–

Società Italiana Imprese Balneari Srl, esindajad: avvocati E. Nesi ja R. Righi,

–

Comune di Rosignano Marittimo, esindaja: avvocato R. Grassi,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato P. Palmieri ja L. Delbono,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, L. Malferrari ja M. Mataija,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 49 ja 56 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Società Italiana Imprese Balneari Srl‑i (edaspidi „SIIB“) ja Comune Rosignano Marittimo (Rosignano Marittimo omavalitsusüksus, Itaalia; edaspidi „vald“) vahelises kohtuvaidluses otsuste üle, millega omavalitsusüksus tuvastas, et pärast SIIB‑ile antud mereäärse riigimaa kasutamise kontsessiooni lõppemist oli Itaalia riik omandanud SIIB‑i püstitatud ehitised tasuta, ning nõudis seetõttu kõrgema kasutustasu maksmist.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36) artikli 44 lõike 1 esimene lõik näeb ette:

„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi kõikide muude sätete rakendamiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 28. detsembriks 2009.“

4

30. märtsi 1942. aasta kuningliku dekreediga nr 327 heaks kiidetud meresõiduseadustiku (Codice della navigazione; GURI nr 93, 18.4.1942) artikli 49 lõige 1 „Maaga püsivalt ühendatud ehitiste üleandmine“ sätestab:

„Kui kontsessioonilepingus ei ole ette nähtud teisiti, jäävad kontsessiooni lõppemisel riigimaale püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised riigi omandisse tasu või hüvitiseta, ilma et see piiraks kontsessiooni andva ametiasutuse õigust anda korraldus nende ehitiste lammutamiseks ja seega riigivara tagastamiseks selle algses seisundis.“

5

Vastavalt 27. detsembri 2006. aasta seaduse nr 296 riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve koostamise kohta (2007. aasta eelarveseadus) (legge n. 296 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2007) (GURI nr 299 regulaarne lisa nr 244, 27.12.2006) artikli 1 lõikele 251 kohaldatakse kontsessionääri püstitatud ehitiste riigi omandisse üleminekul nende suhtes kõrgendatud tasumäära, kuna neid ehitisi peetakse riigimaa olulisteks osadeks.

6

Toscana maakonna volikogu esimehe 24. septembri 2013. aasta dekreedi nr 52/R artikliga 1 muudeti Toscana maakonna volikogu esimehe 2001. aasta dekreeti nr 18/R, lisades sellesse artikli 44 bis, mis näeb ette:

„Kergesti teisaldatavaks ja kõrvaldatavaks kvalifitseeritakse nii maa peale kui ka maa alla rajatud ehitised ja ehitised, mida kasutatakse riigi omandisse kuuluval kontsessioonialusel merealal turismi ja vaba aja veetmise eesmärgil ning mida saab täielikult teisaldada tavapärastel tehnilistel meetoditel, mille tulemusel taastatakse maatükid nende algsesse seisukorda kuni 90 päeva jooksul.“

7

Alates 1928. aastast on SIIB katkematult pidanud valla territooriumil mereäärset veekeskust, mis asub suures osas mereäärsel riigimaal. SIIB väidab, et ta püstitas sellele maatükile seaduslikult rea ehitisi, millest osa kajastub 1958. aasta inventuuri tunnistuses. Teised ehitised püstitati hiljem, aastatel 1964–1995.

8

Vald kvalifitseeris 20. novembri 2007. aasta otsusega mereäärse riigimaa olulisteks osadeks mitu sellel maal asuvat ehitist, mida peeti raskesti eemaldatavateks. Vald omandas need seaduslikult kontsessiooni nr 36/2002 kehtivuse lõppedes, mis hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 1999 kuni 31. detsembrini 2002 ja mida pikendati kuni 31. detsembrini 2008 kontsessiooniga nr 27/2003.

9

Vald teatas 23. septembril 2008 SIIB‑ile riigimaa olulisteks osadeks olevate, veel omandamata varade omandamismenetluse algatamisest, kuid ei viinud seda siiski lõpule.

10

Seejärel andis ta sellele äriühingule mereäärse riigimaa kontsessiooni nr 181/2009, mis kehtis kuus aastat alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2014 (edaspidi „2009. aasta kontsessioon“).

11

Tuginedes Toscana maakonna volikogu esimehe 24. septembri 2013. aasta dekreedi nr 52/R artiklile 1, esitas SIIB deklaratsiooni, mille kohaselt võib kõik riigimaal asuvad ehitised 90 päeva jooksul eemaldada, mistõttu tuleb neid pidada kergesti eemaldatavateks.

12

Vald kinnitas kõnealuste ehitiste sellist omadust 3. veebruari 2014. aasta otsuses ning tühistas seejärel 26. novembri 2014. aasta otsusega selle kinnituse põhjendusel, et riik oli juba omandanud riigimaal asuvad varad meresõiduseadustiku artikli 49 alusel.

13

SIIB vaidlustas viimati nimetatud otsuse Tribunale amministrativo regionale per la Toscanas (Toscana maakonna halduskohus, Itaalia).

14

Vald kinnitas 16. aprilli 2015. aasta otsuses, et kontsessiooniga hõlmatud alale ehitatud hooned on riigimaa olulised osad. Sellest tulenevalt kohaldas ta neile hoonetele 27. detsembri 2006. aasta seaduse nr 296 artikli 1 lõike 251 kohaselt ajavahemikuks 2009–2015 kõrgendatud tasumäära. Muude aktidega määras vald kindlaks järgmistel aastatel tasumisele kuuluvad summad.

15

SIIB vaidlustas ka eelmises punktis nimetatud otsused samas kohtus. See kohus jättis kõik kaebused 10. märtsi 2021. aasta otsusega rahuldamata, mille peale SIIB esitas apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

16

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib, et meresõiduseadustiku artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et kontsessiooni lõppedes läheb vara automaatselt riigi omandisse isegi juhul, kui kontsessiooni uuendamine toob kaasa riigimaa kasutamise õiguste järjepidevuse katkemise. Seevastu juhul, kui kontsessiooni pikendatakse enne selle kehtivusaja lõppemist, jäävad kontsessionääride püstitatud ehitised kontsessionääri eraomandisse kuni kontsessiooni tegeliku lõppemise või ennetähtaegse lõpetamiseni ning nendelt ehitistelt ei tule maksta mingit tasu.

17

Eelotsusetaotlusest nähtub, et esimeses kohtuastmes otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Toscana (Toscana maakonna halduskohus), et nii 1958. aasta omandamisinventuur kui ka 2009. aasta kontsessioon tõid kaasa tagajärjed, mis on lõplikud, kuna SIIB ei vaidlustanud neid õigel ajal. Nimetatud kohus lisas, et SIIB‑i poolt mereäärsele riigimaale püstitatud ehitiste kvalifitseerimine raskesti eemaldatavateks ehitisteks ja riigimaa olulisteks osadeks ei tulene mitte valla ühepoolsest otsusest, vaid ühisest kokkuleppest, mis väljendub mõlema poole allkirjastatud kontsessioonilepingus.

18

Nimetatud kohus välistas eelkõige võimaluse, et meresõiduseadustiku artikli 49 kohaldamine tooks kaasa kontsessionäärilt tegeliku sundvõõrandamise ilma hüvitiseta. Nimelt lähevad riigimaale püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised tasuta riigi omandisse üle selle sätte kohaselt üksnes juhul, kui kontsessioonilepingus ei ole sätestatud teisiti. Seega kohaldatakse tasuta omandamise reeglit üksnes poolte nõusolekul.

19

SIIB väidab siiski, et kontsessiooni uuendamise korral on see, kui kontsessionääri poolt mereäärsele riigimaale püstitatud raskesti eemaldatavad ehitised võetakse ilma hüvitist maksmata üle riigi omandisse, vastuolus liidu õigusega, eelkõige ELTL artiklitega 49 ja 56, nagu neid on tõlgendatud 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses Laezza (C‑375/14, EU:C:2016:60). Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kohtupraktika kohaselt õigustab tasuta riigi omandisse üleminekut vajadus tagada, et maaga püsivalt ühendatud ehitised oleksid täielikult kontsessiooni andja käsutuses. Kuid juhul, kui kontsessioon ei lõpe, vaid seda pidevalt uuendatakse, ei ole meresõiduseadustiku artiklis 49 ette nähtud omandamise tagajärg põhjendatud. Lisaks muudab see tagajärg vähem atraktiivseks teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjate asutamise, kes on sellest varast huvitatud, sundides kontsessioonääri oma õigusi ebaproportsionaalselt ohverdama, kuna ta peab oma vara riigile üle andma tasuta.

20

Vald meenutab, et 2009. aasta kontsessiooni ei andnud ta kontsessiooni nr 27/2003 uuendamisel mitte automaatselt, vaid pärast konkreetset uurimist, mille käigus kasutas ta oma kaalutlusõigust. Tollal oli ette nähtud, et uut kontsessiooni käsitatakse kontsessioonina, mis on eelmisest täiesti erinev. Lisaks näitab vastupidise tingimuse puudumine kontsessioonilepingus seda, et kontsessionäär leidis, et püstitatud ehitiste omandiõiguse kaotamine on kooskõlas kontsessiooni üldise majandusliku tasakaaluga.

21

Vastuseks Euroopa Kohtu teabepäringule märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus 8. septembril 2023, et SIIB‑il säilis põhjendatud huvi vaidlustada tema poolt mereäärsele riigimaale ehitatud teisaldamatute varade riigi omandisse võtmine, millele ta võib tugineda eelkõige juhul, kui ta esitab kaebuse kontsessiooniandja otsuse peale, millega teda kohustati maksma kõrgemat kasutustasu. Nimetatud kohus täpsustas samuti, et selliste ehitiste omandi üleminek riigivara hulka toimub seaduse alusel pärast riigivara kasutamise kontsessiooni lõppemist. Riigi omandiõiguse tuvastamine halduskorras või kohtus on üksnes deklaratiivne ja võimaldab kontsessiooniandjal tasumäära kõrgendada.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et käesoleval juhul läksid SIIB‑i püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised üle riigi omandisse 31. detsembril 2008, kui kontsessioon nr 27/2003 lõppes. Selle omandamise tulemusel kohaldas vald SIIB‑i suhtes alates 2009. aastast kõrgendatud tasumäära.

23

Lõpuks täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et meresõiduseadustikku kohaldatakse Itaalia ja teiste liikmesriikide ettevõtjate vahel vahet tegemata.

24

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artiklitega 49 ja 56 ning 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Laezza (C‑375/14, EU:C:2016:60) tulenevate põhimõtetega, niivõrd kui neid peetakse kohaldatavaks, on vastuolus sellise riigisisese õigusnormi nagu [meresõiduseadustiku] artikli 49 tõlgendus, mille kohaselt on kontsessiooni kehtivusaja lõppedes – kui kontsessiooni katkematult uuendatakse, sh uue otsuse alusel – ette nähtud, et kontsessionäär loovutab tasuta ja hüvitiseta riigimaale püstitatud ehitised, mis moodustavad osa veekeskuse tegevuseks kasutatavate varade kompleksist, kuna sellise kohese üleandmise toimeks võib olla piirang, mis ületab liikmesriigi seadusandja tegelikult taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikku ja on seetõttu eesmärgiga ebaproportsionaalne?“

25

SIIB palus Euroopa Kohtu kantseleisse 17. aprillil 2024 esitatud dokumendiga menetluse suulise osa Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel uuendada.

26

Oma taotluse põhjenduseks väidab SIIB, et kohtujurist laiendas oma ettepaneku punktis 103 eelotsuse küsimuse eset, järeldades vaikimisi, kuid kindlalt, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei riku Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 17.

27

Neil asjaoludel palub SIIB korraldada kohtuistung, et küsimust harta artikli 17 asjakohasusest käesolevas kohtuasjas saaks arutada võistlevas menetluses.

28

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et ei Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega Euroopa Kohtu kodukorras ei ole ette nähtud võimalust, et põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud võiksid vastuseks kohtujuristi ettepanekule esitada seisukohti (4. veebruari 2000. aasta kohtumäärus Emesa Sugar, C‑17/98, EU:C:2000:69, punkt 2, ja 9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistiques et des études économique, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Teiseks on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Seega ei ole tegemist kohtunikele või pooltele adresseeritud arvamusega, mille on andnud Euroopa Kohtust väljaspool olev ametivõim, vaid institutsiooni enda liikme põhjendatud ja avalikult väljendatud isikliku arvamusega. Neil asjaoludel ei saa pooled kohtujuristi ettepaneku üle vaielda. Peale selle ei ole kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust menetluse suulise osa uuendamiseks (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Samas võib Euroopa Kohus kodukorra artikli 83 kohaselt igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulist osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

31

Käsitletaval juhul ei ole see nii.

32

Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab seda, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 49 ja 56, milles on sätestatud vastavalt asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsinud konkreetselt Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada harta artiklit 17, mis käsitleb omandiõigust.

33

Teiseks piirdus kohtujurist oma ettepaneku punktis 103 sellega, et viitas olemasolevale Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt hõlmab liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud piirangu analüüs ELTL artikli 49 seisukohast ka harta artiklites 15–17 ette nähtud õiguste ja vabaduste teostamise võimalikke piiranguid, mistõttu ei ole harta artiklis 17 sätestatud omandiõiguse eraldi hindamine vajalik (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Global Starnet, C‑322/16, EU:C:2017:985, punkt 50, ja 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 56).

34

Kuivõrd SIIB soovib suulise menetluse uuendamise taotlusega tegelikult seda hinnangut ümber lükata, piisab, kui meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et see, et huvitatud pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi kohtujurist oma ettepanekus käsitles, ei saa iseenesest olla põhjus, mis annaks aluse suulise menetluse uuendamiseks.

35

Kolmandaks leiab Euroopa Kohus, et käesoleval juhul on tal olemas kogu vajalik teave talle esitatud küsimusele vastamiseks.

36

Seetõttu ei ole menetluse suulist osa vaja uuendada.

37

Itaalia valitsus väidab oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna Euroopa Kohtule esitatud küsimus ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.

38

Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatava küsimuse asjakohasust. Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutav eelotsuse küsimus on asjakohane ja selle eelduse saab ümber lükata eelkõige siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega (vt selle kohta16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia, 244/80, EU:C:1981:302, punktid 15 ja 18; 7. septembri 1999. aasta kohtuotsus Beck ja Bergdorf, C‑355/97, EU:C:1999:391, punkt 22, ning 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 42).

39

Käesoleval juhul märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuseks Euroopa Kohtu teabepäringule, et SIIB‑il säilis põhjendatud huvi vaidlustada tema poolt mereäärsele riigimaale ehitatud teisaldamatute varade riigi omandisse võtmine, kuna selle omandamise tulemusel kõrgenes riigivara kasutamise tasu määr, mida ta pidi maksma. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võib SIIB vaidlustada selle omandamise, esitades kaebuse otsuse peale, millega kontsessiooniandja kohustas teda vastavalt 27. detsembri 2006. aasta seaduse nr 296 artikli 1 lõikele 251 tasuma kõrgema määraga tasu.

40

Sellest järeldub, et Euroopa Kohtu vastus esitatud küsimusele on põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik.

41

Lisaks, kuigi see vaidlus on puhtalt riigisisene, piisab, kui sarnaselt komisjoniga märkida, et meresõiduseadustikku kohaldatakse vahet tegemata nii Itaalia kui ka teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjate suhtes. Samuti ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul välistada, et teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjad olid või oleksid huvitatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamisest, et tegutseda Itaalia territooriumil, ja seega võivad nendel õigusnormidel olla tagajärjed, mis ei ole piiratud selle territooriumiga.

42

Neil tingimustel on eelotsusetaotlus ELTL artiklit 49 puudutavas osas vastuvõetav (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 50).

43

Järelikult tuleb eelotsusetaotlusele vastata.

44

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses ELTL artiklitele 49 ja 56, mis käsitlevad vastavalt asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, siis tuleb täpsustada, et mereäärse riigivara kasutamise kontsessiooni andmine eeldab tingimata, et kontsessionäär pääseb vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, et osaleda püsivalt ja kestvalt selle riigi majanduselus. Sellest järeldub, et sellise kontsessiooni andmine kuulub ELTL artiklis 49 ette nähtud asutamisõiguse kohaldamisalasse (vt selle kohta 30. novembri 1995. aasta kohtuotsus Gebhard, C‑55/94, EU:C:1995:411, punkt 25; 11. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Attanasio Group, C‑384/08, EU:C:2010:133, punkt 39, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus AGET Iraklis, C‑201/15, EU:C:2016:972, punkt 50).

45

Lisaks kohaldatakse ELTL artikli 57 esimese lõigu kohaselt teenuste osutamise vabadust käsitlevaid aluslepingu sätteid üksnes juhul, kui asutamisvabadust käsitlevad sätted kohaldamisele ei kuulu. Seega tuleb jätta ELTL artikkel 56 tähelepanuta.

46

Lisaks, kuna direktiivi 2006/123 artikli 44 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et direktiiv ei ole põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatav, tuleb eelotsuse küsimust analüüsida üksnes ELTL artikli 49 alusel.

47

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et riigivara kasutamise kontsessiooni lõppemisel ja juhul, kui kontsessioonilepingus ei ole ette nähtud teisiti, on kontsessionäär viivitamatult kohustatud tasuta ja hüvitiseta loovutama maaga püsivalt ühendatud ehitised, mille ta on kontsessiooniga hõlmatud alale püstitanud, isegi juhul, kui kontsessiooni uuendatakse.

48

ELTL artikli 49 esimese lõiguga on keelatud piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodanike asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb seda vabadust piiravateks pidada kõiki meetmeid, mis isegi siis, kui neid kohaldatakse ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, keelavad või takistavad ELTL artikliga 49 tagatud vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus CaixaBank France, C‑442/02, EU:C:2004:586, punkt 11; 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus AGET Iraklis, C‑201/15, EU:C:2016:972, punkt 48, ja 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Cilevičs jt, C‑391/20, EU:C:2022:638, punkt 61).

49

Samas ei riku ELTL artikliga 49 kehtestatud keeldu riigisisesed õigusnormid, millele saab tugineda kõigi riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes ja mille eesmärk ei ole reguleerida asjaomaste ettevõtjate asutamist puudutavaid tingimusi ning mille võimalik piirav toime asutamisvabadusele on liiga ebakindel ja liiga kaudne selleks, et nende normidega kehtestatud kohustust saaks pidada seda vabadust piiravaks (vt selle kohta 20. juuni 1996. aasta kohtuotsus Semeraro Casa Uno jt, C‑418/93–C‑421/93, C‑460/93–C‑462/93, C‑464/93, C‑9/94–C‑11/94, C‑14/94, C‑15/94, C‑23/94, C‑24/94 ja C‑332/94, EU:C:1996:242, punkt 32, ning 6. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Contship Italia, C‑433/21 ja C‑434/21, EU:C:2022:760, punkt 45).

50

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 23, on selge, et meresõiduseadustiku artikli 49 lõikele 1 saab tugineda kõigi Itaalia territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes. Järelikult, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 märkis, tekib kõikidel ettevõtjatel ühtviisi küsimus, kas kontsessiooni saamiseks konkureerida ja pakkumus esitada on majanduslikus mõttes tasuv, kui on teada, et kontsessiooni lõppedes lähevad nende püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised üle riigi omandisse.

51

Lisaks ei puuduta see säte iseenesest nende kontsessionääride asutamise tingimusi, kellel on luba tegeleda Itaalia mereäärsel riigimaal turismi- ja vabaajategevusega. Nimelt näeb see säte üksnes ette, et kontsessiooni lõppemisel ja juhul, kui kontsessioonilepingus ei ole sätestatud teisiti, lähevad kontsessionääri püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised viivitamatult ja ilma rahalist hüvitist maksmata üle mereäärse riigivara koosseisu.

52

Kuigi meresõiduseadustiku artikli 49 lõike 1 eesmärk ei ole seega reguleerida asjaomaste ettevõtjate asutamist puudutavaid tingimusi, tuleb siiski kontrollida, kas sellel ei ole piiravat mõju käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses.

53

Sellega seoses tuleb märkida, et meresõiduseadustiku artikkel 49 piirdub järelduste tegemisega riigimaad puudutavate aluspõhimõtete kohta. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 rõhutas, kujutab see, et kontsessiooni andjast avalik-õiguslik isik omandab tasuta ja hüvitist maksmata need maaga püsivalt ühendatud ehitised, mille kontsessionäär on riigimaale püstitanud, endast riigivara võõrandamatuse sisulist tunnust.

54

Võõrandamatuse põhimõte tähendab eelkõige, et riigimaa jääb avalik-õiguslike isikute omandiks ja et riigivara kasutamise load on ebakindlad selles mõttes, et need on tähtajalised ja neid saab tühistada.

55

Selle põhimõtte kohaselt määrab riigivara kasutamise kontsessioonile käesoleval juhul kohaldatav õiguslik raamistik vähimagi kahtluseta kindlaks antud kasutusloa tähtaja. Sellest järeldub, et SIIB‑ile ei saanud kontsessioonilepingu sõlmimisest alates olla teadmata, et talle antud riigimaa kasutamise luba oli ebakindel ja tühistatav.

56

Lisaks ilmneb, et artikli 49 lõike 1 võimalik piirav toime asutamisvabadusele on liiga ebakindel ja liiga kaudne käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses, et seda sätet saaks pidada seda vabadust piiravaks.

57

Kuna artikli 49 lõige 1 näeb sõnaselgelt ette võimaluse teha lepinguga erand põhimõttest, et kontsessionääri poolt riigimaale püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised lähevad ilma igasuguse tasu või hüvitiseta riigi omandisse, rõhutab see säte riigimaa kasutamise kontsessiooni lepingulist ja seega kokkuleppelist mõõdet. Sellest järeldub, et riigimaale kontsessionääri poolt püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitiste kohest, ilma igasuguse tasu või hüvitiseta omandamist ei saa käsitada nende ehitiste sundvõõrandamise viisina.

58

Lõpuks ei saa küsimus, kas tegemist on kontsessiooni uuendamise või esmakordse andmisega, kuidagi mõjutada meresõiduseadustiku artikli 49 lõikele 1 antavat hinnangut. Selles osas piisab, kui tõdeda, et riigivara kasutamise kontsessiooni uuendamine väljendub kahe riigivara kasutamise õiguse üksteisele järgnemises, mitte selle õiguse püsimises või pikendamises. Lisaks tagab selline tõlgendus, et kontsessiooni saab anda alles hankemenetluse tulemusel, mis asetab kõik taotlejad ja pakkujad võrdsesse olukorda.

59

Veel on oluline täpsustada, et ELTL artikli 49 tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 50–58, ei lükka ümber 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Laezza (C‑375/14, EU:C:2016:60) tulenevad põhimõtted, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses viitab.

60

Selles kohtuasjas, mis puudutas hasartmängusektorit, kasutasid kontsessionäärid oma majandustegevuseks vara, mis neile tegelikult kuulus. Seevastu käesolevas kohtuasjas, nagu väitis Itaalia valitsus oma kirjalikes seisukohtades, andis SIIB‑ile mereäärse riigivara kasutamiseks antud luba talle üksnes ajutise servituudi maaga püsivalt ühendatud ehitistele, mille ta oli sellele maale püstitanud.

61

Lisaks tuleneb 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse Laezza (C‑375/14, EU:C:2016:60) punktist 43, et meede, millega nähakse ette hasartmängude korraldamiseks vajaliku vara tasuta kasutada andmine, kuulus sanktsioonide alla, kuna see oli kontsessionäärile siduv ning selle üle ei saanud läbirääkimisi pidada. Seevastu käesolevas kohtuasjas on küsimus, kas kontsessionääri poolt kontsessiooni kehtivuse ajal riigimaale ehitatud vara peab tasuta üle minema riigi omandisse, seotud lepinguliste läbirääkimistega kontsessiooni andva avalik-õigusliku isiku ja tema kontsessionääri vahel. Nimelt on meresõiduseadustiku artikli 49 lõikes 1 sätestatud, et „[k]ui kontsessioonilepingus ei ole ette nähtud teisiti, jäävad kontsessiooni lõppemisel riigimaale püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitised riigi omandisse tasu või hüvitiseta, ilma et see piiraks kontsessiooni andva ametiasutuse õigust anda korraldus nende ehitiste lammutamiseks ja seega riigivara tagastamiseks selle algses seisundis“.

62

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et riigivara kasutamise kontsessiooni lõppemisel ja juhul, kui kontsessioonilepingus ei ole ette nähtud teisiti, on kontsessionäär viivitamatult kohustatud tasuta ja hüvitiseta loovutama maaga püsivalt ühendatud ehitised, mille ta on kontsessiooniga hõlmatud alale püstitanud, isegi juhul, kui kontsessiooni uuendatakse.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et riigivara kasutamise kontsessiooni lõppemisel ja juhul, kui kontsessioonilepingus ei ole ette nähtud teisiti, on kontsessionäär viivitamatult kohustatud tasuta ja hüvitiseta loovutama maaga püsivalt ühendatud ehitised, mille ta on kontsessiooniga hõlmatud alale püstitanud, isegi juhul, kui kontsessiooni uuendatakse.