52007DC0354

ET

Brüssel 29.6.2007

KOM(2007) 354 lõplik

KOMISJONI ROHELINE RAAMAT NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE JA REGIOONIDE KOMITEELE

Kliimamuutustega kohanemine Euroopas – võimalused ELi meetmete võtmiseks

{SEK(2007) 849}

KOMISJONI ROHELINE RAAMAT NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE JA REGIOONIDE KOMITEELE

Kliimamuutustega kohanemine Euroopas – võimalused ELi meetmete võtmiseks

(EMPs kohaldatav tekst)

SISUKORD

1. Kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise määratlus (...)3

2. Globaalse tähtsusega probleemi põhjused (...)4

3. Euroopa ei pääse (...)5

4. Euroopa peab kohanema – väljakutsed Euroopa ühiskonnale ja poliitikale (...)9

5. ELi tegevuse suunamine: paindliku neljasambalise lähenemise eelisvalikud (...)14

5.1. Esimene sammas: ELi varajased meetmed (...)14

5.1.1. Kliimamuutustega kohanemise integreerimine kehtivate ja tulevaste õigusaktide ja tegevuskavade rakendamisse (...)14

5.1.2. Kliimamuutustega kohanemise integreerimine olemasolevatesse ühenduse rahastamisprogrammidesse (...)19

5.1.3. Uute poliitiliste lahenduste väljatöötamine (...)20

5.2. Teine sammas: kliimamuutustega kohanemise integreerimine ELi välistegevusse (...)21

5.3. Kolmandas sammas: ebakindluse vähendamine, laiendades teadmistepagasit integreeritud kliimauuringute kaudu (...)24

5.4. Neljas sammas: Euroopa ühiskonna ning avaliku ja ettevõtlussektori kaasamine kooskõlastatud ja igakülgsete kohanemisstrateegiate ettevalmistusse (...)26

6. Edasised sammud (...)27

Lisad

Märkus: kõik dokumendis esitatud joonised ja kaardid tuleb trükkida värvilisena.

1. Kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise määratlusKliimamuutuste tõttu seisame tänapäeval silmitsi kahe väljakutsega. Esiteks saab kliimamuutuste tõsist mõju vältida vaid kasvuhoonegaaside heitkoguste varajase ja järsu vähendamisega. Seetõttu on kiire ülemaailmne üleminek vähese süsihappegaasi heitega majandusele ELi kliimamuutuste ja energia integreeritud poliitikas seatud kesksele kohale, et saavutada ELi eesmärk hoida Maa keskmise õhutemperatuuri tõus allpool 2 °C, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. |

(...PICT...)

Kui temperatuur muutub rohkem kui 2°C, suureneb kahjulike ja prognoosimatute kliimamuutuste oht märkimisväärselt ning suurenevad muutustega kohanemiseks vajalikud kulud. Sellest tulenevalt on kliimamuutuste mõju leevendamine rahvusvahelise üldsuse jaoks hädavajalik, mistõttu ELi riigipead ja valitsusjuhid otsustasid 2007. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogul ühehäälselt vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks 20% võrra ja ülemaailmse üldise kokkuleppe korral 30% võrra ning kutsusid üles vähendama heitkoguseid 2050. aastaks kogu maailmas kuni 50%ni 1990. aastate tasemega võrreldes.Kuna kliimamuutused toimuvad juba täna, seisab kogu maailma ühiskond vastamisi sellega kaasneva probleemiga, mis seisneb nende mõjuga kohanemises, kuna kliima muutumine teatud ulatuses on nii käesoleval sajandil kui ka pärast seda vältimatu ka juhul, kui ülemaailmsed püüded kliimamuutuste mõju järgnevatel aastakümnetel leevendada on edukad. Kuigi kohanemismeetmetest on seetõttu saanud leevendusmeetmete vältimatu ja hädavajalik osa, ei ole see alternatiiviks kasvuhoonegaaside vähendamisele. Sellel on oma piirid. Kui teatavad temperatuurikünnised on ületatud, muutuvad kliimamuutuste teatavad mõjud (nt rahvastiku ulatuslik ränne) prognooside kohaselt tõsiseks ja pöördumatuks. | |

Euroopa Liit peab kohanemise väljakutsele vastu astuma, tehes seda koostöös liikmesriikidega ja ülemaailmselt parterriikidega. Selleks et tagada kliimamuutuste mõju vähendamisele suunatud poliitika koordineerimise hea toimimine ja tõhusus, on vaja välja töötada Euroopa lähenemisviis. Kohanemismeetmed peavad olema kooskõlas leevendusmeetmetega ja vastupidi. Need on vajalikud ka Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegiast saadava kasu kindlustamiseks. Käesolevas rohelises raamatus käsitletakse kliimamuutuste mõju Euroopas ning võimalusi meetmete võtmiseks ja poliitika väljatöötamiseks ELis. Selles keskendutakse ELi rollile, kuid võetakse arvesse ka rolli, mida liikmesriigi, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused täidavad mis tahes tõhusas kohanemisstrateegias. Kuna kliimamuutustega kohanemise probleem on juba oma olemuselt ülemaailmne, tõstatatakse rohelises raamatus ka väline mõõde ja käsitletakse Euroopas võetavaid kohanemismeetmeid, mida saaks kohaldada ka mujal maailmas, ning ELi võimalust võtta selles valdkonnas ülemaailmne juhtroll. Hiljutisel G8 tippkohtumisel Heiligendammis tervitati kohanemist käsitleva Nairobi töökava vastuvõtmist ja rõhutati osalejate tahet tõhustada koostööd selle piirkonna arengumaadega ja neile antavat abi. |

2. Globaalse tähtsusega probleemi põhjused

Mitmes maailma piirkonnas võideldakse juba täna kahjulike mõjudega, mis on tingitud Maa keskmise temperatuuri 0,76°C tõusust võrreldes 1850. aasta tasemega. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) I töörühma neljandast hindamisaruandest järeldub, et kõige positiivsemate prognooside kohaselt soojeneb Maa kliima 2100. aastaks 1990. aastate tasemega võrreldes 1,8–4 °C, kui ei töötata välja tõhusat ülemaailmset kliimamuutuste leevendamise poliitikat (vt 1. lisa). Selline tõus on kolm kuni kuus korda suurem Maa õhutemperatuuri senisest tõusust võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Isegi parimal juhul ületaks temperatuuritõus 2 °C, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Temperatuurimuutusi ja ülemaailmset mõju on üksikasjalikumalt selgitatud käesoleva rohelise raamatu lisas.

Viimasel kolmel aastakümnel on kliimamuutused juba avaldanud märkimisväärset mõju paljudele füüsilistele ja bioloogilistele süsteemidele kogu maailmas:

· Vesi. Tulevikus vähendavad kliimamuutused puhta joogivee kättesaadavust veelgi. Täna saab enam kui miljard inimest eluks tarvilikku vett liustike sulamisveest. Kui liustikud kaovad, satuvad need inimesed raskesse olukorda ja peavad tõenäoliselt siirduma elama teistesse maailma piirkondadesse, mis toob kaasa segadust ja ebakindlust nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Põua käes kannatavad piirkonnad tõenäoliselt laienevad.

· Ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus. Kui Maa keskmine õhutemperatuur tõuseb rohkem kui 1,5–2,5 °C, satub hävimisohtu tõenäoliselt veel ligikaudu 20–30 % praeguseks hinnatud taime- ja loomaliikidest.

· Toit. Tõenäoliselt suureneb kliima muutudes näljahädade oht ning näljahädas inimeste arv võib kasvada mitmesaja miljoni inimese võrra.

· Rannikualad. Meretaseme tõus ohustab Niiluse, Gangese/Brahmaputra ja Mekongi jõgede deltasid, sundides 2050. aastaks igalt nimetatud alalt lahkuma enam kui miljon inimest. Meretaseme tõus kahjustab juba praegu väikeseid saareriike.

· Tervis. Kliimamuutustel on inimeste ja loomade tervisele nii otsene kui ka kaudne mõju. Kõige olulisemate ohtude hulka, mida tuleb arvesse võtta, kuuluvad äärmuslike ilmastikusündmuste tagajärjed ja nakkushaiguste kasv. Ilmastikuga seotud haigused kuuluvad maailmas enim ohvreid nõudvate haiguste hulka. Ainuüksi diarröa, malaaria ja alatoitumine põhjustasid 2002. aastal maailmas enam kui 3,3 miljonit surma, millest 29 % leidsid aset Aafrikas.

3. Euroopa ei pääse

Kliimamuutuste mõju Euroopas ja Arktikas on juba märkimisväärne ja mõõdetav. Kliimamuutused kahjustavad tõsiselt Euroopa looduskeskkonda ning peaaegu kõiki ühiskonnarühmi ja majandusharusid. Kuna kliimamuutuste mõjud ei ole lineaarsed ning ökosüsteemid on tundlikud, võivad ka kõige väiksemad temperatuurimuutused kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Kliimamuutuste mõju Euroopa suurematele piirkondadele kirjeldatakse 3. lisas.

Euroopa kliima soojenes möödunud sajandil peaaegu 1 °C võrra, mis on rohkem kui maailma keskmine. Kuigi soojemas atmosfääris on rohkem veeauru, erinevad uued sademete esinemise mudelid piirkonniti märkimisväärselt. Kui Põhja-Euroopas on sademete hulk oluliselt kasvanud, siis Lõuna-Euroopat kimbutavad üha sagedamini põuad. Hiljutisi äärmuslikke temperatuure, nagu 2003. aasta rekordilist kuumalainet, saab seostada inimtekkeliste kliimamuutustega. Ehkki üksikuid ilmastikusündmusi ei kutsu esile vaid üks kindel põhjustaja, on statistilised analüüsid näidanud, et selliste sündmuste oht on kliimamuutuste tagajärjel juba märkimisväärselt suurenenud. On kaalukaid tõendeid selle kohta, et kliimamuutustele reageerivad peaaegu kõik looduslikud, bioloogilised ja füüsilised protsessid (näiteks puud õitsevad varem, liustikud sulavad) nii Euroopas kui ka kogu maailmas. 2080. aastaks võivad ohualdiste või ohustatud liikide hulka kuuluda juba enam kui pool Euroopa taimeliikidest.

Kõige haavatavamad piirkonnad Euroopas on (vt joonised 1 ja 2):

· Lõuna-Euroopa ning kogu Vahemere piirkond, kus õhutemperatuuri järsk tõus ja sademete hulga vähenemine avaldavad kahjulikku koosmõju juba praegu veepuuduse all kannatavatele aladele;

· mägipiirkonnad, eeskätt Alpid, kus temperatuuritõus toob kiiresti kaasa ulatusliku lume ja jää sulamise, mis muudab jõgede voolu;

· rannikualad, mida ohustavad meretaseme tõus ja üha suurenev tormioht;

· tiheda asustusega lammid, kus suurenenud tormioht, tugevad vihmasajud ja tulvaveed võivad tekitada ulatuslikke kahjustusi asulatele ja infrastruktuurile;

· Skandinaavia, kus on oodata suuremat sademete hulka, millest lume asemel moodustab suurema osa vihm;

· Arktika, kus temperatuurimuutused on suuremad kui kusagil mujal maailmas.

Paljud majandusharud (põllumajandus, metsandus, kalandus, ranna- ja suusaturism ning tervishoid) sõltuvad suuresti ilmastikutingimustest ning kliimamuutustel on nende tegevusele ja neis tegutsevatele ettevõtetele otsesed tagajärjed. Vee kättesaadavuse halvenemine, tuulekahjustused, kõrgem õhutemperatuur, üha sagenevad metsapõlengud ja levivad haigused põhjustavad metsadele kahjustusi. Äärmuslike sündmuste, nagu tormid, paduvihmad, mere üleujutused ja tulvaveed, põuad, metsapõlengud ja maalihked, sagenemine ja tugevnemine põhjustavad kahjustusi ehitistele, transpordile ja tööstuslikule infrastruktuurile ning seega mõjutavad need kaudselt finantsteenuste ja kindlustussektorit. ELi majandusele võivad märkimisväärset kahju põhjustada ka kahjustused väljaspool ELi, näiteks puidu tarne vähenemine Euroopa töötlevale tööstusele.

Ilmastikutingimuste muutumine kahjustab näiteks energeetikasektorit ja elektrienergia tarbimismudeleid mitmel viisil:

· piirkondades, kus sademete hulk väheneb või kus suved on sagedamini kuivad, väheneb soojus- ja tuumaelektrijaamade jahutamiseks ning hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee hulk. Vee üldise soojenemise tõttu langeb ka selle jahutusvõime ning heitvee kogus võib ületada lubatud künnised;

· jõgede voolurežiim muutub sademete esinemise mudelite muutumise ja mägipiirkondades jää- ja lumekatte vähenemise tõttu. Suurenenud erosiooniohu tõttu võib kiireneda hüdroelektrijaamade tammide ummistumine.

· väheneb nõudlus kütmise järele, kuid energiakatkestuste oht suureneb, sest suvine kuumus suurendab vajadust õhukonditsioneeride kasutamise järele, mis omakorda suurendab elektrienergia nõudlust;

· sagenev tormide ja üleujutuste oht võib ohustada energiainfrastruktuuri.

Pika kasutuseaga transpordiinfrastruktuur, nagu kiirteed, raudteed, veeteed, lennuväljad, sadamad ja raudteejaamad, nende toimimine ja vastavad transpordivahendid on ilmastiku- ja kliimatundlikud, mistõttu kliimamuutused kahjustavad neid. Näiteks:

· meretaseme tõus vähendab lainemurdjate ja muulide kaitsevõimet;

· üldiselt prognoositakse tormide ja üleujutuste, aga ka kuumalainete, tulekahjude ja maalihete tekitatud kahjustuste ja katkestuste suurenemist.

See näitab, et kuigi kliimamuutustel võivad olla mõned positiivsed aspektid (nt põllumajandustoodang mõnedes vähestes Euroopa osades), on negatiivsed mõjud neist kaugelt suuremad.

(...PICT...)

Joonis 1: Aasta keskmise temperatuuri muutus käesoleva sajandi lõpuks [1].

(...PICT...)

Joonis 2: Aasta keskmise sademete hulga muutus käesoleva sajandi lõpuks

(...PICT...)

4. Euroopa peab kohanema – väljakutsed Euroopa ühiskonnale ja poliitikale

Võimalused meetmete võtmiseks – tulevaste kulude kokkuhoidmine

Sterni aruandes [2] kliimamuutuste majanduslike mõjude kohta jõutakse järeldusele, et kohanemine aitab vähendada kulusid tingimusel, et töötatakse välja poliitika eraõigusliku tegevuse ees seisvate takistuste ületamiseks. Kuna kliimaprognoosid on teatud määral ebamäärased ning rahalised vahendid on piiratud, ei suuda turg tõenäoliselt üksi kliimamuutustega tõhusalt kohaneda. Kulutasuv kliimamuutustega kohanemine on seetõttu kõige asjakohasem lahendus.

Sterni aruande esialgsete hinnangute kohaselt võivad Maa keskmise temperatuuri tõusmisel 3–4 °C võrra infrastruktuuri ja ehitiste kohandamiseks vajalikud lisakulud juba moodustada 1–10% OECD liikmesriikides ehitusse investeeritavatest summadest. Lisakulud uute infrastruktuuride ja ehitiste ehitamiseks selliselt, et need oleksid kliimamuutustele vastupidavamad, võivad OECD liikmesriikides ulatuda 15–150 miljardi USA dollarini aastas (0,05–0,5% SKTst). Kui temperatuuril lubatakse tõusta 5–6 ºC võrra, tõusevad kohanemismeetmete kulud tõenäoliselt järsult ja nende suhteline efektiivsus tegelikult väheneb.

Nagu on näidatud joonisel 3, võivad kohanemismeetmete mitterakendamise korral meretaseme tõusuga kaasnevad kahjud olla kuni neli korda suuremad kuludest, mida kantaks täiendavate üleujutustõkete rajamise korral. Juhul kui meetmeid ei rakendata, tõusevad kahjude kulud 2020. aastatest kuni 2080. aastateni järsult.

Millal kohaneda?

Varajane tegutsemine on majanduslikult selgelt kasulik, ennetab võimalikke kahjusid ning minimeerib ökosüsteeme, inimeste tervist, majanduse arengut, vara ja infrastruktuuri ähvardavaid ohte. Lisaks sellele võivad Euroopa ettevõtted, kes on kohanemisstrateegiate ja -tehnoloogiate valdkonnas juhtpositsioonil, saada konkurentsieelise.

Prioriteetide seadmisel on oluline omada piisavalt teadmisi kliimamuutuste mõjude ajalise mõõtme kohta. Me ei saa olla kindlad, milline täpselt on temperatuuritõusu ulatus, kuidas see sõltub muu hulgas järgmiste aastakümnete jooksul ülemaailmselt võetavatest kliimamõjude leevendamise meetmetest. Eriti on see nii pikemate ajaliste raamistike korral, mille puhul ebakindlus on suurem.

Varajase poliitilise tegevuskava puudumisel võivad EL ja selle liikmesriigid olla sunnitud ettenägematult kohanema, reageerides kiiresti üha sagedasematele hädaolukordadele ja katastroofidele, mis võivad kujuneda märksa kulukamaks ning ohustada ka Euroopa sotsiaal- ja majandussüsteemi ning julgeolekut. Kohanemist kliimamuutuste prognoositavate mõjudega tuleb seetõttu alustada viivitamatult.

Joonis 3: Kohanemismeetmete mõju meretaseme väiksest ja suurest tõusust tingitud kahjudele. Kulud kohanemismeetmete rakendamisel ja ilma. [3]

(...PICT...)

Mida peaksid eurooplased kohanemiseks tegema?

ELi erasektor, ettevõtted, tööstus ja teenindussektor, aga ka üksikisikud seisavad peagi vastamisi kliimamuutuste tagajärgedega ning võivad täita kohanemismeetmetes olulist rolli. Konkreetsed meetmed võivad olla väga erinevad, näiteks:

· leebed ja suhteliselt odavad meetmed, nagu vee kaitsmine, külvikordade ja -aegade muutmine, põuakindlate põllukultuuride kasutamine, avalik planeerimine ja teadlikkuse tõstmine;

· kulukad kaitse- ja ümberviimismeetmed, nagu tammide kõrgemaks ehitamine, sadamate, tööstushoonete ning tervete linnade ja asulate madalatelt rannikualadelt ja lammidelt ümberviimine ning uute elektrijaamade ehitamine seoses hüdroelektrijaamade tõrgetega.

Vajalik on avaliku sektori poolne tegevus, nagu tulvavete ohuga arvestamine ruumilisel ja maakasutuse planeerimisel, kehtivate ehitusnormide kohandamine selliselt, et need tagaksid pika kasutuseaga infrastruktuuri vastupidavuse tulevastele ilmastikust tingitud ohtudele, ning katastroofide tagajärgede likvideerimise strateegiate ning üleujutusi ja metsapõlenguid ennetavate hoiatussüsteemide ajakohastamine.

Kohanemine toob kaasa ka uusi majanduslikke võimalusi, sealhulgas uusi töökohti ja innovatiivsete toodete ja teenuste turud, näiteks:

· uued turud ilmastikukindlatele ehitusviisidele, -materjalidele ja -toodetele;

· Vahemeremaades, kus ilm võib kuurortides suvel liiga palavaks minna, nihkub rannaturismiperiood prognooside kohaselt kevadesse ja sügisesse, samal ajal kui soodsad suvised ilmastikutingimused Atlandil ja Põhjamere ääres teevad nendest piirkondadest potentsiaalsed uued rannapuhkuse sihtkohad;

· kohalike põllumajandustavade kohandamine pikemale kasvuperioodile Skandinaavias;

· kindlustussektor saaks välja töötada uued kindlustustooted katastroofidest tulenevate riskide ja haavatavuse vähendamiseks. Kliimamuutusi ettenägevad kindlustusmaksed oleksid motivatsiooniks erasektori võetavatele kohanemismeetmetele.

Liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste roll

Kliimamuutustega kohanemine on keeruline, sest mõjude ulatus on piirkonniti erinev, sõltudes konkreetse piirkonna haavatavusest, sotsiaalmajanduslikust arengutasemest, looduse ja inimeste kohanemisvõimest, tervishoiuteenustest ja katastroofiseiresüsteemist.

Seetõttu on kliimamuutustega kohanemisega seoses esile tõusmas mitmetasandiline juhtimiskorraldus, mis hõlmab kõiki osapooli alates üksikisikutest ja liikmesriikide ametiasutustest kuni ELi tasandini. Meetmeid tuleks võtta kõige asjakohasemal tasandil ja need peaksid üksteist vastastikku täiendama, põhinedes ühistel partnerlustel. Riikide ja nende piirkondade vaheline pädevuse jaotus erineb ELi riikide lõikes märkimisväärselt ning seetõttu tuleks allpool esitatud näiteid kohandada igas riigis valitsevale olukorrale. Küll aga on paljude näidete puhul nõutav riigi, piirkondlike ja kohalike ja muude ametiasutuste, nagu vesikondade haldamise asutused, vaheline tihe koordineerimine ja nende kaasamine.

· Riigi tasand

Suurõnnetuste tagajärgede likvideerimise ja kriisiohje parandamine

Suurte ja ulatuslike suurõnnetuste, nagu põlengud, maalihked, põuad, kuumalained, üleujutused ja haiguspuhangud, sagedus ja intensiivsus kasvavad. Suurõnnetuste ennetamine, nendeks valmisolek, neile reageerimine ja tagajärgede likvideerimine peaksid saama liikmesriikide jaoks veegi olulisemaks prioriteediks. Kiire reageerimisvõimega kliimamuutustele peaks nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil kaasnema suurõnnetuste ennetamise ja nendeks valmisoleku strateegia.

Riskijuhtimise mehhanisme tuleks veelgi tugevdada ja välja töötada uued mehhanismid, näiteks haavatavate piirkondade kaardistamine vastavalt mõju liikidele, meetodite ja mudelite väljatöötamine, ohtude hindamine ja prognoosimine, tervise-, keskkonna-, majanduslike ja sotsiaalsete mõjude hindamine ning riskijuhtimise tehnoloogia toetamine satelliitseire ja maapinna kaugseirega. Jagada võiks kogemusi ja häid tavasid, sealhulgas situatsiooniplaneerimisega seonduvaid.

Kohanemisstrateegiate väljatöötamine

Kogemused ja ekspertteadmised tõhusate kohanemisstrateegiate väljatöötamisel ja poliitika rakendamisel on ikka veel piiratud. Teabe vahetamine kohanemiseks võetud reageerimismeetmete kohta saaks oluliselt vähendada erinevates liikmesriikides, piirkondades, kohalikes omavalitsustes ja kogukondades kantavaid õppimiskulusid.

Vaesemad ühiskonnakihid on muutuste suhtes tundlikumad. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata kohanemise sotsiaalsetele aspektidele, sealhulgas tööhõivega seonduvatele ohtudele ning elu- ja elamistingimustele avalduvale mõjule. Näiteks on väiksed lapsed ja vanemad inimesed tundlikumad kuumalainete suhtes.

· Piirkondlik tasand

Kliimamuutustega kohanemine on väljakutseks Euroopas planeerimisega tegelevatele, eelkõige piirkondliku tasandi ametiasutustele. Ruumiline planeerimine on erinevaid sektoreid hõlmav tegevus, mis teeb sellest sobiva töövahendi kulutasuvate kohanemismeetmete määratlemiseks. Kohanemisega seonduvad ruumilise planeerimise, maakasutuse ja selle muutuste miinimumnõuded võiksid täita võtmerolli avalikkuse, otsustajate ja spetsialistide teadlikkuse tõstmisel ning proaktiivsema lähenemisviisi juurutamisel kõigil tasanditel. Kaaluda võiks spetsiifiliste tehniliste suuniste, juhtumianalüüside ja heade tavade väljatöötamist. Piirkondadele võiks heade tavade vahetuse rakendamiseks anda ELi toetust.

· Kohalik tasand

Paljud otsused, mis kas otseselt või kaudselt mõjutavad kliimamuutustega kohanemist, võetakse kohalikul tasandil. See on ka tasand, kus on kättesaadavad üksikasjalikud teadmised kohalike loodusliku ja inimkeskkonna tingimuste kohta. Seetõttu on kohalikel ametiasutustel täita oluline roll. Käitumismudelite muutumine ühiskonnas ja kogukondades sõltub suures osas probleemi teadvustamisest. Kodanikud ja muud osapooled ei pruugi veel olla teadlikud neid ees ootava ulatusest ja suurusest ega ka selle mõjust nende tegevusele.

Näiteks võiks partnerluses põllumajandustootjatega analüüsida üksikasjalikke maakorraldus- ja maakasutustavasid, mille abil vältida erosiooni ja mudavoogude jõudmist majade ja asulateni. Lõuna-Euroopas on mõned kohalikud omavalitsused koostöös põllumajandustootjatega välja töötanud algatused vee kokkuhoiuks põllukultuuride niisutamiseks kasutatavate elektrooniliste juhtimis- ja jaotussüsteemide abil.

Suureneva sademete hulga ja vihmaperioodidega piirkondades võiks kaaluda eraldi reovee ja sadevee kogumissüsteemide kasutamist, et vältida vastasel korral suurenevat vajadust reovee ülevoolusüsteemide järele.

Miks on vaja võtta meetmeid ELi tasandil?

Kliimamuutustele kohanemisele lähenemisel ELi tasandil integreeritud ja koordineeritud viisil on selged eelised. Euroopa füüsilised, bioloogilised ja inimsüsteemid on äärmiselt mitmekesised ja kliimamuutused suurendavad mitmekesisust veelgi. Kuigi on selge, et kõikjal ei saa rakendada kohanemiseks ühesugust lähenemisviisi, avaldavad kliimamuutused siiski mõju igal pool ja need mõjud ei järgi riigipiire. Paljudes piirkondades, näiteks vesikondades ja biogeograafilistes piirkondades, nõuab kliimamuutustega kohanemine piiriülest lähenemisviisi. Ehkki meetmed tuleb võtta ja rakendada riigi või kohalikul tasandil, kus on selleks olemas tegevussuutlikkus, on äärmiselt oluline koordineerida jõupingutusi kulutõhusalt. Kaasata tuleb kõigi tasandite osapooled.

Lisaks sellele on teatavad majandusharud (nt põllumajandis, veemajandus, bioloogiline mitmekesisus, kalandus ja energiavõrgud) ELi tasandil ühtse turu ja ühise poliitika kaudu suures osas integreeritud, mistõttu oleks mõttekas integreerida kohanemiseesmärgid otse neisse. Kaaluda tuleks ka seda, kuidas saab kliimamuutustega kohanemist arvesse võtta ELi rahastamiskavades (nt teadusuuringud, ühtekuuluvus, üleeuroopalised võrgud, maaelu areng, põllumajandus, kalandus, sotsiaalfond, välistegevus ja Euroopa Arengufond). Kliimamuutustega kohanemine nõuab ELi liikmesriikidelt solidaarsust, et oleks võimalik tagada vaesemate ja ebasoodsate piirkondade ning kliimamuutuste tõttu enim kannatavate piirkondade suutlikkus rakendada vajalikke meetmeid.

Kohanemispoliitika on esile kerkimas peaaegu kõigis liikmesriikides. Äärmiselt oluline on varajaste kohanemismeetmetega seoses ja teadusuuringutest saadud kogemusi jagada. Kliimamuutustega kohanemisel on kindlasti kasu äärmuslikele ilmastikutingimustele reageerimisel ning kliimamuutuste spetsiifiliste ja proaktiivsete riskijuhtimiskavade rakendamisel saadud kogemusest.

Euroopal on piisavalt inim-, tehnilisi ja finantsressursse, et võtta tugev juhtroll. Kliimamuutustega kohanemine sõltub suuresti poliitilisest ühtsusest, ennetavast planeerimisest ning järjekindlatest ja koordineeritud meetmetest. EL peaks näitama, kuidas tuleks kliimamuutustega kohanemist kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades arvesse võtta. Nii saab EL olla teistele riikidele eeskujuks ja tõhustada koostööd selle ülemaailmse ohuga kohanemisel oma partneritega kõikjal maailmas.

Käeolevas rohelises raamatus keskendutakse ühenduse pädevusse kuuluvate esimeste ja kõige kiireloomulisemate prioriteetsete ühenduse tasandi meetmete võimalustele. Selles kontekstis võib kaaluda nelja erinevat meetmete võtmise viisi.

· Valdkondades, kus omatakse piisavalt teadmisi, tuleks välja töötada kohanemisstrateegiad, et kindlaks teha ELi valdkondliku ja muu poliitika ning olemasolevate ühenduse fondide kaudu optimaalne vahendite eraldamine ja tõhus vahendite kasutamine, millest ELi tasandi meetmete puhul juhinduda.

· EL peab arvesse võtma kliimamuutuste mõjude ning nendega kohanemise välist mõõdet ning ehitama üles uue liidu partneritega kõikjalt maailmast, eelkõige arengumaadest. Kohanemismeetmed tuleks kooskõlastada naaberriikidega ning koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega tuleks veelgi tugevdada.

· Valdkondades, kus napib endiselt teadmisi, saaks määramatust tulevikus vähendada ja teadmistepagasit suurendada ühenduse teadusuuringute, teabevahetuse ja ettevalmistavate meetmete abil. Poliitika kujundamisse ja elluviimisse tuleks senisest enam integreerida teadusuuringute tulemusi.

· Koordineeritud strateegiaid ja meetmeid tuleks muu hulgas täiendavalt analüüsida ja arutada Euroopa kliimamuutuste programmi raames tegutsevas kliimamuutustega kohanemise Euroopa nõuanderühmas.

Igaühe puhul nimetatud neljast põhipunktist on järgnevalt edasiseks aruteluks välja toodud mitmed valikuvõimalused ELi tasandi meetmete võtmiseks.

(...PICT...)

5. ELi tegevuse suunamine: paindliku neljasambalise lähenemise eelisvalikud

5.1. Esimene sammas: ELi varajased meetmed

Varajased meetmed hõlmavad poliitilisi valikuid järgmistes valdkondades:

– kliimamuutustega kohanemise integreerimine kehtivate ja tulevaste õigusaktide ja tegevuskavade rakendamisse;

– kliimamuutustega kohanemise integreerimine olemasolevatesse ühenduse rahastamisprogrammidesse;

– uute poliitiliste lahenduste väljatöötamine.

5.1.1. Kliimamuutustega kohanemise integreerimine kehtivate ja tulevaste õigusaktide ja tegevuskavade rakendamisse

Kliimamuutustega kohanemine mõjutab paljusid ELi poliitikavaldkondi. Järgnevalt on antud esialgne ülevaade sellest, kuidas kliimamuutustega kohanemist on kõnealuste poliitikavaldkondade puhul arvesse võetud või saab arvesse võtta. Kuna paljud poliitikavaldkonnad tuginevad raamõigusaktidele, sõltub ELi kliimamuutustega kohanemise lähenemisviisi edu liikmesriikide omavahelisest ning nende ja ELi vahelisest tõhustatud koostööst selle rakendamisel.

Põllumajandus ja maaelu areng

Euroopa põllumajandus seisab järgnevatel aastatel silmitsi paljude väljakutsetega, nagu rahvusvaheline konkurents, kaubanduspoliitika jätkuv liberaliseerimine ja elanikkonna vähenemine. Nende tegurite poolt avaldatavale survele lisanduvad kliimamuutused, mistõttu on nimetatud väljakutsetele vastu astumine veelgi keerukam ja kulukam. Prognoositavad kliimamuutused kahjustavad viljasaaki, loomakasvatust ja tootmispiirkondi ning põhjustavad olulisi riske põllumajandusettevõtete tuludele ja maa sööti jäämise riski teatavates Euroopa piirkondades. Kuna kuumalainete, põudade ja kahjurite tõttu sageneb tõenäoliselt saagi hävimine, võivad teatavates Euroopa piirkondades muutuda probleemiks toiduainete tootmise riskid. Saagikuse kõikumise suurenedes satuvad maailma toiduvarud üha enam ohtu. Selles kontekstis tuleks hinnata, milline on elektrienergia tootmiseks biomassi kasutamise võimaliku suurenemise potentsiaalne mõju maailma toiduvarudele.

Muutuva kliima tingimustes muutub ELi põllumajanduse ja metsanduse roll keskkonna- ja ökosüsteemi teenuste osutamisel üha olulisemaks. Põllumajandusel ja metsamajandusel on täita oluline osa muu hulgas seoses tõhusa veekasutusega kuivades piirkondades, vooluveekogude kaitsmisega toitainete liigse sissevoolu eest, üleujutuste ohjeldamise parandamisega ning multifunktsionaalsete maastike, näiteks paljudele liikidele elupaika ja rändeperioodil puhkepaika pakkuvate kõrge loodusliku väärtusega rohumaade säilitamise ja taastamisega. Ilmastikukindla metsamajanduse ja orgaanilise süsiniku säilitamisega seotud pinnase majandamise meetmete (näiteks maa harimata jätmine või minimaalne maaharimine) edendamine ning püsivate rohumaade kaitse on leevendusmeetmed, mis võiksid samuti aidata kliimamuutustega kohanemisele kaasa.

Ühenduse toetus põllumajandusele, metsandusele ja maaelu arengule täidavad olulist rolli toiduainete tootmisel, maapiirkondade maastiku kaitsmisel ja keskkonnateenuste osutamisel. Ühise põllumajanduspoliitika (CAP) hiljutised reformid olid esimene samm ELi põllumajanduse säästva arengu raamistiku loomiseks. CAPi tulevane kohandamine ja 2008. aasta "tervisekontroll" annab võimaluse uurida, kuidas saaks kliimamuutustega kohanemist paremini põllumajanduse toetuskavadesse integreerida. Näiteks tuleks kaaluda, mil määral võib CAP edendada häid põllumajandustavasid, mis vastavad uutele ilmastikutingimustele ja aitavad proaktiivselt kaasa keskkonna säästmisele ja kaitsele.

Tööstus ja teenused

ELi tööstus- ja teenindussektor seisab peagi vastamisi nii vajadusega kohaneda kliimamuutustega kui ka võimalusega tuua turule tooted ja teenused, millega sellele protsessile kaasa aidata. Kliimamuutused kahjustavad mitmeid tööstusharusid ja teenuseid, nt ehitust ja turismi, võivad kaasa tuua ümberstruktureerimise ning tekitada kahju tööstuse infrastruktuurile. Ettevõtted peavad kohanema muutuvate tingimustega näiteks sel teel, et integreerivad kliimamuutustega kohanemise vajadused oma äriplaanidesse. Samal ajal tuleks ära kasutada leevendus- ja kohanemismeetmete omavahelist sünergiat. Näiteks soojustamisse tehtavad investeeringud mitte ainult ei vähenda talvist küttevajadust, vaid aitavad ka hoonet soojematel suvedel kuuma eest kaitsta ning vähendada õhukonditsioneeride kasutamise vajadust.

Eesseisva vahekokkuvõtte tegemisel uurib komisjon, kuidas tööstuspoliitika saab kliimamuutustega kohanemiseks tehtavatele jõupingutustele kaasa aidata. Sellele järgneb tegevuskava koostamine 2008. aasta alguses.

Energeetika

Muutuvad ilmastikutingimused avavad uusi võimalusi, nagu päikese- ja fotogalvaanilise energia kasutamine. Teiselt poolt võivad pikemad ja kuivemad suved aga kahjustada teisi energiaallikaid nagu tuuma- ja hüdroenergia, suurendades samal ajal vajadust kasutada elektrienergiat õhukonditsioneeride jaoks. See rõhutab vajadust energiaallikate mitmekesistamise, taastuvenergia arendamise, tõhusama nõudluse ja pakkumise haldamise ning võrgu järele, mis suudab toime tulla suuremate kõikumistega nii elektrienergia nõudluses kui ka tootmises. Komisjon on välja töötamas energiatehnoloogia strateegilist kava, mille eesmärk on kiirendada energiatehnoloogiate innovatsiooni, et vastata kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise topeltväljakutsele. Üks võtmeküsimus on ehitised. Need on peamine näide viivitamatust kohanemisvajadusest, et muuta need kuumemas kliimas elamiskõlblikumaks ja vähendada nõudlust elektrienergia järele, mis aitab ka kaasa kliimamuutuste mõju leevendamisele. Komisjon alustab lähiajal tööd asjaomase õigusraamistiku, eelkõige ehitiste energiatõhususe direktiivi läbivaatamisel.

Transport

Praeguse transpordiinfrastruktuuri kohandamine muutuvate ilmastikutingimustega, tagades samal ajal selle jätkuva ja turvalise toimimise, nõuab olulisi lisainvesteeringuid. Uus transpordiinfrastruktuur ja selles kasutatavad transpordivahendid tuleb muuta ilmastikukindlaks juba nende projekteerimise etapist alates. Näiteks on laevatatavate jõgede hüdraulilise režiimi ja veetaseme kõikumine juba praegu mõjutanud siseveekogudel kasutatavate laevade konstruktsiooni. Mõistliku planeerimise, sealhulgas kohavaliku ruumiliste aspektide juures tuleks arvesse võtta oodatavaid tulevasi ilmastikutingimusi. Nimetatud infrastruktuuride kohandamisel oleksid abiks ka ühenduse kehtiva raamistiku tõlgendamise suunised sadamavaldajatele ja veetranspordi infrastruktuuridele.

Tervishoid

Kliimamuutused avaldavad tervisele selgelt kahjulikku mõju kuumalainete, loodusõnnetuste, õhusaaste ja nakkushaiguste leviku kaudu. Lisaks sellele võivad kliimamuutused kaasa aidata veest või toidust saadud nakkushaiguste ja zoonootiliste haiguste levikule. Neid mõjusid võivad võimendada muud tegurid, näiteks osooni ja peenosakestega kokkupuude kuumalaine kestel. Peenosakeste pikaajaline sissehingamine ümbritsevast õhust raskendab mitmeid terviseprobleeme, näiteks kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust, mis muudab inimese veelgi vastuvõtlikumaks ilmastikust tingitud ärritustele. Mitmetes ELi rahastamisprogrammide raames väljatöötatud projektides (eelkõige ühenduse rahvatervise programm ja teadusuuringute raamprogrammid) on keskendutud kuumalainete mõjule inimese tervisele, tervishoiu reageerimismeetmetele, erinevatest ilmastikutingimustest tingitud ägedatele tervisehäiretele ja tervishoiu kohanemisstrateegiatele. Vahekokkuvõttes Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavast aastateks 2004–2010 on esitatud ka soovitused asjakohasteks meetmeteks.

Elamistingimustele avalduvad mõjud ja nakkushaiguste leviku võimalik suurenemine mõjutab tõenäoliselt ka loomade tervist. Kliimamuutused võivad avaldada otsest või kaudset mõju loomade nakkushaigustele.

Kohanemine on peamine reageerimisstrateegia, mille abil tagada, et kliimamuutuste võimalikku tervisele avalduvat mõju vähendatakse ja et see hoitakse minimaalsena. Euroopa Komisjon tunnistab, et sellised mõjud on kiiresti ja ohtlikult kasvamas. Seetõttu plaanib komisjon 2008. aastal vastu võtta just sellele probleemile keskenduva teatise, millega luuakse raamistik võitluseks inimeste ja loomade tervisele avalduvate kahjulike kliimamuutuste mõjude vastu. Teatises kavatsetakse käsitleda kliimamuutuste põhjustatud suremuse ja haigestumuse erinevaid aspekte, sealhulgas teatavate inimeste ja loomade nakkushaiguste leviku viiside muutumist, atmosfääris toimunud muutustest tingitud õhu kaudu levivate allergeenide leviku muutumist ning ultraviolettkiirgusega seonduvaid ohte, sest kliimamuutused aeglustavad osoonikihi taastumist stratosfääris.

Tarbijakaitset, rahvatervist ning toitu ja sööta käsitlevad määrused tuleb üle vaadata ja kliimamuutuste olukorrale vastavalt kohandada. Komisjon võib kutsuda ELi teaduskomiteesid ja ameteid üles teavitama kliimamuutustega seonduvatest konkreetsetest terviseriskidest.

Veemajandus

Vee raamdirektiiviga on loodud veevarude integreeritud majandamise raamistik. Kliimamuutusi ei ole selles aga otseselt käsitletud. Peamine väljakutse on kaasata direktiivi rakendamisse ka kliimamuutustega toimetuleku meetmed alates selle esimesest planeerimistsüklist 2009. aastal. Eeskätt tuleks kõigis sektorites, sealhulgas majapidamistes ning transpordi-, energeetika-, põllumajandus- ja turismisektoris rakendada majanduslikke vahendeid ja „kasutaja maksab” põhimõtet. See annab tugeva motivatsiooni vee tarbimist vähendada ja tõsta selle kasutamise tõhusust.

Komisjon on koostamas teatist veepuuduse ja põudade kohta, mis on kliimamuutuste ja nendega kohanemisega tihedalt seotud. Kliimamuutuste tõttu kannatavad tulevikus mitmed Lõuna-Euroopa piirkonnad, kus mageveevarud on juba praegu ebapiisavad. Kõikjal ELis võib suureneda põudade esinemissagedus ning veekvaliteet halveneb. Jätkusuutlik nõudluse juhtimine on äärmiselt oluline kõigis ELi riikides. Liiga madalad veehinnad, maakasutuse ebajärjekindel planeerimine ja kehv veejaotussüsteem viivad automaatselt liigtarbimiseni. Tõhusa hinnapoliitika kohaldamine, veekokkuhoiu prioriteediks seadmine ning tõhususe tõstmine kõigis sektorites on juba praegu ELi lähenemisviisi olulised elemendid.

Ka kavandatavas õigusaktis, mis käsitleb üleujutusohu hindamist ja ohjeldamist, keskendutakse ennetamisele, kaitsele ja valmisolekule. Rakendamine peaks hõlmama võimalike tulevaste erakorraliste sündmuste ulatuse hindamist, et riske maandada. Esikohale tuleks seada leebed mittestruktuurilised meetmed, st kasutada üleujutusohu vähendamisel maksimaalselt ära looduslikke protsesse, nt töötada märgaladega, suurendada maksimaalselt kohapealset mahutavusvõimet, kasutada maad säästvalt ning vähendada ruumilisel planeerimisel piirkonna riske ja haavatavust. Siiski on suurte üleujutustega toimetulekul ka tulevikus olulised tugevad üleujutustõkked.

Merendus ja kalandus

Oma ELi merenduspoliitikaga seonduva töö raames vaatab komisjon läbi kliimamuutuste küsimused. Merendusstrateegia ja sellega seonduvate õigusaktidega, mis moodustavad merenduspoliitika keskkonnasamba, integreeritakse kliima ja kohanemismeetmed rakendusprogrammidesse ja -kavadesse.

Ühise kalanduspoliitika üks oluline eesmärk on tagada kalavarude jätkusuutlikkus. Kliimamuutused võivad kahjustada liikide, alates planktonist kuni röövkaladeni, geograafilist jaotumist ja arvukust, mis võib kaasa tuua suuri muutusi ökosüsteemi toimimises ja kalavarude geograafilises ulatuses. Veetemperatuuri olulised muutused võivad avaldada mõju ka veeloomade kasvatusele. Seetõttu tuleks olemasolevate programmide rakendamisel vajalikke kohanemismeetmeid täies ulatuses arvesse võtta.

Ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus

Kliimamuutused mõjutavad tõsiselt nii majandust kui ka ühiskonda ökosüsteemidele, täpsemalt looduskapitalile, bioloogilisele mitmekesisusele ning maismaa, magevee ja mere ökosüsteemi teenustele avalduvate mõjude kaudu. Seda põhjusel, et kliimamuutuste mõjud jõuavad inimesteni sageli looduslike süsteemide vahendusel. Terved ökosüsteemid on kliimamuutuste suhtes vastupidavamad ning on seetõttu võimelised säilitama ökosüsteemi teenuste osutamise, millest sõltub meie jõukus ja heaolu. Terved ökosüsteemid on igas kohanemisstrateegias kesksel kohal. Sellest tulenevalt tuleb vähendada nn tavapäraseid surveallikaid, mis põhjustavad ökosüsteemide killustumist, kahjustumist, liigset kasutamist ja saastamist (ökosüsteemide ilmastikukindluse tagamine).

Kliimamuutused avaldavad tugevat mõju ökosüsteemide füüsilistele ja bioloogilistele osadele: veele, pinnasele, õhule ja bioloogilisele mitmekesisusele. Kõigis neis valdkondades on juba olemas või koostamisel vastavad ELi õigusaktid ja poliitika. Neid tuleb rakendada kavakohaselt, et võimaldada varajaste meetmete võtmist ökosüsteemide kliimamuutustele vastupidavuse tugevdamiseks. Seejuures on tervete ja toimivate ökosüsteemide säilitamine suur väljakutse, sest kliimamuutused võivad nii eelnevad kui ka praegused pingutused kasutuks muuta. Seetõttu tuleb poliitikat täiendavalt kohandada.

2006. aastal vastu võetud bioloogilist mitmekesisust käsitleva teatise ning "ELi tegevuskava aastani 2010 ja pärast seda" tõhus rakendamine annavad olulise panuse bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitsesse ja taastamisse. Tähelepanu tuleb pöörata Natura 2000 võrgustiku terviklikkusele, sidususele ja ühildatavusele, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste säilitamisele ja taastamisele maapiirkondades laiemalt ja merekeskkonnas, regionaal- ja territoriaalarengu vastavuse tagamisele bioloogilise mitmekesisusega ning sissetungivate võõrliikide ebasoovitavate mõjude vähendamisele.

Säästva kasutamise korral ei too areng ega kasutamine kaasa looduskapitali ega ökosüsteemi teenuste vähenemist. Selles kontekstis on olulised kompenseerivad meetmed, millega tagatakse, et arendusprojektid säilitaksid looduskapitali. Kompleksne tasuvusanalüüs ja mõjuhinnangud peaksid hakkama järk-järgult ja süstemaatiliselt arvesse võtma kahjustuva ökosüsteemi keskkonnakulusid.

Muud loodusvarad

„Forest Focus“ programmides aastateks 2003–2006 nähakse ette uuringuid muutuste prognoosimise kohta metsa juurdekasvus, süsinikuvarudes ja puuliikide levikus. Kogu ühendust hõlmavaid metsa ja pinnase seireprogramme tuleb toetada, sest nende tulemusi tuleks kasutada reageerimismeetmete väljatöötamisel. Metsanduse tegevuskavas nähakse ette kohanemist käsitlevad teadusuuringud ja koolitused, mõjuhinnangud ja kogemuste vahetamine ning edendatakse vähese süsinikdioksiidiheitega metsamajandust, mis sarnaneb pinnase majandamisele nii kliimamuutustega kohanemise kui ka nende mõjude leevendamise osas.

Mullastrateegia ja sellega seonduvate õigusaktide eesmärk on kaitsta mulla funktsioone kõikjal ELis. Tuleb kindlaks teha piirkonnad, mida ohustab orgaanilise ainese kadu, et kliimamuutusi oleks võimalik arvesse võtta säästvuse suurendamiseks kavandatud programmides. Mulla orgaanilise ainese puhaskadu soojeneva kliima tingimustes on väga suur probleem, kuna mullas asuvad maismaa suurimad süsinikuvarud.

Loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia eesmärk on vähendada kiire majanduskasvu tingimustes loodusvarade kasutamise negatiivseid mõjusid ja tõhustada ressursikasutust elutsüklil põhineva lähenemisviisi kaudu. Kliimamuutuste tõttu väheneb loodusvarade hulk ning süvenevad ressursside kasutamisest tingitud keskkonnamõjud. Tulevases säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavas kaalutakse meetmeid, mille abil parandada olemasoleva poliitika sidusust ja vähendada energiaallikate kasutamist.

Valdkondadevahelised küsimused

Ilmastikukindluse tagamine tuleb integreerida keskkonnamõju hindamise direktiivi ja strateegilise keskkonnahindamise direktiivi. Keskkonnamõju hindamistes, strateegilistes keskkonnahindamistes ja poliitika mõju hindamistes tuleb tähelepanu pöörata ökosüsteemidele avalduvatele mõjudele ning neid tuleb toetada instrumentidega, mis arvestavad looduskapitali ja ökosüsteemi teenuste kahjustamise kulusid.

Liikmesriigid ja ELi kodanikukaitse mehhanismid peaksid pöörama rohkem tähelepanu ennetamisele, varajastele meetmetele ja valmisolekule.

Rannikualade integreeritud haldamise soovituses kutsutakse üles välja töötama rannikualade planeerimise ja majandamise strateegilist lähenemisviisi. Kliimamuutused ohustavad rannikualasid üha enam ning need peaksid olema kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise meetmetes kesksel kohal. Rannikualade planeerimise ja majandamise sidusas ja integreeritud lähenemisviisis peaks nägema ette võimaluse sünergia tekkeks ja käsitlema võimalikke vastuolusid rannikualade majandusliku arengu ja kliimamuutustega kohanemise vajaduse vahel. Planeerimise ja majandamise jaoks tuleks välja töötada suunised ning lähenemisviiside ja strateegiate väljatöötamisel tuleks kasutada parimaid põhimõtteid ja tavasid.

5.1.2. Kliimamuutustega kohanemise integreerimine olemasolevatesse ühenduse rahastamisprogrammidesse

Liikmesriigid peaksid kohanemismeetmed integreerima ühenduse toetusprogrammide koostamisse. Eriti asjakohane on see infrastruktuuriprojektide puhul. Oluliste infrastruktuuride, nagu sildade, sadamate ja kiirteede kasutusiga on 80–100 aastat, mistõttu tuleb praegu investeeringuid tehes arvesse võtta sajandi lõpuks prognoositud ilmastikutingimusi. 20–50 aastaks projekteeritud ehitised ja muu infrastruktuur peavad samuti tulevastele ilmastikutingimustele vastu pidama. Tänastele ilmastikutingimustele vastavad investeeringud ei pruugi olla tulevastes ilmastikutingimustes või nende mõju inimeste tervisele ja ökosüsteemidele arvesse võttes majanduslikult elujõulised. Seetõttu peaksid keskmise pikkusega ja pikaajalised investeeringud olema "ilmastikukindlad". Näiteks võetakse Madalmaades infrastruktuuri projekteerimisel juba praegu arvesse uusimaid teadmisi kliimamuutuste mõjude kohta jõgede voolusängidele ja meretaseme tõusule. Ameerika Ühendriikides arvestavad arhitektid rannikualadele sildu projekteerides meretaseme ühemeetrise tõusuga.

Neljandas ühtekuuluvusaruandes rõhutati kliimamuutuste tähtsust ELi ühtekuuluvuspoliitikas. [4] Komisjon uurib, kuidas saab ilmastikukindluse tagamist arvesse võtta ja rakendada programmides ja projektides, mis on vastuvõetud Ühtekuuluvusfondi ja Regionaalarengu Fondi (näiteks osana regionaalse innovatsiooni strateegiatest), ühinemiseelsete vahendite, üleeuroopaliste võrkude programmide ja Maaelu Arengu Fondi infrastruktuurimeetmete raames.

Euroopa Sotsiaalfond näeb ette mitmesugused meetmed, mis täidavad olulist rolli üldsuse teadlikkuse tõstmisel kliimamuutustest, suutlikkuse arendamisel, koolituste korraldamisel ning olukordades, kus inimesed on sunnitud oma elukohast lahkuma. Sellised meetmed võiksid näiteks olla arhitektidele suunatud koolitusprogrammid ehitiste ilmastikukindluse tagamise kohta, uute töövõimaluste pakkumine noortele madala süsinikdioksiidiheitega majanduses ning kuumalainete korral laste ja vanurite tervise ennetav kaitsmine. Liikmesriigid peaksid selliste meetmete kaasamiseks juba praegu ära kasutama kehtivaid rakenduskavasid.

Kalanduse struktuurifondis nähakse ette poliitilised prioriteedid ja abiandmise tingimused kalandus- ja akvakultuurisektoris. Selle eesmärk on aidata kaasa ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisele, pakkudes struktuuriabi. Nii tugevdab see tegevstruktuuride konkurentsivõimet ja majanduslikult elujõuliste ettevõtete arengut. Kliimamuutuste mõjudega tuleb üha rohkem arvestada.

LIFE+ programmist peaks rahastama katseprojekte, mis edendavad kliimamuutustega kohanemist piiriüleselt, tutvustades näiteks kulutasuvaid kohanemistehnoloogiaid, uuenduslikke lähenemisi, kohanemise ruumilist planeerimist ja parima tava vahetamist. Lisaks sellele peaks sellest toetama pidevat teabevahetust ja tõstma üldsuse teadlikkust kliima mõjudest ja kohanemisest.

Käesolev roheline raamat annab võimaluse uurida, mil määral on kliimamuutusi ja eelkõige kohanemisvajadusi olemasolevates rahastamisprogrammides asjakohaselt käsitletud.

5.1.3. Uute poliitiliste lahenduste väljatöötamine

Kliimamuutuste mõjud kahjustavad kas otseselt või kaudselt mitmeid ühenduse poliitikavaldkondi, mille jaoks ELil on veel vaja välja töötada asjakohased lahendused. Nende poliitikavaldkondade puhul tuleks komisjonil kaaluda kulutasuva kohanemise jaoks asjakohaste algatuste loomist. 2009. aastaks tuleks süstemaatiliselt kontrollida, kuidas hakkavad kliimamuutused mõjutama ühenduse kõiki poliitikavaldkondi ja õigusakte, ning sellele peaksid järgnema konkreetsed meetmed.

Näiteks on vaja sihipäraseid meetmeid seoses ehitusnormide ja -meetodite ning ilmastikukindlate põllukultuuridega. Kohanemine pakub ka võimalusi innovatsiooniks ja uute tehnoloogiate jaoks, suurendades ELis väljatöötatud tehnoloogiliste lahenduste ekspordipotentsiaali. Neid võimalusi tuleks analüüsida tihedas koostöös erasektoriga.

Kliimamuutused ja sellega kaasnevad mõjud, nagu varaline kahju, äritegevuse häiritus ja metsapõlengud, kujutavad endast olulist finantsriski ning üksikisikud, ettevõtted, finantssektor ning finantsteenuste ja kindlustusturud peavad leidma innovatiivseid viise, kuidas suurenevate ilmastikuga seotud riskidega tõhusalt toime tulla. Juba praegu tulevad turule uued finantstooted nagu ilmatuletisväärtpaberid ja katastroofivõlakirjad ning selliseid tooteid tuleks edasi arendada. ELi finantsteenuste poliitika ja maksejõulisust käsitleva Solvency II direktiivi raames tuleks jätkata Euroopa kindlustusturgude edasist integratsiooni, sest see pakub laiemaid võimalusi nii kindlustustoodete pakkumise kui ka nõudluse osas. Lisaks sellele tuleb hinnata olemasolevate avalike ja eraõiguslike loodusõnnetuste likvideerimiseks eraldatavate vahendite, sealhulgas ELi Solidaarsusfondi tulevast riskistruktuuri.

Ruumiline planeerimine võib pakkuda integreeritud raamistikku haavatavuse ja riskihindamise sidumiseks kohanemissuutlikkuse ja kohanemislahendustega, hõlbustades seega poliitiliste valikute ja kulutasuvate strateegiate väljatöötamist. Kaaluda tuleks kliimamuutustega kohanemisele suunatud uuendusliku rahastamiskorra sisseseadmist, et toetada kooskõlastatud kohanemisstrateegiate rakendamist, seda eelkõige Euroopa kõige haavatavamates piirkondades ja ühiskonnarühmades. ELil on oluline roll hindamisraamistike ja hindamiseks kasutatavate arvutiprogrammide ning teabevahetusvõrgustike loomisel ja koordineerimisel.

(...PICT...)

5.2. Teine sammas: kliimamuutustega kohanemise integreerimine ELi välistegevusse

Kasvav mure kliimamuutuste mõjude pärast ning sellest tulenev kohanemisvajadus mõjutab ELi suhteid kolmandate riikidega. Kliimamuutustega kohanemise üle tuleb alustada dialoogi ja edendada partnerlust arengumaade, naaber- ja tööstusriikidega. Kuigi partnerriikide majandusliku, poliitilise, sotsiaalse ja keskkonnaalase olukorra erinevuste tõttu on vaja erinevaid kohanemisstrateegiaid, on paljud kohanemismeetmed kõigi riikide puhul sarnased ja pakuvad seetõttu ulatuslikke koostöövõimalusi.

ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) täidab olulist rolli ELi suutlikkuse tõstmisel selliste konfliktide ennetamise ja lahendamise juures nagu piirivaidlused ja loodusvaradele juurdepääsuga seotud pinged, aga ka kliimamuutuste tõttu suurenenud loodusõnnetuste ja nende võimalike tagajärgede, nt sundränne ja inimeste riigisisene ümberasumine, ennetamisel ja lahenduste leidmisel. ELi rändepoliitikas, eelkõige rände haldamise juures, tuleks arvestada ka kliimamuutuste mõjudega.

Arengumaad

Kliimamuutused raskendavad vaesuse vähendamist arengumaades ning ähvardavad nullida saavutatud edu. Arengumaade vaesemad kogukonnad sõltuvad suuresti kohalike loodusvarade otsesest kasutamisest. Neil on piiratud elatusallikate valik ja vähene suutlikkus kliimamuutuste ja loodusõnnetustega toimetulekuks. Kõige tõsisemalt kannatavad Aafrika vähim arenenud riigid, osa Lõuna-Ameerikast ja Aasiast ning väikesed saareriigid. Kliimamuutused võivad kaasa tuua suure rahvastikurände ja seda ka Euroopa lähipiirkondades.

Kuna enamiku inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitmete atmosfääri kogunemise on põhjustanud eeskätt arenenud riigid, peavad nad toetama kohanemismeetmeid arengumaades. Kliimamuutustega kohanemine on otsustava tähtsusega ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tagamisel pärast 2015. aastat, seda eelkõige Saharast lõunasse jäävas Aafrikas. Euroopa Liit peab täiendavalt hindama, kuidas integreerida kliimamuutustega kohanemist olemasolevatesse poliitikavaldkondadesse ja rahastamisvahenditesse ning vajaduse korral välja töötama uue poliitika. Arengumaade valitsustega tuleks jagada ELi kohanemismeetmetega seonduvaid kogemusi ja neile tuleks anda abi sama põhjalike lähenemisviiside väljatöötamiseks. Kohanemine tuleks integreerida ka vaesuse vähendamise strateegiatesse (st vaesuse vähendamise strateegiadokumenti) ning arengukavade ja eelarve koostamisse. Olemasolevad partnerlused näiteks Hiina, India ja Brasiiliaga on heaks aluseks ELi kliimamuutuste alase koostöö laiendamisel arengumaadega.

Arengumaade kliimamuutustega kohanemise poliitika ja programmid võivad kujuneda väga erinevateks, sõltudes riikide erivajadustest, näiteks vajadusest mitmekesistada põllumajandust või elatusallikaid, parandada maakasutuse planeerimist ja metsade taastamist, kaitsta tõhusamalt rannikualasid ning märgalade ning rannikualade ökosüsteeme ning tugevdada suurõnnetuste ennetamise süsteeme. Tavapärase surve vähendamine ökosüsteemidele ja nende muutmine kliimamuutustele vastupidavamaks peab olema aluseks jõulisele tegutsemisele, millega peab kaasnema ilmastikukindluse tagamine, et tagada investeeringute jätkusuutlikkus.

Kliimamuutustega kohanemise soodustamiseks arengumaades peaks Euroopa Liit astuma samme nii ülemaailmsel kui ka Euroopa tasandil:

· ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kontekstis jätkab EL kliimamuutustega kohanemise edendamist ja edendab kohanemise integreerimist riiklikesse arengukavadesse (näiteks riiklike kohanemise tegevusprogrammide ja Nairobis hiljuti vastu võetud viieaastase kohanemise tööprogrammi kaudu). ELi juhtroll on vajalik selleks, et tagada piisavate rahaliste ja tehniliste vahendite kättesaadavus riiklike kohanemise tegevusprogrammide ja muude sarnaste strateegiate rakendamiseks, kasutades selleks näiteks Kyoto protokolli kohanemisfondi, Ülemaailmset Keskkonnafondi ja kahepoolseid kanaleid.

· ELi 2004. aasta kliimamuutuse ja arengukoostöö tegevuskava sisaldab juba strateegiaid kohanemise toetamiseks arengumaades, näiteks keskkonna ja loodusvarade teemaprogrammi raames ning nii riigi kui ka piirkondliku tasandi kohalike vahendite kaudu. Edendada tuleb kohanemismeetmete kaasamist kohalikku programmitöösse. Järgmine võimalus selleks on riiklike ja piirkondlike strateegiate vahekokkuvõtete läbivaatamine 2010. aastal. Tegevuskava käimasolev vahehindamine annab hea võimaluse selle läbivaatamiseks üha kiirenevate kliimamuutuste valguses.

· Komisjon uurib, kuidas edendada ülemaailmse kliimamuutuste liidu loomisega ELi ja arengumaade vahelist tõhusamat dialoogi ja koostööd kliimamuutuste valdkonnas. Ajavahemikuks 2007–2010 on komisjon eraldanud kokku 50 miljonit eurot dialoogi pidamiseks ning arengumaadele kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise meetmete jaoks ettenähtud toetusteks. Meetmete hulka võivad kuuluda riiklike kohanemise tegevusprogrammide järelmeetmed näiteks konkreetsete katseprojektide näol, mis eelkõige seonduvad kohanemismeetmete integreerimisega võtmetähtsusega valdkondlikusse poliitikasse. Lisaks sellele loob ELi suurõnnetuste ohu vähendamise strateegia silla kliimamuutustega kohanemise ja suurõnnetustele reageerimise vahele.

Naaberriigid

EL peab oma kliimamuutustega kohanemiseks tehtavatesse jõupingutustesse kaasama Venemaa, Euroopa põhjapoolseimad piirkonnad ja Gröönimaa ning Musta mere ja Vahemere äärsed ning Arktika ja Alpide piirkonnad. Seda eriti piiriülestes küsimustes, nagu piirkondlike merevete ja vesikondade majandamine, ökosüsteemi toimimine, teadusuuringud, bioloogiline mitmekesisus ja loodus, suurõnnetuste tagajärgede likvideerimine, inimeste tervis, majanduslik üleminek, kaubandus ja energiavarud. Naaberriike tuleks julgustada ja toetada kliimamuutuste mõjude, ohtude, haavatavuste ja sobilike reageerimisviiside analüüsil ning kohanemismeetmete kaasamisel nende arengukavadesse. Naabritega koos tegutsemine peaks tugevdama olemasolevat koostööd, dialoogi ja protsesse, seda eriti Euroopa naabruspoliitika kontekstis, kus praeguseks koostatud ja poolte vahel kokkulepitud tegevuskavade raames toimub juba praegu regulaarne ja struktuurne dialoog ka kliimamuutustega seonduvates küsimustes. Euroopa naabrus- ja partnerlusvahendist saaks toetada Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide ja Venemaa kliimamuutustega kohanemise projekte. Kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides võiks kasutada ühinemiseelse abi rahastamisvahendit.

Tööstusriigid

Sarnaste probleemidega tööstuspiirkonnad, näiteks Jaapan, Austraalia kaguosa ja Ameerika Ühendriikide edelaosa, peaksid vahetama mõjuanalüüse ja kliimamuutustega kohanemise häid tavasid. Koostööstrateegiaid nende riikidega tuleks edasi arendada.

Säästva arengu põhimõtetele vastavate kaupade ja teenustega kauplemise tõhustamine

Komisjon teeb tööd selle nimel, et kujuneks välja ülemaailmne keskkonnatehnoloogiate turg, mis soodustaks säästva arengu põhimõtetele vastavate kaupade ja teenustega kauplemist ning tehnosiiret eelkõige tööstusriikide ja arengumaade vahel. Üks peamine viis selle saavutamiseks on kasutada mitme- ja kahepoolseid kaubandusläbirääkimisi, käsitledes neil kaubandust rohelise tehnoloogia ning keskkonnakaupade ja -teenustega ning neisse tehtavaid investeeringuid koostööl ja algatustel põhineva lähenemisviisi raames.

(...PICT...)

5.3. Kolmandas sammas: ebakindluse vähendamine, laiendades teadmistepagasit integreeritud kliimauuringute kaudu

Kliimapoliitika kujundamisel on äärmiselt oluline usaldusväärsete teaduslike uurimistulemuste kättesaadavus. Ehkki Maa kliimasüsteemi mõistmisel on tehtud märkimisväärseid edusamme, ei ole ebamäärasus ometi kuhugi kadunud, eriti täpsemate ja üksikasjalikumate kliimamuutuse piirkondliku ja kohaliku tasandi mõjuprognooside ning kohanemismeetmete kulude–tulude osas lühematel perioodidel, näiteks ajavahemikul 2020–2030. On vaja edendada integreeritud, valdkondadevahelist ja terviklikku lähenemisviisi ning võtta arvesse füüsiliste ja bioloogiliste süsteemide kahjustumisega kaasnevaid keskkonnakulusid. Teadusuuringutes tuleks käsitleda vastastikuses seoses olevate faktorite keerukust, mida ei saa analüüsida eraldi. ELi teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis (2007–2013) pööratakse tõsist tähelepanu kliimamuutustele, käsitledes nii muutuste prognoosimist, modelleerimist kui ka nendega kohanemist. Peamisi projekte kirjeldatakse 4. lisas. Kliimamuutuse ja sellega kohanemise alases teadusuuringute kavas võetakse muuseas arvesse järgmisi aspekte:

· Töötada kliimamuutuste mõjude, nõrkade kohtade ja kulutasuva kohanemise hindamiseks välja kõikehõlmav ja integreeritud metoodika. Töötada välja näitajad kliimamuutustega kohanemise edukuse hindamiseks. Edendada üleeuroopalist kliimamuutustega kohanemise mõjude, riskide ja kulude ning eeliste hindamist, võrreldes olukorraga, kus kohanemismeetmeid ei rakendata. Võrrelda integreeritud üleeuroopalist ja valdkondlikku reageerimist, sealhulgas sotsiaalmajanduslike kulude ja tulude analüüs. Parandada integreeritud hindamist ja arendamist ning vahendite kasutamist, et näidata kliimamuutustega kohanemise majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid eeliseid piiriülestes regioonides.

· Parandada arusaama kliimamuutustest ja nende tõttu Euroopale, sealhulgas Põhja-Atlandile, Arktikale ning Vahemere ja Musta mere piirkondadele avalduva mõju prognoosimist. Täpsustada kliimamudeleid ja parandada piirkondlikke ja kohalike kliimamuutuste mõju prognoose, sealhulgas võimalikku mõju vee- ja energiasektorile (elektrijaamade jahutusvõimsuse vähenemine, mõjud hüdroenergiale, suurenev nõudlus hoonete jahutussüsteemide järele), transpordiinfrastruktuurile, tööstusele, ärile, maakasutuse planeerimisele, põllumajandusele ja inimeste tervisele.

· Täpsustada kliimamuutuste ja osoonikihi hõrenemise eeldatavaid mõjusid ökosüsteemidele ning leida viise nende vastupanuvõime tõstmiseks. Selle raames tuleks hinnata kliimamuutuste mõju pinnases ja kogu biosfääris leiduvatele süsinikuvarudele, vee-ökosüsteemile, enim ohustatud elupaikadele, liikidele ja loodusvaradele ning agroökoloogiliste juhtimistavade mõju.

· Me vajame üleeuroopalisi pikaajalisi ja kõikehõlmavaid kõrgresolutsiooniga andmekogusid ja mudeleid. Parandada andmekeskuste, infosüsteemide ja võrgustike vahelist koordinatsiooni.

· Parandada ligipääsu olemasolevatele andmetele ja liita kliimamuutustega kohanemise seisukohalt tähtsad andmed INSPIRE’isse (Euroopa ruumiandmete infrastruktuuri), SEISi (ühisesse keskkonnateabe süsteemi) ja GMESi (ülemaailmsesse keskkonna- ja turvaseire süsteemi). Kaasata loodusvarade kvaliteedi ja kvantiteedi, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste tugevdatud pikaajaline kohapealne seire.

· Julgustada ja tõhustada olemasolevate ühenduse infosüsteemide, nagu näiteks Euroopa üleujutuste häiresüsteemi, Euroopa metsatulekahjude infosüsteemi, kodanikukaitse järelevalve- ja teabekeskuse ning Euroopa Komisjoni saagi prognoosisüsteemi kasutamist, näiteks lülitades need sobivasse Euroopa meteoroloogiaandmete infrastruktuuri ja sihtotstarbelistesse seireprogrammidesse. Kasutada ära Euroopa andmekeskustesse kogutud poliitikakujundamiseks vajalikku teavet õhu kvaliteedi, loodusvarade, inimtervise, saaduste ja jäätmete kohta, võttes elutsüklil põhineva lähenemise.

· Iga 4–5 aasta tagant peavad Euroopa Keskkonnaagentuur ja Teadusuuringute Ühiskeskus esitama põhjalikud ajakohastatud ülevaated kliimamuutuste mõjust, nendega kohanemisest ning nõrkadest kohtadest, tuginedes seejuures ELi teadusuuringute raamprogrammide ja riiklike teadusuuringute tulemustele.

· Toetada tihedas koostöös Euroopa erasektoriga teadusuuringuid kohanemise kohta ettevõtluses, teeninduses ja tööstuses. Algatada teadusuuringuid kohanemistehnoloogiate ja -toodete arendamiseks, et edendada uuendustegevust eri sektorites (näiteks põllumajanduses, metsanduses, veemajanduses, energiasektoris, ehituses, kalanduses ja akvakultuuris).

· Käivitada üleeuroopalised uuringud rannikupiirkondade praeguste ja tulevaste rannikukaitset tõhustavate kavade, neis sisalduvad keskkonna- ja majanduslike kulude ning nende võimalike mõjude kohta ühenduse eelarvele ja rannikualade majandusele. Esitada tuleks ka võimalikud sadamate ja veeteedega seotud kulutused, mida tuleb teha tavapärase transpordifunktsiooni täitmise jätkamiseks.

· Tõsta kogu maailmas teadlikkust loodusvarade, sealhulgas taastuvate energiaallikate kättesaadavuse kohta. Pakkuda sõltumatut teaduslikku analüüsi loodusvarade kasutamisest tulenevate keskkonnamõjude ning ressursiefektiivsuse kohta. Samuti tuleb parimal viisil ära kasutada loodusvarade säästva kasutamise rahvusvahelise komisjoni ning valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli analüüsi.

· Tõhustada koostööd, partnerlust ja võrgustikutööd Euroopa Liidu ja kolmandate riikide teadusringkondadega, eelkõige arengumaade, naaberriikide ja olulisemate partneritega, ning vahetada teaduslikke uurimistulemusi, kliimamudeleid ja teisi metoodilisi vahendeid, seda eeskätt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis ettenähtud viieaastase kliimamuutustega kohanemise tööprogrammi kontekstis.

· Toetada valdkonnas tegutsejaid, tutvustades neile olemasolevaid teaduslikke tulemusi ja kohanemismeetmeid ning pakkudes välja lahendusi ja nende lahenduste kulude-tulude analüüse. Edendada üleeuroopaliste võrgustike loomist teadmiste, kogemuste ja kohanemismeetmete vahetamiseks ja koondamiseks Euroopas. Lihtsustada teadmiste edastamist teadusringkonnalt valdkonnas tegutsejatele.

Moodsad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad ning nende arendused tulevikus on kõige olulisem vahend kõnealuse kohanemisprotsessi toetamisel. Need võimaldavad reageerida kiirelt, paindlikult ja asjakohaselt kohanemisnõuetele, näiteks jälgida keskkonnamuutusi, ennetada ja hinnata ohte, ohjata kriisiolukordi.

(...PICT...)

5.4. Neljas sammas: Euroopa ühiskonna ning avaliku ja ettevõtlussektori kaasamine kooskõlastatud ja igakülgsete kohanemisstrateegiate ettevalmistusse

Kliimamuutustega kohanemine võib mitmes majandussektoris nõuda olulisi ümberkorraldusi, seda eeskätt valdkondades, mis sõltuvad ilmastikutingimustest, nagu näiteks põllumajandus, metsandus, taastuv energia, veemajandus, kalandus ja turism, või on nende mõjudele eriti vastuvõtlikud, nagu näiteks sadamad, tööstusinfrastruktuurid ja rannikualade, üleujutustasandike ja mägede inimasustus. Nende väljakutsete põhjalikuks uurimiseks tuleks pidada korrapärast dialoogi asjassepuutuvate partnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega. Nad võiksid vahetada arvamusi ning anda nõu igakülgsete ja kooskõlastatud strateegiate kohta, sealhulgas võimaliku ümberstruktureerimise ja sellega kaasnevate meetmete kohta.

Komisjon kaalub Euroopa kliimamuutuste programmi osana kliimamuutustega kohanemisega tegelev Euroopa nõuanderühma loomist. Nõuanderühm hakkab tegutsema komisjoni ekspertrühmana ja hakkab koosnema poliitikakujundajad, juhtivad teadlased ja kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad. Nõuanderühm võiks alates 2007. aasta novembrist iga 12 kuu tagant läbi vaadata ja analüüsida spetsiifiliste küsimustega tegelevate töörühmade tööd.

Huvirühmade nõupidamisel käsitletavate teemade hulka võiksid kuuluda: veemajandus, bioloogiline mitmekesisus, põllumajandus ja metsandus, mere elusressursid, tööstus, inimeste tervis, transport, energia, teadusuuringud, tehnoloogia ja uuendustegevus, finantsteenused ja kindlustus, ühtekuuluvuspoliitika ja regionaalfondid, välispoliitilised tegevused ja koostöö ELi-väliste riikidega, maakasutusvahendite kasutamine ja ruumiline planeerimine. Komisjon võiks tagada sekretariaadi ja juhtida eri töörühmi. Euroopa nõuanderühm võiks esitada oma esimese aruande 2008. aasta keskel. Komisjon saaks sellele aruandele toetudes koostada 2008. aasta lõpuks teatise kliimamuutustega kohanemise kohta.

(...PICT...)

6. Edasised sammud

Kõik Euroopa piirkonnad tunnetavad üha enam kliimamuutuste kahjulikke mõjusid. Kohanemispüüdeid tuleb kiirendada kõigil tasanditel ja kõik ühenduse poliitikavaldkonnad peavad olema hästi kooskõlastatud.

Ootame avalikkuse tagasisidet rohelise raamatu põhipeatükkide lõpus tõstatatud võtmeküsimuste kohta. Euroopa institutsioone ja kõiki huvilisi, nii organisatsioone kui ka eraisikuid, kutsutakse üles osalema üleeuroopalises avalikus arutelus, mis käivitatakse pärast rohelise raamatu vastuvõtmist:

· Roheline raamat tehakse avalikuks pärast Brüsselis vastuvõtmist.

· Veebipõhine avalik arutelu kestab kuni 30. novembrini 2007.

· Et võimaldada veelgi vahetumat arvamuste vahetust, organiseerib komisjon mitmes liikmesriigis, ja vajadusel ka kolmandates riikides, rohelise raamatuga seonduvaid seminare.

Avaliku arutelu tulemused aitavad kujundada komisjoni edasist tööd, eriti komisjoni kavandatava kliimamuutustega kohanemist käsitleva teatise koostamisele ja ühenduse muu poliitika ja välispoliitiliste meetmete edasisele täiustamisele.

[1] Joonised 1 ja 2 põhinevad valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) heitkoguste stsenaariumide eriaruande (SRES) stsenaariumil A2. Esitatud kliimamõjusid prognoositakse aastateks 2071–2100, võrreldes ajavahemikuga 1961–1990. Kaardid tuginevad DMI/PRUDENCE andmetele (http://prudence.dmi.dk) ning need koostati Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse rahastatud PESETA uuringu raames (http://peseta.jrc.es).

[2] http://www.hm-treasury.gov.uk/independent_reviews/stern_review_economics_climate_change/stern_review_report.cfm

[3] Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) heitkoguste stsenaariumide eriaruande (SRES) stsenaarium A2; kulud 2100. aastaks 1995. aasta hindades (eurodes). Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse PESETA uuringu tulemused.

[4] http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docoffic/official/reports/cohesion4/index_en.htm

--------------------------------------------------