Izberite preskusne funkcije, ki jih želite preveriti.

Dokument je izvleček s spletišča EUR-Lex.

Dokument 62005CJ0328

    Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 10. mai 2007.
    SGL Carbon AG versus Euroopa Ühenduste Komisjon.
    Apellatsioonkaebus - Konkurents - Kartellikokkulepe - Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta - Koostööteatis - Non bis in idem põhimõte.
    Kohtuasi C-328/05 P.

    Oznaka ECLI: ECLI:EU:C:2007:277

    EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

    10. mai 2007 ( *1 )

    „Apellatsioonkaebus — Konkurents — Kartellikokkulepe — Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta — Koostööteatis — Non bis in idem põhimõte”

    Kohtuasjas C-328/05 P,

    mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 30. augustil 2005 esitatud apellatsioonkaebus,

    SGL Carbon AG, asukoht Wiesbaden (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt M. Klusmann ja Rechtsanwalt F. Wiemer,

    apellatsioonkaebuse esitaja,

    teine menetlusosaline:

    Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, M. Schneider, W. Mölls ning H. Gading,

    kostja Esimese Astme Kohtus

    EUROOPA KOHUS (neljas koda),

    koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud E. Juhász, R. Silva de Lapuerta (ettekandja), G. Arestis ja T. von Danwitz,

    kohtujurist: J. Mazák,

    kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

    arvestades kirjalikus menetluses ja 26. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

    olles 18. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

    on teinud järgmise

    otsuse

    1

    SGL Carbon AG (edaspidi „SGL Carbon”) palub apellatsioonkaebuses esiteks tühistada osaliselt Euroopa Ühenduse Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-71/03, T-74/03, T-87/03 ja T-91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni17. detsembri 2002. aasta otsus K(2002) 5083 (lõplik), EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/E-2/37.667 – erigrafiit; edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja teise võimalusena vähendada talle selle otsusega määratud trahvi.

    Õiguslik raamistik

    Määrus nr 17

    2

    Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3; edaspidi „määrus nr 17”), artikkel 15 sätestab:

    „1.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 100–5000 arvestusühikut, kui need tahtlikult või hooletusest:

    […]

    b)

    annavad ebaõiget informatsiooni vastuses nõudele, mis on esitatud vastavalt artikli 11 lõigetele 3 või 5 […].

    2.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

    a)

    rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli [81] lõiget 1 või artiklit [82], […]

    […]

    Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.

    […]”.

    Suunised

    3

    Komisjoni teatises pealkirjaga „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) on preambulis sätestatud:

    „[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

    Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

    4

    Suuniste punkti 1 kohaselt „[p]õhisumma määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, mis on ainsad määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 osutatud kriteeriumid”. Suuniste punkti 2 kohaselt suurendatakse põhisummat, kui ilmnevad raskendavad asjaolud, näiteks sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise. Suuniste punkti 3 kohaselt vähendatakse põhisummat, kui ilmnevad kergendavad asjaolud.

    Koostööteatis

    5

    Komisjon määratles trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul käsitlevas teatises, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 18. juulil 1996 (EÜT C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”) [siin ja edaspidi on koostööteatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes], millistel tingimustel võib komisjoni poolt kartellikokkuleppe suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada.

    6

    Koostööteatise A-jao lõikes 5 on sätestatud:

    „Ettevõtja koostöö komisjoniga on vaid üks asjaolu, mida komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtab. […]”

    7

    Koostööteatise C-jagu pealkirjaga „Trahvisumma märkimisväärne vähendamine” on sõnastatud järgmiselt:

    „Trahvisummat vähendatakse 50–75% ettevõtja suhtes, kes, täites B-jao punktides b–e sätestatud tingimused, teavitab salajasest kartellist pärast seda, kui komisjon on oma otsuse alusel alustanud kartellis osalevate ettevõtjate uurimist, mis aga ei ole andnud piisavat alust, et õigustada menetluse algatamist vastava otsuse tegemiseks.”

    8

    Koostööteatise B-jaos esitatud tingimused, millele C-jaos viitatakse, näevad ette, et kõnealune ettevõtja:

    „a)

    teavitab komisjoni salajasest kartellist enne, kui komisjon on oma otsuse alusel alustanud kartellis osalevate ettevõtjate uurimist, tingimusel, et komisjonil ei ole veel teavitatud kartelli olemasolu tõendamiseks piisavalt teavet;

    b)

    esitab kartelli olemasolu tõendavaid määravaid tõendeid esimesena;

    c)

    on lõpetanud osaluse õigusvastases tegevuses hiljemalt kartellist teatamise hetkeks;

    d)

    esitab komisjonile kogu vajaliku teabe ning samuti kõik tema valduses olevad kartelli puudutavad dokumendid ja tõendid ning jätkab pidevat ja igakülgset koostööd kogu uurimise vältel;

    e)

    ei ole sundinud teisi ettevõtjaid kartellis osalema ega ole õigusvastases tegevuses omanud algatavat või määravat rolli”.

    9

    Koostööteatise D-jagu pealkirjaga „Trahvisumma oluline vähendamine” näeb ette järgmist:

    „1.

    Kui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik B- ja C-jaos nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra.

    2.

    Selline olukord esineb eelkõige, kui:

    ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada,

    ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”

    Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokoll nr 7

    10

    Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, mis on allkirjastatud Roomas 4. novembril 1950, protokolli nr 7 artiklis 4 on sätestatud:

    Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine

    1   Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

    2   Eelmise lõike sätted ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjassepuutuva riigi seaduse ja kriminaalprotsessiga, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.

    […]”.

    Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja vaidlusalune otsus

    11

    Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus võtnud talle esitatud hagi aluseks olevad asjaolud kokku järgmiselt:

    „1

    Komisjon on [vaidlusaluses] otsuses tuvastanud mitme erigrafiitide sektori ettevõtja osalemise ajavahemikus 1993. aasta juulist kuni 1998. aasta veebruarini reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ja Euroopa Majanduspiirkonna asutamislepingu artikli 53 lõike 1 tähenduses.

    2

    [Vaidlusaluse] otsuse tähenduses väljend „erigrafiit” kirjeldab erinevateks rakendusteks mõeldud grafiittoodete rühma, nagu isostaatiline grafiit, väljapressitud grafiit ja vormitud grafiit; see ei hõlma terasetööstuses kasutatavaid grafiitelektroode.

    3

    Isostaatilisel grafiidil on paremad mehaanilised omadused kui pressitud ja vormitud grafiidil ning iga kategooria hind sõltub nendest mehaanilistest omadustest. Seda leidub eeskätt auto- ja elektroonikatööstuses kasutatavate metallvormide valmistamiseks kasutatavates EDM-elektroodides. Isostaatilist grafiiti kasutatakse ka värviliste metallide, nagu vask ja vasesulamid, pidevvalustantsides.

    4

    Isostaatilise grafiidi tootmiskulu erineb väljapressitud või vormitud grafiidi tootmiskulust vähemalt 20%. Üldiselt on väljapressitud grafiit kõige odavam ning seda kasutatakse siis, kui see vastab rakendusnõuetele. Väljapressitud tooteid kasutatakse paljudes tööstusrakendustes, peamiselt terasetööstuses, alumiiniumitööstuses, keemiatööstuses ja metallurgias.

    5

    Vormitud grafiiti kasutatakse üksnes rakendustes, kus on vaja suuremaid koguseid, kuna selle omadused on väljapressitud grafiidiga võrreldes madalama kvaliteediga.

    6

    Üldiselt tarnitakse erigrafiittooteid klientidele otse tootmispaigast lõplike töödeldud toodetena või vahepealsetest töötlemistöökodadest. Need töökojad ostavad töötlemata grafiiti plokkide või varrastena, töötlevad neid, st kohandavad kliendi vajadustega, ning müüvad töödeldud tooted edasi lõpptarbijale.

    7

    [Vaidlusalune] otsus puudutab kahte erinevat kartellikokkulepet, millest üks puudutas isostaatilise erigrafiidi turgu ning teine väljapressitud erigrafiidi turgu; vormitud grafiidi turul ei leitud tõendeid rikkumisest. Need kartellikokkulepped käsitlesid väga spetsiifilisi tooteid, st grafiiti plokkidena või lõigatud plokkidena; see ei hõlmanud töödeldud grafiiti, mis oli valmistatud kliendi „tellimuse” järgi.

    8

    Rahvusvahelised ettevõtjad on läänes peamised grafiiditootjad. Erigrafiidi müügikogus 2000. aastal oli ligi 900 miljonit eurot, millest 500 miljonit eurot oli isostaatilise grafiidi müük, ning 300 miljonit eurot väljapressitud grafiidi müük. Terves ühenduses/EMP-s oli 2000. aastal müügikogus 100–120 miljonit eurot isostaatilise grafiidi puhul ja 60–70 miljonit eurot väljapressitud grafiidi puhul. Töötlemata toodete maht isostaatilise grafiidi turul oli 35–50 miljonit eurot ning väljapressitud grafiidi turul ligi 30 miljonit eurot.

    9

    [Vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmise kuupäeval olid terves ühenduses/EMP-s kõige tähtsamad isostaatilise grafiidi tootjad [eeskätt] Saksamaa äriühing SGL Carbon […].

    […]

    12

    Alates juunist 1997 viis komisjon läbi uurimise grafiitelektroodide turul, mille tagajärjel võttis ta 18. juulil 2001 vastu otsuse EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E-1/36.490 – Grafiitelektroodid, EÜT 2002, L 100, lk 1). […]

    […]

    14

    Ameerika Ühendriikides algatati 2000. aasta märtsis ja 2001. aasta veebruaris kriminaalmenetlused [Le Carbone-Lorraine SA] ühe tütarettevõtja ning [Jaapani äriühingu Toyo Tanso Co. Ltd] ühe tütarettevõtja vastu osalemise tõttu ebaseaduslikus kartellis erigrafiidi turul. Äriühingud tunnistasid end süüdi ja nõustusid trahve maksma. […]

    15

    Komisjon saatis 17. mail 2002 vastuväiteteatise [vaidlusaluse otsuse] adressaatidele. […]. Ükski äriühing ei vaielnud vastu faktide sisulisele õigsusele.

    […]

    17

    Haldusmenetlus lõppes [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmisega 17. detsembril 2002. […]

    […]

    19

    [Vaidlusaluses] otsuses [märgitakse], et isostaatilise grafiidi turul esinenud salajasi kokkuleppeid viidi ellu regulaarsetel mitmepoolsetel kohtumistel neljal tasandil:

    „kõrge taseme” kohtumised, milles osalesid äriühingute juhid ja mille käigus määratleti koostöö aluspõhimõtted;

    „rahvusvahelise töö taseme” kohtumised, mis käsitlesid grafiitplokkide erinevatesse liikidesse jagamist ja iga liigi hindade alammäärasid;

    „piirkondlikud” (Euroopa) kohtumised;

    „kohalikud” (siseriiklikud) kohtumised Itaalia, Saksamaa, Prantsuse, Suurbritannia ja Hispaania turgude kohta.

    […]

    22

    [Vaidlusaluses] otsuses tehtud faktiliste järelduste ja õiguslike hinnangute põhjal määras komisjon uuritavatele ettevõtjatele trahvi, mille summa arvutati suunistes […] ning koostööteatistes esitatud meetodi põhjal.

    23

    [Vaidlusaluse] otsuse resolutiivosa artikli 1 esimese lõigu kohaselt rikkusid järgmised ettevõtjad EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1, osaledes osutatud ajavahemikes mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mis mõjutasid ühenduse ja EMP isostaatilise erigrafiidi turgu:

    […]

    b)

    SGL [Carbon], juulist 1993 kuni veebruarini 1998;

    […]

    24

    Sama sätte teise lõigu kohaselt rikkusid järgmised ettevõtjad EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1, osaledes osutatud ajavahemikes mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mis mõjutasid ühenduse ja EMP väljapressitud erigrafiidi turgu:

    SGL [Carbon], veebruarist 1993 kuni novembrini 1996;

    […]

    25

    [Vaidlusaluse otsuse] resolutiivosa artiklis 3 määratakse järgmised trahvid:

    […]

    b)

    SGL [Carbon]:

    isostaatiline grafiit: 18940000 eurot,

    väljapressitud grafiit: 8810000 eurot;

    […]

    26

    [Nimetatud] artiklis 3 määratakse, et trahvid tuleb maksta kolme kuu jooksul alates [vaidlusaluse] otsuse kättesaamisest ning tasumisega hilinemise korral kohaldatakse viivist 6,75%.

    27

    [Vaidlusalune] otsus edastati 20. detsembri 2002. aasta kirjaga igale hagejale. Selles kirjas täpsustati, et [selles] otsuses märgitud maksetähtaja lõppedes nõuab komisjon selle summa sisse; kui aga esitatakse hagi Esimese Astme Kohtule, ei võta komisjon ühtegi täitemeedet, tingimusel et makstakse intress 4,75% ning seatakse pangagarantii.”

    Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

    12

    SGL Carbon ja teised vaidlusaluse otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad esitasid 2003. aasta märtsis Esimese Astme Kohtule tühistamishagid nimetatud otsuse peale.

    13

    Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus järeldanud ja otsustanud järgmist:

    „[…]

    4)

    Kohtuasjas T-91/03: SGL Carbon vs. komisjon:

    kinnitada hagejale [vaidlusaluse] otsuse artikli 3 alusel määratud trahvi suuruseks isostaatilise grafiidi sektoris toimunud rikkumise eest 9641970 eurot;

    jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;

    jätta hageja kanda kaks kolmandikku tema enda kohtukuludest ja mõista temalt välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest, jätta viimase kanda kolmandik tema enda kohtukuludest ja mõista temalt välja kolmandik hageja kohtukuludest.”

    Apellatsioonkaebuse nõuded

    14

    SGL Carbon palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

    esimese võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles jäetakse tema hagi rahuldamata;

    teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi, viivisintressi ning intressi, mida tuleb maksta menetluse toimumise ajal;

    mõista kohtukulud välja komisjonilt.

    15

    Komisjon palub vastuses apellatsioonkaebusele Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

    Apellatsioonkaebus

    16

    SGL Carbon esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kuus väidet.

    17

    Esimeses väites märgib SGL Carbon, et Esimese Astme Kohus rikkus non bis in idem põhimõtet, kuna kohus ei võtnud arvesse neid trahve, mis oli ettevõtjale eelnevalt Ameerika Ühendriikides määratud. Teises väites vaidlustab SGL Carbon talle määratud trahvi suurendamist 35% võrra selle eest, et ta oli kartelli ainsa juhi rollis. Kolmandas väites märgib ta, et Esimese Astme Kohus ei uurinud väidet, et on rikutud kaitseõigust osas, kus see hõlmab õigust olla ära kuulatud, kuna uurimise eest vastutavad komisjoni grupi liikmed ei osanud piisavalt saksa keelt. Neljas väide käsitleb seda, kuidas Esimese Astme Kohus hindas SGL Carboni koostööd komisjoniga. Viiendas väites märgib hageja, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse tema majandustulemusi, et hinnata tema rahalist võimsust trahvi tasuda, ja et selle trahvi summa on ebaproportsionaalne. Lõpuks märgib hageja kuuendas väites, et Esimese Astme Kohus arvutas intressimäära valesti.

    Esimene väide, mis puudutab kohustuse võtta arvesse kolmandas riigis määratud karistusi rikkumist

    Poolte argumendid

    18

    Esimeses väites märgib SGL Carbon, et Esimese Astme Kohus eksis, seades kahtluse alla non bis in idem põhimõtte kohaldatavuse käesolevas asjas, kuna SGL Carboni sõnul oleks tulnud talle Ameerika Ühendriikides määratud karistusi trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta, vähemalt selle vähendamiseks.

    19

    Kohtuistungil täpsustas SGL Carbon, et kuigi Euroopa Kohus lükkas 29. juuni 2006. aasta otsustes kohtuasjades C-289/04 P: Showa Denko vs. komisjon (EKL 2006, lk I-5859, punktid 50–63) ja C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon (EKL 2006, lk I-5977, punktid 26–39) tagasi teesi, et kolmandas riigis konkurentsiõiguse valdkonnas määratud karistusi tuleb trahvi kehtestamisel arvesse võtta, ei olnud komisjonil alust neid asjaolusid ka täielikult tähelepanuta jätta.

    20

    SGL Carbon leiab seoses vajadusega järgida määratud karistuste proportsionaalsust, et komisjoni võib kohustada oma kaalutlusõiguse kasutamise raames arvesse võtma kolmandate riikide ametiasutuste määratud karistusi.

    21

    Komisjon leiab, et hageja viitab käesolevas asjas ekslikult non bis in idem põhimõttele. Tegelikult ei ole ühenduses ja Ameerika Ühendriikides toimuvatel konkurentsiõiguse valdkonna haldus- ja kohtumenetlustel samad eesmärgid.

    22

    Komisjon väidab, et eespool viidatud kohtuotsustest Showa Denko vs. komisjon ja SGL Carbon vs. komisjon ilmneb, et ühenduse õiguses puudub igasugune alus kohustusele võtta arvesse ettevõtjale kolmandas riigis määratud karistusi.

    23

    Komisjon lisab, et õiguse üldpõhimõtted kinnitavad seda, et puudub selline kohustus võtta arvesse neid karistusi. Kui terves maailmas tegutsev kartell lepib kokku hindades maailma tasemel, siis ei pane osalevad ettevõtjad toime vaid ühte rikkumist, vaid mitu rikkumist, mis vastavad iseseisvatele õiguskordadele, kus on keelatud hinnakokkulepped, millel on tegelik või võimalik mõju nende territooriumidele.

    Euroopa Kohtu hinnang

    24

    Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool viidatud kohtuotsustes Showa Denko vs. komisjon ja SGL Carbon vs. komisjon uuris Euroopa Kohus juba küsimust, kas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4 esitatud non bis in idem põhimõtet saab kohaldada olukordades, kus kolmanda riigi ametiasutused selle riigi territooriumil kehtiva konkurentsiõiguse alast karistamispädevust teostades on sekkunud.

    25

    Selles küsimuses meenutas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuste SGL Carbon vs. komisjon punktis 28 ja Showa Denko vs. komisjon punktis 52, et rahvusvahelist kartelli iseloomustab eelkõige see, et vastavatel kolmandate riikide territooriumidel tuleb kohaldada kolmandate riikide õigust.

    26

    Sellega seoses sedastas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuste SGL Carbon vs. komisjon punktis 29 ja Showa Denko vs. komisjon punktis 53, et nimetatud riikide ametiasutused, kes oma territoriaalse pädevuse raames tegelevad konkurentsivabaduse kaitsega, peavad oma võimu teostama nendes riikides kohaldatavatele nõuetele vastavalt. Need põhimõtted, mis on teiste riikide õiguskordade konkurentsivaldkondade aluseks, teenivad teatud kindlaid eesmärke, kuid viivad ka spetsiifiliste materiaalõiguse normide vastuvõtmiseni ja väga erinevate haldus-, karistus- ja tsiviilõiguslike tagajärgedeni konkurentsialaste õigusnormide rikkumiste tuvastamisel nimetatud riikide ametiasutuste poolt.

    27

    Euroopa Kohtu sõnul tuleneb sellest, et kui komisjon karistab ettevõtjat ebaseadusliku käitumise eest, isegi kui selleks on ettevõtja osalemine rahvusvahelises kartellis, püüab komisjon tagada ühisturul konkurentsivabadust, mis on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt ühenduse põhieesmärk. Ühenduse tasemel kaitstava õigushüve eripära tõttu võivad komisjoni poolt tema asjakohase pädevuse raames antud hinnangud märgatavalt erineda kolmandate riikide antud hinnangutest (vt eespool viidatud kohtuotsused SGL Carbon vs. komisjon, punkt 31, ja Showa Denko vs. komisjon, punkt 55).

    28

    Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et non bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav olukordades, kus on tegemist ka kolmandate riikide õiguskordadega ja konkurentsivaldkonna ametiasutuste sekkumisega oma pädevuse raames (vt eespool viidatud kohtuotsused SGL Carbon vs. komisjon, punkt 32, ja Showa Denko vs. komisjon, punkt 56).

    29

    Käesoleva apellatsioonkaebuse puhul tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus leidis neid põhjendusi peamises osas järgides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112–116, et non bis in idem põhimõtet ei saa kohaldada, kui komisjon peab oma pädevust ühenduse õiguse alusel kasutama, kuigi asjaomasele ettevõtjale on juba kolmanda riigi konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistused selle riigi ametiasutuste poolt.

    30

    Neis tingimustes ei saa nõustuda SGL Carboni apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega non bis in idem põhimõtte rikkumise kohta.

    31

    Mis puudutab hageja poolt kohtuistungil esitatud argumente selle kohta, et eespool viidatud kohtuotsuseid SGL Carbon vs. komisjon ja Showa Denko vs. komisjon tuleb mõista nii, et komisjoni kaalutlusõigus küsimuses, kas ta peab arvesse võtma asjaomasele ettevõtjale kolmanda riigi konkurentsieeskirjade rikkumise eest selle riigi ametiasutuste poolt määratud karistusi või mitte, võib olukorrast sõltuvalt olla „vähendatud” nii, et komisjon võib siiski olla kohustatud võtma selliseid karistusi arvesse, siis piisab märkimisest, et nende kohtuotsuste selline tõlgendus tugineb nende otsuste ja eeskätt vastavalt nende punktide 36 ja 60 ekslikule tõlgendamisele.

    32

    Tegelikult ei võtnud Euroopa Kohus nimetatud punktides 36 ja 60 sõna non bis in idem põhimõtte kohaldatavuse teemal, vaid vastas hagejate poolt Esimese Astme Kohtule teise võimalusena esitatud argumendile, millega üritati tõendada proportsionaalsuse ja võrdsuse põhimõtete rikkumist Esimese Astme Kohtu poolt.

    33

    Sellega seoses piirdus Euroopa Kohus meeldetuletusega, et ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvide kindlaksmääramine toimub komisjonile selles valdkonnas antud kaalutlusõiguse raames.

    34

    Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta sedastas vaidlustatud otsuse punktis 128, et komisjon ei pidanud arvesse võtma SGL Carbonile Ameerika Ühendriikide ametiasutuste poolt määratud karistusi.

    35

    Seetõttu tuleb SGL Carboni poolt apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud esimene väide tagasi lükata.

    Teine väide, mis puudutab hagejale kartelli juhiks olemise tõttu määratud trahvi suurendamise õigusvastasust

    36

    Sellel väitel on kaks osa. Esiteks väidab SGL Carbon, et trahvi põhisumma suurendamine on õigusvastane, kuna Esimese Astme Kohtu faktilised järeldused ei loo mingit alust sellisele suurendamisele. Teiseks rikkus Esimese Astme Kohus hageja sõnul selles küsimuses kaitseõigust, kuna enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ei teadnud ta enda kaitseks hädavajalikku asjaolu, et komisjon kavatseb teda lugeda kartelli ainsaks juhiks.

    Teise väite esimene osa

    – Poolte argumendid

    37

    SGL Carbon väidab, et Esimese Astme Kohtu poolt talle omistatud kartelli juhi seisund ei vasta juhtumi tegelikele asjaoludele, nagu neid vaidlustatud kohtuotsuses on kirjeldatud.

    38

    Ta leiab samuti, et faktilised asjaolud ega eeskätt Esimese Astme Kohtu järeldused, mis on lisaks vastuolulised, ei saa kujutada endast asjaolusid, mis võivad õigustada talle määratud trahvi suurendamist.

    39

    Komisjon väidab, et see väide on vastuvõetamatu selles osas, kus hageja vaidlustab Esimese Astme Kohtu hinnangu faktidele seoses tema rolliga kartelli juhina.

    40

    Ta lisab, et vastuvõetamatud on ka hageja argumendid, et kartelli juhiks lugemine kajastus trahvisummas, sest korratakse juba Esimese Astme Kohtus esitatud argumente.

    – Euroopa Kohtu hinnang

    41

    Tuleb kõigepealt meenutada, et EÜ artikli 225 lõikest 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et on ainult Esimese Astme Kohtus pädev ühelt poolt fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiselt poolt fakte hindama. Kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, mida Esimese Astme Kohus on nende faktide aluseks võtnud. Juhul kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. Järelikult ei kujuta see hindamine – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust (vt 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punktid 51 ja 52 ning viidatud kohtupraktika).

    42

    Teise väite esimeses osa kohta tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 316–331 üksikasjalikult faktilisi asjaolusid, mille tagajärjel komisjon luges SGL Carboni kartelli juhiks ja hindas selle rolli raskendavaks asjaoluks.

    43

    Selle asjaoluga seoses tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (vt eelkõige 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P, C-208/02 P, C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punktid 240–242) määratakse rikkumise raskusaste kindlaks mitme asjaolu alusel, mille suhtes komisjonil on kaalutlusõigus. Arvestades suuniste alusel trahvisumma kindlaksmääramisel raskendavate asjaolude esinemisega, täidab komisjon üksnes talle määratud ülesannet järgida ühenduse konkurentsieeskirjade täitmist.

    44

    Et määrata kindlaks toimunud rikkumise raskusastet, tuleb arvesse võtta eeskätt iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kooskõlastatud tegevuse kehtestamisel ning tegevusest saada võidavat kasumit (vt selle kohta 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 129).

    45

    Neis tingimustes on SGL Carboni argumendid seoses raskendava asjaoluga, mis on seotud tema rolliga kartelli juhina, suunatud sellele, et Euroopa Kohus uuriks uuesti kõiki faktilisi asjaolusid, mille kohta Esimese Astme Kohus seisukoha võttis.

    46

    Sellega seoses ei viita SGL Carbon ühelegi dokumendile ega asjaolule, mis võib tõendada, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi oma hinnangutes selle ettevõtja rollile seoses kartelli tekkimise ja arenguga.

    47

    Lisaks ei ole neis hinnangutes ka vastuolu SGL Carboni ja kartellis osalenud teiste ettevõtjate vastava käitumise hindamise vahel.

    48

    Sellest nähtuvalt tuleb teise väite esimene osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

    Teise väite teine osa

    – Poolte argumendid

    49

    SGL Carbon väidab, et komisjon ei kuulanud teda nõuetekohaselt ära tema rikkumise hindamise küsimuses ja et Esimese Astme Kohus jättis arvestamata selle asjaolu õigusliku ulatusega. Tegelikult omistas komisjon vastuväiteteatises hagejale ning veel ühele ettevõtjale ühiselt kartelli juhi rolli. Seevastu aga vaidlusaluse otsuse punktides 485–488 luges komisjon üksnes hagejat „isostaatilise grafiidi turul toimunud rikkumise eesvedajaks ja algatajaks”, suurendades tema trahvi põhisummat kõige rohkem, st 50% võrra.

    50

    SGL Carbon leiab seega, et Esimese Astme Kohus eiras kaitseõigust. Vastuväiteteatis ei saa piirduda märkega, et trahv võtab arvesse rikkumise raskust ja kestust, vaid peaks tõhusa kaitse võimaldamiseks loetlema need asjaolud, mida võidakse komisjoni otsuse tegemisel arvesse võtta.

    51

    SGL Carbon rõhutab, et väidetav kartelli juhiks olemine on trahvisumma kindlaksmääramisel oluline asjaolu. Kui vastuväiteteatises oleks märgitud, et komisjon kavatseb rikkumise raskusastmele sellise hinnangu anda, oleks hageja sellele vastu vaielnud.

    52

    Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus leidis õigustatult, et käesolevas asjas oli järgitud kaitseõigust, eeskätt õigust olla ära kuulatud, kuna vastuväiteteatises märgiti peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud seoses toime pandud rikkumistega, nagu nende rikkumiste raskus ja kestus. Õigus olla ära kuulatud ei hõlma seda, kuidas komisjon kavatseb kasutada rikkumise raskuse ja kestuse kriteeriume trahvisummade kindlaksmääramiseks.

    53

    Komisjon väidab, et hageja tegevuse tähtsus kartelli juhina või viis, kuidas Esimese Astme Kohus hindas sellega seotud asjaolusid, on faktilised küsimused, mida saab apellatsiooniastmes kontrollida üksnes tõendite moonutamise korral.

    54

    Ta märgib sellega seoses, et hageja ei vaidlustanud Esimese Astme Kohtu faktiliste järelduste õiguspära. Ka ei viidanud hageja argumentidele, mis võiksid tõendada võimalikku tõendite moonutamist Esimese Astme Kohtu poolt.

    – Euroopa Kohtu hinnang

    55

    Tuleb meenutada, et ühest küljest vastuväiteteatis ja teisest küljest juurdepääs toimikule võimaldavad uurimise esemeks olevatel ettevõtjatel teada saada, millised tõendid on komisjonil, ning anda kaitseõigusele täielik tõhusus (vt 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punktid 315 ja 316, ning 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punktid 66 ja 67).

    56

    Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb ühtlasi, et komisjon täidab oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud niipea, kui ta märgib vastuväiteteatises peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi määramise kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest (vt selle kohta 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punktid 19 ja 20, ning eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 428).

    57

    Käesoleva apellatsioonkaebusega seoses tuleb sedastada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–142 määras Esimese Astme Kohus õigesti kindlaks vastuväiteteatisi ning ettevõtjate õigust olla ära kuulatud reguleeriva õigusliku raamistiku.

    58

    Seejärel leidis Esimese Astme Kohus õigustatult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 144 ja 145, et kaitseõigust järgiti, kuna SGL Carbonile anti võimalus esitada märkusi toime pandud rikkumise kestuse, raskusastme ja laadi kohta. Esimese Astme Kohus täpsustas samuti õigustatult selle kohtuotsuse punktis 146, et komisjonil ei olnud kohustust vastuväiteteatises selgitada, kuidas ta võiks neid asjaolusid trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 434, 435 ja 439).

    59

    Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et vastuväiteteatises oli piisavalt täpset teavet viisi kohta, kuidas komisjon kavatses trahvisumma kindlaks määrata, eeskätt seoses toime pandud rikkumise raskusastmega.

    60

    Tuleb eeskätt märkida, et Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148, et vastuväiteteatises oli andmeid, et SGL Carbon oli olnud rikkumise eestvedaja ja algataja rollis. Seega oli hagejat hoiatatud, et seda asjaolu võidakse trahvi kindlaksmääramisel arvesse võtta.

    61

    Esimese Astme Kohus leidis samuti õigustatult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, et puuduvad tõendid järeldamaks, et SGL Carboni vastutus kartelli juhina oleks olnud suurenenud seetõttu, et komisjon loobus vaidlusaluses otsuses omistamast sama rolli teisele kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjale.

    62

    Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, ei muutnud neis tingimustes asjaolu, et komisjon luges vaidlusaluses otsuses SGL Carboni kartelli ainsaks juhiks, selle ettevõtja seisundit kartellikokkuleppe suhtes nii, et see mõjutaks kaitseõigust, võttes arvesse, et vastuväiteteatis on paratamatult esialgne ja seda muudetakse hinnangu käigus, mida komisjon teostab hiljem poolte märkuste ning teiste tuvastatud faktide põhjal.

    63

    Seega ei ole teise väite teine osa põhjendatud.

    64

    Eelnevast nähtuvalt tuleb SGL Carboni poolt apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud teine väide tagasi lükata.

    Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigust osas, kus see hõlmab õigust olla ära kuulatud

    Poolte argumendid

    65

    SGL Carbon väidab, et Esimese Astme Kohus eksis, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154, et ükski tõsine tõend ei kinnita argumente selle kohta, et uurimise eest vastutavad komisjoni esindajad ei osanud piisavalt saksa keelt. Tegelikult tõendas hageja, millises ulatuses ja milliste asjaolude põhjal jõudis ta paratamatult järeldusele, et ükski nendest esindajatest ei osanud piisavalt seda keelt.

    66

    SGL Carboni sõnul peavad komisjoni esindajad suutma kas vahetult või tõlke abil mõista puudutatud ettevõtjate esitatud kõiki andmeid.

    67

    Komisjon märgib, et Esimese Astme Kohus leidis, et hageja ei esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit selle oletuse kinnituseks.

    68

    Ta rõhutab, et mõne esindaja individuaalne keeloskus ei oma vähimatki tähendust kaitseõiguse järgimisel. Tegelikult viib haldusmenetlust läbi konkurentsi peadirektoraat ning see menetlus lõpeb komisjoni kui institutsiooni otsusega.

    69

    Komisjon lisab, et kogu kirjavahetus menetluse käigus oli toimunud saksa keeles, välja arvatud üks erand. Üksnes hagejale esitatud kolmas informatsiooninõue oli koostatud inglise keeles, kuid hageja ei olnud nõudnud selle tõlget, vaid üksnes vastas saksa keeles.

    Euroopa Kohtu hinnang

    70

    Kõigepealt tuleb meenutada, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus ühenduse õiguse põhiprintsiip, mida tuleb isegi haldusmenetluses järgida (vt eelkõige 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10821, punkt 30).

    71

    Kaitseõiguse järgimine nõuab eeskätt seda, et uurimise esemeks olev ettevõtja saaks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon (vt 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I-865, punkt 21).

    72

    Mis puudutab apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud kolmandat väidet, siis tuleb märkida, et kuivõrd SGL Carbon vaidlustab selle, et Esimese Astme Kohus ei nõustunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 tema argumentidega sellest, et komisjon usaldas juhtumi toimiku selliste esindajate kätte, kes ei osanud piisavalt saksa keelt, siis põhineb see järeldus faktide ja Esimese Astme Kohtule esitatud tõendite hindamisel, mida ei saa apellatsioonkaebuse raames vaidlustada, nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 41.

    73

    Isegi kui lugeda tõendatuks, et uurimise eest vastutavatel komisjoni esindajatel ei olnud piisavat keeleoskust, siis piisab märkimisest, niivõrd, kuivõrd SGL Carbon väidab, et komisjon rikkus kaitseõigust, et kartellikokkuleppe uurimise eest vastutava komisjoni grupi mõne liikme keeleoskus iseenesest ei saa olla määrav, et hinnata küsimust, kas komisjon on kaitseõigust rikkunud.

    74

    Järelikult ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei olnud rikkunud hageja kaitseõigust.

    75

    Seetõttu tuleb SGL Carboni poolt apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud kolmas väide tagasi lükata.

    Neljas väide, mis puudutab SGL Carboni komisjoniga tehtud koostöö arvestamata jätmist

    Poolte argumendid

    76

    SGL Carbon väidab, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse argumente, et tema koostööd komisjoniga alahinnati, võrreldes teiste asjaomaste ettevõtjate koostööga. Tegelikult vähendas komisjon hageja trahvi üksnes 35% võrra, kuigi oleks sobilik olnud vähendada 50–75% võrra.

    77

    Ta leiab, et ta koostöö oli vähemalt samaväärne teiste ettevõtjate koostööga ja et üksnes tema esitas andmeid teiste ettevõtjate osalemisest kartellikokkuleppes.

    78

    SGL Carbon väidab ühtlasi, et küsimus, kas komisjon võtab oma otsuses arvesse koostööd teinud ettevõtjate poolt esile tõstetud rikkumisi või mitte, ei saa üksinda tähtsust omada. Vastupidises olukorras peaksid koostööaltid ettevõtjad kogu aega kartma, et nende koostööd, nagu hageja oma, ei võeta arvesse või võetakse ainult osaliselt arvesse.

    79

    Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, hinnates SGL Carboni koostööd uurimise käigus. Viimane hindas õigesti hageja ja teiste puudutatud ettevõtjate panust. Kuna hageja koostöö ei aidanud kaasa rikkumise tõendamisele, ei saa seda trahvi vähendamiseks arvesse võtta.

    80

    Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus hindas iga puudutatud ettevõtja panust käsitlevaid tõendeid uurimise käigus õigesti. Hageja ei selgitanud, kuidas see uurimine moonutas tõendeid, mis on ainus asjaolu, mida saab apellatsioonkaebuse raames kontrollida.

    Euroopa Kohtu hinnang

    81

    Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 43 meenutati, on komisjonil trahvide arvutamise meetodi küsimustes lai kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on puudutatud ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon teostama keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga nende ettevõtja koostöö küsimuses.

    82

    Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 358–362 tugines Esimese Astme Kohus oma hinnangus selles küsimuses koostööteatisele toetudes kaalutlusele, et ainult ühe ettevõtja, st esimesena kartellikokkuleppe olemasolust tõendeid esitava ettevõtja trahvi võib oluliselt vähendada, välistades kõik teised ettevõtjad, kes haldusmenetluse hilisemas faasis esitavad konkreetseid tõendeid selle sama kartellikokkuleppe kohta.

    83

    Ettevõtja koostöö puhul komisjoniga tuleneb kohtupraktikast, et selline panus võib koostööteatise alusel õigustada trahvi vähendamist üksnes siis, kui see võimaldab komisjonil tõhusalt täita oma ülesannet rikkumine tuvastada ja sellele rikkumisele lõpp teha (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I-10101, punkt 36, ja eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 399).

    84

    Täpsemalt, kuigi juba koostööteatis näeb C- ja D-jaos ette trahvi vähendamise esimesena kartellikokkuleppe olemasolust tõendeid esitavale ettevõtjale, siis kinnitati ning süvendati eesmärki edendada ettevõtjate koostööd ühendust mõjutavate salajaste kartellikokkulepete avastamiseks, eriti selliste ettevõtjate puhul, kes esimesena esitavad tõendeid, komisjoni teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17).

    85

    Käesolevas asjas märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 360, et neid tõendeid esitas esimesena vaid üks ettevõtja, kes ei olnud SGL Carbon.

    86

    Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 367, et SGL Carbon kui kartelli juht ei täitnud koostööteatises märgitud tingimusi talle määratud trahvi märkimisväärseks vähendamiseks. Seda faktidel põhinevat hinnangut ei saa apellatsioonkaebuse raames vaidlustada.

    87

    Mis puudutab SGL Carboni argumente tema komisjoniga tehtud koostöö arvessevõtmise kohta sõltumata sellest, et teda loeti kartelli juhiks, siis tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsus punktis 368 õigustatult, et komisjonil ei olnud kohustust sellist koostööd premeerida trahvi märkimisväärse vähendamisega, kuna see koostöö ei aidanud tegelikult kaasa nimetatud kartellikokkuleppe tuvastamisele ega selle lõpetamisele.

    88

    Mis puudutab SGL Carboni kinnitust, et tema koostööd alahinnati, võrreldes teiste kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjate omaga, siis tuleb nentida, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 371 õigustatult märkis, et komisjonil on lai kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega.

    89

    SGL Carbon ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Esimese Astme Kohus on õigusnormi rikkunud, analüüsides seda, kuidas komisjon kasutas oma kaalutlusõigust ettevõtjate poolt uurimise käigus tehtud koostöö kohta.

    90

    Eelnevast tuleneb, et SGL Carbonil ei ole alust väita, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, hinnates tema koostööd komisjoniga uurimise käigus.

    91

    Seetõttu tuleb SGL Carboni poolt apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud neljas väide tagasi lükata.

    Viies väide, mis puudutab trahvi ebaproportsionaalsust

    Poolte argumendid

    92

    SGL Carbon väidab, et Esimese Astme Kohus eksis, kui ta leidis, et komisjon ei pidanud trahvisummat kindlaks määrates võtma arvesse asjaomase ettevõtja majanduslikku olukorda.

    93

    Ta rõhutab, et Esimese Astme Kohus ei saa kinnitada ettevõtja pankrotti kui trahvi määramise tagajärge, jättes arvestamata selle trahviga seotud rahalised tagajärjed. Proportsionaalsuse põhimõte eeldab, et võetakse arvesse karistuste mõju asjaomase ettevõtja majanduslikku olukorda silmas pidades.

    94

    Komisjon leiab, et viies väide on vastuvõetamatu. Tegelikult soovib SGL Carbon, et hinnataks uuesti, kas trahvisumma määrati kindlaks asjakohaselt, esitades hulga väiteid, mis ei puuduta Esimese Astme Kohtu järeldusi vaidlustatud kohtuotsuses. Selline faktide hindamine ei ole allutatud Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonkaebuse raames.

    95

    Komisjon väidab, et viies väide on igal juhul põhjendamata. Esimese Astme Kohus kinnitas oma täieliku pädevuse raames kohtupraktikat, mille järgi komisjonil ei ole kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel võtta arvesse ettevõtja majanduslikku olukorda.

    96

    Komisjon lisab, et Esimese Astme Kohus vähendas oluliselt hagejale määratud trahvisummat, mida vähendati rohkem kui komisjon seda tegi.

    Euroopa Kohtu hinnang

    97

    Kõigepealt tuleb meenutada, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 41 juba märgiti, et Euroopa Kohtu kontroll apellatsioonkaebuse raames ei ulatu Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatud faktidele, välja arvatud siis, kui toimikumaterjalidest tuleneb sedastuste sisuline ebaõigsus, kui Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud, kui see kohus on eksinud nende faktide õiguslikul kvalifikatsioonil ning küsimuse korral, kas on järgitud tõendamiskoormist ning tõendite hankimist puudutavaid norme.

    98

    Samuti ei saa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses õigluse põhjendusel asendada enda hinnanguga seda hinnangut, mille Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse raames ettevõtjatele ühenduse õiguse eeskirjade rikkumise eest määratud trahvisummade kohta andis (vt 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I-4411, punkt 31, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I-829, punkt 152).

    99

    Kuna SGL Carbon soovib kahtluse alla seada talle määratud trahvi proportsionaalsust, tuleb see väide vastuvõetamatuks kuulutada, kuna sellega taotletakse faktide uut hindamist, mida Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames ei ole aga pädev läbi viima (vt samuti 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-359/01 P: British Sugar vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4933, punktid 47 ja 48, ning eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 245 ja 246).

    100

    Mis puudutab argumenti, et Esimese Astme Kohus jättis arvestamata SGL Carboni rahalise võimsuse, siis tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, millest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333 õigustatult lähtutakse, ei ole komisjonil kohustust trahvisummat kindlaks määrates arvestada puudutatud ettevõtja majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatute konkurentsieeliste andmiseni (vt 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 54 ja 55, ning eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punktid 105 ja 106).

    101

    Neis tingimustes ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333 tagasi väite, mille kohaselt komisjon oli jätnud arvestamata hageja rahalise võimsusega.

    102

    Seetõttu tuleb SGL Carboni poolt apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud viies väide tagasi lükata.

    Kuues väide, mis puudutab komisjoni kehtestatud intressimäärade õigusvastasust

    Poolte argumendid

    103

    SGL Carbon leiab, et Esimese Astme Kohus ei uurinud tema argumente intressimäärade kehtestamise kohta ja et seega on vaidlustatud kohtuotsuses selles küsimuses õigusnormi rikutud.

    104

    Ta väidab, et talle määratud intressid olid liiga kõrged. Õigusliku aluse puudumisel ei saa komisjon määrata intresse, mis on arvestatavalt kõrgemad turumäärast. Kõrgeid intresse määrates oli komisjon talle määranud täiendava karistuse.

    105

    SGL Carboni sõnul ei ole Esimese Astme Kohtul mingil juhul alust lükata tagasi viidet intressimäärale, millele on liidetud ettevõtjate esialgsed maksed neile määratud trahvide tasumiseks, kinnitades, et selle määra ainus eesmärk on takistada ühenduste alusetut rikastumist. Tegelikult peaks ka veel tasumata trahvidele kohaldatava intressimäära ainus eesmärk olema vältida seda, et asjaomane ettevõtja ei saaks kasu garantii seadmisest.

    106

    Komisjon väidab, et kuues väide on vastuvõetamatu, kuna sellega palutakse Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse raames uuesti läbi vaadata intresside kehtestamine.

    107

    Komisjon märgib, et igal juhul ei ole see väide põhjendatud. Kui ettevõtjad saaksid majanduslikku kasu trahvide maksmisega viivitamisest, siis nõrgendataks karistust ning maksmisega viivitavad ettevõtjad saaksid rahalisi eeliseid, võrreldes nendega, kes tasuvad trahvi ettenähtud tähtajal.

    108

    Komisjon lisab, et Esimese Astme Kohus põhjendas õiguslikult piisavalt seda, miks komisjon ei olnud intresse määrates oma kaalutlusõigust kuritarvitanud, ning et hageja ei viidanud ühelegi argumendile, mis võiks tõendada viiviste ebaproportsionaalsust.

    Euroopa Kohtu hinnang

    109

    Tuleb meenutada, et talle esitatud väitele vastates viitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 411 väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 komisjonile antud pädevus hõlmab õigust määrata kindlaks, mis kuupäevaks tuleb trahvid tasuda, millisest kuupäevast alates hakkavad viivised jooksma ning nende viiviste määr, samuti tema otsuse rakendusmehhanism.

    110

    Kui komisjonil niisugust pädevust ei oleks, võiksid ettevõtjad hilinenud maksmisest kasu saada, nõrgendades selliselt karistuste mõju (eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 114)

    111

    Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus õigesti, et komisjonil oli õigus nõuda kõrgemat viivisintressi määra kui keskmiselt laenusaajalt turul küsitav määr, niivõrd, kuivõrd see on vajalik trahvi maksmisega viivitamise ärahoidmiseks (eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 115).

    112

    Tuleb lisada, et SGL Carbon ei tõendanud, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 412, et komisjon ei ületanud oma kaalutlusõiguse piire viivisintressi määra kehtestamisel. Hageja piirdus üksnes palvega hinnata uuesti Esimese Astme Kohtu tuvastatud fakte selles küsimuses.

    113

    Sellised argumendid ei kuulu apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtu kontrolli alla (vt 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8831, punktid 81–83). Seega tuleb see väide nimetatud küsimuses kuulutada vastuvõetamatuks.

    114

    Mis puudutab SGL Carboni väidet, et ekslikult lükati hilinenult esitamise tõttu tagasi tema argument, mis käsitles asjaolu, et komisjon määrab intressimääraks 2% kohe esialgse tasumise puhul, siis tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus luges selle argumendi, mida hagiavalduses ei olnud esitatud, õigustatult oma kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses uueks väiteks. Seega oli tal õigus see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, nagu ta tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 413.

    115

    Seega on SGL Carboni esitatud kuues väide apellatsioonkaebuse toetuseks osaliselt põhjendamata ja osaliselt vastuvõetamatu.

    116

    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt ei saa nõustuda ühegi SGL Carboni apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väitega ja seega tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

    Kohtukulud

    117

    Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja SGL Carbon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista SGL Carbonilt.

     

    Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

     

    1.

    Jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

     

    2.

    Mõista kohtukulud välja äriühingult SGL Carbon AG.

     

    Allkirjad


    ( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.

    Na vrh