16.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 240/1

(1)

15. märtsil 2005 kehtestas komisjon määrusega (EÜ) nr 426/2005 (2) (“ajutine määrus”) ajutise dumpinguvastase tollimaksu Hiina Rahvavabariigist (“HRV”) pärit viimistletud polüesterfilamentkangaste impordi suhtes.

(2)

Tuletatakse meelde, et dumpingut ja kahju käsitlev uurimisperiood (edaspidi “uurimisperiood”) hõlmas ajavahemikku 1. aprillist 2003 kuni 31. märtsini 2004. Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2000 uurimisperioodi lõpuni (“vaatlusalune periood”).

(3)

Pärast ajutise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist teatavate HRVst pärit viimistletud polüesterfilamentkangaste impordi suhtes tehti kõigile osapooltele teatavaks asjaolud ning kaalutlused, millel ajutine määrus põhines. Kõikidele osapooltele anti tähtaeg, mille jooksul nad võisid avaldatud teabe kohta arvamust avaldada.

(4)

Mõned huvitatud isikud esitasid märkused kirjalikult. Isikutele, kes soovisid oma arvamust avaldada suuliselt, anti selleks võimalus. Komisjon kogus ja kontrollis kogu teavet, mida ta pidas vajalikuks. Huvitatud isikute suulised ja kirjalikud märkused vaadati läbi ja vajaduse korral tehti esialgsetes järeldustes vastavad muudatused.

(5)

Komisjon avaldas seejärel kõik olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal ta kavatses soovitada lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ning ajutise tollimaksuga tagatud summade lõpliku sissenõudmise. Kõikidele huvitatud isikutele anti ka tähtaeg, mille jooksul nad said avaldatud teabe kohta arvamust avaldada. Huvitatud isikute suulised ja kirjalikud märkused vaadati läbi ning kui see oli asjakohane, muudeti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ettepanekut vastavalt.

(6)

Tuletatakse meelde, et ajutise määruse põhjenduses 11 toodud määratluse kohaselt on vaatlusalune toode viimistletud polüesterfilamentkangas, mis kujutab endast sünteesfilamentlõngast värvitud või trükitud kangast, mis sisaldab tekstureeritud ja/või tekstureerimata polüesterfilamentkiude 85 % ulatuses või enam. Käesolevaga selgitatakse, et isegi kui vaatlusalust toodet kasutatakse tavaliselt rõivaste valmistamiseks, st muu hulgas ka rõivaste voodri valmistamiseks, ning tuulepluuside, spordirõivaste, suusarõivaste, aluspesu ja moedetailide valmistamiseks, võidakse seda kasutada ka muuks otstarbeks, kuigi vähemal määral. Seepärast kuuluvad kõik eespool kirjeldatud viimistletud polüesterfilamentkangast tooted vaatlusaluse toote määratluse alla, hoolimata nende lõppotstarbest. Sõltumata sellest, kas vaatlusalust toodet kasutatakse ühe või teise rõiva valmistamisel, jäävad tema põhilised füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused identseks ning seepärast ei mõjuta kasutusotstarbe erinevused vaatlusaluse toote määratlust.

(7)

Ühtlasi kinnitatakse, et valgeks värvitud kangad kuuluvad samuti toote määratluse alla. Nimetatud kangast tuleb eristada pleegitamata sünteesfilamentlõngast kootud kangast (nimetatakse ka halliks kangaks), mis saadakse pärast kudumist, kuid enne värvimist, ning mis on vaatlusaluse toote toormaterjaliks. Seepärast ei kuulu viimane toote määratluse alla. Eespool kirjeldatud värvitud valgest kiust tooted kuuluvad CN-koodide ex 5407 51 00, ex 5407 61 10 ja ex 5407 69 10 alla, kõnealused koodid tuleb lisada käesoleva määruse vastavasse ossa.

(8)

Samuti kinnitatakse, et vaatlusalust toodet tuleb eristada eri värvi lõngadest kootud polüesterfilamentkangastest, mille puhul kootakse kangasse eelnevalt värvitud lõng ning musterkiri saavutatakse mustri kudumisega. Viimati mainitud tootel on erinevad füüsikalised ja keemilised põhiomadused, kuna kasutatav toormaterjal (eelvärvitud lõng) on erinev ning muster saavutatakse kudumise teel, mitte trükivärviga katmisel või värvimisel. Lisaks kasutatakse seda tüüpi viimistletud kangast tavaliselt pehme mööbli valmistamisel, samal ajal kui vaatlusalust toodet kasutatakse peaaegu eranditult rõivaste valmistamisel.

(9)

Mitmed huvitatud isikud väitsid, et viimistletud polüesterfilamentkangaid, mida kasutatakse mööbli valmistamiseks või kodutekstiilidena, ei tuleks dumpinguvastaste meetmete kohaldamisalasse lisada. Üks huvitatud isik, kes impordib polüesterkangaid vihmavarjude tarbeks, väitis samuti, et tema poolt imporditava kanga kasutusala on teistsugune ning kaaluerinevuse tõttu rõivatööstuse jaoks sobimatu.

(10)

Uurimisel leidis kinnitust, et teatavat osa vaatlusalusest tootest, kuigi vähemal määral, kasutatakse mööbli valmistamiseks ja kodutekstiilidena. Neil kangastel on hoolimata erinevustest mitmesugustes tegurites, nagu värvus, lõnga jämedus ja viimistlus, samad põhilised tehnilised, füüsikalised ja keemilised omadused nagu rõivaste valmistamiseks mõeldud kangastel. Seega järeldatakse, et neid ei tuleks kõnealuse toote määratlusest välja jätta.

(11)

Üks huvitatud isik väitis, et sõltuvalt kõnealuse toote kasutamise otstarbest, nt odavama klassi rõivaste voodri või kallima klassi rõivaste valmistamise materjalina, on hinnas ja kvaliteedis oluline erinevus ning neid tooteid ei tuleks vaadelda ühe vaatlusaluse tootena.

(12)

Seoses sellega tuleks meelde tuletada, et liigi- ja hinnaerinevusi on arvesse võetud uurimise tarbeks kehtestatud toote kontrollnumbrites (PCN-koodides), mis tagavad eri tooteliikide võrdlemise samasuguste toodetega.

(13)

Ajutise määruse põhjenduses 15 kinnitati, et komisjon leidis, et ühenduse tootmisharu poolt toodetud ja ühenduse turul müüdavad viimistletud polüesterfilamentkangad ning kõnealustes riikides toodetud ja ühendusse eksporditud viimistletud polüesterfilamentkangad on samasugused tooted, kuna ei leitud erinevusi olemasolevate erinevat tüüpi viimistletud polüesterfilamentkangaste põhilistes füüsikalistes ja keemilistes omadustes ega kasutuses.

(14)

Täiendavate märkuste puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjenduste 11–16 sisu ja ajutised järeldused toote määratluse ja samasuguse toote kohta.

(15)

Üks huvitatud isik taotles koostööd tegevate ühenduse tootjate andmete avaldamist, et võimaldada huvitatud isikutel hinnata, kas kehtivad nõuded on täidetud. Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduse 8 punktis a, taotlesid koostööd tegevad ühenduse tootjad algmääruse artikli 19 alusel, et nende andmeid ei avalikustataks, kuna see avaldaks neile märkimisväärselt halba mõju. Kuna mõned kõnealused tootjad ostavad polüesterlõnga (nende poolt kasutatav põhiline tooraine) Hiina tarnijatelt, võidakse nende suhtes rakendada vastuabinõusid. Nende taotlust peeti piisavalt põhjendatuks ning see rahuldati.

(16)

Tuletatakse meelde, et käesoleva uurimise käigus andis endast teada ja taotles turumajanduslikku kohtlemist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c alusel 49 HRV eksportivat tootjat. Iga turumajandusliku kohtlemise taotlust analüüsiti eraldi kõnealuses artiklis sätestatud viie kriteeriumi põhjal.

(17)

Ajutise määruse põhjenduses 23 sätestatu põhjal suutsid 25 ettevõtet edukalt tõendada, et nad vastavad asjaomasele turumajandusliku kohtlemise viiele kriteeriumile. Ülejäänud ettevõtted ei vastanud turumajandusliku kohtlemise kriteeriumidele: neist 10 ei teinud käesoleva uurimise käigus piisavalt koostööd ega esitanud nõutud vajalikku teavet ning ülejäänud 14 osutusid algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kriteeriumidele mittevastavaks põhjustel, mis on kokku võetud allpool toodud tabelis:

(18)

Asjaomastele ettevõtetele ja kaebuse esitajale anti võimalus teha eespool toodud järelduste kohta märkusi. Erinevatelt huvitatud isikutelt laekunud märkuste analüüsi tulemusi on käsitletud allpool.

(19)

Veel tuletatakse meelde, et kooskõlas algmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga c on tõendamiskohustus turumajanduslikku kohtlemist taotlevatel eksportivatel tootjatel, sest kõnealune artikkel sätestab, et ettevõtted peavad esitama piisavad tõendid selle kohta, et nad tegutsevad turumajanduse tingimustes. Kahtluste püsimisel, näiteks põhjus(t)el, et asjaomane ettevõte/asjaomased ettevõtted ei esitanud või ei olnud võimeline/võimelised esitama vajalikku teavet või kuna kõnealune teave oli ebapiisav, ei saa turumajanduslikku kohtlemist kohaldada.

(20)

Lisaks märgitakse, et turumajandusliku kohtlemise kohaldamise puhul ettevõttele peavad kõik algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c loetletud viis kriteeriumi olema täidetud. Teisisõnu ei saa turumajanduslikku kohtlemist kohaldada, kui üks kriteerium on täidetud vaid osaliselt. Samuti on Euroopa Ühenduse institutsioonide tavaks uurida, kas asjaomane ettevõtete grupp tervikuna vastab turumajandusliku kohtlemise tingimustele, mis tähendab, et iga asjaomane vaatlusalust toodet tootev ja/või müüv ettevõte peaks tõendama oma vastavust turumajandusliku kohtlemise kriteeriumidele.

(21)

Sellega seoses väitsid ettevõtted 4, 5, 9 ja 14, et hinnang selle kohta, kas äriühingu suhtes tuleks kohaldada turumajanduslikku kohtlemist, tuleks teha üldistel alustel ning kuna komisjon leidis, et täitmata on vaid asjaomaste kriteeriumide teatavad aspektid, tuleks nende suhtes turumajanduslikku kohtlemist siiski kohaldada. Kõnealuste ettevõtete nõudmised lükati tagasi põhjenduse 20 alusel.

(22)

Ettevõtted 4 ja 5 väitsid ka seda, et komisjoni järeldustest ei piisa järeldamaks, et nad ei vasta esimesele kriteeriumile. Siinkohal tuleks märkida, et kummagi ettevõtte puhul tuli kontrollkäigu ajal ilmsiks, et ettevõtted esitasid oma turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotluses eksitavat teavet või jätsid olulise teabe lihtsalt esitamata. Ühe ettevõtte puhul väideti, et oluline toorainetarnija on eraõiguslik ettevõte, mis osutus hiljem kohapealse kontrolli käigus riigile kuuluvaks. Ettevõtte väidet, et temalt ei saa oodata oma tarnijate omandiõiguse üksikasjade teadmist, ei saanud aktsepteerida, kuna ettevõte teatas oma turumajandusliku seisundi taotluse vormis selgelt, et kõnealune tarnija on eraettevõte, mida ettevõte ka kontrollkäigu ajal selgesõnaliselt kinnitas. Seoses teise ettevõttega selgus kontrollkäigu ajal, et kuigi turumajandusliku seisundi taotluse vormis seda spetsiaalselt nõuti, jättis ettevõte mainimata oma põhilise tooraine ostud, seega ei antud teavet asjaomaste tarnijate kohta. Kõnealused asjaolud takistasid oluliselt kontrolli ning ei suudetud tõendada, et vastavad kulud tehti reaktsioonina turusignaalidele ja ilma riigi sekkumiseta. Seepärast lükati ettevõtete nõudmised tagasi.

(23)

Ettevõtete 3, 9 ja 14 väitel ei piisa pelgalt faktist, et audiitorid andsid välja kvalifitseeritud arvamuse nende aastaaruande kohta, järelduseks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine kriteerium ei ole täidetud. Ettevõte 2 vaidlustas komisjoni järeldused, et sellel äriühingul puudub igaks otstarbeks kasutatud ühene ja selge sõltumatult auditeeritud raamatupidamine. Ettevõtted 4 ja 5 väitsid, et kuna neil on sõltumatult auditeeritud selge raamatupidamine, tuleks teine kriteerium lugeda täidetuks.

(24)

Üldisest vaatenurgast lähtudes tuletatakse meelde, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine kriteerium nõuab, et asjaomased ettevõtted tõendaksid, et neil on elementaarne raamatupidamisarvestus, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega, et hinnata kõnealuse raamatupidamisarvestuse usaldusväärsust dumpingu nõuetekohase hindamise tagamist silmas pidades. Dumpinguarvestus tugineb peamiselt ettevõtete raamatupidamisdokumentides (tulud, kulud, kasum ja laoarvestus) leiduvatel andmetel, mis peavad seega olema usaldusväärsed. Dumpinguvastane kontrollkäik seisnebki just nende andmete kontrollimises. Peale selle tuletatakse meelde, et audiitori väljendatav arvamus (heakskiitmine piirangutega või ilma, või heakskiitmisest keeldumine) sõltub raamatupidamisarvestuses leitud vasturääkivuste olulisusest. Asjaolu, et audiitor ei keeldu raamatupidamisarvestuse heakskiitmisest, ei tähenda iseenesest seda, et raamatupidamisarvestus on korrektne, mille tagab üksnes audiitori reservatsioonideta heakskiitmine.

(25)

Kui rääkida lähemalt äriühingutest 3, 9 ja 14, siis tuleb märkida, et audiitorite tehtud reservatsioonid olid küllaltki olulised. Ühe ettevõtte puhul ei suutnud audiitorid tõendada varude aastalõpubilansi ja aasta müügikulude õigsust. Ühe teise ettevõtte puhul märkisid audiitorid oma aruandes, et neil ei õnnestunud kontrollida laoarvestust aastalõpu seisuga “piiratud tingimuste” tõttu. Peab mainima, et laoseisu näitaja moodustas enam kui 10 % nimetatud ettevõtte bilansimahust. Peale selle ei langenud ettevõtte poolt esitatud raamatupidamisandmed kokku audiitoriaruandes viidatud andmetega, mis tekitab kahtlust, kas esitati üldse õiged auditeeritud raamatupidamisandmed. Viimati nimetatud ettevõtte puhul olid olulised reservatsioonid seotud 2002. aasta raamatupidamisarvestusega. Hoolimata ilmsete muutuste puudumisest raamatupidamispõhimõtetes ja sellest, et mingeid varasematel aastatel tõstatatud küsimusi ei parandatud, ei olnud 2003. aasta raamatupidamisarvestuses samu reservatsioone, mis tekitas kahtlust, kas raamatupidamisarvestus ikka oli rahvusvaheliste standarditega kooskõlas sõltumatult auditeeritud. Pealegi ei võtnud aktsionärid kõnealust raamatupidamisarvestust isegi vastu. Seepärast lükati nende ettevõtete nõuded tagasi.

(26)

Ettevõtte 2 nõudmiste osas tuleb märkida, et audiitorite nõutud olulised parandused, mille tulemusel läinuks kasum poolitamisele, tehti üksnes aastaaruandes, mitte aga ettevõtte raamatupidamisarvestuses. Selle põhjuseks oli asjaolu, et ettevõte soovis näidata raamatupidamisarvestuses muudel põhjustel kõrgemat kasumit. Seepärast ei olnud võimalik raamatupidamisarvestust ühitada auditeeritud aastaaruannetega, millel oleks olnud otsene ja oluline mõju mis tahes dumpinguarvutustele. See viis järelduseni, et ettevõttel puudus igaks otstarbeks kasutatud selge raamatupidamisarvestus. Kuna ettevõte ei esitanud mingit täiendavat teavet, kinnitatakse need järeldused käesolevaga ja nõudmine lükatakse tagasi.

(27)

Ettevõtete 4 ja 5 puhul leiti kontrollkäigu ajal raamatupidamises olulisi vasturääkivusi. Ettevõtted väitsid, et need vasturääkivused tulenevad tehnilistest vigadest ning et komisjon ei teinud põhjalikku analüüsi ja mõistis olukorda valesti. Esiteks tuleb meenutada, et tõendamise käigus ilmneda võivate kahtluste selgitamine või kõrvaldamine on ettevõtete ülesanne. Lisaks tuleb märkida, et ettevõtted ei esitanud turumajandusliku seisundi taotluse vormi kontrollimiseks määratud aja jooksul teatavaid nõutud dokumente ning seega ei olnud neid võimalik kontrollida ega arvesse võtta. Avastatud vasturääkivused seavad tõsiselt kahtluse alla raamatupidamisarvestuse usaldusväärsuse ning seepärast kinnitatakse, et kõnealust raamatupidamisarvestust ei saa lugeda auditeerituks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Kuna ettevõtted ei esitanud mingit täiendavat teavet, kinnitatakse need järeldused käesolevaga ja nõudmised lükatakse tagasi.

(28)

Nimetatud viimased kaks ettevõtet ja ettevõte 6 väitsid, et järeldused, nagu ei vastaks nad kolmandale kriteeriumile, on alusetud.

(29)

Ettevõte 4 väitis, et komisjonil puudus usutav alus järeldada, et aktsionäride poolt erastamisprotsessi raames makstud hind oli vähendatud. Uurimine aga tõi esiteks ilmsiks, et ettevõte väärtuseks hinnati ainult 25 % selle raamatupidamislikust puhasväärtusest erastamise ajal, mis heidab kahtlust hindamisaruande usaldusväärsusele. Mis veelgi tähtsam, ilmnes ka asjaolu, et uued aktsionärid maksid ettevõtte omandiõiguse eest vaid osa sellest hinnast. Selgus et ülejäänud osa maksis kolmas ettevõte, mille andmeid, nimelt omandiõiguse kohta, keeldus ettevõte 4 avaldamast. Seega ei kõrvaldanud kõnealune ettevõte kahtlust, et see kolmas ettevõte oli riigiettevõte. Väidet, et teavet ei saanud avaldada seoses ärilise konfidentsiaalsusega, ei saa aktsepteerida, kuna dumpinguvastastes uurimistes käsitlevad ametiasutused kõiki kontrollkäigu ajal saadud konfidentsiaalseid dokumente salajastena kooskõlas algmääruse artikli 19 lõikega 1 ning seega ei kuuluks need ühelgi juhul mingil viisil edasisele avaldamisele. Seetõttu ei nõustutud kõnealuse väitega.

(30)

Ettevõte 5 vaidlustas komisjoni negatiivse turumajandusliku kohtlemise otsuse seoses kolmanda kriteeriumiga, põhjendades, et väidetavalt ostis ta oma põhilised seadmed asjaomaselt eraõiguslikult ettevõttelt ning et seega loovutati varad turuhinnaga. Tuleks märkida, et antud konkreetsel juhul põhinesid komisjoni järeldused asjaolul, et ettevõte väitis turumajandusliku seisundi taotluse vormis algselt, et tema kõik varad on ostetud vabaturult, mis osutus kontrollkäigu ajal valeks. Selgus et tegelikult kanti kõik varad üle ettevõtte aktsionärilt. Ettevõte ei suutnud selgitada, kuidas aktsionär asjaomased varad algselt ostis ning missuguse hinnaga ta seda tegi. Seepärast ei õnnestunud ettevõttel näidata, et varad loovutati turuhinnaga, ning seega ei suutnud ta näidata, et tema tootmiskulusid ja finantsolukorda ei mõjutanud varasemale mitteturumajanduslikule süsteemile omased olulised moonutused. Esitades eksitavat teavet oma põhivara kohta, takistati tugevalt ka tõendamistööd. Täiendava teabe puudumisel kinnitatakse need järeldused käesolevaga ja nõudmine lükatakse tagasi.

(31)

Ettevõtte 6 väitel ei peaks asjaolu, et kõik varad amortiseeritakse ühe ja sama püsitariifiga, viima järelduseni, et ettevõtte finantsolukord on moonutatud. Peale selle väitis kõnealune ettevõte, et maakasutusõiguse ostuhind, mis oli komisjoni teenistuste hinnangul ebanormaalselt madal, on puhas turutehing ilma riigi sekkumiseta. Need väited lükati tagasi põhjendusega, et sama kulumimäära kasutamine kõigi varade puhul selle varem ühisomandis olnud ettevõtte poolt ei peegelda majanduslikku tegelikkust ning viitab firma tootmiskulude ja finantsolukorra tugevale moonutusele. Mis puudutab riigile kuuluva maa kasutusõiguse omandamist, oli sellega olemuslikult seotud riik ning ettevõttel ei olnud võimalik tõendada, et ostuhind, mis tundus varem ettevõtte poolt makstud tavalise aastarendiga võrreldes ebanormaalselt madal, kajastab turuväärtust.

(32)

Tuleks märkida, et mõningad eksportivad tootjad väitsid ka seda, et komisjoni otsus mitte kohaldada nende suhtes turumajanduslikku kohtlemist põhines valedel järeldustel. Nad ei esitanud aga seoses sellega mingeid täiendavaid asjaolusid, mistõttu tuli nende väited tagasi lükata. Ainult üks ettevõte suutis esitada paikapidavaid selgitusi, samas kui teiste väited tuli tagasi lükata.

(33)

Üldisemalt väitis ettevõte 9, et kontrollkäikude puudumine oli nende suhtes ebasoodne ja diskrimineeriv võrreldes nende ettevõtetega, kelle juurde tehti kontrollkäik. Kaks teist ettevõtet väitsid, et turumajandusliku kohtlemise taotluse vormi ja dumpingut käsitleva küsimustiku vastuste alusel samaaegse kontrollkäigu tegemine töötas nende kahjuks nagu ka komisjoni kolmekuulise tähtaja rikkumine otsuse tegemiseks turumajandusliku kohtlemise asjus vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile c.

(34)

Seoses sellega tuletatakse meelde, et vastavalt algmääruse artiklile 16 ei ole kontrollkäigud kohustuslikud ning viiakse läbi vaid juhul, kui seda vajalikuks peetakse. Käesoleval juhul lükati ettevõtte 9 turumajandusliku kohtlemise taotlus tagasi juba esmase analüüsi käigus, kuna hoolimata puudusi käsitleva kirja saatmisest ei suutnud ettevõte tõendada, et kõik kriteeriumid on täidetud. Muude nõuete osas tuleks märkida, et samaaegseid kontrollkäike ja kolmekuulisest tähtajast kinnipidamata jätmist seletab asjaolu, et kõnealuse menetlusega oli seotud suur hulk eksportivaid tootjaid ning et väljavõttelist uuringut käsitlevaid sätteid saab kasutada üksnes dumpinguarvutustega seoses. Seepärast analüüsiti uurimise käigus iga üksikut turumajandusliku kohtlemise taotluse vormi pikalt ja põhjalikult. Igal juhul leitakse, et samaaegsed kontrollkäigud ja tähtaegade eiramine ei too endaga kaasa mingeid ilmseid õiguslikke ega kahjulikke tagajärgi ning nagu eelmiste uurimiste puhul juba järeldatud, saab nendel asjaoludel teha kehtiva otsuse turumajandusliku kohtlemise kohaldamise kohta. Kõnealused väited lükati seega tagasi.

(35)

Kaebuse esitaja nõue turumajandusliku seisundi taotluse vormidega seotud kontrollkäikude tegemiseks kõigi asjaomaste ettevõtete valdustesse lükati eelmises põhjenduses 34 toodud põhjustel tagasi.

(36)

Tuletatakse meelde, et individuaalset kohtlemist kohaldati 18 ettevõtte suhtes, kuna selgus, et nad vastasid kõigile individuaalse kohtlemise nõuetele, mis on sätestatud algmääruse artikli 9 lõikes 5. Neist 13 ettevõtet taotles ka turumajanduslikku kohtlemist, kuid nende taotlusi ei rahuldatud.

(37)

Kolm ettevõtet, kelle suhtes ei kohaldatud individuaalset kohtlemist, väitsid, et neile kas ei antud piisavalt aega turumajandusliku kohtlemise/individuaalse kohtlemise (“TMK/IK”) taotluse vormi esitamiseks seoses nende tütarettevõtetega või nende tütarettevõtte piiratud tegevus ei õigustanud kehtiva TMK/IK taotluse vormi esitamise vajadust.

(38)

Kõnealuse kolme ettevõtte puhul tuleks märkida, et kehtestatud tähtaja jooksul ei esitatud turumajandusliku ega individuaalse kohtlemise taotluse vormi ükski neist ettevõtteist. Pärast esmast analüüsi paluti neil ettevõtteil puudusi käsitlevas kirjas esitada teatava tähtaja jooksul ka taotluse vorm oma sidusettevõtete kohta, kes tegutsevad samuti vaatlusaluse toote müügi/tootmise alal. Asjakohaseid taotluse vorme aga ei laekunud ning ei olnud võimalik tähtaega pikendada, et mitte diskrimineerida neid ettevõtteid, kes olid esitanud asjaomase teabe kehtestatud tähtaja jooksul. Selles suhtes tuleb märkida, et arvestades juhtumi keerukust, millega oli seotud suur arv ettevõtteid, kelle TMK/IK taotlused vajasid individuaalset läbivaatamist, ning dumpingu kindlakstegemiseks tuli kasutada väljavõttelist uuringut käsitlevaid sätteid, oleks tähtaegade pikendamine takistanud uurimise lõpuleviimist ettenähtud tähtaja jooksul. Lisaks ei vabasta asjaolu, et ettevõtte tegevus on piiratud, kõnealust ettevõtet nõudest tõendada oma vastavust asjaomastele kriteeriumidele. Seetõttu tuli väide tagasi lükata.

(39)

Üks eksportiv tootja väitis, et väljavõtte valik oli ebaõiglane, kuna selle aluseks olid pelgalt ekspordimahud, ning et ta oleks tulnud valimisse kaasata, arvestades tema poolt ühendusse eksporditavate toodete kõrget lisandväärtust.

(40)

Kõnealune väide lükati aga tagasi, kuna valimisse kaasatud ettevõtete valimine toimus kooskõlas algmääruse artikli 17 lõikega 1, st suurima representatiivse ekspordimahu alusel, mida oli antud aja jooksul mõistlikult võimalik uurida.

(41)

Teine eksportiv tootja vaidlustas järeldused, kuigi ta oli selgesõnaliselt keeldunud valimisse kaasamisest ja teda ei saanud lugeda koostööd tegevaks osapooleks. Esiteks väitis ettevõte, et algmääruse artikli 17 lõike 2 kohaselt peab valimi moodustamine toimuma osapoolte nõusolekul, mis jätab neile seega võimaluse valimisse kaasamisest keelduda. Teiseks väitis ta, et algmääruse artikli 2 lõike 7 kohaselt ei ole kontrollkäik vajalik tingimus tõendamaks, et ettevõte vastab viiele asjaomasele kriteeriumile, nii et tema suhtes tuleks kohaldada turumajanduslikku kohtlemist. Kõnealuse ettevõtte väitel tõendab seda fakt, et turumajanduslikku kohtlemist kohaldatakse 22 ettevõtte suhtes, samas külastati kohapeal ainult 7 ettevõtet. Lõpuks väitis kõnealune ettevõte, et ta oleks pidanud saama teate koostööst hoidumise tagajärgede kohta, nagu on sätestatud algmääruse artikli 18 lõikes 1.

(42)

Seoses esimese väitega tuleb märkida, et algmääruse artikli 17 lõike 2 kohaselt ei ole osapoolte nõusolek vajalik tingimus, kuna kõnealuses artiklis nähakse ette, et lõpliku valiku teeb komisjon ja et ainus eelis on valimi moodustamist asjaomaste isikutega konsulteerida ja moodustada valim nende nõusolekul. Lisaks sellele toimus valimi moodustamine antud juhul konsulteerides Hiina ametiasutustega ning selle protsessi käigus väljendas kõnealune ettevõte taas kord soovi valimisse mitte kuuluda, nimelt tuues põhjenduseks, et tal oleks raskusi kontrollkäigu võimaldamisega. Lõpetuseks märgitakse ka seda, et kõnealune ettevõte ei taotlenud individuaalset uurimist vastavalt algmääruse artikli 17 lõikele 3.

(43)

Teine nõue loeti alusetuks, kuna algmääruse artikli 18 kohaselt tuleks keeldumist juurdepääsu võimaldamisest vajalikule teabele, seega ka seoses turumajandusliku kohtlemise üle otsustamisega, lugeda koostööst hoidumiseks. Kõnealusele ettevõttele tehti selgeks, et valimisse kaasamisega on seotud küsimustikule vastamine ja nõustumine nende vastuste kohapealse kontrolliga, millest kõnealune ettevõte keeldus. Igal juhul tuleb märkida, et isegi kui kõnealuse ettevõtte suhtes oleks kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist, oleks valimisse kaasamisest keeldumise, algmääruse artikli 17 lõike 3 kohase küsimustiku vastuste esitamata jätmise ja kontrollkäigust keeldumise tõttu tulnud rakendada algmääruse artikli 18 sätteid. Ka kõnealuse ettevõtte viimane nõue lükatakse tagasi, kuna koostööst hoidumise tagajärgi selgitati algatamisteate punktis 8.

(44)

Märkuste puudumisel kiidetakse heaks normaalväärtuse määramiseks kasutatav metoodika, mida on kirjeldatud ajutise määruse põhjendustes 31–40.

(45)

Eksportivad tootjad, kelle suhtes on kohaldatud turumajandusliku kohtlemist, väitsid tehniliste vigade esinemist normaalväärtuse arvutamisel või vaidlustasid vajalikuks peetud paranduste hindamiseks kasutatud metoodika. Need küsimused on uuesti läbi vaadatud ja vajaduse korral tehtud vajalikud muudatused.

(46)

Teatavate huvitatud isikute väitel rikuti algmääruse artikli 2 lõiget 7, kuna enne ajutiste meetmete kehtestamist ei teavitatud neid algatamisteates nimetatust erineva võrdlusriigi valikust. Peale selle väitsid nad, et olemata teadlikud algatamisfaasis kavandatud võrdlusriigi Mehhiko tootjate koostöö puudumisest, ei olnud neil võimalik osutada komisjonile abi alternatiivse riigi valimisel.

(47)

Seoses sellega tuleks eelkõige märkida, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a sätestatakse, et huvitatud isikuid tuleb teavitada kohe pärast kavandatava turumajandusliku kolmanda riigi määramist. Käesoleval juhul nähti võrdlusriigina peagi pärast algatamist ikkagi Mehhikot ning osapooli kutsuti üles seda valikut kommenteerima. Uurimise varajases faasis puudusid igasugused märgid selle kohta, et mõni Mehhiko tootja ei pruugi koostööd teha. Alles hilisemas faasis tuli ilmsiks, et koostöö puudumisel tuleb valida mõni teine riik.

(48)

Lisaks ei nähta algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a ette, et osapooled peaksid abistama komisjoni asjakohase võrdlusriigi valikul.

(49)

Lõpuks teatati huvitatud isikutele ajutised järeldused, sealhulgas ajutiselt valitud võrdlusriik, st Türgi, ning neile anti võimalus märkuste esitamiseks. Ühtki märkust, mille kohaselt Türgit ei saa lugeda antud juhul asjakohaseks võrdlusriigiks, ei laekunud. Seepärast leitakse, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a ei rikutud ning käesolevaga kiidetakse heaks ajutise määruse põhjendustes 44–48 sätestatud järeldused.

(50)

Märkuste puudumisel kiidetakse heaks normaalväärtuse määramiseks kasutatav metoodika, mida on kirjeldatud ajutise määruse põhjendustes 49 ja 50.

(51)

Kaks eksportivat tootjat väitsid, et algmääruse artikli 2 lõikes 9 sätestatud nõuded ekspordihinna määramiseks ei olnud täidetud ja et ekspordihinna igasugust korrigeerimist müügi korral ühendusse kolmandas riigis registrijärgset asukohta omavate sidusettevõtete kaudu tuleks pigem käsitleda algmääruse artikli 2 lõike 10 sätteid kohaldades.

(52)

Selles suhtes kinnitatakse, et kohaldatud on algmääruse artikli 2 lõike 10, täpsemalt nimetatud lõike punkti i sätteid, nagu on nimetatud ajutise määruse põhjenduses 53.

(53)

Eksportivad tootjad, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, väitsid, et ekspordihinna arvutamisel esines tehnilisi vigu või vaidlustasid teatavate vajalike paranduste hindamiseks kasutatud metoodika. Need küsimused on uuesti läbi vaadatud ja tehtud vajalikud muudatused.

(54)

Üks valimisse kaasatud eksportiv tootja, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, väitis, et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaselt tehtud parandused seoses tema müügiga ühendusse kolmandas riigis asuva tütarettevõtte kaudu ei olnud õigustatud, kuna kõnealune tütarettevõte täitis lihtsalt eksportmüügi osakonna funktsioone. Veel väitis kõnealune eksportiv tootja seda, et hoolimata paranduse tegemisest peaks kõnealune parandus igal juhul piirduma sõltumatutele vahendajatele makstud normaalse komisjonitasu määraga. Kaks ülejäänud eksportivat tootjat väitsid samuti, et korrigeerimine peaks piirduma otseste müügikuludega.

(55)

Selles suhtes tõi uurimine ilmsiks, et müügiga tegeleva asjaomase tütarettevõtte poolt täidetavad funktsioonid ulatusid kaugemale eksportija eksportmüügi osakonna tüüpilistest funktsioonidest ning pigem tuleks neid algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaselt võrrelda vahendustegevuse alal töötava ettevõtte funktsioonidega.

(56)

Seepärast leitakse, et asjaomane sidusettevõtte kandis kulusid, mis vähendab tõhusalt eksportijate saadud summasid ning mis tuleks seega arvata maha esimese sõltumatu ostja poolt ühenduses tasutud hinnast.

(57)

Märgitakse, et teised kaks eksportivat tootjat, kes on eespool käsitletud eksportiva tootjaga samas olukorras, jagasid komisjoni seisukohta, et õiglase võrdluse huvides tuleks algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaselt teha parandus (vt põhjendus 51 eespool).

(58)

Lõpuks leitakse, et paranduse summa arvutati nõuetekohaselt kooskõlas artikli 2 lõike 10 punkti i sätetega, st sidusettevõtte saadud hinnalisandi alusel. Hinnalisand arvutati antud juhul, nagu oleks tegemist sidusettevõtete tegelike müügi-, üld- ja halduskuludega ning mõistliku kasumimääraga, ning see ei peaks piirduma üksnes otseste müügikuludega. Seepärast lükati asjaomaste eksportivate tootjate nõuded tagasi.

(59)

Mitmed huvitatud isikud väitsid, et tagastamata käibemaksuga seotud parandus oli põhjendamatu ning tugines valele arusaamisele süsteemist. Mõned teised eksportivad tootjad, sealhulgas üks, kes nõustus paranduse põhimõttega, vaidlustasid paranduse arvutamiseks kasutatud metoodika ja taotlesid, et parandus peaks tuginema tagastamatu käibemaksu tegelikule summale.

(60)

Esimene väide lükati tagasi, kuna see oli põhjendamatu ning sellele lisaks ei esitatud täiendavaid asjaolusid, mis kinnitanuks tõsiasja, et parandus põhineb ekslikul arusaamal.

(61)

Kui rääkida nõudest, et kasutada tuleks tegelikke summasid, siis paljudel juhtudel asjaomased eksportivad tootjad ei esitanud neid või ei olnud kõnealused summad piisavalt tõendatud ning seega ei saanud neid arvesse võtta. Seetõttu ei saa ka väidetega nõustuda.

(62)

Käesolevaga selgitatakse, et pärast mitme huvitatud isiku tehtud märkust parandati vajadusel normaalväärtuse määramiseks kasutatud Türgi omamaisel turul müüdud samasuguste tooteliikide hindu, et tagada õige võrdlus asjaomaste Hiina tootjate poolt ühendusse eksporditud tooteliikidega kooskõlas algmääruse artikli 2 lõike 10 punktiga a. Kõnealused parandused tehti erinevuste turuväärtuse mõistliku arvestuse alusel. Kahe ettevõtte puhul tuli ajutises faasis tehtud parandus läbi vaadata, et kajastada paremini nende individuaalset olukorda ning asjaomased marginaalid vaadati sellekohaselt läbi.

(63)

Kaks kolmest ettevõttest, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, väitsid, et nende kindlakstehtud seosed uurimisperioodi ajal ei vasta enam tegelikkusele, põhjendades seda sellega, et peagi pärast uurimisperioodi lõppu on kõigi kolme ettevõtte aktsionäridest tulenevad seosed kõrvaldatud, kuna kõik asjaomased aktsiad on müüdud sõltumatutele isikutele. Seepärast väitsid ettevõtted, et arvesse tuleks võtta kõnealust uut olukorda, ning et kuna neid ei saa enam lugeda seotuks, tuleks igale ettevõttele määrata tema olukorda kajastav individuaalne dumpingumarginaal.

(64)

Uurimine tõi aga ilmsiks, et uurimisperioodiaegne seos asjaomaste ettevõtete vahel seisnes tegelikult enamas kui pelgalt aktsionärides. Tehti tõepoolest kindlaks, et lisaks sellele seosele oli kolme ettevõtte direktorite nõukogus ka ühiseid liikmeid. Ettevõtete ühiste direktorite olemasolu tugevdas seega juba aktsionäride seose kaudu eksisteerinud sidemeid.

(65)

Neil põhjustel leiti, et kõnealuseid ettevõtteid tuleb vaadelda uurimisperioodi ajal seotuna. Olgugi et olukord muutus väidetavalt peagi pärast uurimisperioodi, oleks igal juhul liiga vara järeldada, et need muutused on püsivat laadi. Pidades silmas väljakujunenud seoste laadi uurimisperioodi ajal, ei saa välistada kõrvalehoidmise ohtu ettevõtte kaudu, kelle suhtes oli kehtestatud kõige madalam tollimaks. Peale selle tuleb ühtlasi märkida, et kuna uurimisperioodi puudutavad järeldused võivad antud seoseid mõjutada, ei saa seoste muutmist pärast uurimisperioodi lugeda asjakohaseks.

(66)

Seega järeldatakse, et ettevõtete väited tuleb tagasi lükata.

(67)

Peale selle seadsid mitmed huvitatud isikud kahtluse alla väljavõttelist uuringut käsitlevate sätete õige kasutamise. Kuna kolm valimisse kaasatud ettevõtet, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, osutusid seotuks, moodustavad nad väidetavalt üheainsa äriüksuse ning seega ei saa nende dumpingumarginaal moodustada kehtivat keskmist, pidades silmas algmääruse artikli 9 lõike 6 sõnastust. Selle aluseks on asjaolu, et nimetatud artiklis viidatakse valimisse kuuluvate osapoolte puhul kindlaksmääratud keskmisele dumpingumarginaalile, seega peaks dumpingumarginaali aluseks tingimata olema rohkem kui ühe äriühingu andmed. Viidati WTO apellatsiooniorgani aruandele EÜ ja India voodipesu käsitleva juhtumi (3) raames, kus järeldati, et perioodi kindlaksmääratud keskmine peaks tingimata viitama enam kui ühele ettevõttele.

(68)

Selles suhtes tuleks märkida, et apellatsiooniorgani järeldusi, mis tehti teises kontekstis, nimelt dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 lõike ii taustal ja teise juhtumi puhul, ei saa sellele konkreetsele juhtumile otseselt üle kanda. Teiseks tuleks see argument tagasi lükata, kuna käesoleval juhul põhineb valimi kindlaksmääratud keskmine iga ettevõtte oma normaalväärtusel ja ekspordihindadel ning need ettevõtted ei moodusta ühtainsat äriüksust. Sidusettevõtete kindlaksmääratud keskmine marginaal arvutati alles pärast kolme individuaalse marginaali määramist, vältimaks seda, et oma seotust silmas pidades suunavad ettevõtted kogu oma ekspordi läbi ettevõtte, mille suhtes kohaldatakse kõige madalamat dumpingumarginaali. Veel tuleb märkida, et algmääruse artikli 9 lõike 6 punktis c ei välistata konkreetselt valimisse kuuluvate sidusettevõtete puhul kindlaksmääratud dumpingumarginaalide kasutamist. Seetõttu ei saa ka väidetega nõustuda.

(69)

Märkuste puudumisel kiidetakse käesolevaga heaks dumpingumarginaalide määramiseks kasutatud metoodika seoses ettevõtetega, kelle suhtes kohaldati individuaalset kohtlemist, nagu on sätestatud ajutise määruse põhjenduses 57.

(70)

Eespool kirjeldatule tuginedes on lõplik dumpingumarginaal, väljendatud protsendimäärana CIF-hinnast ühenduse tollipiiril, millest ei ole tollimaksu maha arvatud, järgmine:

(71)

Kommentaaride puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjenduste 59–61 järeldused.

(72)

Kuna kommentaare ei ole esitatud, kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 62–63 sätestatud esialgsed järeldused ühenduse kogutoodangu kohta.

(73)

Üks huvitatud isik väitis, et ei toetata piisavalt tootjaid, kes moodustavad ühenduse toodangu olulise osa. Nad väitsid, et üks ettevõte läks uurimise ajal pankrotti ning seepärast ei tuleks seda ühenduse tootmisharu määratluses arvesse võtta. Lisaks väitsid nad, et üks tootja importis vaatlusalust toodet vaatlusperioodil ja tuleks algmääruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt ühenduse tootmisharust välja arvata.

(74)

Tuleb märkida, et üks ühenduse tootja on kohtumenetluse all, kuid tegeles uurimisperioodi ajal tootmisega ning tegutseb kõnealuse tootmisega ka praegu. Seepärast kaasati kõnealune ettevõtja ühenduse tootmisharu määratlusse. Uurimisel leidis kinnitust, et ükski ühenduse tootmisharusse kuuluv ettevõte ei importinud uurimisperioodil vaatlusalust toodet. Siiski importisid kõnealused ettevõtted pleegitamata toodet, st viimistletud polüesterfilamentkangaste toorainet. Seepärast tuleks need argumendid kõrvale jätta.

(75)

Täiendavate märkuste puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjenduses 64 sätestatud ühenduse tootmisharu määratlus.

(76)

Märkuste puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 65–66 sätestatud ühenduse tarbimise arvutamine.

(77)

Märkuste puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 67 ja 68 sätestatud kord asjaomase impordi mahu ja turuosa arvutamiseks.

(78)

Märkuste puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 69–71 sätestatud kord asjaomase hindade ja nende allalöömise arvutamiseks.

(79)

Tuleb meenutada, et ajutise määruse põhjenduses 98 tegi komisjon ajutise järelduse, et ühenduse tootmisharu on kannatanud materiaalset kahju algmääruse artikli 3 tähenduses.

(80)

Ükski huvitatud isik ei seadnud kahtluse alla ühenduse tootmisharuga seotud arve ega nende tõlgendamist, nagu see on esitatud ajutise määruse põhjendustes 72–98. Seega kinnitatakse käesolevaga neid ajutise määruse põhjendustes sätestatud järeldusi ja tehakse järeldus, et ühenduse tootmisharu on kannatanud materiaalset kahju algmääruse artikli 3 tähenduses.

(81)

Lisaks teistele ajutises määruses uuritud teguritele uuriti ka ühenduse tootmisharu eksporditulemusi. Seoses sellega selgus, et ühenduse tootmisharu eksportmüük püsis terve perioodi vältel stabiilselt umbes 25 miljoni jooksva meetri tasemel. Tuleb märkida, et kõnealune eksport puudutab voodriks kasutatud toodet, mida müüdi märgatavalt madalama hinnaga. Võrdluseks, kogu ELi 25 tootmisharu poolt eksporditud tootevalikut müüdi uurimisperioodi ajal Hiinast pärit impordist 270 % kõrgema hinnaga. Igal juhul võeti tasuvusandmete kindlakstegemisel arvesse üksnes ühenduse turul toimunud müüki, seega ei mõjuta kõnealuseid andmeid eksportmüük. Eespool toodud põhjustel võib järeldada, et ühenduse eksport ei põhjustanud ühenduse tootmisharule kahju. Lisaks on kogu kolmandatest riikidest pärit importi silmas pidades hinnad keskmiselt kõrgemad kui Hiinast pärit impordi hinnad. Eespool kirjeldatule tuginedes ja põhjuslikke seoseid puudutavate märkuste puudumisel kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 99–111 tehtud järeldus.

(82)

Ühenduse tootmisharu ja teiste ühenduse tootjate huvide kohta ei ole esitatud mingeid märkusi ning seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendustes 112–118 sätestatud esialgsed järeldused.

(83)

Sõltumatutelt importijatelt ning importijatelt/kasutajatelt laekus mitu avaldust. Isikutele, kes selleks soovi avaldasid, võimaldati ka ärakuulamine. Importijate väited langesid kokku kasutajate omadega ning neid on arutatud põhjendustes 87–90. Tuleb märkida, et üldkogused, mida endast teada andnud importijad Hiinast importisid, on tähtsusetud ning moodustavad vaid umbes 2 % Hiinast pärit koguimpordist uurimisperioodi jooksul. Ülejäänud 98 % sõltumatutest importijatest ja importijatest/kasutajatest ei reageerinud meetmetele.

(84)

Sõltumatute importijate huvide kohta ei ole esitatud mingeid muid märkusi ning seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendustes 119–121 sätestatud esialgsed järeldused.

(85)

Tarnijate huvide kohta ei ole esitatud mingeid märkusi ja seega kinnitatakse ajutise määruse põhjendustes 122–125 sätestatud esialgsed järeldused.

(86)

Tuletatakse meelde, et üheksa kasutajat esitasid vastuse küsimustikule, samas kui vaatlusalust toodet importis neist kasutajatest vaid üks (ajutise määruse põhjendus 127). Pärast ajutiste meetmete rakendamist esitasid märkused neli kasutajat, kes ei olnud seni uurimisel endast teada andnud. Neist kaks toodavad kodutekstiile. Kõik importisid vaatlusalust toodet HRVst. Arvestades et kõnealune sektor on vägagi killustatud, on nende esindatus arvestuste kohaselt alla 2 %.

(87)

Rõivaid tootvad kasutajad väitsid, et nende äritegevus on nüüd tõsises ohus, kuna HRVst imporditud valmisriided tungivad ühenduse turule väga madalate hindadega, samas kui nemad peavad tootmisel tegema märksa suuremaid kulutusi. Lisaks peaksid kõnealused rõivaid tootvad kasutajad maksma kõrget dumpinguvastast tollimaksu, et importida vaatlusalust toodet, mis on nende toodangu tooraineks. Kõnealused kasutajad väidavad, et saavad müüa valmistooteid oma klientidele vaid veidi kõrgema hinnaga, kuna nad on palju paindlikumad ja suudavad tarnida väiksemaid koguseid lühikese etteteatamisega. Arvestades aga praegusi turutingimusi, st madala hinnaga rõivaste tungimist turule ja toorainele kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse, väidavad kõnealused kasutajad, et nad ei suudaks hoida tootmist ühenduses ja seega peaksid oma tootmisrajatised sulgema.

(88)

Tuleb märkida, et kõnealused rõivatootjad on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Nad on tohutu surve all seoses valmistoodete impordiga, mis kasvas tugevalt, muuhulgas tekstiilikvoodi kaotamise tõttu 1. jaanuaril 2005. Lisaks kasvavad nende toorainekulud seoses tollimaksudega. Kuigi on tõsi, et viimistletud polüesterfilamentkangaste suhtes dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine võib rõivatootmissektori juba niigi ebakindlat olukorda veelgi halvendada, on selge, et põhiline neile ettevõtetele osaks saav surve tuleneb rõivaste impordist HRVst.

(89)

Mõned kõnealused kasutajad väitsid, et kui tollimaksude tõttu ei impordita ühendusse enam tekstiile, mõjutab see ka värvimis- ja trükitööstust. Samuti väitsid nad, et see mõjutaks kõrgtehnoloogiliste tekstiilimasinate tarnijaid ühenduses, kuna tollimaksude tõttu väheneks tekstiilide tootmine HRVs.

(90)

Nagu on sätestatud ajutise määruse põhjenduses 128, on tõenäoline, et HRVst pärit import tungib jätkuvalt turule õiglaste mittedumpinguhindadega ning säilivad ka muud mittedumpinguhindadega allikad, arvestades et üle 30 % ühenduse tarbimisest katab import kolmandatest riikidest (välja arvatud HRV). Pidades silmas asjaolu, et paljudele eksportivatele tootjatele on võimaldatud dumpinguvastase tollimaksu määr 14,1 % ja et viimistletud polüesterfilamentkangad moodustavad vaid osa kasutajate tootmiskuludest, ei ole kulude kasv tõenäoliselt märkimisväärne. Samuti tuleks märkida, et väidetavalt ebakindel olukord, milles teatavad ettevõtted olla võivad, näib tulenevat eeskätt valmisrõivaste impordist HRVst ning dumpinguvastaste meetmete kehtestamata jätmine ei lahendaks seda konkreetset probleemi. Seoses sellega tuletatakse meelde ka seda, et endast on teada andnud kasutajad, kelle arvele võib panna vaid väga väikese impordikoguse, samas kui valdav enamik ei ole uurimisel mingeid märkusi esitanud.

(91)

Muude märkuste puudumisel kasutajate huvide kohta kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 126–128 sätestatud esialgsed järeldused.

(92)

Pidades silmas ajutises määruses tehtud järeldusi, mis on sätestatud ajutise määruse põhjendustes 129–131, ja võttes arvesse erinevate huvitatud isikute tehtud ettepanekuid, järeldatakse, et puuduvad kaalukad põhjused HRVst dumpinguhinnaga imporditavate viimistletud polüesterfilamentkangaste suhtes lõplike dumpinguvastaste meetmete mittekehtestamise kohta.

(93)

Ajutise määruse põhjendustes 132–135 selgitatud metoodika põhjal arvutati välja kahju kõrvaldamist võimaldav tase, mille alusel määratakse kindlaks kehtestatavate meetmete kõnealune tase.

(94)

Kahjumarginaali arvutamisel määrati ajutises määruses ühenduse tootmisharu sihtkasumi tasemeks 8 %, mida kõnealust liiki tootmisharu suudaks mõistlikult saavutada normaalsetes konkurentsitingimustes, st dumpinguhinnaga impordi puudumisel, ning mis saavutati aastatel 1998 ja 1999, enne kui Hiina eksport hakkas probleeme tekitama (ajutise määruse põhjendus 134).

(95)

Üks huvitatud isik väitis, et sihtkasum 8 % aastate 1998 ja 1999 alusel ei ole asjakohane. Kõnealune osapool väitis, et kuna kasumimarginaalid olid märksa madalamad juba 2000. aastal, mis on vaatlusperioodi esimene aasta, kui dumpinguhinnaga impordi tagajärjed ei olnud veel nii selgelt tunda, tuleks kõnealused kasumimarginaalid võtta sihtkasumiks. Samas tuletatakse meelde, et 2000. aastal oli HRVst pärineva impordi turuosa juba kõrgel, 18,2 % tasemel (ajutise määruse põhjendus 67) ning ühenduse tootmisharu olukord oli juba ebakindlaks muutunud. Sel põhjusel peeti asjakohaseks tugineda stabiilsemale varasemale perioodile, et määrata kindlaks sihtkasum, mida ühenduse tootmisharu võiks dumpinguhinnaga impordi puudumisel eelduste kohaselt toota.

(96)

Uute kommentaaride puudumisel kõnealusel teemal kinnitatakse käesolevaga ajutise määruse põhjendustes 132–135 sätestatud metoodika.

(97)

Eelnevat silmas pidades ja vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 4 tuleks lõplik dumpinguvastane tollimaks kehtestada dumpingumarginaali tasemel ja kahjumarginaali tasemel kõigil juhtudel, kui kahjumarginaalid olid kehtestatud dumpingumarginaalidest madalamad.

(98)

Eeltoodu põhjal on lõplikud tollimaksud järgmised:

(99)

Käesolevas määruses piiritletud individuaalsed dumpinguvastased tollimaksumäärad sätestati käesoleva uurimise tulemuste põhjal. Seega kajastavad need uurimise käigus kõnealuste ettevõtete puhul täheldatud olukorda. Kõnealused tollimaksumäärad (erinevalt üleriigilisest tollimaksust, mida rakendatakse kõikide teiste ettevõtete suhtes) on seega rakendatavad üksnes vastavast riigist imporditud, eraldi nimetatud ettevõtete toodetud toodete suhtes. Imporditud toodetele, mis on toodetud teiste ettevõtete poolt, mille nimi ja aadress ei ole käesoleva määruse vastavas osas eraldi välja toodud, kaasa arvatud eraldi välja toodud ettevõtete sidusettevõtted, kõnealuseid tollimaksumäärasid ei kohaldata ning nende puhul kehtivad kõikide teiste ettevõtete suhtes kohaldatavad tollimaksumäärad.

(100)

Taotlus kohaldada kõnealuste üksikute ettevõtete suhtes ettenähtud dumpinguvastaseid tollimaksumäärasid (näiteks pärast juriidilise isiku ärinime muutmist või uue tootmis- või müügiüksuse loomist) tuleb viivitamata saata komisjonile (4) koos kogu asjaomase teabega, eelkõige muudatuste kohta ettevõtte tootmise ning omamaise või eksportmüügiga seotud tegevuses, mis tulenevad näiteks nime muutmisest või muudatustest tootmis- ja müügiüksustes. Vajaduse korral ajakohastatakse määruses nimetatud ettevõtete loetelu, kelle suhtes kohaldatakse individuaalseid tollimakse.

(101)

Eksportivate tootjate puhul kindlaks tehtud dumpinguhinnaga müügi ulatust ja ühenduse tootmisharule tekitatud kahju ulatust silmas pidades peetakse vajalikuks, et ajutise dumpinguvastase tollimaksuna tagatiseks antud summad, mis on kehtestatud ajutis määrusega, tuleks sisse nõuda lõplikult kehtestatud tollimaksu määra ulatuses. Juhtudel, mil lõplikud tollimaksud on kõrgemad kui ajutised tollimaksud, tuleb lõplikult sisse nõuda ainult ajutiste tollimaksude ulatuses tagatiseks antud summad, samas kui tagatiseks antud summad, mis ületavad lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määra, tuleks vabastada,

—

ta ei ole uurimisperioodi jooksul (1. aprillist 2003 kuni 31. märtsini 2004) eksportinud ühendusse artikli 1 lõikes 1 kirjeldatud toodet,

—

ta ei ole seotud ühegi Hiina Rahvavabariigi eksportija või tootjaga, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva määrusega kehtestatud dumpinguvastaseid meetmeid,

—

ta on vaatlusalust toodet tegelikult ühendusse eksportinud pärast selle uurimisperioodi lõppu, millel meetmed põhinevad, või ta on võtnud tühistamatu lepinguga kohustusi märkimisväärsete koguste eksportimiseks ühendusse,

European Commission

Directorate-General for Trade

Direction B

Office J-79 5/16

B-1049 Brussels.