Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62019TJ0603

    Üldkohtu otsus (kuues koda laiendatud koosseisus), 14.9.2022 (Väljavõtted).
    Helsingin Bussiliikenne Oy versus Euroopa Komisjon.
    Riigiabi – Bussitransport – Varustuse ostmiseks antud laen ja allutatud laen, mida andis Helsingi linn – Otsus, millega tunnistatakse riigiabi siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Majanduslik järjepidevus – Huvitatud poolte menetlusõigused – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 6 lõige 1 – Põhjendamiskohustus.
    Kohtuasi T-603/19.

    ECLI identifier: ECLI:EU:T:2022:555

     ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

    14. september 2022 ( *1 )

    Riigiabi – Bussitransport – Varustuse ostmiseks antud laen ja allutatud laen, mida andis Helsingi linn – Otsus, millega tunnistatakse riigiabi siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Majanduslik järjepidevus – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 6 lõige 1 – Põhjendamiskohustus

    Kohtuasjas T‑603/19,

    Helsingin Bussiliikenne Oy, asukoht Helsingi (Soome), esindajad: advokaadid O. Hyvönen ja N. Rosenlund,

    hageja,

    keda toetab

    Soome Vabariik, esindajad: J. Heliskoski ja H. Leppo,

    menetlusse astuja,

    versus

    Euroopa Komisjon, esindajad: M. Huttunen ja F. Tomat,

    kostja,

    keda toetavad

    Nobina Oy, asukoht Espoo (Soome),

    Nobina AB, asukoht Solna (Rootsi),

    esindajad: advokaadid J. Åkermarck ja T. Kalliokoski,

    menetlusse astujad,

    ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

    koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud A. Marcoulli (ettekandja), J. Schwarcz, C. Iliopoulos ja R. Norkus,

    kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

    arvestades menetluse kirjalikku osa,

    arvestades 24. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

    on teinud järgmise

    otsuse ( 1 )

    1

    Helsingin Bussiliikenne Oy palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 28. juuni 2019. aasta otsus (EL) 2020/1814 riigiabi SA.33846 – (2015/C) (ex 2014/NN) (ex 2011/CP) kohta, mida Soome andis äriühingule Helsingin Bussiliikenne Oy (ELT 2020, L 404, lk 10; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

    I. Vaidluse taust

    2

    Helsingin Bussiliikenne (edaspidi „endine HelB“) asutati 1. jaanuaril 2005 Helsingin kaupunkile (Helsingi linn, Soome) kuuluva eraõigusliku transpordiettevõtja Suomen Turistiauto Oy poolt pärast seda, kui viimane oli omandanud 1995. aastal Helsingi linnatranspordi ameti poolt loodud ettevõtte HKL-Bussiliikenne Oy varad ja kohustused. Endine HelB käitas bussiliine Helsingi (Soome) piirkonnas ning osutas tšarterveo- ja bussirenditeenuseid. Nimetatud ettevõtja kuulus täielikult Helsingi linnale.

    3

    Helsingi linn võttis aastatel 2002–2012 HKL-Bussiliikenne ja endise HelB kasuks erinevaid meetmeid (edaspidi „vaidlusalused meetmed“). Esiteks andis ta 2002. aastal ettevõtjale HKL-Bussiliikenne 14,5 miljonit eurot laenu, et ettevõtja saaks hankida bussitranspordiks vajalikku varustust. Endine HelB võttis selle laenu 1. jaanuaril 2005 üle. Teiseks andis Helsingi linn viimase asutamisel talle allutatud laenu kogusummas 15893700,37 eurot eesmärgiga refinantseerida HKL-Bussiliikenne ja Suomen Turistiauto mõningaid kohustusi. Kolmandaks andis Helsingi linn 31. jaanuaril 2011 ja 23. mail 2012 endisele HelB-le veel kaks allutatud laenu, vastavalt 5,8 miljonit eurot ja 8 miljonit eurot.

    4

    Avalikke veoteenuseid osutavad äriühingud Nobina Sverige AB ja Nobina Finland Oy esitasid 31. oktoobril 2011 Euroopa Komisjonile kaebuse, millega nende emaettevõtja Nobina AB liitus 15. novembril 2011. Kaebuses väitsid nad, et Soome Vabariik on endisele HelB-le andnud ebaseaduslikku abi. Komisjon edastas selle kaebuse 22. novembril 2011 Soome Vabariigile.

    5

    Komisjon algatas 16. jaanuari 2015. aasta otsusega C(2015) 80 (final) riigiabi SA.33846 (2015/C) (ex 2014/NN) (ex 2011/CP) – Soome – Helsingin Bussiliikenne Oy (ELT 2015, C 116, lk 22; edaspidi „menetluse algatamise otsus“) vaidlusaluste meetmete suhtes ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse. See otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas10. aprillil 2015 ja selles paluti huvitatud isikutel esitada oma märkused ühe kuu jooksul alates otsuse avaldamisest. Komisjon ei saanud hagejalt ühtegi märkust.

    6

    Helsingi linn teavitas menetluse käigus 24. juunil 2015 komisjoni endise HelB müügiprotsessi alustamisest. Soome Vabariik edastas 5. novembril 2015 komisjonile hagejaga koostatud müügilepingu projekti.

    7

    Endine HelB müüdi 14. detsembril 2015 hagejale, endise nimetusega Viikin Linja Oy. Vastavalt müügilepingu sätetele nimetati viimane ümber Helsingin Bussiliikenne Oy-ks (edaspidi „uus HelB“). Müügitehinguga seotud dokumendid sisaldasid klauslit, millega nähti endise HelB ostjale ette täielik hüvitis riigiabi tagasinõudmisest tulenevate nõuete korral (edaspidi „hüvitisklausel“), ning osa müügihinnast tasuti tinghoiukontole, mis pidi jääma sinna kuni riigiabi kohta lõpliku otsuse tegemiseni või hiljemalt kuni 31. detsembrini 2022. Need tehingud sisaldasid ka tulemuspõhise väljaostu mehhanismi, mille alusel ostja võttis kohustuse maksta müüjale samale tinghoiukontole lisatasu, kui tema kasum ületab varem kindlaksmääratud sihttasemeid.

    8

    Viikin Linjale müük hõlmas kogu endise HelB äritegevust. Endisele HelB‑le ei jäänud mingeid varasid peale tinghoiukontol olevate või sinna kantavate summade. Vaidlusalustest meetmetest tulenevaid kohustusi ei kantud üle uuele HelB-le. Pärast endise HelB müüki vabastas Helsingi linn ta kohustusest maksta tagasi 2002. aasta allutatud laenu eest võlgnetav summa. Lisaks, 11. detsembril 2015 konverteeris Helsingi linn 2005., 2011. ja 2012. aasta allutatud laenud, mida ei olnud tagasi makstud, endise HelB omakapitaliks.

    9

    Komisjon võttis 28. juunil 2019 vastu vaidlustatud otsuse. Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

    Artikkel 1

    Riigiabi kogusummas 54231850 eurot, mida Soome [Vabariik] 1., 2., 3. ja 4. abimeetme raames äriühingule Helsingin Bussiliikenne Oy ebaseaduslikult ja [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes andis, on siseturuga kokkusobimatu.

    Artikkel 2

    1. Soome [Vabariik] peab artiklis 1 osutatud abi abisaajalt tagasi nõudma.

    2. Võttes arvesse majanduslikku järjepidevust endise HelB (nüüdne Helsingin kaupungin Linja-autotoiminta Oy) ja uue HelB (täisnimi Helsingin Bussiliikenne Oy, varem Viikin Linja Oy) vahel, laiendatakse abi tagasimaksmise kohustust uuele HelB-le (täisnimi Helsingin Bussiliikenne Oy).

    3. Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaaja käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.

    […]

    Artikkel 4

    1. Soome [Vabariik] esitab komisjonile kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest järgmise teabe:

    a)

    abisaajalt tagasinõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);

    […]“.

    II. Poolte nõuded

    10

    Hageja, keda toetab Soome Vabariik, palub Üldkohtul:

    tühistada vaidlustatud otsus tervikuna või osaliselt;

    mõista kohtukulud koos intressidega välja komisjonilt.

    11

    Komisjon palub Üldkohtul:

    jätta hagi rahuldamata;

    mõista kohtukulud välja hagejalt.

    12

    Nobina toetab komisjoni nõudeid ja palub mõista kohtukulud välja hagejalt.

    III. Õiguslik käsitlus

    […]

    B.   Esimene väide, et rikutud on olulist menetlusnormi, kuna vaidlustatud otsus võeti vastu hageja menetlusõigusi rikkudes

    […]

    27

    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et riigiabi kontrollimise menetlus on selle üldist ülesehitust arvestades menetlus, mis algatatakse liikmesriigi suhtes, kes vastutab abi andmise eest, arvestades talle Euroopa Liidu õigusega pandud kohustusi. Seega ei tohi komisjon kaitseõiguste järgimiseks juhul, kui liikmesriigil ei ole võimaldatud teatud teabe kohta arvamust avaldada, selle liikmesriigi vastu tehtavas otsuses seda teavet kasutada (11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 73).

    28

    ELTL artikli 108 lõikest 2 tuleneb nimelt, et kui komisjon otsustab algatada abikava käsitleva ametliku uurimismenetluse, peab ta andma huvitatud pooltele, sealhulgas asjaomasele ettevõtjale või asjaomastele ettevõtjatele, võimaluse esitada oma märkused. See säte on oma olemuselt oluline menetlusnorm (11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 55; vt ka 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

    29

    Kuigi huvitatud pooled ei saa tugineda kaitseõigustele, on neil siiski õigus olla kaasatud komisjoni haldusmenetlusse ulatuses, mis vastab konkreetse juhtumi asjaoludele. Sellega seoses on teatise avaldamine Euroopa Liidu Teatajas sobiv vahend kõikidele huvitatud pooltele menetluse algatamisest teatamiseks. Teatise eesmärk on saada viimastelt kogu teave, mis on vajalik komisjoni edaspidiseks tegevuseks. Selline menetlus annab liikmesriikidele ja asjaomastele ringkondadele ka tagatise, et neid kuulatakse ära (11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punktid 71 ning 72).

    30

    Selleks kohustab määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 esimene lause komisjoni menetluse algatamise otsuses „esitama kokkuvõtlikult“ asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see peab sisaldama esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja põhjuseid, miks esineb kahtlusi selle meetme siseturuga kokkusobivuse kohta.

    31

    Kui käesolevas asjas eeldada, et hageja üritab väita, et tema kaitseõigusi on rikutud, siis tuleb see etteheide tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna – nagu on meenutatud eespool punktis 29 – tal puuduvad sellised õigused.

    32

    Mis puudutab seda, et väidetavalt on rikutud tema õigust olla kaasatud sellisesse menetlusse, nagu on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2, siis tuleb märkida – nagu ka hageja kohtuistungil kinnitas –, et ta ei vaidlusta menetluse algatamise otsuse õiguspärasust selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

    33

    Hageja väidab seevastu, et pärast endise HelB võõrandamist oli komisjon kohustatud menetluse algatamise otsust parandama või täiendama või vähemalt andma talle võimaluse esitada oma märkused.

    34

    Esimesena tuleb hageja väite kohta, et komisjon oleks pidanud tegema menetluse algatamise otsuse muutmisotsuse, märkida, et kui riigiabi menetlust reguleerivates õigusaktides ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust teha poolelioleva menetluse parandamise ja laiendamise otsust (13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P–C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 50), siis juhul, kui komisjon saab pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tegemist teada, et see otsus põhineb puudulikel asjaoludel või nende asjaolude vääral õiguslikul kvalifikatsioonil, peab tal olema võimalus või isegi kohustus muuta oma seisukohta, võttes vastu parandamise otsuse või uue otsuse ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, et võimaldada huvitatud pooltel esitada tulemuslikult oma märkused (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus UPF vs. komisjon, T‑747/17, EU:T:2019:271, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

    35

    Nimelt alles siis, kui komisjon muudab pärast uurimismenetluse algatamise otsust oma arutluskäiku niisuguste faktiliste asjaolude või nende õigusliku kvalifikatsiooni kohta, mis on tema hinnangus abi olemasolule või selle siseturuga kokkusobivusele otsustava tähtsusega, peab ta parandama algatamise otsust või seda pikendama, et huvitatud pooltel oleks võimalik esitada tulemuslikult oma märkused (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus UPF vs. komisjon, T‑747/17, EU:T:2019:271, punkt 77).

    36

    Käesolevas asjas põhjendab hageja komisjoni kohustust parandada menetluse algatamise otsust asjaoluga, et komisjon muutis vaidlustatud otsuses oma käsitlust vaidlusalustest meetmetest kasusaaja ning menetluse eseme kohta.

    37

    Vaidlustatud otsusest nähtub siiski, et komisjon ei muutnud analüüsi, mille ta esitas menetluse algatamise otsuses vaidlusalustest meetmetest kasusaaja kohta või üldisemalt abi olemasolu või selle siseturuga kokkusobivuse kohta. Nii on vaidlustatud otsuses endist HelBd selgelt nimetatud ettevõtjaks, kelle kasuks vaidlusalused meetmed on võetud, ning analüüs abi olemasolu ja selle siseturuga kokkusobivuse kohta on läbi viidud üksnes selle ettevõtja suhtes.

    38

    Sellega seoses tuleb märkida, et riigiabi valdkonnas tehtud otsuse resolutsioon on lahutamatult seotud selle põhjendusega, mistõttu tuleb otsuse tõlgendamisel vajaduse korral arvesse võtta selle vastuvõtmise põhjusi (vt selle kohta 15. mai 1997. aasta kohtuotsus TWD vs. komisjon, C‑355/95 P, EU:C:1997:241, punkt 21, ja 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (TNT Castilla–La Manchas), C‑704/19, ei avaldata, EU:C:2021:342, punkt 74 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult, kuigi vaidlustatud otsuse artiklis 1 on tõepoolest määratletud vaidlusaluste meetmete saajana „Helsingin Bussiliikenne“, täpsustamata, kas tegemist on endise HelB või uue HelBga, nähtub sellest otsusest tervikuna, et see nimetus seondub tingimata endise HelBga.

    39

    Vastupidi hageja väidetele ei saa seega asjaolu, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse resolutsioonis, et vaidlusalustest meetmetest tuleneva abi tagasinõudmise kohustust tuli laiendada uuele HelB-le, kuna vana ja uue HelB vahel on majanduslik järjepidevus, samastada asjaoluga, et muutunud on nende meetmete saaja, kelle suhtes tuleb komisjonil hinnata abi olemasolu ja selle kokkusobivust siseturuga.

    40

    Sellist asjaolu ei saa samastada ka menetluse eseme laiendamisega, kuna see piirdus eespool punktis 3 nimetatud nelja vaidlusaluse meetmega. Seega analüüsis komisjon endise HelB tegevuse ülevõtmist üksnes endise HelB ja hageja vahelise majandusliku järjepidevuse olemasolu analüüsimise käigus. Komisjon ei laiendanud ametlikku uurimismenetlust konkreetsemalt küsimuses, kas endise HelB tegevuse võõrandamist hagejale võis käsitada riigiabina. Samuti ei hinnanud komisjon, nagu selgelt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 269 ja 270, kas hüvitisklausel ja tinghoiukonto kokkulepe kujutasid endast riigiabi.

    41

    Selle tõttu ei ole hagejal alust väita, et komisjon oli kohustatud tegema ametliku uurimismenetluse parandamise või laiendamise otsuse.

    42

    Teisena, kuivõrd hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei andnud talle võimalust esitada oma märkusi, siis tuleb meenutada, et huvitatud poolte õigust olla menetlusse kaasatud tuleb hinnata iga juhtumi asjaolusid arvestades (vt eespool punkt 29). Võib siiski esineda asjaolusid, mille puhul uute faktide tuvastamine võrreldes algatamisotsuses nimetatud faktidega võib nõuda huvitatud poolte kaasamist suuremal määral (vt selle kohta 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 71).

    43

    Käesoleval juhul nähtub toimiku materjalidest, et pärast menetluse algatamise otsuse avaldamist 10. aprillil 2015 teavitati komisjoni Helsingi linna 24. juuni 2015. aasta kirjaga endise HelB tegevuse müügiprotsessi algatamisest. Kirjale oli lisatud 2015. aasta aprilli memorandum müügiprojekti „Viima projekt“ kohta. Soome Vabariik saatis 5. novembril 2015 komisjonile muu hulgas müügiakti, mille ta pidi hagejaga allkirjastama. Komisjon esitas muu hulgas 2016. aastal Soome Vabariigile selle võõrandamise kohta küsimusi. Seejärel leidis komisjon, et vaidlustatud otsuses on asjakohane lahendada küsimus, kas vaidlusalustest meetmetest tulenev abi anti hagejale üle pärast seda võõrandamist, ning otsustas, et endise ja uue HelB vahel esineb majanduslik järjepidevus. Seega, nagu ta kinnitas kohtuistungil, oli komisjon seisukohal, et hagejast oli saanud kõnealuse abi tegelik saaja ja seega abi tagasimaksmise kohustuse eest vastutav võimalik võlgnik.

    44

    Samuti nähtub 21. septembri 2015. aasta müügihinna selgitavast memorandumist, mille koostas Helsingi linna taotlusel sõltumatu äriühing (edaspidi „müügihinna aruanne“) ja mis on esitatud hagiavalduse lisas, et kontsern, kuhu hageja kuulub, esitas 3. juunil 2015 oma lõpliku ülevõtmispakkumise ja üleandmisakt allkirjastati 14. detsembril 2015; need kaks kuupäeva olid hilisemad kui Euroopa Liidu Teatajas menetluse algatamise otsuse avaldamise järel huvitatud pooltele märkuste esitamiseks antud tähtaeg.

    45

    Samuti tuleb märkida, et komisjon ei saatnud hagejale määruse 2015/1589 artikli 7 alusel koostoimes artikli 12 lõike 2 teise lõiguga ühtegi teabenõuet.

    46

    Sellest järeldub, et kuigi komisjon oli teadlik endise HelB äritegevuse müügiprotsessist alates 2015. aasta juunikuust ning kuigi müügi kuupäevast kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni kulus kolm ja pool aastat, ei ole komisjon ühelgi hetkel hagejat kui vaidlusalustest meetmetest tegelikku abisaajat menetlusse kaasanud, olgugi et ta otsustas selle menetluse lõpus, et talle laieneb abi tagasinõudmise kohustus.

    47

    Mõistagi oli ka hageja igal juhul teadlik käimasolevast ametlikust uurimismenetlusest ja asjaomase abi tagasinõudmise kohustuse võimalikest tagajärgedest, kuna müügiakt sisaldas hüvitisklauslit, mille kohta on märgitud, et see nägi hagejale ette hüvitise võimalike riigiabi tagasinõudmisest tulenevate nõuete korral. Kuigi hageja oleks hoolsa ettevõtjana saanud omal algatusel esitada komisjonile kogu asjakohase teabe endise HelB tegevuse ülevõtmise kohta, ei vabasta see asjaolu komisjoni tema menetluslikest kohustustest.

    48

    Järelikult on käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel põhjendatud, et komisjon – kuna ta kavatses uurida endise HelB ja uue HelB tegevuse majandusliku järjepidevuse küsimust – kaasab edaspidi menetlusse hageja kui vaidlusaluste meetmete tegeliku abisaaja. Kuna komisjon ei andnud hagejale võimalust esitada oma märkusi majandusliku järjepidevuse kohta, siis on komisjon rikkunud ELTL artikli 108 lõikega 2 tagatud õigust.

    49

    Kolmandana, mis puudutab küsimust, kas komisjon on rikkunud olulist menetlusnormi, nagu väidab hageja, siis tuleb meenutada, et komisjoni kohustus anda huvitatud isikutele võimalus esitada oma märkused menetluse algatamise otsuse tegemise staadiumis on oluline menetlusnorm (vt punkt 28), mille rikkumine toob kaasa selle otsuse automaatse tühistamise (vt 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika).

    50

    Käesoleval juhul on selge, et menetluse algatamise otsus sisaldas kõiki nõutud andmeid ja see avaldati nõuetekohaselt Euroopa Liidu Teatajas (vt eespool punkt 32). Eespool punktis 48 viidatud rikkumine ei puuduta seega komisjonil ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 alusel ametliku uurimismenetluse algatamise kuupäeval lasuvaid kohustusi, vaid kohustusi, mis lasuvad tal erilise asjaolu tõttu, mis tuleneb sündmusest, mis leidis aset pärast seda, kui huvitatud isikutel paluti esitada oma märkused, ja enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Selles mõttes erineb käesolev kohtuasi 22. veebruari 2006. aasta kohtuotsuse Le Levant 001 jt vs. komisjon (T‑34/02, EU:T:2006:59) ning 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Freistaat Bayern vs. komisjon (T‑683/15, EU:T:2018:916) aluseks olnud kohtuasjadest, millele tugineb hageja ja mis käsitlevad olukorda, kus komisjon ei täitnud ametliku uurimismenetluse algatamise kuupäeval oma kohustusi seoses menetluse algatamise otsuse sisuga. Lisaks on tuvastatud, et käesolevas asjas ei olnud komisjon kohustatud tegema ametliku uurimismenetluse parandamise või laiendamise otsust (vt eespool punkt 41).

    51

    Sellest järeldub, et rikkudes ELTL artikli 108 lõikega 2 tagatud õigust, nagu on tuvastatud eespool punktis 48, ei rikkunud komisjon olulist vorminõuet, vaid menetlusnorme, mis võib otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa tuua ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (vt 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 80 ning seal viidatud kohtupraktika).

    52

    Sellega seoses väidab hageja, et kui talle oleks antud võimalus esitada oma märkused, oleks ta edastanud komisjonile otsustava tähtsusega täiendavaid andmeid selle kohta, kas kõnealune abi anti talle üle, mistõttu ei saa välistada, et sellise teabe olemasolul oleks vaidlustatud otsus olnud teistsugune. Eelkõige väidab hageja, et menetluse käigus küsitles komisjon Soome Vabariiki uue HelB poolt endise HelB tegevuse omandamise kohta ning et küsimused, mis puudutasid endise HelB äristrateegia võimalikku jätkumist, jäid vastuseta. Ta täpsustab kolmanda väite raames, et on teinud arvukalt investeeringuid ja võtnud meetmeid, et integreerida endise HelB tegevus kontserni, kuhu ta kuulub (kontserni juhtimise ja haldamise ülesannete ülekandmine kontserni emaettevõtjale, busside jagamine teiste kontserni kuuluvate äriühingutega, töötajate vastastikune vahetamine, hoiustamisteenuste, töökoja tegevuse ja IT-teenuste integreerimine). Seetõttu tegi komisjon otsuse majandusliku järjepidevuse kohta, ilma et tal oleks olnud kogu vajalik teave.

    53

    Kõigepealt tuleb rõhutada, et uurides menetlusnormide tuvastatud rikkumise mõju vaidlustatud otsusele, ei ole vaja kindlaks teha, kas hageja argumendid on põhjendatud, vaid tuleb hinnata, kas eespool mainitud teabe olemasolul oleks komisjon võinud vastu võtta teistsuguse sisuga otsuse.

    54

    Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse majanduslikku järjepidevust vara üleandmise osapoolteks olevate äriühingute vahel järgmiste tegurite alusel: ülemineku ese ehk vara ja kohustused, tööjõu säilitamine, vara kogum; ülemineku hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud, ülemineku ajastus, st pärast uurimise algust, menetluse algatamist või lõplikku otsust, või tehingu majanduslik loogika (vt 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SNCF Mobilités vs. komisjon, C‑127/16 P, EU:C:2018:165, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

    55

    Käesolevas asjas järeldas komisjon vaidlustatud otsuses ühelt poolt, et kõnealuse riigiabi tagasinõudmist tuleb laiendada hagejale, olles esiteks uurinud äritegevuse müügitehingu ulatust, teiseks siirdehinda, kolmandaks endise omaniku ja praeguse omaniku identiteeti, neljandaks tehingu ajakava ning viiendaks tehingu majanduslikku loogikat.

    56

    Hageja soovib oma argumentidega tõendada, et ta oleks oma märkustega saanud mõjutada komisjoni hinnangut tehingu majandusliku loogikaga seotud kriteeriumi suhtes. Järelikult puudutavad märkused, mida hageja sõnul oleks võinud esitada, kui ei oleks olnud tuvastatud menetlusnormide rikkumist, ainult ühte kriteeriumi, mida kasutati majandusliku järjepidevuse olemasolu kindlakstegemiseks.

    57

    Teiselt poolt, mis puudutab tehingu majanduslikku loogikat, siis tuleb märkida, et selle teguri eesmärk on kindlaks teha, kas vara osteti kõnealust abi saanud majandustegevuse teostamiseks või seda kasutatakse teistsuguseks tegevuseks või teistsuguse strateegia või ärimudeli alusel. Asjaolu, et ettevõtja, kes võttis üle algul abimeetmest kasu saanud ettevõtja vara, kasutab seda samamoodi nagu viimane, ilma et kaubandusstrateegia muutuks, räägib kahe ettevõtja vahelise majandusliku järjepidevuse kasuks (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Fortischem vs. komisjon, C‑890/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:345, punkt 88).

    58

    Käesolevas asjas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 250 ja 251, et hageja ostutehing puudutas kogu vara, mis oli vajalik endise HelB tegevuse jätkamiseks tegevuse jätkuvuse põhimõtte alusel, kõiki endise HelB töötajaid ning sellega seotud õigusi ja kohustusi (välja arvatud 2002. aasta varustuse ostmiseks antud laen ning 2005., 2011. ja 2012. aasta allutatud laenud) ning et müük sooritati tegevuse jätkuvuse põhimõtte alusel. Komisjon leidis samuti, et endise HelBga samal turul tegutseva äriühingu tegevuse ülevõtmine tõi ilmsiks, et endise HelB tegevus pidi jätkuma oluliste erinevusteta, samade bussidega, samadel marsruutidel ja samade värvidega.

    59

    Hageja ei vaidlusta ülevõtmise ulatust, tegevuse katkestamata jätmist ega selle jätkumist samade bussidega, samadel marsruutidel ja samade värvidega. Nagu on märgitud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 221, ei vaidle ta vastu sellele, et 14. detsembri 2015. aasta müügidokument nägi ette, et endise HelB tegevus anti üle tegevuse jätkuvuse põhimõtte alusel ning et müük hõlmas kõiki varasid ja kõiki lepinguid, mis on vajalikud tegevuse jätkamiseks. Selles osas on selge, et hageja on Helsingi piirkonnas ühistranspordi kontsessiooni andva asutusega sõlmitud lepingutes endise HelB õigusjärglane, mistõttu tegutseb ta rangelt nendes lepingutes määratletud tingimuste raames, mida ei saa oluliselt muuta. Hageja märgib ka, et kogu tema poolt üle võetud äritegevus põhineb nendel lepingutel.

    60

    Samuti ei sea hageja kahtluse alla asjaolu, et tegevuse võttis üle Soome bussitranspordi turul, s.o samal turul, kus tegutses endine HelB, tegutsevasse kontserni kuuluv äriühing. Täpsemalt ei vaielnud hageja oma menetlusdokumentides kordagi vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 23 välja toodud asjaolule, et sellele kontsernile kuulus 2016. aastal 21,9% nimetatud turust. Majandusliku järjepidevuse hindamise seisukohast ei ole tähtsust asjaolul, et hageja või kontsern, kuhu ta kuulub, alates 2001. aastast Helsingi piirkonnas enam ei tegutsenud.

    61

    Seevastu vaidleb hageja vastu asjaolule, et ta kasutab endise HelB vara samal viisil. Enda väitel oleks ta võinud esitada selle kohta tõendeid, mis tulenevad asjaoludest, mille kohaselt ühelt poolt tegi kontsern, kuhu ta kuulub, suuri investeeringuid, mis seisnesid eelkõige 83 uue bussi ostmises, ja teiselt poolt võttis viimane mitmeid meetmeid endise HelB tegevuse integreerimiseks, mis võimaldasid tal saavutada olulist sünergiaefekti.

    62

    Sellega seoses tuleb märkida, et vastuseks hageja äristrateegiat puudutavatele küsimustele, mille komisjon esitas Soome Vabariigile, esitas viimane – selgitades, et ta ei olnud teadlik selle kontserni strateegiast ja äriplaanidest, kuhu kuulub hageja – teavet, mis oli esitatud kontsernisisesel veebilehel ja millest nähtus muu hulgas hageja ühinemise menetlus kontsernis. Nagu väidab komisjon, ei saa asjaolu, et majandustegevuse haldamist ratsionaliseeriti meetmetega, mille eesmärk oli eelkõige teatud kulude ühise kandmise teel hageja kontserni integreerida, sellegipoolest tõendada ärimudeli või ‑strateegia muutmist, kui hageja jätkas samas tegevust vastavalt olemasolevatele lepingutele, mida oluliselt ei muudetud.

    63

    Sellest võib järeldada, et vastupidi hageja väidetule ei tõenda meetmed, mille abil integreeritakse endise HelB tegevus kontserni, kuhu kuulub ka hageja, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on äristrateegia muutunud. Sama kehtib asjaolu kohta, et nimetatud kontsern tegi hageja kasuks viidatud investeeringud.

    64

    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kui tal oleks olnud võimalus esitada majandusliku järjepidevuse kohta oma märkusi, oleksid need võinud komisjoni sellekohast hinnangut muuta.

    65

    Kõigest eelnevast järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

    […]

     

    Esitatud põhjendustest lähtudes

    ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

    otsustab:

     

    1.

    Jätta hagi rahuldamata.

     

    2.

    Jätta Helsingin Bussiliikenne Oy kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, samuti Nobina Oy ja Nobina AB kohtukulud.

     

    3.

    Jätta Soome Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

     

    Papasavvas

    Marcoulli

    Schwarcz

    Iliopoulos

    Norkus

    Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. septembril 2022 Luxembourgis.

    Allkirjad


    ( *1 ) Kohtumenetluse keel: soome.

    ( 1 ) Esitatud on üksnes kohtuotsuse need punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.

    Top