[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 7.105.2005

KOM(2005) 132 lõplik/2

CORRIGENDUM: tableau p. 7Concerne toutes les langues

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE

Kiirendada edasiminekut millenniumi arengueesmärkide suunas– Euroopa Liidu panus –

{SEK(2005) 452}{SEK(2005) 456}

SISUKORD

1. Vajadus suurendada euroopa panust 3

2. Vahendid kooskõlas eesmärkidega 5

2.1. Suuremad ressursid 5

2.2. Kvaliteetsem abi 7

2.2.1. Ettenähtavam toetus 8

2.2.2. Abinõud väliste löökide puhul 8

3. Järjekindlus arengu teenistuses 9

4. Aafrika prioriteetsus 9

4.1. Aafrika valitsemistavade parandamine 10

4.2. Aafrikat ühendavad võrgud: infrastruktuur ja kaubandus 12

4.3. Püüd õiglaste ühiskondade poole, mis edendavad juurdepääsu teenustele, tööhõivet, rahuldavat tööd nii meestele kui naistele ning keskkonna järkusuutlikkust. 13

5. Kokkuvõte – suund ELi uuele arengustrateegiale 13

LISA

1. VAJADUS SUURENDADA EUROOPA PANUST

Selleks, et millenniumi arengueesmärgid teostuksid, peab 2005. aasta olema pöördelise arengu aasta. 2005. aasta septembris toimub ÜRO peaassamblee raames riigi- ja valitsusjuhtide tippkohtumine, mille eesmärk on hinnata millenniumideklaratsiooni elluviimist ja vaadata üle nende arengueesmärkide teokstegemisel tehtud edusammud.

EL võttis endale konkreetsed kohustused, et need eesmärgid 2015. aastaks realiseerida. Nüüd, kus rahvusvaheline kogukond valmistub tegema esimesi kokkuvõtteid, on EL teadlik ülesande tähtsusest ja pakilisusest. Seda olukorda arvestades kutsus 22. ja 23. märtsil kokku tulnud Euroopa Ülemkogu komisjoni ja nõukogu üles „kiirendama tööd, eelkõige arengu eri komponentide osas, et töötada välja meie ühised seisukohad mitmesugustes küsimustes ja võimaldada sellega Euroopa Liidul tulevastes aruteludes aktiivselt osaleda“.

EL on juba avaldanud poolehoidu sammudele, millega tehakse kokkuvõtte 2000. aastast saadik saavutatust ning võetakse suund ühise julgeoleku küsimuste lahendamisele, lepitakse kokku millenniumideklaratsiooni ja arengueesmärkide raames võetud kohustuste paremas elluviimises ja otsustatakse nende eesmärkide saavutamiseks vajalikud organisatsioonilised ümberkorraldused[1].

Käesolevas dokumendis võetakse kokku ELi panus arengusse ja osutatakse meetmetele, mis tuleb millenniumi arengueesmärkide kiiremaks elluviimiseks kasutusele võtta. Nagu nähtub ELi millenniumi arengueesmärkide teemalisest koondaruandest[2], mille komisjon koostas liikmesriikide palvel[3], on ühendus ja liikmesriigid andnud juba arvestatava panuse rahvusvahelise kogukonna pingutustesse. Nüüd tuleb Euroopa Liidul oma tegevust jõulisemaks muuta.

2000. aasta aastatuhande tippkohtumisel kiitis rahvusvaheline kogukond heaks julge strateegia järgnevate kümnendite peamiste probleemide lahendamiseks. Riigi- ja valitsusjuhid võtsid vastu millenniumideklaratsiooni, milles nad sidusid end kohustustega vaesuse vähendamise, meie ühise keskkonna kaitse, rahu ja julgeoleku, valitsemise, demokratiseerimise ja inimõiguste, kõige haavatavamate inimrühmade kaitse, Aafrika erivajaduste ja ÜRO tugevdamise vallas. Nagu märkis peasekretär, “paneb see dokument paika mudeli rahulikuma, õitsvama ja õiglasema maailma loomiseks ühise julgeoleku ja globaalse arengupartnerluse kaudu.”

Millenniumideklaratsioonis on seatud konkreetsed ülesanded kaheksa millenniumi arengueesmärgi raames: 1) vähendada maailmas nälga ja vaesust, 2) tagada kõigile inimestele algharidus, 3) edendada soolist võrdõiguslikkust, 4) vähendada laste suremust, 5) parandada emade tervist, 6) võidelda HIV/AIDSi ja teiste haigustega, 7) tagada keskkonna jätkusuutlikkus ja 8) osaleda ülemaailmses arengupartnerluses.

Alates 2000. aasta septembrist

1) on ühendus ja paljud liikmesriigid kohandanud või ümber kujundanud oma arengukoostöö poliitikat, et keskenduda millenniumieesmärkide ja viimastest veelgi ulatuslikumate millenniumideklaratsiooni eesmärkide teokstegemisele;

2) on EL paigutanud arengu kesksele kohale oma mitmepoolses kaubanduspoliitikas, piirkondlikul tasandil ja spetsiaalseid instrumente rakendades, pöörates eelkõige tähelepanu mahajäänud riikidele (sealhulgas nende eksportkaupade vaba pääs ühenduse turule algatuse „ Kõik peale relvade “ raames) ning nõrga ja haavatava majandusega riikidele, samuti suurendades kaubavahetusega seotud abi andmist; samal ajal on kaubandus tunnistatud koostöö- ja arengustrateegiate oluliseks ja kohustuslikuks elemendiks;

3) on nii EL tervikuna kui ka liikmesriigid üksikult seadnud endale arenguabi suurendamise alal 2006. aastaks vahe-eesmärgid, mis suure tõenäosusega ka saavutatakse;

4) on EL võtnud rea meetmeid abi tõhususe ja kvaliteedi parandamiseks, eelkõige parema kooskõlastamise ja lähendamise alaste jõupingutuste kaudu.

Vajadus kiirendada liikumist millenniumi arengueesmärkide suunas on üldtunnustatud. Mõned eesmärgid saavutatakse tõenäoliselt ülemaailmsel tasandil (algharidus, tütarlaste kooliharidus), ent sellest ei piisa. Teatud juhtudel tuleb võidelda koguni tagasiminekuga, mis on tingitud ennekõike nakkushaiguste laastavast mõjust, keskkonnaseisundi halvenemisest ja julgeolekuprobleemidest. Tuleb teha rohkem ja paremini. Püstitatud eesmärkide saavutamiseks ei piisa lihtsalt praeguse poliitika jätkamisest. See kehtib eriti Kesk- ja Lõuna-Aafrika kohta, kus paljud riigid on oluliselt maha jäänud väga mitmes valdkonnas (nälg, laste suremus, emade suremus, nakkushaigused, jätkusuutlik keskkond). Need eesmärgid ei kohusta mitte ainult solidaarsuseks, vaid on oluliseks julgeoleku ja õitsengu tingimuseks nii Euroopas kui kogu maailmas.

Tuleb siiski korrata, et esmajärjekorras vastutavad arengu ja millenniumi arengueesmärkide elluviimise eest arengumaad ise. Edusamme nende eesmärkide saavutamisel teevad või ei tee arengumaad, mitte doonorriigid.

EL on võtnud endale aja jooksul juhtrolli ülemaailmses vaesusevastases võitluses ning saanud suurimaks rahastajaks (55% kogu maailma riiklikust arenguabist). Liidu panus arengueesmärkide elluviimisse on otsustava tähtsusega ning peaks õhutama ka teisi arenenud maid suuremaid kohustusi võtma. Areng peab olema üks ÜRO tippkohtumise keskseid teemasid.

Aastatuhande eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid ei ole ainult finantsilised. Põhjapaneva tähtsusega on muu hulgas juhtimine nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, rahvusvaheliste kokkulepete täitmine eelkõige inimõiguste alal, meeste ja naiste võrdõiguslikkus kaubandus- ja investeerimispõhimõtete areng, võitlus nakkushaigustega[4], teadmiste jagamine, keskkonnakaitse, julgeolek ja muud ülemaailmsed üldkasutatavad hüved.

Et valmistada ette ELi panust 2005. aasta septembrikohtumisel, palus nõukogu komisjonil valmistada ette ambitsioonikad ettepanekud eelkõige kolmes valdkonnas, kiirendamaks edasiminekut millenniumieesmärkide elluviimise suunas[5]: arengu rahastamine, arengupoliitika järjekindlus ja Aafrika prioriteetsus.

Komisjoni ettepanekute eesmärk on ennekõike:

1. seada 2010. aastaks uued vahe-eesmärgid riikliku abi suurendamiseks – nii riikidele eraldivõetuna kui ELile tervikuna, et 2015. aastaks oleks kogupanus 0,7% Riiklikust kogutoodangust (SKTst),

2. kiirendada reforme abi kvaliteedi parandamiseks;

3. arutleda veel kord, kuidas ELi enda jätkusuutliku arengu mudel ning sise- ja välispoliitika mõjutavad arengutingimusi;

4. teha Aafrikast peamine kasusaaja uute suundade rakendamisel ning kasutada ära uued võimalused kahe kontinendi partnerluseks.

Arengu rahastamist ja poliitika järjekindlust käsitlevad ettepanekud esitatakse üksikasjalikumalt kahes teises teatises[6]. Kõik need ettepanekud on väga olulised säästva arengu kolme samba (majandus, sotsiaalküsimused ja keskkond) toetamise aspektist.

2. VAHENDID KOOSKÕLAS EESMÄRKIDEGA

2.1. Suuremad ressursid

Kõigist viimasel ajal avaldatud aruannetest, eriti ÜRO millenniumiprojekti aruandest[7] ja ÜRO peasekretäri aruandest[8] näidatakse tungivat vajadust suurendada arengueesmärkide saavutamiseks mõeldud ressursse ning rõhutatakse arvukate seoste olemasolu vaesuse, keskkonna halvenemise ja julgeoleku vähenemise vahel. Monterrey konverentsil oli ELil määrav roll. Ka seekord peab ta näitama teed, seades endale vahe-eesmärgid, mis võimaldavad eraldada 2015. aastal arengule 0,7% SKTst.

Millenniumiprojekti aruande hinnangute järgi on millenniumi arengueesmärkide saavutamiseks kõigis riikides 2006. aastal vaja ametlikku arenguabi umbes 135 miljardit dollarit ja 2015. aastaks tõuseb see vajadus 195 miljardile dollarile. Need arvud vastavad 0,44%le ja 0,54%le doonorriikide rahvamajanduse kogutulust (RKTst). Võttes arvesse ka millenniumi arengueesmärkidega seostamata täiendava arenguabi vajadust, soovitatakse aruandes doonorriikidele, et nad püüaksid jõuda hiljemalt 2015. aastaks eesmärgini 0,7% RKTst.

Praeguseks on neli ELi liikmesriiki[9] 0,7% eesmärgi saavutanud või ületanud ning veel kuus riiki[10] on võtnud endale kohustuse saavutada see enne aastat 2015. Kui praegused tendentsid jätkuvad, võib EL tervikuna jõuda 2006. aastaks 0,42%-ni.

2004. aasta detsembris kokku tulnud Euroopa Ülemkogu kinnitas ELi pühendumist millenniumi arengueesmärkidele ning volitas komisjoni esitama ülemkogule „ konkreetsed ettepanekud uute ja piisavate ametliku arenguabi eesmärkide püstitamiseks aastateks 2009-2010 … “.

Komisjon teeb ettepaneku püstitada kaks teineteisega seotud eesmärki, mis tuleks saavutada aastaks 2010:

5. liikmesriikidele individuaalne alammäär, mis nende riikide puhul, kes olid juba 2002. aastal ELi liikmed (Barcelona kohustused, EU-15) oleks erinev hiljem ELiga ühinenud (EU-10) riikide omast;

6. ühine keskmine kõigile liikmesriikidele.

Need eesmärgid peavad olema piisavalt julged, tagamaks usutavalt võimaluse saavutada 2015. aastaks 0,7% tase . Kooskõlas Euroopa Ülemkogu taotlusega püstitada „ uus ja piisav eesmärk “ tähendab see vahe vähendamist poole võrra aastaks 2010 . Võttes aluseks 2002. aastal Barcelonas võetud kohustuste puhul rakendatud lähenemise, teeb komisjon ettepaneku:

7. tõsta iga allapoole baastaset jääva Barcelona kohustuste võtmises osalenud liikmesriigi (EU-15) puhul ametlik arenguabi 2010. aastaks uuele individuaalsele baastasemele 0,51% rahvamajanduse kogutulust;

8. jõuda pärast 2002. aastat ühinenud liikmesriikide (EU-10) puhul aastaks 2010 individuaalsele baastasemele 0,17% rahvamajanduse kogutulust, küündimaks seeläbi pooleni nn Barcelona acquis ’ga aastaks 2015 ette nähtud 0,33% tasemest.

Aastaks 2010 saavutatav 0,51% tase kujutab endast keskpunkti liikmesriikide 2006. aasta 0,33% individuaalse taseme ja 2015. aasta 0,7% taseme vahel. Kõnealune ettepanek tagab õiglase koormuse jaotuse liikmesriikide vahel ning selle tulemusena saavutab ühine keskmine 0,56% taseme (EU-25), mis toob 2010. aastaks hinnanguliselt 20 miljardit eurot lisaraha.

Tabel. Ettepanek ELi ametliku arenguabi uute eesmärkide kohta aastateks 2006-2010

2006 | 2010 | VAHE 2010-2015 |

Ametlik arenguabi (miljonit eurot) | % rahva-majanduse kogutulust | Ametlik arenguabi (miljonit eurot) | % rahva-majanduse kogutulust | Ametlik arenguabi (miljonit eurot) | % rahva-majanduse kogutulust |

„Vanad“ liikmesriigid- individuaalne eesmärk 0,51% |

EL-15 | 45788 | 0,43% | 65 988 | 0,58% | 16 525 | 0,12% |

„Uued“ liikmesriigid - individuaalne eesmärk 0,17% | (vahe 0,33% tasemeni) |

EL-10 | 474 | 0,09% | 990 | 0,17% | 816 | 0,16% |

Ühine eesmärk 0,56% |

EL-25 | 46262 | 0,42% | 66 978 | 0,52% | 17 340 | 0,14% |

Lisaks riiklikule abile tuleb kaaluda uusi finantseerimisallikaid, et täiendavalt suurendada arengule tehtavate kulutuste osa riikide eelarves. Need arutelud ei tohi aga mitte mingil juhul olla ettekäändeks 2010. aastaks võetud kohustuste edasilükkamisele või vähendamisele. Lisaks peaksid uued finantseerimisallikad mitte ainult riiklikku abi täiendama, vaid ka olema pikemas perspektiivis püsivamad ja ettenähtavamad .

Komisjon vaatab praegu läbi eri ettepanekuid, eelkõige rahvusvahelist rahastamismehhanismi (IFF)[11] ja ühenduse tasandil rakendatavaid rahastamisvahendeid. IFFiga on seotud veel teatud tehnilised raskused, eelkõige laenude klassifitseerimine riikide raamatupidamises ning mõju riikliku abi finantseerimisele pärast 2015. aastat. Uuritakse mitmeid maksustamisega seotud võimalusi.

Kui nii poliitilised kui ka tehnilised küsimused (mis põhinevad üksikasjalikel hinnangutel) lahenevad, on komisjon valmis taotlema Euroopa ühtset poolehoidu kaheosalisele strateegiale: saavutada arenguabi kasv 2010. aastaks uuenduslike ettepanekute abil.

Arutluse all on ka uued algatused riigivõla tühistamiseks, eelkõige mitmepoolseks. Võla vähendamine on tõhus viis abi andmiseks, kuna see on seotud eelarvega, pikas perspektiivis ettenähtav ja madalate arvelduskuludega. Samas kaasnevad sellega moraalsed ja ressursside jaotamisega seotud ohud: kõige suuremates võlgades olevad riigid ei ole tingimata kõige vaesemad ega ka kõige abikõlblikumad. Seega tuleb võla vähendamist igal juhtumil eraldi kaaluda.

Neid asjaolusid arvestades palutakse nõukogul esitatud ettepanekute paketi suhtes seisukoht võtta ja:

9. toetada – lisaks võlakergendusalgatuse jätkamisele – alternatiivsete vajadustele vastavate võimaluste loomist konfliktijärgses olukorras olevatele laenuvõlaga riikidele, kes ei ole võlakergendusalgatusega hõlmatud;

10. kaaluda võimalust kasutada ühe abinõuna väliste löökide tagajärgede leevendamiseks võlakohustuste ajutist kergendamist.

2.2. Kvaliteetsem abi

Lisaks rahvusvahelise abi mahu suurendamisele tuleb teha jõupingutusi selleks, et abi oleks kvaliteetsem ja aitaks tõhusamalt kaasa millenniumi arengueesmärkide elluviimisele. Siin on keskse tähtsusega doonorriikide vaheline kooskõlastamisprotsess ja partnerriikide individuaalsete strateegiate ühtlustamine. See nõuab rahastajatelt paindlikkust ja tugevat tahet, sest abi tõhustamiseks ja arvelduskulude kahandamiseks peavad nad kohandama oma abiinstrumentide kavandamise, ülevaatamise ja rakendamise menetlusi.

Edusammud kooskõlastamise ja lähendamise vallas võiksid olla praegusest oluliselt suuremad. Puudulik kooskõlastatus tekitab partnerriikides haldusprobleeme ja asjatuid kulutusi. Arvestades, et ELil on õnnestunud vastu võtta ühised strateegiad ka erakordselt keerulistes või tundlikes valdkondades (näiteks Euroopa Liidu julgeolekustrateegia), on paradoksaalne, et seda ei ole suudetud teha valdkonnas, kus EL on üks olulisemaid osalisi (andes 55% rahvusvahelisest riiklikust abist) ja kus mitmepoolsete kohustuste raamistik on eriti täpne ja täielik. Nõukogu on võtnud vastu rea soovitusi, mis tuleb nüüd praktikas teostada, ennekõike avatud kooskõlastusprotsessi abil. Oluline on kooskõlastamise mõlemapoolne parandamine komisjoni delegatsioonide ning liikmesriikide diplomaatiliste esinduste vahel.

Hiljutisel kõrgetasemelisel kooskõlastamise ja lähendamise teemalisel foorumil kinnitas EL tahet teha kiiresti reaalseid edusamme konkreetses ja pragmaatilises lähenemises kooskõlastamisele, töötades välja täpsed ja siduvad eesmärgid. Samuti võttis EL endale kohustuse algatada strateegiaalane arutelu, mis võimaldaks jõuda rahastajate tegevuse täieliku vastastikuse täiendavuseni.

Algatused nagu ELi veeinitsiatiiv on positiivseteks näideteks kooskõlastatud tegutsemisest, mis tõestavad ELi tasandil tehtud algatuste edasiviivat jõudu.

2.2.1. Ettenähtavam toetus

Praegused abiandmise viisid ei võimalda tagada paindlikkust ja ettenähtavust, mida riigid vajavad millenniumi arengueesmärkide elluviimiseks vajalike investeeringute ja poliitikate algatamiseks. Selleks, et mõne riigi rahandusministeerium saaks nõustuda näiteks palkama riigile vajalikke õpetajaid ja arste, peavad olema tagatud pikaajalised stabiilsed ressursid.

Ei projektitüüpi abi, võla tühistamine ega eelarveline abi – kuigi viimane soodustab kõige tõhusamalt tegevuste kooskõlastamist, nende joondamist riiklike poliitikate ja prioriteetide järgi ning millenniumi arengueesmärkide rahastamist – võimalda anda piisavalt suurt ja paindlikku toetust, mis lubaks finantseerida jooksvaid kulutusi keskmise pikkusega perspektiivis.

Seetõttu on lisaks olemasolevate vahenditele vaja välja arendada uued abiandmise viisid, mis oleksid ettenähtavamad ja püsivamad ning võimaldaksid toetada millenniumi arengueesmärkide saavutamiseks vajalike struktuurireformide läbiviimist.

Kaaluda võiks mitmeks (3–5) aastaks tagatud eelarvetoetusi, mida ei saa katkestada[12], või lepinguid, mis tagaksid keskmisepikkusega ajavahemikuks minimaalse abi, millele sõltuvalt saavutustest lisanduvad preemiad, või ka kolmeaastasi nn libisevaid kokkuleppeid.

Selliseid abinõusid saab rakendada muidugi ainult edukate riikide puhul. EL peaks aga pöörama suuremat tähelepanu ka vähem edukatele riikidele ja riikide nõrkuse ennetamisele. Seega otsitakse paremaid viise ka selliste riikide aitamiseks, asetades rõhu ennekõike paremale kooskõlastamisele, valitsemisalasele toetusele ja hädavajalikule tasakaalule lühiajalise reageerimise ja pikemaajalise toetamise vahel.

2.2.2. Abinõud väliste löökide puhul

Igasugused välised löögid , olenemata allikast, õõnestavad riikide reformipoliitikat, seades ohtu võla tasumise võime ja jõupingutused vaesuse vähendamisel. Neile tuleb reageerida nii ennetavalt kui tagantjärele.

Ennetavalt:

- turupõhiste kindlustusmehhanismide käivitamisega;

- kaaludes võimalust kasutada ühe abinõuna väliste löökide tagajärgede leevendamiseks võlakohustuste ajutist kergendamist.

Tagantjärele: kasutades ja tugevdades selliseid finantsmehhanisme nagu on ette nähtud Cotonou lepingus (Flex), et oleks võimalik katta lühiajalises perspektiivis selliste löökide tagajärgi riigi sissetulekutele.

3. JÄRJEKINDLUS ARENGU TEENISTUSES

Arenguabi on küll põhiline, aga mitte piisav vastus millenniumi arengueesmärkide probleemile. Vaja on ulatuslikumaid ja põhjalikumaid jõupingutusi. Pikas perspektiivis tuleb riikidel hakata suunama üleilmastumist poliitikaga, mille eesmärgiks on õiglasem maailmakord.

Seega tuleb rõhutada riikliku poliitika tähtsust arengueesmärkide saavutamisele kaasaaitamises. Euroopa Liit peab oma väärtuste ja kogemuste põhjal mängima selles suhtes olulist rolli.

Sellega seoses palub komisjon nõukogul töötada välja ettepanekud arengupoliitika järjekindluse suurendamiseks. Teiste sõnadega, tuleb määrata kindlaks, kuidas ELi sise- ja välispoliitika saab aidata kaasa inklusiivsele üleilmastumisele, millel on kõigi jaoks positiivsed tagajärjed jätkusuutliku arengu näol.

Eesmärk on otsida võimalusi täiendava panuse andmiseks arengusse. Ettepanek on seega kaaluda põhimõtet „järjekindlus arengu nimel“ , pidades samal ajal meeles, et riikide sisepoliitika kajastused ELi välispoliitikas annavad ELi tasemel võetavatele meetmetele (eelkõige sellistes valdkondades nagu haridus, keskkond, sisserände- ja varjupaigapliitika, toll ja maksustamine) olulist lisaväärtust.

Peaaegu igas valdkonnas on Euroopa Liidu poliitikal otsene või kaudne mõju arengumaadele. Teatises arengupoliitika järjepidevusest tuuakse välja valdkonnad, kus poliitika saab kõige selgemalt arengumaade jõupingutustele kaasa aidata.

Selleks, et arenguabi täiendav muude valdkondade poliitika oleks võimalikult tõhus, tuleb seda arengumaadega tehtava kahepoolsete koostöö kavade puhul ellu viia vastavalt arengukoostöö põhiprintsiipidele, see tähendab, austades partnerlust ja partnerriikide omandust ning rahvusvahelisi inimõigusi.

Edendamaks ELi poliitika järjekindlust seoses vajadusega toetada millenniumi arengueesmärkide elluviimist, koostab komisjon millenniumi arengueesmärkide olukorra käesoleva ja järgmise rahvusvahelise hindamise vahelise ajavahemiku keskel vahearuande teemal „Järjekindlus arengu nimel“.

Nõukogul palutakse võtta seisukoht komisjoni ettepanekute suhtes neis eri valdkondades[13].

4. AAFRIKA PRIORITEETSUS

Kõik ELi ja teiste poolt koostatud aruanded ja uuringud, sealhulgas ÜRO aastatuhandearuanne ning Aafrika komisjoni[14] aruanded näitavad, et paljud Saharast lõuna pool paiknevad Aafrika piirkonnad jäävad millenniumi arengueesmärkide saavutamisel muust maailmast kaugele maha. Hinnangute kohaselt ei ole paljud Aafrika riigid võimelised 2015. aastaks millenniumi arengueesmärke saavutama[15].

Sellegipoolest on näha märke edasiminekust, näiteks areng demokraatia suunas, suurem majanduskasvu tempo viimase kolme aasta jooksul (2004. aastal keskmiselt kuni 4,5%, Nigeeriat ja Lõuna-Aafrikat arvestamata 6%), tegelik kasv elaniku kohta (2%) ning eelarvetasakaalu paranemine.

Seepärast teeb komisjon ettepaneku tähelepanu koondamiseks Saharast lõuna poole jäävatele Aafrika piirkondadele.

Esiteks tuleks suurendada abi mahtu , tagades, et piisav osa ametliku arenguabi juurdekasvust suunatakse Aafrikasse.

Teiseks tuleks kõiki käesolevas teatises tehtud ettepanekuid ühtsema poliitika ja abi kvaliteedi kohta rakendada esmajoones Aafrikas.

Eesmärk on kujundada Euroopa vastusreaktsioon, mis hõlmaks nii liikmesriikide kui ka ühenduse tegevust. Selles kontekstis kavandatakse käesolevas dokumendis mitmed ühendusepoolsed algatused. Hiljuti läbivaadatud Cotonou leping moodustab selle lähenemisviisi rakendamiseks parima, kuid mitte ainsa võimaliku raamistiku.

Neid asjaolusid arvestades teeb komisjon ettepaneku suunata põhitähelepanu tegevusele mitmes valdkonnas, mida aafriklased ise peavad oma arengu seisukohalt otsustavaks, eriti Aafrika Liidu ja Aafrika arengu uue partnerluse (NEPAD) tegevuskavade raames. Eesmärgiks on kvalitatiivne hüpe kolmes olulises arengut kiirendavas valdkonnas , s.o aladel, mis on jätkusuutliku arengu tagamisel määrava tähtsusega ning milleta on võimatu saavutada püsivat arengut. Tuleks tõsta esile ELi erilist mõjujõudu nende kolme valdkonna edendamises. Nende hulka kuuluvad[16]:

11. Aafrika valitsemistavade parandamine

12. Aafrikat ühendavate võrgustike ja kaubanduse arendamine

13. püüdlemine õiglaste ühiskondade, teenustele juurdepääsu ning jätkusuutliku keskkonna poole.

Need valdkonnad ei välista ega asenda muid koostöövorme ega võistle nendega – olemasoleva koostöö jätkumine on igal juhul vajalik. Eesmärgiks on pigem tühimiku täitmine ja muude tegutsejate tegevuste soodustamine nendes sfäärides, kus ELil on spetsiifilisi kogemusi või suhtelisi eeliseid ning kus ta suudab kiiresti tulemusi saavutada. Teisisõnu on tegemist eelkõige jõupingutuste jaotamisega võtmesfäärides, kus EL on kesksel positsioonil rahvusvahelise tegevuse juhtimiseks. Tema edu mõõdupuuks on võime saada teiste finantsallikate tegevuse katalüsaatoriks ja saavutada võimalikult suur toetus.

4.1. Aafrika valitsemistavade parandamine

a) Valitsemistavade probleem

Head valitsemistavad ja inimõiguste täielik austamine on arengu põhieelduseks, ent paljudes Aafrika riikides pole need veel tagatud. EL on paljude aastate vältel toetanud Aafrika jõupingutusi valitsemistavade parandamisel nii riiklikul, piirkondlikul kui ülemandrilisel tasandil ning aidanud parandada Aafrika suutlikkust edendada kogu mandril inimõiguste austamist, mis on sätestatud peamistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes juriidilistes dokumentides.

Ometi peab EL tagama otsusekindlama toetuse Aafrika jõupingutustele tugevdada Aafrika valitsemist ning peaks kaaluma järgmiste kohustuste võtmist:

1) Rahalise toetuse andmine[17] Aafrika Liidu ja eriti selle komisjoni kompetentsi arendamiseks . Selle toetuse kaudu aitab EL Aafrika Liidul täita võetud kohustustest tulenevaid ootusi. EL toetab Aafrika Liitu selle institutsioonide ümberkujundamisel Aafrika valitsemistavasid suunavaks keskseks tugiinstitutsiooniks ning aitab arendada Aafrika suutlikkust edendada kogu mandril inimõiguste austamist, mis on sätestatud peamistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes juriidilistes dokumentides.

2) Meie partnerlussuhe Aafrikaga peab olema laiapõhjaline, et olla tugev ja tõhus. ELi institutsioonid peaksid arendama tihedaid partnerlussuhteid Aafrika Liidu asjaomaste institutsioonidega, nagu näiteks Üleaafrikalise Parlamendi, majandus-, sotsiaal- ja kultuurinõukogu või rahu- ja julgeolekunõukoguga. Need partnerlussuhted peaksid toimima katalüsaatorina kõigi Euroopa ja Aafrika huvirühmade vaheliste sidemete loomisel alates ülikoolidest, omavalitsustest, ettevõtetest ja tööstusharudest ning lõpetades ametiühingute, kodanikeühenduste võrgustike ja kultuuriorganisatsioonidega.

3) EL on valmis toetama Aafrika jõupingutusi ehitada Aafrikas üles tõhusamalt toimivad riigid. Aafrika valitsemistavade reformimise otsustavaks stimuleerimiseks peaks EL, komisjon ja liikmesriigid seadma koos Aafrika Liidu/NEPADiga sisse ühise finantsmehhanismi[18], toetamaks Aafrika eksperthinnangumehhanismi (APRM) kaudu käivitatud reforme. Need jõupingutused on täiel määral kooskõlas riiklike strateegiatega ja vaesuse vähendamise strateegiaga.

b) Rahu ja julgeoleku edendamine

Viimastel aastatel on Aafrikas loodud rahu ja julgeoleku institutsiooniline raamistik, milles on kesksel kohal Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu ning mille ülesandeks on konfliktide ennetamine, haldamine ja lahendamine.

EL kui Cotonou lepingu ja ELi kiirreageerimismehhanismi osaline on ulatuslikult toetanud mitmesugust rahu saavutamisele suunatud tegevust. Aafrika juhtide palvel on EL loonud ka Aafrika rahurahastu (250 miljonit eurot), toetamaks Aafrika jõupingutusi rahu tagamiseks.

Tulevikus peaks EL sellele lisaks andma Aafrika Liidu ja allpiirkondlike organisatsioonide käsutusse vajalikud rahalised vahendid konfliktide lahendamiseks. Sel otstarbel viib EL 2005. aasta jooksul[19] lõpule rahurahastu vahendite täiendamise , suurendades esialgu olemasolevat eelarvet Lõuna-Aafrika rekonstrueerimise ja arendamise Euroopa programmist (EPRDt) proportsionaalse osa eraldamise teel vastavalt Aafrika Liidu Maputo tippkohtumisel esitatud taotlusele.

4.2. Aafrikat ühendavad võrgud: infrastruktuur ja kaubandus

a) Piirkondlike infrastruktuurivõrgustike ja -teenuste käivitamine ja alalhoidmine

Vaid mõned üksikud Saharast lõuna poole jäävate Aafrika piirkondade võrgud pakuvad teenuseid, mis on võrreldavad teiste arengupiirkondade teenustega.

Jätkuvaid jõupingutusi Saharast lõuna poole jäävate Aafrika piirkondade infrastruktuurivõrkude ja -teenuste käivitamiseks ja alalhoidmiseks tuleb kiirendada, et majanduskasv ja kaubandus muutuks konkurentsivõimeliseks ning Aafrika eksportijad leiaksid oma koha maailmaturul. Sellega seoses teeb komisjon ettepaneku Euroopa-Aafrika koostöö algatamiseks infrastruktuuri valdkonnas [20]. Kõnealune koostöö, mis rajaneb Aafrika Liidu/NEPADi strateegiatel, aitab kaasa mandri ühendamiseks ja teadmiste jagamiseks vajaliku jätkusuutliku piiriülese infrastruktuuri loomisele ning digitaalse lõhe ületamisele. Selleks eraldatavad rahalised vahendid võimendavad erasektori investeeringuid. Esimeses järgib koostöö veerahastu ja energiarahastu eeskuju, kusjuures keskendutakse Saharast lõuna pool paiknevatele Aafrika piirkondadele. Teises etapis kaasatakse koostöösse muud abiandjad, sealhulgas ELi liikmesriigid, kes püüavad suurendada oma jõupingutusi abi andmiseks.

b) Saharast lõuna poole jäävate Aafrika piirkondade ulatuslikum ja tõhusam kaubandustegevus

Kaubanduskoostöö on ELi–AKV suhetes paljude aastate vältel silmapaistvat rolli mänginud, ja realiseerunud põhiliselt AKV riikide toodete soodustatud pääsu näol ELi turgudele.

Siiski on soodustustest üksinda vähe. On tekkinud vajadus laiaulatuslikuma protsessi järele, loomaks investeerimist soodustavaid tingimusi ja tõhusaid piirkondlikke turge, soodustamaks kaubandustegevuse hõlbustamist, arendamaks välja statistikateenuseid, lahendamaks tarneraskusi ning aitamaks kaasa toodete ja turgude mitmekesistamisele.

Eelnimetatud põhjustel leppisid AKV riigid ja EL Cotonou lepingus kokku alustada läbirääkimisi kuue piirkondliku majanduskoostöölepingu üle, mille koostööpiirkondadest neli asuvad Aafrikas. Need ei ole klassikalised vabakaubandusläbirääkimised, vaid keskenduvad kaubavahetusele ja piirkondlikule integratsioonile kui arengu peamistele instrumentidele. Lepingud jõustuvad 2008. aastal.

Selles kontekstis määrati kindlaks järgmised tegevuse sihtvaldkonnad :

- valitsemistavad majandussfääris

- kaubandusega seotud abi

- sihtotstarbelised toetusmeetmed sellistes tähtsaimates valdkondades nagu puuvill, suhkur ja tekstiilmaterjalid

- ressursside leidmine kohandusmeetmete toetamiseks

- kaubandustegevuse hõlbustamise julge tegevuskava toetamine.

4.3. Püüd õiglaste ühiskondade poole, mis edendavad juurdepääsu teenustele, tööhõivet, rahuldavat tööd nii meestele kui naistele ning keskkonna järkusuutlikkust.

Globaliseerumine ja liberaliseerumine on toonud maailmas tervikuna kaasa majanduskasvu ja majandusliku õitsengu, ent mitte kõigis selle osades. Mõned piirkonnad Aafrikas on saavutanud edu, teised aga teinud läbi taandarengu.

Kriitilise tähtsusega on püüdlused sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks , eelkõige juurdepääsu parandamine põhiteenustele. Ühtlane majanduskasv, juurdepääs töökohtadele ja sobiv töö kõigile ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus on jätkusuutliku arengu ja vaesuse kaotamise aspektist määrava tähtsusega. EL toetab sellega seotud algatusi. Kui vaeste elu soovitakse 2015. aastaks parandada, tuleb arengusse integreerida ka keskkonna jätkusuutlikkus.

Selles osas arendab EL koos Aafrika partneritega edasi osalusel põhinevaid lähenemisviise ressursside planeerimiseks ja eelarvestamiseks kohalikul, riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Võetakse kasutusele kohalikkest oludest lähtuvad integreeritud lähenemisviisid, et suurendada sekundaarsete keskuste kui ümbruskonna arengukeskuste rolli. Need võivad kujuneda teenusekeskusteks , kus inimestel on otsene juurdepääs reale teenustele, nagu näiteks alg- ja keskastme haridusele, erialasele koolitusele, sealhulgas noortele mõeldud erikoolitusvõimalustele, ravimitele ja tervishoiule ning põhilistele avalikele ja sotsiaalteenustele.

EL peab toetama riike, kes püüdlevad õigluse ja keskkonna jätkusuutlikkuse poole. Selleks pakub EL stiimuleid , soodustamaks õiglusele rajatud ühiskondade väljakujundamist ja keskkonna kaitsmist Aafrikas. Samuti võtab EL AKV riikidele abi eraldamise kriteeriumidena arvesse konkreetseid poliitikameetmeid õigluse ja keskkonna jätkusuutlikkuse suurendamiseks[21]. Sellega tagatakse lisaressursside olemasolu riikidele, kes näitavad üles tahet ja võimet leida lahendus ebavõrdsuse ja marginaliseerumise, keskkonnaseisundi halvenemise ning sotsiaalse ühtekuuluvuse probleemidele.

5. KOKKUVÕTE – SUUND ELI UUELE ARENGUSTRATEEGIALE

Euroopa kui üks maailma suurjõude peab võtma endale arenguprobleemide lahendamise eest erilise vastutuse ja täitma vääriliselt oma poliitilist rolli, et tagada arenguks paremad vahendid, tõhustada koostööd ja adekvaatselt toetada mitmete eesmärkide osas maha jäänud Kesk- ja Lõuna-Aafrikat.

ELi millenniumi arengueesmärkide teemalisest koondaruandest ja aruandest Barcelona kokkulepete järelmeetmete kohta selgus, et praeguseks ajaks on korda saadetud palju olulist. Käesoleva teatisega, samuti konkreetsete ettepanekutega ühelt poolt arengu rahastamiseks ja teiselt poolt järjekindlama arengupoliitika rakendamiseks visandatakse tegevuskava edaspidiseks.

Ka Aafrikas on muutused võimalikud. Aafrika on näidanud üles tahet võtta endale vastutus oma poliitilise ja sotsiaalmajandusliku arengu eest. Paljudes riikides on alanud üleminek demokraatiale, suuremal osal kontinendist kindlustub rahu, majanduskasv kiireneb. Aafrika Liidu ja NEPADi initsiatiivi näol on loodud julge institutsiooniline raamistik ja harta, mis teeb juhtimisest ja vabadusest arengu raskuskeskme. 2005. aasta võiks olla Aafrika aasta. Euroopa peab olema nende arengute kõrgusel ja mängima Aafrika toetamises juhtrolli, ennekõike seeläbi, et täidetakse lubadus pidada Aafrikat rahastamisel prioriteediks, aidates sel moel kaasa 2002. aastal G8 riikide poolt võetud kohustuste elluviimisele[22]. Aafrika liikumine säästva arengu ja millenniumi arengueesmärkide suunas on aeganõudev ja raske. Ent praegu on aeg lisada sellele uut hoogu ning EL ja Aafrika saavad ja peavad endale koos selle kohustuse võtma.

Käesolev teatis koos teatistega rahastamise ja järjekindluse kohta ning nende aluseks olevate aruannetega loovad raamistiku ELi panusele 2005. aasta septembris toimuva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kõrgetasemelise kohtumise arutellu, mille teemaks on areng ja sünergia teiste poliitikatega. Sellest lähtudes palub komisjon nõukogul anda lõplik kuju Euroopa Liidu ettepanekutele ja lubadustele aastatuhande arengueesmärkide elluviimise kiirendamiseks.

Pärast seda tähtaega peab alustatud protsess saama aluseks ELi uue arengupoliitika deklaratsiooni koostamisel, mille eesmärgiks on kujundada pikemas perspektiivis välja tõeline Euroopa arengustrateegia.

ANNEX 1: THE MILLENNIUM DEVELOPMENT GOALS, TARGETS AND INDICATORS

Millennium Development Goals (MDGs) |

Goals and Targets (from the Millennium Declaration) | Indicators for monitoring progress |

GOAL 1: ERADICATE EXTREME POVERTY AND HUNGER |

Target 1: Halve, between 1990 and 2015, the proportion of people whose income is less than less than one dollar a day | 1. Proportion of population below $1 (PPP) per day 2. Poverty gap ratio [incidence x depth of poverty] 3. Share of poorest quintile in national consumption |

Target 2: Halve, between 1990 and 2015, the proportion of people who suffer from hunger | 4. Prevalence of underweight children under-five years of age 5. Proportion of population below minimum level of dietary energy consumption |

GOAL 2: ACHIEVE UNIVERSAL PRIMARY EDUCATION |

Target 3: Ensure that, by 2015, children everywhere, boys and girls alike, will be able to complete a full course of primary schooling | 6. Net enrolment ratio in primary education 7. Proportion of pupils starting grade 1 who reach grade 5b 8. Literacy rate of 15-24 year-olds |

GOAL 3: PROMOTE GENDER EQUALITY AND EMPOWER WOMEN |

Target 4: Eliminate gender disparity in primary and secondary education, preferably by 2005, and in all levels of education no later than 2015 | 9. Ratios of girls to boys in primary, secondary and tertiary education 10. Ratio of literate women to men, 15-24 years old 11. Share of women in wage employment in the non-agricultural sector 12. Proportion of seats held by women in national parliament |

GOAL 4: REDUCE CHILD MORTALITY |

Target 5: Reduce by two-thirds, between 1990 and 2015, the under-five mortality rate | 13. Under-five mortality rate 14. Infant mortality rate 15. Proportion of 1 year-old children immunised against measles |

GOAL 5: IMPROVE MATERNAL HEALTH |

Target 6: Reduce by three-quarters, between 1990 and 2015, the maternal mortality ratio | 16. Maternal mortality ratio 17. Proportion of births attended by skilled health personnel |

GOAL 6: COMBAT HIV/AIDS, MALARIA AND OTHER DISEASES |

Target 7: Have halted by 2015 and begun to reverse the spread of HIV/AIDS | 18. HIV prevalence among pregnant women aged 15-24 years 19. Condom use rate of the contraceptive prevalence rate 19a. Condom use at last high-risk sex 19b. Percentage of population aged 15-24 years with comprehensive correct knowledge of HIV/AIDS 19c. Contraceptive prevalence rate 20. Ratio of school attendance of orphans to school attendance of non-orphans aged 10-14 years |

Target 8: Have halted by 2015 and begun to reverse the incidence of malaria and other major diseases | 21. Prevalence and death rates associated with malaria 22. Proportion of population in malaria-risk areas using effective malaria prevention and treatment measures 23. Prevalence and death rates associated with tuberculosis 24. Proportion of tuberculosis cases detected and cured under directly observed treatment short course DOTS (Internationally recommended TB control strategy) |

GOAL 7: ENSURE ENVIRONMENTAL SUSTAINABILITY |

Target 9: Integrate the principles of sustainable development into country policies and programmes and reverse the loss of environmental resources | 25. Proportion of land area covered by forest 26. Ratio of area protected to maintain biological diversity to surface area 27. Energy use (kg oil equivalent) per $1 GDP (PPP) 28. Carbon dioxide emissions per capita and consumption of ozonedepleting CFCs (ODP tons) 29. Proportion of population using solid fuels |

Target 10: Halve, by 2015, the proportion of people without sustainable access to safe drinking water and basic sanitation | 30. Proportion of population with sustainable access to an improved water source, urban and rural 31. Proportion of population with access to improved sanitation, urban and rural |

Target 11: By 2020, to have achieved a significant improvement in the lives of at least 100 million slum dwellers | 32. Proportion of households with access to secure tenure |

GOAL 8: DEVELOP A GLOBAL PARTNERSHIP FOR DEVELOPMENT |

Target 12: Develop further an open, rule-based, predictable, non-discriminatory trading and financial system Includes a commitment to good governance, development and poverty reduction – both nationally and internationally Target 13: Address the special needs of the least developed countries Includes: tariff and quota free access for the least developed countries' exports; enhanced programme of debt relief for heavily indebted poor countries (HIPC) and cancellation of official bilateral debt; and more generous ODA for countries committed to poverty reduction Target 14: Address the special needs of landlocked developing countries and small island developing States (through the Programme of Action for the Sustainable Development of Small Island Developing States and the outcome of the twenty-second special session of the General Assembly) Target 15: Deal comprehensively with the debt problems of developing countries through national and international measures in order to make debt sustainable in the long term | Some of the indicators listed below are monitored separately for the least developed countries (LDCs), Africa, landlocked developing countries and small island developing States. Official development assistance (ODA) 33. Net ODA, total and to the least developed countries, as percentage of OECD/DAC donors’ gross national income 34. Proportion of total bilateral, sector-allocable ODA of OECD/DAC donors to basic social services (basic education, primary health care, nutrition, safe water and sanitation) 35. Proportion of bilateral official development assistance of OECD/DAC donors that is untied 36. ODA received in landlocked developing countries as a proportion of their gross national incomes 37. ODA received in small island developing States as a proportion of their gross national incomes Market access 38. Proportion of total developed country imports (by value and excluding arms) from developing countries and least developed countries, admitted free of duty 39. Average tariffs imposed by developed countries on agricultural products and textiles and clothing from developing countries 40. Agricultural support estimate for OECD countries as a percentage of their gross domestic product 41. Proportion of ODA provided to help build trade capacity Debt sustainability 42. Total number of countries that have reached their HIPC decision points and number that have reached their HIPC completion points (cumulative) 43. Debt relief committed under HIPC Initiative 44. Debt service as a percentage of exports of goods and services |

Target 16: In cooperation with developing countries, develop and implement strategies for decent and productive work for youth | 45. Unemployment rate of young people aged 15-24 years, each sex and total |

Target 17: In cooperation with pharmaceutical companies, provide access to affordable essential drugs in developing countries | 46. Proportion of population with access to affordable essential drugs on a sustainable basis |

Target 18: In cooperation with the private sector, make available the benefits of new technologies, especially information and communications | 47. Telephone lines and cellular subscribers per 100 population 48. Personal computers in use per 100 population Internet users per 100 population |

ANNEXE 2 : EU FOCUS ON AFRICA

This annex will further develop the proposals of the Communication on the three areas mentioned in the Chapter ‘Focus on Africa’.

1. Improving Africa’s governance

a. The governance challenge

The EU has supported African efforts to address the governance challenge at three levels: country, sub-regional and –more recently- continental. At country level , the EU has made major efforts to support the building of legitimate, transparent and viable states. Through different programs the EU is supporting Africa’s efforts to improve the quality of public service, to enhance parliamentary control, to empower civil society and to promote a more long-term outlook favouring sustainable development. Positive signs can be seen: 10 legislative elections took place in 2004 (such as South Africa and Ghana; Malawi and Mozambique –in both of which European Observation Missions were offered) and 10 are scheduled in 2005 (for example Burundi, CAR, Ethiopia, Senegal, RDC, Mauritius, Ivory Coast).

The work to redress fragile states remains critical. To put those countries back on track, the EU is developing, on a case-by-case basis, long term strategies capable of addressing both short term needs and the long term development agenda. The experience in Burundi shows us that the EU can play a key role in ensuring a smooth transition from conflict to development. The experience in Burundi also demonstrates that the EU should tackle all parts of the chain: the financing of the AU peacekeeping mission, post-conflict reconstruction and the financing of elections.

The EU is equally supporting the capacity of the sub-regional organisations as actors of governance. The EU welcomes the bold positions taken recently by the ECOWAS and SADC in favour of the Rule of Law and democratic principles. The EU, based on its own experiences of regional integration, believes that fully effective and reliable RECs will be crucial in creating sub-regional trade markets and the first building blocks in the process towards continental integration.

Recently, a continental level of governance has emerged with the establishment of the African Union in July 2002, succeeding to the Organisation of African Unity (OAU). The AU aims to develop and integrate the continent through the promotion of peace and good governance on the basis of African-owned strategies. The AU/NEPAD agenda provides a common framework for new initiatives in Africa. The EU has given its full support to this young political organisation, which, only two years after its establishment, has made considerable progress and earned international respect as a credible and legitimate continental political interlocutor for Africa. The EU will translate this political commitment into tangible support to reinforce the AU’s capacities and launch twinning partnerships between the EU and AU, between European and African institutions.

But the EU must bring more decisive support to African efforts to strengthen Africa’s governance and respect for human rights. Through the African Peer Review process, African countries will undergo, through different phases, a comprehensive review of the human, civil, political, economic, cultural and social rights in the country. The EU must support the African Partners as they table concrete proposals on all areas of the Review, for example on judicial reform, the fight against corruption, public service or social reforms . The EU will support this African-led political process and will provide financial support to reforms.

Good Governance will also need to take into consideration environmental sustainability. The EU will also work to move environmental concerns into the mainstream of policy making by promoting work with the relevant national ministries, sub-regional organisations and the AU/NEPAD on the cost of non-environment.

b. Promotion of Peace and Security

The AU has shown that it is both willing and able to assume responsibility and leadership for the African peace and security agenda in close cooperation with the UN (e.g. Burundi, Côte d’Ivoire, Liberia, and Sudan, RCA, DRC/GLR) while the EU has developed instruments able to respond on time and efficiently to these efforts.

The EU was able to provide important support for a broad range of peace building activities such as mediation, negotiation and reconciliation efforts, and for demobilisation and reintegration of former combatants and child soldiers.

Addressing MDG 7 is also important for Peace and Security. Climate change is likely to lead to further drying of the drought-prone regions of Africa. Without adaptation measures, this could result in substantial movements of population threatening security. Insufficient access to or illegal exploitation of natural resources, can create or fuel conflict. Peace efforts benefit from taking better account of environmental issues in conflict prevention resolution and post conflict.

The EU has, at the request of the African leaders in Maputo, set up the Peace Facility for Africa (250M€) to support African peacekeeping efforts. Rapidly, this instrument has become the financial backbone of the emerging African Peace and Security architecture. The Peace Facility has already been used to finance peace support missions in Darfur (Sudan) and the Central African Republic as well as to provide capacity building support for the AU Peace and Security Directorate. For the future, coherence needs to be maintained between the developmental approach of the Peace Facility for Africa on the one hand and support measures foreseen in the framework of the European Security and Defence Policy (ESDP) on the other.

In the future, the EU should continue to be able to provide the African Union and the sub-regional organisations with the necessary financial means to resolve conflicts. To this end, the EU should ensure sufficient financing of the Peace Facility.

2. Connecting Africa: infrastructure and trade

a. Creating and sustaining regional infrastructure networks and services

High transport costs handicap Africa’s capacities to compete within a global market. Inland transport costs are twice as high in Sub Sahara Africa countries than in Asia and international maritime costs are three times higher. Higher costs are due to a combination of factors, including lower road quality, time-consuming port procedures and practices, a complexity of documentation and in some countries insufficient competition between service providers.

The EU, working together with the Africa Union and in the context of the NEPAD Infrastructure Short-Term Action Plan, will focus on improving trade facilitation – including in relation to the development of transparent and simplified import, export and transition procedures and statistical services – and addressing the missing links of regional and intra-regional networks for interconnectivity across Sub-Saharan African creating a Trans African Network.

Together with the AU[23], the EU will continue developing research infrastructures in the developing countries and will focus on the means to develop further infrastructures-related knowledge, and to ensure a fair access to this knowledge, in order for the infrastructure projects to become a foundation for technological innovation.

The Commission proposes a Europe-Africa partnership on Infrastructure, including research and statistical infrastructures, sustainable transport, Information and Communication Technologies, satellites, water and sanitation, energy that will fill this existing gap. In doing so, this Partnership will act as a catalyst for other donors. The Commission proposes to agree on a map of strategic African networks, agreed with the AU, to which priority will be given.

b. More and better trade for sub-Saharan Africa

Trade cooperation between Europe and Sub-Saharan Africa has been based mainly in exemptions from MFN customs duties and tariff quotas granted to the ACP countries for promoting the access of their products into the European market. While placing firmly the EU as Africa’s top trading partner, such preferences have not always delivered the expected developmental results. In fact, preferences alone are not sufficient to trigger exports, economic growth and development if there are no sufficient investments in Africa and hence production of exportable goods or if the goods do not correspond to the demand and requirements in the importing markets.

At present, too many local markets remain over-protected, tiny and unattractive, providing little incentive for domestic or foreign investments. It is not only important to develop a more comprehensive process but also to improve trade. For its traditional trade flows, Africa is overwhelmingly dependent on Europe. Therefore, it is equally important to improve trade within Africa by building efficient African markets as it is to increase trade with the EC and other trading partners. In a nutshell, African countries have to integrate in the global economy in a way that corresponds to their development needs.

This is the very reason behind the launching of the negotiations of six regional Economic Partnership Agreements (EPAs) , four of which are in Africa.

Economic Partnership Agreements

EPA negotiations and implementation are closely linked with development cooperation with a view to improving economic governance, fostering competitiveness and building supply side capacity in a manner consistent with sustainable development objectives. In addition, it is also necessary to ensure effective access of African goods to EU and other markets by addressing the problems African countries are encountering in the area of, among others, rules of origin, technical regulations and standards, by taking into account the external effects of EU legislation and by supporting the efforts of the countries concerned to deal with them.

Trade will be at the service of development , leaving a high degree of flexibility to take account of the development challenges in Africa. Market-building will precede market opening . Flexibility will be applied as regard asymmetry and progressiveness of ACP tariff reductions, taking into account the level of development of the economies concerned. The transition period opening toward EU goods from 2008 onwards may be extended beyond 10 years to address ACP regional development needs. Appropriate safeguard and food security clauses will be included.

The transition to new trading arrangements requires assessing any risks of temporary or structural difficulties or losses for certain countries. Given the flexibility and duration of the transitional period, such negative effects would be diluted over a reasonable time scale. Nevertheless, these issues must be carefully taken into account and for this purpose Sustainability Impact Assessments (SIAs) have been launched and are currently under way.

EPA will ensure compatibility and build synergies with multilateral trade negotiations under the Doha Development Agenda (DDA), as well as with the African Union long term project of consolidating the continental market , for which they would become regional “building blocs”.

The following focal areas of action have been identified:

- Economic governance: EPAs supports triggering and locking-in reforms in key areas such as customs and trade facilitation, taxation, investment, employment social and environmental policies.

- Trade-related assistance should be stepped up as discussed in the related Communication on Financing and should address sensitive areas such as sanitary and phytosanitary requirements, regional integration, technical regulations, support to national statistical services and customs cooperation.

- Targeted support measures are being adopted in key areas such as cotton, sugar and textiles to increase competitiveness and promote diversification where possible of African producers in sensitive sectors.

- Identify adequate and timely available resources to prevent or remedy any major risk signalled by impact assessments and support economic adjustment measures in particularly protecting the weakest and worst-affected economies and social groups, essential public services and social policies.

- Support an ambitious Trade Facilitation agenda to eliminate trade barriers between countries, including burdensome import, export and transition procedures (as is being discussed in the framework of the DDA WTO negotiations.

3. Strive towards equitable societies which promote access to services, employment, decent work for both men and women

Sustained growth is an essential condition for poverty eradication but not a sufficient one. Access to sustainable basic services and to full and productive employment and ensuring decent work for both men and women are a necessary condition for any long term sustainable development and is key in all strategies to reach the MDGs.

Efforts targeted to promote social cohesion, and notably the improvement of access to basic services, are crucial: drinking water and sanitation, investment in human resources, including primary education, gender equality at all levels of education, employment and social protection services, the reduction of child and maternal mortality, improved basic health services including sexual and reproductive health and rights, including struggle against HIV/AIDS, malaria and other major diseases.

If progress on the other MDGs is to be maintained over the 10 years to 2015, more attention will need to be paid to environmental sustainability. The framework for doing so already exists in the NEPAD environment initiative, a strategy prepared by African Ministers themselves.

Poverty eradication, gender equality, improving child and women’s health and removing barriers to access to education all have strong links with environment and the sustainable management of natural resources. The poor in Africa mostly depend on the environment for their livelihoods. To ensure progress, capacity for the management of natural resources needs to be strengthened and the costs of not protecting the environment have to be understood by Finance Ministries and donors alike.

Similarly, regional, decentralised development creates social cohesion and solidarity among its citizens. Local development allows children and old people to have their place in the society. It creates a social safety net and limits on migration. Local, integrated approaches will be set up to reinforce the role of secondary centres as development hubs for their surroundings (centres of services) . Local and regional initiatives need to be supported by adequate and complementary policy measures at national level. In addition to access to basic services, the EU will support the promotion of jobs and decent work for all as a global goal. It also recognises the need to address the importance of post primary education and training in particular in national strategies and is prepared to work jointly with partner countries, regional organizations and donors on ways to best address it. It is also important to increase skills of young African workers to increase productive employment opportunities and to address the informal economy.

In addition, African countries that are ready to take specific and ambitious actions to improve equity in their societies deserve Europe’s bold support. Additional financial assistance should be offered to those who engage in this process. Such support should be provided in full alignment with the Poverty Reduction Strategies and the budget cycle.

SUMMARY OF COMMITMENTS

EU commitment to Africa (1)

In the short term, the EU will consider the following commitments: providing financial support[24] to develop the African Union’s capacity and especially its Commission. Through this support, the EU will help the African Union to live up to the expectations of its commitments. The EU will accompany the African Union in the transformation of its institutions to become the central reference institution for Africa’s governance.

EU commitment to Africa (2)

To be strong and effective, our partnership with Africa must be broad. The EU institutions should seek twinning partnerships with their AU counterparts, such as the Pan African Parliament, the Economic, Social and Cultural Council (ECOSOCC) or Peace and Security Council. These partnerships should serve as a catalyst for linking all European and African stakeholders, from Universities, Municipalities, Businesses and Industries to Trade Unions, Civil Society networks or Cultural institutions.

EU commitment to Africa (3)

The EU is ready to support African efforts in building more effective states in Africa. In order to give a decisive incentive to the reform of governance in Africa, the EU, the Commission and the Member States should put into place a joint financial mechanism[25] with AU/NEPAD to support the implementation of reforms that the Africa Peer Review Mechanism (APRM) will trigger. These efforts will be done in full coherence with the national strategies and PRSPs.

EU commitment to Africa (4)

The EU will conclude the replenishment of the Peace Facility before the end of 2005[26], including in a first stage with the topping up of the current budget through allocating a proportional share from the South African European Programme for Reconstruction and Development (EPRD) as was requested by the AU Summit in Maputo.

EU commitment to Africa (5)

The Commission proposes to set up a Europe-Africa partnership on Infrastructure.[27] The Partnership, based on the AU/NEPAD strategies, will support the establishment of sustainable cross-border infrastructure essential for the interconnectivity and knowledge sharing of the continent. Finance provided will leverage private sector investments. In the first phase, the Partnership will build on the models provided by the Water and Energy Facilities and focus on Sub-Sahara Africa. In a second phase, the Partnership will trigger input from other donors including from the EU Member states efforts to increase their aid budgets.

EU Commitment to Africa (6)

The EU will provide incentives to the promotion of equitable and sustainable societies in Africa. To this effect, the EU will take account of concrete policy measures to improve equity and environmental sustainability as part of the criteria to determine the aid allocations of ACP countries.[28] This will ensure that there will be additional resources available for countries that show that they are willing and able to address issues of inequality and marginalisation, environmental degradation and promote social cohesion.

[1] ELi eesistujariigi esindaja avaldus ÜRO peaassambleel 2004. aasta novembris.

[2] Komisjoni töödokument: ELi koondaruanne aastatuhande arengueesmärkide kohta, aprill 2005.2004. aastal avaldasid ELi liikmesriigid ja komisjon aruanded oma panusest millenniumi arengueesmärkide saavutamisse. Nende aruannete põhjal koostati ELi koondaruanne ajavahemiku 2000-2004 kohta. See ei tähenda, et koondaruande eesmärgiks oleks kirjutada ühe või teise arengueesmärgi vallas toimunud edasiminek üksikute liikmesriikide, ühenduse või liidu tegevuse arvele. Sellega eirataks eesmärkide vastastikust sõltuvust ning mindaks vastuollu omanikuvastutuse, kooskõlastamise ja komplementaarsuse põhimõtetega, mida arengukoostöös rakendatakse (kuigi alati mitte veel piisavas ulatuses).

[3] Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) lõppjäreldused, aprill 2004.

[4] HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosi vastased erimeetmed, mis tuleb võtta arengumaades asjaomase millenniumi arengueesmärgi saavutamiseks, määratakse kindlaks spetsiaalses teatises.

[5] Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) lõppjäreldused, november 2004

[6] Komisjoni teatised “Arengu rahastamine ja abi efektiivsus” - KOM(2005) 133; ja “Arengupoliitika järjekindlus” - KOM(2005)134.

[7] Millenniumieesmärkide projekti aruanne „Investeerida arengusse: praktiline plaan aastatuhande arengueesmärkide elluviimiseks“, jaanuar 2005.

[8] ÜRO peasekretäri aruanne pealkirjaga „Vabaduse nimel: areng, turvalisus ja inimõigused kõigi jaoks“.

[9] Taani, Luksemburg, Madalmaad, Rootsi.

[10] Belgia, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Hispaania, Ühendkuningriik.

[11] International Financing Facility – Ühendkuningriigi ettepanek arenguabi eraldamiseks kiirendatud korras.

[12] Välja arvatud juhul, kui rikutakse partnerlus- ja koostöölepete seisukohast “olulisi elemente”.

[13] Vt märkust 6.

[14] Aafrika komisjon asutati 2004. aastal Ühendkuningriigi poolt ning sellesse kuuluvad mitmesugused isikud nii Aafrikast kui Euroopast.

[15] “Saharast lõuna poole jäävad Aafrika piirkonnad liiguvad väga järsult mööda allakäiguspiraali, mida iseloomustavad AIDS, taasleviv malaaria, kahanev toiduainetoodang elaniku kohta, halvenevad eluasemetingimused ning keskkonnaseisundi halvenemine, mistõttu enamik Aafrika riike jääb enamiku eesmärkide saavutamisest väga kaugele“. [Neid piirkondi iseloomustab] „kõrgeim alatoitluse tase, (…) madalaim algkooli astumise tase (…) [suurima] sugudevahelise erinevusega (…). HIVi/AIDSi kriis laastab suurt osa mandrist (…). Samuti on neis piirkondades maailma kõrgeim tuberkuloosi esinemissagedus ning kõrgeim emade ja laste suremus. (…) Ehkki edusammud juurdepääsu tagamisel puhtale joogiveele on lootustandvamad, on needki aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks liiga aeglased. Pideva toetuse puudumise korral ei suuda Saharast lõuna poole jäävad Aafrika piirkonnad tõenäoliselt saavutada ühtki püstitatud eesmärki“. ÜRO millenniumiprojekti aruanne, jaanuar 2005.

[16] Üksikasjalikum teave iga kõnealuse valdkonna ja ELi võetud kohustuste kohta on esitatud lisas 1.

[17] Komisjon tegi ettepaneku toetuse andmiseks kuni 50 miljoni euro ulatuses, mis moodustaks osa “tinglikust miljardist“.

[18] Algsumma kaetakse AKV-siseste ressurssidega. Hetkel otsitakse muid Euroopa Arengufondi siseseid võimalusi.

[19] Hetkel otsitakse Euroopa Arengufondi siseseid võimalusi.

[20] Institutsioonilise ja finantskorra osas tugineb EL veerahastu ja rahurahastu kaudu saadud rikkalikele kogemustele. Kandideerida võivad kõik allpiirkondlikud avaliku ja erasektori koostööorganisatsioonid või üleaafrikalised struktuurid (nagu näiteks Aafrika Ministrite Veenõukogu), kes esitavad taotluse piirkondlikul või ülemandrilisel tasandil. Ülemandrilise sidususe ja omanikuvastutuse suurendamise huvides vajaks iga taotlus Aafrika Liidu poliitilist toetust. Kuni 2007. aasta lõpuni nähakse rahastamine ette 9. Euroopa Arengufondist.

[21] See toimub abieralduse raames lähtuvalt uutest finantsperspektiividest, eelkõige arengukoostöö ja majanduskoostöö vahendite kaudu.

[22] Kananaskise tippkohtumisel (2002) võttis G8 endale kohustuse eraldada vähemalt 50% riikliku abi juurdekasvust Aafrika arengu hüvanguks. Kui selline kohustus võetaks ELi tasandil ja kui praegused tendentsid jätkuksid (kui peetaks kinni 2006. aastaks Barcelonas antud lubadustest), tähendaks see Aafrika jaoks enam kui 6,5 miljardit eurot lisatoetust aastas.

[23] In the context of the NEPAD African Forum for Science and Technology and in line with the Millennium Goals Project Report Promoting Innovation to Improve Lives in Developing Nations.

[24] The Commission proposed a support of up to 50 million € in the framework of the so called “Conditional Billion”.

[25] The intra-ACP resources will provide an initial amount. Other possibilities within the EDF are being identified.

[26] Possibilities within the EDF are currently being identified.

[27] As for the institutional and financial modalities, the EU will build on the rich experiences gained through the Water and Peace Facility. Eligible are all Public Private Partnership, sub-regional organisations, or pan African structures (such as AMCOW) who submit a proposal of intra-regional or continental nature. In order to increase both the continental coherence and the ownership, every proposal would require the political endorsement of the AU. Until end 2007 financing is foreseen under the 9th EDF.

[28] This will be done in the framework of the allocations within the new financial perspectives and notably with the Development Cooperation and Economic Cooperation Instrument.

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 12.45.2005

KOM(2005) 132 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE

Kiirendada edasiminekut millenniumi arengueesmärkide suunas– Euroopa Liidu panus –

{SEK(2005) 452}{SEK(2005) 456}

SISUKORD

1. Vajadus suurendada euroopa panust 3

2. Vahendid kooskõlas eesmärkidega 5

2.1. Suuremad ressursid 5

2.2. Kvaliteetsem abi 7

2.2.1. Ettenähtavam toetus 8

2.2.2. Abinõud väliste löökide puhul 8

3. Järjekindlus arengu teenistuses 9

4. Aafrika prioriteetsus 9

4.1. Aafrika valitsemistavade parandamine 10

4.2. Aafrikat ühendavad võrgud: infrastruktuur ja kaubandus 12

4.3. Püüd õiglaste ühiskondade poole, mis edendavad juurdepääsu teenustele, tööhõivet, rahuldavat tööd nii meestele kui naistele ning keskkonna järkusuutlikkust. 13

5. Kokkuvõte – suund ELi uuele arengustrateegiale 13

LISA

1. VAJADUS SUURENDADA EUROOPA PANUST

Selleks, et millenniumi arengueesmärgid teostuksid, peab 2005. aasta olema pöördelise arengu aasta. 2005. aasta septembris toimub ÜRO peaassamblee raames riigi- ja valitsusjuhtide tippkohtumine, mille eesmärk on hinnata millenniumideklaratsiooni elluviimist ja vaadata üle nende arengueesmärkide teokstegemisel tehtud edusammud.

EL võttis endale konkreetsed kohustused, et need eesmärgid 2015. aastaks realiseerida. Nüüd, kus rahvusvaheline kogukond valmistub tegema esimesi kokkuvõtteid, on EL teadlik ülesande tähtsusest ja pakilisusest. Seda olukorda arvestades kutsus 22. ja 23. märtsil kokku tulnud Euroopa Ülemkogu komisjoni ja nõukogu üles „kiirendama tööd, eelkõige arengu eri komponentide osas, et töötada välja meie ühised seisukohad mitmesugustes küsimustes ja võimaldada sellega Euroopa Liidul tulevastes aruteludes aktiivselt osaleda“.

EL on juba avaldanud poolehoidu sammudele, millega tehakse kokkuvõtte 2000. aastast saadik saavutatust ning võetakse suund ühise julgeoleku küsimuste lahendamisele, lepitakse kokku millenniumideklaratsiooni ja arengueesmärkide raames võetud kohustuste paremas elluviimises ja otsustatakse nende eesmärkide saavutamiseks vajalikud organisatsioonilised ümberkorraldused[1].

Käesolevas dokumendis võetakse kokku ELi panus arengusse ja osutatakse meetmetele, mis tuleb millenniumi arengueesmärkide kiiremaks elluviimiseks kasutusele võtta. Nagu nähtub ELi millenniumi arengueesmärkide teemalisest koondaruandest[2], mille komisjon koostas liikmesriikide palvel[3], on ühendus ja liikmesriigid andnud juba arvestatava panuse rahvusvahelise kogukonna pingutustesse. Nüüd tuleb Euroopa Liidul oma tegevust jõulisemaks muuta.

2000. aasta aastatuhande tippkohtumisel kiitis rahvusvaheline kogukond heaks julge strateegia järgnevate kümnendite peamiste probleemide lahendamiseks. Riigi- ja valitsusjuhid võtsid vastu millenniumideklaratsiooni, milles nad sidusid end kohustustega vaesuse vähendamise, meie ühise keskkonna kaitse, rahu ja julgeoleku, valitsemise, demokratiseerimise ja inimõiguste, kõige haavatavamate inimrühmade kaitse, Aafrika erivajaduste ja ÜRO tugevdamise vallas. Nagu märkis peasekretär, “paneb see dokument paika mudeli rahulikuma, õitsvama ja õiglasema maailma loomiseks ühise julgeoleku ja globaalse arengupartnerluse kaudu.”

Millenniumideklaratsioonis on seatud konkreetsed ülesanded kaheksa millenniumi arengueesmärgi raames: 1) vähendada maailmas nälga ja vaesust, 2) tagada kõigile inimestele algharidus, 3) edendada soolist võrdõiguslikkust, 4) vähendada laste suremust, 5) parandada emade tervist, 6) võidelda HIV/AIDSi ja teiste haigustega, 7) tagada keskkonna jätkusuutlikkus ja 8) osaleda ülemaailmses arengupartnerluses.

Alates 2000. aasta septembrist

1) on ühendus ja paljud liikmesriigid kohandanud või ümber kujundanud oma arengukoostöö poliitikat, et keskenduda millenniumieesmärkide ja viimastest veelgi ulatuslikumate millenniumideklaratsiooni eesmärkide teokstegemisele;

2) on EL paigutanud arengu kesksele kohale oma mitmepoolses kaubanduspoliitikas, piirkondlikul tasandil ja spetsiaalseid instrumente rakendades, pöörates eelkõige tähelepanu mahajäänud riikidele (sealhulgas nende eksportkaupade vaba pääs ühenduse turule algatuse „ Kõik peale relvade “ raames) ning nõrga ja haavatava majandusega riikidele, samuti suurendades kaubavahetusega seotud abi andmist; samal ajal on kaubandus tunnistatud koostöö- ja arengustrateegiate oluliseks ja kohustuslikuks elemendiks;

3) on nii EL tervikuna kui ka liikmesriigid üksikult seadnud endale arenguabi suurendamise alal 2006. aastaks vahe-eesmärgid, mis suure tõenäosusega ka saavutatakse;

4) on EL võtnud rea meetmeid abi tõhususe ja kvaliteedi parandamiseks, eelkõige parema kooskõlastamise ja lähendamise alaste jõupingutuste kaudu.

Vajadus kiirendada liikumist millenniumi arengueesmärkide suunas on üldtunnustatud. Mõned eesmärgid saavutatakse tõenäoliselt ülemaailmsel tasandil (algharidus, tütarlaste kooliharidus), ent sellest ei piisa. Teatud juhtudel tuleb võidelda koguni tagasiminekuga, mis on tingitud ennekõike nakkushaiguste laastavast mõjust, keskkonnaseisundi halvenemisest ja julgeolekuprobleemidest. Tuleb teha rohkem ja paremini. Püstitatud eesmärkide saavutamiseks ei piisa lihtsalt praeguse poliitika jätkamisest. See kehtib eriti Kesk- ja Lõuna-Aafrika kohta, kus paljud riigid on oluliselt maha jäänud väga mitmes valdkonnas (nälg, laste suremus, emade suremus, nakkushaigused, jätkusuutlik keskkond). Need eesmärgid ei kohusta mitte ainult solidaarsuseks, vaid on oluliseks julgeoleku ja õitsengu tingimuseks nii Euroopas kui kogu maailmas.

Tuleb siiski korrata, et esmajärjekorras vastutavad arengu ja millenniumi arengueesmärkide elluviimise eest arengumaad ise. Edusamme nende eesmärkide saavutamisel teevad või ei tee arengumaad, mitte doonorriigid.

EL on võtnud endale aja jooksul juhtrolli ülemaailmses vaesusevastases võitluses ning saanud suurimaks rahastajaks (55% kogu maailma riiklikust arenguabist). Liidu panus arengueesmärkide elluviimisse on otsustava tähtsusega ning peaks õhutama ka teisi arenenud maid suuremaid kohustusi võtma. Areng peab olema üks ÜRO tippkohtumise keskseid teemasid.

Aastatuhande eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid ei ole ainult finantsilised. Põhjapaneva tähtsusega on muu hulgas juhtimine nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, rahvusvaheliste kokkulepete täitmine eelkõige inimõiguste alal, meeste ja naiste võrdõiguslikkus kaubandus- ja investeerimispõhimõtete areng, võitlus nakkushaigustega[4], teadmiste jagamine, keskkonnakaitse, julgeolek ja muud ülemaailmsed üldkasutatavad hüved.

Et valmistada ette ELi panust 2005. aasta septembrikohtumisel, palus nõukogu komisjonil valmistada ette ambitsioonikad ettepanekud eelkõige kolmes valdkonnas, kiirendamaks edasiminekut millenniumieesmärkide elluviimise suunas[5]: arengu rahastamine, arengupoliitika järjekindlus ja Aafrika prioriteetsus.

Komisjoni ettepanekute eesmärk on ennekõike:

1. seada 2010. aastaks uued vahe-eesmärgid riikliku abi suurendamiseks – nii riikidele eraldivõetuna kui ELile tervikuna, et 2015. aastaks oleks kogupanus 0,7% Riiklikust kogutoodangust (SKTst),

2. kiirendada reforme abi kvaliteedi parandamiseks;

3. arutleda veel kord, kuidas ELi enda jätkusuutliku arengu mudel ning sise- ja välispoliitika mõjutavad arengutingimusi;

4. teha Aafrikast peamine kasusaaja uute suundade rakendamisel ning kasutada ära uued võimalused kahe kontinendi partnerluseks.

Arengu rahastamist ja poliitika järjekindlust käsitlevad ettepanekud esitatakse üksikasjalikumalt kahes teises teatises[6]. Kõik need ettepanekud on väga olulised säästva arengu kolme samba (majandus, sotsiaalküsimused ja keskkond) toetamise aspektist.

2. VAHENDID KOOSKÕLAS EESMÄRKIDEGA

2.1. Suuremad ressursid

Kõigist viimasel ajal avaldatud aruannetest, eriti ÜRO millenniumiprojekti aruandest[7] ja ÜRO peasekretäri aruandest[8] näidatakse tungivat vajadust suurendada arengueesmärkide saavutamiseks mõeldud ressursse ning rõhutatakse arvukate seoste olemasolu vaesuse, keskkonna halvenemise ja julgeoleku vähenemise vahel. Monterrey konverentsil oli ELil määrav roll. Ka seekord peab ta näitama teed, seades endale vahe-eesmärgid, mis võimaldavad eraldada 2015. aastal arengule 0,7% SKTst.

Millenniumiprojekti aruande hinnangute järgi on millenniumi arengueesmärkide saavutamiseks kõigis riikides 2006. aastal vaja ametlikku arenguabi umbes 135 miljardit dollarit ja 2015. aastaks tõuseb see vajadus 195 miljardile dollarile. Need arvud vastavad 0,44%le ja 0,54%le doonorriikide rahvamajanduse kogutulust (RKTst). Võttes arvesse ka millenniumi arengueesmärkidega seostamata täiendava arenguabi vajadust, soovitatakse aruandes doonorriikidele, et nad püüaksid jõuda hiljemalt 2015. aastaks eesmärgini 0,7% RKTst.

Praeguseks on neli ELi liikmesriiki[9] 0,7% eesmärgi saavutanud või ületanud ning veel kuus riiki[10] on võtnud endale kohustuse saavutada see enne aastat 2015. Kui praegused tendentsid jätkuvad, võib EL tervikuna jõuda 2006. aastaks 0,42%-ni.

2004. aasta detsembris kokku tulnud Euroopa Ülemkogu kinnitas ELi pühendumist millenniumi arengueesmärkidele ning volitas komisjoni esitama ülemkogule „ konkreetsed ettepanekud uute ja piisavate ametliku arenguabi eesmärkide püstitamiseks aastateks 2009-2010 … “.

Komisjon teeb ettepaneku püstitada kaks teineteisega seotud eesmärki, mis tuleks saavutada aastaks 2010:

5. liikmesriikidele individuaalne alammäär, mis nende riikide puhul, kes olid juba 2002. aastal ELi liikmed (Barcelona kohustused, EU-15) oleks erinev hiljem ELiga ühinenud (EU-10) riikide omast;

6. ühine keskmine kõigile liikmesriikidele.

Need eesmärgid peavad olema piisavalt julged, tagamaks usutavalt võimaluse saavutada 2015. aastaks 0,7% tase . Kooskõlas Euroopa Ülemkogu taotlusega püstitada „ uus ja piisav eesmärk “ tähendab see vahe vähendamist poole võrra aastaks 2010 . Võttes aluseks 2002. aastal Barcelonas võetud kohustuste puhul rakendatud lähenemise, teeb komisjon ettepaneku:

7. tõsta iga allapoole baastaset jääva Barcelona kohustuste võtmises osalenud liikmesriigi (EU-15) puhul ametlik arenguabi 2010. aastaks uuele individuaalsele baastasemele 0,51% rahvamajanduse kogutulust;

8. jõuda pärast 2002. aastat ühinenud liikmesriikide (EU-10) puhul aastaks 2010 individuaalsele baastasemele 0,17% rahvamajanduse kogutulust, küündimaks seeläbi pooleni nn Barcelona acquis ’ga aastaks 2015 ette nähtud 0,33% tasemest.

Aastaks 2010 saavutatav 0,51% tase kujutab endast keskpunkti liikmesriikide 2006. aasta 0,33% individuaalse taseme ja 2015. aasta 0,7% taseme vahel. Kõnealune ettepanek tagab õiglase koormuse jaotuse liikmesriikide vahel ning selle tulemusena saavutab ühine keskmine 0,56% taseme (EU-25), mis toob 2010. aastaks hinnanguliselt 20 miljardit eurot lisaraha.

Tabel. Ettepanek ELi ametliku arenguabi uute eesmärkide kohta aastateks 2006-2010

2006 | 2010 | VAHE 2010-2015 |

Ametlik arenguabi (miljonit eurot) | % rahva-majanduse kogutulust | Ametlik arenguabi (miljonit eurot) | % rahva-majanduse kogutulust | Ametlik arenguabi (miljonit eurot) | % rahva-majanduse kogutulust |

„Vanad“ liikmesriigid- individuaalne eesmärk 0,51% |

EL-15 | 45788 | 0,43% | 65 988 | 0,58% | 24 054 | 0,12% |

„Uued“ liikmesriigid - individuaalne eesmärk 0,17% | (vahe 0,33% tasemeni) |

EL-10 | 474 | 0,09% | 993 | 0,17% | 1128 | 0,16% |

Ühine eesmärk 0,56% |

EL-25 | 46262 | 0,42% | 66 980 | 0,52% | 25 182 | 0,14% |

Lisaks riiklikule abile tuleb kaaluda uusi finantseerimisallikaid, et täiendavalt suurendada arengule tehtavate kulutuste osa riikide eelarves. Need arutelud ei tohi aga mitte mingil juhul olla ettekäändeks 2010. aastaks võetud kohustuste edasilükkamisele või vähendamisele. Lisaks peaksid uued finantseerimisallikad mitte ainult riiklikku abi täiendama, vaid ka olema pikemas perspektiivis püsivamad ja ettenähtavamad .

Komisjon vaatab praegu läbi eri ettepanekuid, eelkõige rahvusvahelist rahastamismehhanismi (IFF)[11] ja ühenduse tasandil rakendatavaid rahastamisvahendeid. IFFiga on seotud veel teatud tehnilised raskused, eelkõige laenude klassifitseerimine riikide raamatupidamises ning mõju riikliku abi finantseerimisele pärast 2015. aastat. Uuritakse mitmeid maksustamisega seotud võimalusi.

Kui nii poliitilised kui ka tehnilised küsimused (mis põhinevad üksikasjalikel hinnangutel) lahenevad, on komisjon valmis taotlema Euroopa ühtset poolehoidu kaheosalisele strateegiale: saavutada arenguabi kasv 2010. aastaks uuenduslike ettepanekute abil.

Arutluse all on ka uued algatused riigivõla tühistamiseks, eelkõige mitmepoolseks. Võla vähendamine on tõhus viis abi andmiseks, kuna see on seotud eelarvega, pikas perspektiivis ettenähtav ja madalate arvelduskuludega. Samas kaasnevad sellega moraalsed ja ressursside jaotamisega seotud ohud: kõige suuremates võlgades olevad riigid ei ole tingimata kõige vaesemad ega ka kõige abikõlblikumad. Seega tuleb võla vähendamist igal juhtumil eraldi kaaluda.

Neid asjaolusid arvestades palutakse nõukogul esitatud ettepanekute paketi suhtes seisukoht võtta ja:

9. toetada – lisaks võlakergendusalgatuse jätkamisele – alternatiivsete vajadustele vastavate võimaluste loomist konfliktijärgses olukorras olevatele laenuvõlaga riikidele, kes ei ole võlakergendusalgatusega hõlmatud;

10. kaaluda võimalust kasutada ühe abinõuna väliste löökide tagajärgede leevendamiseks võlakohustuste ajutist kergendamist.

2.2. Kvaliteetsem abi

Lisaks rahvusvahelise abi mahu suurendamisele tuleb teha jõupingutusi selleks, et abi oleks kvaliteetsem ja aitaks tõhusamalt kaasa millenniumi arengueesmärkide elluviimisele. Siin on keskse tähtsusega doonorriikide vaheline kooskõlastamisprotsess ja partnerriikide individuaalsete strateegiate ühtlustamine. See nõuab rahastajatelt paindlikkust ja tugevat tahet, sest abi tõhustamiseks ja arvelduskulude kahandamiseks peavad nad kohandama oma abiinstrumentide kavandamise, ülevaatamise ja rakendamise menetlusi.

Edusammud kooskõlastamise ja lähendamise vallas võiksid olla praegusest oluliselt suuremad. Puudulik kooskõlastatus tekitab partnerriikides haldusprobleeme ja asjatuid kulutusi. Arvestades, et ELil on õnnestunud vastu võtta ühised strateegiad ka erakordselt keerulistes või tundlikes valdkondades (näiteks Euroopa Liidu julgeolekustrateegia), on paradoksaalne, et seda ei ole suudetud teha valdkonnas, kus EL on üks olulisemaid osalisi (andes 55% rahvusvahelisest riiklikust abist) ja kus mitmepoolsete kohustuste raamistik on eriti täpne ja täielik. Nõukogu on võtnud vastu rea soovitusi, mis tuleb nüüd praktikas teostada, ennekõike avatud kooskõlastusprotsessi abil. Oluline on kooskõlastamise mõlemapoolne parandamine komisjoni delegatsioonide ning liikmesriikide diplomaatiliste esinduste vahel.

Hiljutisel kõrgetasemelisel kooskõlastamise ja lähendamise teemalisel foorumil kinnitas EL tahet teha kiiresti reaalseid edusamme konkreetses ja pragmaatilises lähenemises kooskõlastamisele, töötades välja täpsed ja siduvad eesmärgid. Samuti võttis EL endale kohustuse algatada strateegiaalane arutelu, mis võimaldaks jõuda rahastajate tegevuse täieliku vastastikuse täiendavuseni.

Algatused nagu ELi veeinitsiatiiv on positiivseteks näideteks kooskõlastatud tegutsemisest, mis tõestavad ELi tasandil tehtud algatuste edasiviivat jõudu.

2.2.1. Ettenähtavam toetus

Praegused abiandmise viisid ei võimalda tagada paindlikkust ja ettenähtavust, mida riigid vajavad millenniumi arengueesmärkide elluviimiseks vajalike investeeringute ja poliitikate algatamiseks. Selleks, et mõne riigi rahandusministeerium saaks nõustuda näiteks palkama riigile vajalikke õpetajaid ja arste, peavad olema tagatud pikaajalised stabiilsed ressursid.

Ei projektitüüpi abi, võla tühistamine ega eelarveline abi – kuigi viimane soodustab kõige tõhusamalt tegevuste kooskõlastamist, nende joondamist riiklike poliitikate ja prioriteetide järgi ning millenniumi arengueesmärkide rahastamist – võimalda anda piisavalt suurt ja paindlikku toetust, mis lubaks finantseerida jooksvaid kulutusi keskmise pikkusega perspektiivis.

Seetõttu on lisaks olemasolevate vahenditele vaja välja arendada uued abiandmise viisid, mis oleksid ettenähtavamad ja püsivamad ning võimaldaksid toetada millenniumi arengueesmärkide saavutamiseks vajalike struktuurireformide läbiviimist.

Kaaluda võiks mitmeks (3–5) aastaks tagatud eelarvetoetusi, mida ei saa katkestada[12], või lepinguid, mis tagaksid keskmisepikkusega ajavahemikuks minimaalse abi, millele sõltuvalt saavutustest lisanduvad preemiad, või ka kolmeaastasi nn libisevaid kokkuleppeid.

Selliseid abinõusid saab rakendada muidugi ainult edukate riikide puhul. EL peaks aga pöörama suuremat tähelepanu ka vähem edukatele riikidele ja riikide nõrkuse ennetamisele. Seega otsitakse paremaid viise ka selliste riikide aitamiseks, asetades rõhu ennekõike paremale kooskõlastamisele, valitsemisalasele toetusele ja hädavajalikule tasakaalule lühiajalise reageerimise ja pikemaajalise toetamise vahel.

2.2.2. Abinõud väliste löökide puhul

Igasugused välised löögid , olenemata allikast, õõnestavad riikide reformipoliitikat, seades ohtu võla tasumise võime ja jõupingutused vaesuse vähendamisel. Neile tuleb reageerida nii ennetavalt kui tagantjärele.

Ennetavalt:

- turupõhiste kindlustusmehhanismide käivitamisega;

- kaaludes võimalust kasutada ühe abinõuna väliste löökide tagajärgede leevendamiseks võlakohustuste ajutist kergendamist.

Tagantjärele: kasutades ja tugevdades selliseid finantsmehhanisme nagu on ette nähtud Cotonou lepingus (Flex), et oleks võimalik katta lühiajalises perspektiivis selliste löökide tagajärgi riigi sissetulekutele.

3. JÄRJEKINDLUS ARENGU TEENISTUSES

Arenguabi on küll põhiline, aga mitte piisav vastus millenniumi arengueesmärkide probleemile. Vaja on ulatuslikumaid ja põhjalikumaid jõupingutusi. Pikas perspektiivis tuleb riikidel hakata suunama üleilmastumist poliitikaga, mille eesmärgiks on õiglasem maailmakord.

Seega tuleb rõhutada riikliku poliitika tähtsust arengueesmärkide saavutamisele kaasaaitamises. Euroopa Liit peab oma väärtuste ja kogemuste põhjal mängima selles suhtes olulist rolli.

Sellega seoses palub komisjon nõukogul töötada välja ettepanekud arengupoliitika järjekindluse suurendamiseks. Teiste sõnadega, tuleb määrata kindlaks, kuidas ELi sise- ja välispoliitika saab aidata kaasa inklusiivsele üleilmastumisele, millel on kõigi jaoks positiivsed tagajärjed jätkusuutliku arengu näol.

Eesmärk on otsida võimalusi täiendava panuse andmiseks arengusse. Ettepanek on seega kaaluda põhimõtet „järjekindlus arengu nimel“ , pidades samal ajal meeles, et riikide sisepoliitika kajastused ELi välispoliitikas annavad ELi tasemel võetavatele meetmetele (eelkõige sellistes valdkondades nagu haridus, keskkond, sisserände- ja varjupaigapliitika, toll ja maksustamine) olulist lisaväärtust.

Peaaegu igas valdkonnas on Euroopa Liidu poliitikal otsene või kaudne mõju arengumaadele. Teatises arengupoliitika järjepidevusest tuuakse välja valdkonnad, kus poliitika saab kõige selgemalt arengumaade jõupingutustele kaasa aidata.

Selleks, et arenguabi täiendav muude valdkondade poliitika oleks võimalikult tõhus, tuleb seda arengumaadega tehtava kahepoolsete koostöö kavade puhul ellu viia vastavalt arengukoostöö põhiprintsiipidele, see tähendab, austades partnerlust ja partnerriikide omandust ning rahvusvahelisi inimõigusi.

Edendamaks ELi poliitika järjekindlust seoses vajadusega toetada millenniumi arengueesmärkide elluviimist, koostab komisjon millenniumi arengueesmärkide olukorra käesoleva ja järgmise rahvusvahelise hindamise vahelise ajavahemiku keskel vahearuande teemal „Järjekindlus arengu nimel“.

Nõukogul palutakse võtta seisukoht komisjoni ettepanekute suhtes neis eri valdkondades[13].

4. AAFRIKA PRIORITEETSUS

Kõik ELi ja teiste poolt koostatud aruanded ja uuringud, sealhulgas ÜRO aastatuhandearuanne ning Aafrika komisjoni[14] aruanded näitavad, et paljud Saharast lõuna pool paiknevad Aafrika piirkonnad jäävad millenniumi arengueesmärkide saavutamisel muust maailmast kaugele maha. Hinnangute kohaselt ei ole paljud Aafrika riigid võimelised 2015. aastaks millenniumi arengueesmärke saavutama[15].

Sellegipoolest on näha märke edasiminekust, näiteks areng demokraatia suunas, suurem majanduskasvu tempo viimase kolme aasta jooksul (2004. aastal keskmiselt kuni 4,5%, Nigeeriat ja Lõuna-Aafrikat arvestamata 6%), tegelik kasv elaniku kohta (2%) ning eelarvetasakaalu paranemine.

Seepärast teeb komisjon ettepaneku tähelepanu koondamiseks Saharast lõuna poole jäävatele Aafrika piirkondadele.

Esiteks tuleks suurendada abi mahtu , tagades, et piisav osa ametliku arenguabi juurdekasvust suunatakse Aafrikasse.

Teiseks tuleks kõiki käesolevas teatises tehtud ettepanekuid ühtsema poliitika ja abi kvaliteedi kohta rakendada esmajoones Aafrikas.

Eesmärk on kujundada Euroopa vastusreaktsioon, mis hõlmaks nii liikmesriikide kui ka ühenduse tegevust. Selles kontekstis kavandatakse käesolevas dokumendis mitmed ühendusepoolsed algatused. Hiljuti läbivaadatud Cotonou leping moodustab selle lähenemisviisi rakendamiseks parima, kuid mitte ainsa võimaliku raamistiku.

Neid asjaolusid arvestades teeb komisjon ettepaneku suunata põhitähelepanu tegevusele mitmes valdkonnas, mida aafriklased ise peavad oma arengu seisukohalt otsustavaks, eriti Aafrika Liidu ja Aafrika arengu uue partnerluse (NEPAD) tegevuskavade raames. Eesmärgiks on kvalitatiivne hüpe kolmes olulises arengut kiirendavas valdkonnas , s.o aladel, mis on jätkusuutliku arengu tagamisel määrava tähtsusega ning milleta on võimatu saavutada püsivat arengut. Tuleks tõsta esile ELi erilist mõjujõudu nende kolme valdkonna edendamises. Nende hulka kuuluvad[16]:

11. Aafrika valitsemistavade parandamine

12. Aafrikat ühendavate võrgustike ja kaubanduse arendamine

13. püüdlemine õiglaste ühiskondade, teenustele juurdepääsu ning jätkusuutliku keskkonna poole.

Need valdkonnad ei välista ega asenda muid koostöövorme ega võistle nendega – olemasoleva koostöö jätkumine on igal juhul vajalik. Eesmärgiks on pigem tühimiku täitmine ja muude tegutsejate tegevuste soodustamine nendes sfäärides, kus ELil on spetsiifilisi kogemusi või suhtelisi eeliseid ning kus ta suudab kiiresti tulemusi saavutada. Teisisõnu on tegemist eelkõige jõupingutuste jaotamisega võtmesfäärides, kus EL on kesksel positsioonil rahvusvahelise tegevuse juhtimiseks. Tema edu mõõdupuuks on võime saada teiste finantsallikate tegevuse katalüsaatoriks ja saavutada võimalikult suur toetus.

4.1. Aafrika valitsemistavade parandamine

a) Valitsemistavade probleem

Head valitsemistavad ja inimõiguste täielik austamine on arengu põhieelduseks, ent paljudes Aafrika riikides pole need veel tagatud. EL on paljude aastate vältel toetanud Aafrika jõupingutusi valitsemistavade parandamisel nii riiklikul, piirkondlikul kui ülemandrilisel tasandil ning aidanud parandada Aafrika suutlikkust edendada kogu mandril inimõiguste austamist, mis on sätestatud peamistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes juriidilistes dokumentides.

Ometi peab EL tagama otsusekindlama toetuse Aafrika jõupingutustele tugevdada Aafrika valitsemist ning peaks kaaluma järgmiste kohustuste võtmist:

1) Rahalise toetuse andmine[17] Aafrika Liidu ja eriti selle komisjoni kompetentsi arendamiseks . Selle toetuse kaudu aitab EL Aafrika Liidul täita võetud kohustustest tulenevaid ootusi. EL toetab Aafrika Liitu selle institutsioonide ümberkujundamisel Aafrika valitsemistavasid suunavaks keskseks tugiinstitutsiooniks ning aitab arendada Aafrika suutlikkust edendada kogu mandril inimõiguste austamist, mis on sätestatud peamistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes juriidilistes dokumentides.

2) Meie partnerlussuhe Aafrikaga peab olema laiapõhjaline, et olla tugev ja tõhus. ELi institutsioonid peaksid arendama tihedaid partnerlussuhteid Aafrika Liidu asjaomaste institutsioonidega, nagu näiteks Üleaafrikalise Parlamendi, majandus-, sotsiaal- ja kultuurinõukogu või rahu- ja julgeolekunõukoguga. Need partnerlussuhted peaksid toimima katalüsaatorina kõigi Euroopa ja Aafrika huvirühmade vaheliste sidemete loomisel alates ülikoolidest, omavalitsustest, ettevõtetest ja tööstusharudest ning lõpetades ametiühingute, kodanikeühenduste võrgustike ja kultuuriorganisatsioonidega.

3) EL on valmis toetama Aafrika jõupingutusi ehitada Aafrikas üles tõhusamalt toimivad riigid. Aafrika valitsemistavade reformimise otsustavaks stimuleerimiseks peaks EL, komisjon ja liikmesriigid seadma koos Aafrika Liidu/NEPADiga sisse ühise finantsmehhanismi[18], toetamaks Aafrika eksperthinnangumehhanismi (APRM) kaudu käivitatud reforme. Need jõupingutused on täiel määral kooskõlas riiklike strateegiatega ja vaesuse vähendamise strateegiaga.

b) Rahu ja julgeoleku edendamine

Viimastel aastatel on Aafrikas loodud rahu ja julgeoleku institutsiooniline raamistik, milles on kesksel kohal Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu ning mille ülesandeks on konfliktide ennetamine, haldamine ja lahendamine.

EL kui Cotonou lepingu ja ELi kiirreageerimismehhanismi osaline on ulatuslikult toetanud mitmesugust rahu saavutamisele suunatud tegevust. Aafrika juhtide palvel on EL loonud ka Aafrika rahurahastu (250 miljonit eurot), toetamaks Aafrika jõupingutusi rahu tagamiseks.

Tulevikus peaks EL sellele lisaks andma Aafrika Liidu ja allpiirkondlike organisatsioonide käsutusse vajalikud rahalised vahendid konfliktide lahendamiseks. Sel otstarbel viib EL 2005. aasta jooksul[19] lõpule rahurahastu vahendite täiendamise , suurendades esialgu olemasolevat eelarvet Lõuna-Aafrika rekonstrueerimise ja arendamise Euroopa programmist (EPRDt) proportsionaalse osa eraldamise teel vastavalt Aafrika Liidu Maputo tippkohtumisel esitatud taotlusele.

4.2. Aafrikat ühendavad võrgud: infrastruktuur ja kaubandus

a) Piirkondlike infrastruktuurivõrgustike ja -teenuste käivitamine ja alalhoidmine

Vaid mõned üksikud Saharast lõuna poole jäävate Aafrika piirkondade võrgud pakuvad teenuseid, mis on võrreldavad teiste arengupiirkondade teenustega.

Jätkuvaid jõupingutusi Saharast lõuna poole jäävate Aafrika piirkondade infrastruktuurivõrkude ja -teenuste käivitamiseks ja alalhoidmiseks tuleb kiirendada, et majanduskasv ja kaubandus muutuks konkurentsivõimeliseks ning Aafrika eksportijad leiaksid oma koha maailmaturul. Sellega seoses teeb komisjon ettepaneku Euroopa-Aafrika koostöö algatamiseks infrastruktuuri valdkonnas [20]. Kõnealune koostöö, mis rajaneb Aafrika Liidu/NEPADi strateegiatel, aitab kaasa mandri ühendamiseks ja teadmiste jagamiseks vajaliku jätkusuutliku piiriülese infrastruktuuri loomisele ning digitaalse lõhe ületamisele. Selleks eraldatavad rahalised vahendid võimendavad erasektori investeeringuid. Esimeses järgib koostöö veerahastu ja energiarahastu eeskuju, kusjuures keskendutakse Saharast lõuna pool paiknevatele Aafrika piirkondadele. Teises etapis kaasatakse koostöösse muud abiandjad, sealhulgas ELi liikmesriigid, kes püüavad suurendada oma jõupingutusi abi andmiseks.

b) Saharast lõuna poole jäävate Aafrika piirkondade ulatuslikum ja tõhusam kaubandustegevus

Kaubanduskoostöö on ELi–AKV suhetes paljude aastate vältel silmapaistvat rolli mänginud, ja realiseerunud põhiliselt AKV riikide toodete soodustatud pääsu näol ELi turgudele.

Siiski on soodustustest üksinda vähe. On tekkinud vajadus laiaulatuslikuma protsessi järele, loomaks investeerimist soodustavaid tingimusi ja tõhusaid piirkondlikke turge, soodustamaks kaubandustegevuse hõlbustamist, arendamaks välja statistikateenuseid, lahendamaks tarneraskusi ning aitamaks kaasa toodete ja turgude mitmekesistamisele.

Eelnimetatud põhjustel leppisid AKV riigid ja EL Cotonou lepingus kokku alustada läbirääkimisi kuue piirkondliku majanduskoostöölepingu üle, mille koostööpiirkondadest neli asuvad Aafrikas. Need ei ole klassikalised vabakaubandusläbirääkimised, vaid keskenduvad kaubavahetusele ja piirkondlikule integratsioonile kui arengu peamistele instrumentidele. Lepingud jõustuvad 2008. aastal.

Selles kontekstis määrati kindlaks järgmised tegevuse sihtvaldkonnad :

- valitsemistavad majandussfääris

- kaubandusega seotud abi

- sihtotstarbelised toetusmeetmed sellistes tähtsaimates valdkondades nagu puuvill, suhkur ja tekstiilmaterjalid

- ressursside leidmine kohandusmeetmete toetamiseks

- kaubandustegevuse hõlbustamise julge tegevuskava toetamine.

4.3. Püüd õiglaste ühiskondade poole, mis edendavad juurdepääsu teenustele, tööhõivet, rahuldavat tööd nii meestele kui naistele ning keskkonna järkusuutlikkust.

Globaliseerumine ja liberaliseerumine on toonud maailmas tervikuna kaasa majanduskasvu ja majandusliku õitsengu, ent mitte kõigis selle osades. Mõned piirkonnad Aafrikas on saavutanud edu, teised aga teinud läbi taandarengu.

Kriitilise tähtsusega on püüdlused sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks , eelkõige juurdepääsu parandamine põhiteenustele. Ühtlane majanduskasv, juurdepääs töökohtadele ja sobiv töö kõigile ning meeste ja naiste võrdõiguslikkus on jätkusuutliku arengu ja vaesuse kaotamise aspektist määrava tähtsusega. EL toetab sellega seotud algatusi. Kui vaeste elu soovitakse 2015. aastaks parandada, tuleb arengusse integreerida ka keskkonna jätkusuutlikkus.

Selles osas arendab EL koos Aafrika partneritega edasi osalusel põhinevaid lähenemisviise ressursside planeerimiseks ja eelarvestamiseks kohalikul, riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Võetakse kasutusele kohalikkest oludest lähtuvad integreeritud lähenemisviisid, et suurendada sekundaarsete keskuste kui ümbruskonna arengukeskuste rolli. Need võivad kujuneda teenusekeskusteks , kus inimestel on otsene juurdepääs reale teenustele, nagu näiteks alg- ja keskastme haridusele, erialasele koolitusele, sealhulgas noortele mõeldud erikoolitusvõimalustele, ravimitele ja tervishoiule ning põhilistele avalikele ja sotsiaalteenustele.

EL peab toetama riike, kes püüdlevad õigluse ja keskkonna jätkusuutlikkuse poole. Selleks pakub EL stiimuleid , soodustamaks õiglusele rajatud ühiskondade väljakujundamist ja keskkonna kaitsmist Aafrikas. Samuti võtab EL AKV riikidele abi eraldamise kriteeriumidena arvesse konkreetseid poliitikameetmeid õigluse ja keskkonna jätkusuutlikkuse suurendamiseks[21]. Sellega tagatakse lisaressursside olemasolu riikidele, kes näitavad üles tahet ja võimet leida lahendus ebavõrdsuse ja marginaliseerumise, keskkonnaseisundi halvenemise ning sotsiaalse ühtekuuluvuse probleemidele.

5. KOKKUVÕTE – SUUND ELI UUELE ARENGUSTRATEEGIALE

Euroopa kui üks maailma suurjõude peab võtma endale arenguprobleemide lahendamise eest erilise vastutuse ja täitma vääriliselt oma poliitilist rolli, et tagada arenguks paremad vahendid, tõhustada koostööd ja adekvaatselt toetada mitmete eesmärkide osas maha jäänud Kesk- ja Lõuna-Aafrikat.

ELi millenniumi arengueesmärkide teemalisest koondaruandest ja aruandest Barcelona kokkulepete järelmeetmete kohta selgus, et praeguseks ajaks on korda saadetud palju olulist. Käesoleva teatisega, samuti konkreetsete ettepanekutega ühelt poolt arengu rahastamiseks ja teiselt poolt järjekindlama arengupoliitika rakendamiseks visandatakse tegevuskava edaspidiseks.

Ka Aafrikas on muutused võimalikud. Aafrika on näidanud üles tahet võtta endale vastutus oma poliitilise ja sotsiaalmajandusliku arengu eest. Paljudes riikides on alanud üleminek demokraatiale, suuremal osal kontinendist kindlustub rahu, majanduskasv kiireneb. Aafrika Liidu ja NEPADi initsiatiivi näol on loodud julge institutsiooniline raamistik ja harta, mis teeb juhtimisest ja vabadusest arengu raskuskeskme. 2005. aasta võiks olla Aafrika aasta. Euroopa peab olema nende arengute kõrgusel ja mängima Aafrika toetamises juhtrolli, ennekõike seeläbi, et täidetakse lubadus pidada Aafrikat rahastamisel prioriteediks, aidates sel moel kaasa 2002. aastal G8 riikide poolt võetud kohustuste elluviimisele[22]. Aafrika liikumine säästva arengu ja millenniumi arengueesmärkide suunas on aeganõudev ja raske. Ent praegu on aeg lisada sellele uut hoogu ning EL ja Aafrika saavad ja peavad endale koos selle kohustuse võtma.

Käesolev teatis koos teatistega rahastamise ja järjekindluse kohta ning nende aluseks olevate aruannetega loovad raamistiku ELi panusele 2005. aasta septembris toimuva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kõrgetasemelise kohtumise arutellu, mille teemaks on areng ja sünergia teiste poliitikatega. Sellest lähtudes palub komisjon nõukogul anda lõplik kuju Euroopa Liidu ettepanekutele ja lubadustele aastatuhande arengueesmärkide elluviimise kiirendamiseks.

Pärast seda tähtaega peab alustatud protsess saama aluseks ELi uue arengupoliitika deklaratsiooni koostamisel, mille eesmärgiks on kujundada pikemas perspektiivis välja tõeline Euroopa arengustrateegia.

ANNEX 1: THE MILLENNIUM DEVELOPMENT GOALS, TARGETS AND INDICATORS

Millennium Development Goals (MDGs) |

Goals and Targets (from the Millennium Declaration) | Indicators for monitoring progress |

GOAL 1: ERADICATE EXTREME POVERTY AND HUNGER |

Target 1: Halve, between 1990 and 2015, the proportion of people whose income is less than less than one dollar a day | 1. Proportion of population below $1 (PPP) per day 2. Poverty gap ratio [incidence x depth of poverty] 3. Share of poorest quintile in national consumption |

Target 2: Halve, between 1990 and 2015, the proportion of people who suffer from hunger | 4. Prevalence of underweight children under-five years of age 5. Proportion of population below minimum level of dietary energy consumption |

GOAL 2: ACHIEVE UNIVERSAL PRIMARY EDUCATION |

Target 3: Ensure that, by 2015, children everywhere, boys and girls alike, will be able to complete a full course of primary schooling | 6. Net enrolment ratio in primary education 7. Proportion of pupils starting grade 1 who reach grade 5b 8. Literacy rate of 15-24 year-olds |

GOAL 3: PROMOTE GENDER EQUALITY AND EMPOWER WOMEN |

Target 4: Eliminate gender disparity in primary and secondary education, preferably by 2005, and in all levels of education no later than 2015 | 9. Ratios of girls to boys in primary, secondary and tertiary education 10. Ratio of literate women to men, 15-24 years old 11. Share of women in wage employment in the non-agricultural sector 12. Proportion of seats held by women in national parliament |

GOAL 4: REDUCE CHILD MORTALITY |

Target 5: Reduce by two-thirds, between 1990 and 2015, the under-five mortality rate | 13. Under-five mortality rate 14. Infant mortality rate 15. Proportion of 1 year-old children immunised against measles |

GOAL 5: IMPROVE MATERNAL HEALTH |

Target 6: Reduce by three-quarters, between 1990 and 2015, the maternal mortality ratio | 16. Maternal mortality ratio 17. Proportion of births attended by skilled health personnel |

GOAL 6: COMBAT HIV/AIDS, MALARIA AND OTHER DISEASES |

Target 7: Have halted by 2015 and begun to reverse the spread of HIV/AIDS | 18. HIV prevalence among pregnant women aged 15-24 years 19. Condom use rate of the contraceptive prevalence rate 19a. Condom use at last high-risk sex 19b. Percentage of population aged 15-24 years with comprehensive correct knowledge of HIV/AIDS 19c. Contraceptive prevalence rate 20. Ratio of school attendance of orphans to school attendance of non-orphans aged 10-14 years |

Target 8: Have halted by 2015 and begun to reverse the incidence of malaria and other major diseases | 21. Prevalence and death rates associated with malaria 22. Proportion of population in malaria-risk areas using effective malaria prevention and treatment measures 23. Prevalence and death rates associated with tuberculosis 24. Proportion of tuberculosis cases detected and cured under directly observed treatment short course DOTS (Internationally recommended TB control strategy) |

GOAL 7: ENSURE ENVIRONMENTAL SUSTAINABILITY |

Target 9: Integrate the principles of sustainable development into country policies and programmes and reverse the loss of environmental resources | 25. Proportion of land area covered by forest 26. Ratio of area protected to maintain biological diversity to surface area 27. Energy use (kg oil equivalent) per $1 GDP (PPP) 28. Carbon dioxide emissions per capita and consumption of ozonedepleting CFCs (ODP tons) 29. Proportion of population using solid fuels |

Target 10: Halve, by 2015, the proportion of people without sustainable access to safe drinking water and basic sanitation | 30. Proportion of population with sustainable access to an improved water source, urban and rural 31. Proportion of population with access to improved sanitation, urban and rural |

Target 11: By 2020, to have achieved a significant improvement in the lives of at least 100 million slum dwellers | 32. Proportion of households with access to secure tenure |

GOAL 8: DEVELOP A GLOBAL PARTNERSHIP FOR DEVELOPMENT |

Target 12: Develop further an open, rule-based, predictable, non-discriminatory trading and financial system Includes a commitment to good governance, development and poverty reduction – both nationally and internationally Target 13: Address the special needs of the least developed countries Includes: tariff and quota free access for the least developed countries' exports; enhanced programme of debt relief for heavily indebted poor countries (HIPC) and cancellation of official bilateral debt; and more generous ODA for countries committed to poverty reduction Target 14: Address the special needs of landlocked developing countries and small island developing States (through the Programme of Action for the Sustainable Development of Small Island Developing States and the outcome of the twenty-second special session of the General Assembly) Target 15: Deal comprehensively with the debt problems of developing countries through national and international measures in order to make debt sustainable in the long term | Some of the indicators listed below are monitored separately for the least developed countries (LDCs), Africa, landlocked developing countries and small island developing States. Official development assistance (ODA) 33. Net ODA, total and to the least developed countries, as percentage of OECD/DAC donors’ gross national income 34. Proportion of total bilateral, sector-allocable ODA of OECD/DAC donors to basic social services (basic education, primary health care, nutrition, safe water and sanitation) 35. Proportion of bilateral official development assistance of OECD/DAC donors that is untied 36. ODA received in landlocked developing countries as a proportion of their gross national incomes 37. ODA received in small island developing States as a proportion of their gross national incomes Market access 38. Proportion of total developed country imports (by value and excluding arms) from developing countries and least developed countries, admitted free of duty 39. Average tariffs imposed by developed countries on agricultural products and textiles and clothing from developing countries 40. Agricultural support estimate for OECD countries as a percentage of their gross domestic product 41. Proportion of ODA provided to help build trade capacity Debt sustainability 42. Total number of countries that have reached their HIPC decision points and number that have reached their HIPC completion points (cumulative) 43. Debt relief committed under HIPC Initiative 44. Debt service as a percentage of exports of goods and services |

Target 16: In cooperation with developing countries, develop and implement strategies for decent and productive work for youth | 45. Unemployment rate of young people aged 15-24 years, each sex and total |

Target 17: In cooperation with pharmaceutical companies, provide access to affordable essential drugs in developing countries | 46. Proportion of population with access to affordable essential drugs on a sustainable basis |

Target 18: In cooperation with the private sector, make available the benefits of new technologies, especially information and communications | 47. Telephone lines and cellular subscribers per 100 population 48. Personal computers in use per 100 population Internet users per 100 population |

ANNEXE 2 : EU FOCUS ON AFRICA

This annex will further develop the proposals of the Communication on the three areas mentioned in the Chapter ‘Focus on Africa’.

1. Improving Africa’s governance

a. The governance challenge

The EU has supported African efforts to address the governance challenge at three levels: country, sub-regional and –more recently- continental. At country level , the EU has made major efforts to support the building of legitimate, transparent and viable states. Through different programs the EU is supporting Africa’s efforts to improve the quality of public service, to enhance parliamentary control, to empower civil society and to promote a more long-term outlook favouring sustainable development. Positive signs can be seen: 10 legislative elections took place in 2004 (such as South Africa and Ghana; Malawi and Mozambique –in both of which European Observation Missions were offered) and 10 are scheduled in 2005 (for example Burundi, CAR, Ethiopia, Senegal, RDC, Mauritius, Ivory Coast).

The work to redress fragile states remains critical. To put those countries back on track, the EU is developing, on a case-by-case basis, long term strategies capable of addressing both short term needs and the long term development agenda. The experience in Burundi shows us that the EU can play a key role in ensuring a smooth transition from conflict to development. The experience in Burundi also demonstrates that the EU should tackle all parts of the chain: the financing of the AU peacekeeping mission, post-conflict reconstruction and the financing of elections.

The EU is equally supporting the capacity of the sub-regional organisations as actors of governance. The EU welcomes the bold positions taken recently by the ECOWAS and SADC in favour of the Rule of Law and democratic principles. The EU, based on its own experiences of regional integration, believes that fully effective and reliable RECs will be crucial in creating sub-regional trade markets and the first building blocks in the process towards continental integration.

Recently, a continental level of governance has emerged with the establishment of the African Union in July 2002, succeeding to the Organisation of African Unity (OAU). The AU aims to develop and integrate the continent through the promotion of peace and good governance on the basis of African-owned strategies. The AU/NEPAD agenda provides a common framework for new initiatives in Africa. The EU has given its full support to this young political organisation, which, only two years after its establishment, has made considerable progress and earned international respect as a credible and legitimate continental political interlocutor for Africa. The EU will translate this political commitment into tangible support to reinforce the AU’s capacities and launch twinning partnerships between the EU and AU, between European and African institutions.

But the EU must bring more decisive support to African efforts to strengthen Africa’s governance and respect for human rights. Through the African Peer Review process, African countries will undergo, through different phases, a comprehensive review of the human, civil, political, economic, cultural and social rights in the country. The EU must support the African Partners as they table concrete proposals on all areas of the Review, for example on judicial reform, the fight against corruption, public service or social reforms . The EU will support this African-led political process and will provide financial support to reforms.

Good Governance will also need to take into consideration environmental sustainability. The EU will also work to move environmental concerns into the mainstream of policy making by promoting work with the relevant national ministries, sub-regional organisations and the AU/NEPAD on the cost of non-environment.

b. Promotion of Peace and Security

The AU has shown that it is both willing and able to assume responsibility and leadership for the African peace and security agenda in close cooperation with the UN (e.g. Burundi, Côte d’Ivoire, Liberia, and Sudan, RCA, DRC/GLR) while the EU has developed instruments able to respond on time and efficiently to these efforts.

The EU was able to provide important support for a broad range of peace building activities such as mediation, negotiation and reconciliation efforts, and for demobilisation and reintegration of former combatants and child soldiers.

Addressing MDG 7 is also important for Peace and Security. Climate change is likely to lead to further drying of the drought-prone regions of Africa. Without adaptation measures, this could result in substantial movements of population threatening security. Insufficient access to or illegal exploitation of natural resources, can create or fuel conflict. Peace efforts benefit from taking better account of environmental issues in conflict prevention resolution and post conflict.

The EU has, at the request of the African leaders in Maputo, set up the Peace Facility for Africa (250M€) to support African peacekeeping efforts. Rapidly, this instrument has become the financial backbone of the emerging African Peace and Security architecture. The Peace Facility has already been used to finance peace support missions in Darfur (Sudan) and the Central African Republic as well as to provide capacity building support for the AU Peace and Security Directorate. For the future, coherence needs to be maintained between the developmental approach of the Peace Facility for Africa on the one hand and support measures foreseen in the framework of the European Security and Defence Policy (ESDP) on the other.

In the future, the EU should continue to be able to provide the African Union and the sub-regional organisations with the necessary financial means to resolve conflicts. To this end, the EU should ensure sufficient financing of the Peace Facility.

2. Connecting Africa: infrastructure and trade

a. Creating and sustaining regional infrastructure networks and services

High transport costs handicap Africa’s capacities to compete within a global market. Inland transport costs are twice as high in Sub Sahara Africa countries than in Asia and international maritime costs are three times higher. Higher costs are due to a combination of factors, including lower road quality, time-consuming port procedures and practices, a complexity of documentation and in some countries insufficient competition between service providers.

The EU, working together with the Africa Union and in the context of the NEPAD Infrastructure Short-Term Action Plan, will focus on improving trade facilitation – including in relation to the development of transparent and simplified import, export and transition procedures and statistical services – and addressing the missing links of regional and intra-regional networks for interconnectivity across Sub-Saharan African creating a Trans African Network.

Together with the AU[23], the EU will continue developing research infrastructures in the developing countries and will focus on the means to develop further infrastructures-related knowledge, and to ensure a fair access to this knowledge, in order for the infrastructure projects to become a foundation for technological innovation.

The Commission proposes a Europe-Africa partnership on Infrastructure, including research and statistical infrastructures, sustainable transport, Information and Communication Technologies, satellites, water and sanitation, energy that will fill this existing gap. In doing so, this Partnership will act as a catalyst for other donors. The Commission proposes to agree on a map of strategic African networks, agreed with the AU, to which priority will be given.

b. More and better trade for sub-Saharan Africa

Trade cooperation between Europe and Sub-Saharan Africa has been based mainly in exemptions from MFN customs duties and tariff quotas granted to the ACP countries for promoting the access of their products into the European market. While placing firmly the EU as Africa’s top trading partner, such preferences have not always delivered the expected developmental results. In fact, preferences alone are not sufficient to trigger exports, economic growth and development if there are no sufficient investments in Africa and hence production of exportable goods or if the goods do not correspond to the demand and requirements in the importing markets.

At present, too many local markets remain over-protected, tiny and unattractive, providing little incentive for domestic or foreign investments. It is not only important to develop a more comprehensive process but also to improve trade. For its traditional trade flows, Africa is overwhelmingly dependent on Europe. Therefore, it is equally important to improve trade within Africa by building efficient African markets as it is to increase trade with the EC and other trading partners. In a nutshell, African countries have to integrate in the global economy in a way that corresponds to their development needs.

This is the very reason behind the launching of the negotiations of six regional Economic Partnership Agreements (EPAs) , four of which are in Africa.

Economic Partnership Agreements

EPA negotiations and implementation are closely linked with development cooperation with a view to improving economic governance, fostering competitiveness and building supply side capacity in a manner consistent with sustainable development objectives. In addition, it is also necessary to ensure effective access of African goods to EU and other markets by addressing the problems African countries are encountering in the area of, among others, rules of origin, technical regulations and standards, by taking into account the external effects of EU legislation and by supporting the efforts of the countries concerned to deal with them.

Trade will be at the service of development , leaving a high degree of flexibility to take account of the development challenges in Africa. Market-building will precede market opening . Flexibility will be applied as regard asymmetry and progressiveness of ACP tariff reductions, taking into account the level of development of the economies concerned. The transition period opening toward EU goods from 2008 onwards may be extended beyond 10 years to address ACP regional development needs. Appropriate safeguard and food security clauses will be included.

The transition to new trading arrangements requires assessing any risks of temporary or structural difficulties or losses for certain countries. Given the flexibility and duration of the transitional period, such negative effects would be diluted over a reasonable time scale. Nevertheless, these issues must be carefully taken into account and for this purpose Sustainability Impact Assessments (SIAs) have been launched and are currently under way.

EPA will ensure compatibility and build synergies with multilateral trade negotiations under the Doha Development Agenda (DDA), as well as with the African Union long term project of consolidating the continental market , for which they would become regional “building blocs”.

The following focal areas of action have been identified:

- Economic governance: EPAs supports triggering and locking-in reforms in key areas such as customs and trade facilitation, taxation, investment, employment social and environmental policies.

- Trade-related assistance should be stepped up as discussed in the related Communication on Financing and should address sensitive areas such as sanitary and phytosanitary requirements, regional integration, technical regulations, support to national statistical services and customs cooperation.

- Targeted support measures are being adopted in key areas such as cotton, sugar and textiles to increase competitiveness and promote diversification where possible of African producers in sensitive sectors.

- Identify adequate and timely available resources to prevent or remedy any major risk signalled by impact assessments and support economic adjustment measures in particularly protecting the weakest and worst-affected economies and social groups, essential public services and social policies.

- Support an ambitious Trade Facilitation agenda to eliminate trade barriers between countries, including burdensome import, export and transition procedures (as is being discussed in the framework of the DDA WTO negotiations.

3. Strive towards equitable societies which promote access to services, employment, decent work for both men and women

Sustained growth is an essential condition for poverty eradication but not a sufficient one. Access to sustainable basic services and to full and productive employment and ensuring decent work for both men and women are a necessary condition for any long term sustainable development and is key in all strategies to reach the MDGs.

Efforts targeted to promote social cohesion, and notably the improvement of access to basic services, are crucial: drinking water and sanitation, investment in human resources, including primary education, gender equality at all levels of education, employment and social protection services, the reduction of child and maternal mortality, improved basic health services including sexual and reproductive health and rights, including struggle against HIV/AIDS, malaria and other major diseases.

If progress on the other MDGs is to be maintained over the 10 years to 2015, more attention will need to be paid to environmental sustainability. The framework for doing so already exists in the NEPAD environment initiative, a strategy prepared by African Ministers themselves.

Poverty eradication, gender equality, improving child and women’s health and removing barriers to access to education all have strong links with environment and the sustainable management of natural resources. The poor in Africa mostly depend on the environment for their livelihoods. To ensure progress, capacity for the management of natural resources needs to be strengthened and the costs of not protecting the environment have to be understood by Finance Ministries and donors alike.

Similarly, regional, decentralised development creates social cohesion and solidarity among its citizens. Local development allows children and old people to have their place in the society. It creates a social safety net and limits on migration. Local, integrated approaches will be set up to reinforce the role of secondary centres as development hubs for their surroundings (centres of services) . Local and regional initiatives need to be supported by adequate and complementary policy measures at national level. In addition to access to basic services, the EU will support the promotion of jobs and decent work for all as a global goal. It also recognises the need to address the importance of post primary education and training in particular in national strategies and is prepared to work jointly with partner countries, regional organizations and donors on ways to best address it. It is also important to increase skills of young African workers to increase productive employment opportunities and to address the informal economy.

In addition, African countries that are ready to take specific and ambitious actions to improve equity in their societies deserve Europe’s bold support. Additional financial assistance should be offered to those who engage in this process. Such support should be provided in full alignment with the Poverty Reduction Strategies and the budget cycle.

SUMMARY OF COMMITMENTS

EU commitment to Africa (1)

In the short term, the EU will consider the following commitments: providing financial support[24] to develop the African Union’s capacity and especially its Commission. Through this support, the EU will help the African Union to live up to the expectations of its commitments. The EU will accompany the African Union in the transformation of its institutions to become the central reference institution for Africa’s governance.

EU commitment to Africa (2)

To be strong and effective, our partnership with Africa must be broad. The EU institutions should seek twinning partnerships with their AU counterparts, such as the Pan African Parliament, the Economic, Social and Cultural Council (ECOSOCC) or Peace and Security Council. These partnerships should serve as a catalyst for linking all European and African stakeholders, from Universities, Municipalities, Businesses and Industries to Trade Unions, Civil Society networks or Cultural institutions.

EU commitment to Africa (3)

The EU is ready to support African efforts in building more effective states in Africa. In order to give a decisive incentive to the reform of governance in Africa, the EU, the Commission and the Member States should put into place a joint financial mechanism[25] with AU/NEPAD to support the implementation of reforms that the Africa Peer Review Mechanism (APRM) will trigger. These efforts will be done in full coherence with the national strategies and PRSPs.

EU commitment to Africa (4)

The EU will conclude the replenishment of the Peace Facility before the end of 2005[26], including in a first stage with the topping up of the current budget through allocating a proportional share from the South African European Programme for Reconstruction and Development (EPRD) as was requested by the AU Summit in Maputo.

EU commitment to Africa (5)

The Commission proposes to set up a Europe-Africa partnership on Infrastructure.[27] The Partnership, based on the AU/NEPAD strategies, will support the establishment of sustainable cross-border infrastructure essential for the interconnectivity and knowledge sharing of the continent. Finance provided will leverage private sector investments. In the first phase, the Partnership will build on the models provided by the Water and Energy Facilities and focus on Sub-Sahara Africa. In a second phase, the Partnership will trigger input from other donors including from the EU Member states efforts to increase their aid budgets.

EU Commitment to Africa (6)

The EU will provide incentives to the promotion of equitable and sustainable societies in Africa. To this effect, the EU will take account of concrete policy measures to improve equity and environmental sustainability as part of the criteria to determine the aid allocations of ACP countries.[28] This will ensure that there will be additional resources available for countries that show that they are willing and able to address issues of inequality and marginalisation, environmental degradation and promote social cohesion.

[1] ELi eesistujariigi esindaja avaldus ÜRO peaassambleel 2004. aasta novembris.

[2] Komisjoni töödokument: ELi koondaruanne aastatuhande arengueesmärkide kohta, aprill 2005.2004. aastal avaldasid ELi liikmesriigid ja komisjon aruanded oma panusest millenniumi arengueesmärkide saavutamisse. Nende aruannete põhjal koostati ELi koondaruanne ajavahemiku 2000-2004 kohta. See ei tähenda, et koondaruande eesmärgiks oleks kirjutada ühe või teise arengueesmärgi vallas toimunud edasiminek üksikute liikmesriikide, ühenduse või liidu tegevuse arvele. Sellega eirataks eesmärkide vastastikust sõltuvust ning mindaks vastuollu omanikuvastutuse, kooskõlastamise ja komplementaarsuse põhimõtetega, mida arengukoostöös rakendatakse (kuigi alati mitte veel piisavas ulatuses).

[3] Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) lõppjäreldused, aprill 2004.

[4] HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosi vastased erimeetmed, mis tuleb võtta arengumaades asjaomase millenniumi arengueesmärgi saavutamiseks, määratakse kindlaks spetsiaalses teatises.

[5] Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) lõppjäreldused, november 2004

[6] Komisjoni teatised “Arengu rahastamine ja abi efektiivsus” - KOM(2005) 133; ja “Arengupoliitika järjekindlus” - KOM(2005)134.

[7] Millenniumieesmärkide projekti aruanne „Investeerida arengusse: praktiline plaan aastatuhande arengueesmärkide elluviimiseks“, jaanuar 2005.

[8] ÜRO peasekretäri aruanne pealkirjaga „Vabaduse nimel: areng, turvalisus ja inimõigused kõigi jaoks“.

[9] Taani, Luksemburg, Madalmaad, Rootsi.

[10] Belgia, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa, Hispaania, Ühendkuningriik.

[11] International Financing Facility – Ühendkuningriigi ettepanek arenguabi eraldamiseks kiirendatud korras.

[12] Välja arvatud juhul, kui rikutakse partnerlus- ja koostöölepete seisukohast “olulisi elemente”.

[13] Vt märkust 6.

[14] Aafrika komisjon asutati 2004. aastal Ühendkuningriigi poolt ning sellesse kuuluvad mitmesugused isikud nii Aafrikast kui Euroopast.

[15] “Saharast lõuna poole jäävad Aafrika piirkonnad liiguvad väga järsult mööda allakäiguspiraali, mida iseloomustavad AIDS, taasleviv malaaria, kahanev toiduainetoodang elaniku kohta, halvenevad eluasemetingimused ning keskkonnaseisundi halvenemine, mistõttu enamik Aafrika riike jääb enamiku eesmärkide saavutamisest väga kaugele“. [Neid piirkondi iseloomustab] „kõrgeim alatoitluse tase, (…) madalaim algkooli astumise tase (…) [suurima] sugudevahelise erinevusega (…). HIVi/AIDSi kriis laastab suurt osa mandrist (…). Samuti on neis piirkondades maailma kõrgeim tuberkuloosi esinemissagedus ning kõrgeim emade ja laste suremus. (…) Ehkki edusammud juurdepääsu tagamisel puhtale joogiveele on lootustandvamad, on needki aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks liiga aeglased. Pideva toetuse puudumise korral ei suuda Saharast lõuna poole jäävad Aafrika piirkonnad tõenäoliselt saavutada ühtki püstitatud eesmärki“. ÜRO millenniumiprojekti aruanne, jaanuar 2005.

[16]Üksikasjalikum teave iga kõnealuse valdkonna ja ELi võetud kohustuste kohta on esitatud lisas 1.

[17] Komisjon tegi ettepaneku toetuse andmiseks kuni 50 miljoni euro ulatuses, mis moodustaks osa “tinglikust miljardist“.

[18] Algsumma kaetakse AKV-siseste ressurssidega. Hetkel otsitakse muid Euroopa Arengufondi siseseid võimalusi.

[19] Hetkel otsitakse Euroopa Arengufondi siseseid võimalusi.

[20] Institutsioonilise ja finantskorra osas tugineb EL veerahastu ja rahurahastu kaudu saadud rikkalikele kogemustele. Kandideerida võivad kõik allpiirkondlikud avaliku ja erasektori koostööorganisatsioonid või üleaafrikalised struktuurid (nagu näiteks Aafrika Ministrite Veenõukogu), kes esitavad taotluse piirkondlikul või ülemandrilisel tasandil. Ülemandrilise sidususe ja omanikuvastutuse suurendamise huvides vajaks iga taotlus Aafrika Liidu poliitilist toetust. Kuni 2007. aasta lõpuni nähakse rahastamine ette 9. Euroopa Arengufondist.

[21] See toimub abieralduse raames lähtuvalt uutest finantsperspektiividest, eelkõige arengukoostöö ja majanduskoostöö vahendite kaudu.

[22] Kananaskise tippkohtumisel (2002) võttis G8 endale kohustuse eraldada vähemalt 50% riikliku abi juurdekasvust Aafrika arengu hüvanguks. Kui selline kohustus võetaks ELi tasandil ja kui praegused tendentsid jätkuksid (kui peetaks kinni 2006. aastaks Barcelonas antud lubadustest), tähendaks see Aafrika jaoks enam kui 6,5 miljardit eurot lisatoetust aastas.

[23] In the context of the NEPAD African Forum for Science and Technology and in line with the Millennium Goals Project Report Promoting Innovation to Improve Lives in Developing Nations.

[24] The Commission proposed a support of up to 50 milsed a support of up to 50 million € in the framework of the so called “Conditional Billion”.

[25] The intra-ACP resources will provide an initial amount. Other possibilities within the EDF are being identified.

[26] Possibilities within the EDF are currently being identified.

[27] As for the institutional and financial modalities, the EU will build on the rich experiences gained through the Water and Peace Facility. Eligible are all Public Private Partnership, sub-regional organisations, or pan African structures (such as AMCOW) who submit a proposal of intra-regional or continental nature. In order to increase both the continental coherence and the ownership, every proposal would require the political endorsement of the AU. Until end 2007 financing is foreseen under the 9th EDF.

[28] This will be done in the framework of the allocations within the new financial perspectives and notably with the Development Cooperation and Economic Cooperation Instrument.