Kohtuasi C-524/04

Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation

versus

Commissioners of Inland Revenue

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division)

„Asutamisvabadus — Kapitali vaba liikumine — Ettevõtte tulumaks — Laenuintressid, mis on makstud samasse kontserni kuuluvale äriühingule, kes on resident teises liikmesriigis või kolmandas riigis — Intresside käsitlemine jaotatud kasumina — Maksusüsteemi ühtsus — Maksudest kõrvalehoidumine”

Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 29. juunil 2006   I - 2112

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 13. märts 2007   I - 2157

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala

   (EÜ artiklid 43, 49 ja 56)

2. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus

   (EÜ artikkel 43)

3. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Maksuõigusnormid

   (EÜ artikkel 43)

4. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala

   (EÜ artiklid 43 ja 48)

5. Ühenduse õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

   (EÜ artikkel 43)

6. Ühenduse õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

1.  Õigusnormid, mis puudutavad üksnes äriühingute kontserni seesmisi suhteid, mõjutavad peamiselt asutamisvabadust ja seega tuleb neid uurida EÜ artiklit 43 silmas pidades. Isegi kui eeldada, et viidatud õigusnormid piiravad teenuste osutamise vabadust ja kapitali vaba liikumist, on selline mõju asutamisvabaduse võimaliku piirangu vältimatu tagajärg ega õigusta nende õigusnormide eraldi kontrollimist EÜ artiklite 49 ja 56 alusel.

   (vt punktid 33, 34 ja 101)

2.  Ainuüksi asjaolu, et residendist äriühing saab laenu mõnes teises liikmesriigis asutatud samasse kontserni kuuluvalt äriühingult, ei saa olla aluseks üldisele eeldusele, et tegemist on maksupettusega, ega õigustada meedet, mis kahjustab asutamislepinguga tagatud põhivabaduse teostamist. Seevastu võib asutamisvabadust piirav siseriiklik meede olla õigustatud kuritarvituste vastasest võitlusest tulenevate põhjustega, kui seda kohaldatakse puhtalt fiktiivsetele ja majandusliku sisuta skeemidele, mille eesmärk on vältida asjaomase liikmesriigi õigusnormide kohaldamist ja eelkõige vältida makse, mis tuleks riigi territooriumil läbi viidud tegevuse tulemusena saadud kasumilt tavapäraselt maksta.

   (vt punktid 72–74)

3.  EÜ artikliga 43 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis piiravad residendist äriühingu võimalust maksustamise eesmärgil maha arvata intressid, mis on makstud laenu eest teise liikmesriigi residendist otsesele või kaudsele emaettevõtjale või teise liikmesriigi residendist äriühingule, keda see emaettevõtja kontrollib, kohaldamata sellist piirangut residendist äriühingule, kellele andis laenu samuti residendist äriühing, välja arvatud juhul, kui esiteks need õigusnormid tuginevad objektiivsete ja kontrollitavate elementide uurimisele, mis võimaldab tuvastada üksnes maksualase eesmärgiga puhtalt fiktiivse skeemi olemasolu, nähes maksukohustuslasele ette võimaluse vajadusel ja üleliigsete halduskohustusteta esitada tõendeid asjaomase tehingu aluseks olevate äriliste põhjuste kohta, ja teiseks – kui sellise skeemi olemasolu on tõendatud –, kui nimetatud õigusnormid käsitlevad neid intresse jaotatud kasumina üksnes osas, milles need ületavad seda, milles oleks kokku lepitud täiesti vaba konkurentsi tingimustes.

   Selline residendist tütarettevõtjate erinev kohtlemine nende emaettevõtja asukoha alusel kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, kui see muudab asutamisvabaduse kasutamise vähematraktiivseks teistes liikmesriikides asutatud äriühingutele, kes võivad seetõttu loobuda tütarettevõtja omandamisest, asutamisest või pidamisest liikmesriigis, kes sellise meetme kehtestab.

   (vt punktid 61, 92, resolutiivosa punkt 1)

4.  EÜ artikkel 43 ei puuduta selliseid liikmesriigi õigusnorme, mis piiravad residendist äriühingu õigust maksustamise otstarbel maha arvata intressid, mis on makstud laenu eest mitteresidendist ettevõtjale, kui neid kohaldatakse olukorras, kus residendist äriühingule annab laenu teise liikmesriigi või kolmanda riigi residendist äriühing, kes ise laenusaajat äriühingut ei kontrolli ja kui neid kahte äriühingut otseselt või kaudselt kontrollib ühine samasse kontserni kuuluv äriühing, kes on kolmanda riigi resident.

   Kui liikmesriik, kes on need õigusnormid vastu võtnud, käsitleb sellises olukorras laenusaaja äriühingu poolt makstud intresse jaotatud kasumina, ei mõjuta see meede mitte laenuandja äriühingu asutamisvabadust, vaid üksnes sellise samasse kontserni kuuluva äriühingu asutamisvabadust, kellel on nende kahe asjaomase äriühingu üle selline kontroll, mis võimaldab tal mõjutada nimetatud äriühingute rahastamist. Kuna kõnealune samasse kontserni kuuluv äriühing ei ole asutatud mõnes liikmesriigis EÜ artikli 48 tähenduses, ei ole EÜ artikkel 43 kohaldatav.

   (vt punktid 99, 102, resolutiivosa punkt 2)

5.  Asjakohase ühenduse õiguse puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kindlaks määrata pädevad kohtud ja vastavate hagide menetlemise kord, tagades õigussubjektidele ühenduse õigusega antud õiguste kaitse, sealhulgas kahjustatud isikute poolt siseriiklikule kohtule esitatavate hagide kvalifikatsiooni. Liikmesriigid peavad ka tagama, et õigussubjektidel oleks reaalselt kasutatav õiguskaitsevahend, mis võimaldaks neil tagasi nõuda alusetult sissenõutud maksu ja summad, mis on asjassepuutuvale liikmesriigile makstud või tema poolt kinni peetud otseses seoses nimetatud maksuga.

   Mis puutub isikule liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud muudesse kahjudesse, siis on liikmesriik kohustatud nimetatud kahju eraõiguslikele isikutele hüvitama Euroopa Kohtu praktikas sätestatud tingimustel, st et rikutud õigusnorm peab andma isikutele õigusi, rikkumine peab olema piisavalt selge ja liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos, ilma et see välistaks liikmesriigi vastutuse liikmesriigi õiguse alusel vähem piiravatel tingimustel.

   Arvestades kahju hüvitamise õigust, mis tekib kohtupraktikas loetletud asjaomaste tingimuste täitmisel otseselt ühenduse õigusest, on liikmesriik kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel, tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid, ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske.

   Kui ilmneb, et liikmesriigi õigusnormid kujutavad endast asutamisvabaduse piirangut, mis on EÜ artikliga 43 keelatud, saab siseriiklik kohus hüvitamisele kuuluva kahju kindlaksmääramisel kontrollida, kas kahjustatud isik on tõendanud, et ta on ilmutanud hoolt, mida saab mõistlikult eeldada, et kahju ära hoida või selle ulatust piirata, ning eriti seda, kas ta kasutas õigel ajal kõiki õiguskaitsevahendeid, mis olid tema käsutuses. Samas muutub asutamisvabadust puudutavate sätete kohaldamine võimatuks või ülemäära raskeks, kui tagastamis- või hüvitamisnõuded, mille aluseks on ühenduse õiguse rikkumine, tuleb jätta rahuldamata või neid tuleb vähendada üksnes sel põhjusel, et asjaomased äriühingud ei olnud küsinud maksuhaldurilt luba maksta mitteresidendist emaettevõtjale laenu eest intresse, ilma et neid intresse oleks käsitletud jaotatud kasumina, samas kui kõnealuses olukorras nägi siseriiklik seadus – võimalik, et koostoimes topeltmaksustamise vältimise lepingu vastavate sätetega – niisuguse käsitlemise ette.

   (vt punktid 115, 123, 126, 128, resolutiivosa punkt 3)

6.  Et tuvastada, kas tegemist on piisavalt selge ühenduse õiguse rikkumisega, millega võib kaasneda liikmesriigi vastutus isikule tekitatud kahju eest, tuleb arvestada liikmesriigi kohtule lahendamiseks antud olukorra kõiki iseloomustavaid tunnuseid. Nende tunnuste hulka kuuluvad rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste, toimepandud rikkumise või tekitatud kahju tahtlikkus või tahtmatus, võimaliku õigusnormi rikkumise vabandatavus või mittevabandatavus, ja asjaolu, et ühenduse institutsiooni võetud meetmed võisid soodustada ühenduse õigusega vastuolus olevate siseriiklike meetmete vastuvõtmist või säilitamist.

   Igal juhul on ühenduse õiguse rikkumine ilmselge juhul, kui see kestis edasi, hoolimata kohtuotsusest, millega liikmesriigi kohustuste väidetav rikkumine on tuvastatud, Euroopa Kohtu eelotsusest või antud valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt kõnesolev käitumine on õigusvastane.

   Sellises valdkonnas nagu otsene maksustamine peab liikmesriigi kohus arvestama asjaoluga, et asutamislepinguga tagatud liikumisvabadustest tulenevad tagajärjed on selgunud järk-järgult, eelkõige seoses põhimõtetega, mida on selgitatud Euroopa Kohtu praktikas.

   (vt punktid 119–121)