riikide kodanike viisanõude.

Need kogemused on suuresti positiivsed ja näitavad, et turvalises keskkonnas hästihallatava mobiilsuse tagamine on võimalik. Ebaseadusliku sisserände ärahoidmine ja avaliku julgeoleku säilitamine ühilduvad suurema mobiilsuse eesmärgiga. Alati tuleks tagada õige tasakaal heausksete reisijate suurema mobiilsuse ning ebaseadusliku rände riskide ja avaliku sektori poliitikale ja julgeolekule avalduvate ohtude vahel. Alati, kui see on asjakohane, tuleks selle tasakaalu saavutamist kontrollida viisanõude kaotamise järgse kontrollimehhanismi kaudu. Ühe sellise lõi komisjon 2011. aasta jaanuaris: see hõlmab viit Lääne-Balkani riiki, kelle suhtes loobuti viisanõudest 2009. ja 2010. aastal (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro ja Serbia).

Kui viisanõude kaotamine toob kaasa suuremahulise ebaseadusliku sisserände, kuritarvitused või ohustab julgeolekut, peaksid ELi käsutuses olema sobivad vahendid nende probleemide kiireks lahendamiseks. Selle tagamiseks teeb komisjon peagi ettepaneku muuta viisamäärust, [12] kehtestades kaitseklausli, mis lubaks teatavatel tingimustel kolmanda riigi kodanike suhtes ajutiselt taaskehtestada viisanõude.

EL peab jääma avatuks kultuuri-, majandus- ja kaubandussuhetele, et tõhustada oma rolli ülemaailmse partnerina, ning edendada oma ärikogukonna, ülikoolisektori ja kultuurivaldkonna sidusrühmade huve. Viisa- ja ELi muu poliitika, näiteks kaubandus- ja teaduspoliitika, peavad olema sidusamad.

Maksimaalselt tuleks ära kasutada alates 2010. aasta aprillist kohaldatava viisaeeskirja potentsiaali. Näiteks pika kehtivusajaga mitmekordseid viisasid antakse regulaarselt reisijatele endiselt vastumeelselt hoolimata faktist, et nende usaldusväärsus on täielikult tõestatud. Seetõttu avaldab komisjon lähikuudel oma esimese aastaaruande kohaliku Schengeni koostöö kohta. Aruandes kavatseb komisjon esitada konkreetsed ettepanekud, millest saavad kasu liikmesriikide konsulaadid ja viisataotlejad ning mis käsitlevad kohaliku Schengeni koostöö toimimist, nt viisataotlejate esitatavate tõendusdokumentide nimekirjade ühtlustamise ja heausksetele reisijatele mitmekordsete viisade andmise optimeerimise kohta.

Äärmiselt tähtis on ka konsulaarteenuste kättesaadavus. Komisjon esitab hiljem käesoleva aasta jooksul teatise piirkondliku konsulaarkoostöö programmide kohta. Eelkõige uurib komisjon, kuidas soodustada ühiste viisataotluskeskuste loomist. Pikemas perspektiivis võiks liikmesriikide koostööd lühiajaliste Schengeni viisade alal laiendada pikaajalistele viisadele.

3.3. Korrektselt hallatav seaduslik ränne

Nagu on rõhutatud Euroopa 2020. aasta strateegias, tuleks ratsionaalse rändepoliitika puhul tunnistada, et sisserändajad võivad elavdada majandust, tuua uusi ideid ja aidata luua uusi töökohti. Sisserändajad aitavad täita ka tööturu lünki, mida ELi töötajad täita ei suuda või ei soovi, ning aitavad lahendada demograafilisi probleeme, mis ELi ees seisavad. Prognoositakse, et tööealise elanikkonna ja kogu elanikkonna suhte 2008. aasta tasemel hoidmiseks vajaks EL märkimisväärset sisserännet. Pikaajalised demograafilised trendid näitavad, et tuginemine ELi liikmesriikide vahelistest tööjõuvoogudest pärit tööjõule võib järgmise aastakümne jooksul väheneda [13].

Mõne sektori tööjõu- ja oskuste puuduse lahenduseks võib olla selliste sisserändajate vastuvõtmine, kelle oskused vastavad ELi vajadustele. Tööhõive kasv leiab tulevikus aset põhiliselt teenuste sektoris, neist töökohtadest paljud on seotud avalike ning majapidamistega seonduvate teenustega. Näiteks komisjoni uute oskuste ja töökohtade tegevuskavas [14] prognoositakse, et 2020. aastaks on tervishoiusektoris puudu ligikaudu miljon professionaali, koos seonduvate töökohtadega kuni kaks miljonit. IKT professionaalide 2015. aasta puudujäägiks prognoositakse 384 000–700 000 [15]. Selleks et majandus muutuks nii dünaamiliseks ja innovatiivseks kui on vajalik maailmamajanduse konkurentsis püsimiseks, peab väga palju suurenema ka ELis töötavate teadlaste arv (osa neist peab saabuma kolmandatest riikidest).

On vaja teha rohkem tööd tööjõu- ja oskuste puuduse ärahoidmiseks ning sisserände rolli väljaselgitamiseks sellise puuduse kõrvaldamisel, hoolitsedes samas arengumaadest ajude väljavoolu vältimise eest.

Töötatakse välja ELi rändealast õigusraamistikku, samas kui liikmesriigid jäävad endiselt vastutavaks selle eest, millisel hulgal kolmandate riikide kodanikke nad tööhõive eesmärgil oma riiki lasevad. Euroopa ettevõtluse, teaduse ja innovatsiooni edu võtmeks on lasta vajalike oskustega inimesed vajalikul ajal vajalikku kohta. Tööjõuturu toimimist parandaks haldusmenetluste lihtsustamine ning nende piirangute läbivaatamine, mis takistavad kolmandate riikide kodanikest sisserändajate ELi-sisest ning ELi ja kolmandate riikide vahelist liikumist ning mille tõttu sisserändajad kaotavad juba saadud elamis- ja tööloa. Lisaks on kolmandik sisserännanuid oma töö jaoks ülekvalifitseeritud: see on inimkapitali raiskamine, mida Euroopa ei saa endale lubada. Seetõttu peab EL tegema suuremaid jõupingutusi, et tunnustada sisserändajate ametlikku kvalifikatsiooni sõltumata sellest, kas nad on juba seaduslikult kohal või äsja saabunud.

Paljude liikmesriikide praegune töökohtade kriis tähendab, et ELi tööjõuturg on praegu surve all. Komisjon on kehtestamas mitmeid vahendeid, mille raames vaadata läbi oskuste ja nende pakkumise ühildamine ning määratleda majandussektorid ja töökohad, kus praegu valitsevad värbamisraskused või oskuste puudujääk. Analüüsitulemused aitavad komisjonil hinnata tekkivaid probleemseid ameteid ja oskuste lünki, mida oleks võimalik täita hästisuunatud rändestrateegiatega. Komisjon kaalub rohelise raamatu esitamist 2012. aastal. Selles käsitletaks tööjõupuuduse vähendamist ELi liikmesriikidesse suunduva rände abil. On saabunud aeg jõuda kokkuleppele 2007. aasta ettepaneku osas, mis käsitleb „ühtset luba”, mis lihtsustab sisserändajate haldusmenetlusi ning sõnastab konkreetsed ja ühised õigused. Selleks et jääda konkurentsivõimeliseks, peab Euroopa olema atraktiivne sihtkoht kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajatele, kuna ülemaailmne nõudlus kõrgelt kvalifitseeritud töötajate järele suureneb. ELi sinise kaardi skeemiga pannakse paika pakett meetmeid, mis lihtsustaksid nende isikute ELi värbamist. Komisjon kutsub kõiki liikmesriike üles suurendama jõupingutusi direktiivi korrektseks ülevõtmiseks. Lisaks, et täita väljaselgitatud lüngad ELi õigusraamistikus, esitas komisjon 2010. aastal ettepanekud hooajatöötajate ja ettevõtjasisese üleviimise kohta. Seadusliku rände valdkonna tulevaste seadusandlike algatuste osas hindab komisjon jätkuvalt olemasolevat raamistikku, et näha, kas olemasolevaid õigusakte rakendatakse korrektselt, on neid võimalik parandada või vaja uusi. 2011. aastal esitatakse aruanded kolmandatest riikidest pärit pikaajalisi elanikke, üliõpilasi ja teadlasi käsitlevate direktiivide kohta.

Võimalikud sisserändajad vajavad teavet ELi ja liikmesriikide õigusraamistiku, keelenõuete, viisade ja töölubade kohta. ELi sisserändeportaal, 2011. aasta lõpus avatav veebisait, on koht, kust saab kogu konkreetse ja kättesaadava teabe.

2000. aastate alguses näis perekondlikel põhjustel toimuv ränne moodustavat usaldusväärsed andmed esitanud liikmesriikides üle 50 % kogu seaduslikust sisserändest. See protsendimäär on järk-järgult vähenemas ning praegu on perekondlike põhjustega seotud umbes kolmandik kogu ELi sisserändest. Erinevalt tööga seotud rändest ei saa liikmesriigid eelnevalt paika panna sellel alusel riikilastavate isikute arvu. Tõepoolest, pereelu austamise kohustust tunnistatakse põhiõiguste hartas, paljudes rahvusvahelistes õigusaktides ja ELi direktiivis kolmandate riikide kodanike perekondade taasühinemise kohta [16]. Komisjon arutab seda küsimust liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja sidusrühmadega ning annab aasta lõpuks välja rohelise raamatu.

3.4. Kaasava ühiskonna ülesehitamine sisserändajate integreerimise teel

Riigis seaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike integratsioon on jätkuvalt põhi- ja mõnikord vastuoluline küsimus. Edukas integratsioon on oluline inimlikel ja kultuurilistel põhjustel. See on vajalik ka sisserände majanduslike ja sotsiaalsete eeliste maksimeerimiseks nii üksikisikute kui ka ühiskonna seisukohast. Integratsiooni edukuse kindlustamiseks ei ole üht kindlat teed. On aga selge, et paremate tulemuste saavutamiseks on vaja suuremaid jõupingutusi nii ELi, liikmesriikide kui ka kohalikul tasandil. Iga sisserändaja peaks tundma end Euroopas kui kodus, pidama kinni ta seadustest ja väärtustest ning suutma panustada Euroopa tulevikku.

Integratsioon nõuab nii sisserändaja kui ka teda vastuvõtva ühiskonna jõupingutusi. Sisserändajatele tuleb anda võimalus osaleda oma uue kogukonna elus, eelkõige õppida vastuvõtva riigi keelt, saada juurdepääs tööhõive-, haridus- ja tervishoiusüsteemile ning evida sotsiaalmajanduslikku suutlikkust end üleval pidada. Sisserändajad peaksid tutvuma ELi ja selle liikmesriikide põhiväärtustega, et mõista oma elukohariigi kultuuri ja traditsioone. Sisserändajate integratsioon eeldab tasakaalu leidmist vastuvõtva riigi pakutavate õiguste kasutamise ning tema seaduste ja kultuuri austamise vahel.

Sellega seoses esitab komisjon peagi teatise Euroopa integratsioonitegevuskava kohta, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike integratsiooni, keskendudes sisserändajate osalemisele vastuvõtva riigi elus, kohaliku tasandi meetmeid ja päritoluriikide kaasamist integratsiooniprotsessi. See tegevuskava kujutab endast panust arutellu, kuidas integratsiooni mõista ja toetada.

Väljatöötamisel on komplekt lähenemisviisidest, mis on sisserändajate integreerimisel edukaks osutunud, et lihtsustada parimate tavade vahetamist, lubades liikmesriikide ametiasutustel teineteiselt õppida ja valida meetmeid, mille tulemuslikuks osutumine nende konkreetsete integratsioonieesmärkide saavutamisel on kõige tõenäolisem. Poliitika ja praktika toetamiseks on väljatöötamisel niinimetatud Euroopa moodulid, mida saab kohandada konkreetsete liikmesriikide, piirkondade ja linnade vajadustele. Eelkõige pooldatakse komisjoni teatises kohalike ja piirkondlike osalejate suuremat kaasamist integratsioonipoliitika määratlemisse, kasutades selleks näiteks strateegilist partnerlust Regioonide Komitee ning Euroopa linnade ja piirkondade võrgustikega.

4. Abivajajate rahvusvaheline kaitse

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamisi eesmärke on vähendada suurt lahknevust ELi eri liikmesriikides esitatud varjupaigataotluste tulemustes ning tagada ühised menetlus- ja põhiõigused, millele saab toetuda terves ELis, tagades samas täieliku kinnipidamise pagulaste staatust käsitlevast 1951. aasta Genfi konventsioonist ja teistest asjaomastest rahvusvahelistest kohustustest.

2010. aastal registreeriti ELis umbes 257 800 varjupaigataotlejat ehk 515 taotlejat miljoni elaniku kohta. Üle 90 % ELis registreeritud taotlejatest registreeriti kümnes liikmesriigis [17].

On aeg viia lõpule Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehitamine, jõudes tasakaalustatud paketis kokkuleppele 2012. aastaks: tähtajaks, mille Euroopa Ülekogu leppis kokku 2009. aasta detsembris. Sel eesmärgil esitab komisjon peagi vastuvõtutingimuste ja varjupaigamenetluste direktiivide muudetud ettepanekud. Tuleb jõuda tasakaalustatud kokkuleppele Dublini määruse läbivaatamise osas, sealhulgas viimase abinõuna kasutatava hädaabimehhanismi küsimuses (erakorralise surve korral) ja muudetud EURODAC-süsteemi asjus.

Koos kvalifikatsioonidirektiivi ja pikaajalist elamisluba käsitleva direktiivi reguleerimisala laiendamisega rahvusvahelise kaitse saajatele tuleks ühise varjupaigasüsteemiga ette näha: a) varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate õiglane kohtlemine ja sobivad tagatised, b) menetlusvahendid, mis aitavad liikmesriikide ametiasutustel korrektselt ja kiiresti hinnata varjupaigataotlusi, tehes seda ühtlustatumalt ja vahenditega, mis aitavad tegeleda pahausksete taotlustega, c) rahvusvahelise kaitse saajate õiguste sobival tasemel ühtlustamine, mis aitab vähendada haldusmenetlustega seonduvaid kulutusi, piirata liikumist järgmistesse riikidesse ja meelepärase varjupaiga otsimist, parandades ühtlasi väljavaateid integratsiooniks, d) Dublini süsteemi tõhususe parandamine, arvestades olukordi, milles üksikud liikmesriigid võivad sattuda erakorralise surve alla ja e) EURODACi andmebaas, mis toetab jätkuvalt Dublini määruse tõhusat rakendamist, vastates ka õiguskaitseasutuste muudele vajadustele, kuid väga rangetel tingimustel.

ELi õigusaktide ja nende nõuetekohase rakendamisega peab kaasnema tugevam praktiline koostöö. Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet hakkab täies ulatuses tööle käesoleva aasta juunis ning tema tegevus suurendab Euroopa partnerite vahelist usaldust ja koostööd.

Varjupaigataotlejate ja põgenike voogude haldamisel on tähtis ka solidaarsus ja koostöö kolmandate riikidega. Eelkõige tuleb jätkata piirkondlike kaitseprogrammide elluviimist. Nendega nähakse ette ulatuslik partnerlus päritoluriikide ja -piirkondadega, tihedas koostöös ÜRO pagulaste ülemvolinikuga, ühendades dialoogi ja suutlikkuse loomise meetmete toetamise, et saada juurdepääs kestvatele lahendustele, parandada liikmesriikide varjupaigaküsimuste õigusakte, varjupaigataotlejate ja põgenike vastuvõtmist, tagasisaatmismeetmeid ja ümberasustamist.

2010. aastal asustati terves ELis ümber umbes 5 000 põgenikku. USA asustas samal aastal ümber ligikaudu 75 000 põgenikku. ELi liikmesriigid võtavad praegu üheskoos vastu tõepoolest vähem ümberasustatud põgenikke kui Kanada üksi. Ümberasustamisest peab saama ELi varjupaigapoliitika lahutamatu osa. See kujutab endast elupäästvat meedet tõeliste põgenike puhul, kes muidu peaksid ette võtma ohtliku reisi alalist varjupaika pakkuvasse kohta. See on ka oluline vastutuse jagamise žest esimest varjupaika pakkuvate riikide suhtes, millest suurem osa on arengumaad, see aitab vastuvõtvates riikides säilitada „kaitseruumi” ning annab panuse teiste rände- ja piirihaldusküsimuste alasesse dialoogi ja koostöösse. Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid viivitamata vastu võtma komisjoni ettepaneku ELi ühise ümberasustamiskava kohta [18].

5. Ränne kriisijärgsetes välissuhetes

5.1. Üldine lähenemisviis rändele

EL peab tugevdama oma rändealast välispoliitikat. Vaja on sellist partnerlust kolmandate riikidega, mille raames tegeletakse rände ja mobiilsusega seonduvate küsimustega viisil, mis muudab koostöö vastastikku kasulikuks. Sellise poliitika väljatöötamisel tuleks rändeküsimused ELi huvide ja vajaduste edendamiseks integreerida ELi üldistesse välissuhetesse. Erilist tähelepanu tuleks pöörata rände ja kliimamuutuse suhtele. Sise- ja välispoliitika kooskõla on heade tulemuste saavutamiseks esmatähtis, samuti on olulised ELi ja liikmesriikide meetmete kooskõlastatus ja vastastikune täiendavus.

Komisjon esitab käesoleval aastal teatise, mis käsitleb üldist lähenemisviisi rändele. Esimese viie rakendusaasta järel on aeg astuda uude etappi ja uurida võimalusi täpsemalt määratletud eesmärkidega strateegilise lähenemisviisi tõhusamaks ja sidusamaks muutmiseks. See poliitiline raamistik peab paremini peegeldama ELi strateegilisi eesmärke nii välis- kui sisepoliitikas ja sõnastama need konkreetseteks ettepanekuteks meie põhiliste partnerluste (eelkõige ELi-Aafrika, idapartnerlus, Euroopa-Vahemere piirkonna partnerlus ja laienemisriigid) arendamisel.

Parem temaatiline tasakaal peaks valitsema kolme peamise poliitikavaldkonna vahel: a) seadusliku rände korraldamine; b) aktiivsem võitlemine ebaseadusliku rändega ja c) rände vastastikku kasulike joonte maksimeerimine arengu nimel.

Välismõõde võiks täita kaalukamat rolli pöördumisel kolmandate riikide poole, keda tuleks ELi tööjõuvajaduste rahuldamisel käsitleda partneritena, austades seejuures ELi-poolset ELi kodanike eelistamist. Püüdes edukamalt ühendada tööjõu pakkumist ja vajadusi ning soodustada ELi tööstusel vajalike oskustega inimesi värbamist, oleks kolmandates riikides võimalik ära teha oluline töö sellistes valdkondades nagu näiteks välisriikide kutsetunnistuste tunnustamine ning lahkumiseelne kutse- ja keeleõpe.

Rände ja arenguga seonduvat tööd tuleb süvendada ja täpsustada. EL peaks suurendama jõupingutusi rändestiimulitega tegelemisel, keskendudes eriti tööhõiveküsimustele, haldusele ja demograafilisele arengule. Tuleb käivitada uusi algatusi, et suurendada rändajate rahaülekannetest tulenevat positiivset mõju arengule.

Rändajakeskse lähenemisviisi kasutuselevõtmisega tugevdatakse ka rände- ja arengupoliitika inimmõõdet. Selles kontekstis peaks suuremat tähelepanu saama diasporaa roll. Kaaluda tuleks algatusi, mille eesmärk on võimaldada diasporaa liikmetel panustada oma päritoluriigi ellu, sealhulgas edendada kvalifitseeritud rändajate ajutist tagasipöördumist. Esimestele positiivsetele kogemustele tuginedes tuleb edasi arendada korduvrände võimalusi.

Siiani on üldise lähenemisviisi peamine fookus olnud Aafrikal ning Ida- ja Kirde-Euroopal. ELi rändealase välispoliitika tugevdamisel tuleks läbi vaadata geograafilised prioriteedid, lähtudes selles ELi ja kolmandate riikide huvidest ning ühistest probleemidest, seda eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika hiljutiste muudatuste valguses.

5.2. Kriisi järel: ELi ja Vahemere lõunapiirkonna partnerlus

Euroopa Ülemkogu 11. ja 25. märtsi kohtumistel kinnitati pühendumist lõunanaabruskonna riikidega uue partnerluse arendamisele. Vajadust kasutada kõnealustes küsimustes tasakaalustatud ja terviklikku lähenemisviisi rõhutas oma hiljutises resolutsioonis [19] ka Euroopa Parlament. Neile panustele tuginedes esitab komisjon tulevail nädalail muudetud ettepaneku Euroopa naabruspoliitika kohta ja paketi ettepanekutest, mis käsitlevad ELi lähenemisviisi rände, mobiilsuse ja julgeoleku valdkonnas Vahemere lõunapiirkonna riikides.

Selles raamistikus tehakse Vahemere lõunapiirkonna riikidega koostööd selleks, et parandada sisserändajate oskuste ja haridustaseme tunnustamist.

Lisaks peaksid Põhja-Aafrika tärkavat demokratiseerumist toetama inimestevahelised kontaktid terves Vahemere piirkonnas. Parem mobiilsus suurendab üksteisemõistmist ja elavdab kaubandussuhteid. EL peab oma naabruskonna partneritele pakkuma dünaamilist mobiilsuspoliitikat, sealhulgas viisasid, mille kindel alus on ELi välispoliitika. Euroopa naabruspoliitika eesmärkide saavutamisel on äärmiselt tähtis teenuste pakkumise liberaliseerimine, üliõpilaste ja teadlaste aktiivsem vahetus ning tihedamad kontaktid kodanikuühiskonna, ettevõtjate, ajakirjanike ja inimõiguste organisatsioonide vahel. See saab toimuda üksnes siis, kui paigas on seadusliku rände ja viisalihtsustuse õiged kanalid.

Esimese sammuna tegi EL Vahemere lõunapiirkonna riikidele ettepaneku algatada struktureeritud dialoog rände, mobiilsuse ja julgeoleku küsimuses, et luua iga riigi konkreetse panuse põhjal vastavad mobiilsuspartnerlused.

Dialoogi eesmärk peaks olema luua mobiilsuspartnerlused, mida iseloomustab asjakohane tingimuslikkus ja aidata partnerriikidel tugevdada suutlikkuse parandamist rändevoogude haldamise valdkonnas. Mobiilsuspartnerlused peaksid muu hulgas hõlmama seadusliku rände soodustamise ja parema korraldamise viise, ebaseadusliku rändega võitlemise tõhusaid ja humaanseid meetmeid ning konkreetseid samme paremate tulemuste saavutamiseks rändealases arengukoostöös. Nende rakendamine sõltub vastavate kolmandate riikide tõelisest pühendumisest nende ebaseaduslike sisserändajate tagasivõtmisele, kellel ei ole õigust liikmesriikide territooriumil viibida, ning tõhusate meetmete võtmisele, mille eesmärk on võitlus ebaseadusliku sisserändega, integreeritud piirihalduse kehtestamine, dokumentide turvalisus ning võitlemisele organiseeritud kuritegevusega, sealhulgas inimkaubanduse ja sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamisega.

Partnerriike, kes on valmis ELiga koostööd tegema varjupaiga-, rände- ja piirihalduse küsimustes ning õigusriigi põhimõtte tõhusamal jõustamisel, toetatakse nende vastava suutlikkuse tugevdamisel. Selline koostöö aitab paika panna ka stabiilsuse, inimõiguste austamise, demokraatia ja hea valitsemistava tingimused. Samamoodi lubab see ELil paralleelselt viisapoliitika valdkonna meetmetega pakkuda kolmandate riikide kodanike mobiilsuse parandamiseks edasisi algatusi, mis moodustavad osa ELi ja kõnealuste riikide suhete üldisemast uuendamisest.

1. LISA

2. LISA

Tabel nr 1: 2009. aasta viisade kogustatistika

(...PICT...)

Allikas: Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat

(...PICT...)

Tabel nr 2: kinnipidamiste, väljasaatmiste ja tagasisaatmiste kohta.

Allikas: Eurostat

Tabel nr 3 : Kolmandate riikide kodanikud liikmesriikides, 2010

Kolmandate riikide kodanikud liikmesriikides, 2010 |

| Muude kui ELi liikmesriikide kodanikud (tuhandetes)) | % |

EL27 | 20 126,1 | 4,0 |

Belgia | : | : |

Bulgaaria | 20,3 | 0,3 |

Tšehhi | 287,4 | 2,7 |

Taani | 214,3 | 3,9 |

Saksamaa | 4 584,7 | 5,6 |

Eesti | 201,7 | 15,1 |

Iirimaa | 67,9 | 1,5 |

Kreeka | 791,7 | 7,0 |

Hispaania | 3 335,7 | 7,3 |

Prantsusmaa | 2 451,4 | 3,8 |

Itaalia | 2 993,7 | 5,0 |

Küpros | 43,8 | 5,5 |

Läti | 382,4 | 17,0 |

Leedu | 34,6 | 1,0 |

Luksemburg | 29,5 | 5,9 |

Ungari | 81,1 | 0,8 |

Malta | 11,3 | 2,7 |

Madalmaad | 341,3 | 2,1 |

Austria | 548,0 | 6,5 |

Poola | 30,7 | 0,1 |

Portugal | 363,1 | 3,4 |

Rumeenia | 25,3 | 0,1 |

Sloveenia | 77,6 | 3,8 |

Slovakkia | 24,2 | 0,4 |

Soome | 98,5 | 1,8 |

Rootsi | 324,7 | 3,5 |

Ühendkuningriik | 2 445,1 | 3,9 |

Allikas: Eurostat

(...PICT...)

Tabel nr 4 : 2008. ja 2009. aastal väljaantud elamislubade arv

Allikas: Eurostat

Tabel nr 5: esialgsed otsused varjupaiga andmise kohta tulemuse ja liikmesriikide kaupa, 2010 | | |

| | | | | | | |

| | | | | | | |

| Otsuste koguarv | Positiivsete otsuste koguarv | Pagulas-seisund | Täiendav kaitse | Humanitaar-kaitse | Tagasi lükatud | |

Euroopa Liit | 223370 | 55100 | 27050 | 20400 | 7650 | 168270 | |

Belgia | 16665 | 3510 | 2700 | 805 | : | 13160 | |

Bulgaaria | 515 | 140 | 20 | 120 | : | 375 | |

Tšehhi | 510 | 175 | 75 | 75 | 20 | 335 | |

Taani | 3300 | 1345 | 660 | 520 | 170 | 1950 | |

Saksamaa | 45400 | 10450 | 7755 | 545 | 2145 | 34955 | |

Eesti | 40 | 15 | 10 | 5 | : | 25 | |

Iirimaa | 1600 | 25 | 25 | 5 | : | 1575 | |

Kreeka | 3455 | 105 | 60 | 20 | 30 | 3350 | |

Hispaania | 2785 | 610 | 245 | 350 | 15 | 2175 | |

Prantsusmaa | 37620 | 5115 | 4095 | 1020 | : | 32505 | |

Itaalia | 11325 | 4305 | 1615 | 1465 | 1225 | 7015 | |

Küpros | 2440 | 425 | 30 | 370 | 25 | 2015 | |

Läti | 50 | 25 | 5 | 20 | : | 25 | |

Leedu | 190 | 15 | 0 | 15 | : | 175 | |

Luksemburg | 475 | 70 | 55 | 15 | : | 410 | |

Ungari | 1040 | 260 | 75 | 115 | 70 | 785 | |

Malta | 350 | 220 | 45 | 165 | 15 | 125 | |

Madalmaad | 17145 | 7565 | 810 | 4010 | 2745 | 9575 | |

Austria | 13780 | 3450 | 2060 | 1390 | : | 10330 | |

Poola | 4420 | 510 | 80 | 195 | 230 | 3910 | |

Portugal | 130 | 55 | 5 | 50 | : | 75 | |

Rumeenia | 425 | 70 | 40 | 30 | 0 | 355 | |

Sloveenia | 115 | 25 | 20 | 0 | : | 95 | |

Slovakkia | 295 | 90 | 5 | 55 | 30 | 205 | |

Soome | 4880 | 1595 | 165 | 1240 | 190 | 3285 | |

Rootsi | 27700 | 8495 | 1935 | 5955 | 605 | 19205 | |

Ühendkuningriik | 26720 | 6440 | 4445 | 1850 | 140 | 20280 | |

| | | | | | | |

| | Allikas: Eurostat | | | | |

| | | | | | | |

[1] Euroopa Parlamendi 5. aprilli 2011. aasta resolutsioon ebastabiilsusest tulenevate rändevoogude ning ELi välispoliitika reguleerimisala ja rolli kohta (2010/2269(INI))

[2] Üldprogramm hõlmab nelja käesolevas kontekstis asjakohast fondi: Välispiiride Fond, Euroopa Tagasipöördumisfond, Euroopa Pagulaste Fond ja Integratsioonifond.

[3] Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/51/EÜ.

[4] KOM(2010) 673, 22.11.2010.

[5] KOM(2010) 61, 24.2.2010.

[6] Vt 2. lisa – Tabel kinnipidamiste, väljasaatmiste ja tagasisaatmiste kohta.

[7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/52/EÜ.

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ. Direktiivi rakendamise tähtaeg möödus 2010. aasta detsembris.

[9] KOM(2011) 76, 23.2.2011.

[10] Kõigis ELi välispiiri ületamise punktides 31.8–6.9.2009 kogutud andmete põhjal ületab 12,6 miljonit isikut piiri regulaarselt korra nädalas. Neist 73,5 % on ELi kodanikud või isikud, kes kasutavad ELi õigust vabale liikumisele (9,1 miljonit inimest nädalas), 15,2 % on nende kolmandate riikide kodanikud, mille kodanikud ei vaja viisat (2,1 miljonit) ning 11,3 % on kolmandate riikide kodanikud, kellel on viisa (1,4 miljonit).

[11] Vt 2. lisa tabel nr 1 2009. aasta viisade kogustatistika kohta.

[12] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 539/2001.

[13] Labour market polarization in Europe (Euroopa tööjõuturu polariseerumine). Cedefopi uuring nr 9/2011.

[14] KOM(2010) 682.

[15] Monitoring e-Skills demand and supply in Europe – current situation, scenarios & future development forecasts until 2015 (Uuring e-oskuste nõudluse ja pakkumise kohta Euroopas – praegune olukord, stsenaariumid ja tulevikuarengute prognoos 2015. aastani), majanduse ja rahanduse peadirektoraat.

[16] Nõukogu direktiiv 2001/86/EÜ.

[17] Prantsusmaa, millele järgnesid Saksamaa, Rootsi, Belgia, Ühendkuningriik, Madalmaad, Austria, Kreeka, Itaalia ja Poola. Vt 2. lisa, tabel nr 5.

[18] KOM(2009) 447, 2.9.2009.

[19] Euroopa Parlamendi 5. aprilli 2011. aasta resolutsioon ebastabiilsusest tulenevate rändevoogude ning ELi välispoliitika reguleerimisala ja rolli kohta (2010/2269(INI))

--------------------------------------------------