EUROOPA KOHTU OTSUS

30. aprill 1996(*)

EÜ asutamislepingu artikli 30 ja direktiivi 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, tõlgendamine – Valveseadmete ja häiresüsteemide turustamist käsitlevad siseriiklikud õigusnormid – Eelnev ametlik tegevusluba

Kohtuasjas C-194/94,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Tribunal de commerce de Liège’i (Belgia) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

CIA Security International SA

ja

Signalson SA,

Securitel SPRL,

eelotsuse tegemiseks EÜ asutamislepingu artikli 30 ja nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 109, lk 8), muudetud nõukogu 22. märtsi 1988. aasta direktiiviga 88/182/EMÜ (EÜT L 81, lk 75), tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. N. Kakouris, D. A. O. Edward ja J.‑P. Puissochet, kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, C. Gulmann (ettekandja), J. L. Murray, H. Ragnemalm ja L. Sevón,

kohtujurist: M. B. Elmer,

kohtusekretär: vanemametnik D. Louterman-Hubeau,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        CIA Security International SA, esindaja: advokaat C. van Rutten, Liège,

–        Signalson SA, esindaja: advokaat V.‑V. Dehin, Liège,

–        Securitel SPRL, esindaja: advokaat J.‑L. Brandenberg, Liège,

–        Belgia valitsus, esindaja: välisministeeriumi haldusdirektor J. Devadder,

–        Saksamaa valitsus, esindaja: liitvabariigi majandusministeeriumi Ministerialrat E. Röder,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: õigusnõunik A. Bos,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: Treasury Solicitor’s Department’i ametnik S. Braviner ja barrister E. Sharpston,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: peaõigusnõunik R. Wainwright ja õigustalituse juures tegutsev liikmesriigi ametnik J.‑F. Pasquier,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 5. juuli 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid CIA Security International SA (esindaja: C. van Rutten), Signalson SA (esindaja: V.‑V. Dehin), Belgia valitsus (esindaja: siseministeeriumi abinõunik D. Jacob), Madalmaade valitsus (esindaja: abiõigusnõunik J. S. van den Oosterkamp), Ühendkuningriigi valitsus (esindajad: S. Braviner ja E. Sharpston) ning Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: R. Wainwright ja J.‑F. Pasquier),

olles 24. oktoobri 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Tribunal de commerce de Liège esitas 20. juuni 1994. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 4. juulil, EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust, mis puudutasid sama asutamislepingu artikli 30 ning nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 109, lk 8; edaspidi „direktiiv 83/189”), muudetud nõukogu 22. märtsi 1988. aasta direktiiviga 88/182/EMÜ (EÜT L 81, lk 75), tõlgendamist.

2        Need küsimused kerkisid kohtuvaidlustes, mille poolteks on äriühing CIA Security International (edaspidi „CIA Security”) ning äriühingud Signalson (edaspidi „Signalson”) ja Securitel (edaspidi „Securitel”), mis kõik kolm on turvaettevõtted Belgia 10. aprilli 1990. aasta valve- ja turvaettevõtete ning sisevalveteenuste seaduse tähenduses (edaspidi „turvaettevõtete seadus”).

3        Nimetatud seaduse artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et „turvaettevõte käesoleva seaduse tähenduses on iga füüsiline või juriidiline isik, kelle alaliseks või ajutiseks tegevuseks on kolmandatele isikutele valveseadmete ja häiresüsteemide väljatöötamine, paigaldamine ja hooldus”.

4        Turvaettevõtete seaduse artikli 1 lõikes 4 on sätestatud, et „käesolevas artiklis osutatud valveseadmed ja häiresüsteemid on süsteemid, mille eesmärk on ennetada või avastada isiku- või varavastaseid süütegusid”.

5        Sama seaduse artiklis 4 on sätestatud, et „turvaettevõtte teenuste osutamine ilma siseministeeriumilt saadud eelneva tegevusloata on keelatud. Tegevusluba väljastatakse üksnes juhul, kui ettevõte vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ning kuninga poolt kehtestatud rahaliste vahendite ja tehnilise varustusega seotud tingimustele [...]”.

6        Turvaettevõtete seaduse artiklis 12 on sätestatud, et „artikli 1 lõikes 4 osutatud valveseadmeid ja häiresüsteeme ning nende osi võib turustada või muul viisil isikute kasutusse anda üksnes juhul, kui need on eelnevalt tunnustatud kuninga poolt kehtestatud korras [...]”.

7        Nimetatud kord on kehtestatud 14. mai 1991. aasta kuningliku dekreediga, millega on kinnitatud 10. aprilli 1990. aasta valve- ja turvaettevõtete ning sisevalveteenuste seaduses osutatud valveseadmete ja häiresüsteemide tunnustamise kord (edaspidi „14. mai 1991. aasta dekreet”).

8        Nimetatud dekreedi artikli 2 lõige 1 näeb ette, et „tootjal, importijal, hulgimüüjal ega ühelgi teisel füüsilisel või juriidilisel isikul ei ole lubatud Belgias turustada või muul viisil isikute kasutusse anda uusi seadmeid, kui neid ei ole eelnevalt tunnustanud selleks moodustatud komisjon (edaspidi „tehnikakomisjon”)”.

9        14. mai 1991. aasta dekreedi artiklitest 4–7 selgub, et enne seadmete tunnustamist neid uuritakse ja testitakse.

10      Artikli 5 kohaselt on uurimine elektronskeemide võrdlemine tootja poolt esitatud dokumentidega ning vajalikele miinimumnõuetele vastavuse kontrollimine. 14. mai 1991. aasta dekreedi artiklis 6 ette nähtud seadmete testimise käigus kontrollitakse nende funktsionaalsust, mehhaanilisi aspekte, mehhaanika ja/või elektroonika töökindlust, tundlikkust valehäirete suhtes ning kaitset pettuste või seadmete seiskamise katsete eest. Selleks viiakse seadmetega läbi nimetatud dekreedi lisades 3 ja 4 nõutavad testid.

11      14. mai 1991. aasta dekreedi artikkel 8 sätestab, et „kui taotleja vajalike dokumentidega tõendab, et tema seadmed on vähemalt samaväärselt artiklis 7 kirjeldatud tingimustega juba testitud teises EMÜ liikmesriigis selleks volitatud laboratooriumis ja EMÜ normide kohaselt ning on tunnustatud mitte rohkem kui kolm aastat enne asjakohase taotluse esitamise kuupäeva, viib artikli 4 lõikes 1 osutatud asutus seadmete kontrollimiseks läbi üksnes sellised testid, mida teises EMÜ liikmesriigis ei ole veel tehtud”.

12      Lisaks selgub toimikust, et komisjonile ei teatatud 14. mai 1991. aasta dekreedist vastavalt direktiiviga 83/189 ette nähtud tehnilistest eeskirjadest teavitamise korrale ning et pärast seda, kui komisjon andis EMÜ asutamislepingu artikli 169 alusel põhjendatud arvamuse, teatas Belgia valitsus 1993. aasta veebruaris uuest kuningliku dekreedi eelnõust, millega kavatseti kehtestada valveseadmete ja häiresüsteemide tunnustamise kord. Eelnõu, mis võeti vastu 31. märtsil 1994, on üldjoontes identne 14. mai 1991. aasta dekreediga, mille see tühistas; tuleb siiski märkida, et 14. mai 1991. aasta dekreedi artiklit 8 muudeti vastavalt komisjoni ettepanekutele.

13      Põhikohtuasja osapoolteks olevad kolm ettevõtet on konkurendid, kelle äritegevuse hulka kuulub valveseadmete ja häiresüsteemide tootmine ja müük.

14      CIA Security esitas 21. jaanuaril 1994 Tribunal de commerce de Liège’ile hagi, taotledes, et Signalsoni ja Securiteli kohustataks lõpetama 1994. aasta jaanuaris alguse saanud ebaausat tegevust. Ta tugines oma taotlustes Belgia 14. juuli 1991. aasta kaubandustavade seaduse artiklitele 93 ja 95, mis keelavad kaubanduse valdkonnas tegevuse, mis on vastuolus hea kaubandustavaga. CIA Security süüdistab Signalsoni ja Securiteli selles, et need laimavad teda, väites, et tema poolt turustatav häiresüsteem Andromède ei vasta Belgia turvasüsteeme käsitlevates õigusaktides kehtestatud tingimustele.

15      Signalson ja Securitel esitasid vastuhagid, taotledes peamiselt seda, et CIA Security’l keelataks tegevust jätkata, kuna tal ei ole lubatud tegutseda turvaettevõttena ning ta turustab tunnustamata häiresüsteemi.

16      Tribunal de commerce de Liège leidis oma esialgses otsuses, et kuigi põhi- ja vastuhagis taotletakse sanktsioonide määramist kaubandustavade seadusega keelatud ebaausa kaubanduspraktika eest, tuleb kõnealust praktikat siiski hinnata vastavalt turvaettevõtete seaduse ja 14. mai 1991. aasta dekreedi sätetele.

17      Seejärel tõdes eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et kui CIA Security on rikkunud turvaettevõtete seaduse ja 14. mai 1991. aasta dekreedi sätteid, võib tema hagi tunnistada vastuvõetamatuks, kuna tal puudub õigus ja põhjendatud huvi olla kohtumenetluses pooleks, ning teiselt poolt, et kui turvaettevõtete seadus ja 14. mai 1991. aasta määrus on ühenduse õigusega vastuolus, ei saa Signalson ja Securitel oma vastuhagis tegevuse keelamise nõudes tugineda nimetatud normide rikkumisele.

18      Kuna Tribunal de commerce de Liège kahtles kõnealuste Belgia õigusnormide kooskõlas asutamislepingu artikliga 30 ja sedastas, et nimetatud õigusnormidest ei olnud enne nende vastuvõtmist vastavalt direktiivile 83/189 komisjonile teatatud, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas 10. aprilli 1990. aasta valve- ja turvaettevõtete ning sisevalveteenuste seadus ning täpsemalt selle artiklid 4 ja 12 loovad koguselisi impordipiiranguid või sisaldavad koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeid, mis on EMÜ asutamislepingu artikli 30 alusel keelatud?

2.      Kas 14. mai 1991. aasta kuninglik dekreet, mis kehtestab 10. aprilli 1990. aasta valve- ja turvaettevõtete ning sisevalveteenuste seaduses osutatud valveseadmete ja häiresüsteemide tunnustamise korra, ning eriti selle artiklid 2 ja 8 on kooskõlas asutamislepingu artikliga 30, millega on keelatud koguselised impordipiirangud ning koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmed?

3.      Kas eespool viidatud 10. aprilli 1990. aasta seadus ning eelkõige selle artiklid 4 ja 12 sisaldavad tehnilisi eeskirju, millest tuleb direktiivi 83/189/EMÜ artikli 8 alusel eelnevalt komisjonile teatada?

4.      Kas 14. mai 1991. aasta kuninglik dekreet ning eelkõige selle artiklid 2 ja 8 sisaldavad tehnilisi eeskirju, millest tuleb direktiivi 83/189/EMÜ artikli 8 alusel eelnevalt komisjonile teatada?

5.      Kas nõukogu direktiiv 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, ning eriti selle artiklid 8 ja 9 on tingimusteta ja piisavalt täpsed, et üksikisikud saavad neile siseriiklikus kohtus tugineda?

6.      Kas ühenduse õigus ja selle kohaldamisel üksikisikutele tagatud kaitse kohustavad siseriiklikku kohut keelduma sellise siseriikliku tehnilise eeskirja kohaldamisest, millest eeskirja vastu võtnud liikmesriik ei ole komisjonile teatanud vastavalt nõukogu direktiivi 83/189/EMÜ artiklis 8 sätestatud kohustusele?”

 Esialgsed märkused

19      Kõigepealt tuleb mainida, et Belgia valitsuse, Signalsoni ja Securiteli arvates on kõik küsimused 14. mai 1991. aasta dekreedi ühenduse õigusele vastavuse kohta jäänud esemeta, kuna siseriiklik kohus peab antud liiki menetluses kohaldama kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat õigust ning pärast menetluse algatamist on 14. mai 1991. aasta dekreet asendatud 31. märtsi 1994. aasta kuningliku dekreediga, mis ka komisjoni hinnangul on ühenduse õigusega kooskõlas.

20      Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab siseriiklik kohus hindama siseriiklike õigusnormide kohaldamisala ulatust ja viisi, kuidas neid tuleb kohaldada (vt eelkõige 7. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-45/94: Ayuntamiento de Ceuta, EKL 1995, lk I­4385, punkt 26). Kuna siseriiklikul kohtul on parimad eeldused otsustamaks, kas kohtuvaidluse eripärast lähtuvalt on otsuse tegemiseks vaja eelotsust, ei saa eelotsuse küsimusi pidada esemetuks üksnes sellepärast, et 14. mai 1991. aasta dekreet on asendatud 31. märtsi 1994. aasta kuningliku dekreediga.

21      Seega tuleb kõigepealt vastata kolmandale, neljandale, viiendale ja kuuendale eelotsuse küsimusele.

 Kolmas ja neljas küsimus

22      Kolmanda ja neljanda küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas sellised normid, nagu on sätestatud turvaettevõtete seaduse artiklites 4 ja 12 ning 14. mai 1991. aasta dekreedis, kujutavad endast tehnilisi eeskirju, millest tuleb enne nende vastuvõtmist direktiivi 83/189 artikli 8 alusel komisjonile teatada.

23      Mõiste „tehnilised eeskirjad” on määratletud direktiivi 83/189 artikli 1 punktis 5 kui „tehnilised spetsifikatsioonid, sealhulgas vastavad haldusnormid, mille järgimine turustamisel ja kasutamisel liikmesriigis või selle põhiosas on de jure või de facto kohustuslik, välja arvatud need eeskirjad, mille on kehtestanud kohalikud asutused”. Sama artikli punkti 1 kohaselt on tehniline spetsifikatsioon „dokumendis sisalduv spetsifikatsioon, millega nähakse ette toote nõutavad omadused, nagu kvaliteet, kasutusotstarve, ohutus või mõõtmed, sealhulgas nõuded toote terminite, tunnuste, kontrollimise ja kontrollimeetodite, pakendamise, märgistamise või etikettimise […] kohta”. [Siin ja edaspidi on osundatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

24      Esiteks tuleb uurida, kas selline säte nagu turvaettevõtete seaduse artikkel 4 kujutab endast tehnilist eeskirja direktiivi 83/189 tähenduses.

25      Küsimusele tuleb vastata eitavalt, kuna direktiivi 83/189 tähenduses on tehnilised eeskirjad spetsifikatsioonid, millega määratletakse toodete omadused, ning artikkel 4 piirdub turvaettevõtete asutamise tingimuste sätestamisega.

26      Mis puutub 14. mai 1991. aasta dekreedi sätetesse, siis tuleb meenutada, et see sisaldab täpseid norme, mis määravad kindlaks eelkõige valveseadmete ja häiresüsteemide kvaliteedi ja töökindluse kontrollimeetodid, mida tuleb järgida, et selliseid valveseadmeid või häiresüsteeme tohiks Belgias tunnustada ja turustada. Järelikult kujutavad need normid endast tehnilisi eeskirju direktiivi 83/189 tähenduses.

27      Turvaettevõtete seaduse artikli 12 kohta tuleb meenutada, et see näeb ette, et asjassepuutuvaid tooteid võib turustada üksnes juhul, kui need on eelnevalt tunnustatud kuninga poolt kehtestatud korras, ja see kord on kinnitatud 14. mai 1991. aasta dekreediga.

28      Komisjoni ja CIA Security väitel kujutab seaduse artikkel 12 endast tehnilist eeskirja direktiivi tähenduses, samal ajal aga väidavad Signalson, Ühendkuningriigi valitsus ja Belgia valitsus oma kirjalikes märkustes, et nimetatud artikkel on üksnes raamsäte ega sisalda tehnilisi eeskirju direktiivi 83/189 tähenduses.

29      Normi peetakse tehniliseks eeskirjaks direktiivi 83/189 tähenduses, kui sellel on iseseisvad õiguslikud tagajärjed. Kui norm piirdub siseriikliku õiguse kohaselt sellega, et annab volituse täitevvõimu üldakti vastuvõtmiseks, mis sisaldab piiranguid huvitatud isikutele, ega loo iseenesest üksikisikutele mingeid õiguslikke tagajärgi, ei ole tegemist tehnilise eeskirjaga direktiivi tähenduses (vt 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-317/92: komisjon v. Saksamaa, EKL 1994, lk I-2039, punkt 26). Seoses sellega tuleb meenutada, et direktiivi 83/189 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu kohaselt peavad liikmesriigid tehniliste eeskirjade eelnõuga samaaegselt esitama ka selle aluseks oleva volitusnormi, kui sellega tutvumine on eelnõu ulatuse hindamiseks vajalik.

30      Normi tuleb siiski käsitleda tehnilise eeskirjana direktiivi 83/189 tähenduses, kui, nagu Belgia valitsus osutas kohtuistungil, see kohustab huvitatud ettevõtteid taotlema oma seadmetele eelnevat tunnustust, isegi kui ettenähtud täitevvõimu üldakti ei ole vastu võetud.

31      Seega tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et selline norm nagu turvaettevõtete seaduse artikkel 4 ei kujuta endast tehnilist eeskirja direktiivi 83/189 tähenduses, samas kui 14. mai 1991. aasta kuningliku dekreedi sätted kujutavad endast tehnilisi eeskirju, ning sellise normi nagu turvaettevõtete seaduse artikkel 12 kvalifitseerimine sõltub sellest, millised on normi õiguslikud tagajärjed siseriikliku õiguse kohaselt.

 Viies ja kuues küsimus

32      Viienda ja kuuenda küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas direktiiv 83/189 ning eelkõige selle artiklid 8 ja 9 on tingimusteta ja piisavalt täpsed, et üksikisikud saaksid neile tugineda siseriiklikus kohtus, kes on kohustatud jätma kohaldamata sellise siseriikliku tehnilise eeskirja, millest ei ole direktiivile vastavalt teatatud.

33      Direktiivi artikli 8 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid edastavad komisjonile viivitamata kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta; nad teatavad komisjonile lühidalt ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud. Vajaduse korral edastavad liikmesriigid samaaegselt oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks.

Komisjon teatab liikmesriikidele viivitamata eelnõust; ta võib arvamuse saamiseks suunata selle ka artiklis 5 nimetatud komiteele ja vajaduse korral kõnealuse valdkonna eest vastutavale komiteele.

2.      Komisjon ja liikmesriigid võivad tehniliste eeskirjade eelnõu edastanud liikmesriigile märkusi teha; liikmesriik arvestab neid märkusi tehniliste eeskirjade edaspidisel ettevalmistamisel nii palju kui võimalik.”

34      Direktiivi artiklis 9 sätestatakse järgmist:

„1.      Ilma et see piiraks lõigete 2 ja 2a kohaldamist, lükkavad liikmesriigid tehniliste eeskirjade eelnõu vastuvõtmise edasi kuue kuu võrra alates artikli 8 lõikes 1 ettenähtud teabe edastamise kuupäevast, kui komisjon või teine liikmesriik esitab kolme kuu jooksul alates kõnealusest kuupäevast üksikasjaliku arvamuse, mille kohaselt kavandatud meedet tuleb muuta, selleks et kõrvaldada või piirata kaupade vaba liikumise takistusi, mida meede võib kaasa tuua. Asjaomane liikmesriik annab komisjonile aru meetmetest, mille võtmist ta nende üksikasjalike arvamuste tõttu kavandab. Komisjon avaldab selle kohta oma arvamust.

2.      Lõikes 1 osutatud tähtaeg on kaksteist kuud, kui komisjon kolme kuu jooksul alates artikli 8 lõikes 1 ettenähtud teabe edastamisest teatab oma kavatsusest võtta samas küsimuses vastu direktiiv või teha sellekohane ettepanek.

2a.      Kui komisjon jõuab järeldusele, et artikli 8 lõikes 1 ettenähtud teave käsitleb küsimust, mida käsitleb nõukogule esitatud direktiivi või määruse ettepanek, teavitab ta asjaomast liikmesriiki sellest kolme kuu jooksul alates nimetatud teabe edastamisest.

Liikmesriigid hoiduvad tehniliste eeskirjade vastuvõtmisest valdkondades, mida käsitleb direktiivi või määruse ettepanek, mille komisjon on nõukogule esitanud enne artikli 8 lõikes 1 ettenähtud teabe edastamist, kaheteistkümne kuu jooksul alates nimetatud ettepaneku esitamise kuupäevast.

Käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 2a kohaldamine ei saa olla kumulatiivne.

3.      Lõikeid 1, 2 ja 2a ei kohaldata sellistel juhtudel, kui rahva tervise või ohutuse või loomade või taimede kaitsmisega seotud kiireloomulistel põhjustel peab liikmesriik tehnilised eeskirjad väga lühikese aja jooksul ilma nõupidamisvõimaluseta ette valmistama, et need viivitamata avaldada ja kehtestada. Liikmesriik põhjendab võetud meetmete kiireloomulisust artiklis 8 ettenähtud teabes. Juhtudel, kui käesolevat menetlust on kasutatud vääriti, võtab komisjon vajalikke meetmeid.”

35      Direktiivi artiklis 10 on sätestatud, et „artikleid 8 ja 9 ei kohaldata, kui liikmesriigid täidavad ühenduse direktiividest ja määrustest tulenevaid kohustusi; sama kehtib ka rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate kohustuste kohta, mille tulemusena võetakse ühenduses vastu ühtsed tehnilised spetsifikatsioonid.”

36      Tuleb meenutada, et juba 1986. aastal väljendas komisjon ühes teatises (86/C 245/05, EÜT 1986, C 245, lk 4) oma seisukohta valdkonnas, mille kohta Tribunal de commerce de Liège esitas oma kaks viimast küsimust. Nimetatud teatises tõdes komisjon ühelt poolt, et direktiiv annab nii talle kui ka liikmesriikidele olulise rolli, võimaldades vältida uute tehniliste kaubandustõkete tekkimist, ning teiselt poolt, et direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustused on selged ja ühemõttelised, järgmises:

–      liikmesriigid on kohustatud teatama kõigist direktiiviga seotud tehniliste eeskirjade eelnõudest;

–      nad on kohustatud tehniliste eeskirjade vastuvõtmise automaatselt kolme kuu võrra edasi lükkama, välja arvatud artikli 9 lõikes 3 osutatud erandjuhtudel;

–      nad on kohustatud tehniliste eeskirjade vastuvõtmise veel kolme kuni üheksa kuu võrra edasi lükkama, kui on esitatud vastuväiteid või kui kavandatakse ühenduse õigusakti vastuvõtmist.

Viimaks tõdes komisjon, et kui liikmesriigid ei täida direktiivist tulenevaid kohustusi, siis takistaks see olulisel määral siseturu väljakujundamist ja võiks negatiivselt mõjutada kaubandust.

37      Teatisest selgub, et komisjon järeldab nimetatud tõdemustest, et „kui liikmesriik võtab vastu tehnilised eeskirjad, mis on direktiivi 83/189 kohaldamisalas, ilma et ta edastaks eeskirja eelnõu komisjonile ning ilma et ta täidaks status quo säilitamise kohustust, ei saa vastu võetud eeskirja asjaomase liikmesriigi õigussüsteemis kolmandate isikute suhtes täitmisele pöörata. Seega on komisjon arvamusel, et vaidluse pooltel on õigus eeldada, et siseriiklikud kohtud jätavad kohaldamata siseriiklikud tehnilised eeskirjad, millest ei ole ühenduse õigusaktide nõuete kohaselt teatatud.

38      Käesolevas asjas jäi komisjon direktiivi 83/189 sellise tõlgenduse juurde ning teda toetas ka CIA Security.

39      Saksamaa valitsus, Madalmaade valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus vaidlustavad sellise tõlgenduse ning leiavad, et tehnilisi eeskirju direktiivi 83/189 tähenduses võib kasutada üksikisikute vastu isegi juhul, kui nende vastuvõtmise käigus on direktiivist tulenevaid kohustusi eiratud. Argumente, millel selline tõlgendus põhineb, käsitletakse allpool.

40      Alustuseks tuleb rõhutada, et direktiivi 83/189 eesmärk on ennetava kontrollimehhanismi abil kaitsta kaupade vaba liikumist, mis on üks ühenduse alustalasid. Nimetatud kontroll on tarvilik, kuna direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad tehnilised eeskirjad võivad tekitada liikmesriikidevahelise kaubavahetuse takistusi ning selliseid takistusi võib lubada üksnes juhul, kui need on vajalikud selleks, et täita üldise huvi eesmärkidest tulenevaid ülekaalukaid nõudmisi. Direktiiviga kehtestatud kontrollimehhanism on tõhus, kui kõigist asjakohastest tehniliste eeskirjade eelnõudest tuleb teatada ning kui selliste eeskirjade vastuvõtmine ja jõustamine tuleb peatada artiklis 9 ette nähtud ajaks, välja arvatud eeskirjad, mille puhul meetmete kiireloomulisus õigustab erandi tegemist.

41      Teatamiskohustus ja peatamise tähtaeg annavad niisiis komisjonile ja teistele liikmesriikidele ühelt poolt võimaluse uurida, kas konkreetne eelnõu loob EÜ asutamislepinguga vastuolus olevaid kaubandustakistusi või selliseid takistusi, mida tuleb vältida ühis- või ühtlustatud meetmete abil, ning teiselt poolt teha ettepanekuid kavandatud siseriiklike meetmete muutmiseks. Selline kord võimaldab komisjonil teha ettepanekuid või võtta vastu ühenduse standardeid, mis reguleerivad kavandatava meetmega hõlmatud valdkonda.

42      Järgnevalt tuleb nentida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kõigil juhtudel, mil direktiivi sätted tunduvad sisu poolest olevat tingimusteta ja piisavalt täpsed, nendele sätetele tugineda mis tahes siseriikliku sätte vastu, mis on direktiiviga vastuolus (vt 19. jaanuari 1982. aasta otsus kohtuasjas 8/81: Becker, EKL 1982, lk 53, ja 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt, EKL 1991, lk I­5357).

43      Ühendkuningriigi valitsuse arvates ei vasta direktiivi 83/189 sätted nimetatud kriteeriumidele, võttes arvesse eelkõige seda, et teatamise kord sisaldab mõningaid ebatäpsusi.

44      Seda seisukohta ei saa toetada. Direktiivi 83/189 artiklid 8 ja 9 näevad ette liikmesriikide täpse kohustuse teatada komisjonile tehniliste eeskirjade eelnõudest enne nende vastuvõtmist. Järelikult on need artiklid oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed ning üksikisikud võivad siseriiklikus kohtus nendele tugineda.

45      Veel tuleb uurida, millised õiguslikud tagajärjed on liikmesriigi teatamiskohustuse eiramisel ning täpsemalt seda, kas direktiivi 83/189 tuleb tõlgendada nii, et teatamiskohustuse eiramine, mis kujutab endast menetlusnormide rikkumist asjassepuutuvate tehniliste eeskirjade vastuvõtmise käigus, toob kaasa selle, et need tehnilised eeskirjad ei ole kohaldatavad ning neid ei saa üksikisikute vastu kasutada.

46      Saksamaa valitsus, Madalmaade valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad sellega seoses, et direktiiv 83/189 käsitleb eranditult liikmesriikide ja komisjoni vahelisi suhteid, et see piirdub menetluslike kohustuste loomisega, mida liikmesriigid peavad tehniliste eeskirjade vastuvõtmisel täitma, kusjuures nende pädevust võtta sellised eeskirjad vastu pärast peatamise tähtaega ei ole kahtluse alla seatud, ning viimaks, et direktiiv ei sisalda ühtki sõnaselget sätet nimetatud menetluslike kohustuste eiramise võimalike tagajärgede kohta.

47      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et ükski nimetatud teguritest ei välista seda, et direktiivi 83/189 eiramine toob kaasa asjassepuutuvate tehniliste eeskirjade kohaldamata jätmise.

48      Direktiivist 83/189 tulenevate kohustuste rikkumise niisuguse tagajärje saabumiseks ei ole vaja sellekohast sõnaselget sätet. Nagu juba märgitud, on selge, et direktiivi eesmärk on kaitsta kaupade vaba liikumist ennetava kontrollimehhanismi abil ning et teatamiskohustus on ühenduse tasandil teostatava kontrolli üks olulisemaid vahendeid. Kontrollimehhanism on veelgi tõhusam, kui direktiivi tõlgendada nii, et teatamiskohustuse eiramine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mis toob kaasa asjassepuutuvate tehniliste eeskirjade kohaldamata jätmise üksikisikute suhtes.

49      Järgnevalt tuleb märkida, et direktiivi selline tõlgendamine on kooskõlas 13. juuli 1989. aasta otsusega kohtuasjas 380/87: Enichem Base jt (EKL 1989, lk 2491, punktid 19–24). Nimetatud otsuses, milles Euroopa Kohus käsitles liikmesriikide kohustust teatada komisjonile nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39) ühe artikli kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades kavandatavatest siseriiklike õigusaktide eelnõudest, leidis Euroopa Kohus, et ei vaadeldava sätte sõnastus ega selle eesmärk ei võimalda järeldada, et ainuüksi liikmesriikidele pandud teatamiskohustuse täitmatajätmine toob iseenesest kaasa niimoodi vastu võetud õigusaktide ebaseaduslikkuse. Euroopa Kohus märkis sõnaselgelt, et asjassepuutuv säte piirdus eelneva teatamise kohustuse kehtestamisega, mis ei sidunud kavandatavate õigusaktide jõustamist komisjoni nõusolekuga või tema vastuseisu puudumisega ega kehtestanud asjakohaste eelnõude ühenduse tasandil kontrollimise korda. Seega otsustas Euroopa Kohus, et vaadeldav säte puudutab liikmesriikide ja komisjoni vahelisi suhteid, kuid üksikisikutele ei loo see mingeid õigusi, mida liikmesriik nendest õigusaktide eelnõudest komisjonile eelneva teatamise kohustust rikkudes võiks kahjustada.

50      Käesolevas asjas seevastu ei ole direktiivi eesmärk pelgalt komisjoni teavitamine, vaid täpsemalt, nagu on käesoleva otsuse punktis 41 juba sedastatud, on üldisem eesmärk vältida või piirata kaubandustakistusi, teavitada teisi liikmesriike ühes liikmesriigis kavandatavatest tehnilistest eeskirjadest, anda komisjonile ja teistele liikmesriikidele piisavalt aega reageerida ja teha ettepanekuid muudatusteks, mis aitaksid kavandatava meetmega põhjustatud kaupade vaba liikumise piiranguid vähendada, ning anda komisjonile piisavalt aega esitada ettepanek ühtlustava direktiivi kehtestamiseks. Direktiivi 83/189 artiklite 8 ja 9 sõnastus on selge, kui see näeb ette siseriiklike õigusaktide eelnõude ühenduse tasandil kontrollimise korra ning seab nende jõustumise kuupäeva sõltuvusse komisjoni nõusolekust või tema vastuseisu puudumisest.

51      Viimaks tuleb uurida, kas on olemas, nagu märkis Ühendkuningriigi valitsus, direktiivile 83/189 eriomased põhjused, mille tõttu ei saa direktiivi tõlgendada nii, et seda eirates vastu võetud tehnilised eeskirjad ei ole kolmandate isikute suhtes kohaldatavad.

52      Sellega seoses leidis eelkõige märkimist, et niisuguste eeskirjade kohaldamata jätmine kolmandate isikute suhtes tekitab õigusliku lünga asjaomases siseriiklikus õiguskorras ja võib seega põhjustada tõsiseid probleeme, eriti juhul, kui kohaldamata jätmine puudutab ohutuse valdkonna õigusakte.

53      Nende argumentidega ei saa nõustuda. Liikmesriik võib kasutada direktiivi 83/189 artikli 9 lõikes 3 osutatud kiireloomulist menetlust, kui ta nimetatud lõikes näidatud põhjustel peab vajalikuks väga lühikese aja jooksul ilma nõupidamisvõimaluseta välja töötada tehnilisi eeskirju ning need viivitamata vastu võtta ja jõustada.

54      Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et direktiivi 83/189 tuleb tõlgendada nii, et teatamiskohustuse eiramine toob kaasa selle, et asjassepuutuvad tehnilised eeskirjad ei ole kohaldatavad ning neid ei saa üksikisikute vastu kasutada.

55      Viiendale ja kuuendale küsimusele tuleb seega vastata, et direktiivi 83/189 artikleid 8 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et üksikisikud saavad neile tugineda siseriiklikus kohtus, kes on kohustatud jätma kohaldamata siseriikliku tehnilise eeskirja, millest ei ole direktiivile vastavalt teatatud.

 Esimene ja teine küsimus

56      Esimese ja teise küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas sellised siseriiklikud sätted nagu turvaettevõtete seaduse artiklid 4 ja 12 ning 14. mai 1991. aasta dekreet on asutamislepingu artikliga 30 vastuolus.

57      Pidades silmas kolmandale, neljandale, viiendale ja kuuendale eelotsuse küsimusele antud vastuseid, ei ole kahele esimesele küsimusele vaja vastata, kuivõrd need puudutavad turvaettevõtete seaduse artiklit 12 ja 14. mai 1991. aasta dekreeti, mida ei saa üksikisikute vastu kasutada. Seega tuleb vastata üksnes esimese eelotsuse küsimuse sellele osale, millega soovitakse teada, kas selline säte nagu turvaettevõtete seaduse artikkel 4, mille kohaselt on turvaettevõtte teenuste osutamine ilma siseministeeriumilt saadud tegevusloata keelatud, on asutamislepingu artikliga 30 kooskõlas.

58      Seoses sellega tuleb märkida, et niisugune säte, mis kehtestab turvaettevõtte asutamise ja tegutsemise tingimuse, ei kuulu otseselt asutamislepingu liikmesriikide vahelist kaupade vaba liikumist käsitleva artikli 30 kohaldamisalasse. Lisaks tuleb nentida, et kohtutoimikus ei leidu ühtki viidet sellele, et niisugusel sättel võib olla piirav mõju kaupade vabale liikumisele või et see on ühenduse õigusega vastuolus.

59      Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et selline siseriiklik säte nagu turvaettevõtete seaduse artikkel 4 ei ole vastuolus asutamislepingu artikliga 30.

 Kohtukulud

60      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Belgia valitsuse, Saksamaa valitsuse, Madalmaade valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Tribunal de commerce de Liège’i 20. juuni 1994. aasta otsusega esitatud küsimustele, otsustab:

1.      Selline norm nagu Belgia 10. aprilli 1990. aasta valve- ja turvaettevõtete ning sisevalveteenuste seaduse artikkel 4 ei kujuta endast tehnilist eeskirja nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, muudetud nõukogu 22. märtsi 1988. aasta direktiiviga 88/182/EMÜ, tähenduses, samas kui sellised sätted nagu 14. mai 1991. aasta kuninglikus dekreedis, millega on kinnitatud 10. aprilli 1990. aasta seaduses osutatud valveseadmete ja häiresüsteemide tunnustamise kord, sisalduvad sätted kujutavad endast tehnilisi eeskirju, ning sellise normi nagu eespool viidatud 10. aprilli 1990. aasta seaduse artikkel 12 kvalifitseerimine sõltub sellest, millised on normi õiguslikud tagajärjed siseriikliku õiguse kohaselt.

2.      Direktiivi 83/189, muudetud direktiiviga 88/182, artikleid 8 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et üksikisikud saavad neile tugineda siseriiklikus kohtus, kes on kohustatud jätma kohaldamata siseriikliku tehnilise eeskirja, millest ei ole direktiivile vastavalt teatatud.

3.      Selline säte nagu eespool viidatud 10. aprilli 1990. aasta seaduse artikkel 4 ei ole vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 30.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 1996 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.