Mål C-97/05

Mohamed Gattoussi

mot

Stadt Rüsselsheim

(begäran om förhandsavgörande från

Verwaltungsgericht Darmstadt)

”Europa–Medelhavsavtalet – Tunisisk arbetstagare som har fått tillstånd att vistas och att ta anställning i en medlemsstat – Icke-diskrimineringsprincip vad gäller arbetsvillkor, lön och uppsägning – Förkortning av uppehållstillståndets giltighetstid”

Förslag till avgörande av generaladvokat D. Ruiz-Jarabo Colomer föredraget den 6 april 2006 

Domstolens dom (första avdelningen) av den 14 december 2006 

Sammanfattning av domen

1.     Internationella avtal – Gemenskapens avtal – Direkt effekt

(Europa–Medelhavsavtalet om upprättande av en associering mellan EG och Tunisien, artikel 64.1)

2.     Internationella avtal – Europa–Medelhavsavtalet om upprättande av en associering mellan EG och Tunisien – Tunisiska arbetstagare som har sin anställning i en medlemsstat

(Europa–Medelhavsavtalet om upprättande av en associering mellan EG och Tunisien, artikel 64.1)

1.     En bestämmelse i ett avtal som gemenskapen har ingått med tredjeland skall anses ha direkt effekt om den, med hänsyn till dess ordalydelse samt till avtalets syfte och art, innebär en klar och precis skyldighet, vars fullgörande eller verkningar inte är beroende av någon ytterligare rättsakt.

Så är fallet beträffande artikel 64.1 i Europa–Medelhavsavtalet om upprättande av en associering mellan EG och Tunisien.

(se punkterna 25–28)

2.     Artikel 64.1 i Europa–Medelhavsavtalet om upprättande av en associering mellan EG och Tunisien skall tolkas på så sätt att den kan inverka på en tunisisk medborgares rätt att vistas inom en medlemsstats territorium, om denna medborgare i vederbörlig ordning har fått tillstånd av den medlemsstaten att ta anställning där under en period som överskrider giltighetstiden för hans uppehållstillstånd. Det följer emellertid av ordalydelsen i artikel 64.1 i Europa–Medelhavsavtalet och av den gemensamma förklaringen om artikel 64.1, vilken har antagits av de avtalsslutande parterna i slutakten till nämnda avtal, att denna bestämmelse inte i sig har till syfte att reglera tunisiska medborgares uppehållsrätt i medlemsstaterna.

Europa–Medelhavsavtalet, som inte har till syfte att genomföra fri rörlighet för arbetstagare, förbjuder därför i princip inte en medlemsstat från att vidta åtgärder som avser uppehållsrätten för en tunisisk medborgare som den ursprungligen har beviljat inresa och givit tillstånd att där ta anställning. Den omständigheten att en sådan åtgärd innebär att den berörde måste sluta sin anställning i värdmedlemsstaten före den med arbetsgivaren avtalade och i anställningsavtalet föreskrivna tiden påverkar i allmänhet inte denna tolkning.

Om emellertid värdmedlemsstaten ursprungligen har givit den migrerande arbetstagaren precisa rättigheter i fråga om anställning, vilka är mer omfattande än de rättigheter som medlemsstaten beviljat i fråga om uppehåll, kan den inte ifrågasätta denna arbetstagares ställning med stöd av skäl som inte avser skyddet för ett av statens legitima intressen, såsom allmän ordning, allmän säkerhet eller folkhälsa. Medlemsstaterna kan nämligen inte tillåtas att förfoga över icke-diskrimineringsprincipen i artikel 64.1 i Europa–Medelhavsavtalet på ett sådant sätt att de kan skada dess ändamålsenliga verkan genom nationella bestämmelser.

(se punkterna 35–37, 39, 40 och 43 samt domslutet)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

12. oktoober 2004(*)

Suhkur – Hinnasüsteem – Regionaliseerimine – Puudujäägipiirkonnad – Itaalia klassifitseerimine – Turustusaasta 1998/1999 – Määrus (EMÜ) nr 1785/81 ja määrus (EÜ) nr 1361/98 – Määruse nr 1361/98 kehtivus

Kohtuasjas C-87/00,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus,

mille esitas Giudice di pace di Genova (Itaalia) 28. veebruari 2000. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. märtsil 2000, menetluses:

Roberto Nicoli

versus

Eridania SpA, 

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans ning kohtunikud C. Gulmann, R. Schintgen, F. Macken ja N. Colneric (ettekandja),

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikku menetlust ja 25. märtsi 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       R. Nicoli, esindaja: avvocato G. Conte ja avvocato B. Della Barile,

–       Eridania SpA, esindaja: avvocato I. Vigliotti ja avvocato C. Cacciapuoti,

–       Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistasid avvocato dello Stato G. De Bellis ja avvocato dello Stato A. Cingolo,

–       Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: F. P. Ruggeri Laderchi,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja L. Visaggio,

olles 18. mai 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 30. juuni 1981. aasta määruse (EMÜ) nr 1785/81 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 177, lk 4), mida on muudetud nõukogu 24. aprilli 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1101/95 (EÜT L 110, lk 1, edaspidi „määrus nr 1785/81”), tõlgendamist ja nõukogu 26. juuni 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1361/98, millega kehtestatakse 1998/1999. turustusaastaks valge suhkru tuletatud sekkumishinnad, toorsuhkru sekkumishind, A-suhkrupeedi ja B-suhkrupeedi miinimumhinnad ning laokulude hüvitamise määrad (EÜT L 185, lk 3) kehtivust [siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes].

2       Taotlus esitati R. Nicoli, suhkrupeedi tootja Itaalias, ja äriühing Eridania SpA (edaspidi „Eridania”), suhkrutootja, keda R. Nicoli varustas suhkrupeediga, vahelises vaidluses selle üle, kas Itaalia klassifitseerimine puudujäägipiirkonnana turustusaastaks 1998/1999 on põhjendatud ning sellest tulenevalt selle liikmesriigi piirkondade jaoks valge suhkru tuletatud sekkumishindade puudumise ning suhkrupeedi tootjatele makstavate suurendatud miinimumhindade üle.

 Õiguslik raamistik

 Turgude ühiskorraldus suhkrusektoris

3       Suhkrusektori turgude ühiskorralduse raames on määruse nr 1785/81 I peatükis kehtestatud hinna- ja III peatükis kvoodirežiim.

4       Mis puudutab kvoodirežiimi, siis igale liikmesriigile on eraldatud riikliku toodangu baaskogus. Vastavalt määrusega nr 1785/81 kehtestatud tingimustele on baaskvoot jagatud iga liikmesriigi siseselt tootjate vahel osadeks tootmiskvootidena A ja B. Neile kahele kvoodile on valge suhkru sekkumishindadega tagatud turustamisvõimalus nii ühenduse turul kui ka kolmandates riikides, ning asjakohane hüvitis, mis võib siiski olla kas suurem või väiksem, arvestades, et B-kvoodi suhtes kehtivad kõrgemad määrad. Kui suhkrutootjad ei kanna üleliigset suhkrutoodangut, nimetatuna „C-suhkur” ettenähtud koguste ulatuses järgmisesse turustusaastasse ning ühtlasi järgmise aasta toodangu arvestusse, tuleb see eksportida kolmandatesse riikidesse ilma ühendusepoolse sekkumiseta.

5       Hinnarežiim näeb ette, et igal aastal tuleb määrata kindlaks hinnad järgneva aasta 1. juulil algavaks turustusaastaks. Selles suhtes on määruse nr 1785/81 artikli 3 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud:

„4.      Valge suhkru sekkumishind määratakse enne 1. augustit järgmise aasta 1. juulil algavaks turustusaastaks asutamislepingu artikli 43 lõikes 2 sätestatud korras.

Nõukogu määrab samas korras kindlaks standardkvaliteedi, mille kohta kõnealune hind kehtib.

5.      Nõukogu määrab komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega toorsuhkru sekkumishinna ja tuletatud sekkumishinna igal aastal samaaegselt valge suhkru sekkumishinnaga.

Nõukogu määrab samas korras kindlaks standardkvaliteedi, mille kohta toorsuhkru sekkumishind kehtib.”

6       Valge suhkru sekkumishinnad jagunevad kaheks kategooriaks: sekkumishind puudujäägita piirkondades toodetud suhkrule ja tuletatud sekkumishind puudujäägipiirkondades toodetud suhkrule. Puudujäägipiirkondade jaoks kehtestatud hind on kõrgem kui puudujäägita piirkondade jaoks kehtestatu. Sellist hindade eristamist tuntakse „regionaliseerimisena”.

7       Määruse nr 1785/81 artikli 5 lõike 1 kohaselt määratakse samaaegselt valge suhkru sekkumishinna kehtestamisega igal aastal paralleelselt kindlaks miinimumhind, millega suhkrutootjad peavad ostma suhkrupeeditootjatelt suhkrupeeti. Nagu suhkru puhulgi, jagunevad suhkrupeedid kahte kategooriasse – A- ja B-kategooria, mis vastavad A-suhkrule ja B-suhkrule, mille toorainena neid kasutatakse.

8       Et säilitada paralleeli suhkru suhtes kohaldatava režiimiga, näeb määruse nr 1785/81 artikli 5 lõige 3 ette „[t]erritooriumide puhul, kus on määratud valge suhkru sekkumishind, suurendatakse A-suhkrupeedi ja B-suhkrupeedi miinimumhindu summa võrra, mis võrdub kõnealuse ala tuletatud sekkumishinna ja sekkumishinna vahega, korrutatuna koefitsiendiga 1,30”.

9       Järelikult näeb määrusega nr 1785/81 kehtestatud kord puudujäägipiirkondade jaoks ning määratud kvoodi piirides suhkru tootmiseks vajaliku tooraine ostmiseks ette kõrgema hinna ning tagab seeläbi garanteeritud kõrgema hinna maksmise neis piirkondades toodetud suhkru eest.

10     Määrus nr 1785/81 asendati nõukogu 13. septembri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2038/1999 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 252, lk 1), mis omakorda asendati nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1260/2001 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 178, lk 1).

11     Komisjoni 29. aprilli 1996. aasta määruse (EÜ) nr 779/96, millega sätestatakse suhkrusektori teabevahetust käsitleva nõukogu määruse nr 1785/81 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 106, lk 9), artikli 14 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik teatab komisjonile:

1.      enne iga aasta 1. septembrit eelmise majandusaasta kohta ja enne iga aasta 1. jaanuari eelmise tootmisaasta kohta II lisas esitatud näidisvormi kasutades statistilised kõnealuse ajavahemiku suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi tarnebilansiga seotud andmed.”

12     Määruse nr 779/96 II lisas on ära toodud tabel, mida tuleb kasutada näidisena määruse artikli 14 lõikes 1 osutatud teatamiseks. Tabeli vasak tulp on järgmine:

1. AVAMISVARU: 1. …………………………… kokku    […] 2. TOODANG     […] 3. IMPORT KOLMANDATEST RIIKIDEST     a) töötlemata     […]     b) töödeldud tooted 4. IMPORT LIIKMESRIIKIDEST     a) töötlemata     b) töödeldud tooted

5.  SAADAOLEV SUHKUR KOKKU

6. EKSPORT TEISTESSE LIIKMESRIIKIDESSE     a) töötlemata     b) töödeldud tooted 7. EKSPORT KOLMANDATESSE RIIKIDESSE     a) töötlemata     b) töödeldud tooted     […] 8. KOGUTARBIMINE     [5 – (6 + 7 + 9)] 9. SULGEMISVARU: 30 ……………… kokku     […]

 Määrused (EÜ) nr 1360/98 ja 1361/98

13     Nõukogu 26. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1360/98, millega kehtestatakse 1998/1999. turustusaastaks teatavad suhkruhinnad ja suhkrupeedi standardkvaliteet (EÜT L 185, lk 1), nähti muu hulgas ette ka valge suhkru sekkumishind põhikohtuasjas kõne all olevaks aastaks.

14     Määruse nr 1361/98, mis võeti vastu määruse nr 1785/81 alusel, teises ja kolmandas põhjenduses on tuletatud sekkumishindade määramise osas täpsustatud:

„määruse (EMÜ) nr 1785/81 artikli 3 lõige 1 sätestab, et valge suhkru tuletatud sekkumishind määratakse kindlaks iga puudujäägipiirkonna puhul; arvestades, et sellise kindlaksmääramise juures tuleb arvesse võtta suhkruhinna piirkondlikke erinevusi, mis tavapärase saagikuse ja suhkru vaba liikumise korral kajastuvad loomulike tingimuste alusel kujunenud turuhinnas;

Iirimaa, Ühendkuningriigi, Hispaania, Portugali ja Soome tootmispiirkondades on ette näha ettenähtust väiksemat tarnimist.”

15     Kuna valge suhkru tuletatud sekkumishinda määrusega nr 1361/98 Itaalia jaoks kindlaks ei määratud, kohaldati Itaalia suhtes 1998/1999. turustusaastaks määruse nr 1360/98 artikli 1 lõikes 2 sätestatud valge suhkru sekkumishinda. Seeläbi käsitleti Itaaliat ülejäägipiirkonnana.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16     Suhkrupeeditootja R. Nicoli müüs Eridaniale 2. detsembril 1997 sõlmitud lepingu alusel oma 1998/1999. turustusaasta suhkrupeeditoodangu, kokku 53,23 tonni. Eridania maksis 6 651 350 Itaalia liiri (3435,14 eurot), mille hulka ei kuulu hinna „regionaliseerimisele” vastav summa, st 421 263,88 Itaalia liiri (217,56 eurot).

17     Kuna R. Nicoli arvates oli tal õigus saada ka viimati nimetatud summa, esitas ta Giudice di pace di Genova’sse hagi Eridania vastu, nõudes hinna ülejäänud osa tasumist, millele tal tema enda arvates oli õigus.

18     Eelotsusetaotluse teinud kohus märgib, et ülejäägi- ja puudujäägipiirkondade määratlemise kriteeriumid sõltuvad sellest, kas tootmine ületab tarbimise (ülejäägipiirkonnad) või tarbimine ületab tootmise (puudujäägipiirkonnad).

19     Tarbimise küsimuses arutleb siseriiklik kohus peamiselt selle üle, kas piirkonna määratlemise juures puudujäägipiirkonnana on loogiline käsitleda Itaalias tarbitud suhkruna suhkrut, mis on lisatud toiduainetele, mida tarbitakse hiljem teistes liikmesriikides, või vastupidi – kas sellist suhkrut tuleb käsitleda pigem suhkruna, mis tarbiti liikmesriigis, kus tarbiti nimetatud toiduaineid.

20     Neil asjaoludel otsustas Giudice di pace di Genova menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust.

21     Euroopa Kohus otsustas kohtu presidendi 13. aprilli 2000. aasta otsusega menetluse peatada ajani, mil on tehtud otsus asjas, mis viis 14. märtsi 2002. aasta otsuseni kohtuasjas C‑340/98: Itaalia v. nõukogu (EKL 2002, lk I‑2663), milles arutati määruste nr 1360/98 ja nr 1361/98 kehtivust. Kohtuotsus edastati Giudice di pace di Genova’le, kes asus 30. juuli 2002. aasta määruses, mis on Euroopa Kohtu kantseleis registreeritud 19. augustil 2002, seisukohale, et Euroopa Kohus on vastanud eelotsusetaotluses esitatud kolmest küsimusest vaid esimesele.

22     Giudice di pace di Genova kinnitab, et vastatud ei ole teisele küsimusele, milles sooviti teada esiteks seda, kuidas tuleb tõlgendada mõistet „tarbimine kindlaksmääratud piirkonnas”, ja teiseks seda, kas see mõiste hõlmab või ei hõlma suhkrut, mis on lisatud töödeldud toodetele, mida tarbitakse hiljem mõnes teises riigis. Eelotsusetaotluse teinud kohus leiab, et vastatud ei ole ka tema poolt esitatud kolmandale küsimusele, mis on seotud teise küsimusega selles mõttes, et see tuleneb teisest mitte üksnes seetõttu, et määruses nr 1361/98 ei ole esitatud põhjendusi, vaid ka asjaolust, et määruses ei ole kindlaks määratud tuletatud sekkumishinda kõikide Itaalia piirkondade jaoks.

23     Neil asjaoludel esitas Giudice di pace di Genova, jäädes 28. veebruari 2000. aasta otsuses esitatud kahe viimase küsimuse juurde, Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

„1)      Kas määrust nr 1785/81 tuleb tõlgendada nii, et piirkonna määratlemine puudujäägipiirkonnana peab tuginema arvutusmeetodile, milles käsitletakse selles piirkonnas tarbitud suhkruna suhkrut, mis seal lisati töödeldud tootesse, isegi kui see toode tarbitakse mõnes teises riigis, või peab piirkonna määratlemine puudujäägipiirkonnana tuginema arvutusmeetodile, milles ei käsitleta selles piirkonnas tarbitud suhkruna suhkrut, mis seal lisati töödeldud tootesse, kuid mis tarbitakse mõnes teises riigis?

2)      Kas määrus […] nr 1361/98 […] on kehtiv, arvestades, et selles ei ole määratud kindlaks tuletatud sekkumishinda kõikide Itaalia piirkondade jaoks kooskõlas määruse […] nr 1785/81 artikli 3 lõikega 1, artikli 5 lõikega 3 ja artikli 6 lõikega 2, ning sellele ei ole esitatud mitte mingisuguseid põhjendusi?”

24     Euroopa Kohtu presidendi 3. septembri 2002. aasta otsusega avati menetlus taas.

 Eelotsuse küsimused

25     Giudice di pace di Genova poolt Euroopa Kohtule esitatud kahe küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovitakse sisuliselt teada, kas määrus nr 1361/98 on kehtetu, kuna hinnangulise suhkrutarbimise väljaarvutamise ebaõige meetodi tõttu ei ole Itaaliat määruse artiklis 1 loetletud ühenduse puudujäägipiirkondade hulgas 1998/1999. turustusaasta osas nimetatud. Eelotsusetaotluse teinud kohus otsib vastust ka küsimusele, kas määrus on kehtetu seetõttu, et selles ei ole nimetatud mitte mingisuguseid põhjuseid, mis õigustaksid tuletatud sekkumishindade määramata jätmist kõikide Itaalia piirkondade jaoks.

 Eespool viidatud kohtuotsuse Itaalia v. nõukogu mõju

26     Tuleb nentida, et vastupidiselt nõukogu ja komisjoni poolt väidetule ei anna eespool viidatud otsus Itaalia v. nõukogu vastust küsimusele, mis puudutab määruse nr 1361/98 kehtivust, pidades silmas ühenduse seadusandja poolt kasutatud hinnangulise suhkrutarbimise väljaarvutamise meetodit.

27     Tarbimise mõiste tõlgendamise küsimuse osas nähtub eespool viidatud otsuse Itaalia v. nõukogu punktidest 71–78, et Euroopa Kohus uuris üksnes komisjoni ja nõukogu poolt Itaalia edaspidise olukorra hindamiseks kasutatud meetodi pakutud muudatust.

28     Euroopa Kohus on viidatud otsuse punktis 73 nentinud, et kasutatud meetod seisnes selles, et saada olevat toodangut, mille moodustasid A-suhkru ja B-suhkru eeldatavad kogused, millele oli juurde arvestatud esitatud C-suhkru kogused, võrreldi eeldatava tarbimisega.

29     Sellegipoolest ei ole eespool viidatud otsuses Itaalia v. nõukogu uuritud ei hinnangulise tarbimise väljaarvutamise meetodit ega sellest tulenevalt ka määruse nr 1361/98 kehtivuse küsimust osas, mis puudutab Itaalia väljajätmist puudujäägipiirkondade hulgast turustusaasta 1998/1999 osas seetõttu, et tarbimise väljaarvutamisel kasutati ebatäpseks peetud meetodit.

30     Seevastu nähtub eespool viidatud otsuse Itaalia v. nõukogu punktidest 56–63, milles Euroopa Kohus on uurinud väidet, mis tuleneb määruse nr 1361/98 põhjenduste puudumisest või nende ebapiisavusest seonduvalt EÜ asutamislepingu artikliga 190 (nüüd EÜ artikkel 253), et neid põhjendusi peeti viidatud sätte nõuetele vastavaks. Euroopa Kohus on viidatud kohtuotsuse punktis 63 nentinud, et asjakohast õigusaktide kogumit ja kõnealuse turu arenguid silmas pidades on määruse põhjendused osas, millega Itaaliat ei arvatud 1998/1999. turustusaastaks puudujäägipiirkondade hulka, vaatamata nende lühidusele piisavad selleks, et vastata Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele põhjendamise suhtes kehtivatele nõuetele.

31     Seega ei saa määruse nr 1361/98 kehtivust vaidlustada põhjendusega, et Itaalia kõigi piirkondade jaoks tuletatud sekkumishinna määramatajätmisega on väidetavalt rikutud põhjendamiskohustust.

 Hinnangulise tarbimise väljaarvutamise meetod

32     Kõigepealt tuleb meenutada, et järgmise turustusaasta hinnanguline tarbimine on üks neist kahest elemendist, mis on institutsioonide hinnangu aluseks küsimuses, kas konkreetne piirkond tuleb liigitada puudujäägi- või ülejäägipiirkonnana. Määruse nr 1785/81 mõttes on tegemist puudujäägiga, kui olemasolev kogutoodang on väiksem tarbimisest (vt 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑289/97: Eridania, EKL 2000, lk I-5409, punkt 46, ja eespool viidatud otsus Itaalia v. nõukogu, punkt 76).

33     Mõistet „tarbimine” ei ole suhkruturu ühist korraldust reguleerivates õigusaktides määratletud. Kuigi põhikohtuasja asjaolude toimumise aja suhtes kohaldatava määruse nr 779/96 II lisa punktis 8 on ette nähtud kogutarbimise väljaarvutamise meetod, ei ole selle lisa eesmärk määratleda tarbimise mõiste, mida saaks kasutada piirkonna puudujäägi- või ülejäägipiirkonnana määramise alusena. Selle eesmärk on kehtestada pigem suhkruturu ühiskorralduse paljudes mehhanismides kasutatavate andmete edastamise ühtne kord.

34     Seega on selge, et nõukogu ja komisjon tuginevad piirkonna määratlemisel puudujäägi- või ülejäägipiirkonnaks osutatud punktis 8 toodud „kogutarbimise” mõistele. Nad on saanud kogutarbimise, lahutades saadaolevast kogutoodangust teistesse liikmesriikidesse ja kolmandatesse riikidesse eksporditavad kogused ning sulgemisvaru. Järelikult on arvesse võetud ka töödeldud toodetesse lisatud kolmandatest riikidest või teistest liikmesriikidest imporditud suhkur, kuid töödeldud toodetesse lisatud suhkrut, mis eksporditakse teistesse liikmesriikidesse ei käsitleta kõnealuses liikmesriigis tarbitud suhkruna.

35     R. Nicoli leiab, et tarbimise väljaarvutamisviis on vale, kuna viimati nimetatud koguseid ei ole arvestatud.

36     Mis puudutab Euroopa Kohtu poolt teostatava kontrolli ulatust institutsioonide poolt kõnealuseks turustusaastaks hinnangulise suhkrutarbimise kindlaksmääramiseks kehtestatud meetodi üle, siis tuleb meenutada, et nõukogu ja komisjon on kohustatud tegema üldistusi, võttes aluseks liikmesriikide poolt neile edastatud andmed, mis käsitlevad nii jooksvat turustusaastat tarbimise arengu küsimuses kui ka väljavaateid järgmiseks eelarveaastaks – osas, mis puudutab olemasoleva toodangu arengut (vt eespool viidatud otsus Eridania, punkt 47).

37     Kui tegemist on vajadusega hinnata keerulist majanduslikku olukorda, on ühenduse institutsioonidel lai kaalutlusõigus. Kontrollides sellise pädevuse teostamise seaduslikkust, ei saa Euroopa Kohus asendada pädeva asutuse hinnanguid enda omadega, vaid peab üksnes kontrollima, kas asutuste hinnangute andmisel on tehtud ilmseid vigu või on tegemist võimu kuritarvitamisega või kas kõnealune institutsioon ei ole oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud (vt 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-369/95: Somalfruit ja Camar, EKL 1997, lk I-6619, punkt 50, ja 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-99/99: Itaalia v. komisjon, EKL 2000, lk I-11535, punkt 26).

38     Seega tuleb määruse nr 1361/98 juures sellest kohtupraktikast lähtudes uurida, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui ta võttis 1998/1999. turustusaasta hinnangulise suhkrutarbimise hindamisel arvesse ainult kohapeal tarbitud kogused, jättes arvestamata suhkru, mis on lisatud kõnealuses piirkonnas töödeldud toodetesse ning mis hiljem eksporditi.

39     Nagu komisjon on kirjalikes märkustes öelnud, on puudujäägipiirkondade jaoks kõrgema tuletatud sekkumishinna määramise eesmärk esiteks võimaldada neil piirkondadel tarnida suhkrut muudest piirkondadest, arvestades teataval määral eelkõige transpordikulusid, ning teiseks vältida suhkrupeeditoodangu sellist vähenemist, mis võiks järgnevatel turustusaastatel tuua kaasa veelgi suurema puudujäägi.

40     Isegi kui eeldada, et tarbimise väljaarvutamise meetod, mida R. Nicoli toetab, on eelmises punktis nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobivam, ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, kui kehtestas hinnangulise suhkrutarbimise väljaarvutamise meetodi, mille kohaselt ei käsitleta kõnealuses liikmesriigis tarbitud suhkruna töödeldud toodetesse lisatud suhkrut, mis eksporditakse teistesse liikmesriikidesse. Vastuvõetud meetodi kohaselt võetakse tarbimise väljaarvutamisel samal ajal arvesse suhkur, mis sisaldub töödeldud toodetes, mis on imporditud või sisse toodud teistest liikmesriikidest.

 Määruse nr 1361/98 kehtivus

41     Eeltoodust järeldub, et esitatud küsimuste uurimisel ei ilmnenud midagi, mis võiks mõjutada määruse nr 1361/98 kehtivust.

 Kohtukulud

42     Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kulud, ei hüvitata.

Eeltoodut arvestades Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Esitatud küsimuse uurimise tulemusel ei selgunud midagi, mis võiks mõjutada nõukogu 26. juuni 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1361/98, millega kehtestatakse 1998/1999. turustusaastaks valge suhkru tuletatud sekkumishinnad, toorsuhkru sekkumishind, A-suhkrupeedi ja B-suhkrupeedi miinimumhinnad ning laokulude hüvitamise määrad, kehtivust.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.