26.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 285/23

A.

arvestades, et 2007. aastal ja 2008. aasta alguses võttis nõukogu EJKP valdkonnas ja EJSi rakendamise osas vastu muuhulgas järgmised olulised operatiivotsused:

B.

arvestades, et 2007. aastal ja 2008. aasta alguses on EJKP valdkonnas ja EJSi rakendamisel muuhulgas saavutatud järgmist:

C.

arvestades, et 2007. aastal ja 2008. aasta alguses on EJKP valdkonnas ja EJSi rakendamisel jätkuvalt esinenud ka puudujääke, näiteks:

D.

arvestades, et Lissaboni lepinguga uuendatakse oluliselt EJKP valdkonda;

E.

arvestades, et dubleerimise vältimiseks ja koostalitlusvõime suurendamiseks ELi piires on vaja teha jätkuvaid jõupingutusi, ning arvestades, et kõige kulutasuvam viis selle tegemiseks on kaitseks mõeldud rahaliste vahendite jaotamine ja jõudude ühendamine Euroopa kaitsevõimekuse suurendamiseks;

1.

kinnitab veel kord parlamendi varasemate EJSi ja EJKPd käsitlevate resolutsioonide järeldusi;

2.

tervitab Lissaboni lepingu allkirjastamist, mis toob kaasa olulisi muutusi EJKP valdkonnas, eelkõige kõrge esindaja büroo tugevdamise, Euroopa Liidu välisteenistuse loomise ja vastastikust kaitsealast abi käsitleva artikli vastuvõtmise, solidaarsusklausli, alalise struktureeritud koostöö kaitseküsimustes ja nn Petersbergi ülesannete laiendamise; loodab, et ratifitseerimisprotsess viiakse kõikides liikmesriikides lõpule edukalt ja õigeaegselt; õnnitleb Lissaboni lepingu juba ratifitseerinud liikmesriike; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament täidab oma kehtivast asutamislepingust tulenevaid kohustusi ja jälgib hoolikalt kõigi uuenduste rakendamist;

3.

palub asjaomastel liikmesriikidel vastavalt Lissaboni lepingu sätetele uurida võimalusi tuua alalise struktureeritud koostöö raamesse sellised olemasolevad rahvusvahelised jõud nagu Eurokorpused, Eurofor, Euromarfor, Euroopa eripolitsei üksused, Hispaania-Itaalia allveejõud, Euroopa lennuväegrupp, Eindhovenis paiknev Euroopa Õhutranspordi Koordineerimiskeskus, Ateena Rahvusvahelise Meretranspordi Koordineerimiskeskus ning kõik EJKP operatsioonideks vajalikud asjaomased jõud ja struktuurid, ning uurida selle sammu võimalikku mõju;

4.

palub kõrgel esindajal hinnata valges raamatus EJSi rakendamisel 2003. aastast alates saavutatut ja kõiki puudujääke, sealhulgas EJKP operatsioonidest saadud õppetunnid; julgeoleku välis- ja siseaspektide vahelised seosed (terrorismivastane võitlus); piiride ja esmatähtsa infrastruktuuri kaitse, sealhulgas kaitse küberrünnakute eest; energiavarustuse kindlus kui probleem, mis nõuab tsiviil-, majanduslikke, tehnilisi ja diplomaatilisi pingutusi; lahendamata piirkondlikud tüliküsimused ELi lähinaabruses (Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahh); Aafrika mandri humanitaar- ja julgeolekuprobleemid; kliimamuutuse ja loodusõnnetuste mõju kodanikukaitsele ja inimeste julgeolekule ning massihävitusrelvade levik; lisaks palub hinnata, kas kõnealustel ohtudel ja väljakutsetel on otsene tähendus seoses üldisema arusaamisega Euroopa julgeolekust või on tegemist lihtsalt julgeolekumõõtmega;

5.

kutsub kõrget esindajat käsitlema nimetatud valges raamatus EJSi parandamise ja täiendamise ettepanekuid, näiteks Euroopa ühiste julgeolekuhuvide määratlemine ja EJKP missioonide käivitamise kriteeriumid; lisaks palub tal määratleda tsiviil- ja sõjalise võimekuse uued eesmärgid (näiteks kõigi Euroopa osapoolte juhtimis- ja kontrollistruktuurid ning transport nii EJKP kui ka katastroofiabi eesmärgil toimuva kriisiohjamise korral) ning käsitleda Lissaboni lepingu mõju EJKPle ning ELi ja NATO uut partnerlust puudutavatele ettepanekutele;

6.

palub kõrgel esindajal samuti tungivalt tegelda valges raamatus sisalduvate hoiatustega; arvab, et kuigi see kuulub iga liikmesriigi riikliku suveräänsuse valdkonda, tuleks need ühtlustada, et kaitsta eri liikmesriikide kohapeal rakendatavate väeüksuste julgeolekut;

7.

on seisukohal, et selline valge raamat peaks olema laiema avaliku poliitilise arutelu aluseks, peamiselt seetõttu, et EJS määratleb ELi põhiväärtused ja eesmärgid ning näitab, mille eest EL seisab; rõhutab, et edaspidi peab EJSi hindamine toimuma suurema demokraatliku vastutusega ja seetõttu tihedas koostöös kõigi ELi institutsioonide, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentidega;

8.

rõhutab, et NATO kujutab endast Atlandi-ülest foorumit, kuhu enamik ELi liikmesriike, Ameerika Ühendriikide ja Kanada peavad pöörduma oma julgeolekuküsimustega; julgustab sellegipoolest nõukogu ja kõrget esindajat tegema algatusi julgeolekuteemalise otsedialoogi alustamiseks Ameerika Ühendriikide uue valitsuse ja Kanada valitsusega ELi pädevusvaldkondades; teeb ettepaneku, et niisugune dialoog peaks keskenduma konkreetsetele teemadele, nagu näiteks Läänemaailma väärtuste usaldusväärsuse suurendamine terrorismivastases võitluses, stabiliseerimine ja ülesehitamine;

9.

tervitab 1. jaanuaril 2008. aastal vastu võetud 2010. aasta tsiviilpeaeesmärki, milles on arvesse võetud EJKP varasemate tsiviilmissioonide kogemusi;

10.

tervitab tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse loomist nõukogu sekretariaadi koosseisus, kus see toimib ELi operatsioonide keskuse tsiviilvastena ning toetab EJKP tsiviilmissioonide kavandamist ja elluviimist, tagades niiviisi tsiviilkäsuahela; nõuab, et selline tasakaal kajastuks ka tsiviil-sõjalise üksuse rollis ja haldusstruktuuris;

11.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles uurima asjakohasema organisatsioonilise raamistiku võimalusi, näiteks spetsialiseeritud üksus Euroopa Liidu välisteenistuse koosseisus, et tagada ühtsem ja üldisem lähenemine tsiviilkriiside ohjamisele, kõrvaldades institutsioonidevahelised lõhed ja võimaldades seega paremini kooskõlastada ELi sisemisi vahendeid ning koostööd ELi ja välisorganisatsioonide ning valitsusväliste organisatsioonide vahel;

12.

EUPOL Afganistani mitterahuldavat kavandamist ja rakendamist arvestades palub, et nõukogu vaataks viivitamata läbi EJKP tsiviilmissioonide otsustusprotsessi, rahastamise ja rakendamise küsimused ja esitaks konkreetsed ettepanekud, kuidas tulevikus vältida sellise olukorra kordumist;

13.

tunnustab liikmesriikide pingutusi personali eraldamiseks EJKP tsiviilmissioonidele kodanikukaitse, järelevalve, ELi eriesindajate tugiteenuste ja missioonide tugiteenuste osas; samas märgib ära jätkuvad puudujäägid politseiteenistuse, õigusriigi ja tsiviilhalduse valdkonnas; rõhutab pädeva ja suurte kutseoskustega personali eraldamise tähtsust EJKP missioonidele;

14.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama koostööd EJKP tsiviilmissioonide ja ELi piirimissioonide valdkonnas, kus pädevuse jagunemine kahe institutsiooni vahel on ebamäärane; arvab, et Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa Liidu välisteenistus peaks kõnealust ülesannet hõlbustama; on samas veendunud, et pädevuse valdkonnas võivad konfliktid tekkida isegi Lissaboni lepingu raames, mis toob kaasa vajaduse kõrge esindaja otsuste järele;

15.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid korrapäraselt kontrolliksid EJKP tsiviilmissioonideks vajaliku personali kättesaadavust ja viiksid kokku oma pädevad riigiasutused, et koostada Soome eeskujul oma võimalikku panust käsitlevad riiklikud tegevuskavad ja muuhulgas välja töötada menetlused sellistel missioonidel osalejate karjääriväljavaadete kindlustamiseks ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000), milles nähakse ette naiste osalemine konfliktide ennetamisel, ohjamisel ja lahendamisel, asjakohaseks arvessevõtmiseks; nõuab lisaks tungivalt erikoolituse kavandamist seoses laste kaitsmisega, kooskõlas ELi suunistega laste ja relvastatud konfliktide kohta;

16.

peab oluliseks konfliktide lahendamise tsiviilvõimekuse suurendamist; seetõttu kutsub nõukogu ja komisjoni üles moodustama kriiside ohjamiseks ja konfliktide ennetamiseks Euroopa Rahukorpust, nagu Euroopa Parlament on palunud;

17.

märgib ära väärtusliku tsiviilreageerimisrühma kasutamata jätmise ning kahetseb asjaolu, et rühma eksperte on pea eranditult kasutatud individuaalselt, mitte aga rühma koosseisus vastavalt saadud väljaõppele ja nagu oli algselt ette nähtud;

18.

tervitab nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/779/EÜ, Euratom, millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism (4) ja nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ, Euratom kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta (5) eesmärgiga parandada kodanikukaitse alase abi mobiliseerimist ja koordineerimist nii ELi piires kui ka väljaspool tekkivate suuremate hädaolukordade puhul;

19.

meenutab nõukogule tema rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust tagada kogu tsiviil- ja sõjaväepersonali täielik väljaõpe kooskõlas rahvusvaheliste humanitaarstandarditega ning läbi vaadata ja välja töötada piisavad juhised, mis tagavad austuse kohalike elanike, kultuuride ja mõlema sugupoole suhtes;

20.

tuletab meelde inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tähtsust ning nõuab, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning EJKP tippjuhtide, sealhulgas ELi eriesindajate ja üldisemalt EJKP operatsioonide juhtide kohtadele nimetataks rohkem naissoost kandidaate;

21.

palub liikmesriikidel jätkata tööd kassettlahingumoona rahvusvahelise keelustamise nimel, edasi arendada lõhkemata lahingumoona avastamise ja hävitamise meetodeid, osutada asjaomastele riikidele rahalist ja tehnilist abi, viia lõpule läbirääkimised ülemaailmse maamiinide keelu, ülemaailmse uraanirelvade keelu ja ülemaailmse tavarelvade transportimise kontrolli tugevdamise üle; peab eeltoodu valguses piinlikuks, et kuigi 2008. aastal tähistatakse ELi relvaekspordi toimimisjuhendi kümnendat aastapäeva, ei ole see juhend veel õiguslikult siduv, ja kontrollimatu relvaeksport ELi liikmesriikidest tundub eriliste takistusteta jätkuvat, isegi nende riikide valitsustele, kus EL algatab EJKP operatsioone või kaalub nende algatamist; juhib lisaks tähelepanu ohule, et relvi võidakse transportida kolmandatesse riikidesse läbi ELi nende liikmesriikide, kus ekspordikontroll ei ole nii range, ja/või ELi/NATO rahvusvahelise impordisertifikaadi vastutustundetult paindliku kasutamise abil; rõhutab seetõttu, et kõikide liikmesriikide jaoks on oluline kohaldada kõige kõrgemaid relvade ekspordikontrolli standardeid, et vältida konfliktide õhutamist ELi relvade abil;

22.

rõhutab uuesti oma muret väike- ja kergrelvade jätkuva leviku pärast, mis tekitavad inimestele tarbetuid kannatusi, õhutavad relvakonflikte ja ebastabiilsust, soodustavad terrorismi, kahjustavad säästvat arengut, head juhtimist ja õigusriigi põhimõtteid ning aitavad kaasa inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rasketele rikkumistele; on arvamusel, et väike- ja kergrelvade arvu vähendamise ja kontrollistrateegia asjakohane integreerimine peab muutuma konfliktide ennetamisele ja konfliktidejärgsele rahutagamisele suunatud rahvusvaheliste programmide lahutamatuks osaks; palub liikmesriikidel, nõukogul ja komisjonil suunata valitsusi kokku leppima väike- ja kergrelvade kontrollimise siduvates sätetes (sealhulgas vahendamine ja vedu) rahvusvaheliste, piirkondlike ja riiklike õigusaktide alusel;

23.

rõhutab vajadust, et Euroopa Liit võtaks üle algatuse rahvusvahelise relvastuskontrollimehhanismi tugevdamiseks ja aitaks seega kaasa tõhusa mitmepoolsuse suurendamisele rahvusvahelise korra raames; märgib lisaks kooskõla jõupingutustes ühendada Euroopa naabruspoliitika tuumarelva leviku tõkestamise aspektid ELi naaberriikides julgeoleku ülesehitamise strateegilise üldeesmärgiga;

24.

on seisukohal, et desarmeerimine, demobiliseerimine ja reintegreerimine peaksid olema EJKP operatsioonide lahutamatu osa, ning palub nõukogul võimaluse korral lisada EJKP operatiivvolituste juurde konfiskeeritud relvastuse hävitamine või turvaline ladustamine ning selle ebaseadusliku edasiandmise ärahoidmine, pidades meeles NATO rahvusvaheliste stabiliseerimisjõudude (SFOR) / EUFOR Althea operatsioonist saadud negatiivseid kogemusi Bosnias;

25.

tervitab 19. novembril 2007 toimunud kõigi aegade esimest ELi kaitse- ja arenguministrite nõupidamist, mis oli oluline samm arenguriikide probleemide läbivaatamisel, suurendades ELi lühiajaliste julgeolekumeetmete ning pikaajaliste arengumeetmete sidusust ja kooskõlastatust asjaomastes riikides; tervitab ka nõukogu 19. novembri 2007. aasta järeldusi julgeoleku ja arengu kohta, eelkõige rõhuasetust konfliktide analüüsimisele ja konfliktitundlikkusele, ning julgustab nõukogu ja komisjoni tungivalt kõnealuseid järeldusi rakendama;

26.

on arvamusel, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu 40. aastapäeva tähistamist 1. juulil 2008 tuleb käsitleda ELi võimalusena edendada oma massihävitusrelvade leviku vastases strateegias tuumadesarmeerimise vajadust, silmas pidades tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise peatse konverentsi ettevalmistavaid komisjone; kordab oma seisukohta, et see hõlmab desarmeerimisalgatuste esitamise vajadust tunnustatud tuumariikide poolt, et muuta Euroopa tuumarelvavabaks alaks ja sõlmida ülemaailmne tuumarelvade keelustamise konventsioon;

27.

rõhutab ELi juhtivat diplomaatilist osa seoses Iraani tuumaprogrammiga, mis hõlmab lisaks ELi ja EL-3 (Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik) nimel kõnelevale kõrgele esindajale ka Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja Hiina erinevate huvide ja lähenemisviiside ühildamist ühise eesmärgi nimel; kinnitab veel kord, et relvastuse leviku ohud, mis on seotud Iraani tuumaprogrammiga, on ELi ja rahvusvahelise kogukonna jätkuvaks mureallikaks; tõstab sellega seoses esile oma 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Iraani kohta (6) ja toetab ÜRO Julgeolekunõukogu 3. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 1803 (2008), samuti pakkumist, mille tegid Iraanile EL-3, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Hiina tuumaenergia rahumeelse kasutamise, poliitilise ja majanduskoostöö, energiaalase partnerluse, põllumajanduse, keskkonna ja infrastruktuuri, tsiviillennunduse ning majandus-, sotsiaal- ja humanitaarabi valdkonnas tehtava arengukoostöö kohta;

28.

kahetseb suure lennukaugusega transpordilennukite A400M üleandmise takerdumist ja kasvavat kulukust ning seda, et lühemateks vedudeks puuduvad kasutamiskõlblikud helikopterid;

29.

toetab Euroopa Kaitseagentuuri (EKA) tööd strateegilise transpordi valdkonnas ning esitab liikmesriikidele üleskutse puudujääkide likvideerimiseks rohkem ära teha; tunnustab selliseid üleminekumeetmeid nagu strateegilise lennutranspordi ajutised lahendused (Strategic Air Lift Interim Solutions – SALIS) ning julgustab välja töötama toimivat võimete ühendamise kontseptsiooni;

30.

tervitab Ühendkuningriigi ettepanekut jagada teavet ELi missioonide jaoks vajalike helikopterite kasutatavuse kohta, pidades silmas helikopteripargi paremat kooskõlastamist;

31.

tervitab Saksamaa ja Prantsusmaa raske transpordihelikopteri projekti, kuid on seejuures teadlik kättesaadavate ja kasutusvalmis helikopterite nappuse keerukatest põhjustest, mis on seotud peamiselt lennutundide ja hoolduse kulukusega; kutsub nõukogu uurima võimalusi puudujäägi korvamiseks lähitulevikus ühise tegutsemise või liikmesriikide toetamise kaudu Venemaal valmistatud helikopterite uuendamisel ja ajakohastamisel, samuti helikopterite koolituskeskuse rajamise kaudu; kordab, et üks põhilistest takistustest Euroopa jõudude kaasajastamisel ja ümberkujundamisel, et võimaldada neil 21. sajandi julgeolekuväljakutsetega tõhusalt toime tulla, ei ole mitte kaitsekulutuste tase, vaid pigem koostöö puudumine, töö ja spetsialiseerumise selgelt eristamata jätmine ning relvade tootmise ja hankimise dubleerimine ja killustamine, mis suurendab sõjavägede koostalitlusvõimetuse ohtu; nõuab siiski tungivalt, et liikmesriigid kavandaksid kaitsekulutuste suurendamist, konkreetse eesmärgiga olla võimelised hangitud helikoptereid tõhusalt kasutama;

32.

palub nõukogul ja komisjonil hoida parlamenti kursis praeguste algatustega võimekuse puudujääkide likvideerimiseks sellistes kesksetes küsimustes nagu helikopterid ja meedikute tugiüksused, ning teha ühiseid rahastamisettepanekuid selliste võimekuste kättesaadavuse tagamiseks nii EJKP kui ka humanitaareesmärkidel;

33.

tervitab EKA tarkvarapõhise raadio projekti, mis võib parandada tsiviil- ja sõjaväevõimude vahelist sidepidamist hädaolukorras;

34.

palub liikmesriikidel suurendada ELi vaatluskeskuse kaudu luureandmete vahetamist; on veendunud, et seoses uute, EJSis kajastamata ohtudega, nagu energiavarustuse kindlus ja kliimamuutuse mõju julgeolekule, on vaja arvesse võtta erimeetmeid;

35.

arvab, et lahingugrupid on vahend, mis aitab liikmesriikidel oma relvajõude ümber korraldada, koostalitlusvõimet tugevdada ja luua ühine kaitsestrateegia kultuur; märgib, et muuhulgas kasutamistingimuste kitsa määratluse tõttu ei ole lahingugruppe siiani kasutatud, ja kahetseb, et seetõttu ei ole praegune lahingugruppide kontseptsioon lahendanud konkreetseteks operatsioonideks vägede moodustamise küsimust; arvab, et kuluka kattuvuse vältimiseks sõjaliste struktuuride moodustamisel on vaja olukorda kiiresti selgitada;

36.

on teadlik asjaolust, et vägede moodustamine on esmajoones poliitilise tahte ja ühise hindamise küsimus; palub nõukogul uurida vägede parema moodustamise võimalusi, näiteks lahingugruppide kontseptsiooni edasiarendamise teel, mille tulemuseks oleks suurem ühine alaline ELi operatiivüksus, või olemasolevate võimete laiendamise teel peaeesmärgi raames, et olla võimeline kiiresti moodustama antud missiooni tingimustele vastavat väeüksust;

37.

nõuab EJKP sõjaliste operatsioonide juhtimiseks ELi operatsioonide keskuses alalise planeerimis- ja operatiivrühma moodustamist;

38.

teeb ettepaneku viia Eurokorpused kui alaline üksus ELi juhtimise alla ja kutsub kõiki liikmesriike sellesse oma panust andma;

39.

nõuab ELi liikmesriikide relvajõudude koostalitlusvõime jätkuvat parandamist; kahetseb praeguseid erinevusi liikmesriikide relvajõudude varustuses ja väljaõppes ning nõuab sõjalist „Erasmuse programmi”, mis hõlmaks operatsioonidel kasutada võidavate sõjaväelaste ühist väljaõpet;

40.

tuletab meelde, et EJKP operatsioonide edu sõltub sõjaväelaste nõuetekohasest varustamisest ja nende eest hoolitsemisest; palub nõukogul välja töötada ühised arstiabi ja missioonidel heaolu tagamise standardid; on arvamusel, et kõnealused ühised standardid ja heade tavade korrapärane vahetamine, mida kooskõlastaks näiteks ELi sõjaväeline staap, toetaks liikmesriike võimete väljaarendamisel ja aitaks seega neil hoida kogu aeg kasutusvalmis võimekaid vägesid;

41.

kahetseb, et EKA loodi liiga hilja, et vältida üheainsa üleeuroopalise piloodita lennumasina programmi asemel kolme erineva riikliku programmi tekkimist, mis võimaldab mõningatel firmadel osaleda üheaegselt mitmes projektis ning kasseerida maksumaksjate raha sisse mitu korda järjest, jätmata EKAle muud võimalust kui tegeleda piloodita lennumasina kasutamise küsimusega reguleeritud õhuruumis; eelistab ühtset Euroopa satelliidiprojekti, vaatamata sellele, kas tegemist on luure- või sidesatelliitidega;

42.

tervitab komisjoni kaitseküsimuste paketti, eriti ettepanekuid võtta vastu kaitseotstarbeliste hangete direktiiv ja direktiiv kaitseotstarbelise varustuse ühendusesisese üleandmise kohta; arvab, et need on vajalikud sammud, mis võimaldavad anda liikmesriikide ja ELi sõjaväelaste käsutusse parimad olemasolevad koostalitlusvõimelised seadmed;

43.

tervitab EKA nõukogu 14. mai 2007. aasta avaldust, eriti selle nõudmist vähendada sõltuvust tähtsama kaitseotstarbelise tehnoloogia Euroopa-välistest allikatest ning milles rõhutatakse ELi autonoomsuse ja operatiivse sõltumatuse vajadust;

44.

märgib, et ELi rolli suurenemine, eriti EJKP tsiviilmissioonide kaudu, tekitab vajaduse EJKP eelarvet pidevalt suurendada, ning seetõttu nõuab nõukogult mahukamat ja õigeaegsemat teavet, et Euroopa Parlament jõuaks oma aastaeelarvet puudutavad otsused ette valmistada;

45.

kutsub nõukogu ja komisjoni koostama ettepanekuid, mis võimaldavad kasutada EJKP tsiviilmissioonidele sobivaid paindlikke hankemenetlusi (neil puhkudel tuleb väga sageli kiiresti otsustada), mis seejärel tuleb Euroopa Parlamendis, nõukogus ja komisjonis läbi vaadata ja heaks kiita; tervitab asjaolu, et komisjon alustas hiljuti EJKP missioonide personali koolitamist hangete ja finantstoimingute alal;

46.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 28 sätestatud kord, mis puudutab ÜJKP tegevuse kiiret rahastamist väljaspool ELi eelarvet, on tarbetult keerukas; nõuab kindlalt, et täielikult rakendataks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (7) ning selles ette nähtud nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelist struktureeritud dialoogi; kaugemas perspektiivis nõuab Athena mehhanismi üleviimist EJKP eelarvesse, säilitades samas mehhanismi paindlikkuse;

47.

nõuab finantsperspektiivi 2007–2013 raames vahekokkuvõtte koostamist, milles käsitletaks ELi välistegevuse vahendite (EJKP eelarve, stabiliseerimisvahend, arengukoostöö rahastamisvahend ja Euroopa naabruse ja partnerluse instrument) sidusust ja vastastikust täiendavust kõigi ELi (sõjaliste ja tsiviiliseloomuga) kriisiohjamismeetmete puhul;

48.

märgib, et tänu Euroopa Parlamendi kontaktidele liikmesriikide parlamentidega (väliskomisjonide esimeeste konverents, kaitsekomisjonide esimeeste konverents, NATO Parlamentaarne Assamblee) ning tänu Lissaboni lepingu liikmesriikide parlamentide rolli käsitleva protokolli rakendamisele tulevikus on Euroopa Parlament õiguspärane üleeuroopaline organ, kus peab toimuma parlamentaarne kontroll, järelevalve ja EJKP kontroll;

49.

ÜVJP ja EJKP uue potentsiaali valguses, millest saab Lissaboni lepinguga ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika, soovib edendada tihedamat koostööd Euroopa ja liikmesriikide parlamentide asjaomaste komisjonide ning NATO parlamentaarse assamblee vahel;

50.

palub poliitika- ja julgeolekukomiteel luua koos Euroopa Parlamendiga tekkivaid kriise ja rahvusvahelisi julgeolekuüritusi puudutava salajase teabe mehhanism, mis oleks võrreldav mitme liikmesriigi parlamentides juba toimivate mehhanismidega ja ulatuks vastavalt salastatuse astmele komisjonide kinnistest istungitest poliitika- ja julgeolekukomitee ning asjaomaste komisjonide ja allkomisjonide nimetatud liikmete koosolekuteni;

51.

rõhutab, et enne iga EJKP operatsiooni käivitamist (kaasa arvatud lahingugrupi väljasaatmine) peaks Euroopa Parlament tihedas koostöös liikmesriikide parlamentidega ka edaspidi võtma vastu vastava soovituse või resolutsiooni, et Euroopa Parlamendi arvamus oleks esitatud enne EJKP operatsiooni; arvab, et paindlikkuse tagamiseks ajal, kui ei toimu täiskogu istungeid või kui osutub vajalikuks kiire rakendamine, tuleks muuta parlamendi kodukorda nii, et oleks võimalik volitada vastutavat komisjoni nimetatud soovitust või resolutsiooni Euroopa Parlamendi nimel vastu võtma;

52.

palub, et nõukogu lisaks ühismeetmele, millega antakse luba EJKP operatsiooniks, viite vastavale Euroopa Parlamendi soovitusele või resolutsioonile, näidates sellega, et nõukogu püüab anda oma välisaktsioonidele parlamendi otsuste abil suuremat demokraatlikku legitiimsust;

53.

kahetseb Türgi vastuseisu ELi ja NATO strateegilise koostöö rakendamisele, mis põhineb Berlin Plusi kokkuleppel ja laiendab seda; tunneb muret sellest vastuseisust tulenevate halbade tagajärgede pärast missioonidel osaleva ELi personali kaitstusele, pidades silmas eelkõige EUPOLi Afganistanis ja EULEXi Kosovos, ning nõuab, et Türgi oma vastuväidetest võimalikult peatselt loobuks;

54.

on seisukohal, et Ameerika Ühendriikide praegune kava paigaldada Euroopasse raketitõrjesüsteem võib takistada rahvusvahelisi desarmeerimispüüdlusi; väljendab muret seoses Venemaa otsusega peatada endale Euroopa tavarelvastuse piiramise lepinguga võetud kohustuste järgimine, mis põhjustab muret Euroopa strateegilise tasakaalu pärast; rõhutab, et mõlemad küsimused mõjutavad kõikide Euroopa riikide julgeolekut ja seetõttu ei tohiks nende üle pidada puhtalt kahepoolseid arutelusid Ameerika Ühendriikide ja konkreetsete Euroopa riikide vahel; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles looma koos NATOga raamistikku, mis on kavandatud kaasama arutellu võimalikult palju Euroopa riike; kutsub nõukogu ja NATOt üles hindama oletatavaid tulevasi tuumaohte teatavatest riikidest ja uue võidurelvastumise ohtu Euroopas ning pakkuma neile välja adekvaatset mitmepoolset reageeringut;

55.

peab Euroopa Liitu ja NATOt teineteist vastastikku toetavateks ja nõuab tungivalt nendevahelist tihedat koostööd;

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning ÜRO, NATO, Aafrika Liidu, OSCE ja OECD peasekretäridele ja Euroopa Nõukogule.