Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 02011L0016-20200701

Consolidated text: Nõukogu direktiiv 2011/16/EL, 15. veebruar 2011, maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta

Access initial legal act
(

Legal status of the document In force

)

Access current version (01/01/2024)

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2011/16/2020-07-01

Date of document:
01/07/2020
Date of effect:
01/07/2020
Author:
Not available
Form:
Konsolideeritud tekst
Link
Link
Link
Select all documents mentioning this document
Consolidation: basic act:
32011L0016

02011L0016 — ET — 01.07.2020 — 004.005

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B

NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/16/EL,

15. veebruar 2011,

maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 064 11.3.2011, lk 1)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/107/EL, 9. detsember 2014,

  L 359

1

16.12.2014

►M2

NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2376, 8. detsember 2015,

  L 332

1

18.12.2015

►M3

NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2016/881, 25. mai 2016,

  L 146

8

3.6.2016

►M4

NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2016/2258, 6. detsember 2016,

  L 342

1

16.12.2016

►M5

NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2018/822, 25. mai 2018,

  L 139

1

5.6.2018

►M6

NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2020/876, 24. juuni 2020,

  L 204

46

26.6.2020


Parandatud:

►C1

Parandus, ELT L 162, 14.6.2013, lk  15 (2011/16/EL)

►C2

Parandus, ELT L 031, 1.2.2019, lk  108 (2018/822)



▼B

NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/16/EL,

15. veebruar 2011,

maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta



I

PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu

1.  Käesoleva direktiiviga nähakse ette eeskirjad ja menetlused, mille alusel teevad liikmesriigid omavahel koostööd, et vahetada artiklis 2 osutatud makse käsitlevat teavet, mis eeldatavasti on oluline asjaomaste liikmesriikide haldamiseks ja siseriiklike õigusnormide jõustamiseks.

2.  Käesolevas direktiivis nähakse ette ka sätted lõikes 1 nimetatud teabe elektrooniliseks vahetamiseks ning eeskirjad ja menetlused, mille alusel liikmesriigid ja komisjon teevad koostööd kooskõlastamise ja hindamise valdkonnas.

3.  Käesolev direktiiv ei mõjuta kriminaalasjades antavat vastastikust abi käsitlevate eeskirjade kohaldamist liikmesriikides. Samuti ei piira direktiiv ühegi sellise kohustuse täitmist, mis on liikmesriigil seoses laiema halduskoostööga ning mis tulenevad muudest õigusaktidest, sealhulgas kahe- või mitmepoolsetest kokkulepetest.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse igat liiki maksude suhtes, mida koguvad liikmesriigid või liikmesriikide territoriaalsed või halduslikud allüksused, sealhulgas kohaliku omavalitsuse asutused, või mida kogutakse nende nimel.

2.  Olenemata lõikest 1, ei kohaldata käesolevat direktiivi käibemaksu ja tollimaksude või aktsiisimaksude suhtes, mida reguleeritakse mõne muu liikmesriikidevahelist halduskoostööd käsitleva liidu õigusaktiga. Käesolevat direktiivi ei kohaldata ka liikmesriigile või liikmesriigi allüksusele või avalik-õiguslikele sotsiaalkindlustusasutustele makstavate kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete suhtes.

3.  Mingil juhul ei tõlgendata lõikes 1 osutatud makse sellistena, et need hõlmavad:

a) 

lõive, näiteks ametiasutuste väljastatud tõendite ja muude dokumentide eest tasutavaid lõive;

b) 

tasumisele kuuluvaid lepingulisi summasid, näiteks üldhuviteenuste eest makstavaid teenustasusid.

4.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse lõikes 1 osutatud maksude suhtes, mida kogutakse territooriumil, kus kohaldatakse aluslepinguid Euroopa Liidu lepingu artikli 52 kohaselt.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) 

liikmesriigi „pädev asutus” – asjaomase liikmesriigi poolt selleks nimetatud asutus. Käesoleva direktiivi kohaselt tegutsedes käsitatakse pädevate asutustena ka teabevahetuse keskasutust, teabevahetuse üksust või pädevat ametnikku, kui neile antakse artikli 4 alusel vastav pädevus;

2) 

„teabevahetuse keskasutus” – selleks määratud organ, kellel lasub põhivastutus halduskoostöö valdkonnas toimuva suhtlemise eest teiste liikmesriikidega;

3) 

„teabevahetuse üksus” – organ, mis ei ole teabevahetuse keskasutus ning mis on määratud käesoleva direktiivi alusel otse teavet vahetama;

4) 

„pädev ametnik” – ametnik, kellele on antud volitus käesoleva määruse alusel otse teavet vahetada;

5) 

„taotluse esitanud asutus” – liikmesriigi teabevahetuse keskasutus, teabevahetuse üksus või pädev ametnik, kes esitab pädeva asutuse nimel abitaotluse;

6) 

„taotluse saanud asutus” – liikmesriigi teabevahetuse keskasutus, teabevahetuse üksus või pädev ametnik, kes võtab pädeva asutuse nimel abitaotluse vastu;

7) 

„haldusuurimine” – kõik kontrolli-, järelevalve- ja muud meetmed, mida liikmesriigid võtavad oma ülesannete täitmisel, et tagada maksualaste õigusaktide nõuetekohane kohaldamine;

8) 

„teabevahetus taotluse alusel” – sellise taotluse alusel toimuv teabevahetus, mille taotluse esitanud liikmesriik esitab taotluse saanud liikmesriigile teatavas küsimuses;

▼M3

9) 

„automaatne teabevahetus” –

▼M5

a) 

artikli 8 lõike 1 ning artiklite 8a, 8aa ja 8ab kohaldamisel eelnevalt määratletud teabe korrapärane edastamine eelnevalt kindlaksmääratud korrapäraste ajavahemike tagant teisele liikmesriigile ilma eelneva taotluseta. Artikli 8 lõike 1 kohaldamisel on viide kättesaadavale teabele seotud teavet edastava liikmesriigi maksutoimikus oleva teabega, mis on kättesaadav kooskõlas kõnealuses liikmesriigis teabe kogumist ja töötlemist käsitlevate menetlustega;

▼M3

b) 

artikli 8 lõike 3a kohaldamisel teiste liikmesriikide residente käsitleva eelnevalt määratletud teabe korrapärane edastamine eelnevalt kindlaksmääratud korrapäraste ajavahemike tagant asjaomasele asukohaliikmesriigile ilma eelneva taotluseta;

▼M5

c) 

kõikide käesoleva direktiivi sätete (välja arvatud artikli 8 lõiked 1 ja 3a ning artiklid 8a, 8aa ja 8ab) kohaldamisel käesoleva punkti alapunktides a ja b sätestatud eelnevalt määratletud teabe korrapärane edastamine.

▼M3

►M5  Artikli 8 lõigete 3a ja 7a, artikli 21 lõike 2, artikli 25 lõigete 2 ja 3 ning IV lisa kontekstis on kõigil mõistetel I lisas vastava määratluse kohta esitatud tähendus. ◄ Artikli 8aa ja III lisa kontekstis on terminitel III lisas vastava termini määratluses esitatud tähendus;

▼B

10) 

„omaalgatuslik teabevahetus” – teabe mittekorrapärane edastamine teisele liikmesriigile mis tahes ajal ja eelneva taotluseta;

11) 

„isik” –

a) 

füüsiline isik;

b) 

juriidiline isik;

c) 

kui kehtivates õigusaktides on see sätestatud, isikute ühendus, kes saab teha õigustoiminguid, kuid kellel puudub juriidilise isiku seisund, või

d) 

mis tahes muu õiguslik üksus, mis tahes laadi ja vormis, olenemata sellest, kas tegemist on juriidilise isikuga või mitte, mis omab või haldab vara, sealhulgas sellest tulenevat tulu, mida maksustatakse mis tahes käesolevas direktiivis käsitletud maksuga;

12) 

„elektrooniline” – elektroonilise andmetöötluse (sh digitaalne pakkimine) ja salvestamise vahendite abil ja juhtmete kaudu või raadioedastuse teel, optiliselt või muul elektromagnetilisel viisil toimuv teabevahetus;

13) 

„CCN-võrk” – ühine tegevusalus, mis põhineb ühisel teabevõrgul (CCN) ning mille liit on välja töötanud selleks, et tagada elektrooniline teabevahetus pädevate asutuste vahel tolli ja maksustamise valdkonnas;

▼M2

14) 

„piiriülene eelotsus” –

kokkulepe, teatis või mõni muu samaväärse toimega vahend või meede, sealhulgas see, mis on tehtud või mida on muudetud või uuendatud maksukontrolli käigus ja mis vastab järgmistele tingimustele:

a) 

selle on teinud või seda on muutnud või uuendanud liikmesriigi valitsus või maksuhaldur või liikmesriigi territoriaalne või halduslik allüksus, sealhulgas kohalik omavalitsus, või see on tehtud nende nimel, olenemata sellest, kas seda tegelikult kasutatakse;

b) 

see on tehtud või seda on muudetud või uuendatud teatud isiku või isikute grupi suhtes ning kõnealusel isikul või isikute grupil on õigus sellele tugineda;

c) 

selles käsitletakse selliste õigus- või haldusnormide tõlgendamist või kohaldamist, mis puudutavad liikmesriigi või tema territoriaalse või haldusliku allüksuse, sealhulgas kohaliku omavalitsuse maksualaste õigusaktide kohaldamist või jõustamist;

d) 

see on seotud piiriüleste tehingutega või küsimusega, kas isiku tegevusega mõnes teises jurisdiktsioonis luuakse püsiv tegevuskoht või mitte, ning

e) 

see tehakse enne tehingute sooritamist või tegutsemise alustamist mõnes teises jurisdiktsioonis, millega luuakse potentsiaalselt püsiv tegevuskoht, või enne tehingut või tehingute kogumit või tegevust hõlmava ajavahemiku kohta maksudeklaratsiooni esitamist.

Piiriülene tehing võib olla seotud (kuid mitte ainult) investeeringute tegemisega, kaupade, teenuste või rahastamise pakkumisega või materiaalse või immateriaalse vara kasutamisega ega pea olema otseselt seotud isikuga, kellele piiriülene eelotsus on suunatud;

15) 

„siirdehinna eelkokkulepe” –

kokkulepe, teatis või mõni muu samaväärse toimega vahend või meede, sealhulgas see, mis on sõlmitud või mida on muudetud või uuendatud maksukontrolli käigus ja mis vastab järgmistele tingimustele:

a) 

selle on sõlminud või seda on muutnud või uuendanud ühe või enama liikmesriigi valitsus või maksuhaldur, sealhulgas liikmesriigi territoriaalne või halduslik allüksus, sealhulgas kohalik omavalitsus, või see on tehtud nende nimel, olenemata sellest, kas seda tegelikult kasutatakse;

b) 

see on sõlmitud või seda on muudetud või uuendatud teatud isiku või isikute grupi suhtes ning kõnealusel isikul või isikute grupil on õigus sellele tugineda ning

c) 

sellega määratakse enne seotud ettevõtete vaheliste piiriüleste tehingute tegemist kindlaks asjakohased kriteeriumid kõnealuste tehingute siirdehindade kindlaksmääramiseks või sellega määratakse kindlaks kasumi omistamine püsivale tegevuskohale.

Ettevõtted on seotud ettevõtted juhul, kui üks ettevõte osaleb otse või kaudselt mõne teise ettevõtte juhtimises, kontrollimises või kapitalis või kui ühed ja samad isikud osalevad otse või kaudselt ettevõtete juhtimises, kontrollimises või kapitalis.

Siirdehinnad on hinnad, millega ettevõte annab seotud ettevõtetele üle materiaalset ja immateriaalset vara või osutab neile teenuseid, ning sellele vastavalt tuleb tõlgendada ka mõistet „siirdehinna määramine”;

16) 

punkti 14 kohaldamisel on „piiriülene tehing” tehing või tehingute kogum:

a) 

mille puhul mitte kõik tehingu või tehingute kogumi osalised ei ole piiriülese eelotsuse teinud või seda muutnud või uuendanud liikmesriigi maksuresidendid;

b) 

mille puhul mõni tehingu või tehingute kogumi osaline on samaaegselt rohkem kui ühe jurisdiktsiooni maksuresident;

c) 

mille puhul üks tehingu või tehingute kogumi osaline tegeleb püsiva tegevuskoha kaudu äritegevusega mõnes teises jurisdiktsioonis ning tehingu või tehingute kogumi puhul on tegemist kõnealuse püsiva tegevuskoha kogu äritegevusega või osaga sellest. Piiriülene tehing või tehingute kogum hõlmab ka kokkuleppeid, mille isik teeb seoses mõnes teises jurisdiktsioonis püsiva tegevuskoha kaudu teostatava äritegevusega, või

d) 

millel on piiriülene mõju.

Punkti 15 kohaldamisel on „piiriülene tehing” tehing või tehingute kogum, milles osalevad seotud ettevõtted, kes kõik ei ole ühe ja sama jurisdiktsiooni territooriumi maksuresidendid, või tehing või tehingute kogum, millel on piiriülene mõju;

17) 

punktide 15 ja 16 kohaldamisel on „ettevõte” äritegevusega mis tahes kujul tegelemise vorm;

▼M5

18) 

„piiriülene skeem” – maksuplaneerimise skeem, mis puudutab kas üht või mitut liikmesriiki või liikmesriiki ja kolmandat riiki, kui täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest:

a) 

mitte kõik skeemis osalejad ei ole ühe ja sama jurisdiktsiooni maksuresidendid;

b) 

üks või mitu skeemis osalejat on ühel ja samal ajal maksuresident (maksuresidendid) rohkem kui ühes jurisdiktsioonis;

c) 

ühe või mitme skeemis osaleja majandustegevus toimub mõnes teises jurisdiktsioonis seal asuva püsiva tegevuskoha kaudu ja selle skeemi näol on tegemist püsiva tegevuskoha kogu majandustegevusega või osaga sellest;

d) 

üks või mitu skeemis osalejat tegutseb mõnes teises jurisdiktsioonis, kus ta ei ole maksuresident (nad ei ole maksuresidendid) ja kus ei ole tekkinud tema (nende) püsivat tegevuskohta;

e) 

selline skeem võib mõjutada automaatset teabevahetust või tegeliku kasusaaja tuvastamist.

Käesoleva artikli punktide18–25, artikli 8abja IV lisa kohaldamisel hõlmab skeem ka skeemide seeriat. Need skeemid võivad koosneda rohkem kui ühest vaheastmest või osast;

19) 

„aruantav piiriülene skeem” – mis tahes piiriülene skeem, millel on vähemalt üks IV lisas loetletud tunnus;

20) 

„tunnus” – piiriülese skeemi joon või omadus, mis viitab võimalikule maksustamise vältimise ohule, nagu on loetletud IV lisas;

21) 

„vahendaja” – isik, kes töötab aruantava piiriülese skeemi välja, turustab või korraldab aruantavat piiriülest skeemi või teeb selle rakendamiseks kättesaadavaks või kes juhib selle rakendamist.

See tähendab samuti igat isikut, kes kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja tingimusi arvesse võttes ning tuginedes kättesaadavale teabele ja enda erialastele teadmistele ja arusaamisele, mida on vaja selliste teenuste pakkumiseks, teab või kelle puhul võib õigustatult eeldada, et ta teab, et ta on võtnud ülesandeks pakkuda, otse või teiste isikute kaudu, abi, tuge või nõu aruantava piiriülese skeemi väljatöötamiseks, turustamiseks või korraldamiseks, selle rakendamiseks kättesaadavaks tegemiseks või selle rakendamise juhtimiseks. Igal isikul on õigus esitada tõendeid selle kohta, et ta ei teadnud või et tema puhul sai õigustatult eeldada, et ta ei teadnud, et ta oli seotud aruantava piiriülese skeemiga. Sel eesmärgil võib nimetatud isik viidata kõigile tähtsust omavatele asjaoludele ja tingimustele, samuti kättesaadavale teabele ja enda erialastele teadmistele ja arusaamisele.

Selleks et olla vahendaja, peab isik vastama veel vähemalt ühele järgmistest tingimustest:

a) 

isik on liikmesriigi maksuresident;

b) 

tal on liikmesriigis püsiv tegevuskoht, mille kaudu osutatakse skeemiga seonduvaid teenuseid;

c) 

isik on asutatud liikmesriigis või tema suhtes kehtivad liikmesriigi õigusnormid;

d) 

isik on registreeritud liikmesriigis õigus- või maksualase nõustamise teenuseid või konsultatsiooniteenuseid pakkuva kutseühenduse juures;

22) 

„asjaomane maksumaksja” – isik, kellele on aruantav piiriülene skeem tehtud rakendamiseks kättesaadavaks või kes on valmis aruantavat piiriülest skeemi rakendama või kes on rakendanud nimetatud skeemi esimese etapi;

23) 

artikli 8ab kohaldamisel tähendab „seotud ettevõtja” isikut, kes on seotud teise isikuga vähemalt ühel järgmisel viisil:

a) 

isik osaleb teise isiku juhtimises, olles sellises positsioonis, mis annab võimaluse teise isiku tegevust märkimisväärselt mõjutada;

b) 

isik kontrollib teist isikut sellise osaluse kaudu, mis ületab 25 % hääleõigustest;

c) 

isik omab teises isikus osalust, mis ületab otse või kaudselt 25 % omakapitalist;

d) 

isikul on õigus vähemalt 25 %-le teise isiku kasumist.

Kui punktides a kuni d osutatu kohaselt osaleb nimetatud sama isiku juhtimises rohkem kui üks isik või kui sama isikut kontrollib rohkem kui üks isik või kui samas isikus omab osalust rohkem kui üks isik või kui õigus sama isiku kasumile on rohkem kui ühel isikul, käsitatakse kõiki asjaomaseid isikuid seotud ettevõtjatena.

Kui punktides a kuni d osutatu kohaselt osalevad samad isikud rohkem kui ühe isiku juhtimises või kui samad isikud kontrollivad rohkem kui ühte isikut või kui samad isikud omavad osalust rohkem kui ühes isikus või kui samadel isikutel on õigus rohkem kui ühe isiku kasumile, käsitatakse kõiki asjaomaseid isikuid seotud ettevõtjatena.

Käesoleva punkti kohaldamisel omistatakse isikule, kes tegutseb üksuse hääleõigusest või osaluse omamisest tulenevate õiguste teostamisel teise isikuga ühiselt, ka selle teise isiku hääleõiguse või osaluse omamisest tulenevad õigused.

Kaudse osaluse korral määratakse punktis c sätestatud osalus kindlaks, korrutades osaluse määrad iga järgneva astme tütarettevõtjas. Isikut, kes omab üle 50 % hääleõigustest käsitatakse 100 % hääleõiguse omanikuna.

Füüsilist isikut, tema abikaasat ja tema otseseid alanejaid ja ülenejaid sugulasi käsitatakse ühe isikuna;

24) 

„turustatav skeem” – piiriülene skeem, mis on välja töötatud, turustatud, valmis rakendamiseks või on rakendamiseks kättesaadav sellisel kujul, mida ei ole vaja märkimisväärselt kohandada;

25) 

„kohandatav skeem” – kõik piiriülesed skeemid, mis ei ole turustatavad skeemid.

▼B

Artikkel 4

Korraldus

1.  Iga liikmesriik teavitab komisjoni hiljemalt ühe kuu jooksul pärast 11. märtsi 2011 käesoleva direktiivi kohaldamiseks nimetatud pädevast asutusest ning teavitab komisjoni viivitamata mis tahes sellega seotud muudatustest.

Komisjon teeb teabe kättesaadavaks teistele liikmesriikidele ja avaldab liikmesriikide asutuste loetelu Euroopa Liidu Teatajas.

2.  Pädev asutus määrab ühe teabevahetuse keskasutuse. Pädev asutus vastutab sellest komisjonile ja teistele liikmesriikidele teavitamise eest.

Samuti võib komisjoniga suhtlemise teha ülesandeks teabevahetuse keskasutusele. Pädev asutus vastutab sellest komisjonile teatamise eest.

3.  Iga liikmesriigi pädev asutus võib määrata teabevahetuse üksused, kellel on vastavalt iga liikmesriigi siseriiklikule õigusele või poliitikale antud pädevus. Teabevahetuse keskasutuse ülesandeks on kõnealuste teabevahetuse üksuste loendit ajakohastada ja teha see kättesaadavaks teiste asjaomaste liikmesriikide teabevahetuse keskasutustele ja komisjonile.

4.  Iga liikmesriigi pädev asutus võib määrata pädevad ametnikud. Teabevahetuse keskasutuse ülesandeks on pädevate ametnike loendit ajakohastada ja teha see kättesaadavaks teiste asjaomaste liikmesriikide teabevahetuse keskasutustele ja komisjonile.

5.  Käesoleva direktiivi alusel halduskoostööd tegevaid ametnikke käsitletakse selles küsimuses igal juhul pädevate ametnikena vastavalt pädevate asutuste kehtestatud korrale.

6.  Kui teabevahetuse üksus või pädev ametnik saadab või võtab vastu koostöötaotluse või vastuse koostöötaotlusele, teatab ta sellest oma liikmesriigi teabevahetuse keskasutusele vastavalt kõnealuse liikmesriigi kehtestatud korrale.

7.  Kui teabevahetuse üksus või pädev ametnik võtab vastu koostöötaotluse, mis eeldab tegutsemist väljaspool liikmesriigi siseriikliku õiguse või poliitika poolt talle antud pädevust, edastab ta sellise taotluse viivitamata oma liikmesriigi teabevahetuse keskasutusele ja teatab sellest taotluse esitanud asutusele. Sel juhul algab artiklis 7 sätestatud tähtaeg järgmisel päeval pärast koostöötaotluse edastamist teabevahetuse keskasutusele.



II

PEATÜKK

TEABEVAHETUS



I

JAGU

Teabevahetus taotluse alusel

Artikkel 5

Taotluse alusel toimuva teabevahetuse menetlus

Taotluse esitanud asutuse taotlusel edastab taotluse saanud asutus taotluse esitanud asutusele kogu artikli 1 lõikes 1 nimetatud teabe, mis on tema valduses või mida ta saab haldusuurimise käigus.

Artikkel 6

Haldusuurimine

1.  Taotluse saanud asutus viib läbi mis tahes haldusuurimise, mis on vajalik artiklis 5 osutatud teabe saamiseks.

2.  Artiklis 5 osutatud taotlus võib sisaldada põhjendatud taotlust viia läbi teatav haldusuurimine. Kui taotluse saanud asutuse arvates ei ole haldusuurimist vaja, teatab ta taotluse esitanud asutusele viivitamata selle põhjused.

3.  Taotletud teabe saamiseks või taotletud haldusuurimise läbiviimiseks peab taotluse saanud asutus järgima samasid menetlusi, mida ta järgiks juhul, kui ta tegutseks omal algatusel või oma liikmesriigi muu asutuse taotlusel.

4.  Kui taotluse esitanud asutus seda konkreetselt taotleb, edastab taotluse saanud asutus originaaldokumendid, tingimusel et see ei ole vastuolus taotluse saanud asutuse asukohaliikmesriigis kehtiva korraga.

Artikkel 7

Tähtajad

1.  Taotluse saanud asutus esitab artiklis 5 osutatud teabe võimalikult kiiresti ja hiljemalt kuue kuu pärast taotluse kättesaamise kuupäevast.

Kui kõnealune teave on juba taotluse saanud asutuse valduses, tuleb teave edastada kahe kuu jooksul alates taotluse kättesaamise kuupäevast.

2.  Teatavatel erijuhtudel võivad taotluse saanud ja taotluse esitanud asutus omavahel kokku leppida tähtajad, mis erinevad lõikes 1 sätestatust.

3.  Taotluse saanud asutus saadab võimalusel elektrooniliselt ning viivitamata ja igal juhul hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast taotluse kättesaamist taotluse esitanud asutusele kinnituse taotluse kättesaamise kohta.

4.  Taotluse saanud asutus teavitab ühe kuu jooksul pärast taotluse kättesaamist taotluse esitanud asutust taotlusega seotud mis tahes puudustest ja vajaduse korral nõuab täiendavat taustteavet. Sel juhul algavad lõikes 1 sätestatud tähtajad järgmisel päeval pärast seda, kui taotluse saanud asutus on saanud kätte soovitud lisateabe.

5.  Kui taotluse saanud asutus ei suuda vastata taotlusele asjaomase tähtaja jooksul, teavitab ta viivitamata ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse kättesaamist taotluse esitanud asutust põhjustest, miks tal ei ole võimalik vastata, ja teatab kuupäeva, millal ta eeldatavasti saab taotlusele vastata.

6.  Kui soovitav teave ei ole taotluse saanud asutuse valduses ning ta ei suuda teabetaotlusele vastata või keeldub vastamast artiklis 17 toodud põhjustel, teavitab ta viivitamata ja igal juhul ühe kuu jooksul pärast taotluse kättesaamist taotluse esitanud asutust sellega seotud põhjustest.



II

JAGU

Kohustuslik automaatne teabevahetus

Artikkel 8

Kohustusliku automaatse teabevahetuse kohaldamisala ja tingimused

1.  Iga liikmesriigi pädev asutus edastab automaatse teabevahetuse teel iga teise liikmesriigi pädevale asutusele kättesaadava teabe maksustamisperioodide kohta alates 1. jaanuarist 2014 seoses kõnealuse teise liikmesriigi residentidega järgmiste konkreetsete tulu ja kapitali kategooriate kohta, nagu neid mõistetakse teavet edastava liikmesriigi siseriiklike õigusnormide alusel:

a) 

hüvitised töötajatele;

b) 

juhtide tasud;

c) 

elukindlustustooted, mis on hõlmamata muude teabevahetust käsitlevate liidu õigusaktidega ja muude sarnaste meetmetega;

d) 

pensionid;

e) 

kinnisomand ja kinnisvaratulu.

2.  Liikmesriigid teavitavad enne 1. jaanuari 2014 komisjoni lõikes 1 loetletud kategooriatest, mille kohta teave on neile kättesaadav. Nad teavitavad komisjoni kõigist hilisematest kategooriate muudatustest.

▼M1

3.  Liikmesriigi pädev asutus võib teatada mis tahes muu liikmesriigi pädevale asutusele, et ta ei soovi saada teavet ühe või mitme käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud tulu- ja kapitalikategooria kohta. Liikmesriik teavitab sellest ka komisjoni.

Kui liikmesriik ei teavita komisjoni ühestki konkreetsest kategooriast, mille kohta tal on kättesaadavat teavet, siis võib eeldada, et ta ei soovi lõike 1 kohaselt teavet saada.

▼M1

3a.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et nõuda oma aruandekohustuslikelt finantsasutustelt I ja II lisas esitatud aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirjade täitmist ning tagada selliste eeskirjade tõhus rakendamine ja täitmine vastavalt I lisa IX jaole.

I ja II lisas esitatud rakendatavate aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirjade kohaselt edastab iga liikmesriigi pädev asutus automaatset teabevahetust kasutades lõike 6 punktis b nimetatud tähtaja jooksul mis tahes teise liikmesriigi pädevale asutusele avaldatava kontoga seotud järgneva teabe 1. jaanuarist 2016 algavate maksustamisperioodide kohta:

a) 

iga sellise avaldatava isiku puhul, kes on konto omanik, nimi, aadress, maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning füüsilise isiku puhul sünnikoht ja -aeg, ning mis tahes ettevõtte puhul, kes on konto omanik ja kelle kohta tehakse pärast lisades sisalduvate hoolsusmeetmete eeskirjade kohaldamist kindlaks, et tal on üks või enam avaldatavast isikust kontrollivat isikut, ettevõtte nimi, aadress, maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning iga avaldatava isiku nimi, aadress, maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ja sünnikoht ja -aeg;

b) 

kontonumber (või kui kontonumber puudub, selle toimiv ekvivalent);

c) 

aruandekohustusliku finantsasutuse nimi ja identifitseerimisnumber (kui see on olemas);

d) 

konto jääk või väärtus (sh rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul rahaline väärtus või tagasiostuväärtus) asjaomase kalendriaasta lõpu või muu asjakohase aruandlusperioodi lõpu seisuga või, kui konto suleti kõnealuse aasta või perioodi jooksul, siis konto sulgemise seisuga;

e) 

mis tahes hoidmiskonto puhul:

i) 

intresside brutosumma, dividendide brutosumma ja kontol olevate varadega seotud muude sissetulekute brutosumma, mis on kontole (või seoses kontoga) makstud või krediteeritud kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, ning

ii) 

finantsvara müügist või lunastamisest saadud brutotulu, mis on makstud või krediteeritud kontole kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul ja mille suhtes aruandekohustuslik finantsasutus tegutses hoidmisühingu, maakleri, esindajakonto omanikuna või muul viisil konto omaniku esindajana;

f) 

hoiusekonto puhul kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul kontole makstud või krediteeritud intresside brutosumma ning

g) 

punktis e või f kirjeldamata konto puhul brutosumma, mis on makstud või krediteeritud konto omanikule seoses kontoga kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, millega seoses aruandekohustuslik finantsasutus on kohustatud isik või võlgnik, sealhulgas konto omanikule makstud lunastusmaksete kogusumma kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul.

Kui käesolevas lõikes või lisades ei ole ette nähtud teisiti, määratakse avaldatava kontoga seotud väljamaksete summa ja liik käesoleva lõike kohaselt toimuva teabevahetuse puhul kindlaks kooskõlas teavet edastava liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega.

Käesoleva lõike esimene ja teine lõik on ülimuslikud lõike 1 punkti c ja mis tahes muude liidu õigusaktide, sealhulgas nõukogu direktiivi 2003/48/EÜ ( 1 ) suhtes sellisel määral, mil kõnealune teabevahetus kuuluks lõike 1 punkti c või mis tahes muude liidu õigusaktide, sealhulgas direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamisalasse.

▼M2 —————

▼M1

6.  Teave edastatakse järgmiselt:

a) 

lõikes 1 sätestatud kategooriate puhul vähemalt kord aastas, kuue kuu jooksul pärast liikmesriigi selle maksustamisaasta lõppu, mil teave muutus kättesaadavaks;

b) 

lõikes 3a sätestatud teabe puhul kord aastas, üheksa kuu jooksul pärast kalendriaasta või muu selle teabega seotud asjakohase aruandlusperioodi lõppu.

▼B

7.  Komisjon võtab artikli 26 lõikes 2 osutatud korras enne artikli 29 lõikes 1 osutatud kuupäeva vastu automaatse teabevahetuse praktilise korralduse.

▼M1

7a.  I lisa VIII jao B jaotise punkti 1 alapunkti c ja VIII jao C jaotise punkti 17 alapunkti g kohaldamisel peab iga liikmesriik 31. juuliks 2015 teavitama komisjoni selliste ettevõtete ja kontode loetelust, mida tuleks käsitleda vastavalt mittearuandekohustuslike finantsasutuste ja väljaarvatud kontodena. Samuti teatab iga liikmesriik komisjonile, kui sellega seoses toimuvad mis tahes muudatused. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas saadud teabe koondloetelu ning ajakohastab seda vastavalt vajadusele.

Liikmesriigid tagavad, et seda liiki mittearuandekohustuslikud finantsasutused ja välistatud kontod vastavad kõigile I lisa VIII jao B jaotise punkti 1 alapunkti c ja VIII jao C jaotise punkti 17 alapunkti g nõuetele ja eelkõige nõudele, et finantsasutuse staatus mittearuandekohustusliku finantsasutusena ja konto staatus välistatud kontona ei takista käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist.

▼B

8.  Kui liikmesriigid lepivad teiste liikmesriikidega sõlmitavates kahe- või mitmepoolsetes kokkulepetes kokku tulu ja kapitali lisakategooriaid käsitleva teabe automaatses vahetuses, edastavad nad need kokkulepped komisjonile, kes teeb nimetatud kokkulepped kättesaadavaks kõikidele teistele liikmesriikidele.

▼M2

Artikkel 8a

Piiriüleste eelotsuste ja siirdehinna eelkokkulepete alase kohustusliku automaatse teabevahetuse ulatus ja tingimused

1.  Selle liikmesriigi pädev asutus, kus piiriülene eelotsus tehti või siirdehinna eelkokkulepe sõlmiti või kus sellist otsust või kokkulepet muudeti või uuendati pärast 31. detsembrit 2016, edastab automaatse teabevahetuse teel asjakohase teabe kooskõlas artikli 21 kohaselt vastu võetud kohaldatava praktilise korraldusega kõikide teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja käesoleva artikli lõikes 8 osutatud piiranguid arvesse võttes Euroopa Komisjonile.

2.  Kooskõlas artikli 21 kohaselt vastu võetud kohaldatava praktilise korraldusega edastab liikmesriigi pädev asutus kõikide teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja käesoleva artikli lõikes 8 osutatud piiranguid arvesse võttes ka Euroopa Komisjonile teabe piiriüleste eelotsuste ja siirdehinna eelkokkulepete kohta, mis tehti või sõlmiti või mida muudeti või uuendati viie aasta jooksul enne 1. jaanuari 2017.

Kui piiriülesed eelotsused tehti või siirdehinna eelkokkulepped sõlmiti või kui neid muudeti või uuendati ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013, edastatakse selline teave tingimusel, et need olid 1. jaanuaril 2014 endiselt kehtivad.

Kui piiriülesed eelotsused tehti või siirdehinna eelkokkulepped sõlmiti või kui neid muudeti või uuendati ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2016, edastatakse selline teave sõltumata sellest, kas need on endiselt kehtivad.

Liikmesriigid võivad käesolevas lõikes osutatud teabe edastamisest välja jätta teabe piiriüleste eelotsuste ja siirdehinna eelkokkulepete kohta, mis tehti või sõlmiti või mida muudeti või uuendati enne 1. aprilli 2016 isiku või isikute grupi suhtes, kelle kogu gruppi hõlmav aastane netokäive, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL ( 2 ) artikli 2 punktis 5, on kõnealuse piiriülese eelotsuse tegemisele või siirdehinna eelkokkuleppe sõlmimisele või nende muutmisele või uuendamisele eelneval majandusaastal väiksem kui 40 000 000 eurot (või samaväärne summa muus vääringus), välja arvatud peamiselt finants- või investeerimistegevusega tegelevate isikute suhtes.

3.  Kolmandate riikidega sõlmitud kahe- või mitmepoolsed siirdehinna eelkokkulepped jäetakse käesoleva artikli alusel toimuvast automaatsest teabevahetusest välja juhul, kui rahvusvaheline maksuleping, mille alusel asjaomase siirdehinna eelkokkuleppe üle läbirääkimisi peeti, ei luba selle avaldamist kolmandatele isikutele. Sellist kahe- või mitmepoolseid siirdehinna eelkokkuleppeid käsitlevat teavet vahetatakse artikli 9 alusel juhul, kui rahvusvaheline maksuleping, mille alusel asjaomase siirdehinna eelkokkuleppe üle läbirääkimisi peeti, lubab selle avaldamist ja kolmanda riigi pädev asutus annab loa teabe avaldamiseks.

Kui kahe- või mitmepoolsed siirdehinna eelkokkulepped jäetakse käesoleva lõike esimese lõigu esimese lause alusel automaatsest teabevahetusest välja, vahetatakse selle asemel hoopis käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 alusel käesoleva artikli lõikes 6 kindlaks määratud teavet, millele on osutatud taotluses, mille tulemusel selline kahe- või mitmepoolne siirdehinna eelkokkulepe sõlmiti.

4.  Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata juhul, kui piiriülene eelotsus on seotud üksnes ühe või mitme füüsilise isiku maksuasjadega.

5.  Teavet vahetatakse järgmiselt:

a) 

lõike 1 kohaselt vahetatava teabe puhul – kolme kuu jooksul pärast selle poolaasta lõppu, mil piiriülesed eelotsused tehti või siirdehinna eelkokkulepped sõlmiti või millal neid muudeti või uuendati;

b) 

lõike 2 kohaselt vahetatava teabe puhul – enne 1. jaanuari 2018.

6.  Teave, mida liikmesriik peab käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt edastama, sisaldab järgmist:

a) 

andmed isiku (v.a füüsiline isik) ja vajaduse korral sellise isikute grupi kohta, kuhu isik kuulub;

b) 

piiriülese eelotsuse või siirdehinna eelkokkuleppe sisu kokkuvõte, sealhulgas asjakohase äritegevuse või tehingu või tehingute kogumi üldistav kirjeldus, millega ei kaasne äri-, tööstus- või ametisaladuse või ärivõtte avalikustamist või teabe sellist avalikustamist, mis oleks vastuolus avaliku korraga;

c) 

piiriülese eelotsuse tegemise või siirdehinna eelkokkuleppe sõlmimise või nende muutmise või uuendamise kuupäevad;

d) 

piiriülese eelotsuse või siirdehinna eelkokkuleppe kehtivusperioodi alguskuupäev, kui see on märgitud;

e) 

piiriülese eelotsuse või siirdehinna eelkokkuleppe kehtivusperioodi lõppkuupäev, kui see on märgitud;

f) 

piiriülese eelotsuse või siirdehinna eelkokkuleppe liik;

g) 

piiriülese eelotsuse või siirdehinna eelkokkuleppe tehingu või tehingute kogumi summa, kui sellisele summale on piiriüleses eelotsuses või siirdehinna eelkokkuleppes osutatud;

h) 

siirdehinna eelkokkuleppe puhul siirdehinna kindlaksmääramise kriteeriumide kirjeldus või siirdehind ise;

i) 

siirdehinna eelkokkuleppe puhul siirdehinna kindlaksmääramise meetod või siirdehind ise;

j) 

viide teistele liikmesriikidele (kui neid on), keda piiriülene eelotsus või siirdehinna eelkokkulepe tõenäoliselt puudutab;

k) 

viide muude liikmesriikide isikutele (v.a füüsiline isik) (kui neid on), keda piiriülene eelotsus või siirdehinna eelkokkulepe tõenäoliselt mõjutab (märkides liikmesriigid, millega mõjutatud isikud on seotud), ning

l) 

viide sellele, kas edastatav teave tuleneb piiriülesest eelotsusest või siirdehinna eelkokkuleppest endast või käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus osutatud taotlusest.

7.  Käesoleva artikli lõikes 6 osutatud teabevahetuse hõlbustamiseks võtab komisjon artikli 20 lõikes 5 sätestatud tüüpvormi kehtestamise korra osana vastu käesoleva artikli rakendamiseks vajaliku praktilise korralduse, sealhulgas käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud teabe edastamise standardimise meetmed.

8.  Käesoleva artikli lõike 6 punktides a, b, h ja k kindlaks määratud teavet ei edastata Euroopa Komisjonile.

9.  Lõike 6 punkti j alusel kindlaks määratud asjaomase liikmesriigi pädev asutus saadab võimaluse korral elektrooniliselt ja viivitamata ning igal juhul hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul teabe edastanud pädevale asutusele kinnituse teabe kättesaamise kohta. Käesolevat meedet kohaldatakse kuni artikli 21 lõikes 5 osutatud registri töövalmiduse saavutamiseni.

10.  Liikmesriigid võivad kooskõlas artikliga 5 ja artikli 21 lõiget 4 arvesse võttes taotleda lisateavet, sealhulgas piiriülese eelotsuse või siirdehinna eelkokkuleppe kogu teksti.

▼M3

Artikkel 8aa

Kohustusliku automaatse teabevahetuse kohaldamisala ja tingimused riikidepõhiste aruannete puhul

1.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et nõuda hargmaiste ettevõtete kontserni lõplikult emaüksuselt, mis on maksuresident tema territooriumil, või muult aruandekohustuslikult üksuselt kooskõlas III lisa II jaoga, et aruantava majandusaasta kohta esitataks riikidepõhine aruanne 12 kuu jooksul pärast hargmaiste ettevõtete kontserni aruantava majandusaasta viimast päeva kooskõlas III lisa II jaoga.

2.  Selle liikmesriigi pädev asutus, kus riikidepõhine aruanne lõike 1 kohaselt saadi, edastab riikidepõhise aruande automaatse teabevahetuse teel ja lõikes 4 sätestatud tähtajaks muule liikmesriigile, mille kohta on riikidepõhises aruandes sisalduva teabe alusel teada, et aruandekohustusliku üksuse hargmaiste ettevõtete kontserni üks või mitu koosseisu kuuluvat üksust on seal maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega.

3.  Riikidepõhine aruanne sisaldab hargmaiste ettevõtete kontsernide kohta järgmist teavet:

a) 

koondandmed, mis sisaldavad tulude summat, tulumaksueelset kasumit (kahjumit), tasutud ja kogunenud tulumaksu, osa- või aktsiakapitali, jaotamata kasumit, töötajate arvu ning materiaalset vara, v.a raha või raha ekvivalendid, iga jurisdiktsiooni kohta, kus hargmaiste ettevõtete kontsern tegutseb;

b) 

iga hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluva üksuse tuvastamist võimaldavad andmed, millest ilmnevad kõnealuse üksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioon ja see jurisdiktsioon, mille õiguse alusel on kõnealuse kontserni kuuluva üksuse organisatsioonistruktuur moodustatud, kui kõnealune jurisdiktsioon on erinev üksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioonist, ning kõnealuse kontserni kuuluva üksuse põhitegevusala(d).

4.  Teabevahetus toimub 15 kuu jooksul pärast selle hargmaiste ettevõtete kontserni majandusaasta viimast päeva, mille kohta riikidepõhine aruanne esitatakse. Esimene riikidepõhine aruanne edastatakse hargmaiste ettevõtete kontserni majandusaasta kohta, mis algab 1. jaanuaril 2016 või pärast seda, ning edastamine toimub 18 kuu jooksul pärast nimetatud majandusaasta viimast päeva.

▼M5

Artikkel 8ab

Aruantavaid piiriüleseid skeeme puudutava kohustusliku automaatse teabevahetuse ulatus ja tingimused

1.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, millega nõutakse, et vahendajad esitaksid aruantavaid piiriüleseid skeeme käsitleva teabe, mis on neile teada, nende valduses või kontrolli all, pädevatele asutustele 30 päeva jooksul alates

a) 

aruantava piiriülese skeemi rakendamiseks kättesaadavaks tegemise päevast või

b) 

aruantava piiriülese skeemi rakendamiseks valmisoleku päevale järgnevast päevast või

c) 

päevast, mil tehakse esimene samm aruantava piiriülese skeemi rakendamiseks,

olenevalt sellest, milline päev on varasem.

Olenemata esimeses lõigus sätestatust nõutakse artikli 3 punkti 21 teises lõigus osutatud vahendajatelt samuti teabe esitamist 30 päeva jooksul alates päevast, mil nad andsid otse või teiste isikute kaudu abi, toetust või nõu.

2.  Turustatavate skeemide puhul võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et nõuda vahendajalt iga kolme kuu tagant ajakohastatud perioodilise aruande esitamist, mis sisaldab lõike 14 punktides a, d, g ja h osutatud uut esitatavat teavet, mis on saanud kättesaadavaks pärast viimase aruande esitamist.

3.  Kui vahendaja on kohustatud esitama teabe aruantavate piiriüleste skeemide kohta rohkem kui ühe liikmesriigi pädevatele asutustele, esitatakse selline teave üksnes liikmesriigis, mis on allpool loetelus nimetatud esimesena:

a) 

liikmesriik, mille maksuresident vahendaja on;

b) 

liikmesriik, kus vahendajal on püsiv tegevuskoht, mille kaudu osutatakse skeemiga seotud teenuseid;

c) 

liikmesriik, kus vahendaja on asutatud või mille õigusnorme tema suhtes kohaldatakse;

d) 

liikmesriik, kus vahendaja on registreeritud õigus-, maksualaseid või konsultatsiooniteenuseid pakkuva kutseühenduse juures.

4.  Kui vahendajal tekib lõike 3 alusel aruandluskohustus mitmes liikmesriigis, vabastatakse ta teabe esitamisest, kui ta siseriikliku õiguse kohaselt tõendab, et sama teave on esitatud teises liikmesriigis.

5.  Iga liikmesriik võib võtta vajalikke meetmeid, et anda vahendajatele õigus loobuda aruantava piiriülese skeemi kohta teabe esitamisest, kui aruandluskohustus võib olla vastuolus selle liikmesriigi õiguse kohase kutsesaladuse hoidmise kohustusega. Sellisel juhul võtab iga liikmesriik vajalikud meetmed, millega nõutakse, et vahendajad teataksid viivitamata mis tahes muudest vahendajatest, või kui selliseid vahendajaid ei ole, siis teavitataks maksumaksjat tema lõike 6 kohasest aruandluskohustusest.

Vahendajatele võib anda esimese lõigu kohase loobumisõiguse üksnes sellises ulatuses, milles nad tegutsevad nende kutseala reguleerivate asjaomaste siseriiklike õigusnormide kohaldamisalas.

6.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed sellise nõude kehtestamiseks, et kui vahendaja puudub või kui vahendaja teatab asjaomasele maksumaksjale või teisele vahendajale lõike 5 kohase loobumisõiguse kohaldamisest, on aruantavatest piiriülestest skeemidest teabe esitamise kohustus teisel teate saanud vahendajal või sellise vahendaja puudumise korral asjaomasel maksumaksjal.

7.  Asjaomane maksumaksja, kellel on teabe esitamise kohustus, esitab teabe 30 päeva jooksul alates päevast, mil aruantav piiriülene skeem tehakse asjaomasele maksumaksjale rakendamiseks kättesaadavaks või kui see on asjaomase maksumaksja poolseks rakendamiseks valmis või kui asjaomane maksumaksja on teinud esimese sammu selle rakendamisel, olenevalt sellest, mis leiab aset esimesena.

Kui asjaomane maksumaksja on kohustatud esitama teabe aruantava piiriülese skeemi kohta rohkem kui ühe liikmesriigi pädevale asutusele, esitatakse selline teave üksnes selle liikmesriigi pädevatele asutustele, mis on allpool loetelus nimetatud esimesena:

a) 

liikmesriik, mille maksuresident asjaomane maksumaksja on;

b) 

liikmesriik, kus asjaomasel maksumaksjal on püsiv tegevuskoht, mis saab skeemist kasu;

c) 

liikmesriik, kus asjaomane maksumaksja saab tulu või toodab kasumit, kuigi ta ei ole maksuresident ja tal ei ole püsivat tegevuskohta üheski liikmesriigis;

d) 

liikmesriik, kus asjaomane maksumaksja tegutseb, kuigi ta ei ole maksuresident ja tal ei ole püsivat tegevuskohta üheski liikmesriigis.

8.  Kui asjaomasel maksumaksjal on lõike 7 kohaselt mitmekordne aruandluskohustus, vabastatakse ta teabe esitamisest, kui ta siseriikliku õiguse kohaselt tõendab, et sama teave on esitatud teises liikmesriigis.

9.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed sellise nõude kehtestamiseks, et kui vahendajaid on rohkem kui üks, on aruantava piiriülese skeemi kohta teabe esitamise kohustus kõikidel sama aruantava piiriülese skeemiga seotud vahendajatel.

Vahendaja vabastatakse teabe esitamisest üksnes juhul, kui ta siseriikliku õiguse kohaselt tõendab, et lõikes 14 osutatud sama teabe on juba esitanud teine vahendaja.

10.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed sellise nõude kehtestamiseks, et kui teabe esitamise kohustus on asjaomasel maksumaksjal ja kui asjaomaseid maksumaksjaid on rohkem kui üks, on lõike 6 kohase teabe esitajaks see maksumaksja, kes on allpool loetelus nimetatud esimesena:

a) 

asjaomane maksumaksja, kes on aruantava piiriülese skeemi väljatöötamises vahendajaga kokku leppinud;

b) 

asjaomane maksumaksja, kes juhib skeemi rakendamist.

Asjaomased maksumaksjad vabastatakse teabe esitamisest üksnes juhul, kui nad siseriikliku õiguse kohaselt tõendavad, et lõikes 14 osutatud sama teabe on juba esitanud teine asjaomane maksumaksja.

11.  Iga liikmesriik võib võtta vajalikud meetmed sellise nõude kehtestamiseks, et iga asjaomane maksumaksja esitab maksuhaldurile teabe tema poolt skeemi kasutamise kohta igal aastal, mil ta seda kasutab.

▼C2

12.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et nõuda vahendajatelt ja asjaomastelt maksumaksjatelt teabe esitamist nende aruantavate piiriüleste skeemide kohta, mille rakendamiseks tehti esimene samm 25. juuni 2018 ja 30. juuni 2020 vahelisel ajal. Vastavalt kas vahendajad või asjaomased maksumaksjad esitavad kõnealuseid aruantavaid piiriüleseid skeeme käsitleva teabe 31. augustiks 2020.

▼M5

13.  Selle liikmesriigi pädev asutus, kellele teave käesoleva artikli lõigete 1–12 kohaselt esitati, edastab käesoleva artikli lõikes 14 osutatud teabe automaatse teabevahetuse teel kõigi teiste liikmesriikide pädevatele asutustele vastavalt artikli 21 alusel vastu võetud praktilisele korraldusele.

14.  Teave, mida liikmesriigi pädev asutus peab lõike 13 kohaselt edastama, sisaldab vastavalt asjaoludele järgmist:

a) 

vahendajate ja asjaomaste maksumaksjate tuvastamist võimaldavad andmed, sh nimi, sünniaeg ja -koht (füüsilise isiku puhul), maksuresidentsus, maksukohustuslasena registreerimise number ning vajadusel isikud, kes on asjaomase maksumaksjaga seotud ettevõtjad;

b) 

IV lisas loetletud nende tunnuste üksikasjad, mis muudavad piiriülese skeemi aruantavaks;

c) 

aruantava piiriülese skeemi sisu kokkuvõte, sh viide nimele, mille all seda tavaliselt teatakse (kui see on olemas) ning üldsõnaline kirjeldus asjaomaste majandustegevuste või tehingute kohta, avaldamata seejuures äri-, tööstus- või kutsesaladust ega turustusprotsessi ega sellist teavet, mille esitamine oleks vastuolus avaliku korraga;

d) 

kuupäev, mil tehti või tehakse esimene samm aruantava piiriülese skeemi rakendamiseks;

e) 

aruantava piiriülese skeemi aluseks olevate siseriiklike õigusnormide üksikasjad;

f) 

aruantava piiriülese skeemi väärtus;

g) 

asjaomas(t)e maksumaksja(te)ga seotud liikmesriik ja kõik teised liikmesriigid, keda aruantav piiriülene skeem tõenäoliselt puudutab;

h) 

kõik teised isikud liikmesriigis, keda aruantav piiriülene skeem tõenäoliselt mõjutab, tuues välja, milliste liikmesriikidega on sellised isikud seotud.

15.  Asjaolu, et maksuhaldur aruantava piiriülese skeemi osas meetmeid ei võta ei tähenda selle skeemi kehtivuse või maksustamislahenduse heakskiitmist.

16.  Käesoleva artikli lõikes 13 osutatud teabevahetuse hõlbustamiseks võtab komisjon artikli 20 lõikes 5 sätestatud tüüpvormi kehtestamise korra osana vastu käesoleva artikli rakendamiseks vajaliku praktilise korralduse, sealhulgas käesoleva artikli lõikes 14 sätestatud teabe edastamise standardimise meetmed.

17.  Komisjonile ei võimaldata juurdepääsu lõike 14 punktides a, c ja h osutatud teabele.

18.  Automaatne teabevahetus toimub ühe kuu jooksul alates selle kvartali lõpust, mille jooksul teave esitati. Esimest korda esitatakse teave 31. oktoobriks 2020.

▼M2

Artikkel 8b

Automaatse teabevahetuse statistika

1.  Liikmesriigid esitavad komisjonile enne 1. jaanuari 2018 igal aastal statistika artiklite 8 ja 8a alusel toimunud automaatse teabevahetuse mahu kohta ja niivõrd, kuivõrd see on võimalik, teabe toimunud teabevahetusega seotud haldus- ja muu asjakohase kulu ja kasu kohta ning kõik võimalikud muudatused nii maksuasutuste kui ka kolmandate isikute jaoks.

2.  Komisjon esitab enne 1. jaanuari 2019 aruande, milles esitatakse ülevaade ja hinnang käesoleva artikli lõike 1 alusel saadud statistika ja teabe kohta, mis on seotud selliste küsimustega nagu automaatse teabevahetusega seotud haldus- ja muu asjakohane kulu ja kasu ning sellega seotud praktilised aspektid. Kui see on asjakohane, esitab komisjon nõukogule ettepaneku artikli 8 lõikes 1 sätestatud kategooriate ja tingimuste kohta, sealhulgas tingimuse kohta, et teiste liikmesriikide residente käsitlev teave peab olema kättesaadav, või artikli 8 lõikes 3a osutatud andmete kohta või mõlema kohta.

Komisjoni esitatud ettepaneku läbivaatamisel hindab nõukogu automaatse teabevahetuse tõhususe ja toimimise edasise täiustamise ning selle taseme tõstmise vajadust, eesmärgiga tagada, et

a) 

iga liikmesriigi pädev asutus edastab automaatse teabevahetuse teel mis tahes teise liikmesriigi pädevale asutusele teabe maksustamisperioodide kohta alates 1. jaanuarist 2019 seoses kõnealuse teise liikmesriigi residentidega kõigi artikli 8 lõikes 1 loetletud tulu ja kapitali kategooriate kohta, nagu neid mõistetakse teavet edastava liikmesriigi siseriiklike õigusnormide alusel, ning

b) 

artikli 8 lõigetes 1 ja 3a sätestatud kategooriate ja andmete loetelu laiendatakse nii, et see hõlmaks ka muid kategooriaid ja andmeid, sealhulgas litsentsitasusid.

▼B



III

JAGU

Omaalgatuslik teabevahetus

Artikkel 9

Omaalgatusliku teabevahetuse kohaldamisala ja tingimused

1.  Iga liikmesriigi pädev asutus edastab artikli 1 lõikes 1 osutatud teabe teise asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele mis tahes järgmistel asjaoludel:

a) 

ühe liikmesriigi pädeval asutusel on alust arvata, et teises liikmesriigis võib jääda saamata maksutulu;

b) 

maksukohustuslane saab ühes liikmesriigis maksuvähenduse või maksuvabastuse, millega peaks kaasnema maksutõus või maksukohustus teises liikmesriigis;

c) 

ühe liikmesriigi maksukohustuslase ja teise liikmesriigi maksukohustuslase vahelisi äritehinguid teostatakse läbi ühe või mitme kolmanda riigi selliselt, et nad võivad ühes või mõlemas kõnealuses liikmesriigis makse kokku hoida;

d) 

liikmesriigi pädeval asutusel on alust arvata, et kasumi kunstliku ülekandmisega ühe ettevõtete grupi siseselt võib kaasneda maksude kokkuhoid;

e) 

ühele liikmesriigile teise liikmesriigi pädeva asutuse poolt edastatud teave on võimaldanud saada andmeid, mis võivad olla vajalikud maksukohustuse määramiseks viimati nimetatud liikmesriigis.

2.  Iga liikmesriigi pädevad asutused võivad omaalgatusliku teabevahetuse korras edastada teiste liikmesriikide pädevatele asutustele mis tahes teabe, millest nad on teadlikud ja mis võib olla kasulik teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.

Artikkel 10

Tähtajad

1.  Pädev asutus, kellele tehakse kättesaadavaks artikli 9 lõikes 1 osutatud teave, edastab nimetatud teabe mis tahes teise asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ja hiljemalt ühe kuu möödudes pärast teabe saamist.

2.  Pädev asutus, kellele on edastatud teave vastavalt artiklile 9, saadab võimalusel elektrooniliselt ning viivitamata ja igal juhul hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast kõnealuse teabe kättesaamist teabe esitanud pädevale asutusele kinnituse teabe kättesaamise kohta.



III

PEATÜKK

HALDUSKOOSTÖÖ MUUD VORMID



I

JAGU

Viibimine haldusasutuste ametiruumides ja osalemine haldusuurimistes

Artikkel 11

Kohaldamisala ja tingimused

1.  Taotluse esitanud ja taotluse saanud asutuse kokkuleppel ning taotluse saanud asutuse kehtestatud korras võivad taotluse esitanud asutuse volitatud ametnikud artikli 1 lõikes 1 osutatud teabe vahetamiseks teha järgmist:

a) 

viibida ametiruumides, kus taotluse saanud liikmesriigi haldusasutused täidavad oma ülesandeid;

b) 

olla kohal taotluse saanud liikmesriigi territooriumil läbiviidava haldusuurimise ajal.

Kui taotletud teave sisaldub dokumentides, millele taotluse saanud asutuse ametnikel on juurdepääs, esitatakse taotluse esitanud asutuse ametnikele selliste dokumentide koopiad.

2.  Kui see on taotluse saanud liikmesriigi õigusaktidega lubatud, võib lõikes 1 nimetatud kokkuleppes sätestada, et kui taotluse esitanud asutuse ametnikud viibivad haldusuurimise juures, võivad nad üksikisikuid küsitleda ja dokumente kontrollida.

Kui uurimise all olev isik keeldub järgimast taotluse esitanud asutuse ametnike võetud kontrollimeetmeid, käsitleb taotluse saanud asutus seda nii, nagu oleks keeldutud järgimast taotluse saanud asutuse ametnike võetud meetmeid.

3.  Taotluse esitanud liikmesriigi volitatud ametnikud, kes lõike 1 kohaselt viibivad teises liikmesriigis, peavad igal ajal suutma esitada volikirja, milles on märgitud nende isik ja ametikoht.



II

JAGU

Üheaegsed kontrollid

Artikkel 12

Üheaegsed kontrollid

1.  Kui kaks või enam liikmesriiki lepivad kokku, et nad teostavad oma territooriumil üheaegseid kontrolle ühe või enama isiku üle, kes pakuvad neile ühist või täiendavat huvi, eesmärgiga vahetada seeläbi saadud teavet, kohaldatakse lõikeid 2, 3 ja 4.

2.  Igas liikmesriigis määratleb pädev asutus iseseisvalt need isikud, kelle osas ta kavatseb üheaegse kontrollimise ettepaneku teha. Ta teavitab teise asjaomase liikmesriigi pädevat asutust kõigist juhtudest, mille osas ta teeb üheaegse kontrollimise ettepaneku, põhjendades samas oma valikut.

Ta täpsustab ajavahemiku, mille jooksul kõnealused kontrollid tuleb läbi viia.

3.  Iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus otsustab, kas ta soovib üheaegsel kontrollimisel osaleda. Ta kinnitab üheaegse kontrollimise ettepaneku teinud asutusele oma nõusolekut või teatab keeldumisest ning põhjendab seda.

4.  Iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus määrab esindaja, kes vastutab järelevalve ja kontrolli kooskõlastamise eest.



III

JAGU

Halduslik teatamine

Artikkel 13

Teatamistaotlus

1.  Liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel teavitab teise liikmesriigi pädev asutus kooskõlas taotluse saanud liikmesriigis kehtivate eeskirjadega, mis reguleerivad sarnastest dokumentidest teavitamist, saajat kõigist dokumentidest ja otsustest, mis pärinevad taotluse esitanud liikmesriigi haldusasutustelt ning on seotud käesolevas direktiivis hõlmatud makse käsitlevate õigusaktide kohaldamisega tema territooriumil.

2.  Teatamistaotlustes märgitakse teavitamisele kuuluva dokumendi või otsuse subjekt ning saaja nimi ja aadress koos mis tahes muu teabega, mis võib saaja tuvastamist hõlbustada.

3.  Taotluse saanud asutus teatab taotluse esitanud asutusele viivitamata teatamistaotluse alusel võetud meetmetest ja eelkõige kuupäevast, mil dokumendist või otsusest anti saajale teada.

4.  Taotluse esitanud asutus esitab teatamistaotluse käesoleva artikli alusel üksnes siis, kui teavitamine ei ole võimalik kooskõlas taotluse esitanud liikmesriigi eeskirjadega, mis reguleerivad asjaomastest dokumentidest teavitamist, või kui selline teavitamine tekitaks ebaproportsionaalseid raskusi. Liikmesriigi pädev asutus võib tähtkirja teel või elektrooniliselt teavitada teise liikmesriigi territooriumil asuvat isikut mis tahes dokumendist.



IV

JAGU

Tagasiside

Artikkel 14

Tingimused

1.  Kui pädev asutus esitab teavet vastavalt artiklitele 5 või 9, võib ta taotleda, et teabe saanud pädev asutus saadaks saadud teabe kohta tagasisidet. Kui tagasisidet on taotletud, saadab teabe saanud pädev asutus tagasiside teabe esitanud pädevale asutusele nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt kolme kuu jooksul pärast seda, kui taotletud teabe kasutamise tulemus on teada, tingimusel et see ei piira asjaomases liikmesriigis kehtivate maksusaladust ja andmekaitset käsitlevate eeskirjade kohaldamist. Komisjon kehtestab praktilise korralduse artikli 26 lõikes 2 osutatud korras.

2.  Liikmesriikide pädevad asutused saadavad automaatset teabevahetust käsitleva tagasiside teistele asjaomastele liikmesriikidele korra aastas vastavalt kahepoolselt kokkulepitud praktilisele korraldusele.



V

JAGU

Heade tavade ja kogemuste jagamine

Artikkel 15

Kohaldamisala ja tingimused

1.  Liikmesriigid jälgivad ja hindavad koos komisjoniga käesoleva direktiivi kohaselt tehtavat koostööd ja jagavad oma kogemusi, et parandada sellist koostööd ning vajaduse korral töötada välja eeskirjad asjaomastes valdkondades.

2.  Liikmesriigid võivad koos komisjoniga koostada suunised mis tahes muude aspektide kohta, mida nad peavad vajalikuks heade tavade ja kogemuste jagamiseks.



IV

PEATÜKK

HALDUSKOOSTÖÖ TINGIMUSED

Artikkel 16

Teabe ja dokumentide avalikustamine

1.  Käesoleva direktiivi kohaselt mis tahes kujul edastatud teabe suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus ja kaitse, mis laieneb samalaadsele teabele seda saava liikmesriigi siseriiklike õigusaktide vastavate sätete kohaselt. ►C1  Sellist teavet võib kasutada ainult seoses artiklis 2 osutatud makse käsitlevate liikmesriikide siseriiklike õigusnormide haldamise ja jõustamisega. ◄

▼C1

Sellist teavet võib samuti kasutada nõukogu 16. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/24/EL (vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) ( 3 ) artikliga 2 hõlmatud muude maksude ja maksete kindlaksmääramiseks ja kogumiseks või kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete kindlaksmääramiseks ja kogumiseks.

▼B

Lisaks võib seda kasutada seoses maksuseaduste rikkumise tõttu algatatud kohtu- ja haldusmenetlusega, millega võivad kaasneda karistused, ilma et see piiraks sellises menetluses osalevate kostjate ja tunnistajate õigusi käsitlevate üldeeskirjade ja sätete kohaldamist.

2.  Vastavalt käesolevale direktiivile teavet edastava liikmesriigi pädeva asutuse loal ja ainult siis, kui see on lubatud teavet ja dokumente saava pädeva asutuse liikmesriigi õigusaktidega, võib vastavalt käesolevale direktiivile saadud teavet ja dokumente kasutada muudel kui lõikes 1 nimetatud eesmärkidel. Selline luba antakse, kui teavet saab kasutada sarnastel eesmärkidel teavet edastava pädeva asutuse liikmesriigis.

3.  Kui liikmesriigi pädev asutus leiab, et teise liikmesriigi pädevalt asutuselt saadud teave võiks lõikes 1 nimetatud eesmärkidel olla vajalik kolmanda liikmesriigi pädevale asutusele, võib ta teabe kõnealuse kolmanda liikmesriigi pädevale asutusele edastada, eeldusel et kõnealune edastamine on kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjade ja menetlustega. Ta teavitab teabe päritolu liikmesriigi pädevat asutust oma kavatsusest jagada seda teavet kolmanda liikmesriigiga. Teabe päritolu liikmesriik võib sellise teabe jagamise vaidlustada 10 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil ta sai teavet jagada sooviva liikmesriigi teatise.

4.  Lõikes 2 nimetatud vastavalt lõikele 3 edastatud teabe kasutamise luba saab anda vaid teabe päritolu liikmesriigi pädev asutus.

5.  Taotluse esitanud liikmesriigi pädevad asutused võivad kasutada taotluse saanud asutuse hangitud ja taotluse esitanud asutusele käesoleva direktiivi alusel edastatud teavet, aruandeid, teatisi ja muid dokumente või nende tõestatud koopiaid või väljavõtteid tõenditena samadel alustel kui kõnealuse liikmesriigi mõne muu asutuse esitatud samalaadset teavet, aruandeid, teatisi ja muid dokumente.

▼M3

6.  Olenemata käesoleva artikli lõigetest 1–4, kasutatakse liikmesriikide vahel artikli 8aa kohaselt vahetatud teavet selleks, et hinnata kõrgendatud siirdehindade riski ja muid maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise riske, sealhulgas hargmaiste ettevõtete kontserni liikmete poolt kohaldatavate siirdehindade eeskirjade rikkumise riski, ning asjakohasel juhul majanduslikuks ja statistiliseks analüüsiks. Siirdehinna korrigeerimine teavet saava liikmesriigi maksuhaldurite poolt ei tohi põhineda artikli 8aa kohaselt vahetatud teabel. Olenemata eespool toodust ei ole keelatud kasutada liikmesriikide vahel artikli 8aa kohaselt vahetatud teavet maksuauditi käigus täiendavate päringute tegemiseks hargmaiste ettevõtete kontserni siirdehindade kokkulepete või muude maksuküsimuste kohta ning teha selle tulemusel asjakohaseid kohandusi hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluva üksuse maksustatavas tulus.

▼B

Artikkel 17

Piirangud

1.  Ühe liikmesriigi taotluse saanud asutus esitab teise liikmesriigi taotluse esitanud asutusele artiklis 5 osutatud teabe, tingimusel et taotluse esitanud asutus on kasutanud kõiki tavapäraseid teabeallikad, mida ta kõnealustel tingimustel nõutud teabe saamiseks kasutada sai, ohustamata oma eesmärgi saavutamist.

2.  Käesoleva direktiiviga ei kehtestata taotluse saanud liikmesriigi suhtes mingit kohustust uurimist läbi viia või teavet esitada, kui sellise uurimise teostamine või taotletud teabe kogumine on vastuolus selle õigusaktidega.

3.  Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus võib teabe esitamisest keelduda, kui taotluse esitanud liikmesriik ei saa õiguslikel põhjustel esitada samalaadset teavet.

4.  Teabe esitamisest võib keelduda, kui see tooks kaasa äri-, tööstus- või ametisaladuse või ärivõtte avalikustamise või kui teabe avalikustamine oleks vastuolus avaliku korraga.

5.  Taotluse saanud asutus teatab taotluse esitanud asutusele teabe andmisest keeldumise põhjused.

Artikkel 18

Kohustused

1.  Kui liikmesriik taotleb käesoleva direktiivi kohaselt teavet, võtab taotluse saanud liikmesriik meetmed taotletud teabe saamiseks, isegi juhul, kui kõnealune liikmesriik ei pruugi sellist teavet ise maksustamise eesmärgil vajada. Kõnealune kohustus kehtib, ilma et see piiraks artikli 17 lõigete 2, 3 ja 4 kohaldamist, kusjuures kõnealuste lõigete sätteid ei tõlgendata mingil juhul nii, et taotluse saanud liikmesriigil oleks õigus keelduda teabe esitamisest vaid põhjusel, et neil puudub kõnealuses küsimuses huvi.

2.  Artikli 17 lõikeid 2 ja 4 ei tõlgendata mingil juhul nii, et taotluse saanud liikmesriigi asutusel oleks õigus keelduda teabe esitamisest vaid põhjusel, et kõnealune teave on panga, muu finantsasutuse, tema nimel tegutseva, volitatud või usaldusisiku valduses, või põhjusel et see on seotud juriidilise isiku omandihuvidega.

3.  Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võib liikmesriik keelduda taotletud teabe edastamisest, kui selline teave käib 1. jaanuarile 2011 eelnenud maksustamisperioodide kohta ja kui sellise teabe edastamisest oleks saanud keelduda direktiivi 77/799/EMÜ artikli 8 lõike 1 alusel, kui teavet oleks taotletud enne 11. märtsi 2011.

Artikkel 19

Kolmanda riigiga tehtava laiema koostöö laiendamine

Kui liikmesriik teeb kolmanda riigiga laiemat koostööd, kui on ette nähtud käesoleva direktiiviga, ei tohi kõnealune liikmesriik keelduda sellisest laiemast koostööst mis tahes teise liikmesriigiga, kes soovib selle liikmesriigiga sellist laiemat vastastikust koostööd teha.

Artikkel 20

Tüüpvormid ja elektroonilised vormid

1.  Artikli 5 kohased teabe saamise ja haldusuurimiste teostamise taotlused ning nende vastused, väljastusteated, täiendava taustteabe taotlused, artikli 7 kohased teated teabele vastamise suutmatuse ja teabele vastamisest keeldumise kohta saadetakse võimaluse korral tüüpvormil, mille komisjon võtab vastu artikli 26 lõikes 2 osutatud korras.

Tüüpvormidele võib lisada aruandeid, teatisi ja muid dokumente või nende tõestatud koopiaid või väljavõtteid.

2.  Lõikes 1 osutatud tüüpvorm sisaldab vähemalt järgmist taotluse esitanud asutuse antud teavet:

a) 

kontrollitava või uurimisaluse isiku andmed;

b) 

maksueesmärk, mille kohta teavet otsitakse.

Taotluse esitanud asutus võib talle teadaolevas ulatuses ja kooskõlas rahvusvaheliste suundumustega esitada iga sellise inimese nime ja aadressi, kes arvatakse valdavat taotletud teavet, ning kõik üksikasjad, mis võivad hõlbustada teabe kogumist taotluse saanud asutuse poolt.

3.  Artiklite 9 ja 10 kohane omaalgatuslik teave ja selle väljastusteade, artikli 13 kohane haldusliku teatamise taotlus ja artikli 14 kohane tagasiside saadetakse komisjoni poolt artikli 26 lõikes 2 osutatud korras vastuvõetud tüüpvorme kasutades.

▼M1

4.  Artikli 8 kohase automaatse teabevahetuse korral saadetakse teave elektroonilise tüüpvormiga, mille komisjon määrab kindlaks artikli 26 lõikes 2 osutatud korras ja mille eesmärk on lihtsustada automaatset teabevahetust ning mis põhineb direktiivi 2003/48/EÜ artikli 9 kohaldamisel kehtestatud elektroonilisel vormil, mida kasutatakse igat laadi automaatse teabevahetuse korral.

▼M5

5.  Komisjon kehtestab tüüpvormid, sh keelelise korralduse kohta, artikli 26 lõikes 2 osutatud korras järgmistel juhtudel:

a) 

automaatseks teabevahetuseks piiriüleste eelotsuste ja siirdehinna eelkokkulepete kohta vastavalt artiklile 8a enne 1. jaanuari 2017;

b) 

automaatseks teabevahetuseks aruantavate piiriüleste skeemide kohta vastavalt artiklile 8ab enne 30. juunit 2019.

Need tüüpvormid sisaldavad üksnes artikli 8a lõikes 6 ja artikli 8ab lõikes 14 loetletud vahetatava teabe elemente ja muid selliste elementidega seotud andmevälju, mis on vajalikud artiklite 8a ja 8ab eesmärkide saavutamiseks.

Esimeses lõigus osutatud keeleline korraldus ei või takistada liikmesriike edastamast artiklites 8a ja 8ab osutatud teavet liidu mis tahes ametlikus keeles. Keelelise korraldusega võidakse siiski ette näha, et teabe peamised elemendid esitatakse ka mõnes muus liidu ametlikus keeles.

▼M3

6.  Riikidepõhise aruande puhul toimub artikli 8aa kohane automaatne teabevahetus standardvormide abil, mis on esitatud III lisa III jao tabelites 1, 2 ja 3. Komisjon võtab 31. detsembriks 2016 rakendusaktidega vastu teabevahetuse keelelise korralduse. See ei takista liikmesriike edastamast artiklis 8aa osutatud teavet ükskõik millises liidu ametlikus keeles või töökeeles. Keelelise korraldusega võidakse siiski ette näha, et sellise teabe peamised elemendid esitatakse ka mõnes muus liidu ametlikus keeles. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud menetlusega.

▼B

Artikkel 21

Praktiline korraldus

1.  Käesoleva direktiivi alusel esitatav teave edastatakse võimaluse korral elektrooniliselt, kasutades ühist teabevõrku (CCN-võrk).

Vajaduse korral võtab komisjon vastu praktilise korralduse, mis on vajalik esimese lõigu rakendamiseks kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud korraga.

▼M1

2.  Komisjon vastutab CCN-võrgu mis tahes edasiarenduste eest, mida on vaja, et võimaldada kõnealuse teabe vahetamist liikmesriikide vahel, ning CCN-võrgu turvalisuse tagamise eest.

Liikmesriigid vastutavad oma süsteemide mis tahes edasiarenduste eest, mida on vaja selleks, et kõnealust teavet saaks vahetada CCN-võrgu abil, ja nende süsteemide turvalisuse tagamise eest.

Liikmesriigid tagavad, et iga füüsilisest isikust avaldatavat isikut teavitatakse tema andmetega seonduvast julgeolekunõuete rikkumisest, kui on tõenäoline, et see rikkumine kahjustab tema isikuandmete või eraelu puutumatuse kaitset.

Liikmesriigid loobuvad kõikidest käesoleva direktiivi kohaldamisega seotud kulude hüvitamise nõuetest, välja arvatud vajaduse korral ekspertidele makstavate tasude osas.

▼M2

3.  Komisjoni turvalisuse akrediteerimise asutuse poolt nõuetekohaselt akrediteeritud isikutel on juurdepääs kõnealusele teabele üksnes sel määral, mil see on vajalik lõikes 5 osutatud registri ja CNN-võrgu hooldamiseks, käitamiseks ja arendamiseks.

▼B

4.  Koostöötaotlused, sealhulgas teatamistaotlused, ja lisatavad dokumendid võib koostada ükskõik millises taotluse saanud ja taotluse esitanud asutuse vahel kokku lepitud keeles.

Kõnealustele taotlustele lisatakse tõlge taotluse saanud asutuse liikmesriigi ametlikku keelde või ühte selle ametlikest keeltest üksnes erijuhtudel, kui taotluse saanud asutus põhjendab sellise tõlke nõudmist.

▼M5

5.  Komisjon töötab 31. detsembriks 2017 välja liikmesriikide maksustamisalase halduskoostöö turvalise keskregistri, kuhu kantakse artikli 8a lõigete 1 ja 2 alusel edastatav teave, et täita nimetatud lõigetes sätestatud automaatse teabevahetuse nõuet, ning tagab sellele registrile tehnilise ja logistilise toe.

Komisjon töötab 31. detsembriks 2019 välja liikmesriikide maksustamisalase halduskoostöö turvalise keskregistri, kuhu kantakse artikli 8ab lõigete 13, 14 ja 16 alusel edastatav teave, et täita nimetatud lõigetes sätestatud automaatse teabevahetuse nõuet, ning tagab sellele registrile tehnilise ja logistilise toe.

Registrisse kantud teabele on juurdepääs kõigi liikmesriikide pädevatel asutustel. Registrisse kantud teabele on juurdepääs ka komisjonil, võttes arvesse artikli 8a lõikes 8 ja artikli 8ab lõikes 17 sätestatud piiranguid. Komisjon võtab vastu vajaliku praktilise korralduse kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud menetlusega.

Enne sellise turvalise keskregistri töövalmiduse saavutamist toimub artikli 8a lõigetes 1 ja 2 ning artikli 8ab lõigetes 13, 14 ja 16 sätestatud automaatne teabevahetus vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 ja kooskõlas kohaldatava praktilise korraldusega.

▼M3

6.  Artikli 8aa lõike 2 kohaselt edastatud teave esitatakse elektrooniliselt, kasutades CCN-võrku. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu vajaliku praktilise korralduse CCN-võrgu täiendamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud menetlusega.

▼B

Artikkel 22

Erikohustused

1.  Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et:

a) 

tagada artiklis 4 osutatud korralduse raames tõhus sisemine koordineerimine;

b) 

kehtestada artiklis 4 osutatud teiste liikmesriikide asutustega otsene koostöö;

c) 

tagada käesoleva direktiiviga ettenähtud halduskoostööalaste kokkulepete tõrgeteta toimimine.

▼M4

1a.  Selleks et rakendada liikmesriikide õigusakte, millega jõustatakse käesolev direktiiv, ja tagada nende täitmine, ning selleks, et tagada käesoleva direktiiviga loodava halduskoostöö toimimine, annavad liikmesriigid maksuhalduritele õigusaktidega juurdepääsu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 ( 4 ) artiklites 13, 30, 31 ja 40 osutatud mehhanismidele, menetlustele, dokumentidele ja teabele.

▼B

2.  Komisjon edastab igale liikmesriigile käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamisega seotud üldteabe, mille ta on saanud ja mida ta võib edastada.



V

PEATÜKK

SUHTED KOMISJONIGA

Artikkel 23

Hindamine

1.  Liikmesriigid ja komisjon jälgivad ning hindavad käesoleva direktiiviga ette nähtud halduskoostöö toimimist.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe, mida on vaja maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu võitlemisel käesoleva direktiivi kohaselt tehtava halduskoostöö tõhususe hindamiseks.

▼M5

3.  Liikmesriigid edastavad igal aastal komisjonile hinnangu artiklites 8, 8a, 8aa ja 8ab osutatud automaatse teabevahetuse tõhususe kohta ja saavutatud praktilised tulemused. Komisjon kehtestab rakendusaktidega nimetatud iga-aastase hinnangu vormi ja edastamise tingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 2 osutatud menetlusega.

▼B

4.  Komisjon määrab artikli 26 lõikes 2 osutatud korras kindlaks selliste statistiliste andmete loendi, mida liikmesriigid käesoleva direktiivi hindamiseks esitavad.

▼M2 —————

▼M2

Artikkel 23a

Teabe konfidentsiaalsus

1.  Komisjon hoiab talle käesoleva direktiivi kohaselt edastatud teabe konfidentsiaalsena kooskõlas liidu asutuste suhtes kohaldatavate sätetega ning seda teavet ei või kasutada muudel eesmärkidel kui selle kindlaks tegemiseks, kas ja mil määral liikmesriigid täidavad käesolevat direktiivi.

2.  Liikmesriigi poolt komisjonile artikli 23 alusel edastatud teabe ja komisjonis sellist teavet kasutades koostatud mis tahes aruande või dokumendi võib edastada teistele liikmesriikidele. Sellise edastatud teabe suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus ja kaitse, mis laieneb samalaadsele teabele seda saava liikmesriigi õiguse alusel.

Liikmesriigid võivad kasutada esimeses lõigus osutatud komisjoni koostatud aruandeid ja dokumente üksnes analüüsimiseks ning neid ei või avaldada ega teha kättesaadavaks ühelegi muule isikule ega asutusele ilma komisjoni sõnaselge nõusolekuta.

▼B



VI

PEATÜKK

SUHTED KOLMANDATE RIIKIDEGA

Artikkel 24

Teabevahetus kolmandate riikidega

1.  Kui liikmesriigi pädev asutus saab kolmandalt riigilt artiklis 2 osutatud makse käsitlevat teavet, mis eeldatavasti on oluline liikmesriikide haldamiseks ja siseriiklike õigusnormide jõustamiseks, võib kõnealune asutus juhul, kui see on lubatud kõnealuse kolmanda riigiga sõlmitud kokkuleppega, edastada selle teabe nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellele võib kõnealune teave kasulik olla, ja kõigile taotluse esitanud asutustele, kes seda teavet nõuavad.

2.  Pädevad asutused võivad kooskõlas kolmandatele riikidele isikuandmete edastamist käsitlevate riiklike sätetega edastada kolmandatele riikidele käesoleva direktiivi alusel saadavat teavet, eeldusel et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a) 

selle liikmesriigi pädev asutus, kust teave pärineb, on andnud selleks oma nõusoleku;

b) 

asjaomane kolmas riik on võtnud kohustuse teha koostööd, mida on vaja tõendite kogumiseks maksualaseid õigusakte rikkuvate või rikkuda võivate tehingute ebaseaduslikkuse kohta.



VII

PEATÜKK

ÜLD- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Andmekaitse

▼M1

1.  Kogu käesoleva direktiivi kohase teabevahetuse suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46/EÜ rakendussätteid. Käesoleva direktiivi nõuetekohaseks kohaldamiseks piiravad liikmesriigid siiski direktiivi 95/46/EÜ artiklis 10, artikli 11 lõikes 1 ja artiklites 12 ja 21 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust niivõrd, kuivõrd see on vajalik kõnealuse direktiivi artikli 13 lõike 1 punktis e osutatud huvide kaitsmiseks.

▼M2

1a.  Käesoleva direktiivi alusel liidu institutsioonides ja asutustes toimuva isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 45/2001. Käesoleva direktiivi nõuetekohaseks kohaldamiseks piiratakse määruse (EÜ) nr 45/2001 artiklis 11, artikli 12 lõikes 1 ning artiklites 13–17 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust siiski niivõrd, kuivõrd see on vajalik kõnealuse määruse artikli 20 lõike 1 punktis b osutatud huvide kaitsmiseks.

▼M1

2.  Aruandekohustuslikud finantsasutused ja iga liikmesriigi pädevad asutused loetakse direktiivi 95/46/EÜ mõttes vastutavateks töötlejateks.

3.  Olenemata lõikest 1 tagab iga liikmesriik, et iga tema jurisdiktsiooni all olev aruandekohustuslik finantsasutus teavitab iga asjaomast füüsilisest isikust avaldatavat isikut sellest, et teda puudutavat artikli 8 lõikes 3a osutatud teavet kogutakse ja edastatakse käesoleva direktiivi kohaselt, ning et asjaomane aruandekohustuslik finantsasutus esitab sellele isikule kogu teabe, mida tal on õigus saada direktiivi 95/46/EÜ rakendavate siseriiklike õigusaktide kohaselt, tehes seda piisavalt aegsasti, et asjaomane isik saaks kasutada oma andmekaitseõigusi, ning igal juhul enne, kui asjaomane aruandekohustuslik finantsasutus esitab artikli 8 lõikes 3a osutatud teabe oma asukohaliikmesriigi pädevale asutusele.

4.  Käesoleva direktiivi kohaselt töödeldud teavet ei säilitata kauem, kui on vaja käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks, ning seda säilitatakse igal juhul kooskõlas iga vastutava töötleja siseriiklikest normidest tulenevate aegumistähtaegadega.

▼M5

Artikkel 25a

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad normid karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, mis puudutavad artiklit 8aa ja artiklit 8ab, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

▼M3

Artikkel 26

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab maksundusalase halduskoostöö komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 ( 5 ) tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

▼M5

Artikkel 27

Aruandlus

1.  Iga viie aasta järel alates 1. jaanuarist 2013 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta.

2.  Iga kahe aasta järel alates 1. juulist 2020 hindavad liikmesriigid ja komisjon IV lisa asjakohasust ja komisjon esitab nõukogule aruande. Kui see on asjakohane, lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.

▼M6

Artikkel 27a

Tähtaegade vabatahtlik edasilükkamine COVID-19 pandeemia tõttu

1.  Olenemata teabe esitamiseks aruantavate piiriüleste skeemide kohta artikli 8ab lõikes 12 sätestatud tähtaegadest, võivad liikmesriigid võtta vajalikke meetmeid, et võimaldada vahendajatel ja asjaomastel maksumaksjatel esitada aruantavate piiriüleste skeemide kohta, mille rakendamiseks tehti esimene samm ajavahemikus 25. juunist 2018 kuni 30. juunini 2020, teavet 28. veebruariks 2021.

2.  Kui liikmesriigid võtavad lõikes 1 osutatud meetmeid, võtavad nad ka vajalikud meetmed, et võimaldada järgmist:

a) 

olenemata artikli 8ab lõikest 18 esitatakse teave esimest korda 30. aprilliks 2021;

b) 

artikli 8ab lõigetes 1 ja 7 osutatud 30-päevane teabe esitamise tähtaeg algab hiljemalt 1. jaanuaril 2021, kui

i) 

aruantav piiriülene skeem tehakse rakendamiseks kättesaadavaks või on rakendamiseks valmis või kui selle rakendamiseks tehti esimene samm ajavahemikus 1. juulist 2020 kuni 31. detsembrini 2020 või

ii) 

vahendajad artikli 3 punkti 21 teise lõigu tähenduses annavad ajavahemikus 1. juulist 2020 kuni 31. detsembrini 2020 otse või teiste isikute kaudu abi, tuge või nõu;

c) 

turustatavate skeemide puhul esitab vahendaja artikli 8ab lõike 2 kohase esimese perioodilise aruande 30. aprilliks 2021.

3.  Olenemata artikli 8 lõike 6 punktis b sätestatud tähtajast võivad liikmesriigid võtta vajalikke meetmeid, mis võimaldavad edastada artikli 8 lõikes 3a osutatud teabe, mis käsitleb 2019. kalendriaastat või muud asjakohast aruandlusperioodi, 12 kuu jooksul pärast 2019. kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi lõppu.

Artikkel 27b

Edasilükkamisperioodi pikendamine

1.  Nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt vastu võtta rakendusotsuse, millega pikendatakse artiklis 27a sätestatud tähtaegade edasilükkamisperioodi kolme kuu võrra, tingimusel et COVID-19 pandeemiast rahvatervisele tulenevad tõsised ohud, takistused ja majandushäired püsivad ning liikmesriigid kohaldavad liikumispiiranguid.

2.  Nõukogu rakendusotsuse ettepanek esitatakse nõukogule vähemalt üks kuu enne asjakohase tähtaja möödumist.

▼B

Artikkel 28

Direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 77/799/EMÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2013.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.

Artikkel 29

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 1. jaanuariks 2013.

Käesoleva direktiivi artikli 8 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid jõustavad liikmesriigid siiski 1. jaanuariks 2015.

Liikmesriigid teavitavad nendest viivitamata komisjoni.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga korraldatavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 30

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 31

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

▼M1



I LISA

ARUANDLUS- JA HOOLSUSMEETMETE EESKIRJAD FINANTSKONTODE TEABE KOHTA

Käesolevas lisas on sätestatud aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirjad, mida aruandekohustuslikud finantsasutused peavad kohaldama, et võimaldada liikmesriikidel edastada automaatse teabevahetuse teel käesoleva direktiivi artikli 8 lõikes 3a osutatud teavet. Käesolevas lisas kirjeldatakse ka eeskirju ja haldusmenetlusi, mis peavad liikmesriikides kehtima, et tagada allpool esitatud aruandlusmenetluste ja hoolsusmeetmete tõhus rakendamine ja täitmine.

I JAGU

ÜLDISED ARUANDLUSEGA SEOTUD NÕUDED

A. 

Võttes arvesse jaotiseid C–E peab iga aruandekohustuslik finantsasutus edastama oma liikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe sellises aruandekohustuslikus finantsasutuses peetava iga avaldatava konto kohta:

1) 

iga sellise avaldatava isiku puhul, kes on konto omanik, nimi, aadress, residentsuse liikmesriik(riigid), maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning füüsilise isiku puhul sünnikoht ja -aeg, ning mis tahes ettevõtte puhul, kes on konto omanik ja kelle kohta tehakse pärast V, VI ja VII jaole vastavate hoolsusmeetmete võtmist kindlaks, et tal on üks või enam avaldatavast isikust kontrollivat isikut, ettevõtte nimi, aadress, residentsuse liikmesriik(riigid) ja (olemasolu korral) muu(d) residentsusjurisdiktsioon(id) ja maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning iga avaldatava isiku nimi, aadress, residentsuse liikmesriik(riigid), maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid), sünnikoht ja -aeg;

2) 

kontonumber (või kui kontonumber puudub, selle toimiv ekvivalent);

3) 

aruandekohustusliku finantsasutuse nimi ja identifitseerimisnumber (kui see on olemas);

4) 

konto jääk või väärtus (sh rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul rahaline väärtus või tagasiostuväärtus) asjaomase kalendriaasta lõpu või muu asjakohase aruandlusperioodi lõpu seisuga või, kui konto suleti kõnealuse aasta või perioodi jooksul, siis konto sulgemise seisuga;

5) 

mis tahes hoidmiskonto puhul:

a) 

intresside brutosumma, dividendide brutosumma ja kontol olevate varadega seotud muude sissetulekute brutosumma, mis on kontole (või seoses kontoga) makstud või krediteeritud kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, ning

b) 

finantsvara müügist või lunastamisest saadud brutotulu, mis on makstud või krediteeritud kontole kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul ja mille suhtes aruandekohustuslik finantsasutus tegutses hoidmisühingu, maakleri, esindajakonto omanikuna või muul viisil konto omaniku esindajana;

6) 

hoiusekonto puhul kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul kontole makstud või krediteeritud intresside brutosumma, ning

7) 

A jaotise punktis 5 või 6 kirjeldamata konto puhul brutosumma, mis on makstud või krediteeritud konto omanikule seoses kontoga kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, millega seoses aruandekohustuslik finantsasutus on kohustatud isik või võlgnik, sealhulgas konto omanikule makstud lunastusmaksete kogusumma kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul.

B. 

Aruandes sisalduvas teabes tuleb ära näidata vääring, milles iga summa on noteeritud.

C. 

Olenemata A jaotise punktist 1 ei nõuta seoses iga avaldatava kontoga, mis on olemasolev konto, maksukohustuslase identifitseerimisnumbri(te) või sünniaja teatamist, kui aruandekohustusliku finantsasutuse andmebaasides ei ole sellist identifitseerimisnumbrit (identifitseerimisnumbreid) või sünniaega ning siseriiklike õigusaktide või liidu õigusaktidega ei nõuta aruandekohustuslikult finantsasutuselt teisiti nende andmete kogumist. Aruandekohustuslik finantsasutus peab aga tegema mõistlikke jõupingutusi, et saada teada olemasolevate kontodega seotud maksukohustuslase identifitseerimisnumbrid ja sünniajad teise kalendriaasta lõpuks pärast seda aastat, kui tehti kindlaks, et olemasolevad kontod on avaldatavad kontod.

D. 

Olenemata A jaotise punktist 1 ei pea maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit teatama, kui asjaomane liikmesriik või muu residentsusjurisdiktsioon ei ole maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit väljastanud.

E. 

Olenemata A jaotise punktist 1 ei pea sünnikohta teatama, välja arvatud juhul, kui:

1) 

aruandekohustuslikul finantsasutusel on siseriiklike õigusaktide kohaselt muul juhul kohustus see teada saada ja teatada, või aruandekohustuslikul finantsasutusel on või oli liidu mis tahes kehtiva või 5. jaanuaril 2015 kehtinud õigusakti kohaselt muu kohustus see teada saada ja teatada, ning

2) 

see on kättesaadav aruandekohustuslikul finantsasutusel olemas olevate elektroonilist otsingut võimaldavate andmete kaudu.

II JAGU

ÜLDISED HOOLSUSMEETMED

A. 

Kontot käsitletakse avaldatava kontona alates kuupäevast, mil II–VII jaos esitatud hoolsusmeetmete kohaselt on kindlaks tehtud, et tegemist on avaldatava kontoga, ning kui ei ole sätestatud teisiti, siis tuleb avaldatava kontoga seotud teavet esitada igal aastal, tehes seda järgmisel kalendriaastal pärast seda aastat, mille kohta teave esitatakse.

B. 

Konto jääk või väärtus määratakse kindlaks kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi viimase päeva seisuga.

C. 

Kui jäägi või väärtuse künnis tuleb määrata kindlaks kalendriaasta viimase päeva seisuga, määratakse asjakohane jääk või väärtus kindlaks selle aruandlusperioodi viimase päeva seisuga, mis lõppeb kõnealuse kalendriaastaga või kõnealuse kalendriaasta jooksul.

D. 

Iga liikmesriik võib lubada aruandekohustuslikel finantsasutustel kasutada teenusepakkujaid sellistele aruandekohustuslikele finantsasutustele siseriikliku õigusega pandud aruandluskohustuse ja hoolsusmeetmete võtmise kohustuse täitmiseks, kuid nende kohustuste täitmise eest vastutavad endiselt aruandekohustuslikud finantsasutused.

E. 

Iga liikmesriik võib lubada aruandekohustuslikel finantsasutustel kohaldada uute kontode jaoks ette nähtud hoolsusmeetmeid olemasolevatele kontodele ning kõrge väärtusega kontode jaoks ette nähtud hoolsusmeetmeid madalama väärtusega kontodele. Kui liikmesriik lubab uute kontode jaoks ette nähtud hoolsusmeetmete kasutamist olemasolevate kontode suhtes, jäävad olemasolevatele kontodele kehtestatud ülejäänud eeskirjad kehtima.

III JAGU

FÜÜSILISE ISIKU OLEMASOLEVATE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

A. 

Sissejuhatus. Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks füüsilise isiku olemasolevate kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

B. 

Madalama väärtusega kontod. Madalama väärtusega kontode suhtes kohaldatakse järgmisi menetlusi.

1) 

Elukoha aadress. Kui aruandekohustuslikul finantsasutusel on füüsilisest isikust konto omaniku dokumentaalsetel tõenditel põhinev kehtiv elukoha aadress, võib aruandekohustuslik finantsasutus käsitleda kõnealust füüsilisest isikust konto omanikku selle aadressijärgse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni maksuresidendina, et teha kindlaks, kas selline füüsilisest isikust konto omanik on avaldatav isik.

2) 

Elektrooniline andmete otsing. Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei saa tugineda B jaotise punktis 1 sätestatud füüsilisest isikust konto omaniku dokumentaalsetel tõenditel põhinevale kasutusel oleva elukoha aadressile, peab aruandekohustuslik finantsasutus üle vaatama tema valduses olevad ja elektroonilist otsingut võimaldavad andmed, et leida mis tahes järgmisi tunnuseid ja kohaldama B jaotise punkte 3–6:

a) 

konto omaniku kindlakstegemine liikmesriigi residendina;

b) 

kasutusel olev posti- või elukoha aadress liikmesriigis (sh postkontori postkast);

c) 

üks või enam telefoninumbrit liikmesriigis ja mitte ühtegi telefoninumbrit aruandekohustusliku finantsasutuse liikmesriigis;

d) 

kehtiv korraldus (välja arvatud seoses hoiusekontoga) rahaliste vahendite kandmiseks liikmesriigis peetavale kontole;

e) 

sel hetkel kehtiv esindus- või allkirjaõigus, mis on antud isikule, kellel on liikmesriigis aadress, või

f) 

posti kinnipidamise korraldus või vahendusaadress liikmesriigis, kui aruandekohustuslikul finantsasutusel ei ole konto omaniku kohta muud aadressi.

3) 

Kui elektroonilise otsingu tulemusel ei avastata ühtegi B jaotise punktis 2 loetletud tunnust, ei ole edasised toimingud nõutavad kuni asjaolude sellise muutumiseni, mille tulemusena seostub kontoga üks või enam tunnust, või muutub konto kõrge väärtusega kontoks.

4) 

Kui elektroonilise otsingu tulemusel avastatakse mõni B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnus või kui asjaolud muutuvad selliselt, et kontoga seostub üks või enam tunnust, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitlema konto omanikku iga selle liikmesriigi maksuresidendina, millele viitab mõni kindlakstehtud tunnustest, välja arvatud juhul, kui ta otsustab kohaldada B jaotise punkti 6 ja üks selles punktis sisalduvatest eranditest on kohaldatav selle konto suhtes.

5) 

Kui elektroonilise otsingu abil avastatakse posti kinnipidamise korraldus või vahendusaadress ja konto omaniku kohta ei leita muid aadresse ega ühtegi muudest B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnustest, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus asjaoludele kõige paremini vastaval viisil kas tegema C jaotise punktis 2 kirjeldatud paberkandjal olevate andmete otsingu või püüdma saada konto omanikult kinnituse või dokumentaalsed tõendid, et teha kindlaks sellise konto omaniku maksuresidentsus(ed). Kui paberkandjal olevate andmete otsinguga ei tehta kindlaks mõnda tunnust ja katse saada kinnitus või dokumentaalseid tõendeid ei anna tulemusi, peab aruandekohustuslik finantsasutus näitama seda kontot oma liikmesriigi pädevale asutusele dokumenteerimata kontona.

6) 

Olenemata B jaotise punkti 2 kohase tunnuse leidmisest ei pea aruandekohustuslik finantsasutus käsitlema konto omanikku liikmesriigi residendina, kui:

a) 

teave konto omaniku kohta sisaldab kehtivat posti- või elukoha aadressi selles liikmesriigis, üht või enamat telefoninumbrit selles liikmesriigis (ja mitte ühtegi telefoninumbrit aruandekohustusliku finantsasutuse liikmesriigis) või kehtivat korraldust (hoiusekontodest erinevate finantskontode suhtes) rahaliste vahendite kandmiseks liikmesriigis peetavale kontole, ning aruandekohustuslik finantsasutus hangib või on varem läbi vaadanud ja säilitab järgmisi andmeid:

i) 

konto omaniku kinnitus liikmesriigi(riikide) või muu(de) residentsusjurisdiktsiooni(de) kohta, mis ei hõlma kõnealust liikmesriiki, ning

ii) 

dokumentaalsed tõendid selle kohta, et konto omanik ei ole avaldatav isik;

b) 

teave konto omaniku kohta hõlmab sel hetkel kehtivat esindus- või allkirjaõigust, mis on antud isikule, kellel on liikmesriigis aadress, ja aruandekohustuslik finantsasutus hangib või on varem läbi vaadanud ja säilitab järgmisi andmeid:

i) 

konto omaniku kinnitus liikmesriigi(riikide) või muu(de) residentsusjurisdiktsiooni(de) kohta, mis ei hõlma kõnealust liikmesriiki, või

ii) 

dokumentaalsed tõendid selle kohta, et konto omanik ei ole avaldatav isik.

C. 

Kõrge väärtusega kontode täiustatud läbivaatamise menetlus. Järgmisi täiustatud läbivaatamise menetlusi kohaldatakse kõrge väärtusega kontode suhtes.

1) 

Elektrooniline andmete otsing. Kõrge väärtusega kontode suhtes peab aruandekohustuslik finantsasutus vaatama läbi aruandekohustusliku finantsasutuse poolt säilitatavad elektroonilist otsingut võimaldavad andmed, et leida mis tahes B jaotise punktis 2 kirjeldatud tunnuseid.

2) 

Paberkandjal olevate andmete otsing. Kui aruandekohustusliku finantsasutuse elektroonilist otsingut võimaldav andmebaas sisaldab kogu C jaotise punktis 3 kirjeldatud teabe välju ning sellesse salvestatakse kogu asjakohane teave, siis ei ole edasine paberkandjal olevate andmete otsing nõutav. Kui elektroonilised andmebaasid kogu nimetatud teavet ei sisalda, siis kõrge väärtusega kontode puhul peab aruandekohustuslik finantsasutus selle jao B jaotise punktis 2 kirjeldatud tunnuste leidmiseks läbi vaatama ka kliendi põhitoimiku ning juhul kui allnimetatud dokumente põhitoimikus ei ole, siis ka aruandekohustusliku finantsasutuse poolt viimase viie aasta jooksul hangitud järgmised kontoga seostatavad dokumendid:

a) 

viimased konto kohta kogutud dokumentaalsed tõendid;

b) 

viimane leping või muud dokumendid konto avamise kohta;

c) 

viimased dokumendid, mille aruandekohustuslik finantsasutus on hankinud AML/KYC menetluskorra kohaselt või muude eesmärkide täitmiseks;

d) 

mis tahes kehtivad volitus- või allkirjaõigust käsitlevad vormikohased dokumendid, ja

e) 

mis tahes kehtiv korraldus (välja arvatud seoses hoiusekontoga) rahaliste vahendite ülekandmiseks.

3) 

Erandjuhud, kus andmebaasid sisaldavad piisavalt teavet. Aruandekohustuslik finantsasutus ei ole kohustatud tegema C jaotise punktis 2 kirjeldatud paberkandjal olevate andmete otsingut sellises ulatuses, kui aruandekohustusliku finantsasutuse elektroonilist otsingut võimaldav teave sisaldab järgmist:

a) 

konto omaniku residentsus;

b) 

konto omaniku elukoha ja postiaadress, mis on sel ajal aruandekohustusliku finantsasutuse toimikus;

c) 

olemasolu korral konto omaniku telefoninumber (telefoninumbrid), mis on sel ajal aruandekohustusliku finantsasutuse toimikus;

d) 

muude finantskontode kui hoiusekontode puhul teave selle kohta, kas on olemas kehtiv korraldus kontol olevate vahendite ülekandmiseks teisele kontole (sealhulgas aruandekohustusliku finantsasutuse teises filiaalis või muus finantsasutuses olevale kontole);

e) 

teave konto omaniku kehtiva vahendusaadressi või posti kinnipidamise korralduse kohta, ning

f) 

kas konto suhtes kehtib esindus- või allkirjaõigus.

4) 

Kliendihalduri tegelik teadmine. Lisaks C jaotise punktides 1 ja 2 kirjeldatud elektroonilisele ja paberkandjal olevate andmete otsingu tulemusele peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama avaldatavate kontodena kliendihaldurile määratud kõrge väärtusega kontosid (sealhulgas finantskontosid, mis on selle kontoga liidetud), kui kliendihaldur tegelikult teab, et konto omanik on avaldatav isik.

5) 

Tunnuste leidmise mõju.

a) 

Kui C jaotises kirjeldatud kõrge väärtusega kontode täiustatud läbivaatamise käigus ei leita ühtegi B jaotise punktis 2 loetletud tunnust ja kontot ei käsitata C jaotise punkti 4 kohaselt kui avaldatava isiku kontot, siis edasised toimingud ei ole vajalikud seni, kuni kontoga seotud asjaoludes toimub muutus, mille tulemusena seostatakse konto ühe või mitme tunnusega.

b) 

Kui C jaotises kirjeldatud kõrge väärtusega kontode täiustatud läbivaatamise käigus avastatakse mõni B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnus või kui asjaolud muutuvad hiljem selliselt, et kontoga seostub üks või enam tunnust, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot igale sellisele liikmesriigile avaldatava kontona, millele viitab mõni tuvastatud tunnustest, välja arvatud juhul, kui ta otsustab kohaldada B jaotise punkti 6 ja üks selles punktis sisalduvatest eranditest on kohaldatav selle konto suhtes.

c) 

Kui C jaotises kirjeldatud kõrge väärtusega konto täiustatud läbivaatamise käigus avastatakse posti kinnipidamise korraldus või vahendusaadress ja konto omaniku kohta ei leita muid aadresse ega ühtegi muudest B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnustest, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus püüdma saada selliselt konto omanikult kinnituse või dokumentaalsed tõendid, et teha kindlaks konto omaniku maksuresidentsus(ed). Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei saa sellist kinnitust või dokumentaalseid tõendeid, peab ta näitama seda kontot oma liikmesriigi pädevale asutusele esitatavas aruandes dokumenteerimata kontona.

6) 

Kui füüsilise isiku olemasolev konto ei ole 31. detsembri 2015 seisuga kõrge väärtusega konto, kuid saab selleks mõne järgneva kalendriaasta viimaseks päevaks, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus korraldama sellise konto C jaotises kirjeldatud täiustatud läbivaatamise järgmise kalendriaasta jooksul pärast aastat, mil konto muutub kõrge väärtusega kontoks. Kui läbivaatamisel tehakse kindlaks, et konto on avaldatav konto, siis on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud esitama selle kontoga seotud nõutava teabe kohta aruande selle aasta kohta, mil konto tuvastati avaldatava kontona, ning järgnevatel aastatel aastapõhiselt, kuni konto omanik lakkab olemast avaldatav isik.

7) 

Kui aruandekohustuslik finantsasutus on juba kohaldanud kõrge väärtusega kontole C jaotises kirjeldatud täiustatud läbivaatamise menetlust, siis ei ole aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud kohaldama samale kõrge väärtusega kontole järgnevatel aastatel uuesti sellist menetlust (kohaldatakse ainult C jaotise punktis 4 kirjeldatud kliendihalduri päringut), välja arvatud juhul, kui konto on dokumenteerimata; sellisel juhul peaks aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama neid igal aastal, kuni selline konto ei ole enam dokumenteerimata.

8) 

Kui kõrge väärtusega kontoga seotud asjaoludes toimub muudatus, mille tulemusena seostatakse kontoga üks või mitu B jaotise punktis 2 kirjeldatud tunnust, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot igale sellisele liikmesriigile avaldatava kontona, millele viitab mõni tuvastatud tunnustest, välja arvatud juhul, kui ta otsustab kohaldada B jaotise punkti 6 ja üks nimetatud punktis sisalduvatest eranditest on kohaldatav selle konto suhtes.

9) 

Aruandekohustuslik finantsasutus kehtestab menetluse tagamaks, et kliendihaldur tuvastab igasuguse muutuse kontoga seotud asjaoludes. Näiteks kui kliendihaldurile teatatakse, et konto omanikul on mõnes liikmesriigis uus postiaadress, on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud käsitama uut aadressi asjaolude muutusena ja kui ta valib B jaotise punkti 6 kohaldamise, on ta kohustatud hankima konto omanikult asjakohased dokumendid.

D. 

Füüsilise isiku olemasolevate kõrge väärtusega kontode läbivaatamine tuleb lõpule viia 31. detsembriks 2016. Füüsilise isiku olemasolevate madalama väärtusega kontode läbivaatamine tuleb lõpule viia 31. detsembriks 2017.

E. 

Füüsilise isiku olemasolevat kontot, mis on käesoleva jao kohaselt tuvastatud kui avaldatav konto, tuleb käsitada avaldatava kontona kõikidel järgnevatel aastatel seni, kui konto omanik lakkab olemast avaldatav isik.

IV JAGU

FÜÜSILISE ISIKU UUTE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks füüsilise isiku uute kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

A. 

Füüsilise isiku uute kontode osas peab aruandekohustuslik finantsasutus konto avamisel saama kinnituse (mis võib olla osa konto avamise dokumentatsioonist), mis võimaldab aruandekohustuslikul finantsasutusel kindlaks teha konto omaniku maksuresidentsuse(d) ning veenduma sellise kinnituse põhjendatuses selle teabe põhjal, mis aruandekohustuslik finantsasutus seoses konto avamisega on saanud, sealhulgas mis tahes dokumentide põhjal, mis on kogutud AML/KYC menetluste kohaselt.

B. 

Kui kinnitusest selgub, et konto omanik on liikmesriigi maksuresident, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot kui avaldatavat kontot ning kinnitus peab sisaldama ka konto omaniku maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit sellises liikmesriigis (vastavalt I jao D jaotisele) ja sünniaega.

C. 

Kui füüsilise isiku uue kontoga seotud asjaolud muutuvad, mille tõttu saab aruandekohustuslik finantsasutus teadlikuks või tal on alust teada, et esialgne kinnitus ei ole õige või usaldusväärne, siis ei tohi aruandekohustuslik finantsasutus tugineda algsele kinnitusele ning peab hankima kehtiva kinnituse, mis kinnitab konto omaniku maksuresidentsus(ed).

V JAGU

ETTEVÕTTE OLEMASOLEVATE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks ettevõtte olemasolevate kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

A. 

Ettevõtte kontod, mida ei pea läbi vaatama ega tuvastama ja mille kohta ei pea aruannet esitama. Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei otsusta teisiti kõigi ettevõtte olemasolevate kontode või eraldi selliste kontode selgelt eristatava grupi suhtes, siis ettevõtte olemasolevaid kontosid, mille kogujääk või -väärtus ei ületa 31. detsembri 2015. aasta seisuga mis tahes liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, ei pea läbi vaatama, tuvastama ega esitama aruandes avaldatavate kontodena seni, kui konto kogujääk või väärtus ei ületa mis tahes järgneva kalendriaasta viimase päeva seisuga seda summat.

B. 

Läbivaadatavad ettevõtte kontod. Ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või -väärtus ületab 31. detsembri 2015. aasta seisuga iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, ja ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või väärtus ei ületa 31. detsembri 2015. aasta seisuga seda summat, kuid mille kogujääk või -väärtus mõne järgneva kalendriaasta viimase päeva seisuga ületab seda summat, tuleb läbi vaadata D jaotises ette nähtud menetlust järgides.

C. 

Ettevõtte kontod, mille kohta tuleb esitada aruanne. B jaotises kirjeldatud ettevõtte olemasolevate kontode puhul käsitatakse avaldatavate kontodena üksnes kontosid, mille omanikuks on üks või mitu avaldatavast isikust ettevõtte või passiivset NFEd ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga.

D. 

Läbivaatamismenetlus selliste ettevõtte kontode tuvastamiseks, mille kohta tuleb esitada aruanne. B jaotises kirjeldatud ettevõtte olemasolevatele kontodele peab aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama järgmisi läbivaatamismenetlusi, et teha kindlaks, kas konto omanikuks on üks või mitu avaldatavat isikut või passiivset NFEd ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga.

1) 

Teha kindlaks, kas ettevõtte on avaldatav isik.

a) 

Vaadata üle regulatiivsetel või kliendihalduse eesmärkidel kogutud teave (sealhulgas AML/KYC menetluskorra kohaselt kogutud teave), et teha kindlaks, kas teabest nähtub, et konto omanik on liikmesriigi resident. Selles tähenduses hõlmab teave, mis viitab sellele, et konto omanik on liikmesriigi resident, asutamis- või moodustamiskohta või aadressi liikmesriigis.

b) 

Kui teave viitab sellele, et konto omanik on liikmesriigi resident, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot avaldatava kontona, välja arvatud juhul, kui ta hangib konto omanikult kinnituse või teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik ei ole avaldatav isik.

2) 

Teha kindlaks, kas ettevõtte on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Ettevõtte (sh avaldatavast isikust ettevõtte) olemasoleva konto suhtes peab aruandekohustuslik finantsasutus kindlaks tegema, kas konto omanik on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Kui mõni passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, siis tuleb kontot käsitada avaldatava kontona. Seda tehes peab aruandekohustuslik finantsasutus järgima jaotise D punkti 2 alapunktides a–c toodud juhiseid järjekorras, mis on asjaolusid arvestades kõige kohasem.

a) 

Teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE. Selleks, et teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE, peab aruandekohustuslik finantsasutus saama konto omanikult kinnituse tema staatuse kindlaksmääramiseks, välja arvatud juhul, kui ta teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik on aktiivne NFE või VIII jao A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõttest erinev finantsasutus, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus.

b) 

Teha kindlaks konto omanikku kontrollivad isikud. Konto omanikku kontrollivate isikute kindlakstegemiseks võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda teabele, mis on kogutud ja mida säilitatakse AML/KYC menetluskorra kohaselt.

c) 

Teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik. Selleks, et teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda:

i) 

AML/KYC menetluskorra kohaselt kogutavale ja säilitatavale teabele juhul, kui ettevõtte olemasoleva konto omanikuks on üks või mitu NFEd ja konto kogujääk või -väärtus ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile, või

ii) 

konto omaniku või sellise liikmesriigi(riikide) või muu(de) jurisdiktsiooni(de) kontrolliva isiku kinnitusele, kus kontrolliv isik on maksuresident.

E. 

Ettevõtte olemasolevate kontode läbivaatamise ja lisatoimingute tähtaeg

1) 

Ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, peavad olema läbi vaadatud 31. detsembriks 2017.

2) 

Ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, kuid mis mõne järgneva aasta 31. detsembri seisuga ületab seda summat, peavad olema läbi vaadatud järgmise kalendriaasta jooksul pärast selle aasta lõppu, mil konto kogujääk või -väärtus ületab selle summa.

3) 

Kui ettevõtte olemasoleva kontoga seotud asjaolud muutuvad, mille tõttu saab aruandekohustuslik finantsasutus teadlikuks või tal tekib alus arvata, et kontoga seostatav konto omaniku kinnitus või muu dokument ei ole õige või usaldusväärne, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus konto staatuse D jaotises sätestatud menetluse kohaselt uuesti kindlaks määrama.

VI JAGU

ETTEVÕTTE UUTE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks ettevõtte uute kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

Läbivaatamismenetlus selliste ettevõtte kontode tuvastamiseks, mille kohta tuleb esitada aruanne. Ettevõtte uutele kontodele peab aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama järgmisi läbivaatamismenetlusi, et teha kindlaks, kas konto omanikuks on üks või mitu avaldatavat isikut või passiivset NFEd ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga.

1) 

Teha kindlaks, kas ettevõtte on avaldatav isik.

a) 

Saada kinnitus (mis võib olla osa konto avamise dokumentatsioonist), mis võimaldab aruandekohustuslikul finantsasutusel kindlaks teha konto omaniku maksuresidentsuse(d) ning veenduda sellise kinnituse põhjendatuses teabe põhjal, mille aruandekohustuslik finantsasutus on saanud seoses konto avamisega, sealhulgas mis tahes dokumentide põhjal, mis on kogutud AML/KYC menetluste kohaselt. Kui ettevõtte kinnitab, et tal ei ole maksuresidentsust, võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda konto omaniku residentsuse kindlakstegemisel ettevõtte peakontori aadressile.

b) 

Kui kinnitus viitab sellele, et konto omanik on liikmesriigi resident, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot avaldatava kontona, välja arvatud juhul, kui ta teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik ei ole sellisele liikmesriigile avaldatav isik.

2) 

Teha kindlaks, kas ettevõtte on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Ettevõtte (sh avaldatavast isikust ettevõtte) uue konto suhtes peab aruandekohustuslik finantsasutus kindlaks tegema, kas konto omanik on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Kui mõni passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, siis tuleb kontot käsitada avaldatava kontona. Seda tehes peab aruandekohustuslik finantsasutus järgima jaotise A punkti 2 alapunktides a–c toodud juhiseid järjekorras, mis on asjaolusid arvestades kõige kohasem.

a) 

Teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE. Selleks, et teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE, peab aruandekohustuslik finantsasutus tuginema konto omaniku staatuse teadasaamiseks tema kinnitusele, välja arvatud juhul, kui ta teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik on aktiivne NFE või VIII jao A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõttest erinev finantsasutus, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus.

b) 

Teha kindlaks konto omanikku kontrollivad isikud. Konto omanikku kontrollivate isikute kindlakstegemiseks võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda teabele, mis on kogutud ja mida säilitatakse AML/KYC menetluskorra kohaselt.

c) 

Teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik. Selleks et teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda konto omaniku või sellise kontrolliva isiku kinnitusele.

VII JAGU

HOOLSUSMEETMETE ERIEESKIRJAD

Eespool kirjeldatud hoolsusmeetmete võtmisel kohaldatakse järgmisi lisaeeskirju.

A. 

Konto omanike kinnitustele ja dokumentaalsetele tõenditele tuginemine. Aruandekohustuslik finantsasutus ei tohi tugineda konto omaniku kinnitusele ega dokumentaalsele tõendile, kui aruandekohustuslik finantsasutus on teadlik või kui tal on alust arvata, et isiku kinnitus või dokumentaalne tõend ei ole õige või usaldusväärne.

B. 

Alternatiivsed menetluseeskirjad kontode kohta, mis kuuluvad füüsilistele isikutele, kellel on rahalise väärtusega kindlustuslepingud või annuiteedilepingud ning grupi rahalise väärtusega kindlustuslepingud või annuiteedi grupilepingud Aruandekohustuslik finantsasutus võib eeldada, et rahalise väärtusega kindlustuslepingust või annuiteedilepingust surma korral hüvitist saav füüsilisest isikust tulusaaja (kes ei ole konto omanik) ei ole avaldatav isik ja võib sellist finantskontot käsitada muu kui avaldatava kontona, välja arvatud juhul, kui aruandekohustuslik finantsasutus teab või tal on alust arvata, et tulusaaja on avaldatav isik. Aruandekohustuslikul finantsasutusel on alust arvata, et rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu tulusaaja on avaldatav isik, kui aruandekohustusliku finantsasutuse kogutud ja tulusaajaga seostatud teave sisaldab III jao B jaotises kirjeldatud tunnust. Kui aruandekohustuslik finantsasutus teab või tal on alust arvata, et tulusaaja on avaldatav isik, peab aruandekohustuslik finantsasutus järgima III jao B jaotise menetluseeskirju.

Aruandekohustuslik finantsasutus võib käsitada finantskontot, mis kujutab endast liikme osalust grupi rahalise väärtusega kindlustuslepingus või annuiteedi grupilepingus finantskontona, mis ei ole avaldatav konto, kuni sellise kuupäeva saabumiseni, mil töötajale/tunnistuse omanikule või tulusaajale tuleb välja maksta teatud summa juhul, kui finantskonto, mis kujutab endast liikme osalust ühises rahalise väärtusega kindlustuslepingus või ühises annuiteedilepingus, vastab järgmistele tingimustele:

i) 

grupi rahalise väärtusega kindlustusleping või annuiteedi grupileping on antud välja tööandjale ning hõlmab 25 või enamat töötajat/tunnistuse omanikku;

ii) 

töötajatel/tunnistuse omanikel on õigus saada oma osalusega seoses mis tahes lepingulist tulu ning nimetada töötaja surma korral välja makstava summa saajaid, ning

iii) 

mis tahes töötajale/tunnistuse omanikule või lepingust kasu saavale isikule makstav kogusumma ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile.

„Grupi rahalise väärtusega kindlustusleping” — rahalise väärtusega kindlustusleping, mis i) katab isikuid, kes on sellega seotud tööandja, kutseliidu, ametiühingu või muu liidu või rühma kaudu, ja ii) nõuab rühma iga liikme (või rühmasisese kategooria liikme) eest makseid, mis määratakse kindlaks sõltumata füüsilise isiku muudest tervisenäitajatest, kui rühma liikme (või liikmete kategooria) vanus, sugu ja suitsetamisharjumused.

„Annuiteedi grupileping” — annuiteedileping, mille üheks pooleks/kohustatud isikuteks on füüsilised isikud, kes on sellega seotud tööandja, kutseliidu, ametiühingu või muu liidu või rühma kaudu.

C. 

Kontojäägi liitmise ja vääringutega seotud eeskirjad.

1) 

Füüsilise isiku kontode liitmine. Füüsiliste isikute kontode koguväärtuse või -jäägi kindlakstegemiseks on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud liitma kokku kõik aruandekohustusliku finantsasutuse või sellega seotud ettevõtte hallatavad finantskontod, kuid üksnes niivõrd, kuivõrd aruandekohustusliku finantsasutuse arvutisüsteemid seostavad finantskontosid omavahel teatud andmete alusel, nagu näiteks kliendinumber või maksukohustuslase registreerimisnumber, ning võimaldavad kontojääkide või -väärtuste liitmist. Käesolevas punktis kirjeldatud liitmisnõuete rakendamiseks omistatakse igale kaasomandis oleva finantskonto omanikule kaasomandis oleva finantskonto kogu jääk või väärtus.

2) 

Ettevõtte kontode liitmine. Ettevõtte kontode kogujäägi või -väärtuse kindlakstegemiseks on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud arvesse võtma kõiki aruandekohustusliku finantsasutuse või sellega seotud ettevõtte hallatavaid finantskontosid, kuid üksnes niivõrd, kuivõrd aruandekohustusliku finantsasutuse arvutisüsteemid seostavad finantskontosid omavahel teatud andmete alusel, nagu näiteks kliendinumber või maksukohustuslase registreerimisnumber, ning võimaldavad kontojääkide või -väärtuste liitmist. Käesolevas punktis kirjeldatud liitmisnõuete rakendamiseks omistatakse igale kaasomandis oleva finantskonto omanikule kaasomandis oleva finantskonto kogujääk või -väärtus.

3) 

Kliendihalduritele kohaldatav liitmise erieeskiri. Isiku finantskontode kogujäägi või -väärtuse kindlakstegemisel selleks, et selgitada välja, kas finantskonto on kõrge väärtusega konto, on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud liitma kõik finantskontod, mille kohta kliendihaldur teab või mille kohta tal on alust arvata, et nende kontode otsene või kaudne omanik, kontrolliv isik või asutaja on üks ja seesama isik, välja arvatud juhul, kui see isik tegutseb teise isiku esindajana.

4) 

Summad, mis loetakse hõlmavaks võrdväärseid summasid muudes vääringutes. Kõikide iga liikmesriigi vääringus noteeritud summade puhul loetakse, et need hõlmavad samaväärseid summasid muudes vääringutes, nagu on kindlaks määratud siseriiklike õigusaktidega.

VIII JAGU

MÄÄRATLETUD MÕISTED

Kohaldatakse järgmisi mõisteid:

A.   Aruandekohustuslik finantsasutus

1)

„Aruandekohustuslik finantsasutus” — mis tahes liikmesriigi finantsasutus, mis ei ole mittearuandekohustuslik finantsasutus. „Liikmesriigi finantsasutus” — i) iga finantsasutus, mis on liikmesriigi resident, kuid ei hõlma selle finantsasutuse väljaspool kõnealust liikmesriiki asuvaid filiaale, ning ii) sellise finantsasutuse, mis ei ole liikmesriigi resident, iga filiaal, kui see filiaal asub kõnealuses liikmesriigis.

2)

„Osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus” — i) iga finantsasutus, mis on osaleva jurisdiktsiooni resident, kuid ei hõlma selle finantsasutuse väljaspool kõnealust osalevat jurisdiktsiooni asuvaid filiaale, ning ii) sellise finantsasutuse, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni resident, iga filiaal, kui see filiaal asub kõnealuses osalevas jurisdiktsioonis.

3)

„Finantsasutus” — hoidmisasutus, hoiustamisasutus, investeerimisettevõte või kindlaksmääratud kindlustusandja.

4)

„Hoidmisasutus” — ettevõte, kelle äritegevuse märkimisväärse osa moodustab teiste isikute finantsvarade hoidmine. Ettevõte hoiab teiste isikute finantsvarasid oma äritegevuse märkimisväärse osana siis, kui ettevõtte brutotulu, mis on saadud finantsvarade hoidmisest ja sellega seotud finantsteenustest, on võrdne või ületab 20 % ettevõtte brutotulust järgmistest perioodidest lühema jooksul: i) kolmeaastane periood, mis lõpeb hinnangu andmise aastale eelneva aasta 31. detsembril (või kalendriaastast erineva aruandeperioodi viimasel päeval), või ii) aeg, mille jooksul ettevõte on olemas olnud.

5)

„Hoiustamisasutus” — ettevõte, mis võtab vastu hoiuseid tavapärase pangandus- või muu sarnase äritegevuse raames.

6)

„Investeerimisettevõte” —

mis tahes ettevõte:

a) 

kelle peamiseks äritegevuseks on üks või mitu alljärgnevatest tegevustest või toimingutest kliendi eest või kliendi nimel:

i) 

kauplemine rahaturu instrumentidega (tšekid, vekslid, hoiusetunnistused, tuletisväärtpaberid jne); välisvaluutaga; valuuta, intressimäärade ja indeksitega seotud instrumentidega; võõrandatavate väärtpaberitega, või kaubafutuuridega;

ii) 

individuaalne ja kollektiivne väärtpaberiportfelli valitsemine, või

iii) 

finantsvarade või raha muul viisil investeerimine, haldamine või valitsemine teiste isikute nimel,

või

b) 

kelle brutotulu on eelkõige saadud finantsvarade investeerimisest, reinvesteerimisest või nendega kauplemisest, kui ettevõtet haldab teine ettevõte, mis on hoiustamisasutus, hoidmisasutus, kindlaksmääratud kindlustusandja või A jaotise punkti 6 alapunktis a kirjeldatud investeerimisettevõte.

Eeldatakse, et ettevõtte äritegevuseks on eelkõige üks või enam A jaotise punkti 6 alapunktis a kirjeldatud tegevustest, või ettevõtte brutotulu on eelkõige saadud finantsvaradesse investeerimisest, reinvesteerimisest või nendega kauplemisest A jaotise punkti 6 alapunkti b tähenduses, kui ettevõtte brutotulu, mis on saadud sellistest tegevustest, on võrdne või ületab 50 % ettevõtte brutotulust järgmistest perioodidest lühema jooksul: i) kolmeaastane periood, mis lõpeb hinnangu andmise aastale eelneva aasta 31. detsembril, või ii) aeg, mille jooksul ettevõte on olemas olnud. Mõiste „investeerimisettevõte” ei hõlma ettevõtet, mis on aktiivne NFE seetõttu, et ettevõte vastab mõnele D jaotise punkti 8 alapunktide d–g kriteeriumile.

Käesolevat punkti tõlgendatakse viisil, mis on kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustes finantsasutuse mõiste määratluses kasutatud samalaadse sõnastusega.

7)

„Finantsvara” — hõlmab väärtpaberit (näiteks äriühingu osa või aktsiat, osalust osaniku või tegeliku tulusaajana hajusa osanike ringiga või börsil noteeritud partnerluses või trustis; vekslit, võlakirja, tagatiseta võlakohustust või muud võlga tõendavat dokumenti), osalust partnerluses, kaupa, vahetuslepingut (näiteks intressimäära vahetuslepingut, valuutavahetuslepingut, baasvahetuslepingut, intressimäära ülempiiri lepingut, intressimäära alampiiri lepingut, kaubavahetuslepingut, lihtaktsiate vahetuslepingut, aktsiaindeksite vahetuslepingut jm sarnaseid lepinguid), kindlustuslepingut või annuiteedilepingut või mis tahes osalust (sh futuuri- või forvardleping või optsioon) väärtpaberis, partnerluses, kaubas, vahetuslepingus, kindlustuslepingus või annuiteedilepingus. Mõiste „finantsvara” ei hõlma võlanõudeta otsest osalust kinnisvaras.

8)

„Kindlaksmääratud kindlustusandja” — ettevõte, mis on kindlustusandja (või kindlustusandja valdusühing), mis sõlmib rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu või mis on kohustatud tegema eelnimetatud lepingutega seotud väljamakseid.

B.   Mittearuandekohustuslik finantsasutus

1)

„Mittearuandekohustuslik finantsasutus” —

mis tahes finantsasutus, mis on:

a) 

valitsusüksus, rahvusvaheline organisatsioon või keskpank, välja arvatud osas, mis puudutab makset, mis tuleneb kohustusest seoses sellist liiki finantsäritegevusega, millega tegeleb kindlaksmääratud kindlustusandja, hoidmisasutus või hoiustamisasutus;

b) 

suure liikmete arvuga pensionifond; väikese liikmete arvuga pensionifond; valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga pensionifond, või tunnustatud krediitkaartide väljastaja;

c) 

mis tahes muu ettevõte, kelle maksudest kõrvalehoidumiseks kasutamise oht on väike, kellel on olulisel määral sarnased omadused mis tahes B jaotise punkti 1 alapunktides a ja b kirjeldatud ettevõtetega ning kes on kantud käesoleva direktiivi artikli 8 lõikes 7a osutatud mittearuandekohustuslike finantsasutuste loetelust, tingimusel, et sellise ettevõtte staatus mittearuandekohustusliku finantsasutusena ei takista käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist;

d) 

välistatud kollektiivne investeerimisüksus, või

e) 

trust niivõrd, kuivõrd trusti haldaja on aruandekohustuslik finantsasutus ning esitab aruande kogu I jao kohaselt avaldatava teabe kohta seoses trusti kõikide avaldatavate kontodega.

2)

„Valitsusüksus” —

liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsus, liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni mis tahes poliitiline allüksus (mis hõlmab osariiki, provintsi, maakonda või valda/linna) või täielikult liikmesriigile või muule jurisdiktsioonile või ühele või mitmele mis tahes eespool nimetatud üksusele kuuluv asutus või amet (igaüks neist on „valitsusüksus”). Nimetatud kategooria koosneb liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni lahutamatutest osadest, kontrollitavatest ettevõtetest ja poliitilistest allüksustest.

a) 

Liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni „lahutamatu osa” tähendab mis tahes isikut, organisatsiooni, asutust, bürood, fondi, ametit või muud mis tahes viisil määratletud organit, mis on liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsusasutus. Valitsusasutuse puhastulu tuleb krediteerida asutuse enda kontole või muule liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni kontole ning mitte mingi osa sellest ei tohi teenida mis tahes eraisiku huve. Lahutamatu osa ei hõlma füüsilisest isikust iseseisvat isikut, ametnikku või haldurit, kes tegutseb era- või isiklikes huvides.

b) 

Kontrollitav ettevõte tähendab ettevõtet, mis on vormiliselt liikmesriigist või muust jurisdiktsioonist eraldiseisev või mis kujutab endast muul viisil eraldi juriidilist isikut, eeldusel et:

i) 

ettevõte kuulub täielikult, kas otse või ühe või mitme kontrollitava ettevõtte kaudu ühele või mitmele valitsusüksusele, ning seda ettevõtet kontrollib üks või mitu valitsusüksust otse või ühe või mitme kontrollitava ettevõtte kaudu;

ii) 

ettevõtte puhastulu kantakse ettevõtte enda kontole või ühe või mitme valitsusüksuse kontole ning mitte mingi osa sellest ei teeni mis tahes eraisiku huve, ning

iii) 

ettevõtte varad lähevad selle likvideerimisel üle ühte või mitmesse valitsusüksusesse.

c) 

Tulu ei teeni eraisiku huve, kui isik on valitsusprogrammi ette nähtud tulusaaja ning programmi tegevus toimub avalikes huvides seoses üldise heaoluga või on seotud riigivõimu teostamise mõne osa juhtimisega. Hoolimata eeltoodust loetakse, et tulu teenib eraisiku huve, kui tulu pärineb valitsusüksuse kasutamisest äritegevuse eesmärgil, näiteks eraisikutele finantsteenuseid osutav kommertspank.

3)

„Rahvusvaheline organisatsioon” — mis tahes rahvusvaheline organisatsioon või sellele täielikult kuuluv asutus või amet. See kategooria hõlmab mis tahes valitsustevahelist organisatsiooni (sealhulgas riigiülest organisatsiooni), i) mis koosneb peamiselt valitsustest; ii) millel on liikmesriigiga kehtiv peakorteri leping või sisult sarnane leping; ja ii) mille tulu ei teeni eraisikute huve.

4)

„Keskpank” — institutsioon, mis on seadusega asutatud või valitsuse heakskiidetud põhiline asutus, välja arvatud liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsus ise, mis väljastab maksevahendina ringlusse laskmiseks mõeldud instrumente. Selline institutsioon võib hõlmata ametit, mis on liikmesriigi valitsusest eraldiseisev, hoolimata sellest, kas see kuulub täielikult või osaliselt liikmesriigile või mitte.

5)

„Suure liikmete arvuga pensionifond” —

fond, mille eesmärk on pakkuda hüvitist pensioni, invaliidsuse või surma korral või nende kombinatsiooni hüvitise saajatele, kes on ühe või mitme tööandja praegused või endised töötajad (või selliste töötajate määratud isikud), vastutasuks osutatud teenuste eest, eeldusel, et:

a) 

fondil ei ole hüvitise saajat, kellel on õigus enam kui viiele protsendile fondi varadest;

b) 

fondi suhtes kehtivad valitsuse ettekirjutused ja fond annab aru asjaomasele maksuasutusele ning

c) 

fond vastab vähemalt ühele alljärgnevatest nõuetest:

i) 

fond on üldiselt vabastatud investeerimistulu maksustamisest või sellise tulu maksustamine on lükatud edasi või see maksustatakse vähendatud määraga, kuna fond kujutab endast pensioniplaani;

ii) 

vähemalt 50 % oma kõikidest sissemaksetest (mis on muud kui varade ülekanded teistest B jaotise punktides 5–7 kirjeldatud plaanidest või C jaotise punkti 17 alapunktis a kirjeldatud pensionikontodelt) saab fond rahalise toetusena tööandjatelt;

iii) 

fondi raha jaotamine või fondist raha väljavõtmine on lubatud üksnes kokkulepitud juhtudel seoses pensionilejäämise, invaliidistumise või surmaga (välja arvatud raha ülekandmine teistesse B jaotise punktides 5–7 kirjeldatud fondidesse ja C jaotise punkti 17 alapunktis a kirjeldatud pensionikontodele), või kui raha jaotatakse või võetakse välja enne kokkulepitud juhtumit, siis kohaldatakse trahvi, või

iv) 

töötajate sissemaksed (mis on muud kui teatud lubatud täiendavad sissemaksed) fondi on piiratud töötaja teenitud tuluga või need ei tohi aastas ületada iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 50 000 USA dollarile, kohaldades VII jao C jaotises nähtud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta.

6)

„Väikese liikmete arvuga pensionifond” —

fond, mille eesmärk on pakkuda hüvitist pensioni, invaliidsuse või surma korral hüvitise saajatele, kes on ühe või mitme tööandja praegused või endised töötajad (või selliste töötajate määratud isikud), vastutasuks osutatud teenuste eest, eeldusel, et:

a) 

fondil on alla 50 liikme;

b) 

fondi toetab rahaliselt üks või mitu tööandjat, kes ei ole investeerimisettevõtted ega passiivsed NFEd;

c) 

töötajate ja tööandjate sissemaksed fondi (mis on muud kui varade ülekanded C jaotise punkti 17 alapunktis a kirjeldatud pensionikontodelt) on piiratud vastavalt teenitud tulu ja töötaja hüvitisega;

d) 

osalejatel, kes ei ole selle liikmesriigi residendid, kus fond on asutatud, ei ole õigust rohkem kui 20 protsendile fondi varadest, ning

e) 

fondi suhtes kehtivad valitsuse ettekirjutused ja fond annab aru asjaomasele maksuasutusele.

7)

„Valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga pensionifond” — valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga poolt asutatud fond, mille eesmärk on pakkuda hüvitist pensioni, invaliidsuse või surma korral hüvitise saajatele või osalejatele, kes on selle praegused või endised töötajad (või selliste töötajate määratud isikud) või kes ei ole praegused või endised töötajad, kui sellistele hüvitise saajatele või osalejatele makstav hüvitis on vastutasuks valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga kasuks osutatud isiklike teenuste eest.

8)

„Tunnustatud krediitkaartide väljastaja” —

finantsasutus, mis täidab järgmiseid tingimusi:

a) 

ta on finantsasutus üksnes seetõttu, et ta on krediitkaartide väljastaja, mis võtab vastu hoiuseid ainult siis, kui klient teeb makse, mis ületab kaardi saldot, ning enammakset ei tagastata kliendile viivitamata, ning

b) 

ta kehtestab alates 1. jaanuarist 2016 või enne seda kuupäeva eeskirjad ja menetluskorra, mis kas välistavad selle, et klient teeb enammakse, mis ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 50 000 USA dollarile, või tagavad, et mis tahes seda summat ületav kliendi enammakse tagastatakse kliendile 60 päeva jooksul, ning kõikidel juhtudel kohaldatakse VII jao C jaotises sätestatud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta. Sellel eesmärgil ei tähenda kliendi enammakse kreeditsaldot vaidlustatud kulude ulatuses, kuid hõlmab kauba tagastamisest tulenevaid krediitsaldosid.

9)

„Välistatud kollektiivne investeerimisüksus” —

investeerimisettevõte, mida reguleeritakse kui ühiseks investeerimiseks loodud üksust, eeldusel et kõik omandiõigused kollektiivses investeerimisüksuses kuuluvad otse ühele või mitmele isikule või ettevõttele, kes ei ole avaldatavad isikud, või selliste isikute või ettevõtete kaudu, välja arvatud passiivne NFE, kellel on avaldatavatest isikutest kontrollivad isikud.

Üksnes see, et kollektiivne investeerimisüksus on väljastanud füüsilisel kujul esitajaosakuid, ei takista tema kvalifitseerimist D jaotise punkti 9 kohaselt välistatud kollektiivseks investeerimisüksuseks, kui:

a) 

kollektiivne investeerimisüksus ei ole väljastanud ega väljasta pärast 31. detsembrit 2015 füüsilisel kujul esitajaosakuid;

b) 

kollektiivne investeerimisüksus kõrvaldab käibelt kõik talle tagastatavad osakud;

c) 

kollektiivne investeerimisüksus kohaldab II–VII jaotises sätestatud hoolsusmeetmeid ning esitab mis tahes teabe, mis tuleb selliste osakute kohta teatada, kui need esitatakse lunastamiseks või muu makse saamiseks, ning

d) 

kollektiivne investeerimisüksus on kehtestanud eeskirjad ja menetlused, et tagada selliste osakute lunastamine või külmutamine võimalikult kiiresti ja igal juhul enne 1. jaanuari 2018.

C.   Finantskonto

1)

„Finantskonto” —

finantsasutuse peetav konto, sealhulgas hoiusekonto, hoidmiskonto ja:

a) 

investeerimisettevõtte puhul finantsasutuses hoitav mis tahes osalus või võlanõue. Sõltumata eelnevast ei hõlma mõiste „finantskonto” mis tahes osalust või võlanõuet investeerimisettevõtte üksuses ainult sellepärast, et ta i) annab kliendile investeerimisalast nõu ja tegutseb tema nimel, või ii) valitseb kliendi portfelle ja tegutseb tema nimel, eesmärgiga investeerida, valitseda või hallata finantsvarasid, mis on paigutatud kliendi nimel sellisest ettevõttest erinevas finantsasutuses;

b) 

C jaotise punkti 1 alapunktis a kirjeldamata finantsasutuse puhul mis tahes osalus või võlanõue finantsasutuses, kui see osaluste või võlanõuete kategooria loodi selleks, et vältida I jao kohast andmete esitamist, ning

c) 

finantsasutuse väljastatud või ülevõetud rahalise väärtusega kindlustusleping ja annuiteedileping, välja arvatud võõrandamatu eluaegne annuiteet, mis ei ole seotud investeerimisega, millele ei kohaldata edasilükatud väljamakseid, mis on väljastatud füüsilisele isikule ning mida kasutatakse pensioni või puudetoetuse maksmiseks välistatud kontolt.

Mõiste „finantskonto” ei hõlma mis tahes kontot, mis on välistatud konto.

2)

„Hoiusekonto” — hõlmab äri-, tšeki-, säästu-, tähtajalist või sissemaksekontot või kontot, mida kinnitab hoiuse, sissemakse või investeeringu kohta antud tunnistus, võlakiri või muu selline instrument, ja mida finantsasutus hooldab tavapärase panganduse või muu sellise tegevuse käigus. Hoiusekonto hõlmab ka summat, mida kindlustusandja hoiab tagatud investeerimislepingu või muu sellise lepingu alusel, millelt ta maksab või arvestab intressi.

3)

„Hoidmiskonto” — konto (mis ei ole kindlustusleping ega annuiteedileping), millel hoitakse teise isiku kasuks üht või mitut finantsvara.

4)

„Osalus” — finantsasutusest partnerluse puhul kas osalus partnerluse kapitalis või õigus partnerluse kasumile. Finantsasutusest trusti puhul tähendab osalus seda osalust, mis kuulub isikule, keda käsitatakse kogu trusti või selle osa asutaja või kasusaajana, või muule füüsilisele isikule, kellel on trusti üle lõplik tegelik kontroll. Avaldatavat isikut käsitatakse trusti kasusaajana, kui sellel avaldataval isikul on õigus saada otse või kaudselt (näiteks esindajakonto omaniku kaudu) trustist kohustuslikus korras tehtavaid väljamakseid või kui tal on õigus otse või kaudselt saada trustist valikuliselt tehtavaid väljamakseid.

5)

„Kindlustusleping” — leping (mis ei ole annuiteedileping), mille alusel kindlustusandja kohustub maksma rahasumma, kui saabub kindlustusjuhtum, mis võib olla surm, haigestumine, õnnetusjuhtum, vastutuse tekkimine või varaline kahju.

6)

„Annuiteedileping” — leping, mille alusel kindlustusandja kohustub tegema väljamakseid perioodi jooksul, mis on tervenisti või osaliselt kindlaks määratud ühe või mitme isiku eeldatavast elueast lähtudes. Mõiste hõlmab ka lepingut, mida käsitatakse annuiteedilepinguna lepingu sõlmimise liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni õigusaktide või praktika kohaselt ning mille alusel kohustub kindlustusandja teatud aastate jooksul väljamakseid tegema.

7)

„Rahalise väärtusega kindlustusleping” — kindlustusleping (mis ei ole kahe kindlustusandja vahel sõlmitud kahjukindlustuse edasikindlustusleping), millel on rahaline väärtus.

8)

„Rahaline väärtus” —

suurem järgmisest kahest: i) tagastusväärtus, millele kindlustusvõtjal on õigus lepingu ülesütlemisel või lõpetamisel (millest ei ole maha arvatud ülesütlemistasu ega laenu, mis on tagastusväärtuse tagatisel võetud), või ii) summa, mida kindlustusvõtja võib laenata lepingu alusel või sellest lähtudes. Eeltoodust olenemata ei hõlma „rahaline väärtus” kindlustuslepingu alusel välja makstavat summat:

a) 

ainuüksi elukindlustuslepinguga kindlustatud isiku surma tõttu;

b) 

tervisekahjustuse või haiguskindlustuse hüvitise või muu hüvitisena, mis katab kindlustusjuhtumi saabumisel tekkinud majandusliku kahju;

c) 

kindlustuslepingu (mis ei ole investeeringuga seotud elukindlustusleping või annuiteedileping) kohaselt selle lepingu ülesütlemise või lõpetamise tõttu varem makstud kindlustusmakse tagastusena (millest on maha arvatud kindlustustasud, sõltumata sellest, kas neid tegelikult määratakse või mitte), riski alanemise tõttu kindlustuslepingu kehtivuse jooksul või tulenevalt lepingu kindlustusmaksega seotud kirjendamisvea või muu sellise vea parandamisest;

d) 

kindlustusvõtja dividendina (välja arvatud lõpetamisdividend), kui kõnealune dividend on seotud kindlustuslepinguga, mille kohaselt ainsad makstavad hüvitised on kirjeldatud C jaotise punkti 8 alapunktis b, või

e) 

sellise kindlustuslepingu alusel tasutud ettemakse või deposiit/hoiustamismakse tagastusena, mille kindlustusmakseid tasutakse vähemalt kord aastas ja ettemakse või deposiit/hoiustusmakse suurus ei ületa lepingu kohaselt makstavat järgmist aastamakset.

9)

„Olemasolev konto” —

a) 

finantskonto, mida aruandekohustuslik finantsasutus hoiab 31. detsembri 2015. aasta seisuga;

b) 

konto omaniku mis tahes finantskonto, sõltumata kuupäevast, mil selline finantskonto avati, kui:

i) 

konto omanikul on aruandekohustuslikus finantsasutuses (või aruandekohustusliku finantsasutusega samas liikmesriigis asuvas seotud ettevõttes) ka finantskonto, mis on C jaotise punkti 9 alapunkti a kohaselt olemasolev konto;

ii) 

aruandekohustuslik finantsasutus (ja vajaduse korral aruandekohustusliku finantsasutusega samas liikmesriigis asuv seotud ettevõte) käsitab mõlemat eespool nimetatud finantskontot ja mis tahes muid konto omaniku finantskontosid, mida käsitatakse alapunkti b kohaselt olemasolevate kontodena, ühe finantskontona, et täita VII jao A jaotises sätestatud teadmisnõuete standardeid ja määrata kontode künniste kohaldamisel kindlaks mis tahes finantskontode jääk või väärtus;

iii) 

sellise finantskonto puhul, millele rakendatakse AML/KYC menetluskorda, on aruandekohustuslikul finantsasutusel lubatud täita finantskonto suhtes AML/KYC menetluskorda, tuginedes C jaotise punkti 9 alapunktis a kirjeldatud olemasoleva konto suhtes kohaldatud AML/KYC menetluskorda, ning

iv) 

finantskonto avamine ei nõua konto omaniku poolt uue, täiendava või muudetud klienditeabe esitamist, välja arvatud käesoleva direktiivi eesmärkidel.

10)

„Uus konto” — aruandekohustusliku finantsasutuse hallatav finantskonto, mis avatakse 1. jaanuaril 2016 või hiljem, välja arvatud juhul, kui seda käsitatakse C jaotise punkti 9 alapunkti b kohaselt olemasoleva kontona.

11)

„Füüsilise isiku olemasolev konto” — ühe või mitme füüsilise isiku olemasolev konto.

12)

„Füüsilise isiku uus konto” — ühe või mitme füüsilise isiku uus konto.

13)

„Ettevõtte olemasolev konto” — ühe või mitme ettevõtte olemasolev konto.

14)

„Madalama väärtusega konto” — füüsilise isiku olemasolev konto, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile.

15)

„Kõrge väärtusega konto” — füüsilise isiku olemasolev konto, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga või mis tahes järgneva aasta 31. detsembri seisuga ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile.

16)

„Ettevõtte uus konto” — ühe või mitme ettevõtte uus konto.

17)

„Välistatud konto” —

milline tahes järgmistest kontodest:

a) 

pensionikonto, mis vastab järgmistele nõuetele:

i) 

kontot reguleeritakse isikliku pensionikontona või osana registreeritud või reguleeritud pensioniplaanist pensionieas hüvitiste või pensioni maksmiseks (sealhulgas invaliidsus- või surma korral makstav toetus);

ii) 

konto on maksusoodustusega (st konto sissemaksed, mis muidu oleksid maksustatavad, on mahaarvatavad või jäetakse konto omaniku brutosissetulekust välja või maksustatakse vähendatud määraga või kontolt saadava investeerimistulu maksustamine lükatakse edasi või seda maksustatakse vähendatud määraga);

iii) 

maksuasutustele tuleb esitada konto kohta teavet;

iv) 

kontolt raha väljavõtmise tingimuseks on teatud pensioniikka jõudmine, invaliidistumine või surm; kui raha võetakse välja enne neid kindlaksmääratud juhtumeid, määratakse trahv, ning

v) 

kas i) aasta sissemaksete ülempiir on iga liikmesriigi vääringus noteeritud summa, mis vastab 50 000 USA dollarile, või vähem, või ii) elu jooksul kontole tehtavate sissemaksete ülempiir on iga liikmesriigi vääringus noteeritud summa, mis vastab 1 000 000 USA dollarile, või vähem, kohaldades kõikidel juhtudel VII jao C jaotises sätestatud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta.

Finantskonto, mis muus osas vastab C jaotise punkti 17 alapunkti a alapunkti v nõudele, ei lakka sellisele nõudele vastamast ainuüksi sellepärast, et sellisele finantskontole võidakse kanda varasid või raha ühelt või enamalt finantskontolt, mis vastab C jaotise punkti 17 alapunkti a või b nõuetele, või ühelt või enamalt pensionifondilt, mis vastab mõnele B jaotise punktide 5–7 nõudele;

b) 

konto, mis vastab järgmistele nõuetele:

i) 

kontot reguleeritakse investeerimisvahendina, mille eesmärgiks ei ole pension, ning sellega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul korrapäraselt, või reguleeritakse kontot säästuvahendina, mille eesmärgiks ei ole pension;

ii) 

konto on maksusoodustusega (st konto sissemaksed, mis muidu oleksid maksustatavad, on mahaarvatavad või jäetakse konto omaniku brutosissetulekust välja või maksustatakse vähendatud määraga või kontolt saadava investeerimistulu maksustamine lükatakse edasi või seda maksustatakse vähendatud määraga);

iii) 

raha väljavõtmise tingimuseks on seatud vastavus konkreetsetele investeerimis- või säästukonto eesmärgiga (näiteks õppe- või meditsiiniliste toetuste maksmine) seotud kriteeriumitele; kui raha võetakse välja selliseid kriteeriume täitmata, määratakse trahv, ning

iv) 

aasta sissemaksete ülempiir on iga liikmesriigi vääringus nomineeritud summa, mis vastab 50 000 USA dollarile, või vähem, kohaldades VII jao C jaotises sätestatud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta.

Finantskonto, mis muus osas vastab C jaotise punkti 17 alapunkti b alapunkti iv nõudele, ei lakka sellisele nõudele vastamast ainuüksi sellepärast, et sellisele finantskontole võidakse kanda varasid või raha ühelt või enamalt finantskontolt, mis vastab C jaotise punkti 17 alapunkti a või b nõuetele, või ühelt või enamalt pensionifondilt, mis vastab mõnele B jaotise punktide 5–7 nõudele;

c) 

elukindlustusleping, mille kindlustuskaitse tähtaeg lõpeb enne kindlustatu 90-aastaseks saamist, eeldusel, et leping vastab järgmistele nõuetele:

i) 

korrapäraseid kindlustusmakseid, mis aja jooksul ei vähene, tuleb maksta vähemalt kord aastas lepingu kehtivuse jooksul või kuni kindlustatu saab 90-aastaseks, sõltuvalt sellest, kumb periood on lühem;

ii) 

lepingus puudub lepinguline summa, mille mis tahes isik võiks kätte saada (väljavõtmise või laenu võtmise teel või muul viisil) ilma lepingut lõpetamata;

iii) 

lepingu ülesütlemisel või lõpetamisel makstav summa (välja arvatud hüvitis surma korral) ei tohi ületada kokku lepingu eest makstud kindlustusmakseid, millest arvatakse maha suremus-, haigestumus- ja kuluhüvitised (tegelikult määratud või mitte) lepingu kehtivuse ajavahemiku või ajavahemike eest ning enne lepingu ülesütlemist või lõpetamist makstud mis tahes summad, ning

iv) 

tulusaaja ei sõlmi lepingut seoses sellest saadava väärtusega;

d) 

konto, mis kuulub ainult pärandvarasse, kui selle konto dokumendid hõlmavad lahkunu testamendi või surmatunnistuse ärakirja;

e) 

konto, mis avatakse seoses millega tahes alljärgnevatest:

i) 

kohtumäärus või -otsus;

ii) 

kinnis- või vallasvara müük, vahetus või üürimine, eeldusel et konto vastab järgmistele nõuetele:

— 
kontot finantseeritakse üksnes ettemaksest, käsirahast, deposiidist summas, mis on kohane tehinguga otseselt seotud kohustuse täitmise tagamiseks, või sarnasest maksest, või finantseeritakse kontot finantsvarast, mis deponeeritakse kontole seoses vara müügi, vahetuse või üürimisega;
— 
konto avatakse ja seda kasutatakse üksnes selleks, et tagada ostja kohustus tasuda vara ostuhind, müüja kohustus täita tingimuslik kohustus või üürileandja või üürniku kohustus hüvitada mis tahes kahju seoses üüritud varaga üürilepingu alusel kokkulepitu kohaselt;
— 
kontol olev vara, sealhulgas sellelt teenitav tulu, makstakse või jaotatakse muul viisil ostja, müüja, üürileandja või üürniku kasuks (sealhulgas sellise isiku kohustuse täitmiseks), kui vara müüakse, vahetatakse või loovutatakse või kui üürileping lõpeb;
— 
konto ei ole finantsvõimenduskonto või sarnane konto, mis on avatud seoses finantsvara müügi või vahetusega, ning
— 
konto ei ole seotud C jaotise punkti 17 alapunktis f kirjeldatud kontoga.
iii) 

kinnisvaraga tagatud laenu teenindava finantsasutuse kohustus panna osa maksest kõrvale üksnes selleks, et lihtsustada kinnisvaraga seotud maksude või kindlustuse maksmist hiljem;

iv) 

finantsasutuse kohustus üksnes lihtsustada maksude maksmist hiljem;

f) 

hoiusekonto, mis vastab järgmistele nõuetele:

i) 

konto on olemas üksnes sellepärast, et klient teeb makse, mis ületab krediitkaardi või muu korduvkasutatava krediidiliiniga seoses tasumata summat ning enammakset ei tagastata kohe kliendile, ning

ii) 

finantsasutus kehtestab alates 1. jaanuarist 2016 või enne seda kuupäeva eeskirjad ja menetluskorra, mis kas välistavad selle, et klient teeb enammakse, mis ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summa, mis vastab 50 000 USA dollarile, või tagavad, et mis tahes seda summat ületav kliendi enammakse tagastatakse kliendile 60 päeva jooksul, ning kõikidel juhtudel kohaldatakse VII jao C jaotises ette nähtud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta. Sellel eesmärgil ei tähenda kliendi enammakse krediitsaldot vaidlustatud kulude ulatuses, kuid hõlmab kauba tagastamisest tulenevaid krediitsaldosid.

g) 

mis tahes muu konto, mille maksudest kõrvalehoidumiseks kasutamise oht on väike, millel on olulisel määral sarnased omadused mis tahes C jaotise punkti 17 alapunktides a–f kirjeldatud kontodega ning mis on kantud käesoleva direktiivi artikli 8 lõikes 7a osutatud välistatud kontode loetellu, tingimusel et sellise konto staatus välistatud kontona ei takista käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist.

D.   Avaldatav konto

1)

„Avaldatav konto” — liikmesriigi aruandekohustusliku finantsasutuse hallatav konto, mis kuulub ühele või mitmele avaldatavale isikule, või ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga passiivsele NFEle, kui ta on sellisena kindlaks tehtud vastavalt II–VII jagudes kirjeldatud hoolsusmeetmetele.

2)

„Avaldatav isik” — liikmesriigi isik, kes ei ole: i) äriühing, mille osakutega kaubeldakse korrapäraselt ühel või mitmel reguleeritud väärtpaberiturul; ii) äriühing, mis on alapunktis i kirjeldatud äriühinguga seotud ettevõte; iii) valitsusüksus; iv) rahvusvaheline organisatsioon; v) keskpank, ega vi) finantsasutus.

3)

„Liikmesriigi isik” — iga liikmesriigi puhul füüsiline isik või ettevõte, kes on mis tahes teise liikmesriigi resident selle teise liikmesriigi maksualaste õigusaktide kohaselt, või sellise surnud isiku pärandvara, kes oli mis tahes teise liikmesriigi resident. Sel eesmärgil käsitatakse ettevõtet, nagu partnerlust, piiratud vastutusega partnerlust või sarnast õiguslikku moodustist, millel ei ole maksuresidentsust, selle jurisdiktsiooni residendina, kus asub ettevõtte tegeliku juhtimise koht.

4)

„Osalev jurisdiktsioon” —

iga liikmesriigi suhtes:

a) 

mis tahes muu liikmesriik;

b) 

mis tahes muu jurisdiktsioon, i) millega asjaomasel liikmesriigil on kehtiv leping, mille kohaselt kõnealune jurisdiktsioon esitab I jaos kirjeldatud teavet, ja ii) mis sisaldub loetelus, mille avaldab kõnealune liikmesriik ja millest teatatakse Euroopa Komisjonile;

c) 

mis tahes muu jurisdiktsioon, i) millega liidul on kehtiv leping, mille kohaselt kõnealune jurisdiktsioon esitab I jaos kirjeldatud teavet, ja ii) mis sisaldub loetelus, mille avaldab Euroopa Komisjon.

5)

„Kontrollivad isikud” — füüsilised isikud, kes teostavad kontrolli ettevõtte üle. Trusti puhul tähendab see trusti asutajat (asutajaid), haldajat (haldajaid), kaitsjat (kaitsjaid) (olemasolu korral), kasusaajat (kasusaajaid) või kasusaajate kategooriat (kategooriaid) ning muud füüsilist isikut (muid füüsilisi isikuid), kellel on tegelik lõplik kontroll trusti üle; trustist erineva õigusliku moodustise puhul tähendab see mõiste võrdväärse või samalaadse positsiooniga isikuid. Mõistet „kontrollivad isikud” tuleb tõlgendada kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustega.

6)

„NFE” — mis tahes ettevõte, mis ei ole finantsasutus.

7)

„Passiivne NFE” — mis tahes järgmistest: i) NFE, mis ei ole aktiivne NFE, või ii) A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõte, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus.

8)

„Aktiivne NFE” —

iga NFE, mis vastab mis tahes alljärgnevale kriteeriumile:

a) 

alla 50 % NFE eelmise kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi brutotulust on passiivne tulu ja alla 50 % NFE eelmise kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi varadest on varad, mis toodavad passiivset tulu või mida hoitakse passiivse tulu tootmiseks;

b) 

NFE osakutega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul korrapäraselt või NFE on sellise ettevõttega seotud ettevõte, mille osakutega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul korrapäraselt;

c) 

NFE on valitsusüksus, rahvusvaheline organisatsioon, keskpank või ettevõte, mis kuulub täielikult ühele või mitmele eelmistest;

d) 

sisuliselt kogu NFE tegevus kujutab endast ühe või mitme muu kui finantsasutuse tegevusala või äriga tegeleva tütarettevõtte ringluses olevate osakute täielikku või osalist hoidmist või ühele või mitmele sellisele tütarettevõttele rahastamise või muu teenuse osutamist; NFE ei ole aga aktiivne NFE, kui ta tegutseb investeerimisfondina (või reklaamib end investeerimisfondina), näiteks börsivälistesse ettevõtetesse investeeriva fondi, riskikapitalifondi, finantsvõimendusega väljaostufondi või muu investeerimisvahendina, mille eesmärgiks on omandada või rahastada äriühinguid ja seejärel omada nendes äriühingutes investeerimise eesmärgil põhivarana osalust;

e) 

NFEl ei ole veel äritegevust ning tal ei ole ka varem äritegevust olnud, kuid ta investeerib varadesse kavatsusega hakata tegelema äritegevusega, mis ei kujuta endast finantsasutuse äritegevust; NFEle ei kohaldata seda erandit peale kuupäeva, mil on möödunud 24 kuud NFE asutamisest;

f) 

NFE ei olnud viimase viie aasta jooksul finantsasutus ja on likvideerimas oma varasid või ümber korraldamas oma tegevust kavatsusega jätkata või taasalustada äritegevust, mis ei kujuta endast finantsasutuse äritegevust;

g) 

NFE tegeleb peamiselt rahastamis- või riskimaandustehingutega seotud ettevõtete jaoks või koos seotud ettevõtetega, mis ei ole finantsasutused, ning ei osuta rahastamis- ega riskide maandamise teenuseid ühelegi ettevõttele, mis ei ole seotud ettevõte, tingimusel, et mis tahes selliste seotud ettevõtete grupi peamine äritegevus ei kujuta endast finantsasutuse äritegevust, või

h) 

NFE vastab kõigile alljärgnevatele nõuetele:

i) 

ta on asutatud ja tegutseb oma residentsuse liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis eranditult usulisel, heategevuslikul, teaduslikul, kunstilisel, kultuurilisel, sportlikul või hariduslikul eesmärgil, või on asutatud ja tegutseb oma residentsuse liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis ja on kutseorganisatsioon, ettevõtete organisatsioon, kaubanduskoda, tööorganisatsioon, põllumajandus- või aiandusorganisatsioon, ühiskondlik organisatsioon või organisatsioon, mis tegutseb eranditult sotsiaalse heaolu edendamise nimel;

ii) 

ta on oma residentsuse liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis tulumaksust vabastatud;

iii) 

tal puuduvad osanikud või liikmed, kellel on omandi või tulusaamisega seotud huvi selle tulude või varade vastu;

iv) 

NFE residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni kohaldatavad õigusaktid või NFE asutamisdokumendid ei võimalda NFE tulude või varade jaotamist või nende kasutamist füüsilise isiku või mitteheategevusliku ettevõtte kasuks, välja arvatud NFE heategevuslikuks tegevuseks või mõistliku tasu maksmiseks saadud teenuste eest või õiglase turuhinna maksmiseks NFE ostetud vara eest, ja

v) 

NFE residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni kohaldatavate õigusaktide või NFE asutamisdokumentide kohaselt on nõutav, et NFE likvideerimise või lõpetamise korral jagatakse kõik selle varad valitsusüksusele või muule mittetulundusühendusele või antakse pärijate puudumisel üle NFE residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsusele või selle poliitilisele allüksusele.

E.   Muu

1) 

„Konto omanik” — isik, kelle kontot haldav finantsasutus on finantskonto omanikuna nimetanud või tuvastanud. Isikut, kes ei ole finantsasutus, kuid kes hoiab finantskontot teise isiku kasuks või nimel kui agent, hoidmisühing, volitatu, allkirjaõiguslik isik, investeerimisnõustaja või vahendaja, ei loeta käesolevas direktiivis konto omanikuks, vaid selle omanikuks loetakse eespool nimetatud teist isikut. Rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul on konto omanik isik, kellel on juurdepääsuõigus rahalisele väärtusele või kellel on õigus muuta lepingust kasu saavat isikut. Kui ühelgi isikul ei ole juurdepääsuõigust rahalisele väärtusele või õigust muuta lepingust kasu saavat isikut, siis on konto omanikuks mis tahes isik, keda on lepingus omanikuna nimetatud, ja mis tahes isik, kellel on õigus väljamaksetele lepingutingimuste alusel. Rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu tähtaja saabumisel käsitatakse konto omanikuna iga isikut, kellel on lepingu kohaselt õigus väljamaksele.

2) 

„AML/KYC menetluskord” — aruandekohustusliku finantsasutuse hoolsusmeetmed, mida ta on kohustatud võtma oma klientide suhtes sellele aruandekohustuslikule finantsasutusele kehtivate rahapesuvastaste või muude sarnaste nõuete alusel.

3) 

„Ettevõte” — juriidiline isik või muu õiguslik moodustis, näiteks äriühing, partnerlus, trusti või fond.

4) 

Ettevõte on teise ettevõtte „seotud ettevõte”, kui i) üks ettevõte kontrollib teist ettevõtet; ii) nimetatud kaks ettevõtet alluvad ühisele kontrollile, või iii) nimetatud kaks ettevõtet on A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõtted, neil on ühine juhatus ning selline juhatus täidab selliste investeerimisettevõtete hoolsusmeetmeid. Sel eesmärgil tähendab kontroll otsest või kaudset omandiõigust rohkem kui 50 protsendile ettevõtte väärtusest ja hääleõigusest ettevõttes.

5) 

„Maksukohustuslase identifitseerimisnumber” — maksukohustuslase identifitseerimisnumber või selle toimiv ekvivalent, kui maksukohustuslase identifitseerimisnumber puudub.

6) 

„Dokumentaalsed tõendid” — millised tahes järgmistest dokumentidest:

a) 

residentsuse tõend, mille on välja andnud väljamakse saaja väidetava residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni volitatud valitsusasutus (näiteks valitsus või selle asutus või kohalik omavalitsus);

b) 

füüsilise isiku puhul kehtiv isikutunnistus, mille on välja andnud volitatud valitsusasutus (näiteks valitsus või selle allasutus või kohalik omavalitsus) ning millel on toodud isiku nimi ja mida tavaliselt kasutatakse isiku tuvastamiseks;

c) 

ettevõtte puhul mis tahes ametlik dokument, mille on välja andnud volitatud valitsusasutus (näiteks valitsus või selle allasutus või kohalik omavalitsus) ning millel on esitatud ettevõtte nimi ja selle peakontori aadress liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis, mille resident ta väidab end olevat, või liikmesriik või muu jurisdiktsioon, kus ettevõte on asutatud või moodustatud;

d) 

auditeeritud raamatupidamise aastaaruanne, kolmanda isiku krediidiaruanne, pankrotiavaldus või väärtpaberituru järelevalveasutuse aruanne.

Seoses ettevõtte olemasoleva kontoga võivad aruandekohustuslikud finantsasutused kasutada dokumentaalse tõendina konto omaniku kohta aruandekohustusliku finantsasutuse andmebaasides olevat mis tahes liigitust, mis tehti kindlaks majandusharude standarditud kodeerimissüsteemi põhjal, mida kohaldas aruandekohustuslik finantsinstitutsioon kooskõlas oma normaalsete äritavadega AML/KYC menetluste läbiviimiseks või muudel regulatiivsetel eesmärkidel (v.a maksustamise eesmärgid) ja mida aruandekohustuslik finantsinstitutsioon tegi enne kuupäeva, mida kasutati finantskonto liigitamisel olemasolevaks kontoks, tingimusel et aruandekohustuslik finantsinstitutsioon ei tea või tal ei ole alust arvata, et selline liigitamine ei ole õige või usaldusväärne. „Tööstusharude standarditud kodeerimissüsteem” — kodeerimissüsteem, mida kasutatakse ettevõtete liigitamiseks äritegevuse liigi järgi muul kui maksustamise eesmärgil.

IX JAGU

TÕHUS RAKENDAMINE

Käesoleva direktiivi artikli 8 lõike 3a kohaselt peavad liikmesriikides kehtima eeskirjad ja haldusmenetlused, et tagada eespool sätestatud aruandlusmenetluste ja hoolsusmeetmete tõhus rakendamine ja täitmine, sealhulgas:

1) 

eeskirjad, mis hoiavad ära mis tahes finantsasutustel, isikutel või vahendajatel sellise praktika kasutuselevõtmise, mis on mõeldud aruandlusmenetlustest ja hoolsusmeetmetest kõrvalehoidumiseks;

2) 

eeskirjad, mille kohaselt aruandekohustuslikud finantsasutused peavad säilitama teabe tehtud toimingute ja kasutatud tõendite kohta eespool kirjeldatud menetluste täitmisel ning piisavad meetmed säilitatud andmete leidmiseks;

3) 

haldusmenetlused selleks, et kontrollida, kas aruandekohustuslik finantsasutus kohaldab aruandlusmenetlusi ja hoolsusmeetmeid; haldusmenetlused järelmeetmete võtmiseks aruandekohustusliku finantsasutuse suhtes, kui teatatakse dokumenteerimata kontodest;

4) 

haldusmenetlused, millega tagada, et siseriikliku õiguse kohaselt mittearuandekohustuslike finantsasutuste ja väljaarvatud kontodena määratletud ettevõtete ja kontode kasutamine maksudest kõrvalehoidumiseks, on jätkuvalt vähetõenäoline, ning

5) 

tõhusad sunnimeetmed rikkumiste käsitlemiseks.

X JAGU

RAKENDAMISE TÄHTPÄEVAD SEOSES AUSTRIAS ASUVATE ARUANDEKOHUSTUSLIKE FINANTSASUTUSTEGA

Austrias asuvate aruandekohustuslike finantsasutuste puhul tuleks kõiki käesolevas lisas sisalduvaid viiteid „aastale 2016” ja „aastale 2017” käsitleda viidetena vastavalt „aastale 2017” ja „aastale 2018”.

Austrias asuvate aruandekohustuslike finantsasutuste olemasolevate kontode puhul tuleks kõiki käesolevas lisas sisalduvaid viiteid „31. detsembrile 2015” käsitleda viidetena „31. detsembrile 2016”.



II LISA

TÄIENDAVAD ARUANDLUS- JA HOOLSUSMEETMETE EESKIRJAD FINANTSKONTODE TEABE KOHTA

1.   Asjaolude muutumine

„Asjaolude muutumine” hõlmab mis tahes muutusi, mille tulemusel lisatakse isiku staatusega seotud teave või mis on muudmoodi sellise isiku staatusega vastuolus. Lisaks hõlmab asjaolude muutumine konto omaniku kontoga seotud mis tahes teabe muutumist või lisandumist (sh konto omaniku lisandumine, asendumine või muu muutumine) või mis tahes sellise kontoga seotud kontoga seotud teabe muutumist või lisandumist (kohaldades I lisa VII jao C jaotise punktides 1–3 kirjeldatud kontode liitmise eeskirju), kui selline teabe muutumine või lisandumine mõjutab konto omaniku staatust.

Kui aruandekohustuslik finantsasutus on kasutanud I lisa III jao B jaotise punktis 1 kirjeldatud elukoha aadressi tingimust ja muutuvad asjaolud, mille tõttu aruandekohustuslik finantsasutus saab teada või saab aluse teada, et algsed dokumentaalsed tõendid (või muud samaväärsed dokumendid) ei ole õiged või usaldusväärsed, siis peab aruandekohustuslik finantsinstitutsioon hiljemalt asjaomase kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi viimasel päeval, või 90 kalendripäeva jooksul pärast sellise asjaolude muutumise märkamist või avastamist, saama konto omaniku kinnituse ja uued dokumentaalsed tõendid, et määrata kindlaks konto omaniku maksuresidentsus(ed). Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei saa konto omaniku kinnitust ja uusi dokumentaalseid tõendeid selliseks kuupäevaks, peab aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama I lisa III jao B jaotise punktides 2–6 kirjeldatud elektroonilise andmete otsingu menetlust.

2.   Isiku kinnitus seoses ettevõtte uute kontodega

Ettevõtte uute kontode osas võib aruandekohustuslik finantsasutus selleks, et teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, tugineda ainult kas konto omaniku või kontrolliva isiku kinnitusele.

3.   Finantsasutuse residentsus

Finantsasutus on liikmesriigi „resident”, kui ta allub sellise liikmesriigi jurisdiktsioonile (st liikmesriik saab kohaldada sunnimeetmeid finantsasutuse aruandluskohustuse täitmise tagamiseks). Üldiselt, kui finantsasutus on liikmesriigi maksuresident, on ta sellise liikmesriigi jurisdiktsiooni all ja on seega liikmesriigi finantsasutus. Finantsasutusest trusti puhul (sõltumata sellest, kas ta on liikmesriigi maksuresident või mitte) loetakse, et trust on teatud liikmesriigi jurisdiktsiooni all, kui üks või enam selle haldajatest on sellise liikmesriigi residendid, välja arvatud juhul, kui trust edastab kogu teabe trusti peetavate avaldatavate kontode, mille kohta tuleb käesoleva direktiivi kohaselt esitada aruanne, teisele liikmesriigile, sest ta on sellise teise liikmesriigi maksuresident. Kui aga finantsasutusel (välja arvatud trust) ei ole maksuresidentsust (näiteks sellepärast, et teda loetakse maksustamise seisukohast läbipaistvaks või ta asub jurisdiktsioonis, kus puudub tulumaks), siis loetakse teda liikmesriigi jurisdiktsiooni all olevaks ja ta on seega liikmesriigi finantsasutus, kui:

a) 

ta on asutatud selle liikmesriigi õigusaktide kohaselt;

b) 

tema juhtimise koht (sh tegeliku juhtimise koht) on kõnealuses liikmesriigis, või

c) 

ta allub selle liikmesriigi finantsjärelevalvele.

Kui finantsasutus (välja arvatud trust) on kahe või enama liikmesriigi resident, kohaldatakse sellisele finantsasutusele selle liikmesriigi aruandluskohustust ja hoolsusmeetmete võtmise kohustust, kus ta hoiab oma finantskontot (finantskontosid).

4.   Konto pidamine

Üldiselt loetakse, et kontot pidavad finantsasutused on järgmised:

a) 

hoidmiskontot peab finantsasutus, kes peab kontol olevaid varasid (sh finantsasutus, kes hoiab enda nimel sellises asutuses kontot omava konto omaniku vara);

b) 

hoiusekonto puhul finantsasutus, kes peab tegema kontoga seoses makseid (välja arvatud finantsasutuse esindaja, sõltumata sellest, kas selline esindaja on finantsasutus);

c) 

finantsasutuses mis tahes osaluse või võlanõude hoidmise puhul, mis kujutab endast finantskontot, peab seda selline finantsasutus;

d) 

rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul peab seda finantsasutus, kellel on kohustus teha lepinguga seoses makseid.

5.   Passiivsetest NFEdest trustid

Ettevõtet, nagu täis- või osaühingut, piiratud vastutusega ühingut või sarnast õiguslikku moodustist, millel ei ole maksuresidentsust, loetakse I lisa VIII jao D jaotise punkti 3 kohaselt selle jurisdiktsiooni residendiks, kus asub ettevõttetegeliku juhtimise koht. Sel eesmärgil loetakse juriidilist isikut või õiguslikku moodustist „sarnaseks” täis- või usaldusühingu või piiratud vastutusega ühinguga, kui seda ei loeta liikmesriigis selle liikmesriigi maksualaste õigusaktide kohaselt maksustatavaks ettevõtteks. Siiski ei või passiivsest NFEst trusti topeltaruandluse vältimiseks (arvestades mõiste „kontrollivad isikud” laia ulatust trustide puhul) lugeda sarnaseks õiguslikuks moodustiseks.

6.   Ettevõtte peakontori aadress

Üks I lisa VIII jao E jaotise punkti 6 alapunktis c kirjeldatud nõuetest on see, et ettevõtte puhul on ametlikul dokumendil esitatud kas ettevõtte peakontori aadress liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis, mille resident ta väidab end olevat, või liikmesriik või muu jurisdiktsioon, kus ettevõte on asutatud või moodustatud. Ettevõtte peakontori aadress on üldjuhul koht, kus asub selle tegeliku juhtimise koht. Sellise finantsasutuse aadress, kus ettevõttel on konto, postkontori postkast, või aadress, mida kasutatakse üksnes posti saatmise eesmärgil, ei ole ettevõtte peakontori aadress, kui selline aadress ei ole ainus ettevõtte kasutatav aadress ja on ettevõtte asutamisdokumentides ettevõtte registreeritud aadress. Lisaks ei ole ettevõtte peakontori aadressiks aadress, mis on esitatud postisaadetiste kinnipidamise korralduse puhul.

▼M3



III LISA

EESKIRJAD HARGMAISTE ETTEVÕTETE KONTSERNIDE ARUANDLUSE KOHTA

I JAGU

TERMINITE MÄÄRATLUSED

1. 

„Kontsern” – ettevõtete rühm, mis on omandi või kontrolli kaudu seotud selliselt, et on finantsaruandluse eesmärgil kohustatud koostama konsolideeritud finantsaruanded vastavalt kohaldatavatele raamatupidamispõhimõtetele või temalt võidaks konsolideeritud aruannet nõuda, kui mis tahes ettevõtte omakapitaliosalusega kaubeldaks väärtpaberibörsil.

2. 

„Ettevõte” – artikli 3 punkti 11 alapunktides b, c ja d nimetatud isikute mis tahes äritegevuse vorm.

3. 

„Hargmaiste ettevõtete kontsern” – kontsern, mis koosneb kahest või enamast ettevõttest, mis on maksuresidendid eri jurisdiktsioonides, või hõlmab ettevõtet, mis on maksuresident ühes jurisdiktsioonis, kuid püsiva tegevuskoha kaudu toimiva äritegevusega seoses maksukohustuslane teises jurisdiktsioonis, ning tegemist ei ole kohaldamisalast välja jäetud hargmaiste ettevõtete kontserniga.

4. 

„Kohaldamisalast välja jäetud hargmaiste ettevõtete kontsern” – kontsern, millel seoses kontserni mis tahes majandusaastaga ei ületa kontserni konsolideeritud tulu 750 000 000 eurot või 750 000 000 euroga umbes samaväärset summat kohalikus vääringus 2015. aasta jaanuari seisuga, majandusaastal, mis vahetult eelneb aruantavale majandusaastale, nagu on kajastatud konsolideeritud finantsaruannetes kõnealuse eelneva majandusaasta kohta.

5. 

„Kontserni kuuluv üksus” – mis tahes järgmine üksus:

a) 

hargmaiste ettevõtete kontserni mis tahes eraldiseisev äriüksus, mis on finantsaruandluse eesmärgil hõlmatud hargmaiste ettevõtete kontserni konsolideeritud finantsaruandes, või oleks selles hõlmatud, kui hargmaiste ettevõtete kontserni äriüksuse omakapitaliosalusega kaubeldaks väärtpaberibörsil;

b) 

mis tahes äriüksus, mis on hõlmatud hargmaiste ettevõtete kontserni konsolideeritud finantsaruandest välja jäetud ainuüksi suuruse või olulisuse tõttu;

c) 

hargmaiste ettevõtete kontserni punktidega a või b hõlmatud eraldiseisva äriüksuse mis tahes püsiv tegevuskoht, eeldusel et kõnealune äriüksus koostab eraldiseisva finantsaruande selle püsiva tegevuskoha jaoks finantsaruandluse, regulatiivsel, maksualasel või sisemise juhtimiskontrolli eesmärgil.

6. 

„Aruandekohustuslik üksus” – kontserni kuuluv üksus, mis peab oma maksuresidentsuse jurisdiktsioonis esitama hargmaiste ettevõtete kontserni nimel artikli 8aa lõike 3 nõuetele vastava riikidepõhise aruande. Aruandekohustuslik üksus võib olla lõplik emaüksus, asendusemaüksus või mis tahes üksus, mida on kirjeldatud II jao punktis 1.

7. 

„Lõplik emaüksus” – hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluv üksus, mis vastab järgmistele kriteeriumidele:

a) 

tal on otseselt või kaudselt piisav osalus kõnealuse hargmaiste ettevõtete kontserni ühes või mitmes muus kontserni kuuluvas üksuses, nii et ta on kohustatud koostama konsolideeritud finantsaruande vastavalt raamatupidamispõhimõtetele, mida üldiselt kohaldatakse tema maksuresidentsuse jurisdiktsioonis, või oleks ta selleks kohustatud, kui tema omakapitaliosalusega kaubeldaks maksuresidentsuse jurisdiktsiooni väärtpaberibörsil;

b) 

hargmaiste ettevõtete kontsernil ei ole muud kontserni kuuluvat üksust, millel oleks punktis a kirjeldatud otsene või kaudne osalus kõnealuses kontserni kuuluvas üksuses.

8. 

„Asendusemaüksus” – hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluv üksus, mille hargmaiste ettevõtete kontsern on nimetanud lõpliku emaüksuse ainuasendajaks, mis peab kõnealuse kontserni kuuluva üksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioonis esitama hargmaiste ettevõtete kontserni nimel riikidepõhise aruande, kui kohaldatakse II jao punkti 1 esimese lõigu alapunktis b sätestatud üht või mitut tingimust.

9. 

„Majandusaasta” – iga-aastane aruandlusperiood, millega seoses hargmaiste ettevõtete kontserni lõplik emaüksus koostab oma finantsaruanded.

10. 

„Aruantav majandusaasta” – majandusaasta, mille finants- ja tegevustulemusi kajastatakse artikli 8aa lõikes 3 osutatud riikidepõhises aruandes.

11. 

„Tingimustele vastavate pädevate asutuste kokkulepe” – kokkulepe, mis on sõlmitud rahvusvahelise kokkuleppe osaliseks oleva ELi liikmesriigi ja väljaspool liitu asuva jurisdiktsiooni volitatud esindajate vahel ja millega nõutakse riikidepõhiste aruannete automaatset vahetamist kokkuleppeosaliste jurisdiktsioonide vahel.

12. 

„Rahvusvaheline kokkulepe” – maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsioon, kahe- või mitmepoolne maksukonventsioon või maksualase teabe vahetamise kokkulepe, millega liikmesriik on ühinenud ning mis sätestab õigusliku aluse maksualase teabe vahetamiseks jurisdiktsioonide vahel, sealhulgas sellise teabe automaatse vahetamise.

13. 

„Konsolideeritud finantsaruanded” – hargmaiste ettevõtete kontserni finantsaruanded, milles lõpliku emaüksuse ja kontserni kuuluvate üksuste varad, kohustused, tulud, kulud ja rahavood on esitatud nii, nagu oleks tegemist ühe majandusüksusega.

14. 

Jurisdiktsiooni puhul tähendab „süsteemne nõuete täitmata jätmine” kas seda, et jurisdiktsioonil on liikmesriigiga kehtiv tingimustele vastavate pädevate asutuste kokkulepe, kuid ta on peatanud automaatse teabevahetuse (muudel põhjustel kui need, mis on kooskõlas kõnealuse kokkuleppe tingimustega), või et kõnealune jurisdiktsioon on muul viisil pidevalt rikkunud nõuet esitada tema valduses olevad riikidepõhised aruanded nende hargmaiste ettevõtete kontsernide kohta, millel on kõnealuses liikmesriigis kontserni kuuluvad üksused.

II JAGU

ARUANDLUSE ÜLDNÕUDED

1. Liikmesriigi residendiks olev kontserni kuuluv üksus, mis ei ole hargmaiste ettevõtete kontserni lõplik emaüksus, esitab riikidepõhise aruande seoses selle hargmaiste ettevõtete kontserni aruantava majandusaastaga, mille koosseisu ta kuulub, kui täidetud on järgmised kriteeriumid:

a) 

üksus on liikmesriigi maksuresident;

b) 

kohaldub üks järgmistest tingimustest:

i) 

hargmaiste ettevõtete kontserni lõplik emaüksus ei ole kohustatud esitama riikidepõhist aruannet oma maksuresidentsuse jurisdiktsioonis;

ii) 

lõpliku emaüksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioon on ühinenud kehtiva rahvusvahelise kokkuleppega, mille osaline on asjaomane liikmesriik, kuid ei ole ühinenud kehtiva tingimustele vastavate pädevate asutuste kokkuleppega, mille osaline on asjaomane liikmesriik, artikli 8aa lõikes 1 nimetatud tähtajaks, et esitada riikidepõhine aruanne aruantava majandusaasta kohta;

iii) 

lõpliku emaüksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioonis on esinenud süsteemne nõuete täitmata jätmine, millest liikmesriik on liikmesriigi maksuresidendist kontserni kuuluvat üksust teavitanud.

Ilma et see piiraks artikli 8aa lõikes 1 osutatud lõpliku emaüksuse või asendusemaüksuse kohustust esitada esimene riikidepõhine aruanne hargmaiste ettevõtete kontserni 1. jaanuaril 2016 või pärast seda algava majandusaasta kohta, võivad liikmesriigid otsustada, et käesoleva jao punktis 1 sätestatud kontserni kuuluvate üksuste riikidepõhise aruande esitamise kohustust kohaldatakse alates aruantavast majandusaastast, mis algab 1. jaanuaril 2017 või hilisemal kuupäeval.

Liikmesriigi residendiks olev kontserni kuuluv üksus, nagu see on määratletud käesoleva punkti esimeses lõigus, taotleb lõplikult emaüksuselt kogu teabe, mis on vajalik selleks, et kontserni kuuluv üksus saaks täita oma kohustuse esitada artikli 8aa lõike 3 kohaselt riikidepõhine aruanne. Kui kõnealune kontserni kuuluv üksus ei ole sellele vaatamata saanud või hankinud kogu vajalikku teavet hargmaiste ettevõtete kontserni kohta aruande esitamiseks, esitab ta ikkagi riikidepõhise aruande, mis sisaldab kogu teavet, mis on tema käsutuses ja mille ta on saanud või hankinud, ning teatab oma residentsuse liikmesriigile, et lõplik emaüksus on keeldunud vajalikku teavet kättesaadavaks tegemast. See ei piira asjaomase liikmesriigi õigust kohaldada tema siseriiklike õigusaktidega ette nähtud karistusi ja asjaomane liikmesriik teatab sellisest keeldumisest kõigile teistele liikmesriikidele.

Kui hargmaiste ettevõtete kontsernil on rohkem kui üks koosseisu kuuluv üksus, mis on liidu maksuresident, ning täidetud on üks või mitu esimese lõigu alapunktis b sätestatud tingimust, võib hargmaiste ettevõtete kontsern määrata ühe koosseisu kuuluva üksuse, mis esitab riikidepõhise aruande artikli 8aa lõikes 3 sätestatud tingimuste kohaselt iga aruantava majandusaasta kohta artikli 8aa lõikes 1 nimetatud tähtajaks ning teatab liikmesriigile, et aruande esitamine täidab kõigi hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluvate liidu maksuresidentidest üksuste teabe esitamise nõuded. Artikli 8aa lõike 2 kohaselt edastab liikmesriik riikidepõhise aruande kõigile teistele liikmesriikidele, mille kohta on kõnealuses aruandes sisalduva teabe alusel teada, et aruandekohustusliku üksuse hargmaiste ettevõtete kontserni üks või mitu kontserni kuuluvat üksust on liikmesriigi maksuresidendid või maksukohustuslased seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega.

Kui kontserni kuuluval üksusel ei ole võimalik saada või hankida kogu teavet, mis on nõutav artikli 8aa lõike 3 kohase riikidepõhise aruande esitamiseks, siis ei ole selline kontserni kuuluv üksus sobiv, et määrata ta hargmaiste ettevõtete kontserni aruandekohustuslikuks üksuseks käesoleva punkti neljanda lõigu kohaselt. See nõue ei mõjuta kontserni kuuluva üksuse kohustust teatada oma residentsuse liikmesriigile, et lõplik emaüksus on keeldunud vajalikku teavet kättesaadavaks tegemast.

2. Erandina punktist 1, kui täidetud on üks või mitu punkti 1 esimese lõigu alapunktis b sätestatud tingimust, ei pea punktis 1 kirjeldatud üksus esitama riikidepõhist aruannet seoses mis tahes aruantava majandusaastaga, kui hargmaiste ettevõtete kontsern, mille koosseisu üksus kuulub, on teinud kättesaadavaks kõnealust majandusaastat käsitleva riikidepõhise aruande artikli 8aa lõike 3 kohaselt sellise asendusemaüksuse kaudu, mis esitab riikidepõhise aruande oma maksuresidentsuse jurisdiktsiooni maksuhaldurile artikli 8aa lõikes 1 sätestatud tähtajaks, ning mille puhul on juhul, kui asendusemaüksus on maksuresident väljaspool liitu asuvas jurisdiktsioonis, täidetud järgmised tingimused:

a) 

asendusemaüksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioon nõuab riikidepõhise aruande esitamist artikli 8aa lõikes 3 sätestatud tingimuste kohaselt;

b) 

asendusemaüksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioon on ühinenud kehtiva tingimustele vastavate pädevate asutuste kokkuleppega, mille osaline on asjaomane liikmesriik, artikli 8aa lõikes 1 sätestatud tähtajaks, et esitada aruantava majandusaasta kohta riikidepõhine aruanne;

c) 

asendusemaüksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioon ei ole liikmesriigile teatanud süsteemsest nõuete täitmata jätmisest;

d) 

kontserni kuuluv jurisdiktsiooni maksuresidendist üksus on hiljemalt sellise hargmaiste ettevõtete kontserni aruantava majandusaasta viimaseks päevaks teatanud asendusemaüksuse maksuresidentsuse jurisdiktsioonile, et ta on asendusemaüksus;

e) 

liikmesriigile on edastatud teade punkti 4 kohaselt.

3. Liikmesriigid nõuavad, et hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluv üksus, mis on kõnealuse liikmesriigi maksuresident, teavitaks liikmesriiki hiljemalt kõnealuse hargmaiste ettevõtete kontserni aruantava majandusaasta viimasel päeval, kas ta on lõplik emaüksus või asendusemaüksus või punkti 1 kohaselt määratud kontserni kuuluv üksus. Liikmesriigid võivad pikendada nimetatud tähtaega kõnealuse kontserni kuuluva üksuse eelmise majandusaasta maksudeklaratsiooni esitamise viimase päevani.

4. Liikmesriigid nõuavad, et hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluv üksus, mis on kõnealuse liikmesriigi maksuresident, kuid ei ole lõplik emaüksus või asendusemaüksus või punkti 1 kohaselt määratud kontserni kuuluv üksus, teavitaks liikmesriiki aruandekohustusliku üksuse identiteedist ja maksuresidentsusest hiljemalt kõnealuse hargmaiste ettevõtete kontserni aruantava majandusaasta viimasel päeval. Liikmesriigid võivad pikendada nimetatud tähtaega kõnealuse kontserni kuuluva üksuse eelmise majandusaasta maksudeklaratsiooni esitamise viimase päevani.

5. Riikidepõhises aruandes täpsustatakse, millises vääringus summad kõnealuses aruandes esitatakse.

III JAGU

RIIKIDEPÕHINE ARUANNE

Α.   Riikidepõhise aruande vorm



Tabel 1.  Ülevaade tuludest, maksudest ja äritegevusest maksujurisdiktsioonide lõikes

Hargmaiste ettevõtete kontserni nimi:

Majandusaasta:

Kasutatud vääring:

Maksujurisdiktsioon

Tulud

Tulumaksueelne kasum (kahjum)

Tasutud tulumaks (kassapõhiselt)

Kogunenud tulumaks – jooksev aasta

Osa- või aktsiakapital

Jaotamata kasum

Töötajate arv

Materiaalne vara, v.a raha ja raha ekvivalendid

Mitteseotud osapool

Seotud osapool

Kokku

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 



Tabel 2.  Hargmaiste ettevõtete kontserni kõigi kontserni kuuluvate üksuste loetelu maksujurisdiktsiooni kaupa

Hargmaiste ettevõtete kontserni nimi:

Majandusaasta:

Maksujurisdiktsioon

Kontserni kuuluvad üksused maksujurisdiktsioonis

Maksujurisdiktsioon, kus organisatsioonistruktuur on moodustatud või asutatud, kui see on erinev residentsuse maksujurisdiktsioonist

Põhitegevusala(d)

Teadus- ja arendustegevus

Intellektuaalomandi haldamine või juhtimine

Ostmine või hanked

Tootmine

Müük, turundus või levitamine

Haldus-, juhtimis- või tugiteenused

Teenuste osutamine mitteseotud osapooltele

Kontsernisisene rahastamine

Reguleeritud finantsteenused

Kindlustus

Aktsiate või muude omakapitaliinstrumentide omamine

Seisev

Muu (1)

 

1.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

3.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

3.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

(1)   Täpsustage kontserni kuuluva üksuse tegevuse laadi „Lisateabe” all.

Tabel 3.   Lisateave

Hargmaiste ettevõtete kontserni nimi:

Majandusaasta:

Esitage lühike lisateave või selgitused, mida peate vajalikuks või mis võimaldaksid paremini mõista riikidepõhises aruandes sisalduvat kohustuslikku teavet

B.   Riikidepõhise aruande täitmise üldjuhend

1.   Eesmärk

Vormi kasutatakse hargmaiste ettevõtete kontserni tulu, maksude ja äritegevuse jaotuse aruandluseks iga maksujurisdiktsiooni kohta eraldi.

2.   Filiaalide ja püsivate tegevuskohtade käsitlemine

Püsiva tegevuskoha kohta andmete esitamisel osutatakse maksujurisdiktsioonile, kus ta asub, mitte sellele maksujurisdiktsioonile, mille resident on äriüksus, millele püsiv tegevuskoht kuulub. Seda äriüksust, millele püsiv tegevuskoht kuulub, käsitlev residentsuse maksujurisdiktsiooni aruandlus ei sisalda püsiva tegevuskohaga seotud finantsandmeid.

3.   Iga-aastase vormiga hõlmatav periood

Vorm hõlmab aruandekohustusliku hargmaise ettevõtte majandusaastat. Kontserni kuuluvate üksuste puhul tuleb vormis vastavalt aruandekohustusliku hargmaise ettevõtte äranägemisele kajastada emba-kumba järgmisest teabest:

a) 

teave asjaomase kontserni kuuluva üksuse majandusaasta kohta, mis lõpeb samal kuupäeval kui aruandekohustusliku hargmaise ettevõtte majandusaasta või kuni 12 kuud enne kõnealust kuupäeva;

b) 

teave kõigi asjaomaste kontserni kuuluvate üksuste kohta aruandekohustusliku hargmaise ettevõtte majandusaastat silmas pidades.

4.   Andmete allikas

Aruandekohustuslik hargmaine ettevõte kasutab vormi täitmisel järjepidevalt aastast aastasse samu andmeallikaid. Aruandekohustuslik hargmaine ettevõte võib valida, kas kasutada oma aruandluses oma konsolideerimisaruandeid, eraldiseisvate üksuste kohustuslikke finantsaruandeid, regulatiivseid finantsaruandeid või sisemisi kalkulatsioone. Vormis esitatud tulu, kasumit ja makse ei ole vaja võrrelda konsolideeritud finantsaruannetega. Kui aruandluse alusena kasutatakse kohustuslikke finantsaruandeid, tuleb kõik summad teisendada aruandkohustusliku hargmaise ettevõtte arvestusvaluutaks, kasutades selle aasta keskmist vahetuskurssi, mis on esitatud vormi lisateabe osas. Ei ole vaja teha muudatusi, kui on erinevusi eri maksujurisdiktsioonides kohaldatavates raamatupidamispõhimõtetes.

Aruandekohustuslik hargmaine ettevõte esitab vormi lisateabe osas lühikese kirjelduse selle kohta, milliseid teabeallikaid on vormi täitmisel kasutatud. Kui aastast aastasse kasutatavat andmeallikat vahetatakse, selgitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte selle põhjuseid ja tagajärgi vormi lisateabe osas.

C.   Konkreetsed juhised riikidepõhise aruande täitmiseks

1.   Ülevaade tuludest, maksudest ja äritegevusest maksujurisdiktsioonide lõikes (tabel 1)

1.1.   Maksujurisdiktsioon

Vormi esimeses veerus loetleb aruandekohustuslik hargmaine ettevõte kõik maksujurisdiktsioonid, kus hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluvad üksused on maksuresidendid. Maksujurisdiktsioon on riik või ka mitteriiklik jurisdiktsioon, kellel on maksualane autonoomia. Eraldi tuleb lisada kõik hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluvad üksused, mis aruandekohustusliku hargmaise ettevõtte hinnangul ei oma maksuresidentsust. Kui kontserni kuuluv üksus on resident rohkem kui ühes maksujurisdiktsioonis, kohaldatakse residentsuse maksujurisdiktsiooni määramiseks kohaldatava maksulepingu otsustavat kriteeriumit (tie breaker). Kui ei ole ühtki kohaldatavat maksulepingut, antakse kontserni kuuluva üksuse kohta aru maksujurisdiktsioonis, kus toimub üksuse tegelik juhtimine. Tegeliku juhtimise koht määratakse kindlaks rahvusvaheliselt kokku lepitud standardite kohaselt.

1.2.   Tulud

Vormis pealkirja „Tulud” all olevas kolmes veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte järgmise teabe:

a) 

kõigi hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluvate üksuste tulude summa asjaomases maksujurisdiktsioonis, mis on saadud tehingutest sidusühingutega;

b) 

kõigi hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluvate üksuste tulude summa asjaomases maksujurisdiktsioonis, mis on saadud tehingutest sõltumatute osapooltega;

c) 

punktides a ja b esitatud summad kokku.

Tulud hõlmavad tulu vallas- ja kinnisvara müügist ning teenuseid, litsentsitasusid, intresse, kindlustusmakseid ning mis tahes muid summasid. Tulud ei hõlma teistelt kontserni kuuluvatelt üksustelt saadud makseid, mida maksja maksujurisdiktsioonis käsitletakse dividendidena.

1.3.   Tulumaksueelne kasum (kahjum)

Vormi viiendas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte tulumaksueelse kasumi (kahjumi) kõigi kontserni kuuluvate üksuste kohta, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Tulumaksueelne kasum (kahjum) sisaldab ka erakorralisi tulu- ja kuluobjekte.

1.4.   Tasutud tulumaks (kassapõhiselt)

Vormi kuuendas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte asjaomasel majandusaastal tegelikult makstud tulumaksu summa kõigi kontserni kuuluvate üksuste kohta, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Tasutud maksud sisaldavad kontserni kuuluva üksuse tegelikult makstud makse maksjurisdiktsioonis, mille resident üksus on, ja kõigis muudes maksujurisdiktsioonides. Tasutud maksude hulka kuuluvad muude üksuste (sidusühingud ja sõltumatud ettevõtted) makstud kinnipeetavad maksud seoses kontserni kuuluvale üksusele tehtavate maksetega. Seega, kui äriühing A, mis on maksujurisdiktsiooni A resident, teenib intressi maksujurisdiktsioonis B, siis maksujurisdiktsioonis B kinnipeetud maksu kohta annab aru äriühing A.

1.5.   Kogunenud tulumaks (jooksev aasta)

Vormi seitsmendas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte kogunenud jooksva maksukulu summa, mis kajastatakse kõigi nende kontserni kuuluvate üksuste aruantava aasta maksustavas kasumis või kahjumis, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Käesoleva perioodi maksukulu kajastab ainult jooksvat aastat ning ei sisaldada edasilükkunud tulumaksu ega ebakindlaid maksukohustusi.

1.6.   Osa- või aktsiakapital

Vormi kaheksandas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte osa- või aktsiakapitali summa kõigi selliste kontserni kuuluvate üksuste kohta, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Püsiva tegevuskoha puhul kajastatakse osa- või aktsiakapital õigusliku moodustise kohta, kelle püsiva tegevuskohaga on tegemist, välja arvatud juhul, kui püsiva tegevuskoha maksujurisdiktsioonis on regulatiivsel eesmärgil määratletud kapitalinõue.

1.7.   Jaotamata kasum

Vormi üheksandas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte jaotamata kasumi summa aasta lõpu seisuga kõigi selliste kontserni kuuluvate üksuste kohta, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Püsiva tegevuskoha puhul kajastatakse jaotamata kasumit õiguslike moodustiste kaupa, kelle püsiva tegevuskohaga on tegemist.

1.8.   Töötajate arv

Vormi kümnendas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte töötajate koguarvu täistööaja ekvivalendi alusel kõigi kontserni kuuluvate üksuste kohta, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Töötajate arvu võib esitada aastalõpu seisuna, aasta keskmise töötajate arvuna või muul alusel, mida maksujurisdiktsioonis järjepidevalt aastast aastasse kasutatakse. Sõltumatuid töövõtjaid, kes osalevad kontserni kuuluva üksuse tavategevuses, võib kajastada töötajatena. Töötajate arvu mõistlik ümardamine või umbkaudne esitamine on lubatud, tingimusel et selline ümardamine või umbkaudne esitamine ei moonuta oluliselt töötajate suhtelist jaotust eri maksujurisdiktsioonide vahel. Lähenemisviis peab olema järjepidev aastast aastasse ja üksuste lõikes.

1.9.   Materiaalne vara, v.a raha ja raha ekvivalendid

Vormi üheteistkümnendas veerus esitab aruandekohustuslik hargmaine ettevõte materiaalse vara arvestusliku netoväärtuse kõigi kontserni kuuluvate üksuste kohta, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Püsivate tegevuskohtade puhul kajastatakse vara, osutades maksujurisdiktsioonile, kus püsiv tegevuskoht asub. Materiaalne vara ei hõlma raha ega raha ekvivalente, immateriaalset vara ega finantsvara.

2.   Hargmaiste ettevõtete kontserni kõigi kontserni kuuluvate üksuste loetelu maksujurisdiktsiooni kaupa (tabel 2)

2.1.   Kontserni kuuluvad üksused maksujurisdiktsioonis

Aruandekohustuslik hargmaine ettevõte loetleb maksujurisdiktsioonide kaupa ja õigusliku moodustise nime kasutades kõik hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluvad üksused, mis on asjaomase maksujurisdiktsiooni maksuresidendid. Üldjuhendi punkti 2 kohaselt lähtutakse püsiva tegevuskoha kohta andmete esitamisel maksujurisdiktsioonist, kus ta asub. Ära märgitakse ka õiguslik moodustis, mille püsiv tegevuskoht ta on.

2.2.   Maksujurisdiktsioon, kus organisatsioonistruktuur on moodustatud või asutatud, kui see on erinev residentsuse maksujurisdiktsioonist

Aruandekohustuslik hargmaine ettevõte teatab maksujurisdiktsiooni, mille õiguse kohaselt on hargmaiste ettevõtete kontserni kuuluva üksuse organisatsioonistruktuur moodustatud või asutatud, kui see erineb residentsuse maksujurisdiktsioonist.

2.3.   Põhitegevusala(d)

Aruandekohustuslik hargmaine ettevõte määrab kontserni kuuluva üksuse põhitegevusala(d) asjaomases maksujurisdiktsioonis, märkides ühe või mitu asjakohast kasti.

▼M5



IV LISA

TUNNUSED

I osa.   Peamise eelise kriteeriumid

A kategooria kohaseid üldiseid tunnuseid ja B kategooria kohaseid ning C kategooria punkti 1 alapunkti b alapunkti i ning alapunktide c ja d kohaseid spetsiifilisi tunnuseid võib arvesse võtta üksnes siis, kui need vastavad nn peamise eelise kriteeriumidele.

Kriteeriumid on täidetud, kui on võimalik kindlaks teha, et kõiki asjaomaseid tõsiasju ja asjaolusid arvesse võttes on skeemist mõistlikult eeldatav peamine eelis või üks peamisest eelistest maksueelise saamine.

Seoses C kategooria punkti 1 kohase tunnusega ei saa C kategooria punkti 1 alapunkti b alapunktis i ning C kategooria punkti 1 alapunktides b, i c või d sätestatud tingimuste esinemist üksinda pidada põhjuseks, mille alusel järeldada, et skeem vastab peamise eelise kriteeriumidele.

II osa.   Tunnuste kategooriaid

A.   Peamise eelise kriteeriumidega seotud üldised tunnused

1. Skeem, mille raames asjaomane maksumaksja või skeemis osaleja kohustub täitma konfidentsiaalsuse tingimust, millega võidakse ette näha, et ta ei või avaldada seda, kuidas skeem talle teiste vahendajate ja maksuhaldurite ees maksueelise annab.

2. Skeem, mille raames on vahendajal õigus saada skeemi eest tasu (või intressi, rahastamiskulude ja muude kulude hüvitisi) ja nimetatud tasu määratakse kindlaks järgmiselt:

a) 

skeemi alusel saadud maksueelise suuruse järgi või

b) 

selle järgi, kas skeemi alusel maksueelis tegelikult saadi. See hõlmaks vahendaja kohustust tasu osaliselt või tervikuna tagasi maksta, kui skeemi alusel oodatud maksueelist osaliselt või täielikult ei saadud.

3. Skeem, millel on olemas põhjalikult standarditud dokumendid ja/või struktuur ning mis on kättesaadav enam kui ühele asjaomasele maksumaksjale, ilma et see peaks olema rakendamiseks märkimisväärselt kohandatud.

B.   Peamise eelise kriteeriumidega seotud spetsiifilised tunnused

1. Skeem, mille raames selles osaleja teeb kunstlikke tehinguid, mis hõlmavad kahjumit tootva ettevõtte omandamist, sellise ettevõtte põhitegevuse lõpetamist ja selle kahjumi kasutamist oma maksukohustuse vähendamise eesmärgil, sealhulgas selle kahjumi üleandmist teise jurisdiktsiooni või kahjumi kiirendatud kasutamist.

2. Skeem, mis annab võimaluse näidata saadud tulu vara, kingituste või muu tulukategooriana, mida maksustatakse väiksema määraga või mis on maksustamisest vabastatud.

3. Skeem, mis hõlmab karusselltehinguid, mille eesmärk on vahendite edasi-tagasi paigutamine, näiteks vahendavate üksuste kaudu ilma muu esmase ärilise eesmärgita, või tehinguid, millel on vastastikku tasaarveldav või tühistav mõju, või tehinguid, millel on muud sarnased omadused.

C.   Piiriüleste tehingutega seotud spetsiifilised tunnused

1. Skeem, mis hõlmab seotud ettevõtjate vahelisi mahaarvatavaid piiriüleseid makseid, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:

a) 

makse saaja ei ole ühegi maksujurisdiktsiooni maksuresident;

b) 

juhul, kui makse saaja ka on mõne maksujurisdiktsiooni maksuresident, siis:

i) 

selles jurisdiktsioonis ei kohaldata mingit äriühingu tulumaksu või kohaldatakse äriühingu tulumaksu null- või nullilähedase määraga, või

ii) 

see jurisdiktsioon on kantud nende kolmandate riikide ja jurisdiktsioonide loetellu, keda kõikide liikmesriikide poolt või OECD raames on hinnatud kui koostööd mittetegevaid jurisdiktsioone;

c) 

makse suhtes kohaldatakse täielikku maksuvabastust jurisdiktsioonis, kus makse saaja on maksuresident;

d) 

makse suhtes kohaldatakse soodsamat maksurežiimi jurisdiktsioonis, kus makse saaja on maksuresident.

2. Ühe ja sama vara amortisatsiooni kuluarvatakse maha rohkem kui ühes jurisdiktsioonis.

3. Sama tululiigi või vara topeltmaksustamise kõrvaldamist taotletakse rohkem kui ühes jurisdiktsioonis.

4. On olemas skeem, mis hõlmab vara üleandmist ja mille puhul on asjassepuutuvates jurisdiktsioonides märkimisväärne erinevus selles, millist summat peetakse tasumisele kuuluvaks selle vara eest.

D.   Automaatset teabevahetust ja tegelikku kasusaajat puudutavad spetsiifilised tunnused

1. Skeem, mis võib mõjuda õõnestavalt liidu või sarnaste kokkulepete rakendamiseks vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud aruandluskohustusele, mis puudutab finantskontode alase teabe automaatset vahetamist, sealhulgas kokkuleppeid kolmandate riikidega, või mis kasutab ära sellise õigusliku regulatsiooni või kokkulepete puudumist. Sellised skeemid hõlmavad vähemalt järgmisi tunnuseid:

a) 

sellise konto, toote või investeeringu kasutamine, mis ei ole finantskonto või mida ei soovita kasutada finantskontona, kuid millel on finantskontoga sisuliselt sarnased tunnused;

b) 

finantskontode või -vara üleandmine sellistesse jurisdiktsioonidesse või selliste jurisdiktsioonide ärakasutamine, kes ei ole võtnud kohustust vahetada finantskontode alast automaatset teavet asjaomase maksumaksja residentsusriigiga;

c) 

tulu ja kapitali ümberklassifitseerimine sellisteks toodeteks või makseteks, mille suhtes finantskontosid käsitleva automaatse teabevahetuse regulatsiooni ei kohaldata;

d) 

finantsasutuse või finantskonto või sellel kontol olevate varade ülekandmine või ümberkujundamine selliseks finantsasutuseks või finantskontoks või varadeks, mille suhtes finantskontode alase automaatse teabevahetuse aruandluskohustust ei kohaldata;

e) 

selliste juriidiliste isikute, õiguslike moodustiste või struktuuride kasutamine, mis välistavad või millega tahetakse välistada ühe või mitme kontoomaniku või kontrolliva isiku kohta finantskontode alase automaatse teabevahetuse kohase teabe esitamine;

f) 

skeemid, mis õõnestavad hoolsusmeetmeid või mis kasutavad ära nõrku kohti hoolsusmeetmetes, mida finantsasutused kohaldavad finantskontode alase teabe esitamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas selliste jurisdiktsioonide ärakasutamine, kus rahapesuvastaste õigusaktide täitmise tagamine on ebapiisav või nõrk või kus juriidilistele isikutele ja õiguslikele moodustistele esitatavad läbipaistvusnõuded on nõrgad.

2. Läbipaistmatut seaduslike omanike või tegelike kasusaajate ahelat hõlmav skeem, kus kasutatakse selliseid isikuid, õiguslikke moodustisi või struktuure:

a) 

kellel puudub sisuline majandustegevus, mida toetaksid piisavad töötajad, seadmed, vara ja ruumid, ning

b) 

kes on asutatud või loodud või keda juhitakse või kontrollitakse või kes asuvad mistahes teises jurisdiktsioonis, mis ei ole nende isikute, õiguslike moodustiste või struktuuride valduses oleva vara ühe või mitme tegeliku kasusaaja asukoha jurisdiktsioon, ning

c) 

kus selliste direktiivis (EL) 2015/849 määratletud isikute, õiguslike moodustiste või struktuuride tegelike kasusaajate tuvastamine on muudetud võimatuks.

E.   Siirdehindu puudutavad spetsiifilised tunnused

1. Skeem, mis hõlmab ühepoolselt nn safe-harbour normide kasutamist.

2. Skeem, mis hõlmab raskesti hinnatava immateriaalse vara üleandmist. Mõiste „raskesti hinnatav immateriaalne vara“ hõlmab immateriaalset vara või sellega seotud õigusi, mille puhul selle ülekandmisel seotud ettevõtjate vahel:

a) 

puuduvad usaldusväärsed võrreldavad tehingud ning

b) 

tehingute tegemise ajal on üleantava immateriaalse vara eeldatavalt saadavate tulevaste rahavoogude või sissetulekute prognoosid või kõnealuse immateriaalse vara hindamisel kasutatavad eeldused äärmiselt ebakindlad, muutes keeruliseks selle immateriaalse vara lõpliku tulukuse prognoosimise selle üleandmise ajal.

3. Skeem, mis hõlmab grupisisest piiriülest ülesannete, riskide või varade üleandmist, mille puhul väheneb ülesannete, riskide või varade üleandja prognoositav intressi- ja maksueelne aastakasum (EBIT) üleandmisele järgneva kolme aasta jooksul üle 50 % võrreldes prognoositava maksueelse intressi- ja maksueelse kasumiga olukorras, kus üleandmist ei oleks toimunud.


( 1 ) Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (ELT L 157, 26.6.2003, lk 38).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL, teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

( 3 ) ELT L 84, 31.3.2010, lk 1.

( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).

( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

Top