Euroopa Nõukogu konventsioon üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (edaspidi „konventsioon nr 108“) on andmekaitse valdkonnas ainus õiguslikult siduv mitmepoolne kokkulepe. Konventsiooni eesmärk on kaitsta õigust eraelu puutumatusele, mida on tunnustatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8. Õigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele on samuti sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artiklis 16.

Konventsiooni nr 108 kohaselt peavad osalised inkorporeerima oma siseriiklikku õigusesse meetmed, mis on vajalikud selleks, et tagada kõigi isikute inimõiguste austamine isikuandmete töötlemisel. See oli üks peamisi inspiratsiooniallikaid ELi isikuandmete kaitse valdkonna õigustiku väljatöötamisel. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobril 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) põhjendusele 11 oli üks selle eesmärkidest just nimelt täpsustada ja võimendada „põhimõtteid, mida sisaldab [konventsioon nr 108]“.

Praeguseks on konventsiooni nr 108 ratifitseerinud 51 riiki, sealhulgas kõik 28 ELi liikmesriiki, kõik neli EFTA riiki, kõik Lääne-Balkani riigid, mitu Euroopa naabruses asuvat riiki (näiteks Armeenia ja Gruusia), Venemaa Föderatsioon, Türgi ja mitu väljaspool Euroopat asuvat riiki nii Aafrikas (näiteks Senegal ja Tuneesia) kui ka Ladina-Ameerikas (Uruguay). Mitme riigi (näiteks Argentina, Mehhiko ja Maroko) taotlused on menetlemisel ning mitmel riigil (näiteks Jaapan ja Lõuna-Korea) on vaatleja staatus.

Konventsioon nr 108 avati allkirjastamiseks 1981. aastal, ammu enne interneti ja elektronside ajastu algust. Tehnoloogia areng ja teabe üleilmastumine tähendab uusi isikuandmete kaitsega seotud probleeme. Muutmisprotokolli eesmärk on konventsiooni nr 108 nüüdisajastada, et neile probleemidele lahendust pakkuda.

Nüüdisajastatud konventsiooni (st konventsioon nr 108, mida on muutmisprotokolliga muudetud) kohaldatakse ühtviisi kõigi konventsiooni osaliste suhtes ja selle puhul puudub võimalus jätta sektoreid või tegevust (näiteks riigi julgeoleku valdkonnas) selle kohaldamisalast välja, nagu näeb ette ka praeguse konventsiooni nr 108 tekst. Seega kehtiks see osaliste jurisdiktsioonis andmete mis tahes liiki töötlemise suhtes nii avalikus kui ka erasektoris.

Muutmisprotokoll tõstab märkimisväärselt konventsiooniga nr 108 tagatud isikuandmete kaitse taset. Ennekõike täpsustatakse nüüdisajastatud konventsiooniga seadusliku töötlemise põhimõtet, eriti seoses nõusoleku andmise nõuetega, ja tugevdatakse täiendavalt spetsiifiliste andmekategooriate kaitset (samal ajal laiendatakse kategooriaid nii, et need hõlmavad liidu õigusega eriliiki isikuandmeteks tunnistatud andmete kategooriaid). Lisaks sellele nähakse nüüdisajastatud konventsiooniga ette täiendavad kaitsemeetmed isikutele, kelle isikuandmeid töödeldakse (ennekõike hõlmab see kohustust analüüsida kavandatava andmetöötlemistoimingu tõenäolist mõju ning rakendada asjaomased tehnilised ja korralduslikud meetmed ning kohustust teatada tõsistest andmetega seotud rikkumistest), ja suurendatakse nende õigusi (eriti seoses läbipaistvuse ja andmetele juurdepääsuga). Samuti on andmesubjektile antud uued õigused, nagu õigus sellele, et tema suhtes ei tehta üksnes andmete automatiseeritud töötlemisele toetuvat otsust, mis avaldab talle märkimisväärset mõju, õigus esitada andmete töötlemisele vastuväiteid ja õigus õiguskaitsevahendile, kui isiku õigusi on rikutud.

Nüüdisajastatud konventsioon hõlmab läbivaadatud sätteid (mis kuuluvad praegu lisaprotokolli, millele on alla kirjutanud ainult mõned osalised), mille kohaselt osalised peavad asutama ühe või mitu sõltumatut asutust, kes vastutavad konventsiooni nr 108 sätete järgimise eest. Nimetatud asutuste positsiooni kindlustamiseks võib osalistelt nõuda, et nad annaksid neile täiendavaid volitusi, näiteks volitus teha otsuseid seoses konventsiooni nr 108 rikkumisega ja volitus määrata halduskaristusi.

Eespool nimetatud õiguste ja kohustuste erandite süsteem, nagu see on sõnastatud muutmisprotokollis, vastab kolmele peamisele tingimusele: sellega säilitatakse konventsiooni nr 108 ulatuslik kohaldamisala (puuduvad üldised erandid), selle paindlikkus, mis võimaldab ranged andmekaitsenõuded ühitada muude oluliste avalike huvidega, näiteks riigi julgeoleku kaalutlustega, ja selle üldine sidusus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, ennekõike selliste piirangute puudumine, mis mõjutavad isikuandmete kaitse põhiõiguse olemust.

Üldiselt tagaks nüüdisajastatud konventsioon kõrgetasemelise kaitse, säilitades osaliste jaoks samal ajal teatava paindlikkuse selle sätete ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse, millest tulenevalt hakkaksid konventsiooni nr 108 nüüdisajastatud versiooniga ühinemise vastu huvi tundma need riigid (sh väljaspool Euroopat), kes kaaluvad andmekaitsesüsteemide loomist või kindlustamist. Võib eeldada, et selle praktiline mõju on palju suurem kui praeguse konventsiooni nr 108 mõju nii kohaldamisala kui ka selles sätestatud kohustuste seisukohast.

Jõustudes annab muutmisprotokoll liidule võimaluse saada (nüüdisajastatud) konventsiooni osaliseks. Mis puudutab hääleõigust konventsiooni komitees, siis kokkulepitud tekstiga on tagatud põhimõte, et liit võib oma pädevusalasse kuuluvates küsimustes anda hääletamisel liidu nimel nii palju hääli, kui palju tema liikmesriike on konventsiooni osalised. Et vastata tõstatatud küsimustele seoses liidu hääleõiguse kaaluga, lepiti kokku kompromisslahenduses, mille kohaselt saab otsuseid teha ainult osaliste superhäälteenamusega (neli viiendikku) ja kõige olulisemate otsuste puhul, mis puudutavad osalise vastavust konventsiooni nõuetele, on vaja topelthäälteenamust (kvalifitseeritud häälteenamus ja muude kui ELi osalisriikide enamus).

Samuti suurendaks nüüdisajastatud konventsioon andmekaitse tulemuslikkust, kuna selle sätete kohaselt saab konventsiooni komitee hinnata siseriiklike õigusaktidega võetud selliste meetmete tõhusust, mis on võetud konventsiooni sätete jõustamiseks.

Muutmisprotokolli tekst kooskõlastati liikmesriikide esindajatega nõukogu pädevas töörühmas ja sellega rakendatakse nõukogu läbirääkimisjuhiseid. Samuti on see täielikult kooskõlas nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiviga (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist (isikuandmete kaitset politseikoostöö valdkonnas käsitlev direktiiv). Nii on välistatud võimalus, et liikmesriikidele kehtivad liidu õiguse ja Euroopa Nõukogu õiguse kohaselt erinevad või isegi omavahel vastuolus kohustused. Liidu isikuandmete kaitse valdkonna rahvusvahelise strateegia seisukohast on äärmiselt oluline, et vastu võetaks kindel konventsioon, mis põhineb samal lähenemisviisil ja samadel põhimõtetel nagu liidu (uus) õigustik. Konventsioon nr 108, mis on avatud ka väljaspool Euroopat asuvatele riikidele, on äratanud suurt huvi kõikjal maailmas asuvates riikides, kes valmistavad ette andmekaitsealaseid õigusakte või kavandavad nende vastuvõtmist. Oma 2017. jaanuari teatises „Isikuandmete vahetamine ja kaitsmine globaliseerunud maailmas“ (COM/2017/07 final) mainis komisjon konventsiooni nr 108 ja möönis, et konventsiooni uuendatud tekstis kajastuvad samad põhimõtted, mis on sätestatud ELi uutes andmekaitsenormides, ja et „seega aitab see kaasa liikumisele rangete andmekaitsenõuete suunas“ üleilmsel tasandil. Seega võttis ta kohustuse toetada aktiivselt muutmisprotokolli kiiret vastuvõtmist.

Muudetud konventsiooniga reguleeritav valdkond on praegu suures osas hõlmatud liidu andmekaitsealase õigusraamistikuga. Isikuandmete kaitse üldmäärus, mis on kohaldatav alates 25. maist 2018, ja politseidirektiiv, mille ülevõtmisperiood lõppes 6. mail 2018, moodustavad isikuandmete kaitse valdkonna eeskirjade tervikliku süsteemi ning tagavad vähemalt samaväärse ja paljudel juhtudel kõrgemal tasemel kaitse. Vastavalt nüüdisajastatud konventsiooni artiklile 13 võivad osalised tagada andmesubjektidele „ulatuslikuma kaitse kui on ette nähtud käesoleva konventsiooniga“ ja seega on neil vabad käed võtta meetmeid, mis tagavad tugevama kaitse.

Muutmisprotokoll jõustub pärast seda, kui kõik osalised on andnud Euroopa Liidu Nõukogu peasekretärile hoiule oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad. Võttes arvesse selliste osaliste suurt arvu, kes peavad muutmisprotokolli ratifitseerima, on sellega lisaks ette nähtud osaline jõustumine väiksema osaliste rühma suhtes viie aasta järel, kui vähemalt 38 osalist on väljendanud oma nõusolekut olla muutmisprotokolliga seotud. Muutmisprotokolli allkirjatseremoonia toimub kava kohaselt 25. juunil 2018 Strasbourgis.

ELi liikmesriigid, kes on praegu konventsiooni nr 108 ainsad osalised, peaksid võtma muutmisprotokolli kiireks jõustumiseks vajalikud meetmed.

Esiteks, kuna nüüdisajastatud konventsioonis sisalduvad kaitsemeetmed sarnanevad suures osas isikuandmete kaitse üldmääruse ja politseidirektiivi omadele, aitab (osaline) jõustumine kaasa liidu isikuandmete kaitse standardite edendamisele kõikjal maailmas. Konventsioon nr 108 on tõepoolest mänginud otsustavad rolli Euroopa isikuandmete kaitse mudeli üleilmses levikus, kuna sageli on see inspiratsiooniallikaks riikidele, kes kavandavad eraelu puutumatust käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist või nüüdisajastamist. Praegu on see veelgi olulisem, kuna paljudes maailma nurkades võtab järjest enam riike vastu selle valdkonna õigusakte. Tõhustades konventsiooni osalistele kehtivaid kaitsestandardeid, hõlbustaks see ka andmevoogude liikumist konventsiooni ELi ja muude kui ELi osalisriikide vahel. Paljude riikide puhul on ühinemine konventsiooniga nr 108 osutunud kasulikuks ettevalmistuseks enne Euroopa Komisjon poolse kaitse piisavuse otsuse pälvimist. Isikuandmete kaitse üldmäärus rõhutab seda aspekti, kuna sellega on sõnaselgelt ette nähtud, et ühinemine konventsiooniga nr 108 on oluline asjaolu, mida Euroopa Komisjon peab piisavuse hindamisel arvesse võtma. Isegi kui kaitset ei tunnistata piisavaks, hõlbustaks selle kõrgem tase (eriti nii kohtulike kui ka kohtuväliste õiguskaitsevahendite olemasolu ja järelevalveasutuste tõhus kontroll) asjakohaste kaitsemeetmete alusel andmete vahetamist, ennekõike kuna sellised kaitsemeetmed võivad olla osalisriikide õigussüsteemides lihtsamini jõustatavad.

Teiseks on oluline säilitada nüüdisajastatud konventsiooni täielik kooskõla isikuandmete kaitse üldmääruse ja politseidirektiivi sätetega, et ELi liikmesriikidel oleks võimalik jääda konventsiooni osalisteks ja täita selle sätteid, seejuures liidu õigusakte rikkumata. Eriti kehtib see seoses sätetega, mis käsitlevad andmete vaba liikumist osalisriikide vahel, kuna vastupidiselt praegu kehtivale konventsioonile on selle nüüdisajastatud tekstiga nähtud ette erand kõnealustest eeskirjast nende osaliste puhul, „kelle suhtes kehtivad ühtlustatud ning piirkondlikku rahvusvahelisse organisatsiooni kuuluvate riikide jaoks ühised kaitse-eeskirjad“. Sellega on tagatud, et ELi liikmesriigid täidavad konventsiooni hoolimata liidu andmekaitsealastes õigusaktides sätestatud tingimustest seoses andmete rahvusvahelise edastamisega.

Kolmandaks ei näe praegune konventsioon nr 108 rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks ette võimalust sellega ühineda. Muutmisprotokolliga seda muudetakse ja niisiis on selle jõustumine tingimus ELi tulevasele konventsiooniga ühinemisele.

Kavandatava nõukogu otsuse õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 218 lõige 5 koostoimes ELi toimimise lepingu artikliga 16.