52007DC0121

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 20.3.2007

KOM(2007) 121 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

ühenduse epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustiku varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töö kohta 2004. ja 2005. aastal (Otsus 2000/57/EÜ)

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

ühenduse epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustiku varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töö kohta 2004. ja 2005. aastal (Otsus 2000/57/EÜ) (EMPs kohaldatav tekst)

1. SISSEJUHATUS 3

2. VARAJASE HOIATUSE JA REAGEERIMISE SÜSTEEMI TEGEVUS 3

2.1. 2004. aastal teatatud juhtumid 3

2.2. 2004. aastal teatatud juhtumitele reageerimine ja järelkajad 4

2.3. 2005. aastal teatatud juhtumid 5

2.4. 2005. aastal teatatud juhtumitele reageerimine ja järelkajad 6

3. UUED LIIKMESRIIGID 7

4. INFORMAATIKATÖÖRIISTA TÄIUSTAMINE 7

5. SIMULATSIOONÕPPUS „ COMMON GROUND ” 8

6. HAIGUSTE ENNETAMISE JA TÕRJE EUROOPA KESKUS 8

7. JÄRELDUSED 9

1. SISSEJUHATUS

Otsusega 2119/98/EC[1] loodi ühenduse epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustiku raames varajase hoiatuse ja reageerimise süsteem. Otsuses 2000/57/EÜ[2] märgitakse, et varajase hoiatuse ja reageerimise süsteem on ette nähtud ühenduse tasandil tähtsust omavate juhtumite puhuks, mis on kindlaks määratud otsuse I lisas, ning kehtestatakse varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töökord. Iga liikmesriik nimetab struktuuri ametliku kontaktpunkti ja/või varajase hoiatuse ja reageerimise funktsiooni täitvad asutused ning teavitab komisjoni ja teisi liikmesriike (2119/98/EÜ, artikkel 9). Pärast teavitamist saavad kontaktpunktid komisjonilt süsteemi pääsemiseks kasutajanime ja salasõna, mis annavad täieliku õiguse sõnumite kirjutamiseks ja lugemiseks[3] süsteemis.

Otsuse 2000/57/EÜ artikli 3 lõikes 1 märgitakse, et igal aastal esitavad liikmesriikide pädevad asutused hiljemalt 31. märtsiks komisjonile analüütilise aruande varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi raames teatatud juhtumite kohta. Ühtlasi märgitakse seal, et komisjon käsitleb aruannete alusel aastaaruandes varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi tööd ning teeb vajaduse korral ettepanekuid selle muutmiseks (artikli 3 lõige 2).

Käesolevas aruandes käsitletakse varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi tegevust 2004. ja 2005. aastal ning tehakse järeldused liikmesriikide esitatud aruannete ning varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi tegevuse põhjal nimetatud perioodil.

2. VARAJASE HOIATUSE JA REAGEERIMISE SÜSTEEMI TEGEVUS

3. 2004. aastal teatatud juhtumid

2004. aasta jooksul teatati varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu kokku 105 juhtumist. Analüüsi ei ole kaasatud süsteemi toimimise kontrollimiseks levitatud proovisõnumeid ja hooldussõnumeid.

105 sõnumist 30 olid teabesõnumid, 32 aktiveerimistaseme 1[4] sõnumid, 18 aktiveerimistaseme 2 sõnumid ja 3 aktiveerimistaseme 3 sõnumid; 22 sõnumit oli seotud konkreetsetele olukordadele reageerimiseks võetud meetmetega (kavandatud meetmed, tarvitusele võetud meetmed ja meetmete kooskõlastamine). Teavitusmehhanismi käivitanud juhtumite geograafiline päritolu oli järgmine: 12 Prantsusmaal, 11 Vietnamis, 7 Madalmaades, 6 Hiinas, 5 Itaalias ja Saksamaal, 4 Ühendkuningriigis ja Hispaanias, 3 Austrias, Belgias ja Egiptuses, 2 Soomes, Norras, Tais ja Ameerika Ühendriikides ning 1 Kreekas, Iirimaal, Leedus, Rootsis, Portugalis, Poolas, Lätis, Ungaris, Islandil, Türgis, Brasiilias, Marokos, Senegalis, Saudi Araabias, Jaapanis, Iisraelis, Dominikaani Vabariigis, Kanadas ja Indoneesias. Kaks sõnumit oli seotud juhtumitega, mis esinesid enam kui ühes Aasia riigis. Neli sõnumit kuulus kategooriasse „puudub loetelus”, 3 kategooriasse „ei kohaldata” ja 2 kategooriasse „tundmatu”.

Juhtumite jagunemise osas haiguste ja sündroomide vahel, oli 21 juhtumit seotud gripiga, 8 legionelloosiga, 6 Creutzfeldti-Jacobi tõve variandi ja salmonelloosiga, 5 ägeda kõhulahtisusega, 4 tuberkuloosi ja meningiidiga, 3 koolera ja hepatiidiga, 2 siberi katku, entsefaliidi, malaaria, marutaudi, hemorraagilise palaviku, denguepalaviku, leetrite ja palavikuga, 1 difteeria, šigelloosi ja mumpsiga. Kakskümmend neli sõnumit tuli haiguste kohta, mis kuuluvad kategooriasse „puudub loetelus”, ja kaks sõnumit kategooriasse „ei kohaldata” kuuluvate haiguste kohta. Sõnumite jaotus patogeenide lõikes kajastab haiguse või sündroomi levikut. Teatatud juhtumite järelkajana on postitatud kokku 157 märkust.

4. 2004. aastal teatatud juhtumitele reageerimine ja järelkajad

Vaid vähesed juhtumid, millest 2004. aastal teatati, ajendasid võtma erimeetmeid ühenduse tasandil. Neist enamiku kontrolli alla saamiseks rakendati tervishoiumeetmeid riiklikul tasandil. Üheksa juhtumi puhul oli vajalik kompleksne reageerimine, mis hõlmas meetmete kooskõlastamist ja kontakte liikmesriikide tervishoiuasutuste vahel. Nendele juhtumitele on adekvaatselt reageeritud ning nendega oli seotud valdav enamik varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu laekunud märkusi (126 märkust 157st, 82,2%). Teatatud juhtumid on harva ametliku sõnumiga „lõpetatud”.

Järgmistes punktides esitatakse nende 9 juhtumi lühiülevaade.

5. Itaalia ja Saksmaa teatasid kahest legionelloosipuhangust. Mõlemad puhangud olid seotud kruiisilaevadega ning nõudsid kiiret kontakti tervishoiuasutuste vahel, et tuvastada kõik nakkusallikaga kokku puutunud isikud ning hoiatada liikmesriikide tervishoiuameteid, et kavandada aegsasti meetmeid sihtsadamates.

6. Pärast ülipatogeense A-tüüpi linnugripiviiruse alatüübi H5N1 esimesi inimestele kandumise juhtumeid Vietnamis ringles süsteemis kuus sõnumit ja 55 märkust (35% märkuste koguarvust). Selle juhtumiga sai teatavaks kiire levikuga linnugripiepideemia Aasias. Sõnumite korrapärane laialisaatmine varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu ning sagedaste telekonverentside korraldamine tihedas koostöös WHOga võimaldas viia liikmesriike ja komisjoni regulaarselt kurssi olukorra arenguga ja riiklikul tasandil võetud meetmetega ning tugevdas kooskõlastatud reageerimist ühenduse tasandil.

7. Kahest lääne-niiluse viirusnakkusega seotud juhtumist teatasid vastavalt Iirimaa ja Prantsusmaa. Esimene oli seotud Iiri kodanikuga, kes nakatus Algarve piirkonnas (Portugal), ning sellele reageerisid komisjoni koordineerimisel tihedas koostöös Iirimaa ja Portugal. Teise juhtumi korral teatati mitmest lääne-niiluse viiruse juhtumist kontroll-loomadel Sainte Marie de la Meris (Prantsusmaa lõunaosas). Mõlemast juhtumist teatati süsteemi kaudu operatiivselt ja asjaomased liikmesriigid võtsid meetmeid seire tugevdamiseks ja situatsiooniplaanide aktiveerimiseks riiklikul tasandil, et viia miinimumini risk lääne-niiluse viiruse kandumiseks inimestele (muuhulgas vereülekande käigus).

8. Augustis teatas Prantsusmaa juhtumist, mis oli seotud ebaseaduslikult Euroopa Liitu toodud marutaudis koeraga. Koer hammustas erinevates Prantsusmaa turismipiirkondades mitut inimest ja puutus lähedalt kokku mitme inimesega, kaasa arvatud lapsed. Teave, mida Prantsusmaa sai varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu, oli kõnealusel juhul otsustava tähtsusega liikmesriikide tervishoiuasutuste üksikasjalikul teavitamisel, et võtta kõik meetmed koeraga kokku puutunud inimeste leidmiseks ja nende vaktsineerimiseks.

9. Saksamaa teatas augustis A-hepatiidi puhangust, mille kese asus ühes Egiptuse suvituskohas. See haiguspuhang hõlmas 274 kinnitatud juhtumit 7 liikmesriigis ja Šveitsis. Nimetatud juhtum tõstatas küsimuse ELi kodanikke välismaal, eriti troopilistes ja subtroopilistes piirkondades reisimisel ohustada võivate riskide kohta ning võimaliku teabe kasutamise kohta, mida võiks levitada ELi reisibüroode kaudu.

10. 2004. aasta oktoobris leiti Brüsselis Zaventemi lennujaamas ühe reisija käsipagasisse peidetud kaks Taist pärit lindu, kes olid nakatunud ülipatogeensesse A-tüüpi linnugripiviiruse alatüüpi H5N1. Pärast nakkuse kohta kinnituse saamist saatsid Belgia tervishoiuasutused varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu laiali häiresõnumi, et liikmesriigid saaksid võtta praktilisi meetmeid samal lennul olnud ja viirusega kokku puutuda võinud reisijate leidmiseks. Juhtumi järelkajana laekus kakskümmend kaks märkust 11 liikmesriigilt. Tuvastada õnnestus mitu reisijat, kuid A-tüüpi gripiviiruse alatüübi H5N1 juhtumeid ei tuvastatud.

11. 5. juulil 2003 teatas Maailma Terviseorganisatsioon, et SARSi (raskekujuline äge respiratoorne sündroom – Severe Acute Respiratory Syndrome ) inimestele kandumise viimane ahel on katkestatud. Siiski on SARS pärast 2003. aasta juulit ilmnenud veel neljal korral. Kolme juhtumi põhjuseks peetakse bioloogilise ohutuse nõuete rikkumist laboratooriumis (Singapur, Taipei ja Peking) ning üht (Guangzhou Hiinas) seostatakse kokkupuutega loomsete ja keskkondlike allikatega. Komisjoni talitused teatasid 2004. aastal varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu SARSiga seotud juhtumitest ning ühenduse tasandil on tugevdatud meetmeid valmistumiseks ja reageerimiseks SARSi võimaliku taasilmumise korral, kaasa arvatud laboratooriumide bioloogilise ohutusega seotud küsimused.

12. 2005. aastal teatatud juhtumid

2005. aasta jooksul teatati varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu kokku 103 juhtumist. 103 sõnumist 36 olid teabesõnumid, 49 aktiveerimistaseme 1 ja 7 aktiveerimistaseme 2 sõnumid. Aktiveerimistaseme 3 sõnumeid 2005. aastal ei edastatud. Üksteist sõnumit oli seotud konkreetsetele olukordadele reageerimiseks võetud meetmetega (kavandatud või tarvitusele võetud meetmed ja meetmete kooskõlastamine). Sõnumite edastamist tinginud juhtumite geograafiline päritolu oli järgmine: 12 Prantsusmaal, 5 Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Rootsis, 4 Saksamaal ja Taanis, 3 Leedus, Madalmaades ja Portugalis, 2 Eestis, Kreekas, Poolas, Soomes, Norras, Türgis, Angolas ja Venemaa Föderatsioonis, 1 Iirimaal, Itaalias, Lätis, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias, Horvaatias, Nigeerias, Komoori saartel, Indias, Botswanas, Kanadas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Vietnamis, Ameerika Ühendriikides, Ukrainas, Egiptuses ja Kuubal. Kuus sõnumit oli seotud enam kui ühe Euroopa riigiga (k.a liikmesriigid) ja 20 kategooriasse „ei kohaldata” kuuluvate juhtumitega.

Kui rääkida juhtumite jagunemisest haiguste ja sündroomide vahel, siis 15 juhtumit oli seotud salmonelloosiga, 13 gripiga, 10 ägeda kõhulahtisusega, 5 legionelloosi ja leetritega, 4 Creutzfeldti-Jacobi tõve variandiga, 3 koolera, meningiidi ja palavikuga, 2 hemorraagilise palaviku, hemolüütilis-ureemilise sündroomi, malaaria, šigelloosi ja marutaudiga ning 1 siberi katku, hepatiidi, toidumürgistuse, melioidoosi, sugulisel teel leviva nakkuse, punetiste, katku, entsefaliidi, difteeria ja botulismiga. Seitseteist sõnumit kuulus kategooriasse „ei kohaldata” ja 5 kategooriasse „puudub loetelus”. Nagu 2004. aastalgi, kajastab sõnumit jaotus patogeenide lõikes olulisel määral haiguse või sündroomi levikut. Teatatud juhtumite järelkajana on postitatud kokku 131 märkust. Nagu 2004. aastalgi, on juhtumid harva ametliku sõnumiga „lõpetatud”.

13. 2005. aastal teatatud juhtumitele reageerimine ja järelkajad

Liikmesriikide tasandil võetud meetmetest piisas suure enamiku juhtude leviku kontrolli all hoidmiseks. Kuue juhtumi puhul oli vajalik aga koordineeritud reageerimine, mis hõlmas kontakte liikmesriikide tervishoiuasutuste vahel. Neist neli oli seotud linnugripi ohu levikuga Euroopa piirkonda (Rumeenia, Venemaa, Ukraina ja Türgi).

14. Ülipatogeenne A-tüüpi linnugripiviiruse alatüüp H5N1 jõudis Venemaale 2005. aasta augustis. Juhtumitest, samuti veel kolmest linnugripipuhangust Rumeenias, Türgis ja Ukrainas, teatas komisjon operatiivselt liikmesriikidele. Teabe jagamine sõnumite ja telefonikonverentside kaudu ärgitas tegema käegakatsutavaid jõupingutusi meetmete võtmiseks ja koordineerimiseks, et tugevdada valmisolekut reageerida võimalikule üleminekule järgmistesse pandeemiahäire etappidesse. Liikmesriike teavitati korrapäraselt varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu riiklikul tasandil võetud meetmetest ja ühenduse tasandil saavutati ühtne reageerimine (mis seisnes peamiselt olukorra jälgimises, aktiivse seire rakendamises, ohustatud piirkondadesse või sealt tagasi reisivate ELi kodanike nõustamises, sünergia tugevdamises veterinaarteenistustega ja pandeemiakavade lõplikus vormistamises).

15. 2005. aasta märtsis nõudis Marburgi hemorraagilise palaviku suur puhang Angolas mitme Euroopa valitsusvälise organisatsiooni töötajate abi. Puhangu tagajärjel suri Luandas üks ELi kodanik; teised valitsusväliste organisatsioonide töötajad, kes puutusid kokku haigete või nakatunud patsientidega, pandi karantiini või evakueeriti vastavatesse päritoluriikidesse (peamiselt Itaaliasse ja Portugali). Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu edastatud teave võimaldas koordineerida kiiret reageerimist meetmete võtmiseks riiklikul tasandil, et valmistada haiglates ette spetsiaalsed isoleerimisosakonnad (bioturvalisuse tase 4), panna haigusega kokkupuutunud inimesed karantiini ning saata või transportida laboratoorseks diagnoosimiseks mõeldud proovid üle ELi.

16. 13. aprillil 2005 saatis komisjon laiali varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi sõnumi, mis käsitles seoses kvaliteedikontrolli analüüside tegemisega (tasemekatse) nakatamisvõimelise A-tüüpi gripiviiruse alatüübi H2N2 proovide eksikombel levitamise juhtumit. Kõnealune A-tüüpi viiruse alatüüp H2N2 sarnanes A-tüüpi viiruse alatüübile H2N2, mis levis inimeste seas aastail 1957–1958 nn Aasia gripipandeemia alguses. Ameerika patoloogide kolledž ( College of American Pathologists ) saatis 2004. aasta oktoobrist 2005. aasta aprilli alguseni elusviirust sisaldavaid väikepudeleid enam kui 3700 laboratooriumile 18 riigis. ELis on viirusetüvi saadetud Belgiasse, Prantsusmaale, Saksamaale, Itaaliasse ja Ühendkuningriiki. Komisjon on varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kontaktpunkte asjaomastes liikmesriikides juhtumist teavitanud ja riiklikul tasandil on kiiresti rakendatud praktilisi meetmeid viiruse hävitamiseks. Kõik laekunud proovid on hävitatud ning proovide käitlemise ja töötlemisega seotud isikutel ei ole avastatud ühtki gripilaadset sündroomi.

17. UUED LIIKMESRIIGID

Alates ühinemiskuupäevast 2004. aasta mais oli 10 uuel liikmesriigil varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemile täielik juurdepääs ning nad kasutasid süsteemi aktiivselt nii uutest juhtumitest teatamiseks kui ka märkuste lisamiseks teiste liikmesriikide või komisjoni teatatud juhtumite kohta. Kuus uut liikmesriiki 2004. aastal (Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola ja Sloveenia) ja kuus 2005. aastal (Tšehhi Vabariik, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Sloveenia) edastasid 2004. ja 2005. aastal kokku vastavalt 7 ja 10 sõnumit. Seitsmest 2004. aastal postitatud sõnumist 3 olid aktiveerimistaseme 1 sõnumid, 2 aktiveerimistaseme 2 sõnumid ja 2 seotud konkreetsetele epidemioloogilistele olukordadele reageerimiseks võetud meetmetega (kavandatud meetmed). Kui rääkida 2004. aastal sõnumite edastamise ajendiks olnud juhtumite laadist, siis oli 3 juhtumit seotud ägeda kõhulahtisuse puhangutega ning ühel korral teatati dengueviirusest, legionelloosist, šigelloosist ja lääne-niiluse viirusest. Kümnest 2005. aastal laialisaadetud sõnumist 8 olid aktiveerimistaseme 1 sõnumid ja kahes sõnumis teatati konkreetsetele juhtumitele reageerimiseks kavandatud meetmetest. Linnugripi, ägeda kõhulahtisuse ja salmonelloosiga seotud juhtumitest teatati kahel korral ning ühel korral teatati puukentsefaliidist, malaariast, toidumürgistusest ja koolerast.

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) hiljuti koostatud analüüsist,[5] milles käsitletakse ajavahemikku 2005. aasta juunist detsembrini, ilmneb, et varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu teatatud ohtude arv uutes ja vanades liikmesriikides on võrreldav (pärast kohandamist rahvaarvu alusel), mis omakorda näitab uute liikmesriikide head integreerumist ELi nakkushaiguste hoiatussüsteemi.

18. INFORMAATIKATÖÖRIISTA TÄIUSTAMINE

1991. aastal välja töötatud vanem HSSCD rakendus ei vastanud enam nõuetele ei kasutajate vajaduste ega turvalisuse osas. Lisaks, nagu liikmesriigid on juba märkinud, põhjustas sõnumite hulgast tingitud ülekoormus eriti tähtsate juhtumite (nt SARS) korral selle kasutamisel mõningaid raskusi ja takistusi. Neil põhjustel otsustati kasutajate vajadustest lähtudes teha rakenduses põhjalikud tehnoloogilised ja ergonoomilised ümberkorraldused. Uus rakendus võeti kasutusele 17. mail 2004 ja liikmesriigid on sellele mitmel korral avaldanud suurt tunnustust. Samuti peetakse pärast hiljutisest õppusest „ Common Ground ” saadud õppetunde vajalikuks ja kaalutakse aktiivselt mõningaid täiustusi, näiteks funktsioon, mis aitab aegsasti ja tõhusalt teavet saada.

Praeguses rakenduses on parandatud võimalust suurendada sõnumite juurde kuuluvate manuste mahtu, samuti võimalust kirjutada ja lugeda märkusi otse sõnumi teksti all. Ohtude loetelu lehele lisati ka mõned lihtotsingu funktsioonid tähtsate lipikute valimiseks (sõnumi sisu, sündroom/haigus, patogeen, teavitamise põhjus ja esinemisriik). Pärast rakenduse tuumiku ümberehitamist lisati kalendri funktsioon kohtumiste päevakorra loomiseks ja töödokumentide ühiskasutuse hõlbustamiseks tuumsõnumeid üle koormamata. Selle ohu vältimiseks, eriti asjakohaste juhtumite ajal, lisati järelkajade jagu, mis võimaldab osalistel lisada juhtumi kohta lisateavet kasutajatele e-kirju saatmata. 2005. aasta mais seati sisse ka uus sõnumite edastamise süsteem (valikuline sõnumite edastamine), mis võimaldab osalistel saata sõnumeid valitud adressaatidele. Neist valikulistest sõnumitest teavitatakse alati Euroopa Komisjoni.

Otsingufunktsiooni täiustati ning sellele anti peamiste ohtude loetelu lehega sama ülesehitus. Tehti mõned ergonoomilised ja praktilised muudatused, mis võimaldavad liikmesriikidel oma andmeid osaliselt redigeerida. Administratiivhoolduse hõlbustamiseks lisati kasutajate üksikasjalik printerisõbralik loetelu. Loodud on spetsiaalne jaotis viitedokumentide jaoks (õigustekstid, tehnilised juhenddokumendid, tegutsemisjuhendid).

Aktiveeritud on SMS-sõnumite funktsioon, mis kiireloomulise sõnumi (tasemed 2 ja 3) postitamisel süsteemi edastab Euroopa Komisjoni kasutajatele SMSi teel selle kohta reaalajas sõnumi.

Laiendati kasutajate tasemeid, et anda juurdepääs nii ECDC-le kui ka WHO-le – viimane sai liikmesriikide nõusolekul ainult lugemist võimaldava juurdepääsu valitud ohusõnumitele. Lõpetuseks lisati veel teisi turvalisust suurendavaid elemente.

19. SIMULATSIOONÕPPUS „ COMMON GROUND ”

23.–24. novembril 2005 korraldas Ühendkuningriigi tervisekaitseamet (HPA) kahe päeva jooksul staabiõppuse „ Common Ground ”. See õppus oli järjekorras teine kahest Euroopa Komisjoni tellitud Euroopa Liidu õppusest, mille eesmärk oli hinnata liikmesriikide võimet ja suutlikkust reageerida tervishoiukriisile, kõnealusel juhul gripipandeemiale. Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteem oli õppuseks kättesaadav kõigile 25 liikmesriigile ning lisaks veel Norrale, Islandile ja Šveitsile.

Õppuse käigus kasutasid kõik osalised ulatuslikult varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi infovahetuseks (437 sõnumit ja 3672 vastust). Süsteemi kokkuvarisemist ei registreeritud. Sellegipoolest esines märkimisväärset ülekoormust ja tihedat veebiliiklust, arvestades õppuse laadi. Algetappides töötas varajase hoiatuse ja reageerimise süsteem tõhusalt. Õppuse edenedes aga tulvas sõnumite tohutu hulk kasutajad kiiresti üle. Liikmesriigid märkisid, et asjakohase teabe otsimisele kulub liiga palju aega ja ressursse, ning mõne jaoks osutus see nende käsutuses olevate ressursside piiratust arvestades võimatuks. Osalejad märkisid, et teabe kiire ja tõhus saamine on raskendatud. Kuna varajase hoiatuse ja reageerimise süsteem oli ainuke Euroopas üheaegset infovahetust võimaldav süsteem, kasutasid osalised seda igasuguseks teabevahetuseks, kuigi süsteem oli loodud üksnes ametlike sõnumite edastamiseks meetmete kohta ja nende koordineerimiseks, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides.

20. HAIGUSTE ENNETAMISE JA TÕRJE EUROOPA KESKUS

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) loodi ametlikult 2005. aasta mais, kuid ta alustas tegevust 2005. aasta märtsis. Kuna varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi tegevuse üleviimine ECDCsse on kirjas ECDC asutamismääruses, integreeriti ECDC kiiresti kõigisse varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemiga seotud toimingutesse.

ECDC on varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemiga ühendatud alates 2005. aasta aprillist. ECDC osales pärast tema loomist peetud varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kohtumisel ja andis tihedas koostöös komisjoniga aruteludesse oma osa.

ECDC on rakendanud oma ohuseirevolitusi, kasutades varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi sõnumeid teabeallikana Euroopas levivate ohtude kohta, millele lisaks otsitakse aktiivselt täiendavaid ametlikke ja mitteametlikke allikaid. Teave ohtude kohta koondatakse iganädalasse aruandesse, mis edastatakse komisjonile ja liikmesriikidele.

21. JÄRELDUSED

Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töötamise analüüs näitab, et liikmesriigid kasutavad süsteemi üha sagedamini ja praegu peetakse seda asjakohaseks töövahendiks, millega saab meetmete koordineerimiseks ja riskide juhtimiseks ühenduse tasandil kiiresti teavet edastada. Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu levitatavate sõnumite koguarv on 2004. ja 2005. aastal võrreldes eelmise aruandega kahekordistunud. Uued liikmesriigid kasutasid varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi tulemuslikult, ilmutades vanade liikmesriikidega võrreldavat aktiivsust.

Kõigist juhtumitest, mis vajasid kompleksset reageerimist ja meetmete koordineerimist ning mida on üksikasjalikult käsitletud punktis 2.2 (2004. aasta: kaks legionelloosi juhtumit kruiisilaevadel; A-tüüpi viiruse alatüüp H5N1 Vietnamis; kaks lääne-niiluse viiruse juhtumit; ebaseaduslikult Prantsusmaale toodud marutõbise koera juhtum; A-hepatiidi puhang Egiptuse suvituskohas; lindudel esinenud A-tüüpi viiruse alatüübi H5N1 juhtum; neli SARSiga seotud juhtumit) ja punktis 2.4 (2005. aasta: A-tüüpi viiruse alatüübi H5N1 juhtumid Euroopa piirkonnas; Marburgi hemorraagilise palaviku puhang Angolas; A-tüüpi viiruse alatüübi H2N2 juhtum), teatati viivitamata – see näitab olukorra märgatavat paranemist pärast 2003. aastat. Need asjakohased juhtumid (nagu 2003. aastal SARSi puhul) panid varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi otstarbekuse arvestataval määral proovile. Süsteem täitis oma institutsionaalset rolli, saates õigel ajal sõnumid varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kontaktpunktidele liikmesriikides, kooskõlastades riikide tervishoiuasutuste seisukohti ning hõlbustades teabe ja teaduslike nõuannete vahetamist konkreetsetel teemadel.

Samas näitas eelkõige kategooriatesse „teade” ja „tase 1” kuuluvate sõnumite analüüs, et mitmed neist käsitlesid riskihindamise küsimusi ja et suur osa neist olid järelepärimised selle kohta, kas teistes liikmesriikides on avastatud teatatud juhtumitele sarnaseid juhtumeid. Selles punktis peaks ECDC kaasamine komisjoni abistamiseks varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi käigushoidmisel (määruse 851/2004 artikkel 8)[6] olukorda parandama, kui keskenduda varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kasutamisele otsustes 2119/98/EÜ ja 2000/57/EÜ sätestatud viisil.

Uute funktsioonide rakendamine ohtude loetelu lehel võimaldas paremini piiritleda kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad teavitamisel asjakohaseks, samuti sai võimalikuks sündroomide ja haiguste, patogeenide ja juhtumite geograafilise päritolu parem määratlemine. Endiselt suure arvu sõnumite sattumine kategooriatesse „ei kohaldata”, „tundmatu” ja „puudub loetelus” viitab vajadusele neid loendeid ajakohastada ja paremini määratleda.

Liikmesriigid on varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi jaoks välja töötatud uut rakendust kõrgelt hinnanud ning selle kasutuselevõtmisel on süsteemi kasutusvõimsus muutunud märgatavalt paremaks. Lisaks on eelmise aruandega võrreldes paranenud õigeaegne teatamine asjakohastest juhtumitest.

Mitu liikmesriiki ei ole esitanud analüütilist aastaaruannet varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töö kohta (otsuse 2000/57/EÜ artikkel 3). Liikmesriigid soovitavad varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töö iga-aastasel analüüsimisel keskenduda juhtumitele (näiteks 2004. ja 2005. aastal aset leidnud juhtumid, mida on mainitud vastavalt punktides 2.2 ja 2.4), mis kutsusid esile olulise reageeringu võetud või kavandatud tervishoiumeetmete näol ja mis on andnud alust meetmete kooskõlastamiseks ELi tasandil.

[1] ELT L 268, 3.10.1998, lk 1.

[2] EÜT L 21, 26.1.2000, lk 32.

[3] Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi võrku kuuluvad ka Bulgaaria ja Rumeenia ning Euroopa Majanduspiirkonna riigid (Island, Liechtenstein ja Norra).

[4] Aktiveerimistasemed on kindlaks määratud otsuse 2000/57/EÜ II lisas.

[5] ELT L142, 30.4.2004, lk 1.

[6] ELT L142, 30.4.2004, lk 1.