1.1.1.

Käesoleva määrusega hõlmatud riskijuhtimismenetlus algab hinnatava süsteemi määratlemisest ja koosneb järgmistest toimingutest:

Riskijuhtimismenetlus on iteratiivne ja seda kirjeldatakse liite diagrammil. Menetlus lõpeb, kui tõendatakse, et süsteem vastab kõigile ohutusnõuetele, mis on vajalikud kindlaksmääratud ohtudega seotud riskide heakskiitmiseks.

1.1.2.

Kõnealune iteratiivne riskijuhtimismenetlus vastab järgmistele tingimustele:

1.1.3.

Käesoleva määrusega nõutud riskijuhtimismenetluse eest vastutav taotleja peab ohuregistrit vastavalt 4. jaotisele.

1.1.4.

Ettevõtjad, kes on juba võtnud kasutusele üldise riskihindamise meetodid ja vahendid, võivad jätkata nende kohaldamist, kui kõnealused meetodid ja vahendid vastavad käesoleva määruse sätetele ja järgmistele tingimustele:

1.1.5.

Ilma et see piiraks tsiviilvastutuse kohaldamist kooskõlas liikmesriikide õigusnõuetega, kuulub üldine riskihindamismenetlus taotleja vastutusalasse. Eelkõige otsustab taotleja pärast asjaomaste osalistega kokku leppimist, kes vastutab üldisest riskihindamisest tulenevate ohutusnõuete täitmise eest. Kõnealune otsus sõltub nende ohutusmeetmete laadist, mis on valitud vastuvõetava riskitaseme saavutamiseks. Ohutusnõuetele vastavust tõendatakse vastavalt 3. jaotisele.

1.1.6.

Riskijuhtimismenetluse esimeses etapis koostab taotleja dokumendi, milles määrab kindlaks eri osaliste ülesanded ja nende riskijuhtimistoimingud. Taotleja kooskõlastab tiheda koostöö asjaomaste eri osaliste vahel kooskõlas nende vastavate ülesannetega, et hallata ohtusid ja seonduvaid ohutusmeetmeid.

1.1.7.

Käesolevas määruses kirjeldatud riskijuhtimismenetluse nõuetekohase kohaldamise hindamise eest vastutab hindamisasutus.

1.2.1.

Kõikide hinnatava süsteemi asjakohaste liideste puhul ja ilma et see piiraks asjakohastes KTKdes määratletud liideste spetsifikatsioonide kohaldamist, teevad asjaomased raudtee-ettevõtjad koostööd, et kindlaks määrata ohud ja seonduvad ohutusmeetmed, mida kõnealuste liideste puhul tuleb võtta, ning et neid ohtusid ja meetmeid ühiselt hallata. Jagatud riskide juhtimist liideste puhul kooskõlastab taotleja.

1.2.2.

Kui osaline teeb ohutusnõude täitmiseks kindlaks vajaduse sellise ohutusmeetme järele, mida ta ise ei ole võimeline rakendama, kannab ta pärast teise osalisega kokkuleppimist seonduva ohu haldamise üle viimati nimetatud osalisele, kasutades selleks 4. jaotises kirjeldatud menetlust.

1.2.3.

Kõik osalised, kes hinnatava süsteemi puhul avastavad, et ohutusmeede ei vasta nõuetele või on ebapiisav, peavad sellest teatama taotlejale, kes omakorda teavitab ohutusmeedet rakendavat osalist.

1.2.4.

Ohutusmeedet rakendav osaline teavitab seejärel kõiki osalisi, keda kõnealune probleem mõjutab kas hinnatavas süsteemis või sama ohutusmeedet kasutavates muudes olemasolevates süsteemides, kuivõrd kõnealuste muude süsteemide osalised on talle teada.

1.2.5.

Kui kaks või rohkem osalist ei jõua kokkuleppele, vastutab taotleja piisava lahenduse leidmise eest.

1.2.6.

Kui osaline ei ole võimeline täitma teatatud riikliku eeskirja nõuet, küsib taotleja nõu asjakohaselt pädevalt asutuselt.

1.2.7.

Hinnatava süsteemi määratlusest sõltumata on taotleja ülesanne tagada, et riskijuhtimine hõlmaks süsteemi ennast ja selle integreerimist kogu raudteesüsteemi.

2.1.1.

Üldine riskihindamine on üldine iteratiivne menetlus, mis koosneb järgmisest:

Üldine riskihindamismenetlus toimib koos ohtude haldamisega vastavalt punktile 4.1.

2.1.2.

Süsteemi määratluses tuleks käsitleda vähemalt järgmisi teemasid:

2.1.3.

Oht määratakse kindlaks määratletud süsteemi puhul vastavalt punktile 2.2.

2.1.4.

Hinnatava süsteemiga seotud riski vastuvõetavust hinnatakse ühe või mitme järgmise riskide heakskiitmise põhimõtte alusel:

Vastavalt punktis 1.1.5 osutatud üldpõhimõttele hoidub hindamisasutus kehtestamast riski heakskiitmise põhimõtet, mida kohaldab taotleja.

2.1.5.

Taotleja tõendab riski hindamisel, et riski heakskiitmiseks valitud põhimõtet kohaldatakse nõuetekohaselt. Samuti kontrollib taotleja, et riski heakskiitmiseks valitud põhimõtteid kasutatakse järjepidevalt.

2.1.6.

Kõnealuste riski heakskiitmise põhimõtete kohaldamisega määratakse kindlaks võimalikud ohutusmeetmed, millega muudetakse hinnatava süsteemi risk(id) vastuvõetavaks. Nende ohutusmeetmete hulgast riski(de) kontrollimiseks välja valitud meetmetest saavad ohutusnõuded, millele süsteem peab vastama. Kõnealuste ohutusnõuete järgimist tõendatakse kooskõlas 3. jaotisega.

2.1.7.

Üldine iteratiivne riskihindamismenetlus loetakse lõpetatuks, kui tõendatakse, et kõik ohutusnõuded on täidetud ja et muid põhjendatult eeldatavaid lisaohtusid ei ole vaja arvesse võtta.

2.2.1.

Taotleja määrab pädevate ekspertide põhjaliku ekspertiisi abil süstemaatiliselt kindlaks kõik põhjendatult eeldatavad ohud, mis on seotud kogu hinnatava süsteemiga, vajaduse korral selle funktsioonide ja liidestega.

Kõik kindlaksmääratud ohud kantakse ohuregistrisse vastavalt 4. jaotisele.

2.2.2.

Selleks et keskenduda üldisel riskihindamisel kõige olulisematele riskidele, liigitatakse ohud vastavalt neist tulenevale prognoositud riskile. Eksperdihinnangule tuginedes ei ole vaja üldiselt vastuvõetava riskiga seotud ohtusid täiendavalt analüüsida, ent need tuleb kanda ohuregistrisse. Nende liigitamist põhjendatakse, et hindamisasutusel oleks võimalik teostada sõltumatut hindamist.

2.2.3.

Kriteeriumiks on, et ohtudest tulenevaid riske võib liigitada üldiselt vastuvõetavaks, kui risk on nii väike, et mingit täiendavat ohutusmeedet ei ole otstarbekas rakendada. Eksperdihinnangus võetakse arvesse, et kõik üldiselt vastuvõetavad riskid koos ei ületaks kindlaksmääratud osa koguriskist.

2.2.4.

Ohu kindlaksmääramisel võib kindlaks määrata ohutusmeetmed. Need kantakse ohuregistrisse vastavalt 4. jaotisele.

2.2.5.

Oht tuleb kindlaks määrata ainult nii üksikasjalikult, nagu on vaja selliste juhtude kindlaksmääramiseks, kui ohutusmeetmed peaksid riske eeldatavalt kontrollima vastavalt punktis 2.1.4 nimetatud ühele riski heakskiitmise põhimõttele. Seega võib olla vaja iteratsioone riskianalüüsi ja riskihindamise vahel, kuni saavutatakse ohtude kindlaksmääramiseks piisav üksikasjalik tase.

2.2.6.

Kui riski kontrollimiseks kasutatakse tegevusjuhist või võrdlussüsteemi, võib ohu kindlaksmääramisel piirduda järgmisega:

2.3.1.

Taotleja analüüsib teiste asjaomaste osaliste toetusel ja punktis 2.3.2 loetletud nõuetele tuginedes, kas asjakohaste tegevusjuhiste kohaldamisega hõlmatakse nõuetekohaselt üht või mitut ohtu.

2.3.2.

Tegevusjuhised peavad vastama vähemalt järgmistele nõuetele:

2.3.3.

Kui direktiiviga 2008/57/EÜ nõutakse vastavust KTKdele ja kui asjakohaste KTKdega ei kehtestata käesoleva määrusega kasutusele võetud riskijuhtimismenetlust, võib KTKsid käsitada ohtude kontrollimise tegevusjuhistena, tingimusel et punkti 2.3.2 alapunkti c nõuded on täidetud.

2.3.4.

Direktiivi 2004/49/EÜ artikli 8 ja direktiivi 2008/57/EÜ artikli 17 lõike 3 kohaselt teatatud riiklikke eeskirju võib käsitada tegevusjuhistena, kui punkti 2.3.2 nõuded on täidetud.

2.3.5.

Kui punkti 2.3.2 nõuetele vastavate tegevusjuhistega kontrollitakse üht või mitut ohtu, käsitatakse kõnealuste ohtudega seotud riske vastuvõetavana. See tähendab järgmist:

2.3.6.

Kui tegevusjuhist ei järgita täielikult, tõendab taotleja, et kasutatava alternatiivse lähenemisviisiga tagatakse vähemalt samasugune ohutustase.

2.3.7.

Kui konkreetse ohuga seotud riski ei ole võimalik heaks kiita tegevusjuhiste kohaldamisega, määratakse kindlaks täiendavad ohutusmeetmed, kohaldades ülejäänud kahest riski heakskiitmise põhimõttest üht.

2.3.8.

Kui kõiki ohtusid hallatakse tegevusjuhistega, võib riskijuhtimismenetlus piirduda järgmisega:

2.4.1.

Taotleja analüüsib teiste asjaomaste osaliste toetusel, kas analoogset süsteemi, mis hõlmab üht või mitut ohtu, võiks kasutada võrdlussüsteemina.

2.4.2.

Võrdlussüsteem vastab vähemalt järgmistele nõuetele:

2.4.3.

Kui võrdlussüsteem vastab punktis 2.4.2 loetletud nõuetele, toimitakse hinnatava süsteemi puhul järgmiselt:

2.4.4.

Kui hinnatav süsteem erineb võrdlussüsteemist, tõendatakse riskihindamisega, et hinnatava süsteemi ohutustase on vähemalt samasugune nagu võrdlussüsteemil. Võrdlussüsteemiga hõlmatud ohtudega seotud riske käsitatakse sel juhul vastuvõetavana.

2.4.5.

Kui ei suudeta tõendada võrdlussüsteemiga samaväärset ohutustaset, määratakse kõrvalekallete jaoks kindlaks täiendavad ohutusmeetmed, kohaldades ülejäänud kahest riski heakskiitmise põhimõttest üht.

2.5.1.

Kui üks kahest punktide 2.3 ja 2.4 kohasest riski heakskiitmise põhimõttest ei hõlma ohtusid, tõendatakse riski vastuvõetavust riski selgesõnalise prognoosimise ja hindamisega. Kõnealustest ohtudest tulenevaid riske prognoositakse kas kvantitatiivselt või kvalitatiivselt, võttes arvesse kehtivaid ohutusmeetmeid.

2.5.2.

Prognoositud riskide vastuvõetavuse hindamisel kasutatakse riski heakskiitmise kriteeriume, mis tulenevad ühenduse õigusaktides või teatatud riiklikes eeskirjades sätestatud õigusnõuetest või põhinevad kõnealustel nõuetel. Sõltuvalt riski heakskiitmise kriteeriumidest võib riski vastuvõetavust hinnata riski selgesõnalises prognoosis käsitletud iga seonduva ohu puhul eraldi või kõigi ohtude kombinatsiooni puhul üldiselt.

Kui prognoositud risk ei ole vastuvõetav, määratakse kindlaks täiendavad ohutusmeetmed ja rakendatakse neid, et vähendada riski vastuvõetavale tasemele.

2.5.3.

Kui ühe ohuga või mitme ohu kombinatsiooniga seotud riski käsitatakse vastuvõetavana, kantakse kindlaksmääratud ohutusmeetmed ohuregistrisse.

2.5.4.

Kui ohud tulenevad selliste tehniliste süsteemide riketest, mida tegevusjuhised ega võrdlussüsteemi kasutamine ei hõlma, kohaldatakse kõnealuse tehnilise süsteemi konstruktsiooni suhtes järgmist riski heakskiitmise kriteeriumi:

tehniliste süsteemide puhul, mille talitlusrikkel võib usutavasti olla katastroofiline tagajärg, ei pea seonduvat riski täiendavalt vähendama, kui kõnealuse rikke määr on vähemalt 10-9 töötunni kohta.

2.5.5.

Ilma et see piirakse direktiivi 2004/49/EÜ artiklis 8 sätestatud menetluse kohaldamist, võib riikliku ohutustaseme säilitamiseks taotleda rangemat kriteeriumi siseriiklikus eeskirjas. Sõidukite kasutuselevõtu täiendavate lubade korral kohaldatakse direktiivi 2008/57/EÜ artikleid 23 ja 25.

2.5.6.

Kui tehnilise süsteemi väljatöötamisel kohaldatakse punktis 2.5.4 määratletud 10-9-kriteeriumi, kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet kooskõlas käesoleva määruse artikli 7 lõikega 4.

Kui aga taotleja suudab tõendada, et kohaldava liikmesriigi ohutustaset on võimalik säilitada suurema rikkemääraga kui 10-9 töötunni kohta, võib taotleja seda kriteeriumi kõnealuses liikmesriigis kasutada.

2.5.7.

Selgesõnaline riski prognoosimine ja hindamine vastab vähemalt järgmistele nõuetele:

4.1.1.

Taotleja loob ohuregistri(d) või ajakohastab neid (kui need on juba olemas) projekteerimise, konstrueerimise ja rakendamise jooksul seni, kuni muudatus heaks kiidetakse või esitatakse ohutuse hindamise aruanne. Ohuregistri abil on võimalik jälgida kindlaksmääratud ohtudega seotud riskide seirel tehtud edusamme. Kui süsteem on heaks kiidetud ja toimib, peab hinnatava süsteemi toimimise eest vastutav infrastruktuuri- või raudtee-ettevõtja ohuregistrit kui ohutusjuhtimissüsteemi lahutamatut osa vastavalt direktiivi 2004/49/EÜ III lisa punkti 2 alapunktile g.

4.1.2.

Ohuregister hõlmab kõiki riskihindamismenetluse jooksul kindlaksmääratud ohtusid, nendega seonduvaid ohutusmeetmeid ja süsteemi käsitlevaid oletusi. Eelkõige sisaldab see selget viidet ohu päritolule ja riski heakskiitmiseks valitud põhimõttele ning selles määratakse selgelt kindlaks iga ohu kontrollimise eest vastutav osaline (vastutavad osalised).

a)

üldise riskihindamismenetluse teostamiseks nimetatud organisatsiooni ja ekspertide kirjeldus;

b)

üldise riskihindamise eri etappide tulemused ja selliste vajalike ohutusnõuete loetelu, mis tuleb täita vastuvõetava riskitaseme saavutamiseks.

1.

Hindamisasutus ei või olla otseselt ega volitatud esindajatena seotud hinnatava süsteemi projekteerimise, tootmise, konstrueerimise, turustamise, käitamise ega hooldamisega. See ei välista võimalust vahetada tehnilist teavet asutuse ja asjaomaste osaliste vahel.

2.

Hindamisasutus peab hindamise teostama suurima erialase asjatundlikkuse ja tehnilise pädevusega ning olema vaba igasugustest, eelkõige rahalistest, surveavaldustest ja motiividest, mis võivad mõjutada tema otsust või hindamise tulemust, eriti kui need pärinevad isikutelt või isikurühmadelt, keda hindamine mõjutab.

3.

Hindamisasutusel peavad olema vahendid, mis on vajalikud hindamisega seotud tehniliste ja haldusülesannete täitmiseks; samuti peab tal olema juurdepääs seadmetele, mis on vajalikud erandlikuks hindamiseks.

4.

Hindamise eest vastutavatel töötajatel peab olema:

5.

Sõltumatu hindamise eest vastutavate töötajate sõltumatus peab olema tagatud. Ühtegi ametnikku ei tohi tasustada läbiviidud hindamiste arvu ega hindamistulemuste alusel.

6.

Kui hindamisasutus on taotleja organisatsioonist eraldiseisev üksus, peab ta endale võtma tsiviilvastutuskindlustuse juhul, kui riik ei reguleeri vastutust riiklike õigusnormidega või kui liikmesriik ise otseselt ei teosta hindamist.

7.

Kui hindamisasutus on taotleja organisatsioonist eraldiseisev üksus, on tema töötajad kohustatud hoidma ametisaladust kogu teabe osas, mida nad omandavad käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmise käigus (välja arvatud pädevad haldusasutused selles riigis, kus nad tegutsevad).