Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document C2007/140/11

    Kohtuasi C-139/07: Euroopa Ühenduste Komisjoni 8. märtsil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 14. detsembri 2006 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-237/02: Technische Glaswerke Ilmenau GmbH versus Euroopa Ühenduste Komisjon

    ELT C 140, 23.6.2007, p. 6–7 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    23.6.2007   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 140/6


    Euroopa Ühenduste Komisjoni 8. märtsil 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 14. detsembri 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T-237/02: Technische Glaswerke Ilmenau GmbH versus Euroopa Ühenduste Komisjon

    (Kohtuasi C-139/07)

    (2007/C 140/11)

    Kohtumenetluse keel: saksa

    Pooled

    Apellant: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: V. Kreuschitz ja P. Aalto)

    Teised menetlusosalised: Techniche Glaswerke Ilmenau GmbH, Schott Glas, Rootsi Kuningriik, Soome Vabariik

    Apellandi nõuded

    Tühistada Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-237/02 (1): Technische Glaswerke Ilmenau GmbH vs. komisjon osas, milles tühistati komisjoni 28. mai 2002. aasta otsus, millega keelduti andmast juurdepääsu Technische Glaswerke Ilmenau GmbH'le antud riigiabi uurimismenetlusega seotud dokumentidele, ja

    mõista kohtukulud välja Technische Glaswerke Ilmenau GmbH'lt.

    Väited ja peamised argumendid

    Euroopa Ühenduste Komisjon nõuab Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-237/02: Technische Glaswerke Ilmenau GmbH vs. komisjon, millega tühistati komisjoni 28. mai 2002. aasta otsus, tühistamist osas, milles keelduti andmast juurdepääsu Technische Glaswerke Ilmenau GmbH'le antud riigiabi uurimismenetlusega seotud dokumentidele.

    Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole uurimismenetluses menetlusosalistel ja seega ka riigiabi saajatel dokumentidele juurepääsu õigust. Seega rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–89, et ei esine erilisi asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et dokumentidele juurdepääsu taotlus tuleb tagasi lükata. Kohtupraktika alusel on ilmne, et juurdepääsuõigust puudutav erand hõlmab ilmselgelt neid dokumente tervikuna ja seega ei ole iga dokumenti eraldi vaja hinnata.

    Lisaks sellele on riigiabi uurimismenetlus suunatud abi andva riigi vastu, eelkõige kui riigiabi saajal ei olnud õigust riigiabi saada. Lõpuks peaks juurdepääsuõigusega seoses olema otsustav see, mida Euroopa Kohus EÜ artikli 226 kohaste liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustega seoses on õigesti sedastanud, nimelt et sellistes menetlustes ei ole avalikkusel dokumentidele juurdepääsu õigust.

    Vaidlustatud kohtuotsus toob kaasa sellise absurdse tagajärje, et avalikkusel on sellise avalikkust edendavate õigusnormi, nagu määruse nr 1049/2001 (2), alusel suurem õigus dokumentidele juurepääsuks, kui riigiabi saajal, kellel on aga, kuna teda see otseselt ja isiklikult puudutab EÜ artikli 230 lõigu 4 tähenduses, õigus vaidlustada menetluse lõpetamise otsus kohtus. Veelgi raskem on mõista aga järgnevat tagajärge, nimelt riigiabi saaja taotluse, milles viidatakse õiguskaitsevahendite kasutamisele, saab tagasi lükata, kuid riigiabi saaja või kolmanda isiku taotlust, milles viidatakse määrusele üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, tagasi lükata ei saa.

    Kolmanda väitega heidab komisjon vaidlustatud otsusele ette, et sellega antakse sõnale, so määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ainsuses kasutatud sõnale „dokument” ja sama määruse artiklis 6 kasutatud samale sõnale erinev tähendus. Kuna artikli 4 lõikes 2 tähendab see sõna, et taotluse tagasilükkamisel tuleb iga dokumenti hinnata eraldi, tõlgendas Esimese Astme Kohus artiklit 6 viisil, et dokumentidele juurdepääsu taotlust saab esitada ka haldusaktis nimetatud dokumentide kogumi osas.

    Neljandas väites toob komisjon esile, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 255, kuna Esimese Astme Kohtu otsust ei ole põhjendatud mitte õigusnormi alusel vaid õigusnormist sõltumatute seisukohtade alusel.

    Lõpuks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus tegi vea tuvastades, et Technische Glaswerke Ilmenau GmbH'le antud riigiabi puudutavad menetlused olid lõppenud selleks ajaks, kui tehti otsus haldusaktile juurdepääsuõiguse andmise kohta, ning ametiasutustel ei olnud enam huvi juurdepääsuõiguse andmisest keeldumiseks, mis ei vasta tõele Esimese Astme Kohtu menetluse tõttu. Esimese Astme Kohus on ka vääralt lähtunud sellest, et määruse nr 1049/2001 alusel on varasem riigiabi puudutav kohtuparktika ja asjaomased menetlusõiguslikud sätted iganenud.

    Apellastioonkaebus Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T-237/02: Technische Glaswerke Ilmenau GmbH vs. komisjon, milles tühistati komisjoni 28. mai 2002. aasta otsus, millega keelduti andmast juurdepääsu Technische Glaswerke Ilmenau GmbH'le antud riigiabi uurimismenetlusega seotud dokumentidele — Määruse nr 1049/2001 kohaldamine riigiabi uurimismenetluse dokumentidele — asjaomase ametiasutuse kohustus viia läbi juurdepääsu taotluses viidatud dokumentide üksikasjalik hindamine iga dokumendi sisu osas eraldi.


    (1)  EKL C 331, lk 29.

    (2)  EÜT L 145, lk 43 ; ELT eriväljaanne nr 01/03, lk 331.


    Top