(1)

Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 192 lõikega 3 on järjestikused üldised keskkonnaalased tegevusprogrammid alates 1973. aastast suunanud liidu keskkonnapoliitika kujundamist ja koordineerimist ning moodustanud raamistiku, mille alusel liit on võtnud meetmeid keskkonna- ja kliimavaldkonnas.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1386/2013/EL (4) kehtestati seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm (edaspidi „seitsmes keskkonnaprogramm“). Seitsmendas keskkonnaprogrammis on esitatud liidu keskkonnaalane tegevuskava kuni 31. detsembrini 2020 ning pikaajaline visioon aastani 2050.

(3)

Komisjoni 15. mai 2019. aasta aruandes seitsmenda keskkonnaprogrammi hindamise kohta jõuti järeldusele, et 2050. aastani ulatuv visioon ja esmatähtsad eesmärgid on ikka veel asjakohased, et seitsmes keskkonnaprogramm on aidanud võtta prognoositavamaid, kiiremaid ja paremini koordineeritud keskkonnapoliitika meetmeid ning et selle struktuur ja tugiraamistik on aidanud luua sünergiat ning muutnud seega keskkonnapoliitika tulemuslikumaks ja tõhusamaks. Aruandes jõuti ka järeldusele, et seitsmenda keskkonnaprogrammiga kavandati see, mis hiljem nähti ette ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030, sest selles rõhutati majanduskasvu ja sotsiaalse heaolu sõltumist heas seisundis loodusvaradest, et seitsmes keskkonnaprogramm on hõlbustanud kestliku arengu eesmärkide saavutamist ning on võimaldanud liidul kõneleda üleilmsel areenil kliima- ja keskkonnaküsimustes ühel häälel, ent edusammud looduskaitse, tervise ja keskkonnaküsimuste teistesse poliitikavaldkondadesse lõimimisel ei ole piisavad. Aruandes jõuti samuti järeldusele, et seitsmendas keskkonnaprogrammis oleks võidud rohkem arvesse võtta sotsiaalküsimusi, tuginedes olemasolevatele seostele keskkonna- ja sotsiaalpoliitika vahel, näiteks seoses mõjuga haavatavatele rühmadele, töökohtadele, sotsiaalsele kaasatusele ja ebavõrdsusele. Lisaks märgiti komisjoni aruandes, et hoolimata üha ambitsioonikamatest keskkonnaalastest eesmärkidest paljudes poliitikavaldkondades on kulutused keskkonnakaitsele jäänud Euroopas paljude aastate jooksul samaks (ligikaudu 2 % SKPst) ning et keskkonnaalaste õigusaktide rakendamata jätmine läheb liidu majandusele igal aastal maksma ligikaudu 55 miljardit eurot tervisekuludes ja keskkonnale avalduvates otseses kuludes. Komisjoni aruandes märgiti, et seitsmenda keskkonnaprogrammi rakendamist oleks saanud tugevdada jõulisema seiremehhanismiga.

(4)

Euroopa Keskkonnaameti aruande „Euroopa keskkond – seisund ja väljavaated 2020. aastal: teadmised kestlikule Euroopale üleminekuks“ (edaspidi „SOER 2020“) kohaselt on liidul ainulaadne võimalus asuda järgmisel kümnendil kestlikkusküsimustes maailmas juhtrolli, lahendades pakilisi süsteemseid lahendusi nõudvaid kestlikkusprobleeme. Süsteemsed muutused hõlmavad põhimõttelisi, ümberkujundavaid ja paljusid valdkondi puudutavaid muutusi ning eeldavad suuri nihkeid ja ümberorienteerumist süsteemi eesmärkides, stiimulites, tehnoloogias, sotsiaalsetes tavades ja normides, samuti teadmussüsteemides ja juhtimismeetodites. SOER 2020 järgi on Euroopa püsivate keskkonna- ja kestlikkusprobleemide üheks kõige olulisemaks põhjuseks see, et need on lahutamatult seotud majandustegevuse ja elustiiliga, eelkõige ühiskondlike süsteemidega, mis täidavad eurooplaste selliseid esmavajadusi nagu toit, energia ja liikuvus. Poliitikavaldkondade sidususe tagamine kehtiva keskkonnapoliitikaga ja selle täielik rakendamine viiks Euroopa oma 2030. aastaks sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamisele palju lähemale ning aitaks täita ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja selle kestliku arengu eesmärke.

(5)

Komisjon võttis SOER 2020s kindlaks tehtud probleemidega tegelemiseks 11. detsembril 2019. aasta vastu teatise „Euroopa roheline kokkulepe“, mis sisaldab rohe- ja digipööret toetava uue majanduskasvu strateegiat, mille eesmärk on kujundada liidus välja õiglane ja jõukas ühiskond, millel on kestlik, konkurentsivõimeline, kliimaneutraalne ja ressursitõhus majandus, ning kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali, parandades ühtlasi praeguste ja tulevaste põlvkondade elukvaliteeti. Prioriteet peaks olema kliima- ja keskkonnaeesmärkide kiire saavutamine, kaitstes samal ajal inimeste tervist ja heaolu keskkonnariskide ja -mõju eest ning tagades õiglase ja kaasava ülemineku. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119 (5) on sätestatud liidu eesmärk saavutada hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

(6)

Oma 28. novembri 2019. aasta resolutsioonis kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta rõhutas Euroopa Parlament, et kiire ja ambitsioonikas tegutsemine on otsustava tähtsusega, ning nõudis tungivalt, et komisjon tegutseks sihipäraselt, sealhulgas tagades, et kõik tulevased seadusandlikud ja eelarve-ettepanekud oleksid kõigiti kooskõlas eesmärgiga hoida globaalne soojenemine alla 1,5 °C ning et need ei kiirendaks elurikkuse kadumist, samuti tegeledes vasturääkivustega liidu praeguses kliima- ja keskkonnaalast hädaolukorda käsitlevas poliitikas, eelkõige ulatuslikult reformides põllumajandus-, kaubandus-, transpordi-, energia- ja taristuinvesteeringute poliitikat.

(7)

Euroopa rohelisel kokkuleppel põhineb taasterahastu „NextGenerationEU“, millega edendatakse investeeringuid rohe- ja digipöörde jaoks esmatähtsatesse sektoritesse, et suurendada vastupanuvõimet ning luua majanduskasvu ja töökohti õiglases ja kaasavas ühiskonnas. Taaste- ja vastupidavusrahastu, mis koos liidu 2021.–2027. aasta eelarvega aitab taastada liidu majandust COVID-19 kriisist, põhineb samuti Euroopa rohelises kokkuleppes seatud esmatähtsatel eesmärkidel. Peale selle tuleb kõigis taasterahastu „NextGenerationEU“ kohastes algatustes järgida vajadusel põhimõtet „ei kahjusta oluliselt“, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 (6) (taksonoomiamäärus) artiklis 17. Taasterahastu „NextGenerationEU“ annab hea võimaluse kiirendada üleminekut kliimaneutraalsusele ja keskkonnakaitsele.

(8)

Seitsmes keskkonnaprogramm lõppes 31. detsembril 2020 ning selle artikli 4 lõike 3 kohaselt pidi komisjon vajaduse korral esitama aegsasti kaheksanda keskkonnaalase tegevusprogrammi (edaspidi „kaheksas keskkonnaprogramm“) ettepaneku, et vältida ajalise lõhe teket seitsmenda ja kaheksanda keskkonnaprogrammi vahel. Komisjon teatas oma teatises „Euroopa roheline kokkulepe“, et kaheksas keskkonnaprogramm sisaldab uut seiremehhanismi, millega tagatakse, et liit püsib oma keskkonnaeesmärkide saavutamise kursil.

(9)

Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 192 lõikega 3 seatakse kaheksandas keskkonnaprogrammis esmatähtsad eesmärgid, mis tuleb saavutada. Kaheksanda keskkonnaprogrammi rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu ELi toimimise lepingu artikli 192 lõike 1 või 2 alusel.

(10)

Kaheksanda keskkonnaprogrammi rakendusmeetmete, näiteks algatuste, programmide, investeeringute, projektide ja lepingute puhul tuleks arvesse võtta taksonoomiamääruse artiklis 17 sätestatud põhimõtet „ei kahjusta oluliselt“.

(11)

Kaheksas keskkonnaprogramm peaks toetama Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke kooskõlas juba seitsmendas keskkonnaprogrammis seatud pikaajalise eesmärgiga elada hiljemalt 2050. aastaks hästi planeedi taluvuspiirides. Kaheksas keskkonnaprogramm kui liidu üldine keskkonnaalane tegevusprogramm aastani 2030 läheb Euroopa rohelisest kokkuleppest kaugemale. Kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkidega määratakse kindlaks liidu poliitikakujundamise suund, tuginedes muu hulgas kohustustele, mis tulenevad Euroopa rohelise kokkuleppe strateegiatest ja algatustest, nagu ELi elurikkuse strateegia aastani 2030, uus ringmajanduse tegevuskava, kestlikkust toetav kemikaalistrateegia ja nullsaaste tegevuskava.

(12)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe (7) (edaspidi „Pariisi kokkulepe“) eesmärk on tugevdada ülemaailmset reageerimist kliimamuutuste ohule, sealhulgas hoides maailma keskmise temperatuuri tõusu tunduvalt alla 2 °C võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning tehes jõupingutusi, et temperatuuri tõus piirduks 1,5 °C-ga võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, tunnistades, et see vähendaks märkimisväärselt kliimamuutuste riske ja mõju.

(13)

Kaheksas keskkonnaprogramm on aluseks ÜRO kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 ja selle kestliku arengu eesmärkides kindlaks määratud keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamisele ning see peaks olema kooskõlas Pariisi kokkuleppe, Rio konventsioonide ja muude asjakohaste rahvusvaheliste lepingute sihtidega. Kaheksas keskkonnaprogramm võimaldab liidu majanduses süsteemset muutust, mis tagaks heaolu planeedi taluvuspiirides, nii et majanduskasv on taastuv, ning peaks ka tagama, et rohepööre saavutatakse õiglaselt ja kaasavalt, aidates samal ajal vähendada ebavõrdsust. Stockholmis asuva vastupanuvõime uurimiskeskuse Stockholm Resilience Centre välja töötatud mudeli kohaselt toetab keskkonna- ja kliimaalaste kestliku arengu eesmärkide saavutamine sotsiaalseid ja majanduslikke kestliku arengu eesmärke, sest meie ühiskond ja majandus sõltuvad tervest biosfäärist ning kestlik areng saab toimuda üksnes stabiilse ja vastupanuvõimelise planeedi turvalises tegevusruumis. Kestliku arengu eesmärkide saavutamine liidu poolt ja tema toetus kolmandatele riikidele samade eesmärkide saavutamiseks on väga oluline, kui liit soovib näidata kestlikule majandusele ülemineku saavutamisel kogu maailmas eeskuju.

(14)

Liidu keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamise meetmed tuleb ellu viia kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisega.

(15)

ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 kohaselt seab liidu keskkonnapoliitika, võttes arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ning rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleks võtta ennetusmeetmeid ja heastada keskkonnakahjustus eeskätt kahjustuse kohas, ning et maksma peaks saastaja.

(16)

Kaheksas keskkonnaprogramm peaks kiirendama õiglast ja kaasavat rohepööret kliimaneutraalsele, kestlikule, mürgivabale, ressursitõhusale, taastuvenergial põhinevale, vastupanu- ja konkurentsivõimelisele ringmajandusele, millega saab planeet rohkem tagasi kui tarbitakse. Rohepööre peaks aset leidma heaolu edendava majanduse kontekstis, mille kasv on taastav ja mis võimaldab süsteemseid muutusi ja mille puhul mõistetakse, et ühiskonna heaolu ja õitseng sõltub stabiilsest kliimast, heas seisundis keskkonnast ja rikkalikest ökosüsteemidest ning mis annab turvalise tegevusruumi planeedi taluvuspiirides. Kuna maailma rahvastik ja nõudlus loodusvarade järele aina kasvab, peaks majandustegevus arenema kestlikult, nii et sellega ei tekitata kahju, vaid vastupidi pööratakse tagasi kliimamuutused, kaitstakse, taastatakse ja parandatakse keskkonnaseisundit, muu hulgas peatades ja pöörates tagasi elurikkuse vähenemise, hoitakse ära keskkonnaseisundi halvenemine, kaitstakse tervist ja heaolu negatiivsete keskkonnariskide ja mõju eest, ennetatakse ja minimeeritakse saastust ning saavutatakse looduskapitali säilitamine ja rikastamine ning kestliku biomajanduse edendamine, tagades seega taastuva ja taastumatu loodusvara külluse. Pidevate teadusuuringute ja innovatsiooni, tootmis- ja tarbimismustrite muutmise, uute probleemidega kohanemise ja koosloomise kaudu tugevdab heaolumajandus vastupanuvõimet ning kaitseb praeguste ja tulevaste põlvkondade heaolu.

(17)

Kaheksandas keskkonnaprogrammis tuleks seada temaatilised esmatähtsad eesmärgid kliimamuutuste leevendamise, kliimamuutustega kohanemise, maismaa ja mereelurikkuse kaitsmise ja taastamise, mürgivaba ringmajanduse, nullsaastega keskkonna ning tootmisest ja tarbimisest tuleneva keskkonnasurve minimeerimise valdkonnas kõigis majandussektorites. Need temaatilised esmatähtsad eesmärgid, mis hõlmavad nii keskkonnakahju põhjustajaid kui ka mõju, on omavahel lahutamatult seotud. Seetõttu on nende saavutamisele vaja läheneda süsteemselt. Samuti tuleks kaheksandas keskkonnaprogrammis määrata kindlaks eeltingimused, mis võimaldavad kõigil osalejatel sidusalt saavutada pikaajalisi ja temaatilisi esmatähtsaid eesmärke.

(18)

Kaheksanda keskkonnaprogrammi raames tehtud mõjuhinnangutes tuleks arvesse võtta kogu vahetut ja pikaajalist mõju keskkonnale ja kliimale, analüüsides integreeritult majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju, sealhulgas kumulatiivset mõju, samuti meetmete võtmise ja võtmata jätmise kulusid. Need mõjuhinnangud peaksid põhinema ulatuslikul ja läbipaistval konsulteerimisel. Komisjon peaks kaheksa nädala jooksul pärast avaliku konsultatsiooni lõppu esitama üksikasjaliku tagasiside sidusrühmadega konsulteerimise käigus saadud vastuste kohta, tuues eraldi välja eri liiki sidusrühmadelt saadud vastused.

(19)

Üleminek heaolumajandusele, kus majanduskasv on taastav, on sätestatud nii kaheksandas keskkonnaprogrammis kui ka 2030. ja 2050. aasta esmatähtsates eesmärkides. Selle ülemineku tagamiseks on liidul vaja välja töötada terviklikum lähenemisviis poliitikakujundamisele, kasutades muu hulgas kokkuvõtlikku tulemustabelit, mis mõõdab lisaks SKP-le majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast arengut. Kokkuvõtlik näitajate kogum, mis on osa liidu jõupingutustest rakendada ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, võtaks kokku olemasolevad näitajad ja seireprotsessid, andes samas võimaluse korral teavet ka selle kohta, kui kaugel eesmärgist ollakse, ning oleks ühtlasi poliitiline kokkuvõte, millest poliitikakujundamisel lähtuda. Seetõttu on sellise näitajate kogumi väljatöötamine lisatud eeltingimusena kaheksandasse keskkonnaprogrammi.

(20)

ÜRO keskkonnaprogrammis ja OECD ülemaailmsel keskkonnafoorumil on rõhutatud, et keskkonnamuutustel on soopõhine mõju. Kuna meeste ja naiste soorollid on erinevad, on ka kliimamuutuste kahjulik mõju neile erinev, ning kliimamuutused süvendavad soolist ebavõrdsust. Seetõttu on vaja kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamisega seotud meetmetesse ja sihtidesse lisada sooline aspekt, et vältida soolise ebavõrdsuse põlistamist.

(21)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (8) artiklis 35 on sätestatud, et energialiidu olukorda käsitlevas aruandes tuleb esitada teave liikmesriikide edusammude kohta energiatoetuste järkjärgulisel kaotamisel, eelkõige fossiilkütuste puhul. Nimetatud määruse artiklis 17 on sätestatud, et komisjon, keda abistab energialiidu komitee, võtab vastu rakendusaktid, sealhulgas metoodika aruandluseks energiatoetuste järkjärgulise kaotamise kohta, eelkõige fossiilkütuste puhul. Lisaks toetab komisjon käimasoleva uuringu tulemuste põhjal liikmesriike muude keskkonnale kahjulike toetuste järkjärgulisel kaotamisel.

(22)

Selleks et täita ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2030 vajadusi, sealhulgas Natura 2000 ja rohelise taristu investeerimisprioriteete, on komisjoni hinnangul vaja loodusele tehtavateks kulutusteks eraldada vähemalt 20 miljardit eurot aastas. See nõuab era- ja avaliku sektori vahendite kaasamist riigi ja liidu tasandil, sealhulgas mitmesuguste programmide kaudu.

(23)

Kooskõlas komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatisega „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“ peaks kaheksas keskkonnaprogramm toetama liidu jõupingutusi edendada kemikaalide ohutut käitlemist rahvusvahelise koostöö ja partnerluste kaudu kahepoolsetel, piirkondlikel ja mitmepoolsetel foorumitel ning koostöös kolmandate riikidega. Liit tagab kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, et liidus keelatud ohtlikke kemikaale ei toodeta ekspordiks, ning muudab selleks vajaduse korral asjaomaseid õigusakte.

(24)

Nii liidus kui ka kogu maailmas halvendab pinnase ja mulla seisundit endiselt mitmesugune inimtegevus, nagu maa halb majandamine, maakasutuse muutmine, jätkusuutmatud põllumajandustavad, maa kasutamata jätmine, reostus, jätkusuutmatud metsandustavad ja mulla katmine, samuti elurikkuse vähenemine ja kliimamuutused, millega sageli kaasnevad muud tegurid, mis vähendavad pinnase ja mulla võimet pakkuda ökosüsteemi teenuseid ja funktsioone.

(25)

Ülemaailmne toidusüsteem, sealhulgas põllumajandus, kalandus ja vesiviljelus, on jätkuvalt üks peamisi kliimamuutuste ja keskkonnaseisundi halvenemise, sealhulgas ülemaailmse raadamise põhjustajaid. Liidus on vaja toidusüsteem ümber kujundada, et tagada kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamine.

(26)

Vastavalt valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 29. oktoobri 2020. aasta aruandele elurikkuse ja pandeemiate kohta on pandeemiate peamised põhjused needsamad üleilmsed keskkonnamuutused, mis põhjustavad elurikkuse vähenemist ja kliimamuutusi, sealhulgas maakasutuse muutmine, põllumajanduse laiendamine ja intensiivistamine, looduslike liikidega kaubitsemine ja nende tarbimine ning muud tegurid. Kliimamuutused on seotud haiguste tekkega ja põhjustavad tõenäoliselt tulevikus märkimisväärset pandeemiariski, samal ajal kui elurikkuse vähenemine on seotud ka maastike muutumisega ja võib mõnel juhul suurendada uute haiguste tekke riski. Aruande kohaselt läheb tegevusetus oluliselt rohkem maksma kui selliste üleilmsete pandeemiate ennetamise strateegiad, mis põhinevad looduslike liikidega kaubitsemise ja maakasutuse muutmise vähendamisel ning terviseühtsuse põhimõtte kohase kontrolli suurendamisel.

(27)

COVID-19 pandeemia, mis on toonud kaasa enneolematu üleilmse tervise- ja majanduskriisi, on taas näidanud, kui oluline on kohaldada poliitikakujundamisel mitut sektorit hõlmavat terviseühtsuse põhimõtet, milles tunnistatakse, et inimeste tervis sõltub keskkonnaseisundist ja on seotud selle komponentide ja teguritega, sealhulgas loomatervisega, ning et terviseohtudega tegelemisel tuleb arvesse võtta tervise ja keskkonna vastastikuste seoste keerukust. Kaheksas keskkonnaprogramm peaks aitama kaasa terviseühtsuse põhimõtte täielikule integreerimisele poliitikakujundamise kõigil tasanditel.

(28)

Kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamise eeltingimusena on vaja liikuda selles suunas, et tunnustataks õigust puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale, nagu on sätestatud ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 48/13.

(29)

Mõiste „ökosüsteemipõhine lähenemisviis“, mis on sätestatud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis, tähendab maa, vee ja elusressursside integreeritud majandamise strateegiat, millega edendatakse kaitset ja säästvat kasutamist õiglasel viisil, et aidata saavutada tasakaal nimetatud konventsiooni kolme eesmärgi vahel, nimelt elurikkuse kaitse, säästva kasutamise ja tulu jagamise vahel.

(30)

Vastavalt Euroopa Keskkonnaameti aruandele „Looduspõhised lahendused Euroopas: kliimamuutustega kohanemise ja katastroofiriski vähendamise poliitika, teadmised ja tavad“ on looduspõhised lahendused kliimamuutustega kohanemiseks ja katastroofiriski vähendamiseks meetmed, mis töötavad koos loodusega ja toetavad loodust, et taastada ja kaitsta ökosüsteeme ning aidata ühiskonnal kohaneda kliimamuutuste mõjuga ja aeglustada edasist soojenemist, tuues samal ajal mitmesugust lisakasu. Looduspõhiste lahenduste rakendamine peaks toimuma kooskõlas kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkidega.

(31)

Looduskapitali arvestus (vahend, mille eesmärk on mõõta looduskapitali varude muutusi mitmel skaalal ning integreerida ökosüsteemi teenuste väärtus arvestus- ja aruandlussüsteemidesse) peaks aitama mõõta edusamme kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ambitsioonikate eesmärkide ja meetmete suunas ning kaitsta ja taastada elurikkust, mida ei saa asendada.

(32)

Mere- ja rannikuökosüsteeme, nagu mangroovid, korallrahud, sooldunud märgalad ja mererohuga niidud, kahjustavad ja mõjutavad negatiivselt kahjulikud tavad, reostus ja sellised protsessid nagu eutrofeerumine ja hapestumine, mis mõjutavad nende elurikkust ning nende pakutavaid ökosüsteemi teenuseid ja funktsioone, samuti nende võimet toimida süsiniku sidujatena. Mere- ja rannikuökosüsteemide, sealhulgas ookeanipõhja kaitsmiseks ja taastamiseks on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid. Ookeanide kaitse ja säilitamine on üleilmne ülesanne ja kollektiivne vastutus ning vaja on suurendada teadlikkust ja parandada teadmisi ookeanide kohta, et soodustada tõhusate meetmete vastuvõtmist ja rakendamist ühiskonna kõigil tasanditel ja kõigi osalejate poolt.

(33)

Järgmistel aastatel keskkonnaseisundi halvenemine tõenäoliselt jätkub ja kliimamuutuste kahjulik mõju suureneb veelgi, mõjutades kõige rängemalt arengumaid ja haavatavaid elanikkonnarühmi. Et aidata suurendada vastupanuvõimet ja toetada kolmandaid riike nende jõupingutustes kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel ning kaitsta elurikkust, peaks liidu ja liikmesriikide rahaline abi kolmandatele riikidele edendama ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, Pariisi kokkulepet ja ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 2020. aasta järgset ülemaailmset raamistikku ning olema kooskõlas kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkidega. Lisaks peaksid liit ja liikmesriigid tagama, et Pariisi kokkulepet ja muid rahvusvahelisi kliima- ja keskkonnalepinguid rakendatakse viisil, mis juhindub võrdse kohtlemise ning riikide ühise, kuid diferentseeritud vastutuse ja vastava suutlikkuse põhimõttest, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppe artikli 2 lõikes 2.

(34)

Kestliku arengu eesmärkide ning liidu keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamisel on määrava tähtsusega roheline diplomaatia ja tõhustatud koostöö kolmandate riikidega, sealhulgas arengumaadega, samuti on ülimalt oluline toetada head üleilmset keskkonnaalast juhtimist, sealhulgas teabele juurdepääsu, edendada üldsuse osalemist keskkonnaasjade otsustamises ja neis asjus kohtu poole pöördumist. Tähtis on ka tagada kõigi liidu sise- ja välispoliitika valdkondade, sealhulgas kaubanduspoliitika ja -lepingute koostoime ja sidusus ning järgida poliitikavaldkondade kestliku arengu sidusust.

(35)

Kuna keskkonnapoliitika on väga detsentraliseeritud, tuleks kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks võtta meetmeid eri valitsemistasanditel, st liidu, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, tehes mitmetasandilisel valitsemisel koostööd. Tõhus seire, rakendamine, täitmise tagamine ja aruandekohustus on väga olulised ning poliitikavaldkondade sidususe tagamiseks on vaja tõhusat juhtimist. Poliitika väljatöötamise ja rakendamise lõimitud käsitlust tuleks tugevdada, et keskkondlike, sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide sünergia oleks võimalikult suur, süstemaatiliselt jälgides ja kohasel juhul hinnates võimalikke kompromisse nende vahel ning hinnates süstemaatiliselt ka haavatavate ja tõrjutud rühmade vajadusi. Selline integreeritud lähenemisviis peaks vastama kõigi piirkondade, sealhulgas linna- ja maapiirkondade ning äärepoolseimate piirkondade eriomastele vajadustele. Lisaks on selleks, et tagada kaheksanda keskkonnaprogrammi edu, oluline juurdepääs keskkonnateabele, üldsuse osalemine keskkonnaalaste otsuste tegemises ja õiguskaitse kättesaadavus ning läbipaistev koostöö kõigi otsustustasandite avaliku sektori asutuste, valitsusväliste osalejate ja laiema üldsusega ning nende vahel kooskõlas keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga (9) (edaspidi „Århusi konventsioon“).

(36)

Komisjon peaks hindama, milliseid edusamme on liit ja liikmesriigid teinud kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamisel õiglases ja kaasavas üleminekus kestlikkusele, heaolule ja vastupanuvõimele planeedi taluvuspiirides. See on kooskõlas liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide üleskutsetega Porto deklaratsioonis ning nõukogu 24. oktoobri 2019. aasta järeldustes heaolumajanduse kohta ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee aruteludokumendis „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, mille kohaselt tuleb mõõta majandustulemusi ja ühiskondlikku arengut ka muude näitajate kui SKP alusel ning hakata poliitika suunanäitajana kasutama heaolu, mida toetab ka OECD.

(37)

Kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude hindamisel tuleks arvesse võtta viimaseid arengusuundi andmete ja näitajate kättesaadavuses ja asjakohasuses. Hindamine peaks toimuma kooskõlas keskkonna- ja kliimapoliitika konkreetsemaid aspekte hõlmavate seire- ja juhtimisvahenditega, eelkõige määrusega (EL) 2018/1999, keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega, mille komisjon tegi teatavaks oma 27. mai 2016. aasta teatises „ELi keskkonnaalaste poliitikameetmete tulemuslikkuse tagamine keskkonnapoliitika rakendamise regulaarse läbivaatamise kaudu“ ning ringmajanduse, nullsaaste, elurikkuse, õhu, vee, mulla, jäätmete ja muu keskkonnapoliitika seire vahenditega, ega tohiks neid piirata. Koos vahenditega, mida kasutatakse Euroopa poolaasta protsessis, Eurostati kestliku arengu eesmärkide saavutamise seires ning komisjoni 9. septembri 2020. aasta teatises „2020. aasta aruanne tulevikusuundade strateegilise analüüsi kohta“, peaks kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamise edusammude hindamine moodustama osa horisontaalsetest, sidusatest ja omavahel seotud seire- ja juhtimisvahenditest, hõlmates mitte ainult keskkonnaalaseid, vaid ka sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid.

(38)

Võttes arvesse kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsaid eesmärke, eelkõige selle pikaajalist esmatähtsat eesmärki, on oluline arendada edasi teadusliku teadmusbaasi planeedi taluvuspiiride ja keskkonnajalajälje kohta ning arendada asjakohaste näitajate kogumeid.

(39)

Et kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamise edusamme seirata, on vaja usaldusväärseid ja sisukaid andmeid ja näitajaid. Komisjon, Euroopa Keskkonnaamet ja muud asjakohased ametid peaksid pääsema juurde andmetele ja näitajatele, mille liikmesriigid on esitanud kohaldatavate liidu õigusaktide kohaselt, ning neid taaskasutama ja neile tuginema. Peale selle tuleks kasutada muid andmeallikaid, nagu satelliidiandmed ning töödeldud teave, mis on saadud liidu Maa seire programmi (Copernicuse programm), Euroopa metsatulekahjude teabesüsteemi, Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemi, maatükkide identifitseerimise süsteemi ja Euroopa üleujutuste häiresüsteemi või andmeplatvormide, nt Euroopa merevaatlus- ja andmevõrgu või kemikaalide seire teabeplatvormi kaudu. Nüüdisaegseid digivahendeid ja tehisintellekti kasutades on võimalik andmeid tulemuslikult hallata ja analüüsida, mis vähendab halduskoormust ning parandab samal ajal õigeaegsust ja kvaliteeti. Selleks et hinnata kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamise edusamme, võiks lisaks liidu õiguses sätestatud õiguslikult siduvatele sihtmärkidele tugineda ka õiguslikult mittesiduvatele sihtmärkidele.

(40)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2003/4/EÜ, (10) 2007/2/EÜ (11) ja (EL) 2019/1024 (12) nõuetega peaksid liikmesriigid tagama, et kaheksanda keskkonnaprogrammi rakendamise seireks vajalikud andmed, teave ja näitajad on vabalt kättesaadavad, mittediskrimineerivad, avatud juurdepääsuga, piisavad, kvaliteetsed, võrreldavad, ajakohased, kasutajasõbralikud ja veebis kergesti kättesaadavad.

(41)

Kaheksanda keskkonnaprogrammi esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks peaks Euroopa Keskkonnaametil ja Euroopa Kemikaaliametil ning liikmesriikidel olema piisav suutlikkus ja piisavad vahendid, et tagada usaldusväärne, juurdepääsetav ja läbipaistev teadmus- ja tõendusbaas, mis aitaks rakendada Euroopa rohelise kokkuleppe strateegilisi prioriteete ja hinnata kaheksanda keskkonnaprogrammi raames tehtud edusamme. Vajaduse korral peaksid ka muud organid ja asutused olema kaasatud ning aitama rakendada neid strateegilisi prioriteete ja hinnata tehtud edusamme.

(42)

ELi toimimise lepingu artikli 192 lõike 3 esimeses lõigus on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu üldised tegevusprogrammid, milles määratakse kindlaks esmatähtsad eesmärgid, mis tuleb liidu keskkonnapoliitika valdkonnas saavutada. Kuna komisjoni teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ on esitatud lähiaastate keskkonna- ja kliimavaldkonna põhimeetmete tegevuskava, siis ei ole käesolevas otsuses erandkorras määratud kindlaks meetmeid selle esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks ajavahemikul kuni aastani 2025. Seda on aga vaja teha ajavahemikuks pärast seda, kui Euroopa rohelise kokkuleppe peamised meetmed on eeldatavasti 2024. aastaks paigas, tagamaks, et käesolevas otsuses sätestatud temaatilisi esmatähtsaid eesmärke oleks võimalik saavutada ning et kaheksas keskkonnaprogramm kujundaks jätkuvalt liidu keskkonnapoliitika üldist visiooni. See on vajalik ka selleks, et austada Euroopa Parlamendi ja nõukogu eesõigusi, mis tulenevad ELi toimimise lepingu artikli 192 lõike 3 esimesest lõigust, ilma et see piiraks komisjoni eesõigusi, mis tulenevad Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklist 17. Selleks peaks komisjon läbi viima 31. märtsiks 2024 vahehindamise, mille järel esitatakse kohasel juhul hiljemalt 31. märtsiks 2025 temaatiliste esmatähtsate eesmärkide saavutamiseks seadusandlik ettepanek, et lisada käesolevale otsusele lisa.

(43)

Et võtta arvesse muutuvaid poliitikaeesmärke ja tehtud edusamme, peaks komisjon 2029. aastal kaheksandat keskkonnaprogrammi hindama. Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule hindamise tulemusi sisaldava aruande ja seejärel kohasel juhul seadusandliku ettepaneku järgmise keskkonnaalase tegevusprogrammi kohta. Seadusandlik ettepanek tuleks esitada aegsasti, et kaheksanda ja üheksanda keskkonnaprogrammi vahel ei tekiks lünka.

(44)

Kuna käesoleva otsuse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid kavandatud tegevusprogrammi ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,