1)

Punkti 1.1.3.4 pealkiri asendatakse järgmisega:

Interpoleerimine ühe ohukategooria piires“.

2)

Punkt 1.3.6 asendatakse järgmisega:

„1.3.6.    Ained või segud, mis on klassifitseeritud metalle söövitavaks, kuid mitte nahka söövitavaks ega rasket silmakahjustust põhjustavaks (1. kategooria)

Aineid või segusid, mis on klassifitseeritud metalle söövitavaks, kuid mitte nahka söövitavaks ega tõsiseid silmakahjustusi põhjustavaks (1. kategooria) ning mis on valmiskujul pakitud tarbijale kasutamiseks, ei ole märgisel vaja tähistada ohupiktogrammiga GHS05.“

1)

Punkt 2.1.3 asendatakse järgmisega:

„2.1.3.    Ohust teavitamine

Ohuklassi kriteeriumidele vastavate ainete, segude ja toodete puhul kasutatakse tabeli 2.1.2 märgistuselemente.

Tabel 2.1.2

Lõhkeainete märgistuselemendid

MÄRKUS 1: pakendamata lõhkeainetel või lõhkeainetel, mis on ümber pakendatud muusse pakendisse kui originaalpakend või samasugune pakend, peavad olema kõik järgmised märgistuselemendid:

välja arvatud juhul, kui näidatakse, et oht vastab ühele tabeli 2.1.2 ohukategooriale; sellisel juhul määratakse sellele vastav sümbol, tunnussõna ja/või ohulause.

MÄRKUS 2: ainetel ja segudel, mis tarnitud kujul on ohtlike kaupade vedu käsitlevate ÜRO soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu I osa 12. jao 2. katseseeria kohaselt saanud positiivse tulemuse ja mis on vabastatud klassifitseerimisest lõhkeainena (ÜRO soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu I osa 16. jao 6. katseseeria kohaselt saadud negatiivse tulemuse põhjal), on sellest hoolimata plahvatuslikud omadused. Kasutajat tuleb sellistest olemuslikust plahvatusohtlikkusest teavitada, sest käitlemisel (eelkõige aine või segu pakendist eemaldamise või ümberpakendamise korral) ja säilitamisel tuleb sellega arvestada. Sel põhjusel tuleb aine või segu plahvatusohtlikkusest teatada ohutuskaardi 2. jaos („Ohtude identifitseerimine“) ja 9. jaos („Füüsikalised ja keemilised omadused“) ja vajaduse korral ohutuskaardi muudes punktides.“

2)

Punktis 2.1.4 asendatakse joonis 2.1.3 järgmisega:

„Joonis 2.1.3

Lõhkeainete ohuklassi alamklassidesse määramise protseduur (transpordi 1. klass)

3)

Punktis 2.2.3 asendatakse tabel 2.2.3 järgmisega:

„Tabel 2.2.3

Tuleohtlike gaaside (sealhulgas keemiliselt ebapüsivate gaaside) puhul kasutatavad märgistuselemendid

4)

Punkt 2.3.2.1 asendatakse järgmisega:

2.3.2.1.   Aerosoolid klassifitseeritakse ühte selle ohuklassi kolmest kategooriast, olenevalt nende tuleohtlikkusest ja põlemissoojusest. Need klassifitseeritakse 1. või 2. kategooriasse, kui nad sisaldavad üle 1 % (massist) komponente, mis on klassifitseeritud tuleohtlikuks vastavalt käesolevas osas esitatud järgmistele kriteeriumidele:

või kui nende põlemissoojus on vähemalt 20 kJ/g.

MÄRKUS 1: tuleohtlike koostisosade hulka ei kuulu pürofoorsed, isekuumenevad või veega reageerivad ained ja segud, sest neid koostisosi ei kasutata kunagi aerosoolide koostises.

MÄRKUS 2: aerosoolid ei kuulu lisaks punkti 2.2 (tuleohtlikud gaasid), punkti 2.5 (rõhu all olevad gaasid), 2.6 (tuleohtlikud vedelikud) või punkti 2.7 (tuleohtlikud tahked ained) kohaldamisalasse. Nende koostisest olenevalt võivad need kuuluda aga muudesse ohuklassidesse, mis hõlmavad nende märgistuselemente.“

5)

Punktis 2.3.2 asendatakse joonis 2.3.1a järgmisega:

„Joonis 2.3.1a. Aerosoolid

6)

Punktis 2.3.3 asendatakse tabeli 2.3.1 pealkiri järgmisega:

„Aerosoolide märgistuselemendid“.

7)

Punktis 2.5.3 asendatakse tabel 2.5.2 järgmisega:

„Tabel 2.5.2

Rõhu all olevate gaaside märgistuselemendid

8)

Punktis 2.8.3 asendatakse tabel 2.8.1 järgmisega:

„Tabel 2.8.1

Isereageerivate segude ja ainete märgistuselemendid

9)

Punktis 2.8.4 asendatakse joonis 2.8.1 järgmisega:

„Joonis 2.8.1

Isereageerivad ained ja segud

10)

Punktis 2.9.3 asendatakse tabel 2.9.2 järgmisega:

„Tabel 2.9.2

Pürofoorsete vedelike märgistuselemendid

11)

Punktis 2.10.3 asendatakse tabel 2.10.2 järgmisega:

„Tabel 2.10.2

Pürofoorsete tahkete ainete märgistuselemendid

12)

Punktis 2.11.3 asendatakse tabel 2.11.2 järgmisega:

„Tabel 2.11.2

Isekuumenevate segude ja ainete märgistuselemendid

13)

Punktis 2.12.3 asendatakse tabel 2.12.2 järgmisega:

„Tabel 2.12.2

Märgistuselemendid ainetele ja segudele, millest kokkupuutel veega eraldub tuleohtlikke gaase

14)

Punktis 2.13.3 asendatakse tabel 2.13.2 järgmisega:

„Tabel 2.13.2

Oksüdeerivate vedelike märgistuselemendid

15)

Punkti 2.14.2.1 sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„Oksüdeeriv tahke aine klassifitseeritakse ühte käesoleva klassi kolmest kategooriast ÜRO ohtlike kaupade veo soovituste katsete ja kriteeriumide käsiraamatu III osa alapunkti 34.4.1 katse O.1 või III osa alapunkti 34.4.3 katse O.3 põhjal vastavalt tabelile 2.14.1:“.

16)

Punktis 2.14.2.1 asendatakse tabel 2.14.1 järgmisega:

„Tabel 2.14.1

Oksüdeerivate tahkete ainete kriteeriumid

17)

Punktis 2.14.2.1 asendatakse tabeli 2.14.1 märkuses 1 tekst „BC Code, 3. lisa, katse nr 5)“ järgmisega: „(IMSBC Code (International Maritime Solid Bulk Cargoes Code, IMO), 2. liide, 5. punkt)“.

18)

Punktis 2.14.3 asendatakse tabel 2.14.2 järgmisega:

„Tabel 2.14.2

Oksüdeerivate tahkete ainete märgistuselemendid

19)

Punktis 2.15.3 asendatakse tabel 2.15.1 järgmisega:

„Tabel 2.15.1

Orgaaniliste peroksiidide märgistuselemendid

20)

Punktis 2.15.4 asendatakse joonis 2.15.1 järgmisega:

„Joonis 2.15.1

Orgaanilised peroksiidid

1)

Punkti 3.1.2.1 esimene lause asendatakse järgmisega:

„Aine klassifitseerimisel ühte neljast ohukategooriast on aluseks tema äge mürgisus suu- või nahakaudsel manustamisel või sissehingamisel vastavalt tabelis 3.1.1 esitatud arvulistele kriteeriumidele.“

2)

Punkti 3.1.2.3.2 esimene lause asendatakse järgmisega:

„Sissehingamisel mõjuva mürgisuse klassifitseerimisel on tolmude ja udude kõrgeimate ohukategooriate puhul täpselt määratletud väärtuste kasutamine väga oluline.“

3)

Punktis 3.1.3.6.1 asendatakse alapunkt a järgmisega:

„kaasatakse koostisained, mille äge mürgisus on teada ja mis kuuluvad ühte tabelis 3.1.1 loetletud ägeda mürgisuse ohu kategooriatest;“.

4)

Peatükk 3.2 asendatakse järgmisega:

„3.2.   Nahasöövitus/-ärritus

3.2.1.    Mõisted ja üldkaalutlused

3.2.1.2.   Astmelises lähenemisviisis peetakse kõige olulisemaks olemasolevaid andmeid inimeste kohta, järgmisel kohal on olemasolevad andmed loomade kohta, järgnevad in vitro andmed ja siis muud teabeallikad. Klassifitseerimine toimub otse, kui andmed vastavad kriteeriumidele. Mõnel juhul klassifitseeritakse aine või segu tõendite kaalukuse alusel ühe astme raames. Üksnes tõendite kaalukusel põhineva lähenemisviisi raames võetakse arvesse kogu kättesaadavat teavet nahasöövituse/-ärrituse kindlaksmääramise kohta, sealhulgas asjakohaste valideeritud in vitro katsete tulemusi, asjakohaseid andmeid loomkatsete kohta ning andmeid mõju kohta inimesele, nagu epidemioloogilised ja kliinilised uuringud ning korrektselt dokumenteeritud juhtumiuuringute aruanded ja vaatlustulemused (vt I lisa 1. osa punktid 1.1.1.3, 1.1.1.4 ja 1.1.1.5).

3.2.2.    Ainete klassifitseerimise kriteeriumid

Ained klassifitseeritakse ühte selle ohuklassi kahest kategooriast:

3.2.2.1.   Standardsete loomkatsete andmetel põhinev klassifikatsioon

3.2.2.1.1.   Nahasöövitus

3.2.2.1.2.   Nahaärritus

3.2.2.2.   Klassifitseerimine astmelise lähenemisviisi puhul

3.2.2.2.1.   Võimaluse korral kaalutakse esialgse teabe astmelist hindamist, kuigi kõik selle lähenemisviisi elemendid ei pruugi olla asjakohased.

3.2.2.2.2.   Hindamise jaoks on kõige olulisemad olemasolevad andmed inimeste ja loomade kohta, sealhulgas teave ühekordse ja korduva kokkupuute kohta, mis annavad vahetut teavet nahale avalduva toime kohta.

3.2.2.2.3.   Klassifitseerimisel võib kasutada ägeda nahakaudse mürgisuse andmeid. Kui aine või segu on nahakaudsel kokkupuutel väga mürgine, ei ole nahasöövituse/-ärrituse katse teostatav, sest kasutatava katseaine kogus suurendab oluliselt mürgiannust ning loom sureb. Kui ägeda mürgisuse uuringutes on vaadeldud nahasöövitust/-ärritust, mis on jätkunud kuni piirannuse kasutamiseni, võib neid andmeid kasutada klassifitseerimiseks, kui on kasutatud samaväärseid lahjendusi ja katsealuseid liike. Tahked ained (pulbrid) võivad niiskudes või niiske naha või limaskestaga kokku puutudes muutuda sööbivaks või ärritavaks.

3.2.2.2.4.   Klassifitseerimisotsuste tegemiseks tuleb kasutada ka valideeritud ja heakskiidetud alternatiivseid in vitro uuringuid.

3.2.2.2.5.   Samuti võivad pH sellised äärmused nagu ≤ 2 ja ≥ 11,5 viidata nahale toime avaldamise võimalusele, eriti kui seda seostatakse märkimisväärse happe-/alusreserviga (puhverdusvõime). Tavaliselt eeldatakse, et sellised ained avaldavad nahale märkimisväärset toimet. Muu teabe puudumise korral peetakse ainet nahka söövitavaks (nahasöövituse 1. kategooria), kui selle pH ≤ 2 või ≥ 11,5. Ent kui happe-/alusreservi põhjal võib oletada, et aine või segu ei ole söövitav, kuigi selle pH on madal või kõrge, tuleb seda kinnitada muude andmetega, soovitatavalt valideeritud in vitro katse põhjal saadud andmetega.

3.2.2.2.6.   Teatavatel juhtudel võib struktuurilt sarnaste ainete kohta olla olemas piisavalt teavet, et teha klassifitseerimisotsus.

3.2.2.2.7.   Astmelisest lähenemisviisist juhindudes saab aine kohta olemasoleva teabe korrastada ja tõendite kaalukust aluseks võttes anda hinnangu aine ohtlikkuse kohta ja teha otsuse ohuklassifikatsiooni kohta.

Kuigi teabe kogumiseks võib kasutada üksiknäitajate hindamist ühe astme piires (vt punkt 3.2.2.2.1), tuleb arvesse võtta kogu olemasolevat teavet ning olemasoleva tõendusmaterjali kaalukust. See on eriti oluline siis, kui teatavate näitajate kohta olemasolevas teabes on vastuolusid.

3.2.3.    Segude klassifitseerimise kriteeriumid

3.2.3.1.   Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kui terviku kohta

3.2.3.1.1.   Segu klassifitseeritakse ainete suhtes kehtestatud kriteeriumide alusel, võttes arvesse astmelist lähenemisviisi selle ohuklassi andmete hindamisel.

3.2.3.1.2.   Klassifitseerimise täpsuse tagamiseks ja tarbetute loomkatsete vältimiseks soovitatakse kasutada tõendite kaalukuse astmelist hindamist, mis on esitatud ainete nahasöövituse ja nahaärrituse suhtes klassifitseerimise kriteeriumide juures (punktid 3.2.1.2 ja 3.2.2.2). Muu teabe puudumise korral peetakse segu nahka söövitavaks (nahasöövituse 1. kategooria), kui selle pH ≤ 2 või ≥ 11,5. Kui happe-/alusreservi põhjal võib oletada, et segu ei ole söövitav, kuigi selle pH on madal või kõrge, tuleb seda kinnitada muude andmetega, soovitatavalt valideeritud in vitro katse andmetega.

3.2.3.2.   Segude klassifitseerimine, kui puuduvad andmed segu kui terviku kohta: seostamispõhimõtted

3.2.3.2.1.   Kui segu nahka söövitavat või ärritavat toimet ei ole katsetega kindlaks tehtud, kuid on olemas piisavad andmed üksikute koostisainete ja sarnaste katsetatud segude kohta, mis kõnesoleva segu ohtlikkust piisavalt iseloomustavad, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas punktis 1.1.3 esitatud seostamispõhimõtetega.

3.2.3.3.   Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kõikide koostisosade või üksnes mõne koostisosa kohta

3.2.3.3.1.   Et segude nahasöövituse või -ärrituse tekke ohu klassifitseerimisel oleks võimalik kasutada kõiki olemasolevaid andmeid, lähtutakse astmelisel lähenemisel järgmisest eeldusest:

segu „olulised koostisained“ on need, mille sisaldus segus on ≥ 1 % (massiprotsent tahketel ainetel, vedelikel, tolmul, udul ja aurul ning mahuprotsent gaasidel), kui ei ole põhjust arvata (näiteks nahka söövitavate koostisainete puhul), et koostisaine, mille sisaldus on < 1 %, on siiski oluline segu klassifitseerimisel nahka söövitavaks/ärritavaks.

3.2.3.3.2.   Kui on olemas andmed koostisainete, kuid mitte segu kui terviku kohta, kasutatakse segude nahka söövitavaks või ärritavaks klassifitseerimisel tavaliselt summeeritavuse teoorial põhinevat lähenemisviisi, mille kohaselt iga nahka söövitav või ärritav koostisaine suurendab segu üldisi nahka söövitavaid või ärritavaid omadusi proportsionaalselt oma söövitus- või ärritusvõimega ja sisaldusega. Nahka söövitavate koostisainete puhul, mille sisaldus segus on madalam 1. kategooriasse klassifitseerimise sisalduse piirväärtusest, kuid mis võivad omada tähtsust segu nahka ärritavaks klassifitseerimisel, kasutatakse kaalutegurit 10. Segu klassifitseeritakse nahka söövitavaks või ärritavaks, kui tema vastavate koostisainete sisalduste summa ületab sisalduse piirväärtusi.

3.2.3.3.3.   Tabelis 3.2.3 esitatud üldiseid sisalduse piirväärtusi kasutatakse segude nahasöövitavuse ja -ärritavuse määramiseks.

3.2.3.3.4.1.   Eriti tähelepanelik tuleb olla nende segude klassifitseerimisel, mis sisaldavad happeid ja aluseid, anorgaanilisi soolasid, aldehüüde, fenoole ja pindaktiivseid aineid. Punktides 3.2.3.3.1 ja 3.2.3.3.2 kirjeldatud lähenemisviis võib olla rakendamiskõlbmatu, kuna paljud neist ainetest on nahka söövitavad või ärritavad sisaldusel < 1 %.

3.2.3.3.4.2.   Tugevaid happeid või aluseid sisaldavate segude klassifitseerimise kriteeriumina kasutatakse pH taset (vt punkt 3.2.3.1.2), kuna pH on parem naha söövituse näitaja kui tabelis 3.2.3 esitatud sisalduse piirväärtused.

3.2.3.3.4.3.   Segu, mis sisaldab nahka söövitavaid või ärritavaid komponente ja mida ei ole võimalik summeeritavuse põhimõtte kohaselt klassifitseerida (tabel 3.2.3) selle keemiliste omaduste tõttu, mis muudavad nimetatud lähenemisviisi rakendamiskõlbmatuks, klassifitseeritakse nahasöövituse 1. kategooriasse, kui see sisaldab ≥ 1 % koostisainet, mis on klassifitseeritud nahka söövitavaks, või nahka ärritavaks (2. kategooria), kui see sisaldab ≥ 3 % nahka ärritavat koostisainet. Tabelis 3.2.4. on esitatud kokkuvõte segude klassifitseerimisest, kui need sisaldavad koostisaineid, mille suhtes ei kohaldata tabelit 3.2.3.

3.2.3.3.5.   Mõnikord saab usaldusväärsete andmetega tõendada, et segu teatava koostisaine nahka söövitav/ärritav toime ei ilmne kontsentratsiooni korral, mis on samasugune või kõrgem kui punktis 3.2.3.3.6 tabelites 3.2.3 ja 3.2.4 osutatud üldised kontsentratsioonipiirid. Sel juhul tuleb segu klassifitseerida nende andmete põhjal (vt ka artiklid 10 ja 11). Kui muudel juhtudel eeldatakse, et segu teatava koostisaine nahka söövitav/ärritav toime ei ilmne tabelites 3.2.3 ja 3.2.4 osutatud üldiste kontsentratsioonipiiridega võrdsel või kõrgemal kontsentratsioonil, tuleb kaaluda segu katsetamist. Neil juhtudel kasutatakse punktis 3.2.2.2 kirjeldatud tõendusmaterjali kaalukuse astmelist hindamist.

3.2.3.3.6.   Kui on tõendatud, et koostisaine või koostisained on nahka söövitavad ja ärritavad sisaldusel < 1 % (nahka söövitav) või < 3 % (nahka ärritav), klassifitseeritakse ka segu sellele vastavalt.

Tabel 3.2.3

Nahka söövitavaks (1., 1A, 1B või 1C kategooria) / nahka ärritavaks (2. kategooria) klassifitseeritud koostisainete üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse nahka söövitavaks/ärritavaks, kui kohaldatakse summeerimispõhist lähenemisviisi

Märkus

Segu klassifitseerimiseks nahasöövituse alamkategooriasse 1A, 1B, või 1C peab nahale avaldatava toime põhjal vastavalt nahasöövituse alamkategooriasse 1A, 1B, või 1C klassifitseeritud koostisainete summa olema iga kategooria puhul ≥ 5 %. Kui nahasöövituse alamkategooriasse 1A klassifitseeritud koostisainete summa on < 5 %, kuid nahasöövituse alamkategooriatesse 1A + 1B klassifitseeritud koostisainete summa on ≥ 5 %, klassifitseeritakse segu nahasöövituse alamkategooriasse 1B. Kui nahasöövituse alamkategooriatesse 1A + 1B klassifitseeritud koostisainete summa on < 5 %, aga alamkategooriatesse 1A + 1B + 1C klassifitseeritud koostisainete summa on ≥ 5 %, klassifitseeritakse segu nahasöövituse alamkategooriasse 1C. Kui vähemalt üks oluline koostisaine segus on klassifitseeritud 1. kategooriasse ilma alamkategooriateta, klassifitseeritakse segu alamkategooriateta 1. kategooriasse, kui kõigi nahka söövitavate koostisainete summa on ≥ 5 %.

Tabel 3.2.4

Koostisainete üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse nahka söövitavaks/ärritavaks ja mille suhtes summeeritavust ei kohaldata

3.2.4.    Ohust teavitamine

3.2.4.1.   Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 3.2.5 esitatud märgistuselemente.

Tabel 3.2.5

Nahasöövituse/-ärrituse märgistuselemendid

5)

Peatükk 3.3 asendatakse järgmisega:

„3.3.   Raske silmakahjustus / silmade ärritus

3.3.1.    Mõisted ja üldkaalutlused

Raske silmakahjustus– koekahjustuse tekkimine silmas või tugev füüsiline nägemislangus pärast katseaine silma eespinnale manustamist, kui kahjustus ei ole 21 päeva jooksul pärast aine manustamist täielikult taandunud.

Silmade ärritus– selliste muutuste tekkimine silmas pärast katseaine silma eespinnale manustamist, mis on 21 päeva jooksul pärast aine manustamist täielikult taandunud.

3.3.1.2.   Astmelises lähenemisviisis peetakse kõige olulisemaks olemasolevaid andmeid inimeste kohta, järgmisel kohal on olemasolevad andmed loomade kohta, järgnevad in vitro andmed ja siis muud teabeallikad. Klassifitseerimine toimub otse, kui andmed vastavad kriteeriumidele. Muudel juhtudel klassifitseeritakse aine või segu tõendite kaalukuse alusel ühe astme raames. Üksnes tõendite kaalukusel põhineva lähenemisviisi raames võetakse arvesse kogu kättesaadavat teavet raske silmakahjustuse / silmade ärrituse kindlaksmääramise kohta, sealhulgas asjakohaste valideeritud in vitro katsete tulemusi, asjakohaseid andmeid loomkatsete kohta ning andmeid mõju kohta inimesele, nagu epidemioloogilised ja kliinilised uuringud ning korrektselt dokumenteeritud juhtumiuuringute aruanded ja vaatlustulemused (vt I lisa 1. osa punkt 1.1.1.3).

3.3.2.    Ainete klassifitseerimise kriteeriumid

Ained klassifitseeritakse ühte selle ohuklassi järgmistest kategooriatest: 1. kategooria (raske silmakahjustus) või 2. kategooria (silmade ärritus):

3.3.2.1.   Standardsete loomkatsete andmetel põhinev klassifikatsioon

3.3.2.1.1.   Raske silmakahjustus (1. kategooria)

Tabel 3.3.1

Raske silmakahjustus  (2)

3.3.2.1.2.   Silmade ärritus (2. kategooria)

Tabel 3.3.2

Silmade ärritus  (3)

3.3.2.2.   Klassifitseerimine astmelise lähenemisviisi puhul

3.3.2.2.1.   Võimaluse korral kaalutakse esialgse teabe astmelist hindamist, kuigi kõik selle lähenemisviisi elemendid ei pruugi olla asjakohased.

3.3.2.2.2.   Hindamise jaoks on kõige olulisemad inimeste ja loomade kohta olemasolevad andmed, sest need annavad silmadele avaldatava toimega otseselt seotud teavet. Et vältida nahka söövitavate ainete silmadele avalduva paikse toime katsetamist, tuleks enne raske silmakahjustuse/silmade ärrituse katsetamise kaalumist hinnata võimalikku nahasöövitust. Nahka söövitavaid aineid peetakse ka raske silmakahjustuse tekitajaks (1. kategooria), samas kui nahka ärritavaid aineid võib pidada silmade ärrituse tekitajaks (2. kategooria).

3.3.2.2.3.   Klassifitseerimisotsuste tegemiseks tuleb kasutada ka valideeritud ja heakskiidetud alternatiivseid in vitro uuringuid.

3.3.2.2.4.   Samuti võivad sellised pH äärmused nagu näiteks ≤ 2 ja ≥ 11,5 viidata raskele silmakahjustusele, eriti kui seda seostatakse märkimisväärse happe-/alusreserviga (puhverdusvõime). Tavaliselt eeldatakse, et sellised ained avaldavad silmadele märkimisväärset toimet. Muu teabe puudumise korral peetakse ainet rasket silmakahjustust tekitavaks (1. kategooria), kui selle pH ≤ 2 või ≥ 11,5. Ent kui happe-/alusreservi põhjal võib oletada, et aine ei pruugi tekitada rasket silmakahjustust, kuigi selle pH on madal või kõrge, tuleb seda kinnitada muude andmetega, soovitatavalt valideeritud in vitro katse põhjal saadud andmetega.

3.3.2.2.5.   Teatavatel juhtudel võib struktuurilt sarnaste ainete kohta olla olemas piisavalt teavet, et teha klassifitseerimisotsus.

3.3.2.2.6.   Astmelisest lähenemisviisist juhindudes saab olemasoleva teabe korrastada ja tõendite kaalukust aluseks võttes anda hinnangu aine ohtlikkuse kohta ja teha otsuse ohuklassifikatsiooni kohta. Võimaluse korral välditakse söövitavate ainete katsetamist loomadel. Kuigi teabe kogumiseks võib kasutada üksiknäitajate hindamist ühe astme piires (vt punkt 3.3.2.1.1), tuleb arvesse võtta kogu olemasolevat teavet ning olemasoleva tõendusmaterjali kaalukust. See on eriti oluline siis, kui teatavate näitajate kohta olemasolevas teabes on vastuolusid.

3.3.3.    Segude klassifitseerimise kriteeriumid

3.3.3.1.   Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kui terviku kohta

3.3.3.1.1.   Segu klassifitseeritakse ainete suhtes kehtestatud kriteeriumide alusel ning võttes arvesse astmelist lähenemisviisi selle ohuklassi andmete hindamisel.

3.3.3.1.2.   Klassifitseerimise täpsuse tagamiseks ja tarbetute loomkatsete vältimiseks soovitatakse kasutada tõendusmaterjali kaalukuse astmelist hindamist, mis on esitatud ainete nahka söövitavaks ja raskeid silmakahjustusi või silmade ärritust tekitavaks klassifitseerimise kriteeriumide juures. Muu teabe puudumise korral peetakse segu rasket silmakahjustust tekitavaks (1. kategooria), kui selle pH ≤ 2 või ≥ 11,5. Ent kui happe-/alusreservi põhjal võib oletada, et segu ei pruugi tekitada rasket silmakahjustust, kuigi selle pH on madal või kõrge, tuleb seda kinnitada muude andmetega, soovitatavalt valideeritud in vitro katse põhjal saadud andmetega.

3.3.3.2.   Segude klassifitseerimine, kui puuduvad andmed segu kui terviku kohta: seostamispõhimõtted

3.3.3.2.1.   Kui segu nahka söövitavat või ärritavat toimet või raske silmakahjustuse või silmade ärrituse tekitamise võimet ei ole katsetega kindlaks tehtud, kuid segu ohtlikkuse iseloomustamiseks on piisavalt andmeid üksikute koostisainete ja sarnaste uuritud segude kohta, tuleb neid andmeid kasutada kooskõlas punktis 1.1.3 esitatud seostamispõhimõtetega.

3.3.3.3.   Segude klassifitseerimine, kui on olemas andmed segu kõikide koostisosade või üksnes mõne koostisosa kohta

3.3.3.3.1.   Et segude raskeid silmakahjustusi / silmade ärritust tekitava toime klassifitseerimisel oleks võimalik kasutada kõiki olemasolevaid andmeid, lähtutakse astmelisel lähenemisel järgmisest eeldusest:

segu „olulised koostisained“ on need, mille sisaldus segus on ≥ 1 % (massiprotsent tahketel ainetel, vedelikel, tolmul, udul ja aurul ning mahuprotsent gaasidel), kui ei ole põhjust arvata (näiteks nahka söövitavate koostisainete puhul), et koostisaine, mille sisaldus on < 1 %, on siiski oluline segu klassifitseerimisel rasket silmakahjustust tekitavaks / silmi ärritavaks.

3.3.3.3.2.   Kui andmed on olemas koostisainete, kuid mitte segu kui terviku kohta, kasutatakse segude klassifitseerimisel rasket silmakahjustust tekitavaks või silmi ärritavaks tavaliselt summeeritavuse teoorial põhinevat lähenemisviisi, mille kohaselt iga nahka söövitav või rasket silmakahjustust tekitav / silmi ärritav koostisaine suurendab segu üldiseid rasket silmakahjustust / silmade ärritust tekitavaid omadusi proportsionaalselt oma söövitava/ärritava toimega ja sisaldusega. Nahka söövitavate ja rasket silmakahjustust tekitavate koostisainete puhul, mille sisaldus segus on madalam 1. kategooriasse klassifitseerimise sisalduse piirväärtusest, kuid mis võivad omada tähtsust segu silmi ärritavaks klassifitseerimisel, kasutatakse kaalutegurit 10. Segu klassifitseeritakse rasket silmakahjustust tekitavaks või silmi ärritavaks, kui selliste koostisainete sisalduste summa ületab sisalduse piirväärtust.

3.3.3.3.3.   Tabelis 3.3.3 on esitatud üldised sisalduse piirväärtused, mida tuleb kasutada otsustamisel, kas klassifitseerida segu rasket silmakahjustust tekitavaks või silmi ärritavaks.

3.3.3.3.4.1.   Eriti tähelepanelik tuleb olla nende segude klassifitseerimisel, mis sisaldavad happeid ja aluseid, anorgaanilisi soolasid, aldehüüde, fenoole ja pindaktiivseid aineid. Punktides 3.3.3.3.1 ja 3.3.3.3.2 kirjeldatud lähenemisviis võib olla sobimatu, kuna paljud neist ainetest on sisaldusel < 1 % rasket silmakahjustust tekitavad või silmi ärritavad.

3.3.3.3.4.2.   Tugevaid happeid või aluseid sisaldavate segude puhul kasutatakse klassifitseerimise kriteeriumina pH taset (vt punkti 3.3.3.1.2), kuna pH on parem raske silmakahjustuse näitaja (arvestades happe-/alusreservi) kui tabelis 3.3.3 esitatud üldised sisalduse piirväärtused.

3.3.3.3.4.3.   Segu, mis sisaldab nahka söövitavaid või rasket silmakahjustust tekitavaid / silmi ärritavaid koostisaineid ja mida ei ole võimalik summeeritavuse põhimõtte kohaselt klassifitseerida (tabel 3.3.3) tema keemiliste omaduste tõttu, mis nimetatud lähenemisviisi rakendamiskõlbmatuks muudavad, tuleb klassifitseerida rasket silmakahjustust tekitavaks (1. kategooria), kui see sisaldab ≥ 1 % nahka söövitavaid või rasket silmakahjustust tekitavaid koostisaineid, ja silmi ärritavaks (2. kategooria), kui see sisaldab ≥ 3 % silmi ärritavat koostisainet. Tabelis 3.3.4 on esitatud kokkuvõte segude klassifitseerimisest, kui need sisaldavad koostisaineid, mille suhtes ei kohaldata tabelit 3.3.3.

3.3.3.3.5.   Mõnikord saab usaldusväärsete andmetega tõendada, et sisalduse korral, mis on võrdne punkti 3.3.3.3.6 tabelites 3.3.3 ja 3.3.4 osutatud üldiste sisalduse piirväärtustega või nendest kõrgem, ei ilmne segu koostisaine rasket silmakahjustust / silmade ärritust tekitavat toimet. Sel juhul tuleb segu klassifitseerida nende andmete põhjal (vt ka artiklid 10 ja 11). Kui muudel juhtudel eeldatakse, et segu teatava koostisaine nahka söövitav/ärritav või rasket silmakahjustust / silmade ärritust tekitav toime ei ilmne tabelites 3.3.3 ja 3.3.4 osutatud üldiste sisalduse piirväärtustega võrdse või kõrgema taseme korral, tuleb kaaluda segu katsetamist. Sellistel juhtudel kasutatakse andmete kaalukuse astmelist hindamist.

3.3.3.3.6.   Kui on tõendatud, et üks või mitu koostisainet võivad olla söövitavad ja ärritavad sisaldusel < 1 % (nahka söövitav või rasket silmakahjustust tekitav) või < 3 % (silmi ärritav), klassifitseeritakse ka segu sellele vastavalt.

Tabel 3.3.3

Nahka söövitavaks (1., 1A, 1B või 1C kategooria) ja/või rasket silmakahjustust tekitavaks (1. kategooria) või silmi ärritavaks (2. kategooria) klassifitseeritud koostisainete üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse rasket silmakahjustust tekitavaks või silmi ärritavaks, kui kohaldatakse summeerimispõhist lähenemisviisi

Tabel 3.3.4

Koostisainete üldised sisalduse piirväärtused, mille alusel segu klassifitseeritakse rasket silmakahjustust tekitavaks (1. kategooria) või silmi ärritavaks (2. kategooria) ja mille suhtes summeeritavuse lähenemisviisi ei kohaldata

3.3.4.    Ohust teavitamine

3.3.4.1.   Sellesse ohuklassi klassifitseerimise kriteeriumidele vastavate ainete või segude puhul kasutatakse tabelis 3.3.5 esitatud märgistuselemente.

Tabel 3.3.5

Raske silmakahjustuse / silmade ärrituse märgistuselemendid  (5)

6)

Punktist 3.5.2.3.5 kustutatakse teine taane.

1)

Punkti 4.1.1.1 muudetakse järgmiselt.

2)

Punkt 4.1.1.2.0 asendatakse järgmisega:

„Oht veekeskkonnale jaguneb järgmiselt:

3)

Punkti 4.1.1.3.1 teine ja kolmas lause asendatakse järgmisega:

„Veekeskkonda vaadeldakse vees elavate veeorganismide seisukohast ja veeökosüsteemi seisukohast, mille osa need organismid on. Seetõttu on lühiajaliste (ägedate) ja pikaajaliste (krooniliste) ohtude kindlakstegemisel võetud aluseks aine või segu mürgisus veekeskkonnale, ehkki seda käsitlust tuleb vajaduse korral edaspidi muuta, kui lagunevuse ja bioakumulatsiooni kohta lisandub uut teavet.“

4)

Punkti 4.1.2.1 esimene ja teine lause asendatakse järgmisega:

„Klassifitseerimise süsteem lähtub põhimõttest, et olemuslikuks ohuks veeorganismidele võib olla nii aine äge kui ka krooniline mürgisus. Pikaajalise (kroonilise) ohu kohta on määratletud eraldi ohukategooriad, mis näitavad tuvastatud ohu eri tasemeid.“

5)

Punkt 4.1.2.2 asendatakse järgmisega:

„Ainete klassifitseerimise süsteemi põhiosa moodustavad üks lühiajalise (ägeda) ohu klassifitseerimiskategooria ja kolm pikaajalise (kroonilise) ohu klassifitseerimiskategooriat. Lühiajalise (ägeda) ja pikaajalise (kroonilise) ohu klassifitseerimiskategooriaid kohaldatakse üksteisest sõltumatult.“

6)

Punkt 4.1.2.3 asendatakse järgmisega:

„Aine klassifitseeritakse ägeda ohu 1. kategooriasse üksnes veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse andmete põhjal (EC50 või LC50). Aine kroonilise ohu 1.–3. kategooriasse klassifitseerimise kriteeriumide puhul lähtutakse astmelisest lähenemisviisist, kusjuures esimese etapina uuritakse, kas kättesaadav teave kroonilise mürgisuse kohta õigustab aine klassifitseerimist pikaajalise (kroonilise) ohuna. Piisavate andmete puudumisel kroonilise mürgisuse kohta tuleb järgmise etapina ühendada kahte liiki teave, st andmed veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse kohta ja andmed keskkonnas liikumise kohta (andmed lagunevuse ja bioakumulatsiooni kohta) (vt joonis 4.1.1).“

7)

Joonise 4.1.1 pealkiri asendatakse järgmisega:

„Veekeskkonnale pikaajaliselt (krooniliselt) ohtlike ainete kategooriad“.

8)

Punkt 4.1.2.4 asendatakse järgmisega:

„Süsteem võimaldab ka klassifitseerida n-ö „igaks juhuks“ (kroonilise ohu 4. kategooria), mida kasutatakse siis, kui olemasolevad andmed ei võimalda formaalsete kriteeriumide põhjal klassifitseerida ainet ägeda ohu 1. kategooriasse või kroonilise ohu 1.–3. kategooriasse, kuid aine ohutuses ei saa siiski kindel olla (vt näide tabelis 4.1.0).“

9)

Tabel 4.1.0 asendatakse järgmisega:

„Tabel 4.1.0

Ainete veekeskkonnale ohtlikuks klassifitseerimise kategooriad

10)

Punktis 4.1.3.2 asendatakse joonis 4.1.2 järgmisega:

„Joonis 4.1.2

Astmeline lähenemisviis segude klassifitseerimisel veekeskkonda ohustava lühiajalise (ägeda) ja pikaajalise (kroonilise) toime alusel

11)

Punkti 4.1.3.3.2 esimene lause asendatakse järgmisega:

„Segude klassifitseerimine pikaajalise (kroonilise) ohu alusel nõuab lisateavet lagunevuse ning teatavatel juhtudel bioakumulatsiooni kohta.“

12)

Punktis 4.1.3.3.3 asendatakse lause „Puudub vajadus klassifitseerida ägeda ohu alusel“ järgmise lausega:

„Puudub vajadus klassifitseerida lühiajalise (ägeda) ohu alusel.“

13)

Punktis 4.1.3.3.4 asendatakse lause „Kroonilise ohu 1., 2. või 3. kategoorias puudub vajadus klassifitseerida pikaajalise ohu alusel“ järgmisega:

„Kroonilise ohu 1., 2. või 3. kategoorias puudub vajadus klassifitseerida pikaajalise (kroonilise) ohu alusel.“

14)

Punkti 4.1.3.5.2 alapunkti a viimane lause asendatakse järgmisega:

„Arvutatud mürgisust võib kasutada segu vastava osa klassifitseerimiseks lühiajalise (ägeda) ohu kategooriasse, mida seejärel kasutatakse summeerimismeetodi kohaldamisel.“

15)

Punkti 4.1.3.5.2 alapunkti b viimane lause asendatakse järgmisega:

„Arvutatud samaväärset mürgisust võib vastavalt kiiresti lagunevate ainetega seotud kriteeriumidele (tabeli 4.1.0 punkti b alapunkt ii) kasutada segu vastava osa klassifitseerimiseks pikaajalise (kroonilise) ohu kategooriasse, mida seejärel kasutatakse summeerimismeetodi kohaldamisel.“

16)

Punkt 4.1.3.5.5.3.2 asendatakse järgmisega:

„Segude lühiajalise (ägeda) ohu alusel klassifitseerimist juba klassifitseeritud koostisosade summeerimise teel on kokkuvõtlikult selgitatud tabelis 4.1.1.“

17)

Punktis 4.1.3.5.5.3.2 asendatakse tabeli 4.1.1 pealkiri järgmisega:

„Segude klassifitseerimine lühiajalise (ägeda) ohu alusel juba klassifitseeritud koostisosade summeerimise teel“.

18)

Punkt 4.1.3.5.5.4.5 asendatakse järgmisega:

„Segude pikaajalise (kroonilise) ohu alusel klassifitseerimist juba klassifitseeritud koostisainete kontsentratsioonide summeerimise teel on kokkuvõtlikult selgitatud tabelis 4.1.2.“

19)

Tabeli 4.1.2 pealkiri asendatakse järgmisega:

„Segude klassifitseerimine pikaajaliste (krooniliste) ohtude alusel juba klassifitseeritud koostisosade kontsentratsiooni summeerimise teel“.

20)

Punkti 4.1.3.6.1 esimene lause asendatakse järgmisega:

„Kui on selge, et segu ühe või mitme olulise koostisosa veekeskkonnale avalduva lühiajalise (ägeda) ja/või pikaajalise (kroonilise) ohu kohta puudub igasugune kasutamiskõlblik teave, ei saa segu lõplikult klassifitseerida ühte või mitmesse ohukategooriasse.“

21)

Punktis 4.1.4 asendatakse tabel 4.1.4 järgmisega:

„Tabel 4.1.4

Veekeskkonda ohustava toime märgistuselemendid

„b)

kui märgistusel on esitatud ohulause H314 „Põhjustab rasket nahasöövitust ja silmakahjustusi“, siis võib jätta ohulause H318 „Põhjustab raskeid silmakahjustusi“ märgistusele kandmata.“

2)

Kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Kui 2. veeru hoiatuslause tekstis on tavaline kaldkriips [/], tähendab see, et tuleb teha valik väljendite vahel, mida see eraldab, vastavalt 5. veerus esitatud tingimustele.“

a)

Tabelit 6.2 muudetakse järgmiselt.

b)

Tabelit 6.3 muudetakse järgmiselt.