Kohtuasi C‑450/22

Caixabank SA jt

versus

Asociación de Usuarios de Bancos, Cajas de Ahorros y Seguros de España (Adicae) jt

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo

Euroopa Kohtu (neljas koda) 4. juuli 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13/EMÜ – Hüpoteeklaenuleping – Intressimäära muutumist piiravad lepingutingimused – Intressi alammäära tingimus – Selliste lepingutingimuste kasutamise lõpetamise ja nende alusel makstud summade tagastamise nõudes esitatud kollektiivhagi, milles osaleb suur hulk müüjaid või teenuste osutajaid ja tarbijaid – Kõnealuste lepingutingimuste selgus ja arusaadavus – Mõiste „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija“

1. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Teatavate lepingutingimuste kasutamise lõpetamise nõudes esitatud kollektiivhagi, milles osaleb suur hulk sama majandusharu müüjaid või teenuste osutajaid ja tarbijaid – Intressi alammäära tingimuse kasutamine väga paljudes hüpoteeklaenulepingutes väga pika ajavahemiku jooksul – Liikmesriigi kohtu pädevus kontrollida sellise hagi raames läbipaistvuse nõude järgimist – Tingimus

   (Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 3)

   (vt punktid 26, 28–32, 35–38 ja 39–46 ning resolutsiooni punkt 1)

2. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Teatavate lepingutingimuste kasutamise lõpetamise nõudes esitatud kollektiivhagi, milles osaleb suur hulk sama majandusharu müüjaid või teenuste osutajaid ja tarbijaid – Intressi alammäära tingimuse kasutamine väga paljudes hüpoteeklaenulepingutes väga pika ajavahemiku jooksul – Liikmesriigi kohtu poolt sellise hagi raames läbipaistvuse nõude järgimise kontroll – Hindamiskriteeriumid – Mõiste „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija“ – Ulatus – Tarbija arusaama arengu arvessevõtmine

   (Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 4 lõige 2 ja artikli 7 lõige 3)

   (vt punktid 49, 50 ja 52–57 ning resolutsiooni punkt 2)

Kokkuvõte

Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) esitatud eelotsusetaotluse alusel täpsustas Euroopa Kohus mõiste „keskmine tarbija“ sisu ja sõnastas kriteeriumid, mida tuleb kohaldada, kui direktiivist 93/13 ( 1 ) lähtudes kontrollitakse lepingutingimuse läbipaistvust sellise kollektiivhagi raames, mis on esitatud nn intressi alammäära tingimuse ( 2 ) kasutamise lõpetamise nõudes suure hulga sama majandusharu müüjate või teenuste osutajate vastu, kes on sellist lepingutingimust kasutanud väga pika ajavahemiku jooksul.

Hispaania pankade, hoiupankade ja kindlustusettevõtjate klientide ühendus ( 3 ) esitas 2010. aasta novembris Juzgado de lo Mercantil no 11 de Madridile (Madridi kaubanduskohus nr 11, Hispaania) lõppastmes rohkem kui 100 krediidiasutuse vastu kollektiivhagi, milles esitati nõue lõpetada nendes krediidiasutustes kasutusel olevates hüpoteeklaenulepingute üldtingimustes sisalduva intressi alammäära tingimuse kasutamine ja nõue tagastada rahasummad, mille asjaomased tarbijad on selle tingimuse alusel tasunud. Nimetatud kohus rahuldas selle hagi peaaegu kõigi krediidiasutuste osas, tuvastades intressi alammäära tingimuse tühisuse ning kohustades krediidiasutusi selle lepingutingimuse kasutamise lõpetama ja maksma tagasi rahasumma, mis oli nimetatud lepingutingimuse alusel tasutud ( 4 ).

Audiencia Provincial de Madrid (Madridi apellatsioonikohus, Hispaania) jättis rahuldamata peaaegu kõik apellatsioonkaebused, mille esitasid asjaomased krediidiasutused. Krediidiasutused, kelle apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata, esitasid kassatsioonkaebused eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes esitas küsimused kahe õigusliku probleemi kohta. Neist esimese puhul oli tegemist küsimusega, kas kollektiivhagi on sobiv menetluslik vahend intressi alammäära tingimuse läbipaistvuse kontrollimiseks, samas kui teine puudutas mõiste „keskmine tarbija“ kohaldamise keerukust põhikohtuasja kontekstis, võttes arvesse asjaolu, et kõnealused lepingutingimused olid suunatud erinevatele tarbijate rühmadele ja neid oli kasutatud väga pika aja jooksul, mille vältel oli üldsuse teadlikkus nendest lepingutingimustest edasi arenenud.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena analüüsis Euroopa Kohus seda, kas liikmesriigi kohus saab lepingutingimuse läbipaistvust kontrollida sellise kollektiivhagi raames, mis on esitatud suure hulga sama majandusharu müüjate või teenuste osutajate vastu, kes on sellist lepingutingimust kasutanud väga paljudes lepingutes.

Selles kontekstis märkis ta kõigepealt, et paralleelselt tarbija subjektiivse õigusega pöörduda kohtusse selleks, et kohus kontrolliks, kas mõni tingimus lepingus, mille pool see tarbija on, on ebaõiglane, võimaldab direktiiv 93/13 ( 5 ) liikmesriikidel ette näha, et tüüptingimustega lepingus selliste ebaõiglaste tingimuste sisaldumist kontrollitakse õigusvastase tegevuse lõpetamise nõudes esitatud kollektiivhagi alusel, mille võivad avalikes huvides esitada tarbijakaitseühendused. Ehkki sellistel hagidel on erinev ese ja erinevad õiguslikud tagajärjed, ei tohi see, et kohus peab omal algatusel lepingutingimuse ebaõigluse kontrollimisel arvesse võtma kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid, olla takistuseks kollektiivhagi esitamisele. Mis lisaks puudutab individuaalhagi ja kollektiivhagi vahelist suhet, siis menetlusautonoomiast lähtudes tuleb selle suhte reguleerimiseks mõeldud normid kehtestada riigisiseses õiguskorras, kusjuures nende normidega ei tohi piirata tarbijale direktiiviga 93/13 antud valikuvõimaluse – kas kasutada oma õiguste kaitsmiseks individuaalhagi või hoopis kollektiivhagi, milles tarbijat esindab vastavat õigustatud huvi omav ühendus – tegelikku kasutamist.

Niisiis tõdes Euroopa Kohus esiteks, et see, millise ulatusega on müüjate või teenuste osutajate kohustus koostada lepingutingimus selges ja arusaadavas keeles, ei sõltu sellest, kas tarbija või organisatsioon, kellel on õigustatud huvi tarbijat kaitsta, soovib direktiiviga 93/13 tagatud õigusi maksma panna individuaal- või kollektiivhagi abil. Ta täpsustas selle kohta, et individuaalhagide tulemusel kujunenud Euroopa Kohtu kohtupraktika, mis puudutab läbipaistvuse nõuet, on ülekantav kollektiivhagide konteksti. Neil põhjustel ei saa lepingutingimuste läbipaistvuse kohtulik kontroll olla piiratud üksnes nende lepingutingimustega, mille kohta on esitatud individuaalhagi. Nimelt ei ole direktiivi 93/13 ühegi sätte põhjal võimalik järeldada, et kollektiivhagi esemeks oleva lepingutingimuse puhul on selline kontroll välistatud tingimusel, et see kollektiivhagi on esitatud sama majandusharu müüjate või teenuste osutajate vastu, kes kasutavad või soovitavad kasutada samu üldtingimusi või sarnaseid lepingutingimusi ( 6 ).

Teiseks märkis Euroopa Kohus, et lepingutingimuse läbipaistvuse analüüs, mille liikmesriigi kohus peab läbi viima kollektiivhagi raames, ei saa juba oma olemuse tõttu puudutada individuaalsetele olukordadele iseloomulikke üksikasju, vaid selles tuleb käsitleda müüjate või teenuste osutajate standardiseeritud praktikat. Seega peab kohus intressimäära alampiiri tingimuse läbipaistvusele hinnangut andes asjaomase lepingu esemeks oleva kauba või teenuse laadi arvesse võttes kontrollima, kas keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, on lepingu sõlmimise hetkel võimalik aru saada selle lepingutingimuse toimimisest ning hinnata niisuguse lepingutingimuse majanduslikke tagajärgi, mis võivad olla märkimisväärsed. Selleks peab kohus arvesse võtma neid tüüptoiminguid, mida iga asjaomane müüja või teenuste osutaja teeb lepingu sõlmimisel ja enne lepingu sõlmimist, ning kõiki muid asjaolusid, mida see kohus peab iga kostja puhul kontrollimise seisukohalt oluliseks.

Kolmandaks rõhutas Euroopa Kohus, et kohtuasja keerukus, mis on tingitud kostjate väga suurest hulgast ja asjasse puutuvate lepingutingimuste sõnastuse mitmekesisusest, ei ole asjakohane kriteerium, et hinnata liikmesriigi kohtu kohustust kontrollida kollektiivhagi raames lepingutingimuse läbipaistvust juhul, kui on täidetud direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud tingimused. Seega on liikmesriigi kohtul direktiivi 93/13 ( 7 ) kohaselt lubatud kontrollida lepingutingimuse läbipaistvust sellise kollektiivhagi raames, mis on esitatud suure hulga sama majandusharu müüjate või teenuste osutajate vastu ja puudutab väga suurt hulka lepinguid tingimusel, et neis lepingutes sisaldub sama tingimus või sarnased tingimused.

Teisena täpsustas Euroopa Kohus mõistet „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija“ sellise lepingutingimuse läbipaistvuse kontrollimise kontekstis, mis sisaldub lepingutes, mis on mõeldud konkreetsete tarbijakategooriate jaoks ja mida on kasutatud väga pika ajavahemiku jooksul, mille vältel on suurenenud tarbijate teadlikkus sellest lepingutingimusest.

Euroopa Kohus märkis, et analoogiliselt üldmõistega „tarbija“ ( 8 ), mis on objektiivne mõiste ega sõltu konkreetsetest teadmistest ja teabest, mis asjaomasel isikul tegelikult on, saab lepingutingimuse läbipaistvuse kontrollimisel abstraktse võrdluskriteeriumi kasutamisega vältida seda, et mainitud kontrolli eeldusena peavad korraga esinema mitu keerukat subjektiivsest tegurit, mida on raske või isegi võimatu tuvastada. Arvestades, et nende eriteadmistega, mis tarbijal individuaalhagi raames eelduslikult peavad olema, ei saa põhjendada mis tahes kõrvalekaldumist keskmise tarbija teadmiste tasemest, ei saa tarbijate eri kategooriate eriomaseid tunnuseid veelgi enam arvesse võtta kollektiivhagi raames. Euroopa Kohus leidis, et just asjaomase avalikkuse ühtlikkuse puudumine – pidades käesoleval juhul silmas raskesti rühmitatavaid tarbijate eri kategooriaid – tingib vajaduse kasutada keskmise tarbija õiguslikku fiktsiooni. See fiktsioon seisneb selles, et avalikkust tajutakse ühe ja sama abstraktse üksusena, mille üldine arusaam on hindamisel asjakohane.

Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, analüüsides intressi alammäära tingimuse läbipaistvust asjaomaste hüpoteeklaenulepingute sõlmimise hetke seisu arvestades, lähtuma sellest, kuidas kõnealusest lepingutingimusest saab aru piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija, võtmata seejuures arvesse iga sellise üksiku tarbija eripära, kellega kõnealused lepingud on sõlmitud, eelkõige seoses teadmistega intressi alammäära tingimuse kohta, sissetuleku suurusega, vanusega või kutsetegevusega. Asjaolu, et need lepingud on suunatud konkreetsetele tarbijate kategooriatele, ei tingi teistsugust järeldust.

Siiski ei saa a priori välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kas objektiivse sündmuse või üldtuntud asjaolu tõttu, nagu seda on kohaldatavate õigusnormide muutmine või kohtupraktika laialdaselt levitatud ja läbi arutatud suundumus, asub seisukohale, et vaatlusperioodi jooksul on keskmise tarbija üldine arusaam intressi alammäära tingimusest muutunud ja on võimaldanud sellisel tarbijal aru saada selle tingimusega kaasnevatest võimalikest märkimisväärsetest majanduslikest tagajärgedest. Sellise olukorra puhul ei ole direktiiviga 93/13 vastuolus, kui võetakse arvesse keskmise tarbija arusaama arengut asjaomase ajavahemiku vältel, mistõttu võib see, kui palju on tarbijal teavet ja kui tähelepanelik ta on, seega sõltuda hüpoteeklaenulepingu sõlmimise hetkest.

( 1 ) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

( 2 ) Krediidiasutused kasutasid lepingutingimust, milles oli ette nähtud intressi alammäär, millest allapoole intressimäär ei saa langeda (edaspidi „intressi alammäära tingimus“).

( 3 ) Asociación de Usuarios de Bancos, Cajas de Ahorros y Seguros de España (Adicae).

( 4 ) Tagasi tuli maksta summad, mis olid alusetult sisse nõutud alates 9. maist 2013, mil kuulutati Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtuotsus nr 214/2013, milles see kohus sedastas, et intressi alammäära tingimuse tühisuse tuvastamisel on ex nunc mõju.

( 5 ) Täpsemalt direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud kord.

( 6 ) Need tingimused on ette nähtud direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 3.

( 7 ) Eeskätt direktiivi artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 3.

( 8 ) Direktiivi 93/13 artikli 2 punktis b sätestatud mõiste.