Schengeni ala on maailma suurim vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev sisepiirideta ala. See tagab vaba liikumise rohkem kui 450 miljonile Euroopa Liidu (EL) kodanikule ning assotsieerunud riikide kodanikele, sealhulgas ELis elavatele mittekodanikele või isikutele, kes külastavad ELi või assotsieerunud riike turistidena, vahetusüliõpilastena või ärilistel eesmärkidel (kõik seaduslikult ELis või assotsieerunud riikides viibivad isikud).
MIS ON SCHENGENI ALA EESMÄRK?
Piirikontrolli kaotamine sisepiiridel, tagades samal ajal oma kodanikele kõrge turvalisuse taseme. See hõlmab ühtsete kriteeriumide karmistamist ja kohaldamist ühisel välispiiril, piirivalveametnike, riiklike politsei- ja õigusasutuste vahelise koostöö arendamist ning keerukate teabevahetussüsteemide kasutamist.
PÕHIPUNKTID
Schengeni koostöö areng
Schengeni koostöö on viie riigi algatusest saanud ELi peamiseks poliitikavaldkonnaks, mis reguleerib sisepiirideta reisimist ja välispiirikontrolli järgmistes etappides.
1985. Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Luksemburg ja Madalmaad allkirjastavad Luksemburgi Schengeni külas lepingu sisepiirikontrolli järkjärgulise kaotamise kohta.
1990. Samad viis riiki allkirjastavad Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, milles on üksikasjalikult esitatud lepingu kohaldamiseks vajalikud meetmed ja kaitsemeetmed.
1995. Sisepiirideta Schengeni ala loomine seitsme ELi liikmesriigi vahelise sisepiirikontrolli kaotamisega.
1999. Amsterdami lepingu Schengeni protokolliga inkorporeeritakse Schengeni koostöö ELi õigusraamistikku.
2022. Luuakse Schengeni nõukogu ja Schengeni nõukogu tsükkel, mis on Schengeni juhtimissüsteemi nurgakivi.
2025. Kiidetakse heaks Schengeni deklaratsioon, millega tähistatakse Schengeni lepingu allkirjastamise 40. aastapäeva ja uuendatakse kohustust luua sisepiirideta ala.
Liikmed
Algul viie asutajaliikmega Schengeni ala hõlmab nüüd kõiki liikmesriike, välja arvatud Iirimaa, ja nelja assotsieerunud riiki: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.
Sisepiirikontrollid
Kõik Schengeni alal seaduslikult viibivad isikud, olenemata nende kodakondsusest, võivad ületada sisepiire ilma neid kontrollimata.
Siseriiklikud ametiasutused võivad piiril või piirialadel teostada pistelisi politseikontrolle, kui need põhinevad üldisel teabel ja kogemusel ning ei ole süstemaatilised passikontrollid.
Isikud on kohustatud kaasas kandma teatavaid reisidokumente olenevalt sellest, kas nad on ELi kodanikud, kolmandast riigist pärinevad pereliikmed või kolmandate riikide kodanikud.
Iga Schengeni alasse kuuluv riik võib erandkorras viimase abinõuna taaskehtestada piirikontrolli ajutiselt viimase meetmena, kui esineb tõsine oht avalikule korrale või sisejulgeolekule. Ta peab teavitama teisi Schengeni riike, Euroopa Parlamenti, Euroopa Komisjoni ja üldsust. Pärast COVID-19 pandeemiat sisaldavad Schengeni piirieeskirjad nüüd ka erieeskirju meetmete kehtestamiseks tervisekriisi korral, mis annab rolli Euroopa Liidu Nõukogule.
Suurem turvalisus
Schengeni ala hõlmab ühtseid eeskirju, mis hõlmavad järgmist:
viis, kuidas viiakse läbi ELi välispiiri ületavate inimeste kontrolle vastavalt Schengeni piirieeskirjadele;
tihedam koostöö riikide ja Euroopa ametite vahel piiriülese kuritegevuse vastu võitlemisel;
tihedam õigusalane koostöö kiirema väljaandmissüsteemi kaudu ja kohtuotsuste täitmise jurisdiktsioonidevahelise ülekandmisega.
Schengeni infosüsteem (SIS)
See suuremahuline infosüsteem:
toetab välispiirikontrolli ja õiguskaitsealast koostööd Schengeni riikide vahel;
loodi 1995. aastal ja seda on hiljem täiendatud, viimati 2023. aastal uute hoiatusteadetega, hoiatusteadete ajakohastamisega ja fotodega, pidades silmas rände- ja julgeolekuprobleeme;
sisaldab teavet järgmiste kohta:
kahtlusalused,
isikud, kel puudub õigus ELi siseneda või seal viibida,
teadmata kadunud isikud,
varastatud, ebaseaduslikult omastatud või kaotatud vara;
seda kasutavad riigi ametiasutused, kes vastutavad järgmiste valdkondade eest:
piirikontrollid,
politsei- ja tollikontrollid,
kriminaalmenetluses riikliku süüdistuse esitamine ja kohtulik uurimine enne süüdistuse esitamist,
Uued liikmesriigid peavad ELi laienemisprotsessi osana viima oma riiklikud süsteemid kooskõlla kõigi Schengeni eeskirjadega. See hõlmab institutsioonilise ja tegevussuutlikkuse suurendamist, et kohaldada Schengeni eeskirju rangeimate standardite kohaselt tugeva riikliku Schengeni ala juhtimise raamistiku kaudu.
Kui riik ühineb ELiga, saab temast Schengeni riik, mis tähendab, et kõik Schengeni eeskirjad muutuvad ühinemisel siduvaks. Mõningaid sätteid kohaldatakse siiski alles hilisemas etapis, näiteks täielik aktiivne juurdepääs kõigile infosüsteemidele, õigus väljastada Schengeni viisasid ja kontrolli kaotamine sisepiiridel. Nende kohaldamiseks peab uus Schengeni riik läbima põhjaliku hindamise, mida koordineerib komisjon ja mis viiakse Schengeni hindamismehhanismi raames läbi tihedas koostöös liikmesriikidega (vt kokkuvõte).
Kui hindamine kinnitab, et riik vastab kõigile vajalikele tingimustele, sealhulgas valmisolekule hallata oma välispiire ja kohaldada Schengeni õigustikku tõhusalt, võtab nõukogu vastu otsuse, millega antakse luba sisepiirikontrolli kaotamiseks. See viimane samm tähistab riigi täielikku integreerumist sisepiirideta Schengeni alaga.
JÕUSTUMISE KUUPÄEV
jõustus täielikult Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, millega kaotati kontroll sisepiiridel ja loodi tõhusalt sisepiirideta Schengeni ala.
Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vaheline Leping nende ühiste piiride kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT L 239, , lk 13–18).
Konventsioon, 14. juuni 1985, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel (EÜT L 239, , lk 19–62).
SEONDUVAD DOKUMENDID
Nõukogu määrus (EL) 2022/922, , mis käsitleb Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks hindamis- ja järelevalvemehhanismi kehtestamist ja toimimist ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1053/2013 (ELT L 160, , lk 1–27).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1896, , mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1052/2013 ning (EL) 2016/1624 (ELT L 295, , lk 1–131).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/817, , millega luuakse ELi infosüsteemide koostalitlusvõime raamistik piiride ja viisade valdkonnas ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 767/2008, (EL) 2016/399, (EL) 2017/2226, (EL) 2018/1240, (EL) 2018/1726 ja (EL) 2018/1861 ning nõukogu otsuseid 2004/512/EÜ ja 2008/633/JSK (ELT L 135, , lk 27–84).
Määruse (EL) 2019/817 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Sellel konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1860, , Schengeni infosüsteemi kasutamise kohta ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (ELT L 312, , lk 1–13).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1861, , milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist piirikontrolli valdkonnas ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006 (ELT L 312, , lk 14–55).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1862, , milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist politseikoostöös ja kriminaalasjades tehtavas õigusalases koostöös ning millega muudetakse nõukogu otsust 2007/533/JSK ja tunnistatakse see kehtetuks ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1986/2006 ning komisjoni otsus 2010/261/EL (ELT L 312, , lk 56–106).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1726, , mis käsitleb Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Ametit (eu-LISA) ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1987/2006 ja nõukogu otsust 2007/533/JSK ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1077/2011 (ELT L 295, , lk 99–137).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/399, , mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, , lk 1–52).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 767/2008, , mis käsitleb viisainfosüsteemi (VIS) ja liikmesriikidevahelist teabevahetust lühiajaliste viisade kohta (VIS määrus) (ELT L 218, , lk 60–81).