Toidu lõhna- ja maitseained

PÕHIPUNKTID

• Lõhna- ja maitseained ei tohi ohustada tarbijate tervist (olemasolevate teaduslike tõendite kohaselt) ega neid eksitada.
• Määrusega määratletakse, mis on näiteks lõhna- ja maitseained, lõhna- ja maitseühendid, lõhna- ja maitsepreparaadid, suitsutuspreparaadid, termilisel töötlemisel toodetud lõhna- ja maitseained, lõhna ja maitse prekursorid ning lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosad.
• Käesolevat määrust ei kohaldata ainete suhtes, millel on ainult magus (nt suhkur), soolane (nt sool) või hapu maitse, ega toortoidu ja segude, nagu värskete, kuivatatud või külmutatud vürtsi- ja/või ürdisegude, ega teesegude ja tõmmisteks mõeldud segude suhtes. Magusa maitsega ained on magusained, mis moodustavad toidu lisaainete teatud kategooria.
• Määruses sätestatakse ka need lõhna- ja maitseainete liigid, mis vajavad hindamist ja heakskiitmist ning mis seda ei vaja.
• 1. oktoobril 2012. aastal võttis Euroopa Liit vastu heakskiidetud lõhna- ja maitseainete loetelu. ELis tohib toidus kasutada ja müüa ainult neid lõhna- ja maitseaineid. Kõnealust loetelu ajakohastatakse korrapäraselt.
• Määruses on ka 15 looduses esineva toksikoloogiliselt ohtliku aine loetelu. Nende hulka kuuluvad estragool, mentofuraan, metüüleugenool, vesiniktsüaniidhape ja kumariin, mida ei tohi sellisena toidule lisada. Kehtestatud on maksimaalsed piirmäärad teatavate looduslike ainete esinemise kohta toidus. Need võivad esineda näiteks teatud traditsioonilistes toitudes või teatud alkohoolsetes ja mittealkohoolsetes jookides.

• Märgistamise osas peavad ettevõtjatevahelises kaubanduses või tarbijatele müüdavad lõhna- ja maitseained vastama konkreetsetele eeskirjadele ning seda lisaks nõuetele, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toiduainete märgistamist ja toidualase teabe esitamist tarbijatele. Konkreetsed toidus kasutatavate lõhna- ja maitseainete märgistamiseeskirjad viitavad mõlemale määrusele, kui tegemist on tarbijatele müügi ja ettevõtjatevahelise kaubandusega.
• Mõistet „looduslik“ võib lõhna- ja maitseaine kirjeldamiseks kasutada üksnes juhul, kui selle lõhna- ja maitseühendid on saadud ainult taimsest või loomsest lähtematerjalist.
• Toidukäitlejad (lõhna- ja maitseainete tootjad või lõhna- ja maitseainete importijad ja kasutajad, nagu toiduainetööstus) peavad vastava taotluse korral esitama Euroopa Komisjonile aruande nende lõhna- ja maitseainete koguse kohta, mida nad on 12 kuu jooksul toidule lisanud.
• Lõhna- ja maitseaine tootja või kasutaja peab komisjoni teavitama mis tahes talle teadaolevast ja kättesaadavast teadus- või tehnikaalasest teabest, mis võib mõjutada lõhna- ja maitseaine ohutuse hindamist.