—

Caffaro Srl, esindajad: avvocato G. Barcellona ja avvocato R. Crincoli,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Zadra ja S. Schønberg,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226).

2

Taotluse on esitanud Caffaro Srl (edaspidi „Caffaro”), kes esineb võlausaldajana, ning Azienda Unità Sanitaria Locale RM/C (edaspidi „Azienda”), kes on võlgnikuna esinev Itaalia avalik-õiguslik asutus, kohtuasjas, mis puudutab sundtäitmist kolmandaks isikuks olevas Banca di Roma SpA-s (edaspidi „Banca di Roma”) hoitavate võlgniku varade arestimise teel.

3

Direktiivi 2000/35 põhjendus 15 sätestab:

„Käesolevas direktiivis määratletakse ainult „täitedokumendi” mõiste, kuid ei reguleerita sellise [dokumendi] sund[täitmise] erinevaid menetlusi ega tingimusi, mille korral sellise [dokumendi] sund[täitmise] võib lõpetada või peatada.” [Siin ja edaspidi on direktiivi tõlget täpsustatud Euroopa Kohtus.]

4

Direktiivi 2000/35 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5

Sama direktiivi põhjendus 23 sätestab:

„Käesoleva direktiivi artiklis 5 on sätestatud, et vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlus tuleks lõpetada lühikese aja jooksul kooskõlas siseriiklike õigusnormidega, kuid see ei kohusta liikmesriike võtma vastu konkreetset menetlust ega muutma kehtivaid menetlusi konkreetsel moel.”

6

Nimetatud direktiivi artikkel 5 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et [täitedokumendi] võib saada, olenemata võla suurusest, tavaliselt 90 kalendripäeva jooksul alates võlausaldaja hagi esitamisest või kohtu või muu pädeva asutuse poole pöördumisest eeldusel, et võlga ega menetluse asjaolusid ei ole vaidlustatud. Seda kohustust täidavad liikmesriigid kooskõlas asjaomaste siseriiklike õigusnormidega.

2.   Asjaomaste siseriiklike õigusnormidega kohaldatakse kõigi Euroopa Ühenduses tegutsevate võlausaldajate suhtes samu tingimusi.

[…]

4.   Käesolev artikkel ei piira kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva [Brüsseli] konventsiooni sätete kohaldamist.”

7

31. detsembri 1996. aasta dekreetseadus nr 669, mis pärast muudatust 28. veebruari 1997. aasta seadusega nr 30 – mida on muudetud 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 artikliga 147 (GURI nr 302 regulaarne lisa, 29.12.2000) – kehtestati seadusena (edaspidi „dekreetseadus nr 669/1996”), sätestab artiklis 14:

„Riigi ametiasutused ja majandusliku eesmärgita avalik-õiguslikud organisatsioonid täidavad kohtute ja vahekohtute otsused, mis on täidetavad ja sisaldavad rahasumma tasumise kohustust, 120 päeva jooksul alates täitedokumendi kättesaamisest. Enne selle tähtaja möödumist ei saa võlausaldaja asuda sundtäitmisele ega teha võlgnikule ettekirjutusi kohustuse täitmiseks.”

8

Caffaro, kellel oli täitedokument, mis väljastati talle vastavalt Itaalia õigusnormidele, millega võeti siseriiklikku õigusesse üle direktiiv 2000/35, algatas Azienda suhtes täitemenetluse.

9

Täitemenetlus toimub Azienda nende varade arestimise teel, mida viimane hoidis kolmandaks isikuks olevas Banca di Romas; selleks koostati eelotsuse taotluse esitanud kohtusse ilmumiseks kohtukutse, millest teavitati ka kolmandat isikut ja võlausaldajat.

10

13. juunil 2006 peetud kohtuistungil ilmus Banca di Roma eelotsusetaotluse esitanud kohtusse ning kinnitas viimasele, et Azienda hoiab tema juures oma varasid ning hetkel on need külmutatud.

11

Samal kohtuistungil märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et täitemenetlus algatati enne 120-päevase tähtaja lõppemist alates dekreetseaduse nr 669/1996 artiklis 14 ettenähtud täitedokumendi kättetoimetamisest.

12

Võttes arvesse seda, et dekreetseaduse nr 669/1996 artikkel 14 ei ole direktiiviga kooskõlas, palus ta nimetatud sätte jätta kohaldamata või teise võimalusena esitada Euroopa Kohtule taotlus eelotsuse saamiseks nimetatud siseriikliku sätte kooskõla kohta eespool viidatud direktiiviga 2000/35.

13

Neil asjaoludel otsustas Tribunale civile di Roma menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, mida võib kokkuvõtlikult väljendada järgmiselt:

„Kas direktiivi 2000/35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus dekreetseaduse nr 669/1996 artikkel 14, mille kohaselt ei saa võlausaldaja, kellel on täitedokument avalik-õigusliku asutuse poolt äritehingu eest tasumisele kuuluva vaidlustamata makse kohta, nõuda nimetatud ametiasutuse vastu suunatud sundtäitmist enne 120-päevase tähtaja möödumist sellele asutusele täitedokumendi kättetoimetamisest?”

14

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2000/35 tõlgendamist tuleb vaadelda direktiiviga taotletud eesmärgi ja sellega kehtestatud süsteemi kohaselt (vt selle kohta 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-465/04: Honyvem Informazioni Commerciali, EKL 2006, lk I-2879, punkt 17).

15

Selles osas on välja kujunenud, et direktiivi 2000/35 eesmärk on üksnes ühtlustada võimalikus ulatuses liikmesriikides kehtivat teatavat maksmise korda ja praktikat võitlemaks äritehingute eest hilinenud maksmisega.

16

Nagu Euroopa Kohus on juba täpsustanud, reguleerib see direktiiv üksnes teatud konkreetseid hilinemisega seotud õigusnorme, st hilinenud maksmise intressi (artikkel 3), omandireservatsiooni (artikkel 4) ja vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlust (artikkel 5) (vt 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-302/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2006, lk I-10597, punkt 23, ja 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-306/06: 01051 Telecom, EKL 2008, lk I-1923, punkt 21).

17

Peale selle viitab sama direktiiv siseriiklike õigusaktide mitmetele rakendusküsimustele. Nagu nähtub direktiivi põhjendusest 15, on olukord selline eelkõige täitedokumendi sundtäitmise erinevate menetluste puhul ning tingimuste puhul, mille korral sellise sundtäitmise võib lõpetada või peatada (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 24).

18

Direktiiviga 2000/35 kehtestatud süsteemi raames piirdub iseäranis selle artikkel 5 üksnes nõudega, et liikmesriigid tagaksid, et nimetatud direktiivi artikli 2 lõikes 5 määratletud täitedokumendi võib saada tavaliselt 90 kalendripäeva jooksul alates võlausaldaja hagi esitamisest või kohtu või muu pädeva asutuse poole pöördumisest eeldusel, et võlga ega menetluse asjaolusid ei ole vaidlustatud. Sellest tuleneb, et direktiiv ühtlustab – eriti mis puudutab vaidlustamata nõude sissenõudmise menetlust – üksnes täitedokumendi saamise tähtaja, kuid ei reguleeri sundtäitmise menetlust, mille suhtes kohaldatakse liikmesriikide siseriiklikku õigust.

19

Tuleb sedastada, et selline siseriiklik säte nagu kõne all põhikohtuasjas ei mõjuta kuidagi tähtaega, mille jooksul võib täitedokumendi saada. Vastupidi, taoline säte eeldab konkreetselt, et võlausaldajal on täitedokument juba olemas.

20

Sellises järelduses ei pane kahtlema ka Euroopa Ühenduste Komisjoni põhjendused, mille kohaselt puudutab dekreetseaduse nr 669/1996 artikkel 14, mis näeb ette sundtäitmise peatamise 120 päeva jooksul, võla sissenõudmise menetluse ühte etappi, mis eelneb sundtäitmise menetlusele ja kuulub seega nimetatud direktiivi kohaldamisalasse.

21

Isegi eeldusel, et artikli 14 mõju on sundtäitmise menetluse edasilükkamine – nagu väidab komisjon –, ei mõjuta see kuidagi täitedokumendi saamise tähtaega. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 18, kujutab see tähtaeg vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetluse ainsat aspekti, mis on direktiivi artikliga 5 ühtlustatud.

22

Lisaks, kuigi eeltoodust tuleneb, et täitedokument võib dekreetseaduse nr 669/1996 artikli 14 kohaldamisel ajutiselt kaotada täidesaatva jõu, ei tulene sellest siiski, nagu väidab ka komisjon, et võlgniku tegelik kaitse on direktiivi 2000/35 eiramise tõttu ohustatud.

23

Jätkuda võivad mitte üksnes maksete teostamiseks vajalikud menetlused, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 märkis, kuid ka Azienda poolt võla tasumiseks ettevõetavaid vajalikke samme ei saa kuidagi peatada, nagu kinnitas kohtuistungil Itaalia valitsus. Vastupidi, võlgnikuks olev ametiasutus on artikli 14 alusel kohustatud tegema kõik võimaliku, et maksemenetlus oleks 120 päevaga lõpetatud.

24

Neil asjaoludel tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2000/35 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline siseriiklik säte nagu dekreetseaduse nr 669/1996 artikkel 14, mille kohaselt ei saa võlausaldaja, kellel on täitedokument avalik-õigusliku asutuse poolt äritehingu eest tasumisele kuuluva vaidlustamata makse kohta, nõuda nimetatud ametiasutuse vastu suunatud sundtäitmist enne 120-päevase tähtaja möödumist sellele asutusele täitedokumendi kättetoimetamisest.

25

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline siseriiklik säte nagu 31. detsembri 1996. aasta dekreetseaduse nr 669 – mis pärast muudatust 28. veebruari 1997. aasta seadusega nr 30, mida on muudetud 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 artikliga 147, kehtestati seadusena – artikkel 14, mille kohaselt ei saa võlausaldaja, kellel on täitedokument avalik-õigusliku asutuse poolt äritehingu eest tasumisele kuuluva vaidlustamata makse kohta, nõuda nimetatud ametiasutuse vastu suunatud sundtäitmist enne 120-päevase tähtaja möödumist sellele asutusele täitedokumendi kättetoimetamisest.