1

Apellatsioonkaebuses palub Belgia Kuningriik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 27. oktoobri 2015. aasta määruse Belgia vs. komisjon (T‑721/14, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2015:829), millega kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi, mille ese oli nõue tühistada komisjoni 14. juuli 2014. aasta soovitus 2014/478/EL, mis käsitleb põhimõtteid, mille abil kaitsta interneti hasartmänguteenuste tarbijaid ja mängijaid ning hoida alaealisi interneti hasartmängudest eemal (ELT 2014, L 214, lk 38, edaspidi „vaidlusalune soovitus“).

2

ELTL artikli 263 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Euroopa Liidu Kohus kontrollib seadusandlike aktide ning [Euroopa Liidu N]õukogu, [Euroopa K]omisjoni ja Euroopa Keskpanga õigusaktide seaduslikkust, välja arvatud soovitused ja arvamused, ning nende Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Samuti kontrollib Euroopa Liidu Kohus liidu organite või asutuste õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.“

3

ELTL jakku „Liidu õigusaktid“ kuuluvas artiklis 288 on sätestatud:

„Liidu pädevuse teostamisel võtavad institutsioonid vastu määruseid, direktiive, otsuseid, soovitusi ja arvamusi.

Määrust kohaldatakse üldiselt. See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele.

Otsus on tervikuna siduv. Kui otsuses täpsustatakse selle adressaadid, on see siduv vaid nimetatud adressaatidele.

Soovitused ja arvamused ei ole siduvad.“

4

Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3) (muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta määrusega (EL) nr 517/2013 (ELT 2013, L 158, lk 1)) artiklis 1 on ette nähtud:

„Liidu ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.“

5

Komisjon võttis 14. juulil 2014 ELTL artikli 292 alusel vastu vaidlusaluse soovituse.

6

Soovituse põhjendusest 9 selgub, et soovituse eesmärk on „kaitsta tarbijate tervist ja seega minimeerida ka majanduslikku kahju, mis võib tuleneda haiglaslikust mängusõltuvusest või liigsest hasartmängimisest“.

7

Soovituse punkt I „Eesmärk“ on sõnastatud järgmiselt:

8

Vaidlusaluse soovituse punktid III–X käsitlevad vastavalt järgmisi küsimusi: „Nõutav teave“, „Alaealised“, „Mängija registreerimine ja konto“, „Mängijate tegevus ja toetus“, „Mängu peatamine ja enesevälistus“, „Äriline teadaanne“, „Sponsorlus“ ning „Harimine ja teadlikkus“.

9

Belgia Kuningriik esitas vaidlusaluse soovituse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. oktoobril 2014.

10

Komisjon esitas Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2014. Belgia Kuningriik esitas oma seisukohad selle vastuväite kohta 20. veebruaril 2015.

11

Komisjon tuletas Üldkohtusse esitatud hagi vastuvõetamatuse sellest, et vaidlusalune soovitus ei kujuta endast ELTL artikli 263 alusel vaidlustatavat akti. Ta oli sisuliselt seisukohal, et vaidlusalune soovitus on nii oma vormilt kui ka sisult „tõeline“ soovitus ELTL artikli 288 tähenduses, mis ei ole siduv ega sea ühtegi siduvat kohustust. Sellest annab tema väitel tunnistust selle ELTL artikli 292 antud soovituse vorm ning mittesiduv ja tingimuslik sõnastus. Komisjon lisas, et ükski Belgia Kuningriigi hagiavalduses esitatud argumentidest ei võimalda ümber lükata seda, et vaidlusaluse soovituse näol ei ole tegemist vaidlustatava aktiga.

12

Belgia Kuningriik leidis, et hagi on vastuvõetav. Sisuliselt väitis ta muu hulgas 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsusele komisjon vs. nõukogu, nn AETRi kohtuotsus (22/70, EU:C:1971:32) ja 13. detsembri 1989. aasta kohtuotsusele Grimaldi (C‑322/88, EU:C:1989:646) ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele tuginedes, et vaidlusaluse soovituse üle peab olema võimalik teostada kohtulikku kontrolli. Esiteks leidis ta, et sellel soovitusel on „negatiivsed õiguslikud tagajärjed“, sest nagu nähtub hagi esimesest, kolmandast ja neljandast väitest, rikutakse sellega liidu õiguse aluspõhimõtteid, see tähendab pädevuse andmise põhimõtet ja kohustust teha lojaalset koostööd nii liidu institutsioonide vahel kui ka liidu institutsioonide ja liikmesriikide vahel. Teiseks juhtis ta hagi põhistamiseks esitatud teise ja viienda väite raames tähelepanu sellele, et vaidlusalune soovitus võeti vastu tulenevalt tahtest ühtlustada ELTL artikli 49 ja ELTL artikli 56 sätete kohaldamist hasartmängude valdkonnas ning see kujutab endast tegelikult varjatud direktiivi; asjaolu, mille kontrollimine on tema hinnangul liidu kohtute ülesanne. Ta lisas, et vaidlusalusel soovitusel on kaudsed õiguslikud tagajärjed, sest esiteks on liikmesriikidel lojaalse koostöö kohustuse tõttu kohustus rakendada asjakohaseid meetmeid soovituse järgmiseks ning teiseks peavad liikmesriikide kohtud seda soovitust arvesse võtma.

13

Kreeka Vabariik ja Portugali Vabariik palusid vastavalt 12. ja 16. jaanuaril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustes luba astuda menetlusse Belgia Kuningriigi nõuete toetuseks.

14

Vaidlustatud kohtumäärusega, mis on tehtud Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel, nõustus Üldkohus vastuvõetamatuse vastuväitega ega asunud asja sisuliselt lahendama. Üldkohus asus nimelt seisukohale, et vaidlusalune soovitus ei tekita ega ole mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi, nii et seda ei saa lugeda „vaidlustatavaks aktiks“ ELTL artikli 263 tähenduses. Sellest lähtuvalt jättis Üldkohus hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja leidis, et seetõttu ei ole vaja lahendada ka menetlusse astumise avaldusi.

15

Apellatsioonkaebuses palub Belgia Kuningriik Euroopa Kohtul:

16

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

17

Belgia Kuningriik esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet.

18

Esimeses väites leiab Belgia Kuningriik, et mis tahes õigusakti – ELTL artikli 288 tähenduses – vastuvõtmine on iseenesest piisav, et tekitada õiguslikke tagajärgi, mille seaduslikkust saab ELTL artikli 263 alusel kohtulikult kontrollida. Soovituste väljajätmist selle kontrolli kohaldamisalast tuleb tõlgendada kitsalt. Seetõttu peaks vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses, liidu kohtul olema võimalik kontrollida, kas vaidlusaluse soovituse vastu võtnud institutsioon järgis pädevuse andmise, lojaalse koosöö ja institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtteid, millel on põhimõtteline tähtsus pädevuse jagamisel liidu ja liikmesriikide vahel ning samuti liidu institutsioonide vahel. Ka juhul, kui tegemist on tõelise soovitusega, on Üldkohus seega pädev kontrollima, kas soovituse vastuvõtmisel järgiti neid põhimõtteid, ilma et seejuures oleks nõutav soovituse teksti täielik sisuline kontroll.

19

Belgia Kuningriik väidab selle kohta, et ELTL artikkel 292, mille alusel vaidlusalune soovitus vastu võeti, ei ole materiaalõiguslik alus, vaid üksnes menetlusõiguslik alus, mis annab mitte ainult komisjonile, vaid ka nõukogule pädevuse võtta vastu soovitusi. Institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtte järgimine tähendab seega, et liidu kohus saab kontrollida, kas käesoleval juhul esines materiaalõiguslik alus, mis võimaldas komisjonil vaidlusaluse soovituse vastu võtta.

20

Belgia Kuningriik väidab ka, et 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsusest komisjon vs. nõukogu, nn AETRi kohtuotsus (22/70, EU:C:1971:32), tuleneb, et liidu kohtul peab alates tühistamishagi vastuvõetavuse hindamise staadiumist olema võimalik kontrollida, kas vaidlustatud aktil võib olla õiguslikke tagajärgi liidu teiste institutsioonide ja liikmesriikide eesõigustele, ilma et ta seejuures peaks selle akti kehtivuse küsimuse sisuliselt lahendama.

21

Teises väites leiab Belgia Kuningriik, et vaidlustatud kohtumäärus ja eeskätt selle punktid 53–55 viivad menetlusliku ebavõrdsuseni, sest tal ei ole võimalik lasta liidu kohtul kontrollida, kas komisjon on austanud lojaalse koostöö põhimõtet, samas kui sellel institutsioonil omalt poolt on võimalik lasta kohtulikult kontrollida õigusaktide vastavust sellele põhimõttele ka juhul, kui need aktid ei ole siduvad.

22

Belgia Kuningriik väidab veel, et järeldus, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtumääruse punktis 52, on ühitamatu juhtnööridega, mis tulenevad 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsusest Les Verts vs. parlament (294/83, EU:C:1986:166) ja 22. mai 1990. aasta kohtuotsusest parlament vs. nõukogu (C‑70/88, EU:C:1990:217), mille kohaselt tuleb tühistamishagi vastuvõetavaks tunnistada ka juhul, kui aluslepingutes puuduvad sellekohased sätted, kuid kui hagi eesmärk on lasta kontrollida, kas liidu institutsioon on järginud liidu õiguskorra aluspõhimõtteid.

23

Belgia Kuningriik lisab, et 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. komisjon (C‑73/14, EU:C:2015:663) ei seadnud Euroopa Kohus kahtluse alla tühistamishagi vastuvõetavust, samas kui hagi puudutas liidu seisukohta nõuandva arvamuse andmise menetluses, mis ei ole siduv.

24

Komisjon palub need väited tagasi lükata.

25

Kahe esimese väite kohta, mida tuleb analüüsida koos ja mis käsitlevad õigusnormi rikkumist, mis väidetavalt seisneb selles, et Üldkohus asus seisukohale, et vaidlusalune soovitus ei tekita selliseid õiguslikke tagajärgi, mis annaks alust teostada seaduslikkuse kontrolli ELTL artikli 263 alusel, tuleb esiteks meelde tuletada, et selle artikli esimese lõigu kohaselt kontrollib Euroopa Liidu Kohus muu hulgas seda, kas nõukogu, komisjoni ja EKP õigusaktid, „välja arvatud soovitused“, on seaduslikud.

26

ELTL artikkel 288, mis sätestab soovitused liidu aktide eraldi kategooriana ja näeb sõnaselgelt ette, et soovitused „ei ole siduvad“, soovis anda institutsioonidele, kes on pädevad soovitusi vastu võtma, algatus- ja veenmisvolitused, mis erinevad siduvate õigusaktide vastuvõtmise volitustest.

27

Seda arvestades ning Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tuginedes asus Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 17 õigesti seisukohale, et „ELTL artikli 263 kohase kohtuliku kontrolli alt [jääb] välja mis tahes akt, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, näiteks […] lihtsad soovitused“.

28

Vastupidi sellele, mida väidab Belgia Kuningriik, ei piisa seega sellest, et institutsioon on soovituse vastuvõtmisel väidetavalt eiranud teatud põhimõtteid või menetlusnorme, selleks, et soovituse peale saaks esitada tühistamishagi, kuivõrd soovitus ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi.

29

Võimatus esitada tühistamishagi soovituse peale ei puuduta siiski erandjuhte, kus vaidlustatud akt oma sisult ei ole tegelikult soovitus.

30

Siinkohal tuleb täpsustada, et analüüsides vaidlustatud akti sisu, et teha kindlaks, kas see tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuleb arvesse võtta käesoleva kohtuotsuse punktis 25 meenutatud asjaolu, et soovitused on vastavalt ELTL artiklile 263 selle sätte kohaldamisalast välja jäetud ja vastavalt ELTL artikli 288 viiendale lõigule ei ole need siduvad.

31

Lisaks sellele täpsustusele tuleb meelde tuletada, et „vaidlustatavateks aktideks“ ELTL artikli 263 tähenduses loetakse kõiki liidu institutsioonide vastu võetud sätteid – sõltumata nende vormist –, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsus, komisjon vs. nõukogu, nn AETRi kohtuotsus, 22/70, EU:C:1971:32, punktid 39 ja 42, ning 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus, Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Selleks et kindlaks teha, kas vaidlustatud akt tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuleb lähtuda akti olemusest ja hinnata akti tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks akti sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja selle vastu võtnud institutsiooni volitusi (vt selle kohta 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus, Slovakkia vs. komisjon, C‑593/15 P ja C‑594/15 P, EU:C:2017:800, punkt 47).

33

Käesoleval juhul analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 18 vaidlusaluse soovituse sõnastust, konteksti, sisu ja soovituse andja tahet, et teha kindlaks, kas vaidlusalusel soovitusel võivad olla sellised tagajärjed ja kas selle peale saaks seega esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

34

Täpsemalt leidis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtumääruse punktis 21, et „vaidlustatud soovitus ei ole suuremalt jaolt sõnastatud imperatiivselt“, nagu nähtub ka tema analüüsist vaidlustatud kohtumääruse punktides 22 ja 23. Kohus täpsustas selle määruse punktides 26 ja 27, et kuigi teatavates keeleversioonides on vaidlusalune soovitus osaliselt sõnastatud imperatiivsemalt, ei ole see enamjaolt siiski sõnastatud siduvalt.

35

Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, „et ka vaidlusaluse soovituse sisust nähtub, et see akt ei ole sugugi mitte mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi ning et komisjonil ei olnud mingil juhul kavas talle sellised tagajärgi tekitada“. Konkreetsemalt on vaidlustatud kohtumääruse punktis 31 osutatud, et „vaidlusaluse soovituse punktis 2 on sõnaselgelt täpsustatud, et soovitus ei piira liikmesriikide õigust reguleerida hasartmänguteenuseid“. Lisaks on selle kohtumääruse punktis 32 toonitatud, et vaidlusalune soovitus ei sisalda ühtegi sõnaselget viidet sellele, et liikmesriigid on kohustatud selles esitatud põhimõtted kehtestama ja neid kohaldama.

36

Kolmandaks tõdes Üldkohus selle kohtumääruse punktis 36 vaidlusaluse soovituse konteksti kohta, et – „ilma et Belgia Kuningriik sellele vastu vaidleks“ – komisjoni 23. oktoobri 2012. aasta teatisest COM(2012) 596 final Euroopa Parlamendile, nõukogule, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele pealkirjaga „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas“ selgub, et „[ü]ldiselt ei näi praeguses etapis asjakohane teha ettepanekut liidu hasartmängusektoripõhise õigusakti kohta“.

37

Seega oli Üldkohus õiguslikust seisukohast piisavalt analüüsinud vaidlusaluse soovituse sõnastust, sisu, eesmärki ja konteksti, enne kui ta tegi vaidlustatud kohtumääruse punktis 37 õige järelduse, et soovitusel „puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed ning see ei ole mõeldud neid tekitama, mistõttu soovitust ei saa käsitada vaidlustatava aktina ELTL artikli 263 tähenduses“.

38

Eelnevat analüüsi ei väära esiteks Belgia Kuningriigi argument, et Euroopa Kohus ei seadnud 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. komisjon (C‑73/14, EU:C:2015:663) kahtluse alla nõukogu esitatud tühistamishagi vastuvõetavust, olgugi et hagi puudutas liidu mittesiduva seisukoha esitamist nõuandva arvamuse andmise menetluses. Piisab, kui märkida, et mainitud hagi ei esitatud soovituse peale ELTL artikli 288 viienda lõigu tähenduses, vaid komisjoni otsuse vastu, millel ELTL artikli 288 neljanda lõigu kohaselt on siduvad õiguslikud tagajärjed. Kui tuua põhjusena välja asjaolu, et see otsus tehti niisuguses menetluses osalemise raames, tähendaks see – nagu komisjon õigesti märkis – selle otsuse tagajärgede laadi ja kõnealuse nõuandva arvamuse menetluse laadi ekslikku segiajamist.

39

Mis puudutab teiseks seda, et esimeses väites leitakse, et Üldkohus rikkus pädevuse andmise, lojaalse koostöö ja institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtteid, siis tuleb märkida, et Belgia Kuningriik heidab seeläbi Üldkohtule ette, et ta ei tuletanud vaidlusaluse soovituse vaidlustatavust asjaolust, et komisjon on neid põhimõtteid väidetavalt rikkunud. Nagu on aga selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, ei saa selle arutluskäiguga nõustuda.

40

Peale selle tuleb märkida teise väite kohta, mille kohaselt Üldkohus on eiranud lojaalse koostöö põhimõtte eeldatavat vastastikkust, et esiteks tuleb nõustuda Üldkohtuga, kes vaidlustatud kohtumääruse punktis 55 tõdes sisuliselt, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ja tühistamishagi on erinevate eesmärkidega õiguskaitsevahendid, millel on erinevad vastuvõetavuse tingimused, ja et teiseks ei saa lojaalse koostöö kohustuse tagajärjel eirata vastuvõetavuse tingimusi, mis on sõnaselgelt ette nähtud ELTL artiklis 263.

41

Kolmandaks ei sea käesoleva kohtuotsuse punktis 37 tehtud järeldust kahtluse alla ka Belgia Kuningriigi argument, et 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsuses komisjon vs. nõukogu, nn AETRi kohtuotsus (22/70, EU:C:1971:32), analüüsis Euroopa Kohus tühistamishagi vastuvõetavuse üle otsustades küsimust, kas tolle kohtuotsuse tegemise aluseks olnud kohtuasjas vaidluse all olnud nõukogu aktil võis olla õiguslikke tagajärgi liidu teiste institutsioonide ja liikmesriikide eesõigustele.

42

Selle kohta piisab, kui märkida, et selle akti puhul oli tegemist nõupidamisega, mis kanti protokolli ning mille vaidlustatavuse kindlakstegemiseks kontrollis Euroopa Kohus, kas nende eesmärk oli tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi. Käesolev kohtuasi puudutab aga soovitust, mis on ELTL artikli 263 esimese lõigu kohaselt sõnaselgelt välja jäetud nimetatud artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli kohaldamisalast, nagu muu hulgas meenutas ka Euroopa Kohus 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsuse komisjon vs. nõukogu, nn AETRi kohtuotsus (22/70, EU:C:1971:32), punktides 38 ja 39 EMÜ asutamislepingu artikli 173 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 173, millest omakorda sai muudetuna EÜ artikkel 230) kontekstis. Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 33–37, analüüsis Üldkohus, kas vaidlusaluse soovituse eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, ja järeldas õigesti, et see eesmärk puudub.

43

Mis puudutab teiseks asjaolu, et kahe esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 263, sest Üldkohus välistas vaidlustatud kohtumääruses võimaluse, et vaidlusaluse soovituse seaduslikkust saab selle sätte alusel kontrollida – järeldus, mis läheb apellandi hinnangul vastuollu 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsusest Les Verts vs. parlament (294/83, EU:C:1986:166) ja 22. mai 1990. aasta kohtuotsusest parlament vs. nõukogu (C‑70/88, EU:C:1990:217) tulenevate nõuetega –, siis tuleb rõhutada, et erinevalt nende kahe kohtuasja aluseks olnud kohtuasjadest on käesolevale asjale iseloomulik mitte niisuguse sätte puudumine aluslepingutes, mis näeb ette õiguse esitada selline tühistamishagi, nagu esitati käesolevas asjas, vaid sõnaselge sätte ehk ELTL artikli 263 esimese lõigu olemasolu, mis välistab soovitused tühistamishagi kohaldamisalast, sest need aktid ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, nagu Üldkohus käesoleval juhul ka õigesti tõdes.

44

Olgugi et ELTL artikkel 263 välistab Euroopa Kohtu kontrolli alt aktid, mille puhul on tegemist soovitustega, annab ELTL artikkel 267 Euroopa Kohtule ka pädevuse teha eelotsuseid liidu institutsioonide võetud aktide kehtivuse ja tõlgendamise kohta, ilma et sellest pädevusest oleks erandeid (vt selle kohta 13. detsembri 1989. aasta kohtuotsus, Grimaldi, C‑322/88, EU:C:1989:646, punkt 8, ja 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punkt 30).

45

Sellest järeldub, et esimene ja teine väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

46

Kolmandas väites leiab Belgia Kuningriik, et Üldkohus oleks pärast tõdemist, et vaidlusalune soovitus on saksa ja hollandi keeles sõnastatud käskivalt, pidanud möönma, et selle soovituse eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi vähemalt apellandi suhtes.

47

Komisjon leiab, et see väide tuleb tagasi lükata, sest see põhineb ainult teatavaid keeleversioone puudutaval tekstipõhisel kriitikal, eirates nõnda liidu õiguse sätete ühetaolise tõlgendamise põhimõtet.

48

Määruse nr 1 (muudetud määrusega nr 517/2013) artiklist 1 tuleneb, et kõikide selles sättes loetletud liidu ametlike keelte puhul on tegemist aktide autentsete keelversioonidega, milles need aktid koostatakse.

49

Sellest järeldub, et kõigil liidu aktide keeleversioonidel peab põhimõtteliselt olema sama väärtus. Selleks et tagada liidu õiguse ühtne tõlgendamine, tuleb juhul, kui keeleversioonides on erinevusi, lähtuda asjaomase sätte tõlgendamisel selle normistiku üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa säte on (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus, EMU Tabac jt, C‑296/95, EU:C:1998:152, punkt 36, ja 20. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Kyocera, C‑152/01, EU:C:2003:623, punktid 32 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa seega olla selle akti tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Niisugune lähenemine oleks nimelt vastuolus liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega (vt selle kohta 22. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus, Zurita García ja Choque Cabrera, C‑261/08 ja C‑348/08, EU:C:2009:648, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, GE Healthcare, C‑173/15, EU:C:2017:195, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Nähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktist 34 analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses võrdlevalt siinses asjas vaidluse all oleva soovituse erinevaid keeleversioone ja järeldas, et soovitus ei ole suuremalt jaolt sõnastatud imperatiivselt.

52

Lisaks oli Üldkohus, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 37, õiguslikust seisukohast piisavalt analüüsinud vaidlusaluse soovituse sõnastust, sisu ja konteksti, enne kui ta otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 37, et sellel soovitusel „puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed ning see ei ole mõeldud neid tekitama, mistõttu soovitust ei saa käsitada vaidlustatava aktina ELTL artikli 263 tähenduses“.

53

Seetõttu ei saa kolmanda väitega nõustuda.

54

Kõigi eespool toodud kaalutluste põhjal tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

55

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt sama kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Belgia Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Belgia Kuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: