1.

Kas on mõistlik, et hageja, kes nõuab kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamist, peab nõude osalise rahuldamise korral tasuma poole kohtukuludest, või piirab see kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõude maksmapanekut ülemäära? Kas liikmesriigi kohus võib kartellikokkuleppega tekitatud kahju suurust hinnata, kui hagejad said tutvuda andmetega, millele tugines kostja eksperdiarvamus kahju kohta, ja kui kahjuhüvitise nõue hõlmab kaupu, mida hagejad ei ostnud mitte kostjalt, vaid teistelt kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatelt?

2.

Need on peamised küsimused, mis esitatakse Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotlusega. Nende küsimuste taustaks on niinimetatud veokikartell, mis tõi eelkõige Hispaanias kaasa arvukalt kahjuhüvitise nõudeid ja mida Euroopa Kohus pidi või peab veel käsitlema ka teistes menetlustes ( 2 ).

3.

Kõnealused küsimused on seotud kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise teadaolevate põhimõtteliste probleemidega, mis puudutavad eelkõige kahju saanud isikute ja kartellikokkuleppes osalenud isikute ebavõrdset informeeritust, raskusi tõendite esitamisel kahju olemasolu kohta ja kahju suuruse kindlakstegemist. Kõnealuseid probleeme peab aitama lahendada direktiiv 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (edaspidi „direktiiv 2014/104“) ( 3 ). Direktiivi asjaomased sätted on käesolevas asjas kohaldatavad ja eelotsuse küsimustele vastamisel saab neile tugineda.

4.

Käesoleva kohtuasja liidu õigusest tuleneva õigusraamistiku moodustavad ELTL artikkel 101 ja direktiiv 2014/104.

5.

Direktiivi 2014/104 põhjendused 14 ja 15 puudutavad tõendamisega seotud probleeme kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise eraõiguslikes menetlustes:

6.

Direktiivi 2014/104 põhjendused 45 ja 46 selgitavad kartellikokkuleppega tekitatud individuaalse kahju suuruse kindlakstegemise keerukust:

7.

Direktiivi 2014/104 artikli 5 lõige 1 reguleerib kohtu õigust nõuda tõendite avaldamist:

„1. Liikmesriigid tagavad, et liidus toimuvas kahju hüvitamise hagiga seotud menetluses osaleva hageja taotlusel, kes on esitanud põhjendatud selgituse, mis sisaldab mõistlikult kättesaadavaid fakte ja piisavaid tõendeid, mis kinnitavad usutavalt tema kahju hüvitamise nõuet, on liikmesriikide kohtutel võimalik nõuda kostjalt või kolmandalt isikult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite avaldamist vastavalt käesolevas peatükis sätestatud tingimustele. Liikmesriigid tagavad, et nende kohtutel on võimalik nõuda kostja taotlusel asjakohaste tõendite avaldamist ka hagejalt või kolmandalt isikult. […]“.

8.

Direktiivi 2014/104 artikli 17 („Kahju suuruse kindlakstegemine“) lõige 1 sätestab:

„1. Liikmesriigid tagavad, et ei kahju suuruse kindlakstegemiseks nõutav tõendamiskoormis ega tõendamisstandard ei muuda kahju hüvitamise õiguse kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide kohtutel on siseriiklike menetluste kohaselt õigus hinnata kahju suurust, kui on tuvastatud, et hageja on kannatanud kahju, ent kahju suuruse täpne kindlakstegemine on kättesaadavate tõendite põhjal praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.“

9.

Direktiivi 2014/104 artikkel 22 reguleerib direktiivi ajalist kohaldatavust:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid ei kohaldata tagasiulatuvalt.

2.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmed, ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014.“

10.

7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil, edaspidi „LEC“) (BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) artikli 394 lõiked 1 ja 2 käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis sätestavad:

„(1)   Esimese astme kohtu menetluskulud jäetakse menetluse lõppedes selle poole kanda, kelle kõik nõuded on rahuldamata jäetud, välja arvatud juhul, kui kohus tuvastab ja põhjendab, et faktilisest või õiguslikust aspektist esineb asjas märkimisväärseid kahtlusi. […]

(2)   Kui nõuded osaliselt rahuldatakse või osaliselt rahuldamata jäetakse, kannab iga pool enda õiguskaitsevahendiga seotud kulud ja pool ühistest kohtukuludest, välja arvatud juhul, kui on alust jätta kulud ühe poole kanda, kuna kohtuasi on algatatud pahauskselt.“

11.

27. mail 2017, seega viis kuud pärast seda, kui direktiivi 2014/104 ülevõtmise tähtaeg 27. detsembril 2016 lõppes, jõustus direktiivi ülevõtmiseks Hispaania õigusesse vastu võetud 26. mai 2017. aasta kuninglik dekreetseadus 9/2017, millega võetakse üle Euroopa Liidu direktiivid finants-, kaubandus- ja tervishoiuvaldkonnas ning töötajate lähetamise kohta (Real Decreto-ley 9/2017, por el que se transponen directivas de la Unión Europea en los ámbitos financiero, mercantil y sanitario, y sobre el desplazamiento de trabajadores) (BOE nr 126, 27.5.2017, lk 42820).

12.

Direktiivi 2014/104 ülevõtmise käigus võeti muu hulgas vastu LEC artikkel 283bis, mis vastab direktiivi artiklile 5.

13.

M. Ignacio ja Hispaania äriühing Tráficos Manuel Ferrer, S.L. (edaspidi „hageja“) esitasid 11. oktoobril 2019 äriühingu Daimler AG (edaspidi „Daimler“ või „kostja“) vastu tsiviilkorras kahjuhüvitise nõude, tuginedes ELTL artiklile 101 ja Hispaania tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklile 1902.

14.

Hagi alus oli komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsus ( 4 ), millega tuvastati, et tulenevalt kooskõlastatud tegevusest Euroopa teiste veokitootjatega aastatel 1997–2011 (nn veokikartell) on kostja rikkunud konkurentsiõigust. Tegemist oli kokkulepetega teatud tüüpi veokite hinnastamiseks ja brutohindade tõstmiseks ning heitkoguste kontrolli uute tehnoloogiate kasutuselevõtu kulude ülekandmiseks.

15.

Hagejad märgivad oma hagis, et veokikartelli olemasolu ajal ostsid nad Mercedese, Renault’ ja Iveco marki veoautosid, mis olid hõlmatud veokitootjate tegevusega, mida komisjon uuris. Kostja on Mercedese veoautode tootja.

16.

Hagejad väidavad, et konkurentsi rikkuvate hinnakokkulepete tõttu tekkis tal kahju ostetud veokite ülemäärase hinna tõttu. Seda tõendab hagejate esitatud eksperdiarvamus, milles on märgitud tekitatud kahju suurus. Kostja esitas selle peale enda eksperdiarvamuse, milles ta väidab, et hageja eksperdiarvamuse põhjendused, seisukohad ja meetodid on väärad. Kostja võimaldas hagejatel tutvuda kõikide kostja eksperdiarvamuses arvesse võetud andmetega. Seepeale esitasid hagejad täiendava „tehnilise aruande“ tulemuste kohta, mis saadi tänu kostja andmetega tutvumisele, kuid oma eksperdiarvamust nad ei muutnud.

17.

Kostja taotluse kaasata sundkorras menetlusse äriühingud Renault Trucks SAS ja Iveco SPA (hagejate ostetud teiste veokite tootjad) jättis kohus rahuldamata põhjendusel, et seadusest tulenevad tingimused menetlusse kaasamiseks ei ole täidetud, ja menetlust jätkati üksnes Daimleri kui ainsa kostja vastu.

18.

Eelnevat arvesse võttes peatas Juzgado de lo Mercantil no 3 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 3, Hispaania) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule 10. mai 2021. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. mail 2021, järgmised eelotsuse küsimused:

19.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud seisukohad hagejad, Daimler, Hispaania ja Euroopa Komisjon.

20.

Enne eelotsusetaotluse sisulist hindamist (B) tuleb käsitleda Hispaania vastuväiteid eelotsusetaotluse vastuvõetavusele (A).

21.

Hispaania esitab vastuväited nii seoses Euroopa Kohtu pädevusega eelotsuse küsimustele vastamiseks (1) kui ka seoses eelotsusetaotluse vastuvõetavusega (2).

22.

Esiteks märgib Hispaania, et Euroopa Kohtul puudub pädevus eelotsuse küsimustele vastamiseks, kuna küsimused ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse. LEC artikli 394 lõige 2 reguleerib üldiselt kulude jaotust kohtumenetluste puhul ega võta üle liidu õigusnorme. Seda ei muuda tõsiasi, et sisuliselt on kohtuasi seotud liidu õigusega, kuna ELTL artikkel 101 ei saa mõjutada kulude jaotust reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme.

23.

See vastuväide ei ole veenev.

24.

Kuna tsiviilkohtumenetlust reguleerivaid õigusnorme ei ole ühtlustatud, tuleb tsiviilõiguslike nõuete maksmapaneku eeskirjad sätestada vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele liikmesriikide enda õiguskorra raames. ( 5 ) Peale selle ei sisalda ka direktiiv 2014/104 kohtukulude jaotust reguleerivaid õigusnorme.

25.

Olgugi et menetluskord, mis peab tagama isikule liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, tuleb menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt sätestada iga liikmesriigi enda õiguskorras, kuulub see liidu õiguse kohaldamisalasse selles mõttes, et see peab vastama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttele. ( 6 ) Seega on Euroopa Kohus pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikke juhtnööre, mis võimaldavad kohtul otsustada, kas asjaomased riigisisesed õigusnormid on nende põhimõtetega kooskõlas. ( 7 )

26.

Kuna põhikohtuasjas on tegemist kahjuhüvitise nõuetega, mis põhinevad ELTL artiklil 101, siis soovitakse põhikohtuasjas esitatud hagiga maksma panna liidu õigusest tulenevaid nõudeid ning nende maksmapaneku tingimused riigisiseses õiguses peavad olema kooskõlas liidu õiguses sätestatud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega. Põhikohtuasja õiguslik olukord on seega hõlmatud liidu õigusega. ( 8 )

27.

Teiseks leiab Hispaania, et Euroopa Kohtul puudub pädevus ka teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vastamiseks, kuna üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tõlgendama tõendite kogumist reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme ja hindama, kas käesolevas asjas esineb poolte ebavõrdne informeeritus ning kas tõendite kogumise võimalused on piisavalt ära kasutatud.

28.

Ka see vastuväide ei ole veenev. Teine ja kolmas eelotsuse küsimus puudutavad nimelt samuti liidu õiguse nõudeid seoses ELTL artiklist 101 tuleneva kahjuhüvitise nõude maksmapaneku tõhususega. Peale selle käsitlevad teine ja kolmas eelotsuse küsimus seda, kuidas tõlgendada direktiivi artikli 17 lõiget 1, mis on erinevalt Hispaania seisukohast käesolevas asjas kohaldatav, nagu selgitatakse järgmises jaotises.

29.

Hispaania märgib, et teine ja kolmas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatud, kuna need puudutavad kahju suuruse hindamise õigust vastavalt direktiivi 2014/104 artiklile 17. Viidatud säte ei ole Hispaania sõnul aga põhikohtuasjas kohaldatav.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita direktiivi 2014/104 artiklile 17 küll eelotsuse küsimustes, kuid teeb seda eelotsusetaotluse põhjendustes. Peale selle peab Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks nagunii arvesse võtma kõiki asjakohaseid liidu õigusnorme. ( 9 )

31.

Direktiivi 2014/104 artikli 17 ajaline kohaldatavus sõltub direktiivi artiklist 22. Vastavalt artikli 22 lõikele 1 tagavad liikmesriigid, et kõnealuse direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme ei kohaldata tagasiulatuvalt. Lõike 2 kohaselt võib direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmeid, välja arvatud sama artikli lõikes 1 osutatud meetmeid, seevastu kohaldada selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on esitatud pärast 26. detsembrit 2014, mil direktiiv jõustus.

32.

Nagu märkis kohtujurist Szpunar oma ettepanekus kohtuasjas PACCAR jt, tuleneb direktiivi 2014/104 artikli 22 ülesehitusest, „et väljend „siseriiklikud meetmed, välja arvatud [materiaalõigusnormid]“, kõnealuse direktiivi artikli 22 lõike 2 tähenduses viitab menetlusnormile“ ( 10 ).

33.

Kohtuasjas Volvo ja DAF Trucks tehtud otsuses märkis Euroopa Kohus, et (vastupidi seisukohale, mille käesolevas menetluses – olgugi et enne kõnealuse kohtuotsuse tegemist – avaldas Hispaania) küsimust, millised direktiivi õigusnormidest on materiaalõiguslikku ja millised menetlusõiguslikku laadi, tuleb hinnata liidu õiguse ja mitte kohaldatava riigisisese õiguse alusel. Nimelt puudub direktiivi artiklis 22 viide riigisisesele õigusele. ( 11 )

34.

Peale selle sedastas Euroopa Kohus viidatud otsuses esiteks, et direktiivi 2014/104 artikli 17 lõige 1, mis puudutab kahju suuruse hindamise võimalust ja millega on tegemist käesolevas asjas, on oma olemuselt menetlusõigusnorm. ( 12 ) Teiseks märkis Euroopa Kohus, et viidatud õigusnorm on ajaliselt kohaldatav kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on esitatud pärast 26. detsembrit 2014 ja pärast direktiivi 2014/104 riigisisesesse õigusesse ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäeva. Viimati nimetatud kuupäev on oluline, kuna direktiivi ülevõtvate riigisiseste õigusnormide puudumise korral oleks direktiivi sätete kohaldamine isikute suhtes vähemasti enne direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppemist problemaatiline. ( 13 )

35.

Seega on direktiivi artikli 17 lõiget 1 ülevõtvad riigisisesed õigusnormid vastavalt artikli 22 lõikele 2 põhikohtuasjas kohaldatavad. Nimelt esitati käesolevas menetluses hagi 11. oktoobril 2019, see tähendab pärast 26. detsembrit 2014 ja pärast 27. maid 2017, mil direktiiv Hispaania õigusesse üle võeti (vt eespool punktid 11 ja 13).

36.

Seda, kas direktiivi muud sätted, mis võiksid olla käesolevas asjas olulised, on ajaliselt kohaldatavad, tuleb vajaduse korral uurida eelotsuse küsimuste sisulise hindamise raames.

37.

Selle kohta tuleb enne märkida, et kuivõrd direktiivi sätetega on varasemal ajal kohtupraktikas juba tunnustatud põhimõtted vaid deklaratiivselt kodifitseeritud ( 14 ), on need põhimõtted jätkuvalt kohaldatavad, ilma et oluline oleks see, kas asjaomased sätted tuleb liigitada materiaalõigusnormideks artikli 22 lõike 1 tähenduses.

38.

Muus osas on eelotsuse küsimused olenemata direktiivi kohaldatavusest igal juhul vastuvõetavad. Nimelt, isegi kui direktiivi mõned sätted ei oleks ajaliselt kohaldatavad, tuleb küsimustele vastamisel aluseks võtta ELTL artikkel 101 koostoimes tõhususe põhimõttega.

39.

Erinevalt Hispaania seisukohast ei saa eelotsuse küsimuste tähtsust põhikohtuasjas otsuse tegemise seisukohast kahtluse alla seada ka argumendiga, et põhikohtuasjas esitatud hagi on aegunud.

40.

Kohtuasjas Volvo ja DAF Trucks tehtud otsuses kvalifitseeris Euroopa Kohus direktiivi 2014/104 artikkel 10, mille kohaselt on konkurentsiõiguse rikkumistest tuleneva kahju hüvitamise hagi aegumistähtaeg vähemalt viis aastat, materiaalõigusnormiks ( 15 ). Peale selle märkis Euroopa Kohus, et aegumistähtaeg hakkab üldjuhul kulgema päevast, mil Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse kokkuvõte komisjoni otsusest, millega rikkumine tuvastati. ( 16 )

41.

Peale selle leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2014/104 artiklis 10 sätestatud viieaastast aegumistähtaega võib kohaldada kahju hüvitamise hagi suhtes, mis puudutab küll enne direktiivi jõustumist lõppenud konkurentsiõiguse rikkumist, kuid mis on esitatud pärast direktiivi riigisisesesse õigusesse üle võtnud sätete jõustumist. See on nii aga ainult olukorras, kus selle hagi suhtes varasemate õigusnormide kohaselt kehtinud aegumistähtaeg ei olnud direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevaks lõppenud ja vältas isegi pärast riigisiseste ülevõtmisnormide jõustumist edasi. ( 17 )

42.

Hispaania andmete kohaselt oli riigisiseses õiguses enne direktiivi 2014/104 ülevõtmist ette nähtud üheaastane aegumistähtaeg. Käesolevas asjas avaldati kokkuvõte komisjoni otsusest, millega rikkumine tuvastati, Euroopa Liidu Teatajas6. aprillil 2017. ( 18 ) Ilma et see piiraks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli, võib lähtuda sellest, et hagejad said hagi esitamiseks vajaliku teabe kätte nimetatud kuupäevaks ja üheaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema nimetatud kuupäevast. Seega ei olnud kõnealune tähtaeg lõppenud enne direktiivi 2014/104 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäeva, see tähendab enne 27. detsembrit 2016, ega enne direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud Hispaania õigusnormide jõustumist, see tähendab enne 27. maid 2017 (eespool punkt 11). Seega on – ilma et see piiraks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli – direktiivi artikkel 10 ja seda artiklit ülevõtvates Hispaania õigusnormides sätestatud viieaastane aegumistähtaeg põhikohtuasjas esitatud hagi suhtes kohaldatav.

43.

Kuna põhikohtuasjas esitati hagi 11. oktoobril 2019 ja seega vähem kui viis aastat pärast aegumistähtaja kulgema hakkamist, ei ole hagi aegunud ja eelotsuse küsimused on asjas otsuse tegemise seisukohast olulised.

44.

Eelnevast nähtub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

45.

Kolm Juzgado de lo Mercantil no 3 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 3) esitatud eelotsuse küsimust puudutavad sisuliselt kahte teemat. Esiteks on tegemist küsimusega, kas kohtukulusid reguleerivad Hispaania õigusnormid, mis näevad kohtukulude võrdse jaotuse ette ka juhul, kui hageja on kohtuasja osaliselt võitnud, raskendavad ülemäära kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõude maksmapanekut (1). Teiseks on tegemist küsimusega, millistel tingimustel saab liikmesriigi kohus kasutada võimalust selgitada kartellikokkuleppega väidetavalt tekitatud kahju suurus välja hindamise teel (2).

46.

Kohtukulude jaotuse kord LEC artikli 394 lõikes 2 võib hagejal takistada oma õiguste kasutamist ja maksmapanekut, kuna see kätkeb endas ohtu, et ka kohtuasja osalise võitmise korral peab hageja kandma kõik enda kulud ja pool ühistest kohtukuludest (a). Tekib siiski küsimus, kas kõnealust sätet koostoimes LEC artikli 394 lõikega 1 saab kooskõlas liidu õigusega tõlgendada nii, et see ei ole ülemäärane takistus kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõude tõhusaks maksmapanekuks (b).

47.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohtukulude jaotuse kord LEC artikli 394 lõikes 2 on kooskõlas ELTL artikliga 101 koostoimes tõhususe põhimõttega ja õigusega konkurentsirikkumisega tekitatud kahju täielikule hüvitamisele.

48.

Vastavalt ELTL artiklit 101 koostoimes tõhususe põhimõttega käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale, mis on deklaratiivselt kodifitseeritud direktiivi 2014/104 artiklis 4, ei või konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete maksmapanekut reguleeriv riigisisene menetluskord teha seda maksmapanekut praktiliselt võimatuks või üleliia raskeks. ( 19 )

49.

LEC artikli 394 lõike 2 kohaselt kannab hageja ka kohtuasja osalise võitmise korral omaenda kulud ja pool ühistest kohtukuludest.

50.

Kõnealust sätet käsitleti kohtuotsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (edaspidi „kohtuotsus Caixabank“) ( 20 ), millele viitab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus. Viidatud kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi „direktiiv 93/13“) ( 21 ) koostoimes tõhususe põhimõttega ei luba kohaldada LEC artiklit 394, kuna see võimaldab jätta ühe osa menetluskuludest tarbija kanda vastavalt summale, mille osas tema nõue rahuldati. Seejuures oli tegemist olukorraga, kus tarbija hagi tunnistada ebaõiglane lepingutingimus tühiseks rahuldati tervikuna, kuid nõue tagastada selle tingimuse alusel tasutud summad rahuldati ainult osaliselt. Euroopa Kohus märgib, et vaidlusalune kord tekitab sellisel juhul olulise takistuse, mis võib pärssida tarbija tahet teostada talle direktiiviga 93/13 antud õigust allutada lepingutingimuste võimalik ebaõiglane laad tõhusale kohtulikule kontrollile.

51.

Kas kõnealune järeldus on ülekantav käesolevale asjale, milles on tegemist konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete maksmapanekuga liidu õiguse alusel?

52.

Ilmselgelt on olemas struktuurilised sarnasused ebaõiglaste lepingutingimuste problemaatika ja kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise valdkonnale iseloomuliku problemaatika vahel. Nimelt tekib mõlemas valdkonnas struktuuriline tasakaalustamatus ühe poole kahjuks.

53.

Tasakaalustamatus esineb ühelt poolt sageli standardseid lepingumudeleid kasutavate ettevõtjate ja teiselt poolt tarbijate vahel. Seepärast on direktiivi 93/13 põhjenduste kohaselt selle direktiivi eesmärk kaitsta kodanikke kui tarbijaid ja suurendada nende õigusi.

54.

Nagu hagejad käesolevas asjas väidavad ja nagu nähtub direktiivi 2014/104 põhjendustest 14, 15, 45 ja 46, iseloomustab kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamist reguleerivaid õigusnorme struktuuriline tasakaalustamatus kahju saanud hageja ja kahju tekitanud kostja vahel. Kõnealune tasakaalustamatus tuleneb eelkõige hageja ebavõrdsest informeeritusest ning raskustest tõendite kogumisel ja kahju suuruse kindlakstegemisel, mida soovitakse kõrvaldada direktiivi 2014/104 sätetega tõendite avaldamise ja kahju suuruse kindlakstegemise kohta (artiklid 5, 6 ja 17).

55.

Olgugi et enamjaolt ei ole hagejad kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise menetlustes tarbijad, on nende struktuuriline ebasoodsam olukord järelikult ikkagi piisavalt võrreldav tarbijate olukorraga kohtuotsuse Caixabank tähenduses.

56.

Nagu hagejad lisaks märgivad, lisandub sellises asjas nagu käesolev ja teistes veokikartellist tulenevates kahjuhüvitiste menetlustes raskendavalt see, et kahju saanud isikud on sageli väikesed või keskmised ettevõtjad, samal ajal kui kostjad on rahvusvahelised kontsernid. Selline olukord ei ole kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise menetlustes küll reegel, kuid seda esineb sageli. ( 22 ) See selgitab ka kohtukulude rahastamise mudelite levikut kõnealuses valdkonnas. Selleks et konkurentsiõigust tõhusalt maksma panna, tuleb aga oma õiguste maksmapanekuks julgustada just neid, kellel on (absoluutarvudes, kuigi mitte tingimata individuaalselt) tekkinud vaid suhteliselt väike kahju või koguni hajutatud kahju.

57.

Sellega seoses esineb veel üks struktuuriline ja teleoloogiline paralleel direktiivi 93/13 reguleerimisala ja kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisala vahel, nimelt aitavad hagejad oma õiguste maksmapanekuga mõlemas valdkonnas saavutada liidu eesmärke, nagu siseturu toimimine või õiglase konkurentsi kaitse. Erinevalt Hispaania väidetest ei ole direktiivi 93/13 eesmärk nimelt mitte ainult asjaomasele tarbijale hüvitise maksmine, vaid ka ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise täielik lõpetamine. Samuti ei pea õigus kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamisele võimaldama mitte üksnes kahju heastamist, vaid see peab olema ka hoiatav ja seega tagama konkurentsiõiguse tõhusa kasutamise. ( 23 ) Hageja selline ülesanne liidu huvide „kaitsjana“ või „teostajana“ väljendub ka hagides, mille on riigiabi või riigihankeid reguleeriva õiguse alusel esitanud konkurendid, ja hagides, mille on keskkonnaõiguse alusel esitanud ühingud.

58.

Nagu märgib Daimler, puudutas kohtuotsus Caixabank aga vaidlust, millel oli kaks eset (asjaomase lepingutingimuse ebaõiglase olemuse tuvastamine ja selle tingimuse alusel tasutud summade tagasimaksmine), millest esimene rahuldati täielikult ja teine ainult osaliselt. ( 24 ) Seevastu käesolevas põhikohtuasjas on tegemist vaid kahjuhüvitise nõudega.

59.

Erinevalt Daimleri seisukohast ei sea see kahe olukorra võrreldavust põhimõtteliselt kahtluse alla. Sellegipoolest võib sellest tuleneda vajadus kohtuotsuse Caixabank lahendust käesolevas asjas täpsustada. Seejuures tuleb arvesse võtta järgmisi kaalutlusi.

60.

Esiteks näib, et ka sellisel juhul nagu käesolev ei ole põhimõtteliselt välistatud lähtuda kohtuasja võitmisest. Hageja nõude osalise rahuldamisega tunnustatakse nimelt, et konkurentsiõiguse kõnealuse rikkumisega on hagejal tekkinud kahju. Sellest vaatevinklist on käesolev olukord võrreldav olukorraga, mille põhjal tehti kohtuotsus Caixabank, milles põhinõue tunnistada asjaomane lepingutingimus ebaõiglaseks rahuldati.

61.

Daimleriga tuleb siiski nõustuda selles, et nagu kahjuhüvitise menetlustes üldiselt arvutatakse ka kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise menetluses kahju suurus tsentraalselt. Nimelt ei mõisteta kahjuhüvitise õiguse tunnustamisel tegelikult välja mitte lihtsalt kindlasummalist hüvitist, mis ei ole konkreetse olukorraga kuidagi seotud. Direktiivis 2014/104 tõendite kogumiseks ja kahju suuruse kindlakstegemiseks ( 25 ) kehtestatud süsteem näeb ette kahju võimalikult täpse väljaarvutamise. Ka direktiivi 2014/104 artikli 17 lõike 2 kohane ümberlükatav eeldus, et kartellikokkuleppealased õigusrikkumised tekitavad kahju, ei hõlma direktiivi põhjenduse 47 kohaselt kahju konkreetset suurust. Seetõttu tuleb kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise menetlustes kõne alla, et kui kohtukulude jaotust silmas pidades hinnatakse kohtuasja võitmist, siis tuleb lähtuda sellest, kui suur osa hageja nõudest rahuldatakse.

62.

Kolmandaks väljendub kohtukulude jaotuses juhul, kui mõlema poole nõuded osaliselt rahuldatakse ja osaliselt rahuldamata jäetakse, menetluslik õiglus. ( 26 ) Nagu Daimler märgib, on selline jaotus ette nähtud ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikes 3. Selline kord peab just kahjuhüvitise menetlustes ära hoidma hageja ülemäärased nõuded, mis ei ole tekitatud kahjuga proportsionaalsed.

63.

Neljandaks iseloomustab konkurentsiõiguse rikkumistega tekitatud kahju hüvitamise menetlusi siiski see, et kahju suuruse kindlakstegemine on eriti raske ja võib luua olulise takistuse kahjuhüvitise nõuete tõhusaks maksmapanekuks (vt eespool punkt 54). See on põhjus, miks peab direktiivi artikli 17 lõike 1 kohaselt olema liikmesriigi kohtutel võimalus hinnata kahju suurust.

64.

Viiendaks tekitavad kõnealused raskused kahju suuruse täpsel kindlakstegemisel ja kahju hindamise võimalusel eriti suure ohu, et hageja nõuded jäävad konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise menetlustes osaliselt rahuldamata. Nagu on tunnustatud direktiivi 2014/104 põhjenduses 45 ja nagu märgivad eelotsusetaotluse esitanud kohus ja hagejad, võib kahju suuruse hindamiseks vajalike majanduslike hinnangute koostamine olla pealegi väga kulukas. Nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib saadud hüvitis kohtukuludest 50% kandmise tõttu tegelikult märkimisväärselt väheneda.

65.

Nende tegurite kogumist tuleneb, et konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise menetlustes loob oht, et nõuete osalise rahuldamise korral tuleb kanda enda kulud ja pool ühistest kohtukuludest, nagu oht nõuete osalise rahuldamise korral kohtuotsuses Caixabank, „olulise takistuse, mis võib pärssida [hageja] tahet teostada talle [ELTL artiklist 101 tulenevat õigust nõuda kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamist]“ ( 27 ).

66.

Kuuendaks ja viimaseks ei tähenda see siiski seda, et kostja peab kõikidel juhtudel, mil hageja nõuded osaliselt rahuldatakse, tingimata kandma hageja kõik kohtukulud. Nimelt, nagu Daimler väidab, ei nähtu kohtupraktikas tunnustatud ( 28 ) ja direktiivi 2014/104 artiklis 3 kodifitseeritud õigusest konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju täielikule hüvitamisele tingimata see, et selle õiguse maksmapanek ei või üldse kulusid põhjustada. Kriteerium, mille kohaselt tuleb isik, kellel on tekkinud kahju, asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui konkurentsiõiguse rikkumist ei oleks toimunud (artikli 3 lõige 2), ei tähenda seda, et isiku puhul tuleb igal juhul taastada olukord, milles ta oleks olnud, kui kahjuhüvitise nõude menetlust ei oleks läbi viidud.

67.

Samamoodi on Euroopa Kohus ühes teises direktiivi 93/13 käsitlevas kohtuasjas märkinud, et tõhususe põhimõte ei välista, et tarbijal, kes esitab lepingutingimuse ebaõiglase olemuse tuvastamise hagi, tekivad teatavad kohtukulud. Euroopa Kohus leidis, et tõhususe põhimõttega on kooskõlas, kui tarbijale ei hüvitata tekkinud advokaadikulusid tingimata täies ulatuses, vaid ainult mõistlikus summas, eeldusel et hüvitatud kulud ei ole esitatud nõude suurusega võrreldes sedavõrd tühised, et takistavad tarbijal oma õiguste maksmapanekut. Euroopa Kohus põhjendas seda sisuliselt sellega, et vastutus advokaadiga kokkulepitud advokaaditasu suuruse eest kuulub tarbija vastutusalasse ja kostjast ettevõtja ei pea kandma riski, et temalt võidakse sisse nõuda tarbija ülemäära suured kohtukulud, mis ei ole kohtuasja suhtes proportsionaalsed. ( 29 )

68.

Selle põhjal saab kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise menetluse osas teha mutatis mutandis järelduse, et nõuete osalise rahuldamise korral on asjakohane hagejalt oodata, et ta kannab tema enda kulud või vähemalt ühe osa nendest ja osa ühistest kohtukuludest, kui nende kulude tekkimine jääb tema enda vastutusalasse. Sellega võiks tegemist olla näiteks siis, kui nõuete osaline rahuldamata jätmine tuleneb hageja ülemäärastest nõuetest või tegevusest menetlusest.

69.

Kui nõuded jäetakse osaliselt rahuldamata aga seetõttu, et konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju suuruse kindlakstegemine on – nagu on üldiselt tunnustatud – struktuuriliselt ülemäära raske või koguni praktiliselt võimatu, siis ei lasu vastutus nõuete osalise rahuldamata jätmise eest hagejal ja nõuete maksmapaneku kulude jätmine tema kanda ei ole põhjendatud. Vastasel korral muudaks see nõuete maksmapaneku ülemäära raskeks või koguni tegelikult võimatuks ja võiks seetõttu pärssida hageja tahet oma õigust kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamisele tõhusalt kasutada ja maksma panna.

70.

Sellisel juhul on asjakohane panna vastutus hageja nõuete osalise rahuldamata jätmise eest kostjale, kes konkurentsiõiguse keelatud rikkumise toime pani. Põhimõtteliselt on menetluse eest vastutavad kostjad, sest nad sõlmisid kartellikokkuleppe. Hinna kokkuleppimise eesmärgil kartellikokkuleppe sõlmimine on vähemasti sama raske rikkumine nagu ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamine. Peale selle on selliste rikkumiste keeld teada ning kartellikokkuleppe sõlminud isikud saavad kartellikokkuleppega kahjustatud isikute hagisid ja nendega seotud menetluskulusid ette näha. Selge on ka kartellikokkuleppega tekitatud kahju suuruse kindlakstegemise probleem. Kartellikokkuleppega kahjustatud isikute nõuete osalise rahuldamata jätmise oht on seega kahju tekitajatele piisavalt ettenähtav. ( 30 )

71.

Seepärast näib olevat põhjendatud ja õiglane, kui konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagide puhul kaldutakse kõrvale mõlema poole nõuete osalise rahuldamise ja osalise rahuldamata jätmise korral kehtivast kohtukulude jaotuse üldpõhimõttest, kui hageja nõuete osaline rahuldamata jätmine tuleneb kahju suuruse kindlakstegemise ülemäärasest keerukusest või võimatusest ega kuulu seetõttu hageja vastutusalasse. Seda, kas see on nii, peab kohtuasja konkreetsete asjaolude põhjal hindama kohus, kes asja menetleb.

72.

Eelnevast nähtub, et kohtukulude jaotuse kord LEC artikli 394 lõikes 2 ei ole käesolevas asjas, samamoodi nagu direktiivi 93/13 valdkonnas, tõhususe põhimõttega kooskõlas, kui see toob hageja nõuete osalise rahuldamata jätmise korral tulenevalt kahju suuruse kindlakstegemise ülemäärasest keerukusest või võimatusest kaasa selle, et hageja peab ikkagi kandma omaenda kulud ja poole ühistest kohtukuludest.

73.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendama põhikohtuasjas käsitletavaid riigisiseseid õigusnorme võimalikult suures ulatuses lähtuvalt liidu õigusest ning eelkõige ELTL artikli 101 tekstist ja eesmärgist, ilma et ta siiski tõlgendaks riigisiseseid õigusnorme contra legem. ( 31 )

74.

Küsimust, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb lisaks analüüsida, võttes arvesse selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära liikmesriigi eri ametiasutustes. ( 32 )

75.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tõlgendavad Hispaania kohtud LEC artikli 394 lõiget 1, mille kohaselt kannab kohtukulud see pool, kelle nõuded tervikuna rahuldamata jäetakse, järgmiselt: kohtukulud saab jätta kostja kanda ka juhtudel, mil hageja nõuded „olulises osas“ („estimación sustancial“/„accueil substantiel des conclusions“) rahuldatakse ning selle vahel, mida nõuti, ja selle vahel, mis välja mõisteti, on vaid tühine vahe.

76.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ja Daimleri väitel lähtub viidatud kohtupraktika siiski (vähemasti ka) „kvantitatiivsest“ ja mitte ainult „kvalitatiivsest“ võitmisest. Järelikult on ilmselge, et seda saab kohaldada vaid siis, kui hageja rahuldamata jäetud nõudeid saab menetluse eseme ja selle majandusliku koguväärtuse aspektist pidada kaasnevateks nõueteks. Seega ei ole selge, kas kõnealust „olulises osas võitmise“ reeglit saab kohaldada vaid juhtudel, mil hageja algne kahjuhüvitise nõue rahuldatakse pea 100% (vähemasti rohkem kui 70–80%) ulatuses. Küsimus on selles, kas see on kohaldatav ka juhtudel, mil määratud hüvitis moodustab vähem kui 70% või koguni vähem kui 50% esialgsest nõudest (mis tegelikult tooks kaasa LEC artikli 394 lõike 2 kohaldamise), kui osaline rahuldamata jätmine tuleneb kahju suuruse kindlaksmääramise ülemäärasest keerukusest või praktilisest võimatusest.

77.

Peale selle on Daimleri väitel Hispaania kohtupraktikas tunnustatud võimalust, et hagejale hüvitatakse kohtukulud täies ulatuses ka tema nõude osalise rahuldamata jätmise korral, kui hageja oma nõuet menetluse käigus kohandab Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, mil määral võib kõnealune kohtupraktika sellises olukorras nagu käesolev viia selleni, et hagejale tuleb kohtukulud hüvitada ka tema nõude osalise rahuldamise korral. Seejuures tuleks eelkõige hinnata, kas kohustus nõuet menetluse käigus kohandada teeks kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõude maksmapaneku praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks. Näiteks ei oleks aktsepteeritav, kui kohtukuludest poole kandmise riski tõttu on hageja sunnitud vähendama oma algul proportsionaalset nõuet ebaproportsionaalsele tasemele. Seevastu oleks mõeldav, et hageja kohandaks oma nõuet vastavalt sellele, millise hinnangu on tõenditele andnud ja kuidas on kahju suurust hinnanud pädev kohus.

78.

Peale selle märgib Daimler, et Hispaania kohtud on konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise menetlustes tunnustanud võimalust jätta hagejalt kohtukulud sisse nõudmata isegi siis, kui hageja nõuded jäetakse täielikult rahuldamata.

79.

Ebaselgeks jääb, kas LEC artikli 394 lõige 2 annaks olenevalt asjaoludest ka võimaluse kohustada hagejat kandma vaid osa tema enda kuludest ja ühistest kohtukuludest (mitte aga kulusid kogumina), kui see oleks põhjendatud konkreetse asja asjaoludega, eelkõige ühelt poolt kahju suuruse kindlakstegemise ülemäärase keerukuse või võimatusega ja teiselt poolt poolte tegevusega menetluses.

80.

Kõiki nimetatud tegureid arvestades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas LEC artikli 394 lõikeid 1 ja 2 saab kooskõlas liidu õigusega tõlgendada nii, et juhul kui hageja nõuded jäetakse osaliselt rahuldamata, võib kahju suuruse kindlakstegemise ülemäärasest keerukusest või praktilisest võimatusest tulenevalt jätta kohtukulud täielikult kostja kanda ja/või olenevalt asjaoludest saab kostjalt välja mõista vähemasti proportsionaalse osa hageja kohtukuludest.

81.

Eelnevast nähtub, et ELTL artiklit 101 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb kohtukulude võrdse jaotuse teatud juhtudel ette ka hageja nõuete osalise rahuldamise korral. See eeldab siiski, et seda õigusnormi saab kooskõlas liidu õigusega tõlgendada nii, et juhul kui hageja nõuded jäetakse osaliselt rahuldamata, jäävad kohtukulud kahju suuruse kindlakstegemise ülemäärasest keerukusest või praktilisest võimatusest tulenevalt täielikult kostja kanda ja/või olenevalt asjaoludest saab kostjalt välja mõista vähemasti proportsionaalse osa hageja kohtukuludest.

82.

Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ta võib sellises olukorras nagu käesolev kasutada võimalust selgitada kartellikokkuleppega tekitatud individuaalse kahju suurus välja hindamise teel. Seejuures tõstab ta esile asja kahte eripära: esiteks avaldati hagejale kostja eksperdiarvamuse aluseks olevad andmed (a); teiseks esitas hageja oma hagi kartellikokkuleppes osalenud isiku vastu, kellelt ta ostis vaid osa kartellikokkuleppega hõlmatud kaupadest (b).

83.

Teises eelotsuse küsimuses nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus poolte ebavõrdse informeerituse mõistet. Viidatud sõnastus ning lähtumine tutvumisest andmetega, mille põhjal koostati kostja eksperdiarvamus, annab alust järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas ta võib kahju suurust hinnata, kui hagejal oli asjaomaste andmetega tutvumise võimalus, mis poolte ebavõrdse informeerituse olenevalt asjaoludest osaliselt kõrvaldas.

84.

„Ebavõrdne informeeritus“ ei ole direktiivi 2014/104 artikli 17 lõike 1 kohaselt kahju suuruse hindamise tingimus.

85.

Direktiivi põhjenduses 46 nimetatakse pooltevahelist ebavõrdsust andmete valdamisel ja ilmseid raskusi kahju suuruse kindlakstegemisel seoses vajadusega näha ette kahju suuruse hindamise võimalus. Selle põhjal saab teha järelduse, et tüüpiline ebavõrdne informeeritus oli seadusandja jaoks vaid üks hindamisvõimaluse loomise mitmest põhjusest.

86.

Nimelt võib kahju konkreetse suuruse kindlakstegemine olla keeruline ka tasakaalustatud teabe puhul. Seega ei ole hindamine ette nähtud mitte üksnes selleks, et kõrvaldada teabe tasakaalustamatus poolte vahel, vaid ka selleks, et tulla toime tõendamisraskustega kahju suuruse kindlakstegemisel.

87.

Seevastu põhjenduses 15 nimetatakse poolte ebavõrdset informeeritust põhjusena, et luua tõendite kogumise reeglid, mille eesmärk on kõrvaldada kõnealune ebavõrdsus.

88.

Direktiivi 2014/104 artiklid 5 ja 6 ( 33 ) sätestavad, et liikmesriikide kohtutel on võimalik nõuda hagejalt, kostjalt, kolmandalt isikult või konkurentsiasutuselt nende käsutuses olevate asjakohaste tõendite avaldamist. Artikli 17 lõige 1 näeb ette hindamise võimaluse juhuks, kui kahju suuruse täpne kindlakstegemine on kättesaadavate tõendite põhjal ( 34 ) praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline. Seega põhineb viidatud säte eeldusel, et võimalused nõuda tõendite avaldamist on juba ammendatud ja kahju suuruse kindlakstegemine on ikkagi praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline. Kahju suuruse hindamine on järelikult subsidiaarne võrreldes kahju suuruse täpse kindlakstegemisega tõendite kogumise teel.

89.

Tõendite avaldamine kostja poolt, isegi kui kostja ei tee seda artikli 5 kohast nõuet täites, vaid enda algatusel, ei ole seega midagi muud kui asjaolude väljaselgitamise üks liik. Järelikult ei välista see, et kahju suuruse kindlakstegemine on ikkagi praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

90.

Peale selle ei saa üldistatult lähtuda sellest, et kostja eksperdiarvamuse aluseks olevate andmetega tutvumine poolte ebavõrdse informeerituse täielikult kõrvaldab. Isegi tasakaalustatud teave ei tähendaks, et kahju suuruse kindlakstegemine ei võiks olla praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

91.

Seoses küsimusega, mil määral asjaomaste andmetega tutvumine poolte ebavõrdset informeeritust tegelikult vähendab, tuleb esiteks hinnata andmete kättesaadavaks tegemise konkreetseid tingimusi ning andmete mahtu ja tõendusjõudu. See võib puudutada näiteks järgmisi punkte: lühikese aja jooksul antakse hageja käsutusse väga suur kogus andmeid, mis on koostatud raskesti kättesaadavas vormingus, andmete kasutatavuse määr jne.

92.

Hagejate sõnul puudutas avaldamine käesolevas asjas ainult andmeid, mida kasutas kostja kahju kohta eksperdiarvamuse koostamisel. Hageja eksperdil puudus võimalus taotleda täiendavate andmete avaldamist. Lisaks oli andmetega tutvumise aeg üsna lühike (eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „üks nädal lahtiolekuaegadel“, hagejate sõnul „viis tööpäeva ennelõunati“). Andmetega tutvumisel ei tohtinud hagejad teha koopiaid ega kasutada elektroonikaseadmeid. Asjaomaseid andmeid ei lisatud toimikutesse ja need jäid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kättesaamatuks. Lõpuks oli hageja eksperdil kõigest kümme kuni viisteist päeva, et oma eksperdiarvamust andmete põhjal, millega ta oli tutvunud, vajaduse korral muuta.

93.

Nimetatud eeldustest lähtudes on juba avaldamise tingimuste põhjal raske ette kujutada, et kõnealune meede oleks ebavõrdse informeerituse kahju suuruse kindlakstegemise osas poolte vahel täielikult kõrvaldanud.

94.

Tõsiasi, et hagejad enda eksperdiarvamust pärast kostja andmetega tutvumist ei muutnud, ei luba teha üldist järeldust, et hagejad ei teinud kõiki jõupingutusi kahju suuruse kindlakstegemiseks, mistõttu ei saa lähtuda praktilisest võimatusest või ülemäärasest keerukusest. Pigem tuleb arvesse võtta kõnealuste andmete tõendusjõudu ja tõsiasja, et hagejad esitasid tehnilise aruande tulemuste kohta, mis saadi tänu kostja andmetega tutvumisele (vt eespool punkt 16).

95.

Seega on üldjuhul asjakohane hagejalt oodata, et ta oma väiteid menetluse käigus saadud andmetele tuginedes vastavalt kohandaks. Kui aga kõnealused andmed on kahju suuruse täpseks kindlakstegemiseks a priori ebasobivad, mille peab kindlaks tegema liikmesriigi kohus, ei saa hagejalt väidete kohandamist ka nõuda. Võimalike andmete sobivust kahju suuruse kindlakstegemiseks peab liikmesriigi kohus olenevalt asjaoludest hindama asjaomaste eksperdiarvamuste abil.

96.

Teiseks ei oleks isegi teabe tasakaalustatuse korral välistatud jõuda jätkuvalt järeldusele, et tekkinud kahju suuruse täpne kindlakstegemine on kättesaadavate tõendite põhjal praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

97.

Põhjuseks on osaliselt vägagi keerukad faktilised asjaolud. Ka kartellikokkuleppes osalenud isikud ise ei saa sageli täie kindlusega hinnata, millisel tasemel oleksid hinnad olnud ilma kartellikokkuleppeta. Eelkõige ei saa nad teada, mil määral oleks teatud konkurentidel õnnestunud täieliku konkurentsi tingimustes kulusid kokku hoida ja sellega hindu alandada. Sellisel juhul ei saaks ka nemad avaldada sobivaid andmeid, mille põhjal oleks võimalik kindlaks teha kahju täpset suurust.

98.

Eelnevast arutluskäigust nähtub, et kostja eksperdiarvamuse koostamiseks kasutatud andmete avaldamine ei välista, et jätkuvalt esineb poolte ebavõrdne informeeritus ja et kättesaadavate tõendite põhjal on tekkinud kahju suuruse täpne kindlakstegemine praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

99.

Kolmas küsimus puudutab seda, kas ja mil määral mõjutab kahju suuruse hindamise võimalust tõsiasi, et hageja esitas oma hagi ainult ühe kartellikokkuleppes osalenud isiku vastu, kellelt ta kartellikokkuleppega hõlmatud kaupa ostis.

100.

Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et selle küsimusega ei paluta tõlgendada direktiivi 2014/104 artiklit 11, mis käsitleb solidaarvastutust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei sea nimelt sugugi kahtluse alla, et hagejad võisid esitada Daimleri vastu hagi mitte ainult seoses Daimlerilt ostetud veokitega, vaid ka seoses teistelt kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjatelt ostetud veokitega.

101.

Vaid täielikkuse huvides olgu märgitud, et põhimõte, mille kohaselt saab iga isik, kellele on kartellikokkuleppega kahju tekitatud, esitada kahjuhüvitise nõude iga kartellikokkuleppes osalenud isiku vastu, kui kahjustatud isiku kahju ja kartellikokkuleppes osalenud isiku toime pandud rikkumise vahel on põhjuslik seos, tuleneb juba Euroopa Kohtu praktikast. Seepärast kodifitseeriti see direktiivi artiklis 11 vaid deklaratiivselt ja käesolevas asjas on see igal juhul kohaldatav (vt eespool punkt 37).

102.

Nagu Euroopa Kohus – viitamata direktiivile 2014/104 – hiljuti märkis, tähendab konkurentsiõiguse rikkumine põhimõtteliselt seda, et rikkumise toimepanijad vastutavad selle eest solidaarselt. ( 35 ) See nähtub juba kohtuasjades Kone jt ning Otis Gesellschaft jt tehtud otsustest, milles oli tegemist kaitsehinna mõju tõttu kahjustada saanud isikute hagiga või toetusi andvate avalik-õiguslike isikute hagiga, kellel ei olnud lepingulist suhet mitte ühegi kartellikokkuleppes osalenud isikuga ja kes ei olnud ostnud kartellikokkuleppega hõlmatud kaupa otse kartellikokkuleppes osalenud isikutelt. ( 36 ) Ei ole arusaadav, miks peaks juhul, kui hageja ostab kartellikokkuleppega hõlmatud kaupa otse ühelt või mitmelt kartellikokkuleppes osalenud isikult, sõltuma tema õigus esitada kahjuhüvitise nõue kõikide või ka ainult teatud isikute vastu, kes kartellikokkuleppes osalesid, sellest, kas ta ostis kaupa kartellikokkuleppes osalenud isikult või isikutelt, või sellest, kas nimetatud isik või isikud olid selle kauba tootjad.

103.

Kolmas eelotsuse küsimus puudutab seega pigem menetluslikku õiglust Daimleri suhtes. Sellega soovitakse teada, kas on võimalik lähtuda ebavõrdsest informeeritusest hagejate kahjuks ja selgitada kahju suurus välja hindamise teel, olgugi et Daimler ei müünud ega tootnud kõiki vaidlusaluseid kartellikokkuleppega hõlmatud kaupu. Nimelt on Daimleril sellisel juhul nende kaupade kohta paratamatult vähem teavet kui teistel kartellikokkuleppes osalenud isikutel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib seetõttu kahtlevat, et käesoleval juhul saab lähtuda ebavõrdsest informeeritusest hagejate kahjuks ja Daimleri kasuks.

104.

Ka selle olukorra puhul nähtub eespool punktides 84–88 märgitust siiski, et direktiivi 2014/104 artikli 17 lõike 1 kohaselt on oluline üksnes see, kas kahju suuruse täpne kindlakstegemine on kättesaadavate tõendite põhjal praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

105.

Seega on sellises olukorras põhimõtteliselt vaja, et direktiivi artikli 5 lõikes 1 antud õigusele tuginedes esitaks kohus vajaduse korral teabe väljaandmise nõude kolmandatele isikutele. Sellega säilitatakse ka kostja kaitseõigused. Nimelt näeb direktiivi 2014/104 artikli 5 lõige 1 ette, et tõendite avaldamist võib hagejalt või kolmandatelt isikutelt nõuda ka kostja. Seejuures peab pädev kohus arvesse võtma kostja võimalike tõendite avaldamise taotluste rahuldamise väljavaateid, et taotlused ei tooks kaasa menetluse puhtalt menetlustaktikalistel kaalutustel venima jäämist.

106.

Kui kõnealused tõendite kogumise võimalused on ammendatud, on asjaomase kohtu ülesanne kontrollida, kas tekitatud kahju suuruse täpne kindlakstegemine ja kahju suuruse hindamine on kättesaadavate tõendite põhjal jätkuvalt praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline.

107.

Olukorras, kus kostja ei ole müünud ega tootnud kõiki kõnealuseid kartellikokkuleppega hõlmatud kaupu, ei ole igal juhul põhjendatud üldiselt eeldada, et ebavõrdset informeeritust hageja kahjuks ei esine. Nimelt, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib, tuleb ka sellisel juhul lähtuda sellest, et kartellikokkuleppes osalenud isikutel on rikkumise ja selle mõju kohta hindadele üldiselt rohkem teavet kui isikutel, kellele on rikkumisega kahju tekitatud.

108.

Peale selle ei või hageja õigus esitada hagi iga kartellikokkuleppes osalenud isiku vastu toimida niivõrd hageja kahjuks, et sellega kahju suuruse hindamise võimalus üldiselt välistataks. Selle kohta väidab Daimler, et hagejad olid teadlikult loobunud loomast olukorda, kus oluline teave kahju suuruse kohta oleks olnud tervikuna kättesaadav. Kartellikokkuleppega kahjustatud isikute õigus esitada hagi kõigi või ainult teatud isikute vastu, kes kartellikokkuleppes osalesid, on aga oluline osa kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõuete tõhusast maksmapanekust ja seda ei või põhjuseta piirata. Selle kasutamisel tuleb järgida kõiki asjaomaseid põhimõtteid, mille hulka kuuluvad ka kostjateks olevate kartellikokkuleppes osalenud isikute kaitseõigused.

109.

Tõsiasi, et hageja on esitanud hagi kartellikokkuleppes osalenud ettevõtja vastu, kellelt ta on ostnud ainult osa vaidlusalustest kartellikokkuleppega hõlmatud kaupadest, ei välista järelikult, et kahju hindamine on välistatud, kuna kahju suuruse kindlakstegemine on praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline, kui kostja taotluse alusel on ära kasutatud ka kõik lootustandvad ja kulude seisukohalt proportsionaalsed tõendite kogumise võimalused, mis võivad olla kostjat õigustavad.

110.

Eespool esitatud arutluskäigust nähtub, et kahju suuruse hindamine direktiivi 2014/104 artikli 17 lõike 1 alusel eeldab, et on tuvastatud, et hagejal on tekkinud kahju, ent kahju suuruse täpne kindlakstegemine on kättesaadavate tõendite põhjal praktiliselt võimatu või ülemäära keeruline. Kui kostja taotluse alusel on ära kasutatud kõik lootustandvad ja proportsionaalsed tõendite kogumise võimalused, mis võivad olla kostjat õigustavad, võivad kõnealused tingimused olla täidetud ka siis, kui kostja on avaldanud teatud andmed ja ainult üks osa kartellikokkuleppega hõlmatud kaupadest on ostetud temalt.

111.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: