—

Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187) artikli 2 lõike 1, artikli 5 lõike 1 ja artikli 6 ning nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 348, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 110) artikli 10 tõlgendamist.

2

Kõnealune taotlus esitati Nadine Paquay (edaspidi „hageja”) ja Société d’architectes Hoet + Minne SPRL (edaspidi „kostja”) vahelise vaidluse raames, mis puudutab hageja töölepingu lõpetamist tööandja algatusel.

3

Direktiivi 76/207 artikkel 1 sätestab, et selle direktiivi eesmärk on liikmesriikides ellu viia meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte seoses töö saamisega, kaasa arvatud edutamise, kutseõppe ja töötingimustega.

4

Direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 1 kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga.

5

Sama direktiivi artikli 2 lõige 3 sätestab, et see direktiiv ei piira naiste kaitset käsitlevate sätete kohaldamist, eriti seoses raseduse ja sünnitusega.

6

Direktiivi 76/207 artikli 5 lõike 1 kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine töötingimuste, sealhulgas vallandamist reguleerivate tingimuste suhtes, et meestele ja naistele tagatakse samad tingimused ilma soolise diskrimineerimiseta.

7

Sama direktiivi artikkel 6 kohustab liikmesriike võtma oma siseriiklikes õigussüsteemides meetmed võimaldamaks isikutel, kes leiavad, et neid on sama direktiivi artiklite 3, 4 ja 5 mõttes võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu, olles vastava võimaluse korral esmalt pöördunud teiste pädevate organite poole.

8

Direktiivi 92/85 põhjendusest 9 tuleneb, et rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate ohutuse ja tervise kaitsmine ei tohi asetada naisi tööturul ebasoodsasse olukorda ega töötada vastu meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevatele direktiividele.

9

Sama direktiivi põhjendus 15 sätestab, et vallandamisoht seoses nende olukorraga võib mõjuda kahjulikult rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajate füüsilisele või vaimsele seisundile, ning et tuleks sätestada niisuguse vallandamise keelamine.

10

Direktiivi 92/85 artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„Selleks et tagada artiklis 2 määratletud [rasedatele, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvatele] töötajatele nende käesoleva artikli alusel tunnustatud tervise- ja ohutusalaste õiguste kasutamine, sätestatakse, et:

11

Direktiivi 92/85 artikkel 12 kohustab liikmesriike sätestama oma siseriiklikes õigussüsteemides vajalikud meetmed, võimaldamaks kõikidel töötajatel, kes arvavad, et neid on sellest direktiivist tulenevate kohustuste eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu ja/või kooskõlas siseriiklike seaduste ja/või tavadega pöörduda selleks teiste pädevate organite poole.

12

Vastavalt direktiivi 92/85 artikli 14 lõikele 1 on liikmesriigid kohustatud jõustama selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt kahe aasta jooksul selle vastuvõtmisest ehk 19. oktoobriks 1994.

13

16. märtsi 1971. aasta tööseadus (Moniteur belge, 30.3.1971, lk 3931) sätestab:

„Tööandja ei või teha raseda töötaja töölepingu ühepoolsele lõpetamisele suunatud toiminguid alates hetkest, mil teda töötaja rasedusest teavitati, kuni ühe kuu möödumiseni sünnituspuhkuse lõppemisest, välja arvatud põhjustel, mis ei seondu rasedusest või sünnitusest tuleneva füüsilise seisundiga.

Selliste põhjuste tõendamise kohustus lasub tööandjal. Töötaja taotlusel teavitab tööandja viimast neist põhjustest kirjalikult.

Kui vallandamise põhjus ei ole kooskõlas artiklis 1 sätestatuga või kui vastav põhjus puudub, maksab tööandja töötajale kuue kuu brutopalgale vastava kindlasummalise hüvitise, kusjuures see ei mõjuta kuidagi töötajale töölepingu lõpetamise tõttu makstava hüvitise suurust.”

14

4. augusti 1978. aasta seadusega majandusliku ümberorienteerumise kohta (Moniteur belge,17.8.1978, lk 9106) võeti Belgia õiguskorda üle direktiiv 76/207 ja selle seaduse V jaotis näeb ette õiguskaitsevahendid soolise diskrimineerimise valdkonnas.

15

Vastavalt selle seaduse artiklile 131 võib iga isik, kes leiab, et teda on õigusvastaselt koheldud, esitada pädevasse kohtusse hagi sama seaduse V jaotise sätete alusel.

16

Eelotsusetaotlusest nähtub, et 4. augusti 1978. aasta seaduse V jaotis ei näe selles osas ette konkreetseid tsiviilõiguslikke sanktsioone.

17

Hageja, kes oli töötanud kostja arhitektuuribüroos alates 24. detsembrist 1987, viibis rasedus- ja sünnituspuhusel 1995. aasta septembrist detsembri lõpuni.

18

Hageja rasedus- ja sünnituspuhkus lõppes 31. detsembril 1995 ning ajavahemik raseduse algusest rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpuni, mil töötaja on vallandamise eest kaitstud, lõppes vastavalt Belgia õigusele 31. jaanuaril 1996.

19

Hageja vallandati 21. veebruari 1996. aasta tähtkirjaga ehk siis, kui kaitse ajavahemik oli lõppenud, kuuekuulise etteteatamisajaga, mis algas 1. märtsil 1996. Kostja lõpetas hageja töölepingu 15. aprillil 1996, makstes ülejäänud etteteatamisaja eest hüvitist.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et otsus hageja vallandamiseks võeti vastu hageja raseduse ajal ja enne 31. jaanuari 1996, see tähendab enne vastava kaitse ajavahemiku lõppu, mil seda otsust ka teataval viisil väljendati.

21

Eelotsusetaotlusest selgub, et kostja avaldas hageja raseduse ajal, täpsemalt 27. mail 1995 ajalehes kuulutuse eesmärgiga võtta tööle sekretär ning vastas 6. juunil 1995 ühe kandidaadi järelepärimisele, et „ametikoht on vaba poolest septembrist 1995 kuni jaanuarini 1996”, mis vastas ettenähtud rasedus- ja sünnituspuhkuse ajavahemikule, „ja edaspidi alates augustist 1996” ehk alates kaitse ajavahemikule järgneva kuuekuulise etteteatamisaja lõpust. Kõnesolevas asjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et 27. mail 1995 oli äriühing töötaja rasedusest teadlik, ega seda, et kuulutus puudutas hageja töökohta.

22

Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et kostja avaldas oktoobris 1995 ehk veidi aega peale hageja rasedus- ja sünnituspuhkuse algust teise kuulutuse, mis oli sõnastatud järgmiselt: „raamatupidamine, McIntosch, tööle asum. kohe, karj. võim. väikeses ettevõttes”. Vaidlustatud ei ole asjaolu, et „karj. võim.” tähendab „karjäärivõimalust”, mis kinnitab äriühingu kavatsust asendada hageja lõplikult, ning seda, et vastav otsus võeti vastu hageja raseduse ajal.

23

Arvestades tõendamiskohustuse lasumist hagejal, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus vallandamise põhjuste osas oma 26. aprilli 2006. aasta otsuses, et õigustused, mille kostja vallandamisele kohta tõi ja mille kohaselt hageja ei suutnud käia kaasas arhitektuurivaldkonna arenguga, ei ole põhjendatud, võttes arvesse 1. märtsil 1996 antud hinnangut, mille kohaselt hageja oli alati töötanud viisil, mis „andis alust tööandjapoolseks täielikuks rahuloluks”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et vallandamine ei olnud rasedusega või vähemalt lapse sündimise asjaoluga seotud.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastas samuti, et 16. märtsi 1971. aasta seaduse artikliga 40 – arvestades nimetatud artiklile selle seaduse ettevalmistavaid materjale silmas pidades antud tõlgendust – ei ole vastuolus vallandamisotsuse vastuvõtmine kaitse ajavahemikus juhul, kui töötajat teavitatakse sellest enam kui üks kuu pärast rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppu.

25

Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail de Bruxelles menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimese eelotsuse küsimusega soovib selle esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/85 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus üksnes raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsuse teatavakstegemine sama artikli lõikes 1 ette nähtud kaitse ajavahemikus või keelab see ühtlasi vallandamisotsuse tegemise ja töötaja lõpliku asendamise ettevalmistamise enne kaitse ajavahemiku lõppemist.

27

Selles osas on kõigepealt kohane meenutada, et direktiivi 92/85 eesmärk on parandada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutust ja töötervishoidu.

28

Euroopa Kohus on sedastanud, et rasedate või hiljuti sünnitanud naiste õiguste kaitse valdkonnas on meeste ja naiste võrdset kohtlemist puudutavate ühenduse õigusnormide eesmärk naistöötajate kaitsmine enne ja pärast sünnitust (vt 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-191/03: McKenna, EKL 2005, lk I-7631, punkt 42).

29

Euroopa Kohus on enne direktiivi 92/85 jõustumist mittediskrimineerimise põhimõtte ja eelkõige direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 alusel sedastanud, et kaitse vallandamise vastu tuleb naistele tagada mitte üksnes rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal, vaid kogu raseduse vältel. Euroopa Kohus leidis, et vallandamine eelnimetatud ajavahemikel saab puudutada üksnes naisi ning seega on tegemist otsese soolise diskrimineerimisega (vt selle kohta 8. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-179/88: Handels- og Kontorfunktionærernes Forbund, EKL 1990, lk I-3979, punkt 15; 30. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-394/96: Brown, EKL 1998, lk I-4185, punktid 24–27, ja eespool viidatud kohtuotsus McKenna, punkt 47).

30

Arvestades riski, mida võimalik vallandamine kujutab rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate naistöötajate füüsilisele või vaimsele seisundile ja pidades silmas iseäranis tõsist riski selles osas, et naistöötaja võib raseduse vabatahtlikult katkestada, on ühenduse seadusandja direktiivi 92/85 artiklis 10 naistele ette näinud erilise kaitse, sätestades keelu töötaja vallandamiseks raseduse alguse ning rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpu vahele jääval ajavahemikul (vt 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-32/93: Webb, EKL 1994, lk I-3567, punkt 21; eespool viidatud kohtuotsus Brown, punkt 18; 4. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-109/00: Tele Danmark, EKL 2000, lk I-6993, punkt 26, ja eespool viidatud kohtuotsus McKenna, punkt 48).

31

Järgmiseks tuleb tõdeda, et direktiivi 92/85 artikkel 10 ei näe kõnealuse ajavahemiku osas ette ühtki erandit rasedate töötajate vallandamise keelust, välja arvatud sellised vallandamise juhud, mis ei seondu töötajate seisundiga ja mille puhul tööandja on kohustatud vallandamist kirjalikult põhjendama (vt eespool viidatud kohtuotsused Webb, punkt 22; Brown, punkt 18, ja Tele Danmark, punkt 27).

32

Lõpuks tuleb märkida, et liikmesriigid ei või direktiivi 92/85 artikli 10 rakendamise raames muuta mõiste „vallandamine” ulatust, kuna nii võetaks sellelt sättelt kaitsetoime ja seataks küsimuse alla tema kasulik mõju.

33

Võttes arvesse direktiivi 92/85 eesmärke ja iseäranis selle direktiivi artikli 10 eesmärke, tuleb märkida, et keeld vallandada rasedaid, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvaid naisi kaitse ajavahemikul ei piirdu vallandamisotsuse teatavakstegemisega. Kõnealuse sättega asjaomastele töötajatele sätestatud kaitse välistab nii vallandamisotsuse vastuvõtmise kui ka vallandamise ettevalmistamise, muu hulgas asjaomase töötaja lõpliku asendamise otsustamise raseduse ja/või lapse sünni tõttu ja uue töötaja otsimise kõnealusele ametikohale eelnimetatud põhjusel.

34

Nagu leidis õigesti Itaalia valitsus, toimib põhikohtuasjas kõne all olev tööandja – kui ta otsustab asendada raseda, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitva töötaja tema seisundi tõttu ning astub konkreetseid samme nimetatud töötaja asendamiseks alates hetkest, mil ta sai teada selle töötaja rasedusest – vastavalt direktiivis 92/85 keelatud eesmärgile, nimelt eesmärgile vallandada töötaja tema raseduse või lapse sünni tõttu.

35

Tuleb märkida, et vastupidine tõlgendus, mille kohaselt vallandamise keeld piirdub üksnes vallandamisotsuse teatavakstegemise keeluga direktiivi 92/85 artiklis 10 ette nähtud kaitse ajavahemikul, võtaks nimetatud artiklilt selle kasuliku mõju ja võiks tekitada riski, et tööandjad lähevad sellest keelust mööda, kahjustades nii rasedatele, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvatele naistele direktiiviga 92/85 antud õigusi.

36

Siiski on alust meenutada, et – nagu tuleneb ka käesoleva otsuse punktist 31 – raseda, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitva töötaja võib vastavalt direktiivi 92/85 artikli 10 punktile 1 vallandada selles sättes ette nähtud kaitse ajavahemikul siseriiklikes õigusnormides ja/või praktikas tunnustatud erandjuhtumitel, kui selline vallandmine ei ole seotud töötaja seisundiga.

37

Mis puudutab tõendamiskohustust põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel, tuleb siseriiklikul kohtul kohaldada nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/80/EÜ soolise diskrimineerimise juhtude tõendamiskohustuse kohta (EÜT 1998, L 14, lk 6; ELT eriväljaanne 05/03, lk 264) asjakohaseid sätteid, mida vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punktile a kohaldatakse direktiivis 92/85 osutatud olukordade suhtes niivõrd, kui on tegemist soolise diskrimineerimisega. Direktiivi 97/80 artikli 4 lõikest 1 tuleneb, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale organile asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.

38

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 92/85 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus nii töötaja raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsuse teatavakstegemine sama artikli lõikes 1 ette nähtud kaitse ajavahemikus kui ka vallandamisotsuse ettevalmistamine enne sellise kaitse ajavahemiku lõppemist.

39

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas töötaja raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsus, mis tehakse teatavaks pärast direktiivi 92/85 artiklis 10 ette nähtud kaitse ajavahemiku lõppemist, on vastuolus direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1, ning juhul kui direktiivi sätete rikkumine tuvastatakse, siis kas liikmesriigi poolt vastavalt selle direktiivi artiklile 6 valitud meede eelnimetatud sätete rikkumise karistamiseks peab olema vähemalt samaväärne siseriiklikus õiguses direktiivi 92/85 artiklite 10 ja 12 alusel ette nähtud vastava meetmega.

40

Mis puudutab teise küsimuse esimest poolt, siis tuleb meenutada – nagu selgub ka käesoleva otsuse punktist 29 –, et Euroopa Kohtu varasemate otsuste kohaselt tuleb kaitse vallandamise vastu naisele tagada mitte üksnes rasedus- ja sünnituspuhkuse, vaid kogu raseduse vältel. Naissoost töötaja vallandamine raseduse või rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal rasedusega ja/või lapse sünniga seonduvail põhjustel kujutab endast otsest soolist diskrimineerimist, mis on vastuolus direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1.

41

Nagu selgub Euroopa Kohtu poolt esimesele eelotsuse küsimusele antud vastusest käesoleva otsuse punktides 35 ja 38, ei oma kõnesolevas asjas tähtsust asjaolu, et vallandamisotsus tehti teatavaks pärast direktiivi 92/85 artiklis 10 ette nähtud kaitse ajavahemiku lõppu. Direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 mis tahes muu tõlgendus piiraks ühenduse õigusega rasedale, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvale naisele antud kaitse ulatust, mis oleks vastuolus nende ühenduse õigusnormide ülesehituse ja arenguga, mis reguleerivad meeste ja naiste võrdset kohtlemist asjaomases valdkonnas.

42

Seega tuleb vastata teise küsimuse esimesele osale nii, et raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsus on vastuolus direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1, sõltumata selle otsuse teatavakstegemise hetkest või asjaolust, kas see on teatavaks tehtud pärast direktiivi 92/85 artiklis 10 sätestatud kaitse ajavahemiku lõppu.

43

Mis puudutab teise eelotsuse küsimuse teist osa, siis tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 76/207 artiklile 6 on liikmesriigid kohustatud võtma vajalikud meetmed võimaldamaks isikutel, kes leiavad, et neid on selle direktiivi artikli 2 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 vastaselt diskrimineeritud – nagu see on toimunud põhikohtuasjas – taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu. See kohustus tähendab, et kõnealused meetmed peavad olema piisavalt tõhusad direktiivi 76/207 eesmärgi saavutamiseks ning sellised, et asjassepuutuvad isikud võiksid neile siseriiklikku kohtusse pöördudes tegelikult tugineda (vt 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C-271/91: Marshall, EKL 1993, lk I-4367, punkt 22).

44

Kõnealune artikkel 6 ei aseta liikmesriikidele diskrimineerimiskeelu rikkumise korral mingi kindlaksmääratud meetme võtmise kohustust, vaid jätab liikmesriikidele vabaduse ettetulevast olukorrast lähtudes valida erinevate lahenduste vahel, mis on kohased direktiivi 76/207 eesmärgi saavutamiseks (vt 10. aprilli 1984. aasta otsus 14/83: von Colson ja Kamann, EKL 1984, lk 1891, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Marshall, punkt 23).

45

Eesmärgiks on siiski saavutada tegelik võimaluste võrdsus, milleni ei ole võimalik jõuda, kui puuduvad kohased meetmed sellise võrdsuse taastamiseks juhul, kui sellest ei ole kinni peetud. Nimetatud meetmed peavad järelikult tagama tegeliku ja tõhusa kohtuliku kaitse ning neil peab olema tööandjale tegelik hoiatav mõju (vt eespool viidatud kohtuotsus Marshall, punkt 24).

46

Selline nõue hõlmab endas tingimata kohustust arvestada asjaolusid, mis on omased võrdse kohtlemise põhimõtte igakordsele rikkumisele. Kui ülalmainitud eesmärgi saavutamiseks valitud meetmeks on rahaline hüvitis, peab see olema piisav, võimaldamaks vastavalt kehtivale siseriiklikule õigusele täielikult hüvitada diskrimineeriva vallandamisega tegelikult tekitatud kahju (vt eespool viidatud kohtuotsus Marshall, punktid 25 ja 26).

47

Siinkohal tuleb meenutada, et direktiivi 92/85 artikkel 12 kohustab liikmesriike võtma vajalikud meetmed võimaldamaks kõikidel isikutel, kes arvavad, et neid on sellest direktiivist tulenevate kohustuste, sealhulgas selle artiklist 10 tulenevate kohustuste eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu. Direktiivi 92/85 artikli 10 punkt 3 näeb konkreetselt ette, et liikmesriigid on kohustatud võtma vajalikud meetmed, et kaitsta rasedaid, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvaid töötajaid sellise vallandamise tagajärgede eest, mis on sama sätte punkti 1 alusel ebaseaduslik.

48

Euroopa Kohtu vastustest esimesele eelotsuse küsimusele ja teise küsimuse esimesele osale nähtub, et töötaja raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsuse teatavakstegemine direktiivi 92/85 artiklis 10 sätestatud kaitse ajavahemikul, sellise otsuse vastuvõtmine nimetatud ajavahemikul ka juhul, kui sellest ei teavitata, ning töötaja vallandamise ettevalmistamine kõnesolevail põhjustel on vastuolus direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1 ning direktiivi 92/85 artikliga 10.

49

Tunnustades asjaolu, et liikmesriigid ei ole ei direktiivi 76/207 artiklist 6 ega direktiivi 92/85 artiklist 12 tulenevalt kohustatud võtma kindlaksmääratud meedet, on siiski selge – nagu tuleneb käesoleva otsuse punktist 45 –, et valitud meede peab tagama tegeliku ja tõhusa kohtuliku kaitse, avaldama tööandjale tegelikku hoiatavat mõju ja olema igal juhul piisav tekitatud kahju hüvitamiseks.

50

Kui liikmesriik otsustab direktiivi 92/85 artiklite 10 ja 12 alusel ning täitmaks Euroopa Kohtu praktikas sanktsioonidele kehtestatud nõudeid karistada sama direktiivi artiklist 10 tulenevate kohustuste rikkumist kindlaksmääratud rahalise hüvitise nõudmisega, siis peab – nagu märkis Itaalia valitsus kõne all olevas kohtuasjas – selle liikmesriigi poolt valitud meede, mida kohaldatakse direktiivi 76/207 artikli 2 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 rikkumise korral samasuguses olukorras, olema vähemalt samaväärne.

51

Kui liikmesriigi poolt vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 12 valitud hüvitis on leitud olevat vajalik kaitsmaks asjaomaseid töötajaid, on keeruline mõista, kuidas võiks direktiivi 76/207 artikli 6 täitmiseks kehtestatud madalam hüvitis olla piisav tekitatud kahju hüvitamiseks, kui nimetatud kahju on tekkinud samasugustel asjaoludel toimunud vallandamise tagajärjel, kusjuures selline vallandamine on vastuolus selle direktiivi artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1.

52

Nagu Euroopa Kohus on juba varem märkinud, on liikmesriigid kohustatud direktiivi 76/207 eesmärgi tagamiseks kohast meedet valides silmas pidama, et ühenduse õiguse rikkumisi karistataks samadel sisulistel ja menetluslikel tingimustel, mida kohaldatakse samalaadsetele ja sarnase tähtsusega siseriikliku õiguse rikkumistele (21. septembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 68/88: komisjon vs. Kreeka, EKL 1989, lk 2965, punkt 24, ja 22. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-180/95: Draehmpaehl, EKL 1997, lk I-2195, punkt 29). Selline põhjendus on mutatis mutandis kohaldatav samalaadsetele ja sarnase tähtsusega ühenduse õiguse rikkumistele.

53

Järelikult tuleb teise eelotsuse küsimuse teisele osale vastata, et kuna raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsus, mis tehakse teatavaks pärast direktiivi 92/85 artiklis 10 sätestatud kaitse ajavahemiku lõppu, on vastuolus nii direktiivi 92/85 eelnimetatud artikliga kui ka direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1, siis peab liikmesriigi poolt direktiivi 76/207 artikli 6 alusel valitud meede eelnimetatud sätete rikkumise karistamiseks olema vähemalt samaväärne siseriiklikus õiguses direktiivi 92/85 artiklite 10 ja 12 alusel ette nähtud meetmega.

54

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et raseduse ja/või lapse sünni tõttu langetatud vallandamisotsus on vastuolus direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1, sõltumata selle otsuse teatavakstegemise hetkest või asjaolust, kas see on teatavaks tehtud pärast direktiivi 92/85 artiklis 10 sätestatud kaitse ajavahemiku lõppu. Kuna selline otsus on vastuolus nii direktiivi 92/85 eelnimetatud artikliga kui ka direktiivi 76/207 artikli 2 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 1, peab liikmesriigi poolt direktiivi 76/207 artikli 6 alusel valitud meede eelnimetatud sätete rikkumise karistamiseks olema vähemalt samaväärne siseriiklikus õiguses direktiivi 92/85 artiklite 10 ja 12 alusel ette nähtud meetmega.

55

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud põhikohtuasja poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: