9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/1

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lõi ühtse turu seireüksuse eesmärgiga jälgida ühtse turu väljakujundamise edenemist. Seireüksus on nõukogu, komisjoni, parlamendi ja samuti ELi eesistujariikide (1) esitatud taotluste alusel koostanud aastate jooksul mitmeid arvamusi. Kõige hilisem arvamus oli ühtse turu läbivaatamist käsitleva komisjoni eduaruande kohta (2). Lisaks on komitee koostanud aastate jooksul mitmeid omaalgatuslikke arvamusi.

1.2

Käesolev omaalgatuslik arvamus koostatakse just õigel ajal, arvestades, et Euroopa Ülemkogu otsustas 18.–19. oktoobril 2007 toimunud kohtumisel muuta Euroopa Liidu finantsturgude reguleerimise ja turu avamise küsimustes rahvusvaheliseks liidriks. Euroopa Liit võib globaliseerumist ise kujundada, kui tema arengumudelis arvestatakse säästva majanduskasvu ja sotsiaalse õiglusega ning tuntakse muret keskkonna pärast. Majanduskasvu edendamisele ja töökohtade loomisele suunatud Lissaboni strateegia on parem vastus globaliseerumisele kui protektsionistlik lähenemisviis.

1.3

Tööandjad ja ametiühingud on ühel meelel selles, et sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud kaitstud paindlikkuse (3) abil luuakse kasulikud tingimused nii ettevõtetele kui ka töötajatele. Seega tagab kaitstud paindlikkus sobiva raamistiku Euroopa tööturgude moderniseerimiseks, hõlmates tööõigust, tõhusaid elukestva õppe süsteeme ja sotsiaalkaitse säilitamist ja täiustamist. Lisaks aitab tööturgude sujuvale toimimisele kaasa tõhus sotsiaaldialoog (eriti kollektiivläbirääkimiste kaudu).

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik komisjoni teatisest „Euroopa huvi: edukas toimetulek üleilmastumise ajajärgul” (4), mille komisjon esitas Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel Lissabonis.

1.5

Paljudes tegevustes on ühtne turg olnud ELis edukas, mida on enamik ELi kodanikke pidanud enesestmõistetavaks. Ühtne turg ei ole lõplikult valmis, vaid selle kujundamine on pooleli, nagu märkis volinik Charlie McCreevy (5). Lisaks vajadusele kujundada välja ühtne turg, peab EL nüüd tegelema globaliseerumise väljakutsega ja julgustama ELi aluseks olevate avatud turu põhimõtete järgimist, jätmata kohta protektsionismile ja laskmata moonutada konkurentsi.

1.6

ELi globaalse missiooni üks osa on ühtlustatud standardite kehtestamine, järgides seejuures kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise põhimõtet. See tähendab, et kui kolmandad riigid soovivad ELis ettevõtlusega tegeleda, siis ei lubata neil mööda minna siseturu eeskirjadest, olgu need seotud tarbijakaitse, tehniliste normide, töötingimuste või keskkonnakaitsega.

1.7

Globaliseerumise väljakutse üks oluline osa on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ning üksteisest järjest enam sõltuvate maailma finantsturgude roll. See vastastikune sõltuvus tuli esile 2007. aasta teisel poolel tabanud finants- ja börsikriisi näol.

1.8

Euroopa ühtne turg ei toimi üksi, selle toimimiseks vajab EL kaubandust ja peab arendama suhteid ülejäänud maailmaga. Samuti peab EL jääma konkurentsivõimeliseks, tuues kasu töötajatele, tööandjatele ja kõigile kodanikele. Lissaboni strateegia töötatigi välja selleks, et jõuda selle eesmärgini ning muuta EL maailma areenil konkurentsivõimelisemaks majanduseks. EL ise peab tagama, et kõrvaldataks praegused sisemised takistused.

1.9

Käesoleva omaalgatusliku arvamusega tahetakse innustada ELi tegelema globaliseerumisega ning kasutama sellest tulenevaid võimalusi. Euroopa majandusedu ei ole ehitatud protektsionismile, vaid neljale liikumisvabadusele, millele toetus algne Euroopa Majandusühendus. (Euroopa Liidul endal on veel mõned ELi-sisesed kaubanduspiirangud kaotamata.)

1.10

Samuti tuleb olla ettevaatlik, et sarnaselt USA-le ei langetaks biokütuste tootmise subsideerimise lõksu. Kui WTO neid raiskavaid subsiidiume ei kontrolli, siis tõuseb kahtlemata toiduainete hind ja teravneb näljaprobleem arengumaades ja maailma vähearenenud osades (6).

1.11

Komitee võtab teadmiseks sotsiaalpartnerite ühisaruandes ja Euroopa tööturgude peamiste väljakutsete analüüsis (7) esitatud soovitused ning kutsub komisjoni ja liikmesriike neid järgima.

1.12

Komitee tervitab Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel esitatud komisjoni teatist (8). Eriti toetab komitee ülemkogul ELi ja liikmesriikide poolt kokkulepitud nelja strateegiat järgmistes valdkondades: teadus-, arendus- ja uuendustegevus, sobiv ettevõtluskeskkond, investeerimine inimkapitali ning energeetika ja kliimamuutused. Kõigis neljas valdkonnas on siiski vaja reformikava täiendada, kui soovitakse majanduskasvu ja töökohtade potentsiaali täielikult ära kasutada.

1.13

Komitee kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et sotsiaalpartnerid oleksid vahetult kaasatud liikmesriikide kaitstud paindlikkuse meetmete väljatöötamisse ja rakendamisse.

1.14

ELi ettevõtteid ja töötajaid ei tohi seada ebasoodsamasse olukorda võrreldes kolmandatest riikidest pärit konkurentidega lihtsalt seepärast, et EL tahab olla uute keskkonnakaitsetavade lipulaev.

1.15

Lahendus on nõudlikult ja järjekindlalt tõsta ELi ühist häält globaalse kliimasoojenemise üle peetavatel rahvusvahelistel läbirääkimistel ning avaldada survet riikidele, kes meetmeid ei võta.

2.1

Oktoobris toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumiseks esitatud komisjoni teatis on järg 2005. aasta oktoobris Hampton Courtis toimunud mitteametlikule kohtumisele, kus käsitleti globaliseerumise väljakutseid uuendustegevuse, energeetika, rände, hariduse ja demograafia valdkonnas. 2007. aastal jõuti kokkuleppele, et Euroopa peab tõusma esirinda kliimamuutuse ohjeldamise alastes globaalsetes jõupingutustes ning töötama välja Euroopa turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise energeetika strateegia ning panema seega aluse kolmandale tööstusrevolutsioonile Euroopas.

2.2

Avalikkuse teadlikkus globaliseerumisest ning selle kasudest ja raskustest on kasvanud. Globaliseerumine, mida mõned tervitavad ja teised kardavad, on seadnud kahtluse alla teatud Teise maailmasõja järgsed arusaamad maailmamajandusest (näiteks USA domineerimine) ja sellest, kuidas riik võiks aidata kodanikel muutustega kohaneda. Globaliseerumine on ELi jaoks nii võimalus kui ka väljakutse.

2.3

Viiskümmend aastat Euroopa integratsiooni on põiminud liikmesriikide majandusväljavaated omavahel tihedamini kui iial varem ning toonud kaasa ennenägematu sotsiaalse arengu. Järgmisel etapil peaks EL jõudma sinnamaale, et ta oleks võimeline juhtima maailmamajanduse arengusuundi ning tagama ELi väärtustel põhinevad rahvusvahelised standardid.

2.4

Rahaliit ja euro edu on olnud ja on jätkuvalt turuintegratsiooni süvendamise ja siseturu tugevdamise katalüsaatorid. Keskkond, mida iseloomustab madal inflatsioonimäär, madalad intressimäärad, odavad ja läbipaistvad tehingud ning sügavam finantsintegratsioon, soodustab piiriülest kaubandust ja investeerimist Euroopa Liitu ning aitab Euroopa ettevõtetel hakkama saada globaalse konkurentsiga. Lisaks kaitseb euro Euroopat finantsturgude praeguste rahutuste kontekstis ning euro kui vääringu tugevus leevendab tagajärgi, mis on eelkõige uute esilekerkivate majandushiilgaste suurest nõudlusest tingitud hinnatõusudel maailma toiduainete ja energiaturul. Ent euro tugevus peaks sõltuma majanduse põhinäitajatest. Euro kiire ja märgatav kallinemine, mida soodustavad Euroopa Keskpanga liiga kõrge baasintressimäär ja rahapoliitika, mis sarnaneb konkurentsist tingitud devalveerimisele mujal maailmas, ohustab Euroopa Liidu heaolu. Nii põhjustatakse tõsiseid probleeme Euroopa ettevõtetele, kes toodavad eurodes ja müüvad dollarites, millega suurendatakse ettevõtluse ümberpaigutamise ohtu.

3.2

30. aprilli ELi-USA tippkohtumise järgselt rajatud Atlandi-üleses majandusnõukogus toimunud arutelude põhjal leiab komitee, et lisaks otsestele vabakaubanduslepingutele on teisi uuenduslikke viise, kuidas lahendada kahepoolses kontekstis tekkivaid kohapealseid probleeme. Atlandi-ülese majandusnõukogu esimesel koosolekul 9. novembril tehti märgatavaid edusamme lahendamaks probleeme kaubandus- ja investeerimistingimuste parandamisel ELi suurima majanduspartneriga. Kuna asjaomased küsimused ei pruugi tingimata teisi kaubandusblokke huvitada, on sellised kahepoolsed kokkulepped tähtsad. (Näib, et pärast aprilli on mõlemad pooled kaubandus- ja investeerimistõkete eemaldamise ja halduskoormuse kergendamise valdkonnas märkimisväärselt edasi liikunud.)

Kõnealuse kokkuleppe küsimused ja valdkonnad on seotud järgmiste punktidega.

3.3

Lisaks peaks Euroopa Liit laiendama ja tugevdama majanduskoostööd selliste naaberriikidega nagu Ukraina ja Venemaa. Venemaa liitumine WTOga, ELi ja Venemaa ühine majandusruum ning ELi ja Venemaa uus raamleping on olulised tähised teel tõeliselt strateegilise majanduspartnerluse poole. Selline tugevdatud koostöö peaks maad ette valmistama tulevastele läbirääkimistele ühise majandusruumi üle, millega edendataks kaupade, teenuste, inimeste, teadmiste ja tehnoloogia vaba liikumist.

3.3.1

Kuna WTOga liitumine aitab strateegilise majanduspartnerluse üldiseid küsimusi lahendada vaid osaliselt, siis peaksid EL ja Venemaa rajama oma tulevased majandussuhted võimalusel WTO+ struktuuridele, et luua laiemat Euroopat hõlmav ühine majandusruum. Selleks on vaja suuremat pühendumist nii ELi kui Venemaa poolt, et tegeleda palju laiemate ja põhjalikumate küsimustega, kui on tavaliselt vabakaubanduslepingutes.

3.3.2

ELi ja Venemaa kokkulepe peaks muu hulgas hõlmama tavalisi sätteid, nagu piiriüleste investeeringute võrdne kohtlemine, tollimaksude ja mittetariifsete kaubandustõkete kaotamine, eeskirjade ühtlustamine, standardite ja vastavushindamise vastastikune tunnustamine, kaubanduse lihtsustamine ja tolliteenused, konkurentsialane koostöö, teenuste liberaliseerimine, riigihanked, sanitaar- ja fütosanitaarvaldkonna reguleerimine, intellektuaalomandi õiguste kaitse, vaidluste lahendamine ja rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kasutamine. Näiteid sellises ulatuslikus kokkuleppes käsitletavatest küsimustest võib leida nt Euroopa Majanduspiirkonna lepingutest.

3.5

Globaliseerumine on kiirendanud muutusi tehnoloogia, ideede ning ka töö- ja eluviiside osas. Komitee on pidevalt neid eesmärke toetanud ning usub, et kui Euroopa suudab ära kasutada oma uuendustegevuse ja loovuse potentsiaali, siis saab ta kujundada maailmas toimuvate muutuste suunda, rõhudes seejuures eriti Euroopa väärtustele ja kultuurilisele mitmekesisusele.

1.

EL üksi ei saa globaalset kliimasoojenemist peatada ning ELi meetmete lõplik mõju neutraliseeritakse, kui teised riigid ei astu samme energiakasutuse ja heitkoguste kontrollimiseks.

2.

EL peaks vältima konkurentsivõime osas ebavõrdsuse loomist ELi kaubatootjate jaoks, kes peaksid suuremate keskkonnamaksude maksmise tõttu suurendama tegevuskulusid, vähendades nii oma konkurentsivõimet globaalsel areenil. Lisaks sillutataks sellega teed investeeringute ümberpaigutamisele, mis võib olla ELi ühtse turu jaoks strateegilise tähtsusega.

3.

Komiteed ei veena argument, et kõrgemad keskkonnakaitsestandardid toovad kaasa suurema nõudluse täiendava uurimistegevuse läbiviimiseks keskkonnasäästlike toodete kohta. Selliste toodete uurimistegevuse ja turuletoomise vahele jääb väga pikk ajavahemik. Samas võidakse ELi energiamahukate toodete tootjad turult eemale tõugata nende riikide tootjate poolse ebaõiglase konkurentsi tõttu, kes ei võta nii meelsasti meetmeid oma heitkoguste piiramiseks.

3.10.1

Lahendus on nõudlikult ja järjekindlalt tõsta ELi ühist häält globaalse kliimasoojenemise üle peetavatel rahvusvahelistel läbirääkimistel ning avaldada survet riikidele, kes meetmeid ei võta. Kui EL otsustab üksi jätkata teatud keskkonnastandardite tõstmist, peaks ta kaaluma, kas rakendada piiridel WTO eeskirjadele vastavaid meetmeid neile toodetele, mis on pärit keskkonnavaenulikest riikidest, et Euroopa tootjad ei peaks tegutsema ebasoodsates konkurentsitingimustes.

3.10.2

Avatud globaalne kaubandussüsteem on ELi huvides. Kunagi pidi EL kaitsma oma kodanikke, huve ja väärtusi. Tänapäeval ei ole protektsionism õige lahendus. EL on kaubanduse ja investeeringute valdkonnas maailmas juhtival kohal ning tema avatus võimaldab tal hoida tootmissisendite kulud ja tarbijahinnad madalad, pakkuda ettevõtjatele konkurentsistiimulit ja teha uusi investeeringuid. Samas on ELile oluline kasutada rahvusvahelistes läbirääkimistes oma mõju selleks, et ajendada ka teisi osapooli olema avatud: avatus on poliitiliselt võimalik ainult juhul, kui teised vastavad sellele samaga.

3.10.3

Komisjon peab tagama, et kolmandad riigid vastaksid ELi eksportijatele ja investoritele asjakohase avatusega ning et nende põhireeglid ei piiraks ELi suutlikkust kaitsta oma huve ning kõrgetasemelist tervise-, ohutuse, keskkonna- ja tarbijakaitset.

4.1

Globaliseerumine ja muutused tehnoloogias loovad ohu, et suureneb ebavõrdsus ja süveneb lõhe kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata töötajate ning rikaste ja vaeste riikide vahel. Parim lahendus iga inimese ja riigi kohandamiseks toimunud muutustega on suurendada hariduse ja koolituse kvaliteeti ja kättesaadavust igas vanuses inimestele.

4.2

Komitee ja sotsiaalpartnerid on teinud märkusi selle kohta, kuidas kaitstud paindlikkus peaks olema kujundatud nii, et see aitab inimestel kiirete majanduslike muutuste ajajärgul edukamalt toime tulla üleminekuga teisele töökohale.

4.3

5. detsembril võeti tööhõive- ja sotsiaalnõukogus (13) vastu kaitstud paindlikkuse ühised põhimõtted, millega sillutati teed kaitstud paindlikkuse põhimõtete integreerimisele liikmesriikide riiklikesse reformikavadesse ja nende rakendamisele tihedas koostöös riiklike sotsiaalpartneritega.

4.4

Komitee soovib näha, et komisjon pööraks suuremat tähelepanu aktiivsetele poliitikameetmetele, millega edendada kaasatust ning pakkuda võrdseid võimalusi tööturul diskrimineerimist kogevatele rühmadele, nagu üle 50aastased isikud, naised, etnilised vähemused ja madala kvalifikatsiooniga kooli pooleli jätnud noored.

5.1

EL tunneb praegu globaalse finants- ja börsikriisi mõjusid. Rahaliidul ja Euroopa Keskpanga kiirel reageerimisel turgudel valitsevale segadusele on olnud positiivne roll. Esiteks on Euroopa Keskpank rahaturgudele tehtud suurte likviidsussüstidega aidanud kaasa usalduskriisi leevendamisele pangandussektoris, vähendades ohtu, et ettevõtete ja majapidamiste jaoks laenutingimusi märkimisväärselt karmistataks. Teiseks viitavad valuutariski puudumine ja riigipõhised madalad riskipreemiad sellele, et finantsturgude muutused ei ole ka ELi liikmesriikide tundlikumaid majandusi eriti mõjutanud.

5.2

Globaalse finantsturu muutused ja USA dollari nõrgenemine mõjutavad Euroopat, sealhulgas euro märkimisväärse tõusu kaudu, mida põhjustavad Euroopa Keskpanga baasintressimäära säilitamine liiga kõrgel tasemel ja rahapoliitika, mis sarnaneb konkurentsist tingitud devalveerimisele mujal maailmas, tuues kaasa kahjulikud tagajärjed ELi majandusele ja selle väljavaadetele keskpikas perspektiivis.

5.3

Hiljutised sündmused maailma finantsturgudel osutavad vajadusele tugevdada usaldatavusnorme, tõhustada järelevalveasutuste ja keskpankade vahelist kooskõlastamist ja teabevahetust ning suurendada läbipaistvust ja aruandlust.

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/9

1.1

Komisjon tõdeb 5. septembri 2007. aasta teatises „Tulemuslik Euroopa — ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007) 502 lõplik), et enam kui 9 000 seadusandliku meetme hulgas on 2 000 direktiivi, mille ülevõtmiseks riiklikesse õigusaktidesse on igaühe kohta vaja 40–300 meedet. Samuti märgitakse, et arvestades nende eurooplaste arvu, kes võiksid kasutada oma õiguste kaitseks ühenduse õigusakte, tuleks parema õigusloome eesmärgi nimel pöörata erilist tähelepanu õiguse kohaldamisele ning kohaldamisel ja selle järelevalvel jätkuvalt püsivatele takistustele.

Seepärast soovitab komisjon parandada praegu ühenduse õiguse kohaldamise ja järelevalve probleemide lahendamisel kasutatavaid meetodeid.

1.2

Komisjon toob välja ka neli võimalikku sammu õiguse kohaldamise parandamiseks:

1.3

Komitee toetab komisjoni kavatsust tõhustada vahendeid, mille abil saab ühenduse õigust liikmesriikides paremini kohaldada.

Komitee soovib kõnealusel teemal teha järgmised tähelepanekud.

2.1

Enamik ühenduse õiguse ebarahuldava kohaldamise ja elluviimise probleemidest tuleneb direktiivide puudulikust ülevõtmisest. Direktiivi ülevõtmist võib määratleda menetlusena, mille käigus liikmesriik, kellele direktiiv on suunatud, võtab vastu kõik vajalikud meetmed direktiivi tulemuslikuks kaasamiseks riiklikku õiguskorda, kasutades sobivaid normdokumente.

2.2

Direktiivi ülevõtmisel on liikmesriikidel kaks kohustust:

2.3

Sama kohustus kehtib ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 34 sätestatud raamotsuse puhul, mis — nagu ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 249 nimetatud direktiiv — on „siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi asutustele”.

2.4

Ka raamotsuste ülevõtmisel võib tekkida raskusi. Erinevalt EÜ asutamislepingust, mille artiklites 226 ja 228 sätestatakse kohustuste täitmata jätmise menetlused, ei ole Euroopa Liidu lepingus aga sätestatud järelevalvemenetlust, mida komisjon saaks algatada õigusakti puuduliku ülevõtmise või üldse üle võtmata jätmise korral. Loomulikult ei mõjuta see aga kuidagi liikmesriikide kohustust võtta raamotsused üle riiklikusse õiguskorda.

2.5

On alust nentida, et liikmesriikidel on jätkuvalt raskusi oma ülevõtmisnormide väljatöötamise kohandamisel, sest kuigi see ei pruugi esmapilgul nii paista, loovad need keerulisi õiguslikke piiranguid ja on teatud juhtudel vastuolus riikliku õigustraditsiooniga.

3.1

Liikmesriikidel on ainupädevus valida direktiivide ülevõtmise viis ja määrata ühenduse õigust kohaldava riikliku kohtu järelevalve all kindlaks meetmed, millega direktiiv saab avaldada mõju siseriiklikus õiguses. Sellega seoses tuleb rõhutada komisjoni kui asutamislepingute kaitsja kohustust tagada õiguse tõhus rakendamine ja ühtse turu toimimine, võttes liikmesriikidele suunatud meetmeid (põhjendatud arvamus, Euroopa Kohtu menetlus, karistusmakse jne). Viivitused direktiivide ülevõtmisel või nende puudulik või mittetäielik ülevõtmine ei takista asjaomaseid kodanikke nõudmast direktiivi kohaldamise eesõigust riiklike õigusaktide ees, lähtudes liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest.

3.2

Õigusakti nõuetekohaseks ülevõtmiseks tuleb võtta vastu ja ametlikult avaldada (1) siduvad riiklikud normid. Kohus ei tunnista seega lihtsalt üldiseid viiteid ühenduse õigusele, mis loovad petliku ettekujutuse õigusakti ülevõtmisest (2).

3.3

Võib juhtuda, et teatud riigi- või haldusõiguse üldpõhimõtete tõttu on konkreetsete õiguslike või reguleerivate meetmete vastuvõtmine õigusakti ülevõtmiseks üldse liigne, kuid üldpõhimõtted peavad siiski tagama direktiivi täieliku kohaldamise liikmesriigi ametiorganite poolt.

3.4

Direktiivide ülevõtmine peab seega toimuma võimalikult täpselt. Riiklikke õigusakte ühtlustavad direktiivid tuleb üle võtta võimalikult täpses sõnastuses, et tagada ühtsus ühenduse õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel (3).

3.5

Teoorias tundub see lihtne, kuid tegelikkuses juhtub, et ühenduse õiguses kasutatavatele konkreetsetele terminitele (4) ei leidu vastet riikide õigusterminoloogias või et teatud mõistel puudub seos liikmesriikide õigusega, mis aitaks teha kindlaks selle tähenduse ja ulatuse (5).

3.6

Samuti võib juhtuda, et direktiiv sisaldab artiklit, mille kohaselt tuleb direktiivi ülevõtmise riiklikes sätetes viidata direktiivile või lisada neile selline viide nende avaldamisel. Kohus karistab nn vastastikuse seose klausli eiramist ega tee erandit ka juhtudeks, mil liikmesriikide õigus juba on direktiiviga kooskõlas (6).

3.7

Direktiivide nõuetekohase ülevõtmise raskused tulenevad osaliselt ka nende erinevast normatiivsusest. Direktiivide sätted võib jagada üldiselt kaheks:

3.8

Mittekohustuslike sätete puhul ei lähtuta ülevõtmise täielikkuse, täpsuse ja tõhususe hindamisel mitte riiklike meetmete väljatöötamise asjaolust, vaid nende sisust, mis peaks võimaldama saavutada direktiivi eesmärke.

3.9

Normatiivsete/Kohustuslike sätete puhul pööravad komisjon ja kohus rohkem tähelepanu riiklike meetmete sõnastusele, mis peaks täpselt edasi andma direktiivi sätete sisu.

3.10

Mõnes liikmesriigis on tõsiseid raskusi normatiivsete/kohustuslike sätete ülevõtmisel: „õiguse selguse huvides peab uute sätete koostamisega käsikäes käima tekstide süstemaatiline toimetamine, hoidmaks ära kehtetute või halvemal juhul lausa vastuoluliste sätete jäämist teksti. Seepärast tuleb leida paras tasakaal sätete liiga sõna-sõnalise ülevõtmise ja liialt vaba sõnastamise vahel ning just see võib osutuda problemaatiliseks” (7).

4.1

Õigusakti ülevõtmise meetmete väljatöötamise viiside valik sõltub sellest, kas tegemist on mittekohustuslike sätete või normatiivsete/kohustuslike sätetega.

4.2

Liikmesriigid võivad õigusakti üle võtta ka viidete esitamise teel, kui tegemist on tehniliste sätetega, näiteks objektide nimekirju või näidisvorme sisaldavates lisades, või sageli muudetavate sätetega.

4.3

Hollandis, Slovakkias, Austrias, Soomes ja Eestis kasutatakse kõnealust viisi selliste tehniliste lisade ülevõtmisel, mida komiteemenetluse käigus vastu võetud direktiividega sageli muudetakse.

4.4

On selge, et õigusakti ülevõtmine ei ole nii lihtne kui näib, kuna direktiivide normatiivsus on erinev. Sellest tulenevad omakorda erinevused riiklikes ülevõtmismenetlustes.

4.5

Näiteks Ühendkuningriigis kasutatakse ülevõtmisõigusaktide puhul teatud kiirendatud menetlust („negative declaration”), millega valitsus edastab parlamendile ministeeriumidevahelise konsultatsiooni käigus koostatud ülevõtmisõigusakti teksti, mida aruteluks ei esitata, kui seda just konkreetselt ei taotleta.

4.6

Belgias kasutatakse kõigile õigusaktidele kohaldatavat kiirmenetlust, kui ülevõtmistähtaja lõpu lähenemine sunnib ülevõtmisõigusakti kiiresti vastu võtma.

4.7

Seevastu teistes liikmesriikides, sealhulgas Saksamaal, Austrias ja Soomes, puudub selline kiirendatud seadusandlik menetlus ülevõtmisõigusaktide vastuvõtmiseks kiirendatud korras.

4.8

Prantsusmaal ei käsitleta üle võetavaid õigusakte erinevalt (st lihtsustatud menetluse või õigusaktidega reguleerimise kasutamine) sõltuvalt nende probleemidest.

—

Kõigepealt tuleb otsustada, kuidas töötada ELi tasandil välja lihtsamini üle võetavad õigusaktid, mis on mõistete osas ühtsed ja järjepidevad, mis on oluline ettevõtjate tegevuse ja kodanike igapäevaelu seisukohast.

—

Tuleb juba varem valida ülevõtmisel kasutatav normdokument, algatades kohe algusest peale arutelud direktiivi eelnõu ning täpse ja pidevalt ajakohastatava vastavustabeli üle, järgides Ühendkuningriigi eeskuju.

—

Tuleb kiirendada ülevõtmisprotsessi pärast direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, usaldades sisemise kooskõlastamise riiklikule kontaktpuntkile, kelle käsutada on sel otstarbel loodud andmebaas, nagu soovitatakse komisjoni teatises. Kontaktpunkti jaoks võiks luua ka hoiatussüsteemi, mis annaks mõned kuud enne ülevõtmistähtaja lõppemist sellest märku. Sedalaadi korraldus toimib juba Belgias, Ungaris ja Hollandis.

—

Täpsete ja kohustuslike sätete või määratluste puhul tuleks soosida sõna-sõnalist ülevõtmist.

—

Võiks lubada ülevõtmist konkreetse viitega direktiivi normatiivsetele/kohustuslikele sätetele, näiteks nimekirjadele, tabelitele direktiivis käsitletavate toodete, ainete või objektide nimekirjadega, lisatud näidisvormidele või sertifikaatidele. Viide peab tingimata olema konkreetne, kuna Euroopa Kohtu seisukoht on, et riikliku õiguse teksti, milles tehakse lihtsalt üldine viide direktiivile, ei saa lugeda direktiivi nõuetekohaseks ülevõtmiseks (9). Holland, Slovakkia, Austria, Soome ja Eesti on esirinnas kõnealuse ülevõtmisviisi kasutamisel direktiivide tehniliste lisade puhul.

—

Riiklikke ülevõtmisviise tuleks kohandada vastavalt direktiivi ulatusele, kasutades kiirendatud menetlust, jätmata samas kõrvale kohustuslikke sisekonsultatsioone normatiivtekstide vastuvõtmisel.

6.1

Ühenduse õiguse kohaldamise parandamine, milleks komisjon üleskutse esitas, on mõistlik eesmärk, mille saavutamine jääb suures osas liikmesriikide ülesandeks. Nagu märgitud, seisavad nad silmitsi hoopis keerulisemate probleemidega, kui esmapilgul paistab.

6.2

Liikmesriigid ei tohiks kasutada direktiivide ülevõtmist ettekäändena nende riiklike õigusaktide muutmiseks, mis ei ole ühenduse õigusaktidega konkreetselt seotud („gold plating”), ega teatavate riikliku õiguse sätete leebemaks muutmiseks, mille tulemusel vähendatakse kodanike või ettevõtjate õigusi, süüdistades seejuures muutustes Brüsselit.

6.3

Liikmesriigid peaksid korrapärasemalt kasutama aluslepingute pakutavat võimalust võtta direktiive üle kollektiivläbirääkimiste abil, eriti kui tegemist on sotsiaal- ja majandusvaldkonna direktiividega. Sõltuvalt teemast tuleks ülevõtmise ettevalmistamise käigus konsulteerida riiklikku õigusesse sisse viimist vajavate muudatuste või täienduste osas (10). Läbirääkimised ja konsulteerimine edendavad ja soosivad ühenduse õiguse kohaldamist, toetudes kodanikuühiskonnale. Konsulteerimine kodanikuühiskonnaga enne riiklike ülevõtmismeetmete vastuvõtmist aitab riigiasutustel langetada teadlikumat otsust, võimaldades neil küsida näiteks sotsiaalpartnerite, ekspertide või ülevõtmismeetmetest mõjutatava majandusvaldkonna esindajate arvamust. See oleks õpetlik, kuna tänu sellele saaksid sidusrühmad paremini tutvuda eelseisvate reformidega. Näiteks Ühendkuningriik, Taani, Soome ja Rootsi konsulteerivad oma sotsiaalpartnerite ja nõuandeorganitega, edastades neile korraga nii ülevõtmisõigusakti teksti kui ka täpsed küsimused selle kohta.

6.4

Suuremal määral tuleks arvesse võtta teatud liikmesriikide põhiseaduslikku korda (liitriigid, piirkondlik detsentraliseeritus ja muud sõltumatute pädevuste riigisisese jagamise vormid). Mõnel juhul tuleks pikendada ülevõtmise tähtaega nende ühenduse sätete puhul, mis mõjutavad eelkõige kohalikke või piirkondlikke volitatud esindajaid (regionaalpoliitika, äärepoolseimad piirkonnad, saared jne).

6.5

Eriti puudutab see riikide parlamente ja piirkondlikke parlamente või kogusid (nt Šotimaal ja Belgias, samuti liidumaad Saksamaal), mis vastutavad ühenduse õiguse ülevõtmise eest valdkonnas, milles neil on ülesannete määramise või konsulteerimise pädevus. Sel eesmärgil loodavad komisjonid ja komiteed peaksid pidama aru kodanikuühiskonna asjaomaste sektorite spetsialistide ja esindajatega ning neil peaks olema spetsiifiline pädevus kavandada ülevõtmisõigusaktide ettepanekute analüüsi, et riiklike õigusaktide pakiliste küsimuste tõttu ei lükkuks riiklike ülevõtmismeetmete arutamine üle seatud tähtaja. Seevastu nn pakilisi meetmeid (seadusandlike volituste delegeerimine täidesaatvale organile) võiks kasutada mitme hilineva eelnõu puhul, mis ei tekita vaidlusi erakondade vahel. Nii saaks märkimisväärselt vähendada õigeaegselt üle võtmata direktiivide hulka.

6.6

Mõnes liikmesriigis on juba loodud ülevõtmisõigusaktide vastuvõtmise kiirendamise menetlused, teistes on välja töötatud ülevõtmise kvaliteeti parandavad meetodid. Mõned riigid aga kõhklevad ega ole veel jõudnud kohaneda. Ministeeriumide ja parlamentide juurde võiks luua näiteks ülevõtmisosakonna, mille ülesanne oleks juhtida või suunata direktiivide ülevõtmist. See annaks võimaluse ajakohastada avalikke meetmeid, mitte aga taluda ühenduse institutsioonide, eelkõige Euroopa Komisjoni seatud piiranguid. Tegemist on valdkonnaga, kus kõik liikmesriigid peaksid täiel määral täitma oma rolli ja ülesandeid Euroopa integreerimisel (11).

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/13

1.1

Komisjoni kõnealune ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta taotleb nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ muutmist, lisades piiranguid viie aine, mis pole omavahel seotud, turustamisele ja kasutamisele. Neli neist sisaldusid ka aastatel 1994-2000 koostatud prioriteetide loetelus. Ettepanekus sisalduvad meetmed puudutavad ainult ohtusid üldisele avalikkusele. Viimane aine — ammooniumnitraat -- võeti sellesse nimekirja selleks, et parandada ammooniumnitraadil põhinevate väetiste ohutust põllumajandustootjate ja levitajate poolse tavakäitluse käigus, ning sammuna võitluses terrorismi vastu, eelkõige piirates juurdepääsu lõhkeainete lähteainetele. Viimasel juhul ulatub mõju ka müügini jaemüüjatele ja üldisele avalikkusele.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab enamikku, kuid mitte kõiki ettepanekus sisalduvaid punkte. Üksikasjalikud väited kõigi ainete ja valmistite kohta, milles nad sisalduvad, on toodud punktides 5 kuni 9.12.

1.3

Komitee tunnistab, et kõnealune dokument on nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ pea viimane omataoline muudatus, enne kui see asendatakse 1. juunil 2009 määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH). Sellegipoolest avaldab komitee kahetsust selle üle, et nagu ka eelmistes muudatustes, on ka nüüd ained ja valmistised, mis pole omavahel seotud, sel moel kokku koondatud, ja täheldab pikki viivitusi, mis on esinenud pärast seda, kui nimetatud aineid nõukogu määruses (EMÜ) 793/93 esmakordselt „prioriteetseteks” aineteks nimetati. Kui nimetatud asjaolu tuleneb komisjoni või muude asjaomaste organite, sealhulgas hiljuti Helsingis loodud kemikaaliameti puudulikest ressurssidest või oskustest, siis tuleb võimalikult kiiresti ja kindlasti enne 1. juunit 2009 vastavaid meetmeid rakendada. Tootjad peavad samuti tunnistama oma kohustust anda riskianalüüsi käigus õigeaegselt asjaomast teavet. Ilma nimetatud menetluseta muutuvad muudatuse tulemused kiiresti mõttetuks.

1.4

Lõpetuseks toetab EMSK selgesõnaliselt nõukogu deklaratsiooni terrorismivastase võitluse kohta ja sellest tulenevaid arvukaid üksikuid tegevusi. EMSK usub, et tal on nimetatud protsessis etendada võtmeroll ja tegeleb hetkel mitmete arvamuste väljatöötamisega antud teemal. Kokkulepped selle kohta, millised tegevused on proportsionaalsed ja milliseid õiguslikke teid kasutada, et kutsuda esile kõigi asjaomaste osalejate õigeaegne ja tõhus reaktsioon, on pikaajalise ohutuse saavutamise jaoks määrava tähtsusega.

2.1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) jõustub 1. juunil 2009. Sellega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse terve rida olemasolevaid nõukogu ja komisjoni määrusi ja direktiive, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/769/EMÜ teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutuse kohta. Direktiiv, mille muutmist kõnealune ettepanek käsitleb, on mõeldud siseturu säilitamise ning samal ajal ka inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamise parimaks vahendiks.

2.2

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ lisas I on ära toodud spetsiifilised piirangud teatud ohtlike ainete ja valmististe turustamisele ja kasutamisele, milles on kokku lepitud ja mis on kehtestatud viimase 30 aasta jooksul. 1. juunil 2009 saavad need määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) lisa XVII nurgakiviks.

2.3

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ eelmised muudatused (uute piiravate meetmete lisamise kohta) on tehtud direktiivide kujul, mis vajavad rakendamist liikmesriikide poolt. Komisjoni kõnealune ettepanek on tehtud otsuse kohta, mis ei nõua ülevõtmist liikmesriikide õigusesse; vastasel juhul oleks pidanud tunnistama selle kehtetuks 1. juunil 2009, kui jõustub määrus (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

2.4

On teada, et lähikuudel esitatakse lõplik ettepanek otsuse kohta dikloormetaani turustamise ja kasutamise osas vastavalt nõukogu direktiivile 76/769/EMÜ. Kõik järgnevad ettepanekud ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta tehakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 190/2006 (REACH).

2.5

Ained (ja neid sisaldavad valmistised), mille kohta turustamise ja kasutamise piiranguid on peetud vajalikuks, on üldjuhul määratletud vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93 läbi viidud teatud „prioriteetsete ainete” hinnangute alusel. Koostatud on neli hindamise prioriteetide nimekirja -- viimane neist kannab kuupäevaga 30. oktoober 2000 --, mis liikmesriikide pädevatel asutustel tuleb rakendada. Nimekirjas olevast 141 ainest on 83 kohta koostatud riskihindamisaruanne (RAR). 39 neist on hinnanud Euroopa Liidu asjaomased teaduslikud komiteed ja ülejäänud on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Nimetatud ainetest 22 suhtes on kokku lepitud piiravate meetmete osas. Piiravad meetmed veel 4 aine kohta (mida käsitletakse allpool punktides 5 kuni 9.12 — DEGME, DEGBE, MDI ja tsükloheksaan) on lisatud käesolevasse ettepanekusse.

2.6

Kõnealuse määruse rakendamise takerduvat edu nimetati üheks põhjuseks, miks töötati välja uus lähenemine kõigisse „olemasolevatesse” ainetesse vastavalt määrusele EÜ nr 1907/2006 (REACH). Seetõttu tunnistatakse 1. juunil 2009 kehtetuks ka nõukogu määrus (EMÜ) 793/93.

2.7

Terve rida aineid, mida pole kantud algsesse nelja prioriteetide loetellu, on analüüsitud nende mõju osas inimeste tervisele ja keskkonnale ja/või tehtud ettepanekuid piirata nende turustamist ja kasutamist, kuna liikmesriikide taotlusel on tõstatatud uusi probleeme. Nimetatud ainete hulka kuulub ka ammooniumnitraat.

2.8

Ammooniumnitraat on siinkohal erijuhtum, kuna tema omadused on hästi teada ja seega ei vajanud tema mõju inimeste tervisele ja keskkonnale analüüsimist. Seda on kasutatud palju aastaid väga suurtes kogustes üle terve maailma lämmastikväetisena ning ta ei kujuta endast ootamatut ohtu töökohale, professionaalsetele kasutajatele ega majapidamises tarbijatele. Kahjuks on ta samas ka lõhkeainete tõhus, odav ja laialdaselt levinud komponent ning sobib õiguspäraseks kasutamiseks tööstuslikel ja sõjalistel lõhkamistöödel ja õigusvastaseks kasutamiseks terroristidele. Sel põhjusel taotletakse nõukogu direktiivis 76/769/EMÜ selle turustamise ja kasutamise piiramist.

2.9

Oleks saanud valida ka teisi õiguslikke aluseid, tegelemaks terrorismi ja lõhkeainete lähteainetega, kuid vastavalt kehtivale Euroopa Liidu lepingule oleksid need nõudnud liikmesriikide ühehäälset otsust. See protsess muutub vastavalt Lissaboni lepingule, kui viimane täielikult ratifitseeritakse, kuid see võtab veel aega.

2.10

On teada, et EÜ määruse nr 1907/2006 (REACH) lisasse XVII lisatakse tõenäoliselt veel uimastite ja lõhkeainete lähteaineid, seega peetakse antud toimimisviisi praegu sobivaks.

2.11

Kõik eelpoolöeldu puudutab „olemasolevaid” aineid, st 100 195 ainet, mis loetakse olevat olnud Euroopa Ühenduse turul ajavahemikus 1. jaanuar 1971 kuni 18. septembrini 1981. Nad on loetletud EINECSi originaalloetelus, mis on avaldatud Euroopa Ühenduse Teatajas 1990. aastal. Pärast 18. septembrit 1981 turule lastud aineid loetakse „uuteks” ning nad vajavad üksikasjalikku teadet enne turule lubamist, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda.

3.1

Komisjoni ettepaneku eesmärgiks on kaitsta inimeste, eelkõige tarbijate, tervist, ja tagada siseturu toimimine esimesse 25. mai 1994. aasta prioriteetide nimekirja kantud kolme aine (DEGME, DEGBE ja tsükloheksaan) ja kolmandasse 27. jaanuari 1997. aasta prioriteetide nimekirja kantud ühe aine (MDI) suhtes vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93.

3.2

Kooskõlas komisjoni 12. oktoobri 1999. aasta soovitusega 1999/721/EMÜ ja hilisemate samalaadsete soovitustega, mis käsitlevad riskianalüüside tulemusi ja riskide vähendamise strateegiaid terve rea ainete osas tehakse ettepanek mitmete spetsiifiliste ja väga üksikasjalike piirangute kohta, mis kuuluvad rakendamisele ainult müügi osas üldisele avalikkusele ega oma mõju töökohal olevatele tingimustele ega keskkonnale. Kulusid tööstusele ja ühiskonnale üldiselt peetakse minimaalseteks ja seetõttu loetakse ettepanekus sisalduvad tegevused määratletud ohtudega proportsionaalseteks. MDI-d sisaldavate valmististe kohta vajatakse lisaandmeid.

3.3

Viies aine, ammooniumnitraat, mida kasutatakse laialdaselt väetisena, on lisatud seetõttu, et ta võib toimida oksüdandina ning et teiste ainetega segatuna võib ta plahvatada. Ettepanekus sisalduvad piirangud peaksid tagama, et kõik ammooniumnitraati sisaldavad väetised vastavad ühistele ohutusnõuetele, ning piirama üldisele avalikkusele müüdavate ammooniumnitraadi toodete valikut, eesmärgiga vähendada koguseid, mida võidaks hõlpsasti kasutada õigusvastasel otstarbel. Seega võib väita, et kõnealune piirang toob kasu üldsuse tervisele ja ohutusele. Professionaalseid kasutajaid (põllumajandustootjaid ja õiguspäraseid lõhkeainetetootjaid) kõnealune piirang ei puuduta. Kulude (ja kasu) määra on küll raske arvuliselt hinnata, kuid usutakse, et see on määratletud ohtudega (ja ettepanekus sisalduvate meetmetega) proportsionaalne.

3.4

Kõnealune otsus jõustuks kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

3.5

Ettepanekule on juurde lisatud seletuskiri, komisjoni personali töödokument (mõju hindamise aruanne) ja vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93 hinnatud nelja aine kohta pikad ja üksikasjalikud, Euroopa kemikaaliameti poolt avaldatud riskihindamisaruanded koos (nii pooldavate kui kriitiliste) lisamaterjalidega erinevatelt teaduskomiteedelt ja muudelt organitelt, kes on aidanud asjassepuutuvaid andmeid ette valmistada või hinnata.

4.1

Nagu nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ mitmed eelnevad muudatused, puudutab ka kõnealune ettepanek aineid, mis pole üksteisega seotud ja mida selguse huvides käsitletakse eraldi.

5.1

DEGME on kõrge keemistemperatuuriga veega segunev glükooleeter, mida tavapäraselt kasutakse vahetootena sünteetilises keemias, kaaslahustina majapidamise dekoratiivtoodetes ja madala temperatuuriga jäätumisevastase vahendina, nt reaktiivkütuses. Vastavalt Madalmaade valitsuse ette valmistatud ja 1999. aasta juulis valminud riskihindamisaruandele oli Euroopa kogutoodang 1990-te aastate algul umbes 20 000 tonni, millest üle poole läks ekspordiks.

5.2

Tarbijate kokkupuude tuleneb selle kasutusest värvides ja värvieemaldajates, mis on mõeldud mitteprofessionaalseks hobikorras kasutamiseks. Nagu DEGME füüsikaliste omaduste järgi võibki eeldada, imendub see hõlpsasti läbi naha ning kui ei ole tagatud pidev kaitseriietuse kandmine, tekib nahaga kokkupuute tõttu oht tarbija tervisele.

5.3

Viimaste uuringute andmetel on DEGME nüüd kõigis avalikult müüdavates värvides ja värvieemaldajates asendatud muude lahustitega. Seetõttu on asjakohane tagada, et see olukord jätkuks toodete osas, mida toodetakse ELis või imporditakse ELi. Seega tagab kõnealune ettepanek, et alates hetkest 18 kuud pärast kõnealuse otsuse jõustumist ei jõua DEGME turule värvide ega värvieemaldajate koostises kontsentratsiooniga üle 0,1 % massist (st kogustes, mis ületab teiste ja lubatud koostisainetega saastumisest või nendega koosmõjudest tuleneva kontsentratsiooni). Seda peetakse mõistlikuks reaktsiooniks asjassepuutuvate tööstussektorite poolt. Seetõttu toetab EMSK kõnealust DEGME turustamise ja kasutamise piirangut.

6.1

DEGBE kuulub samuti glükooleetrite hulka, tal on veidi kõrgem keemispunkt kui DEGMEl, kuid sarnased füüsikalised omadused, sealhulgas segunemine veega. Seda kasutatakse laialdaselt vesilahustuvates värvides, kus ta aitab kaasa kuivamisele ja suurendab vastupidavust. See omakorda vähendab värvimise sagedust ja piirab üldist kokkupuudet. Riskihindamisaruande järgi oli kogutoodang Euroopas umbes 46 000 tonni 1994. aastal, aastaks 2000 oli see suurenenud 58 000 tonnini, millest 33 000 tonni kasutati värvides.

6.2

Riskihindamisaruandes tuvastati riske tarbijatele, mis seisnesid hingamisteede ärrituses pärast väikeste piiskade sissehingamist DEGBEd sisaldavat vesilahustuvate pihustivärvide kasutamisel. Pintslist või rullist tuleva auru sissehingamine ei ole toksikoloogiliselt murettekitav.

6.3

Pärast riskihindamisaruande valmimist 1999. aastal esitatud uuringutulemustele tuginedes ja tunnistades DEGBE kui vesilahustuvate värvide olulise komponendi asendamise keerukust tehti järeldus, et tarbijate kaitsmiseks piisab sellest, kui kehtestada DEGB sisalduse ülempiiriks 3 % (massi alusel) pihustivärvides. Sellest kõrgema kontsentratsiooniga värve tohib küll avalikuks müügiks turule tuua, kuid neil peab olema märgistus „mitte kasutada pihustiga värvimiseks”. Piirangud ei puuduta müüki professionaalsetele kasutajatele, kes kasutavad suurema tõenäosusega kaitsevarustust. Leitakse, et jaotuskanalid on selle võimaldamiseks piisavalt eraldiseisvad.

6.4

Kõnealused meetmed jõustuvad 18-24 kuud pärast otsuse jõustumist, et anda aega vajalike muudatuste tegemiseks värvide koostises ja märgistuses. Seda peetakse mõistlikuks reaktsiooniks asjassepuutuvate tööstussektorite poolt. Seetõttu toetab EMSK DEGB turustamise ja kasutamise piiranguid, kuna need on tarbijate tervise ning siseturu kaitsmiseks otstarbekad.

7.1

Nimetus MDI on antud sarnaste toodete (isomeeride) segule, mis puhtal kujul on vahaja tahke konsistentsiga, aga üldiselt on nad saadaval eriti reaktiivsete viskoossete pruunide vedelikena. Riskihindamisaruande alusel oli maailma kogutoodang 1996. aastal üle 2 500 000 tonni, millest vähemalt 500 000 tonni toodeti ELis. Sobivate madala kaaluga polüoolide või glükoolide (või isegi vee) ja gaseeriva aine olemasolul reageerib MDI äärmiselt kiiresti ja annab tulemuseks vahtpolüuretaane. Need võivad olla nii jäigad kui elastsed ja neid saab kasutada paljudeks otstarveteks struktuurikomponentide, tihendite, täidiste, vormide ja kinnitusainetena ehituses ja muudes valdkondades.

7.2

Tarbija kokkupuude tuleneb peamiselt ühekomponendiliste vahtude kasutamisest, mida müüakse pihustusmaterjalide purkides hobikorras remontijatele, et täita ebakorrapäraseid auke krohvis või telliste vahel või siluda vastpaigaldatud uste ja akende ümbrust. MDId müüakse aastas umbes 10 000 tonni. See on piisav kogus, et toota aastas umbes 36 miljonit purki tarbijatele ja 134 miljonit purki professionaalidele. Alternatiivsed tooted — näiteks klaaskiud akende ümbruse silumiseks — pole nii mugavad kasutada ja tekitaksid teistsuguseid probleeme.

7.3

Tarbijatele tekitatavate ning nahale ja hingamisteedesse sattumisega seonduvate riskide hindamine ei ole kerge olnud töökohtadelt saadavate andmete abil. Isomeeride puhtaid näidiseid on raske saada. MDI väga kiire reageerimine veega, millest tekib inertne lahustamatu tahke aine, muudab standardse ohuhindamise väga keeruliseks. Kasutatav kogus on piiratud, kuna tarbija pihustab ainet läbi väikse käsipihustipurgi suunatava otsiku. Tavapärane purk tühjeneb 2-4 minutiga. Kui õhus on veeauru, siis vabaneb MDI kiirel kõvastumisel. Tahke lõpptoode on inertne ja ohutu. Kasutamine on tõenäoliselt ühekordne (et täita üksikud augud või siluda ukse või akna ümbrus) ja harv (enamiku kasutajate jaoks) ning seda ei saa samastada professionaalsete kasutajate igapäevase kokkupuutega. Nagu hobikorras remontijatel alati, võidakse individuaalset kaitsevarustust rutiinselt kasutada või mitte kasutada.

7.4

Eelpoolöeldut arvestades pole üllatav, et kuigi teoreetilised ohud on olemas, on osutunud raskeks, kui mitte võimatuks määratleda tegelikke juhtumeid, kus tarbijatel (või lausa töökohal, kus saab rakendada kaitsemeetmeid) on tekkinud ärritusi nahale või hingamisteedele. See omakorda tähendab, et proportsionaalsete, ökonoomsete ja praktiliste lahenduste leidmine on veelgi raskem.

7.5

Selles suhtes märgitakse mõjuhinnangus õigesti, et iga tarbijatele ühekordseks või harvaks kasutamiseks müüdava purgiga saaksid olla ja peaksid olema kaasas kerged, odavad ja täiesti adekvaatsed polüetüleenkindad, mitte rasked neopreen- ega nitriilkindad. Seevastu kui igale purgile saaks kaasa panna kerge puuvillase gaasimaski, siis poleks tegeliku ohu korral sellest kasu — samas kui õige gaasimask, mis kaitseks kõigi võimalike gaasiliste ohtude eest, maksaks umbes kümme korda rohkem kui purk ja poleks garantiid, et seda vajaduse korral kasutataks.

7.6

Komisjon teeb seega ettepaneku, et kõigil üldsusele müüdavatel purkidel peaksid olema kaasas polüetüleenkindad (näiteks korgi sisse pakituna) ja et purgil peaks olema vastav märgistus viitega MDI poolt põhjustatavale ohule tekitada allergiat ülitundlikkuse korral, astmahoogu astmaatikute puhul või nahareaktsioone nahaprobleemidega inimeste puhul.

7.7

EMSK toetab neist meetmetest esimest, st polüetüleenkinnaste kaasapanekut, mida tuleks kanda igasuguse koduse remonditöö puhul antud toodet kasutades. Kui soovitakse, et see oluline ja proportsionaalne meede oleks teostatav, siis tuleks loobuda nõuetest, et kõnealused kindad peaksid vastama rangematele standarditele, kuna see takistaks kinnaste levikut.

7.8

Siiski peab EMSK küsitavaks ettepanekus sisalduvat lisamärgistuse nõuet, isegi kui võimaldatakse mõistlik ajavahemik selle rakendamiseks proportsionaalsete kuludega. Ei ole näiteks selge, kuidas võiks keegi üldsuse hulgast teada, et ta on „tundlik teiste diisotsüanaatide suhtes peale MDI” või seda, miks on see eriti oluline. Nagu kroonilise (pikaajalise) astma ja dermatiidi põdejad teavad, võivad peaaegu kõik majapidamis- ja remonditooted kutsuda esile ägeda (lühiajalise) negatiivse reaktsiooni. Neil juhtudel on esmatähtis hea ventilatsioon ja kaitseriietuse (kinnaste) kasutamine — koos soovitusega lõpetada sümptomite ilmnemisel kohe toote kasutamine. See on kasulik nõuanne kõigile kasutajatele sõltumata nende eelnevatest terviseprobleemidest ning peaks kajastuma märgistusel. Arvestades, et purgid on väiksed, peaksid kõik sedalaadi nõuanded olema selged, lühidad ja tavapärastel kasutamistingimustel loetavad. Kui on vaja muid kasutamis- või ohutusjuhendeid, siis tuleks need lisada kaasasolevatele lehtedele.

7.9

EMSK peab küsitavaks ka 6. taandes toodud ettepanekut, et „füüsilised või juriidilised isikud, kes turustavad esimest korda MDId sisaldavaid valmistisi, peavad kolme aasta jooksul … koguma andmeid võimalike juhtude kohta, kus inimestel tekib …respiratoorne allergia, ning edastama need andmed komisjonile… vastavalt uuringuprotokollile, millesse on kaasatud erikeskused … näitamaks, et puudub täiendavate piirangute vajadus.” Arvestades, et MDId on rutiinselt kasutatud alates 1970ndatest aastatest ning et, nagu eelpool toodud, ulatuvad praegused müügimahud tootjate puhul, kellele kõnealune nõue ei laieneks, 36 miljoni purgini aastas, on selles raske näha midagi muud kui turule sisenemise halvasti maskeeritud takistust uute tootjate jaoks.

7.10

Komisjoni mõju hindamise aruandes selgitatakse, et „see tuleneb riskihindamise aruandes väljendatud kartusest, et mõned töötajate respiratoorse allergia ohud […] võivad olla olulised tarbijatele”. Hiljem samas lõigus väidetakse, et „vastumürgikeskustest praeguseks saadud teave näib viitavat sellele, et MDId sisaldavatest toodetest põhjustatud allergiajuhtumeid tarbijatel pole üldse või on vähe.” Vaatamata kõneluse aruandlusmenetluse oletatavatele piirangutele ei ole kindel, et komisjoni ettepanek on konkreetsem. Seetõttu näib kõnealune ettepanek olevat ebaproportsionaalne ohu suhtes, mis tunnistatakse olevat hüpoteetiline ja mille kohta pole tegelikust laialdasest kasutusest tulenevat tõendusmaterjali.

7.11

Seega soovitab EMSK turustamise ja kasutamise piirangu kõneluse osa välja jätta. Kui peaks veel olema õigustatud kahtlusi toodete ohutuse osas, mida ei ole lühikese aja jooksul võimalik asendada, siis tuleb neid käsitleda koos tootjatega ja läbi viia nende hindamiseks vajalike andmete kogumise nõuetekohane menetlus.

8.1

Tsükloheksaan on värvitu vedelik, mida saadakse suurtes kogustes benseeni hüdrogeenimise teel.. Seda kasutatakse peaaegu ainult ((>95 %) adiphappe ja sellest tulenevalt nailoni sünteesimisel. Tootmismaht kogu maailmas on praegu üle 5 000 000 tonni, millest umbes 1 500 000 tonni toodetakse Euroopa Liidus. Need protsessid toimuvad suletud süsteemides ja kokkupuudete tase on madal. Tsükloheksaan esineb looduslikult põlemissaadustes, sealhulgas tubakasuitsus, toornaftas ja taimedes ning bensiiniaurudes.

8.2

Tsükloheksaani kasutatakse ka lahustina muuhulgas neopreenipõhiste liimide juures, mida kasutatakse naha- (jalatsid), auto- ja ehitustööstuses. See omakorda hõlmab suures mahus vaipade paigaldamist professionaalide poolt ja samalaadseid väiksemaid remonditöid tavatarbijate poolt. Kokku kasutatakse tsükloheksaani liimides alla 10 000 tonni aastas Euroopa Liidus.

8.3

Nagu kõigi süsivesinike puhul, on oluline hea ventilatsioon ja vastava kaitseriietuse või hingamisteede kaitsevahendite kasutamine. Seda saab tagada professionaalsete kasutajate, kuid mitte tavatarbijate puhul. Sellegipoolest, nagu ka MDId sisaldavate valmististe puhul, piiravad ka siin turustatavate toodete füüsikalised omadused ohtusid märkimisväärselt. Kiirestikuivavad kontaktliimid on ideaalsed väikestele esemetele, kuid mitteprofessionaalil on neid äärmiselt raske rahuldavate tulemustega kasutada suurte pindade puhul. Üldsusele müüdavate toodete pakendi suuruse piiramine näib seega olevat sobiv ja üldiselt aktsepteeritav meede.

8.4

Seetõttu teeb komisjon ettepaneku, et tsükloheksaani ei tohi üldsusele turustada neopreenpõhiste liimide koostises, mille pakend on suurem kui 650 grammi. Kõigil pakenditel peavad olema märked „Ärge kasutage vaipade kinnitamiseks” ja „Ärge kasutage halva ventilatsiooniga ruumides”

8.5

Praktilised katsed kõige halvemate võimalike tulemuste väljaselgitamiseks, näiteks suurte korkpaneelide kinnitamine siseseinale, on näidanud, et see piiraks adekvaatselt tarbijate kokkupuuteid ainega, mis, nagu teistel eeltoodud juhtumitel, peaksid jääma harvadeks ja lühiajalisteks. Selgub, et puuduvad andmed neopreenipõhiste liimide kasutamisel esinenud tegelike intsidentide kohta vaatamata nende laiale levikule ja kauaaegsele kasutamisele. Kõnealuseid meetmeid võib sellegipoolest rakendada, ilma et see häiriks oluliselt tootjaid või tarbijaid. Seetõttu toetab EMSK kõnealust tsükloheksaani DEGME turustamise ja kasutamise piirangut, kuna see on käsitletud ohtude suhtes proportsionaalne.

9.1

Ammooniumnitraat on graanulites müüdav valge tahke aine, mida on üle 100 aasta toodetud maagaasist saadavast ammoniaagist. Selle toodangumaht kogu maailmas on üle 20 000 000 tonni. Ammooniumnitraat on oluline lämmastikväetis ja lõhkeainete tooraine. Viimane omadus ja kerge kättesaadavus koos madala hinnaga on muutnud ta huvipakkuvaks terroristidele. On vaja ka muid komponente, näiteks diislikütust, kuid neid on ülilihtne hankida. Ammooniumnitraat oli palju aastaid IRA jaoks eelistatud lõhkeaine, samuti kasutati seda suuremastaabilistel pommirünnakutel Oklahoma, World Trade Centeri ja Bali puhul. Viimasel ajal on ekstremistlikud rühmitused kasutanud seda Londonis ja teistes Euroopa pealinnades tegutsemisel. Vastavate seadeldiste valmistamise õpetused on Internetis kergesti kättesaadavad. Isegi 2 kilogrammiga võib juba saavutada laastavaid tagajärgi. Sihipärase tegutsemise korral näib tavaisikutel olevat hõlpsasti võimalik hankida koguseid üle 500 kg, vajadusel võib osta aianduspoodidest ja jaemüügikohtadest korduvalt väikseid koguseid. Selle kõige kontrollimine on ilmselgelt raske.

9.2

Professionaalsete kasutajate (põllumajandustootjate) üle teostatakse kontrolli nii, et vedudele on kehtestatud suured miinimumkogused (et raskendada üksikute pakendite ebaseaduslikku transportimist ja teisaldamist) ja kehtib toote elutsükli hoolika juhtimise nõue tarneahela kõigis etappides. Üldiselt turustatav ammooniumnitraat on ebastabiilne, ta võib laguneda ja muutuda kasutuskõlbmatuks. Seetõttu on vaja teda hoolikalt ladustada ja laotada maha nii kiiresti kui võimalik. See seab piirangud kogustele, mida võidakse edastada teistele kasutajatele.

9.3

Ammooniumnitraat on saadaval eri kontsentratsioonides (lämmastikusisaldus protsentides) ning sellele võib olla lisatud teisi olulisi põhiaineid või mitte (tavaliselt fosfori ja kaaliumi derivaadid). Puhta ammooniumnitraadi lämmastikusisaldus moodustab umbes 35 protsenti. Seda tuleb lahjendada, et vältida taimestiku kahjustamist. Eri tootekvaliteete võib saada, lisades tootmisel aktiivseid aineid/ või inertseid täiteaineid, nt kriiti, või siis kasutades keemilisi protsesse, et saavutada soovitud suhe peamiste koostisainete vahel. Põllumajandustootjatele müüdavate toodete lämmastikusisaldus võib olla 28 protsenti või enam. Kõnealuseid kõrge lämmastikusisaldusega väetiseid kontrollitakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 2003/2003 tagamaks, et neil on nõutav lämmastikusisaldus ja et nende kasutamisel ei teki plahvatusohtu. Kõnealustele nõuetele vastavad väetised võidakse märgistada „EÜ väetise märgiga” ja neid võidakse turustada piiriüleselt. Nõuetele mitte vastavavaid väetisi ei või eksportida, neid nimetatakse „riigisisese kasutusega väetiseks”. Tarbekaupade lämmastikusisaldus on üldjuhul 20 kuni 25 protsenti. Mida väiksem on lämmastiku protsent, seda suurem on transpordikulu väetise ühiku kohta ja seda enam ainet on vaja kasutada teataval pindalal. Kuigi ammooniumnitraati sisaldavaid väetiseid peetakse esmatähtsaks tulundusliku põllumajandustegevuse jaoks, ei kehti see palju väiksemate koguste suhtes, mida müüakse jaemüügipunktides eraisikutest tarbijatele ning mida saab asendada teiste toodetega.

9.4

Ebaseaduslikke lõhkaineid valmistada kavatseva isiku seisukohalt on seda parem, mida suurem on ammooniumnitraadi sisaldus. Mehhaaniliselt valmistatud segusid saab rikastada lihtsalt lahjendamise ja kristalliseerimise abil. Keemiliselt seotud segude rikastamine on seevastu keerulisem või üldse võimatu. Taani valitsuse ekspertidel õnnestus plahvatama panna isegi vaid 16-protsendilise sisaldusega aineid. Kui kasutada on piisavalt aega ja ressursse, siis on võimalik kõik, ehkki raskusteta kättesaadavatel toorainetel põhinevad omavahel konkureerivad valmistised näivad lõpuks muutuvat atraktiivsemaks. Nendega võib tutvuda Terroristi käsiraamatus ja teistel üldsusele kättesaadavatel veebilehtedel.

9.5

Pärast Madridis 2004. aasta märtsis toime pandud pommiplahvatusi lepiti Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku terrorismvastase võitluse deklaratsioonis, millega loodi lõhkeainete turvalisuse valdkonna ekspertide töökond, mille ülesandeks tehti tegevuskava väljatöötamine eesmärgiga võidelda lõhkeseadeldiste kasutamisega terroristide poolt. Tegevuskava sai valmis 2007. aasta juunis. Ühega 47-st konkreetsest meetmest nähti ette lõhkainete valmistamisel kasutatavate lähteainete ekspertide alalise komitee loomine. Komiteesse on kaasatud era- ja riigisektori eksperte ning Euroopa keemiatöötuse organisatsiooni CEFIC, Euroopa keemiatööstuse tootmis- ja hulgimüügiettevõtjate organisatsiooni FECC ning väetiste tootjate assotsiatsiooni EFMA esindajaid.

9.6

Praeguse ettepaneku eesmärk on viia kõik põllumajandustootjatele (ja hulgimüügiettevõtjatele) müüdavad ammooniumnitraati sisaldavad väetised kooskõlla määruses (EÜ) 2003/2003 kindlaks määratud nõuetega ning piirata üldsusele müüdavate toodete lämmastikusisaldust. Ettepaneku vastuvõtmise korral ei tohi ammooniumnitraati üldsusele turustada 18 kuud pärast otsuse jõustumist ainena või valmististes, mis sisaldavad lämmastikku rohkem kui 20 % ammooniumnitraadi massist.

9.7

Euroopa Majandus- ja Sotisaalkomitee toetab täielikult kõnealuse ettepaneku esimest osa, mille kohaselt kõik põllumajandustootjatele (kas piiriüleselt või mitte) müüdavad kõrge lämmastikusisaldusega väetised peaksid vastama määruse (EÜ) 2003/2003 nõuetele.

9.8

Seoses teise piiranguga, mis puudutab müüki üldsusele, märgib komitee, et piiranguga hõlmatavad kogused võivad olla esialgselt oodatust suuremad, ületades 50 000 tonni, ning et väetiste tootjaid esindav EFMA on küll heaks kiitnud segaväetistele kohaldatava 20-protsendi piirangu (mida saaks taasrikastada suuremat vaeva nägemata), ent on teinud ettepaneku kehtestada 24,5-protsendiline piirang keemiliselt seotud toodetele (mille puhul on rikastamine märksa keerulisem). Arvestades asjaolu, et lõhkainete valmistamisel kasutatavate lähteainete ekspertide alalises komitees käivitatud arutelu jätkub, tuleb eelnimetatud ettepanekut ja sellega seonduvaid võimalusi uurida lõpuni enne lõpliku otsuse tegemist. Olenemata sellest, mis veel võiks olla oluline võitluses terrorismiga, ei ole kahtlust selles, et on esmatähtis jõuda täielikule kokkuleppele ja kohustuste võtmiseni eri sidusrühmade ehk antud juhul tootjate, hulgi-ja jaemüügiettevõtjate ning üldsuse vahel, kui soovitakse teha tõelisi edusamme ligipääsu piiramisel lõhkainete lähteainetele.

9.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee aktsepteerib teatava reservatsiooniga asjaolu, et nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ on komisjonile lühiajalises perspektiivis ainus kättesaadav alus õigusaktide loomiseks ning et seetõttu tuleb teha ettepanekuid meetmete kohta ja arutada neid just sel viisil. Jääb loota, et õnnestub luua parem süsteem siis, kui Lissaboni leping on täielikult ratifitseeritud.

10.1

Komitee väljendab — nagu juba nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ varasemate muudatuste kohta koostatud komitee arvamustes — kahetsust selle üle, et kõnealuste muudatustega koondatakse jätkuvalt ühte omavahel seostamatuid tooteid, mis vajavad täiesti erinevate otsuste tegemist. See ei ole hea tava ning sellest ei ole suurt abi. Kindlasti ei ole tegemist hea haldustava näitega. Jääb vaid loota, et tõhustatud menetlus hakkab kehtima alates 1. juunist 2009. aastast vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

10.2

Komitee juhib samuti tähelepanu menetluste pikale rakendusajale. Esimene prioriteetide nimekiri avaldati 1994. aasta mais. Isegi kui ettepanek võetaks, nagu soovitud, vastu kiirkorras, oleks selle mõju turule vaid väike kuni 2010. aasta lõpuni (ja ka siis on raske ette kujutada, et see mõjutaks positiivselt inimeste tervist). Samuti on raske väita, justkui oleksid viivitused tekkinud üksnes tootjate süül, kes pidid esitama riskihindamisaruannete alusandmed, kuna viimased olid kättesaadavad juba tükk aega. Kui viivitused tekitas komisjoni või tema teaduslike komiteede või muude üldsuse turvalisuse eest vastutavate organite või ametite ja agentuuride ressursside puudulikkus, tuleks sellele kindlasti leida lahendus enne, kui alates 1. juunist 2009 peab toime tulema palju suurema töökoormusega, mille kohta prioriteetide nimekirjad suuremas osas on veel koostamata.

10.3

Komitee toetab selgelt ülemkogu 2004. aasta terrorismvastase võitluse deklaratsiooni ja sellest tulenenud eri meetmeid ning usub, et sellega seoses tuleks kodanikuühiskonnal täita keskset ülesannet. Seetõttu loodab komitee, et teda peetakse kõnealuses protsessis väärikaks ja kasulikuks vahendajaks ja osalejaks, ning märgib, et praegu on koostamisel mitu teemaga seotud arvamust. Kokkulepped selle kohta, millised tegevused on proportsionaalsed ja milliseid õiguslikke teid kasutada, et kutsuda esile kõigi asjaomaste osalejate õigeaegne ja tõhus reaktsioon, on määrava tähtsusega pikaajalise rahu ja ohutuse saavutamise suhtes ELi sees ja selle ümbruses.

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/19

1.1

Komitee kiidab heaks otsuse luua ühisettevõtte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas. Komitee on seisukohal, et hoogustades uurimis– ja arendustegevuse valdkonna investeeringud, luuakse ettevõtetele kindel tugiraamistik, mis aitab üle saada Euroopa Liidu rahastamise praegusest killustatusest ja koordineerida tihti hajusaid teadusuuringuid, suurendades nii nende tõhusust.

1.2

Komitee tunnustab valdkonna valikut, mis kuulub samaaegselt Lissaboni strateegia alla, käsitleb Barcelona eesmärke uurimis- ja arendustegevuse meetmete kohta ning samuti hõlmab muid olulisi ELi poliitikaid, eelkõige keskkonna ja säästva arengu valdkonnas.

1.3

EMSK rõhutab kõnealuse otsuse toetamisel kõigepealt investeeringute ja teadusuuringute koordineerimise osas pakutava uuendusliku strateegia olulisust ELi jaoks. Sellega seoses leiab komitee, et strateegiaga luuakse tugev alus Euroopa teadusruumi loomisele.

1.4

Finantsküsimuste, osalejate arvukuse ja ELi ressursside olulise mahu tõttu tuleks komitee arvates paremini määratleda teadusuuringute lõpptoodete kasutamine ja jaotamine, eelkõige intellektuaalomandi ja patentide küsimuses. Komitee on nimetatud puudust märkinud juba oma varasemates arvamustes, milles käsitleti innovatiivse meditsiini ühist tehnoloogiaalgatust ning ühisettevõtet Clean Sky. Kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatuse puhul on oht, et nimetatud puudus osutub veel problemaatilisemaks, kuna lõpptoode huvitab turul konkureerivaid ettevõtteid, eriti autotootjaid.

1.5

Komitee peab seetõttu vajalikuks:

2.1

Kõnealuse määruse ettepaneku eesmärgiks on algatada Euroopa teadus- ja arendustegevuse valdkonnas üks esimesi avaliku ja erasektori partnerlusi, mis moodustab ühe kuuest ühisest tehnoloogiaalgatusest. Kõnealune partnerlus — ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas — on seotud strateegilise sektoriga energia mitmekesistamise ja kättesaadavuse tagamiseks tulevikus.

2.2

Ühisettevõtte üldine eesmärk on võimaldada tööstusel, liikmesriikidel ja komisjonil koondada oma ressursid, mis on suunatud asjakohaste uurimisprogrammide edendamisele.

2.3

Erinevalt tavapärasest lähenemisest, millega määratakse projektidele riiklik finantseerimine iga juhtumi puhul eraldi, puudutavad ühised tehnoloogiaalgatused laiaulatuslikke ühiste strateegiliste teaduseesmärkidega teadusprogramme. Selline uus lähenemine peaks looma Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks kriitilise massi, tugevdama teadusringkondi peamistes strateegilistes sektorites ning ühtlustama projektide rahastamist, et teadusuuringute tulemusi oleks võimalik kiiremini rakendada. Ühised tehnoloogiaalgatused puudutavad määravaid sektoreid, milles praegused vahendid ei ole oma ulatuselt ega kiiruselt piisavad, et võimaldada Euroopal maailmakonkurentsis püsida või liidripositsiooni saavutada. Tegemist on sektoritega, milles teadusuuringute rahastamisel riiklikul, Euroopa või eratasandil oleks märkimisväärne lisaväärtus, eriti kui soodustada erasektori kulutuste suurenemist teadus- ja arendustegevusse.

2.4

Kütuseelemendid on ülitõhusad energiamuundurid, mis võimaldavad olulisel määral kumulatiivselt vähendada kasvuhoonegaase ja muid saasteaineid. Muu hulgas võimaldavad nad energialiikide puhul paindlikkust, sest neid saab kasutada vesiniku ja muude kütustega, nagu maagaas, etanool ja metanool. Seega annavad kütuseelemendid otsustava panuse keskkonnakaitsesse ja saastevastasesse võitlusesse.

2.5

Kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühise tehnoloogiaalgatuse „Ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas” üldine eesmärk on panustada sektori jaoks esmatähtsate pädevuste arendamisse ning tugevdada seeläbi Euroopa konkurentsivõimet. Kõnealuse ettepanekuga esitatakse vastava ühisettevõtte loomiseks vajalik õiguslik raamistik.

2.6

Ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas aitab muu hulgas rakendada keskkonnatehnoloogia tegevuskava (ETAP) vastavalt teatisele KOM(2004) 38, milles see tehnoloogiaplatvorm on sätestatud ühena ETAPi prioriteetsetest meetmetest.

3.1

Energiavarude vähesus ja jätkuv ebakindlus energiaga varustamisel mõjutavad kodanike elukvaliteeti ning Euroopa ettevõtete konkurentsivõimelisuse säilimist. Nimetatud tegurid võivad tulevikus kaasa tuua tõsiseid tagajärgi, sealhulgas juhul, kui püsib pidev ebakindlus ja energia hind tõuseb.

3.2

Seetõttu on vesinikul toimivad kütuseelemendid tuleviku seisukohalt äärmiselt olulised. Lisaks sellele, et nad võimaldavad olemasolevaid energiaallikaid mitmekesistada, on tegemist ka saastevabade energiamuunduritega, kuna nende kasutamisel vabaneb vaid auru. Teist liiki kütuseelemendid, mis kasutavad maagaasi ja muid fossiilkütuseid, vähendavad tänu oma suuremale tõhususele samuti saasteainete heitkoguseid.

3.3

Vesiniku kui paindliku energiakandja kasutuselevõtt mõjutab positiivselt energiavarustuse kindlust ja stabiliseerib energiahindu, kuna seda saab toota kõikidest esmastest energiaallikatest ning seepärast mitmekesistab see kütuseliike transpordis, mis praegu sõltub 98 % ulatuses naftast.

3.4

Maailma kütuseelementide tööstuse aastakäive oli 2005. aastal umbes 300 miljonit eurot, millest Euroopal vaid 12 %. Investeeringud teadusuuringutesse ulatuvad hinnanguliselt 700 miljoni euroni aastas, millest 78 % tehakse Põhja-Ameerikas ning üksnes 10 % Euroopas.

3.5

Euroopa kütuselementide ja vesiniku sektori praegune struktuur on täielikult ebapiisav, ehkki valdkonda on juba suunatud märkimisväärsel hulgal ELi riiklikke vahendeid ning need on juba lisatud seitsmenda raamprogrammi energeetika ja transpordi teadusuuringute portfelli. Jõupingutused Euroopa teadustegevuse arendamiseks ei ole maailma ülejäänud piirkondade püüdlustega võrreldes piisavad. Euroopa Komisjoni uuringu (transpordi ja energeetika peadirektoraadi projekt „HyLights”) kohaselt on Euroopa kütuseelementidega sõidukite tutvustamise osas Jaapanist ja Põhja-Ameerikast viis aastat maha jäänud.

3.6

Ilma uue konkreetse tõuketa teadus- ja arendustegevuse valdkonnas võib Euroopa niivõrd olulises valdkonnas nagu kütuseelemendid ja vesinik taas jääda maailmakonkurentsis maha, mis tooks kõnealuses sektoris kaasa negatiivseid tagajärgi tööstuse arengule ja tööhõivele.

3.7

Komisjoni läbiviidud analüüsidest ja konsultatsioonidest ilmneb, et peamisteks probleemideks on sektori jaoks vajalike uuringute keerukus ning asjaolu, et ELi tasandil ei ole jõutud konkreetse kokkuleppeni pikaajalise eelarvekava osas.

3.8

Võttes arvesse, et innovatsiooni valdkonna meetmed nõuavad märkimisväärseid ressursse, tundub ilmselge, et antud olukorras ei ole ükski ettevõte ega ükski institutsioon võimeline üksi vajalikke uuringuid läbi viima.

3.9

Lisaks sellele, et praegused vahendid on ebapiisavad, ei kasutata neid ka optimaalselt ning see põhjustab programmides lünki ja kattuvusi. Ulatusliku ELi programmi rahastamiseks praegustest vahenditest ei piisa.

3.10

Euroopa kütuseelementide sektor ei ole piisavalt kooskõlastatud eri riikide ja tegevusvaldkondade (akadeemilised ringkonnad, uued tööstusettevõtted, kõrgtehnoloogilised VKEd) vahel ning see piirab teadmiste ja kogemuste vahetamist ja ühiskasutust; potentsiaalsete klientide ootuste täitmiseks on vaja tehnilist arengut toimivuse ja materjalide, parandamiseks ning kulude vähendamiseks.

3.11

Euroopa mõõtme loomine kütuseelementide ja vesiniku valdkonna teadustegevuses on vältimatu valik, kuna tundub, et see on sektori tõsiste väljakutsetega toimetulekuks ainus võimalik lahendus.

3.12

Avaliku ja erasektori partnerlusel põhinev ühisettevõte peaks võimaldama ELi teadus- ja arendustegevuses liikuda kõnealuses valdkonnas kiiresti tõhusamate teadusuuringute suunas, mida seni on takistanud nõutud kriitilise massi puudumine. See on äärmiselt oluline, et ületada eri liikmesriikides läbiviidavate uurimisprogrammide praegune killustatus. Liikmesriigid ei suuda saavutada vajalikku kriitilist massi, kuna neil ei ole programmide rahastamiseks piisavalt vahendeid.

4.1

Uurimisprogrammide lähtealus on seitsmes raamprogramm, mis põhineb kindlal teadmisel, et investeeringute suunamine uurimis- ja arendustegevusse on konkurentsivõimelise ja dünaamilise majanduse jaoks hädavajalik.

4.2

Kõnealune määrus on kooskõlas ELi teaduspoliitikaga, Lissaboni strateegia konkurentsivõime suurendamise eesmärgiga ja Barcelona sihtidega seoses teadusuuringute rahastamisega, mille järgi peaksid investeeringud teadustegevusse moodustama 2010. aastaks 3 % SKT-st.

4.3

Samuti on määrus kooskõlas 2007. aasta jaanuaris avaldatud Euroopa Komisjoni teatisega „Energia muutuvas maailmas — Euroopa energiapoliitika” ja Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kavaga (SET-kava), mille kohta komitee hetkel arvamust (1) koostab ning millega soovitakse luua alus energiavaldkonna uutele tehnoloogilistele suundumustele järgmisel kümnendil. Määrus on vastavuses ka teiste ELi tegevusvaldkondadega, nagu keskkond ja säästev areng.

5.1

Dokumendi (KOM(2007) 571 lõplik) sisuks oleva ühisettevõtte loomise otsus kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas tuleneb otsusest nr 1982/2006/EMÜ seitsmenda raamprogrammi kohta, millega nähakse ette ELi panus avaliku ja erasektori pikaajaliste partnerlussuhete loomiseks teadusuuringute valdkonnas Euroopa tasandil.

5.2

Kõnealused partnerlussuhted hakkavad toimima ühiste tehnoloogiaalgatuste vormis ja tulenevad endistest Euroopa tehnoloogiaplatvormidest.

5.3

Nõukogu on oma eriprogrammi „Koostöö” käsitlevas otsuses nr 971/2006/EÜ rõhutanud vajadust avaliku ja erasektori partnerluse järele ja toonud välja kuus valdkonda, milles ühiste tehnoloogiaalgatuste arendamine on oluline Euroopa teadusuuringutele uue hoo andmiseks. Tegemist on järgmiste valdkondadega:

5.4

Kõnealuse üldise strateegia kontekstis nähakse läbivaatamisel olevas määruse ettepanekus (KOM(2007) 571 lõplik) ette ühise tehnoloogiaalgatuse rakendamist kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas, luues selleks ühisettevõtte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas.

5.5

Ühisettevõtet käsitatakse rahvusvahelise organisatsioonina, millel on juriidilise isiku staatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ artikli 22 ja direktiivi 2004/18/EÜ artikli 15 tähenduses. Ühisettevõtte asukoht on Brüsselis ja selle tegevus lõpetatakse 31. detsembril 2017, kui nõukogu seda perioodi ei pikenda.

5.6

Komisjoni kava kohaselt on ühisettevõtte loomisel järgmised peamised eesmärgid (üksikasjaliku loetelu leiate kõnealuse määruse ettepaneku lisas esitatud ühisettevõtte põhikirja artiklist I.2):

6.1

Kõnealune ettepanek koosneb nõukogu määrusest ja sellele lisatud ühisettevõtte põhikirjast. See põhineb aluslepingu artiklil 171. Ühisettevõte on ELi asutus ja kuigi selle eelarve sätestatakse nõukogu määruse nr 1605/2002 artiklis 185, tuleb arvesse võtta kõnealuse algatuse eripära, st avaliku ja erasektori partnerlust koos erasektori märkimisväärse panusega, mis on vähemalt sama suur kui avaliku sektori panus.

7.1

Ühisettevõtte asutajaliikmed on:

7.2

Pärast ühisettevõtte loomist võib mittetulunduslikke teadusorganisatsioone esindav teadusrühmitus saada selle liikmeks, kui luuakse teadusringkondi esindav organ.

8.1

Ühisettevõtte jooksvad kulud (üksikasjalik loetelu on toodud põhikirja artiklis 5) kannavad võrdsetes osades asutajaliikmed.

8.2

Teadus- ja arendustegevuse kulusid rahastatakse ühiselt ELi rahalise osamaksu ning ühisettevõttes osalevate eraõiguslike juriidiliste isikute mitterahaliste osamaksudega. Eraõiguslike juriidiliste isikute osamaksude väärtus peab olema vähemalt võrdne ELi osamaksudega.

8.3

ELi maksimaalne eelarve nii ühisettevõtte jooksvate kui ka tegevuskulude katmiseks on 470 miljonit eurot. Komitee hinnangul oleks nimetatud summa võinud veelgi suurem olla, võttes arvesse kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatuse tähtsust. Muu hulgas hinnatakse ühisettevõtte jooksvaid kulusid maksimaalselt 20 miljonile eurole, mis tuleb eriprogrammist „Koostöö”. Vastavalt nõukogu määruse nr 1605/2002 artikli 54 lõike 2 punktile b viiakse nimetatud programmiga ellu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi.

8.4

Kui luuakse teadusrühmitus (vt punkt 7.2), kannab rühmitus 1/12 jooksvatest kuludest, millest tulenevalt vähendatakse komisjoni osamakset.

8.5

Kui pärast aastat 2013 (mil seitsmes raamprogramm lõpeb) rahastamist ette ei nähta, jätkatakse aastatel 2014–2017 üksnes projekte, mille toetusleping on sõlmitud hiljemalt 31. detsembril 2013.

9.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab otsust ühisettevõte loomise kohta kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas ning kiidab heaks määruse (KOM(2007) 572 lõplik) eelnõu. EMSK soovib kõnealuse ettepaneku toetamisel kõigepealt rõhutada investeeringute ja teadusuuringute koordineerimise osas pakutava strateegia olulisust ELI jaoks, kuna kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatusega aidatakse kaasa energialiikide kombinatsiooni mitmekesistamisele, eriti seoses transpordisektoriga (6).

9.2

Nagu komitee on juba märkinud oma arvamustes teiste määruste kohta, mis tulenevad eriprogrammi „Koostöö” käsitlevast nõukogu otsusest nr 971/2006/EÜ, on komitee seisukohal, et uurimis- ja arendustegevusse investeerimise taasalustamine on sobiv viis Euroopa ettevõtetele kindla tugiraamistiku tagamiseks: see aitab üle saada ELi rahastamise praegusest killustatusest ja vältida programmide hajusat jaotumist

9.3

Komitee on alati rõhutanud oma kindlat veendumust, et EL peaks teadus- ja arendustegevuse valdkonnale üha enam pühenduma, ning on seda väljendanud ka mitmetes arvamustes. Kuna kõiki neid arvamusi on võimatu välja tuua, toob komitee näiteks kaks viimast arvamust, mis võeti 24.-25. oktoobri 2007 täiskogu istungjärgul suure häälteenamusega vastu ning käsitlesid ühisettevõtete Clean Sky ja ENIAC loomist.

9.4

Üldisemas plaanis: arvamuses teemal „Roheline raamat” Euroopa teadusruum: uued perspektiivid „kinnitab komitee, et” toetab eesmärki viia teaduse ja tehnoloogia infrastruktuurid maailmatasemele, selle saavutamiseks tuleb aga tagada ka pikaajaline ja kindel rahastamine„ (7), ent märgib samas, et” edu ja eesmärgi saavutamise põhieeldus on liikmesriikide kohalike asjaomaste instituutide ja ülikoolirühmade kaasamine ning tehniliste projektide puhul tööstussektori pühendunud osalemine.„

9.5

Konkreetsemas plaanis: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal” Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: „Biokütuste arendamise aruanne. Aruanne biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamisel Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud edusammude kohta” (8) toetas komitee jõuliselt uurimisprogrammide arendamist, mis on seotud kõnealuse määruse kohaldamisvaldkonnaga.

9.5.1

Nimetatud arvamuses toonitatakse, et: „komitee arvates tuleb erilist tähelepanu pöörata teadusuuringutele biokütuste, eriti teise põlvkonna biokütuste valdkonnas, unustamata ka teisi võimalusi, nagu päikeseenergiast vesiniku tootmise arendamine või biomassi töötlemine.”

9.5.2

Komitee kinnitab, et „kuigi teadus on teinud edusamme vesiniku saamisel biomassist — biotehnoloogilisel viisil — või taastuvenergiast, sõltub võimalus kasutada ja turustada vesinikul töötavaid sõidukeid ka kütuseelementide suurtest kuludest” ning tõdeb: „Et vesinikust areneks majanduslikult tasuv alternatiivne energiaallikas, tuleb langetada tootmiskulusid.” Komitee peab vajalikuks edendada teadusuuringuid biokütuseelementide tehnoloogiate valdkonnas, mille puhul kasutatakse biokatalüsaatoreid, et muundada keemiline energia elektrienergiaks.

10.1

Komitee leiab, arvestades loodud mitmepoolset ja liidetud rahastamissüsteemi ja ELi suuremahulisi ressursse, et teadusuuringute lõpptoodete kasutamine ja jaotamine tuleks selgemalt määratleda. Nimelt tuleks täpsemalt ja selgemini käsitleda patentide ja intellektuaalomandi küsimust, nii nagu see on kirjas määruse eelnõu artiklis 17 või lisas oleva ühisettevõtte põhikirja artikli 1 lõigus 24, milles aga piirdutakse põhimõtete esitamisega, kuna see võib takistada kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte edukat rakendamist ja toimimist. Komitee on nimetatud puudust märkinud juba oma varasemates arvamustes, milles käsitleti innovatiivse meditsiini ühist tehnoloogiaalgatust ning ühisettevõtet Clean Sky. Kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatuse puhul on oht, et antud puudus osutub veel problemaatilisemaks, kuna lõpptoode huvitab turul konkureerivaid ettevõtteid, eriti autotootjaid, kellest mitmed nimetatud ühisettevõttes osalevad. ELi rahastuse märkimisväärse ulatuse tõttu tasuks mõelda süsteemidele, mis parandaksid Euroopa investeeringute tasuvust või vähemalt tuleks nimetatud teemat käsitleda kõnealuses dokumendis.

10.2

Nagu nähtub lõigust 5.2, kasvavad ühised tehnoloogiaalgatused välja endistest Euroopa tehnoloogiaplatvormide tööst. Need aga ei saavutanud alati neile seatud eesmärki teadusuuringute strateegiliseks taaskäivitamiseks. Euroopa tehnoloogiaplatvormide ülesanne oli konkurentsivõime tõstmiseks anda oluline panus tööstusesse, ent esinenud probleemid viisidki ühiste tehnoloogiaalgatuste loomiseni.

10.2.1

Seetõttu tõdeb EMSK kahetsusega, et komisjoni ettepanekus puudub üksikasjalikum ülevaade Euroopa tehnoloogiaplatvormide eelnevast tööst; puudub igasugune hinnang, tulemustest ei räägita, bibliograafilisi viiteid ei mainita. Iseenesest mõistetav oleks olnud koostada tõsiseltvõetav ja üksikasjalik kokkuvõte Euroopa tehnoloogiaplatvormide võimalike probleemide põhjustest, et vältida raskusi uue algatuse puhul.

10.3

Kütuseelementide ja vesiniku ühisettevõtte loomise eesmärkide parema saavutamise ja kõnealuse meetme kõigi võimaluste maksimaalse kasutamise nimel peab EMSK vajalikuks:

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/24

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/24

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/25

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/25

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) on arvamusel, et ühtne lähenemisviis üleeuroopalistele võrkudele (TEN) on üks võimalus Euroopa Liidu tasakaalustatud arengu eesmärgi saavutamiseks.

1.2

EMSK on veendunud, et ühtse lähenemisviisi rakendamine kiirendab kavandatavate üleeuroopaliste võrkude arendamist ja vähendab sellega seotud kulusid võrreldes lähenemisega, mille puhul ei arvestata eri võrkude vahelise võimaliku koostoimega.

1.2.1

Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles enne peagi aset leidvat vahehindamist esitama ettepanekuid, millega toetataks üleeuroopalisi võrke puudutavate ühtset lähenemisviisi järgivate algatuste (kõigi võrkude ulatuses, st k.a haruvõrgud) ulatuslikumat rahastamist nn ühtse lähenemisviisi fondi kaudu.

1.3

Analüüsides tingimusi, millele peab projekt vastama, et kvalifitseeruda üleeuroopaliste võrkude (kõigi võrkude ulatuses) ühtse lähenemisviisina, jõudis EMSK järeldusele, et mõjus koostoime on võimalik üksnes sektorite lähendamisprotsessi korral (1). Ühtse lähenemisviisi mõjusa toimimise oluline eeldus on komitee arvates ka asjaomaste võrkude põhistruktuuri võimalikult kiire väljatöötamine.

1.4

Viidates otseselt komisjoni teatisele, on EMSK arvamusel, et seda tuleks täiendada analüüsiga, milles uuritaks, mil määral on 12 uue liikmesriigi ühinemine ELiga mõjutanud ühtse lähenemisviisi rakendamise võimalust ja ulatust nendes liikmesriikides.

1.5

Komitee tõdeb, et ühtne lähenemisviis üleeuroopalistele võrkudele on erilise tähtsusega, kuna seeläbi

1.6

EMSK on arvamusel, et nii ELi kui ka liikmesriikide algatatud teaduslikud uurimused on eriti olulised selle jaoks, et ühtne lähenemine üleeuroopalistele võrkudele saaks avaldada võimalikult suurt mõju. Antud kontekstis täheldab komitee siiski, et senised uurimused on killustunud nii teemade kui valdkondade osas. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja nõukogu üles kogu Euroopa teadusruumis looma ja rakendama programme ja meetmeid, mis oleksid pühendatud komplekssete üleeuroopaliste võrkude eri võrkude vahelisele koostoimele.

1.7

Kuna mõnes ELi liikmesriigis on rajatud teiste riiklike infrastruktuuride (nt elektri- või raudteevõrk) tehniliseks otstarbeks mõeldud kiudoptiliste võrkude raamistik, on EMSK veendunud, et ühtse lähenemisviisi elluviimisel on vajalik kõnealuste kiudoptiliste võrkude suurem kommertsalane kasutamine (telekommunikatsiooniteenused, andmeedastus jne).

1.7.1

Paljudes ELi liikmesriikides toimub kohaliku (kommunaalse) infrastruktuuri kiire arendamine ning EMSK on seisukohal, et neid infrastruktuuri uusrajatisi tuleks kasutada ühist lähenemisviisi silmas pidades kiudoptiliste võrkude arendamise edendamiseks ja kohapealsete arukate infrastruktuuride loomiseks (2). Aruka kohaliku infrastruktuuri põhielement peaks olema integreeritud geograafilise teabe süsteem (GIS) (3). Sel viisil saavutatakse IT-süsteemi (aruka infrastruktuuri juhtimissüsteemi) abil ühtne lähenemisviis kohalikule võrgu infrastruktuurile.

1.8

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon arvestaks oma üleeuroopaliste võrkude ühtset lähenemisviisi puudutavates kavades biogaasi ja keskkonnasõbralikke integreeritud tehnoloogiaid. Tänu kõnealustele tehnoloogiatele, mis toovad energiatoomise lõpptarbijale lähemale, on võimalik vähendada CO2 heitkoguseid.

1.8.1

Ühtse lähenemise raames tuleks töötada selle nimel, et saavutada koostoimest, koordineerimisest ja kokkuhoiust tulenev mõju, milleni on võimalik jõuda bio- ja gaasienergiatehnoloogiate arendamise kaudu.

1.9

Üleeuroopaliste energiavõrkude võimalike koostoimete osas ELi Balti liikmesriikides on EMSK seisukohal, et ühtse lähenemise raames tuleks võtta üks võimalikest ja kõige kiiremini realiseeritavatest meetmetest ning kõnealused riigid tuleks energiasilla abil ühendada ELi süsteemiga. Pikas perspektiivis (2020) tuleks aga antud ettevõtmise teostamiseks vältida luhtunud kulude (4) (stranded costs) tekkimist ülekandevõrkude valdkonnas.

2.1

Energia, transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuride arendamine, sidumine, parem integreerimine ja kooskõlastamine Euroopas on kõrged eesmärgid, mis on esitatud nii asutamislepingus (5) kui ka Lissaboni strateegiast tulenevates majanduskasvu ja tööhõive alastes suunistes (6).

2.2

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 154–156 ning majanduskasvu ja tööhõive alastes suunistes on sätestatud Euroopa energia, transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri arendamise, sidumise, tugevama integreerimise ja parema kooskõlastamise eesmärgid.

2.3

Kõnealuste EÜ asutamislepingu sätete ja eelnevalt nimetatud suuniste alusel sündis idee üleeuroopalistest transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrkudest, mis toimiksid ühenduse majanduse vereringena.

2.4

Et tagada üleeuroopaliste võrkude võimalikult suur mõjusus, pidades seejuures eelkõige silmas Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamist, andis Euroopa Komisjon juulis 2005 asjaomase eesmärgiga loodud juhtrühmale ülesande töötada välja ühine lähenemisviis ühenduse üleeuroopaliste transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrkude toetuseks ettenähtud eri vahendite paremaks kooskõlastamiseks.

2.4.1

Kõnealune juhtrühm tegeles eelkõige järgmiste küsimustega:

2.5

Käesoleva EMSK arvamuse teema on komisjoni teatis „Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunas” (KOM(2007) 135 lõplik), mille aluseks omakorda on juhtrühma tööd.

3.1.1

Pärast viimast, 2007. aastal toimunud ELi laienemist hõlmavad üleeuroopalised transpordivõrgud 30 prioriteetset projekti, mis tuleks ellu viia aastaks 2020. Komisjon on hiljuti välja toonud vajaduse laiendada üleeuroopalisi võrke naaberriikidesse (7).

3.1.2

Nimetatud suurte projektide elluviimisel ollakse esialgsest ajakavast maas. Kuigi osad projektid on juba valmis või siis momendil valmimisjärgus (8), toimub prioriteetseks peetavate transporditeede ehitus endiselt aeglaselt. EMSK omaalgatuslikus arvamuses (9) käsitletakse põhjalikult selle põhjuseid.

3.1.3

30 prioriteetsest projektist on 18 projekti seotud raudteega, kaks siseveeteedega ja meresõiduga. Suur tähtsus on omistatud kõige keskkonnasõbralikumatele transpordiliikidele. ECORYSi poolt Euroopa Komisjoni tellimusel läbi viidud uurimuses (10) toodud kaardid näitavad 30 prioriteetse projekti edenemist kuni praeguseni ning seda, kuhu tuleb välja jõuda mitmeaastase finantsraamistiku lõpuks 2013. aastal. Kõnealustelt kaartidelt on selgelt näha, kui lünklik see võrk veel on.

3.1.4

Käesoleva arvamuse teemaks olev komisjoni teatis sisaldab ülevaadet finantsplaneerimisperioodil 2000–2006 üleeuroopaliste transpordivõrkude rajamiseks ette nähtud finantsvahenditest. Mitmeaastase finantsraamistiku alusel eraldati üleeuroopaliste transpordivõrkude arendamiseks ELi eelarvest 8,013 miljardit eurot.

3.1.5

Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond on ka programmiperioodil 2007–2013 üleeuroopaliste transpordivõrkude projektide puhul peamised ühendusepoolse kaasrahastamise allikad. Üldiselt peaks ühenduse toetus üleeuroopaliste transpordivõrkude rajamiseks olema suunatud piiriülestele lõikudele ja kitsaskohtadele.

3.1.6

Euroopa Investeerimispank rahastab transpordiinfrastruktuuri jätkuvalt laenude kaudu ja konkreetse tagatisvahendi kaudu, mille eelarvesse kuulub 500 miljonit eurot Euroopa Investeerimispanga omavahenditest ja 500 miljonit eurot üleeuroopaliste transpordivõrkude eelarvest (ehk 6,25 % vahendite kogusummast).

3.2.1

Jaanuaris 2007 analüüsis komisjon prioriteetsete ühenduste kavas üleeuroopalist huvi pakkuvate prioriteetsete projektide edusamme. Elektri valdkonnas kulgeb 32 projektist vaid 12 projekti elluviimine plaanipäraselt. Kõigest viis projekti on nüüdseks lõpule viidud (11).

3.2.2

Gaasivõrkude puhul on olukord parem — eeldatavalt viiakse aastatel 2010–2013 lõpule seitse projekti kümnest. Teisalt on takerdunud 29 veeldatud maagaasi terminali (12) ja gaasimahutite ehitus. Üheksa projekti elluviimisest on täielikult loobutud, viie puhul on tööd peatatud.

3.2.2.1

Viivituste ja vajakajäämiste peamise põhjusena nimetas komisjon plaanide tegemise ja lubade andmise korra keerukust. Täiendavad põhjused on avalikkuse vastuseis, ebapiisavad rahalised vahendid ning energiaettevõtete vertikaalselt integreeritud struktuur.

3.2.3

Prioriteetsete projektide täielikuks realiseerimiseks peab EL enne 2013. aastat investeerima infrastruktuuri vähemalt 30 miljardit eurot (6 miljardit eurot elektrienergia edastamisesse, 19 miljardit eurot gaasijuhtmetesse ja 5 miljardit eurot veeldatud maagaasi terminalidesse). Investeeringud on vältimatud mitte üksnes riigipiire ületavaid ühendusi silmas pidades, vaid ka energiatootmise seisukohast.

3.2.4

Rahaline toetus, mida eraldatakse üksnes erilistel ja põhjendatud juhtudel, tagatakse üleeuroopalisse energiavõrkudesse tehtavate investeeringute puhul Euroopa Liidu eelarvevahenditest. Siinkohal on tegu eraldi eelarvereaga, mis on ette nähtud üksnes üleeuroopaliste võrkude rahastamiseks. Rahastamine on ka võimalik ühtekuuluvus- ja struktuurifondidest. (Kõnealused fondid vastutavad kolmandiku eelarve eest ja on mõeldud piirkondlike arengute rahastamiseks, mh energiavõrkude valdkonnas).

3.2.5

Investeeringute tegemise etappi rahastatakse ka teiste finantsvahendite abil (fondid, laenud). Euroopa Investeerimispank on üleeuroopaliste transpordivõrkude peamine rahastamisallikas. Aastatel 1993–2005 moodustas kõigi üleeuroopaliste võrkude rahastamiseks ettenähtud laenulepingute kogusumma 69,3 miljardit eurot, millest 9,1 miljardit eurot suunati energiavõrkudesse.

3.3.1

Telekommunikatsioonivõrkude infrastruktuuri arendamine on üleeuroopalistest võrkudest kõige kaugemale jõudnud. Alates 1988. aastast avati telekommunikatsiooniteenuseid järk-järgult konkurentsile. Sellel on olnud väga kaugeleulatuv mõju. Suurem konkurents on soodustanud investeeringuid, uuendustegevust, uute teenuste tekkimist ning tarbijahinna olulist langust.

3.3.2

Praegu keskendutakse investeeringute tegemisel olemasolevate võrkude viimisele järgmise põlvkonna tasemele, kolmanda põlvkonna mobiilside ja traadita infrastruktuuri arendamisele ning lairibaühenduste viimisele ELi maapiirkondadesse.

3.3.2.1

Investeeringud võivad hõlmata kiudoptilisi võrke, mille puhul tsiviilehitustööd ning sisesed kaabeldustööd moodustavad 70 % paigaldamiskuludest. Raudteeliinide, teede või energialiinide ehitamine võib lihtsustada võrkude levimist alateenindatud piirkondadesse.

3.3.3

Peamine üleeuroopaliste telekommunikatsioonivõrkudega seonduv probleem on lairibaühenduse lõhe ületamine. Seoses linna- ja maapiirkondade vaheliste suurte erinevustega peavad liikmesriigid võtma konkreetseid meetmeid ja panema paika eesmärgid, et ületada lõhe 2010. aastaks.

3.3.4

Vajalik on paremini kooskõlastada ja integreerida eri rahastamisallikad (struktuurifondid, Maaelu Arengu Fond, üleeuroopaliste võrkude ja riiklikud vahendid), et arendada sidusat plaanimist ja täita lairibasidega kaetuse eesmärk.

3.4.1

Üleeuroopaliste võrkude koostoime esimene näide on raudtee ja maantee ühendamine (13). Sellisest ühendamisest tulenevad positiivsed tulemused on esitatud komisjoni teatises „Tähtsamate üleeuroopaliste transporditelgede laiendamine naaberriikidesse. Suunised transpordi kohta Euroopas ja naaberpiirkondades” (14). Olulisemad positiivsed tulemused on: parem ruumikasutus, ühised ehitustööd, väiksem visuaalne mõju maastikele ja nende vähesem killustamine, meetmed ühiste infrastruktuuride mõju vähendamiseks (mürakaitse, sillad loomadele jne). Ka kulusid ja ühendatud infrastruktuuride negatiivseid keskkonnamõjusid on võimalik märkimisväärselt vähendada.

3.4.2

Teostati uuring muude ühendamisvõimaluste arendamise kohta (näiteks viia kõrgepingeliin läbi raudteetunneli ja lisada raudteeliinile telekommunikatsioonikaabel, eelkõige kiudoptiline kaabel) (15). Analüüsiti tehnilist teostatavust, mõju projekti maksumusele ja teostatavuse keerukust. Järgnevalt tutvustatakse tehtud järeldusi.

3.4.2.1

Võttes arvesse vajalike kaitstud alade ulatust, on gaasijuhtmete ühendamine muude infrastruktuuridega tehniliselt raskesti teostatav, kuid muude üleeuroopaliste võrkude ühendamises on olemas reaalsed eelised.

3.4.2.2

Kõige lootustandvamaks osutus telekommunikatsiooni- ja transpordivõrkude koostoime. Igat transpordivõrku võib optimeerida, lisades sellele kommunikatsioonivõrgustiku, mida kasutatakse võrgu majandamiseks. Enamikul juhtudel on raudteede- ja kiirteedevõrkudel selline kommunikatsioonivõrk juba olemas. Teatavatel juhtudel kasutatakse nende võrkude lisavõimsust muudel eesmärkidel, nt andmete edastamiseks.

3.4.2.3

Infrastruktuuri juhtimisvõrgu ja telekommunikatsioonivõrgu koostoimet ei ole veel kuigi tihti püütud süstemaatiliselt saavutada.

3.4.2.4

Elektrivõrkude ning transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuride ühendamisel põhinevad huvitavad lahendused on näiteks kõrgepinge-kaablite paigaldamine piki kanalite ja jõgede kaldaid, keskpinge (2x25 kV) ühendusharud piki kiirrongiliine, maa-aluste kõrgepingeliinide (300–700 kV) süstemaatilisemad ühendusharud piki transpordivõrgu radasid. Need soovitused ei asenda kohest vajadust siduda riikide kõrgepingevõrgud, vaid tehakse ettepanek riikide elektrivõrkude täpsemaks kokkusobitamiseks pikema aja jooksul, mis on vajalik suurte infrastruktuuriprojektide elluviimiseks.

3.5.1

Majanduskasvu ja tööhõivet käsitlevas Lissaboni strateegias kutsutakse üles rakendama üleeuroopalisi võrke kooskõlas säästva arengu põhimõttega.

3.5.2

Enamus üleeuroopalise transpordivõrkude 30 prioriteetsest projektist on sellised, millega soodustatakse kõige keskkonnasõbralikumaid transpordiliike, mille puhul kasutatakse energiat kõige vähem, näiteks raudteed ja veeteed. Üleeuroopalise transpordivõrgu teostamisel on keskkonnale positiivne mõju. Praeguse tendentsi jätkudes on transpordi tekitatud süsinikdioksiidiheited 2020. aastaks suurenenud praegusega võrreldes 38 % võrra. Komisjoni arvates pidurdaks 30 prioriteetse projekti teostamine seda kasvu ligikaudu 4 % võrra, mis vähendaks süsinikdioksiidiheitmeid 6,3 miljoni tonni võrra aastas.

3.5.3

Riikide energiavõrkude sidumine ja taastuvate energiaallikate ühendamine võimaldavad igas liikmesriigis tootmisvõimsust paremini rakendada ja seega vähendada negatiivset keskkonnamõju.

3.5.4

Ühenduse keskkonnakaitsealaste õigusaktidega on kindlaks määratud selge raamistik suurte projektide elluviimiseks. Üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevates ühenduse suunistes osutatakse sellele raamistikule (16). Iga uue infrastruktuurikava kohta üleeuroopaliste võrkude valdkonnas tuleb koostada keskkonnamõju strateegilise hindamise analüüs (17) ja igat projekti tuleb hinnata individuaalselt (18). Kõnealused analüüsid võivad kasuks tulla võimaliku koostoime uurimisel.

3.5.5

Iga projekt peab vastama müra, vett ning floora ja fauna kaitsmist käsitlevatele ühenduse õigusaktidele (19).

3.5.6

Kui ükski alternatiividest ei ole ühist huvi pakkuvatele projektidele optimaalne lahendus, võib kooskõlas ühenduse õigusaktidega võtta kompenseerivaid meetmeid, mis võimaldavad projekti jätkata, kompenseerides samal ajal võimalikku negatiivset mõju.

3.6.1

Üleeuroopaliste võrkudele suunatud rahastamisvahendite ühendamisega kaasnevad märkimisväärsed probleemid või lausa konfliktid. Komisjon on olnud pidevalt mures ühenduse eri rahastamisallikatest pärineva rahastamise kumuleerumise pärast sama projekti puhul. Kontrollikoda on rõhutanud kõnealust probleemi oma aruannetes üleeuroopaliste võrkude komisjonipoolse rakendamise kohta.

3.6.2

Käesoleva EMSK arvamuse teemaks olevas teatises jõuab juhtrühm järeldusele, et ühenduse erinevate rahastamisvahendite kumuleerimise võimalus peab olema välistatud. Selleks et tagada eelarve läbipaistvus ja usaldusväärne finantsjuhtimine, välistatakse finantsmääruses ja/või kõnealuse sektori kohta vastu võetud või vastu võetavates põhilistes õigusaktides ühenduse erinevate rahastamisvahendite kumuleerimise võimalus sama meetme puhul.

3.6.3

Komisjoni teatises tehtav oluline järeldus, mis avaldab suurt mõju üleeuroopalistesse võrkudesse tehtavatele kombineeritud investeeringutele on see, et sellise projekti kulusid, mis on osa struktuurifondidest ja/või Ühtekuuluvusfondist rahalist abi saavast rakenduskavast, ei saa katta ühenduse muudest rahastamisallikatest.

3.6.3.1

Seega kui näiteks ERTMS-süsteemi seadmete või raudteeliini elektriga varustamise jaoks vajalikke kulusid ei kaeta struktuurifondidest ja/või Ühtekuuluvusfondist pärineva rahalise abiga, võib neid katta ka üleeuroopalistele võrkudele ettenähtud rahastamisvahenditest. Raudteeliini ehitamist võib rahastada Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERDF) või Ühtekuuluvusfondist. Projekte võib jagada ka geograafilisteks osadeks, mida võib kaasrahastada kas ERDF/Ühtekuuluvusfond või üleeuroopalistele võrkudele ettenähtud rahastamisvahenditega.

4.1.1

Gaasil põhinevate tootmistehnoloogiate areng (kombineeritud tehnoloogiad (20), soojus- ja elektrienergia koostootmine (21)) tõstab investeeringute tegemise riski elektrivõrkude valdkonnas (elektrienergia edastamist asendab maagaasi transport ning kohalike gaasiküttega soojuse ja elektri koostootmisrajatiste, väikeste koostootmisrajatiste ja mikrokoostootmisrajatiste areng).

4.1.2

Uute gaasitransporditehnoloogiate areng tõstab investeeringute tegemise riski gaasivõrkude valdkonnas (CNG- (22) ja LNG-meetodite kasutamisel asendub maagaasi transport mööda gaasijuhet laeva- ja veoautotranspordiga).

4.1.3

Elektri- ja gaasisektori (antud valdkonnas tegevate ettevõtete) lähendamine, st lähendamine omandisuhteid, juhtimist ja organisatsiooni silmas pidades, on maagaasi ning elektri- ja soojatootmise integreeritud tehnoloogilise kontseptsiooni eeldus. Seepärast tuleb loobuda sektoripõhisest mõtlemisviisist (ja mitte vaadelda enam elektri- ja gaasisektorit kui eraldiseisvaid valdkondi). Eriti oluline on elektri- ja gaasitööstuse lähendamine uutes (Kesk- ja Ida-Euroopa) liikmesriikides.

4.2.1

Mõningates ELi liikmesriikides, sealhulgas ka uutes liikmesriikides (nt Poolas) on tehnilistel otstarvetel (elekter (23) ja raudtee (24)) rajatud laiaulatuslikud kiudoptilised võrgud. Kõnealuseid võrke kasutatakse küll üha enam kommertseesmärkidel, (25) ent senini ei ole avastatud nende ülimalt suurt integratsioonipotentsiaali. Ka gaasitööstuses ei leia olemasolev potentsiaal täielikku kasutust. Eelkõige on siin aga tegu potentsiaaliga, mis tekib erinevate infrastruktuuride (elekter, raudtee) tehniliste kiudoptiliste võrkude integreerimisel telekommunikatsioonivõrguga, et luua tõhus juurdepääsuvõrk.

4.2.2

Paljudes ELi liikmesriikides, eelkõige uutes liikmesriikides töötatakse hetkel intensiivselt kohalike infrastruktuuride (nagu veejuhtmed ja kanalisatsioon) arendamisega. Kõnealust infrastruktuuri kaasrahastatakse ELi, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi vahenditest. See on ainukordne võimalus ühendada need infrastruktuurid kiudoptiliste võrkudega. Euroopa maapiirkondades ja väikestes linnades annab see võimaluse kaasajastamise hüppeliseks arenguks. Seda liiki integreerimise praktilist teostamist on võimalik mõjusalt toetada, kui julgustataks ELi kaasrahastamise kasutatamist kohalike infrastruktuuride arendamiseks, näiteks toetades integreeritud infrastruktuuri arendamist.

4.2.3

Kiudoptiline võrk võiks olla aruka kohaliku infrastruktuuri arendamise aluseks, k.a eri (arukate) komponentide (veejuhtmed, kanalisatsioon, transport, küttesüsteemid, avalikkuse ohutus) (tehniline) juhtimine ning kõnealuse infrastruktuuri haldamine (mis puudutab tehnilist järelevalvet ja teenuste turgu). Aruka kohaliku infrastruktuuri peamine element peaks olema integreeritud geograafilise teabe süsteemi (GIS) kaart (mida haldab kohalik või piirkondlik omavalitsus ja mis oleks ligipääsetav kõigi vastavas piirkonnas tegutsevate infrastruktuuriettevõtete jaoks). GISi kaardis peitub hetkel suurim potentsiaal kohaliku infrastruktuuri võrgu struktuuride integreerimiseks.

4.3.1

Tänu biogaasi tehnoloogiatele (väikesed soojuse ja elektri koostootmisrajatised (26), mis põhinevad suurtest põllumajandusettevõtetest pärineva biomassi gaasistamisel) on võimalik piirata elektrivõrkude edasist väljaehitamist ja võrgukadusid ning kasutada primaarenergiat tõhusamalt, mis võimaldab saavutada CO2 heitkoguste vähendamist.

4.3.2

Integreeritud tehnoloogiate väga oluline kategooria on keskkonnasõbralikud tehnoloogiad (keskkonnasõbralik soojuse ja elektri koostootmine), mis on suunatud energia tootmisele (elektri- ja soojusenergia) ja jäätmete kasutamisele (olmejäätmed, põllumajandusliku toodangu ning põllumajanduslike ja toiduainetoodete töötlemise jäätmed).

4.4.1

Avaliku ja erasektori partnerluse kaudu toimuva integreeritud infrastruktuuri rahastamise eesmärk on kasutada infrastruktuuride arendamisel (eelkõige uutes liikmesriikides) tõhusamalt ELi vahendeid.

4.4.2

Vanades liikmesriikides (EL 15) rahastati avaliku ja erasektori partnerluste abil peamiselt suuri infrastruktuuriprojekte. Uutes (Kesk- ja Ida-Euroopa) liikmesriikides tuleks kõnealuste partnerluste abil rahastada väikeseid kohalikke infrastruktuuriprojekte. Seepärast on järjest suurema tähtsusega, et vanad liikmesriigid jagaksid avaliku ja erasektori partnerluse raames omandatud kogemusi uute liikmesriikidega (kusjuures tuleb siiski arvestada seda, et kogemuste üks ühele ülekandmine ei ole võimalik, samuti ei ole võimalik võrrelda üksikute suurte infrastruktuuriprojektide rahastamist väiksemate, ent väga arvukate projektidega).

4.4.3

ELi vahendite kättesaadavus toob mõningates (sh ka Kesk- ja Ida-Euroopa) liikmesriikide kohalikes omavalitsusüksustes tihti kaasa üleinvesteeringud sektorispetsiifilistesse infrastruktuuridesse (nt veejuhtmetesse või kanalisatsiooni). Teisalt ei kasuta need omavalitsused investeeringute tegemise etapil ära sektorispetsiifiliste investeeringute integreerimise potentsiaali. See tekitab tõsist muret, sest seeläbi lastakse käest võimalus vähendada infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid (ja ELi vahendeid ei kasutata piisavalt mõjusalt). Lisaks viib eeltoodu selleni, et kõnealused omavalitsused peavad kandma õigustamatuid kulusid infrastruktuuri tulevase kasutamise eest, millesse investeeriti liiga palju (omavalitsusüksuste elanike kanda jäävad kõrgemad infrastruktuuri kasutamise kulud). Erakapitali osalus infrastruktuuri rahastamisel on mõjus vahend, et kasutada ära integreerimispotentsiaali ja vähendada üleinvesteerimise riski.

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/31

1.1

Komitee tervitab huviga määruse ettepanekut rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta. Komisjoni selles ettepanekus võetud otsus ühtlustada määruse jõustamist, mis sisaldaks kabotaaži selget ja kergesti kohaldatavat mõistet ning märkimisväärselt täiustatud järgimis- ja jõustamisalaseid eeskirju, vastab enamiku selles sektoris tegutsejate nõuetele.

1.2

Komitee leiab siiski, et rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade sotsiaalsele mõõtmele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Kabotaaž võib sarnaselt kolmanda riigi teostatavatele vedudele (1) põhjustada sektoris ebaausat konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut, mis tuleneb uute ja vanade liikmesriikide juhtide palgaerinevustest.

1.3

Komitee on seisukohal, et kabotaažveo kontrollimist võiks lihtsustada seitsmepäevase tähtaja nõue. Sellist vedu saab lubada ainult siis, kui see järgneb rahvusvahelisele veole.

1.4

Kabotaaži kontroll peab kuuluma autovedu käsitlevate õigusaktide kohaldamise riiklikusse kontrollsüsteemi ja seda peaks komisjoniga koordineerima. Komitee ei poolda arvukate komiteede loomist Euroopa tasandil ning soovib, et moodustataks ainult üks komitee, kuhu kuuluksid liikmesriikide esindajad ja vaatlejana tööturu osapooled.

1.5

Pikemas perspektiivis soovitab komitee viia Euroopa Komisjonil läbi täiendavaid analüüse, et tagada parem siseturu toimimine ja ühtlustada kvaliteedistandardeid, töötajate kaitset ning maksu- ja sotsiaalne raamistik, sealhulgas palgaerinevuste vähendamine.

2.1

Kõnealune määruse ettepanek rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu kohta puudutab tegureid, mis moodustavad autoveo siseturu aluse.

2.2

Täpsemalt öeldes moodustavad selle aluse Euroopa eeskirju loov õiguslik raamistik, mida tuntakse kui rahvusvahelisele kaupade ja reisijate ELi sisesele autoveoturule (st mille lähte- või sihtpunkt on Euroopa Liidu liikmesriik või mille käigus läbitakse ühte või mitut liikmesriiki) kehtivaid ühiseeskirju.

2.3

Selle raamistikuga

2.4

Transpordi siseturu toimimise eesmärki järgides loodi see õiguslik raamistik nii, et ei võetud alati arvesse sotsiaalset mõju, st mõju elukutseliste bussi- või veoautojuhtide töötingimustele. Varem (esimene direktiiv võeti vastu 1962. aastal) ei olnud autoveo siseturu sotsiaalne mõõde ja säästev transport selles valdkonnas poliitilised prioriteedid.

3.1

Komisjoni ettepanekus on määratletud viis poliitilist valikuvõimalust alates võimalusest „muutusteta” kuni võimaluseni „liberaliseerimine”, millega kabotaažile ei seataks praktiliselt mingeid piiranguid. Komitee leiab, et praegu erinevad standardid Euroopas üksteisest liiga palju selleks, et täielik liberaliseerimine oleks võimalik ilma, et seataks ohtu standardeid, teenuste kvaliteeti ja ammu väljakujunenud norme antud valdkonnas tervise kaitse, ohutuse ja töötingimuste osas. Seega soovitab komitee praegu piiratumat keskmist võimalust, „ühtlustamise” võimalust, mis hõlmaks selget ja teostatavat asjaolude määratlemist, mille puhul kabotaažitegevused peaksid olema lubatud, ning parandatud menetlusi asjaomastest haldustoimingutest kinnipidamise, nende teostamise, standardimise ja lihtsustamise tagamiseks.

3.2

Ettepanek kuulub õiguspaketti, mis sisaldab kolme määruse ettepanekut, mille eesmärk on ajakohastada, lihtsustada ja vähendada eeskirju, mida tuleb tegevusalale lubamiseks ning kaupade ja reisijate autoveoturul täita, ja aruannet direktiivi kohaldamise kohta iseseisvatele juhtidele seoses tööajaga. Seetõttu tasub kanda hoolt selle eest, et ettepanek sobiks selle paketiga korralikult kokku.

3.3

Eelnevalt öeldut arvestades põhjendab komisjon määruse ettepanekut vajadusega parandada kehtivate eeskirjade selgust, loetavust ja jõustatavust. Asjaomase õigusliku raamistiku teatavaid meetmeid kohaldatakse ja jõustatakse ebaühtlaselt, sest õigusnormid on ebaselged või puudulikud.

3.4

Täpsemalt öeldes põhjustavad meetmete kohaldamisel ja jõustamisel probleeme järgmised tegurid:

3.5

Ettepaneku eesmärk on määruse (EMÜ) nr 881/92, määruse (EMÜ) nr 3118/93 ja direktiivi nr 2006/94/EÜ läbivaatamine ning konsolideerimine. Kuid tegemist ei ole vaid uuesti sõnastamisega, sest ettepanekus on uusi elemente, näiteks seoses kabotaažiga. Ettepanek toetub EÜ asutamislepingu artiklile 71, milles viidatakse rahvusvahelise transpordi ühiseeskirjadele ja tingimustele, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad (2).

3.6

Komisjon leiab, et tema ettepanek on kooskõlas vajadusega ladusalt toimiva siseturu järele ning sellega aidatakse saavutada Lissaboni strateegia eesmärke, suurendatakse liiklusohutust, toetatakse „parema õigusloome” protsessi ja parandatakse sotsiaalkaitse eeskirjadest kinnipidamist.

3.7

Kavandatav õigusakt käsitleb Euroopa Majanduspiirkonnaga (EMP) seotud küsimust ja peaks seetõttu laienema EMPle.

4.1

Komitee tervitab huviga määruse ettepanekut rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta. Põhimõtteliselt usub komitee, et pikaajaline eesmärk peaks olema liikumine autoveoturu suurema liberaliseerimise poole Euroopa Liidus koos üleeuroopaliste standardite kehtestamisega tervishoiu, ohutuse ja töötajate kaitse alal ning koos maksu- ja sotsiaalvaldkonna edasise ühtlustamisega, vähendades ühtlasi palgavahet, s.t liikuda tuleks komisjoni 5. võimaluse suunas. Kõnealune võimalus on kooskõlas kehtiva määrusega nr 3118/93 ja rahvusvahelise turupoliitikaga. See muudaks tööstuse konkurentsivõimelisemaks ja tooks kasu kõigile Euroopa ettevõtetele kui autoveoteenuste kasutajatele ning sel võivad olla ka keskkonnaalased eelised, kuna väheneksid tühjad ja pooltühjad sõidud, mida praegusel ajal tehakse kehtivate kabotaažipiirangute tõttu.

4.2

Komitee nõustub siiski komisjoniga, et autoveoturu täielik liberaliseerimine kogu Euroopas oleks praegusel hetkel liiga radikaalne ning võiks suuresti ohustada ühiskondlikke ja kvaliteedistandardeid ning kahjustada nende järgimist. Komitee usub, et komisjoni tuleks innustada läbi viima põhjalikumaid analüüse, mida komisjon ka ise vajalikuks peab, enne tulevasi liberaliseerimismeetmeid. Sellegipoolest nõustub komitee komisjoniga, et „ühtlustamise” valikuvõimalus on lähitulevikus parim tee.

4.3

Täpsemalt öeldes leiab komitee, et

aitavad parandada praeguste eeskirjade selgust ja kohaldatavust.

4.4

Komitee tuletab meelde, et komisjoni korraldatud konsulteerimise kohaselt, mis viidi läbi enne õiguspaketi ja kõnealuse määruse ettepaneku tegemist, peab enamik huvitatud isikuid vajalikuks selgeid, lihtsaid, jõustatavaid eeskirju, mis oleksid ühesugused kõikides liikmesriikides ning mida oleks lihtne kontrollida. Komisjoni selles ettepanekus võetud otsus ühtlustada määruse jõustamist, mis sisaldaks kabotaaži selget ja kergesti kohaldatavat mõistet ning märkimisväärselt täiustatud järgimis- ja jõustamisalaseid eeskirju, vastab enamiku selles sektoris tegutsejate nõuetele.

4.5

Kuigi määruse 881/92 preambulis viidatakse sellele, et kõrvaldatakse „kõik teenuste osutajale kehtestatud piirangud, mis põhinevad tema kodakondsusel või asjaolul, et tema asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui selles, kus teenust kavatsetakse osutada”, on siiski õigustatud, et säilitatakse erand kooskõlas lepingu artikli 71 lõikega 2, isegi kui seda tehakse ajutiselt: turu täielik liberaliseerimine võiks „teatavates piirkondades tõsiselt mõjutada elatus- ja tööhõive taset ning transpordi toimimist”.

4.6

Komitee leiab siiski, et rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade sotsiaalsele mõõtmele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Mitmetes põhjendustes ehk täpsemalt öeldes põhjenduses 12 viidatakse küll direktiivile töötajate lähetamise kohta (direktiiv 96/71) seoses teenuste osutamisega, mille sätteid kohaldatakse juhul, kui vedajad lähetavad nendega töösuhetes olevaid töötajaid kabotaažvedudele väljapoole seda liikmesriiki, kus nad harilikult töötavad. Seda põhjendust ei esine määruse ettepaneku artiklites ega seletuskirjas.

4.6

See aspekt on seda olulisem, et ELi maanteeveosektori õigusakte, eriti seoses sotsiaalseid küsimusi käsitlevate peatükkidega, ei kohaldata korralikult kõigis liikmesriikides.

5.1.1

Komitee peab kahetsusväärseks, et määrust ei kohaldata vähem kui 3,5 tonniste sõidukitega teostatavale rahvusvahelisele veole. Arvestades kiirkulleri- ja kojuveoteenuste sektori kasvu, sh piiriäärsetel aladel, oleks olnud õigustatud kohaldada määrust ka selles sektoris kasutatavatele vähem kui 3,5 tonnistele sõidukitele, et vältida ebaausat konkurentsi.

5.1.2

Komitee väljendab oma kartust seoses sellega, et määrust ei kohaldata juhul, kui rahvusvaheline vedu tehakse liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, kui ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole sõlmitud asjaomast kokkulepet. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles tegema kõik, et neid kokkuleppeid sõlmida, eriti Euroopa Liiduga piiri jagavate riikidega.

5.2.1

Komitee tervitab seda, et selgitatakse selliseid uusi mõisteid nagu „vastuvõttev liikmesriik”, „mitteresidendist vedaja” ja „kabotaažveod”.

5.3.1

Komisjoni ettepaneku kohaselt on pärast rahvusvahelist vedu, kui riiki siseneva rahvusvahelise veo ajal veetud kaubad on sihtkohta toimetatud, vedajatel lubatud teha kuni kolm kabotaažvedu. Need peavad toimuma seitsme päeva jooksul.

5.3.2

Sellise määratluse tugev külg on see, et selgelt keelatakse mitteresidendist vedajatel siseneda riiki tühja sõidukiga. Kabotaaž on lubatud vaid siis, kui see eelneb või järgneb koormaga rahvusvahelisele veole.

5.3.3

Puudus on see, et teoreetiliselt võib vedaja pärast seitsme päeva tähtaja möödumist vedu sama ettevõtte, sama tüüpi kaubaga ja sama marsruuti läbides korrata. Kuidas sellistel juhtudel tagada kabotaažveo ajutist olemust?

5.3.4

Seetõttu palub komitee uude määruse ettepanekusse lisada, et „ajutine olemus” on kabotaaži peamine omadus (3), ja seda rõhutada.

5.3.5

Kuigi kabotaaž moodustab vaid 3 % rahvusvahelisest kaubaveost (4), on see oluline väiksemate liikmesriikide jaoks, kus piiratud siseveoturg julgustab vedajaid otsima veovõimalusi välismaal. Isegi kui statistikat ei saa 100 % usaldada (kabotaaži deklareeritakse riigis, kus vedaja on registreeritud), tuleb sellest siiski esile, et see nähtus on tõusujoones (5).

5.3.6

Isegi kui sellise statistika üle võib vaielda, tuleb sellest välja, et see moodustab olulise osa rahvusvahelisest veost, eriti vanemates väikestes liikmesriikides. Kabotaažiturul on kõige aktiivsemad Hollandi vedajad, neile järgnevad Saksamaa ja Luksemburg. Need riigid viisid 2005. aastal läbi pooled kõigist kabotaažvedudest 25-liikmelises Euroopa Liidus. Samas on kabotaaž riikide territooriumil (st sisevedude ja kabotaaži osa siseturust) aeglaselt, kuid pidevalt suurenenud, jäädes siiski teatud piiridesse, ja ei tohiks tekitada moonutusi. Alates 1999. aastast on kõige rohkem on kabotaažvedusid toimunud Belgia, Luksemburgi ja Prantsusmaa territooriumil (6):Belgias 2,87 %, Prantsusmaal 2,5 % ja Luksemburgis 1,99 %. Uute liikmesriikide territooriumil on kabotaaži osakaal enamasti alla 0,3 %, v.a Lätis (0,8 %).

5.3.7

Komitee on siiski mures kabotaaži negatiivse mõju pärast sektori väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kuna need mõju on suur, kui kabotaaži teostavad vanades liikmesriikides uutest liikmesriikidest pärit vedajad, kes saadetakse kabotaažvedusid tegema palju väiksema palga eest kui vastuvõtvas riigis (7).

5.3.8

Komitee ei ole muidugi vastu uute liikmesriikide vedajate turule juurdepääsule, kuid see tõstatab kabotaaži piiramise ja kontrolli küsimuse, et vältida ebaausat konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut. Seetõttu toetab komitee komisjoni valikut luua õiguslik raamistik, millega toetatakse reguleeritud konkurentsi, kuid mitte kabotaaži täielikku liberaliseerimist.

5.3.9

Komisjoni pakutud meetmete mõju hindamisel tuuakse esile ka kolmanda riigi teostatavate vedude mahu kasvu (8). Lisaks asutab järjest rohkem transpordi- ja logistikaettevõtteid filiaale uutes liikmesriikides ja saadab sõidukijuhte sealt rahvusvahelist vedu vanade liikmesriikide vahel teostama hindadega, mis välistab igasuguse konkurentsi, arvestades vanade ja uute liikmesriikide juhtide suurt palgavahet. Seda ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu aspekti ei võeta määruse ettepanekus arvesse.

5.3.10

See on veel üks põhjus, miks komitee peab kahetsusväärseks, et õiguspaketis ja ka kõnealuses määruse ettepanekus puudub sotsiaalne mõõde. Ei arvestata uute ja vanade liikmesriikide suurt palgavahet selles sektoris ega negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, tööhõivele ning juhtide palkadele.

5.3.11

Mis puudutab kabotaaži kontrolli (artikkel 8), siis on komisjoni sõnul kontrollasutustel lihtne kontrollida, kas kabotaažvedu on seaduslik, uurides rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) kohaseid saatelehti, millele on märgitud rahvusvahelise veo peale- ja mahalaadimiskuupäev. Lisaks sellele tuleb iga kabotaažveo puhul anda täpseid andmeid saatja, vedaja ja saaja kohta. Samuti peab kirja panema kaupade ülevõtmise koha ja kuupäeva ning kättetoimetamiskoha, kaupade olemuse tavakirjelduse ning nende pakkimisviisi ja ohtlike kaupade puhul üldtunnustatud kirjelduse, samuti pakkide arvu ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid, kaupade brutokaalu või muul viisil väljendatud hulga ning mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid. Need andmed võimaldavad kabotaažvedu, mis peaks toimuma seitsme päeva jooksul, paremini kontrollida.

Komitee on siiski seisukohal, et seitsmepäevase tähtaja nõue võib eelnevalt nimetatud andmete kontrollimist lihtsustada.

6.1

Direktiiv töötajate lähetamise kohta (direktiiv 96/71) seoses teenuste osutamisega kehtib juhul, kui vedajad lähetavad nendega töösuhetes olevaid töötajaid kabotaažvedudele väljapoole seda liikmesriiki, kus nad harilikult töötavad.

6.2

Probleem seisneb selles, kuidas direktiiv on liikmesriikide õigusesse üle võetud, mille tagajärjeks on antud juhul see, et direktiivi kohaldatakse sektorite ja teenuse osutamise aja puhul erinevalt. Nii kohaldatakse näiteks mõnes riigis direktiivi ainult ehitussektorile, teistes kohustatakse aga direktiivi kohaldama teenuse osutamise esimesest päevast (9). Lisaks võimaldab direktiiv liikmesriikidel sektor kollektiivlepinguga direktiivi reguleerimisalast välja jätta, kui lähetus ei kesta üle ühe kuu (10).

6.3

Kuna direktiivi kohaldatakse riikides erinevalt — isegi kui seda kohaldatakse korralikult –, ei lahenda direktiiv ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu probleeme.

6.4

Lisaks on lähetamise direktiivi kohaldamise kontroll peaaegu olematu (11). See on märkimisväärne puudujääk, arvestades et kõik liikmesriigid on kohustatud tagama koostöö sotsiaalvaldkonna õigusaktide eest vastutajate vahel, nagu on sätestatud eelnevalt mainitud direktiivis (12).

6.5

Seetõttu võtab komitee teadmiseks maanteeveosektori selleteemalise Euroopa sotsiaalse dialoogi tulemused.

7.1

Komitee palub, et kolmanda riigi vedaja juhitunnistusel oleks ka kirjas, et nad on registreeritud sotsiaalkindlustussüsteemi.

8.1

Määruse ettepanekuga kohustatakse liikmesriike vahetama teavet riiklike kontaktpunktide kaudu, mis luuakse autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamist käsitleva määruse alusel. Need on määratud haldusorganid või -asutused, kes vastutavad teabevahetuse eest teiste liikmesriikide vastavate organite ja asutustega.

8.2

Samuti on sätestatud, et liikmesriigid kannavad oma riiklikku autoveo-ettevõtjate registrisse kõik tõsised rikkumised ja korduvad pisirikkumised, mille on toime pannud nende vedajad ning millega on kaasnenud karistus.

8.3

Määruse ettepanekuga kehtestatakse uus kord, mida peab järgima liikmesriik, kes tuvastab mitteresidendist vedaja toimepandud rikkumise. Kõnealusel liikmesriigil on aega üks kuu, et edastada teave vastavalt minimaalsele standardvormile. Ta võib asukohaliikmesriigilt paluda halduskaristuste kohaldamist. Asjaomase vedaja asukohaliikmesriigil on aega kolm kuud, et teavitada teist liikmesriiki järelmeetmete võtmisest.

8.4

Komitee jaoks on need uued sätted edusammuks. Siiski väljendab komitee kahetsust põhimõtete, kontrollimenetluse ja Euroopa maanteetranspordi õigusaktide kohaldamise killustatuse ja paljususe üle. Komitee arvates peaks eksterritoriaalsuse põhimõtet, mida kohaldatakse puhke- ja sõiduaja eeskirjade puhul (määrus nr 561/2006), kohaldama ka kabotaaži käsitlevate õigusaktide rikkumise puhul. See oleks õigusaktidest kinnipidamise suuremaks stiimuliks.

8.5

Direktiivis 2006/22 sätestatakse riiklik sidus kontrollstrateegia ja palutakse liikmesriikidel määrata asutus, kes koordineeriks sõidu- ja puhkeaja eeskirjadest kinnipidamise kontrolli. Komitee arvates peaks sellesse strateegiasse kuuluma ka kabotaaži kontroll.

8.6

Sama kehtib komisjoni abistamiseks loodud komitee puhul. Komitee ei poolda arvukate komiteede loomist ja soovib, et moodustataks ainult üks komitee, kuhu kuuluksid liikmesriikide esindajad ja vaatlejana tööturu osapooled ning mis abistaks komisjoni Euroopa maanteeveosektori alaste õigusaktide kontrollimisel ja kohaldamisel.

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/39

—

Innustada lennujaamu rakendama juhtimisstrateegiaid lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks, juurutades õhukvaliteedi mudelit, milles on määratletud kõik NOx allikad ja välja toodud süsinikdioksiidi vähendamise sihid. Kõnealust mudelit tuleb kohandada vastavalt kohapealsetele õhukvaliteedi kontrollpunktidele. Mudelisse kaasatavad võtmepiirkonnad on lennuväli, lennuvälja hooned (terminal ja sellega seotud teenindusruumid), parkla ja juurdepääs.

—

Tunnustatud ehitusstandardite ning lennujaamade infrastruktuuride ehitamise ja ekspluatatsiooniga seotud parimate rahvusvaheliste tavade rakendamist tuleks edendada, et vähendada kaasnevat CO2 jalajälge. Olulised näited on seejuures soojustamine, loomuliku valguse ja päikesevalguse maksimaalne kasutamine, vihmavee kogumine, päikeseenergia, soojuse ja elektri koostootmisjaamad, arukad hoonete juhtimissüsteemid ja soojusvahetid.

—

Innustada lennujaamu kasutama energiavarustuseks taastuvaid energiaallikaid.

—

Innustada keskkonnasõbralike teenindussõidukite kasutamist lennujaamades, kus lennu teenindamisega (turnaround) seoses on suur teenindussõidukite kontsentratsioon. Lisaks peaksid lennujaamad innustama reisijaid kasutama sõidukeid keskkonnasõbralikumalt, pakkudes diferentseeritud parkimistasusid ja soodsaid parkimiskohti.

—

Innustada lennujaamu vähendama jäätmeteket lennujaamades, pakkudes lennujaamades paremaid ringlussevõtu rajatisi. Üks keskne keskkonnaalane näitaja võiks olla tekitatud jäätmete kogus reisija kohta.

—

Vähendada mõjusid, mis on seotud autoliiklusega lennujaamadesse, pakkudes nii reisijatele kui ka lennujaama töötajatele alternatiivseid säästvaid transpordivõimalusi, näiteks rongiühendus, bussiliinid, mitmekesi ühe auto kasutamine ja jalgrattasõiduga seotud algatused.

—

Innustada lennujaamu võimalusel parandama lennuliikluse juhtimist lennuväljal ja selle lähenduses, et vähendada lennukütuse kasutamist.

—

Abimootorid ei tohiks maa peal seismise ajal töötada. Kohtkindel maaühendusvool ja eelkonditsioneeritud õhk peavad olema terminalihoonest kättesaadavad.

—

Taunida või keelata vanemat tüüpi mootoriga õhusõidukite kasutamist, sest need ei kasuta kütust tõhusalt. Selliste sõidukite maandumis- ja starditasusid tuleb suurendada.

—

Taunida mürarikaste õhusõidukite kasutamist, rakendades lennujaamades õhusõidukite müra klassifitseerimise ja seonduva mürakvoodi kavasid.

—

Vähendada heitkoguseid süsteemse lähenemise kaudu — ohutus jääb peamiseks prioriteediks, kuid arvesse tuleb võtta kõiki tegureid, sh lennukikere- ja mootorikonstruktsioon ja töö, kompromissid, alternatiivkütused, maapealne teenindus, lennujaama läbilaskevõime ja lennujuhtimine.

—

Sisselendamisel tuleks kasutada ühtlase laskumisega sisselendamist (Continuous Descent Approach — CDA), st lennuk alustab pidevat ühtlast laskumist suuremal kõrgusel, liikudes sujuvalt allapoole, selle asemel, et laskuda järk-järguliselt, mille käigus lennuk peab ühel kõrgusel kauem lendama, kasutades seega ühtlase kiiruse säilitamiseks rohkem kütust. Ühtlaselt laskumisel lendab lennuk efektiivsema kiirusega ja kasutab seega vähem kütust. Kõnealune sisselendamine peaks mõjutama õhu kvaliteeti 25–30 km ulatuses lennujaamast.

—

Turbopropellermootoriga lennukeid tuleks kasutada alla 500 km reisideks ja lennuliinidel, kus reisijaid jääb alla 70 sihtkohta ja vahemaa kohta.

—

Vähendada kütuse tarbimist, lülitades 1–2 mootorit välja stardi- ja maandumisrajal ruleerimise ajal.

2.1

Lennundusele langeb märkimisväärne osa kasvuhoonegaaside heitkogustest. Praegu moodustavad need umbes 3 % (1) kogu ELi kasvuhoonegaasi heitkogustest, mis tähendab 87 % kasvu alates 1990. aastast. Lennunduse tekitatud heitkoguste kiire suurenemine vastandub paljude majandusharude edule heitkoguste vähendamisel. Tegevusetus toob kaasa ELi lennujaamade põhjustatud heitkoguste suurenemise, mis neutraliseerib rohkem kui veerandi 8 % heitkoguste vähendamisest, mille 15-liikmeline EL peab Kyoto protokollis sätestatud eesmärkidele vastavalt saavutama. Eeldatavasti kasvavad lennunduse heitkogused 2020. aastaks praegusega võrreldes kahekordseks.

2.2

Lennundus elavdab majandust, kaubandust ja turismi, loob ärivõimalusi ja aitab kaasa elukvaliteedi parandamise võimalustele nii arenenud kui ka vähemarenenud piirkondades.

2.3

Lennunduses transporditakse aastas 2 miljardit reisijat ja 40 % piirkondadevahelisest eksportkaubast (hinna alusel). 40 % rahvusvahelistest turistidest reisib lennukiga. Lennunduses on üle maailma 29 miljonit töökohta. Selle mõju maailmamajandusele hinnatakse 2960 miljardile USA dollarile, mis võrdub 8 %-ga maailma SKT-st.

2.4

Lennujaam peaks olema lahutamatu osa kohalikust infrastruktuurist ja etendama juhtosa kohaliku piirkonna keskkonnakaitses.

2.5

Lennujaamade infrastruktuuri tõhusus ja maksimaalne kasutamine sõltub suuresti lennuliikluse juhtimisest. Tõhusate lennujuhtimismenetluste kasutuselevõtt ja neile keskendumine nii lennujaamas kui selle läheduses võib piirata lennujaamas õhkutõusmisel, maandumisel ja ruleerimisel raisatava kütuse hulka.

2.6

Paljudes lennujaamades, nt Gatwick, Pariisi Orly, Milaano Linate jne on läbilaskevõime piirid juba ületatud. Aastaks 2010 on neile lisandunud veel umbes 15 Euroopa lennujaama. Briti Tsiviillennundusamet leiab teiste hulgas, et vabad teenindusajad tuleb panna lennundusettevõtete hulgas enampakkumisele ja siis tuleb nendega kaubelda läbipaistval järelturul, soodustamaks napi ressursi paremat kasutamist.

2.7

Lennujaama infrastruktuure ja nendega seonduvaid maapealseid rajatisi saaks tõhusamalt kasutada, kui võimaluse korral kasutada suuremaid õhusõidukeid. Kuigi paljud lennud on täidetud, on paljude lendude puhul paljusid lennujaamu külastavate õhusõidukite keskmine reisijate arv ainult 68. Õhusõidukid on liiga väiksed ning suuremate ning kaasaegsemate õhusõidukite kasutuselevõtt on väheatraktiivne, kuna nimetatud tõhusam toimimisviis ei tasu lennujaamadele ennast ära. Olukorda parandaks kombinatsioon turumehhanismidest ja tõhususe reeglitest, nagu näiteks see, et lennuettevõte peab kasutama lennujaama väljumisväravat vähemalt korra tunnis sõltuvalt kasutatava õhusõiduki tüübist või tegema selle ligipääsetavaks mõnele teisele lennuettevõttele.

2.8

Komisjoni ettepanek (SESAR) luua Euroopas ühtne õhuruum, mis ühendaks praegusi eraldiseisvaid riiklikke liikluse juhtimise süsteeme, pakub võimaluse parandada oluliselt õhuruumi kasutamise tõhusust sisselendamisel ja õhkutõusmisel, vähendades järjekordi ja startide hilinemisi, s.o vastavalt maandumis- ja õhkutõusmislubade ooteaegu. Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon (IATA) ennustab, et saaks säästa 12 % lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkogustest, kui lennujuhtimiskeskused töötaksid tõhusamalt. Komitee kutsub kõiki osapooli üles püüdma läbirääkimistega kiiret edu saavutada, et kohaldada uut režiimi, ning mitte laskma valdkondlikest huvidest lähtuvatel viivitustaktikatel protsessi pärssida.

3.1

Lennunduse tekitatud keskkonnamõjusid hinnatakse umbes 2 %-le maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest ja aastaks 2050 võib see kahekordistuda.

3.2

Lennundustööstus on aastate jooksul enamikust teistest tööstusharudest mööda läinud müra ja heidete vähendamises tootmisühiku kohta. Kütusesäästlikkus paraneb praegu umbes 1–2 % aastas ja lennunduse poolt tekitatud heited annavad süsinikdioksiidi heitkoguste kogumahust 2 %. Lennunduse maht kasvab aastas 5 %, samas kui energiatõhusus aitab säästa umbes 1,5 %. Ennustatakse siiski, et lennundussektor hakkab senisest veelgi kiiremini kasvama ja tehnoloogilistest uuendustest üksi ei piisa probleemi lahendamiseks.

4.1

Lennundustööstus on kohustatud rakendama Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) tasakaalustatud lähenemist müra kontrollimisele, mille eesmärgiks on kaitsta elanikkonda kõige ökonoomsemal moel.

4.2

Müra vähendamine selle tekkekohas tehnoloogiliste edusammude abil on selle suhtes eriti tähtis ning viimaste kümnendite jooksul on tehtud selles vallas muljetavaldavaid edusamme. Jätkuvad edusammud on kavas lähima 15 aasta jooksul. EÜ andis välja direktiivi (2), millega sätestati põhimõtted õhusõidukite müra kontrollimiseks ja millega kehtestati käitamispiirangud, sealhulgas säte kõige mürarikkama 3. peatüki õhusõiduki keelustamiseks EÜ lennujaamades, nimetatud direktiivi mõju tuleb nüüd vaatluse alla võtta.

4.3

Lennujaamad ja aeronavigatsiooniteenuste osutajad on kohustatud rakendama ühtlase laskumisega sisselendamist ja muid vähese müraga lennumenetlusi seal, kus see on lennuradade läbilaskevõimet kahjustamata võimalik. Seda peetakse peamise tähtsusega valdkonnaks süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise parandamisel lennujaamades ja nende ümber.

4.4

Valitsused peavad tagama preventiivsed maakasutuse planeerimise ja juhtimise meetmed lennujaamade ümber.

4.5

Mure kohapealse õhu kvaliteedi pärast nõuab ühtset tegutsemist, mis on suunatud kõikvõimalikele saasteallikatele nii õhus kui maa peal, sealhulgas tegevustele — nagu tööstus ja maanteetransport, mis ei kuulu otseselt õhutranspordi juurde, vaid mis kaasnevad lennujaama teenindamisega. Lennujaamade ühendamist raudteevõrkudega tuleks soodustada, luues nii keskkonna mõttes säästvad transpordivõimalused lennujaama pääsemiseks; siinkohal oleks äärmiselt vajalik bussi- ja raudteevõrkude parandamine. Lennujaamad peaksid soodustama keskkonnasõbralike autode kasutamist oma autoparklates parkimistasude diferentseerimise ja eraldi parkimisvõimaluste loomise teel. Lennujaama teenindussõidukid peaksid töötama vähemalt puhtamate energiaallikate abil, nagu gaas ja elekter; praegu on terve hulk autosid patareitoitel, seda tuleks laiendada kõikjale, kus see on erinõudeid arvestades võimalik. Personali transport lennujaama ja tagasi tekitab olulist vajadust autotranspordi järele, tuleks soodustada alternatiivseid valikuid, nagu firmabussid, kaasassõidu võimalus, tipptunde vältivad osaliselt kattuvad vahetused ja kui võimalik, jalgrattaga liiklemine lennujaama personalile..

4.6

Tehnoloogiline areng on nähtavad heitgaasid ja süsivesinikud peaaegu ära kaotanud, samas kui õhusõidukite mootoritest pärinevate lämmastikoksiidide hulk on viimase 15 aastaga 50 % vähenenud. Aastaks 2020 on võetud eesmärk vähendada uute mootoritehnoloogiate abil lämmastikoksiidheiteid veel 80 %.

4.7

Kütuseelemendisüsteemid on välja arendamisel, see asendaks abijõuallikaid (APU) ja vähendaks heitkoguseid seega kuni 75 % ühiku kohta.

4.8

Lennujaamad ja lennuettevõtted on kohustatud kasutama puhtamaid ja tõhusamaid maapealse teeninduse seadmeid ja sõidukeid ning avaldavad valitsustele ja kohalikele omavalitsustele survet luua puhtamaid maapealseid transpordiühendusi — nt raudtee ja metroo.

4.9

Tavapäraselt kasutavad õhusõidukid maa peal parkimiseks üht mootorit.

5.1

Lennunduse osa Euroopa Liidu süsinikdioksiidi heidetest, mis tulenevad fossiilsete kütuste kasutamisest, on umbes 2–4 %. Aastaks 2050 võib see suureneda umbes 5 % vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) prognoosile. Märgitakse ka, et lennunduse tekitatud heitkoguste kasv võib 2012. aastaks neutraliseerida enam kui veerandi ELi keskkonnaalasest panusest Kyoto protokolli raames. Meetmete osas rahvusvahelisele kokkuleppele jõudmine on osutunud keeruliseks, ent direktiivi ettepanekuga soovitakse luua globaalse tasandi meetmete mudelit ning see on ainus sellist võimalust pakkuv algatus.

5.2

80 % lennunduse kasvuhoonegaaside heidetest on seotud reisijate veoga marsruutidel üle 1 500 km/900 miili, millele ei ole praktiliselt alternatiivi.

5.3

Lennundussektor on kohustatud aktiivselt uurima võimalusi alternatiivkütuste — nagu nt biomassil põhinevad BTL-kütuste — järkjärguliseks kasutuselevõtuks, et veelgi vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid.

5.4

Asjakohaste turupõhiste meetmete kõrval peetakse kliimamuutustega võitlemise kõige tõhusamaks ja kulutõhusamaks viisiks kõikide lennujaamade tehnoloogilisi edusamme, infrastruktuuri paranemist ja lennujaamade toimimise häid tavasid.

5.5

Lennujaamadel on vaja rahvusvahelisi standardeid ja globaalseid meetmeid, mitte üksikuid või lühinägelikke lahendusi.

5.6

Lennujaama planeeringul võib olla positiivne roll heitkoguste vähendamisel, eriti ruleerimisradade ja lähteväravate ümberkujundamisel, vähendamaks ummikuid lennuväljadel. Terminalihoonete planeeringuga tuleks kütte- ja kliimaseadmete kaudu viia energiatarbimine miinimumini, võimalusel kasutada päikesepaneele, kasutada maksimaalselt ära loomulikku valgust ja päikesevalgust, kasutada soojuse ja elektri koostootmisjaamu ja soojuse edastamise süsteeme, koguda vihmavett tualettide jaoks ning lennukite pesemiseks jne. Terminalihoonete temperatuuri tuleks tõhusalt kontrollida, et vähendada energia raiskamist ülekütmisel/liigsel jahutamisel.

5.7

Lennujaama operatiivjuhtimine peaks olema suunatud jäätmete vähendamisele reisija kohta, kasutades parandatud ringlussevõtmise algatusi nii otse lennujaamades kui kaasates need lennuettevõtjate ja teiste asjaomaste teenuseosutajatega sõlmitavatesse teenuse taseme lepingutesse.

5.8

Direktiiv, mis toob lennunduse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi pädevusvaldkonda (3), võib oluliselt tõsta avalikkuse teadlikkust, pakkuda uusi märkimisväärseid ressursse CO2 hulga vähendamiseks ning pakkuda võimalust muuta lennundussektori väliseid keskkonnakulud, mida lennundussektor sai varem ignoreerida, sektori sisekuludeks. Arvestades süsinikumaksu taset ja muutlikkust ei avalda see ilmselt suurt mõju lennuliikluse ja heitkoguste pidevale kasvule.

6.1

Lennujaamade keskkonnamõjudega võitlemine proaktiivselt, õigeaegselt ja tõhusalt nõuab rahvusvaheliste organite, valitsuste ja tööstuse sidusrühmade täielikku koostööd ja kokkulepet.

6.2

Heitkoguste vähendamine süsteemse lähenemise kaudu — ohutus jääb peamiseks prioriteediks, kuid arvesse tuleb võtta kõiki tegureid, sh lennukikere- ja mootorikonstruktsioon ja töö, kompromissid, alternatiivkütused, maapealne teenindus, lennujaama läbilaskevõime ja lennujuhtimine.

6.3

Tungivalt on vaja kehtestada lennujaamadele pikaajalised keskkonnaalased eesmärgid, tuginedes usaldusväärsetele ja kontrollitavatele andmetele ning nõudmistele. Nendesse eesmärkidesse tuleks kaasata lennujaama toimimisega seotud protsesside kõik aspektid (lennuliiklus, hooned, maapealsed transpordiühendused jne).

6.4

Peamine parameeter kõigi tulevaste lennujaamade planeeringute jaoks peaks olema uute lennujaamainfrastruktuuride loomine, et vähendada kütuse tarbimist enne õhkutõusmist ja pärast maandumist. Täiendavalt tuleks uurida ning võimalusel ellu viia algatusi, nagu ootealade rajamine suurematesse lennujaamadesse, kuhu seisvate mootoritega kommertslennukid veetakse enne õhkutõusmist, et käivitada nende mootorid umbes 10 minutit enne õhkutõusmist.

6.5

Ühtlase laskumisega sisselendamise käigus laskub suure lennukõrgusega lennuk maa poole sujuvalt, vastupidiselt järk-järgulisele laskumisega sisselennule, mis kulutab ülemääraselt kütust. Ühtlasel sisselennul lendab lennuk tõhusama kiirusega ja kasutab seega vähem kütust.

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/43

1.1

Komitee üldiselt toetab suuniste eelnõu struktuuri ja praegust sõnastust, kuid leiab, et liinilaevandust ja tramplaevandust (mereveopuulid) käsitlevate peatükkide detailsus on erinev. Peatükk teabevahetuse kohta liinilaevanduses on küllaltki üksikasjalik ja näib olevat üpris kasulik, kirjeldades ja tõlgendades kõnealuse valdkonna kohtupraktikat ja otsustustavasid. Üldiselt on liinilaevanduse suunised selged ning toetuvad olemasolevale kohtupraktikale ja pikaajalistele põhjalikele aruteludele valdkonnas osalejatega. Samas peatükid, milles käsitletakse tramplaevandust üldiselt ja eriti puulilepinguid tramplaevanduses, on vähem üksikasjalikud. Komitee oletab, et üksikasjade vähesuse üks peamine põhjus on kohtupraktika puudumine ja seega ka kogemuste puudumine tramplaevanduse ja tramplaevanduse puulide kohta asjaomastes (konkurentsi-) asutustes, sh Euroopa Komisjonis, sest seni ei ole prahtijatelt ametlikke kaebusi saabunud.

1.2

Komitee kordab oma varasemates arvamustes (2004, 2006, 2007) esitatud üleskutset, et EL peaks korraldama sisukaid konsultatsioone teiste jurisdiktsioonidega, et teha kindlaks, kuidas sobivad omavahel olemasolevad õigussüsteemid, mis liinilaevanduses maailmas kehtivad. Lisaks kordab komitee samades arvamustest antud soovitust, et Euroopa Komisjon peaks konkurentsieeskirjade käsitlemisel meretranspordis arvestama lisaks puhtalt konkurentsi puudutavatele teguritele ka inimressursside aspekti (nt mõju Euroopa meremeeste tööhõivele).

1.3

Komitee soovitab kasutada piltlikke näiteid, et selgitada liinilaevanduse suuniste (eelnõu) sisu, eelkõige siis, kui andmeid peetakse aegunuks.

1.4

Kuna tramplaevandust ja tramplaevanduse puulilepinguid käsitlevad peatükid on eelpool oletatud põhjustel vähem üksikasjalikud, siis ei ole komitee kindel, kas need on piisavad, et anda trampteenuste (puulide) ettevõtjatele vajalikke juhiseid, kuidas oma koostöölepinguid ise hinnata. Võimalik, et suuniste eelnõu teatud peatükke, mis puudutavad tramplaevandust (puulid), on vaja täpsustada. Samuti võiks kaaluda praegu vaid konteinervedudega piirduva konsortsiumimääruse laiendamist ka teistele globaalse laevandusturu asjakohastele sektoritele.

1.5

Komitee rõhutab, et mereveopuulid ei ole tramplaevanduse turgudel ülekaalus. Suurt enamikku trampteenustest pakuvad paljud väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, kes konkureerivad üksteisega veoste pärast. Seepärast leiab komitee, et kõnealuse asjaolu teadvustamiseks on suunistesse vaja lisada sellekohane täpsustus. Samuti oleks Euroopa Komisjon pidanud andma rohkem suuniseid de minimis eeskirja kohaldamise kohta puulidele, mis on liiga väikesed, et turgu märgatavalt mõjutada.

1.6

Pettumust valmistab, et tramplaevanduse puulidele antud suunistega ei vastata täielikult neile küsimustele, mis tekitavad trampteenuste ettevõtjates ebakindlust ja isegi muret. Komitee nõustub suuniste eelnõust järeldatava tõdemusega, et tramplaevanduse puulid kui sellised ei ole vastuolus ELi konkurentsieeskirjadega, kuid kutsub Euroopa Komisjoni üles andma suuniste lõplikus versioonis täpsemaid juhiseid artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta tramplaevanduse puulidele, et anda neile enesehindamiseks vajalikud vahendid.

1.7

Märkimist väärib, et suuniste eelnõus ei määratleta, mida mõistetakse tramplaevanduse all, ja seetõttu ei ole selge, kas selle alla kuulub ka meritsi toimuv reisijatevedu ja/või eriotstarbeline transport. Võiks kaaluda ka selle punkti täpsustamist.

1.8

Lisaks soovitab komitee tramplaevanduse peatükis täpsustada, et hinnakujunduse osas ei pruugi laevamaakleri tegevus erineda puuli juhataja tegevusest. Tramplaevanduse turud, sh need, kus tegutsevad tramplaevanduse puulid, on ostu- ja müügipakkumiste turud, st hind määratakse kindlaks osalistevahelise hinnaläbirääkimise käigus ning see põhineb pakkumisel ja nõudlusel. Seega asjaolu, et puuli juhataja lepib prahtijaga puulilaeva kasutamise hinnas kokku, ei tähenda „hindade kindlaksmääramist” kui konkurentsi rangelt piiravat tegurit.

2.1

13. septembril 2007 avaldas Euroopa Komisjon kauaoodatud suuniste eelnõu ELi konkurentsieeskirjade kohaldamise kohta mereveoteenustele. Suunised kehtivad koostöölepingutele merevoeteenuste valdkonnas, mida mõjutavad otseselt muudatused, mis kaasnevad määrusega nr 1419/2006 kabotaaži, liinilaevanduse ja trampteenuste kohta. Suuniste eesmärk on aidata laevandusettevõtjatel oma koostöölepinguid ise hinnata, st need peaksid võimaldama asjaomastel ettevõtjatel teha kindlaks, kas nende koostöölepingud on kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 81. Suunised kehtivad esialgu viis aastat.

2.2

Suuniste eelnõu eesmärk on eelkõige selgitada tingimusi, mille alusel liinilaevanduse ettevõtjad võivad seaduslikult vahetada teavet veoste kohta ja mille alusel tramplaevanduse ettevõtjad võivad sõlmida puulilepinguid. Selleks on kehtestatud hulk keerulisi parameetreid. Kuid suuniste (eelnõu) tegelikku praktilist lisaväärtust saab hinnata alles tulevikus, nt hinnates seda, kas suunistega antakse ettevõtjatele piisavalt juhiseid, kuidas määrata kindlaks oma turul kavandatud tegevuse seaduslikkus.

3.1

Lisaks juba teadaolevate faktide kinnitamisele, st et alates 18. oktoobrist 2008 tunnistatakse kehtetuks liinilaevanduskonverentsid nii Euroopa Liitu kui ka Euroopa Liidust välja suunduvatel liinidel, käsitletakse suuniste eelnõu liinilaevandust puudutavas osas lubatud viise, kuidas liinilaevanduse ettevõtjad võivad turuteavet vahetada. Kuigi mõni üksikasi võib vajada täpsustamist, võimaldab suuniste eelnõu kõnealusel kujul tõenäoliselt liinilaevandusele sellise teabevahetuse, mis on vajalik liinilaevanduse heaks toimimiseks.

3.2

Alates 18. oktoobrist 2008 peavad ELi sadamatesse ja/või sadamatest liinilaevanduse veoteenust pakkuvad ettevõtjad lõpetama igasuguse konkurentsi piirava liinilaevanduskonverentsi-alase tegevuse, hoolimata sellest, kas selline tegevus on lubatud mõnes teises jurisdiktsioonis maailmas. Komitee väidab, et globaalselt tegutsevatel veoettevõtjatel on raske tagada, et liinilaevanduskonverentsi-alane tegevus, mis on ELis seadusvastane, ei mõjutaks märgatavalt ELi turgu.

3.3

Liinilaevanduse puhul on peatähelepanu teabevahetussüsteemidel. Liinilaevanduse ettevõtjatele on antud teabe vahetamisel teatud määral vabadust. Siinkohal on olulised tegurid turu struktuur, vahetatava teabe liik ja iga ning teabe vahetamise sagedus. Õigustatult on keskendutud tulevikku käsitleva teabe vahetusele, kuhu kuuluvad eelkõige jõudluse prognoosid ja hinnaindeksid. Näib, et jõudluse prognooside puhul on vastupidise tõestamiseni alati oht, et need on seadusvastased. Komitee nõustub, et teabevahetuse mõjusid tuleb kaaluda iga juhtumi puhul eraldi.

3.4

Hinnaindeksite puhul ei riku hinna koondindeks tõenäoliselt seadust, kui just teavet ei ole võimalik taas lahti harutada, nii et ettevõtjad saavad otseselt või kaudselt teha kindlaks oma konkurentide konkurentsistrateegiad. Tuleb hinnata andmete koondatuse taset, seda, kas andmed on aegunud või hiljutised, ning nende avaldamise sagedust, kuid suuniste eelnõus ei märgita täpselt, kui oluliseks tuleb neid tegureid pidada.

3.5

Suuniste liinilaevanduse teenuseid käsitlev osa ei sisalda ühtegi täiesti uut elementi, vaid selles kirjeldatakse taas Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kohtu varem koostatud üldisi kriteeriume.

3.6

Komitee kordab oma varasemates sellekohastes arvamustes (1) väljendatud üleskutset, et EL peaks korraldama sisukaid konsultatsioone teiste jurisdiktsioonidega, et teha kindlaks, kuidas sobivad omavahel olemasolevad õigussüsteemid, mis maailmas liinilaevanduses kehtivad. Lisaks kordab komitee samades arvamustest antud soovitust, et Euroopa Komisjon peaks konkurentsieeskirjade käsitlemisel meretranspordis arvestama lisaks puhtalt konkurentsi puudutavatele teguritele ka inimressursside aspekti (nt mõju Euroopa meremeeste tööhõivele).

3.7

Tramplaevanduse teenused on globaalsed ja väga tiheda konkurentsiga ning nad vastavad paljuski ideaalsele konkurentsimudelile. Pakutav kaup on ühesugune ja turule sisenemise kulud on enamasti väga väikesed. Omavahel konkureerib palju ettevõtteid, kusjuures sõltuvalt turutingimustest asendatakse laevade suurusi ja tüüpe. Samuti muudavad teabevood turu väga läbipaistvaks. Äritegevus toimub peamiselt reisiprahilepingu, järjestikuste reiside prahilepingu, mereveolepingu või tähtajalise prahilepingu alusel. Kõnealuste turgude prahihinnad on väga kõikuvad, sõltudes turutingimustest. Tramplaevanduse turud reageerivad kiiresti turu arengutele ja lastisaatjate vajadustele (2).

3.8

Mereveopuulid tegutsevad kõigis tramplaevanduse sektorites. „Puul” tähendab eri omanikele kuuluvate sarnaste laevade kogumit, mis tegutseb ühtse juhtimise all. Puuli juhataja haldab laevu ühe ühtse laevastikuna, kogub kokku laevade tulu ja jaotab selle eelnevalt kokkulepitud arvutussüsteemi alusel. Laevaomaniku ülesandeks jääb vaid laeva tehniline käitamine ja juhtimine merel. Mereveopuule luuakse tavaliselt kahel põhjusel. Esiteks moodustatakse neid selleks, et selles osalejad saaksid pakkuda oma suurklientidele sellist teenuste taset nagu neilt järjest enam nõutakse. Teiseks on puulide eesmärk tõsta transpordi tõhusust eriinvesteeringute ja laevade sagedasema kasutuse abil. Mereveopuulid tegutsevad pakkumise ja nõudluse keskkonnas, kus lepinguid sõlmitakse pakkumiste alusel, hinnad kujundatakse suurel määral hetketuru järgi, teenuste ostjad on suured, kõrgete nõudmistega ettevõtted ning maaklerid pakuvad igal ajahetkel tonnaaži ja tingimuste suhtes erakordset läbipaistvust.

3.9

Komitee rõhutab, et mereveopuulid ei ole tramplaevanduse turgudel ülekaalus. Suurt enamikku trampteenustest pakuvad paljud väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, kes konkureerivad üksteisega veoste pärast. Seepärast leiab komitee, et kõnealuse asjaolu teadvustamiseks on suunistesse vaja lisada sellekohane täpsustus.

3.10

Komitee märgib, et nii trampteenustele kui ka tramplaevanduse puulidele on ELi konkurentsieeskirjad alati kehtinud, st ammu enne määruse nr 1419/2006 vastuvõtmist, millega Euroopa Komisjonile anti volitused konkurentsieeskirjade täitmise nõudmiseks kõnealuste teenuste puhul. Kuid kogu nimetatud perioodil ei ole prahtijad esitanud kõnealuse sektori kohta ühtegi ametlikku kaebust ja seega ei ole kujunenud asjaomast kohtupraktikat. Komitee oletab, et just kohtupraktika puudumine ja seega ka kogemuste puudumine asjaomastes (konkurentsi-) asutustes, sh Euroopa Komisjonis, on põhjus, miks suuniste eelnõu tramplaevandust (mereveopuule) käsitlev osa ei ole nii üksikasjalik kui liinilaevandust käsitlev osa. Märkimist väärib, et suuniste eelnõus ei määratleta, mida mõistetakse tramplaevanduse all, ja seetõttu ei ole selge, kas selle alla kuulub ka meritsi toimuv reisijatevedu ja/või eriotstarbeline transport Võiks kaaluda selle punkti täpsustamist.

3.11

Suuniste eelnõus ei arvestata piisavalt tramplaevanduse eripäradega ning näib, et pigem järgitakse sektorist sõltumatuid horisontaalse koostöö suuniseid. Mereveopuulid peavad järgima neid samu suuniseid, mida kohaldatakse ka teistele laevandussektoritele, tagamaks, et nad ei takistaks vaba konkurentsi ega toimiks kartellina.

3.12

Suuniste eelnõu on üsna üldine ega anna täpset õiguskindlust. Suunistes ei väideta just, et mereveopuulid oleksid ELi konkurentsieeskirjadega vastuolus, kuid samuti ei anta juhiseid selle kohta, millal nad seda on.

3.13

Suuniste kõige olulisem osa on see, milles käsitletakse mereveopuulide hindamist ja klassifitseerimist. Lähtepunktiks on uurimistulemus, et puulide juures on tavaliselt tegemist ühismüügi ning erineval määral ühistootmise tunnustega.

3.14

Kõnealuse turu kohta leiab komitee, et suunistes tuleks paremini arvestada asjaolu, et tramplaevanduses on nii nõudluse kui ka pakkumise poolel märkimisväärne osa asendatavusel ehk omavahel vahetatavusel (nt laeva tüübi, suuruse, veolepingu tüübi ja geograafilise turu osas). Lisaks, kui puul peab end ise hindama, siis ei saa turuosa määratleda iga lepingu puhul eraldi, vaid neid peab hindama teatud ajavahemiku jooksul.

3.15

Komitee leiab, et on vaja parandusi mereveopuulide turuosa asjakohasuse ja määratluste ning liinide ja laevatüüpide asendamise osas. Komitee märgib, et asjakohase turu määratluse osas ei ole antud mingeid praktilisi juhiseid. Kuid sõltuvalt kasutatavast meetodist võivad turuosad olla üsna erinevad.

3.16

Tramplaevade puulilepingute hindamisel vastavalt artiklile 81 tuleb rõhutada, et puuli juhataja juhib puuli kuuluvat laevastikku nii halduslikus kui ka kaubanduslikus mõttes ja seega pakub ühtse puuli kaudu ühist toodet. Puuli juhataja ülesandele hallata pakutavat teenust lisandub tegelikult laevade pakkumine turul. Laevaomanike ülesandeks jääb vaid laevade tehniline käitamine ja juhtimine merel. Mereveopuulid pakuvad ühiselt toodetud teenust, mis on puulis osalejate tegevuse märkimisväärse integratsiooni tulem (3). Seepärast tuleks puulilepinguid hinnata samamoodi kui teisi ühistootmise või spetsialiseerumise lepinguvorme.

3.17

Komitee on seisukohal, et suunistes ei tohiks viidata hindade kindlaksmääramisele kui puuli toimimise ühele tunnusjoonele (ja seega kui konkurentsi rangelt piiravale tegurile), sest hinnas kokkuleppimine puuli juhataja ja kliendi vahel on pakutava teenuse iseloomulik osa, mis järgneb pakkumisprotsessis peetavatele läbirääkimistele puulilaeva kasutuse hinna üle.

3.18

Komitee leiab, et arvestades puulilepingute eesmärki ja nende peamisi omadusi, on täidetud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikes 3 esitatud neli tingimust, et puulidele erand teha. Seda seisukohta toetab asjaolu, et puulid loodi vastamaks prahtijate vajadustele ja nõudmistele ning et nad on aastakümneid tegutsenud ilma, et nende osas oleks kaebusi esitatud.

3.19

Komitee loodab, et Euroopa Komisjon vaatab vastavalt omandatud kogemustele kõnealuseid suuniseid korrapäraselt läbi ning avaldab vajadusel täiendavaid või selgitavaid juhiseid niipea, kui need on koostatud, ootamata viieaastase perioodi lõppemist.

3.20

Komisjon peaks esimesel võimalusel alustama liinilaevanduse konsortsiumide grupierandi kohaldusala läbivaatamist ja seejuures uurima vajadust hõlmata selle alla ka teised globaalse laevandusturu asjaomased sektorid, eelkõige need trampteenused, mis toimuvad korrapäraselt samadel marsruutidel, nagu paljud eriotstarbelised liinid (nt tavalised külmutuslaevad, puiduveo liinid, spetsiaalsed autode veoks mõeldud laevad ja ro-ro tüüpi laevad).

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/47

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/47

1.1

Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on oma liikmesriikide nimel esitanud ühtse ülemaailmse süsteemi (Globally Harmonised System of Classification and Labelling of Chemicals, GHS) mudeli kriteeriumidele ja protsessidele, mida kasutatakse kemikaalide klassifitseerimisel ja märgistamisel. Süsteemi eesmärk on toetada maailmakaubandust ning aidata vähem arenenud majandusega riikides kaitsta töötajate ja tarbijate ohutust ja tervist.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab suurt toetust ülemaailmse ühtlustamise eesmärgile, komisjoni esitatud rakendusõigusakti vormile ja õiguslikule alusele ning ajakavale, mis on esitatud tootjatele ja tarnijatele määruse rakendamiseks ja mis langeb kokku määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH) kehtestatud esimese olulise tähtpäevaga ainete registreerimiseks.

1.3

Komitee nõustub ka komisjoni hinnanguga, et kuigi viimase 40 aasta jooksul väljatöötatud ELi süsteemis on muutused vältimatud ja leiavad suurt toetust, on ELis nende kasu lühiajalises perspektiivis tõenäoliselt tühine ning kulud ilmselt kõrged. Seetõttu leiab komitee, et sellele üsna ebatavalisele olukorrale oleks pidanud algses mõjuhinnangus rohkem tähelepanu pöörama. Märkimisväärse üldise kasu puudumisel peaks igale kehtivatesse õigusaktidesse tehtavale lisandusele või muudatusele, mis ei ole tingimata vajalik ÜRO ettepaneku rakendamiseks, lisama eraldi tervishoiualase, ohutusalase või majandusliku põhjenduse. Igal juhul tuleb teha kõik jõupingutused, et kahe suures osas sarnase süsteemi vahelise vältimatult pika ülemineku perioodi jooksul ei alandataks kehtivaid norme. Väga oluline on teavitamine müügipunktis.

1.4

Samuti leiab komitee, et arvestades väga tihedat ajakava ning vajadust piirata käivituskulusid, on ettepaneku ja selle viivitamatu kohaldamise osas ruumi paindlikkusele. Praeguse süsteemi arendamine tasemele, kus see kaitseb nõuetekohaselt ELi töötajate ja tarbijate tervist ja ohutust, võttis palju aastaid ning tõenäoliselt kulub ka uue ülemaailmselt ühtlustatud süsteemi väljatöötamiseks palju aega. Selle tagamiseks peavad nii ÜRO kui ka Euroopa Komisjon eraldama pikaajaliselt piisavalt ressursse, et ühtlustamisprotsess saaks jätkuda ning et see hõlmaks lõpuks laialt kaubeldavate toodete tegeliku klassifikatsiooni ja märgistamise, mitte ainult kriteeriumid, millel klassifitseerimine põhineb.

1.5

Komiteele teeb muret kõnealuse määruse ettepaneku pikkus nii määruse enda osas kui ka arvestades sellega seotud hiljutisi ettepanekuid, nagu REACHi määrus, samuti paljusid muid ELi õigusakte, millega mõlemad määrused seotud on, ning järjest kasvavate suuniste hulka, mida nüüd vajalikuks peetakse. Et parandamatult ei kahjustataks Euroopa tööstust (rääkimata järelevalve ja õigusaktide muutmise protsessidest), on vaja uut lähenemisviisi. Ei ole realistlik eeldada, et kõik — väikseima ettevõte omanikust kuni riiklike pädevate ametiasutuste enamasti suuremate ametnikerühmadeni — peaksid pidevalt kasutama 20 000 lehekülge dokumente, mis on kõnealuste teemadega seotud. Tuleb leida parem tee.

1.6

Sellega seoses avaldab komitee ka kahetsust selle üle, et puuduvad põhimõistete määratlused ning eriti selle üle, et konkreetse toksikoloogilise tähendusega sõna „valmistised” asemel on hakatud kasutama sõna „segud”, millel seda tähendust ei ole. EL ei ole siiamaani määratlenud sõnu „kemikaal” või „keemiline”, mis tekitab jätkuvalt segadust nii töötajatele, tarbijatele, ettevõtjatele kui ka seadusandjatele. Kõnealuse määruse ettepaneku koostamisel jälgiti neutraalset tooni ning seda, et sisu ei oleks vaidlustatav. See annab hea võimaluse parandada vigu üksikasjade tasandil — mida tehnilistes liidetes juba tehakse. Viivitamatult tuleks hakata koostama määratluste standardkogumit, mis kohalduks igale teemaga seotud õigusaktile. Selle tulemusel peaks igas keeles valmima võtmesõnade sõnastik, kus selgitataks samatähenduslikke sõnu (nagu „kemikaal”, „keemiline aine” ja „aine”) ning sõnu, millel on erinev või mitte asjakohane tähendus (näiteks „artikkel” ja „toode”). Mõnes keeles kaasnevad sõnadega „ained” (viide narkootikumidele, alkoholile või tubakale) ja „kemikaalid” (viide terroristlikule või muule seadusevastasele tegevusele) kultuuritaustast tulenevad arusaamatused ja seosed, mis tuleks välja selgitada ja mida tuleks vältida.

1.7

Samuti toob komitee välja kaks ohtu: esiteks üleklassifitseerimine ja ülemärgistamine, mille tulemusel ei pöörata tähelepanu kõige olulisematele hoiatustele, ning teiseks nii töötajate kui ka tarbijate toetumine märgistusele kui ainukesele teabeallikale. Loomulikult tuleb märgistamisel lisada oluline teave, ent samuti on oluline teiste lihtsalt juurdepääsevate allikate nimetamine. Kuna järjest enam ostetakse tooteid Internetis ning otsitakse veebist teavet konkreetsete toodete kasu ja ohtude kohta, on selge, et tööd sel alal tuleb jätkata. Keeruliste segude standarditud ja võõraste nimedega komponentide pikkadest nimekirjadest ei ole hädaabiteenistustele ja vastumürgikeskustele eriti kasu. Kõigile asjaomastele pooltele pakub parimat kaitset see, kui on kirjas kõikide ohtude ja ohutusmeetmete alane teave ning ööpäevaringse infokeskuse kontaktandmed. Kui tegemist on patenteeritud valmistustehnoloogiaga, on sellise lähenemisviisiga — nagu ka kehtivate õigusaktide kohaselt — kaitstud ka tootja.

1.8

Komitee märgib, et ettepanekus ei ole esitatud eraldi märgistust akadeemiliste uuringute või ettevõtete uurimis- ja arendustegevuse tarbeks ühest laborist teise viidavatele, sageli väga väikestele kogustele. Selle saaks raskusteta lisada ÜRO esitatud märgistuste nimekirja ning uut märgistust tuleks eelistada praeguses ettepanekus esitatud äärmiselt rangetele, ebaproportsionaalsetele ja kulukatele eranditele.

1.9

Komitee märgib, et pidevalt suureneb vajadus kontrollida kasutatud teabe kvaliteeti ning maailma eri jurisdiktsioonides tehtud otsuseid. Igal juhul jätkub surve leppida kokku klassifitseerimise tulemustes, mitte ainult klassifitseerimisel kasutatavates kriteeriumides ja protsessides. Selle globaalset vajalikkust ja kasu on üsna lihtne mõista.

2.1

Kõnealuse määruse eesmärk on viia kehtivad ELi õigusaktid kooskõlla hiljuti ÜROs vastuvõetud ühtse ülemaailmse süsteemi mudeliga, mida kasutatakse kemikaalideks, aineteks, segudeks või valmististeks nimetatavate ja ohtlikena määratletavate toormaterjalide, vahe- ja lõpptoodete klassifitseerimiseks, märgistamiseks ja pakendamiseks. Vanim Euroopa õigusakt, mis kavandatud määrusega asendatakse, on pärit aastast 1967. Samuti tuleb muuta mitmeid direktiive ja määrusi, sh praegu rakendatavat määrust (EÜ) 1907/2006 (REACH). Eeldatakse, et pikaajalisem mõju ELis kujuneb positiivseks, juhul kui piiratakse kulusid ja realiseeritakse suhteliselt vähene kasu. Kokkuvõttes peaks määrus soodustama maailmakaubandust ning säilitama samas inimeste tervise ja keskkonnakaitse kõrged standardid.

2.2

Määrusega asendatakse 40 aastat tagasi kehtestatud ohtlike ainete direktiiv 67/548/EMÜ, mida üldiselt peetakse esimeseks üleeuroopaliseks kemikaalide õigusaktiks, mis oli eelkõige suunatud töötajate ohutuse kaitsmisele. Nii ohtlike ainete direktiiviga kui ka paljude seda muutvate direktiivide ja vastavalt tehnoloogilistele edusammudele tehtud kohandustega tagatakse praegu tootjatele, turustajatele, töötajatele, levitajatele ja tarbijatele ELis ja väljaspool ühtlustatud süsteem ohtlike ainete klassifitseerimiseks. Klassifitseerimisel kasutatakse spetsiifilisi teste vastavalt kokkulepitud näitajatele ja ohukriteeriumidele. Teiseks kasutatakse ühtlustatud süsteemi ohtlike ainete nõuetekohaseks märgistamiseks, milleks kasutatakse konkreetseid piktogramme ja standardsõnastust, mille kaudu tuuakse välja võimalikud riskid ning soovitatavad ohutusmenetlused. Kolmandaks on ühtlustatud süsteem mõeldud ohtlike ainete pakendamiseks viisil, millega kaitstakse tavakasutajaid ja haavatavaid rühmi, eelkõige väikseid lapsi.

2.3

Kakskümmend üks aastat pärast direktiivi 67/548/EMÜ vastuvõtmist laiendati ohtlike preparaatide direktiiviga 88/379/EMÜ kõnealust menetlust ainetelt (elementide ja nende ühendite suhteliselt lõplik nimekiri) teoreetiliselt lõputule valmististe (kahe või enama aine segud) nimekirjale. Mõistes, et sellises mastaabis loomkatsed ei ole soovitatavad või on võimatud, lisati kõnealuse direktiiviga esmakordselt Euroopa õigusse teoreetiline seos koostisainete teadaolevate või kindlaksmääratavate ohtude ning lõpliku segu kõige tõenäolisema ohu vahel. Nii oli võimalik seda kasutada valmististe klassifitseerimiseks, märgistamiseks ja pakendamiseks ilma täiendava testimiseta.

2.4

Kuna valdav enamik tarbijatele müüdavaid tooteid on tõepoolest valmistised (või isegi artiklid), oli see oluline samm tarbijaohutuse tagamisel toodete puhul, millele ei kehti spetsiifilised ja rangemad direktiivid, näiteks pestitsiidide, pesuainete või kosmeetika müügile kohaldatavad direktiivid. Kõnealust 1988. aasta direktiivi muudeti 1999. aastal märkimisväärselt direktiiviga 1999/45/EÜ.

2.5

Eelnimetatud direktiivid ning neid täiendav ohutuskaartide direktiiv 91/155/EMÜ, mida on hiljem samuti muudetud, on palju aastaid olnud töötajate ja tarbijate kaitse nurgakivid kogu ELis. Peaaegu kõik teised ELi õigusaktid, mille eesmärk on inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kaitsmine, on eelnimetatud direktiividega tihedalt seotud ning peavad nendega arvestama. Vaja on pidevat ajakohastamist, et integreerida muutused kohaldamisalas, tootmistehnoloogias ja testimismeetodites, toodete kättesaadavuses ja kasutusvõimalustes ning kaasata viimased teaduslikud avastused kõigi nende muutuste mõju ning soovimatute tagajärgede leevendamise viiside kohta.

2.6

Samuti on oluline, et kõnealuste direktiividega tahetakse saavutada siseturu eesmärke, püüdes rajada asjaomastele toodetele ELi ühist turgu. Olgu tegemist toormaterjalide, naturaalsete või sünteetiliste toodete, vahetoodete või jäätmetega, lõpptoodete või artiklitega, saab neid liikmesriikidesse importida ja nendega riigi sees kaubelda ohutult siis, kui nad vastavad kõnealustele ning teistele asjaomastele ELi õigusaktidele.

2.7

2001. aastal avaldas Euroopa Komisjon valge raamatu „Tuleviku kemikaalipoliitika strateegia”. Protsess kulmineerus eelmisel aastal, mil võeti vastu kemikaalide registreerimist, hindamist, kasutuse lubamist ja piiramist käsitlev määrus (EÜ) 1907/2006 ehk REACHi määrus. REACHi määrusega seotud direktiiviga 2006/121/EÜ, mis võeti vastu ja avaldati samal ajal, lisati täiendavad muudatused direktiivi 67/548/EMÜ, et viia see REACHi määrusega kooskõlla. Eeldavalt see protsess jätkub, kui saavad teatavaks uued andmed või muutuvad õiguslikud vajadused.

2.8

Kõik eelpool kirjeldatu puudutab ja mõjutab konkreetsete toodete tootmist, levitamist ja turustamist ELis ning kaubandust ELi ja tema impordi- ja ekspordipartnerite vahel. Paratamatult on samal ajal üle maailma välja töötatud sarnased, aga mitte identsed süsteemid mitmetes riikides, kellega EL regulaarselt kaupleb paljude ELis ja EList väljaspool asuvate suurte, keskmise suurusega ja väikeste ettevõtete kaudu.

2.9

Mitmed teised riigid, mille majandus ja/või õigusstruktuur on üldiselt vähem arenenud, on tunnistanud vajadust ohtlike ainete klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise süsteemi järele, ent nad ootavad, mil lepitakse kokku ülemaailmselt tunnustatud mudelis, et seda siis kohalikul tasandil rakendada.

2.10

1990. aastate algul mõistis ÜRO, et sellistest ise väljatöötatud riiklikest või piirkondlikest süsteemidest, mis on küll vajalikud inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks, võivad kujuneda tõkked maailmakaubandusele. Seetõttu soovis ÜRO endale pädevust töötada välja ühtse ülemaailmse süsteemi mudel, mille raames toimuks kemikaalide klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine ning ohutuskaartide loomine. Transpordisektoris olid ühtlustatud mudelid juba olemas, eelkõige füüsiliste ohtude ja ägeda mürgisuse kohta.

2.11

1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil (UNCED) vastu võetud Agenda 21 peatükis 19 anti heakskiit laiema lähenemisviisi väljatöötamisele. Tehniline toetus pidi tulema Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonilt (OECD), Rahvusvaheliselt Tööorganisatsioonilt (ILO) ja ohtlike kaupade transpordi alaselt ÜRO ekspertide allkomiteelt (UNSCETDG).

2.12

Pärast peaaegu kümme aastat kestnud tööd jõudsid umbes 160 ÜRO liikmesriigi esindajat 2002. aasta detsembris kokkuleppele uue ühtse ülemaailmse süsteemi tehnilise sisu osas. Sama aasta septembris Johannesburgis toimunud säästva arengu teemalisel tippkohtumisel julgustati allakirjutanud riike ühtset ülemaailmset süsteemi võimalikult kiiresti rakendama, et süsteem oleks 2008. aastaks täielikult toimiv. 2003. aasta juulis kiitis ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi heaks, seejuures pidi rakendamine toimuma aastal 2008. Neile kokkulepetele kirjutasid alla praeguse laienenud ELi kõigi 27 liikmesriigi esindajad.

2.13

2004. aastal kiideti heaks mitmed ÜRO algsesse ettepanekusse tehtavad muudatused, mis lisati 2005. aastal ÜRO avaldatud soovitustesse kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise ühtse ülemaailmse süsteemi kohta. See 540-leheküljeline dokument ja selle hilisemad väljaanded on tänu lillale kaanevärvile saanud üldiselt tuntuks nime all „Purple Book”. ÜRO vastaval veebilehel on kirjas üksikasjalik teave 65 riigi, sh 27 ELi liikmeriigi edusammude kohta 2008. aasta tähtaja järgmisel.

2.14

2006. aastal lepiti kokku täiendatavates tehnilistes muudatustes, mis lisati ühtse ülemaailmse süsteemi soovituste (Purple Book) 2007. aasta parandatud väljaandesse. Ettepanekud praeguste süsteemide ülemaailmseks ühtlustamiseks — mis on paratamatult aeganõudev ja keeruline protsess — hõlmavad nii uusi kui ka vanu testimiskriteeriume ja näitajaid, piktogramme, kokkulepitud sõnastusi ja märgistamisnõudeid. Kasutusele võeti komponendipõhine lähenemisviis, mis võimaldab arvestada erinevate seisukohtadega ning jõuda osalevate riikidega kokkuleppele (kuigi sellise lähenemisviisiga liialdamisel kaoks muidugi mitmed loodetud eelised).

2.15

Ent ÜRO kavandatud mudelil ei ole piisavat õiguslikku jõudu ning riigid, kes tahavad ÜRO soovitusi järgida, peavad vastu võtma rakendusõigusaktid. ELi liikmesriikide jaoks on selleks vaja komisjoni ettepanekut.

2.16

Komisjon alustas rakendusettepaneku koostamist 2004. aastal ning avaldas esimese eelnõu ühtse ülemaailmse süsteemile vastava ELi süsteemi kohta 2006. aastal. Samal perioodil koostati ja avaldati mõjuhinnangud. 2006. aasta kolmandas kvartalis Internetis sidusrühmadega toimunud konsultatsiooni ning komisjoni õigustalituste mitmete murettekitavate punktide väljatoomise tulemusel tehti esialgsesse ettepanekusse põhjalikud parandused. Lõpuks jõudis komisjon muudetud ettepaneku suhtes kokkuleppele ning avaldas selle 2007. aasta juunis. Nõukogu vastav töörühm on juba alustanud tehnilist läbivaatamist. Nagu alati, oodatakse nüüd arvamusi Euroopa Parlamendilt, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ning Regioonide Komiteelt.

2.17

Enamik loodab, et praeguste läbivaatamiste tulemusel ei pea ühtlustamise ettepanekuid edasi lükkama ega märkimisväärselt muutma. Üldiselt nõustutakse, et ettepanekute kasu on hajus, peamiselt seotud maailmakaubandusega ning väheneb, kui ühtlustamist ei saavutata. Kui ettepanekute rakendamise ajakava erineks REACHi määruses kehtestatud ajakavast, kasvaksid järsult ELi (ja ELi kaubanduspartnerite) kulud. Tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnaalane kasu on eelkõige tunda väljaspool ELi — riikides, kus praegu puuduvad asjaomased tõhusad süsteemid.

2.18

Ühtse ülemaailmse süsteemi rakendamisel on tagajärjed ELi transpordialastele õigusaktidele ning mitmetele muudele ELi õigusaktidele, mis käsitlevad tarbekaupu, erikasutusega kemikaalide käitlemist, ohtlike kemikaalide kontrolli, töötervishoidu ja -ohutust, jäätmeid ja kasutuselt kõrvaldatud tooteid. Seetõttu tuleb järgmistel aastatel koostada vajadusel täiendavaid ettepanekuid. 2006. aasta augustis avaldasid komisjoni talitused täieliku nimekirja õigusaktidest, mida ühtlustamine tõenäoliselt mõjutab. Kõnealuse määruse ettepanek hõlmab määrusesse (EÜ) 1907/2006 (REACH) tehtavaid muudatusi.

3.1

Ettepanek on esitatud kolmes köites ja seitsmes lisas. Ingliskeelne versioon on kokku 2 100 lehekülge. Kuigi ettepaneku peamised osad on esitatud suhteliselt lühidas, 64-leheküljelises I köites, siis uus materjal ning vana materjali uued või parandatud tõlgendused on esitatud läbivalt kogu dokumendis. Seega on dokument oma täispikkuses ELi esmase õiguse ja riikliku õiguse osa, mõjutades reguleerivaid asutusi, tootjaid, tarnijaid, levitajaid, kaubanduspartnereid, töötajaid ja tarbijaid ELis ja väljaspool.

3.2

II köites, mis koosneb I lisast, esitatakse ohtlike ainete ja segude klassifitseerimise ja märgistamise üksikasjalikud nõuded (154 lehekülge).

3.3

III köites, mis hõlmab II–VII lisa, esitatakse erieeskirjad teatud ainetele ja segudele, uued ohulaused ja hoiatuslaused, uued ohupiktogrammid, teatud ohtlike ainete üksikasjalik ühtlustatud klassifikatsioon ja märgistamine ning teisendamistabel, mis aitab kasutajatel näha muutusi direktiivis 67/548/EMÜ esitatud klassifitseerimis- ja märgistamisnõuete ning kõnealuse määruse ettepanekus esitatud uute nõuete ja ohulausete vahel (430 lehekülge). III köite lõppu on lisatud või pigem peidetud kogu ettepaneku finantsselgitus, mida nõutakse ettepaneku nõuetekohasel hindamisel, aga mis esmase õiguse osana ei ole püsiva väärtusega ega huvipakkuv.

3.4

III köites esitatud VI lisa tabelid 3.1 ja 3.2. on esitatud eraldi köidetes IIIa ja IIIb. Koos moodustavad nad selgituse, kuidas praegu kehtiva direktiivi 67/548/EMÜ I lisa teisendada uude õigusraamistikku. Kokku teeb see peaaegu 1 500 lehekülge, kus on kirjas üle 40 aasta ELi tootehindamise raames kogunenud otsused konkreetsete ohtlike ainete klassifitseerimise ja märgistamise kohta.

3.5

Komisjoni mõjuhinnang, mida tuleb lugeda koos eelnimetatud dokumentidega, põhineb RPA (Risk & Policy Analysts Limited) ja London Economicsi konsultantide koostatud aruannetel ning on suhteliselt lühike (34 lehekülge).

3.6

EÜ asutamislepingu artikli 95 alusel on õigusaktiks valitud määrus, et „tagada kõikidele ainete ja segude tarnijatele siseturul ühtsed tingimused, samuti tervise, ohutuse, keskkonna ja tarbijate kaitstuse kõrge tase.”

3.7

Ettepanekus tunnistatakse, et ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi ettepaneku ja asjaomaste kehtivate ELi õigusaktide kohaldamisala ei ole identsed. Mõlemad erinevad üksikasjades transpordi valdkonna klassifitseerimis- ja märgistamiseeskirjadest, mis on suurelt jaolt juba ühtlustatud. Kõnelause määruse ettepanekus on muutused hoitud võimalikult minimaalsetena. Mõnel juhul on vaja täiendavaid ettepanekuid, eriti REACHi määruse rakendusetappides.

3.8

Ettepanekus võetakse mõned uued mõisted ja määratlused üle ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi mudelist. Kõige silmatorkavam muutus on sõna „segu” kasutamine „valmistise” asemel.

3.9

Ettepanekus tunnistatakse, et uued klassifikatsioonisüsteemid tooksid kaasa ulatuslikud loomkatsed, ning et igal võimalikul juhul tuleks kasutada alternatiivseid meetodeid. Kõnealuse klassifitseerimise eesmärgil inimeste ja ahviliste kasutamine katseteks näib komisjoni ettepanekus olevat otseselt keelatud (sõltuvalt õiguslikult ja keeleliselt määratlemata erinevusest ingliskeelsete sõnade „should not” ja „shall not” vahel ELi eri ametlikes keeltes), kuigi ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi mudelis on see lubatud.

3.10

Tunnistatakse ka probleeme segude klassifitseerimisega. Ettepanekus on antud seostamispõhimõtted, mis lihtsustavad tuletamise abil nende toodete klassifitseerimist, millel on tõenäoliselt sarnane mõju.

3.11

Ettepanekus nähakse ette võimalus kasutada lühemaid üldnimetusi, kui aine või segu koostisaine ametlik nimetus koosneb Rahvusvahelise Puhta ja Rakenduskeemia Liidu (IUPAC) määratluse järgi rohkem kui 100 tähemärgist. Samuti kasutatakse jätkuvalt American Chemical Society ajakirja „Chemical Abstracts” infoteenistuse (CAS) kehtestatud tootetähiseid (numbrid ja nimed). Kehtivate õigusaktide kohaselt säilitatakse lubatud tavanimetuste kontrollitud kasutus, kui nimetustes kajastub selgelt tõenäoline oht, ilma et ohustataks segu täpse koostisega seonduvaid intellektuaalomandiõigusi.

3.12

Üksikasjalikult käsitletakse kahe süsteemi vahelist vajalikku üleminekuperioodi. Seejuures arvestatakse määruses selgelt, et uusi kriteeriume tuleb esmalt kohaldada ainetele ja seejärel segudele. Et ettevõtetele ei lisataks tarbetut koormust, ei nõuta ettevõtetelt, et nad peaksid müügilt tagasi võtma või uuesti märgistama tooted (nii ained kui ka segud), mis on asjaomaste õigusaktide jõustumise ajaks jõudnud juba turustusahelasse.

3.13

Liikmesriigid peavad nimetama kõnealuse määruse kohaldamiseks ja jõustamiseks vastavad ametiasutused ning „kehtestama mittetäitmise puhuks proportsionaalsed sanktsioonid”. Märgitakse, et „oluline on hea koostöö kõikide pädevate asutuste vahel”.

3.14

Kõnealust määrust kohaldatakse põhimõtteliselt kõigile ainetele ja segudele, välja arvatud juhul, kui ühenduse muudes õigusaktides on kehtestatud nende kohta konkreetsemad eeskirjad. Määruse kohaldamisalast jäävad välja kosmeetikatooted, lõhna- ja maitseained, toidulisandid, loomasööt ja veterinaarravimid, teatud meditsiiniseaded, tooted, millele kohaldatakse tsiviillennunduse, auto- ja raudteeveo eeskirju, ning laskemoon (aga mitte „pürotehnilise efekti esilekutsumiseks müüdavad lõhkeained”, st ilutulestikutooted).

3.15

Direktiivis 2006/12/EÜ esitatud jäätmete määratluse kohaselt ei saa jäätmeid käsitada aine, segu või artiklina kõnealuse määruse tähenduses ning seega määrust jäätmetele ei kohaldata.

3.16

Ent vastavalt määruse (EÜ) 1907/2006 (REACH) artikli 3 punktile 41 määratletakse sulameid segudena ning seega jäävad sulamid kavandatava määruse kohaldamisalasse nagu tõenäoliselt ka looduslikult esinevate ainete (nagu metallimaagid, mineraalid ja taimeekstraktid) ehtsad segud (aga mitte valmistised).

3.17

Võrreldes ELi kehtiva süsteemiga muudetakse märgistusnõudeid nii paigutuse kui sisu poolest. Mõned piktogrammid asendatakse, mõned lisatakse esimest korda. Praegused lubatud standardsed riski- ja ohutuslaused asendatakse uute signaalsõnade, ohulausete ja hoiatuslausetega.

3.18

Kõik eelpool mainitud kokkulepitud sõnad ja laused on määratletud kõigis ELi ametlikes keeltes ning neid tuleb vastavalt vajadusele igal etiketil kasutada — sõltuvalt sellest, millises riigis toodet lõpuks müüakse. Kasutada võib mitut keelt, kuigi etiketil kasutada olev ruum muutub üha väiksemaks. (Mõnel erijuhul võib olla nõutav etikettide ja lisadokumentide tõlge seaduslikult nõutavasse keelde, mis ei ole ametlik keel, näiteks kõmri keelde, või muusse vajalikku keelde, näiteks vene, türgi, araabia või hindi keelde, et arvestataks konkreetse kohaliku või sisserännanud rühmade vajadustega.)

3.19

Määruse ettepanekus tunnistatakse, et klassifitseerimise ning seega ka märgistamise ja pakendamise protsessi tuleb ELis pidevalt uuendada, kui ilmnevad uued teadmised või uus teave või kui muutuvad testimismeetodid või õiguslikud nõuded. Tekstis on esitatud muudatused, mille puhul tuleb võtta meetmed, ning menetlus, mida sel puhul tuleb järgida.

3.20

Kõnealune määrus peaks jõustuma 20 päeva pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist. Ainete klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine võib toimuda kehtivate õigusaktide alusel kuni 1. detsembrini 2010 (mis langeb kokku REACHi määruses esitatud ainete registreerimise tähtpäevadega). Segude klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine võib toimuda kehtivate õigusaktide alusel kuni 1. juunini 2015. Pärast seda kehtivad ainult uued õigusaktid.

4.1

Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on kõigi oma liikmesriikide nimel esitanud ühtse ülemaailmse süsteemi mudeli kriteeriumidele ja protsessidele, mida kasutatakse kemikaalide klassifitseerimisel ja märgistamisel. ELi liikmesriikide kokkuleppe kohaselt oleks parim, kui mudel võetaks kasutusele 2008. aastaks. Komisjon on rakendusõigusaktiks valinud käesolevas arvamuses käsitletava määruse.

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab suurt toetust ülemaailmse ühtlustamise eesmärgile, esitatud rakendusõigusakti vormile ja õiguslikule alusele ning rakendamise ajakavale, mis langeb kokku määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH) kehtestatud esimese olulise tähtpäevaga ainete registreerimiseks.

4.3

Komitee märgib, et kahe süsteemi paralleelseks toimimiseks on vaja paindlikkust, eelkõige segude puhul, mis sageli koosnevad omakorda segudest ning on kindla ja mõnikord kuude või isegi aastate pikkuse säilivusajaga. Ei ole tõenäoline, et lõplik üleminek ühelt süsteemilt teisele toimub kavandatud ajakava raames, aga õnneks ei vähenda see protsessi tõhusust. Sellise paindlikkuse puudumisel suureneksid käivituskulud ning soovitud pikaajaline kasu ei pruugi realiseeruda.

4.4

Samuti toob komitee komisjoni mõjuhinnangust välja mõned sissejuhatavad märkused, mille kohaselt „tundub GHSi rakendamine pikemas perspektiivis olevat kasulik, sest […] kulude vähendamisena ilmnevad kasud ületavad ühekordseid rakenduskulusid”, kuigi […] „selleks et jõuda lähitulevikus netokasumini, tuleb rakenduskulusid piirata, et vältida tarbetuid kulusid ja väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tekkivat halduskoormust”. Komitee nõustub nende märkustega.

4.5

Komitee tõstab esile ka komisjoni finantsselgituses esitatud järgmised seisukohad: „Käesolev seadusandlik ettepanek on seotud rahvusvahelise lepingu täitmisega. Isegi eelhindamise negatiivsed tulemused ei sunni komisjoni nimetatud seadusandlikust ettepanekust loobuma, kuna muud poliitilised valikuvõimalused puuduvad. Järelhindamise negatiivsed tulemused ei sunni komisjoni loobuma endale võetud kohustusest rakendada rahvusvaheliselt tunnustatud klassifitseerimis- ja märgistussüsteemi”.

4.6

Teisisõnu leiab komisjon, et tal ei olnud muud valikut kui esitada kõnealune ettepanek, ükskõik milline on lõplik kasu võrreldes hinnanguliste või tegelike kuludega. Komitee nõustub, et antud tingimustes on see realistlik, aga väljendab kahetsust, et mõjuhinnangus, mis ei ole küll otsuste langetamisel määrav, ei uuritud põhjalikumalt tõenäolisi rakenduskulusid, et leida määruse koostamisel viise nende vähendamiseks. See, et samad konsultandid (RPA) koostasid üksikasjaliku (ja vastuolulise) analüüsi ainult ühe mõjualasse kuuluva sektori kohta (teatud tarbekaubad), viitab sellele, et analüüs oleks võinud olla laiaulatuslikum ja kindlasti tõhusam, kui oleks olnud raha, aega ja tahtmist. Nagu kõigi ühtlustamisprotsesside puhul, on ka siin selgelt näha oht, et kulud suurenevad ja kasu väheneb.

4.7

Näiteks on raske näha, kuidas on üldse tervisele, ohutusele ja keskkonnale kasulik, kui EL läheb ühelt ammu loodud ja täiesti toimivalt süsteemile üle teisele sama kvaliteetsele, aga võõrale süsteemile. Lühiajalises perspektiivis võib tarbijakaitse selle all isegi kannatada, sest paralleelselt kehtib kaks erinevate sõnade, lausete ja piktogrammidega süsteemi. Seda ohtu aitaks vähendada jaemüügisektorile suunatud kooskõlastatud haridus- ja koolitusprogramm.

4.8

Samuti on kontseptuaalselt raske mõista, kuidas saab täielikult realiseerida eeliseid maailmakaubanduse jaoks, kui eri riigid rakendavad ÜRO ettepaneku erineval ajal ning tõlgendavad põhinõudeid erinevalt. Süsteemi varane rakendamine Jaapanis ja Uus-Meremaal on juba Euroopas muret tekitanud. Süsteemi täielik rakendamine USAs, kus toimib paralleelselt 4 või 5 süsteemi, on veel väga kaugel. Ülemaailmsete tarbekaupade puhul nõutakse muidugi jätkuvalt eri keeleversioone, aga nõutavad etiketid ja ohutuskaardid on ühtlustatud.

4.9

Igal juhul on hea, et see on ülemaailmse ühtlustamise protsessi algus, mis peegeldab ELi liikmesriikides juba toimunut ning nõuab nüüd sama palju ressursse, tugisüsteeme ja -protsesse, et see jääks globaalselt püsima. See on komisjoni jaoks uus roll ning seetõttu on oluline, et komisjon eraldaks piisavalt vahendeid, et tehnilisest edusammudest tulenevad vältimatud muutused, ajakohastamine ja kohandused tehtaks praegusesse ettepanekusse õigeaegselt ja tulemuslikult. Ei ole selge, kas finantsselgitus või komiteemenetluse ettepanekud ning pärastine kontroll on selles suhtes piisavad.

4.10

Sarnased märkused tuleks esitada ÜRO-le, et täielik ühtlustamine mitte ainult klassifitseerimise kriteeriumide osas, vaid klassifitseerimise tegelike tulemuste osas, mille alusel toimub seejärel suurtes kogustes ülemaailmselt kaubeldavate põhikemikaalide (ja lõpuks enamiku suurtes kogustes ülemaailmselt kaubeldavate tarbekaupade) märgistamine ja pakendamine, toimuks võimalikult kiiresti. Mõlemal juhul on äärmiselt vajalik tootjate ja asjaomaste reguleerivate asutuste tihe ja jätkuv koostöö.

4.11

Komisjon peab ELis tegelema veel kahe probleemiga: esimene puudutab paljusid ja ainult osaliselt määratletud vastasmõjusid järgmiste tasandite õigusaktidega ning teine konkreetsete sektorite, eriti tarbekaupade valdkonna vajaduste äratundmist ja täitmist. Arvestades, et mõlemad süsteemid peaksid olema võrdselt tõhusad, peaks olema võimalik lubada teatud paindlikkust, et ettepaneku laiemas raamistikus lepitaks kokku võimalikult kiiresti.

4.12

Kõigile töötajatele (töökohas) ja tarbijatele (jaemüügipunktis, Internetis ostes või hiljem kodus) tuleb muidugi jätkuvalt tagada nende tervise ja ohutuse võimalikult kõrgetasemeline kaitse. Need kaks keskkonda ning asjaosaliste teabevajadused ja neile kättesaadavad tugiteenused on üsna erinevad, millega ettepanekus arvestatakse vaid osaliselt. Ei ole vaja kõiki samasse mudelisse suruda. Arvestada tuleb tarbijate ostukäitumise hiljutiste muutustega, eelkõige Internetis ostmisega. Etikettide sisu ja spetsiifilise teabe asjakohasuse osas tuleb arvestada ka hädaabiteenistuste, esmaabi andjate ja vastumürgikeskuste kutsealaste vajadustega.

4.13

Lisaks märgistusele tuleb tunnistada ka teiste teabeallikate kättesaadavust ja väärtust, eelkõige tarbijate jaoks, kes saavad teha teadlikke valikuid, kui kasutavad tarbijakaitseorganisatsioonide nõuandeid või saavad enamike tootjate või tarnijate puhul teavet veebist. Komisjoni lakooniline väide, et „etikett on ainus vahend tarbijate teavitamiseks”, on seega ülelihtsustamine. Nende jaoks, kes toetuvad ainult märgistusele — võib-olla kaua aega pärast ostu –, on äärmiselt oluline saada sihipärast, mõistetavat ja asjakohast teavet. ELi kehtiva õiguse või heade kaubandustavade raames on neil, kes soovivad põhjalikumat teavet, lihtne seda leida. Paljudel ainult kaubamärgiteadlikkusel põhinevatel individuaalsetel tootevalikutel on kahepoolne mõju: ühelt poolt eeldab klient, et toode on ohutu lihtsalt seepärast, et selle tootja on firma X, ning teiselt poolt kindlustab kliendi lojaalsuse väärtus selle, et firma X tõepoolest tagab jätkuvalt oma toodete ohutuse või teeb need ümber või kõrvaldab turult, kui see nii ei ole. (Seda illustreerivad hästi mitmed hiljutised ja kahtlemata kulukad juhtumid, mil ettevõtted on vabatahtlikult mänguasjad või muud tarbekaubad globaalselt turult kõrvaldanud, sest need ei ole vastanud sisemisele kvaliteedikontrollile.)

4.14

Töötajate ja kõigi töökohas viibijate puhul on kokkupuude ohtlike ainetega üldiselt suurem ja/või pikaajalisem ning tervise ja ohutuse kõrgeimate standardite säilitamine on kõigi jaoks igapäevane prioriteet. Ent töökohas on pakendid ja neis sisalduvad kogused üldiselt suuremad ning seega võib kiri etiketil olla üksikasjalikum. Lisateavet on piisavalt ja suur osa sellest tuleb vastavalt ELi või muule õigusele teha kättesaadavaks tooraine või edasisele tootmisele saadetava vahetoote üleandmisel või enne üleandmist. Komitee varasema teabearuande kohaselt (veebruaris 2005), mis käsitleb REACHi määrust, oli ühel USA veebilehel kättesaadaval 1,4 miljonit materjaliohutuskaarti. Ent nüüd on see ohutuskaarte arv tõusnud üle 3,5 miljoni ning väidetavalt lisatakse veebilehele päevas umbes 10 000 ohutuskaarti. ELi nõuetele vastavaid nii ainete kui ka valmististe ohutuskaarte saab asjaomastes keeltes enamike tootjate ja tarnijate käest ning mõnest kesksest kontaktpunktist. Ohutuskaardid tuleb esitada Euroopas tarbijatele enne toote üleandmist. Kuna igal tootjal ja tarnijal peab igas vajalikus keeles iga oma toote jaoks olema ohutuskaart, siis on tarvis väga palju individuaalseid ohutuskaarte. Lisaks tuleb neid regulaarselt või uute õigusaktide (nagu kõnealune määrus) kohaldamisel ajakohastada.

4.15

Eelnevalt öeldu täienduseks võib lisada, et hiljuti (juunis 2007) käivitati OECD eChemPortal, mis võimaldab lihtsat juurdepääsu mitmetele andmebaasidele, mida haldavad OECD liikmesriikide valitsused ja ametid, sh ELi puhul Euroopa Kemikaalide Büroo. Kõnealustes andmebaasides on teave mitmete kümnete tuhandete ainete kohta, mida toodetakse ja turustatakse ELis, ning mitmete akronüümide kohta, sh ESIS (EL), CHRIP (Jaapan), OECD HPV (OECD), SIDS HVPC (ÜRO keskkonnaprogramm UNEP), HPVIS (USA keskkonnakaitseamet EPA), INCHEM (rahvusvaheline kemikaaliohutuse programm IPCS), samuti rohkem tuntud ja sagedamini kasutatavad ELi allikad, nagu IUCLID, ORATS, HPVCS, LPVCS, ELINCS ja EINECS, ja sektorispetsiifilised veebilehed, nagu SEED, EUROPHYT, PHYSAN ja CAT. Ülemaailmselt kooskõlastatavad tugiprogrammid, nagu Pharmacovigilence ja Cosmetovigilance, tagavad, et konkreetsete toodete kõik negatiivsed mõjud registreeritaks tsentraliseeritult ja kiiresti. Tootjate ja reguleerivate asutuste selliste ühiste varajaste hoiatusprogrammide laiendamist teistele laialt levinud tarbekaupadele tuleks innustada.

4.16

Igal juhul on väga tervitatav, et sellised andmeallikad on olemas ja neile on lihtne ligi pääseda. Veelgi parem oleks see, kui kõigis neis saaks tõepoolest iga ohutuskaarti ja tootekannet ajakohastada vastavalt üksikasjalikele muutustele, mida riiklikud ja piirkondlikud asutused nõuavad ühtse ülemaailmse süsteemi rakendamisel, ilma et see tooks kõigile asjaosalistele kaasa ülemääraseid kulusid. Samas ei ole selge, kas mõjuhinnangus on sellega täielikult arvestatud.

4.17

Internetis oleva teabe rohkus ja rakendusõigusaktide pikkus on muutumas koormavaks ning õiguslikult ja intellektuaalselt keeruliseks nii reguleerivatele asutustele kui ka kasutajatele. Määruse (EÜ) 1907/2006 (REACH) ingliskeelne avaldatud lõppversioon oli 850 lehekülge pikk. REACHi määruse rakendusprojektid ja suunised, mis ei ole veel lõplikult valmis, koosnevad väidetavalt rohkem kui 10 000 leheküljest. Nende lõplik vorm ja õiguslik seisund ei ole veel teada. Praegu arutuse all olev ühtse ülemaailmse süsteemi ettepanek koosneb rohkem kui 2 000 leheküljest. Siinjuures on jällegi vaja suuniseid — nii kõnealusele määruse kui ka umbes 20 olulise, järgmiste tasandite õigusakti rakendamisele, sh direktiiv 1996/82/EÜ (Seveso II), mida määrus mõjutab. Seega on ELi asjaomased institutsioonid ja muud organid varsti koostanud või läbi vaadanud ligi 20 000 lehekülge õigusakte või lisamaterjale ainuüksi kõnealuses valdkonnas. Selles lähenemisviisis on raske näha parema õigusloome mudelit või parimat viisi Lissaboni eesmärkide toetamiseks, samuti ei veena see Euroopa kodanikke selles, et EL on neid ärakuulav ja toetav tsentraalselt juhitav liit.

4.18

Kindlasti oleks kasu aga suur, kui need kesksed kommunikatsiooniprobleemid õigeaegselt lahendataks. (Seda saaks teha ilmselt sel teel, et õigusaktid liigitataks olulisteks osadeks sätestatud ja kokkulepitud määratluste, testimismeetodite, näitajate, tulemuste, vajalike protsesside, menetluste jne kaupa. Kõik need osad avaldataks eraldi ning ajakohastataks sobivate, aga erinevate ajakavade järgi, sest neid kõiki ei pea esmaste õigusaktidena korraga avaldama.) Teabepõhine ja üldiselt rakendatav ühtne ülemaailmne süsteem peaks lõpuks mõjutama ja suunama kõiki, kes tegelevad parimate viisidega, kuidas kaitsta inimeste tervist, ohutust ja keskkonda. Süsteemi kasu võib olla palju suurem kui maailmakaubanduse mahu või kohaliku tööhõive suhteliselt väike suurenemine, mida praegu esitatakse ettepaneku majandusliku põhjusena.

5.1

Komitee märgib, et ajakava määruse ettepaneku vastuvõtmiseks on lühike, sest selle rakendamine tahetakse ühitada REACHi määruses sätestatud tähtpäevadega, et piirata ühekordseid käivituskulusid. Samuti märgib komitee, et see on vaid algus ülemaailmsele protsessile, mida kõik asjaomased reguleerivad asutused, ettevõtted ja muud otseselt protsessi poolt mõjutatavad osalejad peavad jätkuvalt ajakohastama. Seega on ilmne, et tuleb mõista ja lahendada võimalikult paljusid avastatud probleeme ning rakendada ettepaneku põhiosa võimalikult paindlikult. Arvestades, et üks hea ja läbiproovitud süsteem asendatakse teisega, mis on loodetavasti sama hea, siis on probleemide lahendamiseks ajapikendust lubavate eranditega kaasnevad riskid väiksed.

5.2

Üks näide on teisendustabel (kehtiva direktiivi I lisas esitatud tabeli teisendus on esitatud uue määruse VI lisas), mille koostasid ja lisasid komisjoni ametnikud ja riiklikud eksperdid. Kuigi tabel on kasulik juhend vanade nõuete teisendamisel uuteks, mindi selle koostamisel mööda kõigist nõutud kontrolli ja kokkulepete menetlustest, millele algselt tugines üle 1 000 lehekülje otsuseid. Kui tabel saab viivitamatult jõustuva ELi õiguse osaks, tuleb eraldada ressursse selle üksikasjalikuks kontrollimiseks ajal, mil enamik ettevõtteid on niigi äärmiselt hõivatud REACHi määruse registreerimisnõuete täitmisega. Sageli juhtub, et ELi õigusaktid võetakse vastu nii, et mõni lisa või kõik lisad on puudu — sama võiks rakendada siin, et jääda üldise ajakava raamesse. Siis kaoksid ka probleemid vastutusega nõuete teisendamisel tehtud vigade eest. Praegu vastutaksid selle eest komisjoni vastavad talitused, mis aga ei ole hea lahendus. Kuigi väidetavalt tulevad kõnealuse protsessi raames välja paljud kehtivate õigusaktide vead, eelkõige tänu mitmete uute keelte lisamisele, mille puhul on oluline täpne tõlge tavapärases lingvistilises tähenduses, on see väike lohutus. Arvestades andmete mahtu, tuleb eeldada, et samal ajal tekivad juurde uued vead, mis kõnealuse toote tootja või tarnija mingil hetkel avastab.

5.3

Samad märkused kehtivad kõigil juhtudel, kus uus ühtne ülemaailmne süsteem karmistab tagajärgi arvesse võtmata kehtivaid klassifikatsioone ning mõjutab seega ka märgistamist, pakendamist ja võib-olla muid valdkondi, mis on seotud transpordialaste või järgmiste tasandite õigusaktidega. Nii võib juhtuda näiteks mõne laialt kasutatava tarbekaubaga, nagu kodus kasutatavad pesuained, mille puhul nõutakse uue süsteemi raames täiesti mõttetut ülemärgistamist. Tihti tsiteeritav näide „sageli kasutatava pesuaine mahaajamisel peaks kasutaja kõik riided seljast ära võtma ja pesema neid sama pesuainega” seaks süsteemi ja selle kohaldajate usaldusväärsuse kahtluse alla. Igal juhul ei aitaks see saavutada inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kaitse kõrgeimaid standardeid. Äärmiselt oluline näib olevat hoolikalt kasutada erandit artikli 30 lõikes 1, kus sätestatakse, et „kui […] hoiatuslaused on […] selgelt mittevajalikud, jäetakse need laused etiketilt välja”.

5.4

Samuti kujutab endast probleemi mõnes jurisdiktsioonis kasutusel olev üleklassifitseerimise tava, et piirata tootjate vastutust, ent samas ei aita see kaasa töötajate ja tarbijate nõuetekohasele kaitsele. Kõnealuses ettepanekus ei tehta piisavalt vahet toodete vahel, mis võivad tekitada ärritust (st nad võivad teatud juhtudel põhjustada ajutist ja taanduvat naha punetust ja paistetust) ja mis on söövitavad (st nad võivad näiteks tugeva happe, leelise või hapniku mõjul tõenäoliselt põhjustada püsiva ja mõnikord pöördumatu naha söövituse). Silma kahjustamise võimalus on muidugi palju sagedasem ning mõnel juhul võib see olla palju tõsisem ja sellega kaasneb pimedaks jäämise oht. Seetõttu peaks taolise ohu olemasolu märkima alati nõuetekohase ja lihtsalt äratuntava sümboliga. Kõike seda raskendavad kehtestatud või vabatahtlikud piirangud loomkatsete kasutamisel toodete puhul, mis on lähedal ülevaadatud näitajale ning mille märgistamine ja pakendamine tarbekaupadena sõltub vastuvõetud klassifikatsioonist. Kuna sellised tooted on tõenäoliselt pigem erandid kui reeglid, võimaldaksid lühiajalised erandid ettepaneku tervikuna kasutusele võtta.

5.5

Samuti on ülemärgistamisel negatiivne mõju pakendamisele: lastele ohutuid korke ei suuda avada ka eakamad või nõrgad kasutajad. Juhised toote igapäevaseks ettevaatlikuks käsitlemiseks ja hoiustamiseks on üldiselt vajalikumad kui seadmed, mis muudavad toote kasutajale kättesaamatuks või mille tõttu jäetakse anumad avatuks või pannakse toode vähem ohutusse anumasse. Asjakohase märgistuse, loogilise mõtlemise ja igapäevase vaatluse abil saavad tarbijad väga hästi aru, et selliseid tooteid nagu küpsetusahju ja äravoolutoru puhastusvahendid tuleb kasutada ettevaatlikult. Samuti suudavad tarbijad tavaliselt väga hästi kasutada pesupulbrit või nõudepesutablette ilma end vigastamata. Nende kõigi märgistamisel sõnaga „söövitav”, lisades võtmesõna „OHT”, ei ole eriti mõtet ning see võib jällegi kogu ühtlustamisprotsessi ohtu seada.

5.6

Eeltoodud näited panevad kahtluse alla ka selle, mil määral on uusi (ja vanu) piktogramme, signaalsõnu ja ohulauseid testitud selles osas, kuidas eri kasutajarühmad kogu maailmas neid tõlgendavad. Kuigi on liiga hilja, et praegust ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi ettepanekut muuta, võiksid mõned täiendavad sõnad kasuks tulla või mõned muudatusettepanekud selgust lisada. Eriti kahetsusväärne on laialt tuntud püha Andrease risti sümboli (must kaldrist oranžil taustal) kaotamine. Võtab kaua aega, enne kui uusi sümboleid hakatakse ära tundma, mistõttu suurenevad tarbijate riskid, kuni uute sümbolitega on täielikult harjutud. Kauplustes tuleks võimalikult kiiresti kasutusele võtta teavitamisprogrammid (mida rahastataks tsentraalselt), et aidata kõiki, kes oma tavalisi sisseoste teevad. Põhjalikumalt tuleb uurida nende tarbijate vajadusi, kes ostavad tarbekaupu Internetist, kus etikett on ostmisel vaevalt nähtav.

5.7

Arukas on see, et valmistise või segu koostisainete identifitseerimisel peab ettepaneku kohaselt kasutama CASi numbrit (CASi numbrid hõlmavad praegu üle 32 miljoni orgaanilise ja anorgaanilise aine ning nendega on osaliselt või täielikult määratletud aine struktuurid; neist 13 miljonit on liigitatud kaubanduslikult kättesaadavaks, sageli üsna väikestes kogustes) koos IUPACi nomenklatuuris esitatud nimetusega või CASi numbrit koos mõne teise nimetusega. Ent tuleb märkida, et need nimed on koostatud struktuuride määratlemiseks, mitte ohtude ja riskide identifitseerimiseks. Neist on harva kasu hädaabiteenistustele ja vastumürgikeskustele, sest konkreetsed antidoodid üldiselt puuduvad. Ent valik oksendamise esilekutsumise ja maos mürgise aine neutraliseerimise vahel võib esmaabi andmisel olla eluliselt tähtis. Samuti võib kujuneda väga tähtsaks võimalus võtta igal nädalapäeval ööpäevaringselt ühendust tootjaga täpsemate nõuannete saamiseks. Etiketile tuleks õnnetusjuhtumite puhuks lisada pigem tootja kontaktandmed kui keerulise segu ühe või mitme koostisaine ametlik nimi ja molekulaarstruktuur.

5.8

Järelikult kui konkreetse koostisaine nimetamisest, mille puhul määratleks selle täielik keemiline struktuur, on kasu ainult konkurendile ja selle tulemusel kaotab algne tootja intellektuaalomandi õigused, tuleks säilitada kehtivas üldises valmististe direktiivis sätestatud kaitsemeetmed. Üldiselt puudutab see probleem ainult tööd tõhustavaid vedelikke, nagu määrdeõlid ja muud kõrgtehnoloogilised valmistised, mille puhul tarbija kokkupuude ainega on tavaliselt piiratud ning üldised ohud on ilmselged ükskõik milliste konkreetsete koostisainete puhul.

5.9

Eeltoodu tõstatab ka küsimuse sõna „segu” kavandatava kasutamise kohta. „Segu” peaks viitama ainult ainetele, mida on võimalik füüsiliselt eraldada, vastandudes sõnadele „ühend” ja „aine” (mida eraldada ei saa). Näib, et selle määratluse järgi pannakse kokku ühelt poolt täiesti erinevad materjalid (looduses esinevad maagid, mineraalid, kontsentraadid ja taimeekstraktid) ja teiselt poolt valmistised, mis põhimõttelise määratluse järgi on teadlikult koostatud segud tuntud koostisainetest, mille alusel saab rahuldavalt määrata lõpptootega seonduvad ohud. Muidugi ei hõlma kumbki neist sulameid (ja klaase), mida tuleks reguleerida eraldi ja asjakohasemalt nii kõnealuses kui ka REACHi määruses. Samuti ei ole selge, miks ei ole jäätmed esitatud eraldi kategooriana, kuigi mõnel juhul on jäätmed kaasatud EINECSi registris „lima” ja „setete” alla kuuluva „ainena”. See näib viitavat sellele, et klassifitseerida tuleb loomulikus olekus segamaak (ilma selge eesmärgita, sest puudub tõenäosus, et tarbijad sellega kokku puutuvad, ja võimalus leida asendusaineid), ent samas ei pea klassifitseerima vanarauda või segapaberi jäätmeid, mida kõiki tuleb pideval ümbertöötlemisel ja ringlussevõtmisel käsitleda sellistena, nagu nad on. Neid kõiki eelmainitud tooteid peab töökohas käsitlema ohutul viisil, ent see ei ole klassifitseerimise peamine eesmärk ja pealegi on sellised tooted harva märgistatud või pakendatud. Sektori- või töökohaspetsiifiliste õigusaktidega tagataks üldiselt parem kaitse.

5.10

Olgu määratlused millised tahes, igal juhul tuleks nad ettepanekusse võtta täies ulatuses, ilma et toimuks lihtsalt ülevõtmine ühtsest ülemaailmsest süsteemist või lisataks viiteid muudele dokumentidele. See oleks hea võimalus määratleda esmakordselt sõnad „kemikaal” ja „keemiline”. Kui „kemikaali” sünonüümiks loetakse sõna „aine” — mis tõenäoliselt nii on — siis peaks seda ka selgelt ütlema. See täpsustaks ka kõnealuse määruse ning nende direktiivide ja määruste rakendamisala, mida kohaldatakse palju laiemalt kui vaid täpsemalt määratletud keemiatööstuse toodetele. Samuti selgitataks selle abil, et ingliskeelse nimisõna „chemical” (kemikaal) tõlkimisel väljendiga „keemiline aine”, kui asjaomases keeles puudub ühesõnaline vaste, ei eeldata teiste (ja ilmselt mittemürgiste?) mittekeemiliste ainete olemasolu. See võiks loodetavasti vähendada hästi mõeldud, aga mõttetute lausete kasutust, nagu „enamik artikleid sisaldab kemikaale” (1) (mida sisaldavad ülejäänud?) ja „kemikaale kasutatakse peaaegu igas töökohas” (2) (mida kasutatakse ülejäänud töökohtades?). Muidugi mõistab komitee, et kõigi määratluste kasutus peab olema järjekindel kõigis õigusaktides. Ent komitee ei nõustu, et mõni õigusakt on „olulisem” kui teine (või kui see nii on, siis kõnealune ettepanek vastab sellele kriteeriumile kindlasti), ning igal juhul ei toeta komitee seda, et kõik asjaosalised peaksid lugema läbi kõik seotud õigusaktid vaid selleks, et välja selgitada sõnade tähendused. See muutub oluliseks, sest teistesse keeltesse tõlkimisel tekivad erinevad tähendusnüansid, mida originaalis ei ole, või vastupidi, kaovad äärmiselt olulised eristused. Näiteks kasutatakse ettepanekus sõna „toode” neutraalses tähenduses, viidates mis tahes kaubale, mida ostetakse või kasutatakse töökohas või tarbija poolt. Igal juhul ei ole sõna „toode” sünonüüm sõnale „artikkel”, millel on ELi ja muudes õigusaktides eritähendus. Inglise keeles on see vahe selge, ent teistes keeltes ei pruugi see nii olla. Olukorrast sõltumata tuleb kõnealune tähendusvahe säilitada. Keelelised või kultuuritaustast tulenevad arusaamatused tuleks samuti välja selgitada ja neid tuleks vältida. Näiteks võib juhtuda, et väljendi „substance-free environment” (ainevaba keskkond) tähenduseks peetakse Euroopas avakosmost. USAs nimetatakse aga nii koole, kus alkoholi joomine ja suitsetamine ei ole lubatud. Mitmete kultuuride nn kollases ajakirjanduses eeldatakse, et kui kellegi kätelt või riietelt leitakse kemikaalide jälgi, peab tegemist olema terroristiga.

5.11

Igal juhul tuleb kõigile, sh üldsusele, selgitada, milline on kasutatud sõnade konkreetne tähendus. Keeld kasutada sõna „ohtlik” koos sõnaga „hoiatus” võib olla oluline märgistamisekspertidele, aga muudes ohu vähendamiseks mõeldud teabematerjalides kasutatakse mõlemat sõna sageli koos. Kui ingliskeelsete sõnade „dangerous” ja „hazardous” tähendused erinevad (eesti keeles on mõlema vaste „ohtlik”), siis tuleks seda kõigis ELi (ja ELi kaubanduspartnerite) keeltes selgelt väljendada. Igal juhul inglise keeles on raske nende vahel vahet teha. Vältida tuleks selliseid lühendeid, nagu „m-factor” (korrutustegur), millega kaasneb sisuline tähendus ainult keeles, kus ingliskeelse sõna „multiplying” vaste algab samuti m-tähega. (See, et kehtivates õigusaktides viidatakse pidevalt R- ja S-lausetele, mis tulevad ingliskeelsetest sõnadest „risk” ja „safety”, näitab, et õigusaktid on koostatud inglise keeles, pöörates vähe tähelepanu teiste keelte kasutajate vajadustele.)

5.12

Et mitte uppuda mitmete miljonite väikestes või üliväikestes kogustes edasi antavate ainete andmetesse, aitaks ettepaneku üldise kohaldamisala osas see, kui kohaldataks piirmäära, mis põhineb aastasel müügimahul, pakendi suurusel või kaalul või teada mürgisusel. Samuti oleks kasulik lisada praeguste märgistuste hulka eraldi märgistus ettevõtete uurimis- ja arendustegevuse tarbeks tavaliselt ühest laborist teise viidavatele, väga väikestele kogustele. Sellel märgistusel peaks olema kirjas, et „toodet ei ole testitud ega klassifitseeritud” ning et toode on „üksnes kutsealaseks kasutamiseks”. (Määruse ettepaneku kohaselt jäetakse „teaduslikuks uurimis- ja arendustegevuseks kasutatavad ained ja segud” välja ainult juhul, kui neid kasutatakse tingimustes, mille puhul eeldatakse, et tegemist on „kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivtoksiliste” ainetega. See säte ei ole kohane ning tuleks välja jätta. Puuduvad tõendid, et laboris valitsevaid ohte tuleks käsitleda prioriteetsetena või et vastupidiselt üldistele ootustele on laboris töötavad inimesed ohus teadmiste puudumise tõttu. Kui aga tõendatakse, et see nii on, tuleks pigem muuta ELi õigusakte, mis käsitlevad laboris töötamise häid tavasid.)

5.13

Samuti tuleks hoolitseda selle eest, et samamoodi nagu praegu, arvestataks kavandatavas klassifitseerimis- ja märgistamisprotsessis täielikult igale müüki minevale ainele, valmistisele ja segule omaste ohtlike omadustega. Võimaliku või oodatava tulevase kasutuse puhuks tehtavate tootja- või tarnijapoolsete mitteametlike või reguleerimata piiratud riskianalüüside lubamine tuleks lõpetada, sest see ei ole kooskõlas ei kehtiva ELi õigusega ega ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi ettepanekuga.

5.14

Nagu on loogiline, pannakse ettepanekus vastutus määruse täitmise tagamise, aruandluse ja mittetäitmise korral määratavate karistuste eest liikmesriikidele. Seejuures peavad ettenähtud karistused olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad” ning liikmesriigid peavad komisjoni neist teavitama hiljemalt 18 kuud pärast määruse jõustumist. Ent komitee rõhutab, et sarnaselt kehtivatele asjaomastele õigusaktidele on määruse eesmärk ühtlustada klassifitseerimisel kasutatavaid kriteeriume ja protsesse, mitte klassifitseerimisprotsessi tulemusi. Võrreldes tootjate sooviga töötajaid ja tarbijaid — kellest nende äri sõltub — täielikult ja nõuetekohaselt kaitsta, jääb karistuste suurus, mõju ja täitmisele pööramine tõenäoliselt väikseks. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kogu ettepaneku ja teiste asjaomaste õigusaktide, nagu REACHi määruse rakendamine toimiks.

5.15

Samuti tuleb hinnata maailma eri jurisdiktsioonidest saadud andmete kvaliteeti, et tagada nende võrreldavus ja asjakohasus uute ja kompleksainetega, sh „tundmatu või muutuva koostisega” ainetega seotud ohtude kindlaks tegemisel. Selle jaoks on olemas hindamissüsteemid, näiteks organisatsiooni Society of Chemical Hazard Communications süsteem. Samuti on saadaval vastastikused eksperthinnangud keemiliste ainete mürgiste mõjude registris (Register of Toxic Effects of Chemical Substances). Näib, et vastavat nõuetekohast protsessi, mis peaks eeldatavalt toimuma ÜROs, ning selleks vajalikke ressursse ja eelarvet ei ole veel lõplikult määratletud.

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/57

1.1

Komitee peab strateegiliselt oluliseks arendada edasi arutelu Euroopa Liidu üldise kvaliteedipoliitika üle, tagades kooskõla toiduohutuse, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete õigusnormide (ka ELi võimaliku kvaliteedimärgi loomise seisukohast) ja nende normide vahel, millega hinnatakse kõikvõimalike ELi piirkondade eritooteid või -toiduaineid, mis vastavad kõige kõrgematele standarditele.

1.1.1

Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste süsteemi tõhususe seisukohast näeb komitee vajadust:

Komitee leiab, et nende probleemidega arvestati ainult osaliselt läbivaatamisel, mille alusel koostati määrus (EÜ) nr 510/2006, ja leiab, et need tuleb lahendada, kuna nad võivad muutuda veelgi teravamaks, kui süsteemi laiendatakse Euroopa Liidu välistele riikidele.

1.1.2

Tõhususe parandamiseks teeb komitee ettepaneku näha ette meetmed toodete maine tagamiseks turul, tugevdades geograafiliste tähiste haldamiseks loodud organisatsioone ja võttes vastu selged ja realistlikud spetsifikaadid, mida toetatakse tõeliselt sõltumatu ja tõhusa kontrolliga.

1.1.3

Seetõttu soovitab komitee, et spetsifikaadi sisu osas saavutataks vajalik kokkulepe registreerimistaotluse esitamisel, kohaldades taotleva assotsiatsiooni esindatuse kriteeriumi, tagamaks, et piisav kokkulepe saavutatakse ka keerukates ja vastuolulistes küsimustes.

1.1.4

Tõhususe küsimuses rõhutab komitee muu hulgas ka seda, et geograafiline tähis tuleb lugeda peamiste maaelu arendamise vahendite hulka liikmesriikides, sidudes võimalusel geograafiliste tähiste vastuvõtmise teise samba meetmetega, eriti Euroopa Liiduga hiljuti ühinenud riikides ja üldiselt ebasoodsas olukorras olevates piirkondades.

1.1.5

Komitee leiab, et geograafiliste tähiste süsteem, mis pakub võimaluse maaelu arendada, peab vastama tarbijate järjest suurematele ootustele, sh eetilistele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele ootustele. Kui tänu sellele lähenemisele luuakse partnerlusstrateegia maailma teiste piirkondadega ning geograafilise tähisega tooteid hakatakse reguleeritult ja kontrollitult arenguriikidest importima, siis võidakse saavutada suurem konsensus päritolunimetuste alal ja soodustada mitmepoolseid läbirääkimisi.

1.1.6

Geograafilise tähisega toodete väärtustamiseks peab komitee vajalikuks toetada rohkem ELi kaubamärkide edendamise algatusi, et anda ettevõtjatele rohkem teavet ja et tarbijad tunneksid ELi kaubamärgiga tooted paremini ära, eriti riikides, kus neid vähem kasutatakse, ning et geograafilise tähisega tooteid oleks rohkem, nende jaotus Euroopa Liidus ühtlasem ja turunõudlus nende järele suurem.

1.1.7

Mis puudutab teadusuuringuid ja teabe jagamist süsteemi mõju kohta ELi piirkondades ja turgudel, siis soovitab komitee jagada kõigis liikmesriikides kõigile sidusrühmadele asjaomast ja ühesugust teavet komisjoni talituste edukate uurimuste tulemuste kohta.

1.1.8

Komitee soovitab, et rahvusvahelised läbirääkimised geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste üle oleksid osa laiemast rahvusvahelisest koostööpoliitikast. Sellega seoses peab komitee vajalikuks pidada taas hoogsamalt ja kindlamalt mitmepoolseid läbirääkimisi (Maailma Kaubandusorganisatsiooni intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) artikli 23 laiendamine kõigile geograafilise tähisega toodetele; rahvusvaheline register; tehniline abi arenguriikidele) ning jätkata tõhusalt ka kahepoolseid läbirääkimisi.

1.2

Siinkohal viidatakse eelkõige järgmisele kuuele teemale, mis komisjon on edaspidiseks poliitika läbivaatamiseks kindlaks määranud (ELi nõukogu 2720. koosolek 20. märtsil 2006).

1.2.1

Esimene teema: „Kuidas tehakse kindlaks kaitstud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste esinemine koostisosadena”. Komitee peab vajalikuks, et kõik taotleva assotsiatsiooni (kaitse konsortsium vms) sidusrühmad oleksid geograafilise tähise koostisosade parameetrite ja sisuga nõus, et päritolunimetust ja geograafilist tähist saaks lõpptootel kasutada.

1.2.2

Teine teema: „Alternatiivsete vahendite, näiteks kaubamärkide kasutamine geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitsmiseks”. Komitee leiab, et registreeritud kaubamärkide kasutamine geograafiliste tähiste kaitsmiseks väljaspool Euroopa Liitu on kindlasti teostatav idee, kuid see ei lahenda nimetuste rahvusvahelise kaitse probleemi, kuna kaubamärkide kasutamine oleks keeruline (arvestades, kui paljud riigid võiksid potentsiaalselt huvitatud olla) ja kulukas (seega kasutatav ainult suurte ettevõtete puhul, kellel on piisavaid rahalisi vahendeid) ja nad ei pakuks täielikku kaitset.

1.2.3

Kolmas teema: „Milliste toodete suhtes määrust kohaldatakse, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata soolale, taimesegudele, vitstest punutud toodetele ja maitselisanditele”. Komitee kiidab heaks ELi korra arenemise selles suunas, et võetakse vastu ka nende toodete sertifitseerimistaotlusi, mis ei ole otseselt põllumajandustooted (sool, taimesegud, vitstest punutud tooted, maitseainelisandid jne), et väärtustada piirkonna maakultuuri. Samuti soovitab komitee laiendada kõnealust korda kõigile põllumajandustoodetele, millega praegu ei ole veel arvestatud.

1.2.4

Neljas teema: „Tooraine päritolu kindlakstegemine”. Praeguses päritolunimetuse taotluse menetluses ette nähtud kõigi sidusrühmade vabatahtlike majandusharusiseste kokkulepete üldises kontekstis soovitab komitee, et kaitstud päritolunimetuse puhul hinnataks tähelepanelikumalt tooraine kasutamisega seotud aspekte ja arvestataks nõudega, et kogu tooraine peab tulema antud geograafiliselt alalt.

1.2.5

Viies teema: „Kriteeriumid nime üldnimeolemuse hindamiseks”. Arvestades muu hulgas ka seni tekkinud vaidlusi, soovitab komitee luua detailsemad vahendid, mis võimaldaksid lihtsamalt kindlaks teha nimetuse pikaajalise olemasolu ja/või maine, luues näiteks ameti (või hindamiskomisjoni), mis toimiks lepitajana ja/või pakuks ülevaadet potentsiaalsete päritolunimetuste kohta, mis on Euroopa Liidu riikides juba kasutusel, või muu sellise asutuse kohtuväliseks lahendamiseks.

1.2.6

Kuues teema: „Ühenduse sümbolite kavandamine geograafiliste tähiste ja kaitstud päritolunimetuste identifitseerimiseks”. Komitee usub, et kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste sümbolite ühendamine võib luua ebavõrdse olukorra kahele võrdselt olulisele mõistele, mis on piirkondades kujunenud ja kinnistunud. Kuna tarbijad peaksid toodete kohta tõhusamalt teavet saama, siis peaks varasemaga võrreldes tegema graafiliselt rohkem vahet kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise vahel (näiteks erinevate värvidega). Ka teisi Euroopa märke (garanteeritud traditsioonilised eritunnused ja mahepõllumajanduslik tootmine) peaks rohkem omavahel eristama (kasutades näiteks erinevaid sümboleid).

1.3

Seega loodab komitee, et kui 2013. aasta paiku alustatakse taas arutelu ühise põllumajanduspoliitika arengu üle, tegeletakse Euroopa Liidu üldises strateegias süstemaatiliselt kõigi väljakutsetega, mis Euroopa põllumajanduse ja toiduainetetööstuse ees seisavad: turupoliitika, mis peab jääma ühiseks ja mille eesmärk peab olema võidelda järjest suuremate ohtudega sissetulekutele, kuna põllumajandusturud on järjest suurema avatuse ja globaliseerumise tõttu ebakindlamad; tugevam ja tõhusam maaelu arengu poliitika; kvaliteedipoliitika, mida nähakse peamise sambana kogu tulevase Euroopa põllumajanduse jaoks ning loodusvarade ja energiaallikate tasakaalustatud ja säästev poliitika.

1.4

Komitee kutsub liikmesriike üles käivitama oma algatuse, mille eesmärk oleks kasutada täielikult ära kaitstud geograafiliste tähiste ja kaitstud päritolunimetuste Euroopa süsteemi, et paremini reklaamida nii oma piirkonna põllumajandustooteid kui ka Euroopa põllumajandusmudelit.

2.1

Euroopa kodanikuühiskonnas on tarbijate teadlikkus põllumajandustoodete omadustest järjekindlalt tõusnud, mistõttu on tõusnud ka nõudlus kvaliteetsete toodete järele. Sellele nõudlusele on Euroopa Liit vastanud kvaliteetsete põllumajandustoodete reguleerimise ja väärtustamise poliitikaga, mille raames käsitletakse nii toiduohutuse (nn hügieeniline pakend, jälgitavus jne) kui ka toote eristavate omadustega seotud küsimusi (kvaliteedimärgid: mahepõllumajanduslik tootmine, geograafiline tähis). Selles tähenduses on kõnealuses arvamuses käsitletud mõistet „kvaliteet”.

2.2

Kõnealuses kontekstis on koostatud ELi erinõuded, et teha kindlaks päritolukohaga seotud kohalikud eritooted. Näiteks kohalikud tooted, mille kvaliteet või maine on seotud ühe konkreetse tootmiskoha või -piirkonnaga või ühes piiratud geograafilises piirkonnas leiduva tooraine või tootmismeetodiga.

2.3

Vahemerepiirkonna riikides hakati päritolukohaga seotud toiduainete nimetusi kaitsma XX sajandi alguses. Alguses hakati päritolunimetusi kasutama veinisektoris ja seejärel teiste toiduainete puhul.

2.4

1992. aastal lõi Euroopa Komisjon esimest korda ühise õigusliku raamistiku toiduainete nimetuste kohta, mida kohaldati kõigis ELi liikmesriikides. Uutes õigusaktides kasutati liikmesriikide olemasolevate seaduste mõisteid, nõudeid ja menetlusi, nagu on näha ka kaitstud päritolunimetuse sarnastest nimetustest eri keeltes: prantsuse keeles appellation d'origine contrôlée, hispaania keeles denominación de origen ja itaalia keeles denominazione di origine controllata.

2.5

Õigusliku raamistiku moodustasid määrus (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta ja määrus (EMÜ) nr 2082/92 põllumajandustoodete ja toiduainete eripärasertifikaatide kohta. Mõlemad määrused on hiljuti ümber sõnastatud, vastavalt 2006. aasta märtsi määrustega (EÜ) nr 510/2006 ja nr 509/2006.

2.6

Määrus (EÜ) nr 510/2006 puudutab nende toodete nimetuste kaitset, mille eripära tuleneb nende geograafilisest päritolust, s.t kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid.

2.6.1

Kaitstud päritolunimetuse etiketti kandvatel toodetel on omadused, mis tulenevad ainult selle piirkonna looduslikust keskkonnast ja tootjate oskustest, kust nad pärit on. Seega on kaitstud päritolunimetuste puhul vaja, et kogu tootmisprotsess alates tooraine tootmisest ja töötlemisest kuni toote valmistamiseni toimuks antud piirkonnas ning et toote omaduste ja tema geograafilise päritolu vahel oleks väga tihe seos. Kaitstud päritolunimetused on näiteks huile d'olive de Nyons, parmigiano reggiano ja Shetland lamb.

2.6.2

Ka kaitstud geograafilise tähisega toodetel võib olla eripära, mis seostub ühe konkreetse piirkonnaga, kuid piisab sellest, kui selles piirkonnas toimub ainult üks tootmisfaas, samas kui kasutatud tooraine võib pärineda teisest piirkonnast. Kaitstud geograafilise tähisega on näiteks Clare Island salmon, arancia rossa di Sicilia ja Dortmund bier.

2.7

Määrus (EÜ) nr 509/2006 käsitleb garanteeritud traditsioonilist eritunnust, mille logo kasutatakse sellise eripäraga toodete puhul, mis tuleneb traditsioonilistest koostisosadest või tootmismeetoditest, mitte aga geograafilisest päritolust. Garanteeritud traditsiooniliste eritunnustega on näiteks jamón serrano, õlu kriek ja leib kalakukko.

2.8

Määrused (EÜ) nr 509/2006 ja 510/2006 võeti nõukogus vastu 20. märtsil 2006. Samal koosolekul esitas komisjon deklaratsiooni määruse (EÜ) nr 510/2006 toimimise tulevase läbivaatamise ja selle edaspidise arengu kohta (3).

2.9

Uue õigusaktiga kvaliteedimärgiste kohta lihtsustati süsteemi oluliselt. Näiteks enne esitasid taotlejad registreerimistaotluse oma riigi pädevale ametile ja see edastas kogu toimiku pärast läbivaatamist Euroopa Komisjonile, kes vaatas taas kogu taotluse läbi. Nüüd peavad aga liikmesriigid taotlused läbi vaatama kooskõlas ELi määruste ja suunistega. Komisjoni ülesanne piirdub vaid põhiandmete analüüsiga, mis on ühte dokumenti kokku kogutud ja mis seejärel avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Teine uuendus on see, et kolmandate riikide tootjad võivad registreerimistaotlused saata otse komisjonile. Varem pidi taotlused kindlasti saatma kõigepealt riigi pädevale ametile, kes ei soovinud alati taotlusi läbi vaadata ega olnud selleks ka alati ettevalmistatud.

2.10

5. veebruaril 2007 korraldas komisjon konverentsi toiduainete kvaliteedi sertifitseerimise kohta, laiendades märkimisväärselt käsitletavate küsimuste spektrit (sertifitseerimissüsteemid, kvaliteedimärgisüsteemid) ja lisades juurde olulise toiduainete ohutuse küsimuse, s.t kvaliteet kui Euroopa Liidu toiduohutuse süsteem. See ei ole juhus, et konverentsi esimeses järelduses öeldakse: „Nii Euroopa Liidus toodetud kui ka imporditud (Euroopa) toit peab vastama rangetele ohutuse ja hügieeni nõuetele” (4).

2.10.1

Tuleb siiski märkida, et toiduahela ja loomade tervishoiu alaline komitee, kuhu kuuluvad Euroopa Komisjon ja liikmesriigid, otsustas 20. detsembril 2004, et jälgitavuse tingimus imporditud toiduainete puhul ei kehti. Komitee ei ole sellega nõus.

2.11

2007. aasta veebruaris toimunud konverentsi tulemuste ja järeldustega arvestades otsustas komisjon koostada rohelise raamatu Euroopa põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta, mille valmimine on kavandatud 2008. aasta oktoobriks ja milles geograafiliste tähiste küsimusel peaks olema oluline kaal. Rohelisele raamatule võivad järgneda õigusakti ettepanekud.

2.12

Samal ajal töötab komisjon (täpsemalt öeldes põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat) praeguse geograafiliste tähiste kaitse süsteemi sisemise hindamisega, mille tulemusi oodatakse 2008. aasta juuliks.

2.13

Sellises üldises kontekstis esitab komitee käesoleva omaalgatusliku arvamuse, mille eesmärk ei ole siiski analüüsida eelpool kirjeldatud kvaliteedipoliitika mitmesuguseid küsimusi ja raskusi, vaid keskenduda Euroopa geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste süsteemi tõhususele ning sellega seotud mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste küsimusele.

2.14

Seni tehtud töö ja komitee seisukoht kõnealusel teemal peegeldub omaalgatuslikus arvamuses „Kvaliteetsete traditsiooniliste põllumajandustoodete väärtustamine arengu vahendina uue ühise põllumajanduspoliitika kontekstis” (raportöör: pr Santiago) (5). Lisaks rõhutas komitee arvamuses „Ühise põllumajanduspoliitika tulevik” (raportöör: hr Ribbe) (6) vajadust keskenduda Euroopa põllumajanduses ohutule ja kvaliteetsele tootmisele.

3.1.1

Määrusega (EMÜ) nr 2081/92 loodud süsteem on osutunud üldiselt tõhusaks. Korralduslikust seisukohast sooviks komitee komisjoni tähelepanu pöörata mõnele probleemile, mis on aja jooksul esile kerkinud:

3.1.2

Süsteem on üldiselt osutunud tõhusaks. Nagu 2007. aasta detsembri andmeid tutvustavast 1. tabelist näha, hõlmab süsteem tooteid praktiliselt kõikidest kategooriatest: taimsed ja loomsed, toored ja töödeldud tooted, joogid, kalatooted, vürtsid jne. 1. tabeli järgi on kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähistusi kokku 772. Kui vaadata, kui palju tooteid registreeriti näiteks 2000.–2006. aastal, siis kaitstud päritolunimetusega toodete arv suurenes 22 % ja kaitstud geograafilise tähisega toodete arv 40 %, s.t keskmiselt oli kasv juba ainult viie aasta jooksul 29 %.

1. TABEL: põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis registreeritud geograafilised tähised ja päritolunimetused 15. detsembri 2007. aasta seisuga (http://ec.europa.eu/agriculture/qual/en/1bbaa_en.htm)