7.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 302/86

1.1

Käesoleva aasta kevadel nõudis Euroopa Ülemkogu käesolevat teatist ja tuli kokku, et arutada edusamme ja sotsiaalkaitsesüsteemide kaasajastamist, et nad teeniksid keskset eesmärki tagada kõigile kõrge sotsiaalkaitse tase, ilma et eelarveid liigselt koormataks, mida on saavutatud sotsiaalkaitsepoliitika üldise raamistiku parandamisel ergutusvahendite tõhusamaks muutmise abil (seega siis, liikmesriikide soodustuste süsteemid, töö- ja pereelu sobitamine, pensionile jäänud töötajate pensionid ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ettenähtud abiraha). Sellele istungjärgule järgnes tööhõive töökonna (1) lõpparuanne, mis esitati Euroopa Komisjonile 2003. a novembris. Mõlema olulise tähtsusega sündmuse kohta koostatud teatistes tõsteti esile peamisi tööhõivega seotud väljakutseid, millega Euroopal tuleb silmitsi seista, ning kirjeldati reforme, mida tuleb ellu viia, kui tahetakse, et EL suudaks täita endale Lissaboni strateegiaga võetud eesmärke.

Ollakse ühel meelel, et Euroopa Liit on hilinenud 2000. a Lissaboni tippkohtumisel seatud ambitsioonika eesmärgi täitmisega, mis näeb ette maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks muutumist, mis on võimeline püsivaks majanduskasvuks, pakkudes rohkem ja paremat tööd ja suuremat sotsiaalset ühtekuuluvust aastaks 2010. Nii komisjon kui komitee tunnistavad, et kuigi Lissaboni eesmärgid on ambitsioonikad, ei saa Euroopa endale lubada nendest loobumist ning Lissaboni eesmärkide saavutamise peamiseks eeltingimuseks on see, et liikmesriigid suurendavad oma jõupingutusi.

Hetkel näitavad kõik ametlikud indikaatorid, et suurema hulga ja paremate töökohtade loomise edukus sõltub nelja olulise nõude täitmisest:

Kui need, peamiselt pakkumist hõlmavad eeltingimused, kuuluvad selgelt valitsuste haldusalasse, siis käesolev arvamus tutvustab lisatingimust tõeliseks avaliku ja erasektori partnerluseks, mis muudaks töötamise tasuvaks, pannes ka tööandjatele kohustused selle olulise eesmärgi saavutamiseks.

1.2

Hiljutistest hinnangutest nähtub, et järjest enam tuleb jälgida tööjõuga varustatuse stiimulite tasakaalus olekut sotsiaalkaitse meetmetega, samas säilitades riiklike kulutuste tõhusus valdkonnas. Selline tasakaal on otsustava tähtsusega, kui riigid soovivad vältida Euroopa rahvastiku vananemisest tulenevat ohtu. See on tulevikuväljavaade, millel on tõsised tagajärjed mitte ainult optimaalse tööjõu säilitamise seisukohalt, vaid mis ähvardab ka Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide elujõulisust. Tõhusa kombinatsiooni saavutamiseks sotsiaalse kaitstuse ja tööhõive laiendamise vahel on vaja suurendada seotust tööturuga, ebasoodsas olukorras olevate gruppide, eelkõige emade, rassiliste vähemuste, puuetega inimeste ning ebakindlate töökohtadega noorte inimeste hulgas. Käesolevas arvamuses valiti välja just need grupid, sest kõikehõlmava nimekirja koostamine kõikidest ebasoodsates tingimustes olevatest gruppidest on poliitika seisukohalt mõttetu ning just need eespool nimetatud grupid peavad keeruliseks ületada oma ebasoodne olukord tänu määratlemata poliitilistele traditsioonidele, mida jätkuvalt samastatakse kõikide tööturul valitsevate ebasoodsate tingimustega.

1.3

Euroopa Liidu tasandil suunatakse liikmesriike üle vaatama oma sotsiaalkaitsesüsteeme eesmärgiga muuta need tööhõivesõbralikumaks majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika suurema koordineerituse kaudu. 2010. aastaks on EL-i tasandil püstitatud ambitsioonikad eemärgid: suurendada üldise tööhõive määra 70 %-ni, naiste tööhõive määra 60 %-ni ja 55-64-aastaste inimeste tööhõive määra 50 %-ni. Neid eesmärke toetavad mitmed laiaulatusliku majanduspoliitika suunistes ja tööhõive suunistes toodud juhised ja soovitused, samuti pensionite ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna ühistes eesmärkides kirjeldatud koordineerimise avatud meetod.

2.1

On oluline, et sellisele ümbervaatamisele lähenetaks keskmist või pikaajalist perspektiivi silmas pidades, sest suurema hulga inimeste tööturule saamine toob kaasa kulutusi nii töötutele ja majanduslikult mitteaktiivsetele inimestele kui ka valitsustele, nii et reformid võivad nõuda suurenenud kulutusi enne, kui töötusest või alahõivatusest tulenev majanduslik koorem lõpuks vähenema hakkab. Riiklikud ja erainvesteeringud inimeste ettevalmistamiseks teadmistepõhiseks majanduseks ja tööealiste inimeste pidev arendamine on küll pikaajaline protsess, mis enne täielikku valmimist võib võtta kuni 20 aastat, kuid annab suurimat tulu investeeringutelt, mida tehti riigi tööturu ümberkorraldamiseks. Riiklikud investeeringud haridus- ja kutseharidussüsteemidesse nagu ka privaatinvesteeringud välja- ja edasiõppesse on teadmistepõhise majanduse eelduseks ja lubavad edu pikas perspektiivis, et kõrvaldada kvalitatiivne ebakõla tööturu nõudluse ja pakkumise vahel. Pikemaajalised pakkumisest tulenevat tootlikkust suurendavad meetmed vähendavad madala kvalifikatsiooniga tööjõu pakkumist ja töötust (eriti pikaajalist töötust); suurendavad tööjõu osalusmäära (eriti naiste hulgas) ning suurendavad üldist tootlikkust. Need on kestvad tulemused. Puhtalt pakkumisele orienteeritud strateegiast aga ei piisa. Siia peab lisanduma tööjõunõudluse kasv, s.t töökohtade pakkumise kasv aktiivse tööhõivet soodustava majandus- ja finantspoliitika kaudu. Siiski mõned liikmesriigid, kus on keskendutud kiirele kasule, on rakendanud kehvade oskustega tööjõudu, selle asemel et parandada pigem inimkapitali kvaliteeti, vaevalt et leiavad püsiva lahenduse selliseid töötajaid nende elu jooksul sageli tabavale dilemmale, kas madal töötasu või töötasu puudumine. Seega annab taoline käitumine küll kiire tulemuse, kuid sureb sama kiiresti välja, sest madala kvalifikatsiooniga inimeste ülalpidamine ei saa tänapäeva majandusseisu juures kuigi kaua kesta. Seetõttu on tulukus selles kontekstis sama oluline kui kulude kärpimine.

2.2

Kui traditsioonilised finantsstiimulid, mida tagatakse soodustuste ja maksusüsteemi kaudu, jäävad endiselt peamisteks töö tasuvaks muutmise vahenditeks, võetakse järjest enam omaks ka teisi ergutusvahendeid, nagu näiteks laste hoidmine, tööle juurdepääsu tagamine puuetega inimestele ja erisätted nende suhtes, samuti hariduse ja rahvatervise eest hoolitsemine. Seetõttu tuleb soovitada pigem kõikehõlmavat riiklikku lähenemist, mille hulka kuuluvad mitmesugused rahalised ja muud stiimulid, mis toetavad kutseoskuste parandamist ja säilitamist, kui lähenemisviisi, mis toetab vaid üht või siis teist meetodit. Kui aga pidada silmas jätkusuutlikkust, siis tuleks laste eest hoolitsemist ja inimkapitalisse investeerimist vaadelda pigem neid teenuseid saavate isikute seisukohast lähtudes (näiteks töötavate vanemate lapsed, mitte töötavad vanemad ise), sest need õigused ja sätted moodustavad muutumatu vundamendi hilisemate aastate tööturu kontekstis. EL tõukefondid tuleks kaasata infrastruktuuri et aidata paremini väheste oskustega tööotsijaid ning toetada hädavajalikke pikaajalisi investeeringuid inimkapitali ja sotsiaalsesse infrastruktuuri.

2.3

Kui paljud liikmesriigid koos sotsiaalpartneritega on suurendanud investeeringuid aktiivsetesse meetmetesse, et aidata tööturule tagasipöördujatel ja neil, kes seal juba tegutsevad, nende oskusi ja töölesaamise võimalusi parandada, siis tuleb tunduvalt enam tähelepanu pöörata nõudlust määravatele teguritele, sealhulgas rahaliste stiimulite ja tööandjate parimate kogemuste propageerimisele, et aidata majanduses kaitsetuid gruppe, näiteks vanemaid või puuetega töötajaid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) soovitab asjaomastel EL-i asutustel tungivalt propageerida ja parandada nõudlust stimuleerivat poliitikat, mis mõjuks positiivselt tööhõive tasemele ja kvaliteedile. Samuti soovitab komitee sisse tuua näiteid ja väljavaateid ühise sotsiaalse vastutuse rollist, saavutamaks Lissaboni eesmärke tööhõive valdkonnas. Nii tööandjad kui ka töövõtjad peavad andma oma panuse, et “muuta töötamine tasuvaks”. Järelikult eeldab nõudlust stimuleeriv poliitika tasakaalustatud, nn “win-win” lähenemist, lubades tööandjatel keskenduda oma peamisele äritegevusele ja luua töökohti ning võimaldades tööotsijatel leida tööd, mille eest nad saavad tasu, mis on parem kui töötu abiraha või sotsiaalhoolekande toetused ja mis võimaldavad äraelamist. Nagu komitee on juba tõestanud, “tuleks liikmesriikide maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemid niimoodi korraldada, et töötajatel, kes sisenevad tööturule, oleks otstarbekas sinna ka jääda ja oma karjääri edendada …, samas kui seda toetatakse meetmetega, mis aitavad kaasa pakutavate töökohtade arvu suurenemisele”. (2)

2.4

Riiklik toetus töö- ja pereelu ühildamisele on mõeldud selleks, et aidata perekondi ajal, mil nad täidavad ülesandeid, mis on ühiskonna ülesehituse ja jätkumise seisukohalt üliolulised. Eelkõige tähendab see perekondade toetamist ajal, mil sünnivad lapsed ning neid hooldatakse ja haritakse, ning ajal, kui nad hoolitsevad neist sõltuvate perekonnaliikmete eest, eriti haigete, puuetega või vanade ülalpeetavate eest. Demograafilise vananemise kontekstis muutub taoline poliitika kui sündivuse vähenemisele tagasikäigu andmise võimalus üha olulisemaks.

2.5

Siiski on oluline silmas pidada, et perekondadele toetuste maksmise mehhanism ei tohiks mõjuda ebasoodsalt tööl käimise stimuleerimisele. Mõnes riigis toimiv perekondadele ülalpeetavate toetuse eraldamine töötu abirahast aitab rahaliselt stimuleerida tööle asumist, eriti emadel ja naistel, kes hoolitsevad vanemate sugulaste eest. Lasteasutuse puudumine või nende kättesaamatus nende kulukuse või kauguse tõttu näib olevat üks peamisi põhjusi, miks lapsevanemad, eriti naised ei saa tööelus osaleda. Seega tuleks igati tervitada ja toetada piisava ja rahaliselt võimaliku laste hooldamise subsideerimist kui üht peamist moodust, kuidas anda eriti naistele võimalus tööelus osalemiseks. Mõnes riigis loobuvad naised sünnitamast, sest lapsevanemaks olemisega lisanduvad rahalised kulutused on niivõrd suured, tipnedes isegi töötavate emade maksuga. Taoline suhtumine võib riiklikust seisukohast osutuda lühinägelikuks, olles kokkuhoid vale koha pealt. Selle taga on poliitikud, kes võiksid teha palju enam, et peatada sündimuse langus Euroopas, ja tagada, et rahaliste ja mitterahaliste stiimulitega suurendatakse naiste tööhõive määra.

2.6

Tööalane ja geograafiline liikuvus on majandusliku efektiivsuse kõrge taseme saavutamiseks otsustava tähtsusega ning seepärast on tarvis rakendada meetmeid, mis tagaksid et tööandja või elukoha vahetamise korral EL siseselt säiliksid õigused seaduses ettenähtud pensioniskeemidele ja täiendavatele tööandja pensioniskeemidele. Ühtlasi on oluline pidada silmas neid inimesi, kes sisenevad tööjõuturule või kes vahetavad töövõtja staatuse ettevõtja oma vastu, tagamaks nende piisav sotsiaalkaitse. Vähendada võiks ka tööjõu liikuvuse hädaabinõuna kasutamist, stimuleerides stagneerunud kohalikke majandusi avaliku ja erasektori ühisinvesteeringute kaudu, mis suurendaks kohalikku tööhõive turgu. Tuleb arvesse võtta, et ametialase liikuvuse suurenemise üheks põhjuseks võib olla see, et nõudmine teatud oskuste järele võib ühest piirkonnast teise üle kanduda. Teiseks mobiilsuse põhjuseks on, et inimestel on õigus ümber asuda kohta, kus nende oskuste järele on tõeline vajadus, samuti kohta, kus neil on võimalus kogeda sellist tehnosiiret, mis tõstaks nende olemasolevate oskuste väärtust. Seetõttu ei tohiks liikuvuses kitsalt näha ainult kaotust, vaid ka kui asjakohaste oskuste ja talendi efektiivsemat ümberpaiknemist kohta, kus neid kõige enam vajatakse.

2.7

Füüsiline ja vaimne töövõimetus vähendab tööjõuvarusid oluliselt, eriti 50-60-aastaste töötajate hulgas, kes on töötamise tasuvaks muutmise Euroopa strateegia peamiseks sihtgrupiks. Mõnes liikmesriigis saab kuni viiendik või isegi veerand vanusegruppidesse 55-59 ja 60-64 kuuluvatest inimestest invaliidsushüvitist, olles jäänud tööturult eemale. See tõsiasi viitab märgatavale koormusele praeguses tööelus koos suure psüühilise ja füüsilise kulumisega. Sellele tuleb vastu astuda sobivate ennetavate töö- ja tervisekaitse- ning töötingimuste parandamise strateegiatega. Kui ei ole tegemist täieliku töövõimetusega, vaid ainult töövõime vähenemisega, on asjast puudutatute võimalused nende piirangutele vastavate, kohandatud töökohtade saamiseks väikesed. Seetõttu tuleb suurendada selles valdkonnas töökohtade pakkumist, et anda võimalus ka piiratud töövõimega inimestele. Siiski eelistaksid paljud taolise varjatud tööpuuduse küüsis olevad inimesed jätkata mõnd tulusat tegevust, kui nende töövõime on olulises osas säilinud. Liikmesriigid peavad tarvitusele võtma vajalikud meetmed, et kindlustada tööhõive ja töövõimetuse toetused ei tõukaks invaliidtöötajaid töötuse lõksu, vaid selle asemel tõstaks sotsiaalpoliitika täiendvaid erinevaid standardeid invaliidtöötajate huvides. Siiski tuleb tunnistada, et puuet määratletakse võimekuse skaalast lähtudes ja uue mõtlemisviisi kohaselt on puue pigem ühiskonna reageering üksikisikule, olles tavaliselt invaliidsust külge kleepiv kui lähtudes tegelikest füüsilistest või muudest piirangutest, mis määravad, kas inimesel on puue või mitte. Selles kontekstis soovib komitee hoiatada poliitikate vastu, mis tahtmatult lõppevad tegeliku töötuse tasemete varjamisega. Jäädes kaitsma ja toetama puuetega inimeste vajadusi, on hädavajalik saavutada tihedam liikmesriikide vaheline koostöö, jälgimaks ja parandamaks invaliidsus poliitika parima tegevuse vahetust. Sama suur on vajadus avatud kasulike kogemuste ja kasu toonud positiivsete meetmete koordineerimisraamistiku järele, mis on seotud tööhõive ja ettevõtluse edendamisega nende hulgas, kes jäävad füüsiliste ja vaimsete võimete poolest teistele alla.

2.8

Vanemate töötajate osas püstitas Stockholmi Euroopa Ülemkogu ambitsioonika eesmärgi tõsta tööhõive määra 55-64-aastaste inimeste hulgas 50 %-le (2002. aastal oli see 40,1 %, kusjuures 60-64-aastaste inimeste hulgas oli hõivatuid vaid veerand). Barcelona Euroopa Ülemkogu seadis liikmesriikidele veel ühe auahne eesmärgi, mis näeb ette meetmete tutvustamist 2010. aastaks, kergitamaks tööturult lahkumise keskmist vanust viie aasta võrra. Nende eesmärkide saavutamine on otsustava tähtsusega, tagamaks tulevikus sotsiaalkaitse jätkusuutlikkus ja eriti kindlustamaks tulevastele pensionäridele piisav sissetulek. Komitee peab seda mõistlikuks eesmärgiks, niivõrd kui tööturg võimaldab ka vanemate töötajate hõivamist ja võetakse eriti vanematele töötajatele suunatud meetmeid, mis nende võimalusi püsivalt parandavad. Piisavate vanusekohaste töökohtadeta oleks selle nõudmise tagajärjeks eelkõige kasvav vanemate inimeste tööpuudus ja pensionikärped.

3.1

Koos eri valdkondadele suunatud majanduspoliitikaga tähendab töötamise tasuvaks muutmine ka selle saavutamise protsessi. Üks töötamise tasuvaks muutmise valdkond, mis on valmis reformiks, on enne pensioniikka jõudmist töötamine enneaegselt lõpetada. Näiteks, paljudes liikmesriikides võivad inimesed, kes on pikka aega töötanud ja pensionifondi panustanud, hakata pensioni saama enne pensioniikka jõudmist, mis on aga tihti seotud märgatava rahalise kahjuga. Sellised töötajad võiksid võib-olla majandusse panustada ning sellistele otsustele peaks kaasa aitama eelkõige vanusele vastavate raamtingimuste loomisega töökohal. Naiste jaoks ei ole tööealiste seast lahkumine alati vabatahtlik vaid on seotud töökohal diskrimineerimisega naiste suhtes. See mõjutab ka naiste pensioninõudeid, kellest enamik on pidanud oma karjääri sünnitamise ja laste või vanemate eest hoolitsemise tõttu katkestama, taluma tööalast vahetegemist, olles ebakindlates ja madalapalgalistes “naiselikes” ametites, ning sugudevahelisi palgaerinevusi, mis kõik on vähendanud pensionimaksete perioodi ja suurust, muutes naiste majandusliku olukorra enneaegselt tasuvast tööst loobumise ja pensionile jäämisega seoses veelgi keerulisemaks. Vaesus, kui “naiselik” fenomen on kaua põhjustanud muret ja Euroopa “hallpäistumine” (vananemine) muudab vajalikuks, et poliitika pööraks kiirelt tähelepanu naiste majanduslike võimaluste parandamisele elu kõigis faasides. Nii oleks näiteks lapsehooldusperioodide asendusperioodidele suurema väärtuse andmine pensioninõuete arvutamisel oluline meede, mis võiks leevendada naiste aktiivses tööelus kogetud halvema olukorra järelmõjusid pensionieas.

3.2

Teine valdkond, kus asjakohaste haldusreformidega tuleb haarata initsiatiiv ja hakata vastu avalikule inertsusele, on võrdõiguslikkus. Tuleb tagada, et töötamise tasuvaks muutmine oleks sugude seisukohalt õiglane. Kui mõningaid uusi liikmesriike koormab sotsiaal- ja tööhõivepoliitika, mis piirab naiste juurdepääsu tööturule, siis teised kasutavad soodsat maksu- ja sotsiaalpoliitikat, mis propageerib naiste võimalikult suurt osakaalu tööjõus. Need varasemad väljapaistvalt kõrged tööhõive näitajad on turumajandusele ülemineku ajal langenud. On oluline, et naistöötajate saavutatud edu täieliku tööhõive suunas ei ohverdataks sugusid mitte arvestavate jõupingutustega restruktureerida ühinevate riikide majandusi. Riikide poliitika kujundajaid tuleks õhutada tõstma esile neid töötajaid, kelle jaoks tähendab töötamise tasuvaks muutmine suurimat väljakutset, selle asemel et jätkuvalt käituda nii, nagu kõik töötud ja alahõivatud grupid oleksid võrdselt halvas olukorras.

4.1

Esimene õppetund: Komitee on seisukohal, et uute sotsiaalkaitse vahendite loomise idee kui ka olemasolevate vahendite paremat kasutamist ei tohiks tagasi lükata, vaid pigem arendada ja teha vastastikku täiendavaks. Näiteks, väga killustunud ja erilaadsed abi ning teenuste vormid suunatud noortele inimestele, ei ole enam kohased, arvestades, et see faas on ennenägematult avar inimese elus. Sotsiaalse kaitse vahendite puudumine, eriti sellele vanusegrupile suunatud, põhjustab mõnede noorte inimeste puhul tegema kiiruga valikut väheseid oskusi nõudva koolituse ning tööhõive osas. Nende jaoks aga väga tõsiste tagajärgedega läbi kogu nende elu ning vastava positiivse mõjuga avalikule sotsiaalsele kulule. Sarnaselt, uute vahendite puudumine kinlustamaks eluaegset ametialast sotsiaalset kaitset – tehes selle võimalikuks vaheldades, koolituse, töö ja hoolitsemise vastutuste perioode – riskimata varatuse või sotsiaalse eemaldumisega, takistab märgatavalt tööjõuturu mobiilsust ja paindlikkust (kuues poliitika õppetund).

4.2

EMSK peab väga oluliseks pöörata tähelepanu liikmesriikide poolt vastu võetud paljude initsiatiivide keskmise kestusega tulemuste osas, katsel “elavdada” sotsiaaltoetuste süsteemi.

4.3

EMSK on arvamusel, et on saabunud aeg Euroopa tugevaks initsiatiiviks (eriti koostöös sotsiaalpartneritega püüeldud ja rakendatud initsiatiivid), et propageerida täiendavate sotsiaalkaitse skeemide kooskõlastamist, mis, nagu komisjon esile toob, hakkavad olema sotsiaalse kaitse oluliseks elemendiks (seitsmes poliitika õppetund).

5.1

Komitee kustub Euroopa Liidu liikmesriike üles oma jõupingutusi ühendama, et muuta töötamine tasuvaks, tehes töötamisest majanduslikult tõeliselt ligitõmbav võimalus võrreldes töötuse ja sotsiaalabiga, võttes sihikule terve rea tõkkeid, mis on seatud tasustatavale tööle. Riiklik poliitika peab võimaldama väikese sissetulekuga ja madala kvalifikatsioonida töötajate tööga hõivamist ja vältima vaesus- ja töötuslõkse. Niisiis on liikmesriikide peamine ülesanne töötamise tasuvaks muutmisel kavandada ühtne ja mõistlik tase, toetamaks tööle hakkamist ja töö lõpetamist, mis säilitaks inimeste initsiatiivi tööturule jäämiseks. Komitee teeb vahet panustamisel kiireid tulemusi andvasse poliitikasse, mille eesmärgiks on anda madala kvalifikatsiooniga inimestele lühiajaliselt piiratud abiraha, ning pikemaajalistel investeeringutel inimkapitali, mis on võtmeks, mis muudab töötamise pikas perspektiivis tasuvaks, eriti neile, kes on kõige kaitsetumas olukorras.

5.2

Komitee tõstab esile eraettevõtete ja tööandjate märkimisväärset tegutsemisruumi, aitamaks kaasa Euroopa tööhõivealaste eesmärkide saavutamisele. Tuleks teha jõupingutusi selleks, et määrata kindlaks teostatav nõudluse suurendamise poliitika, mis keskenduks tööandjate muutuvale käitumisele nii, et sellega propageeritaks Lissaboni eemärkide saavutamist ehk kvaliteetsema ja jätkusuutlikuma tööhõive tagamist kogu Euroopas. Komisjon peaks andma ja jagama tõendusmaterjali ja kogemusi juhtumitest, kus head ettevõtlustavad on suurendanud töökohtade arvu ja parandanud nende kvaliteeti, ning otsima võimalusi edu jäljendamiseks.

5.3

Lisaks heade tavade toetamisele tuleb kehtestada sanktsioonid tööandjatele ebasobiva käitumise eest, sealhulgas diskrimineerimise eest soo, rassi, seksuaalse orientatsiooni, religiooni või vanuse tõttu, et toetada uuendusi, suurendada tööjõu pakkumist ja võimalust pikendada töövõimelist iga Euroopa majanduses. Tööalane diskrimineerimine peletab andekad inimesed põrandaalusesse või mitteametlikku sektorisse, kus tootlus on madal, stiimulid õppimiseks ja investeerimiseks nõrgad ja sotsiaalkaitse puudub. Taoline irratsionaalne majanduslik käitumine mitte ainult ei jäta Euroopat ilma majanduslikust konkurentsivõimest, vaid röövib riikide majandustelt neile nii vajaliku maksutulu.

5.4

Seega tuleb liikmesriikides kohaldada mitmeid dokumente ja kogumispensioniskeeme, mida toetaks tugev riigisisene koordineerimine, mis tasakaalustaks tööjõu pakkumist ja nõudmist. Hoolikalt tuleb tasakaalustada ja prognoosida soodustuste ja sissetulekute maksustamise ühist mõju leibkondadele, pöörates erilist tähelepanu sellele, milliseks stimuleerimisvahendiks need on vaestele leibkondadele. Muud meetmed, näiteks laste järele vaatamine, paindlik tööaeg, töökoha säilimine, töökohaga seonduv liikumine ja koolitusvõimalused on tõstetud esile kui möödapääsmatud meetmed kõikehõlmava poliitilise raamistiku loomiseks, mis muudaks töötamise tasuvaks.