–

Banco Cetelem SA, esindajad: abogados D. Sarmiento Ramírez-Escudero ja C. Vendrell Cervantes,

–

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. Ruiz Sánchez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz, I. Rubene ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada liidu õiguse esimuslikkuse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet, ELTL artiklit 120 ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 4 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud tarbija Casilda ja äriühingu Banco Cetelem SA vahelises kohtuvaidluses pikeneva krediidilepingu üle, mille Banco Cetelem oli selle tarbijaga sõlminud ning mille intressimäär on väidetavalt liigkasuline.

3

Direktiivi 93/13 artiklis 4 on ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

4

Direktiivi artiklis 8 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.“

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), artiklis 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ on sätestatud:

„1.   Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.

2.   Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on keelatud loobuda neile käesolevat direktiivi rakendavate või sellele vastavate siseriikliku õiguse sätetega antud õigustest.

3.   Liikmesriigid tagavad samuti, et nende poolt käesoleva direktiivi rakendamisel vastu võetud õigusnormidest ei saa mööda hiilida, kasutades selleks lepingute sõnastust, eelkõige lisades krediidi kasutusse võtmise või krediidilepingud, mis kuuluvad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, krediidilepingutesse, mille olemus või eesmärk võimaldab direktiivi kohaldamist vältida.

[…]“.

6

Tsiviilseadustiku (Código civil) artikli 1255 kohaselt „võivad lepingupooled omal äranägemisel sõlmida kokkuleppeid ning leppida kokku klauslites ja tingimustes, mis ei ole vastuolus seaduse, moraali ega avaliku korraga“.

7

23. juuli 1908. aasta seaduse liigkasulise intressiga krediidilepingute tühisuse kohta (Ley sobre nulidad de los contratos de préstamos usurarios) (BOE nr 206, 24.7.1908, edaspidi „liigkasuvõtmise seadus“) artikli 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Tühine on iga krediidileping, mis näeb ette intressimäära, mis on tavapärasest intressist tunduvalt kõrgem ja ilmselgelt ebaproportsionaalne konkreetse juhtumi asjaoludega, või mis näeb selle ette niisugustel tingimustel, mis muudavad määra ebamõistlikuks, kuivõrd on alust arvata, et krediidisaaja on sellega nõustunud viimases hädas, kogenematuse või piiratud vaimsete võimete tõttu.“

8

Kuninga 16. novembri 2007. aasta seadusandliku dekreediga 1/2007, millega muudetakse tarbijate ja kasutajate kaitse üldseadust (Real Decreto Legislativo 1/2007, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley General para la Defensa de los Consumidores y Usuarios) (BOE nr 287, 30.11.2007, edaspidi „LGDCU“) kinnitatud tarbijate ja kasutajate kaitse üldseaduse muudatuse artikli 80 „Nõuded tingimustele, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud“ punktis c on ühe nõudena ära toodud „poolte heausksus ja õiglane tasakaal nende õiguste ja kohustuste vahel, mis igal juhul välistab ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise“.

9

LGDCU artikli 82 lõikes 1 on ette nähtud:

„Ebaõiglasteks tingimusteks loetakse kõik lepingutingimused, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ja kõik tavad, millega ei ole sõnaselgelt nõustutud, mis on vastuolus heausksuse nõudega ja põhjustavad lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat ja kasutajat.“

10

Põhikohtuasja hageja sõlmis 8. aprillil 2011 tarbijana Banco Cetelemiga pikeneva tarbijakrediidilepingu (revolving), mis nägi ette krediidikulukuse määra 23,14% ning krediitkaardi väljastamise (edaspidi „kõnealune krediidileping“).

11

Tarbija pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtu, Juzgado de Primera Instancia no 4 de Castelló de la Plana (Castelló de la Plana esimese astme kohus nr 4, Hispaania), poole, esitades hagi, milles palus tuvastada kõnealuse krediidilepingu tühisuse esimese võimalusena põhjusel, et lepingu sõlmimisel ei järgitud läbipaistvuse ja teavitamise nõuet 23,14% krediidikulukuse määra kehtestamisel, ning teise võimalusena põhjusel, et intressimäär tuleb tunnistada liigkasuliseks. Hagis palutakse lisaks Banco Cetelemilt välja mõista juba tasutud intressid, nii et põhikohtuasja hageja peab tasuma üksnes krediidi põhisumma.

12

Banco Cetelem vaidleb sellele vastu, väites, et kõnealune krediidileping on läbipaistev ja selle intressimäär ei ole liigkasuline. Seejuures tugineb ta liigkasuvõtmise seaduse tõlgendamist puudutavale Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 4. märtsi 2020. aasta otsusele nr 149/2020 (ES:TS:2020:600). Sellest kohtuotsusest tuleneb, et kõnealuses krediidilepingus sätestatud instressimäära ei saa pidada liigkasuliseks. Nimelt nähtub sellest kohtuotsusest, et selleks, et kindlaks teha, kas intressimäär on liigkasuline, tuleb aluseks võtta Hispaania keskpanga ametlikus statistikas avaldatud keskmine intressimäär, mis on kohaldatav kategooriale, kuhu vastav tehing kuulub. Käesoleval juhul on kõnealuses krediidilepingus nimetatud 23,14% krediidikulukuse aastamäär madalam kui keskmine intressimäär, mida tavaliselt kohaldatakse seda liiki lepingutele, nimelt pikenevatele krediidilepingutele.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 25. novembri 2015. aasta otsus nr 628/2015 (ES:TS:2015:4810) ja 4. märtsi 2020. aasta otsus nr 149/2020 (ES:TS:2020:600) on kooskõlas liidu õiguse esimuslikkuse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõttega ning direktiividega 93/13 ja 2008/48.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) otsustes välja töötatud põhimõtted mitte ainult ei moonuta mõistet „liigkasuvõtmine“, kuna need välistavad selle subjektiivse aspekti, nimelt tarbija haavatava olukorra hindamise, vaid on ka vastuolus direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2, kuna need võimaldavad kohtulikult kindlaks määrata või kontrollida tarbijakrediidilepingu hinda või kulu, ilma et selleks oleks õiguslik alus või et leping oleks liigkasulisuse tõttu tühiseks tunnistatud. Seega soovib see kohus teada, kas ta peab tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisel lähtuma liidu õiguse esimuslikkuse põhimõttest ja jätma Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika kohaldamata.

15

Lisaks on Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) asunud 4. märtsi 2020. aasta otsuses nr 149/2020 (ES:TS:2020:600) seisukohale, et kohus saab intressimäära kehtestava tingimuse liigkasulisust hinnata üksnes siis, kui tarbija on esitanud vastava taotluse, mistõttu see kohtupraktika on vastuolus ka direktiivist 93/13 tuleneva kohtu kohustusega kontrollida tarbijakrediidilepingu tingimuse liigkasulisust omal algatusel.

16

Lõpuks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) piiras selles kohtuotsuses liikmesriigi kohtu kaalutlusõigust seoses tarbijakrediidilepingu võimaliku liigkasulisusega, kehtestades selleks kriteeriumid, mis ei ole objektiivsed ega täpsed, rikkudes sellega õiguskindluse põhimõtet, nagu näitab ka liikmesriigi kohtute lahknev kohtupraktika. Selline õiguskindlusetus oleks vastuolus direktiivi 2008/48 ja ELTL artikli 120 eesmärgiga tagada tarbijakrediidi siseturu tõhus toimimine.

17

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia no 4 de Castelló de la Plana (Castelló de la Plana esimese astme kohus nr 4) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus taotles käesoleva kohtuasja lahendamist Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas oma taotlust sellega, et esitatud küsimustel on oluline mõju tarbijakrediidi rahastamise turu praegusele olukorrale.

19

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotlus kiirendatud menetluses.

20

Asjaolu kohta, et käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimused võivad puudutada suurt hulka isikuid ja õigussuhteid, tuleb märkida, et selles sättes ette nähtud kiirendatud menetlus kujutab endast menetluslikku vahendit, mille eesmärk on reageerida erakorraliselt kiireloomulisele olukorrale (vt selle kohta 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus Veridos, C‑669/20, EU:C:2022:684, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Asjaolu, et lahend, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema pärast Euroopa Kohtu poole pöördumist, võib puudutada suurt hulka isikuid või õigussuhteid, ei ole aga iseenesest erandlik asjaolu, mis põhjendaks kiirendatud menetluse kohaldamist (3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri jt (koolitusel olevad eriarstid), C‑590/20, EU:C:2022:150, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu president 12. mail 2021, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et seda taotlust ei ole vaja rahuldada.

23

Banco Cetelem teatas 1. augusti 2022. aasta kirjas, millele olid lisatud dokumendid, Euroopa Kohtule esiteks, et ta esitas 29. aprillil 2021 eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi õigeksvõtmise avalduse, milles ta tunnustas kõiki põhikohtuasja hageja esitatud nõudeid. Teiseks märgib Banco Cetelem, et põhikohtuasja pooled sõlmisid kompromissi, mille kohaselt Banco Cetelem tasub nõutud summa ja põhikohtuasja hageja loobub kõigist oma nõuetest. Sellele kirjale oli lisatud koopia kompromissi kinnitamise taotlusest, mis esitati eelotsusetaotluse esitanud kohtule 10. mail 2021, ja koopia 12. mail 2021. aasta tõendist kokkulepitud summa tasumise kohta.

24

Nimetatud kompromissi kohaselt lõpetatakse kõnealune krediidileping ja kumbki pool teatab, et tal ei ole teisele poolele mingeid nõudeid.

25

Euroopa Kohus küsis eelotsusetaotluse esitanud kohtult, kas ta vajab põhikohtuasja lahendamiseks endiselt vastust eelotsuse küsimustele, mispeale viimane märkis 31. augusti 2022. aasta vastuses, et ta otsustas 7. mail 2021, et hoolimata kompromissi sõlmimisest tuleb eelotsusetaotluse menetlemist jätkata, kuna selle vastu on ilmne üldine huvi. Lisaks otsustas ta 11. mail 2021, et kompromissi kinnitamise taotlust ei saa rahuldada seni, kuni menetlus on Euroopa Kohtu eelotsust oodates peatatud.

26

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Väljakujunenud kohtupraktikast selgub aga samuti, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgenduse, mida need kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 44).

28

Kuid kodukorra artikli 100 lõike 2 kohaselt võib Euroopa Kohus siiski igal ajal sedastada, et tema pädevuse tingimused ei ole enam täidetud.

29

Käesoleval juhul ilmneb ühelt poolt 1. augustil 2022 Euroopa Kohtule saadetud Banco Cetelemi kirjast, et põhikohtuasja pooled on sõlminud kompromissi, mille kohaselt Banco Cetelem maksab teatud summa ja vastutasuks loobub põhikohtuasja hageja kõigist nõuetest Banco Cetelemi vastu, mis tulenevad kõnealusest krediidilepingust. Eelotsusetaotlus on sellise kompromissi olemasolu kinnitanud, nagu nähtub 31. augusti 2022. aasta kirjast ja sellele lisatud dokumentidest.

30

Teiselt poolt tuleb tõdeda, et oma 31. augusti 2022. aasta kirjas märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde põhjusel, et tema küsimuste vastu on üldine huvi. Tema arvates võiksid vastused lõpetada Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktikaga tekitatud õiguslikult ebakindla olukorra ning need võiksid olla asjakohased paljude analoogsete vaidluste lahendamisel, mis on muu hulgas pooleli ka eelotsusetaotluse esitanud kohtus.

31

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei õigusta eelotsusetaotluse esitamist siiski nõuandvate arvamuste saamine üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid asjaolu, et see on vaidluse tõhusaks lahendamiseks olemuslikult vajalik. Kui selgub, et esitatud küsimus ei ole vaidluse lahendamiseks ilmselgelt enam asjakohane, siis peab Euroopa Kohus lõpetama kohtuasja otsust tegemata (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 70 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Kuna nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest nähtub, et eelotsusemenetlus eeldab tegelikult pooleli oleva menetluse olemasolu liikmesriigi kohtutes, mille raames nad peavad tegema otsuse, milles tuleb eelotsusetaotluse kohta tehtud Euroopa Kohtu otsust arvesse võtta, siis peab Euroopa Kohus sedastama, et otsust ei ole vaja teha, kui põhikohtuasja ese on ära langenud (vt selle kohta 12. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Djabali, C‑314/96, EU:C:1998:104, punktid 21 ja 22, ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus YX (kohtuotsuse edastamine süüdimõistetu kodakondsusjärgsesse liikmesriiki), C‑495/18, EU:C:2019:808, punktid 19 ja 24–26).

33

Käesolevas asjas on põhikohtuasi ametlikult küll endiselt veel eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, kuna viimane otsustas kõnealuse eelotsusetaotluse esitamiseks menetluse peatada, kuid Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub, et põhikohtuasja pooled on sõlminud kompromissi, mis on täidetud, ning et nad on palunud eelotsusetaotluse esitanud kohtul see kompromiss kinnitada ja nendevaheline vaidlus lõpetada. Sellest järeldub, et Euroopa Kohtu vastusest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele ei ole viimasele mingit kasu vaidluse lahendamiseks, mille ese on ära langenud.

34

Neil asjaoludel ei ole vaja käesoleva eelotsusetaotluse kohta otsust teha.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Juzgado de Primera Instancia no 4 de Castelló de la Plana (Castelló de la Plana esimese astme kohus nr 4, Hispaania) 7. mai 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotluse kohta ei ole vaja otsust teha.