10.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 343/6

1.

Kas ELTL artiklis 56 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 15–17 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletava Glücksspielgesetz’i §-d 3–5, § 14 ja § 21, mis võimaldavad mänguautomaatidel mängitavaid hasartmänge korraldada vaid tingimusel — mille rikkumine võib kaasa tuua nii kriminaalkaristuse kui ka vara arestimise,–, et eelnevalt on antud luba, mida väljastatakse siiski vaid piiratud arvul, kuigi seni ei ole riik teadaolevalt mitte üheski kohtu- ega haldusmenetluses tõendanud, et sellega seonduv kuritegevus ja/või hasartmängusõltuvus on tõepoolest märkimisväärne probleem, mida ei saa lahendada heakskiidetud hasartmängutegevuse kontrollitud laiendamisega paljudele ettevõtjatele, vaid mille lahendamiseks on vajalik monopoolses seisundis ettevõtja (või väheste oligopoolses seisundis ettevõtjate) kontrollitud laiendamine, millega kaasneb vaid mõõdukas reklaam?

2.

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas ELTL artiklis 56 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 15–17 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu Glücksspielgesetzi §-d 52–54 ja § 56a ning Strafgesetzbuch’i §-s 168, milles sisalduvate määratlemata õigusmõistete alusel kohaldatakse peaaegu eranditeta kriminaalkaristust ka väga vähesel määral seotud (ja mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate) erineva õigusliku staatusega isikute suhtes (nagu isikud, kes üksnes turustavad, annavad rendile või liisivad mänguautomaate)?

3.

Juhul kui ka teisele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas demokraatliku õigusriigi nõuetega, millel ilmselgelt rajaneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 16, ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigluse ja tõhususe nõudega ja/või ELTL artiklis 56 sätestatud läbipaistvuse nõudega ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 50 sätestatud mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu Glücksspielgesetzi §-d 52–54 ja § 56a ning Strafgesetzbuchi § 168, mille vastav piiritlemine ei ole üheselt mõistetava regulatsiooni puudumise tõttu isiku jaoks ex ante prognoositav ja arvestatav ning mida saab igal konkreetsel juhul välja selgitada alles ajamahuka ametliku menetluse käigus, võttes arvesse asjaolu, et eespool nimetatud õigusnormidest tulenevad märkimisväärsed erinevused pädevuses (haldusasutus või kohus), sekkumisõigustes, sellega igakordselt seotud stigmatiseerimises ja menetluslikus seisundis (nt tõendamiskoormise ümberpööramine)?

4.

Juhul kui kolmest eelmisest küsimusest ühele vastatakse jaatavalt, siis kas ELTL artikliga 56 ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 15–17 ja/või artikliga 50 on vastuolus mänguautomaatidega Glücksspielgesetzi § 2 lõike 1 punktis 1 ja § 2 lõikes 2 nimetatud viisil tihedalt seotud isikute karistamine ja/või kõnealuste seadmete arestimine või konfiskeerimine ja/või kogu eespool nimetatud isikutele kuuluva ettevõtte sulgemine?