EUROOPA KOMISJON

Brüssel,28.5.2018

COM(2018) 337 final

2018/0169(COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

vee taaskasutuse miinimumnõuete kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

{SEC(2018) 249 final}
{SWD(2018) 249 final}
{SWD(2018) 250 final}

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Vesi on piiratud ressurss ELis, kus kolmandikul territooriumist esineb veepuudust. Elanikkonna kasvavate vajaduste ja kliimamuutuste tõttu saab piisavas koguses ja piisava kvaliteediga vee kättesaadavusest Euroopas edaspidi veel suurem probleem. Liigne veevõtmine, eelkõige põllumajandusmaa niisutamiseks 1 , aga ka tööstuslikuks kasutamiseks ja linnaarenduseks, on üks peamisi ELi veekeskkonda ähvardavaid ohte, samal ajal kui piisavas koguses vee kättesaadavus on oluline tingimus kasvuks nii veest sõltuvates majandussektorites kui ka ühiskonnas üldiselt. 2003. aasta põuaga kaasnenud kogukahju majandusele oli hinnanguliselt vähemalt 8,7 miljardit eurot (peamiselt puudutas see Vahemere maid, Prantsusmaad ja Ühendkuningriiki), mõõdetuna otseselt põuast tulenenud hinnangulise kahjuna (Euroopa Komisjon, 2007). Põudade vahetul mõjul, näiteks kahjul põllumajandusele ja taristule, ja ka kaudsemal mõjul, näiteks soovimatusel ohustatud aladel investeerida, võib samuti olla suur majanduslik mõju.

Kliimamuutuste tulemusel on põudade sagedus ja intensiivsus ning nendega kaasnev keskkonna- ja majanduskahju viimase kolmekümne aastal jooksul järsult suurenenud: aastatel 1976–2006 kasvas põua all kannatanud alade ja inimeste arv ligikaudu 20 % võrra ning põuast tingitud kogukahju ulatus 100 miljardi euroni (Euroopa Komisjon, 2012). Ka 2017. aasta suve põuad võivad näidata majanduskahju ulatust; ainuüksi Itaalia põllumajandussektoris oli hinnanguline kahju 2 miljardit eurot 2 . Eeldatavasti see suundumus jätkub, sest veenappus ei piirdu enam üksnes mõne Euroopa paigaga, vaid on juba kogu ELis probleem, millel on märkimisväärsed tagajärjed keskkonnale ja majandusele. See võib omakorda mõjutada siseturu konkurentsivõimet ja tõhusat toimimist. Probleemi lahendamiseks tuleks Euroopa veevarusid tõhusamalt majandada. Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus 3 on sätestatud meetmete hierarhia, mida liikmesriigid peaksid veenappuse ja põudadega toimetulekuks arvesse võtma; teatises rõhutatakse, et vee säästmine peab saama esmatähtsaks ning et kasutada tuleb kõiki tõhusama veekasutuse võimalusi. Osana integreeritud veemajanduse lähenemisviisist pakub asulareoveepuhastites puhastatud reovesi lisaks veesäästule usaldusväärset alternatiivset veevarustusvõimalust mitmesugusteks otstarveteks. Põllumajandusmaa niisutamisel on nende otstarvete seas suurim potentsiaal vee taaskasutamise suurendamiseks ning Euroopa veenappuse leevendamisse panustamiseks. Puhastatud reovee taaskasutamisel on üldiselt väiksem keskkonnamõju kui näiteks vee ümberjuhtimisel või magestamisel ning see pakub mitmesugust keskkonna-, majandus- ja ühiskonnakasu. Samuti pikendab see vee olelusringi, aidates seeläbi säilitada veevarusid, ning on täielikult kooskõlas ringmajanduse eesmärkidega. Kuigi vee taaskasutamine ELis ei lahendaks ilmselgelt üksi iial veepuuduse probleemi, ei kasutata praegu sugugi ära vee taaskasutamise tavade kasutuselevõtu kogu potentsiaali ning tavad on liikmesriigiti väga erinevad.

Vajadust probleemiga ELi tasandil tegeleda on tunnistatud komisjoni 2012. aasta teatises „Euroopa veevarude kaitsmise kava“ (COM(2012) 673). ELi mageveepoliitika toimivuskontrollis (SWD(2012) 393), mis avaldati 2012. aasta novembris nimetatud kava osana, järeldati, et veenappuse vähendamiseks „tuleb rohkem toetuda alternatiivsetele vähese keskkonnamõjuga veevarustusvõimalustele“. Komisjoni teatis „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015) 614) sisaldab hulka meetmeid vee taaskasutamise edendamiseks, sealhulgas ettepanekut õigusaktiks, milles käsitletakse taaskasutatava vee miinimumnõudeid niisutamise ja põhjaveevarude täiendamise puhul. See ettepanek on lisatud Euroopa Komisjoni 2017. ja 2018. aasta tööprogrammi, sest see aitab kaasa nende poliitiliste prioriteetide saavutamisele, mille komisjon on seadnud ringmajanduse edendamiseks. Samuti võib see täiendada kavandatavat ühise põllumajanduspoliitika ajakohastamist 4 . Samuti aitab kavandatav määrus ELil rakendada kestliku arengu eesmärke, eelkõige puhast vett ja kanalisatsiooni käsitlevat eesmärki nr 6, mille raames seatakse siht suurendada 2030. aastaks kogu maailmas oluliselt ringlussevõttu ja vee ohutut taaskasutamist.

Kavatsuse käsitleda vee taaskasutamist uues seadusandlikus ettepanekus märkis nõukogu huviga ära oma järeldustes komisjoni teatiste kohta, milles käsitletakse veevarude kaitsmise kava ja ringmajandust ning oma järeldustes säästva veemajanduse kohta (11902/16). Ühtlasi innustasid Euroopa Parlament oma 2015. aasta septembri resolutsioonis Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“ järelmeetmete kohta ning Regioonide Komitee oma 2016. aasta detsembri arvamuses „Tõhus veevarude majandamise süsteem – innovaatiliste lahenduste lähenemisviis“ komisjoni töötama välja õigusraamistiku vee taaskasutamise kohta.

•Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Praegu on vee taaskasutamist nimetatud ja innustatud ELi kahe olemasoleva õigusakti sätetes, milles pole aga täpsustatud taaskasutamise tingimusi:

·veepoliitika raamdirektiiv (2000/60/EÜ): selle VI lisa B osas on mainitud vee taaskasutamist ühena võimalikest täiendavatest meetmetest;

·asulareovee puhastamise direktiiv (91/271/EMÜ): selle artiklis 12 on sätestatud osana reovee ärajuhtimise tingimusest: „Puhastatud reovett tuleb võimaluse korral võtta taaskasutusse. Reovee taaskasutamine toimub viisil, mis kahjustab keskkonda kõige vähem.“

Veepoliitika raamdirektiivis on veenappusega tegelemine üks veemajanduse põhiaspektidest. Selles õigusaktis on muu hulgas seatud keskne eesmärk saavutada 2015. aastaks Euroopa vete hea seisund. Selle kohaselt peavad liikmesriigid kirjeldama oma vee seisundit inimtegevusest tingitud surve seisukohast ning koostama „meetmeprogrammid“ hea seisundi eesmärgi saavutamiseks. Need programmid on osa veemajanduskavadest, mis tuleb iga kuue aasta tagant läbi vaadata ja Euroopa Komisjonile esitada. 2007. aastal käsitleti veepuuduse ja põua poliitika kontekstis (KOM(2007) 414) üksikasjalikult veenappusega seotud kavandamise lõimimist veemajanduskavadesse, sealhulgas veele sobiva hinna määramist ja jõgede voolu ökoloogilisi nõudeid. Esitati meetmete hierarhia, mida liikmesriigid peaksid arvesse võtma veenappuse ja põudadega toimetulekuks, seades esikohale vee säästmise ja tõhusa veekasutuse meetmed ning kaaludes veevarustuse täiendava taristu loomist ainult siis, kui muud võimalused on ammendatud. Kavandatavas määruses vee taaskasutamise kohta tuleb lähtuda sellisest integreeritud veemajanduse lähenemisviisist. Kavandatav määrus täiendab asulavee puhastamise direktiivi.

Vähendamata keskkonnakaitse praegust taset, täiendataks määruse ettepanekuga olemasolevat ELi õigusraamistikku ja see oleks sellega kooskõlas, eelkõige pidades silmas järgmisi õigusakte:

·veepoliitika raamdirektiiv; põhjavee direktiiv; keskkonnakvaliteedi standardite direktiiv; asulareovee puhastamise direktiiv; reoveesetete direktiiv; jäätmete raamdirektiiv; määrus, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist; ning nitraadidirektiiv;

·toiduohutuse õigusaktid, eelkõige määrus toiduainete hügieeni kohta.

•Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Ettepaneku üldeesmärk on täielikult kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga 5 ning ülemaailmsel tasandil ÜRO kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärgiga nr 6 „Tagada kõigile juurdepääs veele ja kanalisatsioonile“, eelkõige kahe järgmise sihi saavutamisega:

·parandada 2030. aastaks vee kvaliteeti, vähendades saastamist, tehes lõpu keelatud kohtadesse prügi mahapanekule ja viies miinimumini ohtlike kemikaalide ja materjalide keskkonda heitmise, vähendades poole võrra puhastamata reovee kogust ja suurendades kogu maailmas oluliselt jäätmete ringlussevõttu ja ohutut taaskasutust;

·muuta 2030. aastaks veekasutus kõikides sektorites oluliselt tõhusamaks ja tagada säästlik magevee ammutamine ja mageveega varustamine, et lahendada veepuuduse probleem ning vähendada oluliselt veepuuduse all kannatavate inimeste arvu.

Ettepanek aitaks rakendada muud ELi poliitikat, eelkõige ELi kliimamuutustega kohanemise ja katastroofide ennetamise poliitikat ning strateegia „Euroopa 2020“ juhtalgatust „Ressursitõhus Euroopa“.

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõikel 1 (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 175), sest põhieesmärk on keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine; inimese tervise kaitsmine, loodusressursside kaalutletud ja mõistlikku kasutamisse panustamine ning meetmete edendamine rahvusvahelisel tasandil, et tegelda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega ja eelkõige võidelda kliimamuutuste vastu. Ettepanek aitab eeldatavalt kaasa ka siseturu toimimisele.

•Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

ELil on liikmesriikidega jagatud pädevus reguleerida keskkonda ja tervist vee valdkonnas. See tähendab, et EL võib õigusakte vastu võtta vaid aluslepingutega lubatud ulatuses, pöörates piisavat tähelepanu vajalikkuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.

Selle määruse eesmärgid, nimelt keskkonna ja inimeste tervise kaitse taaskasutusele suunatud vee mistahes saastatusest tuleneva kahjuliku mõju eest, saavutatakse, kehtestades liidu tasandil vee kvaliteedi miinimumnõuded, seire- ja ennetusmeetmed ning olulised riskijuhtimisülesanded.

Seoses keskkonnakaitsega on ELi tasandi veemajandusmeetmed ühtlasi põhjendatud sellepärast, et 60 % ELi valgalapiirkondadest on rahvusvahelised, asudes 2–19 riigi territooriumil (Doonau); seetõttu ei piisa ühe või mõne liikmesriigi võetavatest meetmetest, näiteks seoses veemajanduse kvantitatiivsete aspektidega ja piiriülese veereostusega. Kui liikmesriigid tegutseks üksi, oleks ka vee taaskasutamise tehnilised tõkked ja nendega kaasnevad kulud tarbetult suured.

ELi sekkumine vee taaskasutamisesse põllumajandusmaa niisutamiseks on põhjendatud, vältimaks seda, et eri riikide erinevad nõuded (nt põllumajandustootjate ja kasvatajate) võrdseid tingimusi kahjulikult mõjutavad ning siseturu toimimist takistavad, eelkõige põllumajanduslike esmatoodete puhul. Samuti võidakse erinevaid nõudeid kasutada argumendina toiduainete impordi piiramiseks liikmesriikidest, mille puhul kahtlustatakse, et nõuded on madalamad, nagu 2011. aasta E. coli puhangu ajal 6 . Praegune olukord ei taga eri riikide toiduainete tootjatele võrdseid tingimusi. ELi praeguses õigusraamistikus ei käsitleta veel puhastatud reoveega kastetavate põllumajandustoodete üksikasju. Selliste takistuste kaotamine on asjakohane ELi tasandi reaktsioon, arvestades ELi toiduohutus-, tervise-, põllumajandus-, kliima- ja energiapoliitikat.

ELi meetmed on põhjendatud ka seetõttu, et riikide erinevad ja muutuvad nõudmised takistavad võrdsete tingimuste loomist innovatsiooni ja vee taaskasutamisesse investeerimiseks. Pole tõenäoline, et riiklikud reguleerivad asutused suudaksid kooskõlastada oma regulatiivsete nõuete ühtlustamise, sest asjassepuutuvate liikmesriikide arv on liiga suur ja suureneb veelgi.

•Proportsionaalsus

Puhastatud reovett võib kasutada mitmesugustel eesmärkidel. Komisjoni 2015. aasta teatises „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015) 614) ja mõjuhinnangus märgitakse, et põllumajandusmaa niisutamine võib olla taaskasutatava vee nõudluse peamine allikas, sest sellel on suurema kasutuselevõtu, veenappuse leevendamise ja ELi tasandi asjakohasuse seisukohast suurim potentsiaal.

•Vahendi valik

Selle ettepaneku mõjuhinnangus on kaalutud tervet rida õigusakte, nimelt ühe olemasoleva direktiivi muutmist, uut direktiivi või määrust või suuniseid.

Kaaludes uusi õigusakte vee taaskasutamise kohta, oli võimalik variant muuta olemasolevat raamistikku, milles vee taaskasutamist on juba mainitud, nimelt asulareovee puhastamise direktiivi. Muudetud või uue direktiivi peaksid aga kõik liikmesriigid riiklikesse õigusaktidesse üle võtma. Kuigi vee taaskasutamine on kahtlemata paljudele liikmesriikidele paljulubav võimalus, tuleb silmas pidada, et praegu on üksnes kuues liikmesriigis (Küpros, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Portugal) kehtestatud nõuded vee taaskasutamise kohta (õigusaktide või riiklike mitteregulatiivsete standarditega). Muudetud või uue direktiivi peaksid üle võtma kõik liikmesriigid ning see tagaks neile nõuete ülevõtmisel kahtlemata paindlikkuse. Kuigi see võimaldaks arvesse võtta erinevusi ELis, takistaks see oluliselt eesmärkide saavutamist, eelkõige seoses taaskasutusele suunatud vee nõuete ja riskijuhtimise metoodika minimaalse ühtlustamisega, aga ka kõigile võrdsete tingimuste loomisega. See piirang tuvastati juba Euroopa veevarude kaitsmise kava mõjuhinnangus, mille puhul oli määrus lõpuks ainus regulatiivne poliitikavariant, mida üksikasjalikult hinnati. Paindlikkus kohalike tingimustega arvestamiseks, mis paistab olevat peamine argument uueks direktiiviks või direktiivi muutmiseks, on võimalik saavutada muude vahenditega, eelkõige ühise riskijuhtimise kavandatava kasutuselevõtmisega.

Õigusakti liigi asjus leitakse mõjuhinnangus, et nii direktiiv kui ka määrus võiksid sobida, sest mõlemal on oma eelised ja puudused. Määrus sobiks paremini algatuse toetava olemusega, eelkõige nendes liikmesriikides, kus vee taaskasutamist peetakse kasulikuks või kus on suur ärihuvi vee taaskasutamise tehnoloogia arendamiseks. Direktiiv võib pakkuda suuremat paindlikkust rangemate riiklike nõuete kehtestamise seisukohast, aga selle ülevõtmisega kaasneks kõigile liikmesriikidele suurem koormus, kuigi vee taaskasutamine pole praegu neis kõigis asjakohane.

Lõpuks otsustati, et eesmärkide saavutamiseks on kõige asjakohasem õigusakt määrus ning seda järgmistel põhjustel:

·see oleks (lisaks liikmesriikidele) vahetult kohaldatav ettevõtjatele, soodustades seeläbi vee taaskasutamise tava kasutuselevõttu, võimalik, et isegi neis liikmesriikides, mis praegu veenappuse probleemiga silmitsi ei seisa, aga kus toodetakse häid keskkonnahoidlikke seadmeid. Sellel võib olla positiivne mõju uurimistegevusele ja innovatsioonile, aga ka parima tehnika väljakujunemisele ja uute ärivõimaluste tekkele siseturul;

·määrus jõustuks palju kiiremini kui asulareovee puhastamise direktiivi mistahes tulevane võimalik muudatus (direktiivi käimasolev hindamine on plaanitud lõpule viia 2019. aastal; seadusandliku ettepaneku direktiivi muutmiseks saaks teha alles pärast mõjuhindamise lõppu) ning seega saavutataks veenappuse vähendamise eesmärk kiiremini.

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

Vajadust probleemiga ELi tasandil tegeleda on tunnistatud komisjoni 2012. aasta teatises „Euroopa veevarude kaitsmise kava“ (COM(2012) 673). ELi mageveepoliitika toimivuskontrollis (SWD(2012) 393), mis avaldati 2012. aasta novembris nimetatud kava osana, hinnati, kui tulemuslikud on keskkonnapoliitika valdkonnas ja muudes poliitikavaldkondades võetud meetmed veepoliitika kontekstis juba kokku lepitud eesmärkide saavutamisel. Ühtlasi tehti selles kindlaks peamised lüngad, mis tuleb keskkonnaeesmärkide tõhusamaks saavutamiseks täita. Seoses reovee taaskasutamisega järeldati toimivuskontrollis, et veenappuse vähendamiseks „tuleb rohkem toetuda alternatiivsetele vähese keskkonnamõjuga veevarustusvõimalustele“.

•Konsulteerimine sidusrühmadega

Konsultatsiooniprotsess ELi uue võimaliku algatuse kohta, mis puudutab vee taaskasutamist, algas 2012. aastal ja jätkus eri vormides 2017. aastani nii organiseeritult kui ka erakorraliselt. Konsultatsioonistrateegia rakendamine hõlmas mitmesuguste sidusrühmade märkuste kogumist ja analüüsimist ning kaht veebipõhist avalikku konsultatsiooni.

Esimene veebipõhine avalik konsultatsioon kestis 30. juulist 7 novembrini 2014 ja selle käigus laekus 506 vastust. Teine veebipõhine avalik konsultatsioon kestis 28. oktoobrist 2016 kuni 27. jaanuarini 2017 ning selles keskenduti üksikasjalikumatele poliitikavariantidele miinimumnõuete kehtestamiseks taaskasutatavale veele, mida kasutatakse niisutamiseks ja põhjaveevarude täiendamiseks. Kokku saadi 344 märkust. 2016. ja 2014. aasta avalikes konsultatsioonides olid 60–80 % kõigist vastajatest ELi õigusraamistiku poolt. Ühtlasi leidis enam kui 80 % vastajatest, kes osalesid 2014. aastal korraldatud veebipõhises avalikus konsultatsioonis, et õiguslikult siduvad miinimumnõuded on tõhusad vee taaskasutamise tavade keskkonna- ja terviseohutuse tagamiseks. Vastajad, kes pooldavad vahendina peamiselt ELi määrust, on mõlemal juhul eraettevõtete esindajad, kanalisatsiooni-, joogivee-, toidutööstuse ja keskkonnasektorite esindajad ja/või pärit ELi lõunapoolsetest liikmesriikidest.

Suur osa vastajatest on teadlikud hüvedest, mis kaasnevad vee taaskasutamisega niisutamiseks või põhjaveekihi toitmiseks, kui veevarude kättesaadavus on veestressi või -nappuse, jätkusuutmatu veevõtmise või kliimamuutuste tõttu piiratud (enam kui 70 % vastajatest vastajate kategooriates kokku ja eraldi kategooriates on neist teadlikud). Paljud vastajad on teadlikud ka vee taaskasutamise võimalikust panusest veekogude kvaliteeti põhjavee sooldumise ärahoidmise kaudu. Ühtlasi näeb hulk vastajaid vee taaskasutamist viisina ressursitõhususe parandamiseks, innovatsiooni edendamiseks ja mulla väetamisele kaasa aitamiseks, kuigi neid hüvesid peeti eelnimetatutega võrreldes tagasihoidlikumateks.

Samal ajal kalduvad vastajad vee taaskasutamise hüvedena palju vähem nimetama ametiasutuste kulude kokkuhoidu, suurenenud tulu või energiasäästu ja CO2-heite vähenemist. Vastajate kategooriate kaupa tehtud analüüs näitab, et riikides, kus veepuudusega regulaarselt kokku puututakse, ning ELi lõunapoolsetes liikmesriikides nähakse märkimisväärselt rohkem ja suuremaid hüvesid kui muudes vastajate kategooriates. Kanalisatsiooni-, joogivee-, keskkonna- ja majandussektorite esindajate seas valitseb nende hüvede küsimuses suur üksmeel.

Kokkuvõte sihtrühma kuuluvate sidusrühmade vastustest 7 on esitatud II lisas – kokkuvõttev aruanne mõju hindamise aruandes käsitletava konsultatsioonitegevuse kohta. Vastuseid ja järeldusi on kasutatud käesoleva ettepaneku mõjuhinnangu koostamiseks ja teadusliku aluse ajakohastamiseks (Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne mõju hindamise aruande 7. lisas) ning samuti kasutati neid otsustusprotsessis seoses ettepanekuga määruse kohta, milles käsitletakse vee taaskasutamist ELi tasandil.

Liikmesriikide ekspertide ja sidusrühmade organisatsioonidega konsulteerimine

Konsulteerimine toimus veepoliitika raamdirektiivi ühise rakendusstrateegia raamistikus. Vee taaskasutamist arutati endise meetmeprogrammide töörühma kuuel koosolekul (2013. aasta septembris ja novembris, 2014. aasta märtsis ja oktoobris, 2015. aasta märtsis ja oktoobris). Sihtotstarbeline tegevus vee taaskasutamise valdkonnas ja ajutine rakkerühm, kes on korrapäraselt kohtunud 8 , lisati ühise rakendusstrateegia 2016.–2018. aasta tööprogrammi, et aidata kaasa meetmete väljatöötamisele.

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Õigusakti ettepanek ja mõjuhinnang põhinevad suurel hulgal tõenditel, nagu osutatud mõjuhinnangut käsitlevas talituste töödokumendis. Kavandatava määruse mõjuhinnangu peamised teabeallikad olid 2012. aasta veevarude kaitsmise kava mõjuhinnang ja järgnevad toetavad uuringud ning Teadusuuringute Ühiskeskuse väljatöötatud teaduslik alus (kvaliteedi miinimumnõuded) koos Teadusuuringute Ühiskeskuse veevarude mudeliga. Peale selle on hinnatud konkreetseid aspekte, nimelt mõju innovatsioonile ja territoriaalset mõju.

Käesoleva ettepaneku koostamiseks vaatas Teadusuuringute Ühiskeskus esimese sammuna läbi olemasolevad teaduslikud, tehnilised ja õigusteadmised vee taaskasutamise kohta põllumajandusmaa niisutamise ja põhjaveekihi toitmise valdkonnas. Dokumendid, millele on tuginetud kvaliteedi miinimumnõudeid käsitleva ettepaneku koostamisel, hõlmasid järgmist:

·ELi tasandi tervise- ja keskkonnakaitse õigusraamistik;

·liikmesriikides kehtivad õigusaktid ja suunised vee taaskasutamise kohta ning nende kogemused vee taaskasutamise süsteemidega;

·ülemaailmsed võrdlussuunised ja -eeskirjad vee taaskasutamise kohta;

·täiendavad asjakohased teaduslikud materjalid.

Selle ettepaneku teadusliku aluse väljatöötamisel kohaldas Teadusuuringute Ühiskeskus konsulteerimisel mitmeetapilist lähenemisviisi. Esimeses etapis palus Teadusuuringute Ühiskeskus valitud ekspertidel akadeemilistest ringkondadest, veesektorist ja Maailma Terviseorganisatsioonist esitada arvamusi ja märkusi ettepaneku koostamise kohta. Teises etapis teavitati liikmesriike ametlikult vee taaskasutamise ajutise töörühma kaudu ning Teadusuuringute Ühiskeskus esitas kolmel juhul vastavad versioonid. Liikmesriikide kirjalikult esitatud märkused dokumenteeriti ja Teadusuuringute Ühiskeskuse vastused anti edasi. Lisaks tutvustas Teadusuuringute Ühiskeskus mitmel avalikul üritusel ja teaduskohtumisel töö käigus tehtud edusamme. Tulemusi esitleti muu hulgas Euroopa Parlamendi veerühmale (Water Group), Euroopa innovatsioonipartnerluse tegevusrühmale vee taaskasutamise valdkonnas, Rahvusvahelise Veeassotsiatsiooni (IWA) 11. rahvusvahelisel vee taaskasutamisele suunamist ja taaskasutamist käsitleval konverentsil ning algatuse COST NEREUS Action raames, mis käsitleb uusi ja tekkivaid probleeme ja võimalusi reovee taaskasutamise valdkonnas. Võttes arvesse tervise ja keskkonna teema tundlikkust ning üldsuse usaldust vee taaskasutamise vastu, on kolmandas etapis taotletud sõltumatu tervise-, keskkonna- ja uute riskide teaduskomitee ning Euroopa Toiduohutusameti teaduslikke arvamusi ning neid dokumendi koostamisel arvesse võetud; kui neid pole arvesse võetud, siis on seda põhjendatud. Konsulteeritud on ekspertidega – kelle panuse eest ollakse tänulikud –, et saada dokumendi kohta protsessi käigus kriitiliste arutelude raames märkusi ja arvamusi.

•Mõjuhinnang

•Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

•Põhiõigused

Selle ettepanekuga panustataks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 37 (keskkonnakaitse kohta) kohaldamisse.

4.MÕJU EELARVELE

Ettepanekus käsitletakse peamiselt reguleerivaid meetmeid, millel pole vahetut mõju tegevuskuludele. Konkreetse rakendamise käigus, mis algab eeldatavalt alles 2021. aastal, võib esineda piiratud mõju Euroopa Keskkonnaameti (EEA) ressurssidele. See kaetakse aga igal juhul EEA rahastamispaketist ja EEA ametikohtade jaotusega järgmise, 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku raames.

5.MUU TEAVE

•Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Läbipaistvus ja juurdepääs teabele on kriitilised aspektid kasutajate ja üldsuse usalduse suurendamisel taaskasutusele suunatud vee ohutuse vastu. Seetõttu on tavalise aruandekohustuse asemel asetatud rõhk üldsuse teavitamisele. Eelkõige kehtestatakse seirenõuded taaskasutatava vee puhastite käitajatele ja liikmesriigid peavad tagama, et teave tehakse üldsusele veebis kättesaadavaks.

Kavandatav määrus sisaldab täiendavaid seirenõudeid taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi kohta. Liikmesriigid peavad kontrollima vastavust loa tingimustele seireandmete põhjal, mis on saadud kavandatava määruse, veepoliitika raamdirektiivi ja asulareovee puhastamise direktiivi kohaselt, ja muu asjakohase teabe põhjal. Liikmesriigid avaldavad vastavuskontrolli tulemused ja tagavad, et komisjonil on juurdepääs asjaomastele andmetele.

Komisjon kehtestab üksikasjalikud eeskirjad, milles käsitletakse selle teabe vormi ja esitamist, mis tuleks üldsusele veebis kättesaadavaks teha. Nõuete väljatöötamisel konsulteeritakse liikmesriikide ekspertidega, võttes arvesse ELi keskkonnapoliitika seire- ja aruandekohustuste toimivuskontrolli järeldusi ning järelmeetmeid, eelkõige seoses arenenud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamisega.

Pidades silmas nii teadmiste kui ka poliitikaraamistiku arengut seoses uute murettekitavate saasteainetega, sisaldab ettepanek klauslit, milles käsitletakse lisade kohandamist tehnilise ja teadusliku arenguga, ning hindamisnõuet.

•Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Artikkel 1 – Reguleerimisese ja eesmärk

Selles artiklis sätestatakse ettepaneku eesmärgid, nimelt vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuete kehtestamine ning oluliste riskijuhtimisülesannete kehtestamine tagamaks, et puhastatud reovee taaskasutamine on ohutu, aitab vähendada veenappust ja panustab siseturu tõhusasse toimimisse.

Artikkel 2 – Kohaldamisala

Selles artiklis sätestatakse, et kavandatavat määrust kohaldatakse sellise taaskasutusele suunatud vee suhtes, mis on ette nähtud I lisa 1. jaos esitatud konkreetseteks otstarveteks, st põllumajandusmaa niisutamiseks.

Artikkel 3 – Mõisted

Selles artiklis esitatakse kavandatavas määruses kasutatavad mõisted.

Artikkel 4 – Taaskasutatava vee puhasti käitaja kohustused seoses vee kvaliteediga

Selle artiklis määratakse kindlaks miinimumnõuded, mis tuleb täita enne, kui taaskasutusele suunatud vett saab põllumajandusmaa niisutamiseks kasutada. Viidatakse I lisale, milles on sätestatud taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuded, ning artiklis 7 osutatud lisanõuetele, mis on kehtestatud, tuginedes riskijuhtimisele, nagu sätestatud artiklis 5.

Artikkel 5 – Riskijuhtimine

Selles artiklis määratakse kindlaks riskijuhtimise protsess, mille taaskasutatava vee puhasti käitaja peaks ellu viima koostöös asjaomaste osalistega (taaskasutusele suunatud vee lõppkasutaja, asulareoveepuhasti, mis puhastusjaama veega varustab, jne). Taaskasutatava vee puhasti käitaja peab koostama vee taaskasutamise riskijuhtimiskava, milles on riskide veel paremaks leevendamiseks kindlaks määratud lisanõuded, mis oleksid osa pädeva asutuse väljastatavast loast. Vee taaskasutamise riskijuhtimiskava peab põhinema olulistel riskijuhtimise põhimõtetel, mis on esitatud ettepaneku II lisas. Kavas on koostada delegeeritud õigusakt, et kehtestada tehnilised nõuded, mis võivad täiendada olulisi riskijuhtimisülesandeid, mis on esitatud II lisas.

Artikkel 6 – Taaskasutusele suunatud veega varustamise loa taotlus

Selles artiklis sätestatakse taaskasutusele suunatud veega varustamise loa taotlemise protsess, sealhulgas loetelu dokumentidest, mille taotleja peab esitama.

Artikkel 7 – Loa andmine

Selles artiklis sätestatakse asjaomaste osaliste kohustused loamenetluses. Ühtlasi määratakse kindlaks loas esitatavad tingimused ja nõue luba vähemalt iga viie aasta tagant läbi vaadata.

Artikkel 8 – Vastavuskontroll

Selles artiklis määratakse kindlaks pädevate asutuste kohustus kontrollida taaskasutusele suunatud vee vastavust loas esitatud tingimustele. Ühtlasi sätestatakse selles artiklis eeskirjad, mida tuleb järgida nõuete rikkumise korral või vahejuhtumite korral, millega kaasneb kavandatava määruse rikkumine.

Artikkel 9 – Liikmesriikide koostöö

Selles artiklis esitatakse üksikasjad liikmesriikide pädevate asutuste vaheliseks teabevahetuseks, mis võib olla vajalik enne vee taaskasutamise loa väljastamist.

Artikkel 10 – Üldsuse teavitamine

Kooskõlas aruandluse toimivuskontrolli järeldustega sätestatakse selles artiklis teave, mida liikmesriigid peavad üldsusele andma. Eesmärk on parandada läbipaistvust, mis tooks kaasa tarbijate usalduse suurenemise vee taaskasutamise vastu ning parema arusaama selle määruse mõjust vee suuremale taaskasutamisele. Kavas on koostada rakendusakt, et kehtestata üksikasjalikud eeskirjad antava teabe vormi ja esitamise kohta.

Artikkel 11 – Rakendamise jälgimist käsitlev teave

Kooskõlas aruandluse toimivuskontrolli järeldustega sätestatakse selles artiklis menetlus asjakohaste andmete kogumiseks kavandatava määruse rakendamise kohta, et minimeerida halduskoormus (kasutades tänapäevaseid IKT vahendeid ja keskendudes näitajatel põhinevatele aruannetele) ning tagada kodanike jaoks läbipaistvus ja usaldusväärsus. Selle artikli kohaselt peaksid liikmesriigid looma andmekogumid, mis sisaldavad teavet vee taaskasutamise kohta, kasutades nii palju kui võimalik asulareovee puhastamise direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi kohaste olemasolevate aruandlusvoogude andmeid. Andmekogumitega seonduv tuleks kehtestada kooskõlas INSPIRE direktiiviga. Selleks nähakse ette toetus Euroopa Keskkonnaametilt, kelle ülesanne on ka regulaarselt andmetega tutvuda ja esitada Komisjonile ülevaateid määruse rakendamise kohta Liidu tasandil, mida kasutatakse ka määruse tulevaste hindamiste kontekstis (artikkel 13). Kavas on koostada rakendusakt, et kehtestata üksikasjalikud eeskirjad antava teabe vormi ja esitamise kohta.

Artikkel 12 – Juurdepääs õiguskaitsele

See artikkel on kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 47 ja selles rakendatakse Aarhusi konventsiooni seoses õiguskaitse kättesaadavusega. Kodanikel ja valitsusvälistel organisatsioonidel peaks olema võimalus anda õiguslik hinnang liikmesriikides selle määruse alusel langetatud otsuste kohta.

Artikkel 13 – Hindamine

Selles artiklis sätestatakse määruse tulevase hindamise raamistik (komisjoni parema õigusloome suuniste tähenduses). Esimene hindamine on ette nähtud kuue aasta möödumisel määruse jõustumisest.

Artikkel 14 – Delegeeritud volituste rakendamine

See on delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist käsitlev standardartikkel.

Artikkel 15 – Komiteemenetlus

See on rakendusaktide vastuvõtmist käsitlev standardartikkel.

Artikkel 16 – Karistused

See on standardartikkel karistuste kohta.

Artikkel 17 – Jõustumine ja kohaldamine

Selles artiklis sätestatakse jõustumiskuupäev ja kohaldamiskuupäev, st üks aasta pärast jõustumiskuupäeva, et oleks piisavalt aega määruse alusel kohanduste tegemiseks liikmesriikides ning rakendusakti koostamiseks, millega tagatakse ühtlane riskijuhtimine.

I lisa – Kasutusotstarbed ja miinimumnõuded

1. jagu – Taaskasutusele suunatud vee kasutamise otstarbed

Selles jaos sätestatakse taaskasutusele suunatud vee kasutamise otstarbed, nimelt põllumajandusmaa niisutamine.

2. jagu – Miinimumnõuded

Selles osas sätestatakse taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi klassid ja asjaomane põllumajanduslik kasutusotstarve (tabel 1). A osas sätestatakse vee kvaliteedi miinimumnõuded, mille Teadusuuringute Ühiskeskus on määranud kindlaks liikmesriikide ja rahvusvaheliste tavade põhjal (tabel 2).

B osas sätestatakse taaskasutusele suunatud vee seire nõuded (tabel 3) ja kõige rangema klassi A kontrollseire nõuded (tabel 4).

II lisa – Olulised riskijuhtimisülesanded

Selles lisas sätestatakse nende ülesannete üksikasjad, mida taaskasutatava vee puhasti käitaja peab täitma, et koostada vee taaskasutamise riskijuhtimiskava, teha kindlaks loale lisatavad täiendavad nõuded ning rakendada vee taaskasutamise süsteemi.

2018/0169 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

vee taaskasutuse miinimumnõuete kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 13 ,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust 14 ,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)Liidu veevarud on järjest suurema surve all, mis põhjustab veenappust ja vee kvaliteedi halvenemist. Magevee halba kättesaadavust mõjutavad palju linnaarendusest ja põllumajandusest tulenevad kliimamuutused ja põuad.

(2)Liidu suutlikkus tulla toime üha suureneva survega veevarudele võib paraneda, kui puhastatud reovett laialdasemalt taaskasutatakse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ 15 on vee taaskasutus märgitud ühe täiendava meetmena, mida liikmesriigid võivad võtta, et täita direktiivi eesmärk saavutada pinna- ja põhjavee hea kvalitatiivne ja kvantitatiivne seisund. Nõukogu direktiivi 91/271/EMÜ 16 kohaselt tuleb puhastatud reovett võimaluse korral taaskasutada.

(3)Komisjoni poolt Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele esitatud teatises „Euroopa veevarude kaitsmise kava“ 17 osutati vee taaskasutusele niisutamiseks või tööstuslikul otstarbel kui ühele veevarustusvõimalusele, millele liit peab pöörama tähelepanu.

(4)Komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud teatises „Veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus“ 18 on tähtsuse järjekorras esitatud meetmed, mida liikmesriigid peaksid kaaluma veenappuse ja põudade ohjamiseks. Teatises on öeldud, et piirkondades, kus kõik ennetavad meetmed on rakendatud vastavalt veepoliitiliste lahenduste tähtsuse järjekorrale ning kus nõudlus ikkagi ületab vee kättesaadavuse, võib täiendavat veevarustustaristut teatavatel tingimustel ning kulude ja tulude mõõdet arvesse võttes pidada võimalikuks alternatiiviks raske põua mõju leevendamisel.

(5)Ringmajanduse loomise tegevuskavas 19 kohustus komisjon võtma mitmesuguseid meetmeid, et edendada puhastatud reovee taaskasutamist, sealhulgas koostama seadusandliku ettepaneku vee taaskasutuse miinimumnõuete kohta. 

(6)Nõuetekohaselt näiteks asula- või tööstusreoveepuhastis puhastatud reovee taaskasutamisel arvatakse olevat väiksem keskkonnamõju kui muudel veevarustusmeetoditel, nagu vee ümberjuhtimisel või magestamisel, kuid selline taaskasutamine toimub liidus vaid piiratud määral. Selle põhjus näib osaliselt olevat liidu ühiste keskkonna- või tervishoiustandardite puudumine vee taaskasutamise kohta ning eelkõige põllumajandustoodetega seotud võimalikud takistused, mis ei lase sellistel taaskasutusele suunatud veega niisutatud toodetel vabalt liikuda.

(7)Taaskasutusele suunatud veega niisutatud põllumajandustoodete puhul saab toiduhügieeniga seotud tervishoiustandardid saavutada vaid siis, kui põllumajanduses niisutamiseks ette nähtud taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi nõuded ei erine liikmesriigiti märkimisväärselt. Kui nõudeid ühtlustada, toimib ka siseturg selliste toodete suhtes paremini. Seepärast on asjakohane näha ette minimaalne ühtlustamine, kehtestades vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuded. Need miinimumnõuded peaksid koosnema taaskasutusele suunatud vee miinimumnäitajatest ning muudest rangematest või täiendavatest kvaliteedinõuetest, mille kehtestavad vajaduse korral pädevad asutused koos asjakohaste ennetusmeetmetega. Rangemate või täiendavate veekvaliteedinõuete kindlaksmääramiseks peaksid taaskasutatava vee puhasti käitajad täitma olulisi riskijuhtimisülesandeid. Kõnealused näitajad põhinevad komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse tehnilisel aruandel ja neis on arvesse võetud vee taaskasutamise rahvusvahelisi standardeid.

(8)Vee taaskasutuse miinimumnõuete järgimine peaks aitama saavutada kestliku arengu eesmärke, mis on seatud ÜRO kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030, eriti eesmärki 6, et tagada kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ja säästev majandamine ning kõikjal maailmas vee oluliselt suurem ringlussevõtt ja ohutu taaskasutus. Peale selle on käesoleva määruse eesmärk tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 37 (keskkonnakaitse) kohaldamine.

(9)Riskijuhtimine peaks sisaldama riskide ennetavat väljaselgitamist ja juhtimist ning hõlmama konkreetsete kasutusotstarvete jaoks nõutava kvaliteediga taaskasutusele suunatud vee tootmist. Riskihindamine peaks põhinema olulistel riskijuhtimisülesannetel ning selle tulemusel tuleks kindlaks teha täiendavad veekvaliteedinõuded, mida on vaja keskkonna ning inimeste ja loomade tervise piisava kaitse tagamiseks. 

(10)Keskkonna ja inimeste tervise mõjusa kaitsmise huvides peaksid taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi eest esmajoones vastutama taaskasutatava vee puhasti käitajad. Et täita miinimumnõudeid ja täiendavaid tingimusi, mille on kehtestanud pädev asutus, peaksid taaskasutatava vee puhasti käitajad seirama taaskasutusele suunatud vee kvaliteeti. Seepärast on asjakohane kehtestada seire miinimumnõuded, mis hõlmavad korralise seire sagedust ning kontrollseire ajastust ja tulemuseesmärke. Kooskõlas direktiiviga 91/271/EMÜ määratakse kindlaks teatavad korralise seire nõuded.

(11)On vaja tagada taaskasutusele suunatud vee ohutu kasutamine ning seega kannustada liidu tasandil vee taaskasutamist ja suurendada üldsuse usaldust selle vastu. Konkreetseteks kasutusotstarveteks mõeldud taaskasutusele suunatud veega varustamine peaks seepärast olema lubatud vaid liikmesriikide pädevate asutuste antud loa alusel. Et tagada liidu tasandil ühtlustatud käsitlus, jälgitavus ja läbipaistvus, tuleks kõnealust luba käsitlevad sisulised eeskirjad sätestada liidu tasandil. Loamenetluse üksikasjad peaksid siiski kindlaks määrama liikmesriigid. Liikmesriigid peaksid saama kasutada kehtivaid loamenetlusi, mida tuleks kohandada, et võtta arvesse käesoleva määrusega kehtestatud nõudeid.

(12)Käesoleva määruse sätted täiendavad liidu muude õigusaktide nõudeid, eelkõige võimalike tervise- ja keskkonnariskide suhtes. Tagamaks, et võimalikke inimeste ja loomade tervisega seotud ja keskkonnariske käsitletakse terviklikul viisil, peaksid taaskasutatava vee puhasti käitajad ja pädevad asutused võtma arvesse nõudeid, mis on sätestatud muudes asjakohastes liidu õigusaktides, eelkõige nõukogu direktiivides 86/278/EMÜ, 91/676/EMÜ 20 ja 98/83/EÜ, 21 direktiivides 91/271/EMÜ ja 2000/60/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 178/2002, 22 (EÜ) nr 852/2004, 23 (EÜ) nr 183/2005, 24 (EÜ) nr 396/2005 25 ja (EÜ) nr 1069/2009, 26 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2006/7/EÜ, 27 2006/118/EÜ, 28 2008/105/EÜ 29 ja 2011/92/EL 30 ning komisjoni määrustes (EÜ) nr 2073/2005, 31 (EÜ) nr 1881/2006 32 ja (EL) nr 142/2011 33 .

(13)Määruses (EÜ) nr 852/2004 on sätestatud toidukäitlejate suhtes kehtivad üldeeskirjad ning selles käsitletakse inimtarbimiseks ettenähtud toidu tootmist, töötlemist, turustamist ja turuleviimist. Kõnealuses määruses käsitletakse toidu kvaliteeti tervise seisukohast ja üks selle peamine põhimõte on, et toiduohutuse eest vastutab eeskätt toidukäitleja. Kõnealuse määruse kohta on koostatud ka üksikasjalikud suunised, millest eriti olulised on komisjoni suunised värskete puu- ja köögiviljade esmatootmises esinevate mikrobioloogiliste ohtude maandamiseks hea hügieeni abil (2017/C 163/01). Käesoleva määruse kohased taaskasutusele suunatud vee tulemuseesmärgid ei takista toidukäitlejaid saavutamast määruse (EÜ) nr 852/2004 nõuetele vastavat vee kvaliteeti, kasutades hilisemas etapis mitut veekäitlusviisi eraldi või koos muude lahendustega, mis ei hõlma käitlemist.

(14)Et suurendada usaldust vee taaskasutamise vastu, tuleks üldsusele anda teavet. Vee taaskasutamist käsitleva teabe kättesaadavaks tegemine peaks võimaldama suuremat läbipaistvust ja jälgitavust ning võib pakkuda erilist huvi ka muudele asjakohastele ametiasutustele, keda konkreetne vee taaskasutus mõjutab. 

(15)Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/4/EÜ 34 eesmärk on tagada liikmesriikides keskkonnateabele juurdepääsu õigus kooskõlas keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga 35 (Århusi konventsioon). Direktiivis 2003/4/EÜ on sätestatud ulatuslikud kohustused, mis on seotud keskkonnateabe taotluspõhise kättesaadavaks tegemisega ja sellise teabe aktiivse levitamisega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/2/EÜ 36 hõlmab ruumiandmete, sh eri keskkonnateemasid käsitlevate andmekogumite jagamist. On tähtis, et käesoleva määruse sätetega, mis on seotud teabele juurdepääsu ja andmejagamiskorraga, täiendatakse neid direktiive ning ei looda eraldi õiguslikku korda. Seepärast ei tohiks käesoleva määruse sätted üldsusele antava teabe ning rakendamise jälgimist käsitleva teabe kohta mõjutada direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist.

(16)Et kohandada kehtivaid miinimumnõudeid ja olulisi riskijuhtimisülesandeid teaduse ja tehnika arenguga, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kehtivate miinimumnõuete ja oluliste riskijuhtimisülesannete muutmiseks. Peale selle peaks komisjonil selleks, et tagada keskkonna ning inimeste tervise väga hea kaitse, olema võimalik võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse olulisi riskijuhtimisülesandeid, sätestades tehnilised nõuded. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et need konsultatsioonid toimuksid kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes 37 . Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(17)Et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et võtta vastu üksikasjalikud eeskirjad, milles käsitletakse liikmesriikide poolt üldsusele antava teabe vormi ja esitamist, liikmesriikide poolt käesoleva määruse rakendamise jälgimise kohta antava teabe vormi ja esitamist ning Euroopa Keskkonnaameti koostatava kogu liitu hõlmava ülevaatega seotud teabe vormi ja esitamist. Neid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 38 .

(18)Pädevad asutused peaksid kontrollima, kas taaskasutusele suunatud vesi vastab loas ettenähtud tingimustele. Mittevastavuse korral peaksid pädevad asutused nõudma, et taaskasutatava vee puhasti käitaja võtab tingimustele vastavuse tagamiseks vajalikud meetmed. Taaskasutatava vee puhasti käitajad peaksid viivitamata peatama taaskasutusele suunatud veega varustamise, kui mittevastavus põhjustab olulist riski keskkonnale või inimeste tervisele.

(19)Et tagada asjakohastele liidu ja liikmesriikide nõuetele vastavus, peaksid pädevad asutused tegema koostööd muude asjakohaste ametiasutustega, vahetades nendega teavet.

(20)Liikmesriikide esitatav teave on väga tähtis, et võimaldada komisjonil jälgida ja hinnata õigusakti tulemuslikkust selle eesmärkide täitmisel.

(21)Vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe artiklile 22 peaks komisjon käesolevat määrust hindama. Hindamine peaks põhinema viiel kriteeriumil, milleks on tõhusus, tulemuslikkus, asjakohasus, sidusus ja ELi lisaväärtus, ning olema võimalike edasiste meetmete mõju hindamise aluseks.

(22)Vastavalt Århusi konventsioonile peaks asjaomasel üldsusel olema juurdepääs õiguskaitsele, et aidata kaitsta õigust elada keskkonnas, mille kvaliteet on tervise ja heaolu tagamiseks piisav.

(23)Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Karistused peaksid olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(24)Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, st kaitsta keskkonda ja inimeste tervist, ei suuda liikmesriigid piisavas ulatuses saavutada, küll aga saab seda tänu kavandatud meetme ulatusele ja toimele paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(25)Liikmesriikidele on vaja anda piisavalt aega käesoleva määruse kohaldamiseks vajaliku haldustaristu loomiseks ja ettevõtjatele uute eeskirjade järgimiseks valmistumiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja eesmärk

1.Käesolevas määruses sätestatakse vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuded ning kohustus täita kindlaksmääratud olulisi riskijuhtimisülesandeid puhastatud asulareovee ohutuks taaskasutamiseks integreeritud veemajanduse raames.

2.Käesoleva määruse eesmärk on tagada, et taaskasutusele suunatud vesi on kavandatud otstarbel kasutamiseks ohutu, ning tagada seega inimeste ja loomade tervise ja keskkonna väga hea kaitse, käsitledes veenappust ja sellest veevarudele põhjustatud survet kogu liidus kooskõlastatult ja aidates seega kaasa ka siseturu tõhusale toimimisele.

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat määrust kohaldatakse sellise taaskasutusele suunatud vee suhtes, mis on ette nähtud I lisa 1. jaos kindlaksmääratud kasutusotstarbeks.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.„pädev asutus“ – liikmesriigi määratud asutus või organ, kelle ülesanne on täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi;

2.„veemajandusega tegelev pädev asutus“ – direktiivi 2000/60/EÜ artikli 3 lõike 2 või 3 alusel määratud asutus(ed); 

3.„lõppkasutaja“ – taaskasutusele suunatud vett kasutav füüsiline või juriidiline isik;

4.„asulareovesi“ – direktiivi 91/271/EMÜ artikli 2 punktis 1 määratletud asulareovesi;

5.„taaskasutusele suunatud vesi“ – asulareovesi, mida on puhastatud direktiivi 91/271/EMÜ nõuete kohaselt ja käideldud taaskasutatava vee puhastis;

6.„taaskasutatava vee puhasti“ – asulareoveepuhasti või muu puhasti, milles puhastatakse direktiivi 91/271/EMÜ nõuetele vastavat asulareovett täiendavalt, et saada vett, mis sobib käesoleva määruse I lisa 1. jaos kindlaksmääratud kasutusotstarbeks;

7.„taaskasutatava vee puhasti käitaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes käitab või kontrollib taaskasutatava vee puhastit;

8.„ohutegur“ – bioloogiline, keemiline, füüsiline või radioaktiivne näitaja, mis võib inimesi, loomi, põllumajanduskultuure või taimi, maismaa- või vee-elustikku, mulda või üldist keskkonda kahjustada; 

9.„risk“ – tõenäosus, et tuvastatud ohutegurid põhjustavad kindla ajavahemiku jooksul kahju, sh tagajärgede tõsidusaste;

10.„riskijuhtimine“ – süsteemne administreerimine, millega tagatakse järjepidevalt vee taaskasutuse ohutus konkreetses kontekstis;

11.„ennetusmeede“ – meede või tegevus, millega saab ennetada või kõrvaldada tervise- ja keskkonnariski või vähendada seda vastuvõetava tasemeni.

Artikkel 4

Taaskasutatava vee puhasti käitaja kohustused seoses vee kvaliteediga

1.Taaskasutatava vee puhasti käitaja tagab, et taaskasutusele suunatud vesi, mis on ette nähtud I lisa 1. jaos kindlaksmääratud kasutusotstarbeks, vastab taaskasutatava vee puhasti väljalaskmes (nõuetele vastavuse hindamise koht) järgmisele:

(a)I lisa 2. jao kohased vee kvaliteedi miinimumnõuded;

(b)vee kvaliteediga seotud lisatingimused, mille pädev asutus on asjakohase loa suhtes seadnud vastavalt artikli 7 lõike 3 punktidele b ja c.

2.Et tagada vastavus lõikes 1 osutatud nõuetele ja tingimustele, jälgib taaskasutatava vee puhasti käitaja vee kvaliteeti vastavalt järgmisele:

(a)I lisa 2. jagu;

(b)seirega seotud lisatingimused, mille pädev asutus on asjakohase loa suhtes seadnud vastavalt artikli 7 lõike 3 punktidele b ja c.

3.Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 14 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesolevat määrust, et kohandada I lisa 2. jaos esitatud miinimumnõudeid vastavalt teaduse ja tehnika arengule.

Artikkel 5

Riskijuhtimine

1.Taaskasutusele suunatud vee tootmisel ja sellega varustamisel tegeleb taaskasutatava vee puhasti käitaja riskijuhtimisega, konsulteerides järgmiste osalistega:

(a)taaskasutatava vee puhastit veega varustava(te) asulareoveepuhasti(te) käitaja, kui see ei ole sama kui taaskasutatava vee puhasti käitaja;

(b)lõpp-kasutaja(d);

(c)taaskasutatava vee puhasti käitaja poolt asjakohaseks peetavad muud osalised.

2.Taaskasutatava vee puhasti käitaja koostab II lisas esitatud oluliste riskijuhtimisülesannete põhjal vee taaskasutamise riskijuhtimiskava. Vee taaskasutamise riskijuhtimiskavas esitatakse riskide täiendavaks leevendamiseks vajalikud lisanõuded peale nende, mida sisaldab I lisa, ning selles tehakse muu hulgas kindlaks ohud, riskid ja asjakohased ennetusmeetmed.

3.Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 14 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesolevat määrust, et kohandada II lisas esitatud olulisi riskijuhtimisülesandeid vastavalt teaduse ja tehnika arengule.

Komisjonil on samuti õigus võtta kooskõlas artikliga 14 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust, et sätestada II lisas esitatud oluliste riskijuhtimisülesannete tehnilised nõuded.

Artikkel 6

Taaskasutusele suunatud veega varustamise loa taotlus

1.I lisa 1. jaos kindlaksmääratud kasutusotstarbeks ettenähtud taaskasutusele suunatud veega varustamine toimub loa alusel.

2.Käitaja esitab lõikes 1 osutatud loa taotluse või olemasoleva loa muutmise taotluse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus asjaomane taaskasutatava vee puhasti töötab või kus seda kavatsetakse tööle panna.

3.Taotlus peab sisaldama järgmist:

(a)artikli 5 lõike 2 kohaselt koostatud vee taaskasutamise riskijuhtimiskava;

(b)kirjeldus sellest, kuidas taaskasutatava vee puhasti käitaja täidab I lisa 2. jao kohaseid vee kvaliteedi ja seire miinimumnõudeid;

(c)kirjeldus sellest, kuidas taaskasutatava vee puhasti käitaja täidab vee taaskasutamise riskijuhtimiskavas esitatud lisanõudeid.

Artikkel 7

Loa andmine

1.Taotluse hindamisel peab pädev asutus vajaduse korral nõu ja vahetab asjakohast teavet järgmiste osalistega:

(a)sama liikmesriigi muud asjakohased ametiasutused, eelkõige veemajandusega tegelev pädev asutus, kui see ei ole sama kui pädev asutus;

(b)potentsiaalselt mõjutatud liikmesriigis (liikmesriikides) artikli 9 lõike 1 kohaselt määratud kontaktpunkt.

2.Pädev asutus teeb loa andmise kohta otsuse kolme kuu jooksul alates sellest, kui ta on kätte saanud täieliku taotluse, nagu on osutatud artikli 6 lõike 3 punktis a. Kui pädeval asutusel on taotluse keerukuse tõttu vaja rohkem aega, teatab ta sellest taotlejale ning annab teada eeldatava loaandmiskuupäeva ja ajapikenduse põhjused.

3.Kui pädev asutus otsustab loa anda, määrab ta kohaldatavad tingimused, mis hõlmavad vastavalt vajadusele järgmist:

(a)I lisa 2. jao kohaste vee kvaliteedi ja seire miinimumnõuetega seotud tingimused;

(b)vee taaskasutamise riskijuhtimiskavas esitatud lisanõuetega seotud tingimused;

(c)muud tingimused, mis on vajalikud, et täiendavalt leevendada inimeste ja loomade tervisele ja keskkonnale avalduvaid lubamatuid riske.

4.Luba vaadatakse läbi korrapäraselt vähemalt iga viie aasta tagant ja vajaduse korral seda muudetakse.

Artikkel 8

Vastavuskontroll

1.Pädev asutus kontrollib nõuetele vastavuse hindamise kohas, kas taaskasutusele suunatud vesi vastab loas ettenähtud tingimustele. Vastavuskontrolli tehakse järgmistel viisidel:

(a)kohapealsed kontrollid;

(b)käesoleva määruse ning direktiivide 91/271/EMÜ ja 2000/60/EÜ kohaselt kogutud seireandmete kasutamine;

(c)muud sobivad viisid.

2.Mittevastavuse korral nõuab pädev asutus, et taaskasutatava vee puhasti käitaja võtaks viivitamata tingimustele vastavuse tagamiseks vajalikud meetmed.

3.Kui mittevastavus põhjustab olulist riski keskkonnale või inimeste tervisele, peatab taaskasutatava vee puhasti käitaja viivitamata taaskasutusele suunatud veega varustamise, kuni pädev asutus on kindlaks teinud, et nõuetele vastavus on taastatud.

4.Loa tingimuste täitmist mõjutava intsidendi korral teatab taaskasutatava vee puhasti käitaja sellest viivitamata pädevat asutust ja lõppkasutajat (-kasutajaid), keda see võib mõjutada, ning edastab pädevale asutusele sellise intsidendi mõju hindamiseks vajaliku teabe.

Artikkel 9

Liikmesriikide koostöö

1.Liikmesriigid määravad kontaktpunkti, mille kaudu teha vajaduse korral koostööd teiste liikmesriikide kontaktpunktidega ja pädevate asutustega. Kontaktpunkti ülesanne on taotluse korral abi pakkuda ning kooskõlastada pädevate asutuste vahel teabevahetust. Kontaktpunktide ülesanne on eelkõige vastu võtta ja edastada abitaotlusi.

2.Liikmesriigid vastavad abitaotlustele põhjendamatu viivituseta.

Artikkel 10

Üldsuse teavitamine

1.Ilma et see mõjutaks direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et üldsusele on internetis kättesaadav piisav ja ajakohane teave vee taaskasutuse kohta. See teave peab hõlmama järgmist:

(a)käesoleva määruse kohaselt pakutava taaskasutusele suunatud vee kogus ja kvaliteet;

(b)liikmesriigis käesoleva määruse kohaselt pakutava taaskasutusele suunatud vee protsentuaalne osakaal puhastatud asulareovee üldkoguses;

(c)käesoleva määruse kohaselt antud või muudetud load, sh pädevate asutuste poolt artikli 7 lõike 3 alusel seatud tingimused;

(d)artikli 8 lõike 1 kohaselt tehtud vastavuskontrolli tulemus;

(e)artikli 9 lõike 1 kohaselt määratud kontaktpunktid.

2.Lõikes 1 osutatud teavet ajakohastatakse vähemalt korra aastas.

3.Komisjon võib rakendusaktidega sätestada üksikasjalikud eeskirjad lõike 1 kohaselt antava teabe vormi ja esitamise kohta. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 15 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 11

Rakendamise jälgimist käsitlev teave

1.Ilma et see mõjutaks direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist, teevad kõik liikmesriigid Euroopa Keskkonnaameti abiga järgmist:

(a)koostavad ja avaldavad ... [kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] andmekogumi teabega artikli 8 lõike 1 kohaselt tehtud vastavuskontrolli tulemuse kohta ja muu teabega, mis tuleb üldsusele artikli 10 kohaselt internetis kättesaadavaks teha, ning ajakohastavad seda andmekogumit seejärel iga kuue aasta tagant;

(b)koostavad ja avaldavad andmekogumi, mis sisaldab artikli 8 lõike 1 kohaselt kogutud teavet loas ettenähtud tingimustele mittevastavuse juhtumite kohta ning teavet artikli 8 lõigete 2 ja 3 kohaselt võetud meetmete kohta, ning ajakohastavad seda andmekogumit seejärel igal aastal.

2.Liikmesriigid tagavad komisjoni, Euroopa Keskkonnaameti ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse juurdepääsu lõikes 1 osutatud andmekogumitele.

3.Lõikes 1 osutatud teabe põhjal ning korrapäraselt või komisjoni taotluse korral koostab ja avaldab Euroopa Keskkonnaamet kogu liitu hõlmava ülevaate, mis sisaldab vajaduse korral käesoleva määruse väljundite, tulemuste ja mõju näitajaid, kaarte ja liikmesriikide aruandeid, ning ajakohastab seda ülevaadet.

4.Komisjon võib rakendusaktidega sätestada üksikasjalikud eeskirjad lõike 1 kohaselt antava teabe vormi ja esitamise kohta ning lõikes 3 osutatud kogu liitu hõlmava ülevaate vormi ja esitamise kohta. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 15 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 12

Juurdepääs õiguskaitsele

1.Liikmesriigid tagavad, et füüsilistel või juriidilistel isikutel või nende ühendustel, organisatsioonidel või rühmadel on kooskõlas siseriiklike õigusaktide või tavadega juurdepääs läbivaatamismenetlusele kohtus või seaduse alusel loodud muus sõltumatus ja erapooletus asutuses artiklite 4–8 rakendamisega seotud otsuste, tegevuse või tegevusetuse sisulise või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks, eeldusel, et on täidetud üks järgmistest tingimustest:

(c)neil on küllaldane huvi;

(d)nad väidavad, et nende õigusi on kahjustatud, kui asjakohase liikmesriigi menetlusseadus seab selle eeltingimuseks.

2.Liikmesriigid määravad kindlaks, millises etapis võib otsuseid, tegevust või tegevusetust vaidlustada.

3.Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguste kahjustamise, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele.

Sel eesmärgil käsitatakse lõike 1 punkti a kohaldamisel piisavana keskkonnakaitset edendavate, siseriikliku õiguse nõuetele vastavate valitsusväliste organisatsioonide huvi.

Samuti loetakse, et sellistel organisatsioonidel on õigusi, mida saab kahjustada lõike 1 punkti b tähenduses.

4.Lõiked 1, 2 ja 3 ei välista eelneva läbivaatamise menetluse võimalust haldusasutuses ega mõjuta nõuet ammendada halduskorras läbivaatamise menetlused enne asja kohtusse läbivaatamisele saatmist, kui siseriiklikus õiguses on selline nõue.

5.Kõik lõigetes 1 ja 4 osutatud läbivaatamismenetlused peavad olema ausad, õiglased, õigeaegsed ega või olla takistavalt kulukad.

6.Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks teave halduslike või kohtulike läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta.

Artikkel 13

Hindamine

1.Komisjon hindab käesolevat määrust hiljemalt... [kuus aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva]. Hindamine põhineb vähemalt järgmistel elementidel:

(a)käesoleva määruse rakendamisel saadud kogemused;

(b)andmekogumid, mille liikmesriigid on koostanud artikli 11 lõike 1 kohaselt, ja kogu liitu hõlmav ülevaade, mille Euroopa Keskkonnaamet on koostanud artikli 11 lõike 3 kohaselt;

(c)asjakohased teaduslikud, analüütilised ja epidemioloogilised andmed;

(d)tehnilised ja teadusandmed;

(e)Maailma Terviseorganisatsiooni soovitused, kui need on olemas.

2.Lõikes 1 osutatud hindamisel arvestab komisjon eriti järgmiste aspektidega:

(a)I lisas esitatud miinimumnõuded;

(b)II lisas esitatud olulised riskijuhtimisülesanded;

(c)lisanõuded, mille pädevad asutused on seadnud vastavalt artikli 7 lõike 3 punktidele b ja c;

(d)vee taaskasutuse mõju keskkonnale ja inimeste tervisele.

Artikkel 14

Delegeeritud volituste rakendamine

1.Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.Artikli 4 lõikes 3 ja artikli 5 lõikes 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.

3.Euroopa Parlament või nõukogu võib artikli 4 lõikes 3 ja artikli 5 lõikes 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon iga liikmesriigi määratud ekspertidega kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes.

5.Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.Artikli 4 lõike 3 ja artikli 5 lõike 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 15

Komiteemenetlus

1.Komisjoni abistab direktiivi 2000/60/EÜ alusel asutatud komitee. See komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 16

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavate karistuste eeskirjad ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende eeskirjade rakendamine. Ettenähtud karistused peavad olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad hiljemalt... [kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] komisjonile kõnealustest eeskirjadest ja meetmetest ning seejärel kõigist nende hilisematest muudatustest.

Artikkel 17

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates ... [üks aasta pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

(1)    See moodustab kokku umbes veerandi kogu võetud mageveest. Niisutamiseks võetud vesi moodustab umbes 60 % kogu võetud mageveest Lõuna- ja Kagu-Euroopas ning kuni 80 % teatavates valgalapiirkondades.

(2)     http://www.bbc.com/news/world-europe-40803619

(3)    KOM (2007) 414.

(4)    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni talituste töödokumendis, milles käsitletakse põllumajandust ja säästvat veemajandust ELis (SWD(2017) 153 final), viidatakse vee taaskasutamisele kui ühele hulgast meetmetest, millega on võimalik vähendada liigse veevõtmisega seotud kahjulikku mõju.

(5)

   Liidu üldine keskkonnaalane tegevusprogramm aastani 2020 (otsus nr 1386/2013/EL) ja eelkõige selle järgmised eesmärgid:

·„kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali“ meetmetega, millega tagatakse 2020. aastaks järgmine:

b) survetegurite mõju siirde-, ranniku- ja mageveele (sh pinna- ja põhjavesi) on märkimisväärselt vähendatud, et saavutada vee raamdirektiivis määratletud hea seisund või seda säilitada või suurendada;

f) toitainete ringlust (lämmastik ja fosfor) majandatakse jätkusuutlikumalt ja ressursitõhusamalt;

·„muuta liidu majandus ressursitõhusaks, keskkonnahoidlikuks ja konkurentsivõimeliseks vähese CO2-heitega majanduseks“ meetmetega, millega tagatakse 2020. aastaks järgmine:

b) liidu majanduse kõigi peamiste sektorite kogu keskkonnamõju on oluliselt vähendatud, ressursitõhusust on suurendatud ning kehtestatud on võrdlus- ja mõõtmismeetodid. Kehtestatud on turu- ja poliitikastiimulid, millega edendatakse äriinvesteeringuid ressursitõhususse, ning keskkonnahoidlikku majanduskasvu stimuleeritakse innovatsiooni edendavate meetmete kaudu;

c) struktuurimuutused tootmise, tehnoloogia ja innovatsiooni vallas, samuti tarbimisharjumustes ja elustiilis on vähendanud tootmise ja tarbimise kogu keskkonnamõju, eriti toidu- ja elamusektoris ning liikuvuse valdkonnas;

(6)    Näide sellise olukorra kohta on E. coli puhangud, mis mõjutasid 2011. aastal 16 riiki Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning mille puhul haigestus Saksamaal enam kui 4 000 inimest ja suri 53 inimest. Puhangu põhjuseks peeti Hispaaniast imporditud kurke, mida oli kastetud puhastatud reoveega, ning mitu liikmesriiki, sealhulgas Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa ja Ühendkuningriik, peatasid Hispaania toodete impordi või piirasid seda kartuses, et need võivad olla niisutamise käigus saastunud. Hiljem tõestati, et E. coli puhangu allikaks polnud kurgid, vaid Saksamaa põllumajandusettevõttest pärit idandatud seemned; asjaomased põld-lambaläätse seemned olid pärit Egiptusest. Juhtum läks Hispaaniale hinnanguliselt maksma 200 miljonit eurot nädalas, sest tellimused tühistati ja see vähendas Murcia piirkonnas 2010.–2011. aasta kasvuperioodil põllumajandustulu 11,3 % võrra. Seetõttu on välditud taaskasutatava veega kastetud toiduainete töötlemisse investeerimist.

(7)     http://ec.europa.eu/environment/water/reuse.htm

(8)    Teavet koguti vee taaskasutamise olukorra kohta ELi liikmesriikides ning osalejaid kutsuti üles andma tagasisidet mõjuhinnangu tugiuuringute esialgsete versioonide kohta, mille konsultandid koostanud olid. 2015. aasta juunis korraldasid keskkonna peadirektoraat ja Teadusuuringute Ühiskeskus tehnilise seminari vee taaskasutamise kvaliteedi võimalike miinimumnõuete kohta ELi tasandil. 2016. aasta märtsis ja oktoobris ning 2017. aasta juunis toimusid koosolekud konkreetselt selleks, et arutada Teadusuuringute Ühiskeskuse tehnilise aruande esialgseid versioone. Esitati ka mõjuhinnangu esialgsed osad, et saada tagasisidet ja koguda lisateavet. Ühtlasi konsulteeriti põhjavee direktiivi, keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi, asulareovee puhastamise direktiivi ja joogivee direktiivi eksperdirühmadega.

(9)    Komitee arvamus SEC(2018)249, mõjuhinnang SWD(2018)249, mõjuhinnangu kommenteeritud kokkuvõte SWD(2018)250

(10)    SWD(2017) 230.

(11)    COM(2017) 312.

(12)    COM(2017) 753.

(13)    ELT L , , lk .

(14)    ELT L , , lk .

(15)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(16)    Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40).

(17)    COM (2012) 673.

(18)    KOM (2007) 414.

(19)    COM (2015) 614.

(20)    Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1–8).

(21)    Nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32).

(22)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

(23)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (ELT L 139, 30.4.2004, lk 1).

(24)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. jaanuari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 183/2005, millega kehtestatakse söödahügieeni nõuded (ELT L 35, 8.2.2005, lk 1).

(25)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (ELT L 70, 16.3.2005, lk 1).

(26)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (loomsete kõrvalsaaduste määrus) (ELT L 300, 14.11.2009, lk 1).

(27)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (ELT L 64, 4.3.2006, lk 37).

(28)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/118/EÜ, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest (ELT L 372, 27.12.2006, lk 19).

(29)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (ELT L 348, 24.12.2008, lk 84).

(30)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).

(31)    Komisjoni 15. novembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2073/2005 toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta (ELT L 338, 22.12.2005, lk 1).

(32)    Komisjoni 19. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1881/2006, millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes (ELT L 364, 20.12.2006, lk 5).

(33)    Komisjoni 25. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 142/2011, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad, ja nõukogu direktiivi 97/78/EÜ seoses teatavate selle direktiivi alusel piiril toimuvast veterinaarkontrollist vabastatud proovide ja näidistega (ELT L 54, 26.2.2011, lk 1).

(34)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, 14.2.2003, lk 26).

(35)    ELT L 124, 17.5.2005, lk 4.

(36)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiv 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (ELT L 108, 25.4.2007, lk 1).

(37)    ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(38)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,28.5.2018

COM(2018) 337 final

LISAD

järgmise dokumendi juurde:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus

vee taaskasutuse miinimumnõuete kohta

{SEC(2018) 249 final}
{SWD(2018) 249 final}
{SWD(2018) 250 final}

I LISA

KASUTUSOTSTARBED JA MIINIMUMNÕUDED

1. jagu.    Taaskasutusele suunatud vee kasutusotstarbed, nagu on osutatud artiklis 2

(a)Põllumajanduslik niisutus

Põllumajanduslik niisutus on järgmist liiki põllumajanduskultuuride niisutamine:

·toorena tarbitavad toidukultuurid, st inimtoiduks ettenähtud põllumajanduskultuurid, mida süüakse toorena või töötlemata;

·töödelduna tarbitavad toidukultuurid, st inimtoiduks ettenähtud põllumajanduskultuurid, mida ei sööda mitte toorena, vaid pärast töötlemisprotsessi (kuumtöötlemine, tööstuslik töötlemine);

·muud kui toidukultuurid, st muuks otstarbeks kui inimtoiduks kasutatavad põllumajanduskultuurid (nt karjamaa-, sööda-, kiu-, dekoratiiv-, seemne-, energia- ja murukultuurid).

2. jagu.    Miinimumnõuded

2.1. Miinimumnõuded põllumajanduslikuks niisutuseks ettenähtud taaskasutusele suunatud vee jaoks 

Tabelis 1 on esitatud taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi klassid ning iga klassi puhul lubatud kasutusotstarve ja niisutusmeetodid. Punkti a tabelis 2 on esitatud vee kvaliteedi miinimumnõuded. Punkti b tabelites 3 (korraline seire) ja 4 (kontrollseire) on esitatud taaskasutusele suunatud vee seire vähim sagedus ja seire tulemuseesmärgid.

Tabel 1. Taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi klassid ning lubatud kasutusotstarve ja niisutusmeetod

(*) Tilkkastmine on mikroniisutussüsteem, mille abil viiakse vesi tilkade või pisikeste jugadena taimedeni, tilgutades seda väga aeglaselt (2–20 liitrit tunnis) mullale või vahetult selle pinna alla väikese läbimõõduga, tilgutuspeadega varustatud plastvoolikute süsteemist.

(a)Veekvaliteedi miinimumnõuded

Tabel 2. Taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi nõuded põllumajanduslikuks niisutamiseks

Taaskasutusele suunatud vesi loetakse tabeli 2 nõuetele vastavaks, kui mõõtetulemused vastavad kõigile järgmistele kriteeriumidele:

·vähemalt 90 % proovidest vastab E. coli, Legionella spp. ja sooles parasiteerivate nematoodide kohta esitatud soovituslikele väärtustele. Ükski proovide analüüsiväärtus ei tohi ületada hälbe ülempiiri, milleks on üks kümnendlogaritmiline ühik E. coli ja Legionella spp. kohta esitatud soovituslikest väärtustest ning 100 % sooles parasiteerivate nematoodide kohta esitatud soovituslikust väärtusest;

·vähemalt 90 % proovidest vastab A klassi all BHT5, TSS ja hägususe kohta esitatud soovituslikele väärtustele. Ükski proovide analüüsiväärtus ei tohi ületada hälbe ülempiiri, milleks on 100 % soovituslikust väärtusest.

(b)Seire miinimumnõuded

Taaskasutatava vee puhasti käitaja teeb korralist seiret kontrollimaks, et taaskasutusele suunatud vesi vastab punkti a kohastele vee kvaliteedi miinimumnõuetele. Korraline seire lisatakse vee taaskasutuse süsteemi kontrolli menetlustesse.

Tabel 3. Põllumajanduslikuks niisutuseks ettenähtud taaskasutusele suunatud vee korralise seire vähim sagedus

Kontrollseire tuleb teha enne taaskasutatava vee puhasti kasutuselevõttu, samuti siis, kui ajakohastatakse seadmeid ja kui lisatakse uusi seadmeid või protsesse.

Kontrollseiret tuleb teha taaskasutusele suunatud vee kvaliteedi kõige rangema klassi A puhul, et hinnata tulemuseesmärkide (vähendamine log10-ühiku võrra) täitmist. Kontrollseire tähendab iga patogeenide rühmaga (bakterid, viirused ja ainuraksed) seotud indikaatormikroorganismide seiret. Indikaatormikroorganismideks on patogeensete bakterite puhul valitud E. coli, patogeensete viiruste puhul F-spetsiifilised kolifaagid, somaatilised kolifaagid või kolifaagid ning ainuraksete puhul Clostridium perfringens'i spoorid või spoore moodustavad väävlit redutseerivad bakterid. Valitud indikaatormikroorganismide suhtes tehtava kontrollseire tulemuseesmärgid (vähendamine log10-ühiku võrra) on esitatud tabelis 4 ja need peavad olema täidetud taaskasutatava vee puhasti väljalaskmes (nõuetele vastavuse hindamise koht), võttes arvesse kontsentratsioone asulareoveepuhastisse sisenevas toorreovees.

Tabel 4. Põllumajanduslikuks niisutuseks ettenähtud taaskasutusele suunatud vee kontrollseire

(*) Kontrollseireks võib väljapakutud indikaatormikroorganismide asemel kasutada ka võrdluspatogeene Campylobacter, Rotavirus ja Cryptosporidium. Sel juhul tuleks järgida järgmisi log10-ühiku võrra vähendamise eesmärke: Campylobacter (≥ 5,0), Rotavirus (≥ 6,0) ja Cryptosporidium (≥ 5,0).

(**) Viiruste kohta on sobivaimaks näitajaks valitud kolifaagide üldarv. Kui aga kolifaagide üldarvu kohta ei ole võimalik analüüse teha, tuleb analüüsida vähemalt üht neist (F-spetsiifilised või somaatilised kolifaagid).

(***) Ainuraksete kohta on sobivaimaks näitajaks valitud Clostridium perfringens’i spoorid. Kui aga Clostridium perfringens’i spooride kontsentratsioon ei võimalda nõutavat kümne logaritmilise väärtuse võrra vähendamist kinnitada, võib selle asemel kasutada spoore moodustavaid väävlit redutseerivaid baktereid.

Käitaja valideerib ja dokumenteerib seires kasutatavad analüüsimeetodid kooskõlas standardiga EN ISO/IEC-17025 või muude riigisiseste või rahvusvaheliste standarditega, millega tagatakse võrdväärne kvaliteet.

II lisa

Olulised riskijuhtimisülesanded

1.Kirjeldada vee taaskasutuse süsteemi alates reovee sisenemisest asulareoveepuhastisse kuni kasutuskohani, sh reovee allikad, taaskasutatava vee puhastis kasutatavad puhastusetapid ja -tehnoloogia, varustamis- ja hoiustamistaristu, kasutusotstarve, kasutuskoht ning pakutava taaskasutusele suunatud vee kogus. Selle ülesande eesmärk on koostada kogu vee taaskasutuse süsteemi üksikasjalik kirjeldus.

2.Teha kindlaks võimalikud ohud, eelkõige saasteainete ja patogeenide olemasolu, ning ohtlike olukordade (nt puhastamisel esinevate tõrgete, juhuslike lekete või saaste) tekke võimalus kirjeldatavas vee taaskasutuse süsteemis.

3.Teha kindlaks keskkonnad, populatsioonid ja üksikisikud, millel või kellel on risk kindlakstehtud võimalike ohtudega vahetult või kaudselt kokku puutuda, võttes arvesse konkreetseid keskkonnategureid, nagu kohalikud hüdrogeoloogilised ja topoloogilised olud, mullaliigid ning ökoloogilised olud, samuti põllumajanduskultuuride liigi ja põllumajandustavadega seotud tegureid. Arvesse tuleb võtta ka vee taaskasutusse suunamise toimingute võimalikku pöördumatut või pikaajalist negatiivset mõju.

4.Teha riskihindamine, mis hõlmab nii keskkonnariske kui ka inimeste ja loomade tervisele kaasnevaid riske, võttes arvesse kindlakstehtud võimalike ohtude laadi, kindlakstehtud keskkondi, populatsioone ja üksikisikuid, millel või kellel on risk nende ohtudega kokku puutuda, ning ohtude võimaliku mõju suurust, samuti kõiki asjakohaseid liidu ja riigisiseseid õigusakte, suunisdokumente ja miinimumnõudeid, mis on seotud toidu ja sööda ning töötajate ohutusega. Kui riskide iseloomustamisel esineb teaduslikku ebakindlust, järgitakse ettevaatuspõhimõtet.

Riskihindamine koosneb järgmistest osadest:

(c)hinnatakse keskkonnariske, tehes sealhulgas kõike järgmist:

(`)kinnitatakse ohtude laadi, sh kui see on asjakohane, siis prognoositavat taset, mille korral mõju ei esine;

(a)hinnatakse võimalikku kokkupuute ulatust;

(b)iseloomustatakse riski;

(`)hinnatakse inimeste tervisele kaasnevaid riske, tehes sealhulgas kõike järgmist:

(`)kinnitatakse ohtude laadi, sh doosi-reaktsiooni seost, kui see on asjakohane;

(a)hinnatakse võimalikku doosi suurust või kokkupuute ulatust;

(b)iseloomustatakse riski.

Riskihindamisel võetakse arvesse vähemalt järgmisi nõudeid ja kohustusi:

(a)nõue vähendada ja hoida ära nitraatidest põhjustatud veereostust kooskõlas nõukogu direktiiviga 91/676/EMÜ 2 ;

(b)kohustus täita joogiveekaitsealade puhul nõukogu direktiivi 98/83/EÜ 3 nõudeid;

(c)nõue täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ 4 sätestatud keskkonnaeesmärke;

(d)nõue hoida ära põhjavee reostust kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/118/EÜ 5 ;

(e)nõue järgida prioriteetsete ainete ja teatavate muude saasteainete keskkonnakvaliteedi standardeid, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/105/EÜ 6 ;

(f)nõue järgida riikliku tähtsusega (st valgalale eriomaste) saasteaineid hõlmavaid keskkonnakvaliteedi standardeid, mis on kehtestatud direktiiviga 2000/60/EÜ;

(g)nõue täita suplusvee kvaliteedi standardeid, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/7/EÜ 7 ;

(h)nõukogu direktiivis 86/278/EMÜ 8 sätestatud nõuded keskkonna, eelkõige mulla kaitsmise kohta reoveesetete kasutamisel põllumajanduses;

(i)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 852/2004 9 kehtestatud nõuded toiduainete hügieeni kohta ning juhised, mis on esitatud komisjoni suunistes värskete puu- ja köögiviljade esmatootmises esinevate mikrobioloogiliste ohtude maandamiseks hea hügieeni abil;

(j)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 183/2005 10 kehtestatud söödahügieeni nõuded;

(k)nõue täita asjakohaseid mikrobioloogilisi kriteeriume, mis on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 2073/2005 11 ;

(l)nõuded, mis on seotud komisjoni määruses (EÜ) nr 1881/2006 12 sätestatud teatavate saasteainete piirnormidega toiduainetes;

(m)nõuded, mis on seotud taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormidega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 396/2005 13 ;

(n)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 14 ning komisjoni määruse (EL) nr 142/2011 15 nõuded loomatervise kohta.

5.Kui see on keskkonna ning inimeste tervise piisava kaitse tagamiseks vajalik ja asjakohane, määrata kindlaks I lisas esitatut täiendavad ja/või sellest rangemad vee kvaliteedi ja seire nõuded.

Need lisanõuded võivad sõltuvalt punktis 4 osutatud riskihindamise tulemusest olla seotud järgmisega:

(a)raskmetallid;

(b)pestitsiidid;

(c)desinfitseerimise kõrvalsaadused;

(d)ravimid;

(e)muud uued probleemsed ained;

(f)antimikroobikumiresistentsus.

6.Teha kindlaks ennetusmeetmed, mida riskide piiramiseks juba võetakse või tuleks võtta, et kõiki kindlakstehtud riske oleks võimalik nõuetekohaselt juhtida.

Sellised ennetusmeetmed võivad hõlmata:

(a)juurdepääsukontrolli;

(b)täiendavaid desinfitseerimis- või saasteainete eemaldamise meetmeid;

(c)spetsiaalset niisutamistehnoloogiat, millega vähendatakse aerosooli tekke ohtu (nt tilkkastmine);

(d)patogeenide hävinemise soodustamist enne saagikoristust;

(e)vähimate ohutusvahemaade loomist.

Tabelis 1 on loetletud konkreetsed ennetusmeetmed, mis võivad sobida.

Tabel 1. Konkreetsed ennetusmeetmed

7.Tagada, et kasutusel on piisavad kvaliteedikontrollisüsteemid ja -menetlused, sh taaskasutusele suunatud vee seire vastavalt asjakohastele näitajatele, ning et kehtestatud on piisavad seadmehooldusprogrammid.

8.Tagada, et kasutusel on keskkonnaseiresüsteemid, mille abil avastatakse vee taaskasutuse negatiivne mõju, samuti tagada, et seire kohta antakse tagasisidet ning et kõik protsessid ja menetlused on õigesti valideeritud ja dokumenteeritud.

Taaskasutatava vee puhasti käitajal soovitatakse seada sisse ja hoida kasutuses kvaliteedijuhtimissüsteem, mis on sertifitseeritud standardi ISO 9001 või sellega võrdväärse standardi alusel.

9.Tagada, et kasutusel on asjakohane intsidentide ja hädaolukordade ohjamise süsteem, sh kord, mille kohaselt teavitatakse kõiki asjakohaseid osalisi juhtumist nõuetekohaselt, ning et olemas on korrapäraselt ajakohastatav hädaolukorra lahendamise kava.

(1)    Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40).

(2)    Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1–8).

(3)    Nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32).

(4)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(5)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/118/EÜ, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest (ELT L 372, 27.12.2006, lk 19).

(6)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (ELT L 348, 24.12.2008, lk 84).

(7)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ (ELT L 64, 4.3.2006, lk 37).

(8)    Nõukogu 12. juuni 1986. aasta direktiiv 86/278/EMÜ keskkonna ja eelkõige pinnase kaitsmise kohta reoveesetete kasutamisel põllumajanduses (EÜT L 181, 4.7.1986, lk 6).

(9)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (ELT L 139, 30.4.2004, lk 1).

(10)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. jaanuari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 183/2005, millega kehtestatakse söödahügieeni nõuded (ELT L 35, 8.2.2005, lk 1).

(11)    Komisjoni 15. novembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2073/2005 toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta (ELT L 338, 22.12.2005, lk 1).

(12)    Komisjoni 19. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1881/2006, millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes (ELT L 364, 20.12.2006, lk 5).

(13)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (ELT L 70, 16.3.2005, lk 1).

(14)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (loomsete kõrvalsaaduste määrus) (ELT L 300, 14.11.2009, lk 1).

(15)    Komisjoni 25. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 142/2011, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad, ja nõukogu direktiivi 97/78/EÜ seoses teatavate selle direktiivi alusel piiril toimuvast veterinaarkontrollist vabastatud proovide ja näidistega (ELT L 54, 26.2.2011, lk 1).