Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document C2004/190/12

    Kohtuasi C-215/04: Eelotsusetaotlus, mille esitas Østre Landsret kohtuasjas v. Miljøstyrelsen

    ELT C 190, 24.7.2004, p. 7–7 (ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)

    24.7.2004   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 190/7

    Eelotsusetaotlus, mille esitas Østre Landsret kohtuasjas v. Miljøstyrelsen

    (Kohtuasi C-215/04)

    (2004/C 190/12)

    Euroopa Ühenduste Kohus on saanud Østre Landsret'i otsustatud eelotsusetaotluse kohtuasjas v. Miljøstyrelsen, mis saabus kohtukantseleisse.

    Østre Landsret küsib Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

    1)

    Kas nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse nr 259/93, (1) mis puudutab jäätmesaadetiste järelevalvet ja kontrolli Euroopa Ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, artikli 2 punkti g alapunktis ii kasutatud väljendit “kui see pole võimalik” tuleb mõista nii, et litsentseeritud koguja ei tohi automaatselt olla teataja, kes teatab jäätmete ekspordist nende taaskasutamise eesmärgil?

    Jaatava vastuse korral palutakse kohtul täpsustada, milliste kriteeriumide põhjal võib litsentseeritud koguja olla teataja, kes teatab jäätmete ekspordist nende taaskasutamise eesmärgil.

    Kas kriteeriumiks võib olla see, et jäätmete tekitaja ei ole tuntud, või siis see, et jäätmetekitajate arvu silmas pidades on nende tekitatud jäätmekogus nii väike, et ei oleks mõistlik, kui nad teataksid jäätmete ekspordist individuaalselt?

    2)

    Kas määruse nr 259/93 artikli 7 lõige 2 koostoimes artikli 4 punkti a esimese ja teise lõiguga lubavad lähtekoha pädevatel ametiasutustel keelduda loa andmisest jäätmete ekspordiks nende taaskasutamise eesmärgil, kui teatajalt puudub teave selle kohta, et sihtkohas käideldakse nimetatud jäätmed viisil, mis keskkonnaohutuselt on samaväärne lähtekoha õigusaktidega kehtestatud nõuetega?

    3)

    Kas määruse nr 259/93 artikli 6 lõike 5 esimest taanet tuleb mõista nii, et see tähendab, et jäätmete koostist puudutav teatamiskohustus on täidetud, kui teataja teeb teatavaks jäätmete liigi, näiteks “elektrikoostude jäätmed ja elektroonikaseadmete jäägid”?

    4)

    Kas määruse nr 259/93 artikli 7 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada selliselt, et artikli 7 lõikes 2 nimetatud tähtaeg hakkab kulgema arvates lähtekoha pädevate ametiasutuste poolt vastuvõtukviitungi väljasaatmisest, hoolimata sellest, et nad ei ole saanud kogu teavet, mis on ette nähtud artikli 6 lõikega 5?

    Eitava vastuse korral, milline teave peab olema teatele lisatud, et artikli 7 lõikes 2 ettenähtud 30-päevane tähtaeg hakkaks kulgema?

    Kas nimetatud 30-päevase tähtaja möödumise õiguslikuks tagajärjeks on see, et pädevad ametiasutused ei saa enam esitada vastuväiteid ega nõuda täiendavat teavet?

    (1)  Nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT L, lk 1).

    Top