29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/1

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Eesti ajakohastatud lähenemisprogrammi, mis hõlmab aastaid 2009–2013.

(2)

Eesti majandus taastub praegu rängast majandussurutisest. Samal ajal kui majandussurutis on avaldanud riigi rahandusele märkimisväärset survet, on mittejätkusuutliku sisenõudluse vähenemine ja kinnisvarabuumi järsk lõppemine kiiresti vähendanud varem väga suurt sisemist ja välist tasakaalustamatust. Kriisieelset suurt makromajanduslikku tasakaalustamatust silmas pidades olid valitsuse laiaulatuslikud ja otsustavad meetmed, mida võeti selleks, et ohjeldada majandussurutise negatiivset mõju riigi rahandusele, mõistlikud ja kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Need aitasid hoida majanduse, eelarve ja finantssüsteemi riske kontrolli all ning aitasid taastada majanduse konkurentsivõimet hindade ja palkade kohandamise kaudu. Suure rahareservi säilitamine, et toetada vahetuskursi stabiilsust, ja finantssektori mõistlik poliitika, sealhulgas tõhustatud rahvusvaheline koostöö, aitasid vältida majanduse ebasoodsat arengut. Erasektori suur võlakoormus on nüüd järk-järgult vähenemas, kuid jätkuvalt takistab see majanduse elavnemist ning piirab tarbimist ja investeerimist. Tulevaste peamiste majanduspoliitiliste eesmärkide hulka kuulub tootlikkuse tõstmine, et parandada konkurentsivõimet ja astuda samme püsiva lähenemise saavutamiseks ning piirata pikaajalisest töötusest tulenevat oskuste kaotamise ohtu. Üldiselt on peamine ülesanne majandusvaldkonnas taastada positiivne ja jätkusuutlik kasv ning vältida seejuures suure sisemise või välise tasakaalustamatuse taastekkimist. Riigi rahandust on juba märkimisväärselt kohandatud vastavalt järgmiste aastate tõenäolisele väiksemale majanduskasvule, kuid keskpikas perspektiivis on vaja teha täiendavaid edusamme.

(3)

Kuigi majanduskriisi tingimustes vähenes reaalne SKP peamiselt tsükliliste tegurite arvelt, on negatiivne mõju avaldunud ka potentsiaalse SKP tasemele. Samuti võib kriis mõjutada potentsiaalset kasvu keskpikas perspektiivis väiksemate investeeringute, laenuvõimaluste piiratuse ja struktuurse tööpuuduse suurenemise kaudu. Lisaks võimendab majanduskriisi mõju elanikkonna vananemisest tulenevat negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Selle taustal on oluline kiirendada struktuurireformide läbiviimist eesmärgiga toetada potentsiaalset kasvu. Selleks nõutav eeltingimus on majanduse kohandamine jätkusuutlikuma kasvu suunas, kus ekspordil on olulisem roll. Eesti puhul on eriti töötuse olulist suurenemist silmas pidades tähtis edendada aktiivse tööturupoliitika rakendamist, parandada haridussüsteemi ja täiendkoolituste kohandamist tööturuvajadustega ning investeerida elukestvasse õppesse.

(4)

Programmi makromajanduslikus stsenaariumis prognoositakse, et reaalne SKP püsib 2010. aastal ühtlasel tasemel (– 0,1 %), olles 2009. aastal kukkunud hinnanguliselt 14,5 %, ning taastub nii, et keskmine kasv on ülejäänud programmiperioodil 3,7 %.

Tsüklilised tingimused peaksid 2010. aasta jooksul hakkama järk-järgult paranema. Sisenõudlus pidurdab 2010. aastal tõenäoliselt jätkuvalt majanduse elavnemist ning kasv tuleneb peamiselt suuremast välisnõudlusest ja varude tsükli pöördepunktist. Majanduskasvu siseriiklikud allikad peaksid alates 2011. aastast muutuma tugevamaks. Praeguse teabe (2) põhjal näib, et see stsenaarium põhineb usutavatel kasvuprognoosidel, kuigi ebakindlus seoses majandusarenguga on jätkuvalt suur. Programmis esitatud inflatsiooniprognoosid tunduvad realistlikud ning rahapoliitika ja vahetuskursi prognoosid on kooskõlas ülejäänud makromajandusliku stsenaariumiga. Hinnad ja palgad nominaalselt vähenevad ja sama suundumus peaks jätkuma 2010. aastal nii programmi kui ka komisjoni talituste 2009. aasta sügisprognoosi kohaselt, kuigi nendes esineb teatavaid erinevusi. Võttes arvesse impordi järsku vähenemist, mis oli tingitud majandussurutisest, on maksebilansi varasem suur puudujääk muutunud ülejäägiks, mis prognooside kohaselt püsib keskpika perioodi jooksul komisjoni talituste prognoositust kõrgemal tasemel, kuna programmis oldi sisenõudluse arengu hindamisel ettevaatlikumad. Programmi kohaselt suureneb töötus 2010. aastal veelgi ja tööhõivemäär kogu programmiperioodi jooksul väheneb.

(5)

Ametivõimude üldine majandus- ja eelarvestrateegia kajastab tugevat veendumust, et riigi rahandus peab olema tugev. Programmi kohaselt on valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 2,6 % SKPst, mis on väga lähedal 2008. aasta tasemele (2,7 %). Selles peegeldub põhjalik ja laiaulatuslik eelarve konsolideerimine 2009. aastal hoolimata majanduse olukorra märkimisväärsest halvenemisest. Hoolimata nominaalse SKP suurest vähenemisest suurenes selle konsolideerimise tulemusena veidi nominaalne tulu, mis tulenes peamiselt suuremast mittemaksulisest tulust ja mitmete maksude määra tõstmisest. Tänu valitsemissektori tarbimise märkimisväärsele kärpimisele on ka kulud 2008. aastaga võrreldaval tasemel. Samal ajal pakkus ELi struktuurifondide vahendite suurem kasutamine majandusele antitsüklilist tuge.

Ühiselt kokkulepitud metoodika kohaselt arvutatud struktuurne eelarveseisund (st tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete ja ajutiste meetmeteta) paranes programmi kohaselt 3,5 % SKPst, mis osutab ülimalt rangele eelarvepoliitikale. Samal ajal viitab 2009. aastal rakendatud oma äranägemisel võetavate meetmete kogumaht (üle 9 % SKPst) veelgi suuremale konsolideerimisele. Erinevust saab seletada esiteks asjaoluga, et konsolideerimisstrateegia tugines suures osas valitsemissektori tarbimise ja sotsiaalhüvitistega seotud varem kindlaksmääratud kulutuste kärpimisele; teiseks maksutuludele avaldunud negatiivse koosmõjuga, mis oli eelkõige tingitud eratarbimise ja palkade märkimisväärsest vähenemisest; kolmandaks ebakindlusega, mis on seotud tsükliliselt kohandatud eelarveseisundi arvutamisega, võttes arvesse majanduslanguse ulatust ja laadi. Programmi kohaselt hakkab valitsemissektori eelarve puudujääk 2010. aastal järk-järgult vähenema ning muutub programmiperioodi lõpuks ülejäägiks.

(6)

Programmis prognoositakse 2010. aastal valitsemissektori eelarve puudujäägiks 2,2 % SKPst. Valitsemissektori eelarve seisund paraneb võrreldes eelmise aastaga peamiselt seepärast, et alates 2009. aasta teisest poolest võetud konsolideerimismeetmete (mis hõlmavad nii tulusid kui ka kulusid) mõju avaldub nüüd terve aasta jooksul. Peale selle tõsteti 2010. aastal aktsiisimaksu määrasid, mistõttu peaks maksutulu suurenema hoolimata nominaalse SKP 1,25 % suurusest vähenemisest. Nominaalsed kulud peaksid jääma 2009. aastaga üldiselt samale tasemele; valitsemissektori investeeringud peaksid veidi suurenema, mille mõju kompenseerib valitsemissektori tarbimise jätkuv vähenemine; kulude suhe seega veidi suureneb. Kokkuvõttes moodustavad eelarvepositsiooni parandamiseks võetavad lisameetmed 2010. aastal 0,7 % SKPst; need võetakse lisaks 2009. aasta teisel poolel tehtud konsolideerimist käsitlevatele otsustele, mille maht on 2,5 % SKPst ja mis nüüd avaldavad mõju kogu aasta jooksul. Kui võtta aluseks struktuurse eelarveseisundi muutumine, on kavandatud eelarvepoliitika siiski üldiselt neutraalne. Erinevusi kahe lähenemisviisi vahel saab osaliselt seletada programmis esitatud suurema toetumisega ühekordsetele ja ajutistele meetmetele, kuna tsüklilised tingimused on veel nõrgad, ning teisalt eespool nimetatud ebakindlusega, mis on seotud tsükliliselt kohandatud eelarveseisundi arvutamisega.

(7)

Programmi keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on saavutada keskpika perioodi eesmärk, mis on programmis määratletud struktuurse tasakaaluna, programmiperioodi lõpuks 2013. aastal, kui valitsemissektori eelarve seisund ja esmane eelarveseisund peaksid prognooside kohaselt jõudma plussi. Võttes arvesse viimaseid prognoose ning võlataset, vastab keskpika perioodi eelarve-eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkidele või isegi ületab neid. Struktuurne eelarveseisund, mis on arvutatud vastavalt ühiselt kokkulepitud metoodikale, paraneb aastatel 2011–2013 programmi kohaselt 0,5–1 % SKPst aastas. Paranemine peaks tulenema peamiselt sellest, et kulude suhe SKPsse väheneb kiiremini kui tulude suhe SKPsse, kusjuures programmi lõpuaastatel prognoositakse peaaegu kõigi esmaste kulude kategooriate (eriti hüvitised töötajatele ja sotsiaalsiirded) nominaalset vähenemist. Programmis ei esitata siiski üksikasjalikku teavet sellist konsolideerimist toetavate laiaulatuslike meetmete kohta. Eelarve-eesmärgi saavutamiseks võetakse 2011. aastal vähem ühekordseid meetmeid, programmi lõpuaastatel loobutakse nendest üldse. See suundumus ja aastatel 2007–2013 kasutada olevate rahaliste vahendite vähenemine kajastuvad selles, et mittemaksulised tulud vähenevad eeldatavalt programmiperioodi lõpuks 2008. aasta tasemele.

(8)

Eelarvetulemused võivad olla programmis kavandatust halvemad nii lühikeses kui ka keskpikas perspektiivis. Nagu eespool märgitud, on ebakindlus seoses makromajandusliku keskkonnaga suur ja seetõttu on selge, et esinevad eelarveriskid, ehkki nende puhul ei ole võimalik öelda, kas need on positiivsed või negatiivsed. Ebakindlust põhjustab 2010. aastal ka toetumine volatiilsetele teguritele. Eelkõige võib mitte-finantsvarade kavandatud müük mahus 0,5 % SKPst realiseeruda üksnes osaliselt ning riigiosalusega äriühingute dividendide ja kasumi väljavõtmine sõltub haldusotsustest ja seega kaasnevad sellega teatavad rakendamisega seotud ohud. Lisaks tuleneb oodatust suurem maksutulu 2009. aastal osaliselt enne 2010. aasta jaanuari toimunud maksumäära tõstmist tekkinud suurest kaubavarust, mille tõttu võivad tulud 2010. aastal väheneda.

Kuigi programmi hilisematel aastatel sõltutakse vähem ühekordsetest ja ajutistest meetmetest, ei ole piisavalt teavet neid asendavate struktuurimeetmete kohta, mis võib ohustada eesmärkide saavutamist. Eesti ametivõimude senine tugev eelarvepoliitika leevendab siiski osaliselt neid ohtusid.

(9)

Valitsemissektori koguvõlg oli 2009. aastal 7,8 % SKPst ja seega tublisti alla aluslepingus sätestatud kontrollväärtuse. Programmiperioodi lõpuks prognoositakse võlasuhte suurenemist 14,3 %-ni SKPst, mis on tingitud valitsemissektori eelarve puudujäägist. Valitsus peaks säilitama netovarade positsiooni kogu programmiperioodi jooksul.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille kohaselt SKP kasvumäär taastub järk-järgult enne kriisi prognoositud tasemele ja maksumäärad jõuavad taas kriisieelsele tasemele, ning mille puhul võetakse arvesse elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositud suurenemist, osutavad, et programmis kirjeldatud eelarvestrateegia on nominaalväärtuses arvestatuna ja poliitikat muutmata enam kui piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse 2020. aastaks.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest oluliselt väiksem. Eesti koguvõlg on praegu väga väike ning range rahanduspoliitika säilitamine kooskõlas programmiperioodi hõlmavate eelarvekavadega aitaks vähendada riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aasta jätkusuutlikkuse aruandes (3) hinnati madalateks.

(12)

Eelarveraamistik põhineb valitsemissektori eelarve positsiooni nominaalse tasakaalu põhimõttel. See põhimõte on olnud pikka aega majanduspoliitika aluseks ning see on aidanud hoida head eelarvepositsiooni ja koguda finantsvarasid.

Viimastel aastatel on kõnealuse põhimõtte rakendamist edasi arendatud, kohandades seda paremini tsükliga ning võttes arvesse teatavaid struktuurse eelarveseisundi lähenemisviisi tunnuseid, nõnda et tsükli tipus on eesmärgiks eelarve ülejääk ja majanduslanguse ajal võib leppida ka puudujäägiga. Eraldi kulu- ja/või tulueeskirjade puudumisel võib siiski olla oma osa planeerimata tulu osalises kulutamises tsüklilise tõusu ja kõrgpunkti ajal. Lisaks esineb teatavaid puudusi keskpika perioodi eelarveraamistikus, mis nõrgestavad programmi iga-aastaste ajakohastatud versioonide järjepidevust; endiselt ei arutata Riigikogus ajakohastatud lähenemisprogrammi enne selle vastuvõtmist. Programm sisaldab kavasid, mida strateegilise ja iga-aastase kavandamise kaudu eelarveprotsessi tugevdamiseks juba rakendatakse, käsitledes seega mõningaid eespool kirjeldatud probleeme.

(13)

Aastatel 2009–2010 rakendatud maksumuudatused jätkavad strateegiat, mille kohaselt maksustatakse rohkem tarbimist ja loodusvarade kasutamist, kuigi ka tööjõu maksustamise osakaal on suurenenud. Lisaks osutatakse programmis praeguste maksuvabastuste ja soodusmaksumäärade tõhususe pooleliolevale analüüsile, sihtotstarbeliste tulude vähendamise kaudu eelarveprotsessi suurema paindlikkuse tagamisele, jätkuvatele jõupingutustele võitluses maksudest hoidumisega ning maksuhalduse jätkuvale lihtsustamisele ja tõhustamisele. Kõnealused meetmed ja maksustamise jätkuv nihkumine tööjõult tsüklist vähem sõltuvatele allikatele võiksid aidata parandada riigi rahanduse kvaliteeti ja maandada ohtusid eelarvele.

(14)

ERM II-s tõrgeteta osalemise strateegiaga, mida tugevdavad mitmed ERM II-ga liitumise ajal võetud poliitilised kohustused, taotletakse vahetuskursi stabiilsuse tagamist, hoides selleks suurt rahareservi, säilitades finants- ja fiskaalstabiilsuse ning töö- ja kaubaturgude paindlikkuse.

Ehkki Eesti positsioon oli kriisi alguse ajal suhteliselt tugev (eelarvereservid olid suured, pangandussektor oli üldiselt heas seisus ning palgad ja hinnad olid üsna paindlikud), ei suudetud varasema poliitika abil vältida suurt makromajanduslikku tasakaalustamatust, millest annavad tunnistust laenumahtude väga kiire kasv, märkimisväärne inflatsioonisurve, suur jooksevkonto puudujääk ning mittejätkusuutlik kinnisvarabuum. Selleks et piirata riigi rahanduse olukorra halvenemist kriisi ajal, võtsid ametivõimud 2009. aastal vastu mitu märkimisväärse mahuga konsolideerimispaketti. Kõnealuse konsolideerimise positiivne mõju kestab ka pärast 2009. aastat, mil majanduse tasakaalustamatust aitavad vähendada eriti avaliku sektori palgakärped. Pangandussektor on jätkuvalt hästi kapitaliseeritud ja sellel on piisavalt likviidsust. Edusamme on tehtud ka struktuuripoliitika valdkonnas. Hiljuti vastuvõetud töölepingu seadus on muutnud tööturu paindlikumaks ning lihtsustanud majanduse liikumist varasemalt sisenõudlusest sõltuvalt struktuurilt jätkusuutlikku kasvu toetava struktuuri poole. Kaubaturgude valdkonnas on poliitika eesmärk tugevdada konkurentsi. Tugevdatakse konkurentsivõimet avatud sektoris, mis hakkas 2009. aastal saama kasu palgakulude jätkuvast vähenemisest ning sihtotstarbelistest riiklikest programmidest, sealhulgas ELi struktuurifondide tõhusast kasutamisest. Eesseisev ülesanne on majanduse elavnemise järel vältida märkimisväärse sisemise ja välise tasakaalustamatuse taastekkimist.

(15)

Võttes arvesse eespool nimetatud ohte eelarve-eesmärkidele, võib programmis esitatud eelarvestrateegiat pidada üldiselt stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele vastavaks. Keskpika perioodi eesmärgi kavandatud saavutamine programmiperioodi lõpuks hoolimata majandustegevuse hiljutisest järsust vähenemisest on kinnituseks, et eesmärgid on piisavalt kõrged ning vastavad stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele ja tagavad tõrgeteta osalemise ERM IIs. Lühiajalises perspektiivis säilivad siiski teatavad ohud, arvestades ebakindlust seoses makromajandusliku keskkonnaga ja sõltumist volatiilsetest teguritest. Juhul kui kavandatud konsolideerimist ei toetata keskpikas perspektiivis lisameetmetega, on samuti võimalik, et programmis esitatud keskpika perioodi eesmärki ei saavutata.

(16)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutavatest andmetest puuduvad programmis mõned kohustuslikud ja vabatahtlikud andmed (4).

i)

tagama, et valitsemissektori eelarve puudujääk jääb alla 3 % SKPst ning võtma vajalikud meetmed, et toetada liikumist keskpika perioodi eesmärgi saavutamise suunas keskpikas perspektiivis;

ii)

tugevdama keskpika perioodi eelarveraamistikku, parandades selleks eelkõige kulude kavandamist, ning täiendavalt parandama strateegiliste eesmärkide järelevalve- ja aruandlussüsteemi.

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/6

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Prantsusmaa ajakohastatud stabiilsusprogrammi aastateks 2009–2013.

(2)

Prantsusmaa majandus kaotas 2008. aasta käigus senise kasvuhoo ning läbis 2008. aasta viimases ja 2009. aasta esimeses kvartalis järsu languse. Alates 2009. aasta teisest kvartalist hakkas majandustegevus Prantsusmaa ja naaberriikide stimuleerivate meetmete toel taas elavnema. Enim avaldab majanduspoliitikale mõju riigi rahanduse olukord. Juba alates 2002. aastast on Prantsusmaa puudujääk olnud kas üle kontrollväärtuse 3 % SKPst või selle lähedal, peamiselt ebapiisava konsolideerimise tõttu. Sellega seoses kohaldati Prantsusmaa suhtes aastatel 2002–2007 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust ning 2008. aasta mais andis komisjon Prantsusmaale majanduspoliitika suunised. Kui 2008. aastal teatati, et riigieelarve puudujääk on üle 3 % SKPst, alustati Prantsusmaa suhtes 2009. aasta veebruaris uut ülemäärase puudujäägi menetlust, millega nähti ette, et ülemäärane puudujääk tuleb kõrvaldada 2013. aastaks. Selle kõrval on probleemiks ka pakkumise nõrkus, mille tõttu on kahanenud Prantsusmaa rahvusvaheline konkurentsivõime, ning samuti on vaja suurendada tööhõivet.

(3)

Kuigi reaalse SKP senine vähenemine kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on kriis avaldanud negatiivset mõju ka potentsiaalse SKP kasvule. Vähenenud investeeringute, laenude piiratud kättesaadavuse ja suurema struktuurse tööpuuduse tõttu võib kriis lisaks mõjutada ka keskpika perioodi potentsiaalset majanduskasvu. Lisaks süvendab majanduskriisi mõju elanikkonna vananemisest tulenevat negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Eelöeldut arvesse võttes on oluline kiirendada majanduse kasvupotentsiaali toetamiseks struktuurireforme. Prantsusmaa jaoks on kõige olulisem reformida tööturgu ja üldist konkurentsiraamistikku.

(4)

Programmi aluseks olnud makromajanduslikus stsenaariumis nähakse ette, et pärast 2009. aasta 2,2 % langust suureneb SKP reaalkasv 2010. aastal uuesti 1,4 % ning saavutab ülejäänud programmiperioodiks keskmise kasvu 2,5 %. Praeguseks kättesaadavate andmete (2) põhjal hinnates põhineb see stsenaarium 2010. aasta puhul veidi liiga optimistlikel kasvuootustel, mis üldjoontes vastavad komisjoni talituste prognoosile, kusjuures kasvu komponentidest on programmis eelkõige maksuosa kogukam kui komisjoni talituste prognoosis. Alates 2011. aastast on kasvuootused ilmselgelt optimistlikud ning ületavad 0,75 protsendipunkti võrra aastate 2011–2013 keskmise potentsiaalse kasvu (programmis sisalduvate andmete põhjal komisjoni talituste poolt ühiselt kokku lepitud metoodika järgi ümberarvutatud kujul). See viib SKP lõhe kiire kõrvaldamiseni. Kasvuootused tuginevad kogu programmiperioodi jooksul peamiselt sisemaisele nõudlusele ja märkimisväärsel määral ka majapidamiste tarbimisele. Programmis esitatud inflatsiooniprognoos tundub vastavat komisjoni talituste prognoosidele, nagu ka tööhõiveprognoos, mille kohaselt tööhõive 2010. aastal väheneb ning hakkab seejärel pärast majandustegevuse kiirenemist tavapärase viitajaga taas suurenema.

(5)

Programmis antud hinnangul oli valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 7,9 % SKPst. Puudujäägi hoogsas kasvus (võrreldes 3,4 % SKPst 2008. aastal) väljendub peamiselt kriisi mõju valitsemissektori finantsolukorrale (mis peamiselt väljendub ettevõtte tulumaksu ja käibemaksu tuludes), kuid oma osa on selles ka stimuleerivatel meetmetel mahuga 1,1 % SKPst, mida valitsus kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga on rakendanud. Programmi järgi on eelarvepoliitika 2010. aastal neutraalne ning muutub programmiperioodi lõpuaastatel rangemaks ning selles seatakse eesmärgiks kõrvaldada ülemäärane puudujääk praegusest kasvustsenaariumist lähtudes 2013. aastaks. Konsolideerimismeetmed on kooskõlas nõukogu soovitatud väljumisstrateegiaga.

(6)

2010. aasta veebruari stabiilsusprogrammis prognoositakse 2010. aasta valitsemissektori puudujäägi suurenemist veel 0,3 protsendipunkti võrra ja selle jõudmist tasemele 8,2 % SKP-st. Prantsusmaa on rakendanud 2010. aastal puudujäägi vähendamise meetmeid 2010. aasta eelarveseaduse aluseks olevas valitsuse ettepanekus kavandatud mahus ning üldiselt vältinud riigi rahanduse olukorra edasist halvenemist, välja arvatud nn tulevikku investeerimise eesmärgil antava riikliku laenu puhul, mille negatiivne eelarvemõju on 2010. aastal (ja järgnevatel aastatel) ligikaudu 0,1 % SKPst; üldiselt näib see olevat kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel Prantsusmaale antud viimase soovitusega. 2010. aasta puudujäägi prognoos on programmis 0,3 protsendipunkti võrra väiksem kui 2010. aasta eelarveprojektis, tänu 2009. aasta eeldatust väiksemale puudujäägile (0,2 SKP protsendipunkti võrra) ja kasvuväljavaate parandamisele (0,3 SKP protsendipunkti võrra), mida osaliselt tasakaalustavad keskkonnamaksu jõustumise edasilükkamine Prantsusmaa Vabariigi Konstitutsiooninõukogu poolt ning eespool nimetatud riigilaenu suhtes kehtestatud meetmed, mis üheskoos võivad suurendada puudujääki ligikaudu 0,2 SKP protsendipunkti võrra. Kahe viimase arvelt on vähenenud vabalt valitud meetmete osa, mis oli nõukogu soovituse esitamise ajal umbes +0,25 % SKPst, samas kui programmis on selleks ligikaudu null. Euroopa majanduse elavdamise kava raames võetavad stimuleerivad meetmed mahus 1,1 % SKPst kaotatakse osaliselt ning nende maht väheneb 2010. aastal 0,4 %-ni SKPst; lisaks võetakse täiendavaid konsolideerimismeetmeid mahus 0,1 % SKPst (sealhulgas sotsiaalkindlustusega seotud maksude suurenemine), mis teeb konsolideerimismeetmete mahuks kokku 0,8 % SKPst. Samas nullivad nende mõju 2010. aasta esialgses eelarves sisalduvad uued puudujääki suurendavad ja peamiselt lühiajalisi kulusid põhjustavad meetmed mahus 0,7 % SKPst, mis hõlmavad muu hulgas kohaliku ettevõtlusmaksu reformi (ligikaudu 0,6 % SKPst) ja toitlustussektori käibemaksu vähendamist (0,1 % SKPst), samuti aitavad konsolideerimismeetmete mõju summutamisele kaasa eelpool nimetatud riigilaenuga seotud meetmed (ligikaudu 0,1 % SKPst). 2010. aastal peaks struktuurne puudujääk (s.t programmis esitatud teabe põhjal komisjoni talituste poolt ühiselt kokkulepitud metoodika kohaselt ümber arvutatud tsükliliselt kohandatud puudujääk ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta) suurenema 0,25 protsendipunkti võrra ja jõudma tasemele 6,75 % SKPst. Kui võtta arvesse kohaliku tasandi ettevõtlusmaksu reformi raames ettevõtetele tehtud ennetähtaegseid maksutagastusi mahus 0,4 % SKPst, mille mõju on ajutine – see kujutab endast ühekordset meedet, ehkki programmis seda sellisena ei käsitata –, paraneks struktuurne puudujääk 2010. aastal 0,1 protsendipunkti võrra ja jõuaks tasemele 6,5 % SKPst.

(7)

Programmi eelarvestrateegia peamine eesmärk on vähendada valitsemissektori eelarve puudujääki kontrollväärtuseni 3 % SKPst 2013. aastaks, nagu on sätestatud nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovituses. Programmi järgi väheneb nominaalne puudujääk 2011. aastaks 6 %-le SKPst ja 2012. aastal 4,6 %-le SKPst ning jõuab seejärel 2013. aastaks tasemele 3 % SKPst. Esmane eelarveseisund peaks liikuma küllaltki sarnast rada ning jõudma programmiperioodi lõpuks tasemele – 0,1 % SKPst (2010. aastal oleks see – 5,5 % SKPst). Ühiselt kokku lepitud meetodil arvutatav struktuurne puudujääk peaks pärast 2010. aastat jätkama vähenemist ning jõudma 2011. aastaks tasemele 5 % SKPst, 2012. aastaks tasemele 4 % SKPst ja 2013. aastaks tasemele 2,75 % SKPst. Sel viisil peaks struktuurne puudujääk ajavahemikul 2010–2013 vähenema keskmiselt 0,9 protsendipunkti võrra aastas, mis on mõnevõrra väiksem nõukogu soovitatud keskmiselt üle 1 protsendipunkti suurusest vähendamisest aastas. Lisaks Euroopa majanduse elavdamise kava alusel võetud meetmete täielikule kaotamisele 2011. aastaks põhineb programmis kirjeldatud konsolideerimisstrateegia kulude kasvu kärpimisel valitsemissektori kõigil tasanditel. Prantsusmaa ametiasutustel on kavas vähendada 2011. aastast alates praeguste maksuvabastuste eelarvemõju 0,1 protsendipunkti võrra aastas. Konsolideerimisstrateegia toetavad meetmed ei ole veel kindlaks määratud, kuid need peaksid täpsemalt selguma eelolevatel kuudel. Programmi järgi on Prantsusmaa keskpika perioodi eesmärgiks eelarve struktuurne tasakaal. Viimase aja prognooside ning võlataseme põhjal võib öelda, et keskpika perioodi eesmärk kajastab stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eesmärke enam kui piisaval määral. Ajakohastatud stabiilsusprogrammis ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamist programmiperioodi jooksul ette nähtud.

(8)

Kuigi 2010. aasta eelarve-eesmärgi saavutamine näib küllaltki tõenäoline ning juhul, kui keskkonnamaks parandatud kujul lõpuks jõustatakse, ei ole isegi välistatud kavandatust veelgi parema tulemuse saavutamine, võivad eelarvetulemused alates 2011. aastast prognoositutest kehvemaks osutuda. Eeskätt tuleb rõhutada, et aastate 2011–2013 makromajanduslik stsenaarium on märkimisväärselt optimistlik. Samuti sõltub puudujäägi vähendamine väga suurel määral kasvuootuste realiseerumisest: programmis avaldatud tundlikkusanalüüsi kohaselt väheneks 0,25 protsendipunkti võrra väiksema SKP kasvu korral valitsemissektori puudujääk 2013. aastaks üksnes 4 %-le SKPst.

Kumulatiivselt 0,75 % võrra väiksem majanduskasv tooks kaasa 2013. aasta puudujäägi suurenemise 1 % võrra SKPst. Lisaks võib puudujäägieesmärgi saavutamist mõjutada võimalik ülekulu, arvestades et riiklike kulutuste kärpimiseks kõigil valitsemissektori tasanditel tuleks mineviku suundumusi silmas pidades meetmed täpsemini kindlaks määrata. Küllaltki optimistlik tulude prognoos põhineb hüpoteesil, et kriisiaegse alalaekumise järel jõuavad tulud endisele tasemele, kuna maksuelastsus SKP suhtes peaks ajavahemikul 2011–2013 olema keskmiselt tasemel 1,2. Maksuvabastuste vähendamine 2011. aastast alates igal aastal 0,1 protsendipunkti võrra SKPst ei ole samuti veel täpselt kindlaks määratud. Üldkokkuvõttes ei saa varasematele näitajatele tuginedes välistada ülekulude tekkimist. Programmis sisalduva teabe põhjal võib teha järelduse, et ajavahemikul 2011–2013 on programmis prognoositust suurema puudujäägi oht suur.

(9)

Valitsemissektori koguvõlg SKP suhtes oli 2009. aastal üle aluslepingus sätestatud kontrollväärtuse ning programmi prognoosi järgi suureneb see kuni 2012. aastani. 2009. aastal oli valitsemissektori koguvõlg hinnanguliselt 77,4 % SKPst, võrrelduna 2008. aasta 67,4 %-ga. Võlasuhte suurenemine SKP suhtes on peale eelarvepuudujäägi olulise suurenemise ja SKP kasvu aeglustumise tingitud ka märkimisväärselt suurest võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse näitajast, milles kajastuvad eeskätt finantstehingud pangandussektori ja autotööstuse toetuseks. Programmiperioodi jooksul on oodata võlasuhte suurenemist veel 9,2 protsendipunkti võrra ja selle jõudmist tasemele 87 % SKPst, peamiselt valitsemissektori eelarve jätkuvalt suure puudujäägi tõttu. Arvestades eelarve-eesmärkide täitmisega seotud märkimisväärseid ohtusid, kujuneb ka võlasuhe ilmselt programmis kavandatust suuremaks, eriti pärast 2011. aastat.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille kohaselt SKP kasv jõuab järk-järgult enne kriisi prognoositud tasemeni, maksutase taastub kriisieelsele tasemele ning mis sisaldavad elanikkonna vananemisega seotud kulutuste kasvu, osutavad sellele, et programmis kavandatud eelarvestrateegia ei oleks nominaalselt vaadatuna ja poliitikat täiendavalt muutmata piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse 2020. aastaks.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on selgelt väiksem Euroopa Liidu keskmisest, kusjuures pensionikulude kasv on juba läbiviidud pensionireformide tõttu mõnevõrra väiksem. Programmis esitatud 2009. aasta eelarvepositsioon suurendab elanikkonna vananemise pärssivat mõju riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Esmase ülejäägi tagamine keskpikas perioodis aitaks vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aastal koostatud jätkusuutlikkuse aruande (3) kohaselt on keskmised.

(12)

Viimasel ajal on rakendatud reforme üldise eelarveraamistiku edasiseks parandamiseks. Parlament võttis 9. veebruaril 2009 vastu esimese riikliku mitmeaastase finantskava, millega kehtestatakse valitsemissektori eri tasandite kulutuste eesmärgid. Samuti kehtestatakse sellega uute maksuvabastuste eelarveneutraalsuse põhimõte, mis tähendab, et nendest tulenev koondkulu tuleb täiel määral korvata. Selle põhimõtte järgimine on kohustuslik ning 2009. aastal see mitmeaastases arvestuses peaaegu saavutati. Prantsusmaa iga-aastases eelarveraamistikus on nähtud ette kulunormid valitsemissektori eri tasandite jaoks. Keskvalitsuse tasandil on nendega ette nähtud kogukulude kasvust hoidumine. Kuigi varasematel aastatel tehtud muudatused selle nõude rakendamise ulatuses aitasid sellest kinni pidada, siis hiljuti laiendati nõude rakendamise ulatust, et paremini kontrollida keskvalitsuse kulutusi ning seda nõuet on ka järgitud.

1997. aastal kehtestatud riikliku tervisekindlustuse kulutuste eesmärk (Objectif National des Dépenses d’Assurance Maladie) on aidanud kontrollida tervishoiukulutusi, kuigi sageli on kulude piirmäära ületatud. Lõpetuseks, kohalike omavalitsuste kulutusi piirab õiguslikult reguleeritud hea tava, mis keelab ametiasutustel tegevuskulude rahastamiseks võlga suurendada, ning eeskiri, milles sätestatakse, et keskvalitsuselt saadavat summat ei tohi suurendada üle inflatsioonimäära. Siiski on stabiilsusprogrammis seatud eesmärke harva saavutatud. Valitsusel on kavas jätkata eelarveraamistiku reformimist. 28. jaanuaril 2010. aastal korraldati riigi rahanduse alane konverents, et käsitleda Prantsusmaa halvenenud rahandusolukorda ja eelarve konsolideerimise rakendamist. Loodi mitmeid töörühmi, et kavandada aprilliks uusi reforme, mille abil jätkata tervishoiukulutuste piiramist ja saada kohaliku tasandi kulutused paremini kontrolli alla. Samuti loodi tasakaalus eelarve eeskirjade töörühm. Samuti märgitakse programmis, et aprillis tehakse teatavaks uued meetmed keskvalitsuse kulutuste vähendamiseks. Programmis kavandatud konsolideerimisstrateegia tugineb ka eelarveraamistiku parandamisele, mis peaks tulenema nimetatud töörühmade ettepanekutest.

(13)

Prantsusmaa eelarve kulude suhe SKPsse oli 2008. aastal 52,7 %, mis on euroala suurim. Riigi kulutuste kasv viimastel kümnenditel on toonud kaasa suure puudujäägi ja võlataseme, mis kahjustab Prantsusmaa rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Prantsusmaa valitsus algatas 2007. aastal riikliku poliitika läbivaatamise kava (Revue Générale des Politiques Publiques ehk RGPP), et leida uusi võimalusi valitsuse kulutuste tõhustamiseks. Praeguseks on esitatud üle 300 meetme (millega loodetakse saavutada kokkuhoidu mahus 0,3 % SKPst, mis riiklike kulude üldist taset – üle 50 % SKPst – silmas pidades on pigem tagasihoidlik). Neist ligikaudu kolmveerand on praeguseks rakendatud: näiteks muudeti võimalikuks jätta keskvalitsuse tasandil asendamata iga teine pensionile jäänud riigiteenistuja. 2010. aasta eelarveseaduses kinnitas valitsus, et riikliku poliitika läbivaatamise kava laiendatakse muudele keskasutustele ning sügiseks kuulutatakse välja uued reformid. Nagu öeldud, viidatakse programmis ka pensionisüsteemi reformile, mis on ette nähtud 2010. aastaks. Praegu ei ole veel meetmeid välja kuulutatud.

(14)

Kokkuvõttes on programmis sätestatud 2010. aasta eelarvestrateegia Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel nõukogu poolt antud soovitusega üldjoontes kooskõlas. Varitsevate ohtude tõttu tundub siiski, et 2011. aastast alates ei ole eelarvestrateegia ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel nõukogu poolt esitatud soovitusega täiel määral kooskõlas. Programmi järgi ulatub struktuurse puudujäägi vähendamine (ümberarvutatud kujul) aastas keskmiselt 0,9 %-ni SKPst. See on veidi vähem kui ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel nõukogu poolt antud soovituses (üle 1 % SKPst) ning lisaks on sellegi saavutamine eespool märgitud põhjustel ohus. Programmis seatakse vaatamata sellele eesmärgiks nominaalse puudujäägi jõudmine tasemele 3 % SKPst, mis suuremalt jaolt tugineb programmiperioodi lõpuaastate märkimisväärselt optimistlikule makromajanduslikule stsenaariumile ning küllaltki optimistlikele eeldustele seoses maksutulu elastsusega SKP suhtes. Kokkuvõttes võib praegust poliitikat ähvardavaid ohte arvesse võttes eelarvepuudujääk kujuneda aastatel 2011–2013 programmis prognoositust suuremaks ning selleks, et vastavalt nõukogu soovitusele kõrvaldada ülemäärane puudujääk 2013. aastaks, tuleb eelarvepositsiooni hiljem märkimisväärselt tugevdada. Praeguseks jõustamata keskkonnamaksu kehtestamine uuel kujul, nagu programmis viidatud, aitaks eelarvetulemust juba 2010. aastast alates veidi parandada. Praegune eelarvestrateegia ei pruugi ka võlakoorma kasvu peatamiseks piisav olla.

(15)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutavatest andmetest on programmis esitatud kõik kohustuslikud andmed ja enamik vabatahtlikest andmetest (4). ELi toimimise lepingu artikli 126 (endine artikkel 104) lõike 7 kohases 2. detsembri 2009. aasta soovituses kutsus nõukogu valitsemissektori ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks Prantsusmaad üles ka andma kõnealuste soovituste rakendamisel tehtud edusammude kohta aru ajakohastatud stabiilsusprogrammide eraldi peatükis. Prantsusmaa on seda soovitust järginud.

i)

kasutama kogu programmiperioodi kestel makromajandus- ja finantsväljavaate paranemisest tulenevaid lisatulusid ning kõiki kavandatavaid maksumeetmeid puudujäägi vähendamise hoogustamiseks ning võlakoorma kahandamiseks, lähendades seda kontrollväärtusele 60 % SKPst;

ii)

olema valmis võtma täiendavaid konsolideerimismeetmeid juhul, kui realiseerub risk, mis tuleneb sellest, et programmi aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on optimistlikum ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohaselt esitatud soovituse aluseks olnud stsenaariumist, ning määrama kindlaks meetmed, mis on vajalikud selleks, et vähendada aastatel 2010–2013 eelarvepuudujääki keskmiselt üle 1 % SKPst ning kõrvaldada ülemäärane puudujääk 2013. aastaks;

iii)

tagama eelarveraamistiku tugevdamine eelkõige kulude poolel ning tõhus toetus kirjeldatud keskpika perioodi eelarvekavade täitmisele kõigil valitsemissektori tasanditel vastavalt Prantsusmaa valitsuse poolt kavandatule.

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/12

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Saksamaa ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2013.

(2)

SKP reaalkasv kiirenes pärast 2008. aasta lõpu ja 2009. aasta alguse järsku ekspordi vähenemisest tingitud aeglustumist 2009. aasta keskel oluliselt tänu ekspansiivsele eelarvepoliitilisele hoiakule ja välisnõudluse elavnemisele. Majanduskasvu taasaeglustumine 2009. aasta lõpu poole osutas siiski majanduse praeguse elavnemise haprusele. Kuigi tööturg on seni osutunud paindlikuks osaliselt tänu riiklikult rahastatavale lühendatud tööaja korrale, on pangandussektor kandnud märkimisväärset kahju struktureeritud finantsinstrumentidesse tehtud investeeringute mahakandmise ja väärtuse vähenemise tõttu.

Tingituna ulatuslikest stimuleerivatest fiskaalmeetmetest, mis võeti (2009. ja 2010. aastal) kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga, ning ka kriisist tulenevast tulude vähenemist ja kulude suurenemisest, muutus valitsemissektori 2008. aasta tasakaalus eelarve 2009. aastal üle 3 %-lise puudujäägiga eelarveks. Seetõttu algatas nõukogu Saksamaa suhtes 2. detsembril 2009 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ja seadis ülemäärase puudujäägi kõrvaldamise tähtajaks 2013. aasta. Kuigi eelnevad struktuurireformid (eelkõige tööturul), ettevõtjate ja majapidamiste kindel finantsseisund ning tugev konkurentsivõime peaksid toetama majanduse elavnemist keskpikas perioodis, on peamiseks väljakutseks potentsiaalse majanduskasvu suurendamine, tugevdades eelkõige riigisiseseid kasvuallikaid. Majanduse elavdamise olulised elemendid on eelarve vajalik konsolideerimine koos pangandussektori stabiliseerimisega, finantssektoriväliste ettevõtete finantseerimisvõimaluste parandamine ja tööturu kohanemisvõime suurendamine.

(3)

Kuigi tegeliku SKP senine vähenemine kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on kriis avaldanud negatiivset mõju ka potentsiaalse SKP kasvule. Peale selle võib kriis mõjutada ka potentsiaalset kasvu keskpikas perioodis tingituna investeeringute kahanemisest, laenuvõimaluste vähenemisest ja struktuurilise tööpuuduse suurenemisest. Lisaks süvendab majanduskriisi mõju elanikkonna vananemisest tulenevat negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Seda arvestades on oluline kiirendada struktuurireformide elluviimist, et toetada potentsiaalset majanduskasvu. Eelkõige peaks Saksamaa alustama reforme teenuste konkurentsivõime tõstmiseks, tööturu integreerimiseks ning haridus- ja koolitusvaldkonna tõhustamiseks.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumiga nähakse ette, et pärast järsku 5 %-list langust 2009. aastal peaks SKP reaalkasv taastuma ja suurenema 1,4 %-lt 2010. aastal keskmiselt 2 %-le ülejäänud programmiperioodi jooksul. Praegu kättesaadava teabe põhjal hinnates (2) tundub see stsenaarium põhinevat mõnevõrra optimistlikel kasvuprognoosidel. SKP reaalkasvu prognoos nii 2010. kui ka 2011. aastaks ületab veidi komisjoni talituste 2009. aasta sügisprognoosi kohast kasvu. Peale selle on programmiga ette nähtud eratarbimise veidi suurem kasv 2011. aastal, mida toetavad tööhõive, töötuse ja palgakasvu soodsamad väljavaated. Programmis esitatud inflatsiooniprognoos võib osutuda optimistlikuks 2011. aastal, kuid tundub realistlik ülejäänud programmiperioodi jooksul.

(5)

Programmis prognoositakse valitsemissektori eelarve puudujäägiks 2009. aastal 3,2 % SKPst. 2008. aasta tasakaalus eelarvepositsiooni märkimisväärne halvenemine tuleneb suures ulatuses automaatsete stabilisaatorite toimest, kuid see oli tingitud ka stimuleerivatest meetmetest, mis moodustasid ligikaudu 1,75 % SKPst ja mida valitsus võttis kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Puudujäägi suurenemine oli peamiselt kulupõhine ja see oli tingitud suurenenud sotsiaalsiiretest, avaliku sektori investeeringute suurenemisest ja lühendatud tööaja toetamisest. Programmiga on ette nähtud, et eelarvepoliitika jääb 2010. aastal leebeks ja muutub rangemaks programmiperioodi lõpuaastatel. Arvestades Saksamaa majanduse ja eelarve üsna soodsat olukorda, on ekspansiivse eelarvepoliitika jätkuv kohaldamine 2010. aastal asjakohane ja kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Kooskõlas nõukogus heakskiidetud väljumisstrateegiaga ning arvestades ülemäärase puudujäägi kõrvaldamist 2013. aastaks ja riigi rahanduse jätkusuutlikule teele tagasitoomist järgneb 2009. ja 2010. aasta ekspansiivsele eelarvepoliitikale eelarvepoliitika märkimisväärne karmistumine alates 2011. aastast.

(6)

Programmi kohaselt suureneb valitsemissektori eelarve nominaalne puudujääk 3,2 %-lt SKPst 2009. aastal 5,5 %-le 2010. aastal, mis on kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitusega. Puudujäägi täiendav suurenemine 2010. aastal on peamiselt tingitud stimuleerivatest fiskaalmeetmetest ja automaatsete stabilisaatorite mõjust. Prognoositakse, et valitsemissektori tulu väheneb ligikaudu 2 % SKPst seoses majapidamistele antavate soodustustega (nt õigus arvata maksustatavast tulust maha haigekassasse ja pikaajalise hoolduse eest tehtavad maksed, ravikindlustusmaksete määra vähendamine, lastetoetuse suurendamine ning suurem maksuvaba miinimum) ning ka väiksema sisenõudlusega. Valitsemissektori kulutuste prognoositud suurenemine ligikaudu 0,5 % SKPst on peamiselt tingitud tööturu olukorra halvenemisest ja jätkuvatest investeeringutest üldkasutatavasse infrastruktuuri, mida tehakse stimuleerivate fiskaalmeetmete raames (ligikaudu 0,25 % SKPst komisjoni talituste prognoosi kohaselt). 2010. aastal jääb eelarvepoliitiline hoiak tugevalt ekspansiivseks, mida kajastab struktuurse puudujäägi (st tsükliliselt kohandatud eelarvepositsioon ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta, nagu komisjoni talitused on programmis sisalduva teabe põhjal vastavalt ühiselt kokkulepitud metoodikale uuesti arvutanud) suurenemine 2,5 % SKPst. Struktuurse eelarveseisundi märkimisväärne halvenemine on peamiselt tingitud 2010. aastal kehtestatud uutest stimuleerivatest meetmetest ning 2009. aastal vastu võetud mõnede stimuleerivate meetmete (nt ravikindlustusmaksete määra vähendamine, täiendavad investeeringud infrastruktuuri) järelmõjudest. Ühiselt kokkulepitud metoodika (ülevalt alla lähenemisviisi) alusel arvutatud struktuurse puudujäägi muutus – 2,5 % SKPst erineb muutusest, mis põhineb 2010. aastal vabalt valitud meetmetel (alt üles lähenemisviis) ja mis komisjoni hinnangute kohaselt on ligikaudu – 1,75 % SKPst. See erinevus on põhjendatav maksutulule avalduva negatiivse koosmõjuga, mis on eelkõige tingitud vähesest eratarbimisest ja palgakasvu aeglustumisest ning kasumiga seotud maksutulu tõenäolisest vähenemisest.

(7)

Keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk 2013. aastaks, kusjuures ajavahemikus 2011–2013 parandatakse eelarvepositsiooni keskmiselt ligikaudu 0,75 % SKPst aastas, mis on kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitusega.

Programmis prognoositakse valitsemissektori eelarve seisundi paranemist alates 2011. aastast. Eeldatakse, et nominaalselt peaks konsolideerimine aset leidma võrdses ulatuses 2011. ja 2012. aastal (ligikaudu 1 protsendipunkt aastas) ja sellele peaks järgnema väiksem kohandamine (ligikaudu 0,5 protsendipunkti) 2013. aastal. Kavandatud kohandamine põhineb riigi tasandil tehtava kulupõhise kohandamise tehnilisel eeldusel (piirangud hõlmavad võrdselt kõiki kulukategooriaid, v.a intresse ning muudele valitsustasanditele ja välismaale tehtavaid ülekandeid). See tehniline eeldus on seotud uute siseriiklike eelarve-eeskirjadega ette nähtud konsolideerimisnõuetest. Prognoositakse, et eeldatav konsolideerimine toimub föderaaltasandil (ligikaudu 2 % SKPst aastatel 2011–2013) ja vähemal määral liidumaade tasandil (ligikaudu 0,5 % SKPst). Struktuurne puudujääk (nagu on ühiselt kokkulepitud metoodika kohaselt uuesti arvutanud) peaks prognooside kohaselt vähenema ligikaudu 0,5 % SKPst 2011. aastal, ligikaudu 1 % SKPst 2012. aastal ja ligikaudu 0,75 % SKPst 2013. aastal. Arvestades suurenevat võlga ja intressimaksete suurenemist programmiperioodi lõpuaastatel, peab esmane eelarveseisund paranema kiiremini kui valitsemissektori eelarvepositsioon. Saksamaa keskpika perioodi eesmärk on viia valitsemissektori eelarve struktuurselt peaaegu tasakaalu. Programmi kohaselt tähendab see, et keskpika perioodi eesmärgiks on seatud – 0,5 % SKPst. Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes kajastab keskpika perioodi eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Ajakohastatud stabiilsusprogrammis siiski ei kavandata keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamist programmiperioodi jooksul.

(8)

Eelarvetulemus võib osutuda programmis prognoositust halvemaks eelkõige 2011. aastal ja pärast seda. See on seotud konkreetsete konsolideerimismeetmete puudumisega pärast 2010. aastat, vajadusega tõhusalt rakendada uusi siseriiklikke eelarve-eeskirju (ka föderaaltasandist madalamal valitsemistasandil ja ilma konsolideerimisnõuete hilisematele aastatele edasilükkamiseta) ning ebakindlusega koalitsioonilepingus ette nähtud täiendavate maksukärbete võimaliku kehtestamise osas ja ka selles osas, kuidas neid ühildada eelarvekulutuste vajaliku vähendamisega, samuti mõnevõrra optimistlike kasvueeldustega. Täiendavad meetmed finantsturgude stabiliseerimiseks võivad veelgi eelarvet koormata, kuigi mõned sellega seotud kulud võidakse tulevikus tagasi saada.

(9)

Valitsemissektori hinnanguline koguvõlg oli 2009. aastal 72,5 % SKPst, võrreldes 65,9 %ga 2008. aastal. Lisaks puudujäägi suurenemisele ja SKP kasvu aeglustumisele oli võla suhte suurenemine tingitud võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse näitaja märkimisväärsest kohandamisest (ligikaudu 1 % SKPst), mis kajastas peamiselt pankade päästeplaane, mis suurendasid võlasuhet. Prognoositakse, et võla suhe suureneb täiendavalt 9,5 protsendipunkti võrra programmiperioodi jooksul ja jõuab tasemele 82 % SKPst, mis tuleneb peamiselt valitusesektori eelarve jätkuvast puudujäägist ning vähemal määral ka võlga suurendavast võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse täpsustamata kohandamisest, mis on ligikaudu 0,5 % SKPst aastas ajavahemikus 2011–2013. Programmikohane võlaprognoos põhineb eeldusel, et võlataset ei mõjuta nn „halbade pankade” loomine. Lisaks puudujäägiga seotud riskidele sõltub võla suhte areng riskidest, mis kaasnevad finantsturgude stabiliseerimisega seotud võimalike täiendavate kulutustega. Valitsemissektori koguvõlg ületab aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ja seda iseloomustab kasvutrend kogu programmiperioodi jooksul.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille kohaselt SKP kasv jõuab üksnes järk-järgult enne kriisi prognoositud tasemeni ja maksutase taastub kriisieelsele tasemele ning mis sisaldavad elanikkonna vananemisega seotud kulutuste kasvu, osutavad sellele, et programmis kavandatud eelarvestrateegia ei oleks nominaalselt ja poliitikat täiendavalt muutmata piisav, et 2020. aastaks stabiliseerida võla suhe SKPsse.

(11)

Elanikkonna vananemisega seotud pikaajaline mõju eelarvele on veidi suurem kui ELis keskmiselt. Programmis prognoositud 2009. aasta eelarvepositsioon suurendab elanikkonna vananemisest tingitud mahajäämust jätkusuutlikkuses. Esmase ülejäägi saavutamine keskpikas perioodis aitaks vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aastal koostatud jätkusuutlikkuse aruande (3) kohaselt on keskmised.

(12)

Saksamaa eelarveraamistikku on märgatavalt tugevdatud uute eelarve-eeskirjadega, mis sätestati põhiseaduses 2009. aasta augustis. Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate sätete struktuuri järgivate uute eelarve-eeskirjadega on ette nähtud tasakaalulähedane eelarvepositsioon ja föderaaleelarve struktuurse puudujäägi piirmääraks on kehtestatud 0,35 % SKPst alates 2016. aastast; üleminekuperiood algab 2011. aastal. Liidumaade piirkondlikud eelarved peavad olema struktuurselt tasakaalus alates 2020. aastast, kuid nende vastavad konsolideerimiskavad ei ole veel teada. Valitsemissektori eelarve konsolideerimisega seotud võimalikud riskid on seotud kulude vähendamise kavade puudumisega föderaaltasandist madalametel tasanditel ja ebakindlusega sotsiaalkindlustusfondi rahastamisvajaduste osas. Uued eeskirjad siiski suurendavad eelarvepoliitika usaldusväärsust ja jätavad oluliselt vähem võimalusi vabalt valitavate meetmetega manööverdamiseks kui varasemad eelarve-eeskirjad, millega ei suudetud varasematel aastakümnetel ära hoida võla suurenemist. Hiljuti loodud stabiilsusnõukogu (Stabilitätsrat), mis koosneb föderaalvalitsuse rahandusministrist ja liidumaade rahandusministritest, jälgib korrapäraselt föderaalset ja piirkondade eelarveid ning sealhulgas konsolideerimismeetmete rakendamist stabiilsuse ja kasvu pakti raames. Stabiilsusnõukogu soovitused ei ole siiski siduvad ja tal puudub õigus kehtestada sanktsioone. Uut raamistikku kavatsetakse veelgi tugevdada nii, et eelarvekavandamisel minnakse alt üles lähenemisviisilt üle ülevalt alla lähenemisviisile, mis võimaldab rahandusministeeriumil kulusid paremini kontrollida ning aitab seega kinni pidada eelarve-eeskirjadega ettenähtud konsolideerimisest. Lisaks kavatseb valitsus järk-järgult läbi vaadata föderaaltasandi eelarvekavandamise ja raamatupidamisarvestuse süsteemi ning keskenduda rohkem tulude ja kulude tulemuspõhisele hindamisele.

(13)

Hoolimata riigi rahanduse üldiselt heast tasemest Saksamaal, on siiski veel arenguruumi. Tulude poolel on ettevõtte ja üksikisiku tulumaksuseadused endiselt keerulised ja maksusüsteem pakub mitmeid maksusoodustusi. Hoolimata täiendavatest kavadest suurendada kulutusi haridusele ning teadus- ja arendustegevusele, osutab selliste investeeringute üsna väike osakaal valitsemissektori kulutustes, et kulude struktuur võiks olla rohkem kasvule orienteeritud.

Kuigi programmis tunnistatakse riiklike toetuste läbivaatamise olulisust, ei ole sellekohaseid konkreetseid plaane esitatud. Tõhusust saaks veelgi suurendada eelarve parema kooskõlastamisega föderaalvalitsuse ja piirkondlike valitsuste vahel ning täiendavate ümberkorraldustega avalikus halduses (nt kasutades senisest enam kvaliteedijuhtimist, allhankeid, e-valitsuse võimalusi, vähendades avaliku sektori töötajate arvu jne) (4). Eelarve konsolideerimise vajadus seab piirangud valitsemissektori eelarvest tehtavate riikliku pensionisüsteemi hüvitiste ulatusele. Pensionide indekseerimisvalemi hiljutised ajutised muudatused seavad kahtluse alla teostatavate pensionireformide usaldusväärsuse, kuna hilisemateks aastateks kavandatud korrigeerimine võib osutuda keeruliseks. Kohustusliku ravikindlustusega seotud teemade käsitlemiseks moodustas valitsus eraldi komitee ministrite tasandil, et vaadata läbi tervishoiusüsteemi rahastamine ja eelkõige uurida võimalusi lahutada ravikindlustusmaksed palgatulust, et vähendada palgaväliseid tööjõukulusid. Esimesi tulemusi loodetakse saada 2010. aasta juulis.

(14)

Üldiselt on programmis esitatud eelarvestrateegia 2010. aastal kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitusega. Alates 2011. aastast ei pruugi eelarvestrateegia riske arvestades aga olla kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitusega. Eelkõige alates 2011. aastast puuduvad konsolideerimist toetavad konkreetsed meetmed ega ole esitatud teavet uue valitsuse koalitsioonilepingus sisalduvate ekspansiivsete eelarvemeetmete võimaliku rakendamise kohta ja selle kohta, kuidas neid ühildatakse eelarvekulutuste vajaliku vähendamisega. Riiklikke eelarve-eeskirju, mis on konsolideerimiskavades kesksel kohal, tuleb veel rakendada kõigil valitsustasanditel. Kui majandus peaks elavnema praegu eeldatust aeglasemalt, võib see eelarve-eesmärkide saavutamise ohtu seada.

Nimetatud riske arvestades võib eelarvepositsioon aastas keskmiselt paraneda vähem kui nõukogu soovitas artikli 126 lõike 7 alusel. Arvestades programmis esitatud võlaprognoose ja ohtu, et finantsturu stabiliseerimiseks võetakse täiendavaid meetmeid, ei ole eelarvestrateegia piisav, et vähendada võla suhet SKPsse. Kavandatud kulupõhine konsolideerimine ja kavandatavad senisest suuremad kulutused haridusele ning teadus- ja arendustegevusele oleksid kooskõlas eesmärgiga elavdada potentsiaalset kasvu. Samas teeb muret prognoositav koguinvesteeringute suhte vähenemine alla 2009. aasta taseme.

(15)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutavate andmete osas esineb programmis kohustuslike ja vabatahtlike andmete puhul teatavaid puudujääke (5). Artikli 126 lõike 7 kohases 2. detsembri 2009. aasta soovituses kutsus nõukogu valitsemissektori ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks Saksamaad üles ka andma kõnealuste soovituste rakendamisel tehtud edusammude kohta aru ajakohastatud stabiilsusprogrammide eraldi peatükis. Ajakohastatud programmi vastavas jaos on esitatud väga vähe teavet selle kohta, kuidas Saksamaa valitsus kavatseb nõukogu soovitusi rakendada.

i)

täpsustama meetmeid, mida on vaja võtta kavandatud konsolideerimise toetamiseks; rakendama programmikohast 2011.–2013. aasta eelarvestrateegiat, et kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk 2013. aastaks; vastavalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud soovitusele, kasutama lisaks eelarvepositsiooni tugevdamisele ka mis tahes muid võimalusi, sealhulgas soodsamaid majandustingimusi, et kiirendada koguvõla suhte vähendamist kontrollväärtuse (60 % SKPst) suunas;

ii)

tagama põhiseaduses sätestatud uute eelarve-eeskirjade täieliku rakendamise kõigil valitsemistasanditel ja tühistama 2008. aastal pensionide indekseerimisvalemis tehtud muudatused vastavalt kavandatule.

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/18

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/20

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/21

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/en/index.htm) dokumendinumbri 32010M5843 all. EUR-Lex pakub on-line juurdepääsu Euroopa õigusele.

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/22

1.

TULETAB MEELDE, et 2007. aasta mais võttis nõukogu vastu järeldused Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „OHIM”) finantsperspektiivide ning ühenduse kaubamärgisüsteemi täiendava edasiarendamise kohta (1);

2.

TUNNUSTAB 18.–19. septembril 2008. aastal OHIMi haldusnõukogu ja eelarvekomitee ühiskoosolekul saavutatud kokkulepet eelarvemeetmete paketi suhtes, mille eesmärk on edaspidi OHIMi eelarvet paremini tasakaalustada. Nimetatud pakett sisaldab kolme peamist elementi: i) ühenduse kaubamärgi kaitse saamise tasu vähendamine, ii) koostööfondi loomine ja iii) 50 % pikendamislõivude jaotamine edaspidi liikmesriikide kaubamärgiametitele (edaspidi „riiklikud ametid”);

3.

NÕUSTUB, et need eelarvemeetmed ei ole üksnes sobivad ja kasulikud OHIMi eelarve tasakaalustamise tagamiseks edaspidi, vaid aitavad samuti kaasa kogu Euroopa kaubamärgisüsteemi moderniseerimisele, ühtlustamisele, harmoniseerimisele ja tugevdamisele OHIMi ja riiklike ametite tugevdatud koostöö raamistikus;

4.

TERVITAB asjaolu, et tulenevalt 2008. aasta septembris saavutatud kokkuleppest vähendati komisjoni määrusega (EÜ) nr 355/2009 alates 1. maist 2009 märkimisväärselt ühenduse kaubamärgi registreerimise tasu;

5.

TERVITAB koostööfondi loomiseks OHIMi poolt tehtud märkimisväärseid edusamme ning INNUSTAB OHIMi viima selle töö esmajärjekorras lõpule, et fond saaks kiiresti riiklike ametite aktiivsel osalusel tööd alustada;

6.

TULETAB MEELDE komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatist tööstusomandi õiguste strateegia kohta Euroopas (2);

7.

TERVITAB uuringu käivitamist komisjoni poolt Euroopa kaubamärgisüsteemi üldise toimimise kohta ja TOETAB selle põhimõtete raames sätestatud eesmärke;

8.

VÕTAB TEADMISEKS selle uuringu vahetulemused, mis esitati nõukogu intellektuaalomandi töörühmale 25. märtsil 2010;

9.

INNUSTAB komisjoni viima lõpule uuringu, mille eesmärk on luua kindel alus komisjoni edasiste seadusandlike algatuste esitamiseks;

10.

TUNNUSTAB asjaolu, et enamik ühenduse kaubamärgisüsteemi kasutajate ühendusi on selle süsteemiga ning samuti ühenduse ja riiklike kaubamärkide kooseksisteerimise põhimõttega rahul ning peavad vajalikuks seda lihvida edaspidi läbiviidava läbivaatamise käigus, võttes seejuures arvesse vajadust tagada ühenduse ja riiklike kaubamärgisüsteemide vahel tasakaalustatud suhe;

11.

TUNNISTAB, et riiklikud kaubamärgid rahuldavad jätkuvalt suure hulga taotlejate vajadusi ning et seetõttu tuleks nende taotlejate jaoks säilitada võimalus omada riikliku kaubamärgi kaitset;

12.

TULETAB MEELDE komisjoni 11. septembri 2009. aasta teatist intellektuaalomandi õiguste jõustamise tõhustamise kohta siseturul (3);

13.

TULETAB MEELDE nõukogu 1. märtsi 2010. aasta resolutsiooni intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta siseturul (4);

14.

KUTSUB komisjoni üles esitama ettepanekud nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 (ühenduse kaubamärgi kohta) ja direktiivi 2008/95/EÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) läbivaatamise kohta.

—

konkreetsete sätete kehtestamine OHIMi ja riiklike ametite vahelise koostöö raamistiku kehtestamiseks;

—

tuleks selgesõnaliselt sätestada, et tavade ja vahendite ühtlustamine on eesmärk, mida peaksid taotlema kõik ELi kaubamärgiametid ning et jõupingutusi selles valdkonnas peaks toetama ja soodustama OHIM ja selles protsessis peaks aktiivselt osalema OHIMi haldusnõukogu;

—

kehtestatakse selge õiguslik alus OHIMi osalemiseks jõustamisalases tegevuses, sh võltsimise vastases võitluses, eelkõige seeläbi, et soodustatakse OHIMi koostööd riiklike ametitega, kooskõlas nende riikliku pädevusega, ja Euroopa võltsimis- ja piraatlusalase vaatluskeskusega (5);

—

luuakse õiguslik alus 50 %le OHIMi pikendamislõivudest vastava summa jaotamiseks riiklikele ametitele vastavalt ausatele, õiglastele ja asjakohastele jaotamiskriteeriumitele, mis kehtestatakse viisil, mis tagab muu hulgas miinimumsumma igale liikmesriigile, ning samuti kehtestatakse sobivad mehhanismid, mis võtavad nõuetekohaselt arvesse erinevate riiklike ametite suhtes kehtivat rahastamiskorda, tagamaks, et kõnealused vahendid on riiklikele ametitele kättesaadavad ja neid kasutatakse kaubamärkide kaitse, edendamise ja/või jõustamisega tihedalt seotud eesmärgil, sh võltsimise vastaseks võitluseks;

—

vajadusel muudatused ja muud meetmed, mille eesmärk on toetada ühenduse ja riiklike kaubamärgisüsteemide teineteist täiendavat olemust;

—

meetmed eesmärgiga viia Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/95/EÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (kodifitseeritud versioon) (6) rohkem kooskõlla nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 (ühenduse kaubamärgi kohta) (kodifitseeritud versioon) (7) ja seeläbi aidata veelgi kaasa erinevuste vähendamisele kogu Euroopa kaubamärgisüsteemis.

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/24

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/25

European Commission

Directorate-General for Competition

State Aid Greffe

1049 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË

Faks +32 22961242

29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 140/33

1.

21. mail 2010 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtja Hon Hai Precision Industry Co., Ltd (edaspidi „Hon Hai group”, Taiwan), kes on ettevõtja Foxconn group (edaspidi „Foxconn”, Taiwan) emaettevõtja, omandab ainukontrolli nimetatud nõukogu määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja Sony Slovakia spol. s r.o. (edaspidi „Slovakian Target”, Slovakkia) üle aktsiate või osade ostu teel. 1. jaanuaril 2010, enne kokkuleppe saavutamist ettevõtja Slovakian Target omandamise üle, omandas Foxconn ainukontrolli ettevõtja Sony Baja California, S.A. de C.V (edaspidi „Mexican Target”, Mehhiko) üle aktsiate ja varade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda EÜ ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama komisjonile oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama hiljemalt kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber COMP/M.5870 – Foxconn/Sony LCD TV Manufacturing Company in Slovakia):