52005DC0192

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 17.5.2005

KOM(2005) 192 lõplik

KOMISJONI TEATIS

Kolmas ühtekuuluvuse arenguaruanne: Uue partnerluse poole majanduskasvu, tööhõive ja ühtekuuluvuse valdkonnas{SEC(2005)632}

SISUKORD

Sissejuhatus 3

1. Majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus laienenud ELis 3

1.1. Ebavõrdsuse tase 3

1.1.1. SKT: erinevused suurenevad laienemise järel 3

1.1.2. SKT regioonides 4

1.1.3. Tööhõive: on vaja palju suuremat edasiminekut 4

1.1.4. Tootlikkus: viimase aja edasiminekud 4

1.2. Ebavõrdsuse arengusuunad 5

2. ELi ühtekuuluvuspoliitika ja Lissaboni strateegia ajavahemikul 2000–2006 7

2.1. Struktuurifondid ja Lissaboni strateegia: kattuvad eesmärgid 7

2.2. Vahekokkuvõte: võimalus teha muudatusi 7

2.3. Ühtekuuluvuspoliitika uutes liikmesriikides: õnnestunud algus 8

2.4. Täiendavus 9

3. Ühtekuuluvuspoliitika ning majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava tulevik 9

3.1. ELi institutsioonide ja asutuste arvamused 10

3.2. Ühtekuuluvuspoliitika üritused: põhiosalejate kaasahaaramine 10

3.3. Kevadine Euroopa Ülemkogu: regioonid Lissaboni protsessi keskpunktis 10

3.4. Ühenduse strateegilised juhised aastateks 2007–2013 11

KOMISJONI TEATIS

Kolmas ühtekuuluvuse arenguaruanne: Uue partnerluse poole majanduskasvu, tööhõive ja ühtekuuluvuse valdkonnas

Sissejuhatus

Käesolevas kolmandas arenguaruandes esitatakse ajakohane ülevaade olukorrast ja arengutest eri regioonides pärast kolmanda ühtekuuluvusaruande avaldamist 2004. aasta veebruaris. Aruandes käsitletakse ka mitmeid olulisi Euroopa regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika teemasid, mida tõsteti esile struktuurifondide vahekokkuvõttes.

Kolmas ühtekuuluvusaruanne oli oluline seetõttu, et selles sätestati põhiprintsiibid liidu regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika reformimiseks aastatel 2007–2013; sellele järgnes 2004. aasta juulis õigusaktide ettepanekute esitamine, mida praegu arutatakse nõukogus ja Euroopa Parlamendis.

Pärast kolmanda aruande vastuvõtmist on toimunud veel kaks ühtekuuluvuspoliitika seisukohalt olulist sündmust. Esmalt tõstis 2004. aasta mais aset leidnud ajalooline laienemine, millega ELi liikmesriikide arv tõusis 15-lt 25 liikmesriigini, esile selle võtmerolli, mida ühtekuuluvuspoliitika mängib Euroopa integratsiooniprotsessis, aidates soodustada uute võimaluste loomist kogu ELi territooriumil. Teiseks käivitas Euroopa Ülemkogu komisjoni ettepaneku alusel 2005. aasta märtsis kasvu- ja töökohtade loomise strateegia, mille eesmärgiks on taaselustada Lissaboni tegevuskava pärast vahekokkuvõtte erinevaid tulemusi. Nagu käesolevas aruandes kirjas, on integratsiooni, majanduskasvu ja tööhõive teemad, mida see strateegia rõhutab, äärmiselt olulised väljapakutud ühtekuuluvuspoliitika reformi jaoks läbirääkimiste jõudmisel lõppstaadiumi.

1. MAJANDUSLIK JA SOTSIAALNE EBAVÕRDSUS LAIENENUD ELIS

Vastavalt asutamislepingu artiklile 158 on ühtekuuluvuspoliitika peamiseks eesmärgiks vähendada erinevusi regioonide arengutasemete vahel. Äsjane laienemine 25 liikmesriigini, ning Bulgaaria ja Rumeenia kavandatav ühinemine liiduga 2007. aastal, on tunduvalt suurendanud ebavõrdsuse taset ELis. Uutes liikmesriikides on oluliselt väiksem sissetulek ühe inimese kohta ja madalam tööhõive kui teistes ELi riikides. Samal ajal on nad olnud viimastel aastatel väga dünaamilised, oluliselt on kasvanud nii SKT kui tootlikkus, mistõttu vahed on vähenenud. Järgmises osas esitatakse ebavõrdsuse tasemete ja arengute ajakohastatud analüüs.

1.1. Ebavõrdsuse tase

1.1.1. SKT: erinevused suurenevad laienemise järel

SKT erinevused ühe inimese kohta on 25 liikmesriigi vahel märkimisväärsed. 2003. aastal varieerus SKT tase ühe inimese kohta (ostujõu pariteetides) 41 protsendist ELi keskmisest Lätis kuni 215 protsendini Luksemburgis. Iirimaa on jõukuselt teine riik selle alusel – SKT moodustab 132% ELi keskmisest. Kõigis uutes liikmesriikides on SKT ühe inimese kohta alla 90% EL-25 keskmisest ning alla poole sellest tasemest Poolas, Lätis, Leedus ja Eestis, samuti Rumeenias ja Bulgaarias.

1.1.2. SKT regioonides

2002. aastal (viimane aasta, mille kohta on olemas regionaalsed andmed) varieerus SKT tase ühe inimese kohta 189 protsendist EL-25 keskmisest kümnes kõige jõukamas regioonis 36 protsendini kümnes kõige vaesemas regioonis. Enam kui neljandikul elanikkonnast 64 regioonis on SKT inimese kohta alla 75% keskmisest. Uutes liikmesriikides kehtib see 90% kohta kogurahvastikust, eranditeks on Praha, Bratislava, Budapesti, Küprose ja Sloveenia regioonid. EL-15s puudutab see ainult 13% rahvastikust. EL-15s on madala sissetulekuga regioonid koondunud geograafiliselt Lõuna-Kreekasse, Portugali ning Hispaania ja Itaalia lõunaosasse, samuti Saksamaa uutesse liidumaadesse.

Keskmine SKT ühe inimese kohta ELis langes oluliselt kümnesse suhteliselt vaesemasse uude liikmesriiki laienemise järel. Teatud regioonide puhul tähendab see, et SKT ühe inimese kohta on tõusnud üle 75% võrreldes uue EL-25 keskmisega, kuigi see jääb alla 75% võrreldes EL-15 keskmisega. Umbes 3,5% ELi rahvastikust elab sellistes regioonides. Veel 4% elab regioonides, milles SKT ühe elaniku kohta oli alla 75% EL-15 keskmisest ajavahemikus 2000–2006, kuid mis on kasvanud üle selle taseme isegi ilma laienemise mõjuta.

1.1.3. Tööhõive: on vaja palju suuremat edasiminekut

Üldiselt jäävad tööhõive määrad liikmesriikides tugevalt alla 70-protsendilisele eesmärgile, mis sätestati Lissaboni strateegias aastaks 2010 (või 67% eesmärgile 2005. aastaks), olles 2003. aastal 62,9% EL-25s. Ainult neljas liikmesriigis – Taanis, Rootsis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis – ulatub määr 70 protsendini, olles samas kõigest 51,2% Poolas. Umbes 22 miljonit lisatöökohta on vajalikud 70% eesmärgi saavutamiseks. Uutes liikmesriikides peab tööhõive suurenema veerandi võrra, et jõuda 70 protsendini – s.t 7 miljonit töökohta.

Regionaalsel tasemel on pilt jällegi kirjum kui siseriiklikul. Vaid neljandik EL-25 elanikest elab regioonides, kus 70-protsendilise tööhõive määra eesmärk on juba saavutatud – see tähendab, et 200 ELi 254 regioonist on allpool eesmärgiks seatud määra. Peaaegu 15% rahvastikust elab regioonides, kus määr on alla 55%. Need regioonid asuvad peamiselt uutes liikmesriikides ning Hispaania ja Itaalia lõunaosas.

Tööhõive määrad on madalad enamikus kõige vaesemates regioonides. Üle keskmise tööhõive määrad esinevad ainult vähestes regioonides, kus SKT ühe inimese kohta on alla 75% keskmisest. Tööhõive määrad kipuvad olema kõrgemad jõukamates regioonides, kuigi mõnedes väga jõukates regioonides on tööhõive määrad madalad (näiteks Põhja-Itaalias).

1.1.4. Tootlikkus: viimase aja edasiminekud

Erinevused tootlikkuses on liikmesriikide vahel suuremad kui tööhõive määrades. Rahvusvahelistes tootlikkuse võrdlustes (mõõdetuna SKTna tööga hõivatud inimese kohta) kasutatakse tavaliselt kehtivaid vahetuskursse, kuna need peegeldavad konkurentsivõime olukorda kõige täpsemalt. Selles osas on erinevused liikmesriikide vahel väga suured – alla 30% EL-25 keskmisest Poolas ja kolmes Balti riigis, kuid üle 150% Luksemburgis ja Iirimaal. Kümme uut liikmesriiki eristuvad skaala alumises osas; tootlikkus kõigis EL-15 riikides – välja arvatud Portugalis – ületab kõigi uute liikmesriikide oma. Seega, hoolimata olulisest tootlikkuse kasvust viimastel aastatel, on nii tootlikkuse kui tööhõive pidev kasv vajalik lähenemise saavutamiseks.

Tootlikkuse erinevused ostujõu standardi mõistes on väiksemad (ostujõu standardi mõõtmist kasutatakse üldiselt SKT andmete võrdlemisel, et väljendada täpsemalt elatustaset olukorras, kus erinevates riikides on erinevad hinnatasemed).

Regionaalsel tasemel on kõrgemad regionaalsed tootlikkuse tasemed seotud kõrgemate SKT tasemetega, tuues välja võtmerolli, mis sellel muutujal on majanduslikus tulemuslikkuses (need andmed ei sisalda regioone Madalmaades ja Portugalis). Tööhõive määra puhul on seos SKTga nõrgem, kuigi esineb selge positiivne suhe. Tootlikkuse taseme erinevused ELi keskmisest on palju suuremad kui tööhõive määra omad – tootlikkus oli alla 25% ELi keskmisest 15 regioonis ja isegi alla 20% kahes regioonis. Skaala teises otsas ületab tootlikkus ELi keskmist suures hulgas regioonides, kus seda teeb ka SKT ühe inimese kohta.

1.2. Ebavõrdsuse arengusuunad

Alates 1990. aastate keskelt on majanduskasv ELis olnud pettumustvalmistav, olles keskmiselt vaid veidi üle 2% aastas, kuigi Iirimaa, Luksemburg, Kreeka, Soome ja Hispaania ületasid seda taset. Keskmist kasvutempot mõjutasid suurtes riikide, nagu Itaalia ja Saksamaa, suhteliselt nõrgad majandustulemused . Uute liikmesriikide majandused kasvasid siiski palju kiiremas tempos, ulatudes umbes 6 protsendini aastas Balti riikides.

Kiiret kasvu uutes liikmesriikides on seostatud suure tootlikkuse kasvuga, millega on tavaliselt kaasnenud halvimal juhul tööhõive vähenemine ja parimal juhul tööhõive ainult väga väike suurenemine. See peegeldab ümberstruktureerimise protsessi, mis suurendab üldist tootlikkust ilma tööhõive suurenemiseta lühikese aja vältel. Seetõttu on suhteliselt kõrged töötuse määrad sageli kombineeritud tööhõive määra langusega (eriti Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias).

Teiselt poolt on suhteliselt tähelepanuväärne tööhõive määra suurenemine saavutatud Iirimaal ja Luksemburgis ning vähemal määral Hispaanias, Madalmaades ja Soomes, kus suurenesid nii tööhõive kui ka tootlikkus.

Kõige suurema SKT kasvuga (aastail 1995–2002) regioonid on koondunud majanduse kiire kasvutempoga riikidesse, nagu Iirimaa, Balti riigid, Slovakkia ja Poola. Aeglase majanduskasvuga regioonid on koondunud Saksamaale ja Itaaliasse. Kuid enamikus riikides erinevad regionaalsed kasvutempod oluliselt; see väljendub eriti selgelt uutes liikmesriikides, aga ka sellistes riikides nagu Ühendkuningriik ja Soome. Saksamaal on aeglane majanduskasv siseriiklikul tasemel samuti olnud seotud oluliste regionaalsete erinevustega. Itaalias on kasv olnud peaaegu ühetaoliselt madal kõigis regioonides.

Üldiselt on ebavõrdsus ELis vähenenud alates 1995. aastast. See vähenemine on olnud kiirem riikide kui regioonide vahel, mitmes liikmesriigis on sisemine ebavõrdsus regioonide vahel suurenenud.

Erinevused SKTs ühe inimese kohta on liikmesriikide vahel endiselt suured ja pidev kiire majanduskasv on vajalik enam kui ühe põlvkonna vältel paljudes uutes liikmesriikides, kui seda vahet tahetakse oluliselt vähendada. See protsess on alanud ja majanduskasvu kiire tempo on vaesemate riikide suhtelist positsiooni alates 1995. aastast parandanud. Selle tulemusena on erinevus SKTs ühe inimese kohta vähenenud.[1]

Regionaalsed erinevused on suuremad kui riikidevahelised, kuid ka need vähenevad.[2] Samas kui majanduskasv on olnud üldiselt kiirem paljudes vaesemates regioonides, on märkimisväärne, et ka kõige jõukamad regioonid on selle perioodi vältel hästi hakkama saanud. Nii suurenes selle perioodi vältel nii vaesemate kui jõukamate regioonide osa kogu SKTs.

10% EL-25 rahvastikust, kes elab kõige vaesemates regioonides, andsid ainult 2,2% kogu SKTst 2002. aastal (1995. aastal oli see 1,5%). Kõige jõukamad 10% regionaalsest rahvastikust andsid aga 18,3% SKTst 2002. aastal, võrreldes 18 protsendiga 1995. aastal. Nii on kõige jõukamate ja vaesemate regioonide osaluse suhe SKTs selle perioodi vältel langenud 12-lt 8,5-le.

Majanduskasvu lahutamine 1995. ja 2001. aasta vahel selle tootlikkuse ja tööhõive komponentideks viitab, et tootlikkus on olnud peamine hea majandusliku tulemuslikkuse saavutamises. Ka tööhõive määr on selgelt positiivselt SKTga seotud, kuid see seos on vähem süstemaatiline kui võiks arvata. Osaliselt väljendab see madalat tööhõive kasvu kiire majanduskasvuga regioonides, eriti uutes liikmesriikides, peamiselt kolmes Balti riigis ja Slovakkias, kuid ka mõnedes Kreeka regioonides. See võib olla teatud arengu- ja ümberstruktureerimise protsessi staadiumi näitajaks.

Suhteliselt võrreldava liikmesriikidevaheliste sisemiste erinevuste pildi võib saada, kasutades sama arvutamisviisi. Võrreldes regioonide, kus elab 20% rahvastikust, osa riiklikust SKTst vähenevad oluliselt võrreldavuse probleemid, mis tulenevad erinevusest liikmesriikide regioonide arvus ja suuruses. Sellesse analüüsi on kaasatud neli uut liikmesriiki.

Sellisena vaadeldes on erinevused suurimad Ungaris, kus kõige jõukam 20% regionaalsest rahvastikust andis 2,6 korda suurema osa SKTst kui kõige vaesemad. See arv on samuti enim suurenenud Ungaris alates 1995. aastast. Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Ühendkuningriigis ja Belgias on samuti suur sisemiste erinevuste tase, samas kui need on kõige väiksemad Kreekas, Saksamaal, Madalmaades, Soomes ja Rootsis.

Itaalia on ainus riik, kus sisemised erinevused on aja jooksul oluliselt vähenenud, kuigi ka Hispaanias ja Austrias on need vähenenud. Lisaks Ungarile suurenesid sisemised erinevused oluliselt kahes kolmest järelejäänud uuest liikmesriigist (välja arvatud Slovakkia), ning Ühendkuningriigis ja Rootsis (kuigi viimases siiski suhteliselt vähe). Üldiselt on arenevate majanduste puhul tavaline, et tekib sisemiste erinevuste suurenemine; see peegeldab algset majanduskasvu geograafilist kontsentreerumist, millele hilisemas staadiumis järgneb tasakaalustatum arengumudel.

Tuleb veel mainida, et linna- ja maapiirkondade erinevused ELis laienemise tulemusena suurenesid üldiselt.

Praegused erinevused ELis annavad tunnistust vajadusest aktiivse ühtekuuluvuspoliitika järele. Samas on praeguses poliitilises olukorras väga oluline see, et väljapakutud ühtekuuluvuspoliitika ning maaelu arendamise poliitika reformi raames rõhutatakse töökohtade loomise ja majanduskasvu olulisust. See aitab parandada Lissaboni strateegia rakendamise puudusi, mis on nõrgendanud liidu SKT ja tööhõive kasvule suunatud pingutusi. Vastavalt väljapakutud reformile jätkatakse aktiivset ühtekuuluvuspoliitikat väljaspool kõige vaesemaid regioone, et stimuleerida majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia rakendamist. Nii ergutataks ühelt poolt rahaliselt nende poliitikameetmete rakendamist, ning teiselt poolt hoogustataks poliitikat kohalikul tasandil.

2. ELi ühtekuuluvuspoliitika ja Lissaboni strateegia ajavahemikul 2000–2006

2.1. Struktuurifondid ja Lissaboni strateegia [3]: kattuvad eesmärgid

Äsjases hinnangus[4] kriipsutati alla sarnasusi 2000. aastal kokku lepitud Lissaboni strateegia ja ühtekuuluvuspoliitika prioriteetsete kulutuste vahel. Analüüs näitab, et struktuurifondide abi osa Lissaboni tüüpi investeeringutes on hinnatud programmides sageli üle 50%. Sarnasuse aste tundub olevat oluliselt kõrgem suhteliselt jõukamates regioonides, samas kui see on madalam vähemarenenud regioonides. Pilt muutub, kui arvestatakse investeeringuid transporti ja energiasse, mis on osa uuenenud Lissaboni strateegiast, mille suhtes liikmesriigid leppisid kokku 2005. aasta märtsis komisjoni väljapakutud majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava põhjal (vt jagu 3.3).

Juhtimise suhtes tõdeti, et struktuurifondide detsentraliseeritud rakendussüsteem võimaldaks suuremat sünergiat ELi tasandil paika pandud globaalse poliitika eesmärkide (nt Lissaboni strateegia) ja regioonide kohalike erivajaduste ja -tingimuste vahel. Lisaks on ühtekuuluvuspoliitika oma erinevate osalejatega võimeline suurendama regioonide suhestumist Lissaboni strateegiaga ja juhtima keerukaid arenguülesandeid erinevates tingimustes kohalikul tasandil.

Hinnangus esitatud peamised soovitused olid järgmised:

- Temaatiline keskendumine konkreetsetele prioriteetidele, millest tuleneks otsene positiivne mõju regionaalsele konkurentsivõimele.

- Kogemuste vahetamine, et soodustada regioonidevahelist õppimist efektiivse vahendina regionaalsete innovatsioonisüsteemide loomise soodustamiseks. Uuringus väidetakse, et selline õppimine ei leia aset automaatselt, vaid seda peab aktiivselt organiseerima.

2.2. Vahekokkuvõte: võimalus teha muudatusi

2004. aastal viidi EL-15 osas lõpule vahekokkuvõtte protsess struktuurifondide käesoleva programmiperioodi kohta; see sisaldas ka tulemusreservi jaotamist pärast 2003. aastal läbi viidud vahehindamisi. Vahehindamised viidi läbi juhtivate ametiasutuste vastutusel koostöös siseriiklike ametiasutustega ja komisjoniga. Protsess toimus kahes staadiumis:

1. Vahehindamised. Struktuurifondide osaluse hindamine Lissaboni eesmärkide saavutamisel viitas sellele, et investeeringud on üldiselt suunatud sektoritesse, mis on olulised Lissaboni eesmärkide saavutamiseks.

2. Tulemusreservi jaotamine. Tulemusreserv on 2000.–2006. aasta programmiperioodi uuendus . Pärast tihedat konsulteerimist liikmesriikidega jaotas komisjon kõigi eesmärkide vahel üle 8 miljardi euro edukatele programmidele ja prioriteetidele.

Vahekokkuvõte andis võimaluse erinevaid programme kohandada, arvestades muutusi sotsiaalmajanduslikus olukorras või tööjõuturul. See tõi kaasa kvalitatiivseid nihkeid mitmetes prioriteetsetes valdkondades ja andis võimaluse paremini arvestada muudetud Euroopa tööhõivestrateegia (EES) prioriteete ning aidata kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele, arvestades käesoleva programmiperioodi jooksul saadud kogemusi ja iga liikmesriigi eripära.

Paljud liikmesriigid kasutasid tulemusreservi selleks, et suurendada toetust teadmuspõhisele majandusele, sh toetades koostööd uurimisinstituutide ja ettevõtete vahel, arendades väikeettevõtete liite ja uurimiskeskuseid, investeerides lairibaühendustesse, arendades regionaalseid innovatsioonistrateegiaid ja koolitades teadlasi, ning samuti teadusuuringute projektide kaudu. Tulemusreservi kasutati ettevõtluse toetamiseks, andes toetust uutele , väikestele ja innovatiivsetele ettevõtetele, ettevõtlusparkide arendamisele, konsultatsioonitoetusena ja mõningates liikmesriikides riskikapitali finantseerimise meetmete sisseviimisega.

Majanduskasvu ja konkurentsivõimet toetavad meetmed on tugevdatud eriti 2. eesmärgi puhul, samas kui haridus ja kutseharidus on jätkuvalt oluliseks dimensiooniks enamiku 1. ja 2. eesmärgi programmide puhul. 1. eesmärgi programmid on endiselt suunatud traditsioonilistele projektidele (nt transpordi ja muus infrastruktuuri valdkonnas), kuigi mõnedes liikmesriikides, kus 1. eesmärgi valdkonnas on laiaulatuslikud, on rohkem rõhku pandud teadusele ja innovatsioonile.

3. eesmärgi puhul järgitakse endiselt algseid strateegiaid, arvestades siiski muudetud Euroopa tööhõivestrateegiat (EES) ja tööhõivesoovitusi. Enamik muudatustest tehti programmide lihtsustamiseks, sotsiaalmajanduslike muudatuste arvestamiseks vajaliku paindlikkuse suurendamiseks ja vajaduste arvestamiseks.

2.3. Ühtekuuluvuspoliitika uutes liikmesriikides: õnnestunud algus

2004. aasta juunis võttis Euroopa Komisjon ametlikult vastu programmid, milles sätestatakse struktuurifondidest toetatavad strateegiad kümne uue liikmesriigi jaoks. Koos ühtekuuluvusfondi eraldustega muudavad struktuurifondid 10 uuele liikmesriigile aastail 2004 kuni 2006 kättesaadavaks enam kui 24 miljardit eurot Euroopa eelarvest, millest üle kolmandiku (8,5 miljardit eurot) on eraldatud ühtekuuluvusfondile. Seega on ühtekuuluvusfond muutunud olulisemaks (umbes kümnendikust üldisest struktuuriabist kolmandikuni). Mõnede liikmesriikide puhul, nagu Küpros, Eesti, Läti või Sloveenia, moodustab ühtekuuluvusfondi abi peaaegu poole kogu struktuuriabist.

Fondidest toetatakse mitte ainult investeeringuid majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse, vaid ka tehnilisi abimeetmeid haldussuutlikkuse tugevdamiseks. Programmidel on uutes liikmesriikides mitmeid prioriteete, mis peegeldavad konkreetset olukorda, kaasa arvatud meetmed ettevõtluse konkurentsivõime suurendamiseks ja inimressursside arenguks, põhiinfrastruktuuri, keskkonnaseisundi ja maapiirkondade ja/või kalapüügi arengu parandamiseks. Maapiirkondi käsitlevates poliitikasuundades järgitakse territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke ja Lissaboni eesmärke.

Euroopa sotsiaalfond toetab kõiki uusi liikmesriike tööjõuturu ja tööhõive probleemide lahendamisel vastavalt Euroopa tööhõivestrateegiale. Tööjõuturu probleemid, millega iga uus liikmesriik peab tegelema, et liikuda ELi tööhõive-eesmärkide suunas, määratleti eelnevalt kindlaks tööhõivepoliitikat käsitlevates ühistes hindamisdokumentides (Joint Assessment Papers, JAP). Euroopa sotsiaalfond ühendab Euroopa tööhõivestrateegia raamistikus identifitseeritud eesmärgid konkreetsete prioriteetide ja rahastamismeetmetega, kaasa arvatud sotsiaalse kaasamise meetmetega. Need prioriteedid aitavad peamiselt suurendada tööhõivet ja tööjõupakkumist, kohandada tööjõu oskusi vastavalt muutuvatele tööjõuturgudele ning tagavad, et tööjõuturu funktsioneerimine toetab käigusolevat majanduse ümberstruktureerimist.

2.4. Täiendavus

Täiendavuse põhimõtte eesmärk on tagada, et struktuurifondide tegevusega ei asendaks, vaid lisataks siseriiklikke pingutusi majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks. Keskmine riiklike struktuuriliste kulutuste aastane tase peab reaalselt olema vähemalt võrdne kindlaksmääratud lähtetasemega.

Täiendavuse vahekokkuvõte ajavahemiku 2000–2002 kohta lõpetati 2004. aasta lõpus EL-15 puhul. Kolmeteistkümnest liikmesriigist, kes kuulusid vähemalt osaliselt 1. eesmärgi alla, järgisid põhimõtet üheksa, neli (Saksamaa, Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia) ei teinud seda. Ühendkuningriik ja Kreeka isegi ületasid vastavate kulutuste eesmärke. Saksamaa ja Itaalia, kellel on kõige suuremad riiklikud kulutused, ei saavutanud oma eesmärke makromajanduslike tingimuste halvenemise tõttu, mis viis oodatust väiksemate riiklike investeeringuteni. Siiski, selleks et järgida täiendavuse kriteeriume, peavad need kaks riiki, nagu ka Prantsusmaa ja Iirimaa, viima oma riiklikud struktuurilised kulutused allesjäänud programmiperioodi aastate jooksul tagasi tasemele, mis on sätestatud üldise struktuurifondide määruse artiklis 11. Üldiselt on struktuurifondidel oluline soodustav mõju kõrge riiklike investeeringute taseme säilitamisele, mis on ühtlasi kooskõlas nende pingutustega tagada riigi rahanduse usaldusväärsus.

9 uut liikmesriiki, kes olid abikõlblikud 1. eesmärgi 1 raames (Küpros kuulub 2. eesmärgi alla), lõpetasid eeltegevuse 2003. aasta lõpus. Tulemuste põhjal võib arvata, et kodumaised struktuurilised kulutused säilivad samal tasemel või isegi suurenevad tulevase perioodi jooksul. Kuna puudusid eelmisest perioodist pärit võrdlusandmed, mida kasutada riiklike struktuuriliste kulutuste lähtejoonena, kasutati andmeid kõige viimastest aastatest, mille kohta oli olemas tegelikud tulemused. See võeti aluseks eesmärgiks seatava lähtejoone arvutamiseks riiklike strukturaalsete kulutuste jaoks aastatel 2004–2006. Saabuva perioodi väljakutseks on selle tagamine, et selline kulutuste tase säiliks ka praktikas.

3. Ühtekuuluvuspoliitika ning majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava tulevik

2004. aasta veebruaris avaldatud kolmanda ühtekuuluvusaruande ja juulis väljapakutud struktuurifondide ja -vahendite määruste ettepanekute esitamise tagajärjel muutusid arutelud pärast 2006. aastat toimuva ühtekuuluvuspoliitika reformi teemadel möödunud aastal konkreetsemaks ja intensiivsemaks. Aruteludele andis lisatõuke ka see, et Euroopa Ülemkogu võttis 2005. aasta märtsis vastu komisjoni ettepanekud Lissaboni strateegia uuestikäivitamise kohta.

3.1. ELi institutsioonide ja asutuste arvamused

Komisjoni väljapakutud ja ühtekuuluvuspoliitika reformi käsitlevate õigusaktide ettepanekute põhielementide arutelu jätkus 2005. aastal Euroopa Parlamendis, regioonide komitees ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees. Euroopa Parlamendi aruteludes väljendati laialdast toetust komisjoni ettepanekutele. Euroopa Parlament viis ka läbi põhjaliku analüüsi ajavahemiku 2007–2013 finantsperspektiivide kohta, seda eelkõige poliitilisi väljakutseid ja eelarvevahendeid laienenud liidus aastatel 2007–2013 käsitleva ajutise komitee aruande põhjal. Kõnealuse ajutise komitee peamine eesmärk on määratleda Euroopa Parlamendi poliitilised prioriteedid edasiste finantsperspektiividega seoses. Nimetatud komitee rõhutas vajadust varustada laienenud Euroopa Liitu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning majanduskasvu ja tööhõive tagamise vahenditega. Euroopa Parlamendi regionaalarengu komisjon (REGI) oli samuti aktiivne, esitades mitmeid aruandeid komisjoni ettepanekute kohta üldiste, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja ühtekuuluvusfondi määruste osas.

Ka regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamused on olnud väga positiivsed. Eriti on rõhutatud vajadust säilitada piisav finantspakett struktuurifondide jaoks ja hoida struktuuripoliitikat Euroopa tasemel, tugevalt vastustades nõudmisi selle uuesti siseriiklikule tasemele viimiseks. Samuti oldi rahul sellega, et komisjoni ettepanekutes oli suurem vastavus ühtekuuluvuspoliitika ja Lissaboni strateegia vahel.

3.2. Ühtekuuluvuspoliitika üritused: põhiosalejate kaasahaaramine

Komisjoni ettepanekuid arutati erinevate arutelude käigus, mida organiseeriti Euroopa, siseriiklikul ja regionaalsel tasemel, ning ettepanekud said laia toetuse. Kõik osalejad toetasid kõrgekvaliteedilisi arutelusid, mis muutusid intensiivsemaks ELi institutsioonide tasemel 2004. aasta sügisel. Euroopa Komisjon soodustas käimasolevat arutelu mitmete tegevuste ja ürituste kaudu, millest mõnesid kirjeldatakse alljärgnevalt. Selline lähenemine tagas läbipaistva ja elava arutelu, mida hindasid kõik asjaomased pooled.

Täpsem teave põhiürituste kohta on esitatud lisas (tabel 8).

3.3. Kevadine Euroopa Ülemkogu: regioonid Lissaboni protsessi keskpunktis

Nagu ülal viidatud, andis 22.–23. märtsil 2005. aastal kogunenud kevadine Euroopa Ülemkogu mitmeid tähtsaid soovitusi Lissaboni strateegia taaskäivitamiseks kasvu ja tööhõive tegevuskavaga seoses. Ülemkogu oli ka ELi ühtekuuluvuspoliitika seisukohalt pöördeliseks hetkeks, kuna selle tähtsust Lissaboni strateegia saavutamise vahendina tunnustati selgelt kõige kõrgemal poliitilisel tasemel.

Kevadise ülemkogu järeldustes sisalduvad mitmed tähtsad punktid. Esmalt soovitas ülemkogu, et EL mobiliseeriks sobivad siseriiklikud ja ühenduse ressursid, kaasa arvatud ühtekuuluvuspoliitika, strateegia kolmes dimensioonis – majanduse, sotsiaal- ja keskkonna valdkonnas. Teiseks soovitati muuhulgas regionaalsetel ja kohalikel osalejatel võtta strateegia paremini omaks ja osaleda aktiivselt Lissaboni eesmärkide saavutamisel. Lisaks leidis kevadine Euroopa Ülemkogu, et sellistel aladel nagu innovatsioon, toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele või juurdepääs riskikapitali finantseeringutele ning kõrgtehnoloogiliste ettevõtete rajamine, on vaja luua regionaalsel ja kohalikul tasandil innovatsioonikeskusi ja -partnerlussuhteid. Samuti kutsus kevadine Euroopa Ülemkogu üles suuremale sünergiale ühenduse fondide ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) vahel teaduse ja arendustegevuse projektides.

Neljandaks soovituseks oli, et üldise riigiabi vähenemisega peab kaasnema selle uuesti jaotamine teatud horisontaalsete eesmärkide kasuks, nagu uurimistöö, innovatsioon, hõlmav infoühiskond ja inimkapital. See võimaldaks suuremaid investeeringuid ja ebavõrdsuse vähenemist vastavalt Lissaboni eesmärkidele. Viiendaks soovituseks oli vajadus investeerida infrastruktuuri, et soodustada majanduskasvu ja lähenemist nii majanduslikus, sotsiaalses kui keskkonna mõttes. Samuti rõhutati vajadust lõpetada 30 prioriteetset projekti üleeuroopalise transpordivõrgu hanke raames ning võtta meetmeid energia efektiivsuse parandamiseks. Kuuendaks soovitas ülemkogu luua rohkem töökohti ning arendada aktiivsemat tööhõivepoliitikat. Lõpuks leidis Euroopa Ülemkogu, et ühenduse tasemel antud ühtsete juhiste alusel peaksid liikmesriigid looma riiklikud majanduskasvu ja tööhõive reformiprogrammid konsulteerides regionaalsete ja siseriiklike partneritega.

3.4. Ühenduse strateegilised juhised aastateks 2007–2013

Selleks, et tegeleda Lissaboni strateegiaga järgmise põlvkonna ühtekuuluvuspoliitika programmide raames, on komisjon välja pakkunud senisest strateegilisema lähenemise, selleks et programmide sisu oleks suunatud majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide täitmisele. Strateegilised juhised kinnitatakse ühenduse tasandil nõukogu otsusega, arvestades Euroopa Parlamendi arvamusega, ning nendega määratakse kindlaks raamistik, mille üle peetakse läbirääkimisi iga liikmesriigi tasandil, arvestades erinevaid siseriiklikke ja regionaalseid vajadusi ja tingimusi. Siseriiklik strateegiline võrdlusraamistik on ette nähtud selleks, et määratleda konkreetsed prioriteedid liikmesriikide ja regioonide jaoks, toetades sünergiat ühtekuuluvuspoliitika ja Lissaboni strateegia vahel ning suurendades vastavust ulatuslike majanduspoliitiliste suunistega ja Euroopa tööhõivestrateegiaga. Järjepidevust teiste ühenduse poliitikate ja prioriteetidega suurendatakse muu hulgas sellistes valdkondades nagu konkurents, teadustegevus,[5] keskkond, transport ja energeetikapoliitika, kaasa arvatud tegelemine restruktureerimisprobleemidega, mis on seotud näiteks majandusvabadusega.

Samasugust lähenemist strateegilisele planeerimisele pakutakse välja tuleviku maapiirkondade arengut käsitleva poliitika jaoks. Maapiirkondade arenguga seotud tegevusega aidatakse kaasa uuendatud Lissaboni strateegia kasvu ja tööhõive tegevuskava elluviimisele, edendatakse jätkusuutlikku põllumajandust ja elukvaliteeti maapiirkondades.

[1] Standardviga EL-25 liikmete hulgas on näiteks langenud 22,8-lt 1995. aastal 18,1-le 2003. aastal.

[2] Standardviga oli 27,3 2002. aastal, kuid see on väiksem kui 29,3 1995. aastal.

[3] 2001. aasta Euroopa Ülemkogu Göteborgis lisas nendele eesmärkidele keskkonnadimensiooni.

[4] „Struktuurifondide osa Lissaboni strateegias temaatiline hindamine”, avaldatud Taani Tehnoloogiainstituudi poolt, veebruar 2005.

[5] Komisjoni teatis „Teadmiste ajajärgu ehitamine kasvu tagamiseks”, KOM(2005)118.