30.4.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 112/1

(1)

Seoses ühe kaebusega esitas komisjon käesolevas otsuses käsitletavate meetmete kohta Prantsusmaa ametiasutustele küsimusi 19. juuli 1999. aasta, 16. detsembri 1999. aasta, 24. augusti 2000. aasta ja 9. detsembri 2000. aasta kirjadega. Prantsusmaa vastas komisjonile 19. augusti 1999. aasta, 24. veebruari 2000. aasta ja 25. jaanuari 2001. aasta kirjadega. Komisjon kohtus Prantsusmaa ametiasutuste esindajatega 26. jaanuaril 2000 ning magusate naturaalveinide tootmisharudevahelise komitee (Comité interprofessionnel des vins doux naturels, CIVDN) delegatsiooniga 31. märtsil 2000.

(2)

Kuna kõnealused meetmed võeti ilma komisjoni eelneva loata, kanti need numbri NN 139/2002 all teatamata riigiabi nimekirja.

(3)

21. jaanuari 2003. aasta kirjaga teavitas komisjon Prantsusmaad oma otsusest alustada selle abi suhtes asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus.

(4)

Komisjoni otsus menetluse alustamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2). Komisjon kutsus kõiki huvitatud isikuid esitama kõnealuse abi kohta oma märkusi.

(5)

Prantsusmaa ametiasutused saatsid oma kommentaarid 16. ja 18. juuni 2003. aasta kirjadega. Komisjon sai ka kaebuse esitaja märkused, mis saadeti Prantsusmaa ametiasutustele 6. augusti 2004. aasta kirjaga. Prantsusmaa ametiasutused vastasid omakorda 10. septembri 2004. aasta kirjaga.

(6)

1996. aastal otsustas CIVDN võtta viinamarjakasvatuse ümberkorraldusmeetmed, millega nähti ette osa Pyrénées-Orientales’i piirkonna magusate naturaalveinide toodangu asendamine viinapuude väljajuurimise ja kvaliteetviinamarjasortide asemele istutamise teel, et leevendada seda tootmist vaevavat struktuurilist kriisi, mis avaldus turgude regulaarses kokkuvarisemises. Abi eesmärk oli rahastada selle piirkonna viinamarjasortide kvaliteedi parandamist. See lõppes hiljemalt 1. augustil 2000.

(7)

Selle ümberkorralduskava (mida tunti Rivesaltes’i kava nime all) elluviimiseks võisid piirkonna tootjad saada kahte liiki abi:

(8)

5. juuli 1996. aasta otsusega 96–1 kehtestas kaitstud päritolunimetusega (KPN) magusate naturaalveinide tootmisharudevaheline komitee (Comité interprofessionnel des vins doux naturels à appellations d ’ origine contrôlées) tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse Rivesaltes’i ja Grand Roussilloni ümberkorralduskava rahastamiseks.

(9)

Selle makse, mille suuruseks oli 50 Prantsuse franki (FRF) (3) asjaomaseid naturaalveine tootvas Pyrénées-Orientales’i piirkonnas toodetud hektoliitri kohta, eesmärk oli rahastada maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise maksmist nende maatükkide eest, kus 1995. aastal oli toodetud “Rivesaltes’i” või “Grand Roussilloni” ning kus alates 1996. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) toodetaks veine vin de table (lauavein) või vin de pays (kohalik vein). Maksetest laekunud summad suunati spetsiaalsesse fondi.

(10)

Maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist anti tootjatele, kes nõustusid viie aasta jooksul loobuma kaitstud päritolunimetusest “Rivesaltes” või “Grand Roussillon”. Hüvitise eesmärk oli hüvitada tulu, mis jäi saamata seoses nende kahe päritolunimetuse mittekasutamisest hindadele tekkinud mõjudega. Hüvitisega ei kaasnenud tootmise lõpetamist ega selle vähendamist, vaid sellega üksnes hüvitati maatüki kasutamine muude kui kaitstud päritolunimetust kandvate toodete tootmiseks. Eesmärk oli niisiis kiiresti vähendada kaitstud päritolunimetusega veinide pakkumist.

(11)

Katkestushüvitise suurus oli 5 000 Prantsuse franki aastas iga hektari kohta, mis tootmisest kõrvale jäeti. Kõigile maatükkidele, mille kohta anti abi, lõpetati hüvitise maksmine alates aastast, mil ümberkorraldus sai teoks.

(12)

Komisjon ei saanud teavet selle meetme raames antud abi üldsumma kohta. Mingisugust teavet ei esitatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetest laekunud tulu ega meetmest kasu saanud hektarite arvu kohta.

(13)

Prantsusmaa ametiasutuste sõnul hõlmas 1996. aastal vastu võetud Rivesaltes’i kaitstud päritolunimetusega viinamarjaistanduste ümberkorralduskava 3 250 hektarit: 1 250 hektarit veini “Muscat de Rivesaltes” tootmiseks, 1 000 hektarit veini “Côtes du Roussillon” ja veini “Côtes du Roussillon Villages” tootmiseks (sordid Syrah, Mourvèdre, Roussanne, Marsanne ja Vermentino) ning 1 000 hektarit vin de pays de cépage (sordid Chardonnay, Cabernet, Merlot…) tootmiseks.

(14)

Selle kava toetuseks nõustusid Prantsusmaa ametiasutused andma 111 miljoni Prantsuse frangi ulatuses rahalist toetust, mis jagunes järgmiselt: 85 miljonit franki riikliku veinide tootmisharudevahelise asutuse (Office national interprofessionnel des vins) kaudu ning 26 miljonit franki kohalike omavalitsuste kaudu (Languedoc-Roussillon ja Pyrénées-Orientales üldnõukogu (conseil général des Pyrénées-Orientales)).

(15)

Toetusega nähti ette 25 000 Prantsuse frangi suuruse abi andmine ühe hektari kohta kaitstud päritolunimetusega “Muscat de Rivesaltes” ning 40 000 Prantsuse frangi suuruse abi andmine hektari kohta kaitstud päritolunimetusega “Côtes du Roussillon Villages” ning vin de pays tootmises ümberkorralduste tegemiseks.

(16)

Prantsusmaa ametiasutuste väitel olid selles piirkonnas ümberkorralduskulud hinnanguliselt 110 000 franki hektari kohta. Prantsusmaa ametiasutused kinnitasid, et suurelt jaolt viidi ümberkorralduskavad ka ellu (2 350 hektarit 3 250st planeeritud hektarist).

(17)

Tehtud ümberkorralduste kogukulu oli Prantsuse ametiasutuste sõnul 258,5 miljonit Prantsuse franki (39,4 miljonit eurot). Riigiorganid andsid omalt poolt nende sõnul 111 miljonist frangist (16,9 miljonist eurost) 75,250 miljonit franki (11,01 miljonit eurot). Prantsuse ametiasutustelt saadud teabe kohaselt moodustas kogu rahastamises riigiorganite osa 29,11 % tegelikult ellu viidud ümberkorralduskavade kuludest.

(18)

Prantsuse ametiasutused tuletasid meelde, et nad esitavad igal aastal Euroopa Ühenduste Statistikaametile nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 822/1987 veinituru ühise korralduse kohta (4) artikli 9 kohaselt ülevaate viinamarjaistanduste pindalade kohta, jaotatuna departemangude ja toodetavate viinamarjatüüpide kaupa (veiniviinamarjad, sealhulgas need, millest toodetakse määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveine (mpv-kvaliteetveinid), lauaviinamarjad) ning ülevaate väljajuuritud ja istutatud viinapuude kohta, mis on samuti esitatud jaotatuna departemangu ja toodetavate viinamarjasortide kaupa. Prantsuse ametiasutused lisasid 1997/1998. turustusaasta kohta saadetud tabelid.

(19)

29. detsembri 1997. aasta otsusega nr 97–3 kehtestas CIVDN alates 1. jaanuarist 1998. aastast tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse, mille eesmärk oli rahastada järgmiste kaitstud päritolunimetuste müügiedendus- ja reklaami- ning tegevuse korraldamise meetmeid: “Rivesaltes”, “Grand Roussillon”, “Muscat de Rivesaltes” ja “Banyuls”.

(20)

Summad (makse arvestamata) hektoliitri kohta olid järgmised: “Banyuls et Banyuls Grand Cru” – 25 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Grand Roussillon” – 30 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Muscat de Rivesaltes” – 50 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Rivesaltes” – 30 Prantsuse franki hektoliitri kohta.

(21)

Nende maksete kasutamine määrati järgmiselt: “Rivesaltes” – 25 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ja 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Grand Roussillon” – 45 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ja 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Banyuls” – 20 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele.

(22)

10. juuli 1998. aasta otsusega nr 98–1 kehtestas CIVDN alates 1. septembrist 1998. aastast tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse, mille eesmärk oli rahastada järgmiste kaitstud päritolunimetuste müügiedendust ja reklaami ning tegevuse korraldamist: “Rivesaltes”, “Grand Roussillon” ja “Maury”.

(23)

Maksete summad (makse arvestamata) hektoliitri kohta olid järgmised: “Grand Roussillon” – 25 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Maury” – 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Rivesaltes” – 35 Prantsuse franki hektoliitri kohta.

(24)

Nende maksete kasutamine määrati järgmiselt: “Rivesaltes” – 30 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Grand Roussillon” – 20 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Maury” – 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele.

(25)

Kahe eelnimetatud makse kogumine lõpetati 17. detsembri 1999. aasta otsusega nr 99–1, millega CIVDN kehtestas tootmisharudevaheliste organisatsioonide makse, mille eesmärk oli rahastada järgmiste kaitstud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedendus- ning tegevuse korraldamise meetmeid: “Banyuls”, “Banyuls Grand Cru”, “Muscat de Rivesaltes”, “Rivesaltes”, “Grand Roussillon” ja “Maury”.

(26)

Summad (makse arvestamata) hektoliitri kohta olid järgmised: “Grand Roussillon” – 25 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Rivesaltes” – 35 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Banyuls” ja “Banyuls Grand Cru” – 25 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Muscat de Rivesaltes” – 55 Prantsuse franki hektoliitri kohta; “Maury” – 0 Prantsuse franki hektoliitri kohta.

(27)

Nende maksete kasutamine määrati järgmiselt: “Rivesaltes” – 30 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Grand Roussillon” – 20 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Muscat de Rivesaltes” – 50 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele; “Banyuls et Banyuls Grand Cru” – 20 Prantsuse franki hektoliitri kohta müügiedendusele ja reklaamile ning 5 Prantsuse franki hektoliitri kohta tegevuse korraldamisele.

(28)

Väikeste muutustega pikendati selle makse kogumist otsusega 00–1. Menetluse algatamise ajal ei olnud komisjonil teavet nimetatud korra kestuse ega võimaliku pikendamise kohta.

(29)

Kõnealuste maksete olemuse kohta märkis komisjon esmalt, et Prantsusmaa valitsus on need kaitstud päritolunimetustega magusate naturaalveinide ja liköörveinide tootmisharudevahelise komitee (comité interprofessionnel des vins doux naturels et vins de liqueur à appellations contrôlées) loomist käsitlevas 2. aprilli 1943. aasta seaduses nr 200 sätestatud korras otseselt heaks kiitnud. Valitsuse heakskiit on selliste maksete kehtestamise eeltingimuseks. Seaduses nr 200 on sätestatud, et alates sellest, kui valitsus või antud juhul valitsuse esindaja on maksed heaks kiitnud, on nende maksete tasumine kohustuslik kõigile vastavas tootmisharus tegutsejatele. Sellest tulenevalt eeldab seda liiki makse toimimine võimuorganite tegevust. Seetõttu leidis komisjon uurimismenetluses, et tegemist on maksutaolise lõivuga ehk riigi vahenditega.

(30)

Prantsusmaa abiskeemis ette nähtud n-ö maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise osas ei ole ühises turukorralduses ning konkreetsemalt nõukogu 18. veebruari 1980. aasta määrusega (EMÜ) nr 456/80 (teatud viinamarjakasvatuspiirkondade ajutise või lõpliku viljelusest kõrvalejätmise ning taasistutamisest loobumise eest makstava tasu kohta) (5) selliseid hüvitisi ette nähtud. Kõnealuses määruses on sätestatud üksnes tasu tootmisest ajutise või lõpliku loobumise eest, mida makstakse juhul, kui tootja otsustab aidata vähendada ühenduse viinamarjakasvatuse tootmisvõimsust eelkõige viinapuude väljajuurimise teel. Kuna tootmisvõimsuse vähendamist ei toimunud ning kuna hüvitisega mingisugust loobumist ei rahastatud, ei paistnud uurimismenetluse algatamise järgus, et see meede oleks kuulunud määrusega (EMÜ) nr 822/87 reguleeritud veinisektori ühise turukorralduse kohaldamisalasse.

(31)

Abi eesmärk oli leevendada rahaliselt nende tootjate olukorda, kes on ettevõtjatena vabatahtlikult otsustanud osaleda puhtalt ärilises projektis, millega kaasnevad kulud näivad seonduvat majandustegevusega. Komisjoni väljakujunenud praktika ja Euroopa Ühenduste Kohtu praktika (6) kohaselt on tegevusabi selline abi, mille eesmärk on vabastada ettevõte kuludest, mida ta peaks tavaliselt kandma jooksva majandamise või tavapärase tegevuse raames. Seda mõtet kannab põllumajandussektoris antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (7) (edaspidi “põllumajandussuunised”) punkt 3.5, mille kohaselt sellised toetused võivad oma olemuse tõttu mõjutada ühise turukorralduse mehhanisme.

(32)

Selles osas leidis komisjon, et abi anti hektari kohta aastas ning et seega on see tihedalt seotud toodetud veini kogusega. Komisjon tuletas meelde, et mingil juhul ei saa ta heaks kiita abi, mis oleks kokkusobimatu ühist turukorraldust reguleerivate normidega või mis oleks vastuolus vastava ühise turukorralduse toimimisega. Komisjon leidis menetluse algatamisel, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis näib endast kujutavat tegevusabi, mis võib mõjutada veinisektori ühise turukorralduse mehhanisme ning et seetõttu võib see olla kokkusobimatu kohaldatavate turu- ja konkurentsieeskirjadega.

(33)

Ümberkorralduskulude osas on määruse (EMÜ) nr 822/87 artiklis 14 sätestatud, et alates 1988. aasta 1. septembrist on keelatud igasugune viinamarjaistandustele antav riiklik abi, välja arvatud selline, mis vastab kriteeriumidele, mis võimaldavad saavutada toodetava koguse vähendamise või kvaliteedi parandamise ilma toodangut suurendamata. Seetõttu olnuksid lubatud vaid kvaliteeti parandavad viinamarjasordid, mille tootlikkus ei oleks vastaval pinnasel olnud suur.

(34)

Nõukogu 11. septembri 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 2741/89, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 822/87 artikli 14 raames järgitavad kriteeriumid seoses viinamarjaistandustele antavate riiklike abidega (8), on kehtestatud kriteeriumid, millest lähtudes viinamarjaistandustele antavate asutamislepingu artiklite 87, 88 ja 89 kohaselt lubatud riikliku abi projekte hinnata. Määruse 2741/89 artiklis 2 on sätestatud, et riigiabi kavast peab piisavalt selgelt näha olema, et eesmärgiks on toodangu vähendamine või kvaliteedi parandamine toodangu kasvu põhjustamata.

(35)

Määruse (EMÜ) nr 2741/89 artiklis 5 on sätestatud, et viinamarjaistanduse ühe hektari kohta antav abi ei või ületada 30 % väljajuurimise ja istutamise tegelikest kuludest. Prantsusmaa ametiasutused väidavad, et kuna elluviidud ümberkorralduste kogukulu oli 258 500 000 Prantsuse franki ning kuna riigiorganite toetuse suuruseks oli 75 250 000 Prantsuse franki, siis moodustas riigiorganite toetus 29,11 % kõigist tegelikest ümberkorralduskuludest. Määruse (EMÜ) nr 2741/89 artikli 5 kohaselt tuleb ümberkorralduskulude arvutamisel lähtuda viinamarjaistanduse ühe hektari kohta antud abist. Uurimismenetluse järgus välistab see üldised arvutused, mis lähtuvad ümberkorraldustest tervikuna ning seega arvutused, mis põhinevad keskmisel kogukulul hektari kohta. Lisaks arvutasid Prantsuse ametiasutused seda keskmist iga ümberkorraldusmeetme suhtes eraldi.

(36)

Komisjon leidis uurimismenetluses, et arvestades Prantsuse ametiasutuste poolt välja toodud kulusid ühe hektari kohta (110 000 Prantsuse franki hektari kohta), oleks antava abi maksimaalmäär pidanud olema vastavalt 33 000 Prantsuse franki hektari kohta ning 30 % igal konkreetsel tootjal tegelikult tekkinud kuludest. Sellest tuleneb, et selle maksimaalmäära iga ületamine ehk siis 30 % ületamine igal konkreetsel juhul tekkinud tegelikest kuludest võib endast kujutada kohaldatavate normidega kokkusobimatut abi.

(37)

22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (9), artiklis 10 sätestatud võimaluste kohaselt nõudis komisjon, et Prantsuse ametiasutused esitaksid talle kogu vajaliku teabe seoses kahe elluviidud ümberkorraldusega. See pidi eelkõige hõlmama andmeid viinamarjaistandustele antavat riiklikku abi saanud viinamarjakasvatajate arvu kohta; andmeid kõnealuse pindala suuruse kohta, jaotatuna mullatüüpide kaupa; andmeid selle kohta, millisel osal sellest pindalast eelnes istutamisele väljajuurimine; andmed selle kohta, milline osa sellest pindalast oli kõlblik mpv-kvaliteetveini tootmiseks; andmeid täisistutatud pindala eesmärgi kohta (veiniviinamarjad, lauaviinamarjad, kuivatatud viinamarjad, puukool või viinapuu emaistandikud jne); andmeid kasutatud sortide kohta; tõendit Prantsuse ametiasutuste eelneva loa kohta nimetatud sortide kasutamiseks; andmeid tootmisvõimsuse muutumise kohta; kogu abi suurust käsitlevat asjakohast teavet.

(38)

Teatavate kaitstud päritolunimetuste suhtes rakendatud müügiedendus- ja reklaamiabi kohta märkisid Prantsuse ametiasutused, et CIVDNi rahastamiseks ettenähtud maksutaolisi lõive käsitlevatest õigusaktidest on komisjonile regulaarselt teatatud ning komisjon on neile hinnangu ja heakskiidu andnud. Tegelikult andis komisjon viimati riigiabi nr N 184/97 (10) raames (“CIVDNile antav abi ja maksutaoline lõiv”) ning ajavahemiku kohta kuni 2002. aasta lõpuni heakskiidu maksutaolisest lõivust rahastatavale abile, mida anti CIVDNile muu hulgas reklaami- ja müügiedendus- ning tegevuse korraldamise meetmete tarbeks. Saadud teabe kohaselt kogus CIVDN kõnealuseid makseid aga lisaks komisjoni poolt juba heakskiidu saanud teavitus- ja edendusmeetmetele suunatud maksutaolisele lõivule. Uurimismenetluses leidis komisjon, et varem antud heakskiit ei kujuta endast vaikivat heakskiitu igasugustele muudatustele või kõigile muudele varem heakskiidu saanud abile lisatavatele meetmetele.

(39)

Komisjon nõudis, et Prantsuse ametiasutused edastaksid talle vajaliku teabe nende abivahendite kohta, sealhulgas nende vahendite kohta, mida ei olnud varem märgitud või millest ei olnud teatatud ning mis võisid sel ajal veel kehtida, et komisjonil oleks võimalik hinnata nende vastavust eelkõige reklaami ja müügiedenduse ning abi lubatud maksimaalmäära käsitlevatele negatiivsetele ja positiivsetele kriteeriumidele. Samuti pidanuksid need andmed võimaldama mõõta mõju, mis võis tekkida varem heakskiidu saanud korra ja käesoleva otsuse esemeks oleva mitteteatatud korra kohaselt antud abi võimalikul kumuleerumisel.

(40)

Samuti tõdes komisjon, et kõnealused maksutaolised lõivud olid oma mehhanismi poolest väga sarnased neile, millele komisjon juba oli heakskiidu andnud. Lisaks tuleneb õigusaktidest, millega kõnealused lõivud kehtestati, et need hõlmavad üksnes viinamarjakasvatust kindlaksmääratud piirkonnas. Niisiis oli uurimismenetluse etapis võimalik teha järeldus, et kõnealused maksutaolised lõivud ei laienenud ega ole laienenud ühelegi imporditud tootele.

(41)

Kaebuse esitaja esitas alljärgnevad märkused, paludes oma isiku saladusse jätta. Esitatud põhjusi hinnates leiab komisjon, et kaebuse esitaja soovi on kohane arvestada.

(42)

Kaebuse esitaja sõnul kujutavad maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis ning ümberkorraldusabi endast vaid kahte ühtse abisüsteemi elementi, mille eesmärk on vähendada turul konkreetse toote pakkumist. Selleks et hinnata nende kooskõla ühenduse õigusega, tuleb maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis ja ümberkorraldusabi kokku arvata.

(43)

Kaebuse esitaja leiab, et CIVDNi 5. juuli 1996. aasta otsuses nr 96–1 sätestatud Rivesaltes’i kava autonoomse rahastamisega ei tuleks nõustuda, kuna maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist rahastati vahenditest, mis ei tulnud eranditult 1996. aastal tootjaorganisatsioonidele kehtestatud maksete tulust. Lisaks sellele rahastati katkestushüvitist enam kui 11 miljoni Prantsuse frangi ulatuses CIVDNi omavahenditest. Liiatigi kasutati selle kava, eelkõige katkestushüvitiste rahastamiseks üht osa reklaami- ja müügiedenduse maksetest saadud vahenditest.

(44)

Kaebuse esitaja sõnul maksis Pyrénées-Orientales üldnõukogu (conseil général des Pyrénées-Orientales) CIVDNile katkestushüvitise rahastamiseks 2000. aasta alguses 2 miljonit Prantsuse franki. Lisaks tõi seesama üldnõukogu oma 2003. aasta märtsikuu ajakirjas “L’accent Catalan” välja, et oli lisaks maa tootmisest kõrvaldamise hüvitistele ja ümberkorraldusabile andnud Rivesaltes’i kava raames otse viinamarjakasvatajatele veel alguses 761 euro ja hiljem 1 293 euro suurust abi hektari kohta. Sellest abist ei ole komisjonile teatatud.

(45)

Reklaami- ja müügiedendusabi kohta leiab kaebuse esitaja, et nendega seotud CIVDN kasuks kogutavaid maksutaolisi lõive kasutati nende oma, see tähendab teatud ettevõtjate toodete reklaamikampaaniate rahastamiseks ja mitte erinevate kaitstud päritolunimetuste kategooriate reklaamikampaaniate rahastamiseks üldiselt. Roussilloni veinide tootmisharudevaheline komitee (Comité interprofessionnel des vins du Roussillon, CIVR), mis asendab praeguseks likvideeritud CIVDNi, jätkab sellist tegevust tänaseni. Kõnealune abi on ühenduse sätetega vastuolus, kuna neil ei ole üldisest huvist kantud eesmärki.

(46)

Kaebuse esitaja sõnul nõudis CIVDN 2001. ja 2002. aastal kaupmeestelt jätkuvalt maksutaoliste lõivude tasumist, samas kui tema õigusjärglaseks olev organisatsioon CIVR alustas samuti maksete kogumist, mis on vastuolus riikliku õigusega.

(47)

16. juuni 2003. aasta kirjas esitasid Prantsuse ametiasutused oma märkused komisjoni otsuse kohta algatada teatatud abi suhtes asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus.

(48)

Kõigepealt kinnitasid Prantsuse ametiasutused, et kõnealuseid meetmeid ei pikendatud lisaks algselt määratud tähtajale, see tähendab viiele aastale alates 1996/1997. turustusaastast. Igal juhul teavitati 14. detsembri 2000. aasta ja 6. detsembri 2001. aasta kirjades komisjoni CIVDNi tegevuse lõpetamisest. CIVDNi asendanud CIVR ei ole ühtegi samaliigilist meedet võtnud.

(49)

Prantsusmaa ametiasutused selgitavad, et selle meetme eesmärk ei olnud viinamarjakasvatuse tootmisvõimsuse vähendamine, kuna abisaajate kohustus seisnes selles, et nad nõustusid turustama vastavatelt maatükkidelt saadud toodangut vin de table ’i või vin de pays ’na ning mitte kaitstud päritolunimetust kandva veinina. Siiski ei saa seda hüvitist samastada, nagu komisjon seda teeb, tavalise tegevusabiga, mis kujutaks endast mittekohast rahaliste kohustuste vähendamist.

(50)

Hüvitise eesmärk on tagada abisaajatele vastutasu kohustuse eest mitte turustada vastavatelt maatükkidelt saadud toodangut kaitstud päritolunimetuse all. Seega ei kaasne abisaajatele hüvitisega mingisugust täiendavat sissetulekut, vaid üksnes saamata jäänud tulu hüvitamine.

(51)

Lisaks andis meetme võtmise ajal ühe hektari suurune KPN Rivesaltes’i viinamarjaistandus 40 hl suuruse maksimaalse lubatud saagikuse korral toodangu, mis koosnes 25 hl magusatest naturaalveinidest hinnaga 1 140 Prantsuse franki hektoliitri kohta ning 15 hl vin de table ’ist või vin de pays ’st hinnaga 350 Prantsuse franki hektoliitri kohta, andes käibeks 32 250 kuni 33 000 Prantsuse franki hektari kohta. Pärast katkestamist võis hektarisuurune istandus anda 50 hl suuruse vin de table’i või vin de pays’ toodangu (departemangu agronoomiline keskmine) ehk 12 500 kuni 17 500 Prantsuse frangi suuruse käibe hektari kohta.

(52)

Niisiis tekkis pärast katkestamist vahe (tootjatel saamata jääv tulu), mille suurus oli umbes 15 000 Prantsuse franki hektari kohta, mida tuleks andmete täielikkuse huvides vähendada magusate naturaalveinide tootmiseks kasutatava alkoholi maksumuse ehk 2 000 Prantsuse frangi võrra 25 hektoliitri kohta, misjärel jääks puhtaks vaheks 13 000 Prantsuse franki hektari kohta.

(53)

Isegi kui arvestada, et alates 1999. aastast oleks see erinevus magusate naturaalveinide hinnalanguse tõttu (900 Prantsuse franki/hl) väiksem, oleks see ikkagi vähemalt 6 500 Prantsuse franki/ha (26 000 Prantsuse franki (käive ühe hektari KPN kohta – 17 500 (käive ühe hektari vin de table’i või vin de pays’ kohta) – 2 000 Prantsuse franki (magusate naturaalveinide tootmiseks kasutatava alkoholi maksumus)).

(54)

Neil asjaoludel leiavad Prantsusmaa ametiasutused, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis ei saa mingil moel kujutada endast tegevusabi, mis annaks abisaajatele täiendavat lubamatut tulu või vähendaks rahalisi kohustusi.

(55)

Lisaks rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et maa tootmisest kõrvaldamise hüvitis ei kahjusta veinisektori ühise turukorralduse mehhanisme seoses turul kaasneda võivate häiretega. Lisaks ei toimunud Pyrénées-Orientales’i departemangus turustusaastatel 1996/1997 kuni 1999/2000 ühegi koguse kohustuslikku destilleerimist. Lisaks näitavad neil turustusaastatel eeldestilleerimisele toodud kogused, et vin de table’i ja vin de pays’ turg toimis normaalselt.

(56)

Täiendavalt rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et tegemist oli olemuselt solidaarse meetmega, mida ei rahastatud riigieelarve vahenditest, vaid tootjate endi poolt tasutavatest tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetest.

(57)

Prantsusmaa ametiasutuste sõnul on tegemist määruse (EMÜ) nr 2741/89 kohaselt rakendatud viinamarjakasvatuse uuendamise riikliku abi erandliku täiendusega.

(58)

Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et viinamarjasortide valiku parandamise abist teatati esmakordselt 1993. aastal (abi nr N 769/93) ning seda kajastati riikliku abi loendites (FR/XXX/05.99/017). Aastaaruande kohta selgitasid Prantsuse ametiasutused, et määruse (EMÜ) nr 2741/89 artikliga 8 nõutud andmed võib esitada “määruse (EMÜ) nr 822/87 artiklis 9 sätestatud liikmesriikide koostatava iga-aastase teatise raames”. Määruse (EMÜ) nr 822/87 artikkel 9 sätestab aga: “Liikmesriigid edastavad komisjonile iga aasta 1. septembriks […] teabe viinamarjakasvatuse võimaluste arengu kohta, mis hõlmab aruannet viinamarjapõõsaste kasvatusalade kohta nende territooriumil” ning “1. detsembriks […] aruande viinamarjakasvatuse võimaluste arengu kohta”.

(59)

Prantsuse ametiasutused tuletasid meelde, et nad esitavad igal aastal Euroopa Ühenduste Statistikaametile määruse (EMÜ) nr 822/1987 artikli 9 kohaselt ülevaate viinamarjaistanduste pindalade kohta, jaotatuna departemangude ja toodetavate viinamarjatüüpide kaupa (veiniviinamarjad, sealhulgas need, millest toodetakse määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveine (mpv-kvaliteetveinid), lauaviinamarjad) ning ülevaate väljajuuritud ja istutatud viinapuude kohta, mis on samuti esitatud jaotatuna departemangu ja toodetavate viinamarjasortide kaupa. Prantsuse ametiasutused lisasid koopia 1997/1998. turustusaasta kohta esitatud tabelitest. Neil asjaoludel leiavad Prantsuse ametiasutused, et neile ei saa ette heita määrusest (EMÜ) nr 822/87 tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmist.

(60)

Selleks et koostada täpne ja ammendav ülevaade Rivesaltes’i kava ümberkorraldusabist, tuleb Prantsuse ametiasutuste sõnul arvestada asjaoluga, et selles kavas ette nähtud abi andmine oli täielikult välistatud Muscat de Rivesaltes’i viljelusalade puhul. Need alad said ümberkorraldusabi üksnes riiklike määrade kohaselt. Siiski hõlmab 85 miljoni Prantsuse frangi suurune summa, millele Prantsuse ametiasutused oma varasemates kirjades viitasid, 31 miljonit Prantsuse franki riiklikku abi Muscat’ alade viinamarjaistanduste uuendamiseks.

(61)

Kokkuvõte Rivesaltes’i kava raames vin de pays de cépage’i ja Côtes du Roussillon villages’i istandustele antud ümberkorraldusabi kohta on järgmine:

(62)

Kokku anti kava raames 875 tootjale 36,632 miljonit Prantsuse franki viinamarjaistanduste uuendamiseks 1 238 hektaril.

(63)

Neid juhtumeid, kus ületati määr 33 000 Prantsuse franki/ha, oli 221, ning need hõlmavad 166 hektari suurust pindala ning summat 0,883 miljonit Prantsuse franki.

(64)

Prantsuse ametiasutused esitasid nimekirja ümberkorraldamisel kasutatud sortidest ning erinevad otsused, millega kehtestati iga-aastane abi määr.

(65)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad esiteks, et pärast 31. detsembrit 2000. aastal ei ole nende meetmete võtmist jätkatud.

(66)

Tänu vabatahtlik-kohustusliku makse tuludele korraldatud reklaami- ja müügiedendusmeetmed olid sama iseloomuga nagu need, mida rahastati komisjonile teatatud ja komisjoni poolt heakskiidu saanud (abid nr N 230/90 (11) ja N 184/97) maksutaolise lõivu tuludest.

(67)

Vabatahtlik-kohustusliku makse kogumisest saadud vahendid võimaldasid seega intensiivistada maksutaolise lõivu tulude abil võetavaid meetmeid. Ilmnes, et kohaliku veinitööstuse tasuvust raskelt mõjutanud turuolukorda arvestades oli veinide turuosa suurendamiseks esmatähtis keskenduda nende veinide müügiedendusele.

(68)

Selle kohta märgivad Prantsuse ametiasutused, et müügiedendusabi osas oli rahastamine sajaprotsendiliselt heaks kiidetud. Reklaamiabipuhul oli Prantsuse ametiasutuste sõnul tegemist kaitstud päritolunimetustega toodete reklaamikampaaniatega, mida rahastati maksutaoliste lõivude kogumise ning vabatahtlike toetustega.

(69)

Vastuseks komisjoni nõudele esitasid Prantsuse ametiasutused reklaami- ja müügiedendusmaterjalide näidised.

(70)

10. septembri 2004. aasta kirjas vastasid Prantsuse ametiasutused kolmandate isikute poolt esitatud märkustele. Eelkõige selgitasid nad, et neis märkustes vihjatakse sellele, nagu oleks abi oma esialgsest eesmärgist kõrvale kaldunud ning toonud kasu üksnes kolmanda isikuga konkureerivale ühingule. Prantsuse ametiasutused väljendasid oma hukkamõistu selliste vihjete suhtes, millega seatakse otseselt kahtluse alla erinevate asjaomaste haldusorganite ausus ning kutsusid komisjoni üles selliste väidetega mitte arvestama.

(71)

Artikli 87 lõikes 1 sätestatakse, et “kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(72)

Abide andmise ajal kehtinud määruse (EMÜ) nr 822/87 artikliga 76 on ette nähtud, et kui kõnealuses määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse veinitoodete tootmise ja kaubanduse suhtes asutamislepingu artikleid 92, 93 ja 94 (hilisemad artiklid 87, 88 ja 89).

(73)

Abiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma vormist olenemata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid, või mida tuleb pidada ettevõtjate poolt saadavaks majanduslikuks eeliseks, mida nad tavalistes turutingimustes ei saaks.

(74)

Kõnealuste maksete iseloomu kohta märgib komisjon, et nende maksete kohaldamine eeldas riigivõimu õigusakti ning sel moel saadud vahendeid kasutati riigipoolselt toetatud poliitika elluviimiseks. Lisaks ei ole tuvastatud, et abisaajad oleksid alati olnud kõnealuse maksu maksjad. Neil põhjustel ei vasta need maksed Euroopa Kohtu praktikas esitatud kriteeriumidele, et saaks väita, et need asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse ei kuulu (12). Seetõttu leidis komisjon, et käesoleval juhul on tegemist maksutaolise lõivuga ehk riigi vahenditega.

(75)

Lisaks loetakse Euroopa Kohtu praktika kohaselt abiks ka toimingud, mis vähendavad mingil viisil kulusid, mis tavaolukorras koormaksid ettevõtte eelarvet ja mis olemata toetused selle sõna otseses tähenduses, on siiski olemuselt sarnased ja avaldavad samaväärset toimet (13).

(76)

Abi olemasolu või laad tuleb tuvastada Rivesaltes’i kava võimalike kasusaajate tasandil ja kaitstud päritolunimetuste reklaami- ja müügiedenduseks ning tegevuse korraldamiseks kehtestatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksete ja nende rahastamise tasandil. Käesoleval juhul soodustab antud toetus teatavaid ettevõtjaid selles mõttes, et abi anti üksnes teatavas piirkonnas tegutsevatele kaitstud päritolunimetusega veinide tootjatele.

(77)

Selleks et hinnata, kas abi kuulub asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, tuleb viimaks teha kindlaks, kas see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(78)

Euroopa Kohus on leidnud, et kui liikmesriigi antud eelis tugevdab ühe ettevõtteliigi positsiooni ühendusesiseses kaubanduses võrreldes teiste konkureerivate ettevõtetega, tuleb eeldada, et nimetatud eelis kahjustab seda kaubandust (14).

(79)

Ühtse turukorralduse olemasolu veinisektoris näib hästi tõendavat liikmesriikidevahelise kaubanduse toimumine selles sektoris.

(80)

Alljärgnevas tabelis on toodud näitena Prantsusmaa ja teiste liikmesriikide vaheline veinitoodete kaubanduse maht kahel viimasel mainitud ümberkorraldamise aastal Prantsusmaal.

(81)

Niisiis võib eraldatud abi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada või ohustada konkurentsi, kuna nad soodustavad teatavat riiklikku veinitoodangut teiste liikmesriikide toodanguga võrreldes. Veinisektor on ühenduse tasandil konkurentsile väga avatud ning seega väga tundlik igasuguste ühes või teises liikmesriigis tootmise soodustamiseks võetavate meetmete suhtes.

(82)

Ülaltoodud näidete valguses leiab komisjon, et teatavates piirkondades tegutsevate kaitstud päritolunimetusi kandvate veinide tootjaid soodustavad meetmed kujutavad endast riigi vahenditest rahastatavat soodustust, mille saamise võimalust teistel turuosalistel ei ole, mis kahjustab või ohustab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtteid ja tooteid, kuna see võib mõjutada liikmesriikide vahelist kaubandust. Seega on meetme näol tegemist abiga asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(83)

Asutamislepingu artikkel 87 sisaldab ka erandeid, kuigi mõnda neist, eeskätt lõikes 2 esitatud erandeid, ei saa antud küsimuses ilmselgelt rakendada. Prantsusmaa ametiasutused nendele eranditele ei viidanud.

(84)

Asutamislepingu artikli 87 lõikes 3 sätestatud erandeid tuleb täpselt tõlgendada iga piirkondliku või sektoripõhise programmi, samuti üldiste abikavade iga konkreetse rakendamise korral. Nimetatud erandeid on võimalik rakendada üksnes juhul, kui komisjon tuvastab, et abi on vajalik mõne kõnealuse eesmärgi saavutamiseks. Nimetatud erandite rakendamine muudes olukordades tähendaks lubada liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamist ja ühenduse huvidega põhjendamatut konkurentsi kahjustamist ning sellega kaasneksid teenimatud eelised teatavate liikmesriikide ettevõtjatele.

(85)

Komisjon leiab, et kõnealune abi ei ole suunatud majandusarengu edendamisele piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis a. Samuti ei ole nimetatud abi määratud üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks või mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis b. Tegemist ei ole ka abiga kultuuri edendamiseks ega kultuuripärandi säilitamiseks, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis d.

(86)

Asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c on sätestatud, et ühisturuga kokkusobivaks võib pidada abi teatava majandustegevuse või teatavate majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Selle erandi rakendamiseks peavad abimeetmed soodustama kõnealuse sektori arengut.

(87)

Komisjon tõdeb, et Prantsuse ametiasutused ei teatanud komisjonile kõnealuse abi kehtestamisest nii, nagu asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 nõutakse. Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punktis f määratletakse ebaseadusliku abina uus abi, mis on kehtestatud vastuolus asutamislepingu artikli 93 lõikega 3. Riigiabist teatamise kohustust on käsitletud määruse (EÜ) nr 659/1999 (15) artikli 1 punktis c.

(88)

Arvestades, et Prantsusmaa poolt võetud meetmed sisaldavad riigiabi elemente, siis kuna tegemist on uute abidega, millest komisjonile ei ole teatatud, on seega tegu asutamislepingu mõistes ebaseaduslike abidega.

(89)

Vastavalt põllumajandussektori suuniste punktile 23.3 ning komisjoni teatisele kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta õigusvastase riigiabi hindamiseks (16) tuleb mis tahes määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti f kohaselt ebaseaduslikku abi hinnata vastavalt abi osutamise ajal kehtivatele eeskirjadele ja suunistele.

(90)

Põllumajandussektori suuniseid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2000. Seega tuleb pärast seda kuupäeva antud abi hinnata nimetatud suuniste valguses. Seevastu enne seda kuupäeva antud abi tuleb vajadusel hinnata enne 1. jaanuari 2000 kehtinud sätete ja kohaldatud praktika valguses.

(91)

Põllumajandussektori suuniste punktis 3.2. on sätestatud, et kuigi asutamislepingu artiklid 87, 88 ja 89 on ühise turukorraldusega hõlmatud sektorites täielikult kohaldatavad, sõltub nende kohaldamine siiski vastavates määrustes sätestatust. Teisisõnu ei saa liikmesriik asutamislepingu artiklitele 87, 88 ja 89 tuginedes minna mööda kõnealust ühist turukorraldust reguleeriva määruse sätetest (17). Samuti peab komisjon hindama, kas abi ei lähe vastuollu vastavate turgude hea toimimisega ning ei ole seetõttu ühisturuga kokkusobimatu.

(92)

Rivesaltes’i kavaga ette nähtud abi anti ajavahemikul 1. jaanuarist 1997 kuni 31. juunini 2000, see tähendab enne nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1493/1999 (veinituru ühise korralduse kohta) jõustumist 1. augustil 2000. Kuna tegu on veinituru ühise korralduse kohaldamisalasse kuuluvate meetmetega, tuleb neid hinnata sel ajal kehtinud õigusnormide, see tähendab määruse (EMÜ) nr 822/87 valguses.

(93)

Teatavate kaitstud päritolunimetustega seotud reklaami- ja müügiedendusabi, mille andmist Prantsusmaa ametiasutuste sõnul pärast 2000. aasta 31. detsembrit ei jätkatud, kokkusobivust tuleb kontrollida, lähtudes EÜ asutamislepingu I lisasse kuuluvate toodete ja I lisast välja jäävate teatud toodete reklaamiks antava riigiabi suhtes kohaldatavatest ühenduse suunistest (18), mille punktis 70 sätestatakse, et mis tahes ebaseaduslikku abi määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti f tähenduses hinnatakse abi andmise ajal kohaldatavate normide ja suuniste kohaselt.

(94)

Maksutaolisest lõivust rahastatavate riigiabide puhul tuleb komisjonil hinnata sellistest abidest rahastatavaid meetmeid ning abide endi rahastamise üksikasju.

(95)

Maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist rahastati riigiorganite poolt kohustuslikuks muudetud tootmisharudevaheliste organisatsioonide maksetest veinisektori ümberkorraldamiseks. Hüvitise eesmärk oli hüvitada tootjatele sissetuleku kaotus, mis kaasnes nende kohustusega mitte nõuda kaitstud päritolunimetust “Rivesaltes” ning orienteerida oma tootmine vin de table’i ja vin de pays’ veinide tootmisele.

(96)

Ühises turukorralduses, konkreetsemalt määruses (EMÜ) nr 456/80 Prantsusmaa abimeetmele sarnaseid katkestushüvitisi ette nähtud ei olnud. Selles määruses sätestati üksnes hüvitis tootmisest ajutise või lõpliku loobumise eest, mida makstakse juhul, kui tootja otsustab aidata ühenduse viinamarjakasvatuse tootmisvõimsust vähendada eelkõige viinapuude väljajuurimise teel.

(97)

Komisjon tõdeb, et Prantsusmaa meetme eesmärk ei olnud veinitoodangu vähendamine, vaid üksnes kaitstud päritolunimetuse Rivesaltes mittetaotlemine. Sellest tulenevalt, kuna viinamarjakasvatuse tootmisvõimsuse vähendamist ei toimunud ning kuna hüvitisega mingisugust loobumist ei rahastatud, ei kuulu meede veinituru endise ühise korralduse kohaldamisalasse.

(98)

Olgugi et tootmisest mitteloobumine näib välistavat määruse (EMÜ) nr 456/80 kohaldamise, tuleb seda meedet hinnata riigiabisid käsitlevate muude horisontaalsete sätete valguses. Määruse (EMÜ) nr 456/80 artiklis 17 on täpsustatud, et nimetatud määruse sätted ei takista anda selliseid riiklikes õigusaktides sätestatud abisid, mille eesmärgid on sarnased selle määrusega taotletavate eesmärkidega, kui asutamislepingu artiklitest 92, 93 ja 94 (hilisemad artiklid 87, 88 ja 89) ei tulene teisti.

(99)

Kõnealune meede tootmisest loobumist ette ei näe. Seega ei saa seda pidada meetmeks, millega taotletavad eesmärgid on sarnased määruse (EMÜ) nr 456/80 eesmärkidele ehk teisisõnu viinamarjakasvatuse tootmisvõimsuse vähendamisele.

(100)

Prantsusmaa ametiasutused ise selgitasid, et selle meetme eesmärk ei olnud viinamarjakasvatuse tootmisvõimsuse vähendamine, kuna abisaajate kohustus seisnes selles, et nad nõustusid turustama vastavatelt maatükkidelt saadud toodangut vin de table’i või vin de pays’na ning mitte kaitstud päritolunimetust kandva veinina.

(101)

Prantsusmaa ametiasutused täpsustavad, et hüvitise eesmärk oli tagada abisaajatele vastutasu kohustuse eest mitte turustada vastavatelt maatükkidelt saadud toodangut kaitstud päritolunimetuse all. Seega ei kaasne ametiasutuste sõnul abisaajatele hüvitisega mingisugust täiendavat sissetulekut, vaid üksnes saamata jäänud tulu hüvitamine. Siiski ei saa seda hüvitist samastada tavalise tegevusabiga, mis kujutaks endast mittekohast varaliste kohustuste vähendamist.

(102)

Vastupidiselt Prantsusmaa ametiasutuste seisukohale on komisjon arvamusel, et selle riikliku abi eesmärk oli leevendada rahaliselt nende tootjate olukorda, kes on ettevõtjatena vabatahtlikult otsustanud osaleda puhtalt ärilises projektis, millega kaasnevad kulud näivad seonduvat majandustegevusega. See, kui riik hüvitab sissetuleku kaotuse, millega turuosalised vabatahtlikult nõustunud on, kujutab endast riiklikku abi, mis seisneb sellise käigu majanduslike mõjude leevendamises.

(103)

Komisjoni väljakujunenud praktika, mida kohaldati enne 1. jaanuaril 2000. aastal toimunud põllumajandussektori suuniste vastuvõtmist, ning Euroopa Kohtu praktika (19) kohaselt on tegevusabi selline abi, mille eesmärk on vabastada ettevõte kuludest, mida ta peaks tavaliselt kandma jooksva majandamise või tavapärase tegevuse raames. Kohus tuletab meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa tegevusabisid ühelgi juhul tunnistada asutamislepingu artikli 8 lõike 3 punkti c kohaselt ühisturuga kokkusobivaks, kuivõrd need võivad oma iseloomu poolest moonutada kaubandustingimusi määral, mis on ühishuviga vastuolus.

(104)

Seda ideed kannab ka põllumajandussektori suuniste punkt 3.5, milles sätestatakse, et ühisturuga kokkusobimatu tegevusabina käsitletakse ühepoolseid riigiabi meetmeid, mis on ette nähtud tootjate finantsseisundi parandamiseks, kuid mis ei aita mingil viisil kaasa sektori arengule, ning eelkõige sellist abi, mida antakse toote hinna, koguse, toodanguühiku või tootmisvahendite ühiku alusel. Nimetatud punktis 3.5 lisatakse, et on tõenäoline, et sellised toetused võivad mõjutada oma olemuse tõttu ühise turukorralduse mehhanisme.

(105)

Komisjon märgib, et abi anti hektari kohta aastas, lähtudes tootmise jätkamisest ning seega oli see tihedalt seotud toodetud veini kogusega.

(106)

Samuti leiab komisjon, et katkestushüvitis kujutab endast tegevusabi, mis võib mõjutada veinituru ühise korralduse mehhanisme ning et seetõttu on see kokkusobimatu kohaldatavate turu- ja konkurentsieeskirjadega.

(107)

Määruse (EMÜ) nr 822/87 artiklis 14 on sätestatud, et alates 1988. aasta 1. septembrist on keelatud igasugune viinamarjaistandustele antav riiklik abi, välja arvatud selline, mis vastab kriteeriumidele, mis võimaldavad saavutada toodetava koguse vähendamise või kvaliteedi parandamise ilma toodangut suurendamata.

(108)

Määrusega (EMÜ) nr 2741/89 on kehtestatud kriteeriumid, millest lähtudes viinamarjaistandustele antavate asutamislepingu artiklite 92, 93 ja 94 (hilisemad artiklid 87, 88 ja 89) kohaselt lubatud riiklike abide projekte hinnata.

(109)

Nimetatud määruse artiklis 2 on sätestatud, et riikliku abi projektidest peab piisavalt selgelt nähtuma, et järgitakse määruse (EMÜ) nr 822/87 artikli 14 lõike 2 teises taandes sätestatud eesmärki vähendada toodangut või parandada kvaliteeti ilma toodangut suurendamata.

(110)

Nimetatud määruse artiklis 3 on sätestatud, et istutada tuleb sorte, mida ei käsitleta vastaval pinnasel kõrge tootlikkusega sordina ning mida peetakse parandavaks sordiks ja mille on riiklikud ametiasutused kõnealuse abikava raames konkreetselt heaks kiitnud.

(111)

Prantsuse ametiasutused tuletasid meelde, et nad esitavad igal aastal Euroopa Ühenduste Statistikaametile määruse (EMÜ) nr 822/1987 artikli 9 kohaselt ülevaate viinamarjaistanduste pindalade kohta, jaotatuna departemangude ja toodetavate viinamarjatüüpide kaupa (veiniviinamarjad, sealhulgas need, millest toodetakse määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveine (mpv-kvaliteetveinid), lauaviinamarjad) ning ülevaate väljajuuritud ja istutatud viinapuude kohta, mis on samuti esitatud jaotatuna departemangu ja toodetavate viinamarjatüüpide kaupa. Prantsuse ametiasutused lisasid turustusaasta 1997/1998 kohta saadetud tabelid.

(112)

Komisjon sai Prantsusmaa ametiasutustelt ümberkorraldamisel kasutatud sorte käsitleva teabe, mis võimaldas tal asuda seisukohale, et põhjendustes 107 kuni 110 viidatud tingimusi on järgitud. See teave võimaldas komisjonil juba varem asuda seisukohale, et need sordid vastasid abi andmise ajal kohaldatavates ühenduse õigusnormides esitatud nõuetele.

(113)

Määruse (EMÜ) nr 2741/89 artiklis 5 sätestati, et viinamarjaistanduse ühe hektari kohta antav abi ei või ületada 30 % väljajuurimise ja istutamise kuludest. Abi andmisel arvesse võetavad kulud saaks kindlaks määrata kindlasummalistena igas piirkonnas, eriti arvestades geomorfoloogilisi iseärasusi.

(114)

Prantsuse ametiasutustelt saadud esmase teabe kohaselt moodustas kogu rahastamises riigiorganite osa 29,11 % tegelikult ellu viidud ümberkorralduskavade kuludest. Prantsuse ametiasutused järeldavad sellest, et abi kogusumma ei ületanud ühenduse õigusega ette nähtud 30 %list maksimaalmäära.

(115)

Määruse (EMÜ) nr 2741/89 artikli 5 kohaselt tuleb ümberkorralduskulude arvutamisel lähtuda viinamarjaistanduse ühe hektari kohta antud abist. See loogika välistab üldised arvutused, mis lähtuvad ümberkorraldustest tervikuna ning seega arvutused, mis põhinevad keskmisel kogukulul hektari kohta.

(116)

Komisjon leiab, et arvestades Prantsuse ametiasutuste poolt välja toodud kulusid ühe hektari kohta (110 000 Prantsuse franki/ha), oleks antava abi maksimaalmäär pidanud olema vastavalt 33 000 Prantsuse franki/ha ning 30 % igal konkreetsel tootjal tegelikult tekkinud kuludest.

(117)

Prantsuse ametiasutuste esitatud uuest teabest selgub, et kokku anti kava raames 875 tootjale 36,632 miljonit Prantsuse franki viinamarjaistanduste uuendamiseks 1 238 hektaril. Nende juhtumeid, kus ületati määr 33 000 Prantsuse franki/ha, oli 221 ning need hõlmavad 166 hektari suurust pindala ning 883 000 miljoni Prantsuse frangi suurust summat.

(118)

Komisjon leiab, et mis tahes juhtum, kus konkreetsel juhul ületati 30 % tegelikest kuludest ja/või 33 000 Prantsuse franki/ha maksimaalmäär, kujutab endast kohaldatavate normidega kokkusobimatut riigiabi.

(119)

Komisjon andis viimati riigiabi nr N 184/97 raames ning ajavahemiku kohta kuni 2002. aasta lõpuni heakskiidu maksutaolisest lõivust rahastatavale abile, mida anti CIVDNile muu hulgas reklaami- ja müügiedendus- ning tegevuse korraldamise meetmete kulude katmiseks. Algse meetme kiitis komisjon heaks 1990. aastal riigiabi nr N 230/90 raames. Komisjon leidis, et kollektiivse müügiedenduse abi, mille eesmärk on tarbijate juures magusate naturaalveinide kuvandi parandamine ja tugevdamine ning müügi arendamine, andmine oli kooskõlas seda liiki abi suhtes kohaldatava põllumajandustoodete ja teatavate EMÜ asutamislepingu II lisa alla mitte kuuluvate toodete, välja arvatud kalatoodete müügiedenduse riigiabi raamistiku (20) sätetega. Lisaks leidis komisjon, et CIVDNi halduskulusid ei tule käsitleda abina.

(120)

Komisjon leiab, et riigiabi nr N 184/97 raames antud heakskiit ei kujuta endast vaikivat heakskiitu varem heakskiidu saanud meetmele lisanduvatele igasugustele muudatustele või, nagu see antud juhul oli, kõigile muudele meetmetele.

(121)

Prantsusmaa ametiasutused kinnitasid, et tänu vabatahtlik-kohustusliku makse tuludele võetud reklaami- ja müügiedendusmeetmed olid sama iseloomuga nagu need meetmed, mida rahastati komisjonile teatatud ja komisjoni poolt heakskiidu saanud maksutaolise lõivu tuludest. Prantsusmaa ametiasutuste sõnul oli tegemist üksnes meetme üldeelarve suurendamisega.

(122)

Seoses asjaoluga, et sellise abi andmisel kohaldati samasuguseid tingimusi, saab komisjon riigiabi nr N 184/97 raames tehtud otsusele viidates asuda niisiis seisukohale, et reklaamiks ja müügiedenduseks ning kaitstud päritolunimetusega seotud tegevuse korraldamiseks antud ning uutest maksetest rahastatav abi on kehtivate konkurentsieeskirjadega kokkusobiv.

(123)

Komisjon võtab teadmiseks kolmanda isiku märkused, mille kohaselt rikuti rahastatud meetmetega põllumajandustoodete reklaamile kohaldatavaid konkurentsieeskirju, kuna neid maksti konkreetsetele ettevõtetele. Esitatud tõenditest nähtub pigem siiski, et tegemist oli tehnilise abi meetmetega samastatavate müügiedendusmeetmetega, mille puhul võisid abisaajateks olla ka viinamarjakasvatajad.

(124)

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (21) leiab komisjon reeglina, et riigiabi rahastamine kohustuslike koormiste kaudu võib abi mõjutada, kuna selle protektsionistlik toime võib minna kaugemale abi otsesest ulatusest. Kõnealused maksed on tegelikult kohustuslikud koormised. Vastavalt viidatud kohtupraktikale leiab komisjon, et abi ei või rahastada sellistest maksutaolistest lõivudest, mida kohaldatakse ka teistest liikmesriikidest imporditud toodete suhtes.

(125)

Eelkõige riigiabi nr N 184/97 raames on komisjon juba asunud seisukohale, et Prantsusmaa ametiasutuste loodud süsteem imporditud tooteid ei hõlmanud.

(126)

Aktidest, millega kõnealused lõivud kehtestati, tuleneb, et need hõlmavad üksnes kaitstud päritolunimetusega veinide tootmist Pyrénées-Orientales’i piirkonnas. Maa tootmisest kõrvaldamise hüvitist rahastati maksetest, mida kohaldati üksnes meetmega seotud kohalikule veinitoodangule, mis välistab seega kõik imporditud tooted.

(127)

Seega saab asuda seisukohale, et kõnealused maksutaolised lõivud ei laienenud ega ole laienenud ühelegi imporditud tootele.

(128)

Riigiabi, mida Prantsusmaa andis maa tootmisest kõrvaldamise hüvitisena Prantsuse viinamarjatootjatele, kes nõustusid 1996. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni (kaasa arvatud) loobuma kaitstud päritolunimetustest “Rivesaltes” ja “Grand Roussillon”, on ühisturuga kokkusobimatu.

(129)

Riigiabi, mida Prantsusmaa andis kaitstud päritolunimetusega Rivesaltes viinamarjaistanduste ümberkorralduskava vormis 1996. aasta saagikoristusest kuni 2000. aasta saagikoristuseni ja mida anti igal konkreetsel juhul rohkem kui 30 % tegelikest kuludest ja/või mis ületas 5 030,82 euro (33 000 Prantsuse franki) suuruse maksimaalmäära, on ühisturuga kokkusobimatu.

(130)

Riigiabi, mida Prantsusmaa andis 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2000 kaitstud päritolunimetuste “Rivesaltes”, “Grand Roussillon”, “Muscat de Rivesaltes” ja “Banyuls” reklaami- ja müügiedendusmeetmete ning nende kaitstud päritolunimetustega seotud tegevuse korraldamise meetmete vormis, on kokkusobiv asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c.

(131)

Kõnealustest meetmetest ei ole komisjonile asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt teatatud ning seega on tegemist ebaseadusliku abiga määruse (EMÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti f mõistes.

(132)

Komisjon avaldab kahetsust, et Prantsusmaa andis kõnealust abi, rikkudes asutamislepingu artikli 88 lõiget 3.

(133)

Komisjoni lõplikku otsust antud abi osas ära ootamata tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud normide, mille vahetut õigusmõju on Euroopa Kohus tunnustanud 19. juuni 1973. aasta otsuses kohtuasjas 77/72: Carmine Capolongo v. Azienda Agricola Maya  (22), 11. detsembri 1973, aasta otsuses kohtuasjas 120/73: Gebrueder Lorenz GmbH v. Saksamaa  (23) ning 22. märtsi 1977. aasta otsuses kohtuasjas 78/76: Steinicke ja Weinlig v. Saksamaa  (24), imperatiivset iseloomu arvesta des ei ole kõnealuse abi ebaseaduslikkuse hilisem heastamine võimalik (21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires jt v. Prantsusmaa  (25).

(134)

Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui abimeede, mille rahastamisviis on selle lahutamatuks osaks, on ellu viidud teatamiskohustust rikkudes, peavad riiklikud kohtud põhimõtteliselt otsustama konkreetselt selle abi rahastamiseks kogutud maksude või maksete tagasimaksmise. Samuti tuletas Euroopa Kohus meelde, et riiklikud kohtud peavad kaitsma isikute õigusi juhul, kui riiklikud ametiasutused rikuvad abi andmise keeldu, mis on sätestatud asutamislepingu artikli 88 lõike kolm viimases lauses ja millel on vahetu õigusmõju. Kui õigustatud isikud, kes võivad nimetatud alusele tugineda, osutavad sellisele rikkumisele ning see on riikliku kohtu poolt tuvastatud, peab viimane tegema kõik asjakohased järeldused riikliku õiguse alusel, milles on käsitletud nii abi rakendusmeetmete kehtivust kui ka antud rahalise toetuse tagasinõudmist (26).

(135)

Ühisturu suhtes ebaseadusliku abi osas on määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikes 1 sätestatud, et komisjon otsustab, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. Tagasimaksmine on vajalik selleks, et taastada varasem olukord ja likvideerida kõik rahalised soodustused, mille abisaaja ebaseaduslikult antud abi tõttu selle abi andmisest alates lubamatult saada võis.

(136)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et tagastatava abi hulka kuuluvad intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

(137)

Abi tuleb tagastada Prantsusmaa õigusaktides sätestatud korra kohaselt. Summad sisaldavad intresse alates abi maksmisest kuni tegeliku tagastamiseni. Intresse arvutatakse komisjoni viitemäära põhjal, mis on sätestatud viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodis (27).

(138)

Komisjonil ei ole teavet maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise raames antud abi kogusumma kohta, kuna ei ole teada tulude summa ega hektarite arv, mille kohta abi anti. Täpsustades, et see ei muuda kuidagi komisjoni seisukohti, võtab komisjon teadmiseks kolmanda isiku märkused maa tootmisest kõrvaldamise hüvitise rahastamise ja Prantsuse ametiasutuste poolt deklareerimata täiendava riigiabi kohta. Komisjonile teadaolevate andmete kohaselt oli ümberkorraldusabi rahastamiseks mõeldud riiklike vahendite summa 11,01 miljonit eurot.

(139)

Käesolev otsus ei mõjuta komisjoni võimalikke järeldusi ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja tagatisfondi (EAGGF) kaudu,

30.4.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 112/14

(1)

Komisjonile saadeti kaebus 15. oktoobri 2004. aasta kirjaga, mis registreeriti 25. oktoobril, mis käsitles äriühingule Frucona Košice, a.s. antud väidetavat ebaseaduslikku riigiabi. Kaebuse esitaja saatis 3. veebruaril 2005 täiendavaid andmeid. 24. mail 2005 toimus kohtumine kaebuse esitajaga.

(2)

Kaebuse esitaja esitatud andmete põhjal küsis komisjon 6. detsembri 2004. aasta kirjaga Slovakkialt vaidlustatud meetme kohta teavet. 4. jaanuari 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 17. jaanuaril, teavitas Slovaki Vabariik komisjoni äriühingule Frucona Košice, a.s. antud võimalikust ebaseaduslikust riigiabist ja taotles selle käsitlemist majanduslikes raskustes olevale äriühingule antava päästmisabina. Slovakkia esitas täiendavat teavet 24. jaanuari 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 28. jaanuaril. Komisjon küsis 9. veebruari 2005. aasta kirjaga täiendavat teavet, millele ta sai vastused 4. märtsi 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 10. märtsil. 12. mail 2005. aastal toimus kohtumine Slovakkia ametiasutuste esindajatega.

(3)

Komisjon teavitas 5. juuli 2005. aasta kirjaga Slovakkiat oma otsusest algatada seoses abiga EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ettenähtud menetlus.

(4)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2). Komisjon kutsus kõiki huvitatud isikuid esitama meetme kohta märkusi.

(5)

Slovakkia ametiasutused esitasid oma märkused 10. oktoobri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 17. oktoobril 2005. Komisjon sai märkusi ühelt huvitatud isikult (abisaajalt) 24. oktoobri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 25. oktoobril. Komisjon edastas need Slovakkiale, kellele anti võimalus neile vastata; Slovakkialt saadi märkused 16. detsembri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 20. detsembril. 28. märtsil 2006 toimus kohtumine abisaajaga, kellele anti võimalus oma väiteid selgitada. Slovakkia esitas täiendavat teavet 5. mai 2006. aasta kirjaga, mis registreeriti 8. mail.

(6)

Rahalise abi saaja on Frucona Košice, a.s. (edaspidi “abisaaja”), kes otsustava tähtsusega sündmuste ajal tegeles piirituse ja piiritusjookide, mittealkohoolsete jookide, puu- ja köögiviljakonservide ja äädika tootmisega. Praegu abisaaja enam piiritust ja piiritusjooke ei tooda. Ta tegeleb aga piirituse ja piiritusjookide hulgimüügiga. Äriühing asub piirkonnas, millel on õigus saada regionaalabi vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile a.

(7)

Otsustava tähtsusega sündmuste toimumise ajal oli abisaajal ligikaudu 200 töötajat. Oma märkustes otsuse kohta, millega algatati ametlik uurimine, esitas abisaaja komisjonile oma käibe (sealhulgas aktsiisimaksu ja käibemaksu) kohta andmeid, mis on esitatud järgmises tabelis.

Tabel 1:

Käive erinevates tootmissektorites koos käibemaksu ja aktsiisimaksuga [Slovaki kroonides]

(8)

Need andmed on oluliselt erinevad andmetest, mis komisjon sai Slovakkia ametiasutustelt ja mis olid esitatud otsuses ametliku uurimise algatamise kohta (5). Vastuses abisaaja märkustele pärast ametliku uurimise algatamist ei vaidlustanud Slovakkia ametiasutused eelnimetatud summade täpsust. Slovakkia ametiasutuste väitel vastab abisaaja keskmise suurusega ettevõtjatele kehtestatud kriteeriumidele.

(9)

Vaidlustatud meede on Košice IV maksuameti (“maksuamet”) poolne maksuvõla kustutamine võlausaldajatega sõlmitud niinimetatud kokkuleppe raames. Seda menetlust reguleerib seadus nr 328/91 pankroti ja kokkuleppe kohta võlausaldajatega (“pankrotiseadus”).

(10)

Kokkulepe võlausaldajatega (“kokkulepe” või “kokkuleppemenetlus”) on kohtu järelevalve alune menetlus, mis on nagu pankrotimenetluski ette nähtud võlgades olevate äriühingute rahalise olukorra lahendamiseks (6). Pankrotimenetluse tulemusena lakkab äriühing olemast ja selle varad müüakse uuele omanikule või äriühing likvideeritakse. Seevastu kokkuleppemenetluse tulemusena jätkab võlgades äriühing tegevust omanikku vahetamata.

(11)

Kokkuleppemenetluse algatab võlgades äriühing. Eesmärk on jõuda võlausaldajatega kokkuleppele (“kokkulepe”), mille kohaselt võlgades äriühing tasub osa oma võlast ja ülejäänud osa sellest kantakse maha. Selle kokkuleppe peab järelevalvet teostav kohus heaks kiitma.

(12)

Võlausaldajad, kelle debitoorsed võlad on näiteks hüpoteegiga tagatud, kuuluvad eraldi rühma. Et kokkuleppe ettepanekut vastu võtta, peavad kõik eraldiseisvad võlausaldajad hääletama selle poolt ja ülejäänud võlausaldajate puhul piisab kvalifitseeritud häälteenamusest. Eraldiseisvad võlausaldajad hääletavad individuaalselt ja omavad ettepaneku suhtes vetoõigust.

(13)

Eraldiseisvatel võlausaldajatel on eelisseisund ka pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses kasutatakse tagatud varade müügist saadavat tulu ainult eraldi rühma kuuluvate võlausaldajate nõuete katteks. Kui sellest müügist saadava tuluga ei saa katta kõikide eraldiseisvate võlausaldajate nõudeid, lisatakse puudujäävad võlasummad teise rühma koos ülejäänud võlausaldajate nõuetega. Teise rühma kuuluvate võlausaldajate nõuded rahuldatakse proportsionaalselt.

(14)

Pankrotiseaduse kohaselt peab võlausaldajatega kokkulepet taotlev äriühing esitama järelevalvet teostavale kohtule loetelu meetmetest oma tegevuse ümberkorraldamise ja rahastamise kohta pärast kokkulepet.

(15)

Seaduse 511/92 maksude ja lõivude haldamise ja kohalike rahandusasutuste süsteemi muutmise kohta (“maksukorralduse seadus”) kohaselt on äriühingul võimalik taotleda maksuhaldurilt maksutähtaegade pikendamist. Pikendatud tähtajaga maksusummalt arvestatakse viivist ja pikendatud võlal peab olema tagatis.

(16)

Maksukorralduse seadusega reguleeritakse ka maksude sissenõudmise korda, mille eesmärk on rahuldada riigi maksunõudeid kinnisvara, vallasvara või kogu äriühingu müügiga.

(17)

Abisaaja kasutas ajavahemikul novembrist 2002 kuni novembrini 2003 maksukorralduse seaduses pakutud võimalust lükata oma aktsiisimaksu tasumise kohustus edasi (7). Pikendatud tähtajaga võlasumma oli kokku 477 015 759 Slovaki krooni (12,6 miljonit eurot). Enne kui maksuamet nõustus nende maksete tähtaegu pikendama, tagas maksuamet kõik oma debitoorsed võlad abisaaja varadega, nagu seaduses ette nähtud. Slovakkia ametiasutused väidavad, et nende tagatiste väärtus oli abisaaja aruannete põhjal 397 476 726 Slovaki krooni (10,5 miljonit eurot). Samas abisaaja väidab, et nende tagatiste väärtus oli 2003. aasta lõpul teostatud eksperthinnangu kohaselt 193 940 000 Slovaki krooni (5 miljonit eurot). Selline oli abisaaja väitel tagatud varade (vallasvara, kinnisvara ja debitoorsed võlad) väärtus nn eksperthindades.

(18)

1. jaanuaril 2004. aastal maksukorralduse seaduses jõustunud muudatustega piirati maksutähtaegade pikendamise taotlemise võimalust ainult ühe korraga aastas. Abisaaja kasutas seda võimalust 2003. aasta detsembri aktsiisimaksu suhtes, mille tähtaeg oli 2004. aasta jaanuaris. Kuid ta ei olnud võimeline tasuma 2004. aasta jaanuari aktsiisimaksu, mis tuli tasuda 25. veebruariks 2004, ega taotleda selle tähtaja pikendamist. Selle tulemusena sattus abisaaja pankrotiseaduse tähenduses võlgadesse. Ta kaotas ka oma litsentsi piirituse tootmiseks ja töötlemiseks.

(19)

Abisaaja taotles 8. märtsil 2004 pädevalt piirkondlikult kohtult kokkuleppemenetluse algatamist. Olles kindlaks teinud, et kõik vajalikud õigusnõuded on täidetud, otsustas piirkondlik kohus oma 29. aprilli 2004. aasta otsusega lubada algatada kokkuleppemenetlus. Võlausaldajad hääletasid 9. juuli 2004. aasta istungil abisaaja pakutud kokkuleppe poolt. Kokkulepe kinnitati järelevalvet teostava piirkondliku kohtu 14. juulil 2004. aasta otsusega.

(20)

2004. aasta augustis kaebas maksuamet selle kohtu kinnitava otsuse edasi. Ülemkohus otsustas oma 25. oktoobri 2004. aasta otsusega edasikaebuse rahuldamata jätta ja kuulutas kokkuleppe heakskiitnud piirkondliku kohtu otsuse kehtivaks ja täitmisele pööratavaks alates 23. juulist 2004. Seejärel kaebas prokurör piirkondliku kohtu otsuse edasi, kasutades selleks erakorralist täiendava edasikaebuse menetlust. Menetlus ülemkohtus on veel lõpetamata.

(21)

Võlausaldajad, sealhulgas maksuamet, tegid abisaajaga järgmise kokkuleppe: abisaaja tasub 35 % võlast ühe kuu jooksul alates kokkuleppe jõustumisest ning võlausaldajad loobuvad ülejäänud 65 % võlast. Seega koheldi kõiki võlausaldajaid võrdselt. Igale võlausaldajale makstud tegelikud summad on esitatud järgmises tabelis.

Tabel 2:

Abisaaja võlgade seis enne ja pärast kokkuleppemenetlust [Slovaki kroonides]

(22)

Kokkuleppemenetluses osalenud maksuameti nõuete summa oli 640 793 831 Slovaki krooni (16,86 miljonit eurot) ja koosnes aktsiisimaksu võlast ajavahemiku mai 2003 kuni märts 2004 eest, käibemaksuvõlast ajavahemiku jaanuar–aprill 2004 eest ja sellele lisandunud trahvidest ja viivistest. Maksuamet loobus nõuetest kogusummas 416 515 990 Slovaki krooni (11 miljonit eurot). Kokkuleppe tulemusena sai maksuamet 224 277 841 Slovaki krooni (5,86 miljonit eurot).

(23)

Maksuamet kui eraldiseisev võlausaldaja kokkuleppemenetluses hääletas kokkuleppe poolt eraldi. Maksuameti eelisolukord tulenes asjaolust, et osa tema kokkuleppemenetlusse arvatud debitoorsetest võlgadest oli tagatud seoses abisaaja maksuvõla edasilükkamisega 2002. ja 2003. aastal (vt lõiget 17). Ka kõik ülejäänud võlausaldajad hääletasid pakutud kokkuleppe poolt. Nende debitoorsed võlad olid tavalised klientide võlgnevused, mis ei olnud mitte millegagi tagatud.

(24)

Selles kokkuleppe ettepanekus esitas abisaaja vastavalt pankrotiseaduse nõuetele meetmed oma tootmise, turustamise ja tööjõu reorganiseerimiseks (sealhulgas koondamiskava).

(25)

Organisatsiooni ja tööjõu suhtes kavandas abisaaja järgmisi meetmeid: kogu tootmistegevuse koondamine ühtsesse tootmisgruppi, transpordi tegevusala reorganiseerimine väikseima jääkväärtusega sõidukite väljajätmise teel ning kaubandustegevuse ümberkorraldamine. Nende meetmetega pidi kaasnema 50 töötaja koondamine ajavahemikul märts–mai 2004. Samal ajavahemikul pidid veel 50 töötajat töötama 60 %-lise töötasuga.

(26)

Tootmise ja tehnika valdkonna kohta väitis abisaaja, et kuna äriühing oli kaotanud piiritusetootmise litsentsi, renditakse sellega seotud tootmisvahendid alates 2004. aasta aprillist välja. Abisaaja kavatses vähendada või lõpetada teatavate ebatulusate mittealkohoolsete jookide tootmise ning väitis, et uute toodete tootmisse võtmisele selles kategoorias eelneb nende tasuvusanalüüs.

(27)

Abisaaja mainib ka järgmisi meetmeid: kulude struktuuri muutumine, mis peaks tulenema tootmiskulude vähenemisest pärast piiritusetootmisest loobumist ning loobumist osast äriühingu oma transpordivahenditest ning vanade seadmete utiili müümisest.

(28)

Abisaaja kavatses müüa ka haldushoone, kaupluse ja puhkerajatise ning mainis äädikatootmistsehhi võimalikku müümist või väljarentimiste võimalust. Slovakkia ametiasutused kinnitasid oma märkustes otsuse kohta, millega algatati ametlik uurimine, et haldushoonet, kauplust ja puhkerajatist ei olnud müüdud.

(29)

Abisaaja kavandas oma müügivalmis tootevarude intensiivset müüki (10).

(30)

Selle ettepaneku kohaselt pidi abisaaja rahastama kokkulepet oma vahenditest (varude müügist) [vähem kui 150] miljoni Slovaki krooni eest ning välise rahastamise teel kommertspangast võetud laenuga 100 miljonit Slovaki krooni. Vastuseks ametliku uurimise algatamisele abisaaja poolt esitatud andmete põhjal kaeti tasumata võlga lõppkokkuvõttes uute aktsiate emiteerimisest saadud tuluga (21 miljonit Slovaki krooni; 0,56 miljonit eurot), varude müügist saadud tuluga ([vähem kui 150] miljonit Slovaki krooni; [vähem kui 3,9] miljonit eurot) ja Old Herold s.r.o. tarnelaenuga ([70–130] miljonit Slovaki krooni; [1,8–3,4] miljonit eurot). Old Herold s.r.o. arvete tähtaeg oli 40 päeva, mis oli abisaaja väitel pikk ajavahemik, võttes arvesse abisaaja ebakindlat majanduslikku olukorda. See pikem tähtaeg võimaldas abisaajal vajalikku summat koguda.

(31)

Slovakkia ametiasutused teatasid komisjonile pärast ametliku uurimise algatamist, et abisaaja võlg maksuametile summas 224 277 841 Slovaki krooni tasuti 17. detsembril 2004. Nad kinnitasid, et olid kokkuleppemenetluses kokkulepitud võla mahakandmise peatanud kuni Euroopa Komisjoni menetluse lõpuni.

(32)

Komisjon väljendas oma otsuses ametliku uurimise algatamise kohta kahtlust vaidlustatud mahakandmise riigiabina mittekäsitatavuse üle. Ta leidis, et maksuameti käitumine kokkuleppemenetluses ei vastanud võlausaldaja käitumisele turumajanduse tingimustes. Ta leidis nimelt, et maksuamet oli õiguslikult teistsuguses olukorras kui ülejäänud võlausaldajad, sest tal oli tagatud nõudeid ja tal oli võimalik algatada maksude sissenõudmise menetlust. Komisjon kahtles, kas kokkuleppemenetlus võrreldes pankrotimenetluse või maksude sissenõudmise menetlusega andis riigi huvides parima tulemuse.

(33)

Seejärel väljendas komisjon kahtlust vaidlustatud abi ühisturuga kokkusobivuses. Ta kahtles esiteks, kas seda abi võis käsitada ühisturuga kokkusobiva päästmisabina, nagu Slovakkia ametiasutused olid väitnud. Päästmisabi võib anda ainult likviidsuse parandamiseks laenugarantiide või laenude vormis. Vaidlustatud meede seisneb aga võla mahakandmises, mis on tagastamatu abi. Meedet ei kasutatud pealegi eeldusel, et abisaaja esitab ümberkorraldus- või likvideerimiskava või tagastab abisumma täies ulatuses kuue kuu jooksul loa saamisest päästmismeetme andmiseks.

(34)

Komisjon vaatles seejärel vaidlustatud meetme käsitatavust ümberkorraldusabina ja väljendas kahtlust järgmise kahe põhitingimuse täitmise suhtes: ümberkorralduskava olemasolu, millega tagatakse pikaajalise elujõulisuse taastumine mõistliku ajavahemiku jooksul, ning abi piirdumine minimaalse vajaliku abiga.

(35)

Lisaks eespool II osas kirjeldatud faktidele esitas abisaaja järgmised märkused.

(36)

Abisaaja väitis, et tema majanduslikud raskused 2004. aasta algul olid põhjustatud maksukorralduse seadusest, mille kohaselt tohtis maksutähtaegade pikendamist taotleda vaid üks kord aastas. See oli abisaaja jaoks oluline muutus, sest ta oli oma sõnul pidanud eelmistel aastatel seda võimalust kasutama.

(37)

Põhiküsimuse kohta väitis abisaaja kõigepealt, et vaidlustatud meetme läbivaatamine ei kuulu komisjoni pädevusse, kuna meede jõustati enne ühinemiskuupäeva ega olnud pärast ühinemist kohaldatav. Meede jõustati väidetavalt enne ühinemist, kuna kokkuleppemenetlus algatati 8. märtsil 2004 ning kiideti abisaaja väitel kohtu poolt heaks 29. aprillil 2004, st enne Slovaki Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga. Peale selle väidetakse, et maksuhaldur olid teatanud oma nõusolekust kavandatud kokkuleppega läbirääkimiste käigus, mis eelnesid kokkuleppemenetluse alustamisele. 2003. aasta detsembris toimus kohtumine Slovaki Vabariigi maksudirektoraadiga ning 3. veebruaril 2004. aastal saatis kohalik maksuamet abisaajale kirja, milles ta väidetavalt kinnitas kokkuleppe võimaluse kasutamist.

(38)

Lisaks väitis abisaaja, et isegi kui komisjon leiab, et küsimus kuulub tema pädevusse, ei ole vaidlustatud meede käsitatav riigiabina, kuna võlausaldaja turumajandusele vastavuse kriteerium oli täidetud.

(39)

Abisaaja väidab esiteks, et kokkuleppemenetluse võrdlus maksude sissenõudmise menetlusega on eksitav, kuna esimese algatamine välistab või peatab teise. Seega ei olnud maksuametil võimalik maksude sissenõudmise menetlust kasutada. Peale selle väidab abisaaja, et kui ta ei oleks kokkuleppemenetlust vabatahtlikult algatanud, oleks ta olnud mõne nädala või kuu pärast seaduslikult kohustatud algatama pankroti- või kokkuleppemenetluse maksujõuetust käsitlevate õigusaktide kohaselt.

(40)

Teiseks väidab abisaaja, et riigi otsus vältida pankrotti ja leida selle asemel lahendus kokkuleppemenetluse kaudu vastas võlausaldaja turumajandusliku vastavuse kriteeriumile. Ta esindab tõenditena kahe audiitori ja ühe pankrotihalduri arvamused, et kokkuleppemenetlusega saaks maksuamet rohkem ja kiiremini kui pankrotimenetlusega. Ta esitab ka täiendavaid materjale ja statistilisi andmeid, mis näitavad, et Slovakkias kestab pankrotimenetlus keskmiselt 3–7 aastat ning annab varade müügist väga vähe tulu (11).

(41)

Abisaaja analüüs põhineb peamiselt audiitorfirma EKORDA 7. juuli 2004. aasta aruandel, mis oli väidetavalt maksuameti käsutuses enne võlausaldajate hääletust 9. juulil 2004. Samas ei esitatud tõendeid selle kohta, et see tõesti nii oli.

(42)

EKORDA aruande kohaselt oleks pankroti korral saadud varade müügist tulu parimal juhul 204 miljonit Slovaki krooni (5,3 miljonit eurot) ning pärast mitmesuguste tasude mahaarvamist summas 45 miljonit Slovaki krooni oleks alles jäänud ainult 159 miljonit Slovaki krooni (4,2 miljonit eurot). Abisaaja ise parandas mahaarvatavate tasude summat (36 miljonit Slovaki krooni) ja sai summaks 168 miljonit Slovaki krooni (4,4 miljonit eurot). Kuigi maksuamet ainsa eraldiseisva võlausaldajana ja kaugelt suurima võlausaldajana saaks enamiku sellest tulust, oleks see siiski vähem, kui maksuamet sai pärast kokkulepet.

(43)

Selle tulemuse saamiseks lähtus EKORDA põhivara, varude, raha ja lühiajaliste debitoorsete võlgade bilansilisest väärtusest 31. märtsi 2004. aasta seisuga pärast korrigeerimist nende mittesissenõutavuse ja vähese väärtuse kajastamiseks. Ta korrigeeris abisaaja iga vara nimiväärtust nn likvideerimisteguri võrra, mis näitab selle väärtust müügi korral pankrotimenetluse käigus (põhivara puhul 45 %, varude ja lühiajaliste debitoorsete võlgade puhul 20 % ja raha puhul 100 %).

(44)

EKORDA mainib väga oluliste teguritena, mis mõjutavad otsust vältida abisaaja pankrotistumist, abisaaja tegevusest saadavat tulevast maksutulu (12), samuti tööhõive suundumusi piirkonnas ja Slovakkia toiduainetetööstuses.

(45)

Abisaaja mainib veel kaht aruannet. Audiitor Marta Kochová järeldas, et varade müügist, kuigi varasid ei olnud hinnatud, oleks saanud tulu maksimaalselt 100 miljonit Slovaki krooni (2,6 miljonit eurot) ehk pärast tasude mahaarvamist summas 22 miljonit Slovaki krooni ainult 78 miljonit Slovaki krooni (2 miljonit eurot). Selle aruande kohta lisateavet ei esitatud. Pankrotihaldur pr Holovačová olevat väitnud, et tema arvates on kokkuleppemenetlus võlausaldajatele üldjuhul kasulikum kui pankrot. Üheks kaalutluseks on, et võlausaldaja on huvitatud võlgniku majandustegevuse jätkumisest (tulevased tulud majandustegevusest või maksudest).

(46)

Kolmandaks väidab abisaaja, et tuleb arvesse võtta ka pikaajalisi kaalutlusi, näiteks tulevast maksutulu. Väidetakse, et pretsedendiõigus, millega välistatakse turumajanduse tingimustes käituva võlausaldaja kriteeriumist sotsiaal-poliitilised kaalutlused (13), ei ole kohaldatav, kui riigiasutus võtab arvesse tulevase maksutulu arvutamist. Abisaaja väitel on riigiasutuse olukord siin analoogiline võlausaldaja olukorraga turumajanduse tingimustes, kui viimane on kliendi allesjäämisest huvitatud. Abisaaja viitab seejärel pretsedendiõigusele turumajandusliku investori põhimõtte kohta.

(47)

Abisaaja järeldab, et turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium on täidetud ning et vaidlustatud meede ei ole käsitatav riigiabina.

(48)

Abisaaja väidab, et kui komisjon teeks siiski teistsuguse järelduse, vastab vaidlustatud meede ümberkorraldusabi tingimustele. Ta väidab, et maksuamet oli enne kokkulepet kontrollinud tema äriplaani teostatavust pikaajalise elujõulisuse taastamiseks. Vormikohase ümberkorralduskava puudumine on abisaaja väitel ebaoluline olukorras, kus komisjon hindab juhtumit tagantjärele, sest komisjon näeb nüüd, kas abisaaja elujõulisus tegelikult taastus. Abisaaja leiab siiski, et eelneva hindamise korral on ümberkorralduskava vajalik. Seejärel kirjeldab ta lühidalt võetud ümberkorraldusmeetmeid: omakapitali suurendamine, koondamised, varude müük. Ta leiab, et piirituse ja piiritusjookide tootmise seiskumine ja tootmisvahendite rentimine äriühingule Old Herold s.r.o. oligi ümberkorraldusmeede. Kuigi tootmise seiskamise põhjustas algselt litsentsi kaotamine, ei taotlenud abisaaja pärast kokkulepet uut litsentsi.

(49)

Abisaaja väitel oli täidetud ka tingimus, et ta peab andma ümberkorraldamisse olulise panuse.

(50)

Lõpuks väidab abisaaja, et ümberkorraldusabi suhtes kohaldatavate suuniste kohaldamisel tuleb arvesse võtta, et ta tegutseb abistatavas piirkonnas aktiivselt ning on piirkonna suurimaid tööandjaid.

(51)

Oma vastuses ametliku uurimise algatamise kohta esitasid Slovakkia ametiasutused mõningad märkused eespool II osas mainitud asjaolude kohta.

(52)

Slovakkia ametiasutused kinnitasid, et maksuamet ei võtnud riigiabi aspekti kokkuleppemenetluse üle hääletamisel arvesse. Maksuamet ei käsitanud kokkulepet riigiabi vormina, mistõttu abisaajalt ei nõutud ümberkorralduskava esitamist, mis erineb maksujõuetust käsitlevate õigusaktide kohaselt kohtule esitatavast äriplaanist.

(53)

Slovakkia ametiasutused esitasid vastuseks abisaaja esitatud märkustele järgmised märkused.

(54)

Slovakkia ametiasutused ei pea abisaaja väiteid pankrotimenetluse keskmise kestuse ja pankrotimenetluses vara müügist saadava keskmise tulu kohta asjakohasteks. Nende seisukoht on, et võttes arvesse võlausaldajate vähesust ja positiivse likvideerimisväärtusega varade olemasolu, mille väärtus ületas riigile pärast kokkulepet makstud summat, oleks pankrotimenetlus kestnud keskmisest vähem aega ja maksuamet oleks saanud suuremat tulu kui kokkuleppemenetluse korral. Slovakkia maksuhaldur kontrollis äriühingut 21. juunil 2004. aastal kohapeal ja leidis, et abisaajal oli 17. juuni 2004. aasta seisuga raha 161,3 miljonit Slovaki krooni, debitoorseid võlgu 62,8 miljonit Slovaki krooni, piirituse ja piiritusjookide varusid 84 miljoni Slovaki krooni väärtuses ja põhivara bilansilise väärtusega 200 miljonit Slovaki krooni.

(55)

Slovakkia ametiasutused leiavad, et maksude sissenõudmise menetlus oli maksuameti jaoks täiesti mõeldav alternatiiv. Nad kinnitavad, et maksuametil oli võimalik algatada see menetlus enne kokkuleppemenetlust, samuti sel juhul, kui kohus oleks keeldunud kokkulepet kinnitamast (kuna maksuamet eraldiseisva võlausaldajana ei oleks hääletanud selle poolt).

(56)

Slovakkia ametiasutused ei nõustu abisaaja väitega, et tema majanduslikud raskused tulenesid maksukorralduse seaduse muudatusest. Nende seisukoht oli, et abisaaja majanduslikud raskused tulenesid finantsstrateegiast, mille kohaselt kasutati kaudseid makse oma majandustegevuse huvides. Abisaaja oleks pidanud selle asemel lihtsalt koguma oma klientidelt makse ja need riigieelarvesse kandma.

(57)

Slovakkia ametiasutused ei nõustunud väitega, et Slovaki Vabariigi maksudirektoraadiga 2003. aasta detsembris toimunud kohtumine oli kui maksuametiga eelkokkuleppe sõlmimine. Nad esitasid Slovaki Vabariigi maksudirektoraadi 6. juuli 2004. aasta kirja sellele alluvale maksuametile, milles anti korraldus abisaaja pakutud kokkuleppega mitte nõustuda, kuna see ei olnud riigile kasulik. Selles kirjas oli viidatud ka teisele, üldisemale 15. jaanuari 2004. aasta rahandusministri kirjale ministeeriumile alluvale maksuametile, milles anti korraldus mitte nõustuda võlausaldajatega kokkulepe saavutamise ettepanekuga, mille kohaselt maksuhaldur peaks maksuvõlgu maha kandma. Peale selle tõlgendasid Slovakkia ametiasutused abisaaja viidatud 3. veebruari 2004. aasta kirja (vt lõige 37) selliselt, et selles otseselt keelduti 35 %-lisest kokkuleppest.

(58)

Slovakkia ametiasutused väitsid, et abisaaja ei olnud aktsiisimaksu pikendatud tähtajaks (2001. aasta jaanuarist 2004. aasta märtsini) tasunud ja tema maksukohustusi oli pidevalt edasi lükatud.

(59)

Slovakkia ametiasutuste väitel tekitavad kalkulatsioonide olulised erinevused kahe audiitori seisukohtades kahtlusi mõlema aruande usaldusväärsuses. Nad kahtlevad nimelt EKORDA poolt käibevarade suhtes rakendatud likvideerimisteguris. See tegur peaks olema kõrgem kui 20 %.

(60)

Ja lõpuks ei olnud abisaaja Slovakkia ametiasutuste arvates koostanud toimivat ümberkorralduskava ning kokkuleppemenetluse raames pakutud meetmed ei olnud käsitatavad ümberkorraldusmeetmetena.

(61)

Kuna teatavad käesoleval juhul asjakohased sündmused toimusid enne Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist 1. mail 2004, peab komisjon kõigepealt kindlaks määrama, kas vaidlustatud meede kuulub tema pädevusse.

(62)

Komisjonil ei ole õigust läbi vaadata enne ühinemist jõustatud meetmeid, mis ei olnud pärast ühinemist enam kohaldatavad, ei nn ajutise korra kohaselt, mida reguleeritakse ühinemislepingu IV lisa punktiga 3, ega EÜ asutamislepingu artiklis 88 ette nähtud korra kohaselt. Komisjonil ei ole ühinemislepingu ega EÜ asutamislepingu kohaselt kohustust ega õigust neid meetmeid läbi vaadata.

(63)

Kuid pärast ühinemist jõustatud meetmed kuuluvad selgelt komisjoni pädevusse vastavalt EÜ asutamislepingule. Asjakohane kriteerium teatava meetme jõustamishetke kindlaksmääramiseks on õiguslikult siduv akt, millega pädev riigiasutus kohustub abi andma (14).

(64)

Abisaaja väitis käesoleval juhul, et vaidlustatud meede jõustati enne ühinemist ega ole pärast seda kohaldatav (vt lõige 37).

(65)

Komisjon ei saa abisaaja väidetega nõustuda. Ettepaneku tegemine kokkuleppemenetluse algatamiseks ei ole abi andnud ametiasutuse, vaid abisaaja toiming. Ka kohtu otsus algatada kokkuleppemenetlus ei ole abi andnud ametiasutuse toiming. See otsus ainult võimaldas abisaajal ja tema võlausaldajatel kokkuleppe üle läbirääkimisi jätkata, kuid ei olnud selgelt käsitatav abi andmisena. Puuduvad tõendid selle kohta, et maksudirektoraat oleks väljendanud 2003. aasta detsembril toimunud koosolekul nõusolekut vaidlustatud meetme suhtes. Vastupidi, Slovakkia ametiasutused eitasid sellise eelkokkuleppe olemasolu. 3. veebruari 2004. aasta kirjas lükatakse ettepanek tasuda võlad 35 %-liselt selgesõnaliselt tagasi.

(66)

Pädeva ametiasutuse otsus kanda mõned oma nõuded maha tehti 9. juulil 2004, mil maksuamet nõustus abisaaja ettepanekuga kokkulepe saavutada.

(67)

Seega ei teki enam küsimust, kas meede on pärast ühinemist kohaldatav.

(68)

Seega järeldab komisjon, et vaidlustatud meetme hindamine EÜ asutamislepingu artikli 88 kohaselt kuulub tema pädevusse.

(69)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatakse, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, on ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(70)

Riigiasutusele, näiteks maksuametile võlgnetava summa mahakandmine on riigi ressursside kasutamise üks vorme. Kuna see on kasulik konkreetsele ettevõtjale, on tegemist valikulise meetmega.

(71)

Abisaaja tegeles kuni maksujõuetusmenetlust vallandanud sündmusteni piirituse ja piiritusjookide, mittealkohoolsete jookide ning puu- ja köögiviljakonservide tootmisega. Ta oli 2003. aastal Slovakkia tähtsuselt kolmas piirituse ja piiritusjookide tootja. Alates piirituse ja piiritusjookide tootmise litsentsi kaotamisest 2004. aasta märtsis on ta tegelenud teise, abisaajalt tootmisvahendeid rentiva äriühingu, Old Herold, s.r.o. toodetud piirituse ja piiritusjookide hulgimüügiga. Kõikides turusegmentides, milles abisaaja tegutses enne kokkuleppemenetlust ja tegutseb praegu, toimub liikmesriikidevaheline kaubandus.

(72)

Otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta väljendas komisjon kahtlust, et meetmega võidi kahjustada konkurentsi või ähvarda kahjustada konkurentsi abisaajale eelise andmisega, mis tal tavaolukorras oleks turul puudunud. Ehk teisiti öeldes – komisjon kahtles, kas riik oli käitunud abisaaja suhtes turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldajana.

(73)

Määrati kindlaks, et kokkuleppemenetluses olid tingimused võla tasumiseks nii eravõlausaldajate kui ka maksuameti puhul samad. Võlausaldajatele tuli tasuda ettenähtud tähtajaks 35 % võlast ja abisaaja nõustus selle nõudega. Ülejäänud 65 % kanti maha.

(74)

Kuid maksuamet oli enne kokkulepet võlausaldajatega võrreldes õiguslikult ja majanduslikult eelisseisundis. Seepärast on vaja üksikasjalikult uurida, kas maksuamet kasutas kõiki tema käsutuses olnud vahendeid oma debitoorsete võlgade eest võimalikult suurte maksete saamiseks, nagu seda oleks teinud turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja.

(75)

Selleks et määrata kindlaks, kas turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium on täidetud, peab komisjon kindlaks määrama, kas maksuametil oli kasulikum nõustuda abisaaja pakutud kokkuleppe tingimustega, võrreldes pankrotimenetluse või maksude sissenõudmise menetluse võimaliku tulemusega.

(76)

Lühidalt öeldes väidab Slovaki Vabariik, et tema seisukoht on, et meede on käsitatav riigiabina. Ta tunnistab, et kokkuleppe ajal riigiabi küsimust lihtsalt ei vaadeldud. Seevastu abisaaja väidab, et meetmes riigiabi ei sisaldu, ning esitab eespool kirjeldatud dokumendid, eelkõige kahe audiitori aruanded.

(77)

Abisaaja ja Slovakkia ametiasutuste esitatud andmete põhjal määras komisjon kindlaks järgmised faktid abisaaja majandusliku olukorra kohta kõnealusel aastal, sel määral kui see puudutab vastavust turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteeriumile. Komisjon ei saa abisaaja 31. märtsi 2004. aasta seisuga esitatud andmeid ja Slovakkia ametiasutuste 17. juuni 2004. aasta seisuga esitatud andmeid abisaaja raamatupidamises kontrollida. Komisjonil ei ole aga põhjust neis andmetes kahelda.

Tabel 3:

Abisaaja majanduslik olukord 2003-04 [miljonites Slovaki kroonides]

(78)

Komisjon uurib kõigepealt abisaaja esitatud tõendeid tema seisukoha kinnituseks, et pankrotimenetlus oleks maksuametile kahjulikum kui kokkuleppemenetlus. Kuna Slovakkia ametiasutused ega abisaaja ei ole esitanud arvutust maksude sissenõudmise menetluse kohta, uurib komisjon, mida maksuamet oleks selle menetlusega saavutanud. Lõpuks uurib ta ka Slovakkia ametiasutuste ja abisaaja esitatud kaudseid tõendeid.

(79)

Komisjon ei loe EKORDA aruannet usaldusväärseks aluseks, mille põhjal võrrelda pakutud kokkulepet võimaliku pankrotimenetlusega. Slovakkia ametiasutused jagavad seda kahtlust.

(80)

Komisjon märgib kõigepealt, et EKORDA kasutas oma 7. juuli 2004 aruande koostamisel (vaid kaks päeva enne võlausaldajate koosolekut) arvutustes abisaaja varade seisu 31. märtsil 2004. Tabelist 3 võib näha, et erinevate varade seis pärast 31. märtsi 2004 oluliselt muutus. Nimelt müüdi märkimisväärne osa varudest, mille tulemusena rahasumma suurenes. Need muutused on väga tähtsad EKORDA likvideerimistegurite kohaldamisel, mis ulatuvad 20 %-st varude ja lühiajaliste debitoorsete võlgade puhul 100 %-ni raha puhul. Kui eeldada, et EKORDA hinnangulised likvideerimistegurid on õiged, ning kohaldada EKORDA kasutatud metoodikat, võib järgmisest tabelist näha, mille poolest oleksid EKORDA arvutustulemused erinenud, kui need oleksid põhinenud 28. aprilli 2004. aasta ja 17. juuni 2004. aasta arvudel, mis samuti eelnesid 9. juulil 2004. aastal toimunud võlausaldajate koosolekule. Need arvud näitavad ka, et EKORDA pakutud likvideerimistegurid ei ole realistlikud.

Tabel 4:

Võrdlus tõenäolise tuluga abisaaja varade müügi korral pankrotimenetluses [miljonites Slovaki kroonides]

(81)

Tuleb märkida, et abisaaja poolt kohtule esitatud äriplaanis prognoositi varude müüki [vähem kui 150] miljoni Slovaki krooni eest 2004. aasta märtsist maini. Seega pidi EKORDA olema abisaaja varades pärast 31. märtsi 2004 toimunud olulistest muutustest teadlik, kuid ei võtnud neid arvesse.

(82)

Kui EKORDA oleks võtnud arvesse abisaaja varade bilansilist väärtust 28. aprilli 2004. aasta seisuga, oleks ta jõudnud järeldusele, et pankroti korral saadav tulu on suurem (238 miljonit Slovaki krooni; 6,3 miljonit eurot) kui abisaaja ettepanekus kokkuleppe kohta (225 miljonit Slovaki krooni; 5,93 miljonit eurot (26). See järeldus oleks olnud veelgi kindlam, kui analüüs oleks olnud tehtud 2004. aasta juunis (275 miljonit Slovaki krooni; 7,2 miljonit eurot), millisel juhul maksuametil oleks olnud veel küllalt aega kasutada oma vetoõigust ja ettepanek tagasi lükata, mille tulemusena oleks kokkuleppemenetlus lõppenud. Tuleb taas märkida, et need tulemused on saadud EKORDA eeldusi ja metoodikat kasutades.

(83)

EKORDA kasutatud metoodika ei ole aga komisjonile vastuvõetav ja ta ei pea selle analüüsis kasutatud eeldusi usutavateks. Seda järeldust kinnitavad ka Slovakkia ametiasutuste kahtlused, mida on kirjeldatud lõigetes 55 ja 60.

(84)

Esiteks ei selgita EKORDA oma aruandes, kuidas ta nimetatud kolm likvideerimistegurit on kindlaks määranud. Slovakkia ametiasutused väitsid, et varude likvideerimistegur peaks olema kõrgem kui 20 %.

(85)

Komisjon märgib, et abisaaja teenis 2004. aastal oma varude müügist [vähem kui 150] miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 30). See on rohkem kui [40-50] % varude bilansilisest väärtusest, millel põhines EKORDA hinnang. See näitab veenvalt, et 20 %-line likvideerimistegur oli liiga madal. Seda järeldust kinnitavad ka 2004. aasta bilansi kohaselt varudes toimunud muutused. Peale selle hindas abisaaja oma äriplaanis varude müügist 2004. aasta märtsist maini saadavaks tuluks [vähem kui 110] miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 30). EKORDA jättis selle hinnangu arvestamata. Ja lõpuks võib abisaaja tegevuse iseloomu põhjal eeldada, et varud koosnesid valmistoodetest, mida oleks olnud kerge otse turustajatele või tarbijatele müüa, ja mitte edasist töötlemist vajavatest pooltoodetest.

(86)

Peale selle kasutas EKORDA klientide lühiajaliste võlgnevuste puhul topeltkorrigeerimist. Esiteks korrigeeris ta nende bilansilist väärtust 40 %-ga (bilansiline väärtus oli 166 miljonit Slovaki krooni ja EKORDA kasutas oma arvutustes väärtust 98 miljonit Slovaki krooni) ning kohaldas seejärel 20 %-list madalat likvideerimistegurit. Selline metoodika on küsitav. Debitoorsete võlgade korrigeerimine nende tegeliku väärtuse kajastamiseks teataval ajal on vastuvõetav. Kuid EKORDA ei selgita, miks pankroti või likvideerimise korral moodustaks tulu vaid viiendiku (20 miljonit Slovaki krooni) summast, mille abisaaja ise lootis oma võlgnikelt saada (98 miljonit Slovaki krooni).

(87)

Peale selle näib ka pikaajaliste varade 45 %-line likvideerimistegur liiga madal. Abisaaja arvates oli tema maksuametile panditud vara väärtus 194 miljonit Slovaki krooni (27). See väärtus on abisaaja väitel väljendatud 2003. aasta lõpu ja 2004. aasta alguse paiku sõltumatute ekspertide poolt hinnatud hindades. Komisjoni seisukoht on, et selline “eksperthind” peaks üldjuhul kajastama vara tavalist hinda, millega vara võis sel ajal müüa. EKORDA ei selgita, miks pikaajaliste varade müümisel pankroti korral saadakse tulu ainult 45 % nende bilansilisest väärtusest 205 miljonit Slovaki krooni (28), kuigi abisaaja hindas neid varasid palju kõrgemalt.

(88)

Abisaaja väite kohta, et ostjat on raske leida, kuna enamikku panditud seadmetest saab kasutada ainult piirituse ja piiritusjookide, mittealkohoolsete jookide või konservide tootmiseks, on komisjonil kaks järgmist märkust. Esiteks märkis ta, et panditud kinnisvara “eksperthind” on 105 miljonit Slovaki krooni, kuid ainuüksi see hind on kõrgem kui EKORDA prognoositud kogutulu (92 miljonit Slovaki krooni). Teiseks näitavad tegelikud sündmused äriühingus, et kui abisaaja oli kaotanud oma litsentsi piirituse ja piiritusjookide tootmiseks, leidis osa neist tootmisvaradest Old Herold, s.r.o. näol kiiresti kasutaja. Seepärast näib, et konkurent oli neist tootmisvaradest peagi huvitatud.

(89)

Peale selle kahjustab EKORDA aruande usaldusväärsust ka viis, kuidas arvutati mitmesuguste pankrotimenetlusega seotud tasusid, mis tuli varade müügitulust maha arvata. Kui EKORDA arvas maha tasusid summas 45 miljonit Slovaki krooni, siis abisaaja väitel oli see summa 36 miljonit Slovaki krooni ja audiitor Kochová hinnangul kõige rohkem 22 miljonit Slovaki krooni. Sellised erinevused tekitavad kahtlusi EKORDA oletuste täpsuse suhtes, mis puudutasid tasude suurust ja seega ka pankrotimenetluse tulemusena saadava tulu taset. Samas tuleb märkida, et võttes arvesse abisaaja olukorda 17. juunil 2004, oleks pankroti korral olnud tulu suurem kui pakutud kokkuleppe korral ka sel juhul, kui tasude summa oleks olnud 36 miljonit Slovaki krooni.

(90)

Ja lõpuks märgib komisjon, et Slovakkia ametiasutused ei toeta abisaaja väidet, nagu oleks EKORDA aruanne olnud maksuameti käsutuses enne 9. juulil 2004. aastal toimunud võlausaldajate koosolekut.

(91)

Pr Kochová aruannet ei saa komisjon hinnata, sest tal ei ole selle teksti koopiat. Esitatud andmete põhjal ei ole selge, millal ja millisel eesmärgil see aruanne on koostatud või millistel eeldustel ja andmetel see põhineb. Komisjon märgib siiski, et selle audiitori järeldused erinevad oluliselt EKORDA järeldustest. Pankrotihalduri Holovačová aruandes väidetakse ainult, et kokkuleppemenetlus on võlausaldajatele üldjuhul kasulikum kui pankrot. Komisjon ei saa aktsepteerida kumbagi neist aruannetest tõendina, mis kinnitaks abisaaja väidet, et turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium on täidetud, või lükkaks selle väite ümber.

(92)

Kättesaadavate tõendite põhjal järeldab komisjon seega, et abisaaja võlausaldajad oleksid saanud varade müügist pankrotimenetluses väga tõenäoliselt rohkem tulu. Võttes arvesse, et maksuameti kui eraldiseisva võlausaldaja nõue oleks rahuldatud esimeses rühmas ning et ta oleks saanud peale selle suurema osa teises rühmas jagatavast tulust (lähtudes tema nõuete suurusest võrreldes teiste võlausaldajate nõuetega), järeldab komisjon, et maksuamet oleks saanud peaaegu kogu pankroti korral saadava tulu.

(93)

Maksuametil oli erinevalt eravõlausaldajatest õigus algatada ise maksude sissenõudmine kinnisvara, seadmete või kogu äriühingu müümise teel. Komisjon leiab, et abisaaja väide, nagu kaitseks kokkuleppemenetlus äriühingut maksude sissenõudmise menetluse eest, ei ole asjakohane. Slovakkia ametiasutuste kinnitusel oli maksude sissenõudmise menetlus maksuametile tõepoolest üks variante, mida kasutada kas enne kokkuleppemenetluse käivitamist või pärast maksuameti vetot kokkuleppe ettepanekule. Seega on vaja turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel seda võimalust arvesse võtta. Abisaaja ei võrdle kokkuleppe ettepanekut maksude sissenõudmise võimaliku tulemusega.

(94)

Komisjon tugineb oma analüüsis nii abisaaja kui ka Slovakkia ametiasutuste esitatud andmetele. Seoses sellega tuleb märkida, et Slovakkia ametiasutused kinnitasid, et maksuameti kasuks panditud vara väärtus on 397 miljonit Slovaki krooni, nagu on märgitud otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta. See väärtus olevat võetud abisaaja aruannetest. Abisaaja omalt poolt väidab, et panditud vara väärtus on “eksperthindades” väljendatuna 194 miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 17). Kuigi komisjonil ei ole vaja kindlaks määrata, milline summa neist on õige, võib siiski teha järgmised järeldused.

(95)

Esiteks vastas pandi väärtus sellega tagatud abisaaja pikendatud tähtajaga maksuvõlale vastavalt maksukorralduse seaduse nõuetele. Kui abisaaja varade tegelik väärtus moodustas ainult poole pandist, nagu on väidetud abisaaja esitatud ekspertarvamuses, ei olnud riik nõudnud nende tähtaegade edasilükkamise eest piisavalt tagatisi. Sellisel juhul ei vastanud maksutähtaegade pikendamine, mida maksuamet võimaldas ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2003. aasta novembrini kogusummas 477 miljonit Slovaki krooni, väga tõenäoliselt turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteeriumile. Kuna need maksutähtaegade pikendamised jõustusid enne ühinemiskuupäeva ega ole pärast seda kohaldatavad, ei ole komisjon pädev hindama nende meetmete ühisturuga kokkusobivust. Käesoleval juhul ei ole komisjonil ka vaja kindlaks määrata, kas need meetmed on käsitatavad riigiabina. Kui aga juba varasemad pikendamised olid käsitatavad riigiabina, ei saa enam viidata turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja põhimõttele, kui pikendatud tähtajaga võlad hiljem (osaliselt) maha kantakse.

(96)

Teiseks, isegi kui maksude sissenõudmise menetlusest saadava tulu arvutamiseks kasutada abisaaja esitatud väiksemat summat, oleks turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja eelistanud võimaluse korral seda menetlust kokkuleppemenetlusele.

(97)

Maksude sissenõudmise menetluses võib maksuhaldur võlgniku varad (debitoorsed võlad ja muud käibevarad, vallasvara, kinnisvara) vahetult ära müüa. Sel ajal, kui maksuamet hääletas kokkuleppemenetluse poolt, oli abisaajal varusid 84 miljoni Slovaki krooni väärtuses, täitmisele pööratavaid debitoorseid võlgnevusi 63 miljoni Slovaki krooni väärtuses ja raha 161 miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 54). Tuleb märkida, et ainuüksi käibevarade väärtus (308 miljonit Slovaki krooni; 8,1 miljonit eurot) ületaks kokkuleppega saadavat tulu (225 miljonit Slovaki krooni; 5,93 miljonit eurot). Isegi kui debitoorsed võlad täies ulatuses maha arvata (29), ületaks ainuüksi käibevara väärtus (245 miljonit Slovaki krooni; 6,4 miljonit eurot) kokkuleppega saadud tulu. Peale selle oli abisaajal ka muid varasid, mille väärtus oli vähemalt 194 miljonit Slovaki krooni.

(98)

Peale selle ei esine maksude sissenõudmise menetluses haldustasusid nagu pankrotimenetluse puhul. Selle menetluse algatab ja seda juhib maksuamet ise, mistõttu võib eeldada, et see viiakse läbi kiiresti.

(99)

Seepärast järeldab komisjon, et maksude sissenõudmine abisaaja varade arvelt oleks andnud rohkem tulu kui kokkuleppemenetlus.

(100)

Komisjon võtab eelkõige arvesse Slovakkia ametiasutuste esitatud kirja maksudirektoraadi direktorilt kõnealuse alluva maksuameti direktorile (vt lõiget 57). See kiri tõendab selgesti, et maksudirektoraat (millel oli olnud abisaajaga varem otsekontakte) oli kokkuleppe ettepaneku vastu ja andis kohalikule maksuametile selge korralduse mitte hääletada kokkuleppe poolt. Kirjas mainiti põhjusena, et kokkuleppe ettepanek “ei olnud riigile kasulik”.

(101)

Slovakkia ametiasutused märkisid ka, et rahandusministeerium oli andnud 2004. aasta algul maksuametitele selge poliitilise juhise mitte nõustuda kokkulepetega, milles nähakse ette maksuvõlgade mahakandmisi maksuametite poolt (30). See juhis anti seoses maksukorralduse seaduse muutmisega alates 1. jaanuarist 2004, et maksukogumise distsipliini tugevdada.

(102)

Peale selle märgib komisjon, et maksuamet ise oli selle kokkuleppe edasi kaevanud juba 2. augustil 2004, st vähem kui kuu möödumisel kokkuleppe sõlmimisest.

(103)

Abisaaja väitis, et maksuamet oli andnud märku oma nõustumisest kokkuleppega juba enne, kui abisaaja oli menetlust alustanud. Komisjon leiab, et abisaaja esitatud tõendid näitavad vastupidist. Maksuameti direktor kirjutas oma 3. veebruari 2004. aasta kirjas abisaajale, et kuigi ta ei ole põhimõtteliselt kokkuleppemenetluse kasutamise vastu, ei ole ta nõus abisaaja ettepanekuga kokkuleppe sõlmimiseks, mille kohaselt tasutaks 35 % maksuvõlast.

(104)

Nende tõendite põhjal peab komisjon paratamatult järeldama, et Slovakkia ametiasutused olid abisaaja pakutud kokkuleppemenetluse vastu ning olid selle vastu enne kokkuleppemenetluse algatamist 8. märtsil 2004, enne võlausaldajate hääletamist 9. juulil 2004 ja ka pärast kokkuleppe heakskiitmist kohtu poolt.

(105)

Abisaaja väitis, et tuleks arvesse võtta ka pikaajalisi tagajärgi, näiteks riigi maksutulude jätkumist (vt lõiget 46).

(106)

Esiteks tuleb rõhutada, et turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium erineb turumajanduse tingimustes tegutseva investori kriteeriumist. Kui turumajanduse tingimustes tegutseval investoril on võimalik otsustada, kas kõnealuse äriühinguga suhet luua, lähtudes seejuures pikaajajalises strateegias sobiva tulemi saamise perspektiividest (31), siis “turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja”, kellel juba on maksujõuetu äriühinguga ärilised või avalik-õiguslikud suhted, soovib saada kätte talle juba võlgnetavad summad (32) võimalikult suures ulatuses ja lühikese tähtaja jooksul. Seega on hüpoteetilise turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja ja turumajanduse tingimustes tegutseva investori motiivid erinevad. Seepärast on pretsedendiõiguses määratletud nende kahe olukorra jaoks eraldi kriteeriumid.

(107)

Teiseks, mis puutub võrdlusesse võlausaldajast tarnijaga, on oluline märkida, et tema ja riigi debitoorsete võlgade iseloom on põhimõtteliselt erinev. Kuna tarnijal on maksujõuetu firmaga puhtalt lepingulised suhted, võib ta äripartneri kaotuse tagajärjel tõeliselt kahju kannatada. Maksujõuetu äriühingu likvideerimisel või müümisel oleks tarnijal vaja leida uus klient või võtta ühendust uue omanikuga. Kui ta maksujõuetust firmast märkimisväärselt sõltub, on see risk veelgi suurem. Selline võlausaldaja peab tõepoolest kaaluma oma tulevikuvõimalusi. Seevastu riigi suhted maksujõuetu firmaga põhinevad avalikul õigusel ega sõltu seetõttu poolte tahtest. Likvideeritud firma varad üle võtnud uus omanik on automaatselt kohustatud makse maksma. Pealegi ei sõltu riik kunagi ühest maksumaksjast. Ja lõpuks ning mis on kõige tähtsam: riik ei taotle maksude määramisel kasumit ega toimi seda tehes ärilisel viisil ega ärilistest kaalutlustest lähtudes. Seega ei ole eespool esitatud analoogia eriti põhjendatud.

(108)

Komisjon järeldab, et riigi olukorda antud juhul ei saa võrrelda hüpoteetilise turumajanduse tingimustes tegutseva investori ega hüpoteetilise turumajanduse tingimustes tegutseva sõltuva võlausaldaja olukorraga. Seega ei saa turumajanduse tingimustes tegutseva sõltuva võlausaldaja põhimõtte kohaldamisel tulevaste maksude kaotamist arvesse võtta.

(109)

Ja lõpuks näitab abisaaja esitatud maksude ülevaade, et suur enamus abisaaja poolt alates 1995. aastast makstud maksudest on olnud kaudsed maksud (aktsiisimaks ja käibemaks). Kuna neid makse maksavad lõpptarbijad, ei mõjutaks abisaaja likvideerimine nende kogumist, seni kuni tarbijad jätkavad maksustatud toodete (antud juhul põhiliselt piirituse ja piiritusjookide) ostmist teistelt tootjatelt. Seega ei ole abisaaja väide tulevaste maksude märkimisväärse kaotuse kohta usutav.

(110)

Eeltoodud tõendite põhjal järeldab komisjon, et käesoleval juhul ei ole turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium täidetud ning et riik andis abisaajale eelise, mida tal turul ei oleks olnud.

(111)

Seega teeb komisjon kokkuvõtte, et vaidlustatud meede on käsitatav riigiabina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(112)

Abisaajale antud riigiabi võrdub maksuameti poolt kokkuleppemenetluses maha kantud summaga, milleks oli 416 515 990 Slovaki krooni.

(113)

Meetme esmane eesmärk on abistada raskustesse sattunud äriühingut. Sellistel juhtudel on võimalik kohaldada EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandit, mille kohaselt on lubatud abi teatud majandustegevuse arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, ning kui asjakohased tingimused on täidetud.

(114)

Pidades silmas abisaaja tootevalikut, hindas komisjon, kas käesoleval juhul on põllumajanduse suhtes kehtivad erieeskirjad kohaldatavad. Lähtudes Slovakkia ametiasutuste esitatud teabest abisaaja käibe kohta, jõudis komisjon oma otsuses ametliku uurimise algatamise kohta järeldusele, et enamik abisaaja toodetest ei ole EÜ asutamislepingu I lisa alla kuuluvad tooted ning seetõttu kohaldatakse riigiabi üldisi eeskirju.

(115)

Oma märkustes otsuse kohta, millega algatati ametlik uurimine, vaidlustas abisaaja Slovakkia ametiasutuste esitatud käibeandmeid (vt tabel 1), kuid mitte komisjoni otsust lähtuda oma hinnangus riigiabi üldistest eeskirjadest. Soovimata kindlaks määrata, kas abisaaja esitatud summad on täpsed (33), kontrollis komisjon, kas tema eeltoodud kokkuvõte kehtib ka uute andmete puhul. Komisjon järeldab, et enamiku abisaaja käibest moodustavad tooted, mis ei kuulu EÜ asutamislepingu I lisa alla. Seega kohaldatakse üldisi ja konkreetse sektoriga mitteseotud riigiabi eeskirju.

(116)

Pääste- ja ümberkorraldusabi raskustesse sattunud äriühingutele on praegu reguleeritud “Ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta” (34) (“uued suunised”), millega asendati eelmine, 1999. aastal vastu võetud tekst (35) (“1999. aasta suunised”).

(117)

Uute suuniste üleminekusätetes on ette nähtud, et neid kohaldatakse komisjoni loata antud pääste- või ümberkorraldusabi (ebaseadusliku abi) hindamiseks, kui abi antakse osaliselt või täielikult pärast 1. oktoobrit 2004, mis on uute suuniste Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäev (104. punkti). Kui aga abi on antud ebaseaduslikult enne 1. oktoobrit 2004, viiakse uurimine läbi suuniste põhjal, mis olid kohaldatavad abi andmise ajal (104. punkti).

(118)

Komisjon märgib, et maksuameti heakskiit kokkuleppele väljastati 9. juulil 2004 ja jõustus 23. juulil 2004. See tähendab, et abi oli antud ebaseaduslikult enne 1. oktoobrit 2004. Seega on kohaldatavad 1999. aasta suunised, mis olid kohaldatavad abi andmise ajal.

(119)

Komisjon järeldab, et abisaaja on komisjoni määruse (EÜ) nr 70/2001 (mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes) (36) tähenduses keskmise suurusega ettevõte.

(120)

1999. aasta suuniste punkti 5 alapunkti c kohaselt loetakse äriühingut raskustes olevaks, kui ta vastab siseriikliku õiguse kohaselt kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise tingimustele.

(121)

Abisaaja osales kokkuleppemenetluses, mida kohaldatakse pankrotiseaduses määratletud maksujõuetute äriühingute suhtes. Seega on ta päästmis- ja ümberkorraldusabi kõlblik.

(122)

Slovakkia ametiasutused kirjeldasid vaidlustatud meedet algselt päästmisabina. 1999. aasta suunistest lähtudes väljendas komisjon kahtlust abi kokkusobivuse üle päästmisabi tingimustega eespool III osas kirjeldatud alustel.

(123)

Slovakkia ametiasutused ja abisaaja neid kahtlusi ei kommenteerinud. Komisjonile ei ole selle kohta uusi asjaolusid esitatud.

(124)

Kuna eespool nimetatud kahtlusi ei ole kõrvaldatud, järeldab komisjon, et abi ei ole 1999. aasta suuniste tähenduses päästmisabi tingimustega kokkusobiv.

(125)

Komisjon väljendas kahtlust abi kokkusobivuse üle päästmisabi tingimustega 1999. aasta suuniste tähenduses eespool III osas kirjeldatud alustel.

(126)

Komisjon märgib, et Slovakkia ametiasutused, kelle kohustus on tõendada, et riigiabi on ühisturuga kokkusobiv, ei ole esitanud selle järelduse kinnituseks uusi asjaolusid. Komisjon võttis abisaaja esitatud märkused teadmiseks.

(127)

1999. aasta suuniste kohaselt peab ümberkorraldusabi andmine olema seoses äriühingu pikaajalise elujõulise taastamiseks koostatud selge ja toimiva ümberkorralduskava rakendamisega ning sellest sõltuma. Liikmesriik seob end kavaga, mille komisjon peab heaks kiitma. Kava mitterakendamist äriühingu poolt loetakse abi vääraks kasutamiseks.

(128)

Ümberkorralduskava peab võimaldama abisaajal taastada oma pikaajalise elujõulisuse mõistliku aja jooksul ja lähtudes realistlikest eeldustest edaspidise tegevuse tingimuste suhtes. Kavas tuleks kirjeldada asjaolusid, mille tõttu abisaaja raskustesse sattus, ning määrata kindlaks sobivad meetmed nende raskuste lahendamiseks. Ümberkorraldused ei saa piirduda ainult rahalise abiga, mille eesmärk on tasuda võlad ja kompenseerida varasemad kahjud, lahendamata raskuste põhjusi.

(129)

Abistatavates piirkondades asuvate ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kohta sätestatakse 1999. aasta suunistes, et neile abi lubamise tingimused võivad olla asendusmeetmete rakendamise ja seirearuannete sisu seisukohast vähem ranged. Need tegurid ei vabasta neid äriühinguid siiski ümberkorralduskava koostamise nõudest ega liikmesriike kohustusest seada ümberkorraldusabi andmise tingimuseks ümberkorralduskava rakendamine.

(130)

Pärast ametliku uurimise algatamist kinnitasid Slovakkia ametiasutused, et äriplaani, mida abisaaja oli kohustatud kokkuleppemenetluse käivitamise tingimusena koostama, vaatas läbi ainult pädev kohus, st mitte abi andnud ametiasutus, ning et ei kohus ega maksuamet ei jälginud plaani rakendamist.

(131)

Vastupidiselt sellele kinnitusele väitis abisaaja, et maksuamet oli enne kokkuleppemenetluse heakskiitmist uurinud, kas äriplaaniga on võimalik pikaajalist elujõulisust taastada, kuid ta ei esitanud selle väite kinnituseks tõendeid.

(132)

Abisaaja väitis ka, et abi tagantjärele hindamise korral komisjonis ei ole vormikohase ümberkorralduskava puudumine asjakohane, kuna komisjonil on sel juhul võimalik hinnata, kas abisaaja elujõulisus tegelikult taastus. Abisaaja väitel võib vormikohast ümberkorralduskava nõuda vaid eelhinnangu korral, mis on ainus hinnangu liik, mille suhtes kohaldatakse 1999. aasta suuniseid.

(133)

Selline põhjenduskäik ei ole õige. 1999. aasta suuniseid kohaldatakse nii teavitatud kui ka ebaseadusliku abi kokkusobivuse hindamiseks. Ükskõik millal hindamine toimub, kehtib tingimus, et ümberkorraldusabi andmine sõltub elujõulise ümberkorralduskava kehtestamisest. Komisjon peab oma hindamise läbi viima teabe põhjal, mis oli abi andmise ajal kättesaadav.

(134)

Võib järeldada, et maksuametil kui abi andnud ametiasutusel ei olnud võimalust hinnata ümberkorralduskava ja seada oma debitoorsete võlgade mahakandmise tingimuseks ümberkorralduskava rakendamist, mille üle oleks nõuetekohaselt järelevalvet teostatud. Järelikult oli täitmata esimene ametlik nõue, mis on täielikult kohaldatav ka tagantjärele hindamise suhtes.

(135)

Äriplaani sisu kohta ei ole Slovakkia ametiasutused esitanud teavet, mis võiks kõrvaldada komisjoni kahtlused selle suhtes, kas plaan on tõepoolest 1999. aasta suunistega ette nähtud ümberkorralduskava.

(136)

Komisjon saab ainult kinnitada oma järeldust, mille ta esitas otsuses ametliku uurimise algatamise kohta. Esitatud äriplaan on vaid kava, kuidas lahendada abisaaja võlga riigi ees. Selles kavas ei analüüsita mitte mingil viisil asjaolusid, mis põhjustasid abisaaja raskusi ega äriühingu tolleaegset majanduslikku olukorda ega selle finantsperspektiive. Sellise analüüsi puudumise tõttu ei teinud abisaaja konkreetseid ettepanekuid raskuste põhjuste kõrvaldamiseks. Ainus üksikasjalikult kirjeldatud meede on majandusliku olukorra ümberkorraldamise ettepanek kokkuleppe kaudu võlausaldajatega.

(137)

Äriplaanis ei mainita üldse abisaaja omakapitali suurendamist, mida abisaaja mainis ühe ümberkorraldusmeetmena. Mitte miski toimikus ei näita, et kapitali suurendamist Hydree Slovakia poolt tuleks pidada meetmena, mis tagab, et abisaaja ei korda pikemas perspektiivis oma strateegiat, mis seisneb tootmise rahastamises käibe- ja aktsiisimaksuvõlaga, mis lõppkokkuvõttes põhjustas talle raskusi. Slovakkia ametiasutused ise kinnitasid, et kapitali suurendamine ei vähenda mitte mingil viisil finantsprobleemide kordumise riski. Need kahtlused on seda tugevamad, kui võtta arvesse, et kapitali suurendati 21 miljoni Slovaki krooni võrra, kuid restruktureeritud võlg oli 644 miljonit Slovaki krooni.

(138)

Kapitali suurendamine iseenesest ei tõesta turu usku abisaaja pikaajalisse elujõulisusse. Komisjon märgib, et abisaajal ei õnnestunud hoolimata aktiivsetest jõupingutustest erapangast laenu saada.

(139)

Lisaks märgib komisjon, et tootmisvahendite väljarentimine abisaaja konkurendile Old Herold s.r.o. oli selgelt motiveeritud asjaolust, et abisaaja oli kaotanud litsentsi piirituse ja piiritusjookide tootmiseks, mitte aga asjaolust, et tootmine oleks andnud kahjumit ja oleks seega vajanud ümberkorraldamist. Tõsi küll, abisaaja oleks võinud taotleda pärast kokkuleppemenetluse lõppu uut litsentsi, kuid ta ei teinud seda. Komisjon märgib siiski, et abisaaja jätkab Old Heroldi poolt abisaaja seadmetega valmistatavate toodete müüki ja teeb seda oma kaubamärgi all ning kavatseb isegi seda müüki suurendada, nagu on märgitud ajavahemikku 29. aprill–30. detsember 2004 hõlmavas aastaaruandes. Seega ei saa nende tootmisvarade väljarentimist pidada ümberkorraldusmeetmeks, kuna kõigi kättesaadavate tõendite põhjal ei olnud tootmise seda osa vaja ümber korraldada.

(140)

Ka äriplaanis pakutud ülejäänud meetmed ei kõrvalda komisjoni kahtlusi. Need meetmed on vaid tavalise majandustegevusega kaasnevad tegevused, mitte ratsionaliseerimismeetmed (vanade seadmete või sõidukite müük). Kaht kavandatud struktuurimeedet (loobumine ebatulusast mittealkohoolsete jookide tootmisest ja teatavate kinnisvarade müük) kirjeldati väga ebamääraselt, mainimata konkreetseid tooteid või ajakava. Slovakkia ametiasutused kinnitasid, et 10. oktoobriks 2005 ei olnud müümiseks kavandatud kinnisvara (haldushoone, kauplus ja puhkerajatis) müüdud, st seda kavandatud meedet ei olnud rakendatud.

(141)

Vormikohase ümberkorralduskava ning raskuste ja nende raskuste lahendamise, turutingimuste ja perspektiivide tõelise analüüsi puudumise tõttu jõudis komisjon järeldusele, et abisaaja esitatud äriplaan ei ole tegelikult 1999. aasta suunistes nõutav ümberkorralduskava (37). Komisjoni kahtlused abisaaja pikaajalise elujõulisuse taastamise suhtes ei ole seega kõrvaldatud.

(142)

Kuigi tegeliku ümberkorralduskava puudumine on piisav selleks, et kahelda pikaajalises elujõulisuses ja selles, et abi ei ole ühisturuga kokkusobiv, analüüsib komisjon ka teist 1999. aasta suunistes esitatud keskset kriteeriumit, st abi piirdumist rangelt minimaalselt vajaliku abiga.

(143)

1999. aasta suuniste 40. punkti kohaselt peab abi summa ja intensiivsus piirduma rangelt minimaalselt vajalikuga, mis võimaldaks ümberkorraldust läbi viia, võttes arvesse abisaaja olemasolevaid finantsvahendeid. Eeldatakse, et abisaaja annab ümberkorraldusse oma vahenditest olulise panuse.

(144)

Ümberkorralduse kulud moodustasid 644 591 440 Slovaki krooni (16,96 miljonit eurot), mis oli kokkuleppemenetlusega restruktureeritud võlgade kogusumma. Abisaaja tasus 35 % sellest summast, st 225 607 028 Slovaki krooni (5,93 miljonit eurot).

(145)

Slovakkia ametiasutused ei andnud selgitusi seoses sellega komisjoni väljendatud kahtluste kohta. Abisaaja selgitas, kuidas ta rahastas pärast kokkuleppemenetlust allesjäänud võla tasumist (vt lõiget 30). Abisaaja väitel moodustas tema enda panus [vähem kui 300] miljonit Slovaki krooni ([vähem kui 7,9] miljonit eurot).

(146)

Komisjon märgib esiteks, et abisaaja käsutuses olnud vahendid ületasid pärast kokkuleppemenetlust allesjäänud võlasumma. See näitab, et abi ei piirdunud minimaalse vajaliku ulatusega.

(147)

Komisjon leiab, et veel tähtsam on, et Old Heroldilt saadud krediiti ei saa lugeda 1999. aasta suuniste tähenduses abisaaja enda panuseks. Äriühingu tegevuse alaliseks rahastamisallikaks on kreditoorsed võlad. Need on lühiajalised võlad, mis tuleb aga tagastada. Äriühing saab ümberkorraldamiseks täiendavaid vahendeid vaid sel juhul, kui tarnijad nõustuvad tavalisest pikema maksetähtajaga; selline edasilükkamine näitab, et turg usub elujõulisuse taastumisse.

(148)

Abisaaja ei tõendanud mitte mingil viisil, et maksetähtaegade pikendamine Old Heroldi poolt läks kaugemale abisaaja ja tema tarnijate vahelisest väljakujunenud äritavast. 40-päevane maksetähtaeg näib olevat tavapärane, eriti kui arvestada, et seda võimaldati abisaajale pärast kokkuleppemenetlust. Seega ei olnud abisaajal enam majanduslikke raskusi. Kokkuleppemenetluse eesmärk oligi abisaajat majanduslikest raskustest välja aidata.

(149)

Seega järeldab komisjon, et seda maksetähtaegade pikendamist ei saanud käsitada ümberkorraldamisele välistest vahenditest kaasaaitamisena.

(150)

Selle pikendamiseta on abisaaja enda panus 1999. aasta suuniste tähenduses [vähem kui 170] miljonit Slovaki krooni ([vähem kui 4,5] miljonit eurot) ning moodustab seega ümberkorralduskuludest [vähem kui 27] %.

(151)

Erinevalt uutest suunistest ei sisaldanud 1999. aasta suunised piirmäärasid, mis näitaksid, millal loetakse abisaaja enda panust oluliseks.

(152)

Võttes arvesse komisjoni tava 1999. aasta suuniste kohaldamisel ja suundumust komisjoni sellealastes põhimõtetes, mis viis piirmäärade kehtestamiseni 2004. aasta suunistes (38), loeb komisjon [vähem kui 27] %-list panust küllaltki väikeseks. Selline panus oleks 1999. aasta suuniste kohaselt vastuvõetav vaid sel juhul, kui kõik muud tingimused abi heakskiitmiseks oleksid täidetud ning kui komisjon peaks võtma arvesse kriteeriume, mis näitavad, kas äriühing tegutseb abistatavas piirkonnas aktiivselt ning mil määral rahastamisallikad kajastavad peale abisaaja ja aktsionäride endi ka turu usku äriühingu pikaajalisse elujõulisusse või juhtumi muudesse konkreetsetesse iseärasustesse.

(153)

Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei saa komisjon käesoleval juhul abisaaja panust oluliseks lugeda. Ta teeb kokkuvõtte, et tema kahtlusi abisaaja enda panuse olulisuse ning abi minimaalse vajalikuga piirdumise suhtes ei kõrvaldatud.

(154)

Komisjon jõudis järeldusele, et abi ei ole päästmis- või ümberkorraldusabina ühisturuga kokkusobiv. Peale selle ei ole käesoleval juhul kohaldatav ka ükski muu EÜ asutamislepingu kohane erand.

(155)

Komisjon leiab, et Slovaki Vabariik on Frucona Košice, a.s. maksuvõla maha kandnud ebaseaduslikult, rikkudes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3. See abi ei ole ühisturuga kokkusobiv ühegi EÜ asutamislepingus sätestatud erandi kohaselt.

(156)

Kuigi mahakandmine maksuameti poolt on käesoleva menetluse lõpuni edasi lükatud, leiab komisjon, et abisaajale loodi eelis maksuameti otsusega loobuda osast tema nõuetest ja anda sel teel abisaajale abi. See toimus võlausaldajate 23. juuli 2004. aasta kokkuleppe jõustumisega. Eelis abisaaja konkurentide ees seisnes selles, et maksuamet ei olnud oma maksunõudeid sisse nõudnud.

(157)

Varasema olukorra taastamiseks tuleb riigiabi tagastada,

30.4.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 112/32

(1)

Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikele 3 ja laevaehituse riigiabi raamistiku (1) (edaspidi “raamistik”) sätetele teatas Saksamaa komisjonile 19. oktoobri 2005. aasta kirjas (kiri on komisjonis registreeritud samal kuupäeval) oma kavatsusest anda ettevõtjale Detlef Hegemann Rolandwerft GmbH & Co. KG (edaspidi “Rolandwerft”) regionaalabi. Komisjon nõudis 16. novembri 2005. aasta kirjas lisateavet ning Saksamaa saatis selle oma 23. detsembri 2005. aasta kirjas (kiri on komisjonis registreeritud samal kuupäeval). Saksamaa muutis teatatud abi oma 18. jaanuari 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud samal kuupäeval).

(2)

Komisjon teatas Saksamaale 22. veebruari 2006. aasta kirjas oma otsusest algatada kõnealuse riigiabi suhtes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Komisjon kutsus Saksamaad ja teisi huvitatud pooli üles avaldama oma seisukohta. Saksamaa Laevaehituse ja Meretehnika Liit (Verband für Schiffbau und Meerestechnik) avaldas oma seisukoha 28. juuni 2006. aasta kirjas (kiri mis on registreeritud samal kuupäeval). Abisaaja väljendas oma arvamust 30. juuni 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud 7. juulil 2006).

(3)

Kõnealused seisukohad edastati Saksamaale 17. juuli 2006. aasta kirjas. Saksamaa vastas nendele seisukohtadele 11. augusti 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud samal kuupäeval).

(4)

Saksamaa edastas oma vastuse ametliku uurimismenetluse algatamise kohta 6. aprilli 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud samal kuupäeval). Vastusele järgnesid lisad, mis edastati 11. aprilli 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud 12. aprillil 2006). Komisjon nõudis 17. augustil 2006 lisateavet, mille Saksamaa esitas 14. septembri 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud 15. septembril 2006). Saksamaa edastas komisjonile lisateavet 20. novembri 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud samal kuupäeval). Kohtumine Saksamaa ja laevatehase esindajatega toimus 22. novembril 2006. Pärast kohtumist edastas Saksamaa komisjonile lisateavet 24. novembri 2006. aasta kirjas (kiri on registreeritud samal kuupäeval).

(5)

Riigiabi saaja on laevatehas Rolandwerft. Rolandwerfti asukohaks on Saksamaa, Alam-Saksi liidumaa, Wesermarschi maakond, Berne vald, mis on abistatav piirkond vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile c. Laevatehas asub Põhjamerre suubuva Weseri jõe ääres. Rolandwerft kuulub Hegemanni kontsernile ja on suurettevõte, mis ei vasta komisjoni soovitatud mikroettevõtte, väikese ja keskmise suurusega ettevõtte määratluse (2) kohaselt väikese või keskmise suurusega ettevõtte kriteeriumidele.

(6)

Rolandwerftis toodetakse merelaevu. Tehase põhitegevus on etteveolaevade ehitamine. Etteveolaevad on kõige väiksema suurusklassi konteinerilaevad. Lisaks sellele ehitatakse Rolandwerftis ka eritüüpi laevu, näiteks ro-ro-/lo-lo-tüüpi laevu ning autoveolaevu. 1999. aastal reageeris Rolandwerft muutunud turunõudlusele ja hakkas ehitama suuremaid laevu, mille pikkus on kuni […] (3) m, kaal kuni […] t ja veomaht kuni 850 TEUd (Twenty-foot Equivalent Unit). Suuremate laevade ehitamiseks tuli koostada investeerimisprogramm laevatehase kohandamiseks uutele nõudmistele; programm hõlmas muu hulgas tõsteseadme suurendamist. Kavas oli pikendada ka seadistuskaid, aga rahalistel põhjustel tuli see edasi lükata. Rolandwerfti tegevusvaldkondade hulka kuulub ka laevade remont. Remonditöid tehakse nii kuival maal kui ka vees.

(7)

Laevade ehitamine toimub kõigepealt 3. hallis sektsioonidena ning väljas asuval ehitusplatsil suuremate moodulitena. Eelnevalt valmistatud laevaosad veetakse üle ehitusplatsi 1. halli, kus need pannakse kokku laevatoorikuks. Kokkupandud laevatoorikud veetakse tõsteseadmesse ja lastakse vette. Edasine seadistamine toimub seadistuskai ääres, mis on ette nähtud kuni 140 meetri pikkuste laevade seadistamiseks. Seadistamiseks vajalikke osi tõstetakse 50-tonnise tõstevõimega kaikraana ja 8-tonnise tõstevõimega ehituskraana abil, mis liiguvad kail asuval kraanateel.

(8)

Alates üheksakümnendate aastate algusest seadistab Rolandwerft korraga kahte laeva (välja arvatud ajal, mil nõudlus on madal). Algselt sai mõlemad laevad (mis toona olid lühemad) ankurdada otse kai äärde. Kui tehas alustas 1999. aastal suuremate laevade ehitamist, jäi kai liiga lühikeseks. Rahalistel põhjustel Rolandwerft kaid kohe ei pikendanud, vaid ankurdas ajutise lahendusena teise laeva vahetult kai ääres asuva laevaga paralleelselt (“paralleelne ankurdamine”). Iga paralleelse ankurdamise korral pidi tehas ligikaudu […] korda ja kestusega […] rentima autokraana ja […] korda kestusega […] väiksema ujuvkraana.

(9)

Laevade seadistamine ja remont osutus paralleelse ankurduse korral siiski keeruliseks, kulukaks ja ebaökonoomseks. Lisaks kaasnes sellega suurem õnnetuste oht.

(10)

Abi eesmärk on soodustada investeeringuid laevatehase viie eri osa edendamiseks – 1. ja 3. halli, 1. kai ja keevitusseadmete uuendamiseks ja lisakai ehitamiseks. Enamik investeeringuid on juba tehtud. Riigiabi taotleti enne investeeringute tegemist.

(11)

Saksamaa andmetel luuakse kõnealuste investeeringute abil Rolandwerftis 35 uut töökohta. Osa ettevalmistustöödest on seni tellitud […] asuvalt terasetootjalt, kes valmistas Rolandwerfti jaoks vöörisektsioone. Investeeringud võimaldavad Rolandwerftil lülitada vöörisektsioonide valmistamise nüüd tehase enda tootmisprotsessi.

(12)

1. halli tehtavate investeeringute abil on plaanis halli 55 meetri võrra pikendada. Komisjonile edastatud teabe kohaselt tuleb praegu suurem osa laevaehitustöödest teha välitingimustes. Investeerimise tulemusena saaks peaaegu kõiki töid teha hallis.

(13)

3. hallis asuvad rajatised sektsioonide ehitamiseks. Halli värav oli algselt ainult 17,4 meetrit lai, Rolandwerftis ehitatavate laevade laius on aga tavaliselt 22,2 meetrit. Seega ei saanud sektsioone valmistada hilisemaks montaažiks vajalikus positsioonis, vaid need tuli ehitada põiki, et neid oleks võimalik hiljem väravast välja vedada. Seejärel tuli sektsioone nende ühendamiseks teiste sektsioonidega autokraanade abil 90o võrra keerata. Kõnealune tegevus oli aeganõudev ja kulukas. Kitsa värava tõttu oli sektsioonide pikkus piiratud ning Rolandwerft oli seetõttu sunnitud valmistama vajalikust suuremal hulgal sektsioone. Probleemide kõrvaldamiseks tuli halli väravat laiendada. Seda tehti 2004. aastal.

(14)

Järgmine 2004. aastal tehtud investeering hõlmas halli loodesuunalist pikendamist. Halli selles osas keevitatakse sektsioonid kokku mooduliteks. Tänu halli pikendamisele saab keevitustöid nüüd teha hallis, st ilmastikutingimustest sõltumata. Kraanateid pikendati nii, et need ulatuvad nüüd sektsioonide ehitamiseks kasutatava halli uude ossa.

(15)

Sektsioonid ehitatakse kiilplokkidel, mida kasutatakse ka sektsioonide transpordiks. Kuna Rolandwerft ehitab alates investeeringute tegemisest 1999. aastal suuremaid laevu, ei vasta kiilplokisüsteem Saksamaa sõnul enam tehase vajadustele. Lisaks tuleb sektsioonid enne kokkukeevitamist korralikult kohakuti seada. Enne investeeringu tegemist tuli selleks kasutada autokraanat ning kogu toiming oli aeganõudev ja kulukas. Seetõttu investeeris laevatehas 2004. aastal uude kaasaegsesse hüdraulilisse kiilplokisüsteemi, mis hõlbustas sektsioonide kohakuti seadmist oluliselt.

(16)

2005. aasta augustis alustati investeerimisprojekti 3. halli kagusuunaliseks pikendamiseks ning selle eesmärgiks on samuti luua võimalus teha kõiki töid tootmishallis.

(17)

Investeeringud hõlmavad muu hulgas ka esialgse kai kraanatee pikendamist 96 meetri võrra. Kõnealuse kai pikkus on 200 meetrit. Enne selle pikendamist sai kraana abil seadistada ainult umbes poolt laeva. Teise poole jaoks pidi Rolandwerft kasutama […] autokraanat. Kraanateed pikendati nii, et laevu oleks võimalik kraana abil seadistada kogu nende pikkuses. Kõnealune investeering tehti samuti 2004. aastal.

(18)

2004. aastal investeeriti ka automaatsetesse keevitusseadmetesse, mille abil saab vajalikke keevitustöid teha automaatselt ja seega kiiremini.

(19)

2005. ja 2006. aasta investeerimisprogramm hõlmab täiendava seadistuskai ehitamist; selleks pikendatakse esialgset kaid ligikaudu 180 meetri võrra. Seadistuskai ehitamiseks on muu hulgas vajalikud järgmised tööd: jõepoolse maapinna õõnestamine, maapoolse pinnase täitmine ja teedevõrguga ühenduse loomine. Lisaks tuleb kraanateed pikendada veel 150 meetri võrra, osta ja paigaldada täiendav 35-tonnise tõstevõimega kraana ja tagada vajalikud kommunikatsioonid. Kõnealuseid töid alustati 2005. aasta augustis.

(20)

Käesoleva investeeringu ajendiks oli otsus hakata alates 1999. aastast ehitama suuremaid laevu. Toona investeeris laevatehas oma rajatiste kohandamise eesmärgil tõsteseadme uuendamisse. Abisaaja sõnul lükati kai ehitamine edasi peamiselt kahel põhjusel. Esiteks oli olemasolevaid rahalisi vahendeid tungivalt tarvis samuti Hegemanni kontsernile kuuluva laevatehase Peene-Werft ulatuslikuks ümberkorraldamiseks. Mitu aastat püsinud konjunktuurilanguse tõttu ei olnud omanike käsutuses täiendavaid vahendeid Rolandwerfti investeerimismeetmete rakendamiseks. Teiseks oli kõnealuseid investeeringuid lihtne edasi lükata seetõttu, et üksteise kõrvale ankurdatud laevade seadistamine ja remont oli tehniliselt võimalik (ka siis, kui see ei olnud majanduslikult tulus).

(21)

Üks käesoleva investeeringu eelis on, et uue kai ehitamine võimaldab laevatehasel tulevikus osaleda sõjalaevade ehitamiseks ja remontimiseks korraldatavatel avalikel pakkumistel. Seni oli Rolandwerftil Saksa mereväe laevade ehitamine ja remontimine keelatud seoses ohuga, mis tulenes samaaegsest tööst kahel paralleelselt ankurdatud laeval. Kõnealuse ohu tõttu keeldus Saksa merevägi Rolandwerftile tellimusi andmast, ehkki Rolandwerft kuulub nende laevatehaste hulka, kes põhimõtteliselt võiksid osaleda selliste tellimuste täitmiseks korraldatud pakkumistel.

(22)

Investeerimisprojekti kulud kokku on 13 miljonit eurot. Kulud jaotuvad järgmiselt:

(23)

Saksamaa kavatseb anda Rolandwerftile riigiabi 1,56 miljonit eurot. Abikõlblikud kulud vastavad investeerimisprojekti kogukuludele, milleks on 13 miljonit eurot, ning abi osatähtsus on seega 12 %. Riigiabi antakse regionaalabi kinnitatud kava alusel (4). Riigiabi taotleti enne investeerimisprojekti algust.

(24)

Riigiabi annab Hannoveris asuva N-panga (NBank) kaudu Alam-Saksi liidumaa.

(25)

Ametlik uurimismenetlus algatati seetõttu, et komisjon kahtles riigiabi kokkusobivuses laevaehituse riigiabi raamistiku tingimustega. Komisjon ei olnud kindel, kas uue seadistuskai ehitamisse tehtavaid investeeringuid saab käsitleda olemasolevatesse rajatistesse tehtavate investeeringutena.

(26)

Lisaks kahtlustas komisjon, et Rolandwerfti investeeringutega võib kaasneda tehase tootlikkuse suurenemine – see oleks vastuolus nii raamistiku kui ka ühisturu tingimustega.

(27)

Komisjonile saatsid oma seisukoha nii abisaaja Rolandwerft kui ka Saksamaa Laevaehituse ja Meretehnika Liit.

(28)

Abisaaja sõnul laevatehase koguvõimsus investeeringute tõttu ei suurene. Abisaaja viitab asjaolule, et tootlikkuse suurenemine tähendab paratamatult ka olemasolevate rajatiste võimsuse suurenemist. See ei viita tingimata laevatehase koguvõimsuse suurenemisele. Rolandwerfti puhul suureneks investeeringute tõttu tehase tootlikkus, aga tehase koguvõimsus jääks samaks. Tootlikkuse suurenemist tasandaks suurem ettevõttesisene tootmistegevus. Mõningaid laevaosi, mida nüüd saaks ise toota, telliti seni allhanke korras. Seetõttu tootmismaht CGTdes (compensated gross tonnes - kompenseeritud brutotonnid) mõõdetuna ei suureneks.

(29)

Abisaaja esitas ülevaate viimastel aastatel valmistatud laevadest ja tehasele esitatud tellimustest. 2004. aastal ehitas Rolandwerft […] laeva – see on ligikaudu […] CGTd. 2006. aastaks on plaaniti […] laeva ehitamist tootmismahuga […] CGTd. 2007. ja 2008. aasta tootmismahuks plaanitakse […] CGTd.

(30)

Abisaaja selgitab, et laevatehas ostis varem aeg-ajalt sektsioone või terveid kereosi kolmandatelt ettevõtjatelt. Rolandwerfti tootmismahtu ei tõsta ka kereosade ja sektsioonide ostmine tarnijatelt, sest laeva seadistamine võtab aega ja olemasolevad rajatised ei võimalda tõhusalt seadistada suuremat hulka laevu. Seega on näiteks olemasolevates laevaehitushallides võimalik ehitada korraga ainult ühte laeva. Laeva kokkupanemiseks 1. laevaehitushallis kulub ligikaudu […] nädalat.

(31)

Abisaaja esitas teabe tehase tootmistegevuse kohta. Teabest nähtub, et tehas töötab juba praegu täiskoormusel ja investeeringute tulemusel ei ole võimalik ehitada rohkem laevu. Tehase kui terviku koguvõimsus on piiratud ligi […] kuni […] CGTga ja see saavutati seoses tööde osalise tellimisega allhangetena juba enne investeeringute tegemist.

(32)

Abisaaja selgitab, et tänu investeeringutele saaks tehas osaleda sõjalaevade ehitus-, remondi- ja ümberehitustööde avalikel pakkumistel. Seni tehasel seda võimalust ei olnud, kuna nimetatud töid oleks tulnud teha paralleelse ankurdusega. Tootmismaht CGTdes jääks seega praegusega võrreldes koguni väiksemaks, sest sõjalaevu ei saa käsitleda samamoodi nagu kaubalaevu. Lõpetuseks väidab abisaaja, et isegi kui komisjon ei jaga Saksamaa käsitlust, mille kohaselt ei keela raamistik investeerimisabi andmist projektidele, mis on seotud tootlikkuse suurenemisega, ei ole see Rolandwerftile antava riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamise seisukohast oluline, kuna Rolandwerfti tootlikkus ei suurene.

(33)

Abisaaja selgitab ka, et investeeringuid tehakse ainult olemasolevatesse rajatistesse. Investeeringud, mida tehakse kai pikendamiseks nii, et mõlemaid laevu saaks seadistada otse kai ääres, ei hõlma uue kai ehitamist. Laevatehasel on laevade seadistamiseks juba praegu olemas kaks paralleelset ankruplatsi. Abisaaja rõhutab, et paralleelse ankurdusega kaasneb suurem oht ning seetõttu keeldub merevägi Rolandwerftile tellimusi andmast. Kavandatava investeeringu abil ehitatakse olemasolev kai ümber ja suurendatakse seega tehase tootlikkust. Abisaaja esitas teabe selle kohta, mitu nädalat aastas on paralleelset ankruplatsi kasutatud ja kuidas seda kasutatakse tulevikus.

(34)

Lisaks selgitab ta, et kraanatee pikendamise ja pikendatud kaile kraana paigaldamise eesmärk on lõpetada auto- ja ujuvkraanade vähetõhus ja kulukas kasutamine paralleelselt ankurdatud laevade seadistamisel. Investeeringud võimaldaksid ka teist laeva seadistada otse kai ääres – see vähendaks kulusid ja tõstaks tootlikkust.

(35)

Saksamaa Laevaehituse ja Meretehnika Liit (edaspidi “liit”) on seisukohal, et komisjoni kahtlusi seoses tehase võimsuse võimaliku suurenemisega ei saa põhjendada raamistikus sätestatud tingimustega. Komisjoni kahtlusi ei saa õigustada ka turu praeguse olukorraga ning kavandatav riigiabi ei moonuta mingil moel konkurentsi.

(36)

Liidu väitel on ühenduse poliitika laevaehitusele antava riigiabi valdkonnas viimaste aastate jooksul muutunud. Raamistik ei sisalda klausleid laevatehase võimsuse suurendamiseks antava investeerimisabi keelamise kohta. Liit eeldab, et selliseid klausleid ei peeta enam asjakohaseks. Lisaks juhib liit tähelepanu sellele, et raamistikus varem sisaldunud sektorile kohandatud eeskirjadest on suures osas loobutud. Võimsuse küsimust mainitakse ainult sulgemisabi kontekstis. Muude abi liikide, näiteks ümberkorraldusabi suhtes kehtivad üldised riigiabieeskirjad.

(37)

Liit selgitab, et eeskirjade kitsas tõlgendamine oleks vastuolus algatusega LeaderSHIP 2015, millel on oma osa Lissaboni strateegia rakendamisel. Euroopa majanduse konkurentsivõimet ja tootlikkust tuleks suurendada teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni edendamiseks tehtavate investeeringute abil ning seega tuleb investeerida ka ajakohastesse tootmisseadmetesse. Suutmatus ühildada omavahel riiklikku investeerimisabi ja võimsuse suurenemist on vastuolus algatuse LeaderSHIP eesmärgiga, eelkõige selle eesmärgiga kindlustada ja tugevdada Euroopa turuosa teatavates segmentides. Üks selline segment on väikeste ja keskmise suurusega konteinerilaevade turg, kus Euroopal on endiselt suurepärane turuseisund Korea ja Hiina suhtes.

(38)

Liidu arvates kavandatavad investeeringud konkurentsi ei moonuta. Maailma laevaehitusturg on praegu tõusuteel ja tootmisvõimsust üle ei jää. Nõudlus on jätkuvalt suur, ehkki aastateks 2008 ja 2009 prognoositakse kerget langust. Maailmakaubanduse pideva kasvu tõttu suureneb ka laevaliiklus. Eriti kehtib see tööstuskaupade transportimise kohta konteinerilaevadega. Nõudlus suuremate laevade järgi, mille veomaht on 5 000–8 000 TEUd ja millega ei saa siseneda väiksematesse sadamatesse, aina kasvab. See suurendab nõudlust ka väiksemate etteveolaevade järele, millega saaks transportida konteinereid suurematele laevadele ja tagasi. Rolandwerft suudab ehitada laevu veomahuga kuni 900 TEUd.

(39)

Liidu sõnul on etteveolaevade ehitamine Saksa laevatehaste tegevusalade hulgas olulisel kohal. Sellegipoolest on peamiseks konkurendiks Hiina, kelle laevatehased saavad 42,5 % kogu maailmas esitatavatest tellimusest ja kes on seega selge turuliider. Saksamaa asub 26,8 %ga tellimustest teisel kohal.

(40)

Laevade puhul, mille veomaht on kuni 900 TEUd, leidub Euroopas väga vähe konkurente ning need asuvad enamasti Saksamaal või Madalmaades. Liit näeb kõnealuse segmendi puhul suurt kasvupotentsiaali. Kuna Hiina laevatehased pakuvad oma laevu madala hinnaga, võivad Saksa ja Euroopa laevatehased oma turupositsiooni säilitada ainult kõrge kvaliteedi tagamise ja tootlikkuse pideva suurendamise kaudu.

(41)

Liit rõhutab, et Hiina ja Vietnam jätkavad oma laevaehitusvõimsuse arendamist ja seeläbi ka oma turuosa suurendamist. Sellest nähtub, et laevaehituse valdkonna konkurents on üleilmne ning ei piirdu ainult Euroopaga.

(42)

Saksamaa viitab oma seisukohas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta sellele, et raamistiku punkt 26 ei sisalda ühtegi võimsust käsitlevat sätet. Eelkõige ei sisalda punkt 26 sätteid, mille kohaselt oleks keelatud anda investeerimisabi projektidele, mille puhul tootlikkuse suurenemise tulemusena suureneb ka võimsus. Saksamaa toonitab samuti, et laevatööstuse tootlikkuse suurendamine on kõnealust majandussektorit käsitleva ühenduse poliitika üks peamisi eesmärke. Algatuse LeaderSHIP 2015 eesmärk on parandada Euroopa laevatehaste konkurentsivõimet ning vähendada kahju, mida tekitas Euroopa laevatööstusele laevaehituse subsideerimine Aasias. Saksamaa arvates saab kõnealust eesmärki saavutada ainult tootlikkuse suurendamise kaudu.

(43)

Saksamaa sõnul ei saa raamistiku punkti 3 põhjal järeldada, et ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tuleks arvestada investeeringute mõju võimsusele. Pealegi ei kehti laevaehitussektori kohta enam raamistiku punktis 3 esitatud tunnused, vaid seda iseloomustavad praegu eelkõige tellimuste suur arv, kõrged hinnad ja võimsuse puudujääk.

(44)

Lisaks rõhutab Saksamaa, et Euroopa laevatööstus on viimastel aastakümnetel tagasi tõmbunud ning et Jaapan, Korea ja Hiina on oma turuosa tänu riiklikele subventsioonidele suurendanud. Sellist subsideerimist käsitletakse raamistiku punkti 3 alapunktis c ühena arvessevõetavatest teguritest. Seetõttu peavad Euroopa laevatehased tegema kõik võimalikud jõupingutused oma tootlikkuse suurendamiseks.

(45)

Saksamaa arvates kaasneb tootlikkuse suurenemisega automaatselt ka seadmete suurem väljund. Seega ei saa tootlikkuse suurenemine raamistiku tähenduses olla olukord, kus sama hulk toodetakse väiksema sisendi abil, st väiksemate kuludega. Sellega seoses viitab Saksamaa regionaalabi eesmärgile toetada regionaalarengut ja töökohtade loomist. Tootlikkuse suurenemise tõttu ei tohiks väheneda töökohtade arv.

(46)

Saksamaa selgitab, et turuolukorrast tingitult kaubaveod aina sagenevad ja konteinerilaevade segmendis võib märgata suundumust kasutada suuremaid laevu. Juba praegu leidub laevu, mille veomaht on 5 000 TEUd ja värskemates prognoosides on juttu laevadest, mille veomaht on 8 000 TEUd. Kuna nii suured laevad saaksid siseneda ainult vähestesse sadamatesse, oleks lasti jaotamiseks endiselt tarvis ka väiksemaid laevu. Seega jääks endiselt püsima nõudlus selliste 850 TEUste etteveolaevade järele, mida ehitab Rolandwerft.

(47)

Saksamaa selgitab kavandatavaid investeeringuid lähemalt ja lisab meetmete ja laevatehase asukoha näitlikustamiseks ka pilte.

(48)

1. halli pikendamine võimaldaks laevatehasel erinevalt praegusest ehitada laev täielikult valmis laevaehitushallis. Olemasolevate rajatiste katmine katusega muudaks töö tõhusamaks ja tulemuslikumaks.

(49)

Saksamaa selgitab ka, et 1. kai ääres seisev laev võtab praegu enda alla ainult kaks kolmandikku kai pikkusest. Vabaks jääva kai lõunaosa tuleks pikendada. See ei ole uue kai ehitamine raamistiku tähenduses. Kai pikendamise järel paigaldatakse sellele kraana, mis asendaks praegu kasutatavat autokraanat.

(50)

Saksamaa juhib tähelepanu sellele, et paralleelset ankruplatsi kasutati aastatel 2003-2005 […] kuud aastas (sealhulgas ka seadmete kohaletoimetamiseks). Saksamaa kinnitab veel kord, et paralleelne ankruplats teisendatakse uueks kaiks. Uut kaid kasutatakse aasta jooksul umbes sama palju nagu viimaste aastate jooksul kasutati paralleelset ankruplatsi. Lisaks selgitab Saksamaa, et laeva seadistamisega teisel ankruplatsil kaasneb suurem oht, kuna selleks vajalik ujuvkraana tuleb paigaldada keset Weseri jõge. Tulevikus enam laevu 1. kai ääres asuval teisel ankruplatsil ei seadistata.

(51)

Saksamaa on seisukohal, et seadistuskai pikendamine selleks, et tulevikus oleks võimalik kahte laeva korraga kai ääres seadistada, ei võrdu uue rajatise ehitamisega. Tegemist on üksnes olemasoleva kai mõningase pikendamisega. Kai on juba investeeringute eel ühest etteveolaevast pikem ning tehas saaks ka investeeringute abita seadistada samaaegselt kahte lühemat laeva.

(52)

Saksamaa väidab, et sellepärast on Rolandwerftil kaks seadistuskohta juba olemas, isegi kui üks neist asub nii-öelda teises reas. Kuna teine laev asub väljaspool kaikraana tööpiirkonda, tuleb seadistamiseks kasutada auto- või ujuvkraanasid. Kai pikendamine muudaks töö tunduvalt tõhusamaks, kuna laeva saaks seadistada otse kailt. Saksamaa meenutab, et Saksa merevägi keeldub Rolandwerftile tellimusi andmast seetõttu, et Rolandwerftis seadistatakse laevu teises reas.

(53)

Saksamaa väidab, et teise ankruplatsi viimine juba olemasoleva, pikendatava kai äärde ei ole uue rajatise ehitamine, vaid pigem mõlema – nüüd enam mitte paralleelselt, vaid üksteise taga asuva ankruplatsi tootlikkuse tõstmise meede. Uuele kaile paigaldatav uus kraana asendaks praegu kasutatavaid auto- ja ujuvkraanasid. Uue kraana kasutamine tõstaks tööviljakust.

(54)

Saksamaa rõhutab, et meede on vajalik, sest laeva seadistamine teises reas võtab palju aega ega ole kuigi tõhus. Lisaks avaneb Rolandwerftile tänu investeeringutele võimalus osaleda Saksa mereväelaevade remontimis- ja ümberehitustööde tegemiseks korraldatavatel pakkumistel.

(55)

Saksamaa selgitab, et alguses ehitati Rolandwerftis väiksemaid etteveolaevu, nii et kai äärde sai korraga kinnitada kaks laeva. Turunõudlus keskendus aga üha enam pikematele ja laiematele etteveolaevadele ning kaks sellist laeva ei oleks korraga kai äärde mahtunud. Seetõttu pidi laevatehas laevade seadistamiseks ja remontimiseks kinnitama teise laeva paralleelselt otse kai äärde kinnitatud laeva kõrvale. Kai pikendamine kujutab endast seega seadistamisrajatise kohandamist pikematele laevadele.

(56)

Saksamaa märgib, et Rolandwerft on varem aeg-ajal teinud koostööd laevatehasega Peene-Werft ja on seadistanud viimase valmistatud kereosi. Viimasel ajal on Rolandwerft siiski ehitanud laevu, mis on algusest lõpuni valmistatud tehases endas. Saksamaa selgitab, et laevatoorikute valmistamise praeguse mahu juures ei ole võimalik remonditegevust laiendada. Osa remonditöödest tehakse kuival maal. Selleks on vaja kasutada väljas asuvat ehitusplatsi, mida kasutatakse juba ka laevatoorikute valmistamiseks.

(57)

Saksamaa jätkab oma selgitusi märkusega, et lisaks uue kraana kasutamisele uuel kail optimeeritakse ka esialgse kai tõstekoormust ning suurendatakse selle maksimaalset tõstevõimet.

(58)

Saksamaa viitab asjaolule, et laevaehituse ja meretehnika liit toetab tema seisukohta. Saksamaa omistab liidu seisukohale suurt tähtsust, kuna liit esindab nii Saksa merendussektori kui ka laevatehaste ja nende tarnijate poliitilisi ja majanduslikke huve. Lisaks omab liit erinevate huvirühmade esindajana uusimat teavet turul toimuva kohta. Kui liit jõuab järeldusele, et kavandatav riigiabi Rolandwerftile Saksamaa laevatööstust ei kahjusta, peaks komisjon seda arvesse võtma. Lisaks toob Saksamaa esile asjaolu, et komisjon ei ole saanud ühtegi negatiivset seisukohta, mis oleks suunatud abi vastu.

(59)

Abisaaja seisukohale viidates rõhutab Saksamaa, et Rolandwerfti selgituse kohaselt tehase võimsus investeeringute tagajärjel ei suurene. Saksamaa kinnitab, et ta ei pea kõnealust küsimust abi kokkusobivuse hindamisel asjakohaseks.

(60)

Asutamislepingu artiklis 87 on sätestatud, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, on ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Euroopa Kohtu ja Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kohtupraktika kohaselt on kaubanduse kahjustamise kriteerium täidetud, kui abisaava ettevõtja majandustegevus hõlmab ka liikmesriikide vahelist kaubandust.

(61)

Abi annab Alam-Saksi liidumaa ja seega on abiandjaks riik. Abi annab Rolandwerftile eelise, mida ettevõte turul saavutanud ei oleks. Rolandwerfti tegevusala on merelaevade ehitamine. Kuna merelaevadega kaubitsetakse, võidakse meetmega moonutada konkurentsi ja kahjustada liikmesriikide vahelist kaubandust. Järelikult on abi puhul tegemist EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohase riigiabiga ning seda tuleb ka vastavalt hinnata.

(62)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud artikli 87 lõikele 1 vastavad riigiabi andmist käsitleva üldise keelu erandid.

(63)

Komisjon on laevaehitusele antava riigiabi hindamiseks avaldanud laevaehituse riigiabi raamistiku. Raamistik sisaldab laevatööstusele antavat riigiabi käsitlevaid erieeskirju, kui ja niivõrd kui seda nõuab laevaehitussektori eripära. Raamistikus tähenduses tähistab mõiste “laevade ehitamine” iseliikuvate kaubanduslike merelaevade ehitamist ühenduses. “Laevade remont” on iseliikuvate merelaevade parandamine või taastamine ühenduses. Kõnealuste mõistete kohased toimingud kuuluvad Rolandwerfti tegevusalasse ning seega tuleb kavandatava riigiabi hindamisel võtta arvesse laevaehituse riigiabi raamistikku. Rolandwerftis ei valmistata ühenduse kalalaevu. Suunistes riigiabi kontrollimiseks kalandus- ja akvakultuurisektoris (5) on sätestatud, et laevatehastele ei tohi anda riigiabi ühenduse kalalaevade ehitamiseks.

(64)

Raamistiku punktis 26 on sätestatud, et “laevade ehitamiseks, remondiks või ümberehitamiseks antavat piirkondlikku abi … [peetakse] ühisturuga kokkusobivaks üksnes juhul, kui …[see on] antud selleks, et investeerida olemasolevate laevatehaste täiustamisse või ajakohastamisse eesmärgiga suurendada nende jõudlust ega tohi olla seotud asjakohas(t)e laevatehas(t)e rahalise ümberkorraldamisega”.

(65)

Abi osakaal ei tohi ületada 12,5 % või EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c kohase regionaalabi ülemmäära; seejuures kohaldatakse madalamat väärtust. Käesoleval juhul kohaldatakse ülemmäära 12,5 %. Lisaks sellele piiratakse abi regionaalabi käsitlevates kohaldatavates ühenduse suunistes (6) määratletud abikõlblike kulutustega.

(66)

Käesolevate investeerimismeetmete eesmärk on täiustada Rolandwerfti tootmisprotsessi rajatiste kohandamise ja avatud tööplatsile katuse ehitamise kaudu. Kõnealuseid meetmeid võib seetõttu käsitleda olemasoleva laevatehase ajakohastamise või täiustamisena.

(67)

Osa investeeringuid tehakse 1. ja 3. halli loode- või kagusuunaliseks pikendamiseks. Komisjoni arvates on hallide pikendamise puhul tegemist olemasolevate rajatiste pikendamisega. Investeeringu abil ei ehitata de facto uut halli. Halle pikendatakse eelkõige selleks, et seni väljas toimunud laevaehitustöid saaks edaspidi teha hallis.

(68)

Ülejäänud 3. halliga seotud investeeringuid – investeeringud kraanatee pikendamiseks, halli värava laiendamiseks ja kiilplokisüsteemi kaasajastamiseks – tuleb samuti käsitleda investeeringutena olemasolevatesse rajatistesse. Lisaks leiab komisjon, et ka 1. kai kraanatee pikendamiseks ja kaasaegsete automaatsete keevitusseadmete ostmiseks tehtavad investeeringud on investeeringud olemasolevatesse rajatistesse. Kõnealuse seisukoha esitas komisjon juba oma otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta.

(69)

Komisjon eeldab, et investeeringute eesmärk on olemasolevate rajatiste tootlikkuse suurendamine. Hallide pikendamine toob kaasa tootlikkuse suurenemise, kuna võimaldab tööd teha ilmastikutingimustest sõltumata. 3. halli värava laiendamine vähendab tunduvalt kulusid, sest sektsioone ei ole enam vaja keerata ja valmistada saab ka pikemaid sektsioone. Sama kehtib 3. halli ja 1. kai kraanatee pikendamise kohta, kuna see muudab autokraanade […] kasutamise üleliigseks, samuti kehtib see hüdraulilise kiilplokisüsteemi soetamise kohta, kuna see muudab üleliigseks sektsioonide manuaalse kohakutiseadmise autokraana abil ning lõpuks kehtib see ka automaatsete keevitusseadmete muretsemise kohta, kuna see vähendab manuaalsete keevitustöödega seotud aja- ja rahakulu.

(70)

Investeeringud suurendavad oluliselt tootlikkust, aga ei mõjuta eriti võimsust, sest nende abil ei ehitata uusi rajatisi ning tehase võimsus suureneks üksnes olemasolevate rajatiste abil saavutatud tootlikkuse suurenemise tagajärjel. Abisaaja viitas ka sellele, et tehase koguvõimsus CGTdes mõõdetuna tootlikkuse suurenemise tagajärjel ei suurene, kuna rajatiste tootlikkuse suurenemise teeb tasa suurem ettevõttesisene tootmistegevus – varem allhankena tellitud töid tehakse nüüd ise. Seetõttu leiab komisjon, et investeeringutega ei kaasne võimsuse ebaproportsionaalset suurenemist.

(71)

Komisjon järeldab, et eespool (punktis 22) esitatud tabelis kajastatud meetmeid 1-6 võib käsitleda olemasoleva laevatehase ajakohastamiseks või täiustamiseks tehtavate investeeringutena, mille eesmärk on suurendada olemasolevate rajatiste tootlikkust. Selleks ettenähtud kulud suuruses 8 360 000 eurot on seega abikõlblikud kulud.

(72)

Punkti 22 tabelis esitatud meetmed 7 ja 8 hõlmavad lisakai ehitamist ja uue kraana ostmist. Komisjoni arvates saab kõnealuseid investeeringuid ajakohastamis- või täiustamismeetmetena käsitleda kahel põhjusel. Esiteks seadistati ja remonditi Rolandwerftis kahte laeva korraga juba enne investeeringute tegemist; teine laev ankurdati kai ääres seisva laeva suhtes paralleelselt. Kõnealune tegevus oli vähetõhus ja kulukas. Tänu investeeringutele saab Rolandwerftis ankurdada kai äärde kaks laeva ning laevu saab seadistada parematel tingimustel. Teiseks on kõnealused investeeringud viimased alates 1999. aastast tehase suuremate laevade ehitamiseks kohandamise eesmärgil tehtud investeeringute reas. Tehas korraldas oma tootmise ümber, kuna oluliselt väiksemate etteveolaevade asemel on nõudlus kasvanud Rolandwerftis praegu ehitatavate etteveolaevade järele. Komisjon on seisukohal, et tootmise kohandamist turunõudlusele võib käsitleda ajakohastamisena.

(73)

Investeeringute eesmärk on suurendada olemasolevate rajatiste tootlikkust. Laevade seadistamine esialgse kai ääres muutub tõhusamaks, sest laevad ei seisa enam üksteise kõrval ja teise laeva seadistamiseks ei ole enam vaja ületada kai ääres asuvat laeva. Ehkki võib eeldada, et uue kai puhul ei ole tegemist üksnes olemasoleva rajatise ümberkorraldamisega, leiab komisjon, et uue seadistuskai ehitamine suurendab esialgse kai tootlikkust.

(74)

Esialgse kai tootlikkust suurendab ka pikendatud kaile paigaldatav teine kraana. Mõlema kraana tõstevõime on kokku 85 tonni võrreldes varasema maksimaalse tõstevõimega 50 tonni. Seega saab kaikraanadega tõsta nüüd ka lasti, mida varem tõsteti ujuvkraana abil. Pärast investeeringuid on ujuvkraanat tarvis veel vaid laevamootori paigaldamiseks. Kõiki ülejäänud tõstetöid saab teha pikendatud kail asuvate kraanadega. Teiseks kasutatakse esialgset kraanat sageli töödeks, mida tehakse vahetult kai taga asuval väiksemal ehitusplatsil. Pärast investeeringute tegemist saab kasutada teist kraanat, kui esimene kraana on hõivatud kõnealusel ehitusplatsil tehtava tööga. Seega ei tule seadistustöid selleks ajaks katkestada.

(75)

Komisjon on seetõttu jõudnud järeldusele, et investeeringute eesmärk on laevatehase olemasolevate rajatiste tootlikkuse tõstmine.

(76)

Komisjon on seisukohal, et investeeringutega ei kaasne võimsuse ebaproportsionaalset suurenemist.

(77)

Sissejuhatuseks märgib komisjon, et Rolandwerftis on üle 15 aasta seadistatud korraga kahte laeva. Laevu seadistati teises reas ajutise lahendusena kuni kai uuendamiseks mõeldud investeeringute tegemiseni. Saksamaa sõnul võib kõnealuse ajutise lahenduse pika kestuse panna erilise turuolukorra ja laevatehasega seotud konkreetsete asjaolude arvele. Laevatehase omanik Hegemanni kontsern otsustas investeerida olemasolevad vahendid laevatehasesse Peene-Werft. Pärast Peene-Werfti ümberkorraldamise lõpetamist 2005. aastal ja turu elavnemise tõttu sai Hegemanni kontsern lõpule viia Rolandwerfti ajakohastamiseks kavandatud projekti. Seoses asjaoluga, et laevatehases seadistati viimase 15 aasta jooksul (mõningate katkestustega väiksema nõudluse perioodidel) korrapäraselt kahte laeva, ei näe komisjon põhjust oletada, et Rolandwerftil jätkus enne investeeringute tegemist võimsust ainult ühe laeva seadistamiseks.

(78)

Tehnilisest vaatenurgast ei ole Rolandwerft võimeline tootma rohkem laevatoorikuid ja suurendama oma remonditööde mahtu kitsaskohtade tõttu, mis on eelkõige seotud laevaehitushallides ja väljas asuval ehitusplatsil tehtavate eeltöödega. Hallid ja ehitusplats on juba maksimaalselt hõivatud ning see on takistuseks tootmismahu võimalikule suurenemisele. Laevatehase remonditegevuse kohta selgitas Saksamaa, et iga tellimuse puhul tehakse ligikaudu 50 % töödest kuival maal, st ehitusplatsil, aga platsil töötamise võimalused on piiratud, kuna seal valmistatakse ka laevatoorikuid. Remonditöid saab seetõttu teha ainult laevatoorikute valmistamise asemel, mitte sellele lisaks. Sama kehtib ka laevade ümberehitamise kohta. Kuna investeeringud ei hõlma kitsaskohtade kõrvaldamist, ei saa tehase võimsus laevatoorikute valmistamise ning remondi- ja ümberehitustööde puhul suureneda. Lisaks tuleb rõhutada, et kõnealuseid rajatistega seotud kitsaskohti ei ole lihtne kõrvaldada, sest selleks tuleks kogu tootmisprotsess dubleerida.

(79)

Komisjon on uurinud, kas uue kai tõttu võib suureneda tehase võimsus mujal valmistatud kereosade seadistamise valdkonnas. Aga ka siin on takistavaks teguriks laevaehitushallid. Kui Rolandwerftis valmistatud laevatoorikud seadistatakse eelnevalt tehase laevaehitushallis, siis mujal valmistatud kereosad on tavaliselt tühjad ning nõuavad ulatuslikke ettevalmistus- ja seadistustöid. Kereosade seadistamiseks oleks kaile tarvis paigaldada tehnilised seadmed, mida harilikult kasutatakse laevatoorikute valmistamiseks laevaehitushallis. Kui laevaehitushallid ja nende seadmed on viimase piirini koormatud, ei saa neid samaaegselt kasutada seadistustöödeks. Järelikult ei ole Rolandwerftil võimalik üheaegselt laiendada oma tegevust mujal valmistatud kereosade seadistamise valdkonnas ja hoida jätkuvalt kõrgel tasemel laevatoorikute valmistamise ja laevade remontimise tegevust.

(80)

Saksamaa selgitas ka, et kereosade seadistamisega praegu ei tegeleta ning seda ei ole plaanis teha ka tulevikus. Suure nõudluse aastatel ei ole selline tegevus kuigi tõenäoline, sest potentsiaalsed kereosade tarnijad on järgnevateks aastateks juba tellimustega hõivatud ja Rolandwerftil ei ole võimalik hankida turult nõutava kõrge kvaliteediga kereosi. Seda kinnitab ka Rolandwerfti reaalne tegevus – möödunud aastatel ei seadistatud Rolandwerftis mujal valmistatud kereosi, ehkki teoreetiliselt oleks seda olnud võimalik teha paralleelsel ankruplatsil. Lisaks selgitas Saksamaa, et konjunktuurilanguse korral, kui tarnijatel jääb tellimuste puudumise või vähesuse tõttu võimsust üle ning kereosad on seetõttu turul taas saadaval, esitatakse ka Rolandwerftile eeldatavalt vähem tellimusi. Sellisel juhul ehitaks Rolandwerft majanduslikkuse põhimõttest lähtudes mujal valmistatud kereosade seadistamise asemel laevakeresid pigem ise. Kui tehas jätkaks siiski mujal valmistatud kereosade seadistamist, tehtaks seda laevatoorikute ehitamise asemel ja mitte sellele lisaks.

(81)

Komisjon nendib, et isegi kui investeeringud teoreetiliselt suurendaksid mõningal määral tehase võimsust mujal valmistatud kereosade seadistamise valdkonnas, saaks võimsuse seesugune suurenemine eespool kirjeldatud tehnilistel põhjustel olla ainult minimaalne. Võttes arvesse tootlikkuse olulist suurenemist, mis põhineb peamiselt kraanade rentimise lõpetamisest tuleneval kulude vähenemisel, ei saa võimsuse mõningast suurenemist seoses aeg-ajalt seadistatavate kereosadega pidada ebaproportsionaalseks.

(82)

Lisaks sellele märgib komisjon, et Rolandwerft kohustus uue kai kasutamist järgneva viie aasta jooksul mitte laiendama, näidates sellega, et ta ei soovi tehase võimsust suurendada. Kõnealune omaalgatuslik kohustus, mille esitas Saksamaa, näeb ette, et laevatehas piirab viie aasta jooksul pärast uue kai ehitamiseks tehtavate investeeringute lõpuleviimist oma tegevust uue kai ääres laevatoorikute ehitamise, mujal valmistatud kereosade seadistamise ning laevade remondi ja ümberehituse valdkonnas […] aastas. Uue kai kasutamine […] jooksul vastab tehase poolt komisjonile esitatud järgmiste aastate tegevuskavale. Lisaks kohustus Rolandwerft kõnealusel ajavahemikul loobuma laevaehitustööde tegemisest paralleelsel ankruplatsil. Komisjon märgib, et laevatehase võetud kohustused ei tõenda, et investeeringutega ei kaasne võimsuse suurenemist. Komisjon käsitleb kõnealuseid kohustusi kui tõendit, et abisaaja esitatud tehnilised, praktilised ja majanduslikud asjaolud on põhjendatud ning et investeeringute eesmärk ei ole suurendada tehase võimsust, vaid selle tootlikkust.

(83)

Komisjon on seisukohal, et uue kai ehitamiseks ja uue kraana ostmiseks tehtavate investeeringute puhul on tegemist olemasoleva laevatehase täiustamise või ajakohastamisega, et suurendada olemasolevate rajatiste tootlikkust. Investeeringute tulemusel tehase võimsus ebaproportsionaalset ei suurene. Seetõttu leiab komisjon, et uue kai ehitamine ja uue kraana ostmine vastavad raamistikus sisalduvatele regionaalse investeerimisabi tingimustele. 4 640 000 euro ulatuses tehtavad investeeringud on seega abikõlblikud.

(84)

Kokkuvõttes on komisjon seisukohal, et Rolandwerftile antav regionaalabi, mis moodustab 13 000 000 euro suurusest summast 12 % ehk 1 560 000 eurot, vastab raamistikus sätestatud regionaalabi andmise tingimustele. Kavandatav abi vastab kõikidele ühisturuga kokkusobivuse tingimustele,

30.4.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 112/41

(1)

Oma 19. veebruari 2004. aasta kirjas (D/51178) palus komisjon Prantsuse ametiasutustel esitada teabe liisingukorra kohta, mis annab maksusoodustuse teatavatele eelarveministeeriumi poolt heakskiidetud ettevõtetele ning mis kehtestati 2. juuli 1988. aasta seaduse nr 98–546 (mis käsitleb mitmesuguseid majandus- ja rahandussätteid) (2) artikli 77 alusel. Oma 18. märtsi 2004. aasta kirjas palusid Prantsusmaa ametiasutused pikendada nõutud teabe esitamise tähtaega. 3. mai 2004. aasta kirjas (A/33117) edastasid Prantsuse ametiasutused komisjonile nõutud teabe. Oma 6. juuli 2004. aasta kirjas (D/54933) palus komisjon Prantsuse ametiasutustelt täiendavat teavet, mis edastati komisjonile 2. augusti 2004. aasta kirjas (A/36007).

(2)

14. detsembri 2004. aasta kirjas (D/205909) teatas komisjon Prantsusmaale oma otsusest algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohane ametlik uurimismenetlus. Otsus on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas  (3). Kõnealuses otsuses kutsus komisjon Prantsusmaad ja huvitatud isikuid esitama kindlaksmääratud tähtajaks omapoolseid märkusi.

(3)

Oma 6. jaanuari 2005. aasta kirjas (A/30266) ja 4. veebruari 2005. aasta kirjas palusid Prantsuse ametiasutused kõnealuse tähtaja pikendamist, komisjon täitis need palved oma 11. jaanuari 2005. aasta (D/50220) ja 16. veebruari 2005. aasta (D/51190) kirjades.

(4)

Komisjon sai 15. märtsi 2005. aasta kirjas (A/32251) Prantsuse ametiasutuste märkused. Ühtlasi sai komisjon kindlaksmääratud tähtajaks kuueteistkümne huvitatud isiku märkused, mis edastati Prantsuse ametiasutustele 9. juuni 2005. aasta kirjas (D/54454).

(5)

Oma 7. juuli 2005. aasta kirjas (A/35587) palusid Prantsuse ametiasutused komisjonil pikendada tähtaega, mis neile oli antud huvitatud isikute esitatud märkuste kommenteerimiseks. Komisjon täitis selle palve ja Prantsuse ametiasutused esitasid lõpuks komisjonile oma märkused 20. juuli 2005. aasta kirjas (A/35981).

(6)

2. märtsi 2006. aasta elektronpostiga (A/31655) edastasid Prantsuse ametiasutused komisjonile täiendavad märkused kõnealuse abikava kohta.

(7)

Üldise maksuseadustiku artikli 39 C esimeses taandes sätestatakse, et välja liisitud või igal muul viisil kasutusse antud varade amortisatsioon ehk kulum jaotatakse tavapärasele kasutusajale.

(8)

Seaduse nr 98–546 artikliga 77 on üldisesse maksuseadustikku lisatud kaks sätet, mille eesmärk on võidelda maksudest kõrvalehoidmise vastu liikuvvaraga seotud finantstehingute puhul, mida teostavad partnerettevõtted ja majandushuviühingud (4).

(9)

Üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes sätestatakse, et majandushuviühingu poolt välja liisitud vara puhul ei tohi maksustatavalt tulemilt maha arvatav kulumisumma ületada majandushuviühingu poolt saadud liisingutasu suurust, millest on maha arvatud muud välja liisitud varaga seotud kulud.

(10)

Kahanevad kulumisummad ja finantseerimiskulud koonduvad vara kasutamise esimestele aastatele ning toodavad majandushuviühingule kõnealustel aastatel märkimisväärset kahju; kasumit hakatakse teenima alles ajavahemiku teisel poolel, mil saadud liisingutasud ületavad eespool nimetatud kulud (kulumisummad ja finantseerimiskulud kaasa arvatud). Majandushuviühing on reguleeritud partnerettevõtteseadusega ning tema puhul arvatakse esimeste aastate jooksul saadud kahjum maha maksustatavast kasumist, mida liikmed on teeninud oma jooksva tegevusega. Üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes sätestatud piirmäära eesmärgiks on seega võidelda maksude optimeerimise nimel kõnealust tüüpi finantseerimise kuritarvitamise vastu.

(11)

Siiski on üldises maksuseadustikus sätestatud kõnealusest piirangust erand, mis kehtestab kulumi arvestamise süsteemi, mis soosib teatud ettevõtteid. Üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaselt ei kohaldata artikli 39 C teises taandes sätestatud piirmäära, kui majandushuviühing finantseerib liikuvvara degressiivse kulumi meetodil (5) vähemalt 8 aasta peale, kui kõnealune tehing on saanud eelarveministrilt eelneva heakskiidu.

(12)

Heakskiidu saamiseks peab olema täidetud mitu tingimust:

(13)

Üldiselt omandab majandushuviühing – enamasti finantsasutus – vara turuhinnaga ja liisib selle kasutajale. Kasutaja makstav liisingutasu ning väljaostuhind lepingu lõppemisel võimaldavad majandushuviühingul katta enda tehtud investeeringu (intressid ja põhisumma kaasa arvatud).

(14)

Peale kulumi piirmääraga seotud erandi (6) võimaldab ministeeriumilt saadud heakskiit suurendada ühe punkti võrra degressiivsel meetodil arvestatavat kuluminormi, mida tavaliselt asjaomasele varale kohaldatakse. Pealegi kui kaks kolmandikku vara tavakasutusajast on möödunud ja majandushuviühing müüb vara edasi kasutajale, on tehingult saadud müügikasum maksuvaba.

(15)

Majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega seoses (7) osutasid Prantsuse ametiasutused, et tähtsuse hindamiseks puuduvad suunised ja et hindamisel arvestatakse ühelt poolt investeeringu kaudseid tagajärgi tööhõivele, konkurentsitingimustele ja tegevuse arengule asjaomases majandustsoonis, võttes eelkõige arvesse investeeringu mõju tootmis-, haldus- või otsustuskeskuse arendamisele või loomisele, ning teiselt poolt investeeringu mõju keskkonnaohutusele ja keskkonnakaitsele.

(16)

Majandushuviühingu poolt heakskiidu tulemusena saadud maksusoodustuse tagastamise kohta vara kasutajale kahe kolmandiku ulatuses (8) on üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud, et see toimub liisingutasu alandamise või ostuoptsiooni summa langetamise kaudu. Lisaks tuleb heakskiidu andmisel määratleda täpne summa, mille majandushuviühing vara kasutajale tagastama peab.

(17)

Komisjoni palvel esitasid Prantsuse ametiasutused ministeeriumilt erandit taotlenute arvu tegevusvaldkondade kaupa ja kõnealuse korra alusel tegelikult heakskiidu saanute arvu:

(18)

Prantsuse ametiasutused osutasid, et 56 rahuldamata taotlusest võeti 21 tagasi, 13 jäeti menetlemata ja 22 taotlust jäeti rahuldamata. Viimaste kohta täpsustasid Prantsuse ametiasutused, et 15 taotlust puudutasid meretranspordi valdkonda kuuluva vara ja 7 ülejäänud taotlust õhutranspordi valdkonda kuuluva vara finantseerimist.

(19)

Lisaks osutasid Prantsuse ametiasutused, et üldise maksuseadustiku artikli 39 CA alusel erandite tegemine peatati alates 14. detsembrist 2004, mil ametiasutustele teatati ametliku uurimismenetluse algatamisest.

(20)

Oma 14. detsembri 2004. aasta otsuses leidis komisjon, et üldise maksuseadustiku artiklit 39 CA kohaldades näib olevat antud eelis maksualaste majandushuviühingute investoritele ja nende poolt finantseeritud varade lõppkasutajatele. Meetme selektiivsuse kohta märkis komisjon ühelt poolt, et eelarveministeeriumil näib olevat otsustusõigus oma heakskiidu andmise tingimuste üle, mis võimaldab tal subjektiivsete kriteeriumide alusel valida asjaomase korra alusel eelise saajad. Teisalt näib, et üldise maksuseadustiku artikli 39 CA maksukord kujutab endast peamiselt transpordisektorit soosivat abi. Sellest lähtuvalt on komisjon arvamusel, et asjaomane meede ei ole Prantsuse maksusüsteemi üldist ülesehitust ega olemust arvestades õigustatud. Samuti leiab komisjoni, et kõnealuste eeliste kohaldamisega kaasneb riigi ressursside kasutamine, konkurentsi moonutamine ja ühendusesisese kaubavahetuse mõjutamine.

(21)

Kõnealuse korra kokkusobivuse osas ühisturu põhimõtetega on komisjon esialgu arvamusel, et kõnealuses kontekstis ei saa kohaldada ühtegi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandit. Maksukord ei näi vastavat riigiabi käsitlevatele ühenduse suunistele ega raamistikele. Seega on maksukord ühisturuga kokkusobimatu.

(22)

Seetõttu otsustas komisjon algatada ametliku uurimismenetluse, et selgitada välja, kas kõnealust korda saab liigitada riigiabiks ja kas see on kokkusobiv ühisturuga.

(23)

Oma märkustes kinnitasid Prantsuse ametiasutused kõigepealt seisukohta, et üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud maksukord ei kujuta endast riigiabi. Samuti ei ole tegemist erandiga, vaid üldkehtiva õiguse tehnilise rakendussättega, mis võimaldab ametiasutustel teostada asjaomase finantseerimisviisi üle järelevalvet. Maksudest kõrvalehoidumise eeldusel on üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes sätestatud mahaarvatava kulumi piirmäära eesmärgiks takistada kõnealuse finantseerimismehhanismi kasutamist maksude optimeerimise nimel. Samuti tahetakse üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud maksukorra abil võidelda maksudest kõrvalehoidumise vastu. Kõnealuse sättega hõlmatud raskeseadmete puhul on investeeringutasuvus suhteliselt pikaaegne ja seega on liisimine mitte üksnes maksude optimeerimise võimalus, vaid ka majanduslik paratamatus.

(24)

Eespool nimetatut arvestades on Prantsuse ametiasutused arvamusel, et tingimused, mis peavad olema täidetud ministeeriumi heakskiidu saamiseks, aitavad teostada eelkontrolli kapitalikaupade finantseerimistehingute üle, mille puhul kasutatakse liisingut koos väljaostuvõimalusega, ning välistada maksukorra kasutamist kõigi finantseeringute puhul, mis on tehtud peamiselt maksude optimeerimise eesmärgil.

(25)

Sellist eesmärki teenib eelkõige tingimus, mille kohaselt investeering peab olema märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega, eriti tööhõive seisukohalt, ehk selle tingimuse täitmine tähendab, et ministeeriumi heakskiidu taotlemisel võetakse kohustus luua uusi töökohti. Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et loodud töökohti tuleb säilitada vara ekspluateerimise minimaalse ajavahemiku vältel, see tähendab liisingu või kasutusse andmise lepingu kestel, mille minimaalseks kestuseks on 8 aastat. Ametiasutuste kinnitusel peavad loodud töökohad võimaldama heakskiidu saanud ettevõtte töötajate arvu netosuurenemist ning töötajad peavad olema otseselt seotud investeeringuga.

(26)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et teatud taotluste rahuldamisest keelduti, sest esitatud finantseerimisprojektil puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne tähtsus. Tähtsuse puudumist iseloomustas kaks olukorda: esiteks otsustus- ja halduskeskuse tugevdamiseks või loomiseks ebapiisav töölevärbamine, nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt; teiseks olukord, kus taotleja finantsolukord oleks võimaldanud tal kasutada muid finantseerimisvahendeid, mis ei ole stimuleeriva toimega.

(27)

Samuti võimaldab maksude optimeerimise vastu võidelda tingimus, mille kohaselt majandushuviühingu liikmed peavad tagastama kasutajale suurema osa üldise maksuseadustiku artikli 39 CA alusel saadud maksusoodustusest, välistades kõnealuse sätte kasutamise tehingute puhul, mille eesmärgiks on üksnes rahavoo suurendamine.

(28)

Prantsuse ametiasutused osutavad, et kehtestatud kontrollimehhanism ei toimi ametiasutuste oma äranägemisel. Ametiasutused viitavad Prantsuse konstitutsiooninõukogu praktikale, mille kohaselt ei ole üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud heakskiidu andmine ametiasutuste oma äranägemisel tegutsemine, vaid annab eelarveministeeriumile üksnes volitused veendumaks, et asjaomane tehing vastab seadusega kehtestatud tingimustele (9).

(29)

Igal juhul ei tähenda kulumisumma mahaarvamisega seotud maksusoodustus maksutulu vähenemist, vaid teatud aja jooksul maksubaasi teistsugust jaotumist. Lisaks on majandushuviühingu liikmetest investorite soodustusosa täpne määratlemine võrreldav hüvitisega, mille summa sõltub turutingimustest ja klassikalistest äriläbirääkimistest.

(30)

Vastuseks komisjoni väitele, et maksukord on selektiivne, esitavad Prantsuse ametiasutused mitu argumenti.

(31)

Esiteks kujutab kõnealune kord endast üldmeedet, mis võib hõlmata ühtlasi nii tööstus- kui ka transpordisektorit. Prantsuse ametiasutused toovad näiteks paberimassi töötlemise seadmed, nafta- ja gaasimahutid, trükipressid ja külmutusseadmed, mis on tööstusseadmed, millelt võib arvestada kulumit degressiivsel meetodil vähemalt kaheksa-aastase ajavahemiku jooksul. Muuhulgas osutavad Prantsuse ametiasutused, et teatud transpordivahendid, nagu veoautod ja bussid, on sätte kohaldamisalast välja arvatud, sest nende kulumiaeg on lühem. Kõnealust kulumiarvestust kohaldatakse seega kõigile varadele, mille investeeringutasuvus on küllalt pikk.

(32)

Teiseks tuleneb kõnealuse korra kasutamise koondumine transpordiseadmete valdkonda tegelikkuses suundumustest, mis ei sõltu Prantsuse ametiasutuste esindajate tahtest: ühelt poolt tööstusettevõtete finantsolukorra areng ja teiselt poolt transpordivahendite atraktiivsus investorite jaoks. Transpordivahendid kui aktivad on investorite silmis tõepoolest väga atraktiivsed, sest nemad valivad oma riskide piiramise eemärgil varad, mis kasutaja raskustesse sattumise puhul võiksid kergesti olla äritehingu objektiks.

(33)

Kolmandaks ei soosi kõnealune kord Prantsuse ettevõtteid, sest kodakondsus ei ole majandushuviühingu liikmeks saamisel oluline tegur. Välisinvestor, eriti finantsasutus, võib kõnealusest korrast ja selle tulemusena suurenenud rahavoost kasu saada, olenemata sellest, kus riigis ta maksukohustuslane on.

(34)

Isegi kui oletada, et üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud kord kujutab endast erandit üldkehtivast õigusest, on selle erandi kohaldamisala ja -kestus piiramata ning see põhineb objektiivsetel ja horisontaalsetel maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise kriteeriumidel. See ei kvalifitseeru seega riigiabina, nii nagu ka maksukord, mida käsitletakse komisjoni 13. märtsi 1996. aasta otsuses 96/369/EÜ Saksa lennuettevõtjatele amortisatsioonina antava maksualase abi kohta (10).

(35)

Prantsuse ametiasutused osutavad vara omandiõiguse üleminekuga seotud müügikasumi maksuvabastuse kohta, et soodustus, mille majandushuviühingu liikmed kõnealuse vabastusega seoses saavad, tuleb ühtlasi tagastada vähemalt kahe kolmandiku ulatuses vara lõppkasutajale. Prantsuse ametiasutused toetavad seisukohta, et selline teatud tingimustel antav maksuvabastus on Prantsuse maksusüsteemi olemust ja ülesehitust arvestades õigustatud. Maksuvabastus oli vaja selleks, et tagada vara omandiõiguse ennetähtaegse ülemineku puhul maksusoodustus, mida saab kulumisummade mahaarvamise korral kohaldatava üldkehtiva õiguse raames. Muuhulgas osutavad Prantsuse ametiasutused, et kõnealune maksuvabastus on alates 2007. aasta 1. jaanuarist osa üldkehtivast õigusest. Alates nimetatud kuupäevast on üle kahe aasta omatud osaluste loovutamisel saadud müügikasum vabastatud tulumaksust, välja arvatud kulud ja maksud, mis moodustavad maksustatava tulu määramisel arvesse võetava müügikasumi netosummast 5 %. Võttes arvesse majandushuviühingu ja kasutajate vahel vara kasutusse andmise lepingu sõlmimise kuupäeva, saab varasid ennetähtaegselt loovutada pärast 1. jaanuari 2007, sest kõnealuste lepingute kestusajast peab olema möödunud kaks kolmandikku. Majandushuviühingu liikmed saavad sellest ajast peale maksuvabastuse üldkehtiva õiguse raames.

(36)

Prantsuse ametiasutused märgivad ka seda, et vara omandiõiguse üleminekust tuleneva müügikasumi maksuvabastust ei saada automaatselt. Maksuvabastuse üheks tingimuseks on, et vara lõppkasutaja peab vara maksumust arvestades tõendama, et ta ei ole suuteline seda ostma otse, ilma et seaks ohtu oma finantstasakaalu. Vastavalt Prantsuse Rahvusassamblee finantskomisjoni raportööri 25. märtsi 1998. aasta raportile tuleb kõnealust tingimust vaadelda eelkõige kui püüet leida alternatiiv maksusoodustusele ühisomandis olevate laevade omanike käes olevate osaluste eest (edaspidi “ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud kord”), mis tühistati 1998. aasta eelarveseadusega.

(37)

Maksukorra kokkusobivuse osas ühisturuga on Prantsuse ametiasutused seisukohal, et kui oletada, et kõnealune maksukord kujutab endast riigiabi, on see kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikega 3, sest kord soodustab teatud tegevuste arendamist, kuid mitte niivõrd, et see muudaks kaubandustingimusi ühishuvisid kahjustaval määral. Üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA ei anna eeliseid siseriiklikele ettevõtjatele teiste liikmesriikide ettevõtjate ees ning ei paku rohkem soodustusi kui teistes liikmesriikides kehtestatud maksukorrad.

(38)

Prantsuse ametiasutused osutavad kõnealuses küsimuses meretranspordis valitsevale eriolukorrale, sest kõnealust korda kasutavad peamiselt just merendussektori ettevõtjad. Prantsuse ametisasutused osutavad, et kõnealune kord on meede, mille mõju on sarnane ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud korraga – Prantsusmaal registreeritud laevade rahastamist käsitlev kord – millest komisjoni varem teavitati ja mille komisjon EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 alusel heaks kiitis (11). Ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud kord tühistati 1998. aastal selle ülemääraste eelarvekulude tõttu. Prantsuse ametiasutused osutavad ühtlasi, et seadusandja otsustas maksusoodustusega liisingu kohaldamise kasuks, sest Prantsusmaal registreeritud kaubalaevade arvu kasv oli peatunud ning seadusandja soovis vähendada maksukulusid. Üldise maksuseadustiku artikli 39 CA jõustumine ei toonud kaasa Prantsuse merendussektori kasvu, vaid Prantsuse lipu all registreeritud laevastiku uuenemise ja konsolideerumise. Kuid samal ajal kasvas teiste riikide laevastik nii ühikuliselt kui ka tonnaaži osas. Kõnealuse korra jõustumine ei kahjustanud seega teiste liikmesriikide meretranspordisektorit.

(39)

Lisaks on üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA täielikult kooskõlas meretranspordile antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suunistega (edaspidi 1997. aasta ühenduse suunised) ja komisjoni teatisega K (2004) 43 – Meretranspordile antavat riigiabi käsitlevad ühenduse suunised (edaspidi 2004. aasta ühenduse suunised) (12). Eelkõige aitab kord kaasa ühenduse laevastike konkurentsivõime edendamisele meretranspordi maailmaturul, säilitab ühenduses töökohti nii merel kui maismaal, säilitab ühenduses merendusega seotud oskusteadmisi ja arendab merendusalast pädevust (eespool nimetatud ühenduse suuniste punkt 2.2). Peale selle aitab kord tõhusalt kaasa turvalisuse parandamisele ja keskkonna kaitsmisele, sest võimaldab laevastiku uuendamist. Kuna eelkõige on tegemist laevameeskonna ja maismaal asuvate kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade säilitamisega, siis tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et ministeeriumilt heakskiidu saamise tingimusena on sätestatud nõue omada Euroopa Liidu territooriumil merendustegevuse ja laevade haldamisega seotud strateegilist otsustuskeskust. Kõnealusest maksukorrast saaksid kaudselt kasu otseselt meretranspordi haldamisega seotud töökohad, aga ka sellega seonduvad valdkonnad, nagu kindlustus, maaklerlus ja finantseerimine.

(40)

Prantsuse ametiasutused osutavad siiski, et ei 1997. aasta ühenduse suunistes (13) ega 2004. aasta omades (14) ei kehtestata ranget seost merendussektori säilitamiseks ja arendamiseks vajaliku abi ning loodud töökohtade taseme vahel. Muuhulgas on 2004. aasta suunistes kirjas, et “käesoleval ajal ei osuta miski, et liikmesriikide vahel esineks ühishuvisid kahjustavas ulatuses konkurentsimoonutamist” ja et “võetud meetmed on osutunud kõrgelt kvalifitseeritud töökohtade säilitamise osas positiivseks […]” (punkt 3.1).

(41)

Lõpuks osutavad Prantsuse ametiasutused seoses õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamisega komisjoni 8. mai 2001. aasta otsusele 2002/15/EÜ riigiabi kohta, mida Prantsusmaa andis äriühingule Bretagne Angleterre Irlande (BAI või Brittany Ferries) (15), milles kõnealune maksukord läbi vaadati.

(42)

Prantsuse ametiasutused osutavad ka oma 17. märtsil 1998 komisjonile adresseeritud kirjale (A/32232), milles teavitatakse artikli 39 C teise taande ja artikli 39 CA lisamisest üldisesse maksuseadustikku. Prantsuse ametiasutused osutavad, et hoolimata nimetatud kirjast ja komisjoni uuritud erinevatest juhtumitest (16), mille raames mainiti üldise maksuseadustiku artiklit 39, ei ole 6 aasta jooksul pärast kõnealuse maksukorra kehtima hakkamist selle suhtes algatatud ühtegi menetlust.

(43)

Kõnealuses olukorras pani komisjoni vaikimine aluse õiguspärasele ootusele, et üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA sobib kokku ühisturuga, ning asjaomastelt ettevõtetelt summade tagasinõudmine oleks nimetatud ootusega vastuolus.

(44)

Kuusteist huvitatud isikut edastasid komisjonile ettenähtud tähtajaks EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohased märkused. Huvitatud isikute loetelu on esitatud käesoleva otsuse lisas.

(45)

Kõnealuse korra abiks kvalifitseerimise küsimuses ei nõustu enamik huvitatud isikuid komisjoni seisukohaga.

(46)

Caisse Nationale des Caisses d’Epargne et de Prévoyance (CNCE), Calyon Corporate and Investement Bank (edaspidi Calyon) ja BNP Paribas (edaspidi BNP) sõnul ei kujuta üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA endast riigiabi, vaid loob teatud varade kulumiarvestust käsitleva üldkehtiva õiguse kohaldamise kontrollimehhanismi. Üldise maksuseadustiku artikli 39 C teise taande eesmärk koos artikliga 39 CA on võidelda maksutulude liigsete kadude vastu; selle tõenduseks on seaduse nr 98-546 vastuvõtmisele eelnenud arutelud parlamendis (Prantsuse Rahvusassamblee finantskomisjoni 25. märtsi 1998. aasta raport).

(47)

La Société Générale (SG), BNP ja Brittany Ferries on seisukohal, et üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA ei kujuta endast maksualast erandit üldkehtivast õigusest, vaid hoopis tagasipöördumist kulumi arvestuse vallas selle juurde. Kord on üldise iseloomuga. SG sõnul tuleb üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tulenevat maksustamisega seotud majanduslikku eelist võrrelda kulumiarvestust käsitleva üldkehtiva õigusega ja mitte üldise maksuseadustiku artikli 39 C teise taandega, mis sisaldab teatud tingimustel tehtavaid erandeid. Lisaks kohaldataks kõnealust korda kõikidele Prantsusmaa territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele, samuti ei osuta üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA ühelegi varale ega majandussektorile eraldi. Kõnealusest artiklist tulenevate soodustuste kasutamine ei ole seega piiratud ei Prantsuse kaubalaevastiku ega Prantsuse pangandusasutustega.

(48)

Majandushuviühingu liikmete kodakondsus ei ole ministeeriumi heakskiidu saamise tingimus ja kõnealune kord ei sisalda majandushuviühingu liikmete kui maksutulude toojate suhtes mingeid piiranguid. Huvitatud isikute arvates ei saa seega väita, et üldise maksuseadustiku artiklite 39 C ja 39 CA sätted annaksid majandushuviühingu liikmetele selektiivse maksusoodustuse.

(49)

Üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud heakskiitu ei anta ametiasutuste oma äranägemisel. Ettevõtjate Gaz de France ja BNP sõnul on ministeeriumi heakskiidu saamine seotud objektiivsete ja mittediskrimineerivate tingimuste täitmisega. BNP tuletab kõnealuses küsimuses meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu lahenditele (17) on komisjoni ülesandeks tõendada, kas üksikmeetmete korral kohtleb ametiasutus ettevõtjaid oma äranägemisel. Ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi kasutamisel võib tunnistada selektiivseks üksnes üksikmeetme, mitte selle aluseks oleva korra. Tasub meelde tuletada, et maksuamet ei saa kehtestada seaduses ette nägemata tingimusi. Kõnealusel juhul näeb seadus selgesõnaliselt ette, missuguseid kriteeriume kohaldatakse “märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse tähtsuse” kindlakstegemiseks. BNP, CNCE ja Calyon viitavad siinkohal Prantsuse ametiasutuste poolt osutatud konstitutsiooninõukogu otsusele (18). Igasuguse heakskiidu andmisest keeldumise otsuse võib pädevuse piiride ületamise põhjendusega edasi kaevata halduskohtusse, kus langetatakse otsus keeldumise põhjenduse suhtes.

(50)

Calyon ja BNP sõnul tuleneb kõnealuse korra selektiivsus turupraktikast ja transpordivahendite hulka kuuluva vara iseärasustest (kasutamise ja likviidsusega seotud teatud tagatised pikaajalises perspektiivis) ja mitte üldise maksuseadustiku artiklist 39 CA. Transpordivahendeid iseloomustavad teatud kindlad omadused, mis võimaldavad nende puhul kasutada pikaajalist finantseerimist. Peale selle, isegi kui oletada, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA ei nõuta eelnevat eelarveministeeriumi heakskiitu, jääksid korra alusel abi saajad samaks.

(51)

BNP sõnul õigustab üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamise tingimusi Prantsuse maksusüsteemi olemus ja ülesehitus, teatud tegevusvaldkonnad vajavad märkimisväärseid investeeringuid.

(52)

CNCE on samuti seisukohal, et üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisega analoogilisi maksusoodustusi on võimalik saada ka üldkehtiva õiguse alusel. Üldise maksuseadustiku artikli 39 CA erisätted ei too maksude osas kaasa olulisi erinevusi võrreldes kulumiarvestust käsitleva üldkehtiva õigusega. CNCE sõnul on iseärasusteks degressiivsel meetodil arvestatava kulumi normi suurendamine ühe punkti võrra ja vara omandiõiguse üleminekul saadud müügikasumi maksuvabastus. BNP tunnistab siiski, et riik arvutab artikli 39 CA kohaldamise eelarvelise maksumuse, lähtudes üldise maksuseadustiku artikli 39 C teisest taandest.

(53)

Kuluminormi suurendamist ühe punkti võrra tasakaalustab asjaolu, et üldise maksuseadustiku artiklit 39 CA kohaldades saab registreeritud kahjumit maha arvata üksnes neljandiku ulatuses ettevõtte tulumaksuga maksustavast tulust, mida iga majandushuviühingu liige oma tegevusega on teeninud. Muuhulgas on kõnealuse maksusoodustuse eesmärgiks kompenseerida erikitsendusi või piiranguid, mis kaasnevad ministeeriumi heakskiidu andmisega. BNP täpsustab, et kasu, mida majandushuviühing saab kuluminormi suurendamisest ühe punkti võrra, on seotud kindlate tingimustega ja võrdlemisi tagasihoidlik. See ei saa ühelgi juhul tekitada konkurentsieelist. Air France osutab, et selle korra raames finantseeritud tehing annab otselaenuga finantseerimisega võrreldes kokkuhoiuks 6–10 % lennuki hinnast. Samuti on Air France arvamusel, et liisija saavutatud kokkuhoid on täiesti võrreldav rahalise võiduga, mida võidakse saada muude maksusoodustuste kasutamisel.

(54)

Müügikasumi maksuvabastuse kohta täheldab CNCE, et selle taotlemise võimalus tuleneb Prantsuse maksusüsteemi ülesehitusest ja seepärast ei saa seda kvalifitseerida riigiabiks. Maksuvabastuse majanduslik ratsionaalsus on muutnud selle süsteemi tõhususe seisukohast vajalikuks või otstarbekaks. Müügikasumi maksuvabastus on õigustatud vajadusega säilitada rahavoogudega seotud soodustus, mis tuleneb üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud korra esimesest osast. Ettevõtja Calyon sõnul paneb müügikasumi maksuvabastus laevade puhul laevaomaniku samasse olukorda, kui ta oleks ostnud laeva otse ja tal oleks olnud piisav finantssuutlikkus maksustatavast summast kulum maha arvata. BNP sõnul ei ole müügikasumi maksuvabastuse eesmärgiks seada kahtluse alla maksude ajatamisega seotud soodustust, kui kasutaja otsustab vara ennetähtaegselt välja osta. SG osutab omalt poolt, et müügikasumi maksuvabastus on vastutasuks kõnealuse maksukorraga seotud erikitsendustele, näiteks nagu keeld loovutada liisinguandja osakuid, välja arvatud juhul, kui kasutaja on selleks selgesõnalise taotluse esitanud. Kasutaja suuremad ekspluatatsioonikulud tasakaalustavad kõnealust maksuvabastust.

(55)

Ettevõtja Brittany Ferries sõnul pole üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA ette nähtud müügikasumi maksuvabastus soodsam kui alates 2007. aastast kohaldatavast üldkehtivast õigusest tulenev maksuvabastus (mis ei hõlma kulude ja maksude 5 %st osa).

(56)

Air France on seisukohal, et kõnealusest maksukorrast tulenev kokkuhoid on võrreldav teistest maailmas kasutatavatest maksusoodustustega seotud finantseerimisviisidest tuleneva kokkuhoiuga. Muuhulgas kaasnevad üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tulenevate finantseerimistehingutega piirangud, mis soodustuse suhteliseks muudavad. Air France märgib muu hulgas, et teatud juhtudel võib majandushuviühing lepinguga jätta kasutaja kanda maksuriskid ja lisakulud, mis vähendab tunduvalt kasutaja võimalikku kokkuhoidu.

(57)

Mitmed huvitatud isikud, sealhulgas Compagnie Méridionale de navigation, on seisukohal, et kõnealune kord toob laevaomanikele kaasa mitmeid kitsendusi, mis kujutavad endast riigipoolseid piiranguid heakskiidu andmise eest. Kõnealusest maksukorrast tulenevad soodustused kompenseerivad Prantsuse lipu all sõitvate laevade haldamise lisakulu, mis on tingitud eelkõige Prantsuse laevapersonali maksumusest, mis on üks kõrgemaid Euroopas. Fouquet Sacop rõhutab, et kõnealune kord ärgitas teda kiirendatud korras arendama ettevõtet Prantsuse lipu all, kus kitsendusi ja lisakulu kompenseerib kõnealune maksukord. CMA CGM, Broström Tankers, Pétro Marine ja Louis Dreyfus Armateurs kinnitavad, et ilma kõnealuse korra soodustusteta poleks nad olnud võimelised tagama investeeringuid Prantsuse lipu all ja arendama nii toimides ühenduse laevastikku. Bourbon Maritime märgib, et üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA võimaldab säilitada meretranspordi otsehaldamise valdkonnaga seotud kvaliteettöökohti ning nendega seonduvat tegevust ning aitab tõhusalt kaasa turvalisuse parandamisele ja keskkonnakaitsele.

(58)

Teiseks väidavad mitmed huvitatud isikud EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud liikmesriikide kaubavahetuse mõjutamisega seotud tingimuse kohta, et majandushuviühingute liikmed ja asjaomaste varade kasutajad võivad olla välisriikide ettevõtjad või nende Prantsuse filiaalid. Lisaks ei ole kõnealune kord soodsam kui teistes liikmesriikides kehtivad korrad. SG täpsustab, et prantslased on vähemuses tema nende klientide seas, kes on seotud heakskiidu saamisega.

(59)

Kolmandaks väidab CNCE kõnealuse korra kokkusobivuse kohta ühisturuga, et merendusettevõtjatele antud heakskiit on kooskõlas ühenduse 1997 ja 2004. aasta suunistega (19). Kõnealune meede on seega kokkusobiv ühisturuga vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile c, mida on tõlgendatud kõnealustes suunistes väljendatud põhimõtete valguses.

(60)

Brittany Ferries on seisukohal, et vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile c on üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud kord kokkusobiv ühisturuga, arvestades, et sätte eesmärgiks on siluda “turutõrkeid”, mis on seotud raskeseadmetesse tehtavate investeeringute finantseerimisega. Lisaks rõhutab enamik huvitatud isikuid, et teised liikmesriigid reageerisid sarnaste sätete kehtestamisega.

(61)

Neljandaks kinnitab enamik huvitatud isikuid (kõnealuse korra kasutajaid) seoses õigustatud ootuse põhimõttega, et nad on olnud alati veendunud, et kõnealune kord ei ole olnud riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses. Eespool nimetatud põhimõtte kohaldamine välistab seega igasuguse tagasimaksmise nõude.

(62)

SG osutab, et varasema korra alusel arvati partnerettevõtete kulumiga seotud kahjud täies ulatuses maha nende liikmete maksustavalt kasumilt. Ja komisjon ei arvanud kunagi, et see üldkehtiv õigus kujutaks endast riigiabi.

(63)

Samuti osutatakse, et komisjon ei ole sekkunud kuue aasta jooksul. Ettevõtja Calyon sõnul näis komisjon olevat teadlik paljudest üldise maksuseadustiku artikli 39 CA alusel tehtud vara finantseerimise tehingutest, ilma et ta oleks kunagi tõstatanud küsimust nende kooskõlast EÜ asutamislepingu artikliga 87 (20). CNCE väidab, et ajavahemik, mis jääb komisjoni abikorrast teadlikuks saamise ja ametliku uurimismenetluse algatamise vahele, on ülemäära pikk, samuti leiab Calyon selle olevat ebamõistliku. Komisjon on abi saajates juba tekitanud õigustatud ootuse, välistades mis tahes abi tagastamise (21), sest komisjon langetas meetme kohta lõppotsuse kolm aastat pärast sellest teadasaamist.

(64)

Mõned huvitatud isikud väidavad ühtlasi, et komisjon kiitis varem heaks ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud korra – kõnealuse korraga võrreldes suuremate maksusoodustustega kord – ning et nimetatud olukord tekitas õiguspärase ootuse kõnealuse korra õiguspärasuse suhtes. Ettevõtja CNCE sõnul ei eelda kasutajate õiguspärase ootuse tekkimine, et komisjon peaks olema samasuguse korra suhtes oma arvamust väljendanud. Õiguspärane ootus võib tekkida kõnealuse korraga lihtsalt analoogilise korra heakskiitmise korral. Oma 8. mai 2001. aasta otsuses (22) kiitis komisjon heaks analoogilise korra. CNCE ja SG viitavad ka mitmele sarnasele komisjoni poolt heaks kiidetud korrale (23) ja Euroopa Kohtu otsusele RSV v. komisjon (24).

(65)

Brittany Ferries on seisukohal, et komisjoni 8. mai 2001. aasta otsus (25) tekitas nende jaoks õiguspärase ootuse, et kõnealune kord ei kujuta endast riigiabi.

(66)

CNCE rõhutab samuti, et Prantsusmaa võttis seaduse nr 98-546 vastu EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt kolm kuud pärast komisjoni teavitamist. Kuna komisjon teavitamisele järgneva kahe kuu jooksul ei vastanud, käsitleti kõnealust meedet vastavalt kohtuasjas Lorenz tehtud otsusele (26) olemasoleva abikavana.

(67)

Kaks huvitatud isikut esitasid komisjonile ametliku uurimismenetluse raames oma märkused koos palvega jätta oma isikuandmed avaldamata.

(68)

Esimene kahest kõnealusest isikust väidab oma määratud tähtajaks komisjonile esitatud märkustes, et kõnealune kord on ebaseaduslik. Ta palub komisjonil laiendada käesolevat haldusmenetlust ka ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud korrale. Kõnealune isik on nagu komisjongi oma ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses seisukohal, et kõnealune kord on selektiivne, sest soosib Prantsuse laevaomanikke, samuti mõjutab kord liikmesriikide vahelist kaubavahetust, eriti La Manche’i väinas. Kõnealune isik väidab, et kõnealune kord, millega asendati ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud kord, võeti vastu Prantsuse merendussektori meeleheaks, nagu selgub ka finantskomisjoni 25. märtsi 1998. aasta raportist.

(69)

Soosides Prantsuse ettevõtjaid, aitab kõnealune maksukord kaasa liigsele võimsuse kasvule La Manche’i väinas, võimaldades uute laevade ostmist ettevõtjatel, kellel ei ole selleks finantsvahendeid. Kõnealuse korra kohaldamisega kaasnevat konkurentsimoonutust illustreerib muu hulgas asjaolu, et kõnealuse maksukorra abil omandasid laevu ettevõtjad Seafrance ja Brittany Ferries. Uute laevade ostuga tõusis märkimisväärselt ettevõtete võimsus.

(70)

Teine huvitatud isik, kes palus oma isikuandmed avaldamata jätta, osutab oma märkustes konkurentsieelisele, mida kasutavad Prantsuse ettevõtjad, eelkõige Brittany Ferries, kes finantseerivad oma laevaoste kõnealuse korra abil. Huvitatud isik osutab kõnealuses küsimuses Brittany Ferries laevade säilimisele La Manche’i väina laevaliinidel ning Prantsusmaa-Iirimaa vahel, vaatamata seal valitsevatele ebasoodsatele konkurentsitingimustele, mis viisid ettevõtja P & O turult kadumiseni.

(71)

Prantsuse ametiasutuste sõnul kinnitavad enamik kolmandate huvitatud isikute märkused nende seisukohta kõnealusele maksukorrale hinnangu andmisel:

(72)

Kahe konfidentsiaalseks jäänud huvitatud isiku märkuste kohta väidavad Prantsuse ametiasutused, et nende märkused põhinevad mittetäielikel või ebatäpsetel andmetel.

(73)

Väite kohta, mille kohaselt ettevõtjale Brittany Ferries maksualaste majandushuviühingute maksukorra raames antud soodustus viis kaudselt ettevõtte P & O tagasitõmbumisele La Manche’i väina lääne ja keskosast, väidavad Prantsuse ametiasutused, et soodustus anti vaid kahe Brittany Ferries laeva puhul ja et Brittany Ferries laeva “Mont St Michel” finantseerimise kõnealuse mehhanismi abil kiitis heaks komisjon oma 8. mai 2001. aasta otsusega (27).

(74)

Briti konkurentsiamet tegi ettevõtja P&O turult kadumisega seoses põhjaliku uurimise. Teostatud uurimise lõppjäreldustes ei mainita, et ettevõtte turult kadumise põhjuseks oli võimalik konkurentsi moonutamine. Teatud ettevõtete käibe langemise põhjuseks oli pidev odavlennufirmade konkurentsi kasv, mitte teiste laevaomanike uute laevade kasutuselevõtmine.

(75)

Vastuseks ühe huvitatud isiku soovile lasta komisjonil uurimise käigus üle vaadata ka ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud kord tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et kõnealune kord kuulutati komisjoni 3. mai 1996. aasta otsusega EÜ asutamislepingu eeskirjadega kokkusobivaks.

(76)

Võimsuse kasv La Manche’i väinas ei ole seotud ettevõtjatega, kes said soodustusi maksualaste majandushuviühingute maksukorra raames. Tuleks arvestada uute turule sisenejatega liinidel, kus varem tegutsesid traditsioonilised teenusepakkujad. Ühtlasi osutavad Prantsuse ametiasutused, et Eurotunnel kahekordistas kaubavedude võimsust ajavahemikul 2000–2003 ja et P & O ostis ettevõtja Stena-Line osakud ning ajakohastas oma laevastikku.

(77)

Pärast EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 alusel algatatud ametliku uurimismenetlust ning arvestades Prantsuse ametiasutuste ja kolmandate huvitatud isikute kõnealuses küsimuses esitatud märkusi, on komisjon jõudnud seisukohale, et üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud maksukord kujutab endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(78)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 on sätestatud, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antud abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, on ühisturuga kokkusobimatu, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(79)

Selleks, et meedet saaks käsitleda riigiabina, peavad samaaegselt olema täidetud järgmised tingimused: 1) vaadeldav meede annab eelise riigi ressursside abil; 2) see eelis on selektiivne; 3) see meede kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ja võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust (28).

(80)

Tuleb esitada põhjused, mis annavad alust arvata, et eespool kirjeldatud üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA vastab kõigile nimetatud tingimustele.

(81)

Tuleks meenutada, et üldise maksuseadustiku artikli 39 C esimese taande kohaselt on välja liisitud või muul viisil kasutada antud varade kulumiarvestus jaotatud tavakasutusajale.

(82)

Üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes ja artiklis 39 CA käsitletakse kulumi arvestamise eeskirju, mida majandushuviühingud kohaldavad välja liisitud või kasutada antud varade finantseerimiseks. Prantsuse ametiasutuste sõnul lisati kaks kõnealust sätet selleks, et võidelda kõnealuse finantseerimisviisiga seotud kuritarvituste vastu.

(83)

Prantsuse ametiasutused ning kolmandad huvitatud isikud väidavad, et üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud korra puhul on tegemist tagasipöördumisega üldkehtiva õiguse juurde kulumi mahaarvamise valdkonnas, see tähendab üldise maksuseadustiku artikli 39 lõike 1 teise taande ja artikli 39 C esimese taande sätete juurde, ning ei kujuta endast seega riigiabi. Üldise maksuseadustiku artikli 39 C teine taane on erandiks kõnealustest artiklitest.

(84)

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt näeb EÜ asutamislepingu artikli 87 lõige 1 ette, et tuleb tuvastada vaid see, kas antud õigussüsteemis võetud siseriiklik meede soodustab “teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjatega, kes asuvad nimetatud süsteemi eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras (29).

(85)

Seega on riigiabi mõistet käsitleva kohtupraktika tähenduses eelise olemuse tuvastamiseks vaja vastava õigusliku korra raames kindlaks määrata võrdlusraamistik, millest lähtudes seda eelist hinnata (30). Kõnealuses küsimuses on kohus otsustanud, et maksualaste meetmete puhul on võrdlusraamistiku kindlaksmääramine eriti oluline, sest eelise olemasolu ei saa tuvastada muidu kui võrdluses nn tavalise maksumääraga, st maksumääraga, mis kehtib võrdlusaluseks olevas geograafilises piirkonnas (31).

(86)

Seega tuleb välja liisitud või kasutusse antud varalt kulumi arvestamise korra võrdlusraamistiku kindlaks määramiseks võtta arvesse üksnes sätteid, mis käsitlevad kõnealuste varade finantseerimist selliste partnerettevõtete poolt nagu näiteks majandushuviühingud. Vastasel juhul ei ole eelise tuvastamiseks arvesse võetavad faktilised ja õiguslikud olukorrad võrreldavad ei majandushuviühingu liikmete ega asjaomaste varade kasutajate seisukohalt.

(87)

Käesoleval juhul on mahaarvatava kulumisumma kindlaksmääramisel võrdlusaluseks üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes ette nähtud majandushuviühingute poolt finantseeritavate varade kulumisumma piirmäär (32). Üldise maksuseadustiku artikli 39 C esimest taanet ei saa võtta võrdluse aluseks, sest seda ei kohaldata finantseerimistehingute suhtes, mida teostavad majandushuviühingud, st struktuurid, mis koondavad mitmeid juriidilisi isikuid (tavaliselt finantsinstitutsioonid), kes jagavad omavahel tehinguga seotud riskid, vastandina finantseerimistehingule, mille teostab üksainus finantsinstitutsioon, kandes asjaomased riskid üksi. Muuhulgas tuleb osutada, et erinevalt finantseerimisviisidest, mille puhul ei kasutata majandushuviühinguid, võimaldab finantseerimisel sellise maksualaselt läbipaistva struktuuri kasutamine maksude optimeerimist; majandushuviühingu esimeste tegevusaastate jooksul registreeritud kahjum arvatakse maha ühingu liikmete jooksva tegevusega teenitud tulumaksuga maksustatavast kasumist.

(88)

Komisjon on seetõttu seisukohal, et Prantsuse ametiasutustel ja teatud kolmandatel huvitatud isikutel puudub alus väitmaks, et üldise maksuseadustiku artikkel 39 CA kujutab endast tagasipöördumist kulumiarvestuse puhul üldkehtiva õiguse juurde ja et üldise maksuseadustiku artikli 39 C teine taane kujutab endast võrdlusraamistikku, mille alusel hinnata artikli 39 CA kohaldamisest tulenevat maksueelist. Oluline on märkida, et üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatakse selgesõnaliselt, et kõnealune maksueelis arvutatakse maksukärbetega seotud positiivse või lisamaksudega seotud negatiivse saldo diskonteeritud väärtuse alusel, lähtudes artikli 39 CA teise taande kohaldamisel saadavatest maksukärbetest või lisamaksudest.

(89)

Üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tuleneva eelise kohta tuleb märkida, et neid saavad kasutada ainult sellised majandushuviühingute liikmed (33), kes finantseerivad liikuvvara, mille kulumiaeg on vähemalt 8 aastat; eelised on järgmised: 1) erand mahaarvatava kulumisumma piirmäärast; 2) kuluminormi suurendamine ühe punkti võrra; 3) müügikasumi võimalik maksuvabastus.

(90)

Üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud maha arvatava kulumisumma piirmäära kaotamisega seoses tuleb meenutada, et igal majandushuviühingu liikmel on õigus vara kulumisajal, mil majandushuviühing teenib kahjumit, arvata see maha oma tulumaksuga maksustatavalt kasumilt proportsionaalselt oma õigustega. Sellisel juhul ei võeta arvesse üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes sätestatud kulumi piirmäära.

(91)

Järelikult võimaldab üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA ette nähtud erandi kohaldamine kahjumlikus faasis igal majandushuviühingu liikmel vähendada baasi, mis tavaliselt kuuluks üldise maksuseadustiku artikli 39 C teist taanet kohaldades maksustamisele. Asjaolu, et kulumisumma ei ole piiratud saadud liisingutasuga, millest on maha arvutatud väljaliisitud varaga seotud muud kulud, võimaldab suurendada kulumisummat esimeste kahjumlike majandusaastate vältel. Asjaolu, et üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaselt võib kahjumit maha arvata kuni ühe neljandiku ulatuses ettevõtete tulumaksuga maksustatavast kasumist, mida iga majandushuviühingu liige oma ülejäänud tegevusega teenib, võib kõnealust eelist muidugi piirata, kuid ei kaota selle olemasolu.

(92)

Prantsuse ametiasutused väidavad, et finantseerimistehingu esimestel aastatel kokku hoitud maksude eelis kaob hilisemate lisamaksude näol, mis tekivad niipea, kui majandushuviühing hakkab kasumit teenima ehk kui laekuvad liisingutasud ületavad aastased kulumisummad. Sellest hoolimata on komisjon arvamusel, et antud eelis seisneb maksude edasilükkamises ja vastab kogu kulumiaja vältel tasutud maksude diskonteeritud väärtuste saldole, võttes arvesse kohaldatud intressi.

(93)

Senati raport nr 413 (34) kinnitab seda analüüsi, sest selles osutatakse, et “majandushuviühingu poolt esimestel tegevusaastatel saavutatud maksude kokkuhoiu eelis kaob edaspidiste lisamaksude näol, kui finantseeriv struktuur hakkab kasumit teenima”. Kuid raporti kohaselt võimaldab maksude ajatamine suurendada rahavoogu ulatuses, mis vastab esimeste majandusaastate maksukokkuhoiu diskonteeritud väärtuste ja viimaste majandusaastate lisanduvate maksude diskonteeritud väärtuste vahele. Komisjon osutab ühtlasi, et 17. juuni 1999. aasta maksualases juhendis nr 120 (35) on kirjas, et üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tulenev maksusoodustus võimaldab maksude pealt kokku hoida.

(94)

Seega ilmneb, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud korra eesmärgiks on võimaldada majandushuviühingu liikmetel kasutada maksude ajatamisega seotud eelist.

(95)

Seega ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt need vara kasutajad, kelle majandushuviühing ei saa üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA ette nähtud heakskiitu, kasutavad üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes sätestatud mahaarvestatava kulumisumma piirmäära vältimiseks muid finantseerimisviise ja ei ole seepärast ebasoodsamas olukorras kui need vara kasutajad, kelle majandushuviühing heakskiidu sai. Kõigepealt väärib meeldetuletamist, et abikorra puhul võib komisjon piirduda asjaomase korra üldiste tunnusjoonte uurimisega, ilma et ta peaks uurima igat abikorra kohaldamisjuhtu eraldi (36). Teiseks tuleb nentida, et sellise argumendi puhul tuleb võtta arvesse üksikolukordi, mis on erinevad faktilisest ja juriidilisest seisukohast (37), ning peale selle hüpoteetilised.

(96)

Ei saa ka välistada, et vara kasutajad, kes ei saa kasutada üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatut, ei suuda leida alternatiivseid finantseerimisviise. Nii võib juhtuda näiteks siis, kui pank otsustab asjaomase ettevõtte finantsseisu põhjal, et ta ei võta finantseerimistehinguga (tavapärane liising) seonduvaid riske ainult enda kanda, või kui vara kasutajate bilansistruktuuri või finantssuutlikkuse tõttu osutuvad muud finantseerimisviisid (otsene investeerimine laenu või omavahendite abil) võimatuks. Isegi kui oletada, et kõnealused vara kasutajad leiavad lõpuks alternatiivse finantseerimisviisi ja vabanevad kulumisumma piirmäärast, tuleb neil siiski loobuda esialgu valitud soodsamast lahendusest teise, selgelt ebasoodsama lahenduse kasuks, ning nad ei saa kohaldada majandushuviühingult liisitud varaga seonduvat maksukorda (üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA sätestatud tagastamiskohustus).

(97)

Lisaks mahaarvatava kulumisumma piirmäära kaotamisele saavad majandushuviühingu liikmed soodustust degressiivsel meetodil arvestatava kuluminormi suurendamise näol ühe punkti võrra ning kui vara omandiõigus läheb kasutajale üle ennetähtaegselt ja täidetud on teatud tingimused, kohaldatakse müügikasumi suhtes maksuvabastust (38).

(98)

Kuluminormi suurendamine ja müügikasumi võimalik maksuvabastus on eelised, mida majandushuviühingu liikmed saavad kasutada üldise maksuseadustiku artikli 39 CA alusel, kuid mida nad ei saaks kasutada, kui kohaldataks võrdluseks olevat maksusätet ehk üldise maksuseadustiku artikli 39 C teist taanet. Igal juhul ei saa nimetatud kahe soodustusega seotud üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamist kuidagi tõlgendada kui tagasipöördumist kulumiarvestuse puhul üldkehtiva õiguse juurde, nagu Prantsuse ametiasutused seda kirjeldavad, sest üldise maksuseadustiku artikli 39 C esimene taane ei näe ette taolisi maksusoodustusi.

(99)

Seoses argumendiga, et alates 2007. aastast on müügikasumi maksuvabastus osa üldkehtivast õigusest, tuleb märkida, et see pole igal juhul asjakohane, sest kõnealuse soodustuse olemasolu tuleb hinnata kehtiva õigusliku raamistiku põhjal, mitte tulevase õigusliku olukorra alusel (39). Lisaks ei väida asjaosalised, et kohaldatava õigusliku raamistiku muutumine kaotaks varem antud eelised.

(100)

Vaadeldes seda, kas kõnealuse maksukorra kohaldamisel tekkivad eelised pärinevad riigi ressurssidest, siis tuleb meenutada, et abi mõiste on üldisem kui toetuse mõiste, kuivõrd abi ei hõlma mitte üksnes positiivseid meetmeid nagu toetused ise, vaid ka selliseid toiminguid, mis vähendavad mingil viisil kulusid, mis tavaolukorras koormaksid ettevõtte eelarvet ja mis, olemata toetused selle sõna otseses tähenduses, on siiski olemuselt sarnased ja avaldavad samaväärset toimet (40). Seega on meede, millega ametiasutused võimaldavad teatavatele ettevõtjatele maksuvabastust, maksude vähendamist või tavaliselt ette nähtud maksu ajatamist ning mis asetab need ettevõtted teiste maksukohustuslastega võrreldes soodsamasse rahalisse olukorda, riigiabi asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses (41), kuigi kõnealused meetmed ei hõlma riigi ressursside tegelikku ülekandmist. Kuigi vaadeldaval juhul üldise maksuseadustiku artiklist 39 CA tulenevate meetmete puhul ei toimu riigi ressursside ülekandmist, toovad need meetmed sellest hoolimata kaasa riigi ressursside vähenemise ja on seetõttu käsitletavad riigiabina.

(101)

Eespool mainitud asjaolusid arvestades on komisjon seisukohal, et majandushuviühingu liikmetele antakse eelised maksude kokkuhoiu näol (kulumi piirmäära puudumine ja kuluminormi suurendamine) ning teatud tingimustel vara omandiõiguse ennetähtaegsel üleminekul müügikasumi maksuvabastuse näol, mis vähendavad laekumisi Prantsuse riigi eelarvesse.

(102)

Kokkuvõtteks võib nentida, et kuna majandushuviühingu liikmed peavad tagastama vähemalt kaks kolmandikku üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tulenevast maksusoodustusest asjaomase vara kasutajale, siis leiab komisjon, et majandushuviühingu liikmed saavad kogu soodustusest kasu maksimaalselt neljandiku ulatuses. Komisjon tuletab kõnealuses kontekstis meelde, et majandushuviühingute liikmed on peamiselt finantsasutused.

(103)

Majandushuviühingu saadud maksusoodustuse ühe osa tagastamine asjaomase vara kasutajale toimub tavaliselt kas vara kasutajate liisingutasu või ostuoptsiooni summa vähendamise teel, olenevalt asjaomasest sättest. Vara kasutajatele üle kantud eelis vähendab nii kulusid, mis tavaliselt liisingutehingu raames vara kasutajate eelarvet koormaks. Kuna tagastamine toimub vähemalt kahe kolmandiku ulatuses majandushuviühingu liikmetele riigi ressursside arvelt antud soodustusest, siis tuleb järeldada, et vara kasutajad saavad EÜ asutamislepingu artikli 87 tähenduses riigilt soodustuse, mille suurus on vähemalt kaks kolmandikku kogusoodustusest.

(104)

Prantsuse ametiasutused ja teatud huvitatud isikud on siiski seisukohal, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud maksukord kujutab endast Prantsuse maksuõiguse üldmeedet. Seega tuleks uurida, kas majandushuviühingu liikmete ja vara kasutajate kasutatav üldine eelis on selektiivse iseloomuga.

(105)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses on riigiabi mõiste üheks vajalikuks komponendiks riikliku meetme eripära, mis seisneb selle meetme selektiivses toimes. Seetõttu tuleb uurida, kas kõnealune maksukorraldus pakub eeliseid üksnes teatavatele ettevõtetele või teatavatele tegevusvaldkondadele (42).

(106)

Riigiabiks kvalifitseeritava maksumeetme põhimõtteline erinevus üldisest maksumeetmest seisneb selles, et selle kasutajate ring on juriidiliselt või faktiliselt piiratud. Et meedet saaks kvalifitseerida riigiabiks, on oluline, et sellest meetmest kasu saavad ettevõtjad kuuluksid kategooriasse, mille suhtes on asjaomase meetme kohaldamine määratud juriidiliselt või faktiliselt konkreetselt kindlaks (43).

(107)

Kõnealusel juhul kohaldatakse üldise maksuseadustiku artiklit 39 CA üksnes liikuvvarale, mille kulum on degressiivset meetodit kasutades arvestatud vähemalt 8 aasta peale ning mis on omandatud uuena, välja arvatud laevad, mis võivad olla ka kasutatud. Senati raportis nr 413 (44) on kirjas, et “[…] sätte eesmärgiks on ergutada suuremahulisi investeeringuid väga atraktiivse maksusoodustuse abil”.

(108)

Seega toob kõnealusest sättest tulenev maksusoodustus de jure kasu üksnes majandushuviühingu liikmetele, kes sellist vara finantseerivad (45), ja sellise vara kasutajatele, sest majandushuviühingu liikmetel on kohustus tagastada neile vähemalt kaks kolmandikku maksusoodustusest. Investorid – majandushuviühingu liikmed, kes ei finantseeri üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA nimetatud vara, ja kasutajad, kes kasutavad vara, mille kulumiaeg on alla 8 aasta, ei saa aga kõnealust maksusoodustust taotleda.

(109)

Kuigi üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisalast välja jäävate varade kasutajad võivad otsida maksualaste majandushuviühingute omale alternatiivset finantseerimisviisi, on nad sellest hoolimata kõnealusest finantseerimisviisist ilma jäetud.

(110)

Võttes arvesse üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA ette nähtud varade kulumiaega, toob kõnealune säte de facto kasu peamiselt transpordisektoris, eriti merendus- ja lennundussektoris tegutsevatele ettevõtetele, ning majandushuviühingu liikmetele, kes finantseerivad kõnealuse sektori varasid.

(111)

Prantsuse ametiasutuste esitatud teabest ilmneb ühelt poolt, et 189st üldise maksuseadustiku artikli 39 CA alusel esitatud heakskiidu saamise taotlusest oli 182 seotud transpordisektoriga. Esitatud teabe kohaselt on ainuüksi merendussektoriga seotud 75 % esitatud taotlustest ja 82 % rahuldatud taotlustest (vt tabelit eespool toodud põhjenduse 17 all).

(112)

Majandushuviühingute finantseeritavalt varalt kulumi arvestuse piirmäära kaotamise erandi kehtestamise põhjuseks oli peamiselt seadusandja soov edendada transpordisektorit ja eelkõige meretransporti.

(113)

Sellele viitavad mitmed seigad.

(114)

Esiteks on üldise maksuseadustiku artikli 39 CA alusel soodustuse alla kuuluvate varade seast maksualases juhendis nr 120 (46) selgesõnaliselt nimetatud üksnes laevu. Selles on sätestatud, et laevad on ainuke kasutatud vara, mis üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud maksukorra alusel soodustust võib saada. Heakskiidu andmise menetluses on kehtestatud, et laevadega seotud heakskiidu taotlused tuleb esitada enne nende tellimist, sest nende kulumit hakatakse arvestama juba siis, kui alus on veel dokis (47).

(115)

Teiseks ilmneb seaduse nr 89-546 ettevalmistavatest töödest ja täpsemalt senati raportist nr 413 (48), et varasemat maksualast sätet kohaldati kõigi majandussektorite suhtes, samal ajal kui üldise maksuseadustiku artiklit 39 CA kohaldatakse “üksnes raskeseadmetele (lennukid, kiirrongid, laevad…)”. Raportis kritiseeritakse, et võrreldes ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud korraga, ei ole kõnealune kord merendussektori suhtes piisavalt soodne, et meelitada sinna rohkem investeeringuid. Raportis osutatakse ühtlasi, et üldise maksuseadustiku artiklisse 39 CA sätte kehtestamine, mille kohaselt vara ennetähtaegsel loovutamisel vara kasutajale kohaldatakse müügikasumi suhtes maksuvabastust, oli tingitud just asjaolust, et kõnealune kord oli merendussektori investeeringute suhtes ebasoodsam. Ka Prantsuse ametiasutused väidavad oma 3. mail 2004 esitatud märkustes, et Prantsuse lipu all registreeritud kaubalaevade arvu suurendamiseks ja maksukulude vähendamise eesmärgil kehtestati kulumiarvestusega seotud maksude ajatamisele lisaks säte, et majandushuviühing saab teatud tingimustel vara omandiõiguse ennetähtaegsel üleminekul müügikasumi maksuvabastust.

(116)

Kolmandaks kinnitatakse 1999. aasta eelarveseaduse eelnõuga seotud üldraportis nr 66 (49), et “seadus nr 98–546 […] võimaldas uue maksukorra loomist, mis soosib investeeringuid merendussektorisse”. Samuti on raportis kirjas, et ehkki üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud liisingu abil finantseerimise sooduskord ei kehti üksnes laevade suhtes, loodi kõnealune kord siiski peamiselt laevade jaoks.

(117)

Eespool toodud kaalutluste põhjal leiab komisjon, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud maksukord on selektiivse iseloomuga, sest see soosib teatud transpordisektoris ja finantssektoris tegutsevaid ettevõtjaid. Kuna kõnealust korda ei kohaldata kõigi ettevõtjate suhtes, ei saa seda pidada maksupoliitika üldmeetmeks.

(118)

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla ka Prantsuse ametiasutuste esitatud argumendid.

(119)

Esiteks ei saa nõustuda Prantsuse ametiasutuste väitega, et kõnealune maksukord hõlmab mitut majandussektorit. Lisaks asjaolule, et kõnealust maksukorda kohaldatakse ainult teatud varade suhtes, on muude kui transpordisektorisse kuuluvate varadega (50) seotud heakskiidu taotluste arv nii väike, et nende alusel ei saa muuta küsitavaks korra selektiivsust. Ka kohus on selle kohta eelnevalt sedastanud, et korra selektiivse olemuse kahtluse alla seadmiseks ei piisa sellest, et meetmest kasu saada võivate ettevõtete arv on märkimisväärne või et ettevõtjad tegutsevad erinevates valdkondades (51).

(120)

Vastupidiselt Prantsuse ametiasutuste väitele ei saa õigustada üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA sätestatud korda sellega, et ka teistes liikmesriikides on olemas võrdväärsed maksukorrad. Ei saa võrdlevalt uurida kõikide või teatavate liikmesriikide maksueeskirju, moonutamata seejuures riigiabi kontrollimist käsitlevate sätete olemust. Kuna ühenduse tasandil ei ole liikmesriikide maksueeskirju ühtlustatud, viiks selline uurimine liikmesriikide erinevatest õigusnormidest tuleneva faktilise ja õigusliku olukorra erisuste võrdlemiseni (52). Kohus on selle kohta sedastanud, et kui liikmesriik püüab ühepoolselt kehtestatud meetmetega ühtlustada konkurentsitingimusi teatud majandussektoris nende tingimustega, mis kehtivad muudes liikmesriikides, ei kõrvalda see kehtestatud meetmetelt abi iseloomu (53). Analoogiliselt ei mõjuta kõnealuse korra abiks kvalifitseerimist asjaolu, et teiste liikmesriikide konkurendid kasutavad sarnaseid, oletatavalt ebaseaduslikke maksualaseid meetmeid (54).

(121)

Kolmandaks väidavad Prantsusmaa ja huvitatud isikud, et kõnealuse korra mitteselektiivset olemust tõendab asjaolu, et Prantsuse ametiasutustel puuduvad volitused toimimiseks heakskiidu andmisel oma äranägemisel.

(122)

Komisjon tuletab meelde, et kohtulahendite kohaselt võivad isegi need sekkumismeetmed, mis esmapilgul näivad leidvat kohaldamist kõigi ettevõtjate suhtes, olla teataval määral selektiivsed, ning neid saab käsitada kui meetmeid, mille eesmärgiks on soosida teatud ettevõtteid või tooteid. Nii võib juhtuda siis, kui ametiasutused, kes peaksid kohaldama üldkehtivat eeskirja, omavad teatud otsustusõigust õigusakti kohaldamise suhtes (55).

(123)

Käesolevas asjas tuleks meenutada, et kõnealust maksukorda said kasutada ainult teatud varade kasutajad ja neid varasid finantseerinud majandushuviühingute liikmed ning et kõnealune kord soosis de facto üksnes transpordi- ja finantssektorit, seega on spetsiifilisuse kriteeriumi tingimus juba täidetud. Teised finantseerimisprojektid, mis hõlmavad muid kui transpordisektori varasid ja/või varasid, mille kulumiaeg jääb alla kaheksa aasta, võivad oma tagatiste olemuse tõttu jääda igasuguste maksude optimeerimise võimaluste seast välja. Seetõttu pole kõnealuse maksukorra piiratud kohaldamisala arvestades vajalik kõnealuse sätte selektiivse olemuse kindlakstegemiseks tuvastada, kas Prantsuse pädevatel ametiasutustel on selle kohaldamiseks oma äranägemisel toimimise volitused (56).

(124)

Kui Prantsuse ametiasutustelt küsiti, millele nad toetuvad, veendumaks, et asjaomane investeering on üldistes huvides ja eelkõige tööhõive seisukohast märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega (57), osutasid Prantsuse ametiasutused, et kõnealust tähtsust hinnatakse kuue kriteeriumi alusel, mille hulka kuulub ka “investeeringu mõju majanduskeskkonnale piirkonnas, kus investeering teostatakse ning kus kasutaja oma tegevust arendab”. Komisjon on seisukohal, et kõnealusele kriteeriumile vastamise üle otsustamisel on riiklikel ametiasutustel kaalutlusõigus.

(125)

Vaatamata nimetatud eesmärgi õigustatusele, tuleb märkida, et puudub seos investeeringu majandusliku tähtsusega seotud kriteeriumi ja eesmärgi vahel, mida taotleb seadusandja, kehtestades investeeringu teostamise tingimuseks ministeeriumilt eelneva heakskiidu saamise. Ministeeriumi heakskiidu andmise tingimused peavad võimaldama veenduda, et majandushuviühingu poolt finantseerimise eesmärgiks pole maksude optimeerimine. Kuid investeeringu majandusliku tähtsusega seotud tingimus ei takista maksude optimeerimist. Olenemata asjaomaste varade kulumiajast, ei pruugi kõnealuste finantstehingute eesmärk olla maksude optimeerimine, kuid nendega ei kaasne tingimata märkimisväärset majanduslikku või sotsiaalset tähtsust, eelkõige tööhõive seisukohast.

(126)

Siinkohal tuleks uuesti osutada senati raportile nr 413 (58), millest ilmneb, et märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega seotud tingimus on “vahend, mille abil soosida riigi territooriumil valmistatud tooteid või Prantsuse kasutajate heaks tehtud finantseeringuid”. Muuhulgas on samas raportis osutatud, et heakskiidu andmise menetlus jätab ametiasutustele liiga suure kaalutlusõiguse.

(127)

Investeeringu majandusliku tähtsusega seotud tingimuse ebaadekvaatsus taotletud eesmärgi saavutamiseks suurendab komisjoni arvates veelgi riiklikele ametkondadele jäetud kaalutlusruumi heakskiidu andmisel.

(128)

Seoses Prantsuse ametiasutustele heakskiidu andmisel jäetud kaalutlusruumiga tuleb märkida, et Prantsuse ametiasutuste ja teatud huvitatud isikute osutatud konstitutsiooninõukogu 30. detsembri 1987. aasta otsus (59) ei ole käesoleval juhul asjakohane. Kõnealuses asjas oli vaatluse all maksukord, mis nägi kahe ettevõtte ühinemise tulemusena tekkinud uuele juriidilisele isikule ette võimaluse võtta üle piiratud aja jooksul osaliselt või tervikuna ühinenud ettevõtete kahjum ja võimaldas eelarveministeeriumi loa alusel ja selle piires ning varade üleandmisel kontserni kuuluvale äriühingule enne ühinemist maha arvamata kahjumi maha arvamist edaspidisest kasumist. Konstitutsiooninõukogu pidi langetama otsuse, kas kõnealuse loa andmise menetlus on kokkusobiv konstitutsiooni artikliga 34, mis sätestab, et maksusoodustuse kohaldamisala määrab seadusandja. Konstitutsiooninõukogu oli kõnealuses asjas seisukohal, et kõnealune säte ei luba seadusandjal delegeerida oma maksualaseid volitusi ministrile ja et minister võib seaduses kehtestatud tingimusi järgides teha kooskõlas seadusandja kehtestatud eesmärgiga üksnes kindlaks, et maksudest ei ole hoitud kõrvale. Kõnealuses otsuses paluti konstitutsiooninõukogul anda arvamus seadusandliku ja täidesaatva organi pädevuste kohta maksuasjades, mitte aga selle kohta, kas ministeeriumil on voli anda hinnanguid seaduse kohaldamiseks vajalike üksikmeetmete kehtestamisel.

(129)

Igal juhul on komisjon seisukohal, et EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud tingimusi ei saa kahtluse alla seada siseriiklike kohtulahenditega.

(130)

Neljandaks tuleb meenutada seoses argumendiga, et riiklikel ametiasutustel puudub voli otsustada oma äranägemisel, sest nende otsuse võib kaevata siseriiklikku kohtusse ja heakskiidust keeldumise põhjused kahtluse alla seada, et üldmeetmeks liigitamisega mittenõustumiseks pole vaja tõendada, et maksualased ametiasutused tegutsevad oma äranägemisel. Piisab konstateerimisest, et kõnealustel ametiasutustel on voli oma äranägemisel hinnata ja kohandada asjaomase maksusoodustuse andmise tingimusi vastavalt neile heakskiidu saamise eesmärgil esitatud investeerimisprojektide omadustele (60). Samuti on kohus sedastanud, et võlgade kustutamine, milleks on antud luba kohtumenetluse alusel ja kooskõlas kohaldatava siseriikliku õigusega, on selektiivse iseloomuga, sest ei tulene automaatselt seaduse kohaldamisest, vaid asjaomaste riiklike asutuste oma äranägemisel tehtud valikust. Ühenduse kohtunik tuletab meelde, et EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 ei eristata erinevat tüüpi riigiabi põhjuste või eesmärkide järgi, vaid need on määratletud toime alusel (61). Seega kõnealuses asjas ei sea see, et heakskiidu andmisest keeldumise otsuse võib edasi kaevata riiklikku kohtusse, kahtluse alla asjaolu, et ministeeriumi heakskiidu andmise raames on siseriiklikele ametiasutustele jäetud kaalutlusruum.

(131)

Lõpuks on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutuste väide selle kohta, et puudub vahetegemine majandushuviühingu ja vara kasutajate kodakondsuse alusel, ei sea samuti kahtluse alla üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud korra selektiivset olemust (62), seda enam, et senati raportis nr 413 (63) osutatakse, et märkimisväärse majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega seotud tingimus on “vahend, mille abil soosida riigi territooriumil valmistatud tooteid või Prantsuse kasutajate heaks tehtud finantseeringuid”.

(132)

Eespool nimetatut arvesse võttes on komisjon jõudnud järeldusele, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud kord on oma olemuselt selektiivne.

(133)

Prantsuse ametiasutused väidavad, et üldise maksuseadustiku artikli 39 C teine taane ja artikkel 39 CA kujutavad endast vahendeid, millega maksuamet saab teostada eelkontrolli võitluses niisuguse maksudest kõrvalehoidmise vastu, mis on seotud liikuvvara finantseerimistehingute kuritarvitamisega selliste maksualaselt läbipaistvate struktuuride poolt nagu majandushuviühingud. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud korda õigustab seega Prantsuse maksusüsteemi olemus ja ülesehitus. Nad täpsustavad, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud kord “põhineb objektiivsetel ja horisontaalsetel maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise kriteeriumidel”.

(134)

Tõepoolest ei hõlma riigiabi mõiste riigi meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle maksusüsteemi laadist ja ülesehitusest, mille osaks need meetmed on. Kõnealuse maksusüsteemi olemusel või ülesehitusel põhineva õigustuse puhul on küsimus selles, kas maksualane erimeede on kooskõlas üldise maksusüsteemi sisemise loogikaga. Siiski ei saa maksualast erinevat kohtlemist dikteerida üldised tulemused ja eesmärgid, mida riik kõnealuse meetme vastuvõtmisega saavutada soovis (64).

(135)

Kõnealuses asjas on komisjon seisukohal, et üldise maksuseadustiku artikli 39 C teises taandes sätestatud mahaarvatava kulumisumma piirmäära eesmärk on tõepoolest võidelda selle vastu, et maksualaselt läbipaistvaid struktuure kuritarvitataks välja liisitud või kasutusse antud varade finantseerimistehingutes maksude kokkuhoidmise eesmärgil. Kõnealune eesmärk näib olevat vajalik ja mõistlik, tagamaks välja liisitud või kasutusse antud varade kulumiga seotud maksusüsteemi tõhusust ning seda tuleb pidada nimetatud süsteemiga kokkusobivaks (65).

(136)

Seevastu üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud korda ei saa õigustada välja liisitud või kasutusse antud varade amortisatsiooni käsitleva Prantsuse maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega. Ehkki erandid artikli 39 C teises taandes sätestatud kulumisumma piirmäärast võivad olla lubatud, peavad nende aluseks olema üksnes sellised tingimused, mille täitmine takistab nimetatud varade finantseerimist maksude optimeerimise eesmärgil selliste maksualaselt läbipaistvate struktuuride abil nagu majandushuviühingud.

(137)

Kõnealuse erandi kohaldamisala piiramine nende varade finantseerimisega, mille kulumiaeg on vähemalt kaheksa aastat, ei ole kuidagi õigustatud ei eraldiseisvana ega koos teiste heakskiidu andmisega seotud tingimustega, arvestades Prantsuse ametiasutuste taotletud eesmärki. Prantsuse ametiasutused ei esitanud käesoleva uurimismenetluse raames ühtki selgitust, miks on maksudest kõrvalehoidmise tõkestamise eesmärgi saavutamise nimel tehtud valik piirata erandi kohaldamisala varadega, mille kulumiaeg on vähemalt kaheksa aastat.

(138)

Nagu juba eespool mainitud, jätab ministeeriumi heakskiidu andmise tingimustest üks ehk see, mille kohaselt finantseerimistehingul peab olema majanduslik ja sotsiaalne tähtsus, eriti tööhõive seisukohalt, riiklikele ametiasutustele kaalutlemisruumi. Nimetatud tingimus ei ole kuidagi seotud Prantsusmaa taotletud eesmärgiga võidelda maksudest kõrvalehoidmise vastu. Igal juhul pole taoline sotsiaalne eesmärk sellise olemusega, mis välistaks korra kvalifitseerimise abiks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, sest nimetatud artiklis ei eristata erinevat liiki riigiabi mitte nende põhjuste või eesmärkide järgi, vaid toime alusel (66). Samas on kohus varasemalt sedastanud, et EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kasulik mõju kaoks, kui töökohtade loomise või säilitamise ettekäändel ei saaks erimeedet liigitada riigiabiks, sest enamik abisid on antud töökohtade loomiseks või säilitamiseks (67).

(139)

Ühtlasi väidavad Prantsuse ametiasutused, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud kord võimaldas uuendada ja konsolideerida merelaevastikku. Ka Air France osutab, et kõnealune kord soodustas nende lennukipargi uuendamist, mida oli vaja teha seoses keskkonnaalaste normide muutumisega. Lisaks asjaolule, et taolised väited kinnitavad komisjoni hinnangut kõnealuse korra selektiivsuse kohta, ei saa majandus- või tööstuspoliitiliste eesmärkide järgimise põhjendusega välistada selektiivse korra suhtes EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamist (68). Sarnases asjas on kohus sedastanud, et kord, mis näeb ette sõidukite ostmiseks või ostuoptsiooniga liisimiseks antud laenude puhul ette intressisoodustuse füüsilistele isikutele, VKEdele, piirkondlikele riigiasutustele või avalikke teenuseid pakkuvatele kohalikele asutustele, kujutab endast abi ning seda korda ei saa õigustada asjaoluga, et meetme eesmärgiks on keskkonnakaitse ja liiklusohutuse huvides võimaldada Hispaanias kommertsveokite pargi uuendamist (69).

(140)

Kõik üldiste huvidega seotud põhjendused, mille alusel kõnealune kord aitab kaasa tööhõivele, laevastiku või lennukipargi uuendamisele või konsolideerimisele, on küll õiguspärased, kuid need ei saa tugineda maksusüsteemi olemusele ega ülesehitusele, ja neid ei saa arvestada korra kvalifitseerimisel riigiabiks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(141)

Komisjon on ühtlasi seisukohal, et EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise seisukohast ei oma tähtsust, kas üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud kord on kasutajatele ebasoodsam kui ühisomandis olevas varas omatavate osalustega seotud kord, sest asjaomasele korrale peab komisjon hinnangu andma korra rakendamise hetkel (70).

(142)

Eespool nimetatut arvesse võttes on komisjon jõudnud järeldusele, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud kord ei ole õigustatud maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega ning järelikult ei saa korra selektiivset olemust kahtluse alla seada.

(143)

Nagu eespool mainitud, on üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud maksukorra kasutajad transpordi- ja tööstussektoris tegutsevad ettevõtjad ja majandushuviühingute liikmed, peamiselt finantsasutused, kes finantseerivad nimetatud sektorite varasid. Kõik need ettevõtjad tegutsevad ühenduse turgudel eespool mainitud sektorites.

(144)

Tuleb meenutada, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja tavakohase tegevuse käigus tekkivatest jooksvatest haldus- või tegevuskuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsi (71). Kohus on varem sedastanud, et igasugune abi andmine ühisturul tegutsevale ettevõttele võib tekitada konkurentsimoonutusi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust (72).

(145)

Võttes arvesse asjaomaste sektorite olemust ja rahvusvahelist mõõdet, on komisjon seisukohal, et kõnealune abi tugevdab siseriiklikus ja ühendusesiseses kaubavahetuses osalevate nimetatud sektorite ettevõtjate positsiooni.

(146)

Seega on kõnealuse korra kasutajad eelisseisundis võrreldes nii oma siseriiklike (73) kui ka teiste liikmesriikide konkurentidega, kes seda korda kasutada ei saa, kuna nad ei finantseeri või ei kasuta korra kohaldamisalasse kuuluvaid varasid või pole nad Prantsusmaal maksukohustuslased.

(147)

Viimase punkti puhul on küll tõsi, et formaalselt pole juriidilisi takistusi, mis ei võimaldaks peale Prantsusmaa ka teiste liikmesriikide ettevõtjatel finantseerida või kasutada üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA nimetatud varasid, kuid ei saa eitada, et praktikas soosib kõnealune maksukord ettevõtjaid, kes on maksukohustuslased Prantsusmaal. Siinjuures on asjakohane märkida, et kõik kõnealust maksukorda kasutavad huvitatud isikud, kes ametliku uurimismenetluse käigus oma märkused esitasid, on Prantsusmaa seaduste alusel tegutsevad äriühingud. Arvestades, et kõnealune maksukord on peamiselt seotud meretranspordiga, on asjakohane ka meenutada, et Prantsuse ametiasutused on ise väitnud, et selle kehtestamise eesmärgiks oli peatada Prantsusmaa lipu all registreeritud kaubalaevade arvu kahanemine ning vähendada maksukulusid. Lõpetuseks on asjakohane meelde tuletada senati raportit nr 143 (74), kus osutatakse, et kõnealune kord on “vahend, mille abil soosida riigi territooriumil valmistatud tooteid või Prantsuse tarbijate heaks tehtud finantseeringuid”.

(148)

Ilma et oleks vaja teostada asjaomaste turgude tegeliku olukorra majanduslikku analüüsi (75) ning arvestades asjaolu, et Prantsusmaa kehtestatud maksukord tugevdab võrreldes teiste konkurentidest ettevõtjatega ühenduse kaubavahetuses nende ettevõtjate positsiooni, kes korda kasutada saavad, on komisjon jõudnud järeldusele, et kõnealune kord mõjutab liikmesriikide vahelist kaubavahetust ja moonutab ettevõtjate vahelist konkurentsi.

(149)

Eespool nimetatut arvesse võttes on komisjon jõudnud järeldusele, et üldise maksuseadustiku artikliga 39 CA kehtestatud korda võib käsitada EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabina.

(150)

Nagu eespool selgitatud, seisnevad üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tulenevad maksusoodustused mahaarvatava kulumisumma piirmäära kaotamisest, kuluminormi suurendamisest ühe punkti võrra ja müügikasumi võimalikust maksuvabastusest.

(151)

Iga liisingutehingu abisummaks peetakse vahet, mis tekib kogu kulumiaja jooksul tasutud maksude (arvestades ka kuluminormi suurendamist ühe punkti võrra) ja üldise maksuseadustiku artikli 39 C teise taande sätete kohaldamisest tulenenud maksude diskonteeritud väärtuste vahel, millele lisatakse vara omandiõiguse ülemineku korral võimalik müügikasumi maksuvabastus (76). Kõnealune summa määratakse iga liisingutehingu puhul kindlaks maksualase juhendi nr 120 (77) lõigete 46 ja 47 kohaselt, et tagastada vara kasutajale üks osa kogu soodustusest.

(152)

Üldise maksuseadustiku artikli 39 CA kohaldamisest tuleneva kogusoodustuse täpse jaotamise puhul tuleb silmas pidada, et majandushuviühingu liikmed – abikorra otsesed kasutajad – peavad tagastama vähemalt 2/3 soodustusest asjaomase vara kasutajale. Iga liisingutehingu raames määratletakse täpne kasutajale tagastatav summa siiski ministeeriumi heakskiidu andmise ajal vastavalt üldise maksuseadustiku artiklis 39 CA ettenähtud korrale.

(153)

Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikele 3 peab liikmesriik teavitama komisjoni igasugusest abikava kehtestamise või muutmise kavatsusest. Liikmesriik ei või kavandatud meetmeid rakendada enne, kui kõnealuses menetluses on otsus langetatud.

(154)