Euroopa Ühenduste Komisjoni 29. septembri 2004. aasta hagi Iirimaa vastu

(Kohtuasi C-418/04)

(2005/C 6/44)

Kohtumenetluse keel: inglise

Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 29. septembril 2004 Euroopa Ühenduste Kohtule hagi Iirimaa vastu. Hageja esindajad on Barry Doherty ja Michel van Beek, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis.

Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Kohtul:

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Käesolev kohtuasi puudutab Iirimaa poolt teatud, direktiivis 79/409/EMÜ ja direktiivis 92/43/EMÜ sätestatud kohustuste täitmata jätmist. Komisjon väidab et:

Alates 1981. aastast pole Iirimaa klassifitseerinud, vastavalt direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (edaspidi “linnudirektiiv”) artikli 4 lõigetele 1 ja 2, kõiki direktiivi I lisa liikidele, samuti reeglipäraselt esinevatele rändliikidele arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid. Sellel on kaks aspekti. Esiteks pole teatud alade suhtes klassifitseerimist üldse toimunud (“klassifitseerimata jätmine”). Teiseks on teised alad jäetud täielikult klassifitseerimata (“osaline klassifitseerimine”). Arvestades territoriaalset kaetust, on Iirimaal klassifitseerimata jätmise ja osalise klassifitseerimise koostoime tagajärjel kõikide liikmesriikide hulgas, enne 1. mail 2004 aset leidnud ühinemisi, suuruselt teine kõige väiksem erikaitsealade võrgustik.

Iirimaa pole kehtestanud, vastavalt linnudirektiivi 79/409/EMÜ artikli 4 lõigetele 1 ja 2, erikaitsealade jaoks vajalikku õigusliku kaitse korda. Iirimaa siseriikliku õiguse kohaldamisala piirdub selliste meetmetega, mida võib nimetada ennetusmeetmeteks, s.t meetmetega, mis on kohaldatavad inimtegevusest tuleneva elupaikade ohustamise ja loodusliku linnustiku häirimise korral. Lisaks sellele, et need ennetavad meetmed sisaldavad sisulisi vigu, väidab komisjon, et artikli 4 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud õigusliku kaitse korra kohaldamisala on laiem ning erikaitsealade linnuliikide ellujäämise ja paljunemise tagamine võib nõuda enamat kui kahjuliku inimtegevuse ohjeldamise püüdlusi.

Kuigi asjakohased Iiri õigusaktid erikaitsealadest väljaspool asuvate elukohtade kaitse kohta on olemas, puudub sellel linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimeses lauses nõutud üksikasjalikkus. Iseäranis ei kehtesta Iiri õigus mingeid erilisi kohustusi looduslike linnuliikide suhtes, millele peaks laienema erikaitsealade kaitse, mis ei kuulu olemasolevasse Iiri erikaitsealade võrgustikku.

Puuduvad eraldi sätted, millega oleks rakendatud artikli 4 lõike 4 teist lause, milles on sätestatud, et liikmesriigid “püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida” väljaspool kaitsealasid. Paljude tegevuste suhtes, mis hävitavad elupaiku, puudub igasugune märkimisväärne õiguslik kontroll.

Direktiivi 92/43/EMÜ (“elupaikade direktiiv”) pidi rakendatama alates 10. juunist 1994. See tähendab, et Iirimaa oleks pidanud artikli 6 lõiked 2 ja 4 üle võtma ja neid kohaldama kõikide linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 alusel klassifitseeritud ja sama direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel tunnustatud erikaitsealade suhtes sellel kuupäeval või peale seda kuupäeva.

Komisjon leiab, et Iirimaa pole elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 2 üle võtnud ega kohaldanud.

Linnudirektiivi täieliku õigusliku mõju tagamiseks tuleb vastu võtta siseriiklikud meetmed direktiivi artikli 10 rakendamiseks. Iirimaa on jätnud artikli 10 rakendamata, jättes asjakohastes õigusnormides uurimistöö soodustamise kohustuse sätestamata.

(1)  EÜT L 103, 25.4.1979, lk 1.

(2)  EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.