Kohtuasi C‑540/08

Mediaprint Zeitungs‑ und Zeitschriftenverlag GmbH & Co. KG

versus

„Österreich”‑Zeitungsverlag GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

Direktiiv 2005/29/EÜ – Ebaausad kaubandustavad – Siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad põhimõtteliselt kaubandustavad, mis pakuvad tarbijatele kaupade või teenuste omandamisel lisahüvesid

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29, artikli 5 lõike 2 punktid a ja b)

1.        Direktiivi 2005/29 (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, milles on ette nähtud üldine lisahüvedega müügi keeld ja mille eesmärk ei ole ainuüksi tarbijakaitse, vaid millel on ka muud eesmärgid.

Nimelt ühtlustab direktiiv 2005/29 täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid ning kehtestab I lisas ammendava loetelu 31 kaubandustavast, mida vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 loetakse ebaausaks kõigil tingimustel. Järelikult, nagu on selgelt täpsustatud nimetatud direktiivi põhjenduses 17, on need ainsad kaubandustavad, mille võib lugeda ebaausaks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust direktiivi artiklite 5–9 sätetele. Niisiis sellist tava, mis seisneb tarbijatele seoses mingi kauba või teenuse ostmisega lisahüvede pakkumises, direktiivi I lisas ei esine. Seetõttu ei saa need olla keelatud kõigil tingimustel, vaid üksnes juhul, kui üksikjuhtumi hindamine võimaldab tõendada, et nende puhul on tegemist ebaausate tavadega.

(vt punktid 27, 34, 35, 41, resolutsiooni punkt 1)

2.        Asjaolu, et seoses ajalehe ostmisega antakse võimalus osaleda auhinnamängus, ei kujuta endast ebaausat kaubandustava direktiivi 2005/29 (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) artikli 5 lõike 2 tähenduses üksnes seetõttu, et selline osalemise võimalus on vähemalt osale sihtrühmast mitte küll ainus, kuid siiski määrav põhjus ajalehe ostmiseks.

(vt punkt 47, resolutsiooni punkt 2)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

9. november 2010(*)

Direktiiv 2005/29/EÜ – Ebaausad kaubandustavad – Siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad põhimõtteliselt kaubandustavad, mis pakuvad tarbijatele kaupade või teenuste omandamisel lisahüvesid

Kohtuasjas C‑540/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Oberster Gerichtshofi (Austria) 18. novembri 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. detsembril 2008, menetluses

Mediaprint Zeitungs‑ und Zeitschriftenverlag GmbH & Co. KG

versus

„Österreich”‑ Zeitungsverlag GmbH,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano (ettekandja), J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev, kohtunikud E. Juhász, G. Arestis, A. Borg Barthet, P. Lindh ja T. von Danwitz,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. jaanuari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Mediaprint Zeitungs‑ und Zeitschriftenverlag GmbH & Co. KG, esindajad: Rechtsanwalt S. Korn ja Rechtsanwalt G. Korn,

–        „Österreich”‑Zeitungsverlag GmbH, esindajad: Rechtsanwalt P. Zöchbauer ja Geschäftsführer W. Zekert,

–        Austria valitsus, esindajad: C. Pesendorfer ja A. Posch,

–        Belgia valitsus, esindaja: T. Materne,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma, J. Möller ja S. Unzeitig,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja W. Wils,

olles 24. märtsi 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, lk 22; edaspidi „direktiiv”), artikli 3 lõiget 1 ning artikli 5 lõikeid 2 ja 5.

2        See taotlus esitati meediaettevõtjate Mediaprint Zeitungs‑ und Zeitschriftenverlag GmbH & Co. KG (edaspidi „Mediaprint”) ja „Österreich”‑Zeitungsverlag GmbH vahelises kohtuvaidluses, mille ese on põhikohtuasja kostja korraldatud lisahüvedega müügi lubatavus.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Direktiivi põhjendused 6, 8, 9 ja 17 sätestavad:

„(6) [K]äesolev direktiiv [ühtlustab] liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, sealhulgas ebaausat reklaami, mis kahjustavad otseselt tarbijate majandushuve ja seeläbi kaudselt seaduskuulekate konkurentide majandushuve. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele kaitseb käesolev direktiiv tarbijaid kõnealuste ebaausate kaubandustavade oluliste tagajärgede eest, kuid tunnistab, et teatud juhtudel võib nende mõju olla tarbijatele tühine. Direktiiv ei hõlma ega mõjuta siseriiklikke õigusakte, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad ainult konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega; võttes täies ulatuses arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, saavad liikmesriigid soovi korral neid tavasid kooskõlas ühenduse õigusega jätkuvalt reguleerida.

[…]

(8) Käesolev direktiiv kaitseb otseselt tarbijate majandushuve ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade eest. […]

(9) Käesolev direktiiv ei piira ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud üksikisikute poolt hagi esitamist. Samuti ei piira see lepinguõigust, intellektuaalomandi õigust, toodete tervisekaitse‑ ja ohutusnõudeid, asutamistingimusi ja lubade andmise korda käsitlevate ühenduse ja siseriiklike eeskirjade, sealhulgas vastavalt ühenduse õigusele hasartmänge käsitlevate eeskirjade ning ühenduse konkurentsieeskirjade ja nende siseriiklike rakendussätete kohaldamist. Seega saavad liikmesriigid sõltumata ettevõtja asukohast tarbijate ohutuse ja tervisekaitse eesmärgil oma territooriumil säilitada või kehtestada kaubandustavade piiranguid ja keelde näiteks alkoholi, tubaka või ravimite suhtes.

[…]

(17) Suurema õiguskindluse tagamiseks on soovitav määratleda need kaubandustavad, mis on ebaausad kõigil tingimustel. Seepärast on I lisas selliste tavade täielik nimekiri. Need on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele. Seda nimekirja saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.”

4        Direktiivi artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid.”

5        Direktiivi artikli 2 punkt d näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

d)      ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad (edaspidi ka kaubandustavad) – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”.

6        Direktiivi artikkel 3 sätestab:

„1.      Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2.      Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

3.      Käesolev direktiiv ei piira toodete tervisekaitse‑ ja ohutusnõudeid käsitlevate ühenduse või siseriiklike eeskirjade kohaldamist.

[…]”

7        Direktiivi artikkel 4 näeb ette:

„Liikmesriigid ei piira teenuste osutamise vabadust ega kaupade vaba liikumist käesoleva direktiiviga lähendatava valdkonnaga seotud põhjustel.”

8        Direktiivi artikkel 5 „Ebaausate kaubandustavade keeld” on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2.      Kaubandustava on ebaaus, kui see:

a)      on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega,

ja

b)      seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale.

[…]

4.      Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

a)      on eksitavad vastavalt artiklitele 6 ja 7,

või

b)      on agressiivsed vastavalt artiklitele 8 ja 9.

5.      I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.”

 Siseriiklik õigus

9        1984. aasta föderaalse seaduse kõlvatu konkurentsi vältimise kohta (Bundesgesetz gegen den unlauteren Wettbewerb 1984; Bundesgesetzblatt für die Republik Österreich (edaspidi „BGBl.”) I, 448/1984) § 9a, selle BGBl. I, 136/2001 avaldatud redaktsioonis (edaspidi „UWG”), on sõnastatud järgmiselt:

„1)      Isiku suhtes, kes äritegevuses konkurentsi eesmärgil

1.      avalikes kuulutustes või muudes laiale avalikkusele mõeldud teadetes kuulutab välja, et ta annab tarbijatele koos kaupade või teenustega tasuta lisahüvesid (preemiad), või pakub või annab tarbijatele koos perioodiliste trükistega tasuta lisahüvesid (preemiad) või kuulutab nende andmise välja või

2.      pakub või annab ettevõtjatele koos kaupade või teenustega tasuta lisahüvesid (preemiad) või kuulutab nende andmise välja,

võib esitada rikkumise lõpetamise nõude ja kahju hüvitamise nõude. See kehtib ka juhul, kui asjaolu, et lisahüve antakse tasuta, on kaupade või teenuste koguhinnaga, lisahüve näiliku hinnaga või muul viisil varjatud.

2)      Eespool toodud lõiget 1 ei kohaldata, kui lisahüveks on:

1.      koos tootega tavapäraselt kasutatav lisand või käibel oleva tava kohaselt kasutatav kõrvalteenus;

2.      näidised;

3.      reklaamesemed, mis viitavad nähtavalt ja kestvalt ettevõtjale, kes ennast nende abil reklaamib;

4.      väikese väärtusega lisahüved või kogum väikese väärtusega esemeid tingimusel, et viimaste kogumi väärtus ei ületa antud erinevate üksikute esemete väärtuste summat;

5.      kindlaksmääratud rahasumma või määratletud viisil arvutatud rahasumma, mis ei käi selle tootega kaasas;

6.      sama toote kindlaksmääratud – või lihtsalt tüki alusel arvutatav – kogus;

7.      teabe või nõuande esitamine või

8.      õiguse andmine sellises auhinnamängus (õnnemäng) osalemiseks, milles üksiku pileti väärtus (mis võrdub kõigi mängu pandud auhindade koguhinna suhtega väljastatud piletite arvu) ei ületa 0,36 eurot ja mille auhindade koguväärtus ei ületa 21 600 eurot; selle õiguse andmine saab toimuda vaid selle mängu enda piletite kaudu. Punkti 8 ei kohaldata perioodiliste trükistega kaasnevate lisahüvede suhtes.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10      Ajaleht Österreich, mis kuulub põhikohtuasja kostjale, korraldas 2007. aastal 25. novembrist kuni 6. detsembrini aasta jalgpalluri valimise ja kutsus avalikkust üles sellel konkursil interneti teel või ajalehes ilmuva valimissedeli kaudu osalema. Nimetatud konkursil osaledes sai võita õhtusöögi valimise võitnud jalgpalluriga.

11      Leides, et see ajalehe ostmisega kaasnev võiduvõimalus kujutab endast õigusvastast lisahüve UWG § 9a lõike 1 punkti 1 tähenduses, palus Mediaprint Handelsgericht Wienil (Viini kaubanduskohus) kohustada kostjat nimetatud tegevuse lõpetama. Kuigi see kohus rahuldas selle nõude, otsustas Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgem üldkohus) apellatsioonimenetluses hoopis, et lisahüvedega müügi keeldu saab kohaldada üksnes juhul, kui väljakuulutatud võit võib mõjutada avalikkust ajalehte ostma. Apellatsioonikohtu hinnangul ei teki käesoleval juhul sellist „ahvatlevat toimet”, võttes arvesse eelkõige seda, et avalikkus võis konkursil osaleda ka interneti teel.

12      Mediaprint esitas seejärel selle otsuse peale Oberster Gerichtshofile kassatsiooni korras määruskaebuse. See kohus täpsustab oma eelotsusetaotluses esiteks, et UWG § 9a lõike 1 punkt 1 sätestab lisahüvedega müügi üldise keelu, mille eesmärk on tagada nii tarbijakaitse kui säilitada tõhus konkurents. Seda täpsustanud, tekib tal küsimus, kas selline säte on vastuolus direktiiviga, mille eesmärk on seevastu tarbijakaitse ning mis reguleerib üksnes tarbijate ja ettevõtjate vahelisi suhteid.

13      Leides, et tehtav otsus sõltub direktiivi tõlgendamisest, otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] direktiivi […] artikli 3 lõikega 1 ja artikli 5 lõikega 5 või selle direktiivi muude sätetega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei ole lubatud välja kuulutada, et antakse tasuta lisahüvesid, ega selliseid hüvesid pakkuda või anda seoses perioodiliste trükistega ning välja kuulutada, et antakse tasuta lisahüvesid seoses muude kaupade või teenustega, välja arvatud ammendavalt loetletud erandid, ilma et oleks vaja igal üksikjuhtumil kontrollida, kas selline kaubandustava on eksitav, agressiivne või muul viisil ebaaus, ning seda ka juhul, kui asjaomane siseriiklik õigusnorm teenib mitte ainult tarbijakaitse huve, vaid ka muid eesmärke, mida eespool viidatud direktiivi esemeline kohaldamisala ei hõlma, näiteks meedia mitmekesisuse säilitamine või nõrgemate konkurentide kaitse?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas asjaolu, et seoses ajalehe ostmisega antakse võimalus osaleda auhinnamängus, kujutab endast ebaausat kaubandustava […] direktiivi artikli 5 lõike 2 tähenduses üksnes seetõttu, et selline osalemise võimalus on vähemalt osale sihtrühmast mitte küll ainus, kuid siiski määrav põhjus ajalehe ostmiseks?”

14      Euroopa Kohtu kantseleisse 27. juulil 2009 esitatud kirjas taotles Austria valitsus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 3 teise lõigu alusel kohtuasja läbivaatamist suurkojas.

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

15      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, milles on ette nähtud üldine lisahüvedega müügi keeld ja mille eesmärk ei ole ainuüksi tarbijakaitse, vaid millel on ka muud eesmärgid, näiteks meedia mitmekesisuse säilitamine või nõrgemate konkurentide kaitse.

16      Selleks et esitatud küsimusele vastata, on vaja kõigepealt kindlaks teha, kas põhikohtuasja esemeks olev lisahüvedega müük kujutab endast direktiivi artikli 2 punkti d mõttes kaubandustavasid ja kas sellele kehtivad seega selle sättega esitatud nõuded.

17      Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi artikli 2 punkti d kohaselt, mis kasutab eriti üldist sõnastust, on kaubandustavad määratletud kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”.

18      Niisugused reklaamikampaaniad, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis seavad tarbija konkursil osalemise sõltuvusse kaupade või teenuste ostmisest, kuuluvad selgelt ettevõtja turunduse valdkonda ning on vahetult seotud ettevõtja müügi ja selle edendamisega. Sellest tuleneb, et need kampaaniad kujutavad endast kaubandustavasid direktiivi artikli 2 punkti d mõttes ning kuuluvad seega direktiivi esemelisse kohaldamisalasse (vt 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑304/08: Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

19      Sellist järeldust ei sea kahtluse alla ei Mediaprinti ega Austria ja Belgia valitsuse märkused, mille kohaselt ei ole põhikohtuasjas kõne all olevat müügi edendamise tegevust direktiivis nimetatud, kuna seda on otseselt käsitletud komisjoni ettepanekus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta (KOM(2001) 546 lõplik), mida on omakorda muudetud (KOM(2002) 585 lõplik). Sellega seoses piisab nimelt sellest, kui tõdeda, et see asjaolu üksi ei saa välistada, et niisuguse tegevuse puhul võib kehtiva liidu õiguse kohaselt olla tegemist ebaausate kaubandustavadega selle direktiivi tähenduses ja et see võib kuuluda direktiivi kohaldamisalasse, arvestades eelkõige seda, et nimetatud ettepanek võeti 2006. aastal tagasi ja seega ei võetud selle põhjal vastu määrust (vt eespool viidatud kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 33).

20      Olles selle kindlaks teinud, tuleb veel kontrollida, kas selline siseriiklik õigusnorm nagu UWG § 9a lõike 1 punkt 1 võib kuuluda direktiivi kohaldamisalasse hoolimata asjaolust – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab –, et sellel on laiem eesmärk kui direktiivil, nähes selleks ette mitte ainuüksi tarbijakaitse, vaid ka muud eesmärgid.

21      Seoses sellega tuleb märkida, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 17, et direktiivi iseloomustab eriti lai esemeline kohaldamisala, mis hõlmab kõiki kaubandustavasid, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele. Seega ei kuulu nimetatud kohaldamisalasse, nagu nähtub ka selle direktiivi põhjendusest 6, üksnes siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, mis puudutavad „ainult” konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega.

22      Ilmselgelt ei ole põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku sätte puhul tegemist sellise õigusnormiga.

23      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, on UWG § 9a lõike 1 punkti 1 eesmärk nimelt otseselt tarbijakaitse, mitte ainult konkurentide ja teiste turuosaliste kaitse.

24      Lisaks nähtub toimikust, et UWG‑d, mis on siseriiklik seadus ebaausa konkurentsi kohta, muudeti 13. detsembri 2007. aasta seadusega (BGBl. I, 79/2007) ilma, et § 9a oleks muudetud, täpsemalt selleks, et tagada direktiivi ülevõtmine Austrias. Järelikult leidis siseriiklik seadusandja, et seadus oli selleks, et tagada siseriikliku õiguse vastavus direktiivile, sobiv ning võimaldas seega – nagu on sätestatud direktiivi põhjenduses 8 – kaitsta „otseselt tarbijate majandushuve ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade eest” ning tagada – nagu on sätestatud muu hulgas direktiivi artiklis 1 – „tarbijakaitse kõrge tase”.

25      Selles kontekstis tuleb meenutada, et Austria valitsus väitis kohtuistungil, et põhikohtuasjas kõne all olev siseriiklik säte ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse seetõttu, et selle eesmärk on peamiselt meedia mitmekesisuse säilitamine Austrias. Seega kaldus ta kõrvale selle sätte eesmärkidele eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud hinnangust, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 12 ja 20.

26      Niisiis, isegi kui eeldada, et põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku õigusnormi eesmärk on peamiselt meedia mitmekesisuse säilitamine Austrias, on oluline märkida, et liikmesriikide võimalus säilitada või kehtestada oma territooriumil meetmed, mille eesmärk või tagajärg on meedia mitmekesisuse säilitamiseks kvalifitseerida kaubandustavad ebaausaks, ei kuulu nende erandite alla direktiivi kohaldamisalast, mis on sätestatud direktiivi põhjendustes 6 ja 9 ning artiklis 3.

27      Seoses sellega tuleb rõhutada, et direktiiv ühtlustab ühenduse tasandil täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid.

28      Seega ei saa Austria valitsus väita, et UWG § 9a lõike 1 punkt 1 ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse, kuna selle eesmärk on sisuliselt meedia mitmekesisuse säilitamine.

29      Sellest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas direktiiviga on vastuolus selline lisahüvedega müügi keeld, nagu on sätestatud UWG § 9a lõike 1 punktis 1.

30      Sellega seoses on oluline meenutada esiteks, et kuna direktiiv ühtlustab täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid, siis ei saa liikmesriigid, nagu on selgelt sätestatud direktiivi artiklis 4, kehtestada rangemaid meetmeid, kui on direktiiviga kindlaks määratud, ja seda olenemata sellest, kas taotletakse tarbijakaitse kõrgema taseme saavutamist (eespool viidatud kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Järgnevalt tuleb ka märkida, et direktiivi artikkel 5, mis näeb ette ebaausate kaubandustavade keelu, sätestab kriteeriumid, mis võimaldavad kaubandustava ebaaususe kindlaks teha.

32      Vastavalt selle artikli lõikele 2 on kaubandustava ebaaus, kui see on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt seoses mingi tootega keskmise tarbija majanduskäitumist.

33      Lisaks määratleb selle artikli 5 lõige 4 kaks ebaausate kaubandustavade täpset kategooriat, milleks on „eksitav kaubandustava” ja „agressiivne kaubandustava”, mis vastavad direktiivi artiklites 6 ja 7 ning 8 ja 9 täpsustatud kriteeriumidele.

34      Lõpuks on direktiivi I lisas kehtestatud ammendav loetelu 31 kaubandustavast, mida vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 loetakse ebaausaks „kõigil tingimustel”. Järelikult, nagu on selgelt täpsustatud nimetatud direktiivi põhjenduses 17, on need ainsad kaubandustavad, mille võib lugeda ebaausaks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust direktiivi artiklite 5–9 sätetele.

35      Mis puudutab põhikohtuasjas kõne all olevaid siseriiklikke õigusnorme, siis on selge, et sellist tava, mis seisneb tarbijatele seoses mingi kauba või teenuse ostmisega lisahüvede pakkumises, direktiivi I lisas ei esine. Seetõttu ei saa need olla keelatud kõigil tingimustel, vaid üksnes juhul, kui üksikjuhtumi hindamine võimaldab tõendada, et nende puhul on tegemist ebaausate tavadega.

36      Siiski tuleb nentida, et UWG § 9a lõike 1 punkt 1 keelab mis tahes kaubandustehingu, mis seob tarbijatele lisahüvede pakkumise kaupade või teenuste ostmisega. Teisisõnu on selline tava üldiselt keelatud, ilma et oleks vaja iga juhtumi faktilisi asjaolusid arvesse võttes kindlaks teha, kas asjassepuutuv kaubandustehing on „ebaaus” direktiivi artiklites 5–9 toodud kriteeriumide põhjal.

37      Lisaks lähevad sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad rangemad meetmed, kui on direktiiviga ette nähtud, vastuollu selle artikli 4 sisuga, mis keelab otseselt liikmesriikidel piiravamate meetmete jõussejätmise või vastuvõtmise, isegi kui nende meetmete eesmärk on tarbijakaitse kõrgema taseme tagamine.

38      Neil asjaoludel tuleb nentida, et direktiiviga on vastuolus selliste kaubanduslike pakkumiste keeld, mis seovad tarbijatele lisahüvede andmise kauba või teenuse ostmisega, nagu keeld, mis on sätestatud põhikohtuasjas kõne all oleva siseriikliku õigusnormiga.

39      Sellist järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et UWG § 9a lõige 2 sätestab nimetatud lisahüvedega müügi keelust teatud arvu erandeid.

40      Nimelt, isegi kui – nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud – need erandid võivad kaubandustavade suhtes, mis seovad lisahüvede saamise sõltuvusse kauba või teenuse ostmisega, kehtestatud keelu ulatust piirata, ei asenda see sellegipoolest oma piiratud ja kindlaksmääratud olemuse tõttu analüüsi, mille peab direktiivi artiklites 5–9 toodud kriteeriumidega arvestades kaubandustava „ebaaususe” osas iga üksikjuhtumi konkreetses olukorras läbi viima, kui tegemist on nagu põhikohtuasjas tavaga, mida ei ole direktiivi I lisas nimetatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Kõigest eelnevast lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja milles on ette nähtud üldine lisahüvedega müügi keeld ja mille eesmärk ei ole ainuüksi tarbijakaitse, vaid millel on ka muud eesmärgid.

 Teine küsimus

42      Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega teada, kas lisahüvedega müüki tuleb käsitada kui ebaausat kaubandustava direktiivi artikli 5 lõike 2 tähenduses üksnes seetõttu, et võiduvõimalus on vähemalt osale asjaomasest avalikkusest määrav põhjus põhitoote ostmiseks.

43      Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 on märgitud, ei saa direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat kaubandustava, mida direktiivi I lisas ei esine, pidada ebaausaks ning seega saab seda pidada keelatuks üksnes üksikjuhtumi hindamisest tulenevalt, eelkõige direktiivi artiklites 5–9 toodud kriteeriumide põhjal.

44      Niisiis kujutab asjaolu, et auhinnamängus osalemise võimalus on vähemalt osale asjaomasest avalikkuses määrav põhjus ajalehe ostmiseks, ühte asjaoludest, mida siseriiklik kohus sellise hindamise raames võib arvesse võtta.

45      Nimelt võib siseriiklik kohus sellisest asjaolust tulenevalt leida, et kõne all olev kaubandustava moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.

46      Siiski ei võimalda see asjaolu üksi mingil viisil jõuda järeldusele, et lisahüvedega müüki tuleb pidada direktiivi tähenduses ebaausaks kaubandustavaks. Selleks tuleb ka kindlaks teha, kas kõne all olev tava on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti a mõttes.

47      Neil kaalutlustel tuleb teisele küsimusele vastata, et asjaolu, et seoses ajalehe ostmisega antakse võimalus osaleda auhinnamängus, ei kujuta endast ebaausat kaubandustava direktiivi artikli 5 lõike 2 tähenduses üksnes seetõttu, et selline osalemise võimalus on vähemalt osale sihtrühmast mitte küll ainus, kuid siiski määrav põhjus ajalehe ostmiseks.

 Kohtukulud

48      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv), tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja milles on ette nähtud üldine lisahüvedega müügi keeld ja mille eesmärk ei ole ainuüksi tarbijakaitse, vaid millel on ka muud eesmärgid.

2.      Asjaolu, et seoses ajalehe ostmisega antakse võimalus osaleda auhinnamängus, ei kujuta endast ebaausat kaubandustava direktiivi 2005/29 artikli 5 lõike 2 tähenduses üksnes seetõttu, et selline osalemise võimalus on vähemalt osale sihtrühmast mitte küll ainus, kuid siiski määrav põhjus ajalehe ostmiseks.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.