I LISA

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kohustuslike eeskirjade loend

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr	Teema	Muudatuste seeriad	ELT viide	Kohaldatavus
41	Mootorrataste müratase	04	ELT L 317, 14.11.2012, lk 1	L3e, L4e

Selgitav märkus:

süsteemi või osise käesolevasse loendisse kaasamine ei muuda selle paigaldamist kohustuslikuks. Teatavate osiste kohustusliku paigaldamise nõuded on esitatud käesoleva määruse muudes lisades.

II LISA

I katsetüübi nõuded: summutitoru heitgaasid pärast külmkäivitust

Liite nr	Liite pealkiri	Lehekülg
1	II lisas kasutatud sümbolid	74
2	Etalonkütused	78
3	Šassiidünamomeetri süsteem	85
4	Heitgaasilahjendussüsteem	91
5	Ekvivalentse inertsmassi ja sõidutakistusjõu klassifikatsioon	103
6	I tüübi katsete sõidutsüklid	106
7	Vedava telje ühe rattaga või topeltratastega L-kategooria sõidukite teekatsed katsestendi seadistuste määramiseks	153
8	Vedava telje kahe või enama rattaga L-kategooria sõidukite teekatsed katsestendi seadistuste määramiseks	160
9	Selgitav märkus I tüübi katse käiguvahetuse kohta	168
10	L-kategooria sõidukite varu-saastetõrjeseadme kui eraldi seadmestiku tüübikinnituskatsed	174
11	I tüübi katsemenetlus L-kategooria hübriidsõidukite puhul	178
12	I tüübi katsemenetlus veeldatud naftagaasil, maagaasil/biometaanil, vesiniku ja maagaasi segul või vesinikul töötavate L-kategooria sõidukite puhul	189
13	I tüübi katsemenetlus perioodiliselt regenereeruva süsteemiga L-kategooria sõidukite puhul	193

1.   Sissejuhatus

1.1.	Käesolevas lisas kirjeldatakse määruse (EL) nr 168/2013 V lisa A osas nimetatud I tüübi katsemenetlusi.

1.2.

Käesolevas lisas nähakse ette ühtne meetod sõiduki tegelikku tööd iseloomustavate gaasiliste saasteainete, tahkete osakeste ja süsinikdioksiidi heitkoguste piirnormide kindlaksmääramiseks ning sellele on viidatud VII lisas L-kategooria sõidukite kütuse- ja energiakulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa kindlaksmääramiseks määruse (EL) nr 168/2013 reguleerimisala piires.

1.1.1.

Mõiste „WMTC, 1. etapp” võeti kasutusele ELi tüübikinnitust käsitlevates õigusaktides 2006. aastal ning sellest ajast alates saavad tootjad tõendada mootorrattatüübi L3e heitkoguseid ÜRO üldises tehnilises eeskirjas nr 2 sätestatud mootorrataste ülemaailmselt ühtlustatud katsetsükli (WMTC) abil, mida võib kasutada alternatiivse I tüübi katsena direktiivi 97/24/EÜ 5. peatükis sätestatud tavapärase Euroopa sõidutsükli (EDC) asemel.

1.1.2.

Mõiste „WMTC, 2. etapp” on samaväärne „WMTC, 1. etapi” ja käiguvahetust käsitlevates nõuetes tehtud täiendustega ning seda kasutatakse kohustusliku I tüübi kinnituskatsena Euro 4 tasemele vastavate L3e-, L4e-, L5e-A- ja L7e-A-(alam)kategooria sõidukitele tüübikinnituse andmisel.

1.1.3.

Mõiste „läbivaadatud WMTC” ehk „WMTC, 3. etapp” on samaväärne „WMTC, 2. etapiga” L3e-kategooria mootorrataste jaoks, kuid sisaldab ka kõikide muude (alam)kategooriate jaoks sobitatud sõidutsükleid, ning seda kasutatakse kohustusliku I tüübi katsena Euro 5 tasemele vastavatele L-kategooria sõidukitele tüübikinnituse andmisel.

1.2.	Saadud tulemustele võib toetuda gaasiliste saasteainete ja süsinikdioksiidi heitkoguste piiramisel ning keskkonnamõjualastes tüübikinnitusmenetlustes kütuse- ja energiakulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa määramisel tootja poolt.

2.   Üldnõuded

2.1.

Sõiduki osised, millel on mõju gaasilistele saasteainetele, süsinikdioksiidi heitkogustele ja kütusekulule, tuleb kavandada, konstrueerida ja koostada viisil, mis võimaldab neil sõidukeil võimalikust vibratsioonist hoolimata tavapärase kasutamise korral vastata käesoleva lisa sätetele. Märkus 1: II lisas kasutatud sümbolid on esitatud kokkuvõtlikult 1. liites.

2.2

Iga asjakohast heidete laboratoorset katsetsüklit läbiva sõiduki katsetulemusi parandav jõuseadme „optimeerimise” varjatud strateegia, mis vähendab sõiduki summutitoru heitgaase ja muudab sõiduki töö oluliselt erinevaks selle töötamisest tegelikes kasutustingimustes, loetakse katkestusstrateegiaks, mille kasutamine on keelatud, kui tootja ei ole seda kinnitusasutust rahuldaval viisil dokumenteerinud ega tõendanud.

3.   Tehnilised nõuded

ELi tüübikinnitusega seoses kohaldatavad tehnilised nõuded on esitatud määruse (EL) nr 168/2013 VI lisa osades A, B ja C.

4.   Katsetingimused

4.1.   Katseruum ja kütuseaurude eraldumiseks ette nähtud ala

4.1.1.   Katseruum

Šassiidünamomeetri ja gaasinäidiste kogumisseadmega katseruumi temperatuur peab olema 298,2 ± 5 K (25 ± 5 °C). Ruumi temperatuuri tuleb mõõta sõiduki jahutusõhu puhuri (ventilaatori) läheduses enne ja pärast I tüübi katset.

4.1.2.   Kütuseaurude eraldumiseks ette nähtud ala

Kütuseaurude eraldumiseks ette nähtud ala temperatuur peab olema 298,2 ± 5 K (25 ± 5 °C) ja ala peab võimaldama eelkonditsioneeritava sõiduki parkimist käesoleva lisa punkti 5.2.4 kohaselt.

4.2.   Katsesõiduk

4.2.1.   Üldteave

Katsesõiduki kõik osad peavad vastama tooteseeriale või juhul, kui L-kategooria sõiduk erineb tooteseeriast, esitatakse katsearuandes täielik kirjeldus. Katsesõiduki valimisel peavad tootja ja tehniline teenistus kinnitusasutusega kokku leppima, milline katsetatud algsõiduk on asjaomase XI lisas kirjeldatud mootoritüüpkonna puhul representatiivne.

4.2.2.   Sissesõitmine

Sõiduk peab olema mehaaniliselt korras, nõuetekohaselt hooldatud ja kasutatud. Sõiduk peab olema sisse sõidetud ning selle läbisõit enne katset peab olema vähemalt 1 000 kilomeetrit. Mootor, jõuülekanne ja sõiduk peavad olema tootja nõuetele vastavalt sisse sõidetud.

4.2.3.   Reguleerimine

Katsesõiduk reguleeritakse vastaval tootja nõuetele (nt õlide viskoossus) või, kui see erineb tooteseeriast, esitatakse katsearuandes täielik kirjeldus. Neljarattalise neljarattaveoga sõiduki puhul võib inaktiveerida telje, millele kantakse üle madalam pöördemoment, et katsetamisel saaks kasutada tavalist šassiidünamomeetrit.

4.2.4.   Katsemass ja koormuse jaotus

Enne katsete alustamist mõõdetakse katsemass koos juhi ning mõõtevahenditega. Koormus peab jaotuma ratastele vastavalt tootja juhendile.

4.2.5.   Rehvid

Rehvide tüüp peab vastama sõiduki tootja teatatud originaalrehvi tüübile. Rehvirõhud reguleeritakse tootja spetsifikatsiooni kohaselt või rõhkudeni, mille puhul sõiduki kiirus teekatse ajal võrdub šassiidünamomeetril saavutatava kiirusega. Rehvirõhu väärtus tuleb märkida katsearuandesse.

4.3.   L-kategooria sõidukite allklassifikatsioon

Joonisel 1-1 on esitatud graafiline ülevaade L-kategooria sõidukite allklassifitseerimisest seoses mootori töömahu ja sõiduki suurima kiirusega I, VII VIII tüübi keskkonnamõjukatse kohaldamisel, graafiku väljadel on näidatud (alam)klasside numbrid. Mootori töömahu ja sõiduki suurima kiiruse numbrilisi väärtusi ei tohi üles- ega allapoole ümardada.

Joonis 1-1

L-kategooria allklassifitseerimine I, VII ja VIII tüübi keskkonnamõjukatsete jaoks

4.3.1.   Klass 1

Järgmistele spetsifikatsioonidele vastavad L-kategooria sõidukid kuuluvad klassi 1:

Tabel 1-1

L-kategooria sõidukite klassi 1 allklassifikatsiooni kriteeriumid

Mootori töömaht < 150 cm3 ja vmax< 100 km/h

klass 1

4.3.2.   Klass 2

L-kategooria sõidukid, mis vastavad järgmistele spetsifikatsioonidele, kuuluvad klassi 2 ja klassifitseeritakse alamklassidesse järgmiselt:

Tabel 1-2

L-kategooria sõidukite klassi 2 allklassifikatsiooni kriteeriumid

Mootori töömaht < 150 cm3 ja 100 km/h ≤ vmax< 115 km/h või mootori töömaht ≥150 cm3 ja vmax< 115 km/h	alamklass 2-1
115 km/h ≤ vmax< 130 km/h	alamklass 2-2

4.3.3.   Klass 3

L-kategooria sõidukid, mis vastavad järgmistele spetsifikatsioonidele, kuuluvad klassi 3 ja klassifitseeritakse alamklassidesse järgmiselt:

Tabel 1-3

L-kategooria sõidukite klassi 3 allklassifikatsiooni kriteeriumid

130 km/h ≤ vmax< 140 km/h	alamklass 3-1
vmax ≥ 140 km/h või mootori töömaht > 1 500 cm3	alamklass 3-2

4.3.4.   WMTC, katsetsükli osad

I, VII ja VIII tüübi keskkonnamõjukatsete WMTC katsetsükkel (sõiduki kiirusgraafikud) koosneb kuni kolmest osast nagu on ette nähtud 6. liites. Olenevalt L-kategooria sõidukist, mille suhtes punkti 4.5.4.1 kohaselt WMTC katset kohaldatakse ja selle punktile 4.3 vastavast klassifikatsioonist lähtuvalt mootori töömahust ja suurimast valmistajakiirusest, tuleb läbida järgmised WMTC katsetsükli osad:

Tabel 1-4

WMTC katsetsükli osad L-kategooria sõidukite klasside 1, 2 ja 3 jaoks

L-kategooria sõiduki alamklass:	WMTC kohaldatavad osad vastavalt 6. liites sätestatule
Klass 1:	1. osa, sõiduki vähendatud kiirus külma mootoriga, järgneb 1. osa, sõiduki vähendatud kiirus sooja mootoriga.
Klassi 2 alajaotused:
Alamklass 2-1:	1. osa, sõiduki vähendatud kiirus külma mootoriga, järgneb 2. osa, sõiduki vähendatud kiirus sooja mootoriga.
Alamklass 2-2:	1. osa, külma mootoriga, järgneb 2. osa, sooja mootoriga.
Klassi 3 alajaotused:
Alamklass 3-1:	1. osa, külma mootoriga, järgneb 2. osa, sooja mootoriga, järgneb 3. osa, sõiduki vähendatud kiirus sooja mootoriga.
Alamklass 3-2:	1. osa, külma mootoriga, järgneb 2. osa, sooja mootoriga, järgneb 3. osa, sooja mootoriga.

4.4.   Etalonkütuse spetsifikatsioon

Katsetamiseks tuleb kasutada 2. liites kirjeldatud sobivat etalonkütust. VII lisa 1. liite punktis 1.4 osutatud arvutuste tegemisel tuleb vedelkütuste puhul kasutada temperatuuril 288,2 K (15 °C) mõõdetud tihedust.

4.5.   I tüübi katse

4.5.1.   Juht

Juhi mass peab olema 75 ± 5 kg.

4.5.2.   Katsestendi spetsifikatsioonid ja seadistused

4.5.2.1.   Kaherattaliste L-kategooria sõidukite katsetamiseks kasutatakse ühe rulliga dünamomeetrit, mille läbimõõt on vähemalt 400 mm. Kahe rulliga šassiidünamomeetrit lubatakse kasutada kahe esirattaga kolmerattalise mootorsõiduki või neljarattalise mootorsõiduki katsetamisel.

4.5.2.2.   Dünamomeetrile peab olema paigaldatud rulli pöörete loendur tegelikult läbitud vahemaa mõõtmiseks.

4.5.2.3.   Punktis 5.2.2 määratletud inertsi simuleerimiseks tuleb kasutada dünamomeetri hoorattaid või muid vahendeid.

4.5.2.4.   Šassiidünamomeetri rullid peavad olema puhtad, kuivad ning vabad kõigest, mis võiks põhjustada rehvi libisemist.

4.5.2.5.   Jahutusventilaatori spetsifikatsioonid on järgmised:

4.5.2.5.1.

kogu katse ajaks asetatakse sõiduki ette muutuva kiirusega töötav ventilaator, et sõiduki suunas jahutusõhuvoolu juhtides jäljendada tegelikke töötingimusi. Ventilaatori kiirus peab olema selline, et töötamisel kiiruste vahemikus 10–50 km/h oleks õhu lineaarkiirus ventilaatori väljalaskeava juures ± 5 km/h vastavast rulli kiirusest. Vahemikus üle 50 km/h peab õhu lineaarkiirus olema ± 10 %. Rulli kiirustel alla 10 km/h võib õhukiirus võrduda nulliga.

4.5.2.5.2.

Punktis 4.5.2.5.1 nimetatud õhukiiruse määramiseks arvutatakse keskmine väärtus üheksa mõõtepunkti põhjal, mis asuvad iga nelinurga keskpunktis, mis jaotavad ventilaatori kogu väljalaskeava üheksaks alaks (ventilaatori väljalaskeava jaotub nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas kolmeks võrdseks osaks). Üheksast punktist igaühe väärtus peab jääma 10 % piiresse üheksa väärtuse keskmisest.

4.5.2.5.3.

Ventilaatori läbilaskeava ristlõige on vähemalt 0,4 m2 ja ventilaatori väljalaskeava alumine serv asub põrandast 5–20 cm kõrgusel. Ventilaatori väljalaskeava peab olema sõiduki pikiteljega risti ning asuma 30–45 cm kaugusel esiratta ees. Seade õhu lineaarkiiruse mõõtmiseks peab olema 0–20 cm kaugusel õhu väljalaskeavast.

4.5.2.6.   Katsestendi spetsifikatsioonide üksikasjalikud nõuded on loetletud 3. liites.

4.5.3.   Heitgaasi mõõtesüsteem

4.5.3.1.   Gaasikogumisseadmeks peab olema suletud tüüpi seade, mis võib koguda kogu sõiduki väljalasketorudest väljuva gaasi tingimusel, et täidetud on heitgaasi ± 125 mm H2O vasturõhu nõue. Kui on tagatud kogu heitgaasi kogumine, võib kasutada avatud süsteemi. Gaase tuleb koguda nii, et kondenseerumine ei mõjutaks oluliselt heitgaasi omadusi katsetemperatuuril. Joonisel 1-2 on toodud näide gaasikogumisseadme kohta:

Joonis 1-2

Gaaside proovivõtu ja nende mahu mõõtmise seade

4.5.3.2.   Seadme ja heitgaaside kogumissüsteemi vahele tuleb paigaldada ühendustoru. Ühendustoru ja seade peavad olema valmistatud roostevabast terasest või mõnest muust materjalist, mis ei mõjuta kogutavate gaaside koostist ning mis peab vastu nende gaaside temperatuurile.

4.5.3.3.   Kogu katse jooksul tuleb kasutada soojusvahetit, mis piirab pumba sisendis lahjendatud gaaside temperatuuri kõikumist vahemikus ± 5 K. Nimetatud soojusvaheti peab olema varustatud eelsoojendussüsteemiga, mille abil saab gaaside temperatuuri enne katse algust tõsta nende töötemperatuurini (tolerantsiga ± 5 K).

4.5.3.4.   Lahjendatud heitgaasisegu kogumiseks tuleb kasutada mahtpumpa. Pumbal peab olema mitme rangelt kontrollitava püsikiirusega mootor. Pumba maht peab olema heitgaaside sissevõtu tagamiseks piisav. Võib kasutada ka kriitilise voolu Venturi toru sisaldavat seadet (CFV).

4.5.3.5.   Tuleb kasutada seadet (T), mis registreerib pidevalt pumpa siseneva lahjendatud heitgaasisegu temperatuuri.

4.5.3.6.   Tuleb kasutada kahte rõhumõõturit, kusjuures esimene neist on ette nähtud pumpa siseneva lahjendatud heitgaasisegu hõrenduse tagamiseks võrreldes atmosfäärirõhuga ja teisega mõõdetakse mahtpumba dünaamilise rõhu muutusi.

4.5.3.7.   Proovivõttur peab asetsema gaasikogumisseadme lähedal, kuid sellest väljaspool, et võtta kogu katse ajal proove püsival voolukiirusel pumpa, filtrit ja voolumõõturit läbivast lahjendusõhuvoost.

4.5.3.8.   Vastu lahjendatud heitgaasivoogu suunatud proovivõttur peab asetsema mahtpumbast ülesvoolu, et võtta kogu katse ajal püsival voolukiirusel proove pumpa, filtrit ja voolumõõturit läbivast lahjendatud heitgaasivoost. Joonisel 1-2 näidatud ja punktis 4.5.3.7 kirjeldatud proovivõtuseadme puhul peab minimaalne proovi voolukiirus olema vähemalt 150 liitrit tunnis.

4.5.3.9.   Punktides 4.5.3.7 ja 4.5.3.8 kirjeldatud proovivõtusüsteemides tuleb kasutada kolmiksulgventiile, et kogu katse ajal saaks suunata proovid kas asjakohastesse kogumiskottidesse või väljapoole.

4.5.3.10.   Gaasitihedad kogumiskotid

4.5.3.10.1.   Lahjendusõhu ja lahjendatud heitgaasisegu kogumiskottide maht peab olema piisav, et mitte takistada tavapärast proovi voolukiirust ning et mitte muuta kõnealuste saasteainete omadusi.

4.5.3.10.2.   Kottidel peab olema automaatne iselukustusseade ja neid peab olema lihtne tihedalt kinnitada kas kogumissüsteemi või katse lõppedes analüüsisüsteemi külge.

4.5.3.11.   Mahtpumba pöörete loendamiseks kogu katse ajal tuleb kasutada pöördeloendurit.

Märkus 2: Tuleb pöörata tähelepanu ühendamismeetodile ja ühendatavate osade materjalile või konfiguratsioonile, sest kogumissüsteemi iga sektsioon (nt adapter ja ühendusmuhv) võib tugevasti kuumeneda. Kui kuumuse kahjustava toime tõttu kogumissüsteemile ei saa mõõtmisi tavapäraselt läbi viia, võib kasutada täiendavat jahutusseadet, kui see ei mõjuta heitgaase.

Märkus 3: Avatud tüüpi seadme puhul on olemas ebatäieliku gaasikogumise ja gaasi katseruumi lekkimise oht. Kogu kogumisperioodi vältel ei ole leke lubatud.

Märkus 4: Kui kogu katsetsükli ajal kasutatakse püsimahuproovisüsteemi (CVS) voolukiirust, mis hõlmab kombineeritult nii madalaid kui ka kõrgeid kiirusi (s.t osade 1, 2 ja 3 tsüklid), tuleb eelkõige tähelepanu pöörata vee kondenseerumisele kõrgete kiiruste vahemikus.

4.5.3.12.   Seadmed tahkete osakeste massi mõõtmiseks heitgaasides

4.5.3.12.1   Spetsifikaat

4.5.3.12.1.1.   Süsteemi tutvustus

4.5.3.12.1.1.1.   Tahkete osakeste proovivõtuseade koosneb lahjendustunnelis asuvast proovivõtturist, tahkete osakeste ülekandetorust, filtrihoidjast, osavoolupumbast, voolukiiruse regulaatoritest ja mõõteseadmetest.

4.5.3.12.1.1.2.   Soovitatav on paigaldada filtrihoidjast ülesvoolu tahkete osakeste suuruse eelseparaator (nt tsüklon või inertsseparaator). Lubatud on siiski kasutada ka proovivõtturit, mis toimib sobiva tahkete osakeste suuruse eelseparaatorina, nagu näidatud joonisel 1-6.

4.5.3.12.1.2.   Üldnõuded

4.5.3.12.1.2.1.   Proovivõttur katsegaasivoost tahkete osakeste proovi võtmiseks peab asuma lahjendustunnelis selliselt, et lahjendusõhu ja heitgaasi homogeensest segust saaks võtta gaasivoo representatiivse proovi.

4.5.3.12.1.2.2.   Tahkete osakeste proovi voolukiirus peab olema proportsionaalne lahjendatud heitgaasi koguvoolukiirusega lahjendustunnelis, lubatud hälbega ± 5 % tahkete osakeste proovi voolukiirusest.

4.5.3.12.1.2.3.   Lahjendatud heitgaasi proovi hoitakse temperatuuril alla 325,2 K (52 °C) kuni 20 cm üles- või allavoolu tahkete osakeste filtri pinnast, välja arvatud regeneratsioonikatse puhul, mil temperatuur peab olema alla 465,2 K (192 °C).

4.5.3.12.1.2.4.   Tahkete osakeste proov võetakse ainult ühelt filtrilt, mis on paigaldatud filtrihoidjale, mis asub lahjendatud heitgaasi voos, millest proovi võetakse.

4.5.3.12.1.2.5.   Kõik lahjendamata ja lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendussüsteemi ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtrihoidjani, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete osakeste sadestumine või muutumine oleks võimalikult vähene. Kõik osad peavad olema valmistatud elektrit juhtivatest materjalidest, mis ei reageeri heitgaasi komponentidega, ning peavad olema maandatud, et vältida staatiliste elektrilaengute kogunemist.

4.5.3.12.1.2.6.   Kui voolukiiruse muutusi ei ole võimalik kompenseerida, tuleb kasutada 4. liites nimetatud soojusvahetit ja temperatuuri reguleerimise seadet, millega tagatakse, et voolukiirus süsteemis on konstantne ja voolukiirus proovivõtul vastavalt proportsionaalne.

4.5.3.12.1.3.   Erinõuded

4.5.3.12.1.3.1.   Tahkete osakeste proovivõttur

4.5.3.12.1.3.1.1.   Proovivõtturi jõudlus osakeste suuruse eelseparaatorina peab vastama punktile 4.5.3.12.1.3.1.4. Soovitatavalt tuleks selle jõudluse saavutamiseks kasutada teravaservalist avatud otsaga sondi, mille ots on suunatud otse vastu voolusuunda, ning lisaks eelseparaatorit (tsüklon, inertsseparaator, jne). Teise võimalusena võib kasutada sobivat proovivõtturit, näiteks joonisel 1-1 kujutatut, tingimusel, et selle eelsepareerimisjõudlus vastab punktis 4.5.3.12.1.3.1.4 sätestatule.

4.5.3.12.1.3.1.2.   Proovivõttur peab olema paigaldatud tunneli keskjoone lähedale heitgaasi sisselaskeavast tunneli 10–20 läbimõõdu kaugusele allavoolu ning selle siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm.

Kui sama proovivõtturiga võetakse üheaegselt rohkem kui üks proov, tuleb selle proovivõtturiga võetav voog jagada võrdseteks alamvoogudeks, et vältida vääri tulemusi.

Kui kasutatakse mitut proovivõtturit, peavad need kõik olema terava serva ja avatud otsaga ning suunatud otse vastu voolu. Proovivõtturid peavad asuma lahjendustunneli piki-keskteljel üksteisest võrdsetel kaugustel ning nendevaheline kaugus peab olema vähemalt 5 cm.

4.5.3.12.1.3.1.3.   Proovivõtturi otsa ja filtrihoidja vaheline kaugus peab olema vähemalt viis proovivõtturi läbimõõtu, kuid mitte rohkem kui 1 020 mm.

4.5.3.12.1.3.1.4.   Eelseparaator (tsüklon, inertsseparaator, jne) peab asetsema filtrialusest ülesvoolu. Tahkete osakeste massi proovi võtmiseks valitud voolu mahtkiiruse juures peab eelseparaator eraldama 50 % tahketest osakestest, mille mõõtmed on vahemikus 2,5–10 μm. Tahkete osakeste massiproovi võtmiseks valitud voolu mahtkiiruse juures peab eelseparaatorist väljuma vähemalt 99 % eelseparaatorisse suunatud 1 μm suuruste tahkete osakeste massikontsentratsioonist. Teise võimalusena on eelseparaatorina lubatud siiski kasutada ka proovivõtturit, mis toimib sobiva tahkete osakeste suuruse eelseparaatorina, nagu näidatud joonisel 1-6.

4.5.3.12.1.3.2.   Proovivõtupump ja voolumõõtur

4.5.3.12.1.3.2.1.   Proovigaasi voolumõõteseade koosneb pumpadest, gaasivoolu regulaatoritest ja voolumõõturist.

4.5.3.12.1.3.2.2.   Gaasivoolu temperatuur voolumõõturis ei tohi kõikuda rohkem kui ± 3 K, välja arvatud regeneratsioonikatse ajal sõidukite puhul, mis on varustatud perioodiliselt regenereeruvate järeltöötlusseadmetega. Lisaks peab proovi massivoolukiirus olema proportsionaalne lahjendatud heitgaasi koguvoolukiirusega, lubatud hälbega ± 5 % tahkete osakeste proovi massivoolukiirusest. Kui vooluhulga muutus tulenevalt filtri liigsest koormatusest on lubamatult suur, siis katse peatatakse. Kui katset korratakse, tuleb voolukiirust vähendada.

4.5.3.12.1.3.3.   Filter ja filtrihoidja

4.5.3.12.1.3.3.1.   Filtrist allavoolu paigaldatakse ventiil. Ventiil peab katse alustamisel ja lõpetamisel avanema ja sulguma ühe sekundi jooksul

4.5.3.12.1.3.3.2.   Filtrile diameetriga 47 mm (Pe) kogutud mass peaks soovitatavalt olema ≥ 20 μg ning filtri koormatus tuleks maksimeerida vastavalt punktide 4.5.3.12.1.2.3 ja 4.5.3.12.1.3.3 nõuetele.

4.5.3.12.1.3.3.3.   Konkreetse katse puhul reguleeritakse gaasivoolu kiirus filtrisisendil ainult ühele väärtusele, mis jääb vahemikku 20–80 cm/s, välja arvatud juhul, kui lahjendussüsteemi käitatakse selliselt, et proovivõtu vooluhulk on proportsionaalne püsimahuproovisüsteemi (CVS) vooluhulgaga.

4.5.3.12.1.3.3.4.   Filtritena kasutatakse fluorsüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorsüsinik-membraanfiltreid. Filtri pinda läbiva gaasivoolu kiirusel vähemalt 5,33 cm/s peab 0,3 μm dioktüülftalaat- (DOP) või polüalfaolefiinosakeste (PAO) CS 68649-12-7 või CS 68037-01-4 kogumise efektiivsus olema kõikide filtritüüpide puhul vähemalt 99 %.

4.5.3.12.1.3.3.5.   Filtrihoidja ehitus peab võimaldama saavutada voolu ühtlase jaotuse filtri sadestuspinnal. Filtri sadestuspinna pindala peab olema vähemalt 1 075 mm2.

4.5.3.12.1.3.4.   Filtrikaalumiskamber ja kaal

4.5.3.12.1.3.4.1.   Filtrite kaalu määramiseks kasutatava mikrogrammkaalu täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg või parem.

Mikrogrammkaalu soovitatakse kontrollida iga kaalumissessiooni algul, kaaludes etalonraskust massiga 50 mg. Seda raskust kaalutakse kolm korda ning registreeritakse tulemuste keskmine. Kui kaalumistulemuste keskmine on vahemikus ± 5 μg eelmise kaalumissessiooni tulemusest, loetakse kaalumissessioon ja kaalud kehtivaks.

Kaalumiskamber peab kõikide filtri konditsioneerimise ja kaalumise toimingute vältel vastama järgmistele tingimustele:

—	temperatuur püsivalt 295,2 ± 3 K (22 ± 3 °C);

—	suhteline niiskus püsivalt 45 ± 8 %;

—	kastepunkt püsivalt 282,7 ± 3 K (9,5 ± 3 °C).

Koos proovi- ja võrdlusfiltri kaaluga soovitatakse registreerida ka temperatuur ja niiskus.

4.5.3.12.1.3.4.2.   Üleslükkejõu korrektsioon

Iga filtri kaalu tuleb korrigeerida sellele õhus mõjuva üleslükkejõu osas.

Üleslükkejõu korrektsioon sõltub proovifiltri filtreeriva materjali tihedusest, õhutihedusest ja kaalu kalibreerimiseks kasutatava vihi tihedusest. Õhu tihedus sõltub õhurõhust, temperatuurist ja niiskusest.

Kaalumiskeskkonna temperatuuri soovitatakse hoida 295,2 ± 1 K (22 ± 1 °C) ja kastepunkti vastavalt 282,7 ± 1 K (9,5 ± 1 °C) juures. Siiski annavad ka punktis 4.5.3.12.1.3.4.1 sätestatud miinimumnõuded tulemuseks vastuvõetava üleslükkejõu korrektsiooni. Üleslükkejõu korrektsiooni kohaldatakse järgmiselt:

valem 2-1:

kus

mcorr	=	üleslükkejõu võrra korrigeeritud tahkete osakeste mass;
muncorr	=	üleslükkejõu võrra korrigeerimata tahkete osakeste mass;
ρair	=	õhutihedus kaalumiskeskkonnas;
ρweight	=	kaalu kalibreerimiseks kasutatud vihi tihedus;
ρmedia	=	tahkete osakeste proovivõtuvahendi (filtri) tihedus, kui kasutatakse fluorsüsinikkattega klaaskiust filtreerivat materjali (nt TX40): ρmedia = 2,300 kg/m3

ρair arvutatakse järgmiselt:

valem 2-2:

kus:

Pabs	=	absoluutne rõhk kaalumiskeskkonnas;
Mmix	=	õhu molaarmass kaalumiskeskkonnas (28,836 gmol–1);
R	=	universaalne gaasikonstant (8,314 Jmol–1K–1);
Tamb	=	kaalumiskeskkonna absoluutne õhutemperatuur.

Kambris (või ruumis) ei tohi olla saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete osakeste filtritele stabiliseerumise ajal.

Lubatud on piiratud kõrvalekalded kaalumiskambri temperatuuri- ja niiskusnõuetest tingimusel, et nende kogukestus ühe filtrikonditsioneerimisperioodi jooksul ei ületa 30 min. Kaalumiskamber peab enne personali sisenemist ruumi vastama ettenähtud tingimustele. Kaalumistoimingute ajal ei ole ettenähtud tingimustest kõrvalekaldumine lubatud.

4.5.3.12.1.3.4.3.   Staatilise elektri mõju neutraliseeritakse. Selleks võib kaalu maandada, asetades selle antistaatilisele alusele ja neutraliseerides tahkete osakeste filtrid enne kaalumist polooniumneutralisaatori või samaväärse mõjuga seadme abil. Teise võimalusena võib staatilise elektri mõju neutraliseerimiseks kasutada staatilise elektrilaengu kompenseerimist.

4.5.3.12.1.3.4.4.   Katsefiltrit ei eemaldata kambrist varem kui üks tund enne katse algust.

4.5.3.12.1.4.   Soovitatava süsteemi kirjeldus

Joonisel 1-3 on kujutatud soovitatav tahkete osakeste proovivõtusüsteem. Kuna samaväärseid tulemusi on võimalik saada erinevaid konfiguratsioone kasutades, ei ole skeemi täpne järgimine vajalik. Täiendava teabe saamiseks ja allsüsteemide töö kooskõlastamiseks võib kasutada lisaseadmeid, nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Lisakomponendid, mida ei vajata süsteemi muude konfiguratsioonide täpsuse säilitamiseks, võib ära jätta, kui see on kooskõlas hea inseneritavaga.

Joonis 1-3

Tahkete osakeste proovivõtusüsteem

Täisvoolu-lahjendussüsteemi lahjendustunnelist (DT) võetakse lahjendatud heitgaasi proov ja juhitakse see pumba (P) abil läbi tahkete osakeste proovivõtturi (PSP) ja tahkete osakeste ülekandetoru (PTT). Proovigaas läbib osakeste suuruse eelseparaatori (PCF) ning filtrihoidjad (FH), milles on tahkete osakeste proovivõtufiltrid. Vooluregulaator (FC) määrab proovivõtul kasutatava voolukiiruse.

4.5.4.   Sõidugraafikud

4.5.4.1.   Katsetsüklid

I tüübi katsetsüklid (sõiduki kiirusrežiimid) koosnevad kuni kolmest osast, nagu on ette nähtud 6. liites. Sõltuvalt sõiduki (alam)kategooriast, tuleb läbi viia järgmised katsetsükli osad:

Tabel 1-5

Euro 4 tasemele vastavatele sõidukitele kohaldatavad I katsetüübi tsüklid

Sõiduki kategooria	Sõiduki kategooria nimi	Euro 4 taseme katsetsükkel
L1e-A	Mootoriga jalgrattad	ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 47
L1e-B	Kaherattalised mopeedid
L2e	Kolmerattalised mopeedid
L6e-A	Kerged neljarattalised teeliiklussõidukid
L6e-B	Kerged neljarattalised liikurid
L3e	Kaherattalised mootorrattad külghaagisega ja ilma	WMTC, 2. etapp
L4e
L5e-A	Kolmerattalised sõidukid
L7e-A	Rasked neljarattalised teeliiklussõidukid
L5e-B	Kolmerattalised kommertssõidukid	ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 40
L7e-B	Rasked neljarattalised maastikusõidukid
L7e-C	Rasked neljarattalised liikurid

Tabel 1-6

Euro 5 tasemele vastavatele sõidukitele kohaldatavad I katsetüübi tsüklid

Sõiduki kategooria	Sõiduki kategooria nimi	Euro 5 taseme katsetsükkel
L1e-A	Mootoriga jalgrattad	Läbivaadatud WMTC
L1e-B	Kaherattalised mopeedid
L2e	Kolmerattalised mopeedid
L6e-A	Kerged neljarattalised teeliiklussõidukid
L6e-B	Kerged neljarattalised liikurid
L3e	Kaherattalised mootorrattad külgkorviga ja ilma
L4e
L5e-A	Kolmerattalised sõidukid
L7e-A	Rasked neljarattalised teeliiklussõidukid
L5e-B	Kolmerattalised kommertssõidukid
L7e-B	Rasked neljarattalised maastikusõidukid
L7e-C	Rasked neljarattalised liikurid

4.5.4.2.   Kiiruse lubatud hälbed

4.5.4.2.1.   Sõiduki kiiruse lubatud hälve punktis 4.5.4.1 ette nähtud katsetsüklite igal konkreetsel hetkel on kindlaks määratud ülem- ja alampiiriga. Ülempiir on 3,2 km/h kõrgemal kui vastavast ajahetkest 1 sekundi kaugusele jääva graafikuosa kõige kõrgem punkt. Alampiir on 3,2 km/h madalamal kui vastavast ajahetkest 1 sekundi kaugusele jääva graafikuosa kõige madalam punkt. Sõiduki kiirus võib lubatud hälbeid lühiajaliselt (näiteks käiguvahetusel) ületada, kui iga selline juhtum peab jääma kahe sekundi piiridesse. Ettenähtud kiirustest väiksemad kiirused on lubatud, kui sõiduk samal ajal töötab suurimal võimalikul võimsusel. Joonisel 1-4 on näidatud sõiduki kiiruse lubatud vahemikku tüüpjuhtudel.

Joonis 1-4

Sõidugraafiku lubatud hälbed

4.5.4.2.2.   Kui sõiduki kiirendusvõime ei ole piisav etteantud sõidugraafiku järgimiseks kiirendusfaasides või sõiduki maksimaalne valmistajakiirus on väiksem kui ettenähtud sõidukiiruse alumine piirväärtus, siis peab sõiduk sõitma täielikult avatud seguklapiga, kuni ettenähtud kiirus on saavutatud, või sõitma maksimaalse valmistajakiirusega hetkeni, mil ettenähtud kiirus ületab maksimaalset valmistajakiirust. Kummalgi juhul ei kohaldata punkti 4.5.4.2.1. Kui kiirusgraafik on taas langenud maksimaalsest valmistajakiirusest madalamale, jätkub katsetsükkel tavalisel viisil.

4.5.4.2.3.   Kui aeglustusperiood on vastavale faasile ettenähtust lühem, siis taastatakse teoreetiline tsükkel püsikiirusel või tühikäigul töötamise perioodi abil, mis ühendatakse järgmise püsikiirusel või tühikäigul töötamise ajaga. Sellisel juhul ei kohaldata punkti 4.5.4.2.1.

4.5.4.2.4.   Rulli kiiruse erinevus ettenähtud katsekiirusest peab jääma punktis 4.5.4.2.1 kirjeldatud hälvete piiridesse, välja arvatud nimetatud erandid. Kui see nii ei ole, ei saa katsetulemusi edaspidistes analüüsides kasutada ja katse tuleb uuesti sooritada.

4.5.5.   Nõuded käiguvahetusele 6. liites kirjeldatud WMTC katse läbiviimisel

4.5.5.1.   Automaatkäigukastiga katsesõidukid

4.5.5.1.1.   Ülekandekastiga, ketirataste plokiga vms varustatud sõidukeid tuleb katsetada seadistuses, mida tootja soovitab kasutada teedel või maanteedel.

4.5.5.1.2.   Automaatkäigukast peab kõikide katsete läbiviimisel olema sõiduasendis (kõrgeim käik). Tootja taotlusel võib automaatsiduriga ja pöördemomendi muunduriga automaatkäigukasti käike vahetada analoogselt käsikäigukastiga.

4.5.5.1.3.   Tühikäigu ajal peab automaatkäigukast olema sõiduasendis ja rattad peavad olema pidurdatud.

4.5.5.1.4.   Automaatkäigukast peab vahetama ülekandeid automaatselt vastavalt käikude tavalisele järjestusele. Hüdrotrafo sidur peab toimima analoogselt tegeliku tööolukorraga.

4.5.5.1.5.   Aeglustusfaasis peab olema käik sees ja ettenähtud kiiruse saavutamiseks tuleb kasutada pidureid või seguklappi.

4.5.5.2.   Käsikäigukastiga sõidukid

4.5.5.2.1   Kohustuslikud nõuded

4.5.5.2.1.1.   1. samm — käiguvahetuskiiruste arvutamine

Kiirendusfaasides käikude ülesvahetamise kiirused (v1→2 ja vi→i+1) (km/h) tuleb arvutada järgmiste valemitega:

valem 2-3:

valem 2-4:

, i = 2 kuni ng –1,

kus:

i = käigu number (≥ 2);

ng = edasikäikude koguarv;

Pn = nimivõimsus (kW);

mk = tuletatud mass (kg);

nidle = tühikäigukiirus (min–1);

s = mootori nimikiirus (min–1);

ndvi = suhe mootori kiiruse (min–1) ja sõiduki kiiruse (km/h) vahel käigul i.

4.5.5.2.1.2.   Püsikiirus- või aeglustusfaasides käikude allavahetamise kiirused (vi→i-1) (km/h) kõrgeimast kuni 4. käiguni tuleb arvutada järgmise valemiga:

valem 2-5:

, i = 4 kuni ng

kus

i = käigu number (≥ 4);

ng = edasikäikude koguarv;

Pn = nimivõimsus (kW);

mk = tuletatud mass (kg);

nidle = tühikäigukiirus (min–1);

s = mootori nimikiirus (min–1);

ndvi–2 = suhe mootori kiiruse (min1) ja sõiduki kiiruse (km/h) vahel käigul i–2.

3. käigult 2. käigule allavahetamise kiirus (v3→2) (km/h) tuleb arvutada järgmise valemiga:

valem 2–6:

kus:

Pn = nimivõimsus (kW);

mk = tuletatud mass (kg);

nidle = tühikäigukiirus (min–1);

s = mootori nimikiirus (min–1);

ndv1 = suhe mootori kiiruse (min–1) ja sõiduki kiiruse (km/h) vahel käigul 1.

Käigult 2 käigule 1 allavahetamise kiirus (v2→1) tuleb arvutada järgmise valemiga:

valem 2–7:

kus:

ndv2 = suhe mootori kiiruse (min–1) ja sõiduki kiiruse (km/h) vahel käigul 2.

Kuna faasiindikaatoriga määratletud püsikiiruse faasis võib kiirus veidi tõusta, võib tekkida vajadus käigu ülespoole vahetamiseks. Püsikiirusfaasis tuleb käikude ülesvahetamise kiirused (v1—2, v2—3 ja vi—i+1) arvutada järgmiste valemitega:

valem 2-7:

valem 2-8:

valem 2-9:

, i = 3 to ng

4.5.5.2.1.3.   2. samm — käigu valimine igale katsenäidisele

Et vältida kiirendus-, aeglustus-, püsikiirus- ja peatumisfaaside erinevat tõlgendamist, on sõiduki kiirusrežiimidele lisatud asjakohased indikaatorid (vt 6. liite tabeleid).

Kõikide katsenäidiste jaoks saab asjakohased käigud arvutada vastavalt punktis 4.5.5.2.1.1 antud käiguvahetuskiiruste valemite abil leitud sõiduki kiirusvahemikele ja katsesõidukitele kohaste katsetsükli osade faasiindikaatoritele järgmiselt:

Käigu valik peatumisfaasile: Peatumisfaasi viie viimase sekundi jooksul on käigukang 1. käigu asendis ja sidur on lahutatud. Peatumisfaasi eelneva osa jooksul on käigukang neutraalasendis või sidur on lahutatud.

Käigu valik kiirendusfaasidele:   1. käik, kui v ≤ v1→2   2. käik, kui v1→2 < v ≤ v2→3   3. käik, kui v2→3 < v ≤ v3→4   4. käik, kui v3→4 < v ≤ v4→5   5. käik, kui v4→5 < v ≤ v5→6   6. käik, kui v > v5→6

Käigu valik aeglustus- või püsikiirusfaasidele:   1. käik, kui v < v2→1   2. käik, kui v < v3→2   3. käik, kui v3→2 ≤ v < v4→3   4. käik, kui v4→3 ≤ v < v5→4   5. käik, kui v5→4 ≤ v < v6→5   6. käik, kui v ≥ v4→5

Sidur peab olema lahutatud, kui:

(a)	sõiduki kiirus langeb alla 10 km/h, või

(b)	mootori kiirus langeb alla n ;

(c)	on oht, et mootor seiskub külmkäivitusfaasi ajal.

4.5.5.2.3.   3. samm — parandused vastavalt lisanõuetele

4.5.5.2.3.1.   Käikude valikut tuleb korrigeerida vastavalt järgmistele nõuetele:

(a)	käiku ei tohi vahetada kiirendusfaasist aeglustusfaasi ülemineku ajal. Kiirendusfaasi viimasel sekundil kasutatud käik peab jääma sisse järgnevaks aeglustusfaasiks, kuni kiirus langeb käigu allavahetamise kiiruseni;

(b)	käiku võib vahetada korraga üles või alla mitte rohkem kui ühe käigu võrra, välja arvatud aeglustusfaasi ajal peatumiseks, kui käigu võib vahetada teiselt neutraalasendisse;

(c)

käigu vahetamine vähem kui neljaks sekundiks üles- või allapoole ja seejärel endisele käigule tagasivahetamine asendatakse endisele käigule jätmisega, näiteks 2 3 3 3 2 asemel tuleb kasutada 2 2 2 2 2 ja 4 3 3 3 3 4 asemel tuleb kasutada 4 4 4 4 4 4. Järjestikuste käiguvahetuste puhul lülitatakse sisse pikemalt kasutatud käik, nt 2 2 2 3 3 3 2 2 2 2 3 3 3 asemel tuleb kasutada 2 2 2 2 2 2 2 2 2 2 3 3 3. Kui nende kasutamisaeg on sama, siis on järgnevate käikude seerial eelisõigus eelnevate käikude seeria ees, nt 2 2 2 3 3 3 2 2 2 3 3 3 asemel tuleb kasutada 2 2 2 2 2 2 2 2 2 3 3 3;

(d)	kiirendusfaasi ajal ei vahetata käiku allapoole.

4.5.5.2.2.   Valikuliselt kohaldatavad sätted

Käikude valikut võib muuta vastavalt järgmistele sätetele:

Tsükli igas faasis on lubatud kasutada käikusid, mis on punkti 4.5.5.2.1 nõuetes sätestatust madalamad. Käikude kasutamisel järgitakse tootja soovitusi, kui seetõttu ei kasutata kõrgemat käiku, kui punktis 4.5.5.2.1 sätestatud.

4.5.5.2.3.   Valikuliselt kohaldatavad sätted

Märkus 5: Järgmisel võrguaadressil oleval ÜRO veebilehel on arvutusprogramm, mida võib kasutada käikude valimisel abivahendina.

http://live.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29grpe/wmtc.html

Lähenemisviisi selgitus, käiguvahetuse strateegia ja arvutusnäidised on esitatud 9. liites.

4.5.6.   Dünamomeetri seadistused

Šassiidünamomeetri ja mõõteseadmete täielik kirjeldus tuleb esitada vastavalt 6. liitele. Mõõtmised tuleb läbi viia punktis 4.5.7 esitatud täpsusega. Šassiidünamomeetri seadistamiseks kasutatav sõidutakistusjõud saadakse kas maanteel vabakäigu mõõtmisel või võetakse sõidutakistusjõudude tabelist, arvestades 5. või 7. liite sätteid, kui sõiduki veoteljel on üks ratas ja 8. liite sätteid, kui sõiduki veotelgedel on kaks või enam ratast.

4.5.6.1.   Šassiidünamomeetri seadistus maanteel vabakäigu mõõtmise põhjal

Selle võimaluse kasutamisel tuleb vabakäigu mõõtmine maanteel läbi viia 7. liite kohaselt, kui sõiduki veoteljel on üks ratas ning 8. liite kohaselt, kui sõiduki veotelgedel on kaks või enam ratast.

4.5.6.1.1.   Seadmetele esitatavad nõuded

Kiiruse ja aja mõõtmiseks kasutatavad mõõtevahendid peavad olema punktis 4.5.7 määratletud täpsusega.

4.5.6.1.2.   Inertsmassi seadistamine

4.5.6.1.2.1.   Šassiidünamomeetri inertsmassiks mi tuleb võtta hooratta ekvivalentne inertsmass mfi, mis on kõige lähemal töökorras sõiduki massi ja juhi massi (75 kg) summale. Teise võimalusena võib inertsmassi mi tuletada 5. liite põhjal.

4.5.6.1.2.2.   Kui tuletatud massi mref ei saa võrdsustada hooratta ekvivalentse inertsmassiga mi, siis võib sõidutakistusjõu sihtväärtuse F* võrdsustamiseks sõidutakistusjõuga FE (mis tuleb seadistada šassiidünamomeetrile) kohandada korrigeeritud vabakäigu aega ΔTE vastavalt vabakäiguaja sihtväärtuse ΔTroad kogumassi suhtarvule järgmises järjestuses:

Valem 2-10:

Valem 2-11:

Valem 2-12:

Valem 2-13:

koos ,

kus:

mr1 (kilogrammides) võib saada vastavalt vajadusele kas mõõtmise või arvutamise teel. Alternatiivina võib mr1 väljendada f %-na m-st.

4.5.6.2.   Sõidutakistuse väärtusi sisaldava tabeli põhjal tuletatud sõidutakistusjõud

4.5.6.2.1.   Šassiidünamomeetri seadistamisel võib vabakäigu meetodi abil saadud sõidutakistusjõu asemel kasutada sõidutakistuse väärtuste tabelit. Tabeli kasutamise korral seadistatakse šassiidünamomeeter vastavalt töökorras sõiduki massile, olenemata konkreetse L-kategooria sõiduki karakteristikutest.

Märkus 6: Selle meetodi kohaldamisel L-kategooria sõidukite suhtes tuleb olla eriti hoolikas erakorraliste karakteristikutega.

4.5.6.2.2.   Hooratta ekvivalentne inertsmass mfi peab olema võrdne inertsmassiga mi, mis on määratletud 5., 7. või 8. liites (vastavalt kohaldatavusele). Šassiidünamomeeter seadistatakse 5. liites esitatud mittevedavate rataste veeretakistuse (a) ja õhutakistuse kordaja (b) abil või vastavalt 7. või 8. liites ettenähtud menetlustele.

4.5.6.2.3   Sõidutakistusjõud šassiidünamomeetril FE määratakse järgmise valemi abil:

valem 2-14:

4.5.6.2.4.   Sõidutakistusjõu sihtväärtus F* võrdub sõidutakistuse väärtusi sisaldavas tabelis esitatud sõidutakistusjõuga FT, sest keskkonna standardtingimuste puhul ei ole korrigeerimine vajalik.

4.5.7.   Mõõtetäpsus

Kasutatavate mõõteseadmete mõõtmistäpsus peab vastama tabelis 1-7 esitatud nõuetele:

Tabel 1-7

Nõutav mõõtmistäpsus

Mõõdetav suurus	Mõõdetud väärtus	Resolutsioon
a) Sõidutakistusjõud F	+ 2 %	—
b) Sõiduki kiirus (v1, v2)	± 1 %	0,2 km/h
c) Vabakäigu kiirusvahemik ( )	± 1 %	0,1 km/h
d) Vabakäigu aeg (Δt)	± 0,5 %	0,01 s
e) Sõiduki kogumass (mk + mrid)	± 0,5 %	1,0 kg.
f) Tuule kiirus	± 10 %	0,1 m/s
g) Tuule suund	—	5 kraadi
h) Temperatuur	± 1 K	1 K
i) Õhurõhk	—	0,2 kPa
j) Vahemaa	± 0,1 %	1 m
k) Aeg	0,1 s	0,1 s

5.   Katsemenetlus

5.1.   I katsetüübi kirjeldus

Katsesõidukiga tuleb vastavalt tema kategooriale läbi viia I tüübi katse vastavalt käesolevas punktis 5 määratletud nõuetele.

5.1.1.   I tüübi katse (gaasiliste saasteainete heite, süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu keskmiste väärtuste kontrollimine iseloomulikus sõidutsüklis)

5.1.1.1.   Katse läbiviimiseks kasutatakse punktis 5.2 kirjeldatud meetodit. Gaasid tuleb koguda ja analüüsida selleks ette nähtud meetoditega.

5.1.1.2.   Katsete arv

5.1.1.2.1.   Katsete arv määratakse joonisel 1-5 näidatud viisil. Ri1–Ri3 kirjeldavad esimese (nr 1) kuni kolmanda (nr 3) katse mõõtmiste lõpptulemusi ning gaasilisi saasteaineid, süsinikdioksiidi heitkoguseid, kütuse-/energiakulu ja ühe laadimisega läbitud vahemaad vastavalt VII lisa sätetele. Lx esindab piirväärtusi L1–L5, nagu need on määratletud määruse (EL) nr 168/2013 VI lisa osades A, B ja C.

5.1.1.2.2.   Iga katse puhul määratakse kindlaks süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide, süsinikdioksiidi ja katse ajal tarbitud kütuse massid. Tahkete osakeste mass määratakse kindlaks üksnes määruse (EL) nr 168/2013 VI lisa A ja B osades nimetatud (alam)kategooriate puhul (vt selgitavaid märkusi 8 ja 9 nimetatud määruse VIII lisa lõpus).

Joonis 1-5

I tüübi katsete vooskeem

5.2.   I tüübi katsed

5.2.1.   Ülevaade

5.2.1.1.   I tüübi katse sisaldab dünamomeetri ettevalmistamise ettenähtud etappe, tankimist, parkimist ja töötingimusi.

5.2.1.2.   Katse on ette nähtud süsivesiniku, süsinikmonooksiidi, lämmastikoksiidide, süsinikdioksiidi, tahkete osakeste heitkoguste (kohaldatavuse korral) ja kütuse-/energiakulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa kindlaksmääramiseks tegelikku tööolukorda simuleerivates tingimustes. Katse koosneb mootori käivitamistest ja L-kategooria sõiduki tööst šassiidünamomeetril määratud sõidutsükli jooksul. Järgnevaks analüüsiks kogutakse lahjendatud heitgaasidest pidevalt proportsionaalne osa, kasutades püsimahuproovivõtturit (muutuv lahjendus) (CVS).

5.2.1.3.   Kõik katsetatavale L-kategooria sõidukile paigaldatud või sõidukiga ühendatud heitekontrollisüsteemid peavad toimima kogu menetluse ajal, välja arvatud osa rikke või talitluse lakkamise korral.

5.2.1.4.   Heite kõikide mõõdetavate koostisosade puhul mõõdetakse ka nende fooni kontsentratsioone. Heitgaaside katse puhul tuleb selleks koguda ja analüüsida lahjendusõhku.

5.2.1.5.   Tahkete osakeste fooni massi mõõtmine

Lahjendusõhu tahkete osakeste fooni taseme määramiseks võib filtreeritud lahjendusõhu juhtida läbi tahkete osakeste filtri. Selle proovi võib koguda samast punktist, kust kogutakse tahkete osakeste proov, kui tahkete osakeste massi mõõtmine toimub määruse (EL) nr 168/2013 VI lisa A osa nõuete kohaselt. Ühe mõõtmise võib teha kas enne või pärast katset. Tahkete osakeste massi mõõtmistulemust võib korrigeerida, lahutades lahjendussüsteemist fooni osa. Fooni lubatud tase on ≤ 1 mg/km (või samaväärne mass filtril). Kui fooni osa ületab selle taseme, tuleb kasutada vaikimisi väärtust 1 mg/km (või samaväärset massi filtril). Kui fooni osa lahutamisel saadakse tulemuseks negatiivne väärtus, loetakse tahkete osakeste massi väärtuseks null.

5.2.2.   Dünamomeetri seadistus ja kontrollimine

5.2.2.1.   Katsesõiduki ettevalmistamine

5.2.2.1.1.   Tootja peab tagama lisaseadmete ja adapterite olemasolu, mis võimaldavad sõidukile paigaldatud kütusepaagid tühjendada madalaima võimaliku tasemeni, et koguda heitgaasiproove.

5.2.2.1.2.   Rehvirõhud reguleeritakse tootja spetsifikatsiooni kohaselt tehnilist teenistust rahuldavaks või rõhkudeni, mille puhul sõiduki kiirus teekatse ajal võrdub šassiidünamomeetril saavutatava kiirusega.

5.2.2.1.3.   Katsesõiduk soojendatakse šassiidünamomeetril samade tingimusteni, nagu need olid teekatse ajal.

5.2.2.2.   Šassiidünamomeetri ettevalmistamine, kui seadistused tuletatakse maanteel sooritatud vabakäigu mõõtmiste põhjal

Enne katsetamist soojendatakse šassiidünamomeeter nõuetekohaselt stabiilse hõõrdejõu Ff saavutamiseni. Šassiidünamomeetri koormus FE koosneb dünamomeetri ehitust arvesse võttes hõõrdekao koguväärtusest Ff, mis on šassiidünamomeetri pöörlemise hõõrdetakistuse, rehvi veeretakistuse ja sõiduki juhtimissüsteemi pöörlevate osade hõõrdetakistuse summa ning võimsuseneelduri (pau) pidurdusjõust Fpau, nagu on näha järgmisest valemist:

valem 2-15:

Sõidutakistusjõu sihtväärtus F*, mis saadakse 5. või 7. liite põhjal, kui sõiduki veoteljel on üks ratas ja 8. liite põhjal, kui sõiduki veotelgedel on kaks või enam ratast, taastekitatakse šassiidünamomeetril vastavalt sõiduki kiirusele, st:

valem 2-16:

Šassiidünamomeetri hõõrdekao koguväärtus Ff määratakse punktides 5.2.2.2.1 ja 5.2.2.2.2 ette nähtud meetodil.

5.2.2.2.1.   Sõidukatse šassiidünamomeetril

Seda meetodit kasutatakse ainult šassiidünamomeetritel, millel saab katsetada L-kategooria sõidukit. Katsesõiduk sõidab šassiidünamomeetril ühtlase võrdluskiirusega v0, kusjuures tema jõuülekanne on sisse lülitatud ja sidur on lahutatud. Hõõrdekao koguväärtuse Ff (v0) võrdluskiirusel v0 annab šassiidünamomeetri jõud.

5.2.2.2.2.   Vabakäik neeldumiseta

Vabakäigu aja mõõtmise meetod ongi vabakäigu meetod hõõrdekao koguväärtuse Ff mõõtmiseks. Sõiduki vabakäigu läbiviimiseks šassiidünamomeetril kasutatakse menetlust, mida on kirjeldatud 5. või 7. liites, kui sõiduki veoteljel on üks ratas ja 8. liites, kui sõiduki veotelgedel on kaks või enam ratast, kusjuures šassiidünamomeetri neeldumine on null. Mõõdetakse vabakäigu aega Δti, mis vastab võrdluskiirusele v0. Mõõtmist korratakse vähemalt kolm korda ning tulemuste põhjal arvutatakse keskmine vabakäigu aeg järgmise valemi abil:

valem 2-17:

5.2.2.2.3.   Hõõrdekao koguväärtus

Hõõrdekao koguväärtus Ff(v0) võrdluskiirusel v0 arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-18:

5.2.2.2.4.   Võimsuseneelduri jõu arvutamine

Šassiidünamomeetril võrdluskiirusel v0 neelduva jõu Fpau(v0) arvutamiseks lahutatakse Ff(v0) sõidutakistusjõu sihtväärtusest F*(v0) vastavalt järgmisele valemile:

valem 2-19:

5.2.2.2.5.   Šassiidünamomeetri seadistamine

Vastavalt šassiidünamomeetri tüübile kasutatakse selle seadistamiseks ühte punktides 5.2.2.2.5.1–5.2.2.2.5.4 kirjeldatud meetoditest. Valitud seadistust kasutatakse saasteainete ja süsinikdioksiidi heitkoguste mõõtmiseks ning ka energiatõhususe mõõtmiseks (kütuse-/energiakulu ja ühe laadimisega läbitav vahemaa) vastavalt VII lisa sätetele.

5.2.2.2.5.1.   Polügonaalfunktsiooniga šassiidünamomeeter

Polügonaalfunktsiooniga šassiidünamomeetri kasutamisel, kui neeldumiskarakteristikud määratakse mitme kiiruspunkti koormusväärtuste põhjal, valitakse seadistuspunktideks vähemalt kolm määratud kiirust, mille hulgas on võrdluskiirus. Igas seadistuspunktis seadistatakse šassiidünamomeeter vastavalt punktis 5.2.2.2.4 saadud väärusele Fpau (vj).

5.2.2.2.5.2.   Koefitsiendikontrolliga šassiidünamomeeter

Koefitsiendikontrolliga šassiidünamomeetri puhul, kui neeldumiskarakteristikud määratakse kindlate polünomiaalse funktsiooni koefitsientide abil, arvutatakse Fpau (vj) väärtus iga määratud kiiruse juures punktis 5.2.2.2 ettenähtud menetluse abil.

Eeldades, et koormusnäitajad on järgmised:

valem 2-20:

kus:

koefitsiendid a, b ja c määratakse polünomiaalse regressiooni meetodil.

Šassiidünamomeeter seadistatakse polünomiaalse regressiooni meetodil saadud koefitsientidele a, b ja c.

5.2.2.2.5.3.   F* polügonaalse digitaalregulaatoriga šassiidünamomeeter

F* polügonaalse digitaalregulaatoriga šassiidünamomeetri puhul, mille süsteemi on ühendatud keskseade, sisestatakse F* otse ning Δti, Ff ja Fpau mõõdetakse ja arvutatakse välja automaatselt, et seadistada šassiidünamomeeter vastavalt sõidutakistusjõu sihtväärtusele:

valem 2-21:

Sel juhul sisestatakse andmekogudest F* j ning vj digitaalselt otse mitu punkti järjest, sooritatakse vabakäik ja mõõdetakse vabakäigu aeg Δtj. Pärast seda, kui vabakäigu katset on korduvalt läbi viidud, arvutatakse Fpau automaatselt välja ja seadistatakse L-kategooria sõiduki kiiruse intervallidel 0,1 km/h järgmiste valemitega:

valem 2-22:

valem 2-23:

valem 2-24:

5.2.2.2.5.4.   f* 0, f* 2 koefitsiendi digitaalregulaatoriga šassiidünamomeeter

Koefitsiendi digitaalregulaatoriga šassiidünamomeetri puhul, mille süsteemi on liidetud keskseade, seadistatakse šassiidünamomeetrile automaatselt sõidutakistusjõu sihtväärtus .

Sel juhul sisestatakse koefitsiendid f* 0 ja f* 2 digitaalselt otse andmekogudest, sooritatakse vabakäik ja mõõdetakse vabakäigu aeg Δti. Fpau arvutatakse automaatselt ja sisestatakse sõiduki kiiruse intervallidel 0,06 km/h järgmiste valemite põhjal:

valem 2-25:

valem 2-26:

valem 2-27:

5.2.2.2.6.   Dünamomeetri seadistuste kontrollimine

5.2.2.2.6.1.   Kontrollkatse

Vahetult pärast esmaseadistust mõõdetakse võrdluskiirusele (v0) vastav vabakäigu aeg (ΔtE) šassiidünamomeetril menetluse abil, mida on kirjeldatud 5. või 7. liites, kui sõiduki veoteljel on üks ratas ja 8. liites, kui sõiduki veotelgedel on kaks või enam ratast. Mõõtmist korratakse vähemalt kolm korda ning tulemuste põhjal arvutatakse keskmine vabakäigu aeg ΔtE. Šassiidünamomeetri seadistatud sõidutakistusjõud võrdluskiirusel FE (v0) arvutatakse järgmise võrrandi abil:

valem 2-28:

5.2.2.2.6.2.   Seadistusvea arvutamine

Seadistusviga ε arvutatakse järgmise valemiga:

valem 2-29:

Šassiidünamomeeter reguleeritakse uuesti, kui seadistusviga ei vasta järgmistele kriteeriumidele:

ε ≤ 2 %, kui v0≥ 50 km/h;

ε ≤ 3 %, kui 30 km/h ≤ v0< 50 km/h;

ε ≤ 10 %, kui v0< 30 km/h.

Punktides 5.2.2.2.6.1–5.2.2.2.6.2 ette nähtud menetlusi korratakse, kuni seadistusviga vastab kriteeriumidele. Šassiidünamomeetri seadistus ja täheldatud vead tuleb registreerida. Registreerimisvormid on esitatud katsearuande näidises, millele on osutatud määruse (EL) nr 168/2013 artikli 32 lõikes 1.

5.2.2.3.   Dünamomeetri ettevalmistamine, kui seadistused on tuletatud sõidutakistuse väärtusi sisaldavast tabelist

5.2.2.3.1.   Sõiduki määratud kiirus šassiidünamomeetri jaoks

Šassiidünamomeetri sõidutakistust kontrollitakse määratud kiirusel v. Tuleb kontrollida vähemalt nelja määratud kiirust. Sõiduki määratud kiiruspunktide vahemik (maksimum- ja miinimumpunktide vaheline intervall) peab ulatuma võrdluskiirusest või kui on mitu võrdluskiirust, siis võrdluskiiruse vahemikust, mõlemale poole vähemalt Dv võrra, nagu on määratletud 5. või 7. liites, kui sõiduki veoteljel on üks ratas ja 8. liites, kui sõiduki veotelgedel on kaks või enam ratast. Määratud kiiruspunktide, sh võrdluskiiruspunktide vahel peab olema korrapärane intervall, mis ei ole suurem kui 20 km/h.

5.2.2.3.2.   Šassiidünamomeetri kontrollimine

5.2.2.3.2.1.   Vahetult pärast esmaseadistust mõõdetakse määratud kiirusele vastav vabakäigu aeg šassiidünamomeetril. Vabakäigu aja mõõtmise ajaks ei panda sõidukit šassiidünamomeetrile. Vabakäigu aja mõõtmine peab algama siis, kui šassiidünamomeetri kiirus ületab katsetsükli suurima kiiruse.

5.2.2.3.2.2.   Mõõtmist korratakse vähemalt kolm korda ning tulemuste põhjal arvutatakse keskmine vabakäigu aeg ΔtE.

5.2.2.3.2.3.   Šassiidünamomeetril seadistatud sõidutakistusjõud FE(vj) määratud kiirusel arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-30:

5.2.2.3.2.4.   Seadistusviga ε määratud kiirusel arvutatakse järgmise valemiga:

valem 2-31:

5.2.2.3.2.5.   Šassiidünamomeeter reguleeritakse uuesti, kui seadistusviga ei vasta järgmistele kriteeriumidele:

ε ≤ 2 %, kui v ≥ 50 km/h;

ε ≤ 3 %, kui 30 km/h ≤ v < 50 km/h;

ε ≤ 10 %, kui v < 30 km/h.

5.2.2.3.2.6.   Punktides 5.2.2.3.2.1–5.2.2.3.2.5 kirjeldatud menetlust korratakse, kuni seadistusviga vastab kriteeriumidele. Šassiidünamomeetri seadistus ja täheldatud vead tuleb registreerida.

5.2.2.4.   Šassiidünamomeetri süsteem peab vastama 3. liites sätestatud kalibreerimis- ja kontrollimeetoditele.

5.2.3.   Analüsaatorite kalibreerimine

5.2.3.1.   Gaasi kogus ettenähtud rõhu all, mis ei mõjuta seadme nõuetekohast töötamist, pritsitakse analüsaatorisse voolumõõturi ja iga ballooni peale asetatud rõhureduktori abil. Seade reguleeritakse nii, et konstantseks väärtuseks jääb etalongaasi balloonil olev väärtus. Maksimaalse sisaldusega gaasiballoonile vastavast seadistusest alustades moodustub analüsaatori kõrvalekallete kõver erinevate kasutatud etalongaasi balloonide sisaldust väljendava funktsioonina. Leekionisatsioonanalüsaatorite korrapäraseks kalibreerimiseks, mida tuleks teha vähemalt kord kuus, kasutatakse õhust ja propaanist (või õhust ja heksaanist) koosnevat segu, milles sisalduvate süsivesinike nimikontsentratsioonid vastavad 50–90 protsendile kasutatava skaala maksimaalsest väärtusest.

5.2.3.2.   Mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonanalüsaatorit tuleb kontrollida samade ajavahemike järel, kasutades lämmastikust ja süsinikmonooksiidist ning lämmastikust ja süsinikdioksiidist koosnevaid segusid, mille nimikontsentratsioonid vastavad 10, 40, 60, 85 ja 90 protsendile kasutatava skaala maksimaalsest väärtusest.

5.2.3.3.   Lämmastikoksiidide (NOX) kemoluminestsentsanalüsaatori kalibreerimiseks tuleb kasutada lämmastiku ja lämmastikmonooksiidi (NO) segusid, mille nimikontsentratsioonid vastavad 50 protsendile ja 90 protsendile kasutatava skaala maksimaalsest väärtusest. Kõigi kolme analüsaatoritüübi puhul tuleb enne iga katseseeriat kontrollida kalibreerimist, kasutades selleks gaaside segu, mille mõõdetud kontsentratsioon on võrdne 80 protsendiga kasutatava skaala maksimaalsest väärtusest. 100-protsendilise kalibreerimisgaasi nõutava kontsentratsioonini lahjendamiseks tuleb kasutada lahjendusseadet.

5.2.3.4.   Kuumutatud leekionisatsioondetektori (FID) (analüsaatori) süsivesinike näidu kontrollimise menetlus

5.2.3.4.1.   Detektori reaktsiooni optimeerimine

Leekionisatsioondetektor reguleeritakse seadme tootja spetsifikatsioonide kohaselt. Näidu optimeerimiseks kõige tavalisemas tööpiirkonnas tuleb kasutada propaani õhus.

5.2.3.4.2.   Süsivesinike analüsaatori kalibreerimine

Analüsaatori kalibreerimisel tuleb kasutada propaani õhus ja puhastatud sünteetilist õhku (vt punkt 5.2.3.6).

Kalibreerimiskõver tuleb koostada nii, nagu on kirjeldatud punktides 5.2.3.1– 5.2.3.3.

5.2.3.4.3.   Erinevate süsivesinike kalibreerimistegurid ja soovitatavad piirmäärad

Teatava konkreetse süsivesiniku kalibreerimistegur (Rf) on suhe leekionisatsioondetektori C1 väärtuse ja balloonis oleva gaasi kontsentratsiooni vahel, väljendatuna ppm C1 väärtusena.

Katsegaasi kontsentratsioonitase peab tekitama näidu, mis moodustab antud mõõtepiirkonna puhul ligikaudu 80 % mõõteskaalast. Kontsentratsioon peab olema teada täpsusega ± 2 %, võttes aluseks mahuliselt väljendatud gravimeetrilise standardi. Lisaks tuleb gaasiballooni eelkonditsioneerida 24 tundi temperatuurivahemikus 293,2–303,2 K (20–30 °C).

Kalibreerimistegurid tuleb määrata pärast analüsaatori kasutuselevõtmist ning seejärel suuremate hooldustööde tegemisel. Kasutatavad katsegaasid ja soovitatavad kalibreerimistegurid on järgmised:

metaan ja puhastatud õhk: 1,00 < Rf < 1,15 või kütusena maagaasi/biometaani kasutavate sõidukite puhul 1,00 < Rf < 1,05;

propüleen ja puhastatud õhk: 0,90 < Rf < 1,00;

tolueen ja puhastatud õhk: 0,90 < Rf < 1,00.

Need vastavad propaani ja puhastatud õhu kalibreerimisteguri (Rf) väärtusele 1,00.

5.2.3.5.   Tahkete osakeste massi mõõtmiseks heitgaasides kasutatavate seadmete kalibreerimise ja kontrollimise menetlused

5.2.3.5.1.   Voolumõõturi kalibreerimine

Tehniline teenistus peab tagama voolumõõturi kalibreerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab voolumõõturi vastavust jälgitavatele standarditele 12 kuu jooksul enne katset või alates remondist või muudatusest, mis võivad kalibreerimist mõjutada.

5.2.3.5.2.   Mikrogrammkaalu kalibreerimine

Tehniline teenistus peab tagama mikrogrammkaalu kalibreerimistunnistuse olemasolu, mis kinnitab kaalu vastavust jälgitavatele standarditele 12 kuu jooksul enne katset.

5.2.3.5.3.   Võrdlusfiltri kaalumine

Konkreetsete võrdlusfiltrite kaalu määramiseks kaalutakse vähemalt kahte kasutamata võrdlusfiltrit 8 tunni jooksul pärast proovifiltri kaalumist, aga eelistatavalt proovifiltri kaalumisega samal ajal. Võrdlusfiltrid peavad olema proovivõtufiltritega ühesuurused ja samast materjalist.

Kui mõne võrdlusfiltri kaal muutub proovifiltrite kaalumiste vahel rohkem kui ± 5 μg, tuleb proovifilter ja võrdlusfiltrid uuesti kaalumiskambris konditsioneerida ja seejärel uuesti kaaluda.

Võrdlusfiltrite kaalumistulemuste võrdlemisel võrreldakse kõnealuse võrdlusfiltri kaalu ja sama filtri kaalu libisevat keskmist.

Libisev keskmine arvutatakse võrdlusfiltrite kaalumiskambrisse asetamisest saadik mõõdetud kaalude põhjal. Keskmise arvutamise periood peab olema ühe ja 30 päeva vahel.

Proovi- ja võrdlusfiltrite mitmekordne konditsioneerimine ja kaalumine on lubatud kuni 80 tunni möödumiseni heitekatse gaaside mõõtmisest.

Kui selle perioodi jooksul on rohkem kui pooled võrdlusfiltritest täitnud ±5 μg kriteeriumi, loetakse proovifiltri kaalumistulemused kehtivaks.

Kui selle perioodi lõpus kasutatakse kahte võrdlusfiltrit ja üks neist kahest ei täida ±5 μg kriteeriumi, võib proovifiltri kaalumistulemused lugeda kehtivaks tingimusel, et nende kahe võrdlusfiltri kaalu ja libisevate keskmiste erinevuste absoluutväärtuste summa on 10 μg või väiksem.

Kui vähem kui pooled võrdlusfiltrid vastavad 5 μg kriteeriumile, proovifilter eemaldatakse ja heitekatset tuleb korrata. Kõik võrdlusfiltrid tuleb 48 tunni jooksul eemaldada ja asendada.

Kõikidel muudel juhtudel tuleb võrdlusfiltrid asendada vähemalt iga 30 päeva järel ja selliselt, et ühtki proovifiltrit ei kaalutaks ilma, et seda võrreldaks võrdlusfiltriga, mis on viibinud kaalumiskambris vähemalt 1 päeva.

Kui punktis 4.5.3.12.1.3.4 esitatud kaalumiskambri stabiilsuse nõuded ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri kaalumise tulemused vastavad punktis 5.2.3.5.3 loetletud kriteeriumidele, siis võib sõiduki tootja valida, kas tunnistada proovivõtufiltrite kaalud vastuvõetavaks või tunnistada katsed kehtetuks; viimasel juhul tuleb parandada kaalumiskambri kontrollsüsteemi ja katset korrata.

Joonis 1-6

Tahkete osakeste proovivõtturi konfiguratsioon

5.2.3.6.   Etalongaasid

5.2.3.6.1.   Puhtad gaasid

Vajaduse korral peavad kalibreerimiseks ja kasutamiseks saadaval olema järgmised gaasid:

puhastatud lämmastik (puhtus: ≤ 1 ppm C1, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO);

puhastatud sünteetiline õhk: (puhtus: ≤ 1 ppm C1, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO); hapnikusisaldus 18 ja 21 mahuprotsendi vahel;

puhastatud hapnik: (puhtus > 99,5 mahuprotsenti O2);

puhastatud vesinik (ja heeliumi sisaldav segu): (puhtus ≤ 1 ppm C1, ≤400 ppm CO2);

süsinikmonooksiid: (minimaalne puhtus 99,5 %);

propaan (minimaalne puhtus 99,5 %).

5.2.3.6.2.   Kalibreerimis- ja võrdlusgaasid

Tuleb tagada järgmise keemilise koostisega gaasisegude kättesaadavus:

(a)	C3H8 ja puhastatud tehisõhk (vt punkt 5.2.3.5.1);

(b)	CO ja puhastatud lämmastik;

(c)	CO2 ja puhastatud lämmastik;

(d)	NO ja puhastatud lämmastik (NO2 sisaldus selles kalibreerimisgaasis ei tohi ületada NO sisaldust enam kui 5 % võrra).

Kalibreerimisgaasi tegelik kontsentratsioon peab jääma ettenähtud väärtuse suhtes vahemikku ± 2 %.

5.2.3.6.   Lahjendussüsteemi kalibreerimine ja kontrollimine

Lahjendussüsteemi tuleb kalibreerida ja kontrollida ning see peab vastama 4. liites esitatud nõuetele.

5.2.4.   Sõiduki eelkonditsioneerimine

5.2.4.1.   Katsesõiduk tuleb paigutada katsealale ja sooritada tuleb järgmised toimingud:

—	kütusepaagid tühjendatakse kütusepaagi äravoolukraanide kaudu ning täidetakse poole kütusepaakide mahutavuse ulatuses 2. liites sätestatud nõuetele vastava katsekütusega;

—	katsesõiduk kas sõidab või lükatakse dünamomeetrile, kus see läbib 6. liites kõnealuse sõiduki (alam)kategooriale ette nähtud asjakohase katsetsükli. Sõiduk ei pea olema külm ja seda võib kasutada dünamomeetri võimsuse seadistamiseks.

5.2.4.2.   Ettenähtud sõidugraafikus püsimiseks vajaliku minimaalse seguklapi liikumise väljaselgitamiseks või proovivõtusüsteemi reguleerimiseks võib ettenähtud sõidugraafikut läbida proovisõitudena katsepunktides tingimusel, et heiteproove ei võeta.

5.2.4.3.   Viie minuti jooksul pärast eelkonditsioneerimise lõpetamist tuleb katsesõiduk dünamomeetrilt eemaldada ning selle võib juhtida või lükata kütuseaurude eraldumiseks ette nähtud alale ja sinna parkida. Sõidukit tuleb hoida paigal 6–36 tundi enne I tüübi külmkäivitust või selle ajani, kuni mootoriõli temperatuur TO või jahutusvedeliku temperatuur TC või süüteküünla pesa/tihendi temperatuur TP (üksnes õhkjahutusega mootoril) võrdsustub kütuseaurude eraldumiseks ette nähtud ala temperatuuriga 2 K piires.

5.2.4.4.   Tahkete osakeste mõõtmiseks tuleb 6–36 tundi enne katsetamist määruse (EL) nr 168/2013 VI lisa A osa kohaldatav katsetsükkel läbi viia kõnealuse määruse IV lisa kohaselt. Kohaldatava katsetsükli tehnilised üksikasjad on sätestatud 6. liites ning kohaldatavat katsetsüklit tuleb kasutada ka sõiduki eelkonditsioneerimiseks. Läbi sõidetakse kolm järjestikust tsüklit. Dünamomeeter reguleeritakse punkti 4.5.6 kohaselt.

5.2.4.5.   Tootja taotluse korral võib kaudsissepritsega ottomootoriga sõidukeid vajaduse korral eelkonditsioneerida ühe WMTC 1. osa, ühe WMTC 2. osa ja kahe WMTC 3. osa sõidutsükli abil.

Katserajatises, kus vähese tahkete osakeste heitkogusega sõiduki katsel võib esineda saastumine varasema katse tõttu, mis on tehtud suure tahkete osakeste heitkogusega sõidukiga, soovitatakse proovivõtuseadmete eelkonditsioneerimiseks teha väikese tahkete osakeste heitkogusega sõidukiga püsikiirusel 120 km/h, või kui sõiduk ei suuda seda kiirust saavutada, siis kiirusel, mis vastab 70 % selle suurimast valmistajakiirusest, 20-minutine sõidutsükkel ja seejärel kolm järjestikust WMTC 2. või 3. osa tsüklit.

Pärast seda eelkonditsioneerimist ja enne katsetamist hoitakse sõidukit ruumis, mille temperatuur on suhteliselt konstantne, püsides vahemikus 293,2–303,2 K (20–30 °C). Kõnealune konditsioneerimine peab kestma vähemalt kuus tundi, kuni mootoriõli temperatuur ja jahutusvedelik (kui see on olemas) saavutavad ruumi temperatuuri ±2 K.

Tootja taotlusel tehakse katse hiljemalt 30 tundi pärast seda, kui sõidukit on käitatud selle tavalisel töötemperatuuril.

5.2.4.6.   Ottomootoriga sõidukid, mis töötavad veeldatud naftagaasil, maagaasil/biometaanil, vesiniku ja maagaasi segul, vesinikul või mis on selliselt varustatud, et need võivad töötada kas bensiinil, veeldatud naftagaasil, maagaasil/biometaanil, vesiniku ja maagaasi segul või vesinikul esimese ja teise gaasilise etalonkütuse katse vahel, tuleb enne teise etalonkütuse katset eelkonditsioneerida. Eelkonditsioneerimine enne teise etalonkütusega katsetamist peab hõlmama ühte WMTC 1. osa, ühte WMTC 2. osa ja kahte WMTC 3. osa katsetsüklit 6. liites kirjeldatud viisil. Tootja taotluse korral ning tehnilise teenistuse nõusolekul võib kõnealust eelkonditsioneerimist pikendada. Dünamomeeter seadistatakse käesoleva lisa punkti 4.5.6 kohaselt.

5.2.5.   Heitekatsed

5.2.5.1.   Mootori käivitamine ja taaskäivitamine

5.2.5.1.1.   Mootor tuleb käivitada tootja soovitatud käivitusmenetlust kasutades. Katsetsükkel algab mootori käivitumisega.

5.2.5.1.2.   Automaatse õhuklapiga varustatud sõidukite tööd korraldatakse tootja juhistes või sõidukiomaniku käsiraamatus antud suuniste kohaselt, mis käsitlevad õhuklapi seadistust ja külma mootori suurendatud tühikäigukiiruselt tavatühikäigukiirusele üleviimist. WMTC katsete 6. liite kohasel kasutamisel tuleb käik sisse lülitada 15 sekundit pärast mootori käivitamist. Vajaduse korral võib veorataste pöörlemise takistamiseks kasutada pidureid. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjades nr 40 või 47 ette nähtud tsüklite kasutamisel tuleb käik sisse lülitada viis sekundit enne esimest kiirendust.

5.2.5.1.3.   Käsitsi reguleeritava õhuklapiga katsesõidukitel tuleb lasta töötada tootja juhiste või sõidukiomaniku käsiraamatu kohaselt. Kui juhistes on ajad ette nähtud, võib töölerakendamispunkti määrata kuni 15-sekundilise nihkega soovitatud ajast.

5.2.5.1.4.   Käitaja võib vajaduse korral kasutada mootori töös hoidmiseks õhuklappi, seguklappi vms.

5.2.5.1.5.   Kui tootja juhistes või sõidukiomaniku käsiraamatus ei ole soekäivituse menetlust kirjeldatud, tuleb mootori (automaatselt ja käsitsi reguleeritava õhuklapiga mootor) käivitamiseks avada õhuklapp umbes poole võrra ja lasta starteril töötada, kuni mootor käivitub.

5.2.5.1.6.   Kui katsesõiduk ei käivitu külmkäivitusel pärast kümnesekundilist starteri tööd või kümmet käsitsikäivitusmehhanismi käivitustsüklit, tuleb käivitamine lõpetada ja mittekäivitumise põhjus välja selgitada. Selleks diagnostikaperioodiks tuleb püsimahuproovivõtusüsteemi pöördeloendur välja lülitada ning proovivõtturi solenoidventiilid viia ooterežiimi. Lisaks tuleb diagnostikaperioodi ajaks välja lülitada püsimahuproovisüsteemi puhur või ühendada heitgaasi ülekandetoru summutitoru küljest lahti.

5.2.5.1.7.   Kui mittekäivitumise põhjuseks on talituslik viga, peab katsesõiduk katse ajagraafiku külmstardist alates uuesti läbima. Kui mittekäivitumise põhjuseks on sõiduki rike, võib võtta vähem kui 30 minutit kestvaid parandusmeetmeid (kooskõlas ajagraafiku uuesti läbimist mittenõudva hoolduse sätetega) ja siis katset jätkata. Proovivõtusüsteem tuleb uuesti aktiveerida üheaegselt starteri käivitumisega. Sõidugraafiku ajaline läbimine algab mootori käivitumisest. Kui käivitustõrke põhjuseks on sõiduki rike ja sõidukit ei ole võimalik uuesti käivitada, võib katse tühistada, sõiduki dünamomeetrilt eemaldada, võtta parandusmeetmed (kooskõlas ajagraafiku uuesti läbimist mittenõudva hoolduse sätetega) ning katsegraafiku sõidukiga uuesti läbida. Rikke põhjus (kui on kindlaks tehtud) ja parandusmeede tuleb registreerida.

5.2.5.1.8.   Kui katsesõiduk ei käivitu kuumkäivitusel pärast kümnesekundilist starteri tööd või kümmet käsitsikäivitusmehhanismi käivitustsüklit, tuleb käivitamine lõpetada, katse tühistada, sõiduk dünamomeetrilt eemaldada, võtta parandusmeede ja katsegraafik sõidukiga uuesti läbida. Rikke põhjus (kui on kindlaks tehtud) ja parandusmeede tuleb registreerida.

5.2.5.1.9.   Mootori „valekäivituse” puhul peab käitaja kordama soovitatud käivitusmenetlust (õhuklapi ümberreguleerimine jms).

5.2.5.2.   Mootori väljasuremine

5.2.5.2.1.   Kui mootor sureb tühikäigul töötamise ajal välja, tuleb see viivitamata uuesti käivitada ja katset jätkata. Kui seda ei ole võimalik piisavalt kiiresti teha, et sõiduk saaks sooritada järgmise ettenähtud kiirenduse, tuleb sõidugraafiku indikaator inaktiveerida. Kui sõiduk uuesti käivitub, tuleb sõidugraafiku indikaator uuesti aktiveerida.

5.2.5.2.2.   Kui mootor sureb välja mõnes muus töörežiimis kui tühikäigul, tuleb sõidugraafiku indikaator inaktiveerida, katsesõiduk uuesti käivitada ning kiirendada kiiruseni, mida sõidugraafiku selles punktis nõutakse, ning katset jätkata. Kõnealuse punktini kiirendamisel peab käiguvahetus toimuma punktis 4.5.5 kirjeldatud viisil.

5.2.5.2.3.   Kui katsesõiduk ühe minuti jooksul uuesti ei käivitu, tuleb katse tühistada, sõiduk dünamomeetrilt eemaldada, võtta parandusmeede ja katsegraafik sõidukiga uuesti läbida. Rikke põhjus (kui on kindlaks tehtud) ja parandusmeede tuleb registreerida.

5.2.6.   Sõitmisjuhend

5.2.6.1.   Soovitud kiiruse säilitamiseks peab katsesõiduki seguklapi liikumine sõitmisel olema minimaalne. Piduri ja seguklapi üheaegne kasutamine ei ole lubatud.

5.2.6.2.   Kui katsesõiduk ei suuda ettenähtud määral kiirendada, peab selle seguklapp olema sõitmise ajal täielikult avatud selle ajani, kuni rulli kiirus jõuab selleks ajahetkeks sõidugraafikus ette nähtud väärtuseni.

5.2.7.   Katsesõidud dünamomeetril

5.2.7.1.   Kogu dünamomeetril sooritatav katse koosneb punktis 4.5.4 kirjeldatud järjestikku läbiviidavatest osadest.

5.2.7.2.   Enne iga katset sooritatakse järgmised toimingud:

a)	sõiduki veoratas paigutatakse dünamomeetrile ilma mootorit käivitamata;

b)	aktiveeritakse sõiduki jahutusventilaator;

c)	kõigil katsesõidukitel, mille proovivalija ventiil on ooterežiimis, ühendatakse tühjendatud proovivõtukotid lahjendatud heitgaasi ja lahjendatud õhu proovide kogumise süsteemidega;

d)	käivitatakse püsimahuproovivõtusüsteem (kui see juba ei tööta), proovivõtupumbad ja temperatuurimeerik. (Püsimahuproovisüsteemi soojusvaheti, kui seda kasutatakse, ja proovikogumisliinid tuleb enne katse alustamist eelsoojendada nende vastava töötemperatuurini);

e)

proovi voolukiirused reguleeritakse soovitud tasemele ja gaasivoolu mõõteseadmed seatakse nulli; — gaasiliste heidete (välja arvatud süsivesinikud) kotti kogutavate proovide puhul on minimaalne voolukiirus 0,08 liitrit sekundis; — süsivesinike proovide võtmisel leekionisatsioondetektori (FID) (või metanoolil töötavate sõidukite puhul kuumleekionisatsioondetektori (HFID)) abil on minimaalne voolukiirus 0,031 liitrit sekundis;

f)	heitgaasi ülekandetoru kinnitatakse sõiduki summutitorude külge;

g)	käivitatakse gaasivoo mõõteseade, proovivalija ventiilidega suunatakse proovide voog otse heitgaasiproovide siirdatavasse kogumiskotti, lahjendusõhu siirdatavasse kogumiskotti, pööratakse süütevõtit ja alustatakse mootori käivitamist;

h)	käik lülitatakse sisse;

i)	alustatakse sõiduki esialgset kiirendamist sõidugraafiku kohaselt;

j)	käitatakse sõidukit punktis 4.5.4 ette nähtud sõidutsüklite kohaselt;

k)	1. osa või 1. osa (külma mootoriga) lõpetamisel lülitatakse samaaegselt esimeste kogumiskottide proovivood ja proovid ümber teiste kogumiskottide proovivoole ja proovidele ning lülitatakse välja gaasivoo mõõteseade nr 1 ja lülitatakse sisse gaasivoo mõõteseade nr 2;

l)	sõidukite puhul, millega saab läbi viia WMTC kolmanda osa, lülitatakse teise osa lõpus samaaegselt teistest kogumiskottidest tulevad proovivood ja proovid ümber kolmandatele kogumiskottidele ja proovidele, lülitatakse välja gaasivoo mõõteseade nr 2 ja lülitatakse sisse gaasivoo mõõteseade nr 3;

m)

enne uue osa alustamist registreeritakse mõõdetud rulli või võlli pöörded ja lähtestatakse loendur uuesti või lülitatakse sisse teine loendur. Võimalikult kiiresti siirdatakse heitgaasi ja lahjendatud õhu proovid analüüsisüsteemi ja proove töödeldakse punktis 6 ette nähtud viisil, saades 20 minuti jooksul pärast katse proovikogumisfaasi lõppu kõigilt analüsaatoritelt heitgaaside kogumiskottide proovide stabiliseeritud näidud;

n)	mootor lülitatakse välja kaks sekundit pärast katse viimase osa lõppemist;

o)	kohe pärast kogumisperioodi lõppu lülitatakse välja jahutusventilaator;

p)	lülitatakse välja püsimahuproovivõtusüsteem (CVS) või kriitilise voolu Venturi toru (CFV) või ühendatakse heitgaasi ülekandetoru lahti sõiduki summutitorude küljest;

q)	heitgaasi ülekandetoru ühendatakse lahti sõiduki summutitorude küljest ja sõiduk eemaldatakse dünamomeetrilt;

r)	võrdlemise ja analüüsi eesmärgil seiratakse lisaks kogumiskottide tulemustele ka sekundite kaupa heitkoguste (lahjendatud gaasi) andmeid.

6.   Tulemuste analüüs

6.1.   I tüübi katsed

6.1.1.   Heitgaaside ja kütusekulu analüüs

6.1.1.1.   Kogumiskottides sisalduvate proovide analüüs

Analüüsi tuleb alustada võimalikult kiiresti ja mitte hiljem kui 20 minutit pärast katsete lõppu, et määrata:

—	süsivesinike, süsinikmonooksiidi, lämmastikoksiidide ja süsinikdioksiidi kontsentratsioonid lahjendusõhu näidist sisaldavas(vates) kotis(kottides) B;

—	süsivesinike, süsinikmonooksiidi, lämmastikoksiidide ja süsinikdioksiidi kontsentratsioonid lahjendatud gaaside näidist sisaldavas(vates) kotis(kottides) A.

6.1.1.2.   Analüsaatorite kalibreerimine ja kontsentratsiooni tulemused

Tulemuste analüüsi etapid on järgmised:

a)	enne iga proovi analüüsimist tuleb analüsaator igale saasteainele vastava mõõtepiirkonna puhul asjakohase nullgaasiga nullida;

b)	seejärel reguleeritakse analüsaatorid kalibreerimiskõveratele vastavaks, kasutades võrdlusgaase, mille nimikontsentratsioonid jäävad vahemikku 70–100 % mõõtepiirkonnast;

c)	järgnevalt kontrollitakse uuesti analüsaatorite nullpunkte. Kui lugem erineb punktis (b) seadistatud vahemikust rohkem kui 2 %, korratakse menetlust;

d)	proove analüüsitakse;

e)	pärast analüüsimist kontrollitakse null- ja võrdluspunkte samade gaaside abil uuesti. Kui näidud ei erine eespool punktis (c) saadud tulemustest rohkem kui 2 %, loetakse analüüsi tulemused vastuvõetavaks;

f)	käesoleva punkti kõigis alapunktides peavad erinevate gaaside kulud ja rõhud olema samasugused kui analüsaatorite kalibreerimisel kasutatud gaasidel;

g)	gaasides mõõdetud iga saasteaine kontsentratsiooniks loetakse väärtus, mis on saadud pärast mõõteseadme stabiliseerumist.

6.1.1.3.   Läbitud teepikkuse mõõtmine

Katseosas tegelikult läbitud teepikkuse (S) arvutamiseks korrutatakse loenduri kumulatiivse pöörete arvu näit (vt punkt 5.2.7) rulli ümbermõõduga. See vahemaa väljendatakse kilomeetrites.

6.1.1.4.   Gaasiliste saasteainete heitkoguste kindlaksmääramine

Registreeritavad katsetulemused arvutatakse iga katse ja iga tsükliosa kohta välja järgmise valemi abil. Kõigi heitkoguste katsete tulemused ümardatakse standardis ASTM E 29-67 osutatud ümardamismeetodil kolme kümnendkohani.

6.1.1.4.1.   Lahjendatud gaasi kogumaht

Lahjendatud gaasi kogumaht, väljendatud kuupmeetrites tsükliosa kohta ning kohandatud standardtingimustele 273,2 K (0 °C ) ja 101,3 kPa, arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-32:

kus:

V0 on pumbaga P ühe pöörde jooksul edastatud gaasi maht kuupmeetrites pöörde kohta. See maht on pumba sisendi ja väljundi vahel valitsevate rõhu ja gaasivoo erinevuste funktsioon;

N = pumbaga P iga katseosa jooksul tehtud pöörete arv;

Pa = ümbritseva õhu rõhk (kPa);

Pi = keskmine alarõhk pumba P sisendis katse ajal (kPa);

TP = pumba P sisendis katseosa jooksul mõõdetud lahjendatud gaaside temperatuur (K).

6.1.1.4.2.   Süsivesinikud (HC)

Sõiduki heitgaasis katse ajal eraldunud põlemata süsivesinike mass arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-33:

kus:

HCm = katseosa jooksul tekkinud süsivesinike mass (mg/km);

S = punktis 6.1.1.3 määratletud teepikkus;

V = punktis 6.1.1.4.1 määratletud kogumaht;

dHC = süsivesinike tihedus standardtemperatuuril ja -rõhul (273,2 K ja 101,3 kPa); dHC = 631·103 mg/m3 bensiini puhul (E5) (C1H1,89O0,016); = 932·103 mg/m3 etanooli puhul (E85) (C1H2,74O0,385); = 622·103 mg/m3 diislikütuse puhul (B5)(C1Hl,86O0,005); = 649·103 mg/m3 veeldatud naftagaasi puhul (C1H2,525); = 714·103 mg/m3 maagaasi/biogaasi puhul (C1H4); = mg/m3 vesiniku ja maagaasi segu puhul (kusjuures ).

HCc = lahjendatud gaasi kontsentratsioon, väljendatuna süsinikuekvivalendi miljondikes (ppm) ja korrigeeritud lahjendusõhu arvesse võtmiseks järgmise valemi abil:

valem 2-34:

kus:

HCe = süsivesinike kontsentratsioon, mõõdetuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti(desse) A;

HCd = süsivesinike kontsentratsioon mõõdetuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti(desse) B;

DF = punktis 6.1.1.4.7 määratletud tegur.

Muude süsivesinike kui metaani (NMHC) kontsentratsioon arvutatakse järgmiselt:

valem 2-35:

kus

CNMHC	=	muude süsivesinike kui metaani korrigeeritud kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsinikuekvivalendi miljondikes (ppm);
CTHC	=	süsivesinike üldkontsentratsioon (THC) lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsinikuekvivalendi miljondikes (ppm) ja korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva THC kontsentratsiooni võrra;
CCH4	=	metaani kontsentratsioon CH4) lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsinikuekvivalendi miljondikes (ppm) ja korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva CH4 kontsentratsiooniga;

Rf CH4 = leekionisatsioondetektori kalibreerimistegur metaani puhul, nagu on sätestatud punktis 5.2.3.4.1.

6.1.1.4.3.   Süsinikmonooksiid (CO)

Sõiduki heitgaasis katse ajal eraldunud süsinikmonooksiidi mass arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-36:

kus:

COm = katse ajal moodustunud süsinikmonooksiidi mass (mg/km);

S = punktis 6.1.1.3 määratletud teepikkus;

V = punktis 6.1.1.4.1 määratletud kogumaht;

dCO = süsinikmonooksiidi tihedus, mg/m3 standardtemperatuuril ja -rõhul (273,2 K ja 101,3 kPa);

COc = süsinikoksiidi mahuline kontsentratsioon lahjendatud gaasides, mõõdetuna süsinikmonooksiidi osades miljoni kohta (ppm) ja korrigeerituna nii, et on võetud arvesse lahjendusõhku järgmise valemi abil:

valem 2-37:

kus:

COe = süsinikmonooksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta (ppm) lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti(desse) A;

COd = süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta (ppm) lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti(desse) B;

DF = punktis 6.1.1.4.7 määratletud tegur.

6.1.1.4.4.   Lämmastikoksiidid (NOx)

Sõiduki heitgaasis katse ajal välja paisatud lämmastikoksiidide mass arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-38:

kus:

NOxm = katse ajal tekkinud lämmastikoksiidide mass (mg/km);

S = punktis 6.1.1.3 määratletud teepikkus;

V = punktis 6.1.1.4.1 määratletud kogumaht;

dNO2 = lämmastikoksiidide tihedus heitgaasides, eeldades et need esinevad lämmastik(II)oksiidi vormis, mg/m3 standardtemperatuuril ja -rõhul (273,2 K ja 101,3 kPa);

NOXC = kontsentratsioon lahjendatud gaasides, mõõdetuna osades miljoni kohta (ppm) ja korrigeerituna nii, et on võetud arvesse lahjendusõhku järgmise valemi abil: valem 2-39: kus:   NOxe = lämmastikoksiidide kontsentratsioon mõõdetuna lämmastikoksiidide osades miljoni kohta (ppm) lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti(desse) A;   NOxcl = lämmastikoksiidide kontsentratsioon mõõdetuna lämmastikoksiidide osades miljoni kohta (ppm) lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti(desse) B;   DF = punktis 6.1.1.4.7 määratletud tegur.

Kh = niiskust arvestav parandustegur, mille arvutamiseks on kasutatud järgmist valemit: valem 2-40: kus: H = absoluutne niiskus vee grammides kuiva õhu kilogrammi kohta. Valem 2-41: kus:   U = niiskus protsentides;   Pd = küllastunud veeauru rõhk katsetemperatuuril (kPa);   Pa = õhurõhk (kPa).

6.1.1.4.5.   Tahkete osakeste mass

Tahkete osakeste heitkoguse Mp (mg/km) arvutamiseks kasutatakse

valemit 2-42:

kui heitgaasid suunatakse tunnelist välja, või

valemit 2-43:

kui heitgaasid suunatakse tagasi tunnelisse,

kus:

Vmix	=	lahjendatud heitgaaside maht V standardtingimustes;
Vep	=	tahkete osakeste filtrit läbivate heitgaaside maht standardtingimustes;
Pe	=	filtri(te)sse kogutud tahkete osakeste mass;
S	=	punktis 6.1.1.3 määratletud teepikkus;
Mp	=	tahkete osakeste heitkogus (mg/km).

Kui näitu korrigeeritakse lahjendussüsteemi tahkete osakeste fooni taseme võrra, toimub see vastavalt punktile 5.2.1.5. Sellisel juhul arvutatakse tahkete osakeste mass (mg/km), kasutades

valemit 2-44:

kui heitgaasid suunatakse tunnelist välja, või

valemit 2-45:

kui heitgaasid suunatakse tagasi tunnelisse,

kus:

Vap	=	tahkete osakeste taustafiltrit läbiva tunneliõhu maht standardtingimustes;
Pa	=	taustafiltrisse kogutud tahkete osakeste mass;
DF	=	punkti 6.1.1.4.7 kohaselt arvutatud lahjendustegur.

Kui foonikorrektsiooni kasutamisel saadakse tulemuseks negatiivne tahkete osakeste mass (mg/km), loetakse tahkete osakeste massiks null (mg/km).

6.1.1.4.6.   Süsinikdioksiid (CO2)

Sõiduki heitgaasis katse ajal väljapaisatud süsinikdioksiidi mass arvutatakse järgmise valemi abil:

valem 2-46:

kus:

CO2m = katseosa jooksul eraldunud süsinikmonooksiidi mass (mg/km);

S = punktis 6.1.1.3 määratletud teepikkus;

V = punktis 6.1.1.4.1 määratletud kogumaht;

dCO2 = süsinikdioksiidi tihedus, g/m3 standardtemperatuuril ja -rõhul (273,2 K ja 101,3 kPa);

CO2c = süsinikoksiidi mahuline kontsentratsioon lahjendatud gaasides, mõõdetuna süsinikdioksiidiekvivalendi protsendina ja korrigeerituna nii, et on võetud arvesse lahjendusõhku järgmise valemi abil:

valem 2-47:

kus:

CO2e = proovivõtukotis(kottides) A lahjendatud gaaside proovis sisalduva süsinikdioksiidi kontsentratsioon protsentides;

CO2d = proovivõtukotis(kottides) B lahjendusõhu proovis sisalduva süsinikdioksiidi kontsentratsioon protsentides;

DF = punktis 6.1.1.4.7 määratletud tegur.

6.1.1.4.7.   Lahjendustegur (DF)

Lahjendustegur arvutatakse järgmise valemi abil:

Kõikide etalonkütuste puhul, välja arvatud vesinik: Valem 2-48:

Kütusekoostise CxHyOz puhul on üldvalem: Valem 2-49:

Vesiniku ja maagaasi segu (H2NG) puhul on valem: Valem 2-50:

Vesiniku puhul arvutatakse lahjendustegur järgmiselt: Valem 2-51:

x. liites sisalduvate etalonkütuste väärtus „X” on järgmine: Tabel 1-8 Väärtus ‘X’ lahjendusteguri DF arvutamise valemis Kütus X Bensiin (E5) 13,4 Diisel (B5) 13,5 Veeldatud naftagaas 11,9 Maagaas/biometaan 9,5 Etanool (E85) 12,5 Vesinik 35,03 Nendes valemites: CCO2 = süsinikdioksiidi kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna mahuprotsentides, CHC = süsivesinike kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna süsinikuekvivalendina miljondikes (ppm), CCO = süsinikmonooksiidi kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna miljondikes (ppm), CH20 = vee kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis, väljendatuna mahuprotsentides, CH20-DA = vee kontsentratsioon lahjendamiseks kasutatud õhus, väljendatuna mahuprotsentides, CH2 = vesiniku kontsentratsioon kogumiskotis sisalduvas lahjendatud heitgaasis (ppm), A = maagaasi/biometaani sisaldus vesiniku ja maagaasi segus, väljendatuna mahuprotsentides.

6.1.1.5.   I katsetüübi tulemuste kaalumine

6.1.1.5.1.   Kasutades korduvaid mõõtmisi (vt punkt 5.1.1.2.), arvutatakse punktis 6.1.1 kirjeldatud arvutusmeetodil saadud saasteainete (mg/km) ja süsinikdioksiidi heitkoguste ning VII lisa kohaselt kindlaks määratud kütuse- ja energiakulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa keskmised tulemused iga tsükliosa kohta.

6.1.1.5.1.1   ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade nr 40 ja nr 47 katsetsüklite tulemuste kaalumine

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade nr 40 ja nr 47 katsetsükli külma faasi (keskmine) tulemus on R1; ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade nr 40 ja nr 47 katsetsükli sooja faasi (keskmine) tulemus on R2. Kasutades neid saasteainete (mg/km) ja süsinikdioksiidi (g/km) heitkoguste tulemusi, arvutatakse lõpptulemus R sõltuvalt punktis 6.3 määratletud sõiduki klassist välja järgmiste valemite abil:

valem 2-52:

kus:

w1	=	külma faasi kaalumistegur;
w2	=	sooja faasi kaalumistegur.

6.1.1.5.1.2   WMTC tulemuste kaalumine

1. osa või sõiduki vähendatud kiirusel 1. osa (keskmine) tulemus on R1, 2. osa või sõiduki vähendatud kiirusel 2. osa (keskmine) tulemus on R2 ja 3. osa või sõiduki vähendatud kiirusel 3. osa (keskmine) tulemus on R3. Kasutades neid heitkoguste (mg/km) ja kütusekulu (l/100 km) tulemusi, arvutatakse lõpptulemus R sõltuvalt punktis 6.1.1.6.2 määratletud sõiduki klassist välja järgmiste valemite abil:

valem 2-53:

kus:

w1	=	külma faasi kaalumistegur;
w2	=	sooja faasi kaalumistegur.

Valem 2-54:

kus:

wn

=

faasi n (n=1, 2 või 3) kaalumistegur.

6.1.1.6.2.   Heite iga saasteaine puhul tuleb kasutada tabelite 1-9 (Euro 4) ja 1-10 (Euro 5) esitatud süsinikdioksiidi heite kaalumistulemusi.

Tabel 1-9

I tüübi katsetsüklid (kohaldatavad ka katsetüüpidele VII ja VIII) Euro 4 tasemele vastavate L-kategooria sõidukite jaoks, kohaldatavad kaalumisvalemid ja kaalumistegurid

Sõiduki kategooria	Sõiduki kategooria nimi	Katsetsükkel	Valemi nr	Kaalumistegurid
L1e-A	Mootoriga jalgratas	ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 47	2-52	w1 = 0,30 w2 = 0,70
L1e-B	Kaherattaline mopeed
L2e	Kolmerattaline mopeed
L6e-A	Kerge neljarattaline teeliiklussõiduk
L6e-B	Kerge neljarattaline liikur
L3e L4e	Kaherattaline mootorrattas külghaagisega ja ilma vmax < 130 km/h	WMTC, 2. etapp	2-53	w1 = 0,30 w2 = 0,70
L5e-A	Kolmerattaline sõiduk vmax < 130 km/h
L7e-A	Raske neljarattaline teeliiklussõiduk vmax < 130 km/h
L3e L4e	Kaherattaline mootorrattas külghaagisega ja ilma vmax ≥ 130 km/h	WMTC, 2. etapp	2-54	w1 = 0,25 w2 = 0,50 w3 = 0,25
L5e-A	Kolmerattaline sõiduk vmax ≥ 130 km/h
L7e-A	Raske neljarattaline teeliiklussõiduk vmax ≥ 130 km/h
L5e-B	Kolmerattaline kommertssõiduk	ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskiri nr 40	2-52	w1 = 0,30 w2 = 0,70
L7e-B	Maastikusõidukid
L7e-C	Raske neljarattaline liikur

Tabel 1-10

I tüübi katsetsüklid (kohaldatavad ka katsetüüpides VII ja VIII) Euro 5 tasemele vastavate L-kategooria sõidukite jaoks, kohaldatavad kaalumise valemid ja kaalumistegurid

Sõiduki kategooria	Sõiduki kategooria nimi	Katsetsükkel	Valem #	Kaalumistegurid
L1e-A	Mootoriga jalgratas	WMTC 3. etapp,	2-53	w1 = 0,50 w2 = 0,50
L1e-B	Kaherattaline mopeed
L2e	Kolmerattaline mopeed
L6e-A	Kerge neljarattaline teeliiklussõiduk
L6e-B	Kerge neljarattaline liikur
L3e L4e	Kaherattaline mootorrattas külghaagisega ja ilma vmax < 130 km/h		2-53	w1 = 0,50 w2 = 0,50
L5e-A	Kolmerattaline sõiduk vmax < 130 km/h
L7e-A	Raske neljarattaline teeliiklussõiduk vmax < 130 km/h
L3e L4e	Kaherattaline mootorrattas külghaagisega ja ilma vmax ≥ 130 km/h		2-54	w1 = 0,25 w2 = 0,50 w3 = 0,25
L5e-A	Kolmerattaline sõiduk vmax ≥ 130 km/h
L7e-A	Raske neljarattaline teeliiklussõiduk vmax ≥ 130 km/h
L5e-B	Kolmerattaline kommertssõiduk		2-53	w1 = 0,30 w2 = 0,70
L7e-B	Maastikusõidukid
L7e-C	Raske neljarattaline liikur

7.   Nõutavad andmed

Iga katse puhul tuleb dokumenteerida järgmine teave:

a)	katse number;

b)	sõiduki, süsteemi või osise tehasetähis;

c)	katsegraafiku iga osa läbiviimise kuupäev ja kellaaeg;

d)	seadme käitaja;

e)	juht või käitaja;

f)

katsesõiduk: mark, tehasetähis, mudeli aasta, ülekande/käigukasti tüüp, läbisõidumõõdiku näit eelkonditsioneerimise alustamisel, mootori töömaht, mootori tüüpkond, heitekontrollisüsteem, mootori soovitatav tühikäigukiirus, kütusepaagi nimimaht, inertskoormus, 0-kilomeetril registreeritud tuletatud mass ja veoratta rehvirõhk;

g)	dünamomeetri seerianumber: dünamomeetri seerianumbri teatamise asemel võib ametisustuste eelneval nõusolekul kasutada viidet sõiduki katseruumi numbrile, kuid seda vaid tingimusel, et katseruumi andmetes sisaldub kogu asjakohane teave seadme kohta;

h)

kogu asjakohane teave mõõteseadme kohta, sh seadistus, võimendustegur, seerianumber, detektori number, tööulatus. Alternatiivina võib ametiasutuste eelneval nõusolekul kasutada viidet sõiduki katseruumi numbrile, kuid seda vaid tingimusel, et katseruumi kalibreerimisandmetes sisaldub kogu asjakohane teave seadme kohta;

i)	meerikute diagrammid: nullpunkti leidmine, võrdlusgaasiga kontrollimine, heitgaas ja lahjendusõhu proovide jäljed;

j)	katseruumi õhurõhk, temperatuur ja niiskus; Märkus 7: Võib kasutada labori keskbaromeetrit, kui on tõestatud, et individuaalsete katseruumide õhurõhud jäävad vahemikku ± 0,1 % keskbaromeetri asukoha õhurõhu näidust.

k)	püsimahuproovivõtturi mõõteseadmesse siseneva heitgaasi ja lahjendusõhu segu rõhk, rõhu suurenemine seadmes ja temperatuur sissevooluava juures. Temperatuuri tuleb temperatuurikõikumiste kindlakstegemiseks registreerida pidevalt või digitaalselt;

l)	heitgaasiproovide kogumisel igas katsefaasis kogunenud mahtpumba pöörete arv. Kriitilise voolu Venturi toruga (CFV) igas katsefaasis mõõdetud standardkuupmeetrite arv annab võrdväärsed andmed CVS-CFV-süsteemiga;

m)	lahjendusõhu niiskusesisaldus. Märkus 8: Kui konditsioneerimiskolonne ei kasutata, võib selle mõõtmise välja jätta. Kui kasutatakse konditsioneerimiskolonne ja lahjendusõhk võetakse katseruumist, võib selleks mõõtmiseks kasutada ümbritseva õhu niiskust.

n)	iga katseosa teekonna pikkus arvutatakse rulli või võlli mõõdetud pöörete põhjal;

o)	rulli tegelik kiirusrežiim katse ajal;

p)	käikude kasutamise graafik katse ajal;

q)	heidete katsetulemused I tüübi katse iga katseosa puhul ja kaalutud katsetulemused kokku;

r)	heidete väärtused sekundilise täpsusega I tüübi katse puhul, kui seda peetakse vajalikuks;

s)	heidete katsetulemused II tüübi katse puhul (vt III lisa).