12.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 342/27

1.

tunnistab, et ELi teatis on ELi ulatuslikuma poliitilise reformi oluline element. Sellel on lisaväärtus, sest ta pakub konkreetseid meetmeid täiendamaks nõukogu 2014. aasta strateegilisi suuniseid, milles Euroopa liidrid leppisid kokku justiits- ja siseasjade poliitika, sealhulgas rände- ja varjupaigapoliitika arendamise suunas järgmisteks aastateks;

2.

on seisukohal, et ELi liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid peavad sellises tundlikus ja strateegilises küsimuses võtma jätkuvalt enda kanda piirkonna strateegia loomise selle piirkonna suhete raames ELiga ning seeläbi tõelise ja asjakohase rändepoliitika kujundamise ning võtma samuti poliitilise vastutuse selle rakendamise eest Euroopa rahvaste huvides, pidades samas silmas liikmesriikide ja päritoluriikide konkreetseid iseärasusi ning rändajate õigusi, mis tulenevad rahvusvahelistest ja Euroopa konventsioonidest;

3.

tunnistab, et rände- ja arengupoliitika on omavahel tihedalt seotud. Rahvusvahelise, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi koostöö on väga oluline Euroopa ühise rändepoliitika tegelikuks elluviimiseks ja Euroopa rände tegevuskava rakendamiseks;

4.

toetab tervikliku lähenemisviisi rakendamist rände juhtimise küsimuses, võimaldades rändevoogude detsentraliseeritumat ja tõhusamat juhtimist. See detsentraliseeritud juhtimine peab tagama võrdsed tingimused hoolekande ja õiguste osas;

5.

rõhutab Euroopasse jõudmise püüdlustes merel hukkunute arvu vähendamise ülimat tähtsust ja vajadust jätkata ja laiendada jõupingutusi hädasolijate päästmiseks merel ning väljendab sügavat kurbust sadade juba kaotatud elude pärast ja kiidab kõiki riike ja organisatsioone, kes osalevad kõnealuse inimtragöödia vältimise püüdlustes (1); kordab, et jõupingutustega luua terviklik ja inimlik rändepoliitika peab kaasas käima täiendava ohutu ja seadusliku juurdepääsu loomine ELi sisserändamiseks, nagu humanitaarviisad, ümberasustamine ja perekondade laiendatud taasühinemine;

6.

väljendab heameelt ühisteatises pakutud täiendavate meetmete üle, tugevdamaks algatusi Vahemere keskosa rändeteel, sealhulgas Liibüas ja selle ümber. Arvestades merel ja Vahemere keskosa rändeteel hukkunute suurt arvu, on rändevoogude juhtimine ja inimelude päästmine endiselt peamine prioriteet;

7.

on veendunud, et mitmetasandiline juhtimine on parimate tulemuste saavutamise eelduseks. Selle raames on ülitähtis, et ELi, riikliku ning kohaliku ja piirkondliku tasandi ametiasutused teeksid tihedat koostööd transiidiriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning vastuvõtvate riikide kodanikuühiskonna, sisserändajate ühenduste ja kohalike kogukondadega ning oleksid avatud nende panusele;

8.

rõhutab, et nende meetmete edu tagamiseks on vaja tihedat koostööd asjaomaste partneritega Vahemere keskosa rändeteel ning ELi institutsioonide ja liikmesriikide kooskõlastatud jõupingutusi, samuti koostööd selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM). Komitee märgib siiski, et mõnd kavandatavat meedet saab edukalt rakendada üksnes siis, kui kohapealne olukord seda võimaldab. Selliseid meetmeid tuleks käsitleda täiendusena neile arvukatele algatustele, mida EL ja liikmesriigid juba rakendavad eelkõige Euroopa rände tegevuskava ja rände partnerlusprogrammi raames (2);

9.

soovib eriliselt tunnustada jõupingutusi, mida on teinud Itaalia, Malta, Kreeka, Küpros, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal, kes on juba ühendanud oma EUROSURi riiklikud piirivalve koordineerimiskeskused Vahemere piirkonna Seahorse'i võrgustikuga;

10.

tunnistab, et Vahemere keskosa rändeteest on saanud rändajate ja pagulaste peamine tee Euroopasse jõudmiseks. Vahemere keskosa rändeteel avastati 2016. aastal üle 180 000 inimese, kellest valdav enamik jõudis Euroopasse Itaalia kaudu. Neist ligikaudu 90 % tuli Liibüast, kus ebastabiilne poliitiline ja majanduslik olukord pakub inimsmugeldajatele võimalusi oma tegevuse laiendamiseks; rõhutab pakilist vajadust vähendada piiriületuste arvu ning peatada jullade ja paatide ebaseaduslik lahkumine ELi jõudmiseks. Komitee rõhutab ennetavate meetmete olulisust kõigil valitsustasanditel;

11.

märgib, et inimsmugeldajate ja inimkaubitsejate tegevuse ja inimõiguste rikkumiste tõttu suureneb ebastabiilsus Liibüas ja seetõttu ka rändajate haavatavus. Püsiva lahenduse leidmine Liibüa valitsemis- ja julgeolekuprobleemidele jääb prioriteediks Euroopa Liidule, selle liikmesriikidele ja rahvusvahelistele partneritele ning on praeguse olukorra jätkusuutliku lahendamise eelduseks;

12.

märgib, et enamik Liibüa rändajaid on kolmandate riikide kodanikud, kes on peamiselt pärit Sahara-taguse Aafrika riikidest. Tõhus lähenemisviis nõuab seega ka arvestamist meetmete võtmisega Liibüast lõunapool;

13.

rõhutab lisaväärtust, mida pakuvad teatises esitatud meetmed: laiendada Liibüa rannikuvalve koolitusprogrammi, tagada kestlike rahastamisallikate abil edasiste koolitusvajaduste rahuldamine, võtta karme meetmeid inimsmugeldajate ja inimkaubitsejate vastase võitluse tõhustamiseks, ning pakkuda stiimuleid Tuneesia, Alžeeria ja Egiptuse osalemiseks Vahemere piirkonna võrgustikus Seahorse, et tagada toetus ka piirkonna tasandist allpool; rõhutab, et kogu nimetatud tegevuses peab olema oluline prioriteet põhiliste inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamise taastamine rändajate ja kohalike elanike heaks;

14.

rõhutab vajadust teha tõsist koostööd Liibüa ametiasutustega, et tagada eelkõige haavatavate isikute ja alaealiste tingimuste parandamine rändajate vastuvõtukeskustes, tagades tiheda koostöö Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga ning nende standardite tõhusa järelevalve;

15.

tervitab tihedamat koostööd ja suhtlemist Liibüa omavalitsustega, et edendada alternatiivseid elatusvahendeid ning toetada rändajaid vastuvõtvate kohalike kogukondade vastupanuvõimet, samuti suurendada tehnilist koostööd, et Liibüa omavalitsused saaksid töötada välja piirkondlikke arengustrateegiad ja pakkuda oma elanikele paremaid tugiteenuseid;

16.

rõhutab vajadust pikaajalise ja keskpika koostööstrateegia järele, et toetada Liibüa kohalike ja riiklike ametiasutuste suutlikkuse suurendamist oma territooriumi haldamisel;

17.

ergutab Liibüa ja tema lõunanaabrite vahelise piiriülese koostöö, dialoogi ja teabevahetuse soodustamist, sealhulgas Aafrika ja Frontexi luureorganite võrgustiku (AFIC) potentsiaali ärakasutamist;

18.

märgib, et Liibüaga üheskoos meetmete võtmisel tuleb teiste rändeteede tekkimise oht naaberriikides viia võimalikult väikseks; väljendab heameelt tervikliku piirkondliku lähenemisviisi üle tänu suuremale koostööle Egiptuse, Tuneesia ja Alžeeriaga ning paremale dialoogile ja rändealasele operatiivkoostööle nende riikidega. Ühtlasi tuleb neile riikidele pakkuda täiendavat abi toimiva varjupaigasüsteemi väljatöötamiseks ja rahvusvahelise kaitse vajajate toetamiseks;

19.

leiab, et silmas pidades ELi erinevaid projekte ja programme omavahel seotud küsimuste lahendamiseks selles piirkonnas, on esmatähtis neid algatusi tõhususe tagamiseks ja eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks koordineerida;

20.

märgib, et siiani lähtub ELi ühine vastus ebaseaduslikule rändele riigikesksest julgeolekualasest lähenemisest, keskendudes peamiselt inimsmugeldamise vastasele tegevusele koostöös riikide ametiasutustega;

21.

nõuab suurema tähelepanu pööramist mitmetele ebaseadusliku rändega seotud kohaliku politiseerunud majanduselu osalistele, kelle hulka kuuluvad transpordiettevõtted, mis hõlbustavad rändajate ebaseaduslikku liikumist, kohalikud elanikud, kes pakuvad elatise teenimiseks toitu ja majutust, kohalikud julgeolekujõud, mis suurendavad oma sissetulekuid altkäemaksu ja teemaksu võtmise kaudu, poliitiline eliit, kes kasutab ebaseadusliku rände lihtsustamisest teenitud rahalisi vahendeid poliitilise soosingu ja mõju ostmiseks, relvarühmitused, kes tugevdavad oma positsioone inimsmugeldamise ja ärakasutamise abil jne. Rände tõhusaks juhtimiseks on vaja saada aru eri osalejatest, samuti nende suhetest kohaliku tasandi valitsemise ja stabiilsuse/konflikti dünaamikaga, ning tagada nende kaasamine aruteludesse riiki stabiliseerivate ja selle tulevikku kujundavate strateegiate üle;

22.

tervitab seepärast ettepanekut tugevdada olemasolevat sotsiaal-majanduslikku toetust rändetee äärsetele omavalitsustele, kaasates neid selliste strateegiate elluviimisesse, mis pakuvad kohalikele elanikele paremaid elutingimusi ja seega paremaid tulevikuväljavaateid oma kodukohas;

23.

rõhutab, et hästi välja töötatud rändepoliitika võib pikemas perspektiivis aidata tagada alternatiivsed elatusvahendid ning kvaliteetsemad asutused, tegeledes sel viisil rände algpõhjustega seestpoolt. Tõhusa poliitika väljatöötamise tagamiseks tuleb praeguses rändepoliitikas tunnistada asjaolu, et valitsemis- ja stabiilsusküsimused on Saharat läbiva ebaseadusliku rände algpõhjuseks;

24.

rõhutab, et ebaseaduslikud rändeteed läbivad paljusid riike piirkonnas, kus riigiasutused on nõrgad või puuduvad. Liibüa on selle kohta ilmne näide. Mitmed aruanded on näidanud, et smugeldamisest ja inimkaubandusest ebaseaduslikult saadav tulu suurendab nende ebaseaduslike relvajõudude mõjuvõimu, kes kohapeal tegutsevad de facto ametivõimudena, võimaldades neil laiemaid konfliktide lahendamise protsesse pidurdada. Isegi kui ametlikud riigiasutused veel eksisteerivad, on koostöö selliste osalejatega ebaseadusliku rände vastases võitluses sügavalt poliitiline ettevõtmine, mis võib lõppeda valitsusega seotud smugeldajate ja ebaseaduslike relvajõudude huvide kindlustamisega. Killustatud suveräänsuse puhul neutraalseid osalejaid ei ole;

25.

rõhutab, et kliimamuutused ja looduskatastroofid võivad olla inimeste rände ja ümberasumise ajendiks. Komitee kutsub samuti üles ennetavalt investeerima katastroofiohule vastuseismise võime tugevdamisse, et tegeleda rände algpõhjusega;

26.

ergutab jätkama jõupingutusi süstemaatilise koostöö tegemiseks Liibüa ametivõimudega ning keskenduma piirihaldusele, võitlusele ebaseadusliku rände vastu ning rändajate inimõiguste ja vajaduste käsitlemisele Liibüas. Selleks võiks näiteks teha kodanikuühiskonnaga koostööd, et leida alternatiive rändajate kinnipidamisele, mida tohiks kasutada ainult viimase abinõuna ning üksnes tingimustes, mis on vastavuses rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõiguste normidega. Neis valdkondades pakutav koolitus- ja logistikatoetus peaks olema ELi toetatavate suutlikkuse suurendamise programmide oluline osa;

27.

teeb ettepaneku uurida koos ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, kas rahvusvahelist kaitset vajavate rändajate Liibüast ELi liikmesriikidesse ja muudesse rahvusvahelistesse partnerriikidesse ümberasustamise praktilised aspektid on teostatavad;

28.

nõuab suuremat toetust katsealgatusele, mille eesmärk on kogukondade stabiliseerimine riigisisese ümberasumise ja rändajate transiidi poolt mõjutatud piirkondades, sh tehes koostööd asjaomast riiki kui inimeste elukohta väärtustavate piirkondlike strateegiate väljatöötamisel, luues näiteks töövõimalusi kaitset vajavatele inimestele, mis ühtlasi aitaks lihtsustada nende omaksvõtmist vastuvõtvas kogukonnas, samuti tuleb koostööd teha selleks, et muu hulgas parandada kohalikke elanikke toetavaid avalikke teenuseid ja rajatisi;

29.

propageerib toetatud vabatahtliku tagasipöördumise suurendamist Liibüast päritoluriikidesse, kui kohapealne olukord seda lubab, tehes koostööd rahvusvaheliste partneritega, eelkõige IOMiga;

30.

tervitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tunnustamist oluliste osalejatena rändeprobleemide lahendamisel ja rändeküsimuste juhtimisel, samuti elude päästmisel ja võitluses kuritegevuse vastu;

31.

kordab, et linnadel on ülemaailmse rändeprobleemiga tegelemisel juhtiv roll ning neid mõjutavad ka selle negatiivsed tagajärjed kõige otsesemalt. Kohalikud omavalitsused vastutavad vahetult rändajate elutingimuste, edusammude ja probleemide eest. Omavalitsusi võib saata edu seal, kus paljude riikide valitsused on raskustes või ei tule toime (3);

32.

rõhutab päritolu-, transiit- ja sihtriigi kohalike omavalitsuste rolli rändepoliitikas, eelkõige seoses integratsiooni ja sotsiaalse ühtekuuluvusega. Kohalikud omavalitsused on rändealaste probleemidega tegelemisel selgelt rindejoonel tänu oma pädevustele, kohalolekule ja kogemustele üha enam mitmekesistuva ühiskonna igapäevase reaalsusega toimetulemusel. Ränne tähendab ju ühist vastutust ja seda küsimust tuleb käsitleda kõigil tasandeil: ELi, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil. Samal ajal on tähtis võtta arvesse ka kohalikku ja piirkondlikku eripära, et sisserändajaid võimalikult hästi ja jätkusuutlikult vastu võtta ning tagada sel viisi edukas integreerumine;

33.

leiab, et EL peaks kasutama ära võimalusi ja kogemusi, mida pakuvad ELi lõunapoolset merepiiri moodustavad piirkonnad (nii Vahemeres kui ka Atlandi ookeanis) kui olulised sillad, mille kaudu arendada vastastikku kasulikke suhteid kolmandate riikidega;

34.

rõhutab vajadust tugevdada eelkõige Liibüa kohalikke kogukondi kooskõlas Euroopa Ülemkogu liikmete Malta deklaratsiooniga rände välisaspektide kohta (4) ning toetab sellest tulenevalt Nicosia algatuse sarnaseid projekte. Komitee kutsub Euroopa välisteenistust ja Euroopa Komisjoni üles uurima koostöös Regioonide Komitee ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liiduga võimalusi sarnaste projektide loomiseks muudes riikides;

35.

tunnustab Nicosia algatuse kui suutlikkuse suurendamise projekti lisaväärtust Liibüa omavalitsuste toetamisel koostöös Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja Euroopa Komisjoni rahalise toetuse abil. Seda algatust tuleb tugevdada nii, et selle meetmed oleksid tõhusamad ja annaksid paremaid tulemusi, võttes siiski arvesse vajadust olla valmis keerulisteks teemadeks, nagu legitiimsus Liibüas, ja jääda tundlikuks mis tahes poliitiliste mõjude suhtes;

36.

tunnistab, et Vahemere keskosa rändeteel asuvate kohalike omavalitsuste võimekus ei ole eriti hea. Ülesanne muutub järjest keerulisemaks, kui üritatakse vastata erinevatele vajadustele ja seda eelkõige hapra majanduskliimaga olukorras. Kohalikel omavalitsustel peab olema vahendeid, et hinnata eri ränderühmade, eelkõige saatjata laste ja noorukite ning naiste kõige pakilisemaid vajadusi;

37.

rõhutab vajadust pöörata suuremat tähelepanu lastekaitsele. Viimase kolme kuu jooksul on Vahemere keskosas hukkunud rekordarv pagulasi ja rändajaid, nende hulgas arvatavasti 190 last. Me ühineme UNICEFi palvega ELile ja liikmesriikidele kaitsta lapspagulasi ja -rändajaid, eelkõige saatjata lapsi, alaealiste ärakasutamise, nendevastase vägivalla ja inimkaubitsemise eest ning tugevdada lastekaitse programme Liibüas;

38.

selgitab, et ELi toetus kohalike omavalitsuste suutlikkuse arendamiseks hõlmab lisaks kohalike omavalitsuste tehnilise suutlikkuse suurendamisele ka põhivajaduste ja -teenuste tõhusa osutamise tagamist. Empiirilised tõendid näitavad, et sotsiaalteenuste ja avalike hüvede detsentraliseeritud juhtimine tagab arengumeetmete väljatöötamisel ja osutamisel parima hinna ja kvaliteedi suhte;

39.

toetab detsentraliseerimise ja kohaliku tasandi valitsemise programmide edendamist kooskõlas riiklike vaesuse vähendamise strateegiatega;

40.

toonitab, et lisatähelepanu väärivaks valdkonnaks on riikliku rändepoliitika ning kohalike algatuste sidusus ja koostoime nii rändajatele teenuste osutamisel kui ka nende kaitsmisel ja sotsiaalse kaasatuse edendamisel, kui neil on õigus rahvusvahelisele kaitsele. Kohalikel omavalitsustel peab vähemalt olema õigus ja vahendid, et reageerida asjakohaselt rändajate vajadustele oma jurisdiktsiooni alla kuuluvates omavalitsusüksustes. Ideaalis peaksid nad saama töötada üldises poliitilises keskkonnas, mis sobivate tingimuste olemasolu korral soodustab kaasavat lähenemisviisi;

41.

märgib, et Liibüa on viimase kuue aasta jooksul kogenud araabia kevade sündmuste ostese mõju tulemusena poliitilist ja sotsiaalset ebastabiilsust. Liibüas 2014. aastast valitsev üldine kriis on põhjustanud tohutu kaose ja elutingimuste järsu halvenemise kogu riigis. Kuna riik on peaaegu olematu ning kohalikel omavalitsustel on äärmiselt piiratud ressursid, takistab institutsiooniline nõrkus märkimisväärselt stabiilsust ja arengut. Samas otsustas riik valida reformid ja luua detsentraliseeritud juhtimissüsteemi, kiites 2012. aastal heaks seaduse 59 (kohaliku tasandi valitsemise kohta), millest vaatamata riigi ebastabiilsusele lähtutakse Liibüa kõigi poolte kohtumistel, olenemata nende poliitilisest kuuluvusest;

42.

rõhutab, et paljud Liibüa linnade noored osalevad nn rändeäris, kuna see on vägagi tulus sissetulekuallikas. Relvakonfliktides ja relvarühmituste tegevuses osalenud noori on eriti raske integreerida. Traditsioonilistel ühiskonna organisatsioonidel (hõimud, perekonnad, koolid ja ametiasutused) on raskusi noortega suhtlemisel. Narkootikumid ja kuritegevus on laialt levinud. Noortele suunatud poliitika puudumine on muutnud noorte olukorra veelgi halvemaks;

43.

rõhutab, et kohalikud omavalitsused mitte üksnes Liibüas, vaid ka muudes Vahemere rändetee äärsetes riikides, saavad etendada olulist rolli. Kohaliku elu küsimuste eest vastutavate institutsionaalsete ja õiguspäraste osalejatena nõutakse neilt panuse andmist stabiliseerimisse. Kohalik majandusareng, koostöö julgeolekuvaldkonnas osalejatega ning tõhus noorsoo- ja rändepoliitika on sellise ülesande alustalad. Kuid kohalikud omavalitsused vajavad kõnealuste ülesannetega toimetulemiseks palju abi;

44.

toetab programme, mis aitavad tugevdada, võimestada ja tõhustada Liibüa ja teiste Vahemere keskosa rändetee äärsete riikide kohaliku tasandi valitsust, keskendudes kohaliku tasandi valitsemise kolmele mõõtmele: juhtimine, teenuste osutamine ja osalemine. Samuti tuleks teha jõupingutusi, et toetada kohaliku majanduse väljavaateid, ühiskonnaelu ja kõrgelt haritud noorte poliitilist kaasatust sisemaapiirkondades ja linnades, eesmärgiga nõrgendada radikaliseerumist ja rännet põhjustavaid asjaolusid;

45.

rõhutab, et ehkki de facto on kohalike omavalitsuste praegune suutlikkus olematu, saab kohalikul tasandil anda hoo valitsemise parandamisele. Komitee hinnangul on kohalike omavalitsuste toetamine äärmiselt vajalik, kuna see aitab lõppkokkuvõttes kaasa stabiliseerumisele ja loob tingimused tulevaseks ülesehituseks, mis on aga tõhusa ja jätkusuutliku rände juhtimise eelduseks Liibüas;

46.

rõhutab naiste osalemise ja noorte kaasamise tähtsust. See peaks jääma olulisele kohale erinevates toetusmeetmetes, kaasates eelkõige aktiivseid kodanikuühiskonna organisatsioone ja sõltumatuid poliitikuid;

47.

rõhutab kindlate eesmärkide lisaväärtust eri rändevormide, ümberasustamise ja rahutuste negatiivse mõju vähendamisel maapiirkondade majandusliku atraktiivsuse suurendamise ning omavalitsuste uusi pädevusi toetavate meetmete abil kooskõlas detsentraliseerimismeetmetega;

48.

tunnistab, et tragöödia saab alguse päritoluriigis, mitte merel. Seetõttu julgustab ELi panustama Vahemere keskosa rändeteel asuvate riikide kohaliku majanduse arengusse, toetades omavalitsuste rolli kohaliku arenguprotsessi osalisena ning võimaldades noortel ja naistel osaleda kohalike küsimuste lahendamises ja sotsiaal-majanduslikes tegevustes;

49.

pakub lisaks abi ELi rändepoliitika väljatöötamiseks ja rakendamiseks, kasutades selleks kas Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) teadmisi ja kogemusi.