Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document C2007/056/63

    Kohtuasi T-5/07: 5. jaanuaril 2007 esitatud hagi — Belgia versus komisjon

    ELT C 56, 10.3.2007, p. 32–34 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    10.3.2007   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 56/32


    5. jaanuaril 2007 esitatud hagi — Belgia versus komisjon

    (Kohtuasi T-5/07)

    (2007/C 56/63)

    Kohtumenetluse keel: prantsuse

    Pooled

    Hageja: Belgia Kuningriik (esindajad: L. Van den Broeck, advokaadid J.-P. Buyle ja C. Steyaert)

    Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

    Hageja nõuded

    Tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

    esimese võimalusena, tühistada komisjoni 18. oktoobri 2006. aasta otsus osas, millega otsustati, et “vanad ESF-i võlanõuded” — mis Belgia Kuningriik tasus 21. detsembril 2004 vabatahtlikult, kuid kõigi menetlusõiguste säilitamise tingimusel — ei ole aegunud;

    sellest tulenevalt otsustada, et need võlad olid aegunud määruse 2988/95/EÜ, Euratom artikli 3 lõike 1 alusel, ja kohustada komisjoni maksma Belgia Kuningriigile tagasi 631 177,60 euro suurune summa, koos alates 21. detsembrist 2004 kohaldatava ja 3,5 protsendipunkti võrra suurendatavast EKP baasmäärast lähtudes arvutatava viivisega;

    teise võimalusena tühistada komisjoni 18. oktoobri 2006. aasta otsus osas, millega otsustati, et vaidlusaluste vanade ESF-i võlgade maksmata jätmine tõi kaasa viivise, ja sellest tulenevalt kohustada Euroopa Komisjoni maksma hagejale tagasi vaidlusaluste võlgade pealt tasutud viivis summas 377 724,99 eurot koos alates 21. detsembrist 2004 kohaldatava ja 3,5 protsendipunkti võrra suurendatavast EKP baasmäärast lähtudes arvutatava viivisega;

    kolmanda võimalusena tühistada komisjoni 18. oktoobri 2006. aasta otsus osas, mis puudutab väljanõutud viiviste määra. Otsustada, et see viivisemäär muutub vastavalt EKP poolt tema peamistele refinantseerimistehingutele kohaldatavale intressimäärale, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, ja sellest tulenevalt kohustada komisjoni hagejale tagasi maksma vaidlusaluste nõuetega seotud ülemääraselt makstud viivis koos alates 21. detsembrist 2004 kohaldatava ja 3,5 protsendipunkti võrra suurendatavast EKP baasmäärast lähtudes arvutatava viivisega;

    igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

    Väited ja peamised argumendid

    Käsitletava hagiavaldusega esitab hageja nõude tühistada komisjoni 18. oktoobri 2006. aasta kirjas toodud otsus, millega keelduti hagejale hüvitamast summat, mis ta maksis vanade Euroopa Sotsiaalfondi võlanõuete katteks, mis Belgia Kuningriigi väitel tuleb hüvitada põhjendusel, et need nõuded on aegumistähtaja ületanud, ja teise võimalusena põhjendusel, et puudub õiguslik alus intressimaksete sissenõudmiseks.

    Ajavahemikul 1987. aastast kuni 1992. aastani nõudis komisjon hagejalt otsustega, mis olid vastu võetud määruse nr 2950/83/EMÜ (1) ja otsuse 83/673/EMÜ (2) alusel nende summade tagasimaksmist, mis anti abi korras erinevatele Belgia asutustele (arendajatele) ja mis nad jätsid kasutamata. Belgia Kuningriik andis komisjoni väljastatud maksuteated edasi asjassepuutuvatele arendajatele. Kuigi mõned arendajad maksid summad komisjonile otse tagasi, asusid teised komisjoniga kirjavahetusse tagasimaksmise nõude seaduslikkuse kohta. Komisjoni algatusel alustati 2002. aastal uus diskussioon. 2004. aastal astus komisjon samme, et tasaarvestada vanade ESF-i võlanõuete alusel võlgnetavad summad (võlateated, mis väljastati ajavahemikul 15. jaanuarist 1987 kuni 31. detsembrini 1991) — lisaks viivis, mida kohaldati alates maksuteate väljastamisest — hageja võlanõuetega komisjoni vastu ESF-i fondide juhtimise raames. Hageja vaidlustas selle tasaarvestuse, samuti komisjoni kohaldatud viivised, põhjendusega, et võlg oli aegunud ja et viiviste kohaldamiseks puudub seaduslik alus. Sellest hoolimata maksis Belgia Kuningriik viiviste kulgemise peatamiseks summa, mis vastas tasaarvestamata ESF-i võlanõuete alusel võlgnetavate summade jäägile. Samal ajal selgitas hageja, et see ei ole mitte kirjavahetuses esitatud argumentidest loobumine ja et ta jätab endale õiguse nõuda nende summade tagasimaksmist, kuivõrd tema argumendid on hästi põhjendatud. Komisjon vastas 19. jaanuari 2005. aasta kirjaga, milles ta avaldas oma seisukohad hageja väidete kohta. See kiri oli Belgia Kuningriigi poolt Esimese Astme Kohtusse esitatud tühistamishagi ese. 2. mai 2006. aasta määrusega jättis Esimese Astme Kohus hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata põhjusel, et kõnealune kiri ei ole EÜ artikli 230 mõttes vaidlustatav akt. (3)

    Hageja saatis 29. juunil 2006 komisjonile uue kirja, kutsudes üles tagasi maksma summat, mis vastab tasaarvestamata ESF-i võlanõuete alusel võlgnetavate summade jäägile — mis maksti, et peatada viiviste kulg —, toetudes eelnevalt esitatud argumentidele võlgade aegumistähtaja kohta, samuti viiviste maksmiseks seadusliku aluse puudumise kohta. Komisjon teatas 18. oktoobri 2006. aasta kirjaga oma keeldumisest nõutud väljamaksete teostamisest. See kiri on käesolevas menetluses vaidlustatud akt.

    Oma peamiste nõuete toetuseks väidab hageja, et ainus ühenduse õigusakt, mis käsitleb komisjoni poolt selliste summade tagasimaksmist, mida ei ole kasutatud kooskõlas Euroopa ühenduste sätetega, on määrus nr 2988/95/EÜ, Euratom (4). Hageja väidete kohaselt tuleb käesoleval juhul kohaldada määruse artiklit 3, mis kehtestab menetluste aegumistähtajad. Hageja väidab ka, et juhul, kui Esimese Astme Kohus otsustab, et komisjoni vastu ei saa tugineda määruse nr 2988/95/EÜ, Euratom artiklis 3 ettenähtud aegumistähtaegadele, tuleks viidata sama määruse artikli 2 lõikele 4 ja kohaldada Belgia õigust, mis reguleerib “isiklike” hagide aegumistähtaega.

    Teise võimalusena esitatud nõuete toetuseks, mis puudutavad komisjoni poolt nõutud viiviste maksmise seadusliku aluse puudumist, väidab Belgia Kuningriik, et komisjon eksis määruse nr 2342/2002/EÜ, Euratom, millega kehtestatakse finantsmääruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad (5), artikli 86 lõike 2 punkti b kohaldamisel. Hageja väidab, et on olemas erinormid, mis loovad erandi sellest määrusest, ja et nende erinormide kohaselt võib komisjon aluseks võtta ainult need sätted, mis puudutavad ESF-i toiminguid — ja mis on nende võlgade aluseks, mille maksmist komisjon nõuab — eesmärgiga määrata kindlaks, kui palju viivist, kui üldse, maksmisele kuulub. Selles suhtes väidab hageja, et komisjon võib nõuda viivist ainult juhul, kui viivis on ette nähtud, mida aga kõnealusel ajal ei olnud tehtud.

    Kolmanda võimalusena väidab Belgia Kuningriik, et vastupidi järeldustele, milleni jõudis komisjon, on väljanõutud viiviste määr muutuv. Järelikult, väidab hageja, peaks Euroopa Kohus kohustama komisjoni tagasi maksma ülemäärase viivise, mis Belgia Kuningriik maksis seoses vaidlusaluste võlgadega.


    (1)  Nõukogu 17. oktoobri 1983. aasta määrus (EMÜ) nr 2950/83, millega rakendatakse nõukogu otsust 83/516/EMÜ Euroopa Sotsiaalfondi ülesannete kohta (EÜT L 289, 22.10.1983, lk 1).

    (2)  Komisjoni 22. detsembri 1983. aasta otsus 83/673/EMÜ Euroopa Sotsiaalfondi juhtimise kohta (EÜT L 377, 31.12.1983, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 277).

    (3)  Esimese Astme Kohtu 2. mail 2006. aasta otsus kohtuasjas T-134/05: Belgia v. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

    (4)  Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).

    (5)  Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145).


    Top