Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas C‑35/15 P(R),

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel 29. jaanuaril 2015 esitatud apellatsioonkaebus,

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Delaude ja L. Cappelletti,

apellant,

teine menetlusosaline:

Vanbreda Risk & Benefits, esindajad: advokaadid P. Teerlinck, P. de Bandt ja M. Gherghinaru,

hageja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,

olles ära kuulanud peakohtujuristi M. Wathelet’,

on andnud järgmise

määruse

Kohtuotsuse põhistus

1. Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi määrus kohtuasjas Vanbreda Risk & Benefits vs. komisjon (T‑199/14 R, EU:T:2014:1024, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), millega rahuldati Vanbreda Risk & Benefitsi (edaspidi „Vanbreda”) esitatud täitmise peatamise taotlus.

Õiguslik raamistik

2. Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne‑ ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (ELT L 355, lk 31), (edaspidi „direktiiv 89/665”) artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et seoses artiklis 1 määratud läbivaatamise korraga võetavad meetmed sisaldavad järgmisi volitusi:

a) võtta esimesel võimalusel vahemenetluse korras ajutisi meetmeid väidetava rikkumise heastamiseks või asjaomaste huvide edasise kahjustamise vältimiseks, sealhulgas meetmeid, mille eesmärk on riigihankelepingu sõlmimise menetluse või tellija otsuse rakendamise peatamine või selle peatamise tagamine;

b) tühistada ebaseaduslikud otsused või tagada nende tühistamine ning kõrvaldada pakkumiskutsest, lepingudokumentidest ning teistest kõnesolevat pakkumismenetlust käsitlevatest dokumentidest diskrimineerivad tehnilised, majanduslikud või finantsnäitajad;

c) maksta kahjutasu isikutele, kellele on rikkumisega kahju tekitatud.”

3. Direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 7 teine lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks sellele võib liikmesriik ette näha, et pärast lepingu sõlmimist vastavalt artikli 1 lõikele 5, käesoleva artikli lõikele 3 või artiklitele 2a–2f piirduvad läbivaatamise korra eest vastutava asutuse volitused kahjutasu määramisega kõigile rikkumise tõttu kahju kannatanud isikutele, välja arvatud juhud, kui otsus tuleb tühistada enne kahjutasu määramist.”

4. Sama direktiivi artiklis 2a on ette nähtud pakkumuse edukaks tunnistamise otsusele järgnev 10 päeva pikkune ooteaeg, mis pikeneb 15 päevale, juhul kui otsusest ei teavitata faksi teel või elektrooniliselt, ja mille vältel ei tohi sõlmida otsuse järgset hankelepingut (edaspidi „10 päevane ooteaeg”). See artikkel sätestab:

„1. Võttes vastu vajalikud sätted, millega tagatakse käesoleva artikli lõikega 2 ja artikliga 2c sätestatud minimaalsetest tingimustest kinnipidamine, tagavad liikmesriigid, et [riigihankest huvitatud] isikutel on piisavalt aega tellija tehtud lepingu sõlmimisotsuste kohta läbivaatamisnõude esitamiseks.

2. [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] kohase lepingu sõlmimisotsuse ja lepingu tegeliku sõlmimise vahele peab jääma vähemalt kümme kalendripäeva alates sellele päevale järgnevast päevast, kui lepingu sõlmimisotsus edastati asjaomastele pakkujatele ja kandidaatidele faksi teel või elektrooniliselt, või kui kasutati muid sidevahendeid, vähemalt 15 kalendripäeva alates sellele päevale järgnevast päevast, kui lepingu sõlmimisotsus edastati asjaomastele pakkujatele ja kandidaatidele, või vähemalt kümme kalendripäeva alates lepingu sõlmimisotsuse saamisele järgnevast päevast.

Asjaomasteks loetakse pakkujad, keda ei ole veel lõplikult välistatud. Välistamine on lõplik, kui sellest on asjaomastele pakkujatele teatatud ning see on kas sõltumatu järelevalveasutuse poolt õiguspäraseks tunnistatud või kui välistamise kohta ei saa enam alustada läbivaatamismenetlust.

Kandidaadid loetakse asjaomasteks, kui tellija ei ole avalikustanud teavet nende taotluse tagasilükkamise kohta enne lepingu sõlmimisotsusest asjaomastele pakkujatele teatamist.

Koos teatega lepingu sõlmimisotsusest saadetakse igale asjaomasele pakkujale ja kandidaadile järgmised materjalid:

– asjakohaste põhjenduste kokkuvõte vastavalt [direktiivi 2004/18] artikli 41 lõikele 2, kui kõnealuse direktiivi artikli 41 lõike 3 sätetest ei tulene teisiti; ja

– täpne teade käesolevat lõiget rakendavate siseriiklike õigusaktide sätete alusel kohaldatava täpse ooteaja kohta.”

5. Direktiivi 89/665 artikli 1 lõige 5 ja artikli 2 lõige 3 reguleerivad 10 päeva pikkust ooteaega erilistel asjaoludel. Direktiivi artiklid 2b–2f täiendavad direktiiviga kehtestatud läbivaatamiskorda, mille aluseks on direktiivi artiklis 2a ette nähtud ooteajast kinni pidamine.

6. Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, lk 1), artikli 171 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Hankija ei kirjuta eduka pakkujaga [direktiivi 2004/18] kohasele lepingule või raamlepingule alla enne 14 kalendripäeva möödumist.

Kõnealust tähtaega arvestatakse alates ühest järgmistest kuupäevadest:

a) edukatele ja mitteedukatele pakkujatele teadete samaaegse väljasaatmise kuupäevale järgnevast päevast;

b) […] hankelepingu sõlmimise teate Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele järgnevast päevast, kui leping või raamleping sõlmitakse väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse teel.

Kui teise lõigu punktis a osutatud teadete saatmiseks kasutatakse faksi või kui seda tehakse elektrooniliselt, on ooteaja pikkus kümme kalendripäeva.

Hankija võib vajaduse korral lepingu allakirjutamise peatada täiendavaks kontrollimiseks, kui see on õigustatud mitteedukate või kahju kandnud pakkujate või taotlejate nõudmiste või märkuste või mis tahes muu saadud asjakohase teabe alusel. Nõudmised, märkused või teave peab olema saadud esimeses lõigus nimetatud tähtaja jooksul. Peatamise korral teavitatakse kõiki taotlejaid või pakkujaid kolme tööpäeva jooksul pärast peatamisotsust.

[...]”

Kohtuvaidluse taust, menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus

7. Komisjon avaldas 10. augustil 2013 Euroopa Liidu Teatajas hanketeate viitenumbriga OIB.DR.2/PO/2013/062/591, mis puudutas neljast osast koosnevat vara‑ ja isikukindlustuse hanget. Osa nr 1 puudutas hoonete ja nende sisustuse kindlustuskaitset alates 1. märtsist 2014, kusjuures lepingu sõlmis komisjon enda ja järgmiste hankijate nimel: Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Liidu Regioonide Komitee, Euroopa Teadusnõukogu Rakendusamet, Konkurentsivõime ja Uuendustegevuse Täitevasutus, Teadusuuringute Rakendusamet, Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusamet ning Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet.

8. Hankemenetluse eesmärk oli asendada toona kehtinud leping, mis oli sõlmitud konsortsiumiga, kus Vanbreda oli kindlustusmaakler, ning mis pidi lõppema 28. veebruaril 2014.

9. Euroopa Liidu Teataja lisas (ELT S 174) avaldati 7. septembril 2013 parandusteade, millega pikendati pakkumuste esitamise tähtaega kuni 25. oktoobrini 2013 ning pakkumuste avaliku avamise päev lükati edasi 31. oktoobrile 2013. Pakkumuste avamisel registreeris pakkumuste avamise komisjon osa nr 1 kohta kaks pakkumust, mille olid esitanud esiteks kindlustusmaakler Marsh SA (edaspidi „Marsh”) ja teiseks Vanbreda.

10. Komisjon teatas 30. jaanuaril 2014 Marshile, et tema pakkumus tunnistati osa nr 1 suhtes edukaks, ning Vanbredale, et tema pakkumust ei tunnistatud selle osa suhtes edukaks, kuna tema pakutud hind ei olnud madalaim (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Kiri, milles komisjon teavitas Vanbredat vaidlustatud otsusest, edastati viimasele DHL‑i vahendusel ja elektronposti teel.

11. Komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahelisele teenuslepingule kirjutati alla 27. veebruaril 2014 ja leping jõustus 1. märtsil 2014.

12. Vanbreda esitas 28. märtsil 2014 Üldkohtu kantseleisse eraldi dokumentidena esiteks ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi vaidlustatud otsuse peale ning ELTL artiklite 268 ja 340 alusel kahju hüvitamise hagi, paludes komisjonilt tema kasuks välja mõista üks miljon eurot, ning teiseks ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta sisuliselt palus ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul määrata Üldkohtu kodukorra artikli 105 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse täitmise peatamine kuni Üldkohtus algatatud ajutiste meetmete kohaldamise menetlust lõpetava kohtumääruse andmiseni ja peatada vaidlustatud otsuse täitmine seniks, kuni Üldkohus on teinud otsuse põhimenetluses lahendatava hagi kohta.

13. Üldkohtu president peatas oma 3. aprilli 2014. aasta määrusega kohtuasjas Vanbreda Risk & Benefits vs . komisjon (T‑199/14 R) esiteks vaidlustatud otsuse ning komisjoni, Marshi ja asjaomas(t)e kindlusandja(t)e vahel sõlmitud teenuslepingu täitmise kuni ajutiste meetmete kohaldamise menetlust lõpetava kohtumääruse andmiseni ja teiseks kohustas esitama teatavad Vanbreda nimetatud dokumendid.

14. Komisjon esitas 8. aprillil 2014 taotluse, et Üldkohtu president tühistaks viivitamata tagasiulatuvalt ja ilma igasuguste tingimusteta oma 3. aprilli 2014. aasta määruse kohtuasjas Vanbreda Risk & Benefits vs . komisjon (T‑199/14 R) resolutsiooni punkti 1. Arvestades andmeid, mis Üldkohtu presidendile selles taotluses teatavaks tehti, andis ta 10. aprillil 2014 uue määruse kohtuasjas Vanbreda Risk & Benefits vs . komisjon (T‑199/14 R), millega rahuldas komisjoni taotluse. Komisjon esitas ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta oma seisukoha 25. aprillil 2014.

15. Üldkohtu president peatas 4. detsembril 2014 vaidlustatud kohtumäärusega vaidlustatud otsuse täitmise. Olles asunud kohtumääruse punktis 136 seisukohale, et fumus boni juris ’e tingimus oli täidetud, ning kohtumääruse punktides 142–145 seisukohale, et viidatud kahju oli tõsine, leidis Üldkohtu president kohtumääruse punktides 148–165, et arvestades ajutiste meetmete kohaldamise taotluste eripära riigihangete valdkonnas ning käesolevas asjas tuvastatud fumus boni juris ’e eriti arvestatavat laadi, on kiireloomulisuse tingimus samuti täidetud vaatamata sellele, et puudub korvamatu kahju. Selle järelduse põhistamiseks tugines ta eeskätt liidu õiguse üldpõhimõttele, mis tuleneb tõhusast esialgsest õiguskaitsest, mis peab olema riigihangete valdkonnas tagatud ning mida ta oli esmalt kirjeldanud vaidlustatud kohtumääruse punktides 16–20.

16. Vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„1. Peatada [vaidlustatud] otsuse täitmine, millega komisjon lükkas tagasi pakkumuse, mille Vanbreda […] oli esitanud vara‑ ja isikukindlustuse lepingu sõlmimist puudutava hanketeate alusel, ning sõlmis selle lepingu teise äriühinguga, osa nr 1 suhtes.

2. Säilitada [selle] otsuse tagajärjed kuni käesoleva kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

3. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.”

Poolte nõuded

17. Komisjon palub Euroopa Kohtul:

– tühistada vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktid 1 ja 2;

– jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata ja

– mõista Vanbredalt välja kohtukulud, sealhulgas Üldkohtus toimunud menetluses kantud kulud.

18. Vanbreda palub Euroopa Kohtul:

– jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;

– jätta jõusse vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon ja määratud ajutised meetmed ning

– mõista komisjonilt välja kohtukulud, sealhulgas Üldkohtus toimunud menetluses kantud kulud.

Apellatsioonkaebus

19. Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhistamiseks neli väidet, mille kohaselt on vastavalt rikutud õigusnormi kiireloomulisuse tingimuse kohaldamisel seoses korvamatu kahju puudumise tagajärgedega; rikutud õigusnorme selle sama tingimuse kohaldamisel seoses väidetavalt tõsise kahjuga, mis ei olevat Vanbredale ainuomane; rikutud õigusnormi huvide kaalumisel seoses Vanbreda huvi hindamiseks kohaldatava raamistikuga ning rikutud õigusnorme huvide kaalumisel seo ses kolmandate isikute huvidega arvestamata jätmisega.

Poolte argumendid

20. Oma esimese väite raames esitab komisjon sisuliselt seisukoha, et Üldkohtu president rikkus õigusnorme, kui ta sedastas eriti arvestatava fumus boni juris ’e väidetava esinemisega seoses, et käesolevas kohtuasjas on täidetud kiireloomulisuse tingimus vaatamata sellele, et Vanbreda ei ole tõendanud, et tema ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine võiks põhjustada talle korvamatu kahju tekkimise. Komisjon märgib eeskätt, et direktiiv 89/665, millele Üldkohtu president viitas, ei ole Euroopa Liidu institutsioonide suhtes kohaldatav ega määratle täitmise peatamise määramiseks kohaldatavaid tingimusi. Ta rõhutab, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk tagada tehtava lõpliku otsuse täielik toime, mitte kõrvaldada lõplikult mõnd õigusvastasust.

21. Vanbreda vastab eeskätt, et arvestades ajutiste meetmete kohaldamise menetluste eripära riigihangete valdkonnas ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 47 kohase õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele selles valdkonnas suurt tähtsust, kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses ajutiste meetmete kohaldamise taotluste suhtes kohaldatavat õiguslikku raamistikku õigesti.

Euroopa Kohtu hinnang

22. Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 104 lõike 2 kohaselt peab ajutiste meetmete kohaldamise taotlustes olema ära nimetatud hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti‑ ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Nii võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ( fumus boni juris ), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et tõsise ja korvamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne põhimenetluses lahendatava hagi suhtes otsuse tegemist. Need tingimused on kumulatiivsed, nii et ajutiste meetmete kohaldamise taotlused tuleb jätta rahuldamata niipea, kui üks tingimustest on täitmata (kohtumäärus, SCK ja FNK vs. komisjon, C‑268/96 P(R), EU:C:1996:381, punkt 30).

23. Tuleb tuvastada, et vaidlustatud kohtumääruses esitatud arutluskäik, mille kohaselt kiireloomulisuse tingimus on käesolevas kohtuasjas täidetud vaatamata korvamatu kahju puudumisele, erineb kohtupraktikast, mille liidu kohtud on välja kujundanud selle tingimuse kohta, eeskätt riigihankemenetluses edutuks osutunud pakkujale tekkinud finantskahju korvatava laadi osas.

24. Euroopa Kohtu ja Üldkohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa nimelt rahalist kahju – välja arvatud erakorralistel asjaoludel – pidada korvamatuks, kuna rahaline hüvitis on üldjuhul sobiv ennistamaks isiku jaoks, kelle õigusi on riivatud, kahju tekkimisele eelnenud olukord. Sellist kahju saab eeskätt heastada ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi raames (Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, komisjon vs. Pilkington Group, C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika; vt riigihangete valdkonnas ka Üldkohtu presidendi määrus, Communicaid Group vs. komisjon, T‑4/13 R, EU:T:2013:121, punktid 22, 28‑30, 33, 34 ja 37). Nagu Üldkohtu president sedastas vaidlustatud kohtumääruse punktides 154 ja 156, ei ole kahju, millele käesolevas kohtuasjas viidatakse, selle kohtupraktika kohaselt korvamatu.

25. Ent kuivõrd Üldkohtu president põhistas oma järeldust, et kiireloomulisuse tingimus on käesolevas kohtuasjas täidetud, liidu õiguse üldpõhimõttega, mis seondub harta artiklis 47 ette nähtud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, siis tuleb analüüsida selle põhimõtte olemasolu ja ulatust.

26. Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 89/665 – millele Üldkohtu president viitas sellise põhimõtte olemasolu põhistamiseks – adressaadid on liikmesriigid ning see ei ole seega iseenesest liidu institutsioonidele siduv.

27. Euroopa Kohus on sellegipoolest sedastanud, et liidu õiguse põhimõte võib olla leidnud konkreetsema väljenduse direktiivis (kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punktid 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

28. Tuleb tõdeda, et direktiivis 89/665 on konkreetsemalt väljendatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile üldpõhimõte riigihangete konkreetses valdkonnas, mistõttu on vaja liidu enda korraldatud hangete puhul võtta arvesse seda, kuidas direktiivi sätetes on seda üldpõhimõtet väljendatud, nagu sedastas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 20.

29. Kooskõlas harta artiklis 47 ette nähtud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile sedastas Euroopa Kohus direktiivi 89/665 sätetele tuginedes, et tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks peab huvitatud isikuid teavitama pakkumuse edukaks tunnistamise otsusest mõnda aega enne lepingu sõlmimist, et neil oleks tegelik võimalus see otsus vaidlustada, eelkõige võimalus esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus kuni asjaomase lepingu sõlmimiseni (kohtuotsus, Fastweb, C‑19/13, EU:C:2014:2194, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

30. Neil kaalutlustel asus Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 158 õigustatult seisukohale, et kohtupraktika – isegi kui tegemist on väljakujunenud kohtupraktikaga – range kohaldamine nii, et edutul pakkujal on tegelikult võimatu saavutada liidu institutsiooni või muu organi sellise otsuse täitmise peatamine, millega pakkumus tunnistatakse edukaks, sest talle tekkida võiv kahju ei ole korvamatu, kuivõrd tegemist on finantskahjuga, ei ole ühitatav tõhusa esialgse kaitse nõuetega, mis peab olema riigihangete valdkonnas tagatud ja mida rakendatakse direktiivi 89/665 sätetega.

31. Kui liidu kohus võtab arvesse direktiivi sätteid, milles väljendatakse konkreetsemalt üht liidu õiguse üldpõhimõtet, ei saa ta siiski jätta tähelepanuta nende sätete sisu vaatamata sellele, et need ei ole iseenesest kohtuasja suhtes kohaldatavad. Täpsemalt, kui sellise direktiivi sätetest tuleneb, et liidu seadusandja soovis saavutada tasakaalu mängus olevate eri huvide vahel, siis peab liidu kohus seda tasakaalu arvestama, kui ta kohaldab sel moel konkreetsemalt väljendatud üldpõhimõtet.

32. Käesolevas kontekstis on oluline märkida, et direktiivi 89/665 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid peavad oma õigusnormides ette nägema kolme liiki õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad isikul, kelle õigusi on riigihankemenetluse raames riivatud, taotleda pädevalt kohtult esiteks, et ta võtaks „ajutisi meetmeid väidetava rikkumise heastamiseks või asjaomaste huvide edasise kahjustamise vältimiseks, sealhulgas meetmeid, mille eesmärk on riigihankelepingu sõlmimise menetluse või tellija otsuse rakendamise peatamine või selle peatamise tagamine”, teiseks taotleda, et tühistataks ebaseaduslikud otsused, ja kolmandaks kahjuhüvitise väljamõistmist.

33. Direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 7 teine lõik näeb aga ette, et „[liikmesriik võib] ette näha, et pärast lepingu sõlmimist vastavalt artikli 1 lõikele 5, käesoleva artikli lõikele 3 või artiklitele 2a–2f piirduvad läbivaatamise korra eest vastutava asutuse volitused kahjutasu määramisega kõigile rikkumise tõttu kahju kannatanud isikutele, välja arvatud juhud, kui otsus tuleb tühistada enne kahjutasu määramist”.

34. Nagu märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse Fastweb (C‑19/13, EU:C:2014:2194) punktides 62 ja 63, soovis liidu seadusandja direktiivi 89/665 sätetega omavahel tasakaalustada edutu pakkuja ning hankija ja eduka pakkuja huve, piirates ajutiste meetmete kohaldamise õiguse, mille liikmesriigid on kohustatud edutule pakkujale tagama lepingu sõlmimisele eelneva ajaga, ja pärast lepingu sõlmimist tuleb edutule pakkujale kohustuslikus korras tagada ainult kahju hüvitamise hagi esitamise võimalus vastavalt direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 1 punktile c (vt selle kohta ka kohtuotsus, Alcatel Austria jt, C‑81/98, EU:C:1999:534, punkt 37).

35. Seega on liikmesriikide kohustus näha oma õigusnormides riigihankemenetluse tulemusena vastu võetud otsusest riivatud isikule ette võimalus taotleda ajutiste meetmete kohaldamist vastavalt direktiivi 89/665 artikli 2 lõikele 1, piiratud selle otsuse vastuvõtmise ja lepingu sõlmimise vahele jääva ajaga.

36. Selle direktiivi artikli 1 lõike 5, artikli 2 lõike 3 ja artiklite 2a–2f kohaselt ei tohi lepingut siiski sõlmida enne 10 päevase ooteaja möödumist.

37. Nagu märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse Fastweb (C‑19/13, EU:C:2014:2194) punktis 61, on 10 päevase ooteaja eesmärk võimaldada huvitatud isikutel vaidlustada kohtus pakkumuse edukaks tunnistamine enne lepingu sõlmimist.

38. Eelnevat arvestades tuleb sedastada, et Üldkohtu president asus vaidlustatud kohtumääruse punktis 20 ekslikult seisukohale, et on olemas liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ning mille kohaselt peab edutul pakkujal olema võimalik saavutada mitte ainult kahjuhüvitise väljamõistmine, vaid ka ajutiste meetmete kohaldamine, ilma et ta oleks seda seisukohta piiranud nii, et see kehtib üksnes hankija ja eduka pakkuja vahelise lepingu sõlmimise hetkeni.

39. Kui nimelt direktiivis 89/665 ette nähtud 10 päevane ooteaeg on enne lepingu sõlmimist möödunud, ei saa selle direktiivi sätetest järeldada, et edutul pakkujal kohtus üksnes kahjuhüvitise taotlemise võimaldamine kujutab endast sellise liidu õiguse üldpõhimõtte rikkumist, mis käsitleb õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Liidu enda hankijate sõlmitavate hankelepingute puhul on kohaldatav sama ooteaeg määruse nr 1268/2012 artikli 171 lõike 1 alusel. Ooteaja kestus on samuti 10 kalendripäeva, kui pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse huvitatud isikutele edastamiseks on kasutatud elektroonilise side vahendit.

40. Järgmiseks tuleb eelnevat arvestades analüüsida, kas Üldkohtu president rikkus õigusnormi, leides vaidlustatud kohtumääruse punktis 164, et kiireloomulisuse tingimus oli käesolevas kohtuasjas täidetud vaatamata sellele, et kahju, millele viidati, oli küll tõsine, ent mitte korvamatu.

41. Arvestades nõuetega, mis tulenevad tõhusast kaitsest, mis peab olema riigihangete valdkonnas tagatud, tuleb asuda seisukohale – mida väljendas ka Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 162 –, et kui edutu pakkuja suudab tõendada, et esineb eriti arvestatav fumus boni juris , ei saa temalt nõuda, et ta tõendaks, et tema esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine võiks talle tekitada korvamatu kahju, kuna vastasel juhul kahjustataks ülemäära ja põhjendamatult tõhusat kohtulikku kaitset, mis on talle tagatud harta artikliga 47.

42. Samas on vastavalt käesoleva kohtumääruse punktis 38 sedastatule selline kiireloomulisuse olemasolu hindamisel kohaldatavate tingimuste leebem käsitlus, mida õigustab õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kohaldatav ainult lepingu sõlmimisele eelneval ajal, kui määruse nr 1268/2012 artikli 171 lõikes 1 ette nähtud 10 päevasest ooteajast on kinni peetud. Kui hankija on sõlminud eduka pakkujaga lepingu pärast ooteaja möödumist ning enne ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamist, ei ole nimetatud leebema käsitluse kohaldamine enam õigustatud.

43. Nende põhimõtete käesoleva kohtuasja suhtes kohaldamisega seoses tuleneb vaidlustatud kohtumääruse punktist 4, et komisjon teatas 30. jaanuaril 2014 esiteks edukale pakkujale, et tema pakkumus tunnistati osa nr 1 suhtes edukaks, ning teiseks Vanbredale, et tema pakkumust ei tunnistatud selle osa suhtes edukaks, kuna tema pakutud hind ei olnud madalaim. Lisaks on Üldkohtu presidendi 10. aprilli 2014. aasta määruse kohtuasjas Vanbreda Risk & Benefits vs. komisjon (T‑199/14 R) punktis 5 märgitud, et komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahelisele teenuslepingule kirjutati alla 27. veebruaril 2014 ja leping jõustus 1. märtsil 2014.

44. Seega, kuivõrd vaidlustatud otsusest teatati Vanbredale 30. jaanuari 2014. aasta kirjaga, mis edastati talle elektroonilise sidevahendi abil, siis oli määruse nr 1268/2012 artikli 171 lõike 1 alusel kohaldatav 10 päevane ooteaeg, millest peeti käesoleval juhul kinni. Nimelt hakkas see ooteaeg viidatud sätte alusel kulgema 31. jaanuaril 2014, st 28 päeva enne lepingu sõlmimist.

45. Lisaks nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 5, et Vanbreda esitas oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluse 28. märtsil 2014. Seega sõlmiti leping komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahel (27. veebruar 2014) enne selle taotluse esitamist.

46. Neil tingimustel ei ole kiireloomulisuse tingimuse leebema käsitluse kohaldamine põhimõtteliselt õigustatud, nagu märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 42.

47. Sellegipoolest on oluline märkida, et 10 päevane ooteaeg võimaldab huvitatud isikutel vaidlustada kohtus pakkumuse edukaks tunnistamise enne lepingu sõlmimist vaid siis, kui neil on piisavalt teavet pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse võimaliku õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

48. Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile põhimõtet rikuks seisukoht, et 10 päevasest ooteajast on kinni peetud olukorras, kus enne lepingu sõlmimist ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamise võimalus ei olnud tegelik, sest edutu pakkuja käsutuses ei olnud ooteaja vältel piisavalt teavet sellise taotluse esitamiseks.

49. Õiguskindluse põhimõttest tulenevaid nõudeid arvestades tuleb 10 päevase ooteaja puhtmehhaanilisest kohaldamisest tehtavat erandit siiski möönda ainuüksi erandjuhtudel, kui edutul pakkujal ei olnud enne eduka pakkujaga lepingu sõlmimist mingit alust arvata, et pakkumuse edukaks tunnistamise otsus oli õigusvastane.

50. Seega tuleb analüüsida, kas vaidlustatud kohtuasjas tuvastatud faktilisi asjaolusid arvestades oli Vanbredal piisavalt teavet, et esitada 10 päevase ooteaja jooksul ajutiste meetmete kohaldamise taotlus enne komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahel lepingu sõlmimist 27. veebruaril 2014.

51. Sellega seoses analüüsis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 38–43 komisjoni ja Vanbreda vahel enne lepingu sõlmimist toimunud teabevahetust, et hinnata uue väite vastuvõetavust. Ta asus vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 seisukohale, et Vanbreda oli avastanud pärast ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamist 28. märtsil 2014 ja seega pärast lepingu sõlmimist 27. veebruaril 2014, et Marsh ei olnud oma pakkumust osa nr 1 kohta esitanud mitte koos teiste kindlustusandjatega, vaid üksikpakkujana. Üldkohtu president asus seega seisukohale, et sellele asjaolule tuginev väide oli vastuvõetav vaatamata sellele, et see esitati pärast esialgse taotluse esitamist.

52. Üldkohtu presidendi poolt vaidlustatud kohtumääruses tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub siiski, et Vanbredal oli põhjust kahelda vaidlustatud otsuse õiguspärasuses juba tükk aega enne lepingu sõlmimist komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahel 27. veebruaril 2014.

53. Vaidlustatud kohtumääruse punktist 37 nähtub nimelt, et Vanbreda oli teavitanud komisjoni juba 8. novembril 2013 kahtlustest, mis tal esinesid seoses Marshi pakkumuse õiguspärasusega ja täpsemalt seoses sellega, kas viimane pidas kinni solidaarvastutuse tingimusest, mis kehtib juhul, kui pakkumus esitatakse koos mitme kindlustusandjaga. Lisaks tuleneb vaidlustatud kohtumääruse punktidest 38–40, et Vanbreda kordas 31. jaanuari ja 4. veebruari 2014. aasta meilides ning 3. ja 7. veebruari 2014. aasta tähitud kirjades neid kahtlusi ning taotles komisjonilt selle kohta teatud dokumente. Lõpetuseks, vaidlustatud kohtumääruse punktis 41 analüüsitud 7. veebruari 2014. aasta meilis teatas komisjon Vanbredale, et Marshi pakkumus oli tunnistatud riigihanke osa nr 1 suhtes edukaks, kuna ta oli esitanud madalaima hinnaga nõuetekohase pakkumuse. Vaidlustatud kohtumääruse punktist 43 nähtub, et Vanbreda vastas sellele meilile 11. veebruaril 2014, taotledes taas oma eelmistes meilides nimetatud teavet ja dokumente.

54. Vaidlustatud kohtumääruses tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub seega, et Vanbredale vaidlustatud otsusest teatamisele järgnevatel päevadel ja hiljemalt 11. veebruaril 2014 oli tal võimalik konkreetselt arvustada vaidlustatud otsust. Seega tuleb asuda seisukohale, et 10 päevane ooteaeg hakkas kulgema hiljemalt 11. veebruaril 2014, st 16 kalendripäeva enne lepingu sõlmimist komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahel (27. veebruar 2014).

55. Üldkohtu presidendi tuvastatud asjaolu, et Vanbreda ei olnud 11. veebruaril 2014 teadlik sellest, et Marsh ei olnud oma pakkumust osa nr 1 kohta esitanud mitte koos teiste kindlustusandjatega, vaid üksikpakkujana, ei jätnud Vanbredat täielikult ilma võimalusest esitada 10 päevase ooteaja vältel ajutiste meetmete kohaldamise taotlus. Nimelt, nagu märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 51, asus Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 ka seisukohale, et Vanbreda ei teadnud seda asjaolu ka siis, kui ta tegelikult oma tühistamishagi ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse 28. märtsil 2014 Üldkohtule esitas.

56. Sellest tuleneb, et määruse nr 1268/2012 artikli 171 lõikes 1 ette nähtud 10 päevasest ooteajast peeti käesolevas kohtuasjas täielikult kinni.

57. Kõike eelnevat arvestades ja vaatamata sellele, et Üldkohtu president märkis õigustatult, et õiguses tõhusale õiguskaitsevahendile seisneva liidu õiguse üldpõhimõtte olemasolu arvestades tuleb kohaldada kohtupraktikast tuleneva riigihangete valdkonnas kohaldatava kiireloomulisuse tingimuse leebemat käsitlust, mille kohaselt võib eriti arvestatava fumus boni juris ’e tuvastamise korral olla piisav selline kahju, mis on tõsine, ent mitte korvamatu, rikkus ta vaidlustatud kohtumääruses õigusnorme sedastades, et selline leebem käsitlus on kohaldatav ajaliste piiranguteta. Nimelt on riigihangete valdkonnas kohaldatava kiireloomulisuse tingimuse selline leebem käsitlus kohaldatav ainuüksi siis, kui edutu pakkuja on esitanud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse ajutisi meetmeid kohaldavale liidu kohtule enne lepingu sõlmimist eduka pakkujaga. Pealegi on selle ajalise piirangu kohaldamine ise seatud sõltuvusse kahest kumuleeruvast tingimusest: esiteks peab olema enne lepingu sõlmimist kinni peetud määruse nr 1268/2012 artikli 171 lõikes 1 ette nähtud ooteajast ja teiseks peab edutu pakkuja käsutuses olema olnud piisavalt teavet, et teostada oma õigust esitada ooteaja jooksul ajutiste meetmete kohaldamise taotlus.

58. Käesolevas kohtuasjas ei ole seega kohaldatav riigihangete valdkonnas kohaldatava kiireloomulisuse tingimuse leebem käsitlus. Sellest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 tuleb tühistada vastavalt komisjoni nõuetele, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.

Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus

59. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Üldkohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. See säte on kohaldatav ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel esitatud apellatsioonkaebuse suhtes (vt Euroopa Kohtu asepresidendi kohtumäärus, EDF vs. komisjon, C‑551/12 P(R), EU:C:2013:157, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

60. Menetlusstaadium lubab teha otsuse Vanbreda esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta.

61. Sellega seoses tuleb tuvastada, et käesolevas kohtumääruses esitatud põhjused, millest tulenevalt vaidlustatud kohtumäärus tühistatakse, õigustavad ka ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmist.

62. Nagu märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 38, peab pakkujal, kelle õigusi on liidu tasandil toimuva riigihankemenetluse raames riivatud, olema enne eduka pakkuja ja hankija vahel lepingu sõlmimist võimalik saavutada ajutiste meetmete kohaldamine vaatamata sellele, et ta ei ole kiireloomulisuse tingimuse täitmiseks võimeline tõendama korvamatu kahju olemasolu. Nagu märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 42, ei ole seevastu pärast lepingu sõlmimist ja tingimusel, et on kinni peetud 10 päevasest ooteajast, põhjust kohaldada kiireloomulisuse tingimuse leebemat käsitlust ja seda isegi mitte siis, kui on tuvastatud eriti arvestatav fumus boni juris .

63. Nagu märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 56, peeti käesolevas kohtuasjas enne komisjoni, Marshi ja kindlustusandjate vahelise lepingu sõlmimist kinni 10 päevasest ooteajast.

64. Pealegi sõlmiti kõnealune leping (27. veebruar 2014) tükk aega enne seda, kui Vanbreda esitas oma tühistamishagi ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse (28. märts 2014).

65. Neil asjaoludel tuleb käesoleva kohtumääruse punktis 24 viidatud kohtupraktikast lähtudes asuda seisukohale, et finantskahju ja sellega seonduv mittevaraline kahju, millele Vanbreda käesolevas kohtuasjas viitab, ei kujuta endast korvamatut kahju, mistõttu ei ole täidetud kiireloomulisuse tingimus.

66. Käesoleva kohtumääruse punktis 22 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et fumus boni juris ’e tingimus ja kiireloomulisuse tingimus on kumulatiivsed.

67. Ilma et oleks vaja analüüsida küsimust, kas esineb fumus boni juris , ega kaaluda huve, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus seega jätta rahuldamata.

Kohtukulud

68. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

69. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav apellatsioonkaebuste puhul, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

70. Kuna käesolevas kohtuasjas on Vanbreda poolt apellatsioonimenetluse raames esitatud nõuded jäetud rahuldamata ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb käesoleva menetlusega seonduvad kulud mõista välja Vanbredalt.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab:

1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi kohtumääruse Vanbreda Risk & Benefits vs. komisjon (T‑199/14 R, EU:T:2014:1024) resolutsiooni punktid 1 ja 2.

2. Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

3. Jätta Vanbreda Risk & Benefitsi kulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kulud apellatsioonimenetluses.