52010DC0418

[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel, 3.8.2010

KOM(2010) 418 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

üksikasjalik aruanne tagatisfondi toimimise kohta SEK(2010) 968

SISUKORD

1. Sissejuhatus - Fond, mis kaitseb liidu eelarvet laenukohustuste täitmata jätmisest tulenevate maksenõuete eest alates aastast 1994 3

2. Fondi toimimine ajavahemikul 2007–2009 3

2.1. Fondist kaetav tegevus 3

2.1.1. Riskide jälgimine 3

2.1.2. EIP välislaenud – EIP-le antud tagatiste mahud ja riskide põhiomadused 4

2.1.3. Fondist kaetav makromajanduslik finantsabi 4

2.1.4. Fondist kaetav Euratomi tegevus 5

2.2. Vahendite eraldamine fondi – rahuldav kogemus uue vahendite eraldamise mehhanismiga 5

2.3. Uue vahendite eraldamise mehhanismi teised parameetrid 5

3. Fondi varade haldamine rasketes turutingimustes - Fondi areng ja toimimine ajavahemikul 2007–2009 6

3.1. Majanduskriisi mõju fondile 6

3.2. Fondi portfelli areng 6

4. Sihtmäära hindamine 7

4.1. Krediidiriski profiili analüüs 7

4.2. Sihtmäär 7

5. Fondi hindamine väliskonsultandi poolt 8

5.1. Põhijäreldused: 8

5.2. Soovitused: 8

5.3. Spetsiaalne sihtmäära kvantitatiivne hindamine 9

5.4. Finantskriisi mõju – makromajandusliku finantsabi laenude suurem maht 9

5.5. EIP väljamaksete kiirema tempo võimalik mõju 9

5.6. Soovitused järgmiseks finantsraamistikuks pärast aastat 2013 9

5.7. Ülevaade fondi kogutud varade haldamise institutsioonilisest korrast 2006. aasta üksikasjalikus aruandes 10

6. Järeldus 11

1. SISSEJUHATUS - FOND, MIS KAITSEB LIIDU EELARVET LAENUKOHUSTUSTE TÄITMATA JÄTMISEST TULENEVATE MAKSENÕUETE EEST ALATES AASTAST 1994

Välistegevuse tagatisfond (edaspidi „fond”) asutati 1994. aastal nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2728/94[1] liidu eelarve kaitsmiseks juhul, kui Euroopa Liidu antud või tagatud laenude saajad jätavad oma lepingulised kohustused täitmata. Fondimäärust on muudetud kolmel korral[2] ja praegu tegutseb fond nõukogu 25. mai 2009. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 480/2009[3] (kodifitseeritud versioon) alusel.

Fondi toimimine on vaadatud läbi kolmel korral: 1998., 2003. ja 2006. aastal. Lisaks viimasele läbivaatamisele 2006. aastal rakendati uus vahendite eraldamise mehhanism, mis jõustus 2007. aastal. Nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelise kokkuleppega[4] nenditi, et tagatisfondi toimimise järgmises üksikasjalikus aruandes analüüsitakse uut vahendite eraldamise mehhanismi põhjalikult. Selle raames tellis komisjon 2009. aasta septembris väliskonsultatsioonifirmalt tagatisfondi hindamise, et hinnata uue vahenditega varustamise mehhanismi toimimist ja tagatisfondi eri parameetreid, eelkõige 9 %-list vahendite eraldamise sihtmäära.

Käesolevat aruannet täiendab komisjoni talituste töödokument, milles on esitatud graafikud ja tabelid.

Käesolev aruanne näitab, et tagatisfond toimib oma praeguses korralduses hästi ja et uus vahendite eraldamise mehhanism vastab ootustele. Seda hinnangut toetavad tagatisfondi hindamisel väliskonsultandi tehtud järeldused, mis kinnitavad eelkõige, et sihtmäär 9 % on fondist kaetavate tehingute riski taset arvestades asjakohane.

Seega jõutakse aruandes järeldusele, et praegu ei ole vaja fondi õiguslikku alust ega ühtegi fondi parameetrit muuta.

2. Fondi toimimine ajavahemikul 2007–2009

2.1. Fondist kaetav tegevus

Fondist kaetakse kolme eri vahendi kaudu antavaid laene ja laenutagatisi, mis on Euroopa Liidu eelarvest tagatud: Euroopa Investeerimispanga (EIP) välislaenud ja laenutagatised, Euratomi välislaenud ning makromajanduslik finantsabi, mida EL kolmandatele riikidele laenudena annab. Fondi toimimist ja kõiki fondi toimimisega seotud rahavooge on kirjeldatud töödokumendis esitatud organisatsiooniskeemis.

2.1.1. Riskide jälgimine

Fondiga maandatakse kolmandatele riikidele antud laenude ja laenutagatiste riske. 2009. aasta lõpus kattis fond tagatud laene 16,361 miljardi euro ulatuses, millest 16,239 miljardit eurot moodustas laenude põhisumma ja 122 miljonit eurot kogunenud intressid. Alates 2007. aastast, kui hakati rakendama EIP praegust välislaenude andmise volitust,[5] on kaetud summa kasvanud keskmiselt 15 % aastas, jõudes 16 361 miljoni euroni. Fondist kaetava summa kasv ei tähenda, et on suurenenud fondi risk ühe euro kohta. Fondi riskikuse analüüs näitab, et ka uute tehingute sõlmimisel püsib krediidirisk stabiilsena, tingimusel et uued laenulepingud sõlmitakse praeguse laenuportfelliga samasuguse riskiprofiiliga projektide jaoks (vt graafikud talituste töödokumendi 5. jaotises). See on nii olnud alates aastast 2000. Seetõttu järeldati eelmises üksikasjalikus aruandes 2006. aastal, et sihtmäär tuleks säilitada tasemel 9 %.

2.1.2. EIP välislaenud – EIP-le antud tagatiste mahud ja riskide põhiomadused

Ligi 97 % fondist tagatud summast moodustavad EIP poolt kolmandate riikide projektidele antud laenud. Praeguse volituse täitmise prognoosi põhjal püsib EIP osa fondist tagatud laenudest tulevikus muutumatuna. Kui tagatud laenu saaja ei ole tähtajaks makset tasunud, palub EIP maksta võlgniku maksmata summa komisjoni ja EIP vahelise tagatislepingu alusel komisjonil. Kui EIP-l on lisaks ELi tagatisele ka teine avalik-õiguslik või eraõiguslik laenu tagaja, kasutatakse esimesena tema tagatist.

Tabel 1: EIP osa fondist kaetud tehingutest 2009. aastal (põhi- ja intressisummad)

[pic]

ELi tagatisega kaetakse kõik kolmandates riikides tagatud laenutehingutega seotud krediidiriskid. Kõik EIP rahastamistehingud, mis on sõlmitud riigigarantiiga kaetud riigi, avaliku sektori või erasektori asutusega, on kaetud täieliku tagatisega. Teiste tehinguliikide, eelkõige erasektoriga sõlmitud tehingute puhul piirdub tagatis täpselt kindlaks määratud poliitilise riski juhtudega.

2.1.3. Fondist kaetav makromajanduslik finantsabi

Makromajanduslikku finantsabi andes võtab Euroopa Liit finantsturgudelt laenu ja laenab summa (nii et ELi kohustused ei ole kunagi suuremad kui laenusaaja kohustused ELi ees) kolmandatele riikidele edasi (makromajandusliku finantsabi laenud). Kõikide makromajandusliku finantsabi laenude jaoks on vaja eraldi nõukogu luba. Laenu tagasimaksegraafik on tehtud nii, et see ühtiks ELi võetud laenude tagasimaksetega.

2.1.4. Fondist kaetav Euratomi tegevus

Euratomi rahastamisvahendit võib kasutada projektide rahastamiseks liikmesriikides (nõukogu otsus 77/270/Euratom) või teatavates kolmandates riikides (Ukraina, Venemaa või Armeenia) (nõukogu otsus 94/179/Euratom). 1990. aastal kehtestas nõukogu laenuvõtmise piirmääraks 4 miljardit eurot, millest ligikaudu 3,4 miljardi kasutamise suhtes on otsus tehtud ja raha välja makstud. 2002. aastal pani komisjon ette suurendada laenuvõtmise piirmäära 4 miljardilt eurolt 6 miljardile eurole, kuid nõukogu ei ole selle suhtes veel nõusolekut andnud.

Makromajandusliku finantsabi andmiseks võtab Euratom finantsturgudelt laenu ja laenab raha edasi (nii et Euratomi kohustused ei ole kunagi suuremad kui laenusaaja kohustused Euratomi ees) teatud kolmandates riikides tuumaenergia alal tegutsevatele ettevõtjatele. Laenu tagasimaksegraafik on tehtud nii, et see ühtiks Euratomi võetud laenude tagasimaksetega.

2009. aastal on Euratomi tehingute osa võrreldes fondist kaetud põhi- ja intressisummade kogusummaga tähtsusetu (alla 1 %) (vt tabel 1 eespool).

2.2. Vahendite eraldamine fondi – rahuldav kogemus uue vahendite eraldamise mehhanismiga

2007. aastal kasutusele võetud uus vahendite eraldamise mehhanism muutis fondi vahenditega varustamise eeskirju, lõpetades fondi rahastamise endise korra, mis põhines kavandatud laenulepingutel ega olenenud tegelikest väljamaksetest. Uus vahendite eraldamise mehhanism põhineb nüüd netoväljamaksetel. See muutus on täitnud oma põhieesmärgi parandada fondi toimimist, vähendades liidu eelarve ja fondi vaheliste ülekannete arvu ainult ühele aastas ning parandades fondi ja eelarve vaheliste eelarvevoogude täpsust. Kuna fondi vahendite eraldamine toimub tagatud laenude netoväljamaksete alusel, saab vajalikud eelarvelised vahendid võtta õigeaegselt tavapärasesse eelarvemenetlusse. See muutus kaotas vana vahendite eraldamise mehhanismi puhul täheldatud struktuurilise ülevarustamise, mis oli asjakohane fondi asutamise ajal.

Nagu on näha talituste töödokumendi tabelist 2, olid käesoleva finantsraamistiku 2007–2011 esimesel poolel eelarvepädevate institutsioonide poolt fondi varustamiseks kättesaadavaks tehtud eelarvelised vahendid (200 miljonit eurot aastas) fondi varustamiseks enam kui piisavad. Siiski näitab fondi vahenditega varustamise vajaduste prognoos, et sõltuvalt EIP välislaenude volituse rakendamise kiirusest võib fondil aastateks 2012 ja 2013 vaja minna ligikaudu 598 miljonit eurot. Orienteerivas finantsplaneeringus aastateks 2012–2013 märgitud summa on 400 miljonit eurot. Seda täiendavad fondi varadelt teenitud intressid (vt punkt 3.2). Kasutatud ja prognoositud vahendite kogusumma peaks kogu perioodiks 2007–2013 eeldatavasti jääma tublisti alla finantsraamistiku 2007–2013 jaoks algselt ettenähtud kogusumma 1,4 miljardi euro. Eelarvest fondile tehtud ülekannete kogusumma ja eelarveeraldise kogusumma suhe peaks perioodi 2007-2013 lõpuks olema umbes 60 %.

2.3. Uue vahendite eraldamise mehhanismi teised parameetrid

Selleks et kaitsta ELi eelarvet ootamatute kulude eest, näeb vahendite eraldamise mehhanism ette amortisaatori, et piirata olulisemate laenukohustuste täitmatajätmise korral aastas fondile ülekantavat summat. Lisaks on võetud kasutusele nn künnisväärtused. Nende abil hoitakse eelarvepädevaid institutsioone kursis fondi suuremate kahjudega (künnisväärtus 80 %, st kui fondi väärtus langeb alla 80 % sihtmäärast), samuti annab see komisjonile konkreetse aluse teha aruanne erakorraliste meetmete kohta fondi täiendamiseks (künnisväärtus 70 %).

Amortisaatori toimimist võib selgitada järgmiselt: kui fondist tasutav summa ületab konkreetsel aastal ühe või mitme laenukohustuse täitmata jätmise tagajärjel 100 miljonit eurot, (see mõjutab eelarvet laenukohustuste täitmatajätmisele järgneva n+2 aasta alguses), siis makstakse summa, mis ületab 100 miljonit eurot, järgnevatel aastatel fondi tagasi aastaste osamaksetena, mille summa ei ületa 100 miljonit eurot. Aastase osamakse suurus on väikseim kahest järgmisest: 100 miljonit eurot või tasumisele kuuluva summa jääk (määruse nr 480/2009 artikkel 6).

Amortisaatorit ei ole uue vahendite eraldamise mehhanismi rakendamisest alates aktiveeritud, sest fondile ei ole sellel perioodil maksenõudeid esitatud.

3. Fondi varade haldamine rasketes turutingimustes - Fondi areng ja toimimine ajavahemikul 2007–2009

3.1. Majanduskriisi mõju fondile

Ajavahemikul 2007–2009 püsis fondi portfelli absoluutne tootlus positiivsena ja portfell ei kandnud finantskriisi tõttu kapitalikahju. Ei välis- ega siseaudiitorid ega Euroopa Kontrollikoda ole väljendanud murelikkust fondi vara haldamise suhtes EIP poolt komisjoni talituste järelevaatusel. Raskes finantskeskkonnas sai EIP komisjoni järelevalve all fondi vara haldamisega väga edukalt hakkama.

Kogu perioodil 2007–2009 oli fondi üldine absoluutne tootlus keskmiselt +4,6928 % aastas. Kõige rängema viimasel ajal finantsturge tabanud kriisi tingimustes jäid fondi tulemused siiski keskmiselt -15,27 baaspunkti võrra aastas allapoole võrdlusindeksit. Tagatisfondi portfellis hallatavate kõigi vahendite turuväärtus ulatus 31. detsembri 2009. aasta seisuga 1 240,5 miljoni euroni (kaasa arvatud sularaha), teisendatud kestusega 3,01 aastat.

3.2. Fondi portfelli areng

Komisjoni talituste töödokumendis esitatud graafik 2 näitab, et fondi maht vähenes 2007. aastal pärast uue vahendite eraldamise mehhanismi rakendamist ja suurenes 2008. aastal ning ulatus 2009. aastal 1 240,5 miljoni euroni. Vähenemine 2007. aastal on seletatav laenude väljamaksmise aeglustumisega EIP praeguse välislaenude andmise volituse alguses, mille tulemusel kanti 125,75 miljoni euro suurune ülejääk fondist üle eelarvesse. Keskmiselt on fondi varad alates 2007. aastast kasvanud +2,5 % aastas. Fondi varade väärtus peaks jätkuvalt tõusma ja ulatuma aastal 2013 ligikaudu 2,2 miljardi euroni. Fondi varade kasvu seletab ka välislaenude volituse alusel tehtavate väljamaksete tempo võimalik kiirenemine 2010. aastal ja makromajandusliku finantsabi tehingute eeldatav kasv (vt komisjoni talituste töödokumendi jaotised 6 ja 7).

Lisaks vahendite eraldamisele fondi eelarverea kaudu on fondi teiseks peamiseks sissetulekuallikaks tema varadelt teenitud intressid. Alates 2007. aastast on fondi varadelt teenitud intressid langenud intressimäärade turu üldise languse tõttu kõigi aegade madalaimale tasemele. Ajavahemikul 2007–2009 teenitud intressid ulatusid 146 miljoni euroni (vt komisjoni talituste töödokumendi tabel 1, rahavood fondi ja fondist välja alates fondi asutamisest). Fondi koguväärtus oli 2009. aasta lõpus 1 240,5 miljonit eurot (turuväärtus). Sellest summast 84,3 % oli investeeritud võlakirjadesse, 15,6 % hoiustesse ja 0,1 % hoiti jooksevkontol.

4. Sihtmäära hindamine

2006. aastal muudeti fondi õiguslikku alust[6], et rakendada 2007. aastal uut vahendite eraldamise mehhanismi. Selle raames lubas komisjon analüüsida käesolevas üksikasjalikus aruandes uue mehhanismi toimimist. Lisaks lepiti kokku vaadata läbi fondi peamiste parameetrite asjakohasus, eelkõige 9 % sihtmäär (fondi suuruse ja kaetud riskide kogusumma suhe).

4.1. Krediidiriski profiili analüüs

Fondi krediidiriskiprofiil ei ole muutunud alates viimasest üksikasjalikust aruandest, mis esitati 2006. aastal (vt punkt 2.1.1 eespool ja graafikud jaotises 5 komisjoni talituste töödokumendis; fondist kaetud laenude riskiprofiil 2006. ja 2009. aastal). Samal ajavahemikul ei ole maksmata jäetud laenukohustuste täitmiseks fondile maksenõudeid esitatud. Fondist kaetud laenude krediidiriskiprofiili analüüsist on näha, et sihtmäära ei tohiks muuta. Risk, et mõni laenusaaja jätab oma kohustused täitmata, on täiesti olemas, mistõttu säilitatakse sihtmäär tasemel 9 %. Võib täheldada, et ligikaudu 14 % tagatud laenuportfellist oli 2009. aastal krediidireitinguga alla B-taseme (Moody's või samaväärne), mis tähendab, et suuremate reitinguagentuuride poolt eri aegade ja eri suurusega riigiriski krediidireitingute suhtes avaldatud ajaloolise makseviivitustest tingitud kumulatiivse kahjumäära kohaselt ei ole laenukohustuste täitmatajätmise tõenäosus ühes aastas olematu.

Riigiriskiprofiili suhteline stabiilsus tuleneb fondist kaetava laenutegevuse geograafilisest jagunemisest, mis on ajavahemikul 2000–2009 olnud suhteliselt stabiilne. Stabiilsust seletab ka EIP volituse jagunemine, sest tagatud laenude jaotus on olnud eelmise ja praeguse volituse ajal sarnane. Ligikaudu 81 % tagatud laenudest on antud Vahemere maadesse, nii võimalikesse kandidaatriikidesse kui ka kandidaatriikidesse (vt komisjoni talituste töödokumendi graafik 3: fondist kaetud laenude geograafiline jagunemine 2009. aastal). Fond katab laenukohustuste täitmatajätmisest tingitud krediidiriski 42-s riigis. Kümme enim laene saanud riiki moodustavad ligikaudu 81 % koguriskist. Kõige rohkem laene saanud riik hõlmab 2009. aastal 27 % koguriskist.

Alates 1994. aastast on fondile esitatud täitmata jäetud laenukohustuste katteks maksenõudeid kokku ligikaudu 478 miljoni euro suuruses summas ja selle tagasisaamise määr on olnud 100 % (vt tabel 1 komisjoni talituste töödokumendis). Viimati esitati fondile maksenõudeid 2003. ja 2004. aastal seoses Argentina Vabariigiga kokku summas ligikaudu 10 miljonit USA dollarit. See summa saadi täies ulatuses tagasi 2004. ja 2008. aastal leppetrahviga.

4.2. Sihtmäär

Meie varasemate tähelepanekute ja fondist kaetava praeguse laenutegevuse krediidiriskiprofiili analüüsi põhjal on sihtmäär 9 % (mida võib pidada fondi peamiseks parameetriks) kehtestatud piisaval tasemel, et võtta arvesse fondi riske ja krediidiriski võimalikku arengut finantskriisi mõjul.

5. Fondi hindamine väliskonsultandi poolt

2009. aasta septembrist 2010. aasta veebruarini viisid äriühingud GHK Consulting ja Volterra Consulting läbi fondi hindamise.

Hindamise eesmärk oli hinnata fondi asjakohasust, tulemuslikkust ja tõhusust, keskendudes eelkõige fondi peamiste parameetrite, eelkõige sihtmäära praeguse taseme sobivusele.

Hindamisküsimuste käsitlemiseks ühendati uuringus mitu kvalitatiivset ja kvantitatiivset tehnikat, sealhulgas olemasolevate andmete kogumist ja analüüsi, intervjuusid ning kvantitatiivset riskimodelleerimist (Monte Carlo simulatsioonid).

5.1. Põhijäreldused:

- fond on tulemuslik ja tõhus mehhanism ELi välislaenutegevusega seotud riskide katteks;

- fondi tegevuskulud on fondi tagatud eelarvekaitse ja eelarve stabiilsusega võrreldes tagasihoidlikud;

- praegused fondi haldamise meetodid töötavad tõhusalt ja on eesmärgipärased;

- vahendite eraldamise sihtmäär 9 % on vajalikul tasemel ja moodustab kindla puhvri kahjude vastu. Isegi kiirendatud stsenaariumi suhtes[7] (teatud tüüpi laenukohustuste täitmatajätmine, mida ei ole ELi laenutegevuses seni veel täheldatud) näitab kvantitatiivne hindamine, et fondist oleks korra kahekümne aasta tagant võimalik selline kahju katta;

- vahendite eraldamise mehhanism võtab fondi riskiprofiili piisavalt hästi arvesse. Arvestades, et on ebatõenäoline, et fondi varade väärtus vajub allapoole 80 protsendi või 70 protsendi künnisväärtuse taset, võimaldab praegune mehhanism laenumaksete tegemata jätmisega seonduvaid riske rahuldaval määral katta.

Fondi jaoks ettenähtud eelarveliste vahendite piisavuse suhtes on hindamise järeldused, et:

- maksed fondi, mis tehakse kahjude katteks, piirduvad amortisaatoriga 100 miljoni euro tasemel. Modelleerimise tulemused näitavad, et amortisaator ja 100 miljoni euro suurune piirmäär on sobivad;

- maksed fondi täiendavate väljamaksete tõttu peaksid prognooside kohaselt kasvama üle praeguse aastas eelarvest eraldatud 200 miljoni euro.

5.2. Soovitused:

- fond peaks jätkama ELi välislaenude katmist;

- fondi sihtmäär tuleks säilitada 9 protsendi tasemel; seda tuleks siiski aegajalt läbi vaadata;

- järgmises finantsraamistikus fondi jaoks ettenähtud eelarvelised vahendid peaksid fondi eeldatavatele vajadustele paremini vastama. Seetõttu oleks mõistlik suurendada aastast eelarveeraldist 250–300 miljoni euro tasemele;

- tuleks teha täiendavaid analüüse, et kindlaks määrata, kas komisjon suudaks saavutada samal tasemel portfellihalduse kvaliteedi (nagu EIP) madalama maksumusega (võrreldes EIP-le makstavate haldustasudega).

5.3. Spetsiaalne sihtmäära kvantitatiivne hindamine

Fondi välishindamine, mis keskendus muude aspektide hulgas fondi riskiprofiili kvantitatiivsele analüüsile ja vastavale fondi varade tasemele, kinnitas komisjoni talituste järeldust, et 9 % tasemel kehtestatud sihtmäär võimaldab fondil täita tema põhieesmärki anda likviidsuspuhver juhuks, kui EList laenu võtjad jätavad laenukohustused täitmata, ja tagada püsiv eelarvestabiilsus. Uuring kinnitab, et praegune 9 % tase on fondist kaetud laenude ja laenutagatiste praeguse krediidiriski suhtes sobiv. Väliskonsultantide tehtud tundlikkusanalüüs on näidanud, et sihtmäära sellel tasemel (9 %) hoidmine on portfelli riskiprofiili arvestades mõistlik valik ning selle puhul on võetud arvesse asjaolu, et alati jääb võimalus, et laenuvõtjad oma kohustusi ei täida. Sihtmäära langetamine praeguselt tasemelt, mis võimaldaks vähendada fondile vahendite eraldamiseks määratud eelarveliste vahendite kasutamist, ei oleks mõistlik. See kehtib eriti juhul, kui arvestada fondist kaetud praeguse laenuportfelli riskiprofiili ja majandusliku olukorra halvenemist paljudes riikides finantskriisi tagajärjel.

5.4. Finantskriisi mõju – makromajandusliku finantsabi laenude suurem maht

Pingelise rahvusvahelise finantskriisi tõttu on paljud ühinemiseks valmistuvad riigid ja naaberriigid pöördunud ametlikult või mitteametlikult komisjoni poole taotlustega saada laenuvormis makromajandusliku finantsabi. Võimalike makromajandusliku finantsabi laenutehingute rakendamine ulatub nendes riikides aastatel 2010 ja 2011 eeldatavasti ligikaudu 1,5 miljardi euroni (pärast 2011. aastat prognoosi ei ole) ning see muudab vajalikuks eraldada fondile lisaks 135 miljonit eurot, kuid olenevalt laenude väljamaksmise kiirusest mitte varem kui 2012. aastal.

5.5. EIP väljamaksete kiirema tempo võimalik mõju

Ajavahemikul 2007–2009 täheldatud EIP praeguse volituse alusel sõlmitud laenulepingute väljamaksmine toimus aeglaselt. Järelikult on iga-aastased ülekanded eelarvest fondile jäänud oluliselt alla kättesaadavate eelarvevahendite taseme. EIP väljamaksete võimalik kiirenemine koos makromajandusliku finantsabi tehingute mahu suurenemisega ligikaudu 1,5 miljardi euro võrra tähendaks, et fondi jaoks eraldatavatest vahenditest ajavahemikul 2012–2013 ei piisaks. See tähendab, et kuni finantsraamistiku perioodi lõpuni aastal 2013 suureneks surve fondile vahendite eraldamiseks mõeldud eelarvereale 01 04 01 14.

5.6. Soovitused järgmiseks finantsraamistikuks pärast aastat 2013

On raske hinnata fondi eelarvevahendeid pärast aastat 2014. See sõltub peamiselt ELi finantsstruktuuri tulevasest reformist (Camdessus’ raporti alusel[8]) ja täpsemalt uues finantsraamistikus EIP-le antavast uuest välislaenude andmise volitusest. Fondi hindamisel tehti simulatsioonid eeldusel, et järgmises finantsraamistikus on EIP-l samasugune volitus. Simulatsioonide tulemused kinnitavad, et EIP väljamaksete profiil mõjutab taas tugevalt fondi vahenditega varustamise vajadust (vt komisjoni talituste töödokumendi jaotis 9). Praeguse olukorra põhjal ei ole püsiv aastaeelarve fondi vahenditega varustamiseks soovitatav. Seda aspekti tuleb 2013. aastale järgneva järgmise finantsraamistiku koostamisel arvesse võtta.

5.7. Ülevaade fondi kogutud varade haldamise institutsioonilisest korrast 2006. aasta üksikasjalikus aruandes

Euroopa Parlamendi eelarvekomisjon tõstatas 2003. aastal küsimuse, kas fondi portfelli peaks haldama komisjon või EIP. Ainus põhjus sellise muudatuse tegemiseks oleks võimalik kulueelis, kui varasid haldaks otse komisjon. EIP tegevust varade haldamisel ei ole alust kritiseerida. Sellise muudatusettepaneku tegemiseks vajalikke kindlaid fakte saaks siiski ainult EIP ja komisjoni halduskulude võrdlevast analüüsist. Praegu ei ole usaldusväärseid üksikasjalikke andmeid komisjoni (võimalike) kulude kohta, kui ta haldaks fondi vara otse EIP asemel.

Komisjon otsustab tulevikus, kas selline analüüs tuleks teha. Kuni sellist otsust ei ole vastu võetud, ei tehta ettepanekut senist korraldust muuta.

6. Järeldus

Uus vahendite eraldamise mehhanism on lootuste kohaselt eelarveprotsessi parandanud, sidudes vahendite eraldamise netoväljamaksetega. Selle tulemusel on fondi vahenditega varustamise eelarveprotsess paranenud.

Fondist kaetud riski ja fondi sihtmäära 9 % põhjalik kvantitatiivne analüüs näitas, et see sihtmäär ja teised fondi peamised parameetrid on asjakohased. Komisjon ei näe seega vajadust sihtmäära ega fondi teisi parameetreid muuta. Sellegipoolest tuleks need parameetrid aegajalt läbi vaadata, et hinnata, kas need võtavad fondi riskiprofiili jätkuvalt piisaval määral arvesse. Selline läbivaatamine tuleks teha fondi toimimise järgmises üksikasjalikus aruandes, mis tuleb koostada 2013. aastaks.

Praeguse finantsraamistiku alusel fondi jaoks ettenähtud eelarvelised vahendid on piisavad, ehkki fondi vahenditega varustamist saaks veelgi parandada. Parandused tuleks rakendada 2013. aastale järgneva finantsraamistiku planeerimisel.

[1] Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2728/94 (EÜT L 293, 12.11.1994, lk 1).

[2] Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1149/1999 (EÜT L 139, 2.6.1999, lk 1); nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2273/2004 (ELT L 396, 31.12.2004, lk 28); nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 89/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 1).

[3] ELT L 2009 145, 10.6.2009, lk 10.

[4] 16. jaanuari 2007. aasta 2005/0025 (CNS).

[5] „Volitus” tähendab tagatisraha, mis antakse EIP-le ELi eelarvest. Volitused antakse tavaliselt finantsraamistiku kestuseks (praeguse raamistiku ajavahemik 2007–2013) ja need jagunevad piirkondade ja tegevussektorite kaupa.

[6] [vt joonealune märkus 2].

[7] Tavaliselt nõutakse fondist makset ainult konkreetseks maksetähtajaks maksmata jäetud summa (intressi ja/või põhisumma) kompenseerimiseks. See tähendab, et tulevikus tasumisele kuuluvate maksete kogusumma mõjutab fondi ainult siis, kui iga makse tähtaeg saabub. Teoreetiliselt võik laenu võlausaldaja pärast seda, kui laenukohustus on täitmata jäetud, sisse nõuda kõik tulevased maksed, kui ei ole oodata, et laenusaaja need summad talle maksab. Fondile maksimaalse surve simuleerimiseks simuleeriti kvantitatiivses analüüsis ka stsenaariumi, kus maksekohustuse täitmata jätmine käivitab kõikide tulevikus tasumisele kuuluvate maksete kiirema väljamaksmise.

[8] Camdessus’ raporti koostas nn tarkade rühm EIP välislaenude andmise volituse vahekokkuvõtte raames 2010. aasta veebruaris.