52007PC0372

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 4.7.2007

KOM(2007) 372 lõplik

2007/0138 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS

veinituru ühise korralduse kohta, millega muudetakse teatavaid määrusi

(komisjoni esitatud) {SEK(2007) 893}{SEK(2007) 894}

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

Euroopa Liit (EL) on maailma juhtiv veinitootja, -tarbija, -eksportija ja -importija. 2006. aastal moodustas EL 27 veinitoodang 5% ELi põllumajanduse kogutoodangust. ELi veinide kvaliteet on ülemaailmselt tunnustatud. Veinisektor on ELi jaoks oluline majandusharu, eriti seoses tööhõive ja ekspordituluga.

Siiski on ELi veinitarbimine viimastel aastakümnetel märkimisväärselt ja järjekindlalt langenud ning hiljutisest taastumisest hoolimata on ühenduse veinieksport pärast 1996. aastat kasvanud palju aeglasemalt kui import. Veinisektori pakkumise ja nõudluse tasakaalu kadumine ning suurenevad väljakutsed Euroopa ja rahvusvahelisel veiniturul avaldavad survet tootjate hinnale ja sissetulekule. Ometigi leidub palju konkurentsivõimelisi ja konkurentsivõimeliseks saada suutvaid veinitootjaid.

Oma 22. juuni 2006. aasta teatises „Jätkusuutliku Euroopa veinisektori väljakujundamine”[1] väljendas Euroopa Komisjon arvamust, et kulude poolest ebatõhusate poliitiliste vahendite asendamiseks jätkusuutliku ja ühtse õigusliku raamistikuga on vaja veinituru ühist korraldust põhjalikult reformida. Eesmärk on tagada parem kulude ja tulude suhe, kasutades eraldatud jooksvat eelarvet (ligikaudu 1,3 miljardit eurot, mis moodustab umbes 3% põllumajanduse kogueelarvest).

Veinituru praegune ühine korraldus on sätestatud nõukogu 17. mai 1999. aasta määruses (EÜ) nr 1493/1999. Ettepaneku vastuvõtmise korral tunnistatakse praegu kehtiv õigusakt kehtetuks. Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja eriti selle artiklite 36 ja 37 kohaselt jõustub kavandatud määrus vastuvõtmise korral 1. augustil 2008 ning kuulub ühenduse ainupädevusse. Samas võimaldavad paljud käesoleva ettepaneku alusel rahastatavad meetmed liikmesriikidel veinitootmispiirkondade konkreetseid olukordi lahendada vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele.

Täites võetud kohustust koostada paremaid õigusakte, on komisjon lisanud ettepanekule ühise turukorraldusega seotud probleemide majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaaspektide ajakohastatud analüüsi ning ka hinnangu, mis käsitleb ettepaneku mõju, eeliseid ja puuduseid seoses kõnealuste probleemidega. Ettepanekus võetakse arvesse ka sidusrühmadega, riigiasutustega ning ühenduse institutsioonides läbiviidud arutelude tulemusi.

Käesolev määruse-eelnõu kujutab endast ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) jätkuvate reformidega seonduvat komisjoni algatust, mis järgneb 2003. aasta (põllukultuurid ja loomakasvatus),[2] 2004. aasta (oliiviõli, tubakas ja puuvill),[3] 2006. aasta (suhkur)[4] reformidele ning 2007. aasta jaanuari kavandatud puu- ja köögiviljasektori reformile, mis hõlmavad kõiki peamiseid sektoreid peale veini. Määruse eelnõus võetakse arvesse ka Euroopa Ülemkogu Göteborgi kohtumisel kokku lepitud ühenduse säästva arengu poliitikat, suuremat konkurentsivõimet hõlmavat poliitikat uuendatud Lissaboni strateegia raames ning ÜPP lihtsustamist ja paremat õigusloomet käsitlevat poliitikat.

2. KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA JA MÕJU HINDAMINE

- Välisekspertide kasutamine

Veinituru ühise korralduse reformi ettevalmistamiseks rahastas komisjon rühma Euroopa teadlaste poolt läbiviidud kehtiva süsteemi järelhindamist. Hindamisaruanne avaldati 2004. aasta novembris ning see on kättesaadav komisjoni veebilehel[5].

Lisaks esitas komisjon veinituru keskpika perioodi prognoose tehes oma eeldused, metoodika ja tulemused veinimajandusele spetsialiseerunud Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia ja Saksamaa teadlasterühmale.

- Veiniseminar

Et võimaldada sidusrühmadel arvamuste ja ideede väljendamist veinisektori hetkeolukorra ja tulevikuväljavaadete kohta, viidi 16. veebruaril 2006 läbi seminar „Euroopa veinisektori väljakutsed ja võimalused”. Seminaril osales üle saja inimese, kes esindasid erinevaid huvitatud osapooli[6].

- Komisjoni teatis ja mõju hindamine

Tehes esimesi järeldusi arutelust võttis komisjon 2006. aasta juunis vastu teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile, milles kaaluti nelja võimalust veinituru ühise korralduse reformimiseks. Komisjon kutsus kõiki sidusrühmi üles osalema avalikes aruteludes tulevase veinituru ühise korralduse kohta ja teatas, et teeb kõnealuste arutelude alusel ettepaneku veinituru ühise korralduse reformimiseks.

Võttes arvesse veinisektori olukorda ja seatud poliitilisi eesmärke, kaalus komisjon nelja võimalust veinituru ühise korralduse reformimiseks. Kolm võimalust — praeguse olukorra säilitamine, veinituru ühise korralduse reformimine ÜPP reformi mudeli kohaselt ning liikumine täieliku reguleerimise lõpetamise suunas — ei taga piisavaid lahendusi veinisektori probleemidele, vajadustele ja eripäradele.

Komisjon viis läbi tööprogrammis ettenähtud mõju hindamise, mille aruanne on kättesaadav komisjoni veebilehel[7].

- Euroopa institutsioonid

2006. aasta juulist oktoobrini toimusid nõukogus elavad arutelud, eeskätt põllumajandus- ja kalandusnõukogu kolmel istungil.

2006. aasta detsembris võtsid nii Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui ka Regioonide Komitee vastu aruanded veinireformi kohta.

2007. aasta veebruaris võttis Euroopa Parlament vastu omaalgatusliku aruande kõnealuse teatise kohta.

- Konsulteerimine sidusrühmadega

Komisjon pidas sidusrühmadega mitmeid kohtumisi ning arutelusid pidas veinialane nõuanderühm.

Lisaks on põllumajanduse ja maaelu arengu volinik Euroopa veinisektoriga otsese ja selge dialoogi pidamiseks külastanud alates 2006. aasta veebruarist paljusid Euroopa Liidu viinamarjakasvatuspiirkondi.

- Peamised väljatoodud probleemid

Kõikidel komisjoni teatise vastuvõtmise järel peetud aruteludel on liikmesriikidel ja paljudel sidusrühmadel olnud võimalus avaldada oma arvamust. Isegi kui seisukohad lahknesid, tunnevad paljud muret järgneva üle:

- pakiline vajadus ulatusliku reformi järele lähtudes komisjoni majandusanalüüsist, probleemidest ja reformi eesmärkidest;

- liiga kiirest ja laiaulatuslikust väljajuurimisest tulenevad sotsiaalsed ja majanduslikud riskid;

- pakiline vajadus tõhustada veinide turustamist ja edendada veinimüüki;

- kvaliteediriskid, kui peaks tühistatama keeld valmistada veini imporditud viinamarjavirretest ning keeld segada ELi veine importveinidega.

Veini mittetootvad riigid rõhutasid vajadust kulutasuvate ja tarbijasõbralikemate meetmete kehtestamise järele.

Komisjon on eespool nimetatud mureküsimusi käesolevas ettepanekus kohaselt arvesse võtnud.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

- Reformi eesmärgid

Kõnealuse reformi eesmärgid on järgmised:

- suurendada ELi veinitootjate konkurentsivõimet; tugevdada ELi kvaliteetveinide kui maailma parimate veinide mainet; võita tagasi vanad turud ja leida uusi nii ELis kui ka mujal maailmas;

- luua veinituru korraldus, mille aluseks on selged, lihtsad ja tõhusad eeskirjad, mis tasakaalustaksid pakkumist ja nõudlust;

- luua veinituru korraldus, millega säilitatakse ELi parimad veinitootmistavad, tugevdatakse paljude maapiirkondade sotsiaalset struktuuri ja tagatakse keskkonnasõbralik tootmine.

ELi uus veinipoliitika peab arvesse võtma ka ühiskonna kasvavat muret seoses tervishoiu- ja tarbijakaitseküsimustega, vajadust tagada vastavus Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) nõuetele, kooskõla reformitud ÜPP, esimese ja teise sambaga ning finantsperspektiiviga.

Lõpuks tuleks rõhutada ka seda, et käesoleva ettepaneku koostamisel on võetud arvesse komisjoni ettepanekut nõukogu määruse kohta, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus. Teatavaid horisontaalseid sätteid on ajakohastatud, lihtsustatud ja ühtlustatud, et veinituru ühist korraldust saaks edaspidi hõlpsamalt kaasata ühisesse turukorraldusse.

- Kavandatud meetmete kokkuvõte

Arvestades veinisektori probleeme, selle potentsiaali ja eripärasid ning tuginedes mõju hindamise käigus tehtud põhjalikule analüüsile, on komisjon arvamusel, et veiniturule omane ühine korraldus tuleb säilitada, ent seda tuleb kahtlemata põhjalikult reformida.

Väljakutse on kohandada tootmisstruktuuri ja õiguslikku raamistikku nii, et saavutada pikas perspektiivis jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline Euroopa veinitööstus, millega samaaegselt tagataks eelarvevahendite võimalikult kulutasuv kasutamine. Selleks tuleb viivitamata kaotada kõik ebatõhusaks osutunud meetmed, nimelt kõrvalsaaduste destilleerimistoetus, alkohoolsete jookide ja mitmeotstarbeliste viinamarjade destilleerimistoetus, eraladustamistoetus ja eksporditoetused. Viinamarjavirdega seoses makstav rikastamistoetus, mis kehtestati lisakulude hüvitamiseks võrreldes sahharoosiga rikastamisega, kaotatakse seoses sahharoosiga rikastamise keelu kehtestamisega. Erakorralise destilleerimise meede asendatakse kahe kriisiohjemeetmega, mis lisatakse riiklikesse assigneeringutesse.

Ulatusliku reformi oluline tunnusjoon on muuta uus veinituru ühine korraldus WTO-sõbralikuks. Seepärast kõrvaldatakse praegused kaubandust moonutavad (nn kollane kategooria) sekkumismeetmed ning sisemiste toetusmeetmete jätkudes eelistatakse nn rohelisse kategooriasse kuuluvaid meetmeid.

Pakutud lähenemisviis koosneb kahest etapist: ajavahemikku 2008–2013 hõlmav esimene etapp sisaldab turu tasakaalustamist ning konkurentsivõimetutel aidatakse sektorist väärikalt lahkuda. Kogu perioodi jooksul kehtestatakse konkurentsivõime suurendamiseks uusi meetmeid, sealhulgas teises etapis ka istutusõiguste kaotamine alates 1. jaanuarist 2014.

3.1. Uuendatud, lihtsustatud ja arusaadavamad reguleerivad meetmed

Vähem piiranguid tootjatele

Istutusõiguste piirangute süsteemi pikendatakse 2010. aastalt kuni 2013. aastani.

Alates 1. jaanuarist 2014 ei piirata enam viinapuude istutamist, et tõsta konkurentsivõimet. Eesmärk on võimaldada konkurentsivõimelistel veinitootjatel oma tootmist laiendada, et võita tagasi vanad turud ja leida uusi turge nii ELis kui ka kolmandates riikides. Kuid turu uus olukord ja liikmesriikide pädevus seoses kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise kasutamise õigusega (näiteks kasvupinna piiramine, maksimaalse saagikuse kindlaksmääramine ning muud rangemad eeskirjad tootmisele, töötlemisele ja märgistamisele) koostoimes kaitsemehhanismina toimiva süstemaatilise destilleerimise lõpetamisega piiravad tegelikult hektarite arvu ja väldivad ületootmist. Iga uus tootmisotsus kajastab täielikult tootjate suutlikkust leida oma toodetele turustusvõimalusi.

Kergemini kohandatavad veinivalmistamistavad seoses :

- vastutuse andmine uute veinivalmistustavade kinnitamise või olemasolevate muutmise (sh ühenduse õigustiku ülevõtmine, välja arvatud rikastamine ja hapestamine) eest nõukogult komisjonile;

- Rahvusvahelise Veiniameti (OIV) kinnitatud veinivalmistustavade hindamine komisjoni poolt ning nende ülevõtmine komisjoni määrusesse;

- rahvusvaheliselt juba kokku lepitud veinivalmistustavade ELis kasutamise lubamine asjaomastesse sihtkohtadesse eksporditava veini valmistamiseks;

- veini minimaalse alkoholisisalduse nõude tühistamine.

Veinide selgem, ühtsem ja seega rohkem turule suunatud liigitamine ja märgistamine :

ELi kvaliteetveinide kontseptsiooni aluseks on geograafiline päritolu (määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetvein). EL soovib kinnitada, kohandada, edendada ja täiustada kõnealust kontseptsiooni kogu maailmas.

Kvaliteedipoliitika muudetakse selgemaks, lihtsamaks, läbipaistvamaks ja seega tõhusamaks.

- Geograafilise tähistusega veinidele kehtestatakse selge raamistik, mis vastab horisontaalsele kvaliteedipoliitikale (nõukogu määrus (EÜ) nr 510/2006). Geograafilise tähisega veinid jagatakse omakorda kaitstud geograafilise tähisega veinideks ja kaitstud päritolunimetusega veinideks. Kehtestatakse geograafiliste tähiste registreerimise ja kaitse menetlus.

- Veini kvaliteedi tagamiseks säilitatakse viinamarjade ülepressimise keeld, mida kohaldatakse subsidiaarsuse põhimõtte alusel.

- Kutsealadevaheliste organisatsioonide rolli suurendatakse, et võimaldada kontrollida ja reguleerida nende territooriumil valmistatava veini kvaliteeti. Samuti tugevdatakse kontrollimehhanisme, eelkõige vin de cépage ’i (ühesordiveinide) valmistamise puhul.

Komisjon teeb ettepaneku lihtsustada märgistamisnõudeid kehtestades ühtse õigusliku raamistiku, mida kohaldatakse kõikide veinikategooriate ja nendega seotud üksikasjade suhtes. Kõnealune süsteem vastab tarbijate vajadustele ja on veinikvaliteedipoliitikaga paremini kooskõlas. Täpsemalt hõlmab kõnealune raamistik järgnevat:

- pädevuse üleandmist nõukogult komisjonile;

- ühtse õigusliku vahendi kasutamist kõikide veinide puhul, mis eeldab horisontaalseid märgistusnõudeid sisaldava direktiivi 2000/13/EÜ täiendamist veinisektori erivajadusi arvestaval viisil seoses kohustusliku ja valikulise märgistamisega;

- märgistamispoliitika paindlikkuse suurendamist arvestades WTO tegevuspõhimõtteid, ühtlustades kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega ja kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähiseta veinide märgistamise eeskirju, ennekõike lihtsustades kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähiseta veinide puhul viinamarjasordi ja aastakäigu osutamist kohastest jälgitavusnõuetest kinni pidades;

- tarbijate teavitamise ja tarbijakaitse tagamist, teavitades neid täielikult toote päritolust vastavate jälgitavust käsitlevate märgistamiseeskirjade kaudu.

3.2. Riiklike assigneeringute kehtestamine, et liikmesriigid saaksid oma olukorda parandada

Finantsselgituse kohaselt eraldatakse kõnealust tüüpi meetmetele kogueelarve suurusega alates 623 miljonist eurost 2009. aastal kuni 830 miljoni euroni alates 2015. aastast.

Igale veini tootvale liikmesriigile nähakse selle raames ette eelarvelised assigneeringud, mis arvutatakse kolme objektiivse kriteeriumi (haritava pindala osakaal, tootmismaht, varasemad kulud) alusel, millel on järgmine kaal: üks neljandik, üks neljandik ja pool, välja arvatud müügiedenduse puhul, kus kaal on järgmine: pool haritava pindala osakaalu eest ja pool tootmismahu osa eest.

Eraldatud vahenditega võib liikmesriik oma eelistuse kohaselt rahastada meetmeid teatavast meetmetevalikust, mis hõlmab:

- uut toetust müügi edendamiseks kolmandates riikides;

- viinamarjaistanduste ümberkujundamis- ja muutmiskava;

- uut rohelise korje toetust;

- uusi kriisiohjemeetmeid, näiteks kindlustus loodusõnnetuste vastu, valdkonnapõhise investeerimisfondi loomise halduskulud.

Konkurentsimoonutuste vältimiseks on riiklike assigneeringute kasutamise aluseks teatavad nõuetele vastavuse põhimõtete kaudu kohaldatavad ühised eeskirjad (sealhulgas minimaalsed keskkonnanõuded) ning komisjoni teavitamine konkreetsest riiklikust programmist.

3.3. Jätkusuutlikuma sektori väljakujundamine tõhustades maaelu arengu meetmete kasutamist

Mitmed maaelu arengu määruses[8] juba sisalduvad meetmed, mis on lisatud ka liikmesriikide poolt vastuvõetud programmidesse, võiksid pakkuda huvi ka veinisektorile, sest need võiksid märkimisväärselt toetada viinamarjakasvatajaid, töötlejaid ja müüjaid. Maaelu arengu meetmed on näiteks:

- noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine, investeeringud tehnilistesse vahenditesse ja turustamise parandamine,

- kutseõpe;

- teabe- ja müügiedenduse alane toetus tootjaorganisatsioonidele pärast ühinemist kvaliteedikavaga;

- põllumajanduse keskkonnatoetus, mis katab viinamarjaistanduste ja kultuurmaastike hooldamisega seonduvad lisakulud ja saamatajäänud tulu;

- ennetähtaegselt pensionile jäämine: toetust antakse edaspidi põllumajandustootjatele, kes otsustavad kogu tulundusliku põllumajandustegevuse lõpetada ettevõtte üleandmiseks teistele põllumajandustootjatele.

Suhkru kasutamise keeld sunnib mõningaid veinitootjaid, kes on traditsiooniliselt kasutanud rikastamise eesmärgil suhkrut, tegema investeeringuid, et juurutada viinamarjavirde kasutamist rikastamise eesmärgil. Maaelu arengu raames võimaldatakse liikmesriikidel anda investeeringutoetust veinitootjatele, kes peavad seoses rikastamisega minema suhkru kasutamiselt üle viinamarjavirde kasutamisele.

Arvestades, et 2007.–2013. aasta maaelu arendamise kavandamisprotsess on lõpetamata, ning et edendada nimetatud meetmeid, on vaja rahalised vahendid paigutada ühest eelarverubriigist teise (ühelt poolt turutoetused ja otsemaksed ning teiselt poolt maaelu arendamine) ja määrata need veinitootmispiirkondadele sarnaselt kahes teises sektoris (tubakas ja puuvill) tehtuga.

Ümberpaigutatud eelarve suurus muutub alates 100 miljonist eurost 2009. aastal kuni 400 miljoni euroni alates 2014. aastast. Kuna maaelu arengukavad saavad peatselt vastu võetud, avaneb liikmesriikidel võimalus oma kavu kohandada, et neil oleks tulevikus oluline roll veinisektori sidusrühmade majandusliku heaolu tagamisel ning keskkonna kaitsmisel viinamarjakasvatuspiirkondades.

3.4. Tarbijate teadlikkuse suurendamine Euroopa veinide kohta

Mitmed sidusrühmad on rõhutanud (eriti 16. veebruaril toimunud seminaril) vajadust pöörata suuremat tähelepanu veinide turustamisele ja veinimüügi edendamisele. Komisjon kavatseb aktiivselt püüelda vastutustundliku reklaami- ja teavitamispoliitika kehtestamise poole. Kõiki ühenduse õigusaktides sisalduvaid võimalusi tuleks kasutada ja luua ka uusi võimalusi, et viia ellu järgnevat:

- uued edendamisprojektid väljaspool ELi, kasutades riiklikke assigneeringuid. Selleks on ette nähtud märkimisväärne eelarve suurusega 120 miljonit eurot, mis moodustab ligikaudu 9% sektorile eraldatud eelarvest. Kõnealuseid meetmeid kaasrahastatakse 50% ulatuses ühenduse eelarvest;

- tõhustatud edendamisprojektid, mille raames eraldatakse kvaliteedikavaga ühinenud tootjaorganisatsioonidele maaelu arengu vahendeid;

- EL rahastab horisontaalset õigusraamistikku kasutades suurendatud kaasrahastamise määraga (60%) ka uusi vastutustundlikku ja mõõdukat veinitarbimist propageerivaid teavituskampaaniaid. Tõhustatakse ka käimasolevat Euroopa geograafiliste tähiste liigitust käsitlevat teavituskampaaniat. Selleks muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2826/2000 ning eraldatakse täiendavaid vahendeid.

3.5. Keskkonnariskide vältimine

Alates viljelustavadest kuni töötlemisviisideni tuleks veini tootmisel ja turustamisel tuleks igati arvestada keskkonnaprobleemidega. Komisjon kavatseb tagada, et veinituru korralduse reform vähendaks viinamarjade kasvatamise ja veinitootmise keskkonnamõju, eelkõige pinnase erosiooni ja saastamist, taimekaitsevahendite kasutamist, ning parandaks jäätmekäitlust.

Selle saavutamiseks näeb komisjon ette:

- anda kõikidele viinamarjakasvatuspiirkondadele võimalus osaleda ühtses otsemaksete kavas, mis tähendab, et üha rohkem tootjaid on kohustatud järgima nõuetele vastavuse eeskirju;

- lülitada väljajuuritud alad automaatselt ühtsesse otsemaksete kavasse, mis tähendab, et nõuetele vastavuse eeskirjad on nendele aladele kohustuslikud;

- maa seisukorra halvenemise vältimiseks sätestatakse väljajuurimistasu saamise eelduseks kohustus täita minimaalseid keskkonnanõudeid, sama kohustus kehtestatakse riiklikest assigneeringutest rahastatavatele ümberkorraldus- ja rohelise korje meetmetele;

- kehtestada veinivalmistamisprotsessi suhtes vastuvõetav keskkonnakaitse miinimumtase;

- suurendada maaelu arengu programmide vahendeid, näiteks teise telje raames, et tagada toetusmeetmed keskkonna ja paikkonna olukorra parandamiseks.

3.6. Muude võimaluste pakkumine väiksema konkurentsivõimega tootjatele

Isegi kui paljud tootjad on juba konkurentsivõimelised või kui nad suurendavad oma konkurentsivõimet tänu kavandatud reformimeetmetele, on neist osad praegu väga raskes olukorras. Tihti on nende sissetulek juba negatiivne ning üha tihedama konkurentsiga turul on nad on sunnitud pankroti vältimiseks kõvasti pingutama. Et võimaldada neil sektorist väärikalt lahkuda, tuleb säilitada lõplik tootmisest loobumise kava.

Viinamarjakasvatajatel peaks olema vabadus otsustada, kas juurida istandused välja või mitte. Kuid selleks, et vältida sotsiaalseid ja/või keskkonnaprobleeme, lubatakse liikmesriikidel piirata ülesjuurimist mägialadel ja järskudel nõlvadel asuvates viinamarjaistandustes ning ka eriliste keskkonnapiirangutega piirkondades ja/või lõpetada väljajuurimine, kui kogu väljajuuritud ala ületab 10% viinamarjakasvatusalast.

Väljajuurimistasu suurendatakse ning see kehtestatakse huvipakkuval tasemel. Selleks et edendada väljajuurimist alates esimesest aastast, nähakse ette kõnealuse tasu vähenemine istutuspiirangute ülejäänud kehtivusaja jooksul. Eraldatud vahendid võimaldavad viie aasta jooksul ELis välja juurida ligikaudu 200 000 hektarit. Nimetatud ala vastab struktuuriliste ülejääkide sellele osale, mis kuulub kõrvaldamisele, võttes arvesse hiljuti paranenud kaubavahetust ja ka positiivset mõju turu tasakaalule, mida oodatakse teistelt kavandatud meetmetelt, eelkõige suhkruga rikastamise lõpetamiselt, müügiedenduselt, rohelise korje ja maaelu arengu toetuselt.

Varem viinamarjakasvatuseks kasutatud põllumajandusmaa, kust viinapuud on välja juuritud, loetakse alaks, mille eest on õigus saada toetust ühtse otsemaksete kava alusel toodanguga sidumata otsetoetuste keskmise piirkondliku summa ulatuses.

3.7. Kauplemine kolmandate riikidega

Pidades silmas, et WTO läbirääkimised jätkuvad ning nende tulemused ei ole veel teada, ei käsitleta reformiettepanekus väliskaubanduse olemasolevat õigusraamistikku (välja arvatud eksporditoetused).

Kuid veini osas on eksporditoetuste mõju ja rolli analüüsitud. Nende majanduslik mõju on oluliselt vähenenud. Eksport, mille suhtes kohaldatakse eksporditoetusi, moodustab vähem kui 15% ekspordi kogumahust. Eksporditoetuste väärtus moodustab 3,4% eksporditoetuse saamise tingimustele vastavate toodete väärtusest. Seetõttu on leitud, et kõnealusele meetmele eraldatud vahendeid on võimalik paremini kasutada, osaliselt seoses müügiedendusega, ning on tehtud ettepanek eksporditoetused kaotada.

3.8. ÜPP sidususe suurendamine, lihtsustamine ja täielik kooskõla ühenduse õigusaktidega

Kõikidele viinamarjakasvatuspiirkondadele võimaluse andmine osaleda ühtses otsemaksete kavas on oluline samm, mille eesmärk on pakkuda veinitootjatele suurt paindlikkust ja tagada, et neid koheldakse võrdsetel alustel teiste põllumajandustootjatega. Seetõttu muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1782/2003.

Käesoleva ettepanekuga nähakse ette õigusaktide ja haldusmenetluste lihtsustamine nii (ELi, riiklike või piirkondlike) ametiasutuste kui ka erasektori jaoks. Kavandatud reformi suur eelis on näiteks haldamise lihtsustumine, mis tuleneb turumeetmete ja istutusõiguste kaotamisest alates 2014. aastast. Samuti tuleks soodustada lihtsustamist ja saatedokumentide elektroonilist edastamist.

Vaatamata istutamispiirangute tühistamisele on ettevõtjad ja liikmesriigid kohustatud järgima kehtivaid ühenduse õigusakte nn nõuetele mittevastavate ja ebaseaduslike viinamarjaistanduste osas. Kõnealuste õigusaktide järgimine on veinituru ühise korralduse toimimise seisukohalt ülioluline. Kui asjaomaseid õigusakte ei järgita, jätkab komisjon asjakohaste meetmete võtmist raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetluste raames või algatab vajaduse korral rikkumismenetlused asutamislepingu artikli 226 alusel.

4. MÕJU EELARVELE

Kavandatud reformi mõju ei suurenda kulusid võrreldes praegu sektorile eraldatud summaga 1,3 miljardit eurot. Kõnealuseid vahendeid kasutatakse:

- riiklikeks assigneeringuteks veinituru uue ühise korralduse raames, sealhulgas müügi edendamiseks nii kolmandates riikides kui ka väljajuurimiseks;

- maaelu arengu meetmete ümberpaigutamise võimaldamiseks veinitootmispiirkondade toetamiseks;

- ümberpaigutamise võimaldamiseks ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt väljajuuritud aladele.

Eeldatakse, et turukorralduse muutmine ja uuendamine aitavad eelarvet tõhusamalt kasutada.

Lisaks suurendatakse 3 miljoni euro võrra vahendeid, mida kasutatakse teavitustegevuse läbiviimiseks siseturul seoses kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide, ühest viinamarjasordist valmistatud veinide ja vastutustundliku veinitarbimisega.

SISUKORD

I JAOTIS SISSEJUHATAVAD SÄTTED 21

II JAOTIS TOETUSMEETMED 22

I peatükk Tugiprogrammid 22

1. jagu Sissejuhatavad sätted 22

2. jagu Tugiprogrammid 23

3. jagu Eritoetusmeetmed 25

4. jagu Üldsätted 28

II peatükk Vahendite ümberpaigutamine 28

III JAOTIS REGULATIIVSED MEETMED 29

I peatükk Üldeeskirjad 29

II peatükk Veinivalmistustavad ja piirangud 30

III peatükk Päritolunimetused ja geograafilised tähised 32

1. jagu Kohaldamisala ja mõisted 32

2. jagu Kaitsetaotlus 33

3. jagu Kaitse alla võtmise menetlus 35

4. jagu Erijuhtumid 36

5. jagu Kaitse ja kontroll 38

6. jagu Üldsätted 41

IV peatükk Märgistus 41

V peatükk Tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid 44

IV JAOTIS KAUPLEMINE KOLMANDATE RIIKIDEGA 47

I peatükk Üldsätted 47

II peatükk Impordi- ja ekspordilitsentsid 48

III peatükk Kaitsemeetmed 49

IV peatükk Impordieeskirjad 51

V JAOTIS TOOTMISVÕIMSUS 53

I peatükk Ebaseaduslikud istandused 53

II peatükk Istutusõigus üleminekuajal 55

III peatükk Väljajuurimiskava 58

VI JAOTIS ÜLDSÄTTED 62

VII JAOTIS ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED 65

I peatükk Muudatused 65

II peatükk Ülemineku- ja lõppsätted 67

2007/0138 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS

veinituru ühise korralduse kohta, millega muudetakse teatavaid määrusi

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 36 ja 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

ning arvestades järgmist:

(1) Veinisektori praegune turukorraldus on sätestatud nõukogu 17 mai 1999. aasta määruses (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta[9].

(2) Ühenduse veinitarbimine on pidevalt langenud ning ühendusest eksporditava veini kogus on alates 1996. aastast kasvanud palju aeglasemalt kui veini import. See on toonud kaasa pakkumise ja nõudluse tasakaalu kadumise, mis avaldab omakorda survet tootjate hindadele ja sissetulekule.

(3) Kõik määrusega (EÜ) nr 1493/1999 ettenähtud vahendid ei ole aga osutunud tõhusaks, et juhtida sektorit konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku arengu suunas. Turumehhanisme mõjutavad meetmed, näiteks erakorraline destilleerimine, on osutunud sellisel määral kulude poolest ebatõhusaks, et nad on põhjustanud struktuurilisi ülejääke nõudmata parandusi asjaomastes konkureerivates struktuurides. Lisaks on mõned kehtivad reguleerivad meetmed alusetult piiranud konkurentsivõimeliste tootjate tegevust.

(4) Teisisõnu näib, et olemasolev õigusraamistik et võimalda jätkusuutlikul moel saavutada asutamislepingu artiklis 33 sätestatud eesmärke, eelkõige veinituru stabiliseerimist ning rahuldava elatustaseme tagamist asjaomasele põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale.

(5) Seetõttu on saadud kogemusi arvestades asjakohane põhjalikult muuta veinisektori suhtes kohaldatavat ühenduse turukorraldust, et saavutada järgmised eesmärgid: suurendada ühenduse veinitootjate konkurentsivõimet; tugevdada ELi kvaliteetveinide kui maailma parimate veinide mainet; võita tagasi vanu turge ja leida uusi nii ühenduses kui ka mujal maailmas; luua veiniturukorraldus, mille aluseks on selged, lihtsad ja tõhusad eeskirjad, mis tasakaalustaksid pakkumist ja nõudlust; luua veinituru korraldus, millega säilitataks ühenduse parimad veinitootmistavad, tugevdataks mitmete maapiirkondade sotsiaalset struktuuri ja tagataks keskkonnasõbralik tootmine. Seetõttu on asjakohane tunnistada määrus (EÜ) nr 1493/1999 kehtetuks ja asendada see uue määrusega.

(6) Käesoleva määruse ettevalmistamisele eelnes hindamis- ja konsultatsiooniprotsess, et veinisektori vajadusi paremini kindlaks teha. Telliti välishindamisaruanne, mis avaldati 2004. aasta novembris. Komisjon viis 16. veebruaril 2006 läbi seminari, et võimaldada sidusrühmadel väljendada oma arvamusi. 22. juunil 2006 avaldas komisjon teatise „Jätkusuutliku Euroopa veinisektori väljakujundamine”[10] ja ka mõju hindamise, kus esitati mitmeid võimalusi sektori reformiks.

(7) 2006. aasta juulist kuni novembrini toimusid arutelud nõukogu tasandil. 2006. aasta detsembris võtsid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee vastu aruanded komisjoni teatises väljapakutud veinireformi võimaluste kohta. 15. veebruaril 2007 võttis Euroopa Parlament vastu omaalgatusliku aruande kõnealuse teatise kohta, mille järeldusi on käesolevas määruses arvesse võetud.

(8) Nõukogu määrus [ number, täielik pealkiri ja avaldamisandmed lisada võimalusel enne käesoleva määruse vastuvõtmist ], millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus („ühtne turukorraldus”), peaks lõpuks hõlmama ka veinisektorit. Ühtne turukorraldus sisaldab horisontaalseid sätteid, eelkõige seoses kolmandate riikidega kauplemise, konkurentsieeskirjade, kontrollide ja sanktsioonide ning komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetusega. Nimetatud horisontaalseid küsimusi käsitlevad käesoleva määruse sätted tuleks võimalikult suurel määral viia kooskõlla ühtse turukorralduse sätetega, et neid oleks edaspidi võimalik hõlpsamalt kaasata ühtsesse turukorraldusse.

(9) Konkureerivate struktuuride tugevdamiseks on vaja tagada toetusmeetmed. Kõnealuste meetmete rahastamise ja määratlemise eest peaks vastutama ühendus, aga piirkondade vajadustele vastava kombinatsiooni valik peaks jääma liikmesriikidele, võttes vajadusel arvesse piirkonna eripära ning lülitades meetmed ka riiklikesse tugiprogrammidesse. Kõnealuste programmide rakendamise eest peaksid vastutama liikmesriigid.

(10) Vahendite eraldamisel liikmesriikide riiklikele tugiprogrammidele peaks rahastamisotsuse aluseks olema põhikriteeriumina veinieelarvest varem eraldatud summad ning lisakriteeriumiteks viinamarjakasvatusala pindala ja varasem tootmine.

(11) Kõnealuste programmide oluliseks meetmeks peaks olema ühenduse veinide müügi edendamine ja turustamine kolmandates riikides ning sellele meetmele tuleks eraldada teatavad eelarvelised vahendid. Ümberkorraldus- ja muutmistegevuse rahastamist tuleks jätkata, sest neil on sektorile positiivne struktuuriline mõju. Kriisiolukordade vastutustundliku lahendamise soodustamiseks tuleks toetusprogrammide raames rahastada selliseid ennetusvahendeid nagu näiteks saagikindlustus, investeerimisfondid ja roheline korje.

(12) Abikõlblike meetmete ühendusepoolne rahastamine peaks võimaluse korral sõltuma sellest, kas asjaomased tootjad järgivad teatavaid kehtivaid keskkonnanõudeid. Nõuete rikkumisega peaks kaasnema maksete vastav vähendamine.

(13) Sektori toetuseks tuleks kasutada ka nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta)[11] kohaseid struktuurimeetmeid.

(14) Veinisektorile võiksid pakkuda huvi järgnevad määrusega (EÜ) nr 1698/2005 ettenähtud meetmed: noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine, investeeringud tehnilistesse vahenditesse ja turustamise parandamine; kutseõpe; teabe- ja müügiedenduse alane toetus tootjaorganisatsioonidele pärast kvaliteedikavaga ühinemist; põllumajanduse keskkonnatoetus; ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus, mida antakse põllumajandustootjatele, kes otsustavad kogu tulundusliku põllumajandustegevuse lõpetada ettevõtte üleandmiseks teistele põllumajandustootjatele.

(15) Määrusega (EÜ) nr 1698/2005 ette nähtud rahaliste vahendite suurendamiseks tuleks kehtestada vahendite järkjärguline ülekandmine kõnealuse määruse kohaste meetmete eelarvesse.

(16) Veinisektoris tuleks kohaldada teatavaid reguleerivaid meetmeid, eelkõige tervisekaitse ning kvaliteedi ja tarbijate ootustega seotud põhjustel.

(17) Liikmesriigid peaksid jätkuvalt vastutama selliste veiniviinamarjasortide liigitamise eest, millest nende territooriumil võib veini valmistada. Teatavad veiniviinamarjasordid tuleks seejuures kõrvale jätta.

(18) Teatavaid käesoleva määrusega hõlmatud tooteid tuleks ühenduses turustada kooskõlas viinamarjasaaduste eriliigituse ja vastavate spetsifikaatidega.

(19) Käesoleva määrusega hõlmatud tooteid tuleks valmistada kooskõlas teatavate veinivalmistustavade ja piirangute kohta käivate eeskirjadega, mis tagavad tervisekaitseküsimustega arvestamise ning tarbijate ootuste täitmise seoses kvaliteedi ja tootmismeetoditega. Paindlikkuse huvides peaks komisjon vastutama kõnealuste tavade ajakohastamise ja uute tavade heakskiitmise eest, välja arvatud sellistes poliitiliselt tundlikes valdkondades nagu rikastamine ja hapestamine, kus muudatuste eest peaks jätkuvalt vastutama nõukogu.

(20) Veini alkoholisisalduse suurendamise suhtes peaksid kehtima teatavad piirangud ning seda tohiks teha üksnes kontsentreeritud ja puhastatud viinamarjavirde lisamisega veinile. Sahharoosi lisamist veinile ei tohiks enam lubada.

(21) Ülepressimise teel saadud veini halba kvaliteedi tõttu tuleks see tava keelata.

(22) Kõnealuse valdkonna rahvusvaheliste standardite täitmiseks peaks komisjon üldiselt lähtuma Rahvusvahelise Veiniameti (OIV) poolt heakskiidetud veinivalmistustavadest. Selleks, et mitte takistada ühenduse tootjate tegevust välisturgudel, tuleks kõnealuseid standardeid kohaldada ka ühenduse eksportveinide suhtes, hoolimata sellest, et ühenduse siseselt võidakse kohaldada rangemaid eeskirju.

(23) Kolmandast riigist pärit veini segamine ühenduse veiniga ning kolmandatest riikidest pärit veinide segamine peaks ühenduses olema jätkuvalt keelatud. Sarnaselt ei tohiks teatavatest kolmandatest riikidest pärit viinamarjavirretest, viinamarjamahla ja värskete viinamarjade sortidest ühenduse territooriumil veini valmistada ega neid veinile lisada.

(24) Kvaliteetveinide kontseptsiooni aluseks on ühenduses muuhulgas veini geograafilise päritoluga seonduvad eriomadused. Tarbijate teavitamiseks tähistatakse selliseid veine kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähistega, kuid praegune süsteem ei ole selleks veel täielikult välja arendatud. Selleks, et asjaomaste toodete kvaliteediga seonduvaid väiteid toetaks läbipaistev ja üksikasjalikum raamistik, tuleks luua süsteem päritolunimetuse ja geograafilise tähise registreerimistaotluste läbivaatamiseks kooskõlas lähenemisviisiga, mis järgib toiduainete (välja arvatud vein ja kanged alkohoolsed joogid) suhtes kohaldatavat ühenduse horisontaalset kvaliteedipoliitikat, mis on kehtestatud nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta[12].

(25) Päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide eriliste kvaliteediomaduste säilitamiseks tuleks anda liikmesriikidele õigus kohaldada sellega seoses rangemaid eeskirju.

(26) Selleks, et päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid saaks ühenduse kaitse alla võtta, tuleks neid ühenduse tasandil tunnustada ja need registreerida. Vastavate nimede kooskõla tagamiseks käesolevas määruses sätestatud tingimustega peaksid taotluseid vaatama läbi asjaomaste liikmesriikide ametiasutused, seejuures tuleks järgida vastavust minimaalsetele üldsätetele, sealhulgas siseriiklikule vastuväidete esitamise menetlusele. Järgnevalt peaks komisjon kõnealused otsused läbi vaatama, et tagada taotluste vastavus käesoleva määruse tingimustele ja ühtne lähenemisviis kõigis liikmesriikides.

(27) Tuleks kaitsta kolmandate riikide selliseid päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid, mis on ka päritolumaal kaitstud.

(28) Registreerimiskord peaks kõikidel füüsilistel või juriidilistel isikutel, kellel on liikmesriigi või kolmanda riigi vastu õigustatud huvi, võimaldama vastuväidet esitades oma õigusi kasutada.

(29) Registreeritud päritolunimetused ja geograafilised tähised peaksid olema kaitstud selliste kasutusviiside eest, millega seoses kasutatakse põhjendamatult ära nõuetele vastavate toodete saavutatud mainet. Ausa konkurentsi edendamiseks ja tarbijate eksitamise vältimiseks peaks kaitse laienema ka toodetele ja teenustele, mida käesolevas määruses ei käsitleta, sealhulgas asutamislepingu I lisas nimetamata toodetele ja teenustele.

(30) Tuleks kehtestada kord, mis võimaldab tootespetsifikaate kaitse alla võtmise järgselt muuta ning päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid tühistada, eelkõige juhul, kui ei ole enam tagatud vastava tootespetsifikaadi järgimine.

(31) Ühenduse territooriumil kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid tuleks kontrollida võimaluse korral kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks[13] ning sealhulgas peavad need läbima kontrollid, et tagada kooskõla asjaomaste veinide tootespetsifikaatidega.

(32) Liikmesriikidel peaks olema õigus nõuda oma kulude katteks tasu.

(33) Õiguskindluse huvides tuleks ühenduse olemasolevad päritolunimetused ja geograafilised tähised uue kontrollimenetluse kohaldamisest vabastada. Asjaomased liikmesriigid peaksid aga komisjonile esitama põhilised andmed ja õigusaktid, mille alusel on päritolunimetused või geograafilised tähised riiklikul tasandil tunnustatud; vastasel juhul tuleks need kaitse alt välja arvata. Õiguskindluse huvides peaksid olemasolevate päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste tühistamise võimalused olema piiratud.

(34) Riiklikul tasandil ei tohiks enam olla võimalik kaitsta geograafilisi nimesid päritolunimetuste või geograafiliste tähistena.

(35) Käesoleva määrusega hõlmatud toodete kirjeldamine, nimetamine ja esitusviis võib nende turustamisvõimalusi märkimisväärselt mõjutada. Veinitoodete märgistust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide erinevused võivad takistada siseturu sujuvat toimimist.

(36) Seega tuleks kehtestada eeskirjad, mis arvestavad tarbijate ja tootjate õigustatud huviga. Seetõttu on asjakohane kehtestada ühenduse eeskirjad märgistuse kohta.

(37) Kõnealuste eeskirjadega tuleks ette näha teatavate terminite kohustuslik kasutamine, et võimaldada toote tuvastamist müügikategooriate kohaselt ja anda tarbijatele olulist teavet. Ühenduse raamistikus tuleks käsitleda ka teatava muu vabatahtliku teave kasutamist.

(38) Kui ei ole sätestatud teisiti, peaksid veinisektori märgistamiseeskirjad täiendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis nr 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta)[14] sätestatud horisontaalselt kohaldatavaid eeskirju. Kogemused on näidanud, et märgistamiseeskirjade eristamine vastavalt veinitoote kategooriale ei ole asjakohane. Kõnealuseid eeskirju tuleks kohalda kõigi erinevate veinikategooriate, sealhulgas importtoodete suhtes. Eelkõige peaksid eeskirjad võimaldama päritolunimetuse või geograafilise tähiseta veinide puhul viinamarjasordi ja aastakäigu osutamist märgistuse õigsust käsitlevatele nõuete ja vastava järelevalve kohaselt.

(39) Olemasolevad tootjaorganisatsioonid ja uute asutamine suudavad kaasa aidata ühenduse tasandil määratletud veinisektori vajaduste rahuldamisele. Nende kasulikkus peaks põhinema liikmetele pakutavate teenuste ulatusel ja tõhususel. Sama kehtib ka tootmisharudevaheliste organisatsioonide puhul. Liikmesriigid peaksid seega tunnustama organisatsioone, kes vastavad teatavatele ühenduse tasandil määratletud nõuetele.

(40) Päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide turu toimimise parandamiseks peaksid liikmesriigid suutma rakendada tootmisharudevaheliste organisatsioonide otsuseid. Kõnealuste otsuste reguleerimisalasse ei tohiks aga kuuluda konkurentsi moonutada võivad tavad.

(41) Ühenduse ühtse turu loomine hõlmab kaubandussüsteemi loomist ühenduse välispiiril. See peaks hõlmama imporditollimakse ning põhimõtteliselt tasakaalustama ühenduse turgu. Kaubandussüsteem peaks põhinema ühenduse rahvusvahelistel kohustustel, eelkõige nendel, mis tulenevad WTO lepingutest.

(42) Kaubavoogude järelevalve on eelkõige haldusküsimus, mis tuleks lahendada paindlikult. Seega peaks komisjon litsentsinõuete kehtestamise otsust tehes võtma arvesse impordi- ja ekspordilitsentside vajalikkust asjaomaste turgude korraldamise ning eelkõige kõnealuste toodete impordi järelevalve seisukohalt. Käesolevas määruses tuleks aga sätestada kõnealuste litsentside üldtingimused.

(43) Juhul, kui on ette nähtud impordi- ja ekspordilitsentsid, peaks olema nõutud tagatise deponeerimine selle tagamiseks, et toimingud, mille kohta need litsentsid on väljastatud, ka sooritatakse.

(44) Imporditollimaksude süsteem võimaldab ühenduse välispiiril kõikidest muudest kaitsemeetmetest loobuda. Erandlikel asjaoludel võib siseturu- ja tollimaksumehhanism osutuda ebapiisavaks. Sellisel juhul peaks ühendus saama viivitamata võtta kõik vajalikud meetmed, et ühenduse turg ei jääks võimalike häirete puhul kaitseta. Kõnealused meetmed peavad olema kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega.

(45) Et vältida või kõrvaldada eelkõige viinamarjamahlast ja viinamarjavirdest valmistatud toodete impordist tuleneda võivaid kahjulikke mõjusid ühenduse turul, tuleks selliste toodete importimisel kohaldada teatavate tingimuste täitmise korral täiendavat imporditollimaksu.

(46) Veinituru ladusaks toimimiseks ja eelkõige turuhäirete vältimiseks tuleks ette näha sise- ja välistöötlemise korra kasutamise keelustamise võimalus. Selleks, et seda tüüpi turukorraldusvahend oleks edukas, tuleb seda tavaliselt kohaldada ilma suurema viivituseta. Seetõttu tuleks komisjonile anda vastavad õigused.

(47) Kolmandatest riikidest imporditud toodete suhtes tuleks kohaldada tootekategooriaid, märgistust ning päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitlevaid ühenduse eeskirju. Nendega peaks kaasas olema analüüsiaruanne.

(48) Teatavatel tingimustel on asjakohane anda komisjonile volitused avada ja hallata tariifikvoote, mis tulenevad asutamislepingu kohaselt sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest või muudest nõukogu õigusaktidest.

(49) Uute istanduste rajamise ajutise keelu rikkumise tõttu on ühenduses suurenenud veini ületootmise probleem. Ühenduses leidub märkimisväärsel arvul ebaseaduslikke istandusi, mis tekitab ebaausat konkurentsi ning teravdab sektori probleeme.

(50) Ebaseaduslike aladega seoses tuleks tootjate vastavate kohustuste osas eristada neid, mis rajati enne ja pärast 1. septembrit 1998.

(51) Siiani ei tule enne 1. septembrit 1998 rajatud istanduste suhtes kohaldada väljajuurimise kohustust. Asjaomased tootjad peaksid olema kohustatud need alad tasu maksmisega seadustama. Kui asjaomaseid alasid ei seadustata 31. detsembriks 2009, peaks tootjatel olema kohustus need omal kulul välja juurida. Väljajuurimise kohustuse täitmata jätmisega peaks kaasnema trahvid.

(52) Istandused, mis on rajatud peale 1. septembrit 1998 asjaomast keeldu rikkudes, tuleks välja juurida, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 1493/1999. Väljajuurimise kohustuse täitmata jätmisega peaks kaasnema trahvid.

(53) Kuni seadustamise ja väljajuurimise meetmete rakendamiseni ei tohiks keeldu rikkudes rajatud ja määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt seadustamata istandustest pärit veini turule viia muul otstarbel kui destilleerimiseks ja asjaomase tootja kulul. Destilleerimislepingute esitamine tootjate poolt peaks tagama senisest parema järelevalve kõnealuse nõude täitmise üle.

(54) Kuigi uute istanduste rajamise ajutine keeld on mõnevõrra mõjutanud pakkumise ja nõudluse tasakaalu veiniturul, on see samas loonud takistuse konkurentsivõimelistele tootjatele, kes soovivad suurenenud nõudmisele paindlikult vastata.

(55) Et turu tasakaalu ei ole veel saavutatud ja kaasmeetmed, näiteks väljajuurimiskava, vajavad mõju avaldamiseks aega, on asjakohane jätta uute istanduste rajamise keeld jõusse kuni 31. detsembrini 2013, millest alates tuleks see aga täielikult tühistada, et võimaldada konkurentsivõimelistel tootjatel vabalt reageerida turutingimustele.

(56) On ilmnenud, et luba rajada uusi istandusi pooktaimede kasvatamiseks, maakorraldus ja sundvõõrandamine, samuti katseline viinamarjakasvatus ei häiri märkimisväärselt veiniturgu ja peaks seetõttu ka edaspidi vajalike kontrollide kohaselt lubatud olema.

(57) Taasistutusõiguste andmist tuleks jätkata, juhul kui tootjad kohustuvad välja juurima samaväärse viinapuid täisistutatud ala, sest selliste istanduste netomõju tootmisele on enamasti nullilähedane.

(58) Range kontrolli all tuleks liikmesriikidel võimaldada ka taasistutusõiguste üleandmise lubamist teisele ettevõttele, eeldusel et see toimub kvaliteedi parandamiseks, hõlmab pooktaimede kasvatamiseks mõeldud piirkondi või on seotud ettevõtte osa üleandmisega. Kõnealused üleandmised võivad aset leida üksnes ühe liikmesriigi piires.

(59) Viinamarjakasvatusvõimaluste paremaks korraldamiseks, istutusõiguste tõhusa kasutamise edendamiseks ja seega ajutiste istutuspiirangute mõju täiendavaks vähendamiseks tuleks riiklike või piirkondlike varude süsteemid säilitada.

(60) Kõiki vajalikke kontrolle rakendades tuleks säilitada liikmesriikide laialdane otsustamisõigus varude haldamise üle, et nad saaksid varude istutusõigusi kohalike vajadustega paremini sobitada. Siia peaks kuuluma ka võimalus osta istutusõigusi varu suurendamiseks ja neid reservist müüa. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema jätkuvalt õigus varude süsteemi mitte kohaldada, kui nad suudavad tõestada, et neil on juba tõhusalt toimiv istutusõiguste haldamise süsteem.

(61) Erisoodustuste andmine noortele veinitootjaile hõlbustab lisaks põllumajandusettevõtete sisseseadmisele ka nende hilisemat struktuurilist kohandamist; niisugustel tootjatel peaks seetõttu olema õigus saada varudest tasuta istutusõigusi.

(62) Ressursside võimalikult tõhusa kasutamise tagamiseks ning nõudmise ja pakkumise paremaks tasakaalustamiseks peaks istutusõiguste omanikud neid kasutama mõistliku aja jooksul. Kui seda ei tehta, tuleks õigused varudesse arvata või tagasi arvata. Samadel põhjustel tuleks varudesse arvatud õigused mõistliku aja jooksul eraldada.

(63) Niisuguste liikmesriikide veinitoodang, mis jääb alla 25 000 hektoliitri aastas, ei ohusta turu tasakaalu. Seetõttu tuleks sellised liikmesriigid vabastada ajutisest uute istanduste rajamise keelust, samas ei tohiks neile võimaldada väljajuurimiskava kohaldamist.

(64) Täiendava kaasmeetmena, mille eesmärk on luua turutingimustele vastav sektor, tuleks sisse viia väljajuurimiskava. Kui tootjad leiavad, et teatavate piirkondade tingimused ei soodusta elujõulist tootmist, tuleks neile anda võimalus kulude kärpimiseks ja kõnealuste piirkondade alaliseks kõrvaldamiseks veinitootmisest ning seega kas asjaomastel maatükkidel alternatiivsete tegevuste harrastamiseks või põllumajandustootmise täielikuks lõpetamiseks.

(65) Kogemused on näidanud, et kui jätta tasu eest väljajuurimise lubamine liikmesriikide otsustada, võivad meede ja kaasnev mõju pakkumisele osutuda ebatõhusateks. Seega, vastupidiselt kehtivale korrale, peaks tootjatel olema üldiselt õigus väljajuurimiskavaga liituda ja ainuõigus otsustada, kas ühineda kavaga. Selle eest tuleks neile anda toetust iga väljajuuritud hektari kohta.

(66) Liikmesriigid peaksid objektiivsete kriteeriumide alusel ja komisjoni määratud vahemiku piires kehtestama väljajuurimistasu täpsed määrad.

(67) Väljajuuritud alade vastutustundliku kasutamise tagamiseks peaks toetuse saamise õigus sõltuma sellest, kas asjaomased tootjad tegutsevad kooskõlas kohaldatavate keskkonnanõuetega. Nõuete rikkumisega peaks kaasnema väljajuurimistasu proportsionaalne vähendamine.

(68) Keskkonnaprobleemide vältimiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik väljajuurimist mitte teostada mägistel ja järsunõlvalistel aladel ning eritingimustel ka keskkonnaohu korral. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lõpetada väljajuurimine, kui kogu väljajuuritud ala saavutab 10% viinamarjakasvatusalast.

(69) Varem viinamarjakasvatuseks kasutatud põllumajandusmaa, kust viinapuud on välja juuritud, tuleks lugeda alaks, mille eest on õigus saada toetust ühtse otsemaksete kava alusel toodanguga sidumata otsetoetuste keskmise piirkondliku summa ulatuses, mis eelarvelistel põhjustel ei tohiks ületada 350 eurot hektari kohta.

(70) Riikliku abi andmine kahjustaks ühtse turu nõuetekohast toimimist. Seepärast tuleks veinituru ühise korralduse alla kuuluvate toodete suhtes kohaldada asutamislepingu riigiabi käsitlevaid sätteid. Kuid väljajuurimistasu ja teatavaid tugiprogrammide meetmeid käsitlevad sätted ei tohiks takistada riigiabi andmist samal eesmärgil.

(71) Viinamarjakasvatusvõimaluste paremaks haldamiseks on soovitav, et liikmesriigid esitaksid komisjonile oma tootmisvõimsuse ülevaate. Kõnealune teave peaks põhinema olemasoleval viinamarjaistandusregistril. Et innustada liikmesriike ülevaadet esitama, tuleks ümberkorraldus- ja muutmistoetust anda üksnes nendele liikmesriikidele, kes on nimetatud ülevaate esitanud.

(72) Veiniviinamarjade, viinamarjavirde ja veini tootjad peaksid esitama saagideklaratsiooni, et vastavate poliitiliste ja haldusotsuste tegemiseks vajalik teave oleks kättesaadav. Liikmesriikidel peaks olema võimalus nõuda, et ka veiniviinamarjade hulgikauplejad deklareeriksid igal aastal viimasest saagist turustatud kogused. Viinamarjavirde ja veini tootjad ning hulgikauplejad, kes ei ole jaemüüjad, peaksid deklareerima oma viinamarjavirde ja veini varud.

(73) Asjaomaste toodete jälgitavuse rahuldava taseme tagamiseks, eelkõige tarbijakaitse huvides, tuleks sätestada, et kõikidel käesoleva määrusega hõlmatud toodetel peaks ühenduses ringeldes olema saatedokument.

(74) Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999.aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused[15].

(75) Käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustustega seotud liikmesriikide kulutused peaks kandma ühendus vastavalt nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta[16]. Liikmesriigid ja komisjon peaksid andma üksteisele käesoleva määruse rakendamiseks vajalikku teavet.

(77) Käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmist tuleks kontrollida ning kohustuste täitmata jätmise korral tuleks kohaldada sanktsioone. Seetõttu tuleks komisjonile anda volitused vastavate eeskirjade koostamiseks, mis hõlmaksid ka alusetult makstud toetuste tagasinõudmist ja liikmesriikide aruandluskohustust.

(78) Käesoleva määruse järgimise eest peaksid vastutama liikmesriikide ametiasutused ning tuleks kehtestada vastav kord, et komisjonil oleks võimalik jälgida ja tagada määruse järgimist.

(79) Selleks, et näha ette veinisektori kaasamine ühtsesse otsemaksete kavasse peaks kõigi aktiivselt haritavate viinamarjakasvatusalade eest olema õigus saada toetust ühtse otsemaksete kava raames, mis on sätestatud nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks[17].

(80) Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia viinamarjakasvatajad peaksid veini komponendi lülitamisest ühtsesse otsemaksete kavasse saama kasu samadel tingimustel nagu 30. aprillil 2004 ühendusse kuulunud viinamarjakasvatajad. Seepärast ei peaks ühtse otsemaksete kava veini komponendi suhtes kohaldama määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklis 143a sätestatud juurdekasvukava.

(81) Nõukogu 14. detsembri 1999. aasta määrust (EÜ) nr 2702/1999 põllumajandussaaduste ja -toodetega seotud teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta kolmandates riikides,[18] nõukogu 19. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 2826/2000 põllumajandustoodete ja -saaduste teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kohta siseturul[19] ning nõukogu määrust (EÜ) nr 1782/2003 tuleks vastavalt muuta.

(82) Üleminek määruses (EÜ) nr 1493/1999 ja muudes veinisektori määrustes sätestatud korralt käesolevas määruses sätestatud korrale võib põhjustada raskusi, mida käesolevas määruses ei käsitleta. Kõnealuse võimaluse käsitlemiseks tuleks komisjonil lubada vastu võtta vajalikud üleminekumeetmed. Komisjonil tuleks lubada ka lahendada konkreetseid praktilisi küsimusi,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS SISSEJUHATAVAD SÄTTED

Artikkel 1 Sisu ja kohaldamisala

1. Käesolevas määruses sätestatakse erieeskirjad, mida kohaldatakse järgmiste toodete tootmise ja turustamise suhtes:

CN-kood | Kirjeldus |

0806 10 90 | Värsked viinamarjad, välja arvatud lauaviinamarjad |

2009 61 2009 69 | Viinamarjamahl (k.a viinamarjavirre) |

2204 30 92 2204 30 94 2204 30 96 2204 30 98 | Muud viinamarjavirded, välja arvatud need, mille käärimine kestab või mille käärimisprotsess on peatatud muul viisil kui alkoholi lisamisega |

2204 | Viinamarjaveinid värsketest viinamarjadest, k.a kangendatud veinid; muu kui rubriigis 2009 nimetatud viinamarjavirre, välja arvatud alamrubriikidesse 2204 30 92, 2204 30 94, 2204 30 96 ja 2204 30 98 kuuluvad viinamarjavirded |

2206 00 10 | Piquette (viinamarjade pressimisjääkidest valmistatud vein) |

2209 00 11 | Veiniäädikas |

2209 00 19 |

2307 00 11 | Veinisete |

2307 00 19 |

2308 90 11 | Viinamarjade pressimisjäägid |

2308 90 19 |

2. Lõikes 1 viidatud toodete osas sätestatakse käesolevas määruses:

a) toetusmeetmed;

b) reguleerivad meetmed;

c) kolmandate riikidega kauplemise eeskirjad;

d) tootmisvõimsust reguleerivad eeskirjad.

Artikkel 2 Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse I lisas sätestatud mõisteid.

II JAOTIS TOETUSMEETMED

I peatükk Tugiprogrammid

1. JAGU SISSEJUHATAVAD SÄTTED

Artikkel 3 Kohaldamisala

Käesolevas peatükis on sätestatud eeskirjad, mis reguleerivad ühenduse vahendite eraldamist liikmesriikidele ning kõnealuste vahendite kasutamist liikmesriikide poolt riiklike tugiprogrammide (edaspidi „tugiprogrammid”) raames veinisektorit toetavate erimeetmete rahastamiseks.

Artikkel 4 Kooskõla ja järjepidevus

1. Tugiprogrammid peavad olema kooskõlas ühenduse õigusega ning ühenduse tegevuse, poliitika ja prioriteetidega.

2. Liikmesriigid vastutavad tugiprogrammide eest ning tagavad, et neid koostatakse ja rakendatakse objektiivselt, võttes arvesse asjaomaste tootjate majanduslikku olukorda ja vajadust vältida tootjate põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

3. Toetust ei anta:

a) teadusprojektidele ja teadusprojekte toetavatele meetmetele;

b) määrusega (EÜ) nr 1698/2005 hõlmatud meetmetele.

2. JAGU TUGIPROGRAMMID

Artikkel 5 Tugiprogrammide esitamine

1. Iga II lisas viidatud tootjaliikmesriik esitab esimest korda 30. aprilliks 2008 komisjonile viieaastase tugiprogrammi kavaprojekti, mis sisaldab käesolevale peatükile vastavaid meetmeid.

Toetusmeetmed töötatakse välja sellisel geograafilisel tasandil, mida liikmesriik peab kõige asjakohasemaks. Enne komisjonile esitamist tuleb tugiprogrammi osas konsulteerida sobiva territoriaalse tasandi pädevate asutuste ja organisatsioonidega.

Iga liikmesriik esitab ühe programmi kavandi, mis võib hõlmata piirkondlikke eripärasid.

2. Tugiprogramme hakatakse kohaldama kolm kuud pärast nende esitamist komisjonile.

Kuid kui tugiprogramm ei vasta käesolevas peatükis sätestatud tingimustele, teavitab komisjon sellest liikmesriiki. Sellisel juhul esitab liikmesriik komisjonile muudetud programmi. Muudetud programmi hakatakse kohaldama kaks kuud pärast selle esitamist, välja arvatud juhul, kui vastuolu ei ole kõrvaldatud – sel juhul kohaldatakse käesolevat lõiku.

3. Lõiget 2 kohaldatakse mutatis mutandis liikmesriikide esitatud tugiprogrammide muudatuste suhtes

Artikkel 6 Tugiprogrammide sisu

Tugiprogrammid koosnevad järgmistest osadest:

a) kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus ja nende arvudes väljendatud eesmärgid;

b) peetud konsultatsioonide tulemused;

c) eelhindamine, mis näitab eeldatavat tehnilist, majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju;

d) meetmete rakendamise ajakava;

e) üldine rahastamistabel, mis hõlmab ressursside kasutamist ja kavandatud suunavat meetmetevahelist vahendite jaotust kooskõlas II lisas sätestatud ülemmääradega;

f) tõendus, et programmi erinevad meetmed sobivad üksteisega ja on omavahel kooskõlas;

g) järelevalveks ja hindamiseks kasutatavad kriteeriumid ja arvulised näitajad ning meetmed, millega tagatakse programmide tõhus ja nõuetekohane rakendamine;

h) kriteeriumid ja näitajad, mida kasutatakse selleks, et kontrollida, kas tugiprogramme esitatakse ja rakendatakse objektiivselt, võttes arvesse asjaomaste tootjate majanduslikku olukorda ja vajadust vältida tootjate põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist;

i) kontrolle ja sanktsioone käsitlevad sätted;

j) programmi rakendamise eest vastutavate pädevate asutuste ja organite nimed.

Artikkel 7 Abikõlblikud meetmed

Tugiprogrammid hõlmavad müügiedendamise meetmeid kolmandate riikide turgudel vastavalt artiklile 9.

Samuti hõlmavad need vähemalt ühte järgmistest meetmetest:

a) viinamarjaistanduste ümberkorraldamine ja muutmine:

b) roheline korje;

c) investeerimisfondid;

d) saagikindlustus.

Artikkel 8 Tugiprogrammide üldeeskirjad

1. Saadaolevate ühenduse vahendite jaotus ja eelarvelised piirangud on sätestatud II lisas.

2. Ühenduse toetust antakse üksnes nende abikõlblike kulutuste katmiseks, mis on tehtud pärast asjaomase tugiprogrammi esitamist artikli 5 lõike 1 kohaselt.

3. Liikmesriigid ei kata tugiprogrammide alusel ühenduse (kaas)rahastatavate meetmete kulusid.

4. Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid kooskõlas riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjadega anda riiklikku abi artiklites 9 ja 13 viidatud meetmetele.

Asjaomastes riigiabi käsitlevates ühenduse eeskirjades sätestatud abi ülemmäär kehtib kogu riiklikule (kaas)rahastamisele, mis hõlmab nii ühenduse kui ka riiklikke vahendeid.

3. JAGU ERITOETUSMEETMED

Artikkel 9 Müügi edendamine kolmandate riikide turgudel

1. Käesoleva artikli kohane toetus hõlmab teavitus- või müügiedendusmeetmeid, mis on suunatud ühenduse veinidele kolmandates riikides, et suurendada nende konkurentsivõimet kõnealustes riikides.

2. Lõikes 1 viidatud meetmed on suunatud kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinidele või veinidele, millele on märgitud viinamarjasort.

3. Lõikes 1 viidatud meetmed võivad hõlmata:

a) avalikke suhteid hõlmavaid, müügiedendus- või reklaamimeetmeid, eelkõige neid, mis rõhutavad ühenduse toodete eeliseid, eriti seoses kvaliteedi, toiduohutuse või keskkonnasõbralikkusega;

b) osalemist rahvusvahelise tähtsusega üritustel, messidel või näitustel;

c) teavituskampaaniaid, mis tutvustavad eelkõige päritolunimetusi, geograafilisi tähiseid ja mahetootmist hõlmavaid ühenduse süsteeme;

d) uurimusi uute turgude kohta, mis on vajalikud turuväljundite laiendamiseks;

e) uurimusi müügiedendus- ja teavitusmeetmete tulemuste hindamiseks.

4. Ühenduse toetus edendusmeetmetele ei tohi ületada 50% abikõlblikest kulutustest.

5. Liikmesriigid näevad kolmandate riikide turgudele suunatud müügedendusmeetmele ette vähemalt II lisas sätestatud ühenduse vahendid. Selleks ettenähtud vahendeid ei või kasutada muudeks meetmeteks.

Artikkel 10 Viinamarjaistanduste ümberkorraldamine ja muutmine

1. Viinamarjaistanduste ümberkorraldamis- ja muutmismeetmete eesmärk on suurendada veinitootjate konkurentsivõimet.

2. Viinamarjaistanduste ümberkorraldamist ja muutmist toetatakse käesoleva artikli alusel üksnes siis, kui liikmesriigid esitavad oma tootmisvõimsuse ülevaate vastavalt artiklile 100.

3. Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetus võib hõlmata ühte või mitut järgnevat tegevust:

a) sordivahetus, sealhulgas ümberpookimise teel;

b) viinamarjaistanduste ümberpaigutamine;

c) viinamarjaistanduste haldamise parandamine.

Ei toetata niisuguste viinamarjaistanduste tavapärast uuendamist, kus viinapuud on ealiselt vananenud.

4. Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetuse vormid võivad olla järgmised:

a) meetme rakendamisest tingitud sissetulekute kaotamise puhul tootjatele antav hüvitis;

b) toetus ümberkorraldus- ja muutmiskulude katmiseks.

5. Lõike 4 punktis a viidatud sissetulekute kaotamise eest tootjatele antav hüvitis võib katta kuni 100% vastavast kahjumist ning seda võib anda ühes järgmistest vormidest:

a) olenemata V jaotise II peatüki sätetest, nii uute kui vanade viinapuude üheaegse esinemise lubamine kindla ajavahemiku vältel, mis ei tohi olla pikem kui kolm aastat, kuni istutusõiguse üleminekukorra lõppemiseni, s.t hiljemalt 31. detsembrini 2013;

b) rahaline hüvitis.

6. Ühenduse toetus viinamarjaistanduste ümberkorraldamise ja muutmise tegelike kulude katmiseks ei tohi olla suurem kui 50%. Määruse (EÜ) nr 1083/2006 kohaselt lähenemise piirkondadeks liigitatud piirkondades ei tohi ühenduse toetus ümberkorraldus- ja muutmiskulude katmiseks ületada 75%.

Artikkel 11 Roheline korje

1. Käesolevas artiklis tähendab „roheline korje” ebaküpsete viinamarjakobarate täielikku hävitamist või eemaldamist, millega asjaomase maatüki saak langeb nullini.

2. Rohelise korje toetuse eesmärk on taastada ühenduse veinituru pakkumise ja nõudluse tasakaal, et vältida turukriise.

3. Rohelise korje toetust võib anda hüvitisena kindlasummalise toetuse vormis hektari kohta ja selle määrab asjaomane liikmesriik.

Toetus ei tohi olla suurem kui 50% viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamise otseste kulude summast ning sissetuleku kaotusest seoses viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamisega.

4. Asjaomased liikmesriigid kehtestavad objektiivsetel kriteeriumidel põhineva süsteemi tagamaks, et rohelise korje meetme alusel üksikisikutest veinitootjatele antav hüvitis ei ületaks lõike 3 teises lõigus viidatud ülemmäära.

Artikkel 12 Investeerimisfondid

1. Investeerimisfondide loomiseks antava toetusega abistatakse tootjaid, kes soovivad end turu kõikumise vastu kindlustada.

2. Investeerimisfondide loomiseks antavat toetust võib anda ajutise ja väheneva abi vormis fondide halduskulude katmiseks.

Artikkel 13 Saagikindlustus

1. Saagikindlustuse toetuse eesmärk on kaitsta tootjate sissetulekut loodusõnnetuste, ilmastikutingimuste, haiguste või kahjurite leviku mõjude eest.

2. Saagikindlustuse toetust võib anda ühenduse rahalise toetuse vormis, mis ei tohi ületada:

a) 80% kindlustusmaksetest, mille tootjad on tasunud enda kindlustamiseks loodusõnnetustega võrreldavate ilmastikutingimuste põhjustatud kahju vastu;

b) 50% kindlustusmaksetest, mille tootjad on tasunud enda kindlustamiseks:

- punktis a viidatud kahjude ja ilmastikutingimustest tulenevate muude kahjude vastu;

- looma- või taimehaigustest või kahjurite järsust levikust tulenevate kahjude vastu.

3. Saagikindlustuse toetust võib anda üksnes siis, kui asjaomased kindlustushüvitised ei hüvita tootjatele üle 100% sissetuleku kaotusest, võttes arvesse kõiki muudest kindlustusriskiga seotud toetuskavadest tootjate poolt saadud hüvitisi.

4. Saagikindlustuse toetus ei tohi moonutada kindlustusturu konkurentsi.

Artikkel 14 Nõuetele vastavus

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal viie aasta jooksul alates ümberkorraldamise ja muutmise tugiprogrammide alusel saadud maksest või mis tahes ajal ühe aasta jooksul alates rohelise korje tugiprogrammide alusel saadud maksest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3–7 viidatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi, ning rikkumine tuleneb põllumajandustootjale omistatavast tegevusest või tegevusetusest, vähendatakse toetuse summat või tühistatakse see kas osaliselt või täielikult vastavalt rikkumise tõsidusele, ulatusele, kestusele ja korduvusele, ning põllumajandustootja peab vajadusel toetuse tagastama vastavalt nimetatud sätete tingimustele.

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 144 lõikes 2 viidatud menetlusega kehtestatakse eeskirjad, mis käsitlevad toetuse osalist või täielikku vähendamist või tagasinõudmist asjaomase liikmesriigi poolt.

4. JAGU ÜLDSÄTTED

Artikkel 15 Aruandlus ja hindamine

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt iga aasta 1. märtsiks aruande tugiprogrammidega ettenähtud meetmete rakendamise kohta eelmisel aastal.

Kõnealustes aruannetes loetletakse ja kirjeldatakse meetmeid, milleks anti tugiprogrammide alusel ühenduse toetust, ning eelkõige peavad nad sisaldama üksikasju artiklis 9 viidatud müügiedendusmeetme rakendamise kohta.

2. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 1. märtsiks 2011 ja teist korda hiljemalt 1. märtsiks 2014 hinnangu tugiprogrammide kulude ja kasude kohta ning ka arvamuse, kuidas nende tõhusust suurendada.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 31. detsembriks 2011 aruande artiklis 9 viidatud müügiedendusmeetme rakendamise kohta.

Artikkel 16 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) tugiprogrammide esitusvormi;

b) eeskirju tugiprogrammide muutmiseks pärast nende kohaldamise algust;

c) artiklitega 9–13 ettenähtud meetmete üksikasjalikke rakenduseeskirju;

d) tingimusi, mille alusel edastatakse ja avalikustatakse ühenduse vahenditest rahastatav toetus;

e) aruandluse üksikasju.

II peatükk Vahendite ümberpaigutamine

Artikkel 17 Vahendite ümberpaigutamine maaelu arengusse

1. Alates 2009. eelarveaastast eraldatakse lõikes 2 kehtestatud summad, mis põhinevad ajaloolistel kulutustel ja olid määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt ettenähtud põllumajandusturge reguleerivaks sekkumiseks, millele on viidatud määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktis b, ühenduse täiendavate vahenditena määruse (EÜ) nr 1698/2005 alusel rahastatavate maaelu arengu programmide kohastele veinipiirkonna meetmetele.

2. Nimetud kalendriaastatele eraldatakse järgmised summad:

- 2009: 100 miljonit eurot;

- 2010: 150 miljonit eurot;

- 2011: 250 miljonit eurot;

- 2012: 300 miljonit eurot;

- 2013: 350 miljonit eurot;

- alates 2014. aastast: 400 miljonit eurot.

3. Lõikes 2 ettenähtud summad jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt III lisale.

III JAOTIS REGULATIIVSED MEETMED

I peatükk Üldeeskirjad

Artikkel 18 Veiniviinamarjasortide liigitamine

1. Liikmesriigid liigitavad veiniviinamarjasordid, mida nende territooriumil võib istutada, taasistutada või pookida.

Liigitatud sordid peavad kuuluma Vitis vinifera liiki või olema nende liikide ja muude perekonna Vitis liikide ristandid.

2. Liikmesriigid ei tohi liigitada järgmisi veiniviinamarjasorte:

a) Noah;

b) Othello;

c) Isabelle;

d) Jacquez;

e) Clinton;

f) Herbemont.

3. Liigitamata veiniviinamarjasorte lubatakse istutada, taasistutada või pookida üksnes teadusuuringuteks ja katseteks.

4. Aladelt, kuhu on istutatud liigitamata veiniviinamarjasordid, tuleb viinapuud välja juurida, välja arvatud juhul, kui kõnealuste alade toodang on mõeldud veinitootja oma pere tarbeks.

5. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kontrollida tootjate vastavust lõigetele 3 ja 4.

6. Kui veiniviinamarjasordid kustutatakse liigitusest, tuleb need välja juurida 15 aasta jooksul alates kustutamisest.

Artikkel 19 Tootmine ja turustamine

1. IV lisas loetletud ja ühenduses valmistatud saadused peavad olema valmistatud veiniviinamarjasortidest, mis on kantud liikmesriikide koostatud liigitusse vastavalt artikli 18 lõike 1 esimesele lõigule.

2. IV lisas sätestatud viinamarjasaaduste kategooria nimetust võib ühenduses kasutada üksnes sellise toote turustamiseks, mis vastab kõnealuses lisas sätestatud vastavatele tingimustele.

Ühendus võib otsustada lisada viinamarjasaaduste kategooriaid IV lisas loetletutele.

3. Välja arvatud villitud vein, mille kohta on tõendeid, et villimine toimus enne 1. septembrit 1971, võib veini, mis on toodetud artikli 18 lõike 1 esimesele lõigule vastavalt koostatud liigitustesse kantud veiniviinamarjasortidest, kuid mis ei vasta IV lisas sätestatud kategooriatele, kasutada ainult üksikisikutest veinitootjate oma pere tarbeks, veiniäädika tootmiseks või destilleerimiseks.

II peatükk Veinivalmistustavad ja piirangud

Artikkel 20 Kohaldamisala

Käesolevas peatükis sätestatakse lubatud veinivalmistustavad ja kohaldatavad piirangud ning ka menetlus, mille kohaselt võib ühendus otsustada käesoleva määrusega hõlmatud toodete valmistamise ja turuleviimise suhtes kohaldatavate tavade ja piirangute üle.

Artikkel 21 Veinivalmistustavad ja piirangud

1. Käesoleva määrusega hõlmatud toodete valmistamiseks ühenduses tuleb kasutada üksnes ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavasid.

Esimest lõiku ei kohaldata:

a) viinamarjamahla ja kontsentreeritud viinamarjamahla suhtes;

b) viinamarjamahla valmistamiseks mõeldud viinamarjavirde või kontsentreeritud viinamarjavirde suhtes.

2. Lubatud veinivalmistustavasid võib kasutada üksnes kõnealuste toodete asjakohase valmistamise, säilitamise või töötlemise tagamiseks.

3. Käesoleva määrusega hõlmatud tooteid tuleb ühenduses valmistada kooskõlas VI lisas sätestatud asjakohaste piirangutega.

4. Ühenduses ei tohi turustada käesoleva määrusega hõlmatud tooteid, mille puhul on kasutatud veinivalmistustavasid, mis ei ole lubatud ühenduse või asjakohasel juhul riiklike veinivalmistustavadega, või mis on vastuolus VI lisas sätestatud piirangutega.

5. Samas kohaldatakse käesoleva määrusega hõlmatud ja ekspordiks valmistatud toodete suhtes Rahvusvahelise Veiniameti poolt tunnustatud veinivalmistustavasid ja piiranguid, mitte ühenduse lubatud veinivalmistustavasid ja piiranguid.

Tootjad teavitavad kõnealusest tootmisest liikmesriike, kes kontrollivad vastavust ekspordinõudele.

Artikkel 22 Liikmesriikide rangemad veinivalmistustavad

Liikmesriigid võivad piirata või välistada teatavate ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavade kasutamist oma territooriumil valmistatava veini suhtes, et kindlustada kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide, vahuveinide ja liköörveinide põhiomaduste säilimine.

Liikmesriigid teatavad nendest piirangutest ja välistustest komisjonile, kes juhib neile teiste liikmesriikide tähelepanu.

Artikkel 23 Veinivalmistustavade ja piirangute kohaldamise lubamine

1. Välja arvatud V lisas loetletud rikastamist, hapestamist ja hapetustamist käsitlevate veinivalmistustavade ning VI lisas sätestatud piirangute puhul, otsustatakse käesoleva määrusega hõlmatud toodete valmistamist ja säilitamist käsitlevate veinivalmistustavade ja piirangute üle vastavalt artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega.

2. Liikmesriigid võivad lubada niisuguste veinivalmistustavade katselist kasutamist, mis muidu ei ole lubatud, kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega.

Artikkel 24 Loa andmise kriteeriumid

Lubades veinivalmistustavade kasutamist kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega, teeb komisjon järgnevat:

a) tugineb Rahvusvahelise Veiniameti poolt tunnustatud veinivalmistustavadele ja veel lubamatute veinivalmistustavade katselise kasutamise tulemustele;

b) arvestab rahva tervise kaitsega;

c) võtab arvesse tarbijate eksitamise võimalikku ohtu nende kindlakskujunenud ootuste ja ettekujutuste tõttu, pidades silmas teabevahendite kättesaadavust ja võimalikkust selliste riskide vältimiseks;

d) lubab veini looduslike ja põhiomaduste säilitamist ning ei põhjusta asjaomase toote koostise märkimisväärset muutust;

e) tagab keskkonnakaitse vastuvõetava miinimumtaseme;

f) peab kinni III ja IV lisas sätestatud veinivalmistustavade ja piirangute üldeeskirjadest.

Artikkel 25 Analüüsimeetodid

Rahvusvahelise Veiniameti poolt tunnustatud ja avaldatud analüüsimeetodeid ja eeskirju kasutatakse käesolevas määrusega hõlmatud toodete koostise määramiseks ja selgitamaks, kas kõnealuseid tooteid on käideldud lubatud veinivalmistustavadest erinevatel menetlustel. Kui puuduvad Rahvusvahelise Veiniameti poolt tunnustatud või asjakohased ühenduse meetodid ja eeskirjad, tuleb need vastu võtta kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega.

Artikkel 26 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki ning III ja IV lisa üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) vahuveine käsitlevaid lubatud veinivalmistustavasid ja piiranguid;

b) liköörveine käsitlevaid lubatud veinivalmistustavasid ja piiranguid;

c) virrete ja veinide segamist reguleerivaid sätteid vastavalt VI lisa punktile C;

d) veinivalmistamismenetluse käigus kasutatavate ainete puhtus- ja identifitseerimisnõudeid, kui asjakohased ühenduse eeskirjad puuduvad;

e) lubatud veinivalmistustavade rakendamist käsitlevaid halduseeskirju;

f) artiklile 21 mittevastavate toodete valdamist, ringlust ja kasutamist reguleerivaid tingimusi, võimalikke erandeid kõnealuse artikli nõuetest ning ka kriteeriumide kehtestamist raskuste ärahoidmiseks üksikjuhtudel;

g) tingimusi, mille alusel liikmesriigid võivad lubada käesolevale peatüki muudele sätetele kui artiklile 21 või käesoleva peatüki rakendussätetele mittevastavate toodete valdamist, ringlust ja kasutamist.

III peatükk Päritolunimetused ja geograafilised tähised

1. JAGU KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 27 Päritolunimetused ja geograafilised tähised

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „päritolunimetus” on piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimi, mida kasutatakse, et kirjeldada veini, liköörveini, vahuveini, gaseeritud vahuveini, poolvahuveini või üleküpsenud viinamarjadest valmistatud veini, mis vastab järgmistele nõuetele:

i) selle kvaliteet ja omadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos sellele omaste looduslike ja inimteguritega;

ii) viinamarjad, millest see on valmistatud, pärinevad eranditult kõnealusest geograafilisest piirkonnast;

iii) see on saadud viinamarjasortidest, mis kuuluvad Vitis vinifera liiki.

b) „geograafiline tähis” on piirkonnale, konkreetsele kohale või erandjuhtudel riigile viitav tähis, mida kasutatakse, et kirjeldada veini, liköörveini, vahuveini, gaseeritud vahuveini, poolvahuveini või üleküpsenud viinamarjadest valmistatud veini, mis vastab järgmistele nõuetele:

i) selle kvaliteet, omadused või maine on omistatavad eelkõige selle geograafilisele päritolule;

ii) vähemalt 85% selle valmistamiseks kasutavatest viinamarjadest pärinevad eranditult kõnealusest geograafilisest piirkonnast;

iii) see on saadud viinamarjasortidest, mis kuuluvad Vitis vinifera liiki või Vitis vinifera liikide ja muude perekonna Vitis liikide ristandite hulka.

2. Traditsioonilised nimetused loetakse päritolunimetuseks, kui need:

a) tähistavad veini;

b) viitavad geograafilisele nimele;

c) täidavad lõike 1 punkti a alapunktides i–iii viidatud tingimusi.

3. Päritolunimetused ja geograafilised tähised, sealhulgas need, mis on seotud kolmandate riikide geograafiliste piirkondadega, võetakse ühenduse kaitse alla vastavalt käesolevas peatükis sätestatud eeskirjadele.

2. JAGU KAITSETAOTLUS

Artikkel 28 Kaitsetaotluste sisu

1. Päritolunimetuste või geograafiliste tähiste nimede kaitsetaotlused peavad hõlmama tehnilist toimikut, mis sisaldab:

a) kaitstavat nimetust;

b) taotleja nime ja aadressi;

c) lõikes 2 viidatud tootespetsifikaati;

d) koonddokumenti, milles esitatakse kokkuvõte lõikes 2 viidatud tootespetsifikaadist.

2. Tootespetsifikaat võimaldab huvitatud osapooltel kontrollida päritolunimetuse või geograafilise tähise asjaomaseid tootmistingimusi.

Tootespetsifikaat sisaldab:

a) veini ning selle füüsiliste, keemiliste, mikrobioloogiliste ja organoleptiliste omaduste kirjeldust;

b) vajadusel veini valmistamiseks kasutatavaid eritavasid;

c) asjaomase geograafilise piirkonna piiritlust;

d) maksimaalset saagikust hektari kohta;

e) andmeid sordi või sortide kohta, millest vein on saadud;

f) üksikasju, mis kinnitavad seost kvaliteedi, maine või omaduste ja geograafilise keskkonna või geograafilise päritolu vahel;

g) ühenduse, riiklike või vajadusel tootmisharudevaheliste organisatsioonide eeskirjadega kehtestatud kohaldatavaid nõudeid, mis peavad igal juhul üldiselt vastama ühenduse õigusele;

h) tootespetsifikaatide tingimuste täitmist kontrollivate asutuste või organite nime ja aadressi ning nende vastavaid ülesandeid.

Artikkel 29 Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitsetaotlus

1. Kui kaitsetaotlus on seotud kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga, peaks see lisaks artiklis 28 sätestatud andmetele sisaldama tõendit, et kõnealune nimi on oma päritolumaal kaitstud.

2. Taotlus edastatakse komisjonile, kas otse taotleja poolt või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu.

3. Kaitsetaotlus tuleb esitada ühes ühenduse ametlikus keeles või sellega peab kaasas olema kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

Artikkel 30 Taotlejad

1. Iga huvitatud tootjarühm või erandjuhtudel üksiktootja võib taotleda päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitset. Taotlemises võivad osaleda ka teised huvitatud isikud.

2. Tootjad võivad kaitsetaotluse esitada üksnes seoses nende endi toodetava veiniga.

3. Ühise taotluse võib esitada piiriülest geograafilist piirkonda tähistava nime kohta või piiriülese geograafilise piirkonnaga seotud traditsioonilise nimetuse kohta.

3. JAGU KAITSE ALLA VÕTMISE MENETLUS

Artikkel 31 Riiklik eelmenetlus

1. Ühendusest pärit veinide artikli 27 kohaste päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluste suhtes kohaldatakse riiklikku eelmenetlust kooskõlas käesoleva artikliga.

2. Kaitsetaotlus esitatakse selles liikmesriigis, mille territooriumilt päritolunimetus või geograafiline tähis pärineb.

3. Liikmesriik kontrollib kaitsetaotluse vastavust käesolevas peatükis sätestatud tingimustele.

Liikmesriik viib läbi riikliku menetluse, millega tagatakse taotluse piisav avalikustamine ja nähakse ette vähemalt kahe kuu pikkune ajavahemik alates avalikustamisest, mille jooksul kõik tema territooriumil tegutsevad või asuvad ning õigustatud huvi omavad füüsilised või juriidilised isikud võivad esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades liikmesriigile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse.

4. Kui liikmesriik leiab, et päritolunimetus või geograafiline tähis ei vasta asjaomastele nõuetele ning sealhulgas on võimalus, et see ei vasta üldiselt ühenduse õigusele, lükkab ta taotluse tagasi.

5. Kui liikmesriik leiab, et asjaomased nõuded on täidetud, teeb ta positiivse otsuse, millega ta võib sätestada ajutise riikliku kaitse, mis jõustub kuupäevast, mil kaitsetaotlus esitatakse komisjonile vastavalt lõikele 7. Liikmesriik avaldab koonddokumendi ja tootespetsifikaadi Internetis.

6. Liikmesriik tagab lõikes 5 viidatud otsuste avalikustamise ning edasikaebamisvõimaluse kõigile õigustatud huvi omavatele füüsilistele või juriidilistele isikutele selles liikmesriigis.

7. Asjaomased liikmesriigid esitavad seoses lõikes 5 viidatud positiivse otsusega komisjonile kaitsetaotluse, mis sisaldab:

a) taotleja nime ja aadressi;

b) artikli 28 lõike 1 punktis d viidatud koonddokumenti;

c) liikmesriigi kinnitust, et taotleja esitatud taotlus vastab käesoleva määruse tingimustele;

d) viidet lõikes 6 viidatud avaldamisele.

Kõnealused dokumendid tuleb esitada ühes Euroopa Liidu ametlikus keeles või nendega peab kaasas olema kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

8. Lõikes 5 viidatud ajutine riiklik kaitse kaotab kehtivuse kuupäeval, mil komisjon võtab vastu artikli 34 kohase otsuse.

9. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva artikli järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. augustiks 2009.

Artikkel 32 Komisjoni järelevalve

1. Komisjon avalikustab päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva.

2. Komisjon kontrollib, kas artikli 31 lõikes 7 viidatud kaitsetaotlused vastavad käesolevas peatükis sätestatud tingimustele.

3. Kui komisjon leiab, et käesolevas peatükis sätestatud tingimused on täidetud, avaldab ta artikli 28 lõike 1 punktis d viidatud koonddokumendi ja artikli 31 lõikes 5 viidatud tootespetsifikatsiooni avaldamise viite Euroopa Liidu Teatajas .

Vastasel korral otsustatakse taotlus tagasi lükata vastavalt artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusele.

Artikkel 33 Vastuväidete esitamise menetlus

Kahe kuu jooksul alates artikli 32 lõike 3 esimeses lõigus ettenähtud avaldamisest võivad kõik õigustatud huvi omavad liikmesriigid, kolmandad riigid, füüsilised või juriidilised isikud, kes tegutsevad või asuvad muus liikmesriigis kui kaitset taotlev liikmesriik või kolmandas riigis, esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse.

Kolmandas riigis tegutsevate või asuvate füüsiliste või juriidiliste isikute puhul esitatakse kõnealune avaldus kas otse või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu esimeses lõigus viidatud kahekuulise ajavahemiku jooksul.

Artikkel 34 Kaitse alla võtmise otsus

Komisjonile kättesaadava teabe alusel ja kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega otsustatakse käesolevas peatükis sätestatud tingimustele vastav ja üldiselt ühenduse õigusega kooskõlas olev päritolunimetus või geograafiline tähis kaitse alla võtta või taotlus tagasi lükata, kui kõnealuseid tingimusi ei täideta.

4. JAGU ERIJUHTUMID

Artikkel 35 Homonüümid

1. Kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega homonüümne nimetus võetakse päritolunimetuse või geograafilise tähisena kaitse alla tingimusel, et see erineb kaitstud nimetusest piisavalt, et mitte eksitada tarbijaid kõnealuste veinide tegeliku geograafilise päritolu osas.

2. Kui komisjoni rakenduseeskirjades ei ole sätestatud teisiti, ei tohi viinamarjasordi nime kasutada käesoleva määrusega hõlmatud toodete märgistamiseks juhul, kui viinamarjasort sisaldab kaitstud päritolunimetust või geograafilist tähist või koosneb sellest.

Artikkel 36 Kaitse alla võtmisest keeldumise põhjused

1. Üldnimetuseks muutunud nimetusi ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena.

Käesolevas määruses tähendab „üldnimetuseks muutunud nimetus” veini nimetust, mis vaatamata oma seotusele koha või piirkonnaga, kus toodet algselt toodeti või turustati, on muutunud veini üldnimetuseks ühenduses.

Et otsustada, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige:

a) hetkeolukorda ühenduses, eelkõige tarbimispiirkondades;

b) asjakohaseid riigi või ühenduse sätteid.

2. Nimetust ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse osas eksitada.

Artikkel 37 Seos kaubamärkidega

1. Juhul kui päritolunimetus või geograafilise tähis on käesoleva määruse alusel kaitstud, keeldutakse ühele artikli 38 lõikes 2 viidatud olukorrale vastava ja IV lisas loetletud kategooria alla kuuluva tootega seotud kaubamärgi registreerimisest juhul, kui kaubamärgi registreerimistaotlus esitatakse komisjonile pärast päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamist ning päritolunimetus või geograafilise tähis võetakse seejärel kaitse alla.

Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuteks.

2. Ilma et see piiraks artikli 36 lõike 2 kohaldamist, võib olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsest jätkuvalt kasutada või uuendada kaubamärki, mille kasutus vastab ühele artikli 38 lõikes 2 viidatud olukorrale, mis on taotletud, registreeritud või asjaomaste õigusaktidega ettenähtud juhtudel ühenduse territooriumil kasutuses juurdunud enne komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva, tingimusel et selle tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ei ole ühtegi põhjust, nagu on määratletud nõukogu direktiiviga 89/104/EMÜ[20] või nõukogu määrusega (EÜ) nr 40/94[21].

Sellistel juhtudel lubatakse kasutada päritolunimetust või geograafilist tähist kõrvuti vastavate kaubamärkidega.

5. JAGU KAITSE JA KONTROLL

Artikkel 38 Kaitse

1. Kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2. Kaitstud päritolunimetused ja geograafilised tähised ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetusi kasutavad veinid kaitstakse:

a) kaitstud nimetuse otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest:

- sarnastel toodetel, mis ei vasta kaitstud nimetuse tootespetsifikaadile või

- kui sellise kasutusega kaasneb päritolunimetuse või geograafilise tähise maine ärakasutamine;

b) väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise eest ka siis, kui toote või teenuse tegelik päritolu on näidatud või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „liik”, „stiil”, „meetod”, „toodetud nagu”, „imitatsioon”, „maitse”, „samasugune” või muu samalaadne väljend;

c) muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase toote sise- või välispakendil, reklaammaterjalides või tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad anda vale mulje toote päritolust;

d) muu tegevuse eest, mis võib tarbijat eksitada seoses toote tegeliku päritoluga.

3. Kaitstud päritolunimetused või kaitstud geograafilised tähised ei muutu ühenduses üldnimetusteks artikli 36 lõike 1 tähenduses.

4. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ebaseaduslik kasutamine lõikes 2 viidatud viisil.

Artikkel 39 Register

Komisjon loob avalikkusele kättesaadava veini kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste elektroonilise registri ja haldab seda.

Artikkel 40 Pädevad kontrolliasutused

1. Liikmesriigid määravad vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004 käesolevas peatükis sätestatud kohustuste täitmise kontrollimise eest vastutava(d) pädeva(d) asutuse(d). Liikmesriigid võivad kõnealuste kontrollide läbiviimiseks määrata tootmisharudevahelised organisatsioonid, kui need on piisavalt objektiivsed ja erapooletud.

2. Liikmesriigid peavad tagama, et kontrollisüsteemi kohaldatakse iga käesolevat peatükki järgiva ettevõtja suhtes.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 viidatud asutustest või organisatsioonidest. Komisjon avalikustab nende nimed ja aadressid ning ajakohastab neid korrapäraselt.

Artikkel 41 Spetsifikaatide järgimise kontrollimine

1. Ühenduse geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

a) ühe või mitme artiklis 40 viidatud asutuse või organisatsiooni poolt või

b) ühe või mitme toote sertifitseerimisasutusena tegutseva kontrolliorgani poolt määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 2 tähenduses.

Sellise kontrollimise kulud kannavad kontrollitavad ettevõtjad.

2. Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

a) ühe või mitme kolmanda riigi määratud ametiasutuse poolt või

b) ühe või mitme sertifitseerimisasutuse poolt või

c) ühe või mitme tootmisharudevahelise organisatsiooni poolt.

3. Käesoleva artikli lõike 1 punktis b ja lõike 2 punktis b viidatud sertifitseerimisasutused peavad vastama Euroopa standardile EN 45011 või ISO/IEC juhendile 65 (toodete sertifitseerimise süsteemidega tegelevate asutuste üldnõuded) ning alates 1. maist 2010 tuleb neid ka akrediteerida kooskõlas kõnealuse standardi või juhendiga.

4. Kontrollides tootespetsifikaadi järgimist peavad käesoleva artikli lõike 1 punktis a ning lõike 2 punktides a ja c viidatud asutused olema piisavalt objektiivsed ja erapooletud ning nende käsutuses peavad pidevalt olema kvalifitseeritud töötajad ja ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid.

Artikkel 42 Tootespetsifikaatide muutmine

1. Artikli 30 tingimustele vastav taotleja võib taotleda kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise tootespetsifikaadi muutmise heakskiitmist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduse ja tehnika edusamme või määratleda uuesti artikli 28 lõike 2 teise lõigu punktis c viidatud geograafiline piirkond. Taotlustes kirjeldatakse ja põhjendatakse taotletud muudatusi.

2. Kui kavandatud muudatus toob kaasa ühe või mitu muudatust artikli 28 lõike 1 punktis d viidatud koonddokumenti, kohaldatakse artikleid 31–34 mutatis mutandis muutmistaotluse suhtes. Kuid kui kavandatud muudatus on üksnes väike, otsustakse kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega, kas rahuldada taotlus artikli 32 lõikes 2 ja artiklis 33 sätestatud menetlust rakendamata ning heakskiitmise korral avaldab komisjon artikli 32 lõikes 3 viidatud andmed.

3. Kui kavandatud muudatus ei too kaasa koonddokumendi muutmist, kohaldatakse järgmisi eeskirju:

a) kui geograafiline piirkond asub liikmesriigis, avaldab kõnealune liikmesriik oma seisukoha muudatuse suhtes ning heakskiidu korral avaldab muudetud tootespetsifikaadi ning teavitab komisjoni heakskiidetud muudatustest ja nende põhjendustest;

b) kui geograafiline piirkond asub kolmandas riigis, otsustab komisjon, kas kavandatud muudatus heaks kiita.

Artikkel 43 Tühistamine

Kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega võidakse komisjoni algatusel või õigustatud huvi omava liikmesriigi, kolmanda riigi või füüsilise või juriidilise isiku asjakohaselt põhjendatud taotluse korral otsustada päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse tühistada, kui vastava tootespetsifikaadi järgimine ei ole enam tagatud.

Artikleid 31–34 kohaldatakse mutatis mutandis .

Artikkel 44 Olemasolevad kaitstud veininimetused

1. Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikliga 54 ja määruse (EÜ) nr 753/2002 artikliga 28 võetakse kaitstud veininimetused automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need artiklis 39 sätestatud registrisse.

2. Lõikes 1 viidatud päritolunimetuste ja geograafiliste tähistega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

a) artikli 28 lõikes 1 ette nähtud tehnilised toimikud;

b) riikliku otsuse nende kehtivuse kohta.

3. Lõikes 1 viidatud nimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 viidatud teavet 31. detsembriks 2010, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Seejärel võtab komisjon vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 39 sätestatud registrist.

4. Erandina artiklist 43 võidakse kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega kuni 31. detsembrini 2013 komisjoni algatusel otsustada käesoleva artikli lõikes 1 viidatud päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitse tühistada, kui need ei vasta asjaomastele kaitsetingimustele.

6. JAGU ÜLDSÄTTED

Artikkel 45 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige erandeid käesolevas peatükis sätestatud eeskirjade kohaldamisest menetluses olevate päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitsetaotluste suhtes.

Artikkel 46 Tasud

Liikmesriikidel on õigus nõuda oma kulude katteks tasu, sealhulgas nende kulude katteks, mis kantud seoses käesoleva määruse kohaste kaitsetaotluste, vastuväidete, muutmistaotluste ja tühistamistaotluste läbivaatamisega.

IV peatükk Märgistus

Artikkel 47 Mõiste

Käesolevas määruses tähendab „märgistus” kõiki vastava toodetega kaasnevaid või sellele viitavaid sõnu, andmeid, kaubamärke, marginimesid, kujunduselemente või sümboleid pakendil, dokumentidel, sedelitel, etikettidel või kaelaetikettidel.

Artikkel 48 Horisontaaleeskirjade kohaldatavus

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivi 2000/13/EÜ, nõukogu direktiivi 89/396/EMÜ,[22] nõukogu direktiivi 75/106/EMÜ[23] ja direktiivi 89/104/EMÜ kõnealuste direktiivide kohaldamisalasse kuuluvate toodete märgistuse suhtes.

Artikkel 49 Kohustuslikud üksikasjad

1. IV lisa punktides 1–9 ja punktis 13 viidatud ja ühenduses toodetud või eksportimiseks mõeldud toodete märgistus peab sisaldama järgmisi kohustuslikke üksikasju:

a) viinamarjasaaduste kategooria nimetust kooskõlas IV lisaga;

b) kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide puhul:

- terminit „kaitstud päritolunimetus” või „kaitstud geograafiline tähis” ja

- kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise nimetust.

c) tegelikku alkoholisisaldust mahuprotsentides;

d) märget veini lähtekoha kohta;

e) märget villija kohta;

f) imporditud veinide puhul märget importija kohta.

2. Erandina lõike 1 punktist a võib viite viinamarjasaaduste kategooriale välja jätta selliste veinide puhul, mille etikett sisaldab päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitstud nimetust.

3. Erandina lõike 1 punktist b võib viite terminitele „kaitstud päritolunimetus” või „kaitstud geograafiline tähis” jätta välja järgmistel juhtudel:

a) kui etiketil on esitatud riiklike õigusaktidega reguleeritud riiklik erinimetus;

b) kui kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega määratletud erandjuhul on etiketil esitatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise nimetus.

Artikkel 50 Valikulised üksikasjad

Artikli 49 lõikes 1 viidatud toodete märgistus võib sisaldada eelkõige järgmisi valikulisi üksikasju:

a) aastakäiku;

b) ühe või mitme viinamarjasordi nime;

c) suhkrusisaldusele osutavaid termineid;

d) kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide puhul muid traditsioonilisi termineid kui päritolunimetusi või geograafilisi tähiseid, mis tähistavad asjaomase veini tootmis- või laagerdamismeetodit, omadusi, värvust, tüüpi või kohta;

e) kaitstud päritolunimetusele või geograafilisele tähisele osutavat ühenduse sümbolit;

f) teatavatele tootmismeetoditele viitavaid termineid.

Artikkel 51 Keeled

Sõnadega väljendatud artikliga 49 ettenähtud kohustuslikud üksikasjad tuleb esitada ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

Kuid kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise nimetus või riiklik erinimetus peab etiketil olema esitatud selle liikmesriigi ametlikus keeles (ametlikes keeltes), kust vein on pärit.

Artikkel 52 Jõustamine

Liikmesriikide pädevad asutused võtavad meetmed tagamaks, et veini, mis ei ole etiketitud kooskõlas käesoleva peatükiga, ei turustata või see kõrvaldatakse turult.

Artikkel 53 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) üksikasju veini lähtekoha osutamise kohta;

b) artiklis 50 loetletud valikuliste üksikasjade kasutamistingimusi;

c) üksikasju traditsiooniliste terminite kohta, et tähistada kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veine;

d) järelevalvet etiketil esitatavate aastakäigu ja viinamarjasordi tähiste üle.

V peatükk Tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid

Artikkel 54 Tootjaorganisatsioonid

Liikmesriigid tunnustavad tootjaorganisatsioonina kõiki juriidilisi isikuid, kes vastavad järgmistele tingimustele:

a) see koosneb käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootjatest;

b) see on asutatud tootjate algatusel;

c) selle tegevusel on teatav eesmärk, mis võib eelkõige olla seotud:

i) tootmise ühise kohandamisega turunõudmistele ja toote täiustamisega;

ii) pakkumise kontsentreerimise edendamisega ja oma liikmete toodetud toodete turuleviimisega;

iii) tootmise ja töötlemise ratsionaliseerimise ja täiustamise edendamisega;

iv) tootmiskulude ja turukorraldusega seotud kulude vähendamisega ning tootjahindade tasakaalustamisega;

v) keskkonnasõbralike viljelustavade ja tootmistehnoloogia kasutamise edendamisega ning selleks tehnilise abi osutamisega;

vi) veinitootmise kõrvalsaaduste majandamisega ja jäätmekäitlusega seotud algatuste edendamisega, eelkõige vee, mulla ja maastiku kaitseks ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks või arendamiseks;

vii) säästvate tootmismeetodite ja turuarengute uuringute läbiviimisega.

d) selle põhikirjas nõutakse liikmetelt eelkõige järgmist:

i) tootjaorganisatsioonis vastuvõetud eeskirjade kohaldamist, mis käsitlevad aruandlust toodangu kohta, toodangut ennast, turustamist ja keskkonnakaitset;

ii) teabe esitamist, mida tootjaorganisatsioon vajab statistilistel eesmärkidel, eriti viljeluspiirkondade ja turu arengu kohta;

iii) trahvide maksmist põhikirjajärgsete kohustuste täitmata jätmise eest.

e) see on esitatud asjaomasele liikmesriigile taotluse tootjaorganisatsioonina tunnustamiseks käesoleva määruse alusel ning taotlus sisaldab järgmisi andmeid:

i) tõendit selle kohta, et asutus vastab punktides a–d sätestatud nõuetele;

ii) tõendit selle kohta, et asutusel on ettenähtud miinimumarv liikmeid, mille kehtestab asjaomane liikmesriik;

iii) tõendit selle kohta, et asutus tagab oma tegutsemispiirkonnas turustatava toodangu miinimumkoguse, mille kehtestab asjaomane liikmesriik;

iv) tõendit selle kohta, et asutus suudab pikema aja jooksul nõuetekohaselt ja tõhusalt ning varude kontsentratsiooni silmas pidades tegutseda;

v) tõendit selle kohta, et asutus võimaldab oma liikmetel saada tõhusat tehnilist abi keskkonnasäästlike viljelusviiside kasutamisel.

Artikkel 55 Tootmisharudevahelised organisatsioonid

Liikmesriigid tunnustavad tootmisharudevahelise organisatsioonina kõiki juriidilisi isikuid, kes vastavad järgmistele tingimustele:

a) see koosneb käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmise, kaubanduse või töötlemisega seotud majandustegevusalade esindajatest;

b) see on moodustatud kõigi või osa liikmesorganisatsioonide või -ühenduste algatusel;

c) see rakendab ühenduse ühes või mitmes piirkonnas ühte või mitut järgmist meedet, võttes arvesse rahvatervist ja tarbijate huve:

i) tootmise ja turuga seotud teadlikkuse ja läbipaistvuse suurendamine;

ii) toodete turuletoomise paremale koordineerimisele kaasa aitamine, eelkõige turu-uuringute abil;

iii) ühenduse eeskirjadele vastavate standardsete lepinguvormide koostamine;

iv) tootmisvõimsuse parem kasutamine;

v) teabe kogumine ja uuringute teostamine selleks, et kohandada tootmist turunõuete ning tarbijate eelistuste ja ootustega, eriti seoses tootekvaliteedi ja keskkonnakaitsega;

vi) teavitamine kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veini erilistest omadustest;

vii) võimaluste otsimine taimekaitsevahendite ja muude lisandite kasutuse piiramiseks ning tootekvaliteedi säilitamise ja mulla ning vee kaitse tagamiseks;

viii) integreeritud tootmise või muude keskkonnasäästlike tootmismeetodite edendamine;

ix) teavitamine mõõduka ja vastutustundliku veinitarbimise innustamine ning vastutustundetu tarbimisega seotud ohtudest;

x) veini müügiedendusmeetmete võtmine, eelkõige kolmandates riikides;

xi) kõigil tootmis-, veinivalmistamis- ja turustamisetappidel kasutatavate tootekvaliteedi parandamise meetodite ja vahendite arendamine;

xii) mahepõllunduse, samuti kvaliteedimärkide, kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste potentsiaali kasutamine, kaitse ja edendamine;

d) see on esitatud asjaomasele liikmesriigile taotluse tootmisharudevahelise organisatsioonina tunnustamiseks käesoleva määruse alusel ning taotlus sisaldab järgmisi andmeid:

i) tõendit selle kohta, et asutus vastab punktides a–c sätestatud nõuetele;

ii) tõendit selle kohta, et asutus tegutseb asjaomase territooriumi ühes või mitmes piirkonnas;

iii) tõendit selle kohta, et asutus esindab märkimisväärset osa käesoleva määrusega hõlmatud toodete toodangust või kaubandusest;

iv) tõendit selle kohta, et asutus ei tegele käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmise, töötlemise või turustamisega.

Artikkel 56 Tunnustamismenetlus

1. Taotlused tootjaorganisatsioonina või tootmisharudevahelise organisatsioonina tunnustamiseks esitatakse sellele liikmesriigile, kus organisatsioon asub, ning kõnealune liikmesriik vaatab ka taotlused läbi.

2. Liikmesriigid otsustavad kolme kuu jooksul alates taotluse esitamisest, kas organisatsioonile tunnustus anda või sellest keelduda.

Artikkel 57 Turustuseeskirjad

1. Kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide (sealhulgas viinamarjade, viinamarjavirrete ja veinide, millest need on saadud) turu toimimise parandamiseks võivad tootjaliikmesriigid eelkõige tootmisharudevaheliste organisatsioonide otsuste rakendamisel kehtestada turustuseeskirju, mis reguleerivad tarnet, tingimusel et need eeskirjad on seotud toodangu ladustamise või järkjärgulise turuletoomisega.

Kõnealused eeskirjad ei tohi:

a) olla seotud asjaomase toote esmaturustuse järgsete tehingutega;

b) lubada hindade kindlaksmääramist, sealhulgas juhul, kui hinnad määratakse juhindumiseks või soovitusena;

c) teha kättesaamatuks üldiselt saadavaloleva aastakäigu ülemäärast osa;

d) luua võimalusi selleks, et keelduda riiklike ja ühenduse sertifikaatide väljaandmisest, mida on vaja veini ringlusse laskmiseks ja turustamiseks, kui turustamine on kooskõlas kõnealuste eeskirjadega.

2. Lõikes 1 nimetatud eeskirjad tuleb ettevõtjatele teatavaks teha, avaldades need täies ulatuses asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

Artikkel 58 Järelevalve

Liikmesriigid:

a) kontrollivad korrapäraselt, kas tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid vastavad artiklites 54 ja 55 sätestatud tunnustamise tingimustele;

b) tühistavad tunnustuse, kui tootjaorganisatsioon või tootmisharudevaheline organisatsioon ei vasta enam asjaomastele nõuetele ning rakendavad mittevastavuse või tingimuste täitmatajätmise korral selliste organisatsioonide suhtes karistusi.

Artikkel 59 Teabevahetus

Iga aasta 1. märtsiks teavitavad liikmesriigid komisjoni eelmisel aastal kooskõlas artiklitega 56, 57 ja 58 võetud otsustest või meetmetest.

IV JAOTIS KAUPLEMINE KOLMANDATE RIIKIDEGA

I peatükk Üldsätted

Artikkel 60 Üldpõhimõtted

1. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva määrusega hõlmatud toodete suhtes ühise tollitariifistiku tollimaksumäärasid.

2. Kui käesolevas määruses või selle alusel ei ole sätestatud teisiti, on kolmandate riikidega kauplemisel keelatud:

a) nõuda tasusid, mis on toimelt samaväärsed tollimaksuga;

b) kohaldada koguselisi piiranguid või nendega samaväärse toimega meetmeid.

Artikkel 61 Kombineeritud nomenklatuur

Käesoleva määrusega hõlmatud toodete liigitamise suhtes kohaldatakse kombineeritud nomenklatuuri tõlgendamise üldeeskirju ja selle rakendamise erieeskirju. Käesoleva määruse, sealhulgas vajaduse korral I ja IV lisa mõistete ja kategooriate kohaldamisest lähtuv tariifinomenklatuur lisatakse ühisesse tollitariifistikku.

II peatükk Impordi- ja ekspordilitsentsid

Artikkel 62 Impordi- ja ekspordilitsentsid

1. Kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega võidakse otsustada nõuda impordi- või ekspordilitsentsi esitamist ühe või mitme CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 alla kuuluva toote importimisel ühendusse või eksportimisel ühendusest.

2. Kohaldades lõiget 1 tuleb arvesse võtta litsentside vajalikkust asjaomaste turgude korraldamise ning impordilitsentside puhul eelkõige kõnealuste toodete impordi järelevalve seisukohalt.

Artikkel 63 Litsentside väljaandmine

Liikmesriigid annavad impordi- ja ekspordilitsentsi kõikidele taotlejatele, sõltumata nende tegevuskohast ühenduses, kui nõukogu määruses või muus nõukogu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti ning ilma et see piiraks IV peatüki kohaldamiseks võetud meetmeid.

Artikkel 64 Litsentside kehtivus

Impordi- ja ekspordilitsentsid kehtivad kogu ühenduses.

Artikkel 65 Tagatis

1. Kui kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega ei ole sätestatud teisiti, sõltub litsentside väljaandmine tagatise esitamisest, mis garanteerib toodete impordi või ekspordi litsentsi kehtivusaja jooksul.

2. Kui litsentsi kehtivusaja jooksul ei ole importi või eksporti toimunud või see on toimunud ainult osaliselt, jäädakse tagatisest täielikult või osaliselt ilma, välja arvatud vääramatu jõu korral.

Artikkel 66 Eritagatis

1. Kui CN-koodide 2009 60, 2009 69 ja 2204 30 alla kuuluvate mahlade ja viinamarjavirrete suhtes kohaldatavad ühise tollitariifistiku maksumäärad sõltuvad toote impordihinnast, kontrollitakse kõnealuse hinna õigsust iga kaubasaadetise kontrollimisega või võttes aluseks kauba kindla väärtuse importimisel, mille komisjon arvutab samade toodete päritolumaade hinnanoteeringute alusel.

Kui kõnealuse kaubasaadetise deklareeritud hind piiril on kõrgem kui kõnealuse kauba kindel väärtus importimisel, millele on liidetud vastavalt lõikele 2 seatud protsendimäär, mis ei tohi ületada kõnealust kindlat väärtust rohkem kui 10%, nõutakse kõnealuse väärtuse põhjal kindlaksmääratud imporditollimaksudega võrdse tagatise esitamist.

Kui kaubasaadetise hinda piiril ei deklareerita, oleneb ühise tollitariifistiku kohaldamine kauba kindlast väärtusest importimisel või tollialaste õigusaktide asjakohaste sätete kohaldamisest lõike 2 alusel kindlaks määratud tingimuste alusel.

2. Kui VI lisa punktides B.5 ja C viidatud nõukogu kehtestatud erandeid kohaldatakse importtoodete suhtes, esitavad importijad määratud tolliasutusele nende toodete kohta tagatise vabasse ringlusse lubamise ajal. Tagatis vabastatakse, kui importija tõendab selle liikmesriigi tollile, kus tooted vabasse ringlusse lubati, et viinamarjavirdest valmistati viinamarjamahla, mida kasutati teistes toodetes väljaspool veinisektorit, või veini valmistamise korral, et see on nõuetekohaselt märgistatud.

Artikkel 67 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) kriteeriumide kehtestamist, mille alusel määratakse kohaldatav kontrollimeetod;

b) tegureid, mille alusel arvutatakse kauba kindel väärtus importimisel,

c) artiklites 65 ja 66 viidatud tagatiste suurust ning tagatiste vabastamist reguleerivaid eeskirju;

d) vajadusel nende toodete nimekirja, mille jaoks nõutakse impordi- või ekspordilitsentsi;

e) vajadusel litsentside väljaandmise tingimusi ja kehtivusaega.

III peatükk Kaitsemeetmed

Artikkel 68 Kaitsemeetmed

1. Komisjon võtab kaitsemeetmed impordi vastu ühendusse vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 ning kooskõlas nõukogu määrustega (EÜ) nr 519/94[24] ja (EÜ) nr 3285/94[25].

2. Kui nõukogu muude õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti, võtab komisjon asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ettenähtud kaitsemeetmed impordi vastu ühendusse vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

3. Komisjon võib võtta lõigetes 1 ja 2 viidatud meetmed liikmesriigi taotlusel või omal algatusel. Juhul kui liikmesriik esitab komisjonile taotluse, võtab komisjon otsuse vastu viie tööpäeva jooksul pärast taotluse kättesaamist.

Liikmesriikidele teatatakse nendest meetmetest ja neid kohaldatakse viivitamata.

Iga liikmesriik võib lõigete 1 ja 2 kohaselt komisjoni poolt võetud meetmed esitada nõukogule läbivaatamiseks viie tööpäeva jooksul alates nende teatavakstegemise päevast. Nõukogu koguneb viivitamata. Ühe kuu jooksul alates meetmete nõukogule suunamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega meetmeid muuta või need tühistada.

4. Kui komisjon leiab, et lõike 1 või 2 kohaselt võetud kaitsemeedet tuleks muuta või see tuleks tühistada, toimib ta järgmiselt:

a) kui meetme kehtestas nõukogu, teeb komisjon nõukogule ettepaneku meedet muuta või see tühistada. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega;

b) muudel juhtudel muudab ühenduse kaitsemeedet või tühistab selle komisjon.

Artikkel 69 Täiendav imporditollimaks

1. Mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus sõlmitud põllumajanduslepingu raames erikaitseklausliga („SSG”) märgistatud viinamarjamahla ja viinamarjavirde impordi puhul kohaldatakse artikli 60 lõikes 1 sätestatud tollimaksumäärade alusel täiendavat imporditollimaksu selleks, et vältida või kõrvaldada kõnealuste toodete impordist tuleneda võivaid kahjulikke mõjusid ühenduse turul, juhul kui:

a) imporditakse hinnaga, mis on madalam ühenduse poolt WTOle teatatud hinnast või

b) impordikogus suvalisel aastal ületab teatava taseme.

Punktis b viidatud kogus kinnitatakse turulepääsu võimaluste alusel, mis vajadusel määratakse kindlaks impordi protsendina vastavast siseriiklikust tarbimisest kolme eelneva aasta vältel.

2. Täiendavat imporditollimaksu ei kehtestata, kui on ebatõenäoline, et import võiks häirida ühenduse turgu või kui selle kehtestamise mõju oleks ebaproportsionaalne kavandatud eesmärkidega võrreldes.

3. Lõike 1 punkti a tähenduses määratakse impordihinnad asjaomase kaubasaadetise CIF-impordihinna alusel.

CIF-impordihindu kontrollitakse kõnealuse toote tüüpiliste maailmaturu- või ühenduse impordituruhindade alusel.

Artikkel 70 Sise- ja välistöötlemise korra peatamine

1. Kui sise- või välistöötlemise kord häirib ühenduse turgu või võib seda häirida, võidakse liikmesriigi taotluse korral või komisjoni algatusel ja kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega otsustada sise- või välistöötlemise korra kasutamine käesoleva määrusega hõlmatud toodete suhtes täielikult või osaliselt peatada. Juhul kui liikmesriik esitab komisjonile taotluse, teeb komisjon selle kohta otsuse viie tööpäeva jooksul pärast taotluse kättesaamist.

Liikmesriikidele teatatakse kõnealustest meetmetest ja neid kohaldatakse viivitamata.

Iga liikmesriik võib esimese lõigu kohaselt võetud meetmed esitada nõukogule läbivaatamiseks viie tööpäeva jooksul alates nende teatavakstegemise päevast. Nõukogu koguneb viivitamata. Ühe kuu jooksul alates meetmete nõukogule suunamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega meetmeid muuta või need tühistada.

2. Määral, mis on vajalik veinituru ühise korralduse ladusaks toimimiseks, võib nõukogu käesoleva määrusega hõlmatud toodete puhul sise- või välistöötlemise korra kasutamise täielikult või osaliselt keelata, tegutsedes asutamislepingu artikli 37 lõikes 2 sätestatud korras.

Artikkel 71 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

IV peatükk Impordieeskirjad

Artikkel 72 Impordinõuded

1. Kui ei ole sätestatud teisiti, eelkõige asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes, kohaldatakse käesoleva määruse III jaotise III ja IV peatükiga ning artikli 19 lõikega 2 ettenähtud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid ning märgistust käsitlevaid sätteid CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 alla kuuluvate ühendusse imporditavate toodete suhtes.

2. Kui asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes ei ole sätestatud teisiti, toodetakse käesoleva artikli lõikes 1 viidatud tooteid kooskõlas Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud või ühenduse poolt käesoleva määruse ja selle rakenduseeskirjade kohaselt lubatud veinivalmistustavade ja piirangutega.

3. Lõikes 1 viidatud toodete importimisel tuleb esitada:

a) lõigetes 1 ja 2 viidatud tingimuse täitmist tõendav sertifikaat, mille koostab kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega koostatud nimekirja kantud pädev asutus toote päritolumaal;

b) toote päritolumaa määratud asutuse või osakonna koostatud analüüsiaruanne, kui toode on ettenähtud otsetarbimiseks.

Artikkel 73 Tariifikvoodid

1. Käesoleva määrusega hõlmatud toodete impordi tariifikvoote, mis tulenevad asutamislepingu artikli 300 või muude nõukogu õigusaktide alusel sõlmitud lepingutest, avatakse ja hallatakse kooskõlas artikli 104 lõikes 1 viidatud menetlusega.

2. Tariifikvoote hallatakse viisil, millega välditakse asjaomaste ettevõtjate diskrimineerimist, kohaldades üht järgmistest meetoditest või nende kombinatsiooni või muud sobivat meetodit:

a) meetod, mis põhineb taotluste saabumise järjekorral (põhimõttel „kes ees, see mees”);

b) meetod, millega jaotatakse kvoodid taotluste esitamisel taotletud koguste alusel („üheaegse läbivaatamise meetod”);

c) meetod, mis võtab arvesse tavapäraseid kaubavooge (vanad importijad/uued taotlejad).

3. Iga tariifikvootide haldamisviisi rakendamisel tuleb vajaduse korral pidada nõuetekohaselt silmas ühenduse turu tarnenõudeid ja selle turu tasakaalu säilitamise vajadust.

Artikkel 74 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) tagatisi, mis kinnitavad toote laadi, lähtekohta ja päritolu;

b) punktis a nimetatud tagatiste tõendamiseks kasutatava dokumendi tunnustamist.

V JAOTIS TOOTMISVÕIMSUS

I peatükk Ebaseaduslikud istandused

Artikkel 75 Pärast 1. septembrit 1998 rajatud ebaseaduslikud istandused

1. Tootjad peavad pärast 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad omal kulul välja juurima.

2. Kuni lõike 1 kohase väljajuurimiseni võib kõnealuses lõikes viidatud aladelt pärit viinamarju ja neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks. Destilleerimissaaduseid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

3. Pärast 31. detsembrit 2008 rakendavad liikmesriigid väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud mittevastavuse tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

4. Liikmesriigid teavitavad iga aasta 1. märtsiks komisjoni pärast 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusaladest ning ka lõike 1 kohaselt väljajuuritud aladest.

5. Artikli 80 lõikega 1 ettenähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2013 ei mõjuta käesolevas artiklis sätestatud kohustusi.

Artikkel 76 Enne 1. septembrit 1998 rajatud ebaseaduslike istanduste kohustuslik seadustamine

1. Tootjad peavad hiljemalt 31. detsembriks 2009 enne 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad tasu maksmisega seadustama.

Esimest lõiku ei kohaldata määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõikes 3 sätestatud tingimustel seadustatud alade suhtes.

2. Lõikes 1 viidatud tasu määravad kindlaks liikmesriigid. Kõnealune tasu peab vastama asjaomase piirkonna vastava istutusõiguse vähemalt kahekordsele keskmisele väärtusele.

3. Kuni lõike 1 kohase seadustamiseni võib kõnealuses lõikes viidatud aladelt pärit viinamarju või neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks. Kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

4. Asjaomased tootjad peavad omal kulul välja juurimal lõikes 1 viidatud ebaseaduslikud alad, mida ei seadustata 31. detsembriks 2009 kooskõlas lõikega 1.

Liikmesriigid rakendavad väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud mittevastavuse tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

5. Liikmesriigid teavitavad iga aasta 1. märtsiks komisjoni:

a) enne 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusaladest;

b) lõike 1 kohaselt seadustatud aladest, kõnealuse lõikega ettenähtud tasudest ning lõikega 2 ettenähtud piirkondlike istutusõiguste keskmisest väärtusest.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni esimest korda 1. märtsiks 2010 lõike 4 esimese lõigu kohaselt väljajuuritud aladest.

6. Artikli 80 lõikega 1 ettenähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2013 ei mõjuta lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud kohustusi.

Artikkel 77 Destilleerimine

1. Liikmesriigid nõuavad, et tootjad tõendaksid artikli 75 lõike 2 ja artikli 76 lõike 3 kohaseid destilleerimisi destilleerimislepingute esitamisega.

2. Liikmesriigid kontrollivad lõikes 1 viidatud destilleerimislepingute olemasolu. Mittevastavuse korral rakendavad liikmesriigid karistusi.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni destilleerimisega seotud aladest ja vastavast alkoholi hulgast.

Artikkel 78 Kaasmeetmed

Artikli 75 lõike 1 esimeses lõigus ja artikli 76 lõike 1 esimeses lõigus viidatud alad ei saa riiklike või ühenduse toetusmeetmete raames toetust kuni seadustamiseni.

Artikkel 79 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) liikmesriikide teavitamisnõude üksikasju, sealhulgas II lisas viidatud eelarveeraldiste võimalikku vähendamist mittevastavuse korral;

b) artiklites 75, 76 ja 77 sätestatud kohustuste täitmata jätmise korral liikmesriikide rakendavate karistuste üksikasju.

II peatükk Istutusõigus üleminekuajal

Artikkel 80 Viinapuude istutamise keeld üleminekuajal

1. Piiramata artikli 18 ja eriti selle kolmanda lõike kohaldamist, on artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus viidatud veiniviinamarjasortideks liigitatud viinapuude istutamine keelatud kuni 31. detsembrini 2013.

2. Samuti on 31. detsembrini 2013 keelatud artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus viidatud veiniviinamarjasortide ümberpookimine muudeks kui kõnealuses artiklis viidatud veiniviinamarjasortideks.

3. Olenemata lõigetest 1 ja 2 on neis lõigetes viidatud istutamine ja ümberpookimine lubatud:

a) artiklis 81 sätestatud uusistutusõiguse,

b) artiklis 82 sätestatud taasistutusõiguse,

c) artiklites 83 ja 84 sätestatud varust antud istutusõiguse puhul.

4. Lõikes 3 viidatud istutusõigust antakse hektarites.

5. Artikleid 81–86 kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2013.

Artikkel 81 Uusistutusõigus

1. Liikmesriigid võivad tootjaile anda uusistutusõigusi aladel:

a) mis on mõeldud uusistutuseks maapiirkondade maakorraldusmeetmete raames või siseriiklike õigusaktide kohaselt vastu võetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete raames;

b) mis on mõeldud katselisteks eesmärkideks;

c) mis on mõeldud pooktaimede kasvatamiseks;

d) millelt saadavad veinid või viinamarjasaadused on mõeldud ainult viinamarjakasvataja oma pere tarbeks.

2. Antud uusistutusõigust võib:

a) kasutada tootja, kellele see on antud;

b) kasutada enne õiguse andmise aastale järgneva teise veiniaasta lõppu;

c) kasutada eesmärkidel, milleks see on antud.

Artikkel 82 Taasistutusõigus

1. Liikmesriigid annavad taasistutusõiguse tootjatele, kes on viinapuud kasvualalt välja juurinud.

Kuid taasistutusõigust ei või anda aladele, mille eest on makstud väljajuurimistasu vastavalt III peatükile.

2. Liikmesriigid võivad anda taasistutusõiguse tootjatele, kes kohustuvad viinapuud kasvualalt välja juurima. Sellisel juhul peab lubatud ala olema välja juuritud hiljemalt kolmanda aasta lõpuks pärast uute viinapuude istutamist, mille jaoks on antud taasistutusõigus.

3. Antav taasistutusõigus peab olema puhassaagi seisukohalt võrdne alaga, kust viinapuud välja juuriti.

4. Taasistutusõigust tuleb kasutada põllumajandusettevõttes, millele see anti. Liikmesriigid võivad lisaks sätestada, et sellist taasistutusõigust tohib kasutada ainult alal, kus toimus väljajuurimine.

5. Erandina lõikest 4 võib liikmesriik lubada taasistutusõigusi osaliselt või täielikult sama liikmesriigi teisele põllumajandusettevõttele üle anda, kui:

a) osa asjaomasest ettevõttest on üle antud tollele teisele ettevõttele,

b) kõnealuse teise ettevõtte alad on mõeldud:

- kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide tootmiseks või

- pooktaimede kasvatamiseks.

Liikmesriigid peavad tagama, et esimeses lõigus sätestatud erandite kohaldamine ei viiks nende territooriumil üldise tootmisvõimsuse kasvuni, eriti siis, kui toimub õiguste üleandmine niisutamata aladelt niisutatud aladele.

6. Lõikeid 1–5 koheldakse mutatis mutandis ka ühenduse või liikmesriigi varasemate õigusaktide alusel omandatud taasistutusõigustega sarnaste õiguste suhtes.

7. Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 4 lõike 5 alusel antud taasistutusõigust tuleb kasutada sealsamas sätestatud aja jooksul.

Artikkel 83 Riiklik ja piirkondlik istutusõiguste varu

1. Liikmesriigid peavad tootmisvõimsuse haldamise parandamiseks looma istutusõiguse riikliku varu või piirkondlikud varud.

2. Liikmesriik, mis on loonud määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt istutusõiguse riikliku varu või piirkondlikud varud, võib neid varusid säilitada 31. detsembrini 2013.

3. Järgmised istutusõigused, kui neid ei kasutata ära ettenähtud aja jooksul, tuleb arvata riiklikku või piirkondlikku varusse:

a) uusistutusõigus;

b) taasistutusõigus;

c) varust antud istutusõigus.

4. Tootjad võivad kanda oma taasistutusõigusi üle riiklikku või piirkondlikku varusse. Sellise, vajadusel riigi vahenditest hüvitatava ümberpaigutuse tingimused määravad liikmesriigid, võttes arvesse osapoolte õigustatud huve.

5. Liikmesriik võib, erandina lõikest 1, otsustada varusüsteemi mitte rakendada juhul, kui ta suudab tõestada, et kogu tema territooriumil toimib tulemuslik alternatiivne istutusõiguse haldamise süsteem. Alternatiivne süsteem võib vajaduse korral erineda käesoleva peatüki asjaomastest sätetest.

Esimene lõik kehtib ka nende liikmesriikide kohta, kes lõpetavad määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaste riiklike või piirkondlike varude tegevuse.

Artikkel 84 Istutusõiguse andmine varust

1. Liikmesriik võib anda istutusõigusi varust:

a) tasuta alla 40aastastele piisavate ametioskuste ja pädevusega tootjatele, kes on ettevõtte juhina rajamas esimest veinitootmisettevõtet;

b) riiklikesse või vajaduse korral piirkondlikesse vahenditesse makstava tasu eest tootjatele, kes kavatsevad neid õigusi kasutada niisuguste viinamarjaistanduste rajamiseks, mille toodangul on tagatud turustusvõimalused.

Liikmesriigid määratlevad kriteeriumid, mille alusel kehtestatakse punktis b viidatud tasu suurus, mis võib erineda olenevalt kõnealuste viinamarjaistanduste kavandatavast lõpptoodangust ja üleminekuaja lõpuni jäävast ajast, mille jooksul kehtib artikli 80 lõigetes 1 ja 2 nimetatud uusistutuste keeld.

2. Reservist antud istutusõiguse kasutamise korral peavad liikmesriigid veenduma, et:

a) istutamiseks kasutatud koht, viinamarjasordid ja istutusmeetodid tagavad, et tulevane toodang oleks vastavuses turu nõudmistega;

b) asjaomane saagikus on tüüpiline piirkonna keskmisele, eriti kui niisutamata aladelt pärinevat istutusõigust kasutatakse niisutatavatel aladel.

3. Varust antud istutusõigused, mida ei kasutata ära enne nende andmisele järgneva teise veiniaasta lõppu, võetakse õiguse saajalt ära ning arvatakse varusse tagasi.

4. Varus olevad istutusõigused, mis ei ole välja jagatud enne nende varusse arvamisele järgneva viienda veiniaasta lõppu, tühistatakse.

5. Kui liikmesriigis eksisteerivad piirkondlikud varud, võib see liikmesriik kehtestada eeskirjad, mis lubavad istutusõigusi piirkondlike varude vahel üle kanda. Kui liikmesriigis eksisteerivad nii piirkondlikud varud kui riiklik varu, võib see liikmesriik lubada ka ümberpaigutust nimetatud varude vahel.

Varude ümberpaigutuse puhul võidakse kasutada vähendustegurit.

Artikkel 85 Vähese tähtsuse reegel

Käesolevat peatükki ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus veinitoodang ei ületa 25 000 hektoliitrit aastas. Veinitoodangut arvestatakse viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel.

Artikkel 86 Rangemad riiklikud eeskirjad

Liikmesriigid võivad kehtestada rangemad riiklikud uusistutusõiguse ja taasistutusõiguse andmise eeskirjad. Nad võivad nõuda, nende eeskirjade kohaselt esitatavaid vastavaid taotlusi ja asjaomast teavet täiendataks teabega, mida on vaja tootmisvõimsuse arengu jälgimiseks.

Artikkel 87 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) sätteid käesoleva peatüki kohaldamise ülemääraste halduskulude vältimiseks;

b) viinapuude üheaegset esinemist artikli 82 lõike 2 tähenduses;

c) vähenduskoefitsiendi kohaldamist artikli 84 lõike 5 tähenduses.

III peatükk Väljajuurimiskava

Artikkel 88 Reguleerimisala ja mõiste

1. Käesolevas peatükis on sätestatud tingimused, mille alusel viinamarjakasvatajad saavad viinapuude väljajuurimise eest tasu (edaspidi „väljajuurimistasu”).

2. Käesolevas peatükis tähendab „väljajuurimine” viinapuujuurte täielikku kõrvaldamist viinapuid täis istutatud maatükilt.

Artikkel 89 Kava kestus

Väljajuurimiskava kestab kuni veiniaasta 2012/2013 lõpuni.

Artikkel 90 Tasustamise tingimused

Väljajuurimistasu võidakse maksta vaid juhul, kui asjaomane maa-ala vastab järgmistele tingimustele:

a) sellele ei ole väljajuurimisele eelneva 10 veiniaasta jooksul makstud ühenduse ümberkorraldus- ja muutmistoetusi;

b) sellele ei ole viie väljajuurimisele eelneva veiniaasta jooksul makstud mingeid muid ühenduse ühise turukorralduse toetusi;

c) seda haritakse;

d) see on vähemalt 0,1 hektari suurune;

e) see ei ole täis istutatud rikkudes kehtivaid ühenduse või riiklikke sätteid;

f) sellele on istutatud asjaomase liikmesriigi poolt artikli 18 lõike 1 esimese lõigu kohaselt veiniviinamarjasortideks liigitatud viinamarjasordid.

Vaatamata punktile e, võib väljajuurimistasu maksta määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 ja käesoleva määruse artikli 76 lõike 1 kohaselt seadustatud aladele.

Artikkel 91 Väljajuurimistasu suurus

1. Makstava väljajuurimistasu vahemikud kinnitatakse artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

2. Konkreetse väljajuurimistasu kehtestab liikmesriik lõikes 1 viidatud vahemike ja asjaomase põllumajandusettevõtte saakide ajaloo alusel.

Artikkel 92 Menetlus ja eelarve

1. Asjast huvitatud tootjad peavad esitama väljajuurimistasu saamiseks taotluse liikmesriigi vastavatele ametiasutustele igal aastal hiljemalt 30. septembriks.

2. Liikmesriikide ametiasutused vaatavad taotlused läbi ning teatavad komisjonile iga aasta 15. oktoobriks kogu taotlustega hõlmatud pindala ja summad piirkondade ja saagivahemike lõikes.

3. Väljajuurimiskava maksimaalne aastaeelarve on sätestatud VII lisas.

4. Kui kogusumma, mille liikmesriik komisjonile teatab, ületab olemasolevaid eelarvelisi vahendeid, määratakse iga aasta 15. novembriks artikli 104 punktis 1 sätestatud korras ühtne protsendimäär, mille alusel teatatud summad heaks kiidetakse.

5. Liikmesriik võtab iga aasta 15. jaanuarini vastu taotlusi:

a) taotletavate alade kohta tervikuna, juhul kui komisjon ei ole määranud lõikes 4 viidatud protsendimäära, või

b) pärast lõikes 4 viidatud protsendimäära kohaldamist jäänud alade kohta objektiivsel ja mittediskrimineerival alusel.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni iga aasta 30. jaanuariks vastu võetud avaldustest piirkondade ja saagivahemike lõikes ning väljamakstud väljajuurimistasu kogusumma piirkonniti.

6. Liikmesriigid teatavad iga aasta 15. septembriks komisjonile eelmisel veiniaastal:

a) väljajuuritud alad piirkondade ja saagivahemike lõikes;

b) väljamakstud väljajuurimistasu kogusumma piirkonniti.

Artikkel 93 Nõuetele vastavus

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal viie aasta jooksul alates väljajuurimistasu väljamaksmisest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3–7 viidatud kohustuslike majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ja juhul, kui rikkumine on otseselt põllumajandustootja tegevuse või tegevusetuse tulemus, vähendatakse tasu summat või tühistatakse see täielikult, sõltuvalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest, ning põllumajandustootja peab selle nimetatud sätetes määratud tingimustel tagastama.

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 144 lõikes 2 viidatud menetlusega kehtestatakse eeskirjad, mis käsitlevad toetuse osalist või täielikku vähendamist või tagasinõudmist asjaomase liikmesriigi poolt.

Artikkel 94 Erandid

1. Kui väljajuuritud ala on saavutanud 10% VIII lisas viidatud viinapuude kasvualast, võib liikmesriik otsustada artikli 92 lõikes 1 viidatud edasised taotlused tagasi lükata.

2. Liikmesriigid võivad vastavalt artikli 104 lõikes 1 viidatud korras määratud tingimustele kuulutada väljajuurimiskava jaoks kõlbmatuks mägedes ja järskudel nõlvadel kasvavad viinapuud.

3. Liikmesriigid võivad kuulutada väljajuurimiskava jaoks kõlbmatuks alad, kus nimetatud kava oleks keskkonnakaalutlustel vastuvõetamatu. Selliselt kõlbmatuks kuulutatud alad ei tohi ületada 2% kogu VIII lisas viidatud viinapuude kasvualast.

4. Liikmesriik, kes otsustab kasutada lõigetes 2 ja 3 sätestatud võimalust, peab iga aasta 1. augustiks (esimest korda 1. augustiks 2008) teavitama komisjoni seoses rakendatava väljajuurimisega:

a) kõlbmatuks kuulutatud aladest;

b) kõlbmatuks kuulutamise põhjendustest vastavalt lõigetele 2 ja 3.

5. Liikmesriigid peavad andma lõigete 2 ja 3 alusel kõlbmatuks kuulutatud aladel tegutsevatele tootjatele eelisõiguse muude käesolevas määruses sätestatud toetusmeetmete, eriti tugiprogrammide ümberkorraldus- ja muutmismeetmete ning maaelu arendamise meetmete kasutamiseks.

Artikkel 95 Ühtne otsemaksete kava

1. Väljajuurimiskavas osalevad põllumajandustootjad saavad vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 3. peatükile asjaomaste alade eest toetusõigused.

2. Liikmesriigid kinnitavad lõikes 1 viidatud toetusõiguste summad väljajuuritavatele viinapuude kasvualadele käesoleva peatüki kohaselt vastava piirkonna toetusõiguste piirkondliku keskmisel tasemel, kuid mitte rohkem kui 350 eurot hektari kohta.

Liikmesriigid peavad kuni veiniaasta 2012/2013 lõpuni teatama komisjonile iga aasta 15. septembriks toetusõiguste kinnitamiseks kasutatud ühtse toetuskava alusel välja makstavad piirkondlikud keskmised summad.

Artikkel 96 Vähese tähtsuse reegel

Käesolevat peatükki ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus veinitoodang ei ületa 25 000 hektoliitri aastas. Veinitoodangut arvestatakse viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel.

Artikkel 97 Täiendav riiklik abi

Liikmesriigid võivad anda lisaks makstavale väljajuurimistasule täiendavat riiklikku abi.

Artikkel 98 Rakenduseeskirjad

Käesoleva peatüki üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Need eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) artiklis 91 viidatud tasu tariifid ja tasemed;

b) nõuetele vastamise üksikasjalikud eeskirjad;

c) artiklis 94 viidatud erandite kohaldamise tingimused;

d) liikmesriikide aruandlusnõuded, mis on seotud väljajuurimiskava rakendamisega, kaasa arvatud karistused aruandluse hilinemise eest ja teave, mida liikmesriigid annavad tootjatele kavas osalemise võimaluste kohta;

e) täiendava riikliku abi aruandlusnõuded;

f) maksete tähtajad.

VI JAOTIS ÜLDSÄTTED

Artikkel 99 Istandusregister

Liikmesriigid peavad istandusregistrit, mis sisaldab ajakohast teavet tootmisvõimsuse kohta.

Artikkel 100 Tootmisvõimsuse ülevaade

Liikmesriigid peavad saatma komisjonile iga aasta 1. märtsiks oma ajakohase, artiklis 99 viidatud istandusregistril põhineva tootmisvõimsuse ülevaate.

Artikkel 101 Istandusregistri ja tootmisvõimsuse ülevaate kestus

Pärast 1. jaanuari 2014 võidakse artikli 104 lõikes 1 viidatud korras otsustada tühistada artiklid 99 ja 100.

Artikkel 102 Kohustuslikud deklaratsioonid

1. Veiniviinamarjade ning viinamarjavirde ja veini tootjad deklareerivad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal aastal viimasest saagist toodetud kogused.

2. Liikmesriigid võivad nõuda, et veiniviinamarjade hulgikauplejad deklareeriksid igal aastal viimasest saagist turustatud kogused.

3. Viinamarjavirde ja veini tootjad ning hulgikauplejad, kes ei ole jaemüüjad, deklareerivad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal aastal oma kas selle aasta saagist või eelmiste aastate saakidest saadud viinamarjavirde ja veini varud. Kolmandatest riikidest imporditud viinamarjavirde- ja veinikogused teatatakse eraldi.

Artikkel 103 Saatedokumendid ja register

1. Käesoleva määrusega hõlmatud tooteid võib ühenduses ringlusse lubada ainult koos ametlikult kinnitatud saatedokumendiga.

2. Füüsilised või juriidilised isikud või isikute rühmad, eriti tootjad, villijad ja töötlejad, samuti artikli 104 lõikes 1 viidatud korras kindlaksmääratavad hulgikauplejad, kes valdavad seoses oma ettevõtlustegevusega käesolevas määrusega hõlmatud tooteid, peavad pidama nende toodete kohta kauba sissetulevate ja väljaminevate kaupade registreid.

Artikkel 104 Korralduskomitee menetlus

1. Kui ei ole sätestatud teisiti, abistab komisjoni talle käesoleva määrusega määratud ülesannete täitmisel korralduskomitee.

Kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tähtajaks määratakse üks kuu.

2. Komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 105 Rahalised vahendid

II jaotise I peatükis ja V jaotise III peatükis sätestatud meetmeid käsitatakse sekkumisena põllumajandusturgude reguleerimiseks, nagu on viidatud määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktis b, välja arvatud käesoleva määruse artiklis 95 viidatud meetmed, mida käsitatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktile c otsemaksetena põllumajandustootjatele.

Artikkel 106 Liikmesriikide ja komisjoni vaheline teabevahetus

1. Liikmesriigid ja komisjon varustavad teineteist teabega, mis on vajalik käesoleva määruse rakendamiseks, eriti turujärelevalveks ja -analüüsiks, ning käesoleva määrusega hõlmatud toodetega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

2. Artikli 104 lõikes 1 viidatud korras võetakse vastu üksikasjalikud eeskirjad, mille kohaselt määratakse kindlaks, milline teave on vajalik käesoleva artikli lõike 1 rakendamiseks, samuti selle kuju, sisu, ajastus, esitamise tähtajad ning teabe ja dokumentide edastamise või kättesaadavaks tegemise kord.

Artikkel 107 Järelevalve

Liikmesriigid peavad käesoleva määruse rakendamiseks tagama, et haldus- ja kontrollimeetmed ühilduksid järgmiste elementide osas ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga (IACS):

a) elektrooniline andmebaas;

b) määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 20 lõikes 1 viidatud põldude identifitseerimissüsteem;

c) halduskontrollid.

Need menetlused võimaldavad probleemide ja konfliktideta koostööd ja andmevahetust IACSiga.

Artikkel 108 Kontrollimine ja halduskaristused ning nendega seonduv aruandlus

Artikli 104 lõikes 1 viidatud korras võetakse vastu:

a) käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustustega seoses liikmesriikide poolt läbiviidavate haldus- ja füüsilise kontrollide eeskirjad;

b) halduskaristuste kohaldamise süsteem käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustuste mittetäitmise puhuks, mis võtaks arvesse avastatud rikkumise tõsidust, ulatust, kestust ja korduvust.

c) käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate alusetult makstud summade tagasinõudmise eeskirjad;

d) tehtud kontrollide ja nende tulemuste kohta aruandmise eeskirjad.

Artikkel 109 Vastutavate riiklike ametiasutuste määramine

1. Liikmesriigid nimetavad ühe või mitu asutust, kes vastutavad selle eest, et oleks tagatud ühenduse veinisektori eeskirjade täitmine. Liikmesriigid nimetavad ka laborid, mis on volitatud tegema ametlikke analüüse veinisektoris. Määratud laborid peavad vastama standardis ISO/IEC 17025 sätestatud katselaboritele esitatavatele üldnõudmistele.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile lõikes 1 viidatud asutuste ja laborite nimed ja aadressid. Komisjon teeb selle teabe avalikult kättesaadavaks.

Artikkel 110 Rakenduseeskirjad

Käesoleva jaotise üksikasjalikud rakenduseeskirjad võetakse vastu artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

Need eeskirjad võivad hõlmata eelkõige:

a) artiklis 99 sätestatud istandusregistri üksikasjad ja eriti selle kasutamine tootmisvõimsuse järelevalveks ja kontrolliks;

b) artiklis 100 sätestatud ülevaate üksikasjad ja eriti selle kasutamine tootmisvõimsuse järelevalveks ja kontrolliks;

c) alade mõõtmise üksikasjad;

d) karistused teavitamisnõudmiste täitmatajätmisel;

e) artiklis 102 sätestatud kohustuslikud deklaratsioonid;

f) artiklis 103 sätestatud saatedokumendid ja register.

VII JAOTIS ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

I peatükk Muudatused

Artikkel 111 Määruse (EÜ) nr 2702/1999 muudatused

Määruse (EÜ) nr 2702/1999 artikli 2 punkt d asendatakse järgmisega:

„d) teavitamistöö ühenduse süsteemi kohta, mis hõlmab kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veine, viinamarjasordi tähisega veine ja kaitstud geograafilise tähise või reserveeritud traditsioonilise tähisega piiritusjooke;”

Artikkel 112 Määruse (EÜ) nr 2826/2000 muudatused

Määrust (EÜ) nr 2826/2000 muudetakse järgmiselt.

1) Artikli 2 punkt d asendatakse järgmisega.

„d) teavitamismeetmeid ühenduse süsteemi kohta, mis hõlmab kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veine, viinamarjasordi tähisega veine ja kaitstud geograafilise tähise või reserveeritud traditsioonilise tähisega piiritusjooke ja teavitamismeetmeid vastutustundlike joomisharjumuste ja alkoholi kuritarvitamise kahjulikkuse kohta;”

2) Artikli 3 punkt e asendatakse järgmise tekstiga:

„e) vajadus anda teavet ühenduse süsteemi kohta, mis hõlmab kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veine, viinamarjasordi tähisega veine ja geograafilise tähise või reserveeritud traditsioonilise tähisega piiritusjooke ja vajadus anda teavet vastutustundlike joomisharjumuste ja alkoholi kuritarvitamise kahjulikkuse kohta;”

3) Artikli 9 lõikele 2 lisatakse järgmine lõik:

„Esimeses lõigus sätestatud protsendimäär on teavitamismeetmete puhul vastutustundlike joomisharjumuste ja alkoholi kuritarvitamise kahjulikkuse kohta 60%.”

Artikkel 113 Määruse (EÜ) nr 1782/2003 muudatused

Määrust (EÜ) nr 1782/2003 muudetakse järgmiselt.

1) Artikli 33 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„a) neile on antud artiklis 38 osutatud võrdlusperioodi jooksul toetust vähemalt ühe VI lisas osutatud toetuskava alusel või oliiviõli puhul artikli 37 lõike 1 teises lõigus osutatud turustusaastatel või nad on saanud suhkrupeedi, suhkruroo ja siguri puhul turustamistoetust VII lisa punktis K osutatud vaatlusperioodi jooksul, või nad on saanud banaanide puhul hüvitist saamata jäänud tulude eest VII lisa punktis L osutatud vaatlusperioodi jooksul või nad on saanud puu- ja juurviljade puhul, kui nad olid puu- ja juurviljakasvatajad vaatlusperioodil, mida liikmesriigid kohaldavad vastavalt VII lisa punktile M, või kui nad on saanud veini puhul toetusõiguse vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr [ käesolev määrus ]* artikli 96 lõikele 1.

* ELT L [...], …, lk [...]”.

2) Artikli 37 lõikele 1 lisatakse järgmine lõik:

„Veini puhul arvutatakse võrdlussumma ja seda korrigeeritakse vastavalt VII lisa punktile N.”.

3) Artiklile 41 lisatakse järgmine lõige: 1b:

„1b) Veini puhul kohandab komisjon, võttes arvesse kõige värskemaid andmeid, mille liikmesriigid on esitanud määruse (EÜ) nr [ käesolev määrus ] [artikli 92 lõike 5] kohaselt, ja kooskõlas käesoleva määruse artikli 144 lõikes 2 osutatud menetlusega, käesoleva määruse VIII lisas sätestatud siseriiklikke ülemmäärasid.”.

4) Artikli 43 lõikes 2 lisatakse pärast punkti a c järgmine punkt:

„a d veini puhul VII lisa punkti N kohaselt arvutatud hektarite arv;”.

5) Artikli 44 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. „Toetuskõlblik hektar” on põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsikarjamaana, välja arvatud metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad.”

6) Artikkel 51 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 51 Maa põllumajanduslik kasutus

Talupidajad võivad deklareeritud maatükke kasutada kooskõlas artikli 44 lõikega 3 mis tahes põllumajandustegevuseks.”

7) Artiklike 71c lisatakse järgmine lõik:

„Veini puhul kohandab komisjon, võttes arvesse kõige värskemaid andmeid, mille liikmesriigid on esitanud määruse (EÜ) nr [ käesolev määrus ] [artikli 92 lõike 5] kohaselt, ja kooskõlas käesoleva määruse artikli 144 lõikes 2 osutatud menetlusega, käesoleva määruse VIIIa lisas sätestatud siseriiklikke ülemmäärasid.”.

8) Artiklis 145 lisatakse pärast punkti d)d) järgmine punkt:

„d)e) üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad veinitoetuse kaasamist ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt määrusele (EÜ) nr [ käesolev määrus ].”

9) IV lisa teise veeru viimane taane asendatakse järgmise taandega:

“– Oliivisalude ja viinapuude heade kasvutingimuste säilitamine”.

10) VII lisa punkti M järele lisatakse järgmine punkt N:

„N. Vein

Hektarite arv peab võrduma kooskõlas määruse (EÜ) nr [ käesolev määrus ] V jaotise III peatükiga väljajuuritud hektarite arvuga.

Igale põllumajandustootjale määruse (EÜ) nr [ käesolev määrus ] kohase väljajuurimiskava alusel määratava toetusõiguse võrdlussumma peab võrduma väljajuuritud hektarite ja vastava piirkonna toetusõiguste piirkondliku keskmise väärtuse korrutisega. Kuid väljamakstav summa ei tohi ületada 350 eurot hektari kohta.”

Artikkel 114 Määruse (EÜ) nr 1290/2005 muudatused

Määruses (EÜ) nr 1290/2005 asendatakse artikli 12 lõige 2 järgmisega:

„2. Komisjon määrab kindlaks summad, mis vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 10 lõikele 2, artiklitele 143d ja 143e, nõukogu määruse (EÜ) nr 387/2007 artikli 4 lõikele 1 ja nõukogu määruse (EÜ) [käesolev määrus] artikli 17 lõikele 2 antakse EAFRD käsutusse.”

II peatükk Ülemineku- ja lõppsätted

Artikkel 115 Üleminekusätted

Artikli 104 lõikes 1 viidatud korras võib võtta meetmeid, et:

a) hõlbustada üleminekut määruses (EMÜ) nr 1493/1999 sätestatud eeskirjadelt käesolevas määruses kehtestatud korrale;

b) vajadusel lahendada konkreetseid praktilisi küsimusi. Need meetmed võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel käesoleva määruse teatavatest sätetest erineda.

Artikkel 116 Riigiabi eeskirjade kohaldatavus

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, ja eriti välja arvatud artiklis 97 viidatud täiendava riikliku abi puhul, kohaldatakse käesolevas määruses käsitletavate toodete valmistamise ja nendega kauplemise suhtes asutamislepingu artikleid 87, 88 ja 89.

Artikkel 117 Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 1493/1999 tunnistatakse kehtetuks. Kuid juhul, kui tootjad on alustanud või võtnud määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt abikõlblikke meetmeid enne käesoleva määruse jõustumist, kehtib nimetatud määrus nende meetmete kohta ka veiniaastal 2008/2009:

a) II jaotise II ja III peatüki kohased meetmed (loobumistasud ning ümberkorraldused ja muudatused);

b) III jaotise kohased meetmed (turumehhanismid);

c) VII jaotise artikli 63 kohased meetmed (eksporditoetused).

Artikkel 118 Jõustumine ja kehtivusaeg

Käeolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Määrust kohaldatakse alates 1. augustist 2008, välja arvatud artikleid 5–8, mis kehtivad alates 30. aprillist 2008.

V jaotise II peatükki kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2013.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides.

Brüssel,

Komisjoni nimel

komisjoni liige

I LISA Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

Üldist

1. „Veiniaasta” — käesoleva määrusega hõlmatud toodete tootmisaasta. See algab iga aasta 1. augustil ning lõpeb järgmise aasta 31. juulil.

Viinapuudega seonduv

2. „Väljajuurimine” — viinapuujuurte täielik kõrvaldamine viinapuid täisistutatud maatükilt.

3. „Istutamine” — poogitud või pookimata viinapuude või viinapuude osade lõplik istutamine viinamarjade tootmiseks või pooktaimede istanduse rajamiseks.

4. „Ümberpookimine” — juba varem poogitud viinapuu pookimine.

Saadusega seonduv

5. „Värsked viinamarjad” — viinapuuviljad, mida kasutatakse veini valmistamiseks, küpseid või isegi veidi kuivatatuid, mida saab tavalistel veinikeldri meetoditel purustada või pressida ja mis võivad iseeneslikult tekitada alkoholkäärimise.

6. „Värske viinamarjavirre, mille käärimine on peatatud alkoholi lisamise teel” — saadus:

a) mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 12 mahuprotsenti, aga mitte üle 15 mahuprotsendi;

b) mis on saadud, lisades eranditult artiklis 18 lõikes 1 viidatud veiniviinamarjasortidest saadud käärimata viinamarjavirdele, mille naturaalne alkoholisisaldus on vähemalt 8,5 mahuprotsenti:

- veinist saadud neutraalset alkoholi, sealhulgas kuivatatud viinamarjade destilleerimisel saadud alkohol, mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 95 mahuprotsenti,

- veini puhastamata destilleerimissaadust, mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 52 mahuprotsenti, aga mitte üle 80 mahuprotsendi.

7. „Viinamarjamahl” — kääritamata, kuid käärimiskõlblik vedel saadust, mis on:

a) kohase töötlemisega muudetud tarbimiskõlblikuks sellisena, nagu see on;

b) saadud värsketest viinamarjadest või viinamarjavirdest või lahjendamise teel. Kui mahl on saadud lahjendamise teel, peab see olema saadud kontsentreeritud viinamarjavirde või kontsentreeritud viinamarjamahla lahjendamise teel.

Viinamarjamahla lubatud tegelik alkoholisisaldus ei tohi ületada 1 mahuprotsenti.

8. „Kontsentreeritud viinamarjamahl” — karamellimata viinamarjamahl, mis on saadud viinamarjamahla osalise veetustamise teel, mis toimub mis tahes lubatud meetodil, välja arvatud otsese kuumuse abil, ja nii, et edaspidi kirjeldataval meetodil kasutatava refraktomeetri näit temperatuuril 20 °C ei ole alla 50,9%.

Kontsentreeritud viinamarjamahla tegelik alkoholisisaldus ei tohi ületada 1 mahuprotsenti.

9. „Veinisete” on:

a) ladustamise ajal või pärast lubatud töötlemist veini sisaldavatesse anumatesse kogunev jääk;

b) punktis a viidatud saaduse filtreerimisel või tsentrifuugimisel saadud jääk;

c) ladustamise ajal või pärast lubatud töötlemist viinamarjavirret sisaldavatesse anumatesse kogunev jääk;

d) punktis c viidatud saaduse filtreerimisel või tsentrifuugimisel saadud jääk.

10. „Viinamarjade pressimisjäägid” — värskete viinamarjade kääritatud või kääritamata pressimisjäägid.

11. „Viinamarjade pressimisjääkidest valmistatud vein” — saadust, mis on saadud:

a) vees leotatud töötlemata viinamarjade pressimisjääkide kääritamisel;

b) viinamarjade kääritatud pressimisjääkide leotamisel vees.

12. „Destilleerimiseks kangendatud vein” — saadus:

a) mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 18 mahuprotsenti, aga mitte üle 24 mahuprotsendi;

b) mis on saadud üksnes sel viisil, et jääksuhkrusisalduseta veinile on lisatud veini puhastamata destilleerimissaadust, mille suurim tegelik alkoholisisaldus on 86 mahuprotsenti;

c) mille suurim lenduvate hapete sisaldus äädikhappes väljendatuna on 1,5 grammi liitri kohta.

Alkoholisisaldus

13. „Tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides” — 100 mahuühikus saaduses sisalduv puhta alkoholi mahuühikute hulk temperatuuril 20 °C.

14. „Potentsiaalne alkoholisisaldus mahuprotsentides” — puhta alkoholi mahuühikute hulk, mille võib tekitada 100 ühikus saaduses sisalduvate suhkrute täielik käärimine temperatuuril 20 °C.

15. „Üldalkoholisisaldus mahuprotsentides” — tegeliku ja võimaliku alkoholisisalduse summa.

16. „Naturaalne alkoholisisaldus mahuprotsentides” — saaduse üldalkoholisisaldus mahuprotsentides enne võimalikku rikastamist.

17. „Tegelik alkoholisisaldus massiprotsentides” — 100 kg saaduses sisalduva puhta alkoholi kilogrammide arv.

18. „Potentsiaalne alkoholisisaldus massiprotsentides” — puhta alkoholi kogus kilogrammides, mida on võimalik saada 100 kilogrammis saaduses leiduvate suhkrute täielikul käärimisel.

19. „Üldalkoholisisaldus massiprotsentides” — tegeliku ja võimaliku alkoholisisalduse summa.

II LISA

Artikli 8 lõikes 1 ja artikli 9 lõikes 5 viidatud tugiprogrammide eelarve ja edendamise miinimumsummad

tuhanded eurod |

Eelarveaasta | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | Alates 2015. aastast |

Eelarveaasta | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | alates 2014 |

BG | 2024 | 3035 | 5059 | 6071 | 7083 | 8094 |

CZ | 239 | 358 | 597 | 716 | 836 | 955 |

DE | 2868 | 4301 | 7169 | 8603 | 10 037 | 11 470 |

EL | 1759 | 2639 | 4399 | 5278 | 6158 | 7038 |

ES | 30 361 | 45 542 | 75 903 | 91 084 | 106 264 | 121 445 |

FR | 24 104 | 36 157 | 60 261 | 72 313 | 84 366 | 96 418 |

IT | 26 132 | 39 198 | 65 331 | 78 397 | 91 463 | 104 529 |

CY | 242 | 363 | 605 | 726 | 847 | 967 |

LU | 44 | 66 | 110 | 132 | 154 | 176 |

HU | 1943 | 2914 | 4857 | 5829 | 6800 | 7772 |

MT | 21 | 31 | 52 | 62 | 73 | 83 |

AT | 1015 | 1523 | 2538 | 3046 | 3554 | 4061 |

PT | 5012 | 7518 | 12 529 | 15 035 | 17 541 | 20 047 |

RO | 3668 | 5503 | 9171 | 11 005 | 12 839 | 14 673 |

SI | 338 | 508 | 846 | 1015 | 1184 | 1353 |

SK | 205 | 308 | 513 | 616 | 718 | 821 |

UK | 23 | 34 | 56 | 68 | 79 | 90 |

IV LISA Viinamarjasaaduste kategooriad

1. Vein

Vein on ainult värskete purustatud või purustamata viinamarjade või viinamarjavirde täielikul või osalisel käärimisel saadud saadus.

Veini:

a) tegelik alkoholisisaldus on pärast V lisa punktis B nimetatud menetluse läbimist või ilma selleta vähemalt 8,5 mahuprotsenti, kui vein on saadud ainult IX lisa järgi viinamarjakasvatusvööndites A ja B korjatud viinamarjadest, ja vähemalt 9 mahuprotsenti teistest viinamarjakasvatusvöönditest korjatud viinamarjade puhul;

b) tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 4,5 mahuprotsenti. Seda erandina muidu kehtivast minimaalsest alkoholisisaldusest mahuprotsentides, kui veinil on kaitstud päritolunimetus või geograafiline tähis, olgu see valmistatud V lisa punktis B viidatud menetlusel või mitte;

c) üldalkoholisisaldus ei ületa 15 mahuprotsenti. Komisjon võib tõsta teatavate ühenduse veinikasvatuspiirkondadest pärineva, rikastamiseta toodetava veini üldalkoholisisalduse 20 mahuprotsendini;

d) üldhappesisaldus vastavalt eranditele, mida võib vastu võtta, on viinhappes väljendatuna vähemalt 3,5 grammi liitri kohta või 46,6 milliekvivalenti liitri kohta.

„Retsina” on lauavein, mis on valmistatud üksnes Kreeka territooriumil süüria männi vaiguga töödeldud viinamarjavirdest. Süüria männi vaigu kasutamine on lubatud ainult „Retsina” veini saamiseks Kreekas kohaldatavate sätete kohaselt.

2. Kääriv toorvein

Kääriv toorvein on saadus, mille alkoholkäärimine ei ole veel lõppenud ja mis ei ole veel settest eraldatud.

3. Liköörvein

Liköörvein on saadus:

a) mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 15 mahuprotsenti, aga mitte üle 22 mahuprotsenti;

b) mille üldalkoholisisaldus on vähemalt 17,5 mahuprotsenti, välja arvatud teatavad päritolunimetuse või geograafilise tähisega liköörveinid, mis sisalduvad artikli 104 lõikes 1 viidatud korras koostatud nimekirjas;

c) mis on saadud:

- käärivast viinamarjavirdest või

- veinist või

- eespool nimetatud saaduste segust või

- viinamarjavirdest või selle segust veiniga, kui on tegu kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega liköörveinidega, mis määratakse kindlaks artikli 104 lõikes 1 viidatud korras.

d) mille esialgne naturaalne alkoholisisaldus on vähemalt 12 mahuprotsenti, välja arvatud teatavad kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega liköörveinid, mis sisalduvad artikli 104 lõikes 1 viidatud korras koostatud nimekirjas;

e) millele on lisatud:

i) üksikult või seguna:

- veinist saadud neutraalset alkoholi, sealhulgas kuivatatud viinamarjade destilleerimisel saadud alkohol, mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 96 mahuprotsenti;

- veini või kuivatatud viinamarjade destillaati, mille tegelik alkoholisisaldus ei ole alla 52 ega üle 86 mahuprotsendi.

ii) vajaduse korral ühte või mitut järgmist saadust:

- kontsentreeritud viinamarjavirret;

- ühe punktis e nimetatud saaduse ja punkti c esimeses ja neljandas taandes nimetatud viinamarjavirde segu.

f) millele erandina punktist e on lisatud, kui tegu on teatavate kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega liköörveinidega, mis sisalduvad artikli 104 lõikes 1 viidatud korras koostatud nimekirjas:

i) punkti e alapunktis i loetletud saadusi üksikult või seguna või

ii) üht või mitut järgmistest saadustest:

- veinialkohol või kuivatatud viinamarjadest saadud alkohol, mille tegelik alkoholisisaldus ei ole alla 95 ega üle 96 mahuprotsendi,

- veinist või pressitud viinamarjajääkidest destilleeritud kanged alkohoolsed joogid, mille tegelik alkoholisisaldus ei ole alla 52 ega üle 86 mahuprotsendi,

- kuivatatud viinamarjadest destilleeritud kanged alkohoolsed joogid, mille tegelik alkoholisisaldus ei ole alla 52 mahuprotsenti ega üle 94,5 mahuprotsenti.

iii) vajaduse korral ühte või mitut järgmist saadust:

- kuivanud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirre,

- otsesel kuumutamisel saadud kontsentreeritud viinamarjavirre, mis vastab, välja arvatud nimetatud menetluse osas, kontsentreeritud viinamarjavirde määratlusele,

- kontsentreeritud viinamarjavirre;

- ühe punkti f alapunktis ii nimetatud saaduse ja punkti c esimeses ja neljandas taandes nimetatud viinamarjavirde segu.

4. Vahuvein

Vahuvein on saadus:

a) mis on saadud järgmiste saaduste esimesel või teisel alkoholkäärimisel:

- värsked viinamarjad või

- viinamarjavirre või

- vein või

- kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega vein;

b) mille mahuti avamisel vabaneb ainult käärimisel tekkinud süsinikdioksiid;

c) mille ülerõhk suletud mahutis temperatuuril 20 °C on sisalduva süsinikdioksiidi tõttu vähemalt 3 baari.

5. Gaseeritud vahuvein

Gaseeritud vahuvein on saadus:

a) mis on saadud veinist;

b) mille mahuti avamisel vabaneb süsinikdioksiid, mis on tervikuna või osaliselt saadud selle gaasi lisamisel;

c) mille ülerõhk suletud mahutis temperatuuril 20 °C on sisalduva süsinikdioksiidi tõttu vähemalt 3 baari.

6. Poolvahuvein

Poolvahuvein on saadus:

a) Mis on saadud veinist, mille üldalkoholisisaldus on vähemalt 9 mahuprotsenti;

b) mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 7 mahuprotsenti;

c) mille ülerõhk suletud mahutis temperatuuril 20 °C on sisalduva sisetekkelise süsinikdioksiidi tõttu vähemalt 1 baar, kuid mitte üle 2,5 baari;

d) mida pakutakse 60liitristes või väiksemates mahutites.

7. Gaseeritud poolvahuvein

Gaseeritud poolvahuvein on saadus:

a) on saadud veinist või kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinist;

b) mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 7 mahuprotsenti ja üldalkoholisisaldus vähemalt 9 mahuprotsenti;

c) mille ülerõhk suletud mahutis temperatuuril 20 °C on täielikult või osaliselt lisatud süsinikdioksiidi tõttu vähemalt 1 baar, kuid mitte üle 2,5 baari,

d) mida pakutakse 60liitristes või väiksemates mahutites.

8. Viinamarjavirre

Viinamarjavirre on värsketest viinamarjadest loomulikult või füüsilisel töötlemisel saadud vedel saadus. Viinamarjavirde lubatud tegelik alkoholisisaldus ei ületa 1 mahuprotsenti.

9. Kääriv viinamarjavirre

Kääriv viinamarjavirre on viinamarjavirde kääritamisel saadud saadus, mille tegelik alkoholisisaldus on üle 1 mahuprotsendi, aga alla kolme viiendiku selle üldalkoholisisaldusest. Samas teatavaid kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veine, mille tegelik alkoholisisaldus on alla kolme viiendiku nende üldalkoholisisaldusest, aga mitte alla 4,5 mahuprotsendi, ei loeta käärivaks viinamarjavirdeks.

10. Kuivatatud viinamarjadest saadud kääriv viinamarjavirre

Kuivatatud viinamarjadest saadud kääriv viinamarjavirre on kuivatatud viinamarjadest saadud viinamarjavirde osalisel kääritamisel saadud saadus, mille üldsuhkrusisaldus on enne käärimist vähemalt 272 grammi liitri kohta ning mille naturaalne ja tegelik alkoholisisaldus ei tohi olla alla 8 mahuprotsendi. Samas teatavaid veine, mis määratakse kindlaks artikli 104 lõikes 1 viidatud korras ja mis vastavad eespoolnimetatud nõudmistele, ei loeta kuivatatud viinamarjadest saadud käärivaks viinamarjavirdeks.

11. Kontsentreeritud viinamarjavirre

Kontsentreeritud viinamarjavirre on karamellimata viinamarjavirre:

a) mis on saadud viinamarjavirde osalise veetustamise teel, mis toimub mis tahes lubatud meetodil, välja arvatud otsese kuumuse abil, ja nii, et edaspidi artikli 25 järgi ettenähtaval meetodil kasutatava refraktomeetri näit temperatuuril 20 °C ei ole alla 50,9%;

b) mis on saadud ainult artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus viidatud veiniviinamarjasortideks liigitatud viinamarjadest.

Kontsentreeritud viinamarjavirde tegelik alkoholisisaldus ei tohi ületada 1 mahuprotsenti.

12. Puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirre

Puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirre on vedel karamellimata saadus:

a) mis on saadud viinamarjavirde osalise veetustamise teel, mis toimub mis tahes lubatud meetodil, välja arvatud otsese kuumuse abil, ja nii, et edaspidi artikli 25 järgi ettenähtaval meetodil kasutatava refraktomeetri näit temperatuuril 20 °C ei ole alla 61,7%;

b) mis on läbinud lubatud töötluse hapetustamiseks ja koostisosade (v.a suhkru) kõrvaldamiseks;

c) millel on järgmised omadused:

- pH tase ei ole 25° Brix juures üle 5;

- optiline tihedus 425 nm juures 1 cm paksusel ei ületa 25° Brix juures kontsentreeritud viinamarjavirrete puhul 0,100;

- sahharoosisisaldus ei ole kindlaksmääratava analüüsimeetodiga täheldatav;

- Folin-Ciocalteau indeks ei ületa 25° Brix juures 6,00;

- tiitritav happesus ei ületa 15 milliekvivalenti üldsuhkrusisalduse kilogrammi kohta;

- vääveldioksiidisisaldus ei ületa 25 milligrammi üldsuhkrusisalduse kilogrammi kohta;

- katioonide kogusisaldus ei ületa 8 milliekvivalenti üldsuhkrusisalduse kilogrammi kohta;

- elektrijuhtivus ei ületa 25° Brix ja 20 °C juures 120 µS/cm;

- hüdroksümetüülfurfuraali sisaldus ei ületa 25 milligrammi üldsuhkrusisalduse kilogrammi kohta;

- mesoinositooli olemasolu;

d) mis on saadud ainult artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus viidatud veiniviinamarjasortideks liigitatud viinamarjadest.

Puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde lubatud tegelik alkoholisisaldus ei tohi ületada 1 mahuprotsenti.

13. Üleküpsenud viinamarjadest valmistatud vein

Üleküpsenud viinamarjadest valmistatud vein on saadus:

a) mis on toodetud Euroopa Ühenduses ilma rikastamata, ühenduses kasvanud artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud veiniviinamarjadest;

b) mille naturaalne alkoholisisaldus on vähemalt 15 mahuprotsenti;

c) mille üldalkoholisisaldus on vähemalt 16 mahuprotsenti ja tegelik alkoholisisaldus vähemalt 12 mahuprotsenti.

Liikmesriigid võivad kehtestada selle toote laagerdumistähtaja.

14. Veiniäädikas

Veiniäädikas on äädikas:

a) mis on saadud eranditult veini äädikhappelisel käärimisel;

b) mille üldhappesus äädikhappes väljendatuna on vähemalt 60 grammi liitri kohta.

V LISA Rikastamine, hapestamine ja hapetustamine teatavates veinikasvatuspiirkondades

A. Rikastamise piirmäärad

1. Kui ilmastikutingimused teatavates ühenduse viinamarjakasvatusvööndites (vastavalt IX lisale) seda nõuavad, võivad asjaomased liikmesriigid lubada artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus viidatud viinamarjasortidest saadud värskete viinamarjade, viinamarjavirde, kääriva viinamarjavirde, kääriva toorveini ja veini naturaalse alkoholisisalduse suurendamist mahuprotsentides.

2. Naturaalse alkoholisisalduse tõusu mahuprotsentides võib saavutada punktis B nimetatud veinivalmistustavade abil ja see ei tohi ületada:

a) veinikasvatusvööndites A ja B (vastavalt IX lisale) 2 mahuprotsenti;

b) veinikasvatusvööndis C (vastavalt IX lisale) 1 mahuprotsent.

3. Eriti ebasoodsate ilmastikutingimustega aastatel ja artikli 104 lõikes 1 viidatud korras võib tõsta punktis 2 nimetatud alkoholisisalduse suurendamise piirmäärasid veinikasvatusvööndites A ja B (vastavalt IX lisale) 3 mahuprotsendini.

B. Rikastamine

1. Punktis A sätestatud naturaalse alkoholisisalduse mahuprotsendi tõstmine võib toimuda ainult järgmiselt:

a) värskete viinamarjade, kääriva viinamarjavirde ja kääriva toorveini puhul kontsentreeritud viinamarjavirde või puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde lisamisega;

b) viinamarjavirde puhul kontsentreeritud viinamarjavirde või puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde lisamisega või osalise kontsentreerimise, sealhulgas pöördosmoosi teel;

c) veini puhul jahutamisel toimuva osalise kontsentreerimise teel.

2. Punktis 1 nimetatud menetlusi ei tohi koos kasutada.

3. Viinamarjavirde või veini kontsentreerimine punktis 1 nimetatud protsesside abil:

a) ei tohi vähendada nimetatud saaduste esialgset mahtu üle 20%;

b) ei tohi olenemata punktist A.2.b suurendada nimetatud saaduste loomulikku alkoholisisaldust üle 2 mahuprotsendi.

4. Punktis 1 ja 3 viidatud protsessid ei tohi suurendada värskete viinamarjade, viinamarjavirde, kääriva viinamarjavirde, kääriva toorveini või veini üldalkoholisisaldust mahuprotsentides:

a) veinikasvatusvööndis A (vastavalt IX lisale) kõrgemaks kui 11,5 mahuprotsenti;

b) veinikasvatusvööndis B (vastavalt IX lisale) kõrgemaks kui 12 mahuprotsenti;

c) veinikasvatusvööndites C I a ja C I b (vastavalt IX lisale) kõrgemaks kui 12,5 mahuprotsenti;

d) veinikasvatusvööndis C II (vastavalt IX lisale) kõrgemaks kui 13 mahuprotsenti ja

e) veinikasvatusvööndis C III (vastavalt IX lisale) kõrgemaks kui 13,5 mahuprotsenti.

5. Erandina punktist 4 võivad liikmesriigid

a) punase veini puhul tõsta punktis 4 nimetatud saaduste üldalkoholisisalduse ülemmäära mahuprotsentides veinikasvatusvööndis A (vastavalt IX lisale) 12 mahuprotsendini ja veinikasvatusvööndis B (vastavalt IX lisale) 12,5 mahuprotsendini;

b) tõsta punktis 4 nimetatud saaduste üldalkoholisisaldust päritolunimetusega veinide tootmisel veinikasvatusvööndites A ja B liikmesriigi määratud tasemeni.

C. Hapestamine ja hapetustamine

1. Värskeid viinamarju, viinamarjavirret, käärivat viinamarjavirret, käärivat toorveini ja veini võib töödelda järgmiselt:

a) osaline hapetustamine viinamarjakasvatusvööndites A, B, C I a ja C I b (vastavalt IX lisale);

b) hapestamine ja hapetustamine viinamarjakasvatusvööndites C II ja C III a (vastavalt IX lisale), piiramata punkti 7 kohaldamist; või

c) hapestamine veinikasvatusvööndis C III b (vastavalt IX lisale).

2. Punktis 1 nimetatud saadusi, välja arvatud veini, võib hapestada ainult 1,50 grammini liitri kohta viinhappes väljendatuna või 20 milliekvivalendini liitri kohta.

3. Veine võib hapestada ainult 2,50 grammini liitri kohta viinhappes väljendatuna või 33,3 milliekvivalendini liitri kohta.

4. Veine võib hapetustada ainult 1 grammini liitri kohta viinhappes väljendatuna või 13,3 milliekvivalendini liitri kohta.

5. Kontsentreerimiseks määratud viinamarjavirret võib hapetustada osaliselt.

6. Erandlike ilmastikutingimustega aastatel võivad liikmesriigid viinamarjakasvatusvööndites B, C I a ja C I b (vastavalt IX lisale) lubada punktis 1 nimetatud saaduste hapestamist käesoleva lisa punktis 1 viidatud tingimustel, mida kohaldatakse vööndite C II, C III a ja C III b (vastavalt IX lisale) suhtes.

7. Ühe ja sama saaduse hapestamine ja rikastamine, välja arvatud igal üksikjuhtumil eraldi otsustatavad erandid, ning hapestamine ja hapetustamine ei ole koos lubatud.

D. Töötlemine

1. Punktides B ja C nimetatud menetlused, välja arvatud veini hapestamine ja hapetustamine, on lubatud üksnes siis, kui seda tehakse edaspidi määratletavatel tingimustel artikli 104 lõikes 1 viidatud korras samal ajal, kui värsketest viinamarjadest, viinamarjavirdest, käärivast viinamarjavirdest või käärivast toorveinist tehakse vein või muu artikli 1 lõikes 1 nimetatud otsetarbimiseks mõeldud jook, välja arvatud vahuvein või gaseeritud vahuvein, ja kui seda tehakse viinamarjakasvatusvööndis, kus kasutatud värsked viinamarjad on korjatud.

2. Veinide kontsentreerimine peab toimuma samas viinamarjakasvatusvööndis, kus kasutatud värsked viinamarjad on korjatud.

3. Veinide hapestamine ja hapetustamine peab toimuma ainult veinivalmistamisettevõttes ja viinamarjakasvatusvööndis, kus kõnealuse veini valmistamiseks kasutatud viinamarjad on korjatud.

4. Igast punktis 1, 2 ja 3 viidatud menetlusest tuleb teatada pädevatele asutustele. Sama nõuet kohaldatakse kontsentreeritud viinamarjavirde ja puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde koguste suhtes, mida seoses oma ettevõtlustegevusega valdavad füüsilised või juriidilised isikud või isikute rühmad, eelkõige artikli 104 lõikes 1 viidatud korras kindlaksmääratavad tootjad, villijad, töötlejad ja hulgikauplejad, ning seda kohaldatakse samal ajal ja samas kohas kui värskete viinamarjade, viinamarjavirde, kääriva viinamarjavirde ja vaadiveini suhtes. Nende koguste teatamise võib asendada sissekandega kauba saabumise ja varude kasutamise registris.

5. Iga punktis C nimetatud menetlus peab vastavalt artiklis 103 sätestatule kajastuma saatedokumendis, mille alusel need menetlused läbinud tooted ringlusse lubatakse.

6. Neid menetlusi, välja arvatud erakordsete ilmastikutingimustega põhjendatud erandjuhtudel, ei tohi läbi viia:

a) pärast 1. jaanuari veinikasvatusvööndis C (vastavalt IX lisale);

b) pärast 16. märtsi veinikasvatusvööndis A ja B (vastavalt IX lisale)

ja neid menetlusi viiakse läbi üksnes saadustega, mis on valmistatud vahetult enne neid kuupäevi korjatud viinamarjasaagist.

7. Olenemata punktist 6 võib kontsentreerimine jahutamise teel ning hapestamine ja hapetustamine siiski toimuda aastaringselt.

VI LISA Piirangud

A. Üldist

1. Lubatud veinivalmistustavade kohaselt ei ole vee lisamine lubatud, välja arvatud juhul, kui seda nõuab tehniline erivajadus.

2. Lubatud veinivalmistustavade kohaselt ei ole lubatud ka alkoholi lisamine, välja arvatud valmistutavade puhul, mis on seotud piirituse, liköörveini, vahuveinide, destilleerimiseks kangendatud veinide ja poolvahuveini lisamise teel käärimise peatamisega värske viinamarjavirde saamisega.

3. Destilleerimise tarbeks kangendatud veini võib kasutada ainult destilleerimiseks.

B. Värsked viinamarjad, viinamarjavirre ja viinamarjamahl

1. Värsket viinamarjavirret, milles käärimine on alkoholi lisamisega peatatud, võib kasutada ainult nende toodete valmistamisel, mis ei kuulu CN-koodide 2204 10, 2204 21 ja 2204 29 alla. See ei piira liikmesriike kehtestamast enda territooriumil rangemaid sätteid toodete valmistamisele, mis ei kuulu CN-koodide 2204 10, 2204 21 ja 2204 29 alla.

2. Viinamarjamahla ja kontsentreeritud viinamarjamahla ei tohi teha veiniks ega veinile lisada. Nende alkohoolne kääritamine on ühenduse territooriumil keelatud.

3. Punktide 1 ja 2 sätteid ei kohaldata toodete suhtes, mis on mõeldud Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Poolas CN-koodi 2206 00 alla kuuluvate toodete valmistamiseks, ja mille liitnimetuse osana võivad liikmesriigid lubada müügitähist „vein”.

4. Kuivatatud viinamarjadest saadud käärivat viinamarjavirret võib turule lubada üksnes liköörveinide valmistamiseks viinamarjakasvatuspiirkondades, kus see kasutusviis oli traditsiooniline 1. jaanuaril 1985, samuti üleküpsenud viinamarjadest veini valmistamiseks.

5. Võttes arvesse võimalikke erinevaid otsuseid, mida nõukogu võib kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega vastu võtta, ei tohi kolmandatest riikidest pärit värsketest viinamarjadest, viinamarjavirdest, käärivast viinamarjavirdest, kontsentreeritud viinamarjavirdest, puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirdest, viinamarjavirdest, mille käärimine on peatatud alkoholi lisamise teel, viinamarjamahlast ja kontsentreeritud viinamarjamahlast ühenduse territooriumil veini valmistada ega neid veinile lisada.

C. Veinide segamine

Võttes arvesse võimalikke erinevaid otsuseid, mida nõukogu võib kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega vastu võtta, on kolmandast riigist pärineva veini segamine ühendusest pärineva veiniga ning kolmandatest riikidest pärinevate veinide omavaheline segamine ühenduse territooriumil keelatud.

D. Kõrvalsaadused

1. Viinamarjade ülepressimine on keelatud. Võttes arvesse kohalikke ja tehnilisi tingimusi otsustavad liikmesriigid alkoholi miinimumkoguse (mis peab igal juhul ületama nulli), mida viinamarjade pressimisjäägid ja veinisete pärast pressimist peab sisaldama.

2. Veinisettest ega viinamarjade pressimisjääkidest ei tohi valmistada veini ega ühtki teist otsetarbimiseks mõeldud jooki, välja arvatud piiritus, kanged alkohoolsed joogid ja viinamarjade pressimisjääkidest valmistatud vein ( piquette ).

3. Veinisette pressimine ja viinamarjade pressimisjääkide taaskääritamine muul kui destilleerimise või viinamarjade pressimisjääkidest veini ( piquette ) valmistamise eesmärgil on keelatud. Veinisette filtreerimist ja tsentrifuugimist ei loeta pressimiseks juhul, kui saadav saadus on hea ja müügikõlbliku kvaliteediga.

4. Kui asjaomane liikmesriik lubab veini ( piquette ) toota viinamarjade pressimisjääkidest, võib seda kasutada ainult destilleerimiseks või viinamarjakasvataja oma pere tarbeks.

5. Iga füüsiline või juriidiline isik või isikute rühm, kelle valduses on kõrvalsaadusi, peab need realiseerima järelevalve all ja artikli 104 lõikes 1 viidatud korras määratud tingimustel.

VII LISA Väljajuurimiskava eelarve

Artikli 92 lõikes 3 viidatud väljajuurimiskavale eraldatud eelarve on järgmine:

a) veiniaastaks 2008/2009 (2009. eelarveaasta): 430 miljonit eurot

b) veiniaastaks 2009/2010 (2010. eelarveaasta): 287 miljonit eurot

c) veiniaastaks 2010/2011 (2011. eelarveaasta): 184 miljonit eurot

d) veiniaastaks 2011/2012 (2012. eelarveaasta): 110 miljonit eurot

e) veiniaastaks 2012/2013 (2013. eelarveaasta): 59 miljonit eurot

VIII LISA

Alad, mille liikmesriigid võivad kuulutada väljajuurimiskava jaoks kõlbmatuks

(millele viidatakse artikli 94 lõigetes 1 ja 3)

hektarid |

Liikmesriik | Viinapuude kasvuala üldpindala | Alad, millele on viidatud artikli 94 lõikes 3 |

BG | 135 760 | 2715 |

CZ | 19 081 | 382 |

DE | 102 432 | 2049 |

EL | 66 682 | 1334 |

ES | 1 099 765 | 21 995 |

FR | 879 859 | 17 597 |

IT | 730 439 | 14 609 |

CY | 13 068 | 261 |

LU | 1299 | 26 |

HU | 85 260 | 1705 |

MT | 910 | 18 |

AT | 50 681 | 1014 |

PT | 238 831 | 4777 |

RO | 178 101 | 3562 |

SI | 16 704 | 334 |

SK | 21 531 | 431 |

UK | 793 | 16 |

IX LISA Viinamarjakasvatusvööndid

IV ja V lisas viidatud viinamarjakasvatusvööndid on järgmised:

1. Viinamarjakasvatusvööndisse A kuuluvad:

a) Saksamaal viinamarjakasvatusalad, mis ei kuulu viinamarjakasvatusvööndisse B;

b) Luksemburgis Luksemburgi viinamarjakasvatuspiirkond;

c) Belgias, Iirimaal, Madalmaades, Poolas, Taanis, Rootsis ja Ühendkuningriigis nende riikide viinamarjakasvatuspiirkonnad;

d) Tšehhi Vabariigis Čechy viinamarjakasvatuspiirkond.

2. Viinamarjakasvatusvööndisse B kuuluvad:

a) Saksamaal Badeni määratletud viinamarjakasvatusala;

b) Prantsusmaal käesolevas lisas nimetamata departemangude viinamarjakasvatusalad ja järgmised departemangud:

- Alsace’is Bas-Rhin, Haut-Rhin;

- Lorraine’is Meurthe-et-Moselle, Meuse, Moselle, Vosges;

- Champagne’s Aisne, Aube, Marne, Haute-Marne, Seine-et-Marne;

- Juras Ain, Doubs, Jura, Haute-Saône;

- Savoias Savoie, Haute-Savoie, Isère (Chapareillani kommuun);

- Val de Loire’is Cher, Deux-Sèvres, Indre, Indre-et-Loire, Loir-et-Cher, Loire-Atlantique, Loiret, Maine-et-Loire, Sarthe, Vendée, Vienne ja Nièvre‘i departemangu Cosne-sur-Loire’i ringkonna viinamarjakasvatusalad;

c) Austrias Austria viinamarjakasvatuspiirkond;

d) Tšehhi Vabariigis Morava viinamarjakasvatuspiirkond ja viinamarjakasvatusalad, mis ei ole hõlmatud punkti 1 alapunktiga d;

e) Slovakkias Väikeste Karpaatide, Lõuna-Slovakkia, Nitra, Kesk-Slovakkia ja Ida-Slovakkia viinamarjakasvatuspiirkonnad ja viinamarjakasvatuspiirkonnad, mis ei ole hõlmatud punktiga 3;

f) Sloveenias järgmiste piirkondade viinamarjakasvatusalad:

- Podravje piirkonnas ljutomerskoormoški vinorodni okoliš, mariborski vinorodni okoliš, radgonskokapelski vinorodni okoliš, šmarsko-virštajnski vinorodni okoliš, vinorodni okoliš Haloze, prekmurski vinorodni okoliš, vinorodni okoliš Srednje Slovenske gorice,

- Posavje piirkonnas bizeljsko-sremiški vinorodni okoliš, vinorodni okoliš Bela krajina, vinorodni okoliš Dolenjska ja viinamarjakasvatusalad, mis ei ole hõlmatud punkti 5 alapunktiga d;

g) Rumeenias Podişul Transilvaniei piirkond.

3. Viinamarjakasvatusvööndisse C I a kuuluvad:

a) Prantsusmaal viinamarjakasvatusalad

- järgmistes departemangudes: Allier, Alpes-de-Haute-Provence, Hautes-Alpes, Alpes-Maritimes, Ariège, Aveyron, Cantal, Charente, Charente-Maritime, Corrèze, Côte-d’Or, Dordogne, Haute-Garonne, Gers, Gironde, Isère (välja arvatud Chapareillani kommuun), Landes, Loire, Haute-Loire, Lot, Lot-et-Garonne, Lozère, Nièvre (välja arvatud Cosne-sur-Loire’i ringkond), Puy-de-Dôme, Pyrénées-Atlantiques, Hautes-Pyrénées, Rhône, Saône-et-Loire, Tarn, Tarn-et-Garonne, Haute-Vienne, Yonne;

- Drôme’i departemangu Valence’i ja Die ringkondades (välja arvatud Dieulefit’, Lorioli, Marsanne’i ja Montélimari kanton);

- Tournoni ringkonnas ja Antraigues’, Buzet’, Coucouroni, Montpezat-sous-Bauzoni, Privas’, Saint-Etienne de Lugdarèsi, Saint-Pierreville’i, Valgorge’i ja Ardèche’i departemangu la Voulte-sur-Rhône’i kantonis;

b) Hispaanias A Coruña, Astuuria, Kantaabria, Guipúzcoa ja Biskaia provintsi viinamarjakasvatusalad;

c) Portugalis Norte piirkonna selles osas, mis vastab määratletud viinamarjakasvatuspiirkonnale Vinho Verde ja Estremadura viinamarjakasvatuspiirkonna omavalitsusüksused Bombarral, Lourinhã, Mafra ja Torres Vedras, viimasest välja arvatud Freguesias da Carvoeira ja Dois Portos.

d) Slovakkias Tokay piirkond;

e) Rumeenias punkti 2 alapunktis g või punkti 5 alapunktis f nimetamata viinamarjakasvatusalad.

4. Viinamarjakasvatusvööndisse C I b kuuluvad:

a) Itaalias Valle d’Aosta piirkonna viinamarjakasvatusalad ja Sondrio, Bolzano, Trento ja Belluno provints;

b) Ungaris kõik viinamarjakasvatusalad.

5. Viinamarjakasvatusvööndisse C II kuuluvad:

a) Prantsusmaal viinamarjakasvatusalad

- järgmistes departemangudes: Aude, Bouches-du-Rhône, Gard, Hérault, Pyrénées-Orientales (välja arvatud Olette’i ja Arles-sur-Techi kanton), Vaucluse;

- Var’i departemangu selles osas, mis piirneb lõunas Evenos’, Le Beausset’, Solliès-Toucas’, Cuers’i, Puget-Ville’i, Collobrières’i, La Garde-Freinet’, Plan-de-la-Touri ja Sainte-Maxime’i kommuuniga;

- Drôme’i departemangu Nyons’i ringkonnas ja Dieulefit’, Lorioli, Marsanne’i ja Montélimari kantonites;

- Ardèche’i departemangu punktis 3 alapunktis a loetlemata osades;

b) Itaalias viinamarjakasvatusalad järgmistes piirkondades: Abruzzi, Campagnia, Emilia-Romagna, Friuli-Venezia Giulia, Lazio, Liguuria, Lombardia (välja arvatud Sondrio provints), Marche, Molise, Piemonte, Toscana, Umbria, Veneto (välja arvatud Belluno provints), sealhulgas nende piirkondade saared, nagu Elba ja muud Toscana saarestiku saared, Ponziane saared, Capri ja Ischia;

c) Hispaanias järgmiste provintside viinamarjakasvatusalad:

- Lugo, Ourense, Pontevedra,

- Ávila (välja arvatud kohalikud haldusüksused, mis kuuluvad Cebrerose määratletud veinialasse ( comarca ’sse)), Burgos, León, Palencia, Salamanca, Segovia, Soria, Valladolid, Zamora;

- La Rioja;

- Araba;

- Navarra;

- Huesca;

- Barcelona, Girona, Lleida;

- Zaragoza provintsi Ebro jõest põhja pool asuvas osas;

- Tarragona provintsi kohalikes haldusüksustes, mis kuuluvad Penedési päritolunimetuse piirkonda;

- Tarragona provintsi selles osas, mis kuulub Conca de Barberá määratletud veinialasse ( comarca ’sse);

d) Sloveenias Primorska piirkonna viinamarjakasvatusalad vinorodni okoliš Goriška Brda, vinorodni okoliš Vipavska dolina, koprski vinorodni okoliš ja vinorodni okoliš Kras;

e) Bulgaarias viinamarjakasvatusalad järgmistes piirkondades: Dunavska Ravnina (Дунавска равнина), Chernomorski Rayon (Черноморски район), Rozova Dolina (Розова долина);

f) Rumeenias viinamarjakasvatusalad järgmistes piirkondades: Dealurile Buzăului, Dealu Mare, Severinului ja Plaiurile Drâncei, Colinele Dobrogei, Terasele Dunării, lõunapoolne viinamarjakasvatuspiirkond, sealhulgas liivatasandikud ja muud soodsad piirkonnad.

6. Viinamarjakasvatusvööndisse C III a kuuluvad:

a) Kreekas viinamarjakasvatusalad järgmistes noomides: Flórina, Imathía, Kilkís, Grevená, Lárisa, Ioánnina, Lefkáda, Ahhaia, Messeenia, Arkaadia, Korinthía, Irákleio, Chaniá, Réthymnon, Sámos, Lasíthion ja Thíra (Santorini) saar.

b) Küprosel viinamarjakasvatusalad, mis ei asu kõrgemal kui 600 meetrit üle merepinna;

c) Bulgaarias viinamarjakasvatusalad, mis ei ole hõlmatud punkti 5 alapunktiga e.

7. Viinamarjakasvatusvööndisse C III b kuuluvad:

a) Prantsusmaal viinamarjakasvatusalad

- Korsika departemangudes;

- Var’i departemangu selles osas, mis asub mere ja järgmiste samasse vööndisse kuuluvate kommuunide vahel Évenos, Le Beausset, Solliès-Toucas, Cuers, Puget-Ville, Collobrières, La Garde-Freinet, Plan-de-la-Tour ja Sainte-Maxime;

- Pyrénées-Orientales’i departemangu Olette’i ja Arles-sur-Techi kantonis;

b) Itaalias viinamarjakasvatusalad järgmistes piirkondades: Calabria, Basilicata, Apuulia, Sardiinia ja Sitsiilia, kaasa arvatud nendesse piirkondadesse kuuluvad saared, nagu Pantelleria saar ning Lipari, Egadi ja Pelagie saared;

c) Kreekas punktis 6 nimetamata viinamarjakasvatusalad;

d) Hispaanias punkti 3 alapunktis b või punkti 5 alapunktis c nimetamata viinamarjakasvatusalad;

e) Portugalis viinamarjakasvatusalad, mis ei kuulu viinamarjakasvatusvööndisse C I a;

f) Küprosel viinamarjakasvatusalad, mis asuvad kõrgemal kui 600 meetrit üle merepinna;

g) Malta viinamarjakasvatusalad.

8. Käesoleva lisas viidatud haldusüksuste territooriumid on piiritletud 15. detsembril 1981 kehtinud siseriiklike sätete alusel, Hispaania osas 1. märtsil 1986 kehtinud siseriiklike sätete alusel ja Portugali osas 1. märtsil 1998 kehtinud siseriiklike sätete alusel.

FINANTSSELGITUS |

1. | EELARVERUBRIIK: 05 02 09 05 02 10 01 | ASSIGNEERINGUD (miljonid eurod): |

2007: 2007: | 1487 38 | 2008 2008: | 1377 (EEP) 38 (EEP) |

2. | PEALKIRI: Ettepanek: Nõukogu määrus veinituru kohta, millega muudetakse teatavaid määrusi; |

3. | ÕIGUSLIK ALUS: Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 36 ja 37. |

4. | EESMÄRGID: Kõnealuse reformi eesmärgid on järgmised: – suurendada ELi veinitootjate konkurentsivõimet; tugevdada ELi kvaliteetveinide kui maailma parimate veinide mainet; saada ELile tagasi kaotatud turud ja võita uusi turge üle maailma; – luua veinituru korraldus, mille aluseks on selged, lihtsad ja tõhusad eeskirjad, mis tasakaalustaksid pakkumist ja nõudlust; – luua veinituru korraldus, millega säilitatakse ELi parimad veinitootmistavad, tugevdataks paljude maapiirkondade sotsiaalset struktuuri ja tagataks keskkonnasõbralik tootmine. |

5. | FINANTSMÕJU | 12 KUULINE PERIOOD (miljonid eurod) | JOOKSEV EELARVEAASTA 2007 (miljonid eurod) | JÄRGMINE EELARVEAASTA 2008 (miljonid eurod) |

5.0 | KULUD – EÜ EELARVEST MAKSTAVAD (TOETUSED / SEKKUMISED) – RIIGIASUTUSED – MUUD | – | – | – |

5.1 | TULUD – EÜ OMAVAHENDID (MAKSUD / TOLLIMAKSUD) – RIIKLIKUD | – | – | – |

2009 | 2010 | 2011 | 2012 |

5.0.1 | KAVANDATUD KULUD | p.m. | p.m. | p.m. | p.m. |

5.1.1 | KAVANDATUD TULUD |

5.2 | ARVUTAMISMEETOD: Reformiettepaneku aastakuludeks, sealhulgas ümberpaigutus maaelu arengusse, on prognoositud 1,3 miljardit eurot, see tähendab kulude maht säiliks praegusel tasemel. Praegune kava on kinnitatud aastate 2001–2005 keskmiste eelarvekulude alusel, jättes välja suurimate ja vähimate kulude aasta. Tulemust on suurendatud, et võtta arvesse Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist. Reformi eelarvelise maksumuse üksikasjad on esitatud juuresolevas lisas. |

6.0 | KAS PROJEKTI SAAB RAHASTADA JOOKSVA EELARVE ASJAKOHASES PEATÜKIS KAVANDATUD ASSIGNEERINGUTEST? | JAH EI |

6.1 | KAS PROJEKTI SAAB RAHASTADA ASSIGNEERINGUTE ÜMBERPAIGUTAMISEGA JOOKSVA EELARVE PEATÜKKIDE VAHEL? | JAH EI |

6.2 | KAS ON VAJA LISAEELARVET? | JAH EI |

6.3 | KAS TULEVASTES EELARVETES ON VAJA KIRJENDADA ASSIGNEERINGUID? | JAH EI |

MÄRKUSED: – |

FINANTSSELGITUSE LISA |

200 000 ha ja tasude langus 20% aastas | EA-2009 | EA-2010 | EA-2011 | EA-2012 | EA-2013 |

Hektarite arv võttes aluseks 30% esimese aasta näitajast ja langust 5% aastas |

A. Ühtse turukorralduse taseme meetmed |

1. Taasrakendatud väljajuurimiskava (kokku 200 000 ha) |

keskmine väljajuurimistasu | euro/ha | 7174 | 5739 | 4591 | 3673 | 2938 |

oletatav väljajuuritav ja ühtsesse otsemaksete kavasse kantav ala | ha | 60 000 | 50 000 | 40 000 | 30 000 | 20 000 |

väljajuurimistasude maksimaalne aastane eelarveline kulu | miljonid eurod | 430 | 287 | 184 | 110 | 59 |

2. ELi turumeetmete kaotamise jääkkulud |

prognoositud summa | miljonid eurod | 147 | p.m. | p.m. | p.m. |

3. Rahastamine riiklikest assigneeringutest |

riiklike assigneeringute maksimumsumma | miljonid eurod | 634 | 879 | 863 | 870 | 858 |

millest edendamiseks vähemalt | miljonid eurod | 120 | 120 | 120 | 120 | 120 |

riiklike assigneeringute kogusumma | miljonid eurod | 634 | 879 | 863 | 870 | 858 |

edendamise osatähtsus riiklikes assigneeringutes | % | 18,93% | 13,65% | 13,90% | 13,79% | 13,99% |

ühtse turukorralduse taseme meetmed kokku | miljonid eurod | 1211 | 1166 | 1047 | 980 | 917 |

B. VII lisale lisatavad sidumata otsemaksed |

maksimaalne tasu | eurot/ha | 350 | 350 | 350 |

prognoositav kogupind | ha | 60 000 | 110 000 | 150 000 |

aastane eelarvekulu | miljonid eurod | 21 | 38,5 | 52,5 |

Põllumajanduspoliitika „esimesest sambast” rahastatavad meetmed kokku | miljonid eurod | 1211 | 1166 | 1068 | 1019 | 969 |

C. Ümberpaigutus veinitootmispiirkondade maaelu arengusse | miljonid eurod | 100 | 150 | 250 | 300 | 350 |

KOKKU (A+B+C) | miljonid eurod | 1311 | 1316 | 1318 | 1319 | 1319 |

D. Teave (nõukogu määruse (EÜ) nr 2826/2000 muudatus) | miljonid eurod | +3 | +3 | +3 | +3 | +3 |

Riiklikud assigneeringud moodustavad 2014. aasta eelarves 857 miljonit eurot ning 2015. ja järgnevate aastate eelarves 850 miljonit eurot.Sidumata otsemakseteks on prognoositud 2014. aasta eelarves 63 miljonit eurot ning 2015. ja järgnevate aastate eelarves 70 miljonit eurotÜmberpaigutused maaelu arengusse moodustavad 2014. ja järgnevate aastate eelarves 400 miljonit eurot.

2014. ja järgnevate aastate summad on oletuslikud ning sõltuvad pärast 2013. aastat algavaks uueks finantsplaneerimise perioodiks langetatavatest otsustest. Kuid tuleb järgida teatavaid õiguslikke kohustusi, mis kaasnevad juba enne seda tähtaega tehtud kulutustega.

[1] KOM(2006) 319 (lõplik).

[2] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT L 270, 21.10.2003, lk 1)

[3] Nõukogu määrus (EÜ) nr 864/2004 (ELT L 161, 30.4.2004, lk 1).

[4] Nõukogu määrus (EÜ) nr 318/2006 (ELT L 58, 28.2.2006, lk 1).

[5] http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/wine/index_en.htm.

[6] Veiniseminari „Euroopa veinisektori väljakutsed ja võimalused” järeldused on välja toodud veebilehel: http://ec.europa.eu/agriculture/capreform/wine/sem_concl_en.pdf.

[7] http://ec.europa.eu/agriculture/capreform/wine/fullimpact_en.pdf.

[8] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1).

[9] EÜT L 179, 14.7.1999, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1).

[10] KOM(2006) 319 (lõplik).

[11] ELT L 277, 21.10.2005, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2012/2006 (ELT L 384, 29.12.2006, lk 8).

[12] ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006.

[13] ELT L 165, 30.4.2004, lk 1. Parandatud versioon (ELT L 191, 28.5.2004, lk 1). Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006.

[14] EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2006/142/EÜ (ELT L 368, 23.12.2006, lk 110).

[15] EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

[16] ELT L 209, 11.8.2005, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 378/2007 (ELT L 95, 5.4.2007, lk 1).

[17] ELT L 270, 21.10.2003, lk 1. [18]*GHWXYwxyzÛð # 3 4 ‰ ? Ù Ú

efABíîO

P

¨

©

x

y

½

Ý

#

$

Œ

?

Û

Ü

Š‹BCqrðñ©ª×Øíîx’ÇÈóìèÝÖèÖèÖÝÖÝÖÝèÖèÖìÊìÊìÊìÊìÊìÊìÊìÊìÊìʸÊìʯÊìÊìÊìÊìÊìÊìÊìʸʸʸÊìÊìÊìhX |mHnHu[pic]#jh¨._haâH*[pic]U[pic]mHnHu[pic]h¨._haâMäärust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2013/2006 (ELT L 384, 29.12.2006, lk 13).

[19] EÜT L 327, 21.12.1999, lk 7. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2060/2004 (ELT L 357, 2.12.2004, lk 3).

[20] EÜT L 328, 23.12.2000, lk 2. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2060/2004.

[21] EÜT L 40, 11.2.1989, lk 1.

[22] EÜT L 11, 14.1.1994, lk 1.

[23] EÜT L 186, 30.6.1989, lk 21.

[24] EÜT L 42, 15.2.1975, lk 1.

[25] EÜT L 67, 10.3.1994, lk 89.

[26] EÜT L 349, 31.12.1994, lk 53.