23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/1

(1)

Vahemere saastekaitse konventsioon, mis hiljem nimetati ümber Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooniks (edaspidi „Barcelona konventsioon”), sõlmiti nõukogu poolt Euroopa Ühenduse nimel otsustega 77/585/EMÜ (1) ja 1999/802/EÜ (2).

(2)

Konventsiooniosalised kohustuvad kooskõlas Barcelona konventsiooni artikli 4 lõike 3 punktiga e edendama rannikualade integreeritud majandamist, pidades silmas ökoloogilist ja maastikualast huvi pakkuvate piirkondade kaitset ning loodusvarade ratsionaalset kasutamist.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2002. aasta soovituses Euroopa rannikualade integreeritud majandamise strateegia elluviimiseks, (3) eelkõige selle V peatükis, kutsutakse liikmesriike üles olemasolevate konventsioonide kohasele rannikualade integreeritud majandamisele koostöös naaberriikidega, kaasa arvatud sama piirkondliku mere äärsete kolmandate riikidega.

(4)

Euroopa Liit edendab integreeritud majandamist laiemal tasandil, sealhulgas keskkonnakaitse valdkonnas, horisontaalsete vahendite kaudu ning arendab selleks teadusprogrammide abil välja korralikku teadusbaasi. Kõnealused meetmed aitavad seega kaasa rannikualade integreeritud majandamisele.

(5)

Rannikualade integreeritud majandamine on üks osa ELi integreeritud merenduspoliitikast, mis kiideti heaks 13. ja 14. detsembril 2007 Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning mida on üksikasjalikult kirjeldatud ka komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Integreeritud merenduspoliitika – vahend juhtimise parandamiseks Vahemerel”; samuti on selle üle hiljem avaldanud heameelt üldasjade nõukogu oma 16. novembri 2009. aasta järeldustes integreeritud merenduspoliitika kohta.

(6)

Nõukogu allkirjastas 4. detsembri 2008. aasta otsusega 2009/89/EÜ (4) ühenduse nimel Barcelona konventsiooni Vahemere rannikualade integreeritud majandamise protokolli (edaspidi „protokoll”), eeldusel et protokoll sõlmitakse hilisemal kuupäeval.

(7)

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist 1. detsembril 2009 teavitas Euroopa Liit Hispaania valitsust sellest, et Euroopa Liit on asendanud Euroopa Ühenduse ja on selle õigusjärglane.

(8)

Vahemere rannikualadel on keskkonnakoormus endiselt suur ja rannikuressursid vähenevad. Protokolliga nähakse ette raamistik paremini kooskõlastatud ja integreeritud lähenemisviisi soodustamiseks, kaasates nii avaliku kui ka erasektori huvirühmad, sealhulgas kodanikuühiskonna ja ettevõtjad. Selline terviklik lähenemisviis, mis põhineb parimatel saada olevatel teaduslikel andmetel ja teadmistel, on vajalik nimetatud probleemide tõhusamaks lahendamiseks ja Vahemere rannikualade säästlikuma arengu tagamiseks.

(9)

Protokoll hõlmab arvukalt sätteid, mida tuleb subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet arvestades rakendada eri haldustasanditel. On asjakohane, et liit toetab rannikualade integreeritud majandamist, pidades muu hulgas silmas enamiku keskkonnaprobleemide piiriülest iseloomu, ning liikmesriigid ja nende pädevad asutused vastutavad protokolliga sätestatud üksikasjalike rannikualasid käsitlevate meetmete (nagu näiteks ehituskeeluvööndite kehtestamine) väljatöötamise ja rakendamise eest.

(10)

Protokoll tuleks heaks kiita,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/3

(1)

Komisjoni 8. augusti 2008. aasta määruses (EÜ) nr 798/2008 (millega kehtestatakse nende kolmandate riikide, territooriumide, tsoonide ja piirkondade loetelu, millest võib importida ühendusse ja vedada läbi ühenduse kodulinde ja linnukasvatussaadusi, ning veterinaarsertifikaatide nõuded) (2) on sätestatud nõuded kõnealuste toodete veterinaarsertifikaatidele. Neis nõuetes võetakse arvesse, kas nende kolmandate riikide, territooriumide, tsoonide ja piirkondade puhul nõutakse seoses Newcastle’i haiguse staatusega lisatagatisi või erikriteeriumeid või ei nõuta.

(2)

Määruses (EÜ) nr 798/2008 on sätestatud ka tingimused, mille kohaselt saab kolmandat riiki, territooriumi, tsooni või piirkonda käsitada Newcastle’i haigusest vabana. Ühes neist tingimustest on sätestatud, et selle haiguse vastu vaktsineerimisel ei kasutata vaktsiine, mis ei vasta kõnealuse määruse VI lisa I osas esitatud Newcastle’i haiguse tunnustatud vaktsiinide kriteeriumidele. Selle lisa II osa punktis 2 on sätestatud erikriteerium Newcastle’i haiguse vaktsiinidele, sealhulgas inaktiveeritud vaktsiinidele.

(3)

Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatus (edaspidi „OIE käsiraamat”) on sätestatud nõuded Newcastle’i haiguse vastastele vaktsiinidele, sealhulgas nõuded ohutuse kontrollimiseks tootmisprotsessi eri etappides.

(4)

Et kindlustada liidu kodulindude hea tervislik seisund ning lihtsustada kodulindude ja kodulinnulihaga kauplemist, on asjakohane, et Newcastle’i haiguse vastastele vaktsiinidele ja nende vaktsiinide kasutamisele kolmandates riikides, kust on lubatud kodulinde ja kodulinnuliha importida, kehtivate nõuete puhul võetaks arvesse OIE käsiraamatus sellistele vaktsiinidele kehtestatud nõudeid.

(5)

Seega tuleks määruse (EÜ) nr 798/2008 VI lisa I osas sätestatud Newcastle’i haiguse tunnustatud vaktsiinide üldiste kriteeriumide juures esitada viide OIE käsiraamatu nõuetele ning see viide peaks olema dünaamiline viide, et võtta arvesse selle käsiraamatu korrapärast ajakohastamist uute teaduslike arengute taustal.

(6)

Pidades silmas Newcastle’i haiguse vastaste vaktsiinide tootmises aset leidnud tehnilist arengut, eelkõige just inaktiveerimise meetodite puhul, ning arvestades OIE käsiraamatus sätestatud nõudeid, tuleks välja jätta määruse (EÜ) nr 798/2008 VI lisa II osa punktis 2 Newcastle’i haiguse inaktiveeritud vaktsiinile sätestatud erikriteerium.

(7)

On vaja muuta teatavaid määruse (EÜ) nr 798/2008 VII lisa sätteid kodulinnuliha kohta ja I lisas sätestatud kodulinnuliha veterinaarsertifikaadi näidist, et võtta arvesse kõnealuse määruse VI lisas tehtavaid muudatusi.

(8)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 798/2008 vastavalt muuta.

(9)

On asjakohane sätestada käesoleva määruse kohaldamise kuupäev, et viia see vastavusse komisjoni otsuse 93/152/EMÜ (3) (muudetud otsusega 2010/633/EL, (4) millega viiakse sisse vastavad muudatused Newcastle’i haiguse vastase inaktiveeritud vaktsiini kriteeriumidesse) kohaldamise kuupäevaga.

(10)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/10

(1)

Määrusega (EÜ) nr 999/2001 on kehtestatud loomade transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSEde) vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad. Määrust kohaldatakse elusloomade ja loomsete saaduste tootmise ja turuleviimise ning teatavatel juhtudel ka nende ekspordi suhtes.

(2)

Määruse (EÜ) nr 999/2001 X lisa C peatüki punktis 4 on sätestatud veistel esineva spongioosse entsefalopaatia (BSE) seireks ning lammastel ja kitsedel esinevate TSEde seireks ettenähtud kiirtestide loetelu.

(3)

Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) avaldas vastavalt 18. detsembril 2009 ja 29. aprillil 2010 kaks teaduslikku arvamust TSEde heakskiidetud kiirtestide analüütilise tundlikkuse kohta. Kõnealused arvamused toetusid Euroopa Liidu TSE referentlabori TSEde uuringutele. Euroopa Liidu referentlabori uuringute eesmärk oli hinnata TSEde kõikide heakskiidetud kiirtestide analüütilist tundlikkust, et saada kindlad andmed analüütilise tundlikkuse kohta ning kasutada iga testi hindamiseks mäletsejate TSE kolme peamise tüübi (BSE, klassikaline ja ebatüüpiline skreipi) puhul samu koeproove.

(4)

Skreipi puhul jõudis EFSA oma 18. detsembril 2009 avaldatud arvamuses järeldusele, et testid „Enfer TSE v2”, „Enfer TSE v3”, „Prionics®-Check LIA SR” ja „Prionics®-WB Check Western SR” ei pruugi ära tunda selliseid ebatüüpilise skreipi juhtumeid, mida teiste heakskiidetud testidega on võimalik tuvastada, ning vastavalt EFSA protokollile väikemäletsejate TSE post mortem kiirtestide hindamise kohta (EFSA, 2007b) ei saa neid soovitada kasutamiseks TSE seireks selles valdkonnas. Seega ei peaks kõnealused meetodid enam kuuluma lammaste ja kitsede puhul TSEde seireks ette nähtud heakskiidetud kiirtestide loetellu, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 999/2001 X lisa C peatüki punktis 4.

(5)

2. juulil 2009 teatas äriühing Idexx laboratories komisjonile, et tema kombineeritud testi „IDEXX HerdChek BSE-Scrapie Antigen Test Kit, EIA”, mis on ette nähtud nii väikemäletsejate TSE kui ka veiste BSE seireks, ei ole kunagi kantud ELis BSE seireks kasutatavate kiirtestide loetellu, kuigi Euroopa Liidu referentlabor on selle ametlikult kõnealusel eesmärgil heaks kiitnud. Kõnealune test tuleks seega lisada BSE seireks ettenähtud kiirtestide loetellu, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 999/2001 X lisa C peatüki punktis 4.

(6)

Praktilistel põhjustel kohaldatakse käesoleva määrusega ette nähtud muudatusi alates 1. jaanuarist 2011, et liikmesriikidel oleks piisavalt aega viia lammaste ja kitsede TSEde seire meetmed kooskõlla kiirtestide uue loeteluga.

(7)

Seetõttu tuleks määruse (EÜ) nr 999/2001 X lisa vastavalt muuta.

(8)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/13

(1)

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1924/2006 on keelatud esitada toidu kohta tervisealaseid väiteid, kui komisjon ei ole kõnealuse määruse kohaselt neile luba andnud ja kui need väited ei ole kantud lubatavate väidete nimekirja.

(2)

Määruses (EÜ) nr 1924/2006 on ka sätestatud, et toidukäitlejad võivad esitada tervisealaste väidete lubamise taotlusi liikmesriigi pädevale asutusele. Liikmesriigi pädev asutus edastab kehtivad taotlused Euroopa Toiduohutusametile (edaspidi „toiduohutusamet”).

(3)

Pärast taotluse kättesaamist peab toiduohutusamet taotlusest viivitamata teavitama teisi liikmesriike ja komisjoni ning esitama asjaomase tervisealase väite kohta arvamuse.

(4)

Komisjon peab tervisealaste väidete lubamise kohta otsuse tegemisel võtma arvesse toiduohutusameti arvamust.

(5)

Kaks käesolevas määruses nimetatud arvamustest on seotud haigestumise riski vähendamise väidete taotlustega (osutatud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punktis a) ning kolm arvamust on seotud laste arengule ja tervisele viitavate tervisealaste väidete taotlustega (osutatud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punktis b).

(6)

Pärast seda, kui Association de la Transformation Laitière Française (ATLA) oli esitanud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti b kohase taotluse, pidi toiduohutusamet esitama arvamuse tervisealase väite kohta, mis viitas joodi mõjule laste normaalsele kasvule (küsimus nr EFSA-Q-2008-324) (2). Taotleja esitatud väide oli sõnastatud järgmiselt: „Jood on lastele kasvamiseks vajalik.”

(7)

Esitatud andmete põhjal järeldas toiduohutusamet komisjonile ja liikmesriikidele 20. novembril 2009. saadetud arvamuses, et joodi tarbimise ja väidetava mõju vahel on kindlaks tehtud põhjuslik seos. Seega tuleks seda järeldust kajastavat tervisealast väidet pidada vastavaks määruse (EÜ) nr 1924/2006 nõuetele ning see tuleks lisada liidu lubatud väidete nimekirja.

(8)

Pärast seda, kui Association de la Transformation Laitière Française (ATLA) oli esitanud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti b kohase taotluse, pidi toiduohutusamet esitama arvamuse tervisealase väite kohta, mis viitas raua mõjule laste kognitiivsele arengule (küsimus nr EFSA-Q-2008-325) (3). Taotleja esitatud väide oli sõnastatud järgmiselt: „Raud on vajalik laste kognitiivseks arenguks.”

(9)

Esitatud andmete põhjal järeldas toiduohutusamet komisjonile ja liikmesriikidele 20. novembril 2009. saadetud arvamuses, et raua tarbimise ja väidetava mõju vahel on kindlaks tehtud põhjuslik seos. Seega tuleks seda järeldust kajastavat tervisealast väidet pidada vastavaks määruse (EÜ) nr 1924/2006 nõuetele ning see tuleks lisada liidu lubatud väidete nimekirja.

(10)

Määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 16 lõikes 4 on sätestatud, et tervisealase väite lubamist heaks kiitev arvamus peaks sisaldama teatavaid andmeid. Seega tuleks need andmed lubatud väidete kohta esitada käesoleva määruse I lisas ja sõltuvalt olukorrast esitada väidete muudetud sõnastus, väidete kasutamise eritingimused ning vajaduse korral toidu kasutamise tingimused või piirangud ja/või lisaselgitus või hoiatus määruses (EÜ) nr 1924/2006 sätestatud eeskirjade kohaselt ning kooskõlas toiduohutusameti arvamustega.

(11)

Määruse (EÜ) nr 1924/2006 üks eesmärkidest on tagada, et tervisealased väited on tõesed, selged, usaldusväärsed ja tarbijale kasulikud ning et sellega on sõnastuse ja esitluse puhul arvestatud. Seepärast peaksid juhtudel, kui väidete sõnastusel on tarbija jaoks sama tähendus kui heakskiidetud tervisealasel väitel (sest need näitavad, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on sama seos), nende suhtes I lisasse kandmise korral kehtima kõnealuses lisas osutatud samad kasutustingimused.

(12)

Pärast seda, kui GP International Holding B.V. oli esitanud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti a kohase taotluse, pidi toiduohutusamet esitama arvamuse tervisealase väite kohta, mis viitas OPC PremiumTM vere kolesteroolitaset langetavale mõjule (küsimus nr EFSA-Q-2009-00454) (4). Taotleja esitatud väide oli sõnastatud järgmiselt: „OPC puhul on näidatud vere kolesteroolitaset alandavat toimet ja seega võib see vähendada südameveresoonkonnahaiguste riski.”

(13)

Esitatud andmete põhjal järeldas toiduohutusamet komisjonile ja liikmesriikidele 26. oktoobril 2009 saadetud arvamuses, et OPC PremiumTM tarbimise ja selle väidetava mõju vahel ei ole põhjuslikku seost kindlaks tehtud. Kuna kõnealune tervisealane väide ei vasta määruses (EÜ) nr 1924/2006 sätestatud nõuetele, ei tohiks lubada seda esitada.

(14)

Pärast seda, kui Valosun A.S. oli esitanud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti a kohase taotluse, pidi toiduohutusamet esitama arvamuse tervisealase väite kohta, mis viitas toote Uroval® mõjule kuseteede põletikele (küsimus nr EFSA-Q-2009-00600) (5). Taotleja esitatud väide oli sõnastatud järgmiselt: „Toidulisandi Uroval® peamised toimeained jõhvikaekstrakt ja D-mannoos välistavad kahjulike bakterite kinnitumise põieseina pinnale. Kahjulike bakterite kinnitumine põieseina pinnale on peamine riskitegur kuseteede põletike tekkimisel.”

(15)

Esitatud andmete põhjal järeldas toiduohutusamet oma 22. detsembril 2009 komisjonile ja liikmesriikidele saadetud arvamuses, et Uroval® tarbimise ja selle väidetava mõju vahel ei ole põhjuslikku seost kindlaks tehtud. Kuna kõnealune tervisealane väide ei vasta määruses (EÜ) nr 1924/2006 sätestatud nõuetele, ei tohiks lubada seda esitada.

(16)

Pärast seda, kui Töpfer GmbH oli esitanud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti b kohase taotluse, pidi toiduohutusamet esitama arvamuse tervisealase väite kohta, mis viitas bifidobakterite segu (Bifidobacterium bifidum, Bifidobacterium breve, Bifidobacterium infantis, Bifidobacterium longum) potentsiaalselt patogeensete mikroorganismide hulka vähendavale mõjule (küsimus nr EFSA-Q-2009-00224) (6). Taotleja esitatud väide oli sõnastatud järgmiselt: „Probiootilised bifidobakterid tekitavad soolestikus normaalse mikrofloora, mis on võrreldav rinnapiimatoidul oleva imiku soolestiku mikroflooraga.”

(17)

Esitatud andmete põhjal järeldas toiduohutusamet oma 22. detsembril 2009 komisjonile ja liikmesriikidele saadetud arvamuses, et bifidobakterite segu tarbimise ja selle väidetava mõju vahel ei ole põhjuslikku seost kindlaks tehtud. Kuna kõnealune tervisealane väide ei vasta määruses (EÜ) nr 1924/2006 sätestatud nõuetele, ei tohiks lubada seda esitada.

(18)

Märkusi, mis komisjon sai taotlejatelt ja üldsuse esindajatelt määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 kohaselt, on käesolevas määruses sätestatud meetmete kindlaksmääramisel arvesse võetud.

(19)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega ning ei Euroopa Parlament ega nõukogu ole vastuväiteid esitanud,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/18

(1)

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1924/2006 on keelatud esitada toidu kohta tervisealaseid väiteid, kui komisjon ei ole kõnealuse määruse kohaselt neile luba andnud ja kui need väited ei ole esitatud lubatavate väidete nimekirjas.

(2)

Määruses (EÜ) nr 1924/2006 on ka sätestatud, et tervisealaste väidete loataotlusi võivad toidukäitlejad esitada liikmesriigi pädevale asutusele. Liikmesriigi pädev asutus edastab nõuetekohased taotlused Euroopa Toiduohutusametile (edaspidi „toiduohutusamet”).

(3)

Pärast taotluse kättesaamist peab toiduohutusamet viivitamata teavitama teisi liikmesriike ja komisjoni ning esitama asjaomase tervisealase väite kohta arvamuse.

(4)

Komisjon peab tervisealaste väidete lubamise kohta otsuse tegemisel võtma arvesse toiduohutusameti arvamust.

(5)

Pärast seda, kui Rudolf Wild GmbH & Co. KG oli 10. juunil 2008 esitanud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 13 lõike 5 kohase taotluse, pidi toiduohutusamet esitama arvamuse tervisealase väite kohta, mis on seotud joogi Immune Balance Drink mõjuga organismi kaitsevõime tugevdamisele (küsimus nr EFSA-Q-2009-00517) (2). Taotleja esitatud väide oli sõnastatud muu hulgas järgmiselt: „Immune Balance Drink aktiveerib organismi kaitsevõimet”.

(6)

Komisjon ja liikmesriigid said 4. novembril 2009 toiduohutusameti teadusliku arvamuse, milles jõuti esitatud andmete alusel järeldusele, et joogi Immune Balance Drink tarbimise ja väidetud mõju vahel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost. Kuna kõnealune tervisealane väide ei vasta määruses (EÜ) nr 1924/2006 sätestatud nõuetele, ei tohiks lubada seda esitada.

(7)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmete kindlaksmääramisel on arvesse võetud taotleja ja avalikkuse esindajate märkusi, mis on komisjonile edastatud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 kohaselt.

(8)

Määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 1 punktis a osutatud tervisealaste väidete puhul tuleb kohaldada kõnealuse määruse artikli 28 lõikes 5 sätestatud üleminekumeetmeid üksnes juhul, kui need väited on kooskõlas nimetatud lõikes osutatud tingimustega, mille hulka kuulub tingimus, et need peavad olema kooskõlas määrusega. Käesolevas määruses käsitletava väite puhul jõudis toiduohutusamet järeldusele, et kõnealuse toote tarbimise ja väidetud mõju vahel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost ning seega ei vasta see väide määruse (EÜ) nr 1924/2006 nõuetele ja selle suhtes ei saa kohaldada kõnealuse määruse artikli 28 lõikega 5 ettenähtud üleminekuperioodi. Nähakse ette kuuekuuline üleminekuperiood selleks, et võimaldada toidukäitlejatel teha käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmiseks vajalikud kohandused.

(9)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega ning ei Euroopa Parlament ega nõukogu ole vastuväiteid esitanud,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/20

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/22

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 95/2/EÜ (toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta) (3) on sätestatud lisaainete loetelu, mida võib ühenduses kasutada, ja nende kasutamise tingimused.

(2)

Pärast direktiivi 95/2/EÜ vastuvõtmist on toidus kasutatavate lisaainete valdkonnas toimunud tehniline areng. Selle arenguga arvestamiseks tuleks kõnealust direktiivi parandada.

(3)

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1333/2008 artikliga 31 muudetakse komisjoni vastuvõetud meetmetega kuni kõnealuse määruse artikliga 30 ettenähtud liidu toidu lisaainete loetelude koostamiseni vajaduse korral direktiivi 95/2/EÜ lisasid.

(4)

Direktiiviga 95/2/EÜ on praegu lubatud mitmel viisil kasutada järgmisi stabilisaatoreid: agar (E 406), karrageen (E 407), jaanileivapuujahu (E 410), guarkummi (E 412), ksantaankummi (E 415), pektiinid (E 440), tselluloos (E 460), karboksümetüültselluloos (E 466), oksüdeeritud tärklis (E 1404), monotärklisfosfaat (E 1410), ditärklisfosfaat (E 1412), fosfaaditud ditärklisfosfaat (E 1413), atsetüülitud ditärklisfosfaat (E 1414), atsetüülitud tärklis (E 1420), atsetüülitud ditärklisadipaat (E 1422), hüdroksüpropüültärklis (E 1440), hüdroksüpropüülditärklisfosfaat (E 1442), naatriumoktenüülsuktsinaattärklis (E 1450), atsetüülitud oksüdeeritud tärklis (E 1451) ning emulgaator rasvhapete mono- ja diglütseriidid (E 471). Toidu teaduskomitee ei ole kehtestanud kõnealustele toidu lisaainetele lubatud päevast tarbitavat kogust (ADI) ja seega ei kujuta need endast ohtu tarbijate tervisele. Tehnoloogiaga seotud vajaduse tõttu tuleb laiendada nende kasutust elusbakteriga hapendatud maitsestamata kooretoodetele ja asendustoodetele, mille rasvasisaldus on alla 20 %, et tagada emulsiooni stabiilsus ja homogeensus. Sellest oleks kasu tarbijale, sest tagataks valik vähendatud rasvasisaldusega hapendatud kooretoodetena, mille omadused on sarnased tavatootega. Seetõttu on kohane lubada kõnealuste lisaainete täiendavat kasutamisviisi.

(5)

1990. aastal hindas toidu teaduskomitee naatriumlaktaati ja kaaliumlaktaati (E 325 ja E 326), kaaliumatsetaati (E 261), naatriumatsetaati (E 262 i) ja naatriumatsetaadi ja äädikhappe kompleks (E 262 ii) ning jõudis järeldusele, et need kõik sisalduvad toidus looduslikult ja nende hinnanguline saadav kogus on ilmselt väiksem, võrreldes kogusega, milles neid saadakse looduslikest allikatest. Seetõttu määrati need kõik lisaainete rühma, millele ei ole kehtestatud lubatud päevast tarbitavat kogust. Sellest tulenevalt on nimetatud toidu lisaaineid kasutada lubatud kõigis toiduainetes välja arvatud direktiivi 95/2/EÜ artikli 2 lõikes 3 osutatud toiduainetes. On tehtud ettepanek laiendada nende toidu lisaainete kasutust müügipakendis värske hakkliha valmististele, et hoida kontrolli all mikroobsete patogeenide (nt Listeria, E. coli O157) paljunemine. Võttes aluseks kirjeldatud tehnoloogilise põhjenduse ja asjaolu, et kasutamine ei põhjusta ohtu tervisele, on asjakohane täiendavalt lubada nimetatud toidu lisaainete kasutust müügipakendis värske hakkliha valmististes.

(6)

Direktiiviga 95/2/EÜ on praegu lubatud kasutada sorbaate (E 200, E 202, E 203) ja bensoaate (E 210, E 211, E 212, E 213). On tehtud ettepanek nimetatud toidu lisaainete täiendava kasutamise lubamiseks konservantidena eri toitude kaunistamiseks tarvitatavad merevetikapõhiste kalatooteasendajad (vetikatest valmistatud kaaviariasendajad), et vältida hallitus- ja pärmseente paljunemist ja mükotoksiinide moodustumist. Nende soolade lubatud päevane tarbitav kogus on vastavalt 0–25 mg/kg kehamassi kohta ja 0–5 mg/kg kehamassi kohta. Halvima stsenaariumi korral – tarbides neid lisaaineid maksimumkogustes – on hinnanguline tarbitav kogus lubatud päevase tarbitava kogusega võrreldes väga väike. Vastavas tootes lisaainete kasutamine ei põhjusta ohtu tarbija tervisele. Pidades silmas tehnoloogilist põhjendust ja kõnealuse uue toote paiknemist nišiturul, on seetõttu asjakohane lubada, et sorbaate ja bensoaate kasutatakse täiendavalt merevetikapõhistes kalatoodeteasendajates.

(7)

On taotletud ka sorbaatide (E 200, E 202, E 203) ja bensoaatide (E 210, E 211, E 212, E 213) kasutamist vaadiõlles, millele on lisatud üle 0,5 % kääritatavaid suhkruid ja/või puuviljamahla või kontsentraati ning mida serveeritakse otse vaadist. Sellised vaadiõlled võivad olla pikemat aega õllekraaniga kokkupuutes. Kuna kokkupuude kraaniga ei saa toimuda steriilsetes tingimustes, on võimalik vaadi mikrobioloogiline saastumine. See kujutab endast probleemi õlle puhul, millele on lisatud kääritatavaid suhkruid, sest sellega võib kaasneda ohtlike mikroobide levik. Seetõttu peab vaadiõlu, millele on lisatud kääritatavaid suhkruid ja/või puuviljamahla või kontsentraati, sisaldama antimikroobseid aineid. Kogustelt on sellise otse vaadist serveeritava puuviljaõlle tarbimine väike ning sorbaatide ja bensoaatide hinnanguline tarbitav kogus halvima stsenaariumi korral oleks vastavatest lubatud päevastest tarbitavatest kogustest väiksem. Seetõttu on asjakohane lubada, et sorbaate ja bensoaate kasutatakse täiendavalt vaadiõlles, mis millele on lisatud üle 0,5 % kääritatavaid suhkruid ja/või puuviljamahla või kontsentraati.

(8)

Et hoida ära hallitusseente levik tsitrusviljades, on lubatud neid pärast saagikoristust töödelda pestitsiididega, nagu imasaliil ja tiabendasool. Nimetatud pestitsiidide asemel võib tsitrusviljade töötlemiseks kasutada osaliselt või täielikult sorbaate (E 200, E 202, E 203). Sorbaatidega võib töödelda koorimata värske tsitrusvilja pinda, kasutades sorbaatide tsitrusvilja pinnale viimiseks lubatud vahatüüpe: meevaha, kandelillavaha, karnaubavaha ja šellak (vastavalt E 901, E 902, E 903 ja E 904). Sellest tulenev tarbijate kokkupuude nende lisaainetega ei põhjusta ohtu tervisele. Seetõttu on asjakohane lubada kõnealuste lisaainete täiendavat kasutusviisi.

(9)

Tarbijatel on võimalus täiendada mõne toitaine tarbimist toidulisanditega. Selleks võib toidulisanditele lisada vitamiini A ning kombinatsioonis vitamiine A ja D, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/46/EÜ (4). Et tagada ohutu käitlemine, tuleb vitamiin A ning kombineeritud vitamiinid A ja D muuta preparaatideks, mille töötlemiseks on vaja suurt niiskust ja kõrget temperatuuri ning mis sisaldavad tärklist ja suhkruid. Selline töötlusviis võib soodustada mikroorganismide levikut. Et ära hoida mikroorganismide paljunemine, tuleks lubada, et sorbaate (E 200, E 202, E 203) ja bensoaate (E 210, E 211, E 212 ja E 213) lisatakse vitamiinile A ning kombineeritud vitamiinidele A ja D, kui neid kasutatakse kuivatatud vormis esinevates toidulisandites.

(10)

Vääveldioksiid ja sulfitid (E 220, E 221, E 222, E 223, E 224, E 226, E 227, E 228) on direktiivi 95/2/EÜ alusel lubatud toidu lisaained, mis käituvad eelkõige antimikroobsete ainetena ja hoiavad ära keemilise riknemise. Tänapäeval on värskete puuviljade vedu muutunud väga oluliseks, eriti just mööda merd. See võib aga aega võtta nädalaid. Vääveldioksiidi ja sulfitite kasutamine kaitseb värskeid mustikaid seente leviku eest. Pidades silmas toote tõenäolist paiknemist nišiturul, tuleks lubada vääveldioksiidi ja sulfitite täiendavat kasutusviisi, et ära hoida seente levik värsketes mustikates. Arvestades ka usaldusväärseid tehnoloogilisi põhjendusi kõnealuste uute lubade andmiseks, vajadust lihtsustada ülemaailmset kaubandust ning vääveldioksiidi ja sulfitite väikest tarbitavat kogust, on seetõttu asjakohane lubada, et vääveldioksiidi kasutatakse täiendavalt mustikates käesoleva direktiivi lisas kindlaksmääratud koguses.

(11)

Kaneelipulkade ehk kaneelikangide (üksnes Cinnamomum ceylanicum) tootmisel kasutatakse kaneelipuu koore värsket sisekihti. Koort võivad tootjariigis ohustada mikrobioloogiline saastumine ja putukad, seda eelkõige troopiliste ja niiskete kliimatingimuste korral. Sobiv töötlusviis mikrobioloogilise saastumise ja putukate vastu on fumigatsioon vääveldioksiidiga. 1994. aastal kehtestas toidu teaduskomitee lubatud päevase tarbitava koguse 0–0,7 mg/kg kehamassi kohta ja leidis, et vääveldioksiidi ja teiste sulfitite kasutust tuleks piirata, et vähendada raskete astmaatiliste reaktsioonide teket. Ehkki vääveldioksiidi ja sulfitite kasutust tuleks piirata, suurendab kõnealune konkreetne kasutusviis vääveldioksiidi ja sulfitite tarbimist väga vähe. Seetõttu on asjakohane lubada vääveldioksiidi ja sulfitite (E 220, E 221, E 222, E 223, E 224, E 226, E 227, E 228) täiendavat kasutamist ainult kõnealuse konkreetse kaneelitüübi puhul.

(12)

Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet”) hindas teavet, mis käsitleb nisiini kasutamise ohutust täiendavas vedela munamassi toidugrupis ja muudetud tootmisprotsessis toodetava nisiini ohutust. Toiduohutusamet kinnitas oma 26. jaanuari 2006. aasta arvamuses (5) eelnevalt kindlaksmääratud lubatud päevase tarbitava koguse 0–0,13 mg/kg nisiinile, mis on toodetud uues tootmis- ja ekstraktsiooniprotsessis, mis põhineb suhkrut sisaldava söötme kääritamisel algupärase piima sisaldava söötme kääritamise asemel. Selles arvamuses kinnitas toiduohutusamet ka, et nisiini kasutamise tõttu toidus ei teki antibiootikumiresistentsust. Toiduohutusameti sõnul puuduvad teated nisiiniresistentsetest mutantbakteritest, millel ilmneks ristresistentsus terapeutiliste antibiootikumide suhtes. Ilmselt tuleneb see terapeutiliste antibiootikumide ja nisiini erinevatest mikroobivastastest toimeviisidest. Toiduohutusamet kinnitas ka oma 20. oktoobri 2006. aasta arvamuses, (6) et nisiini täiendav kasutamine pastöriseeritud vedelas munamassis kavandatud kasutustingimuste korral (maksimaalselt 6,25 mg/l) ei põhjusta ohtu tervisele ning see on tehnoloogilisest seisukohast põhjendatud, aitamaks pikendada toote kõlblikkusaega ja hoida ära ka toidumürgitust põhjustavate spoore moodustavate liikide (nt Bacillus cereus), mis võivad pastöriseerimisel ellu jääda, levik. Seetõttu on asjakohane lubada nisiini täiendavat kasutusviisi pastöriseeritud vedelas munamassis.

(13)

Dimetüüldikarbonaat (E 242) on direktiivi 95/2/EÜ alusel lubatud toidu lisaaine, mis toimib konservandina alkoholivabades maitsestatud jookides, alkoholivabas veinis ja vedelates teekontsentraatides. Kõnealuse lisaaine kasutust otsustati lubada toidu teaduskomitee 1990. aastal esitatud ja 1996. aastal kinnitatud positiivse arvamuse põhjal. Toidu teaduskomiteel ei olnud võimalik kindlaks määrata lubatud päevast tarbitavat kogust, sest dimetüüldikarbonaat laguneb kiirelt süsinikdioksiidiks ja metanooliks. 2001. aastal paluti toidu teaduskomiteel uurida dimetüüldikarbonaadi veinis kasutamise ohutust. Sel ajal leidis toidu teaduskomitee, et metanool ja teised reaktsioonisaadused nagu metüülkarbamaat, mis tekivad dimetüüldikarbonaadi kasutamisel alkohoolsete jookide ja veini töötlemisel, tekivad sarnaselt ka alkoholivabades jookides ning et ka rohke veini tarbimine ei kujutaks endast ohtu metanooli ja metüülkarbamaadi tõttu. On esitatud taotlus lubada dimetüüldikarbonaadi kasutamist, et hoida ära riknemine, mis tuleneb õuna ja pirnisiidri, puuviljaveini, vähese alkoholisisaldusega veini, veinipõhiste jookide ja kõikide teiste nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1601/91 (7) hõlmatud toodete käärimisest avamata mittesteriilsetes täis pudelites. Nimetatud täiendav kasutus ei põhjusta ohtu tarbija ohutusele. Peale selle võib dimetüüldikarbonaadi kasutamine aidata kaasa vääveldioksiidiga kokkupuute vähendamisele. Seetõttu on asjakohane lubada, et dimetüüldikarbonaadi kasutatakse täiendavalt õuna ja pirnisiidris, puuviljaveinis, vähese alkoholisisaldusega veinis, veinipõhistes jookides ja muudes nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1601/91 hõlmatud toodetes.

(14)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb rosmariiniekstrakti ohutust toiduainetes antioksüdandina kasutamise korral. Rosmariiniekstrakti saadakse taimest Rosmarinus officinalis L. ja see sisaldab mitut antioksüdantse toimega koostisosa (peamiselt fenoolhapet, flavonoide, diterpenoide ja triterpeene). Ehkki toksikoloogilised andmed rosmariiniekstrakti kohta olid ebapiisavad selleks, et toiduohutusamet saaks kindlaks määrata numbrilist lubatud päevast tarbitavat kogust, pidas toiduohutusamet oma 7. märtsi 2008. aasta arvamuses (8) ohutuse piirväärtust piisavalt kõrgeks, et teha järeldus, mille kohaselt ei põhjusta kavandatud viisil kasutamise korral toidu kaudu saadav kogus ja kasutatud määr ohtu tervisele. Rosmariiniekstrakti võib seega lubada, kui selle kasutamiseks on tehnoloogiline põhjendus. Tuleks lubada rosmariiniekstrakti kasutamist kavandatud viisil ja anda rosmariiniekstrakti tähistamiseks E-number E 392.

(15)

Vadak on juustutootmise kõrvalsaadus. Et toetada piisavalt valkuderikast toitumist, on välja töötatud mõned vadakuvalku sisaldavad joogid. Et hoida valgud jookide kuumtöötlemise käigus suspensioonis, peab kasutama fosfaate tasemel, mis on kõrgem, kui on ette nähtud tavaliste alkoholivabade jookide puhul. Tuleks lubada fosfaatide kasutamist vadakuvalku sisaldavates spordijookides.

(16)

Meevaha (E 901) on praegu lubatud kasutada glaseerainena šokolaadiga kaetud väikestel valikpagaritoodetel. Luba ei hõlma jäätisevahvleid, mis ei ole šokolaadiglasuuriga kaetud. Lisaks sellele, et meevaha võib pidada šokolaadi asendajaks müügipakendis jäätisevahvlites, võib vahvlite katmine meevahaga hoida ära vee sattumise vahvlisse, tagada selle krõbeduse ning pikendada toote kõlblikkusaega, mistõttu see on tehnoloogiliselt põhjendatud. Seega tuleks lubada meevaha kasutamist glaseerainena, mis asendaks täielikult või osaliselt jäätisega täidetud müügipakendis vahvlite sisekihi šokolaadi.

(17)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb meevaha kasutamise ohutust, võttes arvesse meevaha täiendavat kasutust alkoholivabade maitsestatud jookide lõhna- ja maitseainete kandeainena. Ehkki kättesaadavad andmed meevaha kohta olid ebapiisavad selleks, et saaks kindlaks määrata lubatud päevase tarbitava koguse, jõudis toiduohutusamet järeldusele, et kuna meevaha ei ole mürgine, siis ei põhjusta ei selle praegune toidus kasutamine ega kavandatud uus kasutusviis ohtu tervisele. Seetõttu on asjakohane lubada meevaha täiendavat kasutamist alkoholivabade maitsestatud jookide lõhna- ja maitseainete kandeainena.

(18)

Direktiivi 95/2/EÜ alusel on ELis praegu lubatud trietüültsitraati (E 1505) kasutada maitsestatud jookide lõhna- ja maitseainete kandeainena ja kuivatatud munavalges. 1990. aastal määras toidu teaduskomitee kindlaks selle lubatud päevase tarbitava koguse: 0–20 mg/kg. On tehtud ettepanek laiendada trietüültsitraadi kasutust, et tarvitada seda glaseerainena toidulisanditablettides. Trietüültsitraat suurendaks kattekihi vastupidavust, kaitstes tabletti väliskeskkonna mõjude eest ja suurendades toote ringlusselubamise kestust. Halvima stsenaariumi korral oleks trietüültsitraadi täiendava kasutuse tõttu tarbitav kogus väga väike (0,25 % lubatud päevasest tarbitavast kogusest), võrreldes lubatud päevase tarbitava täiskogusega. Seetõttu on asjakohane lubada, et trietüültsitraati kasutatakse ELis täiendavalt glaseerainena toidulisanditablettides.

(19)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb polüvinüülalkoholi kasutamise ohutust toidulisandite pealispinna glaseerimisel ja esitas oma arvamuse 5. detsembril 2005 (9). Toiduohutusamet leidis, et polüvinüülalkoholi kasutamine katteainena kapslite ja tablettide kujul esinevates toidulisandites ei põhjusta ohtu tervisele. Toiduohutusamet pidas võimalikku inimeste kokkupuudet polüvinüülalkoholiga kavandatud kasutustingimuste korral väheseks. Pärast suukaudset manustamist on omastatav polüvinüülalkoholi kogus väidetavalt minimaalne. Kasutamise maksimumkoguseks on määratud 18 g/kg ja selle aluseks on halvim stsenaarium, mille põhjal on toiduohutusamet teinud oma riskihindamise. Tänu polüvinüülalkoholkile heale kleepuvusele ja tugevusele, võib sel uuel lisaainel olla suur tehnoloogiline roll toidulisandite katteainena, eelkõige siis, kui katteaine peab olema niiskuskindel või sel peavad olema niiskuse eest kaitsvad omadused. Seetõttu on kohane lubada kõnealust kasutamist ELis. Uue lisaaine tähistamiseks tuleks anda E-number E 1203.

(20)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb kuue erineva molekulmassiga polüetüleenglükoolide (PEG 400, PEG 3000, PEG 3350, PEG 4000, PEG 6000, PEG 8000) kasutamise ohutust toidulisandite katteainena, ning esitas oma arvamuse 28. novembril 2006 (10). Toiduohutusamet leidis, et nimetatud molekulmassiga polüetüleenglükoolide kasutamine glaseerainena toidulisanditablettide ja -kapslite kile laadses kattekihis ei põhjusta kavandatud kasutustingimuste korral ohtu tervisele. Toiduohutusamet on riskihindamises arvesse võtnud ka nimetatud polüetüleenglükoolidega kokkupuutumise täiendavat allikat farmaatsiatoodete näol ja leidnud, et praeguseks juba heakskiidetud PEG 6000 kasutusega kandeainena magusainetes ning polüetüleenglükooli kasutamisega toiduga kokkupuutuvates materjalides kaasneb koguse ületamine üksnes vähesel määral. Seetõttu on kohane lubada kõnealust uut kasutusviisi ELis. PEG 6000 piiratud tarbimise tõttu kandeainena magusainetes ja kuna selle toksikoloogilised omadused on sarnased teiste, erineva molekulmassiga polüetüleenglükoolidega (kõik kuus kuuluvad lubatava päevadoosiga rühma), on asjakohane lubada ka toiduohutusameti hinnatud polüetüleenglükoolide kasutamist kandeainena magusainetes PEG 6000 alternatiivina. Kõigi nimetatud polüetüleenglükoolide tähistamiseks tuleks anda E-number E 1521.

(21)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb kassiakummi kasutamise ohutust uue lisaainena, mis toimib želeeriva aine ja paksendajana, ning avaldas oma arvamuse 26. septembril 2006 (11). Toiduohutusamet leidis, et kassiakummi kasutamine ei põhjusta esitatud kasutustingimuste korral ohtu tervisele. Ehkki toiduohutusamet pidas kättesaadavaid toksikoloogilisi andmeid kassiakummi kohta ebapiisavaiks selleks, et saaks kindlaks määrata lubatud päevast tarbitavat kogust, ei leidnud ta praeguste andmete alusel põhjust muretseda. Eriti rõhutas toiduohutusamet kassiakummi eriti väikest omastamist ja asjaolu, et kui hüdrolüüs ka toimuks, siis lagundataks kassiakummi ühenditeks, mis väljuksid tavapärase ainevahetuse kaudu. Kassiakummi kasutamiseks on tehnoloogiline põhjendus želeeriva koostoime tõttu, kui seda lisatakse teistele tavalistele toidukummidele. Seetõttu on asjakohane lubada kõnealuseid kasutusviise ELis ja anda kassiakummi tähistamiseks E-number E 427.

(22)

Toiduohutusamet hindas neotaami ohutust lõhna- ja maitsetugevdajana ning esitas oma arvamuse 27. septembril 2007 (12). Toiduohutusamet tegi järelduse, et neotaam ei põhjusta ohtu tervisele, kui seda kasutatakse kavandatud viisil lõhna- ja maitsetugevdajana, ning määras kindlaks lubatud päevase tarbitava koguse 0–2 mg/kg kehamassi kohta päevas. Seetõttu tuleb lubada, et neotaami kasutatakse lõhna- ja maitsetugevdajana.

(23)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb L-tsüsteiini (E 920) kasutamise ohutust teatavas imiku- ja väikelapsetoidus. Toiduohutusamet tegi oma26. septembri 2006. aasta arvamuses (13) järelduse, et selle kavandatud kasutus teraviljapõhistes töödeldud toitudes (konkreetselt imikuküpsistes) ning imiku- ja väikelapsetoidus ei põhjusta ohtu tervisele. Imiku- ja väikelapseküpsistel peab olema sobilik koostis, sealhulgas kontrollitud suhkru- ja rasvasisaldus. Madala rasvasisaldusega küpsised on aga muredamad, millega kaasneb lämmatamis- ja lämbumisoht, sest küpsis pudeneb lapse suus. L-tsüsteiini ülesanne on muuta tainas paremaks, misläbi paraneb ka lõpptoote struktuur. Seepärast on asjakohane lubada ELis L-tsüsteiini kasutamist imiku- ja väikelapseküpsistes.

(24)

Toiduohutusamet hindas teavet, mis käsitleb veistelt ja/või sigadelt saadud fibrinogeeniga trombiinil põhinevate ensüümpreparaatide kasutamise ohutust lisaainena toidu uuesti kokkupanemisel, ning tegi oma 26. aprilli 2005. aasta arvamuses järelduse, et nimetatud ensüümpreparaatide kasutamine, kui neid toodetakse arvamuses viidatud moel, ei põhjusta ohtu tervisele (14). Euroopa Parlament leidis siiski oma 19. mai 2010. aasta resolutsioonis komisjoni direktiivi eelnõu kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/2/EÜ (toiduainetes kasutatavate lisaainete (välja arvatud värv- ja magusainete) kohta) lisasid, et selle ensüümpreparaadi lisamine direktiivi 95/2EÜ IV lisasse kasutamiseks toidu lisaainena toidu uuesti kokkupanemisel ei ole kooskõlas määruse (EÜ) nr 1333/2008 eesmärgi ja sisuga, sest see ei vasta määruse (EÜ) nr 1333/2008 artiklis 6, eelkõige artikli 6 lõike 1 punktis c sätestatud üldtingimustele.

(25)

Komisjoni otsusega 2004/374/EÜ (15) peatati merevetikatest ja/või teatavast kummist saadud lisaaineid (E 400, E 401, E 402, E 403, E 404, E 405, E 406, E 407, E 407a, E 410, E 412, E 413, E 414, E 415, E 417, E 418) sisaldava kapslites marmelaadi turuleviimine ja import nende toodetest tuleneva lämbumisohu tõttu. Direktiivi 95/2/EÜ muudeti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/52/EÜ (16). Seetõttu tuleks kehtetuks tunnistada komisjoni otsus 2004/374/EÜ, sest selle sätted on lisatud direktiivi 95/2/EÜ.

(26)

Käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega ning ei Euroopa Parlament ega nõukogu ole vastuväiteid esitanud,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/32

(1)

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete volitused lõppesid 20. septembril 2010.

(2)

Nõukogu võttis 13. septembril 2010 vastu otsuse 2010/570/EL, Euratom Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete ametisse nimetamise kohta ajavahemikuks 21. septembrist 2010 kuni 20. septembrini 2015, (1) välja arvatud ühe Rumeenia liikme koht, millele Rumeenia ametiasutused esitavad kandidaadi hilisemas etapis.

(3)

Kirja teel, mille nõukogu sai kätte 28. septembril 2010, esitasid Rumeenia ametiasutused nõukogule kandidaadi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikme kohale eespool osutatud ajavahemikuks, et viia nimekiri vastavusse aluslepinguga Rumeeniale ette nähtud liikmekohtade arvuga,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/33

(1)

Komisjoni otsuses 93/152/EMÜ (2) on sätestatud teatavad eeskirjad rutiinse vaktsineerimise programmide raames vaktsineerimiseks kasutatava Newcastle’i haiguse vastase vaktsiini kohta.

(2)

Eelkõige on selles otsuses sätestatud kriteeriumid, mida tuleb täita intratserebraalse patogeensuse indeksi (ICPI) osas Newcastle’i haiguse viirusetüves, mida kasutatakse selle haiguse vastastel nõrgestatud elusvaktsiinidel ja inaktiveeritud vaktsiinidel.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivis 2001/82/EÜ (veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) (3) on sätestatud teatavad nõuded immunoloogiliste veterinaarravimite kohta, sealhulgas nõuded ohutuskatsete tegemiseks.

(4)

Vaktsiinide tootmises aset leidnud tehnilisi arenguid silmas pidades, eelkõige arvestades inaktiveerimise meetodeid ning direktiivis 2001/82/EÜ ja Euroopa farmakopöas sätestatud nõudeid, on seega asjakohane jätta välja praegu otsuse 93/152/EMÜ artikli 1 punktis b sätestatud inaktiveeritud vaktsiinide puhul kehtiv nõue, mis käsitleb intratserebraalse patogeensuse indeksit (ICPI) Newcastle’i haiguse viiruse tüves, mida kasutatakse Newcastle’i haiguse vastastes vaktsiinides.

(5)

Otsust 93/152/EMÜ tuleks vastavalt muuta.

(6)

On asjakohane sätestada käesoleva otsuse kohaldamise kuupäev, et viia see vastavusse komisjoni määruse (EÜ) nr 798/2008 (4) (mida on muudetud määrusega (EL) nr 955/2010) (5) kohaldamise kuupäevaga, millega viiakse sisse vastavad muudatused Newcastle’i haiguse vastase inaktiveeritud vaktsiini kriteeriumidesse, kui vaktsiini kasutatakse kolmandates riikides,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/34

(1)

Vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 9a tuleks liidu saastekvootide üldkogust kohandada nii, et see väljendaks ajavahemikul 2008–2012 vastavalt artikli 24 lõikele 1 ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) lisatud käitistele eraldatud saastekvootide kogust. Samuti tuleks liidu saastekvootide üldkogust kohandada käitistele, mis tegutsevad direktiivi I lisas osutatud tegevusaladel ja lisatakse ELi HKSi alles alates 2013. aastast.

(2)

Vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 9 põhines komisjoni 9. juuli 2010. aasta otsusega 2010/384/EL (ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaselt 2013. aastaks välja antud ühenduse saastekvootide üldkoguse kohta) (2) eraldatud aastaks 2013 ette nähtud liidu saastekvootide üldkogus liikmesriikide poolt vastavalt komisjoni otsustele riigisiseste saastekvootide eraldamise kavade kohta ajavahemikuks 2008–2012 eraldatud või eraldatavate saastekvootide üldkogustel. Kuna pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist on ilmnenud lisateavet, tuleks otsus tühistada ja asendada.

(3)

Järgides liikmesriikide esitatud avaldusi, millega taotleti täiendavate tegevusalade ja gaaside ühepoolset lisamist HKSi vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 lõikele 1, lisati ELi HKSi komisjoni otsustega K(2008) 7867, K(2009) 3032 ja K(2009) 9849 tegevusalad, mida seal varem ei olnud. Käesoleva otsuse kohaldamisel tuleks arvesse võtta direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 lõike 1 kohaseid avaldusi, mille komisjon on heaks kiitnud enne 31. augustit 2010. Ka pärast seda kuupäeva on komisjoni poolt heaks kiidetud kaasamistaotlusi võimalik kajastada aastaks 2013 ette nähtud liidu saastekvootide üldkoguse tulevastes kohandustes. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 1 kohaselt tuleb liidu saastekvootide üldkogust alates 2010. aastast kohandada direktiivi artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/29/EÜ (millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) (3) artikli 2 lõike 1 kohaselt on liikmesriigid jõustanud õigus- ja haldusnormid selle tagamiseks, et direktiivi 2003/87/EÜ I lisas osutatud tegevusaladel tegutsevate käitiste käitajad, kes kaasatakse ELi HKSi alles alates 2013. aastast, saaksid asjakohasele pädevale asutusele esitada nõuetekohaselt põhjendatud ja sõltumatult tõendatud andmed heitkoguste kohta. Sellised andmed on vajalikud, kuna neid tuleb ühenduse saastekvootide üldkoguse kohandamisel arvesse võtta. Liikmesriigid pidid nõuetekohaselt põhjendatud andmed heitkoguste kohta esitama komisjonile 30. juuniks 2010.

(5)

Kõikidele käitistele võrdsete võimaluste loomiseks tuleks liikmesriikide poolt komisjonile teatatud andmeid heitkoguste kohta kohandada, et võtta arvesse heitkoguste vähendamise pingutusi, mida alates 2013. aastast ELi HKSiga liituvatelt käitistelt oleks eeldatud, kui nad oleksid süsteemi kaasatud 2005. aastal. Samuti tuleb direktiivi artikli 9a lõike 2 kohaselt liidu saastekvootide üldkogust alates 2010. aastast kohandada direktiivi artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga. Juhul kui liiduga peaks liituma uus liikmesriik, on edaspidi võimalik lisateavet kajastada liidu saastekvootide üldkoguse tulevastes kohandustes.

(6)

Juhul kui liikmesriigid teatasid ammooniumi või sooda tootmisega tegelevate käitiste heitkogustest, mis arvatakse ELi HKSi alles alates 2013. aastast, võeti need käesoleva otsusega määratud liidu saastekvootide üldkoguse kohandamise arvutamisel alusena arvesse eeldusel, et sellised heitkogused on heitkogused direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3 punkti b mõistes. Selleks et tagada kooskõla ELi HKSi saastekvootide üldkoguse ja heitkoguste vahel, mille eest neid saastekvoote tuleb tagastada, jääb alles võimalus liidu saastekvootide üldkogus läbi vaadata, kui direktiivi 2003/87/EÜ artikli 14 lõike 1 kohaselt vastu võetava määrusega peaks seda küsimust käsitletama teisiti.

(7)

Topeltarvestuse vältimiseks tuleks liidu saastekvootide üldkoguse kohandamisel arvesse võtta üksnes sellised teatatud heitkogused, mis on tekkinud direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud ja alates 2013. aastast ELi HKSi reguleerimisalasse kuuluva tegevuse tulemusel.

(8)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 27 kohaselt võivad liikmesriigid arvata ELi HKSist välja teatavad käitised, kui nad teatavad komisjonile igast sellisest käitisest hiljemalt 30. septembriks 2011 ja komisjon ei esita vastuväiteid. Praeguseks ei ole komisjon liikmesriikidelt selliseid teateid saanud. Ka edaspidi on võimalik kajastada selliseid väljaarvamisi liidu saastekvootide üldkoguse tulevastes kohandustes.

(9)

Võib osutuda vajalikuks võtta arvesse lisateavet direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9 kohase liidu saastekvootide üldkoguse kohta, kui selline teave kättesaadavaks osutub, nagu on määratud otsusega 2010/384/EL. Ka edaspidi on võimalik kajastada sellist teavet liidu saastekvootide üldkoguse tulevastes kohandustes.

(10)

Pärast otsuse 2010/384/EL vastuvõtmist saada olnud teabe põhjal on liikmesriikide poolt välja antud saastekvootide keskmine aastane üldkogus, mille nad vastavalt komisjoni otsustele riigisiseste saastekvootide eraldamise kavade kohta ajavahemikuks 2008–2012 on eraldanud ja mida direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9 kohaselt arvestatakse liidu saastekvootide üldkoguse arvutamisel, 2 037 227 209 saastekvooti.

(11)

Aastaks 2013 on direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 9 osutatud liidu saastekvootide üldkogus 1 930 883 949 saastekvooti.

(12)

Ajavahemikul 2008–2012 direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 lõike 1 kohaselt ELi HKSi kaasatud käitistele 2013. aastaks välja antavate saastekvootide kogus, mida on kohandatud kõnealuse direktiivi artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga, on 1 328 218 saastekvooti.

(13)

Alates 2013. aastast ELi HKSi kaasatavatele käitistele 2013. aastaks välja antavate saastekvootide kogus, mida on kohandatud kõnealuse direktiivi artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga, on 106 940 715 saastekvooti.

(14)

Artiklite 9 ja 9a alusel vähendatakse alates 2013. aastast edaspidiseks välja antavat saastekvootide üldkogust aastas lineaarse teguri 1,74 % võrra, mis moodustab 37 435 387 saastekvooti,

23.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/36

(1)

Artikli 37 kohaselt peavad kõik liikmesriigid andma komisjonile mis tahes kujul radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kavadega seotud üldandmeid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas sellise kava rakendamise tagajärjel võib muu liikmesriigi vesi, pinnas või õhuruum radioaktiivselt saastuda. Komisjon esitab oma arvamuse kuue kuu jooksul, pärast artiklis 31 nimetatud eksperdirühmaga konsulteerimist.

(2)

Kogemusi on saadud Euratomi asutamislepingu artikli 37 kohaldamist käsitlevate komisjoni 16. novembri 1960. aasta soovituse (1) ja komisjoni soovituste 82/181/Euratom, (2) 91/4/Euratom (3) ning 1999/829/Euratom (4) kohaldamisel.

(3)

Euroopa Liidu Kohus on oma 22. septembri 1988. aasta otsuses kohtuasjas 187/87 (5) leidnud, et Euratomi asutamislepingu artiklit 37 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Komisjonile tuleb esitada üldandmed enne seda, kui asjaomane liikmesriik annab loa radioaktiivsete jäätmete heiteks keskkonda, et komisjon saaks esitada oma arvamuse enne heiteloa andmist ja et seda arvamust saaks arvesse võtta.

(4)

Artikli 37 eesmärk on vältida muu liikmesriigi radioaktiivse saastumise võimalust. Pärast eespool nimetatud eksperdirühmaga konsulteerimist on komisjon leidnud, et teatud tegevustega seotud radioaktiivsete jäätmete lõppladustamine tõenäoliselt muud liikmesriiki radioaktiivselt ei saasta.

(5)

Komisjon võib saadud teabe alusel erandjuhtudel nõuda üldandmete esitamist sellise radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kava kohta, mida vastasel korral ei peeta käesoleva soovituse alusel tõenäoliselt muud liikmesriiki radioaktiivselt saastavaks; sellisel juhul võib komisjoni arvamus käsitleda varem välja antud luba.

(6)

Jäätmete lõppladustamise kavade hindamise järjepidevuse tagamiseks tuleb täpsustada, millist tüüpi tegevus võib tingida radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise Euratomi asutamislepingu artikli 37 tähenduses, ja määrata eri tegevustüüpide kohta teave, mis tuleb esitada üldandmetena.

(7)

Seguoksiidkütuseid tootvates tehastes töödeldakse suurtes kogustes plutooniumoksiidi ja nii nagu tuumareaktorite ja ümbertöötamistehaste demonteerimise korral tuleks ka selliste tehaste demonteerimise puhul nõuda üldandmete esitamist.

(8)

Andmeid tähtsusetute tegevuste kohta, millel ei ole muudele liikmesriikidele kiirgusmõju või mille mõju on ebaoluline, ei ole vaja komisjonile esitada.

(9)

Liikmesriigid võivad kombineeritud tuumakäitise puhul, kus kavatsetakse mitmes etapis teha pika aja jooksul suuremaid muudatusi ja kus võetakse kasutusele uusi seadmeid, esitada ühe koondteate ning esialgsete üldandmete täielikkus peaks võimaldama komisjonil täita Euratomi asutamislepingu artiklis 37 ette nähtud kohustust ja esitada usaldusväärse arvamuse.

(10)

Võttes arvesse olemasolevate tuumaelektrijaamade arvu, mille kohta ei ole veel esitatud Euratomi asutamislepingu artiklis 37 ette nähtud arvamust ja mida võidakse ümber ehitada või demonteerida, tuleb täpsustada, milline teave tuleb esitada üldandmetena, et komisjon saaks täita oma kohustust nii, et see ei kahjustaks ümberehitatavate käitiste ja muutmata käitiste võrdse kohtlemise põhimõtet.

(11)

Juhul kui asjaomase tuumakäitise läheduses elavate inimeste kokkupuude radioaktiivsete ainetega on väga väike, võib kõnealune teave olla piisav muudele liikmesriikidele avaldatava mõju hindamiseks.

(12)

Selleks et järjepidevalt hinnata, millist kiirgusmõju võivad avariiolukorrad avaldada muudele liikmesriikidele, tuleks tuumareaktorite ja ümbertöötamistehaste kavandamata heiteid käsitlevad üldandmed esitada võrdlusavariide kõrval ka avariide kohta, mida on võetud arvesse tuumakäitisega seotud riikliku hädaolukorra lahendamise plaani koostamisel.

(13)

Selleks et selgitada ja piirata teavet, mida komisjon nõuab radioaktiivsete jäätmete lõppladustamiseelse käitlemise kohta ja muudatuste kohta, mida tehakse kavas, mille kohta komisjon ei ole veel arvamust esitanud, on lisatud kaks uut lisa.

(14)

Nüüdseks on kõik liikmesriigid teatanud, et nad lõpetavad jäätmete heite merre ja et ükski liikmesriik ei kavatse matta radioaktiivseid jäätmeid merepõhja alla,

1.

Radioaktiivsete jäätmete lõppladustamine [varem tõlgitud „lõpphoiustamine”] Euratomi asutamislepingu artikli 37 tähenduses peaks hõlmama igasugust gaasina, vedelikuna või tahkel kujul esinevate radioaktiivsete ainete ettekavatsetud või soovimatut heidet keskkonnas või keskkonda seoses järgmiste tegevustega:

2.

Üldandmed Euratomi asutamislepingu artikli 37 tähenduses on:

3.

Punkti 1 alapunkti 12 reguleerimisalasse kuuluvaid tegevusi tuleks käsitada tegevustena, millega tõenäoliselt ei kaasne tervise seisukohalt olulist muu liikmesriigi radioaktiivset saastumist, välja arvatud konkreetsed juhtumid, mille puhul komisjon nõuab üldandmete esitamist.

4.

Punkti 1 alapunkti 9 reguleerimisalasse kuuluvate tegevuste puhul esitatakse üldandmed järgmistel tingimustel:

5.

Kui liikmesriik kavatseb muuta (10) radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kava, esitatakse üldandmed järgmistel tingimustel:

6.

Üldandmed tuleb komisjonile esitada:

7.

Kui liikmesriigid esitavad kombineeritud tuumakäitiste puhul, kus kavatsetakse mitmes etapis teha pika aja jooksul suuremaid muudatusi ja muu hulgas võetakse kasutusele uusi seadmeid, üldandmed ühe koondteatega, peab esialgne teade sisaldama kavandatud tegevuste täielikku ja üksikasjalikku ülevaadet, ja kui olemasolevasse kavasse tehakse muudatusi, tuleb andmeid ajakohastada täiendavate teadetega. Seoses esialgses teates kirjeldatud avariide stsenaariumidega peaksid üldandmed sisaldama vähemalt teavet igas käitises olevate radionukliidide hinnanguliste koguste ja füüsikalis-keemiliste vormide kohta ja heitkoguste kohta, mis avarii korral võivad igast sellisest käitisest eeldatavalt keskkonda pääseda. Võttes arvesse seda, et komisjoni arvamused käsitlevad ainult tulevasi tegevusi, on üldandmed taustteabeks tuumakäitise varasemate ja käimasolevate tegevuste kohta.

8.

Kuna radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kava esitamine on asjaomase liikmesriigi kohustus, peaks kõnealune liikmesriik võtma endale vastutuse kõikide andmete eest, mis komisjonile sellise kava kohta esitatakse.

9.

Pärast arvamuse kättesaamist peaks asjaomane liikmesriik teatama komisjonile meetmetest, mida ta kavatseb võtta, et järgida komisjoni poolt lõppladustamise kava kohta esitatud arvamuses antud soovitusi.

10.

Pärast arvamuse kättesaamist peaks asjaomane liikmesriik edastama komisjonile heiteloa ja kõik hilisemad muudatused, et neid saaks võrrelda komisjoni arvamuse aluseks olnud üldandmetega.